MAJANDUSMÕTTE AJALUGU (1)

MAJANDUSMÕTTE AJALUGU
Võrreldes õigus- või arstiteadusega on majandusteadus noor teadusharu . Majandusteadus, mis moodustab osa inimese ühiskondlikust teadvusest, tekkis koos turusuhete arenguga. Majanduslike ideede ja teooriate erinevus ühiskonna ajaloo erinevatel perioodidel on põhjuslikult tingitud.
Saame eristada järgnevaid perioode :
Merkantilism
Füsiokratism
Klassikaline majandusteadus
Neoklassikaline majandusteadus
Kui mikroökonoomika väljakujunemisel seisab olulisel kohal neoklassikaline koolkond, siis makroökonoomika probleemidega on tegeletud alates merkantilistidest kuni tänapäevani välja ent neoklassikalisel perioodil pöörati makroökonoomika probleemide uurimisele suhteliselt vähe tähelepanu. Tänapäevane makroökonoomika kujunes välja paljude erinevate koolkondade vastasmõju tulemusena.
Merkantilism
Üks esimesi süsteemseid majanduslikke doktriine (põhimõttete kogum) on tuntud merkantilismi nime all. Merkantilistlike teooriate kirjutajad olid enamast kaupmehed , kes uurisid kaubanduse ja maksustamisega seotud küsimusi. Peamine tähelepanu pööratigi rahvusvahelisele kaubandusele. Merkantilistide eelduseks oli, et maailma jõukus on fikseeritud.
Rahvusvahelist kaubandust nähti nullsummalise mänguna. Sellise lähenemise kohaselt oli ühe riigi tulu alati teise riigi kaotus. Eksport (väljavedu) pidi ületama importi (sissevedu) ja kasu kaubandusest laekus kuld- ja hõberahana riiki. Rahva rikkus ei olnud individuaalsete rikkuste summa ja kaupade rikkalik pakkumine riigi siseselt ei olnud soovitav . Seega oli merkantilismi perioodil majandusliku tegevuse peamiseks eesmärgiks tootmine. Sellise arusaama kohaselt peeti õigeks valitsusepoolset sekkumist turule, kehtestades piiranguid impordile ja soodustades eksporti.
Füsiokratism
Merkantilistlikele seisukohtadele vastukaaluks kujunes Prantsusmaal välja koolkond, mis hakkas otsima uue rikkuse loomise taga reaalseid jõude. Erinevalt merkantilistidest, kes väitsid, et rikkust loob vahetus, leiti et rikkuse allikaks on põllumajandus. Samuti nõuti minimaalset valitsusepoolset sekkumist majandusse. Selle koolkonna esindajad on tuntud kui füsiokraadid. Füsiokraatide koolkonna vaimseks liidriks oli Prantsuse õukonna arst Francois Quesnay , kes väitis, et vaid põllumajandus võib luua uut väärtust, sest vaid seal esineb loomulik juurdekasv.
Muudes valdkondades töödeldakse vaid looduslikke saadusi ümber ja uut väärtust ei looda. Sedasi jagavad füsiokraadid majanduse sektoritesse. Kesksel kohal on põllumehed, sest vaid nemad loovad uut väärtust kõik muu on viljatu tegevus. Lisaks põllumeestele on veel maaomanike klass ning käsitööliste klass. Võibki öelda, et füsiokraatide üheks peamiseks panuseks majandusteaduse edasisse arengusse oli majandusliku ringkäigu mudeli arendamine. Nägemus sellest, et majanduse erinevad sektorid on omavahel seotud.
Klassikaline majandusteadus
Klassikaline majandusteadus seab esikohale inimese töö. Vaid inimese töö muudab looduses olevad varad inimesele kasutamiskõlblikuks. Esindaja Adam Smith, kelle nägemuses on ideaalseks majandussüsteemiks isereguleeruv turg , mis automaatselt rahuldab kõik rahvastiku majanduslikud vajadused.
Adam Smithi peamiseks panuseks majandusteaduse arengusse võib pidada uurimust täieliku konkurentsiga turust, kus hind hakkab pikaajaliselt võrduma tootmiskuludega. Tema käsitluse kohaselt vajab konkurents suurt hulka müüjaid, ehk ressursiomanikke, kes on teadlikud palkadest, rentidest ja kasumitest, ning tootmistegurite vaba liikumist tööstusharude vahel. Selliste tingimuste kohaselt viivad ressursiomanike isiklikud huvid lõpuks loomuliku hinna kujunemiseni.
Neoklassikaline majandusteadus
Neoklassikaline majandusteadus tegeles suhteliselt vähe makroökonoomika probleemide uurimisega. Tulude kasvu määra ja taseme uurimisele pöörati vähe tähelepanu. Peamine tähelepanu pöörati selle kuidas leiab aset vahetus turul, kuidas kujunevad hüviste ja tootmistegurite hinnad. Neoklassikaline majanduskäsitlus püüab selgitada, kuidas kujuneb välja iga hind müüja ja ostja vahel ja kuidas need hinnad üksteist mõjutavad.
Uue analüüsivahendina omandas majandusteaduses suuremat tähtsust marginaalanalüüs. Marginaalanalüüsi kasutamine tähendab seda, et majanduslike protsesside kirjeldamisel ei lähtuta mitte enam sellistest näitajatest nagu näiteks kogutulu, kogukulu ja kasulikkus vaid tähelepanu pööratakse nende näitajate muutumisele. Uuritakse lisanduvat tulu, kulu ja kasulikkust, mida saadakse, kui lisada täiendav ressurss.
Neoklassikalise mõtteviisi üheks olulisemaks arendajaks Alfred Marsahall, töötles välja meetodi ceteris paribus , mis uurib ühe majandusnäitaja muutumist arvestades, et kõik muud tingimused ei muutu.
TARBIMINE
Milline oleks hea elu? Sellele küsimusele on pea samapalju vastuseid kui parasjagu on vastajaid. Inimeste vajadused on erinevad. Tarbijatena ei mõtle me tavaliselt selle üle, miks meie valikud on just nii- või naasugused. Ostame seda, mis meile hetkel tundub kõige kasulikum, maitsvam vms. Majandusteadlased väidavad, et just vajaduste rahuldamiseks on vaja tarbida.
Rahaliste tulude saamisel, olgu selleks vanemate poolt antud taskuraha või enese väljateenitud palk, tuleks esmalt kaaluda kahe põhimõttelise valiku vahel. Kas olulisem on rahuldada tänased vajadused või panustada hoopis tulevikku? Esimesel juhul on majandustegevuse mõistes tegemist tarbimisega, teisel juhul aga säästmisega. Alljärgnevalt räägime tarbimisest.
Mina ja tarbimine
Vajadus on puudusetunne, mida inimene saab rahuldada hüviste tarbimisega.
Abraham Maslow (1908–1970) oli Ameerika psühholoog, kelle üheks tuntumaks ideeks on vajaduste kirjeldamine astmelises ehk hierarhilises struktuuris. Maslow’ järgi muutuvad kõrgemad vajadused oluliseks alles siis, kui madalamad on rahuldatud.
Füsioloogilised ehk esmased vajadused tulenevad inimese kui bioloogilise olendi loomusest. Inimese füüsis vajab eluks toitu, vett, soojust, õhku jne. Kuid alles siis, kui esmased bioloogilised ja füsioloogilised vajadused on rahuldatud, asub inimene realiseerima järgmisi, n-ö kõrgemaid vajadusi.
Turvalisuse vajadus on seotud nii sotsiaalse kui ka bioloogilise elukeskkonnaga. Inimene vajab kaitset nii füüsilise kui sotsiaalse vägivalla eest. Ohutu ja rahulik elu, hirmu puudumine, tuleviku kindlustatus jne loovad eelduse turvalisuse vajaduse rahuldamiseks.
Sotsiaalsed vajadused on seotud inimese nn karjainstinktiga. Meil on vajadus koos olla ja suhelda, olla armastatud ja kuhugi kuuluda . Paljud tänapäevased turul pakutavad teenused on suunatud just inimese sotsiaalsete vajaduste rahuldamisele.
Tunnustusvajadused on seotud inimese kujutlusega iseendast. See, mida vajame endaga rahuloluks ja enesest lugupidamiseks on ühest küljest seotud uute teadmiste omandamise ja seeläbi heakskiidu ning tunnustuse saamisega . Teisalt väljendab iga isiksus ennast oma riietuses ja esemetes, millega ta enda ümbritseb. Tarbimine sõltub paljuski sellest, millisena me end näha tahame.
Eneseteostuse vajadus väljendub inimese soovis midagi korda saata, ära teha. Inimene ei soovi ainult olla, vaid tahab ennast ka proovile panna, midagi saavutada ja teoks teha. Eneseteostusest tulenev hüviste tarbimine on küllalt väike.
Tarbimine ja ostuotsus
Tarbimine on hüviste (toodete, teenuste) kasutamine oma vajaduste rahuldamiseks. Tarbija püüab kasutada olemasolevaid rahalisi vahendeid tema jaoks suurimat kasulikkust tooval viisil. See tähendab, et tarbija eesmärk on võimalikult vähe kulutades saada võimalikult palju ja võimalikult häid hüviseid. Seejuures on tarbijate hinnangud sellele, mis võiks olla rohkem või vähem kasulik, küllaltki erinevad ehk iga tarbija annab kasutatavate hüviste tarbimisomadustele individuaalse hinnangu.
Inimesed käituvad ostmisel väga erinevalt. Palju oleneb isiksuse tüübist, samuti ostu-olukorrast ja kaubast . Kaupa, mis meie tarbimiseelarvega võrreldes on suhteliselt odav, ostame enamasti kohe ja pikalt kaalumata.
Tüüpilise tarbija ostukäitumine algab ostusoovi teadvustamisest (vaata joonist). Ostusoov teadvustub siis, kui inimene märkab erinevust soovitava ja tegeliku olukorra vahel. Näiteks nähes teisi vahetunnis pirukat nosima, tekib ka endal soov midagi põske pista. Kohe meenub, et hommikusöögist on tükk aega möödas ja kõht korisebki juba. Fakti ennast teadsime ka enne, aga konkreetset ostusoovi polnud tekkinud. Ostusoovi teadvustumisega käivitub ostukäitumine. Seda muidugi eeldusel, et olemas on ka vajalik rahasumma ehk tarbimiseelarve võimaldab ostu teha.
Mis juhtub järgmisena ehk siis kui oleme otsustanud osta? Mõistlik oleks nüüd otsida vastused õige mitmetele küsimustele: mida ma süüa tahaksin?, milline on puhvetis pakutava toidu hind võrreldes teiste kohtadega? jne. Kõigepealt otsitakse informatsiooni kauba omaduste ja muude oluliste asjaolude väljaselgitamiseks kas siis enda või tuttavate varasematest kogemustest. Kui sellest ei piisa, siis teistest allikatest (kuulutused, reklaam ).
Kogunud küllaldaselt andmeid ja leidnud vastused esitatud küsimustele, võib hakata erinevaid võimalusi võrdlema. Võrdluse tulemusel teeme lõpliku valiku ehk võtame vastu majandusliku otsuse. Valiku tegemisel lähtusime oma väärtushinnangutest ja olemasolevast informatsioonist. Samas on valiku tegemisel määravaks tarbimiseelarve võimalused.
Positiivse valiku tegemisel sünnib ostuotsus. Ostmine on ostukäitumise etapp, kus omandatakse soovitud kaup. Kauba omandamisega ostukäitumine veel ei lõpe. Alles tarbides saame aru, kas ostetud hüvis vastab ootusele. Kui puhvetis ostetu rahuldas meie vajadusi ( maitses ), ostame seda ilmselt ka edaspidi. Ostujärgne hinnang mõjutab meie edaspidist ostukäitumist.
Tarbimise mõjurid
Tabrimist mõjutab asendus- ja sissetulekuefekt. Asendusefekt tähendab, et suhteliselt kallimaks osutunud hüvis asendatakse odavama asenduskaubaga. Näiteks puuvilja isu korral saab kallimat nektariini asendada õunaga. Sissetulekuefekt tähendab, et tarbija ostujõud suureneb, kui hüvise hind langeb. Nüüd suudab ta osta toodet või teenust samas koguses mis ennemgi, kusjuures raha jääb üle.
Hüviste klassifikatsioon
Normaalkaup on hüvis, mida ostetakse rohkem, kui sissetulek tarbijal suureneb. Enamik hüviseid on normaalkaubad.
Inferioorne hüvis on väheväärtuslik toode või teenus. Näiteks nuudlid -kui sissetulek suureneb, soovivad ja suudavad tarbija asendada antud toodet mõne kallima kaubaga.
Täiendhüvised täiendavad üksteist ja neid kasutatakse koos. Näiteks bensiin ja auto. Ühe täiendhüvise hinna tõus mõjutab teise täindhüvise tarbimist. Näiteks bensiini hinnatõus võib esile tuua autode väiksema läbimüügi.
Asendushüvised on tooted või teenused, mida on võimalik asendada. Näiteks kohvi on võimalik teega asendada.
MAJANDUSSÜSTEEMID
Riigi majanduslik areng ja heaolu sõltub sellest, kuidas erinevad majandussubjektid piiratud ressursside tingimustes vastavad kolmele põhiküsimusele: mida toota? kuidas toota? kellele toota? Erinevates majandussüsteemides on lahendused erinevad. Omandisuhete, hüviste ümberjagamise ja otsustusalase suhtesüsteemi erisuste alusel jagatakse majandussüsteemid:
Robinson Grusoe majandus
Robinson Grusoe majanduses otsustab (mida, kuidas ja kellele toota?) tarbija. Kes on lugenud Daniel Defoe raamatut Robisin Grusoest, see teab, et tegemist on mehega, kes sattus asustamata saarele ning veetis seal algul üksi, hiljem koos teener Reedega üle kümne aasta.
Iselomustab:

• vanim majandussüsteem, kus tarbija ja tootja on üks ja sama isik.
  
• saavutab kogu rahulolu, sest toodab ja tarbib seda, mis ta soove rahuldaks.
  

Tavamajandus
Tavamajanduses otsustab (mida, kuidas ja kellele toota?) perekond (või hõim) oma võimaluste piires. Iseloomulik:

• Põhineb ühiskondlikel traditsioonidel, majandusotsuste tegemisel on suur tähtsus perekonnal (hõimul).
  
• Tootmisvahendid ja -tehnoloogiad on algelised, tootmisüksused väikesed, tööjaotus vähearenenud.
  
• Areng on aeglane, püütakse teha kõike nii nagu on tehtud põlvest põlve, tootlikkus väga madal.
  
• Tulu jaotus toimub sageli kõikide pereliikmete vahel võrdselt.
  

Mõned sajandid tagasi oli tavamajandus valdav majanduse organiseerimise viis. Tänapäeval võib seda näha arengumaades, kuid sealgi mitte puhtal kujul. Eksisteerib näiteks Aafrikas, Aasias ja mõnes Lõuna-Ameerika piirkonnas, aga ka näiteks Ida-Siberi mõnede põlisrahvaste seas.
Käsumajandus
Käsumajanduses otsustab (mida, kuidas ja kellele toota?) riik. Selline keskvõim võib olla nii demokraatlik kui ka diktaatorlik.
Iseloomulik:

• Enamiku tootmise ja jaotamisega seotud otsuseid teeb riik.
  
• Üksikisikute eraomandiõigus on äärmiselt piiratud või puudub.
  
• Tootmine toimub riiklike, kohustuslike plaanide (plaanimajanduse) alusel, majanduslikud stiimulid puuduvad.
  
• Tururegulatsioonide puudumine (riiklikult kehtestatud hinnad jmt) tekitavad kaupade ülejäägi ja defitsiidi .
  

Käsumajanduse erivormiks on plaanimajandus . Sel juhul on kogu majandus mitme aasta peale ette planeeritud. Majanduse arendamise plaan tõstetakse seaduse tasemele ning mittetäitmine on karistatav. Seejuures ei planeerita mitte tarbija vajadusest lähtudes, vaid tootmise võimalusi ja eelnevaid tootmismahtusid arvesse võttes. Näiteks on siniste kummikute tootmine planeeritud mitmeks aastaks. Nende tootmine jätkub plaani kohaselt, vaatamata sellele, et vahepeal on olnud mitu lumeta talve järjest või sinise värvi asemel on moodi läinud punane värv. Plaanimajandus esines ka Eestis, kui olime allutatud NSV Liidu koosseisu.
Käsumajanduse näiteks on need vähesed allesjäänud sotsialistlikud riigid, kus maa ja kapital on riigi omanduses , näiteks Kuuba , Iraak, Iraan , Liibüa, Põhja-Korea.
Turumajandus
Turumajanduses otsustatakse (mida, kuidas ja kellele toota?) turu vahendusel.
Iseloomulik:

• Enamik ressurssidest kuulub eraomanikele (ka üksikisikutele).
  
• See tähendab vaba konkurentsi turgudel ja valdav osa valikutest ja otsustustest tehakse erasektori mõjul ja huvides.
  
• Majanduslikke otsuseid suunab nõudluse ja pakkumise vahekord turul ja vabalt kujunev turuhind .
  
• Erinevad turud (kauba-, tööjõu-, kapitaliturg jt) toimivad omavahel seostatult ning tasakaalustavad üksteist.
  
• Riik saab rahva üldistes huvides tehtavaid majandusotsuseid realiseerida ainult kaudselt läbi seadusandluse.
  

Turuga on tegemist alati ja igal pool, kui kohtuvad nõudjad ja pakkujad (ostjad ja müüjad) ja toimub vahetustegevus. Puhast turumajandust esineb Singapuri, Hong -Kongi ja USA majandussüsteemis.
Segamajandus
Segamajandus ühendab endas mitme erineva majandustüübi jooni. Ressursside ja hüviste jaotuse otsustab esmajoones turg ning vähemal määral riik või traditsioonid. Kogu maailma majandus põhineb suurelt osalt turumajandusel, kuid peaaegu alati on tooteid või teenuseid, mille nõudmist ja pakkumist reguleerib riik. Tänapäeva arenenud riikides ongi enamasti tegemist segamajandusega.
KONKURENTS
Konkurents on majandussubjektide püüdlemine sama eesmärgi poole olukorras, kus ühe edu tähendab teise ebaedu . Konkurentsis toimetulekuks peab müüja leidma vastuse küsimusele, miks tarbija just tema kaupa või teenust peaks ostma. Ta peab välja selgitama, mida nad pakuvad, millised on nende hinnad, kuidas reklaamivad oma tooteid, milline on nende maine. Kirjeldatakse konkurentide tugevaid ja nõrku külgi. Seejärel võrreldakse konkurentidega ettevõtte ja toodete kõige olulisemaid omadusi. Nendeks omadusteks võivad olla hind, kvaliteet, asukoht, ettevõtte tuntus vms.
Konkurentsieelis eristab ettevõtet konkurentidest. Selleks võib olla suur kaubavalik , kiire või hea teenindus, kliendile sobiv tööaeg, konkurentidest parem garantii , madalam hind vms. Valida võib ainult sellise konkurentsieelise, mida suudetakse alati pakkuda. Konkurentsieelis on põhjuseks, miks vähemalt osa tarbijaid eelistab antud ettevõtte toodet konkureerivatele toodetele .
Hinnal on tootjaid ja tarbijaid suunav roll. Võimalus saada kasumit, motiveerib tootjaid valmistama sellist kaupa, mida turg vajab. Tootjate, müüjate konkurents aga surub hinnataset turul allapoole. Kasumi suurendamiseks püüavad pakkujad alandada kulusid ja võimalikult säästlikult kasutada ressursse.
Konkurentsi olemuse määrab ära:

• müüjate arv turul;
  
• müüjate pakutava hüvise (toote/teenuse) omapära;
  
• uute müüjate võimalused turule sisenemiseks;
  
• müüjate võime mõjutada hinda.
  

Tootjad, kes suudavad konkurentidest odavamalt toota, saavad kasumit. Tootjad, kelle kulud on aga suuremad kui turuhind, ei saa nii jätkata ja peavad konkurentsis püsimiseks midagi uut välja mõtlema. Oma heaolu suurendamise nimel toimuv konkurents toimib kõigil elualadel ja sunnib inimesi olema ettevõtlikud ja töökad.
Eristatakse nelja liiki konkurentsivorme:

täielik konkurents;

monopolistlik konkurents;

oligopol ;

monopol .
Täielik konkurents
Täielik konkurents on turuvorm, kus turg on killustunud paljude väikeste ettevõtete vahel, kes kõik on hinnavõtjad. Hinnavõtja on turul osaleja, kes lepib väljakujunenud hinnaga ega tõsta ning langeta hindu omal käel. Täielikule konkurentsile lähedane olukord on põllumajandus ja kalandus . Täieliku konkurentsiga turul on iseloomulik see, et hind on võimalikult madal. Hinna tõus ja suurema kasumi saamine meelitab ligi uusi müüjaid ning vanadel müüjatel jääb tulu saamata.
Monopolistlik konkurents
Monopolistliku konkurentsiga on tegemist, kui turul on suur hulk tootjaid, kes kõik toodavad sarnast, ent mingil määral eristunud toodet. Näiteks nii Coca Cola kui ka Pepsi kustutavad mõlemad janu, ent erinevad on mingil määral erineva maitsega. Pakutava toote eristus annab monopolistliku konkurentiga ettevõttele monopoli jõu. See tähendab, et mingi toote või teenuse konkreetse variandi pakkumisel on ta ainuke müüja. Näiteks restoraanid pakuvad erinevaid rooge .
Oligopol
Oligopoolset turgu iseloomustab väike arv vastastikuses sõltuvuses olevad ettevõtted, kes konkureerivad omavahel. Samuti peab iga ettevõte arvestama, kuidas konkurendid reageerivad tema tegevusele. Näiteks kui üks bensiinijaam tõstab või langetab hindu, peavad teised otsustama, kas nad lähevad kaasa hinna tõusu või langetamisega. Oligopson – üks väheseid ostjaid turul.
Tihti seostatakse oligopolidega ka kartellikokkuleppeid. Kartelli moodustavad grupp ettevõtteid, kes lepivad kokku tootmismahtudes ja hindades. Kartellilepingu sõlmimine loob sisuliselt monopoli. Eesmärgiks on saavutada täielik kontroll turu üle ja takistada uute müüjate turule tulemist.
Monopol
Monopol on turuvorm, kus on üks müüja, teenus või ressurss, millel ei ole lähedasi asenduskaupu ning eksisteerivad turule sisenemise barjäärid. Ükski ettevõte ei pea alluma turuhinnale, vaid määrab selle ise. Monopson - turul ainuostja.
Sisenemise barjäärid on kas juriidilised või loomulikud takistused, mis kaitsevad ettevõtet. Juriidilised takistused on näiteks litsenst ehk luba tegutseda ja patent ehk ainuõigus leiutise kasutamiseks. Loomulikud takistused võivad tulevneda ümbruskonna iseärasusest. Näiteks kaevandus piirkonnas on juhtiv tööpakkuja kaevandus ja raske on rajada siia puidutööstust.
Tavapäraselt toodab monopol vähem ja küsib kõrgemat hinda, näiteks teemantehted. Diskrimineeriv monopol müüb erinevatele ostjatele erineva hinnaga, näiteks oksjon. Reguleeritud monopoli puhul valitsus kehtestab piirhinna, millega võib ettevõte müüa teenust või toodet, näiteks elekter.
Turu struktuur
Ettevõtete arv
Toodang
Turule sisenemine
Mõjuvõim hinna üle
Täielik
konkurents
suur
ühetaoline
kerge
puudub
Monopolistlik
konkurents
palju
eristunud
kerge
mõningane
Oligopol
vähe
ühetaoline/
eristunud
raske
väike
Monopol
üks
ainulaadne
väga raske
täielik
TÖÖJÕUD
Tööjõud hõlmab kõiki tööealisi, kes töötavad või on registeeritud töötutena. Eesti Statistikaamet arvestab tööealise rahvastiku hulka kõik 15 -74 aastased inimesed.
Töövõimeline elanikkond jagatakse:
Aktiive rahvastik - hõlmab endas töötajaid ja registreerunud töötuid, kes otsivad aktiivselt tööd.
Passivne rahvastik - hõlmab endas inimesi, kes ei otsi tööd ega soovi töötada.
Töötaja
Töötaja on isik, kes teeb tööd ja saab selle eest tasu.
Siia kuuluvad:
Palgatöötajad
Ettevõtjad
Vabakutselised- näiteks muusikud .
Töötu
Töötu on isik, kes soovib ja on võimeline tööd tegema, aga ei ole mingil põhjusel tööd leidnud.
Palk
Palk on tasu tehtud töö eest.
Jaguneb:
Ajapalk - tasu töö tegemiseks kulutatud aja eest.
Tükipalk - tasu tööga loodud toodangu eest.
Segapalk- sisaldab palka tehtud aja eest ja ka tükitöö eest.
Brutopalk on väljateenitud palk enne maksude maksmist. Keskmine brutopalk Statistikaameti andmetel IV kvartali (detsember 2009) seisuga on 12 662 krooni.
Netopalk on palk, mis jääb inimelele peale maksude maha arvamist.
Miinimumpalk on alamäär, millest vähem ei tohi maksta. Miinimumpalk Eestis 2009 aastal on 4350 krooni.
Tööturg
Tööturg on olukord, kus inimene müüb oma tööd ja tööandja ostab tööd, makstes selle eest palka. Tööjõu nõudlus näitab, kui paljud ettevõtted soovivad töötajaid mingi teatud palgaga tööle võtta. Tööjõu pakkumine näitab, kui palju on inimesi, kes tahavad töötada mingi kindla palga eest.
Tasakaal on olukord, kus ettevõte soovib palgata teatud arv töölisi teatud palgaga ja töölised on nõus sellise palgaga töötama ehk tööandja ja töötaja soovid langevad kokkul . Kui tööjõu pakkumine on suurem tööjõu nõudlus, siis tekib tööpuudus (kui töösoovijaid on rohkem kui töökohti antud palga juures). Kui tööjõu nõudlus on suurem kui tööjõu pakkumine, siis tekib tööjõu puudujääk (kui töökohti on rohkem kui töösoovijaid antud palga juures).
Tööhõivemäär on protsentides väljendatud suhtarv , mis näitab kui palju on töötajaid tööjõu hulgas. See saadakse kui tööga hõivatud inimeste arv jagatakse tööealiste inimeste arvuga ja korrutatakse
100 %.
Tööpuuduse määr on majandusnäitaja, mida kasutatakse riigis majanduse olukorra hindamiseks. Mida suurem on tööpuuduse määr riigis, seda vähem kasutab see riik oma käsutuses olevaid ressursse, mille tulemusena jääb tootmata suur hulk kaupu ja teenuseid. Seega jääb rahuldamata ka suur hulk inimeste vajadusi ning inimeste elatustase on madal.
Tööpuuduse määr on protsentides väljendatud suhtarv, mis näitab seda osa tööjõust, kes soovivad töötada, kuid ei suuda leida sobivat tööd. Saadakse, kui töötute inimeste arv jagatakse tööjõuga ja korrutatakse 100 %.
Tööpuudus
Tööpuudust on vabatahtlikku ja mittevabatahtlikku. Tööpuudus eeldatakse olevat vabatahtlik siis, kui inimesed võiksid kiiresti leida tööd, kuid nad otsivad parema palga ja tingimustega tööd. Tööpuudus on mittevabatahtlik, kui inimesed on kaotanud töö, kuid nad tahavad ja on võimelised tegema tööd isegi palga eest, mis on madalam kui antud oskustega oleks võimalik saada.
Eristatakse järgmisi tööpuuduse liike:
Friktsionaalne ehk siirdetööpuudus
Struktuurne tööpuudus
Tsükliline tööpuudus
Varjatud tööpuudus
Friktsionaalne ehk siirdetööpuudus on ajutine töötaolek valdavalt seoses töökoha vahetusega ehk sobivama töökoha otsinguga.
Iseloomulik:
Tingitud ümberõppest - kui inimene otsib tööd koolituse ajal, peetakse teda töötuse definitsiooni kohaselt töötuks. Tal võib asuda peale koolitust uuele töökohale, samas võib tal olla võimalus ka vanasse töökohta tagasi minna.
Tingitud töötajate voolavusest - töösuhe on lõppenud seoses uue töökoha otsimisega või uuele töökohale siirdumisega.
Sesoonne töötus - tekib aastaaegadest tuleneva hooajalise tõttu. Eriti tüüpiline on sesoonne tööpudus põllumajanduses.
Struktuurne tööpuudus näitab majanduse struktuuri muutumisest tingitud vabade töökohtade mittevastavust tööjõu pakkumisele.
Selle alla käib:
Demograafiline töötus - tööta on jäänud mõned kindlad elanikkonna grupid näiteks noored, pensionärid, vähemusrahvuste esindajad.
Hariduspoliitikast põhjustatud struktuurne töötus - on omane nendele elukutsetele, kus mingitel põhjustel on spetsialiste võrreldes vajadusega rohkem ette valmistatud.
Kapitali puudumisest tingitud struktuurne töötus - olukord on tüüpiline arengumaadele ( näiteks Afrika ).
Regionaalne töötus - struktuurne tööpuudus esineb riigi mõnedes geograafilistes piirkondades (ääremaadel, looduslikult halvemates tingimustes).
Tsükliline tööpuudus tekib majanduse tsüklilise arengu tõttu. Tsükliline tööpuudus esineb majanduse langusfaasis , kui ainult osaliselt koormatud tootmisvõimsuste tõttu on tööjõu nõudlus normaalsest madalam. Majandusliku olukorra paranedes selline tööpuudus väheneb iseenesest ja hõive majanduses taastub .
Varjatud tööpuudus on töötuse liik, mida ametlikus statistikas ei kajastata. Varjatud tööpuuduse puhul on osa inimesi alahõivatud, töötavad osalise tööajaga, kuigi nad sooviksid töötada täiskohaga. Täiskohaga töötamine pole võimalik tööturul kujunenud olukorra tõttu (ettevõttel pole piisavalt tellimusi, napib toorainet). Siia alla kuulub ka niiöelda mustalt töötamine.
Tööpoliitika
Tööpoliitikat saab jaotada:

• Aktiivseks
  
• Passiivseks
  

Aktiivne tööturupoliitika kaudu püütakse tööpuuduse tekkimise põhjuseid ennetada, selleks:

• uute töökohtade loomine – ettevõtluse soodustamine madalate maksude, ettevõtjate koolituse toetamise ning ettevõlust toetava infrastruktuuri loomise abil;
  
• täiend- ja ümberõpe – toetatakse inimeste oskuste taseme tõstmist;
  
• hädaabitööd – töömahukad ja vähest kvalifikatsiooni nõudvad ühiskondlikud tööd;
  
• tööturuprogrammid – erinevatele sihtgruppidele (noored, pikaajalised töötud, puuetega inimesed) suunatud meetmed, mille eesmärgiks on inimeste eneseusu ja kindluse taastamine.
  

Passiivne tööturupoliitika on suunatud tööpuuduse tagajärgede likvideerimisele, selleks:

• töötu abiraha – rahaline toetus mida töötu saab kindlaksmääratud aja jooksul;
  
• stipendiumid – võimaldavad töötutel ümber õppida.
  

Töötu abiraha päevamäär on kehtestatud riigieelarve seadusega ning 2010. aastal on see 32,90 krooni.
Tähtsat rolli tööpoliitikas mängivad ametiühingud, mis on töötajate esindusorganisatsioonid, mis kaitsevad töötajate huvisid ja esindavad töötajaskonda läbirääkimistel ettevõtte omanikega.
Jaotatakse kaheks:

• Kutseametiühing, mis ühendab ühe ameti töötajaid, näiteks õpetajad.
  
• Haruametiühing, mis hõlmad endas majandusharu töötajad, näiteks Transpordi Ametiühing.
  

PANGANDUS JA RAHA
Pank on rahaasutus, mis tegeleb finantsteenuste osutamisega ja pakkumisega.
Raha on mis tahes üldtunnustatud ja korduvkasutamist võimaldav maksevahend hüviste eest tasumisel ja maksude maksmisel.
Pangandussüsteem
Eesti pangandussüsteemi iseloomustavad:

• universaalpangandus
  
• Skandinaavia finantsgruppide osalus meie kommertspankades
  

Universaalpangandust iseloomustab olukord, kus on võimalik sooritada samas paigas põhimõtteliselt kõik finantstehingud ning saada vajadusel nõustaja abi nende tehingute sooritamiseks.
Kommertspankade pakutavad teenuste valdkonnad võib üldistatult jagada kolmeks:

• maksete teostamine ;
  
• hoiustamine ;
  
• laenamine ja investeerimine
  

Maksete teostamine on enimlevinud pangandustehing, kus majanduses osalejad kannavad enda arvelt raha teiste arvele. Internetipank annab kliendile võimaluse korraldada oma rahaasju igal pool, kus on internetiühendusega arvuti. Lisaks siseriiklikele ja välismaksetele on võimalik internetipangas taotleda laene ja pangakaarte, avada hoiuseid ja teha teisi pangatehinguid, kasutada e-teenuseid, nt vaadata oma hindeid e-koolis.
Hoiustamine tähendab raha, erinevate väärtpaberite ning –asjade tähtajalist või tähtajatut arvele võtmist. Hoiuste erinevused sõltuvad eesmärgist, miks klient oma raha pangas hoiab.
Eristatakse:

• Nõudehoiust ehk arvelduskontot kasutatakse peamiselt arveldamiseks. Tavaliselt kantakse sinna kliendi igakuine sissetulek, mida saab kasutada erinevate hüviste eest tasumisel. Nõudehoiusel olevat raha saab klient kasutada iga ajahetkel.
  
• Tähtajalise ehk deposiithoiuse puhul huvitab klienti teenitav intress. Hoiustades oma raha deposiithoiusele, ei kasuta klient seda raha kokkulepitud aja jooksul ja saab selle eest pangalt intressi näol vastavat tasu.
  
• Säästuhoiuse puhul laekub kliendilt regulaarselt raha kontole juurde ja pank maksab kogunevalt summalt kliendile intresse.
  

On ka kombineeritud hoiuseid, kus klient saab nautida nii nõude- kui ka säästuhoiuse hüvesid.
Laenamine tähendab hoiustajate raha suunamist neile, kes soovivad seda hetkel kasutada. Laenuintressid on üks pankade oluline tuluallikas.
Keskpank
Keskpank on avalik-õiguslik institutsioon , mis teostab mingi riigi või riikide grupi rahapoliitikat. Eestis on keskpangaks Eesti Pank.
Eesti Panga olemus ja roll
Eesti Pank on Eesti Vabariigi keskpank ja Euroopa Keskpankade Süsteemi liige.
Eesti Pank on sõltumatu põhiseaduslik institutsioon, kes ei allu valitsusele ega ühelegi teisele täidesaatvale riigivõimuasutusele.
Eesti Pank ei vastuta riigi varaliste kohustuste eest, samuti ei vastuta riik panga varaliste kohustuste eest. Panga kõrgeimasse organisse - nõukokku - ei või kuuluda valitsuse liikmed. See tagab keskpangale parimad võimalused raha- ja finantsstabiilsuse tagamiseks.
Eesti Panga esmane eesmärk on hindade stabiilsuse säilitamine. Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga toetab Eesti Pank ka muude majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamist.
Eesti Panga ülesanded on:

• Euroopa Ühenduse rahapoliitika kujundamisele kaasaaitamine ning Euroopa Keskpanga nõukogu poolt määratletud rahapoliitika elluviimine;
  
• ametlike välisvaluutareservide hoidmine ja juhtimine;
  
• maksesüsteemide tõrgeteta toimimisele ja finantssüsteemi stabiilsusele kaasaaitamine;
  
• maksesüsteemide ning finantssüsteemi arendamisel osalemine;
  
• Eesti Pank on Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) liige. EKPSi liikmena teeb Eesti Pank finantsstabiilsuse tagamiseks koostööd teiste ELi liikmesriikide keskpankade ja Euroopa Keskpangaga.
  
• raharingluse korraldamine, europangatähtede emiteerimisele (väljaandmine) kaasaaitamine ja euromüntide emiteerimine;
  
• Eesti maksebilansi (statistiline aruanne, mis summeerib konkreetse riigi teatud perioodi jooksul sooritatud majandustehingud ülejäänud maailmaga ) koostamine oma ülesannete täitmiseks vajaliku statistika kogumine ja avaldamine;
  
• muud seadusega Eesti Pangale pandud ülesanded.
  

Panga kasum
Panga kasum tekib sellest, et ta võtab väljalaenatavatelt summadelt suuremat intressi kui ise hoiustajatele maksab. Majandusliku tulususe seisukohast on pank huvitatud võimalikult suurema osa hoiuste väljalaenamisest. Kusjuures eesmärgiks pole mitte laenu andmine iseenesest, vaid laenu andmine klientidele, kes on võimelised laenu koos intressidega tagasi maksma. Laene liigitatakse erinevate parameetrite järgi.
Otstarbe järgi võib eristada:
Tarbimislaen - mõeldud auto ostmiseks , remondiks, igasuguse vara soetamiseks. Tabrimislaenu summa on tavaliselt piiratud ja tagasimakse tähtaeg lühike ning tagatiseks piisab enamasti käendusest.
Hüpoteeklaen - antakse kinnisvara tagatisel. Laenusummad suuremad, tagasimakse periood pikem ning intress madalam.
Arvelduslaen - mõeldud ootamatute ja kiireloomuliste väljaminekute katteks. Sõlmitakse leping, kui palju tohib arvelduskonto miinustesse minna. Võrreldes krediitkaardiga on eeliseks see, et raha saab välja võtta ja teha ülekandeid. Arvelduslaenu tagatiseks on kliendi igakuine sissetulek.
Sündikaatlaen - laen , mille puhul on mitu laenusaajat. Enamasti on tegu suurte summadega, ükski pank ei soovi üksi nii suurt riski võtta.
Õppelaen - õpilasele ja üliõpilasele antav laen hariduse omandamiseks kaasnevate kulutuste katmiseks. Riik määrab igal aastal maksimaalse laenusumma. 2009/2010 aastal on see 30 000 krooni. Laenusaajale on laenuintress 5 %.
Raha funktsioonid
Raha on mis tahes üldtunnustatud ja korduvkasutamist võimaldav maksevahend hüviste eest tasumisel ja maksude maksmisel.
Olenemata sellest, millises vormis raha esineb, kannab see endas kolme funktsiooni:

• Vahetus- ehk maksevahend - võimaldab hüvise eest tasuda.
  
• Arvestusühik - aitab mõõta hüvise või ressursi väärtust.
  
• Akumulatsioonivahend ehk väärtuse säilitamise vahend - võimaldab tarbimise aega valida ning tulusid ja kulusid paremini planeerida .
  

Säästes ja kogudes oma sissetulekud hoiustesse, on seda võimalik hiljem kasutada erinevate hüviste tarbimiseks . Samas toimib raha kui rikkuse kogumise vahend siiski ainult stabiilsete või langevate hindade korral, kõrge inflatsiooni - üldise hinnataseme tõus või surve selleks, millega kaasneb raha väärtuse vähenemine - tingimustes kaotab raha oma suhtelist väärtust ehk ostuvõimet.
Raha omadused
Lisaks eeltoodud kolmele funktsioonile on rahal järgmised omadused:

• peab olema üldtunnustatud ja stabiilne. Ühiskondades, kus raha väärtus kõigub (tõuseb või langeb), kaotavad inimesed sellevastu usalduse ja otsivad teisi vahetusvahendeid.
  
• peab olema kergesti äratuntav ja raske järele teha. Paberi kvaliteet ja vesimärgid teevad paberraha võltsimise keeruliseks.
  
• peab olema kerge kaasas kanda.
  
• peab olema vastupidav ja kulumiskindel. Valitud materjal peab olema sobiva vastupidavusega. Sel põhjusel kasutatakse paberraha trükkimiseks ülikvaliteetset paberit.
  
• peab olema jaotatav. Üks põhiline raha eelis võrreldes vahetuskaubaga on võimalus seda väiksemateks võrdseteks ja mõõdetavateks osadeks jagada ning vastupidi.
  
• peab olema ühtlaste omadustega ja teda on vaid piiratud kogus. Sama nimiväärtusega raha peab olema alati sama väärtusega. Kui valitsus otsustaks mingil põhjusel lihtsalt raha juurde trükkida, kaotaks raha kiiresti oma väärtuse.
  

MAJANDUSSEKTORID
Leib on meie toidulaual päevast päeva. Vanasti küpsetas leiva pereema taluahjus. Tänapäeval ostame leiva enamasti kauplusest ja saame valida kümnete erimaitseliste leibade vahel. Oled sa aga leiba süües kunagi mõelnud sellele, kui palju on neid inimesi, kelle töö tulemusel värske ja maitsev leivaviil sinu lauale jõuab?
Ainuüksi ühe toote – leiva – tarbijani jõudmiseks teeb oma igapäevast tööd suur hulk inimesi ning selle tootmisprotsessiga on seotud palju erinevaid ettevõtteid mitmetel tegevusaladel. Et majandustegevust oleks lihtsam jälgida ja hinnata, vaadeldakse sarnaste näitajate alusel grupeeritud tegevusvaldkondi koos.
Omandivormi järgi jagatakse majanduse tegevusvaldkonnad :
Erasektor
Avalik sektor
Tegevuse liigi järgi jagunevad majanduse tegevusvaldkonnad:
Primaarsektor
Sekundaarsektor
Tertsiaaarsektor
Inimestele on omane tahe säästa tuleviku tarbeks. Seetõttu on üsna tavaline, et majapidamised ei kuluta kohe kogu sissetulekut tarbimisele , vaid osa pannakse kõrvale suuremate ostude (maja, auto vms), vanaduspäevade või reisimise jaoks. Sellist raha kogumist nimetatakse säästmiseks. Tavaliselt pannakse säästud panka, et teenida intressi.
Säästud on osa sissetulekust , mida kohe ei kulutata hüviste tarbimiseks. Säästmine on tarbimise edasilükkamine tulevikku ning rahaliste vahendite akumuleerimine tulevase tarbimise heaks.
Pangad kasutavad hoiustatud raha, laenates seda välja ettevõtjatele, kes ostavad endale vajalikke tootmisvahendeid, ehitavad uusi tootmishooneid vms. Sellist tegevust nimetatakse investeerimiseks. Investeeringute all mõeldakse kulutusi seadmetele, masinatele, hoonetele ning kaubavarudele. Laiemas mõistes loetakse investeerimiseks igasugust kapitalikasvatamist ühiskonnas.
Investeerimine on rahaliste vahendite paigutamine eesmärgiga teenida tulu investeeringu väärtuse kasvust või regulaarsetest väljamaksetest. Lihtsustatult võib öelda, et investeerida saab ainult nii palju kui säästetakse. Seega, mida rohkem inimesed raha koguvad ja seda pangas hoiavad, seda rohkem on võimalik ühiskonnas teha investeeringuid ja seda kiiremini areneb kogu majandus.
Pangas raha hoidmine on oluline seetõttu, et siis saavad ka teised ühiskonnaliikmed seda kasutada. Säästud muutuvad investeeringuteks finantsturu vahendusel. Finantsturg on turg, kus pankade ja börside vahendusel hoiustatakse ja investeeritakse raha ning laenatakse seda välja. Investeeringud võib jagada:
Reaalinvesteering - rahapaigutused reaalsesse varasse, nt kinnisvarasse, tootmisseadmetesse jne.
Finantsinvesteering - rahapaigutused finantsvaradesse ehk väärtpaberitesse.
Mille järgi otsustada, kuhu oleks kõige mõistlikum investeerida? Kuna vastus sõltub mitmetest asjaoludest, ei ole sellele küsimusele ühest vastust. Küll on aga enne konkreetset investeerimisotsust otstarbekas vaagida neid erinevaid asjaolusid ja leida enda jaoks vastused järgmistele küsimustele:
- kui palju me investeeringult teenime?
- kui kõrge on valitud investeerimisvõimaluse riskiaste?
Üksikisiku pikaajalisi säästmise eesmärke aitavad kõige paremini saavutada finantsinvesteeringud. Samas on kõik pikaajalised investeeringud seotud suuremal või vähemal määral riskiga .
Kõik pakkumised, mis tõotavad pikaajaliselt suurt ja riskivaba tulu, peaksid iga investeerija ettevaatlikuks tegema.
Erasektor
Erasektorisse kuuluvad ettevõtted, mille omanikuks ei ole riik, vaid eraisikud . Turumajanduslikes ühiskondades kuulub enamik ettevõtteid eraomandisse.
Avalik sektor
Avaliku sektori moodustavad riigiasutused ja kohalikud omavalitsused , kelle ülesanne on pakkuda erinevaid ühishüvesid nagu näiteks haridus , tervishoid, riigikaitse ja kanda hoolt maanteede ja riigimetsade korrasoleku eest.
Primaarsektor
Primaarsektori moodustavad põllu- ja metsamajanduse, jahinduse ja kalanduse, kaevandamise ja turbatootmisega tegelevad ettevõtted.
Ühest küljest on primaarsektoris tegutsemise võimalused sõltuvuses piirkonna looduslikest tingimustest, teisalt mõjutab majandustegevus primaarsektoris kõige otsesemalt meie loodusressursse. Primaarsektoris töötavate inimeste arv on viimase kümnendi vältel oluliselt vähenenud.
Sekundaarsektor
Sekundaarsektori moodustavad töötlemisega tegelevad ettevõtted. Samuti kuuluvad siia energeetika-, gaasi-, vee- ja ehitusettevõtted.
Sekundaarsektor: 1. töötlev tööstus (toiduaine, puidu, paberi, tselluloosi, mööbli, masina, metalli, aparaadi, keemia, rõiva, tekstiili)
2. energeetika-, gaasi- ja veevarustus
3. ehitus
Tertsiaarsektor
Tertsiaarsektori moodustavad teenindusega tegelevad ettevõtted. Siia kuuluvad näiteks sellised tegevusvaldkonnad nagu hulgi- ja jaekaubandus, hotellindus ja toitlustamine, veondus , laondus ja side, finantsvahendus, kinnisvara- ja muu äriteenindus jpm.
Erinevate finantsinvesteeringute risk ja tulu
Kõige väiksema riskiastmega on raha paigutamine pangahoiusele. Ehkki ka panganduses on toimunud kriise ja pankrotte, on klientide pangahoiused enamasti riiklike mehhanismide abil tagatud. Madalale riskile vastab ka pangahoiuste madal tootlus , mis pahatihti jääb alla inflatsioonile (hindade püsiv tõus ja raha väärtuse langus). See omakorda tähendab, et hoiustatud raha ostujõud väheneb.
Inflatsiooni vastu pakuvad kindlamat kaitset pikaajalised investeeringud väärtpaberitesse. Uuringud näitavad, et pikaajaliselt suudavad just võlakirjad ja aktsiad pakkuda inflatsiooni ületavat tulusust. Siinjuures on oluline nii riski hajutamine erinevate aktsiate vahel kui pikaajalisuse faktor.
Võlakiri on väärtpaber, mis tõendab, et võlakirja väljaandja on võlakirja ostjalt laenu saanud. Võlakirja väljaandja peab võlakirja kustutus- ehk lunastamistähtajal nimiväärtusega tagasi ostma. Võlakirja väljaandmise ja lunastamistähtaja vahelisel ajal maksab väljaandja võlakirja omanikule intressi.
Intress on tasu laenu kasutamise eest, mida laenuvõtja maksab laenuandjale.
Aktsia on väärtpaber, mis näitab selle omaniku (aktsionäri) õigust osale ettevõtte varast ja kasumist.
Aktsiaid on kahte liiki:

lihtaktsia - annab selle omanikule hääleõiguse aktsionäride üldkoosolekul, kuid jätab ta viimasesse järjekorda kasumi ja ettevõtte sulgemisel alles jääva vara jaotamisel.

Eelisaktsia - ei anna hääleõigust, kuid annab eesõiguse kasumist osasaamisel ja ettevõtte sulgemisel alles jääva vara jaotamisel.
Pensionifond on investeerimisfond, mis kogub inimeste regulaarseid säästusid, investeerib need erinevatesse väärtpaberitesse ning teeb inimestele pensioniea saabudes väljamakse või väljamaksed.