Õiguskaitseasutuste
süsteem
Professor
Jaan Ginter
Näituse
20-214
E-mail:
[email protected]NB!
Seminarist puududes: kirjutada vähemalt kolme A4 leheküljepikkune
essee.
Kevadel
arvestus: essee – vastus kolmele küsimusele vähemalt üks A4.
Kasutatavad
materjalid: - Loengute materjalid
- EV PS
- Kohtute seadus
- Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus
- Prokuratuuriseadus
- Jne
Õiguskaitsesüsteemi
ülesehituse ja tegutsemise printsiibid Õiguskaitsesüsteem- ühiskonnas eksisteeriv teatav süsteem, mis
tagab õigusnormide järgimise. See on vajalik selleks, et õigus
saaks täita oma regulatiivset funktsiooni.
Sellesse süsteemi kuuluvad järgmised õiguskaitseasutused: kohtud,
prokuratuur ,
advokatuur , notariaat, politsei,
õiguskantsler ,
kohtuotsuste täitmise asutused.
Õiguskaitseasutused võivad peale õiguskaitse funktsiooni täita ka
teisi funktsioone.
- Common law riikides täidavad kohtud ka õigustloovat funktsiooni. Lähtutakse printsiibist, et eelnevad kohtuotsused on aluseks järgnevatele.
- Ameerika Ühendriikides on kohtute ülesandeks lisaks õiguslike vaidluste lahendamisele ka kehtivatest õigusnormidest lähtudes uute õigusnormide loomine.
Õiguskaitseasutuste
tegevuse reguleerimisel on erinevad riigid läinud erinevaid teid
pidi. Kuid suurem osa arenenud demokraatlikke riike on lähtunud
suures osas sarnastest printsiipidest ja reeglitest
Printsiibid
ja reeglidPrintsiip – annab suuna (ei pruugi eraldivõetuna anda
situatsioonile ühest
lahendust ).
Printsiipide mõju ei ole
niivõrd sirgjooneline. Kahe konfliktse printsiibi kokkupõrke
puhul tuleb hinnata, et kumma printsiibi järgimine on antud
situatsioonis olulisem.
- Printsiip A – PS §29
- Printsiip B – PS §146
Reegel
– määrab tulemuse üheselt. Kui teatud situatsiooni suhtes kehtib
õigusnorm siis see
õigusnorm määrab üheselt ära situatsiooni
lahenduse. - Reegel: Äriseadustik §294 lg 3; §296
- Reegel: Kohtute seadus §49 lg 1
PS
§75: Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel
sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu
kohta. – Reegel.
Printsiipide
arv ja nende tähtsuse järjekord Õiguskaitsesüsteemi
ülesehituse ja tegutsemise printsiipide arv ei ole täpselt
määratletav. Printsiipide arv sõltub käsitluse detailsusest,
samuti on võimalik mitmeid
printsiipe vaadelda soovi korral kui
iseseisvaid printsiipe kui mõne teise printsiibi alaprintsiipi.
Samuti
ei ole võimalik anda üldkehtivat printsiipide hierarhiat nende
tähtsuse järjekorras. Kui teatud situatsioonis erinevad printsiibid
on
konfliktis , siis sõltub väga palju situatsioonist kumma
printsiibi järgi situatsioon lahendada ning erinevates situatsiooni
tüüpides võib peale jääda ükskord üks kuid teine kord hoopis
teine printsiip.
Õiguskaitsesüsteemi ülesehituses ja tegutsemises on järgmised
printsiibid: Legaalsuse printsiip
Õkonoomsuse printsiip
Avalikkuse printsiip
Informeerituse printsiip
Kaitse õiguse printsiip
Süütuse presumtsiooni printsiip
Erapooletuse, sõltumatuse ja kompetentsuse printsiip
Õigus edasi kaevata
Poolte võrdsuse printsiip
Moraalse kahju vältimise printsiip
Isikute seaduse ees võrdsuse printsiip
Õigus kaitsele mitmekordse süüdistamise eest
Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine
Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavuse printsiip
Legaalsuse
( seaduslikkuse ) printsiip
Legaalsuse
printsiip õiguskaitsesüsteemi ülesehituses ja tegutsemises
tähendab seda, et õiguskaitseasutuste moodustamine, ülesehitus
ning tegutsemine peab toimuma seadustes ja teistes õigusaktides
sätestatud korras.
Vaja
eristada legaliteedi printsiibist kriminaalmenetluses, mille järgi
kõigi tegude puhul, mis kõigi oma tunnuste poolest vastavad kuriteo
tunnustele, tuleb kriminaalasi algatada ja selles ka kohtueelne uurimine läbi viia.
Legaliteedi
printsiip oportuniteedi
printsiip; Oportuniteedi printsiip saab olla kooskõlas legaliteedi
printsiibiga.
Kui
seadus näeb ette lahenduse, mis võib mõne muu printsiibi kohaselt
olla ebasobiv, tuleb lähtuda seadusest (v.a. juhud , mil seadus
põhiseadusevastane) – juhtivaks printsiibiks seaduslikkuse
printsiip. Nt on kohtunike vanus seadustes ettenähtud.
Kuid
olulise vastuolu puhul on tagajärjeks seaduse muutumine ja nii
muutub juhtivaks printsiip, mis nõudis seni kehtinud seaduse
muutumist.
Ökonoomsuse
printsiip
Ökonoomsuse
printsiip tähendab seda, et õiguskaitseasutuste ülesehitus ja
tegutsemise kord peab olema selline, et nende tegutsemiseks tehtavad
kulutused oleksid vastavuses tegevusega saadud tulemustega.
Õiguskaitsesüsteemi funktsioneerimise otsesed kulud (OK):
- Õiguslike vaidluste poolte kulud:
- Õigusteenus (nt advokaadi tasu)
- Isiklik ajakulu
- Jne
Min
OK
Vea hind – tuleb arvestada ekslike otsustega põhjustatud
kahjusid nn vea hinda. Need on kulutused, mida põhjustab ebaõige
otsuse tegemine.
Vähendada ei ole vaja mitte ainult otseseid kulutusi (OK) või
ainult vea hinda (VH), vaid nende summat.
Eesmärgiks peaks olema OK ja VH minimaalne summa.
- Kui proovida vähendada ainult otseseid kulutusi siis vea hind võib muutuda talumatult suureks.
- Kui asuda vea hinna vähendamise eesmärgil suurendama otseseid kulutusi, siis teatud punktis saabub olukord, millal otseste kulutuste suurendamisega ei õnnestu enam saavutada vea hinna vähenemist sellisel määral, et õigustada suurenevaid otseseid kulutusi.
NT Mingi eseme ostmine ja kõikidest poodidest otsimine, et leida
kõige odavam. Otsene kulutus on nt bensiinikulu, mis võib
lõppkokkuvõttes olla suurem kui vea hind.
Õiguskaitsesüsteemi
puhul tekivad eksliku otsuse tegemisel samuti kahjud. Näitena saab
vaadelda kohtute ekslike otsuste tagajärgi. Kohtualune on kas süüdi
või süütu .
Otsused:
Süüdlane mõistetakse süüdi
Süütu mõistetakse õigeks
Süüdlane jääb süüdi mõistmata
Süütu mõistetakse süüdi
Vigased
on 3) ja 4).
Tsiviilkohtumenetluses
on pooled võrdsed; kohtunik peab vaatama, kas kummalgi poolel on
rohkem õigusi kui teisel;
Kriminaalmenetlus;
tõendamise kohustus on riigi poolel; kahtlustataval, süüdistataval
seda kohustust pole (ainult alibi ); isikut ei saa süüdi mõista,
kui riik pole leidnud piisavalt tõendeid
erinevad lähenemised ;
kontinentaal-euroopas: selleks, et isik süüdi mõista, peab olema
kohtunikul kujunenud siseveendumus, aga seda on raske hinnata, millal
see tekkinud on; common law: isiku süüdiolek peab olema väljaspool
mõistliku kahlust, selleks, et süüdi mõista. Mõlemas süsteemi
pole selget vahet, kui palju tõendeid peab olema.
- mida kergem süüdi mõista: isikut liiga kerge süüdi mõista (palju 4.tüüpi vigu)
- isikut liiga raske süüdi mõista (liiga palju 3.tüüpi vigu); 4.tüüpi vigu poleks üldse
- tasakaalupunkt: isiku süüdi mõistmine sobivalt raske
algselt kaitse võis teada tunnistaja nime, ei sobinud kokku organiseeritud kuritegevusega; tulid anonüümsed tunnistajad, tunnistajaid kontrollida raske, oht ja tegelikkus, et riiklik süüdistuse pool hakkas oma situatsiooni liigselt ära kasutama; anonüümsed tunnistajad võivad olla, aga nad ei või olla ainsad tunnistajad;
Protsessi
kasu:
- protsessi kasu konkreetses asjas (poolte konflikti lahendamine); ka vigane lahend võib tuua mingisugust kasu (sõltuvalt sellest, kui kaua on konflikt üelval, on nende mõlema aktiivsus pärsitud; võib kasutusele minna liigselt ühiskondlikku ressurssi
- protsessi kasu üldiselt:1) avalikkuse informeerimine normidest; 2) õiguskaitsesüsteemi autoriteedi kasv
Min (OK+VH+MK-PK)
OK-otsesed kulud
Avalikkuse
printsiip
Avalikkuse
printsiip tähendab, et õiguskaitsesüsteemi tegevus peab toimuma
võimalikult avalikult.
Avalikkuse
printsiip leiab rakendamist eelkõige kohtusüsteemis, teistes
asutustes on piiratud.
NT advokaadil on keelatud ilma kliendi nõusolekuta avaldada andmeid,
mis talle on seoses õigusabi andmisega teatavaks saanud.
Avalikkuse printsiibi jälgimine tagab:
- õigusliku vaidluse pooled tajuvad resultaati õiglasena
- üldsus tajub õiguskaitsesüsteemi funktsioneerimist õiglasena
- väldib tahtlikke vigade tekkimist
PS § 24: Kohtuistungid on
avalikud. Kohus
võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras istungi kinniseks
kuulutada:
- riigi- või ärisaladuse hoidmiseks
- kõlbluse või inimese perekonna- ja eraelu kaitseks
- kui seda nõuavad alaealise, kannatanu või õigusemõistmise huvid
Kohtuotsus kuulutatakse avalikult,
välja arvatud juhud, kui alaealise, abielupoole või kannatanu huvid
nõuavad teisiti.
Kohtuistungi kinniseks kuulutamine on kohtu õigus ning mitte
kohustus, kinniseks kuulutab kohus istungi ikka ainult siis kui see tõepoolest vajalik on ja selleks ei piisa ainult sellest, et üks
pool on seda soovib.
Poolte
võrdsuse printsiip
Poolte
võrdsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitsesüsteemis peavad
õigusliku vaidluse pooled omama võimalikult võrdseid õigusi.
Sellisel juhul on eksimuse tõenäosused võrdsed ning poolte võrdsus
aitab vältida vigade tegemist. (nt kui üks pooltest saab eeliseid ,
suureneb tema kasuks eksimise tõenäosus ja sellega ka summaarne vea
hind.)
Halduskohtumenetlus – eraisik kaebab riigi või KOV ametiasutuse
poolt tema suhtes tehtud otsuse või toimingu peale. Pooled on
kaebaja ja vastustaja. (vt Halduskohtumenetluse seadustik )
Tsiviilkohtumenetlus – üks isik nõuab kohtu kaudu teise isiku
poolt oma tsiviilõiguste respekteerimist. Hageja esitab kohtusse
hagiavalduse, teine pool on kostja . (vt Tsiviilkohtumenetluse
seadustik)
Kriminaalmenetlus – riik süüdistab isikut süüteo
toimepanemises, süüdistaja/ prokurör esitab kohtule süüdistusakti,
teine pool on süüdistatav, teda esindab kaitsja.(vt
Kriminaalmenetluse seadustik)
*Käesolevas käsitluses on termini „pooled“ all mõeldud kõikide
vaidluste põhilisi osalisi koos nende esindajatega.
Poolte võrdsuse printsiip leiab kõige järjekindlamat järgimist
tsiviilasjade puhul. Kriminaalasjade puhul on poolte võrdsusest
oluliselt taganetud sellega, et tõendamise koormus on täielikult
pandud süüdistuse poolele. Selline ebavõrdsus on õigustatud, sest
süütute süüdimõistmine on suurem viga kui süüdlaste õigeks
mõistmine.
Isikute
seaduse ees võrdsuse printsiip
Poolte võrdsuse printsiibist tuleb eristada isikute võrdsust
seaduse ees. Poolte võrdsuse printsiip nõuab poolte võrdset
kohtlemist ühes õiguslikus vaidluses.
Isikute
seaduse ees võrdsuse printsiip nõuab, et võrdselt tuleb kohelda
erinevates analoogsetes õiguslikes vaidlustes olevaid võrdseid
osalejaid. Isikute ring on palju laiem, ei võrdle ühe vaidluse
pooli, kõik isikud alluvad samadele kohtutele (pole seisuslikke
erinevusi).
Põhiseadus § 12: Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi
diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse , poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.“
Õigussüsteemi suhtes tähendab printsiip seda, et kõigi isikute
suhtes kohaldatakse ühtesid ja samu, kõigile ühiseid seadusi.
Seadustega tohib teatud juhtudel teha eeliseid ja panna suuremaid kohustusi, need peavad aga olema sisuliselt põhjendatud.
Informeerituse
printsiip
Informeerituse
printsiip – õiguskaitsesüsteem peab võimaluste piires tagama
asjaosaliste informeerituse st tagab informatsiooni kättesaadavuse
menetlusosalistele ka siis, kui õiguskaitseasutuste toimingud ei
toimu avalikult. St neil peab olema võimaluste piires võimalikult
suur informeeritus; ei ole võimalik, et informeeritus oleks
absoluutne.. On lähedane avalikkuse printsiibile ja täiendab seda.
Näiteks
PS § 21: Igaühele, kellelt on
võetud vabadus, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja
viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused ning antakse
võimalus teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele.
– PS §21: niipea kui kelleltki vabadust võetakse, peab
seda ka viivitamatult põhjendama. Seega on see säte selleks, et kui kellelgi piiratakse midagi vms, siis saab ta ka kohe vastu vaielda .
See
on ka selleks, et kui kedagi hakatakse süüdistama, siis see ütleb,
milles.
Tõendid:
prokurör esitab tavaliselt tõendid kohtus, mitte enne seda; kui
tõendite ilmumine kohtus hirmutab süüdistatavat, siis on need
tõendid kohtuniku silmis mõjukamad.
Lisaks:
- KRmS § 9 lg (2): Kohtu vahistamisotsustus tehakse vahistatule viivitamata teatavaks talle arusaadavas keeles ja viisil.
- KRmS § 10 lg (2) Menetlusosalisele ja kohtumenetluse poolele, kes ei valda eesti keelt, tagatakse tõlgi abi.
- KRmS § 34 (1) Kahtlustataval on õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised tema vastu esitatud kahtlustuse sisu täpsustamiseks, kui see on vajalik õiglase menetluse ja kaitse ettevalmistamise tagamiseks. § 35 lg (2) Süüdistataval on kahtlustatava õigused ja kohustused. Süüdistataval on õigus tutvuda kaitsja vahendusel kriminaaltoimikuga ja võtta osa kohtulikust arutamisest.
Kaitseõiguse
printsiip
Kaitse
õiguse printsiip – isikul, kelle vastu …:
- toimub kriminaalmenetlus
- on esitatud kaebus haldusasjas
- on esitatud hagi tsiviilasjas
... peab olema õigus ennast selle vastu kaitsta, kas ise või
kaitsja (esindaja) abil.
Printsiip aitab kaasa vigade vältimisele, kuna võimaldab mõlemal
poolel esitada omapoolseid tõendeid ja seisukohti. Samuti aitab
selle printsiibi järgimine kaasa sellele, et ka kaotanud pool võtaks
otsust kui õiglast ja et üldsus suhtuks süsteemi
funktsioneerimisse positiivselt.
Näiteks PS § 21: Kuriteos
kahtlustatavale antakse viivitamatult ka võimalus valida endale
kaitsja ja kohtuda temaga. –
Seadustega on seda õigust laiendatud ka süüdistatavale ja
kohtualusele ning tsiviil- ja haldusmenetluse pooltele.
Kaitse
õiguse printsiip:
- Õigus kasutada esindaja abi.
- Kõige rohkem avaldub kriminaalmenetluses.
- Õigus kaitsele tähendab ka õigust kaitsta end ise.
- Inimesed, kes end ise kaitsevad , ei ole tihti selleks piisavalt head (piisavalt heas psühholoogilises situatsioonis, kuna ise on selles situatsioonis ja seega ei oska ta hinnata, milline tegutsemisviis antud situatsioonis tegelikult õigem oleks või millised on alternatiivid).
- Kõigil, kelle suhtes on esitatud süüdistus või kahtlustus, on õigus saada abi kaitsjalt (tähendab ka seda, et isikul on õigus taotleda kaitsja määramist juurdleja, uurija või kohtu poolt riigi kulul).
- Menetlusosalisel peab olema õigus kohtulike tõendite omapoolseks kontrolliks ja esitamiseks, sh peab olema tagatud piisav aeg kaitse ettevalmistamiseks.
- Kaitse õiguse tagamiseks on oluline, et isik võtaks isiklikult oma kohtuasja arutamisest osa.
Erapooletuse,
sõltumatuse ja kompetentsuse printsiip
Erapooletus
– kohus, prokuratuur ja politsei ei tohi olla isiklikult huvitatud
õigusliku vaidluse resultaadist ja ei tohi tekkida kahtlusi nende
erapooletuses. Lisaks on tähtis, et nad ei tohi tekitada isegi
kahtlust erapoolikuses.
Erapooletus
tähendab seda, et peame olema mõlemast poolest nö võrdsetel
kaugustel.
Kriminaalasjades
ei tohi kohtu koosseisu kuuluda isikud, kes on või olid antud
kriminaalasjas menetlusosalisteks või on mõne menetlusosalisega
suguluses. Selleks ongi ette nähtud näiteks kohtunike taandamise
nõue.
Tsiviilasjades on kohtuniku taandamise alused:
- ta võttis asja eelnevast läbivaatamisest osa tunnistaja, eksperdi, tõlgi, esindaja või sekretärina.
- ta on poolte või teiste protsessiosaliste sugulane
- muud asjaolud , mis võivad tekitada kahtlust erapooletuses
Kaitsja
puhul on lubatav erapoolikus kaitstava kasuks, kuid peab olema
välistatud, et kaitsja huvid oleks vastuolus kaitstava huvidega või
oleks alust selliseks kahtluseks. Seetõttu on näiteks keelatud
esineda kaitsjana isikul, kes selles asjas andis varem õigusabi
isikutele, kelle huvid on vastuolus isikute huvidega, keda ta
kaitseb.
Sõltumatus
– õiguskaitseasutused peavad õiguslike küsimuste lahendamisel
olema sõltumatud ja tegutsema kooskõlas seadustega.
Eriti
oluline on sõltumatus kohtute ja kohtunike puhul. Kohtute sõltumatus
on tagatud nende sõltumatuse fikseerimisega põhiseaduses (PS §
146) ja nende Kohtute seaduses fikseeritud õigusliku seisundiga.
Kohtunike sõltumatus on tagatud nende nimetamise ja tagandamise
korraga, kohtuniku puutumatusega, kohtuniku materiaalse ja sotsiaalse
kindlustatusega ja mitmete muude vahenditega.
- Kohtuniku otsustamissõltumatus – kui kohtunik oma otsust teeb, siis ei tohi keegi seda mõjutada.
- Kohtuniku staatuse sõltumatus – nende staatus peab olema selline, et neid ei saaks mõjutada. Nt keegi ei tohi saada kohtunikku positiivselt mõjutada (raha anda) ega ka negatiivselt mõjutada.
- Kohtunike institutsionaalne sõltumatus
Nii
erapooletuse kui sõltumatuse puhul on oluline ka see, et nad peavad
näima sõltumatud ka kõrvaltvaatajatele. Nt kohtunikud ei tohi
kuuluda ühtegi erakonda.
Kompetentsuse
– õiguskaitseasutuste töötajatel peab olema nende töö
jaoks vastav kvalifikatsioon . Seda tagavad konkreetsed nõuded, mida
esitatakse erinevate õiguskaitseasutuste töötajate
haridustasemele. Kuna õigusharidus vananeb ilma täienduseta
küllaltki kiiresti, siis on mitmete õiguskaitseasutuste puhul ette
nähtud eksamid vastavasse asutusse tööle võtmise eel või/ja
(perioodiline) atesteerimine .
Kompetentsuse
nõue koos ökonoomsuse printsiibiga tähendab ka seda, et ei
esitataks liiga kõrgeid kompetentsuse alaseid eeltingimusi.
Kompetentsuse alaste eeltingimuste kõrgendamine toob paratamatult
kaasa otseste kulude kasvu. Ning juhul kui konkreetsete ülesannete
tüübi lahendamiseks ei ole niivõrd kõrge kvalifikatsioon vajalik
siis ei kaasne kõrgema kompetentsuse tagamiseks tehtavate kulutuste
kasvuga vea hinna vähenemine ega protsessi kasude suurenemine. Ilma
positiivsete tagajärgedeta on aga kulude kasv kindlasti
ebaotstarbekas.
Süütuse presumptsiooni (eelduse) printsiip
Süütuse
presumptsiooni printsiip on fikseeritud Põhiseaduse paragrahvis 22,
mille järgi a) kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana
enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning b)
keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.
Süütuse
presumptsiooni printsiip kehtib eelkõige õiguskaitseasutuste
tegevuse kohta, kuid põhiseaduses fikseeritud printsiibina kehtib ka
väljaspool õiguskaitseasutuste tegevust.
Süütuse
presumptsiooni printsiibi esimene pool tekitab mõningaid probleeme
massimeediavahenditele, kuna nemad on huvitatud informatsiooni
võimalikult kiirest avaldamisest ja võimalikult
tähelepanuäratavatest pealkirjadest ning sõnastusest. Kui lähtuda rangelt süütuse presumptsiooni printsiibist siis ei tohiks avaldada
teateid, et kodanik see ja see pani toime selle ja selle kuriteo,
enne kui selle kohta on jõustunud kohtuotsus.
Muidugi
ei suuda massimeediavahendid nii kaua oodata (kohtuotsuse ja selle
jõustumiseni jõudmine võib võtta kuid ning avalikkuse tähelepanu
on selle aja peale pälvinud juba hoopis muud sündmused). Kindlasti
on võimalik jätta teates konkreetsed nimed mainimata ning sellega
on süütuse presumptsiooni printsiibi nõuded täidetud. Probleemi
lahendus ei saa ilmselt seisneda selles, et keelata konkreetsete
isikute nimedele viitamine enne süüdimõistva kohtuotsuse
jõustumist. Ainsaks lahendiks on avalikkuse tähelepanu suunamine
sellele, et teated isiku kahtlustamisest kuriteo toimepanemises ei
tähenda veel seda, et antud isik ikka on kindlasti selle kuriteo
toime pannud .
Õigus
edasi kaevata
Õigus
edasi kaevata – õiguskaitseasutuste otsuste peale peab olema
võimalus edasi kaevata. Edasi kaebamise õigus ei ole absoluutne ja
piiramatu.
Seda
põhjustavad mitmed asjaolud:
Edasikaebamise lubamise otstarbekus on küsitav juhul kui sellega kaasnevalt õiguskaitseasutuste kulutused suurenevad rohkem kui edasikaebamise võimaldamisega saavutatav vea hinna ja/või moraalse kahju vähenemise ja/või protseduuri kasu suurenemisega seonduv positiivne tulemus,
Samuti on vaieldamatu vajadus vaidluste lõpliku lahendamise järele - õiguskaitsesüsteem ei täida oma funktsiooni kui edasikaebamise võimalus on piiramatu, kuna sel juhul menetlusosalised ei saa kunagi kindlat lahendust oma probleemile (alati on võimalus, et saadud lahendus muudetakse järgmise instantsi poolt).
Õigus
kohtuotsuste peale edasi kaevata on fikseeritud ÜRO tsiviil- ja
poliitiliste õiguste konventsioonis küll ainult kriminaalasjas
süüdi mõistetud isiku suhtes (Konventsiooni artikkel 14 paragrahv
5) kuid Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 24 laiendab selle
õiguse kõigile kohtuasjadele - põhiseaduse kohaselt on igaühel
"õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud
korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule".
Edasikaebamise õiguse täpsemaks käsitlemiseks on vaja kõigepealt vaadelda kohtusüsteemi lüli ja kohtusüsteemi astme mõisteid.
Kohtusüsteemi astme mõistet kasutatakse eristamaks kohtu
funktsioone konkreetse asja lahendamisel.
Õigus kaitsele
mitmekordse süüdistamise eest
Printsiibi mõte tuleneb vajadusest lõplike lahendite järele ning
ökonoomsuse printsiibist (ei ole ökonoomne tehtud kohtuotsuseid
lõputult uuesti läbi vaadata).
Samuti on printsiip oluline vältimaks riigi võimalust taga kiusata isikuid, kelle süüdi mõistmiseks riigil vajalikud tõendid
puuduvad, kuid kellele korduvate samasisuliste kriminaalsüüdistuste
esitamisega oleks võimalik tekitada olulisi ebamugavusi.
- PS § 23 Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks
Kui üks riik on isiku õigeks mõistnud, siis ei saa see veel
iseenesest takistada teise riigi poolt sama isiku samas asjas kohtu
alla andmist. Ühe riigi õiguskaitsesüsteemi ei saa takistada isiku
kriminaalvastutusele võtmist asjaolu, et teine riik on sama isiku
õigeks mõistnud kuna üks riik ei saa vastutada teise riigi
tegevuse ja lahendite eest. Isegi juhul, kui üks riik on juba isikut
kriminaalkaristusega karistanud, säilib teisel riigil õigus sama
isikut teist korda kriminaalkorras süüdistada ning karistada. See
tuleneb sellest, et erinevad riigid suhtuvad erinevatesse tegudesse
erineva rangusega. Ning seetõttu juhul, kui üks riik on isiku
suhtes kohaldanud kerget kriminaalkaristust, ei tohi see takistada
teist riiki sama teo eest kohaldamast uut ja rangemat karistust.
Kriminaalseaduse
tagasiulatuva jõu piiramine
PS § 23 Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei
tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal.
Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks
talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus
sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse,
kohaldatakse kergemat karistust.
Karistus on ühiskonnale alati kulu. Karistuse kohaldamine võib olla
otstarbekohane ainult siis, kui karistamisega on võimalik saavutada
mingit positiivset resultaati:
- karistatu poolt uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine ( eripreventsioon ),
- teiste isikute poolt kuritegude toimepanemise ärahoidmine (üldpreventsioon),
- kannatanu ja ühiskonna emotsionaalse tasakaalu taastamine
Kriminaalkaristuste kohaldamine, mis ei olnud ette nähtud teo toime
panemise ajal kehtinud kriminaalseaduses, ei ole üldreeglina otstarbekohane, kuna ei saa kaasa aidata üldpreventsiooni eesmärkide saavutamisele .
Õiguskaitseasutuste
lahendite ennustatavuse printsiip
Selleks, et vältida õiguskaitseasutuste ülekoormatust, on vajalik,
et õiguskaitseasutuste lahendid oleksid võimalikult kergelt ja
täpselt ette ennustatavad. Juhul kui õiguskaitseasutuse poole
pöörduja saab piisavalt täpselt ette ennustada, millise lahendi
õiguskaitseasutus tema küsimuses teeb, siis pöördutakse
õiguskaitseasutuste poole ainult sellistel juhtudel, mil on alust
loota, et õiguskaitseasutus teeb lahendi selle isiku kasuks.
Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavus aitab kaasa ka sellele,
et vähemal arvul juhtudel on üldse vaja pöörduda
õiguskaitseasutuste poole, kuna isikud, kelle vastu muidu oleks vaja
pöörduda õiguskaitseasutuse poole, täidavad taolisel juhul
sagedamini oma kohustusi vabatahtlikult.
Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavuse printsiip ei tähenda
muidugi seda, et oleks võimalik saavutada lahendite täielik ette
ennustatavus. Alati jäävad alles kaasused , mille puhul lahendit ei
ole kuidagi võimalik piisava täpsusega ette ennustada. Kuid
kindlasti tuleb õiguskaitsesüsteemi tegevuse reglementeerimisel
erinevate variantide valikul eelistada variante , mis suurendavad
lahendite ennustatavust.
EESTI KOHTUSÜSTEEM
Kohus on riigi
loodud organ,
mis vaatab läbi ning lahendab vaidlusi. Kohus teostab kohtuvõimu.
Kuigi
peamiselt lähtutakse kohtus sellest, et vaidlevate poolte vahel on
erimeelsused arusaamas faktidest (faktiküsimused)
või õigusest (õigusküsimused),
võib mõningatel juhtudel vaidlus jääda potentsiaalseks. Nii
näiteks on abielu lahutamisel
enamasti poolte vahel kokkulepe ning kohtu roll on pigem lahutuse
vormistamine kui ühe poole kasuks otsuse tegemine.
28.
juunil 1992 hakkas kehtima Eesti Vabariigi põhiseadus, mille
kohaselt mõistab õigust üksnes kohus. Kohus on oma tegevuses
sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
Koosseis
Kohus võib olla nii ainuisikuline (koosneda ühest kohtunikust) kui kollegiaalne (koosneda mitmest kohtunikust). Madalama astme kohtud on
tavaliselt ainuisikulised; kõrgemates astmetes on tavaliselt
võimalik moodustada suuremaid kolleegiume.
Kohtute funktsioonid:
Rahu tagamine - rahu tagamine on kohtu kõige laiemaks ülesandeks. See väljendab riigi tähtsaimat funktsiooni - tagada sisemine julgeolek.
Avaliku võimu kontroll - üks kohtute funktsioone on kontrollida täidesaatva võimu tegevuse kooskõla põhiseaduse ja seadustega.
Põhiseaduslikkuse järelevalve - põhiseaduslikkuse järelevalve on järelevalve selle üle, et seadused jm õigusaktid oleksid kooskõlas põhiseadusega. Kuigi kohtud saavad hinnata, kas asja lahendamisel kohaldatavad seadused on kooskõlas põhiseadusega, saab ainult Riigikohus tunnistada põhiseaduse mõtte ja sättega vastuolus olevad õigusaktid kehtetuks PS § 152.
Vaidluste lahendamine eraisikute vahel - kui inimese õigusi on rikutud teise inimese poolt on kohtute kohustus see õiguserikkumine tuvastada ning kohustus fikseerida .
Kriminaalasjades esitatavad süüdistused - ainult kohtud saavad mõista kellegi kuriteos süüdi, seda ei saa teha politsei või prokuratuur.
Õiguse kujundamine ja loomine – eelnevast kohtupraktikast lähtudes kohtuotsuste tegemine.
Kohtuvõimu teostamine põhineb järgmistel printsiipidel:
Separatsioon - kohtuvõim on võimude lahususe alusel eraldatud seadusandlikust ja täidesaatvast võimust.
Autonoomsus - kohtutel on sisemine enesehaldusõigus.
Monopoolsus - ainult kohtutel on õigus mõista õigust
Obligatoorsus - kohtutel on kohustus mõista õigust, millest ei tohi subjektiivsetel kaalutlustel loobuda .
Sõltumatus - kohus peab olema vabastatud igasugustest välismõjudest. Sellest tulenevad kohtuniku ametikohaga seotud garantiid (ametikoha eluaegsus, ameti ühitamatus teise ametikohaga jne).
Eesti
kohtusüsteemi iseloomustab kolmeastmeline ülesehitus. Maakohtud ja halduskohtud on esimese astme kohtud. Ringkonnakohtud on teise astme
kohtud, kes vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid . Riigikohus on kõrgeim kohus, kes vaatab kohtulahendeid
läbi kassatsiooni (jõustumata kohtuotsuste peale edasikaebamine)
korras. Riigikohus on ühtlasi ka põhiseaduslikkuse järelevalve
kohus.
Kohtuniku sõltumatuse
põhitagatised
- Kohtunik nimetatakse ametisse eluajaks.
- Kohtuniku saab ametist tagandada üksnes kohtuotsuse alusel.
- Esimese ja teise astme kohtu kohtunikule võib tema ametisoleku ajal kriminaalasjas süüdistuse esitada ainult Riigikohtu üldkogu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul.
- Riigikohtu kohtunikule võib tema ametisoleku ajal kriminaalasjas süüdistuse esitada ainult õiguskantsleri ettepanekul ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Eesti
kohtud:
- Eestis on neli maakohut: Harju, Viru, Tartu ning Pärnu Maakohus .
- Halduskohtuid on Eestis kaks: Tallinna Halduskohus ja Tartu Halduskohus. Maa- ja halduskohtud jagunevad kohtumajadeks.
- Ringkonnakohtuid on kaks: Tallinna ja Tartu Ringkonnakohus .
- Riigikohus Tartus
Kohtunik:
Kohtunikuks
võib nimetada Eesti kodaniku, kes:
- On täitnud akadeemilise õppe õigusteaduse akrediteeritud õppekava
- oskab eesti keelt kõrgtasemel
- on kõrgete kõlbeliste omadustega
- on kohtunikutööks vajalikud võimed ja isikuomadused
- Kohtunik nimetatakse ametisse eluaegsetena.
Kohtunike
ametisse nimetamine:
- Esimese ja teise astme kohtunikud nimetab ametisse president riigikohtu üldkogu ettepanekul.
- Riigikohtuniku nimetab ametisse VP riigikohtu esimehe ettepanekul. Riigikohtu esimehe nimetab ametisse riigikogu presidendi ettepanekul.
- Kohtunikku saab ametist tagandada üksnes jõustunud kohtuotsuse alusel.
Kohtunikele
esitatavad nõuded:
- Kohtunik ei või väljaspool kohtunikuametit töötada mujal kui õppe- või teadustööl.
- Ametivälised tööülesanded ei tohi kahjustada kohtuniku ametikohustuste täitmist ega kohtuniku sõltumatust õigusemõistmisel.
- Kohtunik ei või olla riigikogu ega valla- või linnavolikogu liige, erakonna liige jne.
- Kohtunik täidab oma ametikohustusi erapooletult ja omakasupüüdmatult ning järgib teenistushuve ka väljaspool teenistust.
- Kohtunik peab oma erialateadmisi ja -oskusi pidevalt täiendama ning osalema koolituses. Selle tarbeks on Riigikohtus loodud koolitusosakond.
Kohtunike distsiplinaarasjade lahendamiseks tegutseb Riigikohtu
juures distsiplinaarkolleegium
kuhu kuulub viis riigikohtunikku, viis ringkonnakohtunikku ja viis
maa- või halduskohtu kohtunikku. Distsiplinaarsüütegu on kohtuniku
süüline tegu, mis seisneb ametikohustuste täitmata jätmises või
mittekohases täitmises, samuti kohtuniku vääritu tegu.
Rahvakohtunik:
Rahvakohtunikuks
võib nimetada 25–70aastase teovõimelise Eesti kodaniku:
- Kelle elukoht on Eestis
- kes oskab eesti keelt kõrgtasemel
- kes on rahvakohtuniku tegevuseks sobivate kõlbeliste omadustega.
Rahvakohtunikuks ei või nimetada inimest, kes on süüdi mõistetud
kuriteo eest, pankrotivõlgnik, kaitseväeteenistuses, kuulub mõne
õiguskaitseasutuse või institutsiooni kooseisu, linna-
vallavolikogu liige, maavanem, tervise tõttu sobimatu.
Rahvakohtunikukandidaadid valib omavalitsusüksuse volikogu .
Rahvakohtunikukandidaatide seast nimetab rahvakohtuniku ametisse
kohtu juures asuv rahvakohtunike nimetamise komisjon . Rahvakohtunikku nimetades arvestab komisjon kandidaadi sobivust, kandidaadi kohta
esitatud põhjendatud vastuväiteid ning seda, et rahvakohtunike
hulgas oleks eri soost ja vanusest , erinevatest sotsiaalsetest
rühmadest ning eri tegevusvaldkondades tegutsevaid isikuid.
Maa- ja halduskohtud
Maakohus
Maakohus esimese astme kohtuna arutab tsiviil-, kriminaal - ja
väärteoasju.
Maakohtud on: Harju Maakohus, Viru Maakohus, Pärnu Maakohus, Tartu
Maakohus. Maakohtul on üks või mitu kohtumaja, mis asuvad kohtu
tööpiirkonnas. Tööpiirkonna määrab valdkonna eest vastutav minister.
Maakohtu kohtunike arvu ja jagunemise kohtumajade vahel määrab
valdkonna
eest vastutav minister, kuulanud ära maakohtu
esimehe ja selle ringkonnakohtu esimehe arvamuse, kelle tööpiirkonda
kohus kuulub.
Halduskohus
Halduskohtud arutavad esimese astme
kohtuna haldusasju.
Eestis on kaks halduskohut:
Tallinna ja Tartu Halduskohus.
Halduskohtunike arv
Halduskohtu kohtunike arvu ja jagunemise kohtumajade vahel määrab
valdkonna
eest vastutav minister, kuulanud ära halduskohtu
esimehe ja selle ringkonnakohtu esimehe arvamuse, kelle tööpiirkonda
kohus kuulub.
Maa- ja halduskohtu esimees
- Nimetatakse selle kohtu kohtunike seast viieks aastaks vastava valdkonna vastutava ministri poolt, kuulanud ära kohtu üldkogu arvamuse.
- Vastutab õigusemõistmise korrakohase toimumise eest
- Esindab ja juhib kohtuasutust oma pädevuse piires
- Koostab eelarve eelnõu
- Teostab seadusega ette nähtud järelvalvet
Maa- ja halduskohtumaja juht
- Nimetab ametisse maakohtu / halduskohtu esimees teenistuses olevate kohtunike seast viieks aastaks
- Korraldab kohtumaja ja maakohtu esimehe vahelist suhtlemist
- Täidab kohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid
Ringkonnakohtud
Ringkonnakohtud vaatavad teise astme kohtuna apellatsiooni või
määruskaebuse korras läbi maa- ning halduskohtute lahendeid nende
peale esitatud apellatsioon - või määruskaebuste alusel.
- Tallinna Ringkonnakohtus – tööpiirkond Harju Maakohus, Pärnu Maakohus ja Tallinna Halduskohus
- Tartu Ringkonnakohus – tööpiirkond Tartu Maakohus, Viru Maakohus ja Tartu Halduskohus
Ringkonnakohtunike arv
Ringkonnakohtu kohtunike arvu määrab valdkonna
eest vastutav minister, kuulanud ära
ringkonnakohtu esimehe arvamuse
Ringkonnakohtu esimees
Ringkonnakohtu esimees nimetatakse sama kohtu kohtunike hulgast
viieks aastaks. Kohtu esimehe nimetab valdkonna eest vastutav
minister, kuulanud ära ringkonnakohtu üldkogu arvamuse.
Ringkonnakohtus toimub asjade läbivaatamine kollegiaalselt – see
tähendab, et apellatsioonikaebuse lahendamisega tegeleb
kohtukolleegium, kuhu kuulub kolm kohtunikku.
Riigikohus
Riigikohus on Eesti kõrgeim kohus ja asub Tartus. Põhiseaduse järgi
on Riigikohus kassatsioonikohus ja põhiseaduslikkuse järelevalve
kohus.
Riigikohus otsustab tema pädevusse kuuluvate asjade menetlusse
võtmise vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. Asi võetakse
menetlusse, kui selle menetlemist nõuab vähemalt üks
riigikohtunik.
Riigikohtusse võib kassatsioonkaebuse esitada iga menetlusosaline ,
kes ei ole rahul madalama astme kohtu otsusega. Riigikohus võtab
kassatsioonkaebuse menetlusse, kui kaebuses esitatud väited võimaldavad arvata, et madalama astme kohus on vääralt kohaldanud
materiaalõiguse normi või on oluliselt rikkunud protsessiõiguse
normi, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi .
Riigikohtu esimees
Riigikohtu esimehe nimetab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul
üheksaks aastaks.
Kõik riigikohtunikud nimetab ametisse VP riigikohtu esimehe
ettepanekul.
Riigikohtu koosseis:
- Riigikohtus on 19 kohtunikku.
- Kohtu tegevust juhib Riigikohtu esimees.
- Riigikohtunikud töötavad neljas kolleegiumis: tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumis ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis.
- 9- liikmelise põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees on Riigikohtu esimees, ülejäänud liikmed nimetab Riigikohtu üldkogu kõigi riigikohtunike seast.
- Igal aastal vabastab üldkogu kaks staažikamat kolleegiumi liiget ning nimetab riigikohtunike seast asemele kaks uut põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi liiget.
Kohtute haldamine
Kohtute haldamine peab kohtute seaduse alusel toimuma nii, et kohtunikel on võimalus sõltumatult õigust mõista, kohtusüsteemis
on õigusemõistmiseks vajalikud töötingimused, kohtuteenistujad on
piisava väljaõppega ning õigusemõistmine on riigis kättesaadav.
Kohtute haldamise nõukotta kuuluvad:
- Riigikohtu esimees (juhib Nõukoja tööd)
- viis kohtunike täiskogu poolt kolmeks aastaks valitud kohtunikku
- kaks Riigikogu liiget
- Advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaat
- riigi peaprokurör või tema poolt nimetatud prokurör
- õiguskantsler või tema esindaja.
- Justiitsminister või tema esindaja osaleb nõukojas sõnaõigusega
Kohtute haldamise nõukoda:
- Annab nõusoleku kohtu tööpiirkonna, struktuuri, asukoha, kohtunike arvu ja rahvakohtunike arvu määramisel, kohtu esimehe nimetamisel ja vabastamisel, teenistusvanuse ülemmäära tõstmisel.
- annab eelneva seisukoha kohtute aastaeelarvete kujundamise ning muutmise põhimõtete kohta
- annab arvamuse riigikohtuniku vabale kohale kandideerivate isikute kohta
- annab arvamuse kohtunike vabastamise kohta
- arutab eelnevalt läbi Riigikohtu esimehe poolt Riigikogule esitatava ülevaate kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta
- arutab teisi küsimusi Riigikohtu esimehe või valdkonna eest vastutava ministri algatusel
ÕIGUSKAITSE
INSTITUTSIOONID
Õiguskantsler
Õiguskantsler:
- nimetab ametisse riigikogu presidendi ettepanekul 7 aastaks.
- Peab olema kõrgete kõlbeliste omadustega
- Peab olema Eesti kodanik,
- Peab valdama riigikeelt.
- Peab olema omandanud akadeemilise kõrghariduse õigusteaduses
- Peab olema kogenud ja tunnustatud jurist .
Õiguskantsleri institutsioon Eestis:
- PS § 139 Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik , kes teostab järelvalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadusele vastavuse üle.
- PS § 140 Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks.
- PS § 143. Õiguskantsler esitab kord aastas Riigikogule ülevaate seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide kooskõlast põhiseaduse ja seadustega.
Õiguskantsleri ülesanded:
- Teostab järelvalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide Eesti vabariigi põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle
- Analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid
- Teeb Riigikogule ettepaneku riigikogu liikmete, presidendi, valitsuse liikme, riigikontrolöri, riigikohtu esimehe ja riigikohtu liikme vastutusele võtmiseks
- Teeb ettepaneku EU parlamendi liikmelt immuniteedi võtmiseks
- Teeb riigikohtu üldkogule taotluse tunnistada president kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma
- Lahendab eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise üle tekkinud vaidluse ( Järelvalve õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle; Järelvalve põhiõiguste ja – vabaduste järgmise üle)
- Teostab järelvalvet õigusaktide välislepingutele vastavuse üle
- On ennetusasutus piinamise ning muu julma , ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise teemal
- Täidab laste õiguste kaitse ja edendamise ülesandeid
- Teostab järelvalvet põhiõiguste ja vabaduste järgmise üle isikuandmete ja nendega seonduva kasutamise ja järelvalve korraldamisel
Advokatuur
Eesti advokatuur on kutseühendus õigusteenuste osutamise
korraldamiseks era- ja avalikes huvides ning advokaatide kutsealaste
õiguste kaitsmiseks. Advokatuur juhindub oma tegevuses seadustest,
advokatuuri organite õigusaktidest ja headest tavadest .
Advokatuuri liikmed (advokaadid) on:
- Vandeadvokaadid
- Vandeadvokaadi abid
- Seisuga14.01.2015 on Eesti Advokatuuri liikmeid kokku 934.
Advokatuuri võib kuuluda iga isik, kes vastab käesolevas seaduses
esitatud nõuetele ja on sooritanud advokaadieksami. Eestis võib
advokaadi kutsenimetuse all õigusteenust osutada üksnes Eesti
Advokatuuri liige, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
Advokaatidele esitatavad nõuded:
- Teovõimeline
- Eesti elanik või EU kodanik
- Vastab kohtunikule esitatavatele haridusnõuetele – advokaadieksam .
- Valdab kõnes ja kirjas eesti keelt
- Aus, kõlbeline ja advokaaditööks vajalike võimete ja isiksuseomadustega
Advokatuuri pädevuses on:
- advokatuuri vastuvõtmine ja sealt väljaarvamine;
- järelevalve advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse- eetika nõuete täitmise üle;
- järelevalve Eestis tegutsevate välisriigi advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle;
- advokaatide täiendõppe korraldamine;
- riigi õigusabi osutamise korraldamine ning oma liikmete kaudu õigusabi osutamise tagamine;
- advokatuuri vara valitsemine;
Advokatuuri organid on:
- Üldkogu – advokatuuri kõrgeim organ, kuhu kuuluvad kõik liikmed, hääleõiguslikud on vandeadvokaadid.
- Juhatus – advokatuuri alaliselt tegutsev juhtorgan valitakse kolmeks aastaks liikmete seast ja on vähemalt seitsme liikmeline.
- Esimees – esindab advokatuuri kõigis õigustoimingutes, kuulub juhatusse, korraldab juhatuse tööd ja juhatab istungeid. Sten Luiga
- Revisjonikomisjon – kontrollib advokatuuri majandustegevust, valitakse vandeadvokaatide seast vähemalt kolmeliikmelisena neljaks aastaks.
- Aukohus – arutab advokaatide distsiplinaarsüüteoasju ja muid seadusega aukohtu pädevusse antud asju, moodustatakse seitsmeliikmelisena neljaks aastaks.
- Kutsesobivuskomisjon – moodustatakse üheteistliikmelisena viieks aastaks, eksamineerib advokatuuri astuda soovijaid ja advokaadikutse taotlejaid ja hindab perioodiliselt kutsesobivust.
Kutsesobivuskomisjoni kuuluvad:
- kuus advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaati ja nende kaks asendusliiget;
- kaks kohtunike täiskogu valitud kohtunikku ja nende kaks asendusliiget;
- valdkonna eest vastutava ministri määratud Justiitsministeeriumi esindaja ja tema asendusliige;
- prokuröride üldkogu valitud riigiprokurör ja tema asendusliige;
- Tartu Ülikooli õigusteaduskonna nõukogu määratud õigusteadlane ja tema asendusliige.
Distsiplinaarvastutus
Advokaadi tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete
eiramise eest võib aukohus määrata distsiplinaarkaristuse
( noomitus ; rahatrahv advokatuuri kasuks kuni advokaadi kuue kuu töötasu ulatuses; kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks;
advokatuurist väljaheitmine ; )
Prokuratuur
Prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus , mis
- osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse planeerimises,
- juhib kohtueelset kriminaalmenetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse,
- esindab kohtus riiklikku süüdistust
- ning täidab muid seadusega prokuratuurile pandud ülesandeid.
Prokuratuur jaguneb Riigiprokuratuuriks ja temale alluvateks
ringkonnaprokuratuurideks.
Peaprokurör (Lavly Perling):
- Juhib prokuratuuri ja täidab teisi temale seadusega pandud ülesandeid.
- Esitab kord aastas justiitsministrile prokuratuuri tegevuse kohta aruande.
- Esitab igal aastal Riigikogu põhiseaduskomisjonile ülevaate seadusega prokuratuurile pandud ülesannete täitmise kohta eelmisel kalendriaastal.
- Riigi peaprokuröri nimetab ametisse Vabariigi Valitsus justiitsministri ettepanekul, olles ära kuulanud Riigikogu õiguskomisjoni arvamuse.
- Nimetatakse ametisse viieks aastaks.
Ringkonnaprokuratuur
Ringkonnaprokuratuuri prokurörid :
- tagavad kohtueelse menetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse
- esindavad riiklikku süüdistust kohtus
- täidavad teisi seadusega neile pandud ülesandeid.
Ringkonnaprokuratuuri prokurörid on:
- juhtivprokurör,
- vanemprokurörid,
- eriasjade prokurörid,
- ringkonnaprokurörid ja prokuröri abid.
Distsiplinaarvastutus
Distsiplinaarsüüteo eest võib prokurörile määrata
distsiplinaarkaristuse.
Distsiplinaarsüüteod on:
- ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittekohane täitmine;
- vääritu tegu – süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib prokuröri või prokuratuuri, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime ametikohustuste täitmisel või mitte.
Distsiplinaarkaristused on:
- noomitus;
- ametipalga vähendamine kuni 30 protsenti kuni üheks aastaks;
- teenistusest vabastamine.
Notariaat –
Notariaadiseadus
Notarite Koda on avalik-õiguslik
juriidiline isik, mis on asutatud notariaadiseaduse alusel notarite
ühendamise eesmärgil. Notarite Koja liikmeteks on kõik ametisse
nimetatud notarid. Töötavaid notareid on seisuga 10.02.2015 kokku
93, notarikandidaate on teenistuses 5.
Notarite Koja põhilised
ülesanded on:
- Notarite kohusetundliku ja laitmatu ametipidamise, kutse-eetika järgimise, väärika käitumise ning Notarite Koja otsuste ja juhendite täitmise üle järelevalve teostamine.
- Notarite ametitegevuse üle järelevalve teostamisest osavõtmine;
- Notarite ametialase praktika ühtlustamine;
- Notarite ja notaribüroode töötajate väljaõppe korraldamine;
- Kandidaaditeenistuse korraldamine;
- Notarite poolt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle järelevalve teostamine;
- Notarite Koja lepitus- ja vahekohtu tegevuse korraldamine;
- Notarite elektroonilise infosüsteemi haldamine ja arendamine.
Notarite Koja kõrgeim organ on
Notarite Koja koosolek ja täitev-korraldav organ Notarite Koja
eestseisus.
Järelevalvet Notarite Koja
tegevuse üle teostab justiitsminister.
Notarite Koja eestseisus valitakse
koosoleku poolt kolmeks aastaks 7-liikmelisena.
Notar – avalik-õigusliku ameti kandja, sõltumatu ametiisik,
kellele riik on delegeerinud õigussuhete turvalisuse tagamise ja
õigusvaidluste ennetamise ülesande.
- Ametitegevus jaguneb ametitoimingute tegemiseks ja ametiteenuste osutamiseks
- Peab ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. Ta ei ole ettevõtja ega riigiametnik
- Peab oma tegevuse olema erapooletu ja usaldusväärne
- Peab järgima ametivannet ning käituma väärikalt ka väljaspool ametitegevust
Notari ametitoimingud:
Notari ametitoimingud jagunevad
üldjoontes kolmeks: notariaalne tõestamine, notariaalne kinnitamine
ja pärimisasjade menetlemine .
Ametitoiminguid on notar kohustatud
kliendi soovil tegema ning keelduda saab ta sellest vaid seaduses
ettenähtud juhtudel.
Peamiseks notari ametitoiminguks on
tehingute tõestamine, näiteks
- kinnistu, ehitise või korteri omandamise või võõrandamise lepingud ;
- hüpoteegi seadmise lepingud, pandilepingud;
- muud piiratud asjaõiguste seadmise lepingud (nt hoonestusõigus , reaalservituut, kasutusvaldus , isiklik kasutusõigus );
- hooneühistu liikmesuse võõrandamise ja pandilepingud;
- äriühingute asutamislepingud, ühinemis- ja jagunemislepingud, osaühingu osa võõrandamise ja pandilepingud;
- abieluvaralepingud ja abikaasade ühisvara jagamise lepingud;
- testamendid;
- volikirjad .
Notari distsiplinaarvastutus
Notari distsiplinaarsüüteod on:
- ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas eksimine selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu seaduse rakendamisel või notari tasumääradele mittevastava tasu võtmine;
- vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib notariametit, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime ametikohustuste täitmisel või mitte.
Distsiplinaarkaristused:
noomitus
rahatrahv
ametist tagandamine.
Distsiplinaarkaristuse
määramise õigus
Notarile distsiplinaarkaristuse määramise õigus on valdkonna eest
vastutaval ministril.
Kohtutäiturid
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda on avalik-õiguslik
juriidiline isik. Koja liikmeteks on kõik kohtutäiturid ja
pankrotihaldurina tegutsemise õigust omavad isikud. Koja kõrgeimad
organid on ametikogu, kuhu kuuluvad kõik kohtutäiturid ja
kutsekogu, kuhu kuuluvad kõik pankrotihaldurid.
Kohtutäituri ametitegevus
- Kohtutäitur sundtäidab täitedokumente. Täitedokumentideks on kohtulahendid ja muud dokumendid , mida võib kohtuasja algatamata sundtäitmisele võtta: mitmesugused haldusaktid (sh maksuvõlad, parkimistrahvid) ja ka mõned lepingud (sh notariaalselt tõestatud lepingud, milles pooled kohustuvad lepingu täitmata jätmise korral alluma kohesele sundtäitmisele).
- Tavaliselt tähendab sundtäitmine varaliste nõuete sissenõudmist ( täitur arestib ja müüb võlgniku vara), kuid see võib hõlmata ka näiteks eluruumist väljatõstmist, lapse äravõtmist ja üleandmist jm. Kui isik ei taha kohtulahendit või muud täitedokumenti vabatahtlikult täita, siis tuleb tal tasuda täiturile ka täituritasu ja täitekulud.
- Euroopas on kohtutäiturid tavaliselt kas riigipalgalised või vabakutselised. Eestis on kohtutäituriamet aastast 2001 sarnaselt notarite ja vandetõlkidega vaba elukutse , s.t kohtutäitur ei ole ettevõtja ega riigiametnik.
- Eestis on neli kohtutäiturite tööpiirkonda: Harju, Viru, Tartu ja Pärnu tööpiirkond. Vabakutseliste kohtutäiturite tegevuse üle teostab justiitsminister riiklikku järelevalvet. Kohtutäituril on vastava eksami sooritamisel õigus tegutseda ka pankrotihaldurina.
Kohtutäituri distsiplinaarvastutus
Kohtutäituri distsiplinaarsüüteod
- ametitegevuses ja ametipidamises õigusaktidest ning koja otsustest ja heast ametitavast tulenevate kohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu võtmine;
- vääritu tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või mis vähendab usaldust kohtutäituri ameti vastu, sõltumata sellest, kas tegu pandi toime ametikohustusi täites või mitte.
Distsiplinaarkaristused
- noomitus;
- rahatrahv;
- ametist tagandamine.
Kohtutäiturile distsiplinaarkaristuse määramise õigus on
Justiitsministeeriumil ja aukohtul.
Erinevate
riikide kohtusüsteemid
- Vandekohtud: vandekohtunikud üldiselt karistusi ei määra;
- Rahvakohtunikud tegutsevad vandekohtunikega kõrvuti jääb mulje, et rahvakohtunikud on vandekohtunikele nõuandjad.
- Miks on vaja rahvakohtunikke? Nt raskete otsuste tegemisel (eluaegne vangistus) aitavad otsustamise kergemaks teha.
- Kas rahvakohtunike kasutamine aitab kaasa ja annab õigusemõistmise tavaliste inimeste kätte? Kui inimesed tunnevad , et õigusemõistmine on nende käes, siis ka usaldatakse seda süsteemi rohkem.
- Kas rahvakohtunikud (2 rahvakohtunikku) saavad teha otsust, mis erineb vandekohtuniku (1 kohtunik) seisukohast ? Kui 2 rahvakohtunikku on üksmeelel ja neil on kõik kohtunikele kehtivad õigused ning nad on enamuses (neid on 2), siis nad saavad küll teha ise otsuse. Vandekohtul ei ole vaja midagi põhjendada miks mingi otsus tehti. Meil, siin Eestis, peavad kohtunikud oma otsuseid põhjendama.
- Kriminaalasjades on edasikaebamine piiratud. Kui isik on süüdi mõistetud, siis edasi kaevata ta ei saa ning see tuleneb vandekohtusüsteemist.
- Haldusasjade lahendamiseks ei ole eraldi halduskohut.
- Osariikide kohtutesse valib kohtunikud rahvas. Mis on head? Inimesed tunnevad, et see õigusmõistmise süsteem on nende käes. Kohtunik tunneb end julgemalt (mandaat).
- Võrreldes USA-ga ei ole meil erikohtuid. Pole mõistlik ülal pidada. Erikohtud ajavad asjad keeruliseks. Erikohtud luuakse kindlat tüüpi asjadega tegelemiseks.
- Rahvakohtunikud – õigusharidus puudub. Eestis peab kohtunikel olema õigusharidus.
- Kahe ilmasõja vahel oli neljalüliline kohtusüsteem Eestis: jaoskonnakohus, ringkonnakohus, kohtukoda ja riigikohus. Praegu on haldus- ja maakohtud, ringkonnakohtud ja riigikohus. Miks oli tol ajal neli lüli? Kuna see pärines vene kohtusüsteemist.
- Kuidas saab Saksamaa kaasistujad kasutada ka kõrgemates kohtutes? St mille poolest erinevad nad meie rahvakohtunikest? Meie rahvakohtunik peaks olema rohkem kui keskmine üldsuse esindaja nagu seda on vandekohtunik ; kaasistuja on vastava ala spetsialist, kuid ei ole sama mis vandekohtunik ning nende arv on professionaalsetes kohtunikest väiksem ja nad saavad aidata vaid siis kui kohtunikud pole ühisel arvamusel.
Kõik kommentaarid