Suhtlemispsühholoogia (6)

SUHTLEMISPSÜHHOLOOGIA
Suhtlemispsühholoogia huviobjektina saab vaadelda nii suhtlemist kui protsessi, mis nõuab oskuseid ja suhteid, mis aitavad rahuldada mitmeid vajadusi (nt. füsioloogilised, psühholoogilised, sotsiaalsed) ja pakuvad ühtlasi mitut tüüpi toetust (nt. psühholoogiline-emotsionaalne, materiaalne, informatiivne).
Suhtlemine on protsess, seega olemuselt dünaamiline.
Suhted ja suhtlemisprtsess leiab aset mitme inimese vahel ja sõltuvad suhtlejate vahelistest interaktsioonidest.
Interaktsioonid on ja suhted on mõjutatud mitmete tegurite poolt : isikust tulenevad (nt. minapilt , harjumuspärane sündmuste, inimeste, käitumise tõlgendamise viis, taju iseärasused, kogemused) ja situtatsioonilised ( viitavad isikuvälistele mõjudele).

• Isikuga seotud tegurid (nt. hoiakud, teadmised, emotsioonid , suhtlemisoskused )
  
• Suhtlemispartneri mõju (nt. tema hoiakud, teadmised, emotsioonid, suhtlemisoskused)
  

Suhete mõningad funktsioonid inimese elus:

• Seos identiteedi kujunemisega (tagasiside teistelt – “Oled tore inimene”)
  
• Vajaduste rahuldamine (intiimsuhete loomine, kuna vajatakse lähedust)
  
• Toimetuleku toetamine (suhted kui ressurss)
  
• Seos vaimse ja füüsilise tervisega (konfliktsed pere- ja paarisuhted kurnavad emotsionaalselt)
  
• Mõjutab elukvaliteeti (lähedussuhete pikaajaline puudumine mõjutab hinnanguid eluga rahulolule)
  

Suhtlemise kaudu toimub püstitatud eesmärkide suunas liikumine, mis nõuab sotsiaalset kompetentsust: oskust hinnata olukorda, saada aru suhtlemispartneri motiividest, valida sobivad suhtlemisvahendid jne.
Suhtlemisoskuse kui sotsiaalse kompetentsuse kujunemine, kujundamine:
Sotsiaalse kompetentsuse arendamine eeldab teatud tasemel kognitiivset võimekust.
Suhtlemisoskused on muudetavad, mis aga eeldab:

• teadmisi (arusaamine õpitavast, nt. mis on kehtestav käitumine - teab, kuidas toimub kehtestamine)
  
• hoiakuid (suhtumine õpitavasse, nt. on valmis agressiivse ja domineeriva käitumise asendama kehtestavaga, kuna leiab, et see on vajalik)
  
• käitumispraktikat (õpitu praktiseerimine, nt. proovib kehtestada, millega kaasnevad riskid – kehtestamine ei õnnestu, ei järgne oodatud tulemused)
  
  • ebaõnnestumise korral motivatsiooni hoidmine
    

Sotsiaalse kompetentsuse kujunemist mõjutab sotsialiseerumiskeskkond pakkudes jäljendamiseks käitumismudeleid ja tasustades neist sobivaid.
Põhimõisted suhtlemisprotsessi analüüsimiseks:

• teabe edastaja ( saadab sõnumi, nt. teeb komplimendi),
  
• teabe vastuvõtja (tõlgendab saadetud sõnumit, nt. solvub)
  
• teade (saadetav sõnum – kompliment )
  
• kanal (sõnumi saatmise viis, nt. telefon, elektrooniline kirjavahetus)
  
• sümbolid (sõnumis kasutatavad sõnad, võivad olla mitmetähenduslikud, eri inimeste jaoks eri tähendustega – solvub, kuna ei jaga sõnumi sisu selle sõnumi saatjaga)
  
• kontekts (kogu suhtlemissituatsioon, sh. omavaheline läbisaamine, võõraste juuresolek)
  
• tagasiside ( info sõnumi vastuvõtjalt selle kohta, kuidas sõnumit mõisteti nt. reageerib omakorda komplimendile solvanguga)
  
• müra (kõik, mis võib moonutada sõnumi soovitud/mõeldud tähendust)
  

Mina-pilt ja suhted

Minapilt mõjutab suhteid ja suhtlemist ning suhted omakorda vormivad minapilti. Arusaam iseendast seotud kontaktide loomise ja suhete kestmisega (ehk mõjutab tuttavate, sõprade, suhete valikut). Minapilt – teadmine iseendast, mis mõjutab interaktsioonide valikut (MINA temaga (sellisega!) ei suhtle ).
Enesehinnang – minakontseptsiooni hinnanguline komponent , hinnang, mis antakse iseendale (Olen võimas!, Olen vilets, Olen OK, Olen parem kui enamus inimestest). Enesehinnang mõjutab suhteid läbi avatuse, emotsioonide (interaktsioonide taust), tüüpilise tõlgendusstiili (“Sa ei viitsi niikuinii mind kuulata, sest ma olen igav”)
Minapildi sotsiaalne funktsioon – teiste ja enda ootused enda käitumise suhtes, loovad võimaluse interaktsioonideks. Nt. “Ma ei saa seda talle andestada , sest ma ei ole inimene, kes selliseid asju andeks annab”.
Sümboliline interaktsionism: teiste hinnangud vormivad minapilti; minapildi muutumine oluliste teiste inimeste toel.
Rahulduspakkuvate suhete õnnestumise eelduseks on minapildi sarnane defineerimine interaktsioonides osalejate poolt.
Minapilt määrab ootused teiste käitumise suhtes (“Olen su ema, minuga nii ei räägita!”)

Sotsiaalse vahetuse teooria ja suhted

• võimalus analüüsida suhete loomist, püsimist ja suhtega rahulolu suhtega kaasnevate hüvede ja tulude kaudu.
  
• Hüved-tulud, alternatiivise suhte olemasolu, ootused, tehtud investeeringud
  
• Rahulolu suhetega , kui suhe vastab ootustele, pakub hüvesid
  
• Rahulolu mittepakkuvate suhete kestmine, kui alternatiivset suhet pole või kui alternatiivne suhe ei vasta ootustele, on vähem hüvesid pakkuv kui olemasolev
  
• Tehtud investeeringud suurendavad pühendumist suhtele
  

Käitumisviiside kinnistumine läbi biheivioristliku seletuse

Biheivioristliku käitumise, sh suhtlemisstiili püsimine selgitatav läbi tagajärgede. Tasud kinnitatud käitumise esinemise tõenäosust tulevikus (õnnestunud kehtestamine peale suhtlemisalast koolitust motiveerib kordma), karistused (häbi tundmine ebaõnnestunud kehtestamise katse järel vähendab motivatsiooni).

Suhtlemise komponendid: tajumine, kommunikatsioon, mõjutamine

Tajumine ja suhtlemine
Tajumine on tunnetusprotsess , mille käigus kujuneb nähtustest terviklik tajupilt tänu stiimulite üksikomaduste integreerimisele psüühiliste operatsioonide abil. Tajumine hõlmab nii väliskeskkonnast saadavate signaalide (nt. sensuaalne parfüüm, närvilised liigutused) vastuvõtmist eri meelte (nägemine, kuulmine , haistmine, jt.) vahendusel, kui ka nende mõtestamist. Stiimulite tõlgendamine on edasiste käitumuslike, emotsionaalsete ja kognitiivsete reageeringute baasiks ehk tunnetus teisest inimesest mõjutab seda, millised tunded temaga seoses tekivad, mil viisil temaga edasi suheldakse ja kuidas tema käitumist, olemust nähakse.
Taju on alati subjektiivne ja mõtestatud. Tajumise subjektiivsuse üheks väljendusviisiks on erinevused sotsiaalses tunnetuses, mis on oluliseks käitumise ennustajaks.
Taju sisu sõltub inimese varasematest kogemustest, kuna eelnevalt kogetu peegeldub teadmistes, hoiakutes, emotsionaalsetes reaktsioonides. Näiteks välditakse peale varasemates lähedussuhetes pettumise kogemist paarisuhete loomist, kuna ollakse veendunud, et inimesi ei saa usaldada ning lähedussuhteid nähakse probleemide allikana.

Isikutajumisele iseloomulikud tajumise mehhanismid

• Üldmulje tõttu kaldutakse nägema inimese käitumist ja muid omadusi teatud viisil. Nt. positiivse üldmuslje korral ei märgata miinuseid.
  
• Oreooli efekt tähistab üldmulje või suhtumise mõju muude omaduste tajumisele ning käitumise hindamisele. Negatiivse oreooli korral ei märgata positiivseid külgi inimeses, positiivse oreooli korral kiputakse nägema pigem head.
  
• Esmamulje – esmakohtumisel tekkinud mulje kujuneb väga vähese info põhjal. Seejuures tuleb arvestada, et inimesed on tutvumisel huvitatud endast teatud mulje loomisest ning käitumine selles olukorras (sh endast rääkimine) on sageli strateegiline, püüdes võita poolehoidu.
  
• Järjestuse efekti kohaselt avaldavad inimesesse suhtumisele ajas esimesena saadud andmed inimese kohta rohkem mõju kui viimased .
  
• Tähelepanu pööramist enda jaoks tähtsatele omadustele nimetatakse aktsentueerimiseks. Inimest, kes evib meie jaoks olulisi omadusi, jätab endast meeldiva mulje.
  
• Meeldivatena tajutakse ka neid, kes meile sarnanevad: sarnased väärtused, tõekspidamised, omadused, eesmärgid.
  
• Tajuvildakusi põhjustavad sageli stereotüübid, mis on standardsed, lihtsustatud argiteadvuslikud kujutlused inimesest ning mis peegeldavad arusaama omaduste vahelistest seostest. Stereotüüpse suhtumise korral kantakse rühma tunnused üle üksikindiviidile.
  
• Inimesi jälgides püütakse sageli asetada ennast teise olukorda ja mõelda, kuidas ise antud situatsioonis oleks toimitud. See on võimalik tänu enda samastamisele teisega ehk identifikatsioonile.
  
• Teist inimest proovitakse mõista ka tema mõttemaailma sisse elamise ehk refleksiooni abil või tundemaailma ehk empaatia kaudu.
  
• Projitseerimise korral nähakse enda negatiivseid ja nõrku külgi teiste omadustena
  

Isiklikule kogemusele toetudes loodud ehk nn isiklikud teooriad inimeste kohta kujunevad tänu tajutud omaduste vahelistele seostele. Tajutud seoste tekkimiseks mitmete stiimulite vahel on vajalik nende stiimulite koos esinemine.
Atributsioonivigadeks nimetatakse vigu, mis tehakse teise inimese käitumise motiivide subjektiivsel tõlgendamisel omistades käitumisele valesid põhjuseid. Fritz Heideri järgi on põhjuste omistamisel tüüpiline, et:

• põhjuste leidmine on automaatne protsess (reeglina ei analüüsita tehtud järelduste õigsust)
  
• reeglina nähakse pigem ühte põhjust, kui mitmeid
  
• põhjuseid nähakse käitujas (“ta on ise süüdi, et nii läks!”), nimetatakse ka fundamentaalseks atributsiooniveaks
  
• sündmuseid peetakse kokkukuuluvaks ajalise ja ruumilise läheduse tõttu
  

Käituja ja vaatleja seisukohtade erinevus – vaadeldes kellegi käitumist, nähakse käitumise põhjuseid käitujas. Sattudes ise mingisse olukorda, märgatakse rohkem situatsiooniliste tegurite mõju enda käitumisele (“Ma ei saanud ju selles olukorras ausalt vastata. Ma pidin valetama ”, “Keegi ei sundinud sind ju valetama!”)
Inimese tajumisele omane lisaks see, et järeldusi tehakse nähtamatute omaduste kohta (ausus, sihikindel, kõrk) ning seejuures tuginetakse sageli nähtavatele omadustele (“ausad silmad”, “sihikindel lõug”, “kõrk kehahoid ” jms).

Enesemonitooring ehk eneseseire

• Enesemonitooring – enda käitumise ja eneseesitlemise kontrollimine. Inimesed jälgivad, hindavad ja kontrollivad enda käitumist erineval määral. Kõrge eneseseirega inimesed on orienteeritud enam endast teatud mulje loomisele ja selle hoidmisele. Eesmärk on luua endast hea mulje, vastata teiste ootustele. Käitumine on situatsioonispetsiifiline. Madala enesemonitooringuga isikute jaoks on oluline käituda kooskõlas enda hoiakutega.
  
• Sotsiaalsete vihjete kasutamine enda käitumise kontrollimiseks
  
• Eneseseire ja tajumise täpsus – järeldusi isiku kohta tehakse esitatud mulje põhjal. Inimesed on hõivatud mulje loomisega.
  

Kommunikatsioon

Kommunikatsioon on informatsiooni vahetamine (verbaalne ja mitteverbaalne) sõltumata sellest, kuidas enda mõtteid, soove, kavatsusi teatavaks tehakse või mil moel need teatavaks saavad. See võib olla nii teadlik kui alateadlik, tahtlik või tahtmatu .
Kommunikatsioon loob võimaluse läheduse tekkimiseks, on seotud suhete dünaamika ning lõppemisega.
Kommunikatsiooniprotsess on dünaamiline, pidevalt muutuv. Vastuvõetud sõnumite tõlgendused, tekkinud emotsioonid, muutuvad keskkondlikud tingimused ja olukorra taju loovad eelhäälestuse ajas järgmise sõnumi saatmiseks ning vastuvõetava tõlgendamiseks.
Rääkija kohustused: kasutada kuulajaga “sama keelt” (släng, eri tähendusega sõnad jms), ühte asja öelda mitut moodi (verbaalne piiratus kui võimalik probleemiallikas), erinevate suhtlemiskanalite kasutamine (ka mitteverbaalset kanalit kasutada, vastutus endale ( minust sõltub, kas ta aru saab), tagasiside küsimine (mitte eeldada, et öeldut mõistetakse nii nagu ütleja seda arvab ).
Kuulaja kohustused: püüda mõista öeldu tähendust (kuulamistõkete kasutamise oht), teema ja emotsioonide fikseerimine, tagasiside andmine ka siis, kui seda ei küsita (klassikaline “Kas ma sain õigesti aru, et ..”)
Kommunikatsiooniprobleemid suhetes väljenduvad saadetud sõnumite ebaõnnestunud tõlgendamises ja ebatäpses eneseväljendamises.
Efektiivne kommunikatsioon on toimunud, kui sõnumi saaja on aru saanud, mida öelda taheti (mida mõeldi). Kommunikatsiooni õnnestumise eest vastutavad kõik osapooled (kuulaja ja rääkija. NB! Nimetatud rollid vahetuvad interaktsioonide käigus pidevalt)
Avatus ja usaldus
Kommunikatsiooni käigus jagatakse informatsiooni enda kohta - avatakse ennast –, mis on seotud suhete arenguga. Informatsiooni jagamine enda kohta annab teisele võimaluse mõista käitumist. Võimaldab saada tagasisidet enda kohta.
Avatus sõltub inimesest (kui osa individuaalsusest) ning suhtest (võõrastega ei olda nii avatud nagu lähedastega; suhete halvenemine mõjutab ka partnerite vahelist vastastikust avatust).
Johari aken – avatud ala (iseendale ja teistele teada), varjatud ala (iseendale teada, teiste eest varjatud), pime ala (ümberolijaile teada, endale mitte), tundmatu ala (tundmatu endale ja ka teistele)
Usaldus sõltub suhetest, on muutuv ning seda võidakse erinevalt mõista.
**Ei usaldamine ega ka avatus pole igas olukorras sobivad. Enda kohatu (nt. vales olukorras, valele inimesele) avamine võib olla teistele ebamugavust tekitav. Enda avamine ja selle kaudu usalduse demonstreerimine ei ole alati komplimendiks.
Mõjutamine
Põhiküsimus: kuidas suurendada enda mõjujõudu ja vähendada teise soovimatut mõju? Suhtlemine sisaldab teise inimese mõjutamist. Mõjutatakse käitumist (paneb akna kinni, tuleb appi), hoiakuid (kellelegi suhtumist endasse tahetakse muuta), emotsionaalset seisundit (komplimendi tegemine, et muuta inimene õnnelikumaks). Mõjutamise efektiivsust tõstab teise inimese adekvaatne tajumine (nt. omadused, psüühiline seisund, plaanid), mida võib takistada hoiak, varaem kujunenud suhtumine inimesesse. Mõju suurendab meeldivus (nt. armunud arvestab kaaslase tahtmistega ka siis, kui talle see ei meeldi)
Inimese muudab mõjutatavaks sõltuvus teisest inimesest.
Strateegiad: kauplemine , meelitamine, alandamine , ähvardamine, kiitmine , loomulikud tagajärjed, veenmine , mängud.
Mängud ja varjatud kavatsused - suhtlemisvorm, käikude vahel, mis viib ettemääratud tulemuseni

• mudakook - грязный торт (mudakukk-прудовик)
  
• alkohoolik
  
• puujalg jms- деревяшка
  

Olen hea; Mina olen hea (sina ei ole); Sina oled hea (mina mitte); Olen abitu; Olen süütu; olen õrn; Olen tugev; Tean kõike; - aitavad säilitada enda postisiooni,rahuldavad varjatud vajadusi. Nt. vajatakse imetlust, hoolitsemist, abistamist.>
Eric Berne transaktsioonianalüüs
E. Berne nimetas kolm mina- tasandit , mis juhivad käitumist (suhtlemist):

• Lapsevanem (LV)– õpetab, juhib, käsutab, kritiseerib, riidleb, hoolitseb, kaitseb, annab nõu;
  
• Lapse tasand (L) – impulsiivsus , emotsionaalsus, rõõm, energilisus; mossitamine, tujutsemine, jonnimine, abitus
  
• Täiskasvanu (T)– tasakaalustatud, enesekontroll, kaalutlev, emotisoone tagasihoidev, iseloomulik objektiivsus . Soovitatav kasutada konfliktide vältimiseks või maandamiseks.
  

Suhtlemissituatsioonide kulgu (sh konfliktseid olukordi ) on võimalik suunata jälgides suhtlemistasandeid, mis sel hetkel käitumist juhtivad. Oluline on tunda ära, milliselt tasandilt sõnum saadeti ning millise tasandiga enda suhtlemisstiil (pöördumine vestluspartneri poole) saab seostatada.
Rööpsed transaktsioonid – partner vastab talle pakutud tasandilt pakkuja tasandile; konfliktide tekkimise oht minimaalne.
LV LV Nt. (täiskasvanu suhtleb täiskasvanuga)
T T “Ütleksid mulle, mis kell on?”, “Kell on kolm”
L L
Ristuvad transaktisoonid – pöördumine selle minatasandi poole, millele teine ei ole. Konfliktide tekkimise risk.
LV LV Nt. (käsutavalt) “Mis kell on?”, “Mis sa käsutad, vaata ise!”
T T
L L
Kuulamistõkked
Kuulamist takistavad: füüsilised takistused, teate tähendus ( semantika ), tagasiside puudumine, ootused, emotsionaalne seisund, kultuurierinevused .
Kuulamine võib olla näiline, mille ajal rakendatakse kuulamistõkkeid:

• võrdlemine, samastumine, väitlemine, unelemine, enda pöördumiseks ettevalmistamine, sildistamine , nõuandmine, õigustamine, teema vahetamine
  

Aktiivne kuulamine: kuuldu ümbersõnastamine, tagasiside andmine, sõnumi täpsustamine, mitteverbaalsete ja verbaalsete suhtlemistasandi jälgimist (kokkulangemine).
Konstruktiivne kriitika

• räägitakse konkreetsest käitumisest, omadusest vms, mis on tekitanud arusaamatust või pingeid. Ettepanekute tegemine olukorra muutmiseks, isikut ei sildistata. Ollakse konkreetne, täpne.
  

Täissõnumid: enda mõtted, soovid, tunded tuuakse selgelt välja. Tõhus eneseväljendmaine hälmab 4 komponenti: tähelepanekud (sa tulid peale südaööd koju), mõtted (ma arvan, et sul oli tool probleeme), tunded (see teeb mind murelikuks), soov (tahaksin, et usaldaksid mind rohkem ja räägiksid, kui sul on muresid ).
Suhtlemisstiilid: kehtestamine, alistuv käitumine, agressiivne käitumine (vt. lisaks Bolton “Igapäevaoskused”, lk.164-184)
Suhtlemisstiilidest teadlik olemine annab võimaluse konflitide juhtimiseks ja nende vältimiseks, analüüsimiseks.
Alistuv – enda vajaduste kaitsmata jätmine.
Agressiivne – domineeriv, teisi vigastav käitumine,
Kehtestav käitumine – enda emotsionaalset, füüsilist ruumi kaitsev käitumine ilma teisi emotsionaalselt, füüsiliselt vigastamata.
Konflikt
A) - kui erimeelsuste tagajärg. Mõned konflikti tekkimise põhjused: pingeid tekitav suhtlemisstiil (nt. agressiivne,), tõlgendusviis (väär isikutaju , atributsioonivead), hoiakud, käitumise motiivid jne. Iseloomulik on huvide, vajaduste, eesmärkide põrkumine.
B) - kui võimalus parandada suhteid ning seista enda huvide eest. Konstruktiivset konfliktide lahendamist toetab motivatsioon konflikt lahendada, enda käitumise kriitiline hindamine ja analüüs. Interpersonaalse konflikti lahendamiseks vajalik kõikide osapoolte valmisolek lahendus leida.
Mõned positiivsed ja negatiivsed konflikti lahendamise tagajärjed: lahenduse leidmine, haiget saamine, hirm, kättemaksusoov, lohutuse pakkumine, enesetunne, läheduse ja atraktiivsuse säilimine, informatiivsus.
Mitteverbaalsed infokandjad
Müüt: iga liigutus tähendab midagi.

• Kehakeele mitmeti tõlgendamise võimalus.
  
• Varasemad kogemused (kategooriate olemasolu)
  
• Valikuline tõlgendamine
  

Kehakeel (zestid, poosid, miimika , silmside, kõnega kaasnevad helid, hääletoon, kõne tempo, pausid). Kujundatav füüsiline külg (nt. riided, riietumise stiil).
Prokseemika (E. Hall) Suhtlejate vaheline füüsiline distants kui omavahelisi suhteid kirjeldav tegur

• 0 - 45 cm - intiimne tsoon
  
• 46 -120 cm – personaalne tsoon (füüsilise kontakti võimalus väheneb võrreldes esimese tsooniga)
  
• …- 360 cm – sotsiaalne tsoon
  
• … - 610 cm – avalik tsoon
  

Atraktiivsus kui suhete kujunemist mõjutav tegur

Atraktiivsus loob eelduse suhete kujunemiseks.
Paljud atraktiivsuse teooriad asetavad rõhu atraktiivsusega kaasnevale tasule ehk meeldivus baseerub tasul.
Füüsiline atraktiivsus ja bias of beauty stereotüüp.
Põhjused:

• esteetiline aspekt,
  
• "mis on ilus on ka hea" stereotüüp,
  
• sotsiaalsed oskused,
  
• ülekanne.
  

Meeldivust mõjutavad tegurid

Füüsiline lähedus

• personaalne ruum
  
• kokkupuutumise sagedus kui meeldivust mõjutavad faktorid (N: võimalus puutuda kokku kellegagi sageli annab võimaluse teda märgata ja tundma õppida)
  

!!! geograafiline lähedus ja kontaktide tihedus ei taga alati sümpaatia tekkimist.
Sarnasus

• sarnasus demograafiline,
  
• isiksuslik, füüsilises atraktiivsuses, hoiakud ja arusaamad.
  
• Sarnasuse leidmine enda ja teiste vahel annab inimesele psühholoogilise heaolutunde.
  

Vastastikku teineteist täiendavad suhted (atraktiivsus kui tasakaalustav tegur)

• naiste füüsiline atraktiivsus ja meeste majanduslik staatus, sotsiaalne positsioon kui ressurss (beauty for money ).
  
• sotsiobioloogiline vaatenurk (fertiilsus ja võimalused järglasi kasvatada)
  
• õigluse teooria
  

Takistused - võivad suurendada meeldivust (Romeo ja Julia )
Ootused – soov kellelegi meeldida võib luua soodsa pinna (ennasttäitev prohvetlus )

• erutus – mõtted skeem
  
• vale põhjuste omistamine (arvan, et armun (armusin) hetkel)
  
• mõtted ja kirglik (romantiline armastus) stiil
  
• ülelihtsustamine, idealiseerimine
  

Romantilised suhted
Armastuse teooriad toetavad ideed, et iga inimese armastuse kogemus on unikaalne st., et inimesed kirjeldavad armastust erinevalt. Armastust ning armumist on analüüsitud kolmel tasandil: mõtlemine, emotsioonid, käitumine.
Armumine kui seisund, millega kaasnevad psühholoogilised ja käitumuslikud muutused.
John Lee (armastuse värvide teooria). Armastuse tüübid: eros , ludus, agape , storge, mania , pragma. Igale konkreetsele armastuse tüübile on omased teatud jooned ja käitumuslikud tendentsid. Nt. maniat seloomustab kaaslase kahtlustamine, kontrollimine; storgele iseloomulik see, et armastajate vahel on sügav sõrprus - “ei märganud, millal meie sõprusest armastus sai”, ludusele omane flirtimine ja mitmete partnerite olemasolu.

• eros – füüsiline välimus oluline, erootika
  

• ludus – mängulisusel oluline roll
  
• storge – eelistatakse luua kiindumussuhet, mis kestab kaua
  
• mania- nõudlik omada sooviv, kontrollimine
  
• agape – altruistlik
  
• pragma – otsitakse sobivate tunnustega partnerit: religioon , vanus, töö
  

R. Sternberg - armastuse komponendid: pühendumine, kirg , intiimsus .

• intiimsus – emotsionaalne komponent, mis sisaldab lähedust
  
• kirg – motivatsiooniline komponent, mis peegeldab seksuaalset veetlevust ja romantilisust
  
• pühendumine – kognitiivne komponent; otsused suhtes olemise kohta, suhtele pühendumise määr
  

meeldimine (intiimsus kõrge, kuid kirg ja pühendumine madal),
romantiline armastus (intiimsus kõrge, kirg kõrge, pühendumine madal),
kõikehõlmav ( kõik tasemed kõrged).
Inimesele tüüpiline käitumisviis romantilistes suhetes mõjutab suhetes valitsevat psühholoogilist kliimat. Rahulolu suhetega on seotud inimese enda arusaamaga sellest, mida lähedussuhted peavad pakkuma. Nt. uskudes armastuse müüti – “kui armastab , siis ma ei pea ütlema, mida ma tahan, ta loeb selle mu silmist”
Armukadedus – emotsionaalne reaktsioon ajal, kui tuntakse suhet ohustatuna (ka reaalse ohu olemasoluta).
Üksindus ja üksildus – võimalik kogeda nii paarisuhetes kui ka nende lõppedes. Üksik inimene ei pruugi olla üksildane.
Läheduse erinevad tüübid
Läheduse soov ja privaatsusvajadus on indiviiditi erinevad.
(Clinebell & Clinebell, 1970)

• seksuaalne
  
• emotsionaalne
  
• intellektuaalne
  
• esteetiline
  
• loominguline
  
• rekreatsiooniline
  
• töine
  
• kriisilähedus
  
• kohustustel põhinev
  
• vaimne
  

Eeldused läheduseks:

• lähedus lapseeas ,
  
• identiteet,
  
• eneseaustus ,
  
• emotsionaalne küpsus.
  

Takistused läheduseks:

• madal enesehinnang,
  
• kiirustamine,
  
• läbitöötamata vaenulikkus,
  
• mineviku mõju,
  
• manipulatsioonid,
  
• rivaalitsemine.