ÕIGUSKAITSEASUTUSTE SÜSTEEM - EKSAMIKS (0)

1. Õiguskaitsesüsteemi funktsioonid ning funktsioneerimise ja organisatsiooni printsiibid 
Õiguskaitsesüsteemiks ​nimetatakse teatavat ühiskonnas eksisteerivat süsteemi, mis ​tagab                 õigusnormide järgimise​.See on vajalik selleks, et õigus saaks ühiskonnas täita oma regulatiivset                           funktsiooni. Sellesse süsteemi kuuluvad: kohtud, prokuratuur, advokatuur, notariaat, politsei,                   õiguskantsler, kohtuotsuste täitmise asutused (Eesti Vabariigis praegu Justiitsministeeriumi                 koosseisus olev täitevamet). 
Õiguskaitseasutused võivad peale õiguskaitse funktsiooni täita ​ka teisi funktsioone. 
Common law riikides täidavad kohtud ka ​õigustloovat funktsiooni​. Lähtutakse printsiibist, et                       eelnevad kohtuotsused on aluseks järgnevatele. 
Ameerika Ühendriikides on kohtute ülesandeks lisaks õiguslike vaidluste lahendamisele ka                     kehtivatest õigusnormidest lähtudes ​uute õigusnormide loomine​.Lisaks on kohtutel ​oluline osa                       kohtuasjade läbivaatamise korra kehtestamisel 
  
Õiguskaitseasutuste tegevuse reguleerimisel on erinevad riigid läinud erinevaid teid pidi kuid                       suurem osa arenenud demokraatlikke riike on lähtunud suures osas sarnastest printsiipidest. 
  
Esiteks tuleb printsiipidel ja õigusnormidel vahet teha. Kui teatud situatsiooni suhtes kehtib                         õigusnorm siis see ​õigusnorm määrab üheselt ära situatsiooni tulemuse​.​Printsiipide mõju ei ole                           niivõrd sirgjooneline​. Kahe konfliktse printsiibi kokkupõrke puhul tuleb hinnata, et kumma                       printsiibi järgimine on antud situatsioonis olulisem. 
  
Õiguskaitsesüsteemi ülesehituse ja tegutsemise ​printsiipide arv ei ole täpselt määratletav​.                     Käsitletavate printsiipide arv sõltub käsitluse detailsusest, samuti on võimalik mitmeid printsiipe                       vaadelda soovi korral kui iseseisvaid printsiipe või kui mõne teise printsiibi alaprintsiipi. Samuti                           ei ole võimalik anda mingit printsiipide hierarhiat nende tähtsuse järjekorras​. Kui teatud                         situatsioonis erinevad printsiibid on konfliktis siis küsimus sellest, et kumba printsiipi järgides                         situatsioon lahendada, sõltub väga paljus konkreetse situatsiooni tüübist ning erinevates                     situatsiooni tüüpides võib peale jääda ükskord üks kuid teine kord hoopis teine printsiip. 
  
2. Legaalsuse (seaduslikkuse) printsiip 
Legaalsuse printsiip õiguskaitsesüsteemi ülesehituses ja tegutsemises tähendab seda, et                   õiguskaitseasutuste moodustamine, ülesehitus ning tegutsemine peab toimuma vastavalt                 seadustes ja teistes õigusaktides sätestatud korras​. (Mitte segi ajada reguleeriva ​legaliteedi                       printsiibiga​, mille järgi kõigi tegude puhul, mis kõigi oma tunnuste poolest vastavad kuriteo                           tunnustele, tuleb kriminaalasi algatada ja selles ka kohtueelne uurimine läbi viia.) 
Alati on konkreetses situatsioonis võimalik, et seaduses ette nähtud lahendus ei pruugi olla antud                             tingimustes optimaalne. Näiteks on seadusega ette nähtud kohtuniku minimaalne ja maksimaalne                       vanus. Kuid ka sellises situatsioonis ​tuleb vaidlematult lähtuda seaduses ette nähtud tingimustest​,                         sest kui lähtuda sellistel juhtudel sisulistest kriteeriumitest ning minna vastuollu seaduse sätetega                         siis saab kahjustatud seaduse autoriteet ning see on tõenäoliselt raskem negatiivne tagajärg kui                           see kasu, mida oleks võimalik saavutada konkreetse isiku varasema kohtunikuks nimetamise või                         hilisema pensionileminekuga. 
  
Siinkohal räägitakse sageli printsiipide hierarhiast, kuna ​konflikti puhul peab alati võitjaks jääma                         seaduslikkuse printsiip (va riigid, kus valitseb diktatuur). Kuid see, mida seaduslikkuse printsiip                         sisuliselt nõuab, tuleneb ülejäänud printsiipidest ja kui ​tekib oluline vastuolu seaduslikkuse ja                        


mõne muu printsiibi vahel siis tuleb muuta seadust ja sellega see vastuolu kaotada. Sellisel juhul                               on selgelt näha kuidas teised printsiibid muudavad seaduslikkuse printsiibist tulenevaid nõudeid. 
  
3. Ökonoomsuse printsiip 
Ökonoomsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitseasutuste ülesehitus ja tegutsemise kord                     peab olema selline, et nende ​tegutsemiseks tehtavad kulutused oleksid vastavuses nende                       tegutsemisest saadavate tulemustega​.  
Kindlasti tuleb arvestada õiguskaitsesüsteemi funktsioneerimise ​otseste kulutustega​, mis                 jagunevad:  ·​         riigi ja omavalitsuste kulutusteks kohtunike, prokuröride, politseinike jne.                   palkadeks; hoonete ehitamiseks ja ülalpidamiseks; sisustuseks jne., 
·​         õiguslike vaidluste  poolte kulutused advokaatidele, isiklikud ajakulud jne.  Teiselt poolt tuleb kindlasti arvestada ekslike otsustega põhjustatud kahjusid nn. ​vea hinda​.Need                           on ​kulutused, mida põhjustab ebaõige otsuse tegemine​. 
  
Vähendada on vaja otseste kulutuste​(OK) ​ja vea hinna​(VH) ​summat​.Eesmärgiks peaks olema:                         min sum (OK+VH). ​Kui proovida vähendada ainult otseseid kulutusi siis vea hind võib muutuda                             talumatult suureks. ​Ning vastupidi, kui asuda vea hinna vähendamise eesmärgil suurendama                       otseseid kulutusi siis teatud punktis saabub olukord, millal otseste kulutuste suurendamisega ​ei                         õnnestu enam saavutada vea hinna vähenemist sellisel määral, et õigustada suurenevaid otseseid                         kulutusi. (näiteks võiks olla mingi eseme ostmine ja seetõttu erinevatest poodidest selle otsimine,                           otsene kulutus on seega bensiinikulu, mis võib lõppkokkuvõttes olla suurem kui vea hind) 
  
Õiguskaitsesüsteemi puhul ​tekivad eksliku otsuse tegemisel samuti kahjud​. Vaatleme lihtsuse                     mõttes ainult kohtute ekslike otsuste tagajärgi. Võimalikud on nelja tüüpi kohtuotsused: 
1) süüdlane mõistetakse süüdi, 
2) süütu mõistetakse õigeks, 
3) süüdlane mõistetakse õigeks, 
4) süütu mõistetakse süüdi. 
  
Esimesed kaks otsuse tüüpi on ilmselt korrektsed ning kaks viimast tüüpi on ekslikud otsused.                             Kui lähtuda eeldusest, et materiaalõiguse eesmärgiks on sotsiaalse efektiivsuse maksimaalse                     taseme saavutamine, siis ​ebaõiged otsused põhjustavad sotsiaalse efektiivsuse langust​.(näiteks                     tööõnnetus, vt õpikust). 
  
Puuduvad andmed selle kohta, kui sageli Eesti kohtud eksivad. Ameerika Ühendriikide kohtud                         teevad eksliku otsuse keskmiselt ​igas kaheksandas kohtuasjas. Kriminaalasjades toimub süütute                     süüdi mõistmist kindlasti harvemini, kuid märksa sagedamini toimub kriminaalasjades süüdlaste                     õigeks mõistmist. Tõenäoliselt ei ole põhjust arvata, et Eesti kohtud oluliselt harvemini eksivad. 
  
Erinevate kulude vahel on võimalik näha mitmesuguseid seoseid​. Kui tõusevad kohtulike                       vaidluste osaliste kulud siis ilmselt pooled pöörduvad vähemas arvus asjades kohtu poole ning                           seega väheneb kohtuasjade arv ja riigi kulutused. Samal  ajal ollakse praktiliselt ühel meelel                           selles, et kui suureneb kohtuväliselt lahendatavate õigusliku vaidluste osakaal, siis suurenevad                       lahenduste vigadest tulenevad kulud. 
  


Kui vaadata otseste kulude ja vea hinna seost vaidluse tähtsusega, siis selgub, et ​vea hind kasvab                                 koos vaidluse tähtsuse kasvuga, kuid otsesed kulud ei sõltu automaatselt vaidluse tähtsusest.                         Kuna otseste kulude ratsionaalne suurus sõltub potentsiaalse vea hinnast, mida nende kulutustega                         on võimalik ära hoida, siis ilmselt ​on otstarbekas näha tähtsamate vaidluste lahendamiseks ette                           kulukam protseduur ja vastupidi. 
  
4. Avalikkuse printsiip 
Õiguskaitsesüsteemi tegevus peab toimuma võimalikult avalikult. 
Avalikkuse tagamine toob kaasa selle, et:  ·​         õigusliku vaidluse pooled tajuvad resultaati õiglasena  ·​         ühiskond tajub resultaati õiglasena  Samuti väldib avalikkuse printsiip tahtlike vigade tekkimist. 
Küll aga võib kohtuistungi kinniseks kuulutada:  ·​         riigi- või ärisaladuse hoidmiseks;  ·​         kõlbluse või inimese perekonna- ja eraelu kaitseks;  ·​         protsessiosalise edastatud või temale posti, telegraafi, telefoni või muul                     üldkasutataval teel edastatud sõnumite saladuse hoidmiseks; 
·​         lapsendamissaladuse hoidmiseks;  ·​         alaealise huvides;  ·​         õigusemõistmise huvides;  ·​         kuni 15-aastase, psüühiliste häiretega või nõrgamõistusliku isiku ärakuulamiseks.    
Kindlasti ei tohi jätta tähelepanuta ka seda, et istungi kinniseks kuulutamine on ​kohtu õigus ning                               mitte kohustus. See tähendab, et kinniseks kuulutab kohus istungi ikka ainult siis kui see                             tõepoolest vajalik on ja selleks ei piisa ainult sellest, et üks pool on seda endale kasulikuks                                 pidanud. 
  
5. Poolte võrdsuse printsiip 
Õiguslikus vaidluses on pooltel (vaidluse osalised koos nende esindajatega) võrdsed õigused.                       Kriminaalmenetluses on sellest taganetud: süüdistamise koorem lasub täielikult süüdistajal. 
Poolte võrdsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitsesüsteemis peavad õigusliku vaidluse                     pooled omama võrdseid õigusi. Poolte võrdsus aitab ilmselt kaasa sellele, et vältida vigade                           tegemist. Niipea, kui üks pooltest saab eeliseid, suureneb tema kasuks eksimise tõenäosus ja                           sellega ka summaarne vea hind. 
Poolte võrdsuse printsiip leiab kõige järjekindlamat järgimist tsiviilasjade puhul.                   Kriminaalasjade puhul on poolte võrdsusest oluliselt taganetud sellega, et tõendamise koormus                       on täielikult pandud süüdistuse poolele. Selline ebavõrdsus on õigustatud, kui me peame süütute                           süüdimõistmist suuremaks veaks kui süüdlaste õigeks mõistmist. 
  
6. Isikute seaduse ees võrdsuse printsiip 
Võrdselt tuleb kohelda erinevates analoogsetes õiguslikes vaidlustes osalejaid. 
Tuleneb põhiseaduse paragrahv 12-st, mis keelab diskrimineerimise. Kui põhjendatud, on                     lubatud ka teatud eelised või suuremad kohustused – nt. kohtunikueksamist vabastamine neile,                         kes on töötanud teatud ametikohtadel 
  
7. Informeerituse printsiip 


Informeerituse printsiip tähendab seda, et õiguskaitsesüsteem peab tagama võimaluste piires                     asjaosaliste informeerituse. Informeerituse printsiip on lähedane avalikkuse printsiibile ja                   täiendab seda s.t. informeerituse printsiip tagab informatsiooni kättesaadavuse menetlusosalistele                   ka paljudel sellistel juhtudel kui õiguskaitseasutuse toimingud ei toimu avalikult. 
  
Informeerituse printsiip leiab oma väljenduse mitmetes põhiseaduse normides ning konkreetsetes                     menetlusnormides: 
a) põhiseaduse § 21 nõuab, et igaühele, kellelt on võetud vabadus, teatatakse viivitamatult talle                             arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus, 
b) süüdistataval ning kohtualusel on õigus teada, milles teda süüdistatakse (Kriminaalmenetluse                       koodeksi​[1]​ § 35' lg 2 ja 3) , 
c) kohtueelse uurimise lõpul on süüdistataval õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega                     s.t. teada saada süüdistuse tõendid (KMK § 35' lg 2), jne. 
 
8. Kaitse õiguse printsiip 
Isikul, kelle vastu on esitatud süüdistus või hagi, peab olema õigus ennast selle vastu kaitsta, kas                                 ise või kaitsja (esindaja) abil. Aitab kaasa vigade vältimisele, kuna võimaldab mõlemal poolel                           esitada omapoolseid tõendeid ja seisukohti. Samuti aitab selle printsiibi järgimine kaasa sellele,                         et ka kaotanud pool võtaks otsust kui õiglast ja et üldsus suhtuks süsteemi funktsioneerimisse                             positiivselt. 
Õigus kaitsele tähendab ka:  ·​       õigust kaitsta ennast ise  ·​       isiku õigust taotleda kaitsja määramist juurdleja, uurija või kohtu poolt riigi kulul 
·​       seda, et peab olema tagatud piisav aeg kaitse ettevalmistamiseks 
·​       õigust kohtulike tõendite omapoolseks kontrolliks ja esitamiseks  ·​       õigust isiklikult oma kohtuasja arutamisest osa võtta.    
9. Erapooletuse, sõltumatuse ja kompetentsuse printsiip 
Erapooletus - kohus, prokuratuur ja politsei ei tohi olla isiklikult huvitatud õigusliku vaidluse                           resultaadist ja ei tohi tekkida kahtlusi nende erapooletuses. 
Sõltumatus – õiguskaitseasutused peavad õiguslike küsimuste lahendamisel olema sõltumatud ja                     tegutsema kooskõlas seadustega. 
Kohtute sõltumatus​ on tagatud:  ·​       nende sõltumatuse fikseerimisega PS-s (§ 146) ja nende Kohtute seaduses                       fikseeritud õigusliku seisundiga;  ·​       nende nimetamise ja tagandamise korraga, 
·​       kohtuniku puutumatusega, kohtuniku materiaalse ja sotsiaalse kindlustatusega jne.  Kompetentsuse nõue – õiguskaitseasutustete töötajatel peab olema nende töö jaoks vastav                       kvalifikatsioon. 
  
10. Süütuse presumptsiooni printsiip 
a) kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev                               kohtuotsus ning 
b) keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. 
  
  


11. Õigus edasi kaevata 
Õigus edasi kaevata tähendab seda, et õiguskaitseasutuste otsuste peale peab olema võimalus                         edasi kaevata. Edasi kaebamise õigus ei ole absoluutne ja piiramatu,sest: 
1) edasikaebamisega õiguskaitseasutuste kulutused suurenevad rohkem kui edasikaebamise                 võimaldamisega saavutatav vea hinna ja/või moraalse kahju vähenemise ja/või protseduuri kasu                       suurenemisega seonduv positiivne tulemus, 
2) kui edasikaebamise võimalus on piiramatu, siis menetlusosalised ei saa kunagi kindlat                         lahendust oma probleemile (alati on võimalus, et saadud lahendus muudetakse järgmise instantsi                         poolt). 
  
Edasikaebamise õiguse täpsemaks käsitlemiseks on vaja kõigepealt vaadelda ​kohtusüsteemi lüli                     ja ​kohtusüsteemi astme mõisteid. Esimeseks lüliks on kõige madalamal tasandil asuvad kohtud,                         teiseks lüliks on sellele järgneval tasandil asuvad kohtud jne. Kohtusüsteemi astme mõistet                         kasutatakse eristamaks kohtu funktsioone konkreetse asja lahendamisel. 
Esimese astme kohtuks nimetatakse kohut, kus arutatakse kohtuasja, mida üldreeglina ükski                       teine kohus ei ole eelnevalt arutanud. Põhiliseks erisuseks on siiski esimese astme kohtutele see,                             et asja arutamisel ei ole aluseks mõne muu kohtu eelnev lahend samas asjas. Asja arutamisel                               esimese astme kohtus uuritakse tõendeid ja kuulatakse ära menetlusosaliste õiguslikud                     argumendid, mille põhjal kohus teeb oma sisulise otsuse asja lahendamise kohta. 
Teise astme kohtuks (apellatsiooniastme kohtuks) nimetatakse kohut, kus apellatsioonkaebuse                   või -protesti arutatakse esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Apell.kohus                       võib uurida tõendeid ning kuulata menetlusosaliste õiguslikke argumente. Ning nende alusel võib                         apellatsioonikohus teha ka uue sisulise otsuse. Esimese astme kohtust eristab apellatsiooniastme                       kohut asjaolu, et asja arutamise ajaks on olemas esimese astme kohtu lahend samas asjas. 
Kassatsiooniastme ​(riigi-) kohtuks nimetatakse kohut, mis nagu apellatsiooniastme kohuski,                   arutab asju, milles on juba olemas madalamalseisva kohtu lahend. Kassatsiooniastme kohus                       erineb apellatsiooniastme kohtust selle poolest, et kassatsiooniastme kohus ei saa reeglina muuta                         tõenditele madalamalseisvas kohtus antud hinnangut. Kassatsiooniastme kohus tegeleb                 õiguslikule argumentatsioonile hinnangu andmisega. 
  
Õigus kohtuotsuste peale edasi kaevata on fikseeritud ÜRO tsiviil- ja poliitiliste õiguste                         konventsioonis küll ainult kriminaalasjas süüdi mõistetud isiku suhtes, kuid Eesti Vabariigi                       põhiseaduse paragrahv 24 laiendab selle õiguse kõigile kohtuasjadele. 
Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsioonkaebuse või -protesti kuid Riigikohtul ei                       ole kohustust neid läbi vaadata. ​Riigikohtu otsuse​ peale edasi kaevata ei saa. 
ÜRO tsiviil- ja poliitiliste õiguste konventsiooni sõnastus nõuab, et kohtualusel peab                       kriminaalasjades olema mitte ainult kohtuotsuste peale edasi kaebamise õigus, vaid olema                       garanteeritud, et nende kaebuste alusel kohtuasjad ka tegelikult uuesti läbi vaadatakse. Meie                         edasikaebamise süsteem on ka selle nõudmisega kooskõlas. 
Eesti kohtusüsteemis on kriminaalasjades esimese astme kohtu otsuse peale õigus edasi kaevata                         kohtualusel, tema kaitsjal või seaduslikul esindajal, kannatanul ja tema esindajal ning prokuröril                         on õigus esitada protest. Tsiviilhagejal, tsiviilkostjal ja nende esindajatel on õigus esitada                         apellatsioonkaebusi ainult tsiviilhagisse puutuvas osas. Ühendriikide föderaalkohtusüsteemis on                 aga kriminaalasjades edasi kaebamise õigus piiratud ning süüdistajal ei ole võimalust                       õigeksmõistva kohtuotsuse peale edasi kaevata. Teiseks oluliseks erisuseks on see, et Ameerika                         Ühendriikide föderaalkohtusüsteemis ei ole kriminaalasjades kannatanul poole õigusi ja seega ei                      


ole neil ka edasikaebamise õigust. 
  
12. Õigus kaitsele mitmekordse süüdistamise eest 
Õigus kaitsele mitmekordse süüdistamise eest on ette nähtud põhiseaduse §-s 23, mille kohaselt                           "kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele                                 on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks".  Käesoleva printsiibi mõte tuleneb vajadusest lõplike lahendite järele ning ökonoomsuse                       printsiibist (ei ole ökonoomne tehtud kohtuotsuseid lõputult uuesti läbi vaadata). Samuti on                         mainitud printsiip oluline vältimaks riigi võimalust taga kiusata isikuid, kelle süüdi mõistmiseks                         riigil vajalikud tõendid puuduvad, kuid kellele korduvate samasisuliste kriminaalsüüdistuste                   esitamisega oleks võimalik tekitada olulisi ebamugavusi. 
  
Kehtivad ka mõned erandid. On võimalik, et õigeksmõistev kohtuotsus on tehtud kohtualuse                         poolt ära ostetud tunnistajate valetunnistuste alusel. Ilmselt oleks raske põhjendada antud                       printsiibist kinni pidamist juhul, kui pärast taolise kohtuotsuse jõustumist oleks välistatud sama                         asja uuesti läbi vaatamine isegi siis, kui mainitud valetunnistuse andmine on hiljem kohtus                           tõendamist leidnud. Taolistel erandjuhtudel ongi lubatud ka kriminaalasjades jõustunud                   kohtuotsuste uuesti läbi vaatamine teatud konkreetsete uute asjaolude ilmnemisel pärast                     kohtuotsuse jõustumist (sellist menetlust nimetatakse teistmiseks). (Teistmist lubavad asjaolud                   on kirjas Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku §-s 77'​). 
  
Kui üks riik on isiku õigeks mõistnud, siis ei saa see veel iseenesest takistada teise riigi poolt                                   sama isiku samas asjas kohtu alla andmist. Ühe riigi õiguskaitsesüsteemi ei saa takistada isiku                             kriminaalvastutusele võtmist asjaolu, et teine riik on sama isiku õigeks mõistnud kuna üks riik ei                               saa vastutada teise riigi tegevuse ja lahendite eest. Isegi juhul, kui üks riik on juba isikut                                 kriminaalkaristusega karistanud, säilib teisel riigil õigus sama isikut teist korda kriminaalkorras                       süüdistada ning karistada. See tuleneb sellest, et erinevad riigid suhtuvad erinevatesse tegudesse                         erineva rangusega. Ning seetõttu juhul, kui üks riik on isiku suhtes kohaldanud kerget                           kriminaalkaristust, ei tohi see takistada teist riiki sama teo eest kohaldamast uut ja rangemat                             karistust. 
  
13. Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine 
Põhiseaduse paragrahv 23 sätestab et "kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei                                 tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista raskemat                             karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus                         sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat                 karistust." 
  
Karistus on ühiskonnale alati kulu. Karistuse kohaldamine võib olla otstarbekohane ainult siis,                         kui karistamisega on võimalik saavutada mingit positiivset resultaati. 
Karistusega  saavutatavateks  positiivseteks resultaatideks võib olla: 
1) karistatu poolt uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine (eripreventsioon), 
2) teiste isikute poolt kuritegude toimepanemise ärahoidmine (üldpreventsioon), 
3) kannatanu ja ühiskonna emotsionaalse tasakaalu taastamine. 
  
Kriminaalkaristuste kohaldamine, mis ei olnud ette nähtud teo toime panemise ajal kehtinud                        


kriminaalseaduses, ei ole üldreeglina otstarbekohane, kuna ei saa kaasa aidata üldpreventsiooni                       eesmärkide saavutamisele. Riigil ei ole moraalset õigust kohaldada isiku suhtes ka sellist                         karistust, mille kohaldamisest ta ei ole seda isikut ette hoiatanud. (Kuriteo toimepaneku ajal ei                             kehtinud karistust, ning see isik ei saanud arvestada kehtimata karistusega.) 
  
Vastupidiselt raskemat karistust ettenägevatest seadustest on kergemat karistust ettenägeval                   seadusel tagasiulatuv jõud. Selline lahendus tuleneb põhiliselt ökonoomsuse printsiibist. Juhul,                     kui karistuse kohaldamise momendil kehtib juba uus kriminalseadus, mis vähendab või hoopis                         kõrvaldab karistuse antud teo eest, siis ei ole raske karistuse kohaldamine üldpreventsiooni                         eesmärgi saavutamiseks vajalik. Isikud, keda see karistus peaks mõjutama loobumaks kuriteo                       toimepanemisest, teavad üldreeglina, et neid ähvardab sama teo toime panemise korral juba uus                           kergem karistus. Seega ei ole võimalik raskema karistusega aidata kaasa üldpreventsioonile.                       Ning kui uus seadus dekriminaliseerib mainitud teo, siis see tähendab, et kas ühiskond ei ole                               enam üldse huvitatud antud tegude ärahoidmisest, või et ei peeta vajalikuks kasutada antud                           tegude ärahoidmiseks kriminaalkaristusi. 
  
14. Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavuse printsiip 
Selleks, et vältida õiguskaitseasutuste ülekoormatust, on vajalik, et õiguskaitseasutuste lahendid                     oleksid võimalikult kergelt ja täpselt ette ennustatavad. Juhul kui õiguskaitseasutuse poole                       pöörduja saab piisavalt täpselt ette ennustada, millise lahendi õiguskaitseasutus tema küsimuses                       teeb, siis pöördutakse õiguskaitseasutuste poole ainult sellistel juhtudel, mil on alust loota, et                           õiguskaitseasutus teeb lahendi selle isiku kasuks. Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavus                   aitab kaasa ka sellele, et vähemal arvul juhtudel on üldse vaja pöörduda õiguskaitseasutuste                           poole, kuna isikud, kelle vastu muidu oleks vaja pöörduda õiguskaitseasutuse poole, täidavad                         taolisel juhul sagedamini oma kohustusi vabatahtlikult. 
  
Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavuse printsiip ei tähenda muidugi seda, et oleks võimalik                       saavutada lahendite täielik ette ennustatavus. Alati jäävad alles kaasused, mille puhul lahendit ei                           ole kuidagi võimalik piisava täpsusega ette ennustada. Kuid kindlasti tuleb õiguskaitsesüsteemi                       tegevuse reglementeerimisel erinevate variantide valikul eelistada variante, mis suurendavad                   lahendite ennustatavust. 
  
15. Eesti Vabariigi kohtute organisatsioon 
Õigust mõistab ainult kohus. ​Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas                           põhiseaduse ja seadustega. Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena. Kohtunike ametist                   vabastamise alused ja korra sätestab seadus. Kohtunikku saab ametist tagandada üksnes                       uotsusega. Kohtunikud ei tohi peale seaduses ettenähtud juhtude olla üheski muus valitavas ega                           nimetatavas ametis. Kohtukohtnike sõltumatuse tagatised ja õigusliku seisundi sätestab seadus. 
1 
  
Maa- ja linnakohtud ning halduskohtud on esimese astme kohtud. ​Ringkonnakohtud on teise                         astme kohtud ning nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid. 
Riigikohus on riigi kõrgeim kohus, kes vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras.                       Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Kohtukorralduse ja kohtumenetluse                   korra sätestab seadus. 
  


Esinduse, kaitse, riikliku süüdistuse ja seaduslikkuse järelevalve korralduse kohtumenetluses                   sätestab seadus. Kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu                         õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse                         või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega. Kohtunikku saab                           ametisoleku ajal kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul Vabariigi Presidendi                   nõusolekul. 
  
  
16. Maa- ja halduskohtud​ (moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus)   Maakohtud ​arutavad kõiki tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju. Maakohus teeb ka muid                       toiminguid, mis on seadusega antud nende pädevusse. Maakohtud on:  1)    Harju Maakohus 
2)    Viru Maakohus 
3)    Pärnu Maakohus 
4)    Tartu Maakohus    
Maakohtul on üks või mitu kohtumaja. 
Maa- või linnakohtus lahendab asju kohtunik ainuisikuliselt või — kohtumenetluse seadustega                       sätestatud juhtudel — kohus kollegiaalselt ühe kohtuniku ja kahe kohtukaasistuja osavõtul.                       Kohaliku omavalitsuse esinduskogu poolt valitud kohtukaasistujad omavad õigusemõistmisel                 kõiki kohtuniku õigusi, nende osalemine on kohustuslik kõigi esimese astme                     kriminaalkuritegude menetlemise korral. Kuritegelikku ühendusse kuulumise, selle               organiseerimise, sellesse liikmete värbamise, sellise ühenduse või selle osa juhtimisega                     seonduvaid asju arutab kohus kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus.  
  
    Lisaks õigusemõistmisele on seadusega maakohtutele pandud ka mitmeid täidesaatva riigivõimu                     funktsioone. Nii peab maakohtu koosseisus ​olev kinnistusosakond kinnistusraamatut​.                 Maakohtutes asuvad ka ​registriosakonnad​, mis peavad äriregistrit maa- ja linnakohtu                     tööpiirkonnas asuvate ettevõtjate kohta ning mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrit                   maakohtu tööpiirkonnas asuvate mittetulundusühingute ja sihtasutuste kohta. Kannete tegemise                   nendesse registritesse otsustab maakohtu esimees või tema määratud kohtunik. Maakohtutes                     asuvad ka ​kriminaalhooldusosakonnad ​(kriminaalhoolduse käigus valvab kriminaalhooldaja, et                 tingimisi karistatu või tingimisi karistusest enne tähtaega vabastatud süüdimõistetu täidab talle                       kohtuotsuses pandud kohustusi, ning püüab soodustada tema sotsiaalset kohanemist).  
    Halduskohtud.   Halduskohtureformi viis lõpule 1. jaanuarist 2001 jõustunud uus “Halduskohtumenetluse                   seadustik”. Reformi eesmärgiks oli halduskohtunike kvalifikatsiooni tõstmine, mille                 saavutamiseks peeti sobivaks abinõuks halduskohtunike selget spetsialiseerumist haldusasjade                 lahendamisele. Selleks muudeti halduskohtute funktsionaalset alluvust ja nähti ette                   halduskohtusüsteemi suurem eraldamine üldkohtusüsteemist kohtusüsteemi esimeses astmes.    Haldusvaidluste lahendamine esimeses astmes koondati kahte halduskohtusse asukohtadega                 Tallinnas ja Tartus. Halduskohtul on üks või mitu kohtumaja. 
  
17. Ringkonnakohtud ​(moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus) 


Ringkonnakohus on ​teise astme kohus, kes vaatab apellatsiooni korras läbi maa-, ja halduskohtu                           lahendeid​. Ringkonnakohtud on Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus ja Viru                   Ringkonnakohus. ​ Ringkonnakohtu struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kinnitab               kohtudirektor​, välja arvatud õigusemõistmise funktsiooni teostamisega seotud osas. Selles osas                     kinnitab struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kohtu esimees. 
  
Ringkonnakohtu esimees nimetatakse sama kohtu kohtunike hulgast seitsmeks aastaks. Kohtu                     esimehe ​nimetab justiitsminister​, kuulanud ära ringkonnakohtu üldkogu arvamuse. 
Ringkonnakohtu esimees esindab ja juhib kohtuasutust oma pädevuse piires​. Kohtu esimees                       vastutab õigusemõistmise korrakohase toimumise eest kohtus. 
Ringkonnakohtu esimees​: 
            * korraldab õigusemõistmise alast tegevust; 
            * kooskõlastab kohtudirektori koostatud kohtu eelarve eelnõu; 
            * teostab seaduses ettenähtud järelevalvet; 
            * koostab kohtu kohtunike koolituskava eelnõu ja esitab selle kinnitamiseks                       kohtu                          kohtunike üldkogule, korraldab ja kontrollib selle täitmist ning esitab                     vähemalt kord aastas kohtu üldkogule ülevaate selle täitmisest; 
            * täidab muid seadusest ja kohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid. 
Kohtu esimehe võib justiitsminister kooskõlastatult Riigikohtu üldkoguga teenistusest ennet                   ähtaja lõppemist vabastada: 
     * tema enda soovil; 
     * kui ta on süüliselt jätnud oma ülesanded olulisel määral täitmata; 
     * tema valimisel või nimetamisel rahvusvahelise kohtuinstitutsiooni kohtunikuks (§ 58​1). Kui                           kohtu esimees vabastatakse kohtunikuametist, vabastatakse ta ka kohtu esimehe ülesannete                     täitmisest. Kohtu esimehe ülesannete täitmisest vabastatud kohtuesimehel säilivad kohtuniku                   volitused. Kohtu esimehe äraoleku ajal asendab teda tema enda määratud kohtunik. Kui kohtu                           esimees ei ole asendajat määranud, asendab teda kõige kauem teenistuses olnud kohtunik või                           teenistusaegade võrdsuse korral vanim kohtunik. ​Kedagi ei tohi nimetada kohtu esimeheks                       kaheks ametiajaks järjestikku. 
  
Kohtuniku distsiplinaarvastutus. ​Kohtunikule võib distsiplinaarsüüteo eest määrata               distsiplinaarkaristuse. ​ Distsiplinaarsüütegu on kohtuniku süüline tegu, mis seisneb                 ametikohustuse täitmata jätmises või mittekohases täitmises. Distsiplinaarsüütegu ​on ka                   kohtuniku vääritu tegu.​ ​Distsiplinaarkaristused on: 
1) noomitus; 
2) rahatrahv kuni ühe kuu ametipalga ulatuses; 
3) ametipalga vähendamine; 
4) ametist tagandamine. 
Kui pensionil olev kohtunik ei täida vaikimiskohustust või nõupidamissaladuse hoidmise                     kohustust, võib distsiplinaarkaristusena vähendada tema kohtunikupensioni kuni 25%. Pensioni                   ei või vähendada kauemaks kui üheks aastaks. ​Ühe ja sama süüteo eest võib kohtunikule määrata                               ainult ühe distsiplinaarkaristuse. Sama teo eest määratud kriminaalkaristus või karistus väärteo                       eest ei välista distsiplinaarkaristuse määramist. 
Distsiplinaarkaristust määrates tuleb arvestada distsiplinaarsüüteo laadi, raskust ja tagajärgi ning                     kohtuniku isikuomadusi ja muid süüteo asjaolusid. Kohtunikule määratud distsiplinaarkaristus                   kantakse tema teenistuslehele. Distsiplinaarkaristus kustub, kui kohtunik pole aasta jooksul                    


pärast distsiplinaarkolleegiumi otsuse jõustumist toime pannud uut süütegu. Kolleegium võib                     karistuse kustutada ka ennetähtaegselt. Distsiplinaarkaristusena võib vähendada kohtuniku                 ametipalka kuni 30%. Ametipalka ei või vähendada kauemaks kui üheks aastaks. 
Distsiplinaarmenetlus algatatakse, kui ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused​.             Distsiplinaarmenetlus algatatakse distsiplinaarsüüdistuse koostamisega. 
Kohtunike distsiplinaarasjade lahendamiseks on Riigikohtu juures distsiplinaarkolleegium​,kuhu                 kuulub viis riigikohtunikku, viis ringkonnakohtunikku ja viis esimese astme kohtu kohtunikku.                       Distsiplinaarkolleegiumi esimehe ja teised riigikohtunikest liikmed nimetab Riigikohtu üldkogu                   kolmeks aastaks. Distsiplinaarkolleegiumi riigikohtunikest liikmete asendamise kord nähakse                 ette Riigikohtu kodukorras. ​ Distsiplinaarkolleegiumi esimees moodustab kohtuniku               distsiplinaarasja lahendamiseks viieliikmelise kohtukoosseisu ​kolmest distsiplinaarkolleegiumi             riigikohtunikust liikmest, ühest ringkonnakohtunikust ja ühest esimese astme kohtu kohtunikust. 
Kohtuniku distsiplinaarsüütegu arutab ja distsiplinaarkaristuse määrab Riigikohtu juures asuv                   distsiplinaarkolleegium​. Distsiplinaarkolleegium arutab distsiplinaarasja kohtuistungil           viieliikmelises kohtukoosseisus. Distsiplinaarasja arutamisel on eesistuja             distsiplinaarkolleegiumi esimees. Kui distsiplinaarkolleegiumi esimees asja arutamisel ei osale,                   nimetab ta eesistujaks kolleegiumi liikme. 
Distsiplinaarkolleegium võib kohtuniku distsiplinaarasja menetlemise ajaks teenistusest               kõrvaldada ​oma määrusega, millest teatab viivitamatult kohtunikule ja kohtu esimehele.                     Teenistusest kõrvaldamist otsustades arvestab kolleegium selle distsiplinaarsüüteo laadi ja                   raskust, milles kohtunikku süüdistatakse. Distsiplinaarkolleegium võib kohtuniku               distsiplinaarmenetluse algatamise otsustamiseni ajutiselt teenistusest kõrvaldada, kui               kohtunikuga seonduvad asjaolud, mis oluliselt kahjustavad kohtu mainet. Kui selgub, et                       kohtuniku suhtes distsiplinaarasja algatamiseks alust ei ole, asub kohtunik                   distsiplinaarkolleegiumi otsusel teenistusse. Kohtuniku teenistusest kõrvaldamise võib               distsiplinaarkolleegium otsustada kohtuistungit pidamata. 
  
  
18. Riigikohus (moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus) 
Riigikohus​ on riigi kõrgeim kohus. Riigikohus asub Tartus. Riigikohtus on 19 riigikohtunikku. 
Riigikohtu pädevus​. ​Riigikohus vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras​. Seaduses                   sätestatud juhtudel ja korras vaatab Riigikohus kohtulahendeid läbi teistmise ja kohtuvigade                       parandamise menetluses, samuti täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid. Riigikohus                   otsustab tema pädevusse kuuluvate asjade menetlusse võtmise kohtumenetluse seaduses                   sätestatud alusel vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. ​Asi võetakse menetlusse, kui selle                     menetlemist nõuab vähemalt üks riigikohtuni​k. Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse                   järelevalve kohus. 
  
Riigikohtu esimehe​ nimetab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul üheksaks aastaks. 
Riigikohtu esimees: 
1) juhib ja esindab Riigikohut; 
2) teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu kohtunike ametisse nimetamiseks; 
3) teostab seaduses ettenähtud järelevalvet; 
4) täidab muid seadusest ja kohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid. 
  
Riigikohtu esimees esitab kord aastas Riigikogu kevadistungjärgul Riigikogule ülevaate                  


kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Riigikohtu esimehe                   äraoleku ajal või volituste lõppemisel täidab Riigikohtu esimehe ülesandeid tema määratud                       riigikohtunik. Riigikogu võib Vabariigi Presidendi ettepanekul vabastada Riigikohtu esimehe                   teenistusest tema enda soovil. Ametist tagasiastumisest teatab Riigikohtu esimees Vabariigi                     Presidendile vähemalt neli kuud ette. Riigikogu vabastab Vabariigi Presidendi ettepanekul                     Riigikohtu esimehe teenistusest tema valimisel või nimetamisel rahvusvahelise                 kohtuinstitutsiooni kohtunikuks. Kui Riigikohtu esimees on haiguse tõttu või muul põhjusel kuus                         kuud järjest kestvalt võimetu täitma oma ametiülesandeid, esitab Vabariigi President                     Riigikohtule põhjendatud taotluse tunnistada seda oma otsusega. Riigikohtu üldkogu otsus                     vabastab Riigikohtu esimehe ametist. Kui Riigikohtu esimees vabastatakse kohtunikuametist,                   vabastatakse ta ka kohtu esimehe ülesannetest. Kohtu esimehe ülesannetest vabastatud                     Riigikohtu esimehel säilivad riigikohtuniku volitused. ​Kedagi ei tohi nimetada kohtu esimeheks                       kaheks ametiajaks järjestikku. 
  
Riigikohtus on üldkogu​, kuhu kuuluvad kõik riigikohtunikud. ​Riigikohtu üldkogu: 
1) vaatab seaduses sätestatud alustel läbi kohtulahendeid; 
2) teeb Vabariigi Presidendile ettepaneku kohtuniku ametisse nimetamiseks ja kohtuniku ametist                       vabastamiseks; 
3) lahendab kohtuniku eksamikomisjoni otsuste peale esitatud kaebused; 
4) lahendab distsiplinaarkolleegiumi otsuste peale esitatud kaebused; 
5)otsustab distsiplinaarasja algatamise Riigikohtu esimehe suhtes ja teavitab sellest Riigikogu 
6) täidab muid seadusest ja Riigikohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid. 
  
  
19. Kohtute haldamine 
Vt tabelit!? 
§ 39. Kohtuhaldus​.​Esimese ja teise astme kohtuasutusi hallatakse kohtute haldamise nõukoja ja                           Justiitsministeeriumi koostöös. Kohtud täidavad kohtuhaldusülesandeid, kui see tuleneb                 seadusest. Justiitsminister võib oma pädevusse kuuluva kohtuhaldusülesande anda üle kohtule.                     Justiitsministril ei ole käsu- ega distsiplinaarvõimu kohtunike suhtes. 
Kohtuhaldus peab tagama​: 
1) võimaluse sõltumatult õigust mõista; 
2) õigusemõistmiseks vajalikud töötingimused; 
3) kohtuteenistujate piisava väljaõppe; 
4) õigusemõistmise kättesaadavuse. 
  
Kohtute haldamise nõukoda​. Kohtute haldamise nõukotta (edaspidi ​nõukoda ) kuuluvad                     Riigikohtu esimees, viis kohtunike täiskogu poolt kolmeks aastaks valitud kohtunikku, kaks                       Riigikogu liiget, Advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaat, riigi peaprokurör või tema                     poolt nimetatud riigiprokurör ja õiguskantsler või tema poolt nimetatud esindaja. Justiitsminister                       või tema poolt nimetatud esindaja osaleb nõukojas sõnaõigusega. Nõukoja istungi kutsub kokku                         Riigikohtu esimees või justiitsminister. Istungi kokkukutsuja määrab istungi päevakorra.                   Nõukoja esimees on Riigikohtu esimees. Nõukoda on otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole                           liikmetest. Nõukoda võtab otsuseid vastu kohalolijate häälteenamusega. Nõukoda kinnitab                   esimesel istungil kodukorra. Nõukoja tehnilise teenindamise tagab Justiitsministeerium. 
  


Nõukoda annab nõusoleku: 
1) kohtu tööpiirkonna määramisel 
2) kohtute struktuuri määramisel 
3) kohtu ja kohtumaja täpse asukoha määramisel 
4) kohtu ja kohtumajas alaliselt teenistuses olevate kohtunike arvu määramisel 
5) kohtu esimehe nimetamisel ja ennetähtaegsel vabastamisel 
6) rahvakohtunike arvu määramisel 
7) kohtu kodukorra kehtestamisel 
8) kohtunikukandidaatide arvu määramisel 
9) kohtunikukandidaadi ametisse nimetamisel 
10) kohtumaja juhile lisatasu määramisel 
11) Kohtute infosüsteemi registriandmete koosseisu ja nende esitamise korra kehtestamisel 
12) kohtuniku kutsumisele kaitseväe tegevteenistusse 
13) rahvakohtunikule makstava tasu suuruse ja maksmise korra määramisel 
Nõukoda annab eelneva seisukoha kohtute aastaeelarvete kujundamise ning muutmise                   põhimõtete kohta​. ​Nõukoda: 
1) annab arvamuse Riigikohtu kohtuniku vabale kohale kandideerivate isikute kohta 
2) annab arvamuse kohtuniku vabastamise kohta 
3) arutab eelnevalt läbi Riigikohtu esimehe poolt Riigikogule esitatava ülevaate 
kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta 
4) arutab teisi küsimusi Riigikohtu esimehe või justiitsministri algatusel. 
  
  
20. Õiguskantsler ​(moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus) 
Õiguskantsleri ülesanded​. Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, ​kes teostab                     järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate                   aktide Eesti Vabariigi põhiseadusele (edaspidi põhiseadus) ​ja seadustele vastavuse üle​.                     Õiguskantsler ​analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta                       talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande. Õiguskantsler teeb                       Riigikogule ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme,                   riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks vastavalt                   seadusele. Õiguskantsler teeb Euroopa Parlamendi presidendile ettepaneku Eestist valitud                   Euroopa Parlamendi liikmelt Euroopa Ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolliga                   ettenähtud immuniteedi võtmiseks. Õiguskantsler teeb Riigikohtu üldkogule taotluse tunnistada                   Vabariigi President kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma. Õiguskantsler l​ahendab                   eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise üle tekkinud vaidluse ​põhiseaduse ning teiste                     seaduste alusel. Õiguskantsler ​teostab järelevalvet õigusaktide välislepingutele vastavuse üle​. 
  
Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks.                   Tema suhtes ei saa algatada distsiplinaarasja. 
  
Õiguskantsleril on ametikohajärgne ​õigus juurdepääsuks riigisaladusele ja salastatud välisteabele                   Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud                         ülesannete täitmiseks. Kui välislepingu kohaselt on julgeolekukontrolli läbiviimine salastatud                   välisteabele juurdepääsu õiguse andmise kohustuslik eeltingimus, teostatakse julgeolekukontroll                 ka õiguskantsleri suhtes. 


Julgeolekukontrolli läbimiseks täidab õiguskantsler riigisaladusele juurdepääsu loa taotleja                 ankeedi ja allkirjastab nõusoleku, millega lubab julgeolekukontrolli teostaval asutusel saada                     julgeolekukontrolli teostamise ajal enda kohta teavet füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt ning                       riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt ja organitelt, ning esitab need Riigikogu                       julgeolekuasutuste järelevalve komisjonile. Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon               määrab õiguskantsleri suhtes julgeolekukontrolli teostava asutuse, kellele ta edastab käesoleva                     paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumendid. Julgeolekukontrolli asutus esitab õiguskantsleri                 suhtes teostatud julgeolekukontrolli käigus kogutud andmed kolme kuu jooksul, arvates                     käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud dokumentide saamisest, Riigikogu julgeolekuasutuste                   järelevalve komisjonile otsustamiseks, kas õiguskantsler on julgeolekukontrolli läbinud.                 Salastatud välisteabe juurdepääsusertifikaat väljastatakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe                 seaduses ettenähtud korras. 
  
  
21. Advokatuur ​(moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus) 
Advokatuur on ​avalik-õiguslik juriidiline isik. Advokatuur juhindub ​oma tegevuses seadustest,                     advokatuuri organite õigusaktidest ja headest tavadest. ​Advokatuur registreeritakse riigi- ja                     kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris selle registri põhimääruses sätestatud korras 
Advokatuuri pädevuses on: 
1) advokatuuri vastuvõtmine ja sealt väljaarvamine; 
2) järelevalve advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle; 
3) järelevalve Eestis tegutsevate välisriigi advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete                     täitmise üle; 
4) advokaatide täiendõppe korraldamine; 
5) riigi õigusabi osutamine; 
6) advokatuuri vara valitsemine; 
7) advokaatide muude kutseküsimuste lahendamine. 
Advokaadi tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus                       määrata distsiplinaarkaristuse. 
Distsiplinaarkaristused​ on: 
1) noomitus; 
2) rahatrahv advokatuuri kasuks kuni advokaadi kuue kuu töötasu ulatuses; 
3) kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks; 
4) advokatuurist väljaheitmine. 
Karistust määrates arvestab aukohus menetletava asja olemust ja advokaadi isikuomadusi. ​Ühe                       distsiplinaarsüüteo eest võib määrata vaid ühe distsiplinaarkaristuse. Distsiplinaarkaristust                 määrates ei arvestata sama teo eest määratud kriminaalkaristust. Distsiplinaarkaristust ei või                       määrata, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud üle kahe aasta. Selle tähtaja                       hulka ei arvata aega, mil ​aukohtumenetlus​ oli peatunud. 
Advokatuuri liikmed (edaspidi ​advokaadid​) on vandeadvokaadid, vandeadvokaadi vanemabid                 ja vandeadvokaadi abid. Advokatuuri võib kuuluda iga isik, kes vastab käesolevas seaduses                         esitatud nõuetele ja on sooritanud advokaadieksami. Eestis võib advokaadi kutsenimetuse all                       õigusteenust osutada üksnes Eesti Advokatuuri liige, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. 
  
  
  


  
22. Prokuratuur ​(moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus) 
Prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mis ​osaleb kuritegude                   tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse planeerimises, juhib kohtueelset                 kriminaalmenetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse, ​esindab kohtus riiklikku                   süüdistust ning täidab muid seadusega prokuratuurile pandud ülesandeid. Prokuratuur jaguneb                     Riigiprokuratuuriks ja temale alluvateks ringkonnaprokuratuurideks​.Riigi peaprokuröri nimetab                 ametisse Vabariigi Valitsus justiitsministri ettepanekul, olles ära kuulanud Riigikogu                   õiguskomisjoni arvamuse. Juhtiva riigiprokuröri, riigiprokuröri ning juhtivprokuröri nimetab                 ametisse justiitsminister riigi peaprokuröri ettepanekul. 
Distsiplinaarkaristused​. Distsiplinaarsüüteo eest võib prokurörile määrata             distsiplinaarkaristuse. ​Distsiplinaarkaristused on: 
1) noomitus; 
2) rahatrahv kuni ühe kuu palga ulatuses; 
3) palga vähendamine; 
4) teenistusest vabastamine. 
Distsiplinaarkaristusena võib prokuröri palka vähendada mitte rohkem kui veerandi võrra ja                       mitte kauemaks kui üheks aastaks. 
Prokuröri distsiplinaarsüütegu arutab prokuröride distsiplinaarkomisjon, mille koosseisu               kuuluvad kaks Riigiprokuratuuri prokuröri, kaks ringkonnaprokuratuuri prokuröri ja üks                   kohtunike täiskogu valitud kohtunik. Distsiplinaarkomisjon valitakse kolmeks aastaks. 
Prokurörile distsiplinaarkaristuse määramise õigus on: 
1) justiitsministril kõigi prokuröride suhtes prokuröride distsiplinaarkomisjoni ettepanekul; 
2) riigi peaprokuröril kõigi prokuröride suhtes prokuröride distsiplinaarkomisjoni ettepanekul. 
Riigi peaprokuröri teenistusest vabastamise distsiplinaarkaristusena otsustab Vabariigi Valitsus                 justiitsministri ettepanekul ühe kuu jooksul. 
Distsiplinaarmenetlus algatatakse, kui ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused.             Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on: 
1) justiitsministril ja riigi peaprokuröril kõigi prokuröride suhtes; 
2) juhtivprokuröril temale teenistuslikult alluvate prokuröride suhtes. 
Distsiplinaarmenetluse algataja võib koguda distsiplinaarasja lahendamiseks vajalikke tõendeid                 ja nõuda seletusi. Seletuse nõudmine prokurörilt, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati, on                       kohustuslik. Tõendite kogumise ja seletuste nõudmise võib justiitsminister teha ülesandeks riigi                       peaprokurörile, riigi peaprokurör või juhtivprokurör aga temale vahetult alluvale prokurörile.                     Seda ülesannet ei saa panna prokurörile, kes on distsiplinaarkomisjoni liige.                     Distsiplinaarmenetluse algataja võib distsiplinaarmenetluse ajaks kõrvaldada prokuröri ametist.                 Ametist kõrvaldamise aja eest säilitatakse prokurörile palk koos lisatasudega. 
Prokurör ei või väljaspool teenistuskohustusi töötada mujal kui õppe- või teadustööl. Prokurör ​ei                           või olla äriühingu asutaja, juhtimisõiguslik osanik, juhatuse või nõukogu liige ega välismaa                         äriühingu filiaali juhataja, samuti erakonna liige. 
  
23. Notariaat (moodustamine, haldamine, funktsioonid, distsiplinaarvastutus) 
Notariaat on üks õiguskaitsesüsteemi osa, mis moodustataks kõikidest notaritest- eestseisus ja                       lihtliikmed. Notarite Koja funktsiooniks on valvata notarite kohusetundliku ja laitmatu                     ametipidamise, kutse-eetika järgimise ja väärika käitumise üle. Tagada ühiskonnas õiguskindlus                     ja vältida õigusvaidlusi.  


  
  
24. Ameerika Ühendriikide õiguskaitsesüsteem 
Föderatsiooni subjektidel ja föderatsioonil on üksteisest sõltumatud kohtusüsteemid​. Seega on                     kokku ​51 erinevat ja täiesti iseseisvat  kohtusüsteemi (50 osariigi kohtusüsteemid ning                       föderaalne süsteem). ​Puuduvad spetsiaalsed kohtud​,mis tegeleksid haldusasjade  lahendamisega-                   ei tehta vahet haldusõiguslike ja eraõiguslike vaidluste vahel. 
Osariikide kohtusüsteem. Suurem osa kohtuasjadest kuuluvad osariikide kohtute pädevusse                   ning föderaalkohtute pädevusse kuuluvad ainult need kohtuasjad, mis seadusega on                     föderalkohtute kompetentsi antud. 
Kohtunikke valitakse​ :  ·​         Üldvalimistel;   ·​         Nimetamisega osariigi seadusandliku võimu poolt;  ·​         Nimetamisega täidesaatva võimu poolt.    
Piiratud jurisdiktsiooniga I astme kohtud​- Praktiliselt kõigis osariikides on moodustatud                     väiksemate kriminaal- ja tsiviilasjade läbivaatamiseks eraldi kohtud, mida nimetatakse                   rahukohtuks ​(Justice of the Peace) ​või magistraadikohtuks ​(Magistrate's Court​). Rahukohtunik                     ei pea tavaliselt omama juriidilist haridust (ametis 2-6a) 
Üldjuristiktsiooniga I astme kohtud- ​kõige sagedamini on nende nimetus maakonnakohus                     (County Court). ​Mis on põhiliseks esimese astme kohtuks. Vaatab läbi suurema osa tsiviil- ja                             kriminaalasjadest. Maakonnakohtud on selleks kohtuinstantsiks, kus asja arutamine võib toimuda                     vandekohtunike osavõtul. 
Vahepealne apellatsiooniastme kohus​- Suuremas osas osariikides on moodustatud kaks                   apellatsioonikohtute lüli, milledest esimest võiks nimetada vahepealseks apellatsiooniastme                 kohtuks. Funktsiooniks on madalamal seisvate kohtute otsuste apellatsiooni korras                   läbivaatamine. 
Osariigi ülemkohtud- ​ vaatavad läbi apellatsioone, mis on esitatud vahepealsete                   apellatsiooniastme kohtute otsuste peale. Juhul kui see puudub, vaatab läbi kõik apellatsioonid,                         mis on moodustatud maakonnakohtute otsuste peale. Ülemkohtute otsused on lõplikud, va                       üksikud juhud kui asja võtab edasisele arutusele Ameerika Ühendriikide Ülemkohus. 
Föderaalne kohtusüsteem. Föderaalasutuste kompetentsis on ainult need küsimused, mis on                     Konstitutsiooniga nende kompetentsi antud. Föderaalse kohtusüsteemi kompetentsi kuuluvad                 kohtuasjad:  ·​         mis tulenevad föderaalõigusest  ·​         mille pooled on pärit erinevatest osariikidest või pooleks on välisriigi kodanik,  ·​         milles on pooleks: Ameerika Ühendriigid, mõni osariik, välisriigi suursaadik või                       muu ametlik esindaja, 
·​         milles taotletakse pankrotis oleku tunnistamist.  Üldjuristiktsiooniga kohtud​:  ·​         ​piirkonnakohtud ​(District Courts) Igas osariigi vähemalt 1. Piirkonnakohtud                   vaatavad esimese astme kohtuna läbi kõik föderaalkohtuasjad, mille läbivaatamine ei ole                       eraldi seadusega antud mõne teise kohtu kompetentsi. Piirkonnakohtus vaatab asja läbi                        ainuisikuline kohtunik või ainuisikuline kohtunik koos vandekohtunikega 
·​         ​ringkonnakohtud ​(Circuit Court)​. 12 territoriaalset ringkonnakohust ja üks                   föderaalne ringkonnakohus. Vaatab läbi apellatsioonkaebusi, mis on esitatud teatud                  


kindlat liiki asjades või teatud erikohtute otsuste peale. 
·​         ​Ülemkohus ​(Supreme Court)​. Kõrgeim föderaalkohus, mis koosneb 9st                   kohtunikust. Ülemkohus vaatab läbi apellatsioonkaebusi, mis on esitatud                 ringkonnakohtute ning mõnede föderaalsete erikohtute (näiteks Nõudekohus) lahendite                 peale. Vaatab lläbi apellatsioonkaebusi, mis on esitatud ringkonnakohtute ning mõnede                     föderaalsete erikohtute lahendite peale.  Erikohtud- ​spetsiifiliste föderaalkohtute pädevusse kuuluvate asjade läbivaatamiseks. Näiteks                 Maksukohus (​ Tax Court), ​Nõudekohus (​Claims Court). 
  
25. Prantsusmaa õiguskaitsesüsteem 
Iseloomulikuks jooneks range ​vahetegemine üldjurisdiktsiooniga kohtute ja halduskohtute                 vahel.​ Mõlemal kohtute hierarhial on eraldi kõrgemalseisvad kohtud ja need hierarhiad ei ühine                           isegi mitte kohtusüsteemi tipus sest ka kõrgeimad kohtud on mainitud hierarhiatel eraldi. 
Üldjuristiktsiooniga kohtute süsteem:  a)    ​Esimese lüli kohtud​:  ·​    Instantsitribunal ​- ​väiksemad tsiviilasjad  ·​    Kaubanduskohus - äritegevus  ·​    Töökohus – töölepingud  ·​    Politseikohus ​– ​väiksemad kriminaalasjad  b)    ​Suure instantsi tribunal- tsiviilkamber +kriminaalkamber + alaealiste kohus -> 1.                       astme kohtud 
c)     ​Apellatsioonikohus - praktiliselt kõigi esimese lüli kohtute ja suure instantsi                       tribunalide lahendite jaoks. Võimalik edasi kaevata kassatsioonikohtusse. Tsiviilkamber                 +​sotsiaalkamber ​+ ​kriminaalkamber + alaealiste kamber 
d)    ​Assisside kohus​- esimese astme kohtuks kõige raskemate kuritegude puhul.                     Võimalik edasi kaevata kassatsioonikohtusse. 
e)    ​Kassatsioonikohus​- antud hierarhias kõrgemail kohal. Koosneb 6 kambrist  Halduskohtute süsteem:  a)​   ​Haldustribunalid​- I tasand. Vaatab läbi kõiki ametisikute ja haldusasutuste tegevuse                       peale esitatud kaebusi. Võimalik edasi kaevata Riiginõukogusse.  b)​   ​Riiginõukogu​- kohtufunktsioon & ministeeriumide juriidilise nõuandja funktsioon.                 President justiitsminister.  Kohtunikkond​ - mõlema struktuuri jaoks erinev ettevalmistus 
Advokaatkond​ - jaguneb 4-ks:  1)    Võivad esineda riiginõukogu ja kassatsioonikohtu ees, 
2)    Võivad esineda apellatsioonikohtu ees 
3)    Tavaline advokaatkonna seisus 
4)    Juriidilise konsultatsiooni andjad    
26. Saksamaa õiguskaitsesüsteem 
Kohtusüsteem: 
Föderaal- ja liidumaade kohtud. Kõrgemad on föderaalkohtud. Kohtusüsteemi kõrge                   spetsialiseerituse aste, süsteem koosneb kuuest üksteisest sõltumatust kohtute hierarhiast,                   milledel kõigil on oma iseseisev kõrgeim kohtuinstants. Eraldi hierarhia on: üldkohtutel (tsiviil –                           ja kriminaalasjad), halduskohtutel, töökohtutel, maksukohtutel, sotsiaalkohtutel, Liidu ja                


liidumaade konstitutsioonikohtutel. Laialdane kaasistujate kasutamine – Sm-l osalevad                 kaasistujad ka teise astme kohtute tegevuses, samuti töö – ja sotsiaalkohtute süsteemis kõrgema                           kohtusüsteemi astme töös. 
Üldkohtud:​ Kõige suuremaks kohtusüsteemiks, süsteem on neljalüliline:  ·​         ​Kõige madalam lüli – kohalik kohus. Vaatab läbi I astme kohtuna tsiviil – ja                               kriminaalasjade põhiosa. Kriminaalasjadest ainult kergemad kuriteod. Üks kuni palju                   kohtunikke sõltuvalt linna elanikkonna suurusest, ka kaasistujad. 
·​         ​teine lüli – liidumaakohus – I astme kohtuks tsiviil – ja kriminaalasjades, mis pole                               antud kohalike kohtute või liidumaa ülekohtu kompetentsi. Apellatsioonikohtuks                 kohalikule kohtule. Üks või mitu tsiviil (3 kohtunikku) – ja kriminaalkolleegiumit                       (koosseis sõltub kuriteo raskusest, alati kaasistujad), samas mitmeid spetsialiseerunud                   kolleegiume (kommerts-(kohtunik, kaks ärialal kogenud kaasistujat), patendi-,               konkurentsikolleegium). 
·​         ​kolmas lüli – liidumaa ülemkohus  - apellatsiooniastme kohus liidumaakohtute                     otsuste suhtes. Asjad, mis algasid kohalikus kohtus, on liidumaa ülemkohus viimase astme                         kohtuks. Osades riigivastastes kuritegudes esimese astme kohtuks. 
·​         ​kõrgeim – Liidu Ülemkohus – kõrgeim kohus Saksamaal. Asutati 1950. a, asub                           Karlsruhes. Viieliikmelised senatid tsiviil-, kriminaal- ja mõnede distsiplinaarküsimuste                 arutamiseks.  9-liikmeline tsiviilsenat tuleb kokku, kui tekib vastuolu tsiviil – või kriminaalsenatite vahel.  Erikohtud ​– neli üldkohtute süsteemist sõltumatud eraldi kõrgeimate kohtutega erikohtute                     hierarhiat:  ·​         ​haldus​- vaatavad esimese astme kohtutena läbi ametiisikute ja haldusasutuste                     tegevuse peale esitatud kaebusi. Kolm professionaalset kohtunikku + kaks kaasistujat.                     Olemas ka kõrgem halduskohus, samuti Liidu Halduskohus (asub Berliinis). 
·​         ​maksu​- maksuametnike otsuste peale esitatud kaebused. Kolm professionaalset                   kohtunikku + kaks kaasistujat. 
·​         ​sotsiaalkindlustuse​- sotsiaalkindlustuse ametnike otsuste (pensionid, abirahad …)                 peale esitatud kaebused. Üks professionaalne kohtunik + kaks kaasistujat. Liidumaa                     sotsiaalkindlustuse kohus, Liidu Sotsiaalkindlustuse Kohus.  
·​         ​Töökohtud ​– vaatavad I astme kohtuna läbi töövaidlusi. Üks professionaalne                       kohtunik + kaks kaasistujat. Liidumaa töökohus, Liidu Töökohus. Kaasistujad esindavad                     erinevate poolte huvisid.    
Liidu Konstitutsioonikohus​ – kaks 8-liikmelist senatit neljas erinevas suunas: 
1) liidu õigustloovate aktide Konstitutsiooniline ja liidumaade õigustloovate aktide                   Konstitutsiooniline ja Liidu õigustloovatele aktidele vastavuse kontroll, 
2) liidumaade ja Liidu kompetentsi alaste vaidluste lahendamine, 
3) erinevate riigivõimude kompetentsi alaste vaidluste lahendamine, 
4) inimõiguste kaitse küsimused. 
Liidumaade konstitutsioonikohtud – kontrollivad liidumaa õigustloovate aktide vastavust                 liidumaa konstitutsioonile. 
Kohtunike ametisse nimetamine toimub eri liidumaades erinevalt. Nimetab ametisse liidumaa                     peaminister või vastav minister. 
Advokatuur – riigieksam + kaks aastat praktiseerimist erinevatel õigusalastel tegevusaladel,                     praktika järel teine riigieksam, pärast teise riigieksami sooritamist võimalik minna advokatuuri. 


  
27. Rootsi õiguskaitsesüsteem 
Üldjurisdiktsiooniga jagunevad: piirkonnakohtud (enamasti 3 – 4 kohtunikku, väikesed                   hagisummad, mõned perekonnaõiguslikud asjad), apellatsioonikohtud (6 tk) ja Ülemkohus (61                     kohtunikku). 
Halduskohtud jagunevad: madalaimad halduskohtud, apellatsiooniastme halduskohtud, Kõrgem               Halduskohus. 
Olemas ka paar liiki erikohtuid: nt töökohtud, üürikohtud jne. 
Õiguse Nõukogu​,mis koosneb Ülemkohtu ja Kõrgema Halduskohtu kohtunikest, ülesandeks on                       kontrollida seaduseelnõu vastavust kehtivale õigusele enne, kui need esitatakse Parlamendis                     arutamiseks. 
Avalik süüdistus jaguneb kolmeks: piirkondlikud süüdistajad, riiklikud süüdistajad ja Riiklik                     Peasüüdistaja. 
  
  
  
  
  
28. Soome õiguskaitsesüsteem 
Üldkohtud ja halduskohtud​. Kohtukeel soome ja rootsi keel. 
Esimese astme kohtuteks on ​kärajakohtud​. Kriminaal– ja tsiviilasjad. Ainuisikuline kohtunik                     või kolm professionaalset kohtunikku, 
Teist astet omab 6 õuekohut (mõnes kriminaalasjas ka I). Kolm või rohkem professionaalset                           kohtunikku. 
Kõrgeim on ​Ülemkohus​. Kohtu president + vähemalt 15 liiget. Justiitsminister omab viimase                         täies koosseisus tegutsemisel ka hääleõigust, Eestis mitte. Ülemkohtul ei ole seaduste                       põhiseaduslikkuse järelvalve funktsiooni. Ülemkohtul on väga suur roll kohtunike ametisse                     nimetamisel. 
Üldhalduskohtud jagunevad läänikohtuteks (maksuametnike otsuste peale esitatud kaebused,                 sotsiaaltoetused, kohalik omavalitsus, tervishoid, ehitustegevus) ja Kõrgemaks Halduskohtuks                 (koosneb kohtu presidendist ja 21 liikmest). 
Olemas ka ​erikohtud​: vee-, maa-, kindlustus-, töö- jms. Teatud asjad saab kaevata                         Ülemkohtusse, teised Kõrgemasse Halduskohtusse (haldusasjad eelnevatest kohtutest). 
  
Soome advokatuur. ​Klientide esindamisega võivad kõik isikud tegeleda. Ainult advokatuuri                     liige saab advokaadiks nimetada. Advokaadid tegutsevad põhiliselt kas üksi või kahest                       advokaadist koosnevates partnerlustes,sSuurtes linnades ka suuri advokaadifirmasid.               Advokaatide arv võrreldes rahvaarvuga ja teiste riikidega on suhteliselt väike. 
  
29. Inglise õiguskaitsesüsteem 
Inglise kohtusüsteemi üheks omapäraks on, et tsiviil- ja kriminaalasjade läbivaatamiseks on                       erinevad kohtud. Kontinentaal-Euroopa kohtusüsteemidest eristavaks jooneks on ka see, et                     puudub eraldiseisev halduskohtute struktuur. Vandekohtute (12 kohtunikust koosnev) kasutamist                   on peetud ka üheks Inglise kohtusüsteemi iseloomulikuks jooneks. Inglise kohtusüsteem ei näe                         ette põhiseadusliku järelevalve menetluse võimalust. 
Madalaimaks kriminaalkohtuks on ​magistraadikohtud​. 620 magistraadikohut vaatavad läbi                


98% kriminaalasjadest. Peale väiksemate kriminaalasjade tegelevad magistraadikohtud ka                 lapsendamise ja laste eestkoste küsimustega. 
Krahvkonnakohtute kompetentsi kuuluvad väiksemad kahju hüvitamise ja lepingu asjad samuti                     väiksemad pärandiasjad. Krahvkonnakohtutel ei ole apellatsioonikohtu volitusi.               Krahvkonnakohtu otsuste peale saab edasi kaevata Apellatsioonikohtule. 
Kõrge Kohus on esimese- ja apellatsiooniastme kohus. Kõrge kohus koosneb kolmest                       divisjonist: 1) Kantsleri divisjon - ​tegeleb asjaõiguse- ja pärandiasjad ning apellatsioonid                       maksude ja pankrotiasjades 
2) Kuninga Kohus - lepingu- ja kahju hüvitamise asjade ning apellatsioonid kriminaalprotsessi                         normide rikkumise asjades, aga ka haldusasutuste tegevuse peale esitatud kaebuste läbivaatamine 
3) Perekonnadivision - põhiliselt abielu-, lapsendamise ja eestkoste asjad. Kui Kõrge Kohus                         tegutseb I astme kohtuna, vaatab asju läbi ainuisikuline kohtunik. Apellatsiooniastme kohtuna -                          2-3 kohtunikku. 
Krooni Kohus on raskemate kuritegude puhul  I astme kohtuks ja kergemate kuritegude puhul                           apellatsioonikohtuks magistraadikohtutele. Krooni Kohus peab istungeid umbes 90 linnas.                   Kohtunikeks on: Kõrge Kohtu ​Queen's Bench Division​'i kohtunikud, 400 ringkonna- ja 500                         asekohtunikku. Kui Krooni Kohus tegutseb I astme kohtuna, siis kuulab asja ainuisikuline                         kohtunik koos vandekohtunike koguga. Apellatsiooniastme kohtuna - professionaalne kohtunik                   ja kaks kaasistujat. 
Apellatsioonikohus ​on esimene kohtu lüli, kus ei ole eraldi kohtuid tsiviil- ja kriminaalasjade                           läbivaatamiseks. Apellatsioonikohtul on kaks divisjoni. Tsiviildivisjon (Kõrge kohtu ja                   ringkonnakohtute otsuste peale esitatud kaebused) ja Kriminaaldivisjon(Krooni kohtu otsuste                   peale esitatud apellatsioonikaebused). 
Lordide Koda on Inglise kohtusüsteemi kõrgeimaks kohtuks. Samal ajal on see kohus ka                           Ühendatud Kuningriigi kõrgeimaks kohtuks ning seega ka näiteks Šoti kohtusüsteemi                     kõrgeimaks kohtuks. Lordide koda vaatab läbi umbes 50 asja aastas. 
Tribunalid moodustatakse eriseaduste alusel mingi konkreetset liiki vaidluste lahendamiseks.                   Tribunalid koosnevad juristidest ja ilma juriidilise hariduseta vastava eriala spetsialistidest.                     Protseduur on kiirem, vähemate vorminõuetega ja odavam, kui üldkohtutes. Tribunalid on                       moodustatud töövaidluste, sotsiaalkindlustuse- ning mitmesuguste omandiõiguse ning maksude                 asjade läbivaatamiseks. On olemas ka sisetribunalid. 
Lordkantsleri nimetab ametisse kuninganna peaministri ettepanekul. Lordkantsleri isikus                 segunevad Inglismaal kõik kolm riigivõimu, kuna lordkantsler on: 1) kabineti liige - täidesaatva                           võimu kandja, 2) Lordide Koja liige ning selle spiiker, 3) kohtunikkonna   eesotsas   olles                             Lordide Koja Apellatsiooni-komitee eesistuja. 
Solicitor'id - ​ligikaudu 70 000, moodustavad suurema osa advokaatkonnast. nad võivad                     esindada oma kliente magistraadikohtutes, krahvkonnakohtutes ning teatud juhtudel ka Krooni                     Kohtus. Kui  advokaatkonna teine osa, ​barrister​'id, tegutsevad põhiliselt Londonis, siis                     solicitor​'ide bürood on tavapärased ka väiksemates linnades. 
Barrister on jurist, kellest mõeldakse põhiliselt kui esindajast kohtus. ​Barrister​'i abi saamiseks                         on vaja algselt pöörduda ​solicitor​'i poole, kes siis omakorda pöördub ​barrister​'i poole (​barrister​'i                           kliendiks on ​solicitor​). 
Üldõigusnõunik-​Valitsuse ja parlamendi nõunikuks õiguslikes küsimustes. Peaminister nimetab                 ametisse. 
Avaliku süüdistuse direktor​ on kas barrister või solicitor. Ametisse nimetab siseminister. 
Süüdistajaks on avalik süüdistaja kõigis asjades. 


  
30. Eesti Vabariigi kohtusüsteem kahe maailmasõja vahel 
Eesti Vabariigi kohtusüsteemi ​alguseks võib lugeda Ajutise Valitsuse 18. novembri 1918.a.                       määrust "Ajutiste kohtute sisseseadmise üle"​, mille alusel andis kohtuminister korralduse                     ennerevolutsiooniaegsete Eestis asunud kohtuasutuste tegevuse taasalustamiseks. Vastavalt               sellele pidid kõik Eesti Vabariigi piirides asuvad kohtuasutused alustama tööd  2. detsembril                         1918.a. 
Kohtupidamise keeleks sai eesti keel​,kuid lubati tarvitada ka teisi keeli, kui kohus ja asjaosalised                               seda mõistsid. Kohaldatava materiaalõiguse osas oli oluliseimaks aktiks 19. novembril 1918.a.                       vastu võetud ​"Ajutised administratiivseadused"​. Selle akti raames ilmus seadus "Ülemineku aja                       kohta", millega loeti kuni uute seaduste vastuvõtmiseni või endiste muutmiseni vabariigis                       kehtivaks need õigusaktid, mis kehtisid ühendatud Eesti- ja Põhja-Liivimaa kubermangu piirides                       enne enamlaste võimuletulekut Peterburis. Ajutiselt jäid kehtima samuti Saksa                   okupatsioonivõimude poolt antud üldised seadused ja määrused. Nii ​tekkis õiguslik järjepidevus                       enne 1917.a. oktoobrit kehtinud õigusega. 
Mõningaid muudatusi tehti endisesse kohtusüsteemi. Nii nägi ajutiste kohtute sisseseadmise                     määrus ette ​vallakohtute kui seisuslike kohtute kaotamise ja nad jäid tegutsema vaid hoolekande                           alal​.​ ​Ülemtalurahvakohtud likvideeriti täielikult​. 
  
Asutav Kogu 21. oktoobril 1919.a. võttis vastu "​Riigikohtu seaduse​", mis kehtis kuni 1938.a.                           Riigikohtule anti kõik õigused, mis varem kuulusid Vene kõrgeimaile kohtuinstantsidele (näiteks                       peasõjakohtule, peamerekohtule). Kui teised kohtud oma enamuses juba 1918.a. lõpul tööle                       rakendusid, siis Riigikohus asus tegevusse alles 1920.a. algul. Enne seda oli Eesti kõrgemaks                           kohtuorganiks Tallinna Ringkonnakohus (hilisem Kohtupalat). 
Täiesti uudne oli ​administratiivmenetluse sisse toomine kohtukorraldusse​. Ajutise Valitsuse                   poolt 12. veebruaril 1919.a. kehtestatud "Administratiivkohtu kord" nägi ette, et kohtulik võim                         administratiivasjades kuulub rahukohtutele, rahukogudele ja Riigikohtule. 
Algul asusid kõik kohtud linnades, kuna seoses sõjaolukorraga valitses maal rahutus ja                         kindlusetus, samuti ​oli suur puudus õigustloovate aktide tekstidest, juriidilisest kirjandusest ning                       kohtutöötajaist. Raskusi oli ka kohtute tööruumidega​. 
Üheks ​ suurimaks probleemiks kohtute tööle rakendamisel oli kohtukoosseisude                 komplekteerimine. Tsaariaegsed kohtunikud ja ametnikud olid lahkunud koos Vene kohtutega.                     Eestlastest vilunud kohtunikke oli väga vähe. Puudus oli ka noortest juristidest, kuna suur osa                             juuratudengitest oli võetud tsaariarmeesse. 
1920.a. kehtima hakanud põhiseaduse 6. peatükiga (§-d 68-74) määrati kindlaks kohtu                       põhialused. 30. detsembril 1920.a. võttis valitsus vastu seaduse "​Kohtunike ja kohtu-uurijate                       ametisse määramise korrast​", millega muudeti ja täiendati Vene 1864.a. kohtuasutusteseadust.                     Lisaks põhiseadusest tulenevatele muudatustele sätestas see 1921.a. kehtima hakanud seadus, et                       kohtuametisse võib nimetada ainult Eesti Vabariigi kodanikke, kes pidid olema vähemalt 25                         aasta vanused. ​Kohtuametisse määramisel nõuti kandidaatidelt kõrgemat juriidilist haridust ja                     teatud teenimisaega vastavates ametites​. 
Kohtunike ametisse nimetamise kord muutus taas 1933.a. koos põhiseaduse muutmisega. Siis                       nõuti keskvõimu tugevdamist ja kõigi kohtunike ametisse nimetamine anti põhiseaduse §-de 69                         ja 70 alusel riigivanema kätte, kellele Riigikohus esitas selleks 2 kandidaati igale vabale kohale. 
1938.a. põhiseadus ja uus kohtute seadustik märkimisväärseid muudatusi selles valdkonnas ei                       teinud. 


  
1921. aastal tegutsesid Eesti Vabariigis järgmised  kohtud:  ·​         ​Rahukohtud​, kus kehtisid omad tsiviil- ja   kriminaalprotsessiseadused ja                   trahvi-seadustik ning administratiivprotsessi seadus; 
·​         ​Rahukogud kui I ja II astme kohtud, kus I astmes kehtisid rahukohtutes kehtivatest                             erinevad tsiviil- ja kriminaalprotsessiseadused ja II astmes samad, mis rahukohtutes,                      samuti kehtis administratiivprotsessi seadus, mis oli ühine rahukohtu omaga, samuti                     kehtisid 2 nuhtlusseadust. Rahukogud  said omale alalised liikmed ning lisaks                     apellatsioonikorras rahukohtute otsuste läbivaatamisele allutati neile ka suuremad nõude-                   ja raskemad kriminaalasjad, mis varem kuulusid Vene ringkonnakohtute pädevusse. 
·​         ​Väljakohtud​, kellel oli oma eriprotsessiseadus ja karistusseadus, väljakohtud                   asusid jalaväepolkude juures ja võisid arvestades süü raskust määrata karistust kuni                       surmanuhtluseni. Väljakohtute kätte võis isikuid anda vastava polgu ülem ning                     kohtuotsused kinnitas sõjaminister. 
·​         ​Sõjakohtud​, kus kehtis oma eriprotsess ja erinuhtlusseadus, sõjakohtuteks olid                     polgukohtud polkude ja neile vastavate üksuste juures ning sõjaringkonnakohus                   Tallinnas. 
·​         ​Vaeslaste kohtud linnades oma korraldusega ja maal vallakohtud kui                     vaeslastekohtud vana seisusliku vallakohtu seaduse alusel; 
·​         ​Konsistooriumi kohus​, mis töötas seisusliku luteri usu kohtu seaduse alusel ja                         vaimulike kohus õigeusklike jaoks (tegelesid abielulahutustega). 
·​         ​Hoolekande kohtud​,kus oli oma korraldus. Hoolekandekohtutele allutati eestkoste                     ja hoolekande asjad, mis olid oma loomult keerulised või kus varanduse väärtus ületas                           100 000 marka. 
·​         ​Lepituskojad​, kes tegutsesid üüriseaduse alusel; ülesandeks oli lahendada                   üürileandjate ja üürnike vahelisi vaidlusi 
·​         ​Siseministeeriumi komisjonid oma eriseaduste alusel; pidid arutama määrusega                   kehtestatud eeskirjade rikkumise asju    
1938.a. kohtute seadustik tegi ülalmainitud struktuuri mõningaid muudatusi. Mainitud seadustiku                     § 1 järgi teostasid Eesti Vabariigis kohtuvõimu jaoskonnakohtud, ringkonnakohtud, Kohtukoda                     ja Riigikohus. 
  
Struktuurilt olid üldkohtud ülesehitatud 3-astmeliselt. Esimese astme kohtuteks väiksemais asjus                     olid ​jaoskonnakohtud​. Need olid Vene valitsemisajast pärit rahukohtud, mida hiljem hakati                       nimetama jaoskonnakohtuteks. Jaoskonnakohus oli ja jäi edasi ainuisikuliseks kohtuks, mis                     esimese astme kohtuna ​lahendas nõudeasju  väärtusega   kuni  teatud summani ning                     kriminaalasju, kus karistusena oli ette nähtud peamiselt rahatrahv, arest või vangimaja mitte üle                           2 aasta.​ ​Pärandi- ning alimentide nõuded​ allusid jaoskonnakohtule vaatamata summa suurusele. 
Administratiivkohtuna  vaatas  jaoskonnakohus  läbi  kaebused  valla -  ja alevivalitsuse otsuste                     peale​. Tuleb aga märkida, et haldusasjus sai kohtusse kaebusi esitada vaid seaduses loetletud                           ametnike ja asutuste otsustele, kuna muudes asjades tuli esiteks kaevata alluvuse korras                         järgnevale ülemusele, kuni jõuti sinna, kust kaebust võis anda otse kohtusse. 
  
Edasikaebused jaoskonnakohtu otsuste peale läksid ringkonnakohtusse apellatsiooni korras                 nõude- ja süüteoasjus asja uuesti läbivaatamiseks ja kassatsioonikorras​, so seaduspärasuse                    


kontrolliks õige väikseis asjus, kus olid määratud vaid manitsus, rahatrahv või arest mitte üle                             nädala. ​Kaebused otsuseile haldusasjus läksid otse Riigikohtusse revisjoni korras​,s.t. Riigikohus                        võis muuta otsust või teha uue otsuse või asja tagastada uueks arutamiseks teises                           kohtukoosseisus. 
  
Ringkonnakohtul ​oli kaks ülesannet​. Esiteks oli ta apellatsiooni ehk teise astme kohtuks                         jaoskonnakohtu otsuseile antud kaebustes​,arutades ja otsustades sama asja sisuliselt uuesti. See                         otsus oli lõplik ja edasi kaevatav vaid kassatsiooni ehk tühistamistaotlusega Riigikohtusse.                       Teiseks oli ta esimese astme kohtuks asjus, mis ületasid jaoskonnakohtu pädevuse​, nagu                         tsiviilasjus nõuded üle teatud summa ja vaidlused kinnisvarade üle, samuti abielulahutused,                       lapsendamised, vaimuhaigeks, teadmata äraolijaks ja surnuks tunnistamised. Süüteoasjus võis                   ringkonnakohus raskete kuritegude puhul määrata  karistuseks sunnitööd ja seaduses ettenähtud                     juhtudel surmanuhtlust.        
Administratiivasjus allusid ringkonnakohtutele kui esimese astme kohtutele kaebused ja protestid                     linna- ja maavolikogude ning vähemusrahvuste kultuurinõukogude määruste ja otsuste peale,                     samuti nende valitsuste ja komisjonide määruste ning  üksikute valitavate ametiisikute tegevuse                       peale​. 
Kohus koosnes kohtu esimehest, osakondade esimeestest ja liikmetes​t​. Ringkonnakohus oli                     kollegiaalkohus​, mis arutas ja otsustas kohtuasju vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. 
Ringkonnakohus jagunes nii I  kui II astmes arutatavate asjade järgi kriminaal- ja                         tsiviilosakondadeks​, I astmes võis lisaks veel olla administratiivosakond. 
  
Edasikaebused ringkonnakohtute I astme otsustele olid suunatud Kohtukotta nii tsiviil- kui  ka                         kriminaalasjades asja uuesti arutamiseks ja otsustamiseks. ​Administratiivasjades läksid                 edasikaebused aga revisjoni korras otse Riigikohtusse​,kus otsust võidi muuta või see tühistada                           ning asi tagasi saata uueks arutamiseks teises kohtu koosseisus. 
Ringkonnakohtu otsuste peale, mis olid tehtud II astme kohtuna, võis esitada edasikaebusi                         kassatsiooni korras Riigikohtusse. 
  
Kohtukoda oli ​Eesti Vabariigi kõrgem üldkohus, mille jurisdiktsioon haaras kogu riigi                       territooriumi​. ​Kohtukoda jagunes kahte osakonda​, üks tsiviil- ja teine kriminaalasjade jaoks.                       Kohus koosnes esimehest​, kes oli ühtlasi ühe osakonna esimees​, teise osakonna esimehest ja                           kohtuliikmeist. 
  
Kohtukoda oli eelkõige apellatsiooniastmeks ringkonnakohtute lahendite peale esitatud                 kaebustes kriminaal- ja tsiviilasjades​, mida viimased lahendasid esimese astme kohtuna.                     Administratiivasjadega Kohtukoda ei tegelenud. 
  
Kohtuistungid olid põhiliselt avalikud ning neist pidi osa võtma vähemalt kolm kohtunikku.                         Esimese astme kohtuna lahendas Kohtukoja üldkogu ringkonnakohtute esimeeste, abiesimeeste,                   liikmete, kohtu-uurijate, jaoskonnakohtunike, lisakohtunike, ringkonnakohtu prokuröride ja               nende abide teenistusalaseid kuritegusid​. Nendes asjades oli apellatsiooniastmeks Riigikohtu                   kriminaalosakond. Kohtukoja otsused, mis ta tegi II astme kohtuna, olid lõplikud ning nende                           peale võis edasi kaevata vaid Riigikohtule kassatsiooni korras. 
  
Eesti Vabariigi kõrgeimaks kohtuorganiks oli ​Riigikohus​. ​Eelkõige oli ta kassatsioonikohus​.                    


Riigikohtu otsused olid lõplikud​. ​Riigikohtus toimus töö üldkogus ja kolmes - tsiviil-, kriminaal-                           ja administratiivasjade - osakonnas. 
Riigikohtu üldkogu pädevusse kuulusid : 
1) kohtu kõrgem administratiivvõim; 
2) järelevalve alamate kohtute tegevuse järele; 
3) kohtute asjaajamise eeskirjade kinnitamine ja muutmine; 
4) küsimuste lahendamine, mis olid kohtuasutustes mitut viisi otsustatud või tegelikkuses                       lahkarvamusi tekitanud; 
5) kohtu ja valitsusasutuste, v.a. jaoskonnakohtute ja alamate administratiivasutuste vaidluste ja                       alluvusvaidluste lahendamine; 
6) asjade üleviimine ühest kohtuasutusest teise seaduses ettenähtud juhtudel; 
7) kohtumõistmine Riigivanema, ministrite, riigikohtunike, Kohtukoja liikmete, Riigikohtu ja                   Kohtukoja prokuröride ja nende abide teenistusalaste süütegude puhul; 
8) kohtunike esitamine kinnitamiseks riigivanemale; 
9) kohtute kodukorra kindlaksmääramine; 
10) küsimused, mis üldiselt kuulusid kohtute üldkogu pädevusse 
  
1938.a. Kohtute seadustikuga loodi Riigikohtu juurde lisaks nn ​distsiplinaarkamber, õigusega                     määrata kohtunikele ja kohtu-uurijatele distsiplinaarkaristusi.    
Iga kohtuinstantsi juures  (va jaoskonnakohtud) töötas vastav prokurör koos oma abidega. Nii oli                           Riigikohtus ja Kohtukojas kummaski tegev prokurör ja kaks abiprokuröri, iga ringkonnakohtu                       juures prokurör ning kolm kuni kuus abi. 
  
Eeltoodud kohtusüsteem säilis kuni 1940.aasta viimaste kuudeni. 1. jaanuarist 1941.a. kehtestati                        Eestis Nõukogude kohtusüsteem. 
  
1