Õiguskaitseasutuste süsteem eksam (0)

1. Õiguskaitsesüsteemi funktsioonid ning funktsioneerimise ja organisatsiooni printsiibid
Õiguskaitsesüsteemiks nimetatakse teatavat ühiskonnas eksisteerivat süsteemi, mis tagab õigusnormide järgimise. See on vajalik selleks, et õigus saaks ühiskonnas täita oma regulatiivset funktsiooni. Sellesse süsteemi kuuluvad: kohtud, prokuratuur , advokatuur , notariaat, politsei, õiguskantsler, kohtuotsuste täitmise asutused (Eesti Vabariigis praegu Justiitsministeeriumi koosseisus olev täitevamet).
Õiguskaitseasutused võivad peale õiguskaitse funktsiooni täita ka teisi funktsioone.
Common law riikides täidavad kohtud ka õigustloovat funktsiooni. Lähtutakse printsiibist, et eelnevad kohtuotsused on aluseks järgnevatele.
Ameerika Ühendriikides on kohtute ülesandeks lisaks õiguslike vaidluste lahendamisele ka kehtivatest õigusnormidest lähtudes uute õigusnormide loomine. Lisaks on kohtutel oluline osa kohtuasjade läbivaatamise korra kehtestamisel
 
Õiguskaitseasutuste tegevuse reguleerimisel on erinevad riigid läinud erinevaid teid pidi kuid suurem osa arenenud demokraatlikke riike on lähtunud suures osas sarnastest printsiipidest.
 
Esiteks tuleb printsiipidel ja õigusnormidel vahet teha. Kui teatud situatsiooni suhtes kehtib õigusnorm siis see õigusnorm määrab üheselt ära situatsiooni tulemuse. Printsiipide mõju ei ole niivõrd sirgjooneline. Kahe konfliktse printsiibi kokkupõrke puhul tuleb hinnata, et kumma printsiibi järgimine on antud situatsioonis olulisem.
 
Õiguskaitsesüsteemi ülesehituse ja tegutsemise printsiipide arv ei ole täpselt määratletav. Käsitletavate printsiipide arv sõltub käsitluse detailsusest, samuti on võimalik mitmeid printsiipe vaadelda soovi korral kui iseseisvaid printsiipe või kui mõne teise printsiibi alaprintsiipi. Samuti ei ole võimalik anda mingit printsiipide hierarhiat nende tähtsuse järjekorras. Kui teatud situatsioonis erinevad printsiibid on konfliktis siis küsimus sellest, et kumba printsiipi järgides situatsioon lahendada, sõltub väga paljus konkreetse situatsiooni tüübist ning erinevates situatsiooni tüüpides võib peale jääda ükskord üks kuid teine kord hoopis teine printsiip.
 
2. Legaalsuse ( seaduslikkuse ) printsiip
Legaalsuse printsiip õiguskaitsesüsteemi ülesehituses ja tegutsemises tähendab seda, et õiguskaitseasutuste moodustamine, ülesehitus ning tegutsemine peab toimuma vastavalt seadustes ja teistes õigusaktides sätestatud korras. (Mitte segi ajada reguleeriva legaliteedi printsiibiga, mille järgi kõigi tegude puhul, mis kõigi oma tunnuste poolest vastavad kuriteo tunnustele, tuleb kriminaalasi algatada ja selles ka kohtueelne uurimine läbi viia.)
Alati on konkreetses situatsioonis võimalik, et seaduses ette nähtud lahendus ei pruugi olla antud tingimustes optimaalne. Näiteks on seadusega ette nähtud kohtuniku minimaalne ja maksimaalne vanus. Kuid ka sellises situatsioonis tuleb vaidlematult lähtuda seaduses ette nähtud tingimustest, sest kui lähtuda sellistel juhtudel sisulistest kriteeriumitest ning minna vastuollu seaduse sätetega siis saab kahjustatud seaduse autoriteet ning see on tõenäoliselt raskem negatiivne tagajärg kui see kasu, mida oleks võimalik saavutada konkreetse isiku varasema kohtunikuks nimetamise või hilisema pensionileminekuga.
 
Siinkohal räägitakse sageli printsiipide hierarhiast, kuna konflikti puhul peab alati võitjaks jääma seaduslikkuse printsiip (va riigid, kus valitseb diktatuur). Kuid see, mida seaduslikkuse printsiip sisuliselt nõuab, tuleneb ülejäänud printsiipidest ja kui tekib oluline vastuolu seaduslikkuse ja mõne muu printsiibi vahel siis tuleb muuta seadust ja sellega see vastuolu kaotada. Sellisel juhul on selgelt näha kuidas teised printsiibid muudavad seaduslikkuse printsiibist tulenevaid nõudeid.
 
3. Ökonoomsuse printsiip
Ökonoomsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitseasutuste ülesehitus ja tegutsemise kord peab olema selline, et nende tegutsemiseks tehtavad kulutused oleksid vastavuses nende tegutsemisest saadavate tulemustega.
Kindlasti tuleb arvestada õiguskaitsesüsteemi funktsioneerimise otseste kulutustega, mis jagunevad:
·        riigi ja omavalitsuste kulutusteks kohtunike, prokuröride, politseinike jne. palkadeks; hoonete ehitamiseks ja ülalpidamiseks; sisustuseks jne.,
·        õiguslike vaidluste  poolte kulutused advokaatidele, isiklikud ajakulud jne.
Teiselt poolt tuleb kindlasti arvestada ekslike otsustega põhjustatud kahjusid nn. vea hinda. Need on kulutused, mida põhjustab ebaõige otsuse tegemine.
 
Vähendada on vaja otseste kulutuste(OK) ja vea hinna(VH) summat. Eesmärgiks peaks olema: min sum (OK+VH). Kui proovida vähendada ainult otseseid kulutusi siis vea hind võib muutuda talumatult suureks. Ning vastupidi, kui asuda vea hinna vähendamise eesmärgil suurendama otseseid kulutusi siis teatud punktis saabub olukord, millal otseste kulutuste suurendamisega ei õnnestu enam saavutada vea hinna vähenemist sellisel määral, et õigustada suurenevaid otseseid kulutusi. (näiteks võiks olla mingi eseme ostmine ja seetõttu erinevatest poodidest selle otsimine, otsene kulutus on seega bensiinikulu, mis võib lõppkokkuvõttes olla suurem kui vea hind)
 
Õiguskaitsesüsteemi puhul tekivad eksliku otsuse tegemisel samuti kahjud. Vaatleme lihtsuse mõttes ainult kohtute ekslike otsuste tagajärgi. Võimalikud on nelja tüüpi kohtuotsused:
1) süüdlane mõistetakse süüdi,
2) süütu mõistetakse õigeks,
3) süüdlane mõistetakse õigeks,
4) süütu mõistetakse süüdi.
 
Esimesed kaks otsuse tüüpi on ilmselt korrektsed ning kaks viimast tüüpi on ekslikud otsused. Kui lähtuda eeldusest, et materiaalõiguse eesmärgiks on sotsiaalse efektiivsuse maksimaalse taseme saavutamine, siis ebaõiged otsused põhjustavad sotsiaalse efektiivsuse langust. (näiteks tööõnnetus, vt õpikust).
 
Puuduvad andmed selle kohta, kui sageli Eesti kohtud eksivad. Ameerika Ühendriikide kohtud teevad eksliku otsuse keskmiselt igas kaheksandas kohtuasjas. Kriminaalasjades toimub süütute süüdi mõistmist kindlasti harvemini, kuid märksa sagedamini toimub kriminaalasjades süüdlaste õigeks mõistmist. Tõenäoliselt ei ole põhjust arvata, et Eesti kohtud oluliselt harvemini eksivad.
 
Erinevate kulude vahel on võimalik näha mitmesuguseid seoseid . Kui tõusevad kohtulike vaidluste osaliste kulud siis ilmselt pooled pöörduvad vähemas arvus asjades kohtu poole ning seega väheneb kohtuasjade arv ja riigi kulutused. Samal  ajal ollakse praktiliselt ühel meelel selles, et kui suureneb kohtuväliselt lahendatavate õigusliku vaidluste osakaal, siis suurenevad lahenduste vigadest tulenevad kulud.
 
Kui vaadata otseste kulude ja vea hinna seost vaidluse tähtsusega, siis selgub , et vea hind kasvab koos vaidluse tähtsuse kasvuga, kuid otsesed kulud ei sõltu automaatselt vaidluse tähtsusest. Kuna otseste kulude ratsionaalne suurus sõltub potentsiaalse vea hinnast , mida nende kulutustega on võimalik ära hoida, siis ilmselt on otstarbekas näha tähtsamate vaidluste lahendamiseks ette kulukam protseduur ja vastupidi.
 
4. Avalikkuse printsiip
Õiguskaitsesüsteemi tegevus peab toimuma võimalikult avalikult.
Avalikkuse tagamine toob kaasa selle, et:
·        õigusliku vaidluse pooled tajuvad resultaati õiglasena
·        ühiskond tajub resultaati õiglasena
Samuti väldib avalikkuse printsiip tahtlike vigade tekkimist.
Küll aga võib kohtuistungi kinniseks kuulutada:
·        riigi- või ärisaladuse hoidmiseks;
·        kõlbluse või inimese perekonna- ja eraelu kaitseks;
·        protsessiosalise edastatud või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatud sõnumite saladuse hoidmiseks;
·        lapsendamissaladuse hoidmiseks;
·        alaealise huvides;
·        õigusemõistmise huvides;
·        kuni 15-aastase, psüühiliste häiretega või nõrgamõistusliku isiku ärakuulamiseks.
 
Kindlasti ei tohi jätta tähelepanuta ka seda, et istungi kinniseks kuulutamine on kohtu õigus ning mitte kohustus. See tähendab, et kinniseks kuulutab kohus istungi ikka ainult siis kui see tõepoolest vajalik on ja selleks ei piisa ainult sellest, et üks pool on seda endale kasulikuks pidanud.
 
5. Poolte võrdsuse printsiip
Õiguslikus vaidluses on pooltel (vaidluse osalised koos nende esindajatega) võrdsed õigused. Kriminaalmenetluses on sellest taganetud: süüdistamise koorem lasub täielikult süüdistajal.
Poolte võrdsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitsesüsteemis peavad õigusliku vaidluse pooled omama võrdseid õigusi. Poolte võrdsus aitab ilmselt kaasa sellele, et vältida vigade tegemist. Niipea, kui üks pooltest saab eeliseid , suureneb tema kasuks eksimise tõenäosus ja sellega ka summaarne vea hind.
Poolte võrdsuse printsiip leiab kõige järjekindlamat järgimist tsiviilasjade puhul. Kriminaalasjade puhul on poolte võrdsusest oluliselt taganetud sellega, et tõendamise koormus on täielikult pandud süüdistuse poolele. Selline ebavõrdsus on õigustatud, kui me peame süütute süüdimõistmist suuremaks veaks kui süüdlaste õigeks mõistmist.
 
6. Isikute seaduse ees võrdsuse printsiip
Võrdselt tuleb kohelda erinevates analoogsetes õiguslikes vaidlustes osalejaid.
Tuleneb põhiseaduse paragrahv 12-st, mis keelab diskrimineerimise. Kui põhjendatud, on lubatud ka teatud eelised või suuremad kohustused – nt. kohtunikueksamist vabastamine neile, kes on töötanud teatud ametikohtadel
 
7. Informeerituse printsiip
Õiguskaitseasutus peab tagama võimaluste piires asjaosaliste informeerituse, sh. tõlke.
 
8. Kaitse õiguse printsiip
Isikul, kelle vastu on esitatud süüdistus või hagi , peab olema õigus ennast selle vastu kaitsta, kas ise või kaitsja (esindaja) abil. Aitab kaasa vigade vältimisele, kuna võimaldab mõlemal poolel esitada omapoolseid tõendeid ja seisukohti. Samuti aitab selle printsiibi järgimine kaasa sellele, et ka kaotanud pool võtaks otsust kui õiglast ja et üldsus suhtuks süsteemi funktsioneerimisse positiivselt.
Õigus kaitsele tähendab ka:
·       õigust kaitsta ennast ise
·       isiku õigust taotleda kaitsja määramist juurdleja, uurija või kohtu poolt riigi kulul
·       seda, et peab olema tagatud piisav aeg kaitse ettevalmistamiseks
·       õigust kohtulike tõendite omapoolseks kontrolliks ja esitamiseks
·       õigust isiklikult oma kohtuasja arutamisest osa võtta.
 
9. Erapooletuse, sõltumatuse ja kompetentsuse printsiip
Erapooletus - kohus, prokuratuur ja politsei ei tohi olla isiklikult huvitatud õigusliku vaidluse resultaadist ja ei tohi tekkida kahtlusi nende erapooletuses.
Sõltumatus – õiguskaitseasutused peavad õiguslike küsimuste lahendamisel olema sõltumatud ja tegutsema kooskõlas seadustega.
Kohtute sõltumatus on tagatud:
·       nende sõltumatuse fikseerimisega PS-s (§ 146) ja nende Kohtute seaduses fikseeritud õigusliku seisundiga;
·       nende nimetamise ja tagandamise korraga,
·       kohtuniku puutumatusega, kohtuniku materiaalse ja sotsiaalse kindlustatusega jne.
Kompetentsuse nõue – õiguskaitseasutustete töötajatel peab olema nende töö jaoks vastav kvalifikatsioon .
 
10. Süütuse presumptsiooni printsiip
a) kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning
b) keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.
 
 
11. Õigus edasi kaevata
Õigus edasi kaevata tähendab seda, et õiguskaitseasutuste otsuste peale peab olema võimalus edasi kaevata. Edasi kaebamise õigus ei ole absoluutne ja piiramatu,sest:
1) edasikaebamisega õiguskaitseasutuste kulutused suurenevad rohkem kui edasikaebamise võimaldamisega saavutatav vea hinna ja/või moraalse kahju vähenemise ja/või protseduuri kasu suurenemisega seonduv positiivne tulemus,
2) kui edasikaebamise võimalus on piiramatu, siis menetlusosalised ei saa kunagi kindlat lahendust oma probleemile (alati on võimalus, et saadud lahendus muudetakse järgmise instantsi poolt).
 
Edasikaebamise õiguse täpsemaks käsitlemiseks on vaja kõigepealt vaadelda kohtusüsteemi lüli ja kohtusüsteemi astme mõisteid. Esimeseks lüliks on kõige madalamal tasandil asuvad kohtud, teiseks lüliks on sellele järgneval tasandil asuvad kohtud jne. Kohtusüsteemi astme mõistet kasutatakse eristamaks kohtu funktsioone konkreetse asja lahendamisel.
Esimese astme kohtuks nimetatakse kohut, kus arutatakse kohtuasja, mida üldreeglina ükski teine kohus ei ole eelnevalt arutanud. Põhiliseks erisuseks on siiski esimese astme kohtutele see, et asja arutamisel ei ole aluseks mõne muu kohtu eelnev lahend samas asjas. Asja arutamisel esimese astme kohtus uuritakse tõendeid ja kuulatakse ära menetlusosaliste õiguslikud argumendid, mille põhjal kohus teeb oma sisulise otsuse asja lahendamise kohta.
Teise astme kohtuks (apellatsiooniastme kohtuks) nimetatakse kohut, kus apellatsioonkaebuse või -protesti arutatakse esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Apell.kohus võib uurida tõendeid ning kuulata menetlusosaliste õiguslikke argumente. Ning nende alusel võib apellatsioonikohus teha ka uue sisulise otsuse. Esimese astme kohtust eristab apellatsiooniastme kohut asjaolu, et asja arutamise ajaks on olemas esimese astme kohtu lahend samas asjas.
Kassatsiooniastme (riigi-) kohtuks nimetatakse kohut, mis nagu apellatsiooniastme kohuski, arutab asju, milles on juba olemas madalamalseisva kohtu lahend. Kassatsiooniastme kohus erineb apellatsiooniastme kohtust selle poolest, et kassatsiooniastme kohus ei saa reeglina muuta tõenditele madalamalseisvas kohtus antud hinnangut . Kassatsiooniastme kohus tegeleb õiguslikule argumentatsioonile hinnangu andmisega.
 
Õigus kohtuotsuste peale edasi kaevata on fikseeritud ÜRO tsiviil- ja poliitiliste õiguste konventsioonis küll ainult kriminaalasjas süüdi mõistetud isiku suhtes, kuid Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 24 laiendab selle õiguse kõigile kohtuasjadele.
Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsioonkaebuse või -protesti kuid Riigikohtul ei ole kohustust neid läbi vaadata. Riigikohtu otsuse peale edasi kaevata ei saa.
ÜRO tsiviil- ja poliitiliste õiguste konventsiooni sõnastus nõuab, et kohtualusel peab kriminaalasjades olema mitte ainult kohtuotsuste peale edasi kaebamise õigus, vaid olema garanteeritud, et nende kaebuste alusel kohtuasjad ka tegelikult uuesti läbi vaadatakse. Meie edasikaebamise süsteem on ka selle nõudmisega kooskõlas.
Eesti kohtusüsteemis on kriminaalasjades esimese astme kohtu otsuse peale õigus edasi kaevata kohtualusel, tema kaitsjal või seaduslikul esindajal, kannatanul ja tema esindajal ning prokuröril on õigus esitada protest. Tsiviilhagejal, tsiviilkostjal ja nende esindajatel on õigus esitada apellatsioonkaebusi ainult tsiviilhagisse puutuvas osas. Ühendriikide föderaalkohtusüsteemis on aga kriminaalasjades edasi kaebamise õigus piiratud ning süüdistajal ei ole võimalust õigeksmõistva kohtuotsuse peale edasi kaevata. Teiseks oluliseks erisuseks on see, et Ameerika Ühendriikide föderaalkohtusüsteemis ei ole kriminaalasjades kannatanul poole õigusi ja seega ei ole neil ka edasikaebamise õigust.
 
12. Õigus kaitsele mitmekordse süüdistamise eest
Õigus kaitsele mitmekordse süüdistamise eest on ette nähtud põhiseaduse §-s 23, mille kohaselt "kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks".
Käesoleva printsiibi mõte tuleneb vajadusest lõplike lahendite järele ning ökonoomsuse printsiibist (ei ole ökonoomne tehtud kohtuotsuseid lõputult uuesti läbi vaadata). Samuti on mainitud printsiip oluline vältimaks riigi võimalust taga kiusata isikuid, kelle süüdi mõistmiseks riigil vajalikud tõendid puuduvad, kuid kellele korduvate samasisuliste kriminaalsüüdistuste esitamisega oleks võimalik tekitada olulisi ebamugavusi.
 
Kehtivad ka mõned erandid. On võimalik, et õigeksmõistev kohtuotsus on tehtud kohtualuse poolt ära ostetud tunnistajate valetunnistuste alusel. Ilmselt oleks raske põhjendada antud printsiibist kinni pidamist juhul, kui pärast taolise kohtuotsuse jõustumist oleks välistatud sama asja uuesti läbi vaatamine isegi siis, kui mainitud valetunnistuse andmine on hiljem kohtus tõendamist leidnud. Taolistel erandjuhtudel ongi lubatud ka kriminaalasjades jõustunud kohtuotsuste uuesti läbi vaatamine teatud konkreetsete uute asjaolude ilmnemisel pärast kohtuotsuse jõustumist (sellist menetlust nimetatakse teistmiseks). (Teistmist lubavad asjaolud on kirjas Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku §-s 77').
 
Kui üks riik on isiku õigeks mõistnud, siis ei saa see veel iseenesest takistada teise riigi poolt sama isiku samas asjas kohtu alla andmist. Ühe riigi õiguskaitsesüsteemi ei saa takistada isiku kriminaalvastutusele võtmist asjaolu, et teine riik on sama isiku õigeks mõistnud kuna üks riik ei saa vastutada teise riigi tegevuse ja lahendite eest. Isegi juhul, kui üks riik on juba isikut kriminaalkaristusega karistanud, säilib teisel riigil õigus sama isikut teist korda kriminaalkorras süüdistada ning karistada. See tuleneb sellest, et erinevad riigid suhtuvad erinevatesse tegudesse erineva rangusega. Ning seetõttu juhul, kui üks riik on isiku suhtes kohaldanud kerget kriminaalkaristust, ei tohi see takistada teist riiki sama teo eest kohaldamast uut ja rangemat karistust.
 
13. Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine
Põhiseaduse paragrahv 23 sätestab et "kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust."
 
Karistus on ühiskonnale alati kulu. Karistuse kohaldamine võib olla otstarbekohane ainult siis, kui karistamisega on võimalik saavutada mingit positiivset resultaati.
Karistusega  saavutatavateks  positiivseteks resultaatideks võib olla:
1) karistatu poolt uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine (eripreventsioon),
2) teiste isikute poolt kuritegude toimepanemise ärahoidmine (üldpreventsioon),
3) kannatanu ja ühiskonna emotsionaalse tasakaalu taastamine.
 
Kriminaalkaristuste kohaldamine, mis ei olnud ette nähtud teo toime panemise ajal kehtinud kriminaalseaduses, ei ole üldreeglina otstarbekohane, kuna ei saa kaasa aidata üldpreventsiooni eesmärkide saavutamisele. Riigil ei ole moraalset õigust kohaldada isiku suhtes ka sellist karistust, mille kohaldamisest ta ei ole seda isikut ette hoiatanud. (Kuriteo toimepaneku ajal ei kehtinud karistust, ning see isik ei saanud arvestada kehtimata karistusega.)
 
Vastupidiselt raskemat karistust ettenägevatest seadustest on kergemat karistust ettenägeval seadusel tagasiulatuv jõud. Selline lahendus tuleneb põhiliselt ökonoomsuse printsiibist. Juhul, kui karistuse kohaldamise momendil kehtib juba uus kriminalseadus, mis vähendab või hoopis kõrvaldab karistuse antud teo eest, siis ei ole raske karistuse kohaldamine üldpreventsiooni eesmärgi saavutamiseks vajalik. Isikud, keda see karistus peaks mõjutama loobumaks kuriteo toimepanemisest, teavad üldreeglina, et neid ähvardab sama teo toime panemise korral juba uus kergem karistus. Seega ei ole võimalik raskema karistusega aidata kaasa üldpreventsioonile. Ning kui uus seadus dekriminaliseerib mainitud teo, siis see tähendab, et kas ühiskond ei ole enam üldse huvitatud antud tegude ärahoidmisest, või et ei peeta vajalikuks kasutada antud tegude ärahoidmiseks kriminaalkaristusi.
 
14. Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavuse printsiip
Selleks, et vältida õiguskaitseasutuste ülekoormatust, on vajalik, et õiguskaitseasutuste lahendid oleksid võimalikult kergelt ja täpselt ette ennustatavad. Juhul kui õiguskaitseasutuse poole pöörduja saab piisavalt täpselt ette ennustada, millise lahendi õiguskaitseasutus tema küsimuses teeb, siis pöördutakse õiguskaitseasutuste poole ainult sellistel juhtudel, mil on alust loota, et õiguskaitseasutus teeb lahendi selle isiku kasuks. Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavus aitab kaasa ka sellele, et vähemal arvul juhtudel on üldse vaja pöörduda õiguskaitseasutuste poole, kuna isikud, kelle vastu muidu oleks vaja pöörduda õiguskaitseasutuse poole, täidavad taolisel juhul sagedamini oma kohustusi vabatahtlikult.
 
Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavuse printsiip ei tähenda muidugi seda, et oleks võimalik saavutada lahendite täielik ette ennustatavus. Alati jäävad alles kaasused, mille puhul lahendit ei ole kuidagi võimalik piisava täpsusega ette ennustada. Kuid kindlasti tuleb õiguskaitsesüsteemi tegevuse reglementeerimisel erinevate variantide valikul eelistada variante, mis suurendavad lahendite ennustatavust.
 
15. Eesti Vabariigi kohtute organisatsioon
Õigust mõistab ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena. Kohtunike ametist vabastamise alused ja korra sätestab seadus. Kohtunikku saab ametist tagandada üksnes uotsusega. Kohtunikud ei tohi peale seaduses ettenähtud juhtude olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis. Kohtukohtnike sõltumatuse tagatised ja õigusliku seisundi sätestab seadus.
1
 
Maa- ja linnakohtud ning halduskohtud on esimese astme kohtud. Ringkonnakohtud on teise astme kohtud ning nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid .
Riigikohus on riigi kõrgeim kohus, kes vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Kohtukorralduse ja kohtumenetluse korra sätestab seadus.
 
Esinduse, kaitse, riikliku süüdistuse ja seaduslikkuse järelevalve korralduse kohtumenetluses sätestab seadus. Kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega. Kohtunikku saab ametisoleku ajal kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul Vabariigi Presidendi nõusolekul.
 
 
16. Maa- ja halduskohtud (moodustamine, haldamine , funktsioonid, distsiplinaarvastutus)
Maakohtud arutavad kõiki tsiviil-, kriminaal - ja väärteoasju. Maakohus teeb ka muid toiminguid , mis on seadusega antud nende pädevusse. Maakohtud on:
1)    Harju Maakohus
2)    Viru Maakohus
3)    Pärnu Maakohus
4)    Tartu Maakohus
 
Maakohtul on üks või mitu kohtumaja.
Maa- või linnakohtus lahendab asju kohtunik ainuisikuliselt või — kohtumenetluse seadustega sätestatud juhtudel — kohus kollegiaalselt ühe kohtuniku ja kahe kohtukaasistuja osavõtul. Kohaliku omavalitsuse esinduskogu poolt valitud kohtukaasistujad omavad õigusemõistmisel kõiki kohtuniku õigusi, nende osalemine on kohustuslik kõigi esimese astme kriminaalkuritegude menetlemise korral. Kuritegelikku ühendusse kuulumise, selle organiseerimise, sellesse liikmete värbamise, sellise ühenduse või selle osa juhtimisega seonduvaid asju arutab kohus kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus. 
 
 
Lisaks õigusemõistmisele on seadusega maakohtutele pandud ka mitmeid täidesaatva riigivõimu funktsioone. Nii peab maakohtu koosseisus olev kinnistusosakond kinnistusraamatut. Maakohtutes asuvad ka registriosakonnad, mis peavad äriregistrit maa- ja linnakohtu tööpiirkonnas asuvate ettevõtjate kohta ning mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrit maakohtu tööpiirkonnas asuvate mittetulundusühingute ja sihtasutuste kohta. Kannete tegemise nendesse registritesse otsustab maakohtu esimees või tema määratud kohtunik. Maakohtutes asuvad ka kriminaalhooldusosakonnad (kriminaalhoolduse käigus valvab kriminaalhooldaja, et tingimisi karistatu või tingimisi karistusest enne tähtaega vabastatud süüdimõistetu täidab talle kohtuotsuses pandud kohustusi, ning püüab soodustada tema sotsiaalset kohanemist). 
 
Halduskohtud.
Halduskohtureformi viis lõpule 1. jaanuarist 2001 jõustunud uus “Halduskohtumenetluse seadustik ”. Reformi eesmärgiks oli halduskohtunike kvalifikatsiooni tõstmine, mille saavutamiseks peeti sobivaks abinõuks halduskohtunike selget spetsialiseerumist haldusasjade lahendamisele. Selleks muudeti halduskohtute funktsionaalset alluvust ja nähti ette halduskohtusüsteemi suurem eraldamine üldkohtusüsteemist kohtusüsteemi esimeses astmes . 
Haldusvaidluste lahendamine esimeses astmes koondati kahte halduskohtusse asukohtadega Tallinnas ja Tartus. Halduskohtul on üks või mitu kohtumaja.
 
17. Ringkonnakohtud (moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus)
Ringkonnakohus on teise astme kohus, kes vaatab apellatsiooni korras läbi maa-, ja halduskohtu lahendeid. Ringkonnakohtud on Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus ja Viru Ringkonnakohus. Ringkonnakohtu struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kinnitab kohtudirektor, välja arvatud õigusemõistmise funktsiooni teostamisega seotud osas. Selles osas kinnitab struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kohtu esimees.
 
Ringkonnakohtu esimees nimetatakse sama kohtu kohtunike hulgast seitsmeks aastaks. Kohtu esimehe nimetab justiitsminister, kuulanud ära ringkonnakohtu üldkogu arvamuse.
Ringkonnakohtu esimees esindab ja juhib kohtuasutust oma pädevuse piires. Kohtu esimees vastutab õigusemõistmise korrakohase toimumise eest kohtus.
Ringkonnakohtu esimees:
            * korraldab õigusemõistmise alast tegevust;
            * kooskõlastab kohtudirektori koostatud kohtu eelarve eelnõu;
            * teostab seaduses ettenähtud järelevalvet;
            * koostab kohtu kohtunike koolituskava eelnõu ja esitab selle kinnitamiseks kohtu                          kohtunike üldkogule, korraldab ja kontrollib selle täitmist ning esitab vähemalt kord aastas kohtu üldkogule ülevaate selle täitmisest;
            * täidab muid seadusest ja kohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid.
Kohtu esimehe võib justiitsminister kooskõlastatult Riigikohtu üldkoguga teenistusest ennet ähtaja lõppemist vabastada:
     * tema enda soovil;
     * kui ta on süüliselt jätnud oma ülesanded olulisel määral täitmata;
     * tema valimisel või nimetamisel rahvusvahelise kohtuinstitutsiooni kohtunikuks (§ 581 ). Kui kohtu esimees vabastatakse kohtunikuametist, vabastatakse ta ka kohtu esimehe ülesannete täitmisest. Kohtu esimehe ülesannete täitmisest vabastatud kohtuesimehel säilivad kohtuniku volitused . Kohtu esimehe äraoleku ajal asendab teda tema enda määratud kohtunik. Kui kohtu esimees ei ole asendajat määranud, asendab teda kõige kauem teenistuses olnud kohtunik või teenistusaegade võrdsuse korral vanim kohtunik. Kedagi ei tohi nimetada kohtu esimeheks kaheks ametiajaks järjestikku.
 
Kohtuniku distsiplinaarvastutus. Kohtunikule võib distsiplinaarsüüteo eest määrata distsiplinaarkaristuse. Distsiplinaarsüütegu on kohtuniku süüline tegu, mis seisneb ametikohustuse täitmata jätmises või mittekohases täitmises. Distsiplinaarsüütegu on ka kohtuniku vääritu tegu. Distsiplinaarkaristused on:
1) noomitus ;
2) rahatrahv kuni ühe kuu ametipalga ulatuses;
3) ametipalga vähendamine;
4) ametist tagandamine.
Kui pensionil olev kohtunik ei täida vaikimiskohustust või nõupidamissaladuse hoidmise kohustust, võib distsiplinaarkaristusena vähendada tema kohtunikupensioni kuni 25%. Pensioni ei või vähendada kauemaks kui üheks aastaks. Ühe ja sama süüteo eest võib kohtunikule määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse. Sama teo eest määratud kriminaalkaristus või karistus väärteo eest ei välista distsiplinaarkaristuse määramist.
Distsiplinaarkaristust määrates tuleb arvestada distsiplinaarsüüteo laadi , raskust ja tagajärgi ning kohtuniku isikuomadusi ja muid süüteo asjaolusid. Kohtunikule määratud distsiplinaarkaristus kantakse tema teenistuslehele. Distsiplinaarkaristus kustub , kui kohtunik pole aasta jooksul pärast distsiplinaarkolleegiumi otsuse jõustumist toime pannud uut süütegu. Kolleegium võib karistuse kustutada ka ennetähtaegselt. Distsiplinaarkaristusena võib vähendada kohtuniku ametipalka kuni 30%. Ametipalka ei või vähendada kauemaks kui üheks aastaks.
Distsiplinaarmenetlus algatatakse, kui ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Distsiplinaarmenetlus algatatakse distsiplinaarsüüdistuse koostamisega.
Kohtunike distsiplinaarasjade lahendamiseks on Riigikohtu juures distsiplinaarkolleegium, kuhu kuulub viis riigikohtunikku, viis ringkonnakohtunikku ja viis esimese astme kohtu kohtunikku. Distsiplinaarkolleegiumi esimehe ja teised riigikohtunikest liikmed nimetab Riigikohtu üldkogu kolmeks aastaks. Distsiplinaarkolleegiumi riigikohtunikest liikmete asendamise kord nähakse ette Riigikohtu kodukorras. Distsiplinaarkolleegiumi esimees moodustab kohtuniku distsiplinaarasja lahendamiseks viieliikmelise kohtukoosseisu kolmest distsiplinaarkolleegiumi riigikohtunikust liikmest, ühest ringkonnakohtunikust ja ühest esimese astme kohtu kohtunikust.
Kohtuniku distsiplinaarsüütegu arutab ja distsiplinaarkaristuse määrab Riigikohtu juures asuv distsiplinaarkolleegium. Distsiplinaarkolleegium arutab distsiplinaarasja kohtuistungil viieliikmelises kohtukoosseisus. Distsiplinaarasja arutamisel on eesistuja distsiplinaarkolleegiumi esimees. Kui distsiplinaarkolleegiumi esimees asja arutamisel ei osale, nimetab ta eesistujaks kolleegiumi liikme.
Distsiplinaarkolleegium võib kohtuniku distsiplinaarasja menetlemise ajaks teenistusest kõrvaldada oma määrusega, millest teatab viivitamatult kohtunikule ja kohtu esimehele. Teenistusest kõrvaldamist otsustades arvestab kolleegium selle distsiplinaarsüüteo laadi ja raskust, milles kohtunikku süüdistatakse. Distsiplinaarkolleegium võib kohtuniku distsiplinaarmenetluse algatamise otsustamiseni ajutiselt teenistusest kõrvaldada, kui kohtunikuga seonduvad asjaolud, mis oluliselt kahjustavad kohtu mainet. Kui selgub, et kohtuniku suhtes distsiplinaarasja algatamiseks alust ei ole, asub kohtunik distsiplinaarkolleegiumi otsusel teenistusse. Kohtuniku teenistusest kõrvaldamise võib distsiplinaarkolleegium otsustada kohtuistungit pidamata.
 
 
18. Riigikohus (moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus)
Riigikohus on riigi kõrgeim kohus. Riigikohus asub Tartus. Riigikohtus on 19 riigikohtunikku.
Riigikohtu pädevus. Riigikohus vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Seaduses sätestatud juhtudel ja korras vaatab Riigikohus kohtulahendeid läbi teistmise ja kohtuvigade parandamise menetluses, samuti täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid. Riigikohus otsustab tema pädevusse kuuluvate asjade menetlusse võtmise kohtumenetluse seaduses sätestatud alusel vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. Asi võetakse menetlusse, kui selle menetlemist nõuab vähemalt üks riigikohtunik. Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus.
 
Riigikohtu esimehe nimetab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul üheksaks aastaks.
Riigikohtu esimees:
1) juhib ja esindab Riigikohut;
2) teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu kohtunike ametisse nimetamiseks;
3) teostab seaduses ettenähtud järelevalvet;
4) täidab muid seadusest ja kohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid.
 
Riigikohtu esimees esitab kord aastas Riigikogu kevadistungjärgul Riigikogule ülevaate kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Riigikohtu esimehe äraoleku ajal või volituste lõppemisel täidab Riigikohtu esimehe ülesandeid tema määratud riigikohtunik. Riigikogu võib Vabariigi Presidendi ettepanekul vabastada Riigikohtu esimehe teenistusest tema enda soovil. Ametist tagasiastumisest teatab Riigikohtu esimees Vabariigi Presidendile vähemalt neli kuud ette. Riigikogu vabastab Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikohtu esimehe teenistusest tema valimisel või nimetamisel rahvusvahelise kohtuinstitutsiooni kohtunikuks. Kui Riigikohtu esimees on haiguse tõttu või muul põhjusel kuus kuud järjest kestvalt võimetu täitma oma ametiülesandeid, esitab Vabariigi President Riigikohtule põhjendatud taotluse tunnistada seda oma otsusega. Riigikohtu üldkogu otsus vabastab Riigikohtu esimehe ametist. Kui Riigikohtu esimees vabastatakse kohtunikuametist, vabastatakse ta ka kohtu esimehe ülesannetest. Kohtu esimehe ülesannetest vabastatud Riigikohtu esimehel säilivad riigikohtuniku volitused. Kedagi ei tohi nimetada kohtu esimeheks kaheks ametiajaks järjestikku.
 
Riigikohtus on üldkogu, kuhu kuuluvad kõik riigikohtunikud. Riigikohtu üldkogu:
1) vaatab seaduses sätestatud alustel läbi kohtulahendeid;
2) teeb Vabariigi Presidendile ettepaneku kohtuniku ametisse nimetamiseks ja kohtuniku ametist vabastamiseks;
3) lahendab kohtuniku eksamikomisjoni otsuste peale esitatud kaebused ;
4) lahendab distsiplinaarkolleegiumi otsuste peale esitatud kaebused;
5)otsustab distsiplinaarasja algatamise Riigikohtu esimehe suhtes ja teavitab sellest Riigikogu
6) täidab muid seadusest ja Riigikohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid.
 
 
19. Kohtute haldamine
Vt tabelit!?
§ 39. Kohtuhaldus. Esimese ja teise astme kohtuasutusi hallatakse kohtute haldamise nõukoja ja Justiitsministeeriumi koostöös. Kohtud täidavad kohtuhaldusülesandeid, kui see tuleneb seadusest. Justiitsminister võib oma pädevusse kuuluva kohtuhaldusülesande anda üle kohtule. Justiitsministril ei ole käsu- ega distsiplinaarvõimu kohtunike suhtes.
Kohtuhaldus peab tagama:
1) võimaluse sõltumatult õigust mõista;
2) õigusemõistmiseks vajalikud töötingimused;
3) kohtuteenistujate piisava väljaõppe;
4) õigusemõistmise kättesaadavuse.
 
Kohtute haldamise nõukoda. Kohtute haldamise nõukotta (edaspidi nõukoda ) kuuluvad Riigikohtu esimees, viis kohtunike täiskogu poolt kolmeks aastaks valitud kohtunikku, kaks Riigikogu liiget, Advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaat, riigi peaprokurör või tema poolt nimetatud riigiprokurör ja õiguskantsler või tema poolt nimetatud esindaja. Justiitsminister või tema poolt nimetatud esindaja osaleb nõukojas sõnaõigusega. Nõukoja istungi kutsub kokku Riigikohtu esimees või justiitsminister. Istungi kokkukutsuja määrab istungi päevakorra. Nõukoja esimees on Riigikohtu esimees. Nõukoda on otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole liikmetest. Nõukoda võtab otsuseid vastu kohalolijate häälteenamusega. Nõukoda kinnitab esimesel istungil kodukorra. Nõukoja tehnilise teenindamise tagab Justiitsministeerium.
 
Nõukoda annab nõusoleku:
1) kohtu tööpiirkonna määramisel
2) kohtute struktuuri määramisel
3) kohtu ja kohtumaja täpse asukoha määramisel
4) kohtu ja kohtumajas alaliselt teenistuses olevate kohtunike arvu määramisel
5) kohtu esimehe nimetamisel ja ennetähtaegsel vabastamisel
6) rahvakohtunike arvu määramisel
7) kohtu kodukorra kehtestamisel
8) kohtunikukandidaatide arvu määramisel
9) kohtunikukandidaadi ametisse nimetamisel
10) kohtumaja juhile lisatasu määramisel
11) Kohtute infosüsteemi registriandmete koosseisu ja nende esitamise korra kehtestamisel
12) kohtuniku kutsumisele kaitseväe tegevteenistusse
13) rahvakohtunikule makstava tasu suuruse ja maksmise korra määramisel
Nõukoda annab eelneva seisukoha kohtute aastaeelarvete kujundamise ning muutmise põhimõtete kohta. Nõukoda:
1) annab arvamuse Riigikohtu kohtuniku vabale kohale kandideerivate isikute kohta
2) annab arvamuse kohtuniku vabastamise kohta
3) arutab eelnevalt läbi Riigikohtu esimehe poolt Riigikogule esitatava ülevaate
kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta
4) arutab teisi küsimusi Riigikohtu esimehe või justiitsministri algatusel .
 
 
20. Õiguskantsler (moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus)
Õiguskantsleri ülesanded. Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik , kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide Eesti Vabariigi põhiseadusele (edaspidi põhiseadus) ja seadustele vastavuse üle. Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande. Õiguskantsler teeb Riigikogule ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks vastavalt seadusele. Õiguskantsler teeb Euroopa Parlamendi presidendile ettepaneku Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmelt Euroopa Ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolliga ettenähtud immuniteedi võtmiseks. Õiguskantsler teeb Riigikohtu üldkogule taotluse tunnistada Vabariigi President kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma. Õiguskantsler lahendab eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise üle tekkinud vaidluse põhiseaduse ning teiste seaduste alusel. Õiguskantsler teostab järelevalvet õigusaktide välislepingutele vastavuse üle.
 
Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks. Tema suhtes ei saa algatada distsiplinaarasja.
 
Õiguskantsleril on ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele ja salastatud välisteabele Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks. Kui välislepingu kohaselt on julgeolekukontrolli läbiviimine salastatud välisteabele juurdepääsu õiguse andmise kohustuslik eeltingimus, teostatakse julgeolekukontroll ka õiguskantsleri suhtes.
Julgeolekukontrolli läbimiseks täidab õiguskantsler riigisaladusele juurdepääsu loa taotleja ankeedi ja allkirjastab nõusoleku, millega lubab julgeolekukontrolli teostaval asutusel saada julgeolekukontrolli teostamise ajal enda kohta teavet füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt ning riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ja organitelt, ning esitab need Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjonile. Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon määrab õiguskantsleri suhtes julgeolekukontrolli teostava asutuse, kellele ta edastab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumendid. Julgeolekukontrolli asutus esitab õiguskantsleri suhtes teostatud julgeolekukontrolli käigus kogutud andmed kolme kuu jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumentide saamisest, Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjonile otsustamiseks, kas õiguskantsler on julgeolekukontrolli läbinud. Salastatud välisteabe juurdepääsusertifikaat väljastatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses ettenähtud korras.
 
 
21. Advokatuur (moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus)
Advokatuur on avalik-õiguslik juriidiline isik. Advokatuur juhindub oma tegevuses seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja headest tavadest . Advokatuur registreeritakse riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris selle registri põhimääruses sätestatud korras
Advokatuuri pädevuses on:
1) advokatuuri vastuvõtmine ja sealt väljaarvamine;
2) järelevalve advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse- eetika nõuete täitmise üle;
3) järelevalve Eestis tegutsevate välisriigi advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle;
4) advokaatide täiendõppe korraldamine;
5) riigi õigusabi osutamine;
6) advokatuuri vara valitsemine;
7) advokaatide muude kutseküsimuste lahendamine.
Advokaadi tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus määrata distsiplinaarkaristuse.
Distsiplinaarkaristused on:
1) noomitus;
2) rahatrahv advokatuuri kasuks kuni advokaadi kuue kuu töötasu ulatuses;
3) kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks;
4) advokatuurist väljaheitmine.
Karistust määrates arvestab aukohus menetletava asja olemust ja advokaadi isikuomadusi. Ühe distsiplinaarsüüteo eest võib määrata vaid ühe distsiplinaarkaristuse. Distsiplinaarkaristust määrates ei arvestata sama teo eest määratud kriminaalkaristust. Distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud üle kahe aasta. Selle tähtaja hulka ei arvata aega, mil aukohtumenetlus oli peatunud.
Advokatuuri liikmed (edaspidi advokaadid) on vandeadvokaadid, vandeadvokaadi vanemabid ja vandeadvokaadi abid. Advokatuuri võib kuuluda iga isik, kes vastab käesolevas seaduses esitatud nõuetele ja on sooritanud advokaadieksami. Eestis võib advokaadi kutsenimetuse all õigusteenust osutada üksnes Eesti Advokatuuri liige, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
 
 
 
 
22. Prokuratuur (moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus)
Prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus , mis osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse planeerimises, juhib kohtueelset kriminaalmenetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse, esindab kohtus riiklikku süüdistust ning täidab muid seadusega prokuratuurile pandud ülesandeid. Prokuratuur jaguneb Riigiprokuratuuriks ja temale alluvateks ringkonnaprokuratuurideks. Riigi peaprokuröri nimetab ametisse Vabariigi Valitsus justiitsministri ettepanekul, olles ära kuulanud Riigikogu õiguskomisjoni arvamuse. Juhtiva riigiprokuröri, riigiprokuröri ning juhtivprokuröri nimetab ametisse justiitsminister riigi peaprokuröri ettepanekul.
Distsiplinaarkaristused. Distsiplinaarsüüteo eest võib prokurörile määrata distsiplinaarkaristuse. Distsiplinaarkaristused on:
1) noomitus;
2) rahatrahv kuni ühe kuu palga ulatuses;
3) palga vähendamine;
4) teenistusest vabastamine.
Distsiplinaarkaristusena võib prokuröri palka vähendada mitte rohkem kui veerandi võrra ja mitte kauemaks kui üheks aastaks.
Prokuröri distsiplinaarsüütegu arutab prokuröride distsiplinaarkomisjon, mille koosseisu kuuluvad kaks Riigiprokuratuuri prokuröri, kaks ringkonnaprokuratuuri prokuröri ja üks kohtunike täiskogu valitud kohtunik. Distsiplinaarkomisjon valitakse kolmeks aastaks.
Prokurörile distsiplinaarkaristuse määramise õigus on:
1) justiitsministril kõigi prokuröride suhtes prokuröride distsiplinaarkomisjoni ettepanekul;
2) riigi peaprokuröril kõigi prokuröride suhtes prokuröride distsiplinaarkomisjoni ettepanekul.
Riigi peaprokuröri teenistusest vabastamise distsiplinaarkaristusena otsustab Vabariigi Valitsus justiitsministri ettepanekul ühe kuu jooksul.
Distsiplinaarmenetlus algatatakse, kui ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on:
1) justiitsministril ja riigi peaprokuröril kõigi prokuröride suhtes;
2) juhtivprokuröril temale teenistuslikult alluvate prokuröride suhtes.
Distsiplinaarmenetluse algataja võib koguda distsiplinaarasja lahendamiseks vajalikke tõendeid ja nõuda seletusi . Seletuse nõudmine prokurörilt, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on kohustuslik. Tõendite kogumise ja seletuste nõudmise võib justiitsminister teha ülesandeks riigi peaprokurörile, riigi peaprokurör või juhtivprokurör aga temale vahetult alluvale prokurörile. Seda ülesannet ei saa panna prokurörile, kes on distsiplinaarkomisjoni liige. Distsiplinaarmenetluse algataja võib distsiplinaarmenetluse ajaks kõrvaldada prokuröri ametist. Ametist kõrvaldamise aja eest säilitatakse prokurörile palk koos lisatasudega.
Prokurör ei või väljaspool teenistuskohustusi töötada mujal kui õppe- või teadustööl. Prokurör ei või olla äriühingu asutaja , juhtimisõiguslik osanik, juhatuse või nõukogu liige ega välismaa äriühingu filiaali juhataja, samuti erakonna liige.
 
23. Notariaat (moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus)
Notariaat on üks õiguskaitsesüsteemi osa, mis moodustataks kõikidest notaritest- eestseisus ja lihtliikmed . Notarite Koja funktsiooniks on valvata notarite kohusetundliku ja laitmatu ametipidamise, kutse-eetika järgimise ja väärika käitumise üle. Tagada ühiskonnas õiguskindlus ja vältida õigusvaidlusi. 
 
 
24. Ameerika Ühendriikide õiguskaitsesüsteem
Föderatsiooni subjektidel ja föderatsioonil on üksteisest sõltumatud kohtusüsteemid. Seega on kokku 51 erinevat ja täiesti iseseisvat   kohtusüsteemi (50 osariigi kohtusüsteemid ning föderaalne süsteem). Puuduvad spetsiaalsed kohtud, mis tegeleksid haldusasjade  lahendamisega- ei tehta vahet haldusõiguslike ja eraõiguslike vaidluste vahel.
Osariikide kohtusüsteem. Suurem osa kohtuasjadest kuuluvad osariikide kohtute pädevusse ning föderaalkohtute pädevusse kuuluvad ainult need kohtuasjad, mis seadusega on föderalkohtute kompetentsi antud.
Kohtunikke valitakse :
·        Üldvalimistel; 
·        Nimetamisega osariigi seadusandliku võimu poolt;
·        Nimetamisega täidesaatva võimu poolt.
 
Piiratud jurisdiktsiooniga I astme kohtud- Praktiliselt kõigis osariikides on moodustatud väiksemate kriminaal- ja tsiviilasjade läbivaatamiseks eraldi kohtud, mida nimetatakse rahukohtuks (Justice of the Peace ) või magistraadikohtuks (Magistrate's Court ). Rahukohtunik ei pea tavaliselt omama juriidilist haridust (ametis 2-6a)
Üldjuristiktsiooniga I astme kohtud- kõige sagedamini on nende nimetus maakonnakohus ( County Court). Mis on põhiliseks esimese astme kohtuks. Vaatab läbi suurema osa tsiviil- ja kriminaalasjadest. Maakonnakohtud on selleks kohtuinstantsiks, kus asja arutamine võib toimuda vandekohtunike osavõtul.
Vahepealne apellatsiooniastme kohus- Suuremas osas osariikides on moodustatud kaks apellatsioonikohtute lüli, milledest esimest võiks nimetada vahepealseks apellatsiooniastme kohtuks. Funktsiooniks on madalamal seisvate kohtute otsuste apellatsiooni korras läbivaatamine.
Osariigi ülemkohtud- vaatavad läbi apellatsioone, mis on esitatud vahepealsete apellatsiooniastme kohtute otsuste peale. Juhul kui see puudub, vaatab läbi kõik apellatsioonid, mis on moodustatud maakonnakohtute otsuste peale. Ülemkohtute otsused on lõplikud, va üksikud juhud kui asja võtab edasisele arutusele Ameerika Ühendriikide Ülemkohus.
Föderaalne kohtusüsteem. Föderaalasutuste kompetentsis on ainult need küsimused, mis on Konstitutsiooniga nende kompetentsi antud. Föderaalse kohtusüsteemi kompetentsi kuuluvad kohtuasjad:
·        mis tulenevad föderaalõigusest
·        mille pooled on pärit erinevatest osariikidest või pooleks on välisriigi kodanik,
·        milles on pooleks: Ameerika Ühendriigid, mõni osariik, välisriigi suursaadik või muu ametlik esindaja,
·        milles taotletakse pankrotis oleku tunnistamist.
Üldjuristiktsiooniga kohtud:
·        piirkonnakohtud ( District Courts) Igas osariigi vähemalt 1. Piirkonnakohtud vaatavad esimese astme kohtuna läbi kõik föderaalkohtuasjad, mille läbivaatamine ei ole eraldi seadusega antud mõne teise kohtu kompetentsi. Piirkonnakohtus vaatab asja läbi  ainuisikuline kohtunik või ainuisikuline kohtunik koos vandekohtunikega
·        ringkonnakohtud ( Circuit Court). 12 territoriaalset ringkonnakohust ja üks föderaalne ringkonnakohus. Vaatab läbi apellatsioonkaebusi, mis on esitatud teatud kindlat liiki asjades või teatud erikohtute otsuste peale.
·        Ülemkohus (Supreme Court). Kõrgeim föderaalkohus, mis koosneb 9st kohtunikust. Ülemkohus vaatab läbi apellatsioonkaebusi, mis on esitatud ringkonnakohtute ning mõnede föderaalsete erikohtute (näiteks Nõudekohus) lahendite peale. Vaatab lläbi apellatsioonkaebusi, mis on esitatud ringkonnakohtute ning mõnede föderaalsete erikohtute lahendite peale.
Erikohtud - spetsiifiliste föderaalkohtute pädevusse kuuluvate asjade läbivaatamiseks. Näiteks Maksukohus ( Tax Court), Nõudekohus (Claims Court).
 
25. Prantsusmaa õiguskaitsesüsteem
Iseloomulikuks jooneks range vahetegemine üldjurisdiktsiooniga kohtute ja halduskohtute vahel.  Mõlemal kohtute hierarhial on eraldi kõrgemalseisvad kohtud ja need hierarhiad ei ühine isegi mitte kohtusüsteemi tipus sest ka kõrgeimad kohtud on mainitud hierarhiatel eraldi.
Üldjuristiktsiooniga kohtute süsteem:
a)    Esimese lüli kohtud:
·   Instantsitribunal - väiksemad tsiviilasjad
·   Kaubanduskohus - äritegevus
·   Töökohus – töölepingud
·   Politseikohus – väiksemad kriminaalasjad
b)    Suure instantsi tribunal - tsiviilkamber +kriminaalkamber + alaealiste kohus -> 1. astme kohtud
c)     Apellatsioonikohus - praktiliselt kõigi esimese lüli kohtute ja suure instantsi tribunalide lahendite jaoks. Võimalik edasi kaevata kassatsioonikohtusse. Tsiviilkamber +sotsiaalkamber + kriminaalkamber + alaealiste kamber
d)    Assisside kohus- esimese astme kohtuks kõige raskemate kuritegude puhul. Võimalik edasi kaevata kassatsioonikohtusse.
e)    Kassatsioonikohus- antud hierarhias kõrgemail kohal. Koosneb 6 kambrist
Halduskohtute süsteem:
a)   Haldustribunalid- I tasand. Vaatab läbi kõiki ametisikute ja haldusasutuste tegevuse peale esitatud kaebusi. Võimalik edasi kaevata Riiginõukogusse.
b)   Riiginõukogu- kohtufunktsioon & ministeeriumide juriidilise nõuandja funktsioon. President justiitsminister.
Kohtunikkond - mõlema struktuuri jaoks erinev ettevalmistus
Advokaatkond - jaguneb 4-ks:
1)    Võivad esineda riiginõukogu ja kassatsioonikohtu ees,
2)    Võivad esineda apellatsioonikohtu ees
3)    Tavaline advokaatkonna seisus
4)    Juriidilise konsultatsiooni andjad
 
26. Saksamaa õiguskaitsesüsteem
Kohtusüsteem:
Föderaal- ja liidumaade kohtud. Kõrgemad on föderaalkohtud. Kohtusüsteemi kõrge spetsialiseerituse aste, süsteem koosneb kuuest üksteisest sõltumatust kohtute hierarhiast, milledel kõigil on oma iseseisev kõrgeim kohtuinstants. Eraldi hierarhia on: üldkohtutel (tsiviil – ja kriminaalasjad), halduskohtutel, töökohtutel, maksukohtutel, sotsiaalkohtutel, Liidu ja liidumaade konstitutsioonikohtutel. Laialdane kaasistujate kasutamine – Sm-l osalevad kaasistujad ka teise astme kohtute tegevuses, samuti töö – ja sotsiaalkohtute süsteemis kõrgema kohtusüsteemi astme töös.
Üldkohtud: Kõige suuremaks kohtusüsteemiks, süsteem on neljalüliline:
·        Kõige madalam lüli – kohalik kohus. Vaatab läbi I astme kohtuna tsiviil – ja kriminaalasjade põhiosa. Kriminaalasjadest ainult kergemad kuriteod. Üks kuni palju kohtunikke sõltuvalt linna elanikkonna suurusest, ka kaasistujad.
·        teine lüli – liidumaakohus – I astme kohtuks tsiviil – ja kriminaalasjades, mis pole antud kohalike kohtute või liidumaa ülekohtu kompetentsi. Apellatsioonikohtuks kohalikule kohtule. Üks või mitu tsiviil (3 kohtunikku) – ja kriminaalkolleegiumit (koosseis sõltub kuriteo raskusest, alati kaasistujad), samas mitmeid spetsialiseerunud kolleegiume ( kommerts -(kohtunik, kaks ärialal kogenud kaasistujat), patendi -, konkurentsikolleegium).
·        kolmas lüli – liidumaa ülemkohus  - apellatsiooniastme kohus liidumaakohtute otsuste suhtes. Asjad, mis algasid kohalikus kohtus, on liidumaa ülemkohus viimase astme kohtuks. Osades riigivastastes kuritegudes esimese astme kohtuks.
·        kõrgeim – Liidu Ülemkohus – kõrgeim kohus Saksamaal. Asutati 1950. a, asub Karlsruhes. Viieliikmelised senatid tsiviil-, kriminaal- ja mõnede distsiplinaarküsimuste arutamiseks.
9-liikmeline tsiviilsenat tuleb kokku, kui tekib vastuolu tsiviil – või kriminaalsenatite vahel.
Erikohtud – neli üldkohtute süsteemist sõltumatud eraldi kõrgeimate kohtutega erikohtute hierarhiat:
·        haldus- vaatavad esimese astme kohtutena läbi ametiisikute ja haldusasutuste tegevuse peale esitatud kaebusi. Kolm professionaalset kohtunikku + kaks kaasistujat. Olemas ka kõrgem halduskohus , samuti Liidu Halduskohus (asub Berliinis).
·        maksu- maksuametnike otsuste peale esitatud kaebused. Kolm professionaalset kohtunikku + kaks kaasistujat.
·        sotsiaalkindlustuse- sotsiaalkindlustuse ametnike otsuste ( pensionid , abirahad …) peale esitatud kaebused. Üks professionaalne kohtunik + kaks kaasistujat. Liidumaa sotsiaalkindlustuse kohus, Liidu Sotsiaalkindlustuse Kohus. 
·        Töökohtud – vaatavad I astme kohtuna läbi töövaidlusi. Üks professionaalne kohtunik + kaks kaasistujat. Liidumaa töökohus, Liidu Töökohus. Kaasistujad esindavad erinevate poolte huvisid.
 
Liidu Konstitutsioonikohus – kaks 8-liikmelist senatit neljas erinevas suunas:
1) liidu õigustloovate aktide Konstitutsiooniline ja liidumaade õigustloovate aktide Konstitutsiooniline ja Liidu õigustloovatele aktidele vastavuse kontroll,
2) liidumaade ja Liidu kompetentsi alaste vaidluste lahendamine,
3) erinevate riigivõimude kompetentsi alaste vaidluste lahendamine,
4) inimõiguste kaitse küsimused.
Liidumaade konstitutsioonikohtud – kontrollivad liidumaa õigustloovate aktide vastavust liidumaa konstitutsioonile.
Kohtunike ametisse nimetamine toimub eri liidumaades erinevalt. Nimetab ametisse liidumaa peaminister või vastav minister.
Advokatuur – riigieksam + kaks aastat praktiseerimist erinevatel õigusalastel tegevusaladel, praktika järel teine riigieksam, pärast teise riigieksami sooritamist võimalik minna advokatuuri.
 
27. Rootsi õiguskaitsesüsteem
Üldjurisdiktsiooniga jagunevad: piirkonnakohtud (enamasti 3 – 4 kohtunikku, väikesed hagisummad, mõned perekonnaõiguslikud asjad), apellatsioonikohtud (6 tk) ja Ülemkohus (61 kohtunikku).
Halduskohtud jagunevad: madalaimad halduskohtud, apellatsiooniastme halduskohtud, Kõrgem Halduskohus.
Olemas ka paar liiki erikohtuid: nt töökohtud, üürikohtud jne.
Õiguse Nõukogu, mis koosneb Ülemkohtu ja Kõrgema Halduskohtu kohtunikest, ülesandeks on kontrollida seaduseelnõu vastavust kehtivale õigusele enne, kui need esitatakse Parlamendis arutamiseks.
Avalik süüdistus jaguneb kolmeks: piirkondlikud süüdistajad, riiklikud süüdistajad ja Riiklik Peasüüdistaja.
 
 
 
 
 
28. Soome õiguskaitsesüsteem
Üldkohtud ja halduskohtud. Kohtukeel soome ja rootsi keel.
Esimese astme kohtuteks on kärajakohtud. Kriminaal– ja tsiviilasjad. Ainuisikuline kohtunik või kolm professionaalset kohtunikku,
Teist astet omab 6 õuekohut (mõnes kriminaalasjas ka I). Kolm või rohkem professionaalset kohtunikku.
Kõrgeim on Ülemkohus. Kohtu president + vähemalt 15 liiget. Justiitsminister omab viimase täies koosseisus tegutsemisel ka hääleõigust, Eestis mitte. Ülemkohtul ei ole seaduste põhiseaduslikkuse järelvalve funktsiooni. Ülemkohtul on väga suur roll kohtunike ametisse nimetamisel.
Üldhalduskohtud jagunevad läänikohtuteks (maksuametnike otsuste peale esitatud kaebused, sotsiaaltoetused , kohalik omavalitsus , tervishoid, ehitustegevus ) ja Kõrgemaks Halduskohtuks (koosneb kohtu presidendist ja 21 liikmest).
Olemas ka erikohtud: vee-, maa-, kindlustus -, töö- jms. Teatud asjad saab kaevata Ülemkohtusse, teised Kõrgemasse Halduskohtusse (haldusasjad eelnevatest kohtutest).
 
Soome advokatuur. Klientide esindamisega võivad kõik isikud tegeleda. Ainult advokatuuri liige saab advokaadiks nimetada. Advokaadid tegutsevad põhiliselt kas üksi või kahest advokaadist koosnevates partnerlustes,sSuurtes linnades ka suuri advokaadifirmasid. Advokaatide arv võrreldes rahvaarvuga ja teiste riikidega on suhteliselt väike.
 
29. Inglise õiguskaitsesüsteem
Inglise kohtusüsteemi üheks omapäraks on, et tsiviil- ja kriminaalasjade läbivaatamiseks on erinevad kohtud. Kontinentaal-Euroopa kohtusüsteemidest eristavaks jooneks on ka see, et puudub eraldiseisev halduskohtute struktuur. Vandekohtute (12 kohtunikust koosnev) kasutamist on peetud ka üheks Inglise kohtusüsteemi iseloomulikuks jooneks. Inglise kohtusüsteem ei näe ette põhiseadusliku järelevalve menetluse võimalust.
Madalaimaks kriminaalkohtuks on magistraadikohtud. 620 magistraadikohut vaatavad läbi 98% kriminaalasjadest. Peale väiksemate kriminaalasjade tegelevad magistraadikohtud ka lapsendamise ja laste eestkoste küsimustega.
Krahvkonnakohtute kompetentsi kuuluvad väiksemad kahju hüvitamise ja lepingu asjad samuti väiksemad pärandiasjad. Krahvkonnakohtutel ei ole apellatsioonikohtu volitusi. Krahvkonnakohtu otsuste peale saab edasi kaevata Apellatsioonikohtule.
Kõrge Kohus on esimese- ja apellatsiooniastme kohus. Kõrge kohus koosneb kolmest divisjonist: 1) Kantsleri divisjon - tegeleb asjaõiguse- ja pärandiasjad ning apellatsioonid maksude ja pankrotiasjades
2) Kuninga Kohus - lepingu- ja kahju hüvitamise asjade ning apellatsioonid kriminaalprotsessi normide rikkumise asjades, aga ka haldusasutuste tegevuse peale esitatud kaebuste läbivaatamine
3) Perekonnadivision - põhiliselt abielu-, lapsendamise ja eestkoste asjad. Kui Kõrge Kohus tegutseb I astme kohtuna, vaatab asju läbi ainuisikuline kohtunik. Apellatsiooniastme kohtuna -  2-3 kohtunikku.
Krooni Kohus on raskemate kuritegude puhul  I astme kohtuks ja kergemate kuritegude puhul apellatsioonikohtuks magistraadikohtutele. Krooni Kohus peab istungeid umbes 90 linnas. Kohtunikeks on: Kõrge Kohtu Queen's Bench Division'i kohtunikud, 400 ringkonna- ja 500 asekohtunikku. Kui Krooni Kohus tegutseb I astme kohtuna, siis kuulab asja ainuisikuline kohtunik koos vandekohtunike koguga. Apellatsiooniastme kohtuna - professionaalne kohtunik ja kaks kaasistujat.
Apellatsioonikohus on esimene kohtu lüli, kus ei ole eraldi kohtuid tsiviil- ja kriminaalasjade läbivaatamiseks. Apellatsioonikohtul on kaks divisjoni. Tsiviildivisjon (Kõrge kohtu ja ringkonnakohtute otsuste peale esitatud kaebused) ja Kriminaaldivisjon(Krooni kohtu otsuste peale esitatud apellatsioonikaebused).
Lordide Koda on Inglise kohtusüsteemi kõrgeimaks kohtuks. Samal ajal on see kohus ka Ühendatud Kuningriigi kõrgeimaks kohtuks ning seega ka näiteks Šoti kohtusüsteemi kõrgeimaks kohtuks. Lordide koda vaatab läbi umbes 50 asja aastas.
Tribunalid moodustatakse eriseaduste alusel mingi konkreetset liiki vaidluste lahendamiseks. Tribunalid koosnevad juristidest ja ilma juriidilise hariduseta vastava eriala spetsialistidest. Protseduur on kiirem, vähemate vorminõuetega ja odavam, kui üldkohtutes. Tribunalid on moodustatud töövaidluste, sotsiaalkindlustuse- ning mitmesuguste omandiõiguse ning maksude asjade läbivaatamiseks. On olemas ka sisetribunalid.
Lordkantsleri nimetab ametisse kuninganna peaministri ettepanekul. Lordkantsleri isikus segunevad Inglismaal kõik kolm riigivõimu, kuna lordkantsler on: 1) kabineti liige - täidesaatva võimu kandja, 2) Lordide Koja liige ning selle spiiker , 3) kohtunikkonna   eesotsas   olles   Lordide Koja Apellatsiooni-komitee eesistuja.
Solicitor'id - ligikaudu 70 000, moodustavad suurema osa advokaatkonnast. nad võivad esindada oma kliente magistraadikohtutes, krahvkonnakohtutes ning teatud juhtudel ka Krooni Kohtus. Kui  advokaatkonna teine osa, barrister'id, tegutsevad põhiliselt Londonis, siis solicitor'ide bürood on tavapärased ka väiksemates linnades.
Barrister on jurist , kellest mõeldakse põhiliselt kui esindajast kohtus. Barrister'i abi saamiseks on vaja algselt pöörduda solicitor'i poole, kes siis omakorda pöördub barrister'i poole (barrister'i kliendiks on solicitor).
Üldõigusnõunik-Valitsuse ja parlamendi nõunikuks õiguslikes küsimustes. Peaminister nimetab ametisse.
Avaliku süüdistuse direktor on kas barrister või solicitor. Ametisse nimetab siseminister.
Süüdistajaks on avalik süüdistaja kõigis asjades.
 
30. Eesti Vabariigi kohtusüsteem kahe maailmasõja vahel
Eesti Vabariigi kohtusüsteemi alguseks võib lugeda Ajutise Valitsuse 18. novembri 1918.a. määrust "Ajutiste kohtute sisseseadmise üle", mille alusel andis kohtuminister korralduse ennerevolutsiooniaegsete Eestis asunud kohtuasutuste tegevuse taasalustamiseks. Vastavalt sellele pidid kõik Eesti Vabariigi piirides asuvad kohtuasutused alustama tööd  2. detsembril 1918.a.
Kohtupidamise keeleks sai eesti keel, kuid lubati tarvitada ka teisi keeli, kui kohus ja asjaosalised seda mõistsid. Kohaldatava materiaalõiguse osas oli oluliseimaks aktiks 19. novembril 1918.a. vastu võetud " Ajutised administratiivseadused". Selle akti raames ilmus seadus "Ülemineku aja kohta", millega loeti kuni uute seaduste vastuvõtmiseni või endiste muutmiseni vabariigis kehtivaks need õigusaktid, mis kehtisid ühendatud Eesti- ja Põhja- Liivimaa kubermangu piirides enne enamlaste võimuletulekut Peterburis. Ajutiselt jäid kehtima samuti Saksa okupatsioonivõimude poolt antud üldised seadused ja määrused. Nii tekkis õiguslik järjepidevus enne 1917.a. oktoobrit kehtinud õigusega.
Mõningaid muudatusi tehti endisesse kohtusüsteemi. Nii nägi ajutiste kohtute sisseseadmise määrus ette vallakohtute kui seisuslike kohtute kaotamise ja nad jäid tegutsema vaid hoolekande alal. Ülemtalurahvakohtud likvideeriti täielikult.
 
Asutav Kogu 21. oktoobril 1919.a. võttis vastu "Riigikohtu seaduse", mis kehtis kuni 1938.a. Riigikohtule anti kõik õigused, mis varem kuulusid Vene kõrgeimaile kohtuinstantsidele (näiteks peasõjakohtule, peamerekohtule). Kui teised kohtud oma enamuses juba 1918.a. lõpul tööle rakendusid, siis Riigikohus asus tegevusse alles 1920.a. algul. Enne seda oli Eesti kõrgemaks kohtuorganiks Tallinna Ringkonnakohus (hilisem Kohtupalat).
Täiesti uudne oli administratiivmenetluse sisse toomine kohtukorraldusse. Ajutise Valitsuse poolt 12. veebruaril 1919.a. kehtestatud "Administratiivkohtu kord" nägi ette, et kohtulik võim administratiivasjades kuulub rahukohtutele, rahukogudele ja Riigikohtule.
Algul asusid kõik kohtud linnades, kuna seoses sõjaolukorraga valitses maal rahutus ja kindlusetus, samuti oli suur puudus õigustloovate aktide tekstidest, juriidilisest kirjandusest ning kohtutöötajaist. Raskusi oli ka kohtute tööruumidega.
Üheks suurimaks probleemiks kohtute tööle rakendamisel oli kohtukoosseisude komplekteerimine. Tsaariaegsed kohtunikud ja ametnikud olid lahkunud koos Vene kohtutega. Eestlastest vilunud kohtunikke oli väga vähe. Puudus oli ka noortest juristidest, kuna suur osa juuratudengitest oli võetud tsaariarmeesse.
1920.a. kehtima hakanud põhiseaduse 6. peatükiga (§-d 68-74) määrati kindlaks kohtu põhialused. 30. detsembril 1920.a. võttis valitsus vastu seaduse "Kohtunike ja kohtu- uurijate ametisse määramise korrast", millega muudeti ja täiendati Vene 1864.a. kohtuasutusteseadust. Lisaks põhiseadusest tulenevatele muudatustele sätestas see 1921.a. kehtima hakanud seadus, et kohtuametisse võib nimetada ainult Eesti Vabariigi kodanikke, kes pidid olema vähemalt 25 aasta vanused. Kohtuametisse määramisel nõuti kandidaatidelt kõrgemat juriidilist haridust ja teatud teenimisaega vastavates ametites.
Kohtunike ametisse nimetamise kord muutus taas 1933.a. koos põhiseaduse muutmisega. Siis nõuti keskvõimu tugevdamist ja kõigi kohtunike ametisse nimetamine anti põhiseaduse §-de 69 ja 70 alusel riigivanema kätte, kellele Riigikohus esitas selleks 2 kandidaati igale vabale kohale.
1938.a. põhiseadus ja uus kohtute seadustik märkimisväärseid muudatusi selles valdkonnas ei teinud.
 
1921. aastal tegutsesid Eesti Vabariigis järgmised  kohtud:
·        Rahukohtud, kus kehtisid omad tsiviil- ja   kriminaalprotsessiseadused ja trahvi -seadustik ning administratiivprotsessi seadus;
·        Rahukogud kui I ja II astme kohtud, kus I astmes kehtisid rahukohtutes kehtivatest erinevad tsiviil- ja kriminaalprotsessiseadused ja II astmes samad, mis rahukohtutes,  samuti kehtis administratiivprotsessi seadus, mis oli ühine rahukohtu omaga , samuti kehtisid 2 nuhtlusseadust. Rahukogud  said omale alalised liikmed ning lisaks apellatsioonikorras rahukohtute otsuste läbivaatamisele allutati neile ka suuremad nõude- ja raskemad kriminaalasjad, mis varem kuulusid Vene ringkonnakohtute pädevusse.
·        Väljakohtud, kellel oli oma eriprotsessiseadus ja karistusseadus, väljakohtud asusid jalaväepolkude juures ja võisid arvestades süü raskust määrata karistust kuni surmanuhtluseni. Väljakohtute kätte võis isikuid anda vastava polgu ülem ning kohtuotsused kinnitas sõjaminister.
·        Sõjakohtud, kus kehtis oma eriprotsess ja erinuhtlusseadus, sõjakohtuteks olid polgukohtud polkude ja neile vastavate üksuste juures ning sõjaringkonnakohus Tallinnas.
·        Vaeslaste kohtud linnades oma korraldusega ja maal vallakohtud kui vaeslastekohtud vana seisusliku vallakohtu seaduse alusel;
·        Konsistooriumi kohus, mis töötas seisusliku luteri usu kohtu seaduse alusel ja vaimulike kohus õigeusklike jaoks (tegelesid abielulahutustega).
·        Hoolekande kohtud, kus oli oma korraldus. Hoolekandekohtutele allutati eestkoste ja hoolekande asjad, mis olid oma loomult keerulised või kus varanduse väärtus ületas 100 000 marka .
·        Lepituskojad, kes tegutsesid üüriseaduse alusel; ülesandeks oli lahendada üürileandjate ja üürnike vahelisi vaidlusi
·        Siseministeeriumi komisjonid oma eriseaduste alusel; pidid arutama määrusega kehtestatud eeskirjade rikkumise asju
 
1938.a. kohtute seadustik tegi ülalmainitud struktuuri mõningaid muudatusi. Mainitud seadustiku § 1 järgi teostasid Eesti Vabariigis kohtuvõimu jaoskonnakohtud, ringkonnakohtud, Kohtukoda ja Riigikohus.
 
Struktuurilt olid üldkohtud ülesehitatud 3-astmeliselt. Esimese astme kohtuteks väiksemais asjus olid jaoskonnakohtud. Need olid Vene valitsemisajast pärit rahukohtud, mida hiljem hakati nimetama jaoskonnakohtuteks. Jaoskonnakohus oli ja jäi edasi ainuisikuliseks kohtuks, mis esimese astme kohtuna lahendas nõudeasju  väärtusega   kuni  teatud summani ning kriminaalasju, kus karistusena oli ette nähtud peamiselt rahatrahv, arest või vangimaja mitte üle 2 aasta. Pärandi- ning alimentide nõuded allusid jaoskonnakohtule vaatamata summa suurusele.
Administratiivkohtuna  vaatas   jaoskonnakohus  läbi  kaebused  valla -  ja alevivalitsuse otsuste peale. Tuleb aga märkida, et haldusasjus sai kohtusse kaebusi esitada vaid seaduses loetletud ametnike ja asutuste otsustele, kuna muudes asjades tuli esiteks kaevata alluvuse korras järgnevale ülemusele, kuni jõuti sinna, kust kaebust võis anda otse kohtusse.
 
Edasikaebused jaoskonnakohtu otsuste peale läksid ringkonnakohtusse apellatsiooni korras nõude- ja süüteoasjus asja uuesti läbivaatamiseks ja kassatsioonikorras, so seaduspärasuse kontrolliks õige väikseis asjus, kus olid määratud vaid manitsus, rahatrahv või arest mitte üle nädala. Kaebused otsuseile haldusasjus läksid otse Riigikohtusse revisjoni korras, s.t. Riigikohus  võis muuta otsust või teha uue otsuse või asja tagastada uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
 
Ringkonnakohtul oli kaks ülesannet. Esiteks oli ta apellatsiooni ehk teise astme kohtuks jaoskonnakohtu otsuseile antud kaebustes, arutades ja otsustades sama asja sisuliselt uuesti. See otsus oli lõplik ja edasi kaevatav vaid kassatsiooni ehk tühistamistaotlusega Riigikohtusse. Teiseks oli ta esimese astme kohtuks asjus, mis ületasid jaoskonnakohtu pädevuse, nagu tsiviilasjus nõuded üle teatud summa ja vaidlused kinnisvarade üle, samuti abielulahutused, lapsendamised, vaimuhaigeks, teadmata äraolijaks ja surnuks tunnistamised. Süüteoasjus võis ringkonnakohus raskete kuritegude puhul määrata  karistuseks sunnitööd ja seaduses ettenähtud juhtudel surmanuhtlust.       
Administratiivasjus allusid ringkonnakohtutele kui esimese astme kohtutele kaebused ja protestid linna- ja maavolikogude ning vähemusrahvuste kultuurinõukogude määruste ja otsuste peale, samuti nende valitsuste ja komisjonide määruste ning  üksikute valitavate ametiisikute tegevuse peale.
Kohus koosnes kohtu esimehest, osakondade esimeestest ja liikmetest. Ringkonnakohus oli kollegiaalkohus, mis arutas ja otsustas kohtuasju vähemalt kolmeliikmelises koosseisus.
Ringkonnakohus jagunes nii I  kui II astmes arutatavate asjade järgi kriminaal- ja tsiviilosakondadeks, I astmes võis lisaks veel olla administratiivosakond.
 
Edasikaebused ringkonnakohtute I astme otsustele olid suunatud Kohtukotta nii tsiviil- kui  ka kriminaalasjades asja uuesti arutamiseks ja otsustamiseks. Administratiivasjades läksid edasikaebused aga revisjoni korras otse Riigikohtusse, kus otsust võidi muuta või see tühistada ning asi tagasi saata uueks arutamiseks teises kohtu koosseisus.
Ringkonnakohtu otsuste peale, mis olid tehtud II astme kohtuna, võis esitada edasikaebusi kassatsiooni korras Riigikohtusse.
 
Kohtukoda oli Eesti Vabariigi kõrgem üldkohus, mille jurisdiktsioon haaras kogu riigi territooriumi. Kohtukoda jagunes kahte osakonda, üks tsiviil- ja teine kriminaalasjade jaoks. Kohus koosnes esimehest, kes oli ühtlasi ühe osakonna esimees, teise osakonna esimehest ja kohtuliikmeist.
 
Kohtukoda oli eelkõige apellatsiooniastmeks ringkonnakohtute lahendite peale esitatud kaebustes kriminaal- ja tsiviilasjades, mida viimased lahendasid esimese astme kohtuna. Administratiivasjadega Kohtukoda ei tegelenud.
 
Kohtuistungid olid põhiliselt avalikud ning neist pidi osa võtma vähemalt kolm kohtunikku. Esimese astme kohtuna lahendas Kohtukoja üldkogu ringkonnakohtute esimeeste, abiesimeeste, liikmete, kohtu-uurijate, jaoskonnakohtunike, lisakohtunike, ringkonnakohtu prokuröride ja nende abide teenistusalaseid kuritegusid. Nendes asjades oli apellatsiooniastmeks Riigikohtu kriminaalosakond. Kohtukoja otsused, mis ta tegi II astme kohtuna, olid lõplikud ning nende peale võis edasi kaevata vaid Riigikohtule kassatsiooni korras.
 
Eesti Vabariigi kõrgeimaks kohtuorganiks oli Riigikohus. Eelkõige oli ta kassatsioonikohus. Riigikohtu otsused olid lõplikud. Riigikohtus toimus töö üldkogus ja kolmes - tsiviil-, kriminaal- ja administratiivasjade - osakonnas .
Riigikohtu üldkogu pädevusse kuulusid :
1) kohtu kõrgem administratiivvõim;
2) järelevalve alamate kohtute tegevuse järele;
3) kohtute asjaajamise eeskirjade kinnitamine ja muutmine;
4) küsimuste lahendamine, mis olid kohtuasutustes mitut viisi otsustatud või tegelikkuses lahkarvamusi tekitanud;
5) kohtu ja valitsusasutuste, v.a. jaoskonnakohtute ja alamate administratiivasutuste vaidluste ja alluvusvaidluste lahendamine;
6) asjade üleviimine ühest kohtuasutusest teise seaduses ettenähtud juhtudel;
7) kohtumõistmine Riigivanema, ministrite, riigikohtunike, Kohtukoja liikmete, Riigikohtu ja Kohtukoja prokuröride ja nende abide teenistusalaste süütegude puhul;
8) kohtunike esitamine kinnitamiseks riigivanemale;
9) kohtute kodukorra kindlaksmääramine;
10) küsimused, mis üldiselt kuulusid kohtute üldkogu pädevusse
 
1938.a. Kohtute seadustikuga loodi Riigikohtu juurde lisaks nn distsiplinaarkamber, õigusega määrata kohtunikele ja kohtu-uurijatele distsiplinaarkaristusi.   
Iga kohtuinstantsi juures  (va jaoskonnakohtud) töötas vastav prokurör koos oma abidega. Nii oli Riigikohtus ja Kohtukojas kummaski tegev prokurör ja kaks abiprokuröri, iga ringkonnakohtu juures prokurör ning kolm kuni kuus abi.
 
Eeltoodud kohtusüsteem säilis kuni 1940.aasta viimaste kuudeni. 1. jaanuarist 1941.a. kehtestati  Eestis Nõukogude kohtusüsteem.
 
1