Sissjuhatus filosoofiasse (5)

Tallinna Ülikool - Filosoofia - Sissejuhatus filosoofiasse

3 HALB

Mis on ja millega tegeleb filosoofiline antropoloogia ? Milliseid filosoofilise antropoloogia paradigmasid te teate?
Antropoloogia on uurimus inimesest (õpetus inimesest)- filosoofiline antropoloogia on filosoofiline õpetus inimesest.

Filosoofiline antropoloogia on uurimus inimesest ja tema loomusest (millised on inimesele omased toimemehhanismid, milline on inimese sisemine loomus, millest ta koosneb jne...). iga konkreetne inimene on alati erand üldisest reeglist, ta on isiksus. Üldiste definitsioonidega on üldiselt vähe võimalik ära teha.

Strateegiad:

Etoloogiline- bioloogilisest lähtuvusest (eripära ja sarnasus loomariigiga)

Tuleb küsimus: mille poolest inimene ikkagi loomadest erineb? Mis on see inimese eripära teiste elusolenditega võrreldes? Inimest iseloomustab mõistus (või keel). Platon on defineerinud inimest kui mõtleva loomana (inimene kuulub loomade klassi ja see erisus, mis teda teistest loomadest eristab, seisneb mõtlemise võimes).
Kas ikka on nii, et ainult inimesele on omane mõtlemisvõime, keel..?
Aristoteles : keel on kõikide loomade juures inimesele ainuomane ja see on see, tänu millele inimene mõtelda suudab. Hääl väljendab kurbust ja rõõmu. Kuid keel on võimeline väljendama ka seda, mis on kasulik ja kahjulik, õiglane ja ebaõiglane.. See inimeste omadus panna tähele õiglast ja ebaõiglast ongi see, mis eristab neid teistest, sest inimene on vaid võimeline eristama head ja halba...
Homo sapiens sapiens on kahejalgne primaat hominiidide perekonnast, kellel on kõrgeltarenenud aju, mis võimaldav abstraktset mõtlemist ja arenenud keelekasutust. Mõtlev loom. Kas kõik mõistust kasutavad loomad on inimesed?
Kas inimene kui loom oma tunnusjoonega on parem või halvem kui teised loomad? Kas meil on eelis või kompensatsiooni mehhanism?

Voluntaristlik- inimesest räägitakse läbi tema tahte
Eksistentsialistlik – inimene on kahe maailma vahepealne. Miks inimene on armetu? Võõrastusefekt inimese ja maailma vahel.

Heidegger- kohalolu . Kus siin see inimene siis on? See siin on maailmas. Maailmas olemine. Seda iseloomustab inimese sotsiaalsus, enda määratlemine teiste kaudu. Meeleolu, mis on Heidengeri termin õigele toonile, mis teda oma olemise põhiküsimusele häälestab. Ka mõistmine ja sattumuslikkus. Keel- olemise koda. Hool- maailmas olemise viis. Meil pole olla võimalik maailmas muudmoodi, kui asjade pärast muretsedes, teiste eest hoolitsedes..
Sartre - Inimene on projekt või visand . Teadvus- olemine, mille loovus on olla teadlik oma olemise olematusest. Maailma suhtes on teadvus maailma eitus . Mõte olemasolevatest asjadest ei ole sama, mis need asjad ise on. Teadvus võimaldab protesteerida, võidelda, mitte aksepteerida... Seda mina, kes rolli esitab, ei ole. Eksistents eelneb olemisele.

Klassikaline. Inimest vaadeldakse kui liitsubstantsi.

Substants - olev asi. Liitsubstants on asi, mis on moodustatud mitmest algsest osast.
Inimene on liitsubstants, mis koosneb…
… kehast ja hingest.
… kehast, maisest hingest ja kosmilisest hingest. Kehast, vegitatiivsest (või loomsest hingest) ja siis ühest hingeaspektist veel.
Mikrokosmos - Inimene on mikrokosmos, väike maailm, mis peegeldab suuremat maailma. Mis on kooskõlas või vastuolus suurema maailmaga .
Keha- iha- naudingu objekt (kehalised vajadused saavad teadvustatud hinges )
Hinge alam osa (kehaline hing)- iseloomuomadused- armastus, tunnustus, vastuarmastus teise inimese poolt.
Intellekt - mõtlemine- tõde (pole seotud rahulduse ja tunnustusega)
Kui surematusega mõeldakse seda, et ainsana minust jääb järele intellekt, siis see ei ole enam isikupärane mina, kellena ma ennast tajun ja kellena mulle tundub, et ma ennast identifitseerin.

Kristlik- inimese erilisus kogu looduse hulgas.

… jumala palge järele loodud- tõstab ta esile. Inimene loodud loodust valitsema.
… hea ja kurja tundmine- inimene ainsana on eetiline olend , kes eristab head ja halba.
Inimene on jumala erilise tähelepanu, armu ja karistuse objekt. Jumalal on inimese suhtes väga erilised tunded. Vastuarmastus on väga raskesti määratletud, et mida tegema peab. Ohvri toomisest või regulaarsest kummardamisest jne ei piisa- jumal nõuab sisemist pöördumist. Inimese hing on võimeline hea ja kurja vahel valima ja jumalat vastu armastama.
… igatsus millegi puuduva järele- ähmaselt läbi igatsuse miski on väga kallis.

Romantismile omane- toodi välja mõte, et inimese MINA peitub tema isiksuses. Isiksuse saladus väljendub loomingus.

Inimene väliste jõudude kiuste jätkab süvenemist oma sisemaailma. Ükski kunstiväljendus ei näita inimese mina lõpuni välja, näeme ainult tükikesi.
Inimene on tänu oma kujutlusvõimele maailma kroon. Inimene suudab haarata palju rohkem, kui tema füüsiline keha. Tema loominguline eelis kristliku jumala ees on see, et jumala mõtted teostuvad puhtalt neid mõeldes. Inimene võib öelda, et saagu valgus- valgust ei saa aga see annab talle võimaluse mõelda nendest asjadest, millest jumal mõelda ei saa. Inimesel on võime „flirtida kurjaga“. Ta võib otsida teadmisi kõige hinnaga.

Konstruktivistlik ja strukturalistlik - mis asi see tegelikult on, mille kohta ütlen MINA?

Leiab, et kõikide minast rääkimiste taga ei ole tuum-mina, mida kihtide eemaldamisel leida võiks vaid see, mida nimetan MINAks ei olegi midagi muud, kui need erinevad kihid kokku. Mina ei avastata vaid konstrueeritakse, kui minu perspektiivi lähtekoht. Märkan kõigepealt ennast, kui asjadele vastanduvat punkti. Küsin, et mis punkt see on ja jõuan järgmisele reflektsiooni punktile, kus mõtlen endast jne..
Minaloome kõrgematel tasanditel tulevad välja mina kui moraalsete otsuste subjekt , mina kui religioosne subjekt jne.
Karl Marx - inimene kui ühiskondlike suhete summa (või lõikepunkt).
Goethe samastab oma elutööd iseendaga ning ütleb, et töö ei tulene hingesügavustest vaid see on see, mida olen oma elu jooksul kogenud.

Materialistlik- vaatleb inimest kui looduse koostisosa ning arengu tippu
Psühholoogiline – inimese fenomen läbi psüühika. 19 saj lõpp, 20.saj alguses avastatakse ju, et inimesel on hinge asemel psüühika.

Psühholoogia on filosoofiast välja kasvanud aga on filosoofiale palju andnud. Psühholoogiast tuleb palju küsimusi nt mis on teadvus? Psüühika iseloomustab peale inimeste ka teisi elusolendeid kuid inimese psüühika on mingis mõttes teist moodi.
Jüri Allik - peale meid ümbritsevate asjade ja protsesside on olemas nähtused, mida nimetatakse vaimseteks. Organismi sisemuses toimuvate protsesside olemasolust saame aimu vaid mõnede iseloomulike väliste märkide abil. Selliseid sisepingeid võetaksegi kokku sõnaga psüühika- organismi võime peegeldada keskkonda ning vastavalt sellele muuta oma käitumist.

Fenomenoloogiline- psüühikat peetakse silmas teadvuse mõiste all, uuritakse teadvust.

Teadvus on:
…kogemuste voog - mis on kogemus, elamus? Kõik see, mis minu „ peast läbi käib“. Iga idee, mõte, unistus, emotsioon , otsustus jne. Mõned on tähelepanu fookuses, teised on teadvuse horisondil .
…reflektsioon kogemuste voo kohta... eneseteadvus. Kui ma mõtlen oma mõtlemist. Eneseteadvus- teadvus teadvusest.

Psühhoanalüütiline- kõige levinud, tuntum- kasutatakse kirjanduses, kunstis ja ka eneseabi õpikutes.

Freud - teadvustamatuse printsiip (Das Unbewusste)- kui suurt osa teadvusest on võimalik teadvustada- kõik mis on teadvuses, on võimalik tähelepanu pöörata. On olemas teatud protsesse, mida teadvustada pole võimalik sest vastu seisab psüühika. Väljatõrjutu (mida teadvusesse tuua ei saa) mängib olulist rolli meie käitumise kujundamises.
Psüühika kolm instantsi (eristust):
…MISKI (das Es)- mis moodustab isiksuse tuuma, see on sünniga kaasa antud, moodustab meie psüühilise energia allika ja meie elu jõu. Energia investeerimisel objektidesse tekibki nauding , iha.
… MINA (Ich)- tekib miski pinnale ja on kaasasündinud kaasasündinud instantsi osa, mis on tekkinud välismaailma mõjul. Püüab kehtestada reaalsus printsiipi . Nagu ratsanik , kes peab ohjeldama hobust.
…ÜLEMINA (Überich)- ammutab oma energia miskist kuid suunab selle miskile vastu. Miskivastane energiline reaktsioon . Piirab, keelab ja sanktsioneerib. Moraalsed piirangud.
Lacan- kujutab meie teadvus endast tähistajate jaga. Tähistaja ja tähistatava vahel on ületamatu barjäär.
… puudumise olukord. Ta leiab, et sümbol, sõna, mille asja surm, mille ta fikseerib ( puuduv asI) asendub sõnaga. Iha suunatud algobjekti ema puudumise taastamise katsete poole. Inimese tung naudingu poole, mille olemus ei ole talle hoomatav.
Ületamise kolm registrit :
… imaginaarne- unistamise käigus tekkinud. Unistan sellest, kes/mis tahan olla. Iha rahuldamine on täiuslik. Iha objekt fantaasiates annab alati selle, mida olingi igatsenud. Järelikult see on kõige võimsam iha rahuldamise vald, ta laseb ilmneda sellisel objektil, millel puudusi ei ole.
…sümboolne- objekt ei rahulda enam subjekti iha täielikult. Objekt muutub reaalse algse puuduva objekti täitmatuks lüngaks.
…reaalne- sümboolsest alati välja suletud, see mida sümboolses vallas kunagi väljendada ega sõnastada ei saa. Reaalne projitseeritakse alati sümboolse või imaginaarse konteksti. Et tekiks harmoniseeritud väliskuju, vorm.
Iha jääb liikuvaks, sest see objekt ei ole kunagi see, mida ma tahan.
Kui iha jääb ühte objekti kinni, protsess katkeb. Tekib surmatung.

Analüütilisele filosoofiale omane- kus inimese vaim asub, mis on teadvuse eripära ( arvutitega võrreldes), kas võib näha inimese erilist loomust jne…

Mina tähistab vaimu. Keha ja vaimu probleem:
… kuidas on minu vaim ja minu keha seotud. Kas minu vaim asub minu keha kindlas osas?

Dualism- keha ja vaim asuvad paralleelsetes universumites

Füsikalistlik reduktsionism - on olemas ainult keha (meie aju, selle protsessid) ja meil tekib tunne, et meil on teadvus millel on sõltumatus keha ja aju suhtes. Surmajärgsest vaimu eksistentsist rääkida ei saa, ega seda, et vaim saaks keha mõjutada.
Teadvuse kogemuse ülematu privaatsus :
… Thomas Nagel - me ei mõista mitte kuidagi mis tunne on olla mingi teine olend .
…Frank Jackson - isegi kui meil on teoreetilised teadmised, siis meil sellele kogemusele omast teadmist pole. Pole teadmist, mis tunne on kogeda midagi, mida pole veel kogenud.
Tehisintellekti probleem- selgitada välja, mille poolest inimese vaim erinev on? Kas üks masin võiks ka mõelda ja tunda? Arvutite arenedes võime luua masina, mis saab luua mulje, et ta oskab mõelda ja tunda. Kui masin käitub vaatluse põhjal inimese sarnaselt, kas sellisel juhul võib öelda, et masinal on teadvus? Kuidas teadvust määratleda? Kas inimene pole samuti midagi muud kui masin, kui omavahel ühendatud neuronid edastavad üksteisele elektrilisi impulsse?

Kirjeldage, kuidas mõistetakse inimest järgmistes filosoofilise antropoloogia suundades:
· etoloogiline antropoloogia
· klassikaline filosoofiline antropoloogia
· kristlik antropoloogia
· romantismile omane antropoloogia
· konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia
· psühholoogiline antropoloogia
· psühhoanalüütiline antropoloogia
· analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia
Küsimused Seneca Kirjade kohta:
· Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas?

Filosoofia vabastab inimese. See on justkui tee õnne ja vabaduseni. Filosoofia on tarkus ning see toob õnneliku elu, see on maailma ja elamise alus. Sellele toetub kõik muu. Filosoofia pakub kaitset ja õpetab eluga hakkama saama
Seneca väidab, et orjates filosoofia saamegi vabaduse. Õnnelikku elu võimaldab täiuslik tarkus. Filosoofia ei ole levinud oskustöö, see seisneb tegudes (mitte sõnades), vormib ja kujundab vaimu, korraldab elu ja reeglistab tegusid, näitab, mida teha ja mida mitte. Ilma filosoofiata ei saa mitte keegi elada kindlalt; iga tund loob olukordi , mis vajavad nõu, mida küsida. Filosoofia peab meile kaitset pakkuma. Ta manitseb meid, et me jumalale ja saatusele kuuletuma - õpetab meid jumalat järgima ja saatust taluma .

· Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 3–5, XVI 7–9)

Nõustun sellega, et mida rohkem inimesel on, seda rohkem ta hakkab tahtma . Ainult hädavajalikuga leppiv inimene ei saagi mugavust hinnata, sest tal pole seda kunagi olnud. Ta võib arvata mugavusest mida tahes, aga tegelikult ta ei tea, sest pole seda kunagi kogenud. Kui aga rikas kaotab varad ja mugavused, on ta masendunud ja ei oska (ja ega eu tahagi) vähesega toime tulla. Ta on rikutud. Samas rikkus ei pruugi muuta inimest mitte mõtlevaks. Ta suudaks sama hästi arutleda filosoofiliselt kui vaesem askeetlikum filosoof .
Olen nõus Seneca seisukohtadega. Ta väidab, et mida rohkem inimene omab (enamasti materialistlikku), seda rohkem ihkab ta veel saada. Seneca räägib rahvale, et nad väldiksid seda, mis lihtrahvale meeldib ja mida juhus pakub. Et nad jääksid kahtlevaiks ja kartlikeks iga juhusest tuleneva hüve puhul. Et nad põlgaksid kõike, mis esineb ehte ja kaunistuse kujul. (Mõtelge sellele, et miski pole imetlusväärne peale hinge, kelle jaoks miski pole suur, kui ta ise on suur.)

· Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV’e kirjale?

Surmahirm on kõige hullem asi üldse, sest see võib kõikjal ligi astuda. Inimene kardab , et jääb hüvedest ilma ja see paneb teda rabelema ja mõttetult tõmblema. Ta ei mõista, mis on tõeline hüve vaid püüdleb valede asjade poole ( jumal ja tema hüved). Tõelised hüved on mõistusega tajutavad. Kuna inimesed seda ei mõista, rabelevad nemad valede hüvede eest.
Inimesed kurvastavad oma laste kaotuse, haiguste, häbistuse, armukadeduse, truudusetuse (jne) pärast. Kuid suurim ja hirmsaim on inimeste jaoks surmahirm. Inimesed halavad, et nad ei taha ei elada ega surra. Elada ei lase vastumeelsus ja surra hirm. Ükski õnn ei rahulda neid. Kui kardetakse häda, siis ahistab juba oodatav nagu kättejõudnu, ning tundes hirmu kannatuse ees, kannatatakse juba hirmu pärast.
(Tõelised hüved on need, mis annab mõistus, kindlad ja igavesed, mis ei saa lõppeda, isegi mitte kahaneda või väheneda.)

· Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus “ (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“ (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul?

Voorus põhineb kooskõlal, et kõik teod on vastavuses ja sobivuses. Kui hing alistub kurbusele või igatsusele, siis ei ole ta enam vooruslik. Tark ei karda ega ole kurb surma pärast. Kui see juhtub, siis ei ole ta vooruslik ja tark. Keha ja vaim peaks olema suunatud ühele eesmärgile ja suunale. Surma ootamine on mõttetu, kuna see tuleb niikuinii ja on paratamatu. Ka lähedased surevad ükskord niikuinii.
Hüvedeks peetakse kohusetundlikke lapsi, kodumaa julgeolekut ja häid vanemaid; nende ohtusattumist ei saa meelerahuga pealt vaadata.
Lähedaste surma taludes on targa hingeseisund sama, mis oma surma oodates. Vooruse üksmeel hävib, kui vaim, kes peab püsima kõrgel, alistub kurbusele ja igatsusele. Iga hirm, rahutus, loidus mistahes tegevuses tähendab autust. Auline on endas kindel, ta on kohkumatu ja võitlusvalmis.

· LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks?

Jah, sest see ongi ju nii. Kõik surevad ükskord. Ta on oma kirjas suremist hästi põhjendanud ning minu meelest surm ongi paratamatu, elu loomulik osa.
Kõik on teadlikud, et elu on haigus, mis lõpeb surmaga aga kui see haigus paistma hakkab, siis hakatakse kartma ja halama. Surm on paratamatus . Kui sa kardad surra, kas sa siis veel elad ? Elu üks kohustusi on suremine. Pole üldsegi oluline, millal sa lõped. Lõpeta, kus tahad , pane ilus punkt (mehine surm).

· LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute?

Valu ei saa olla kestev ja väga tugev. Mingi aja pärast muutub see koht lihtsalt tuimaks ja ei saagi aru, mis toimub. Ära kaeba oma olukorra üle. Ole optimistlik, mida paremini mõtled, seda paremini end tunned .
Haigusesse ei tohiks suhtuda aga ignoreerivalt. Olen nõus, et optimism ja naer aiatavad väga palju tervenemisele kaasa. Haigus läheb valutumalt ja kiiremini mööda, kui lähedased on ümber ja toetavad .
Valu on ikka suurim kõige väiksemates kehaosades, kuid need osad muutuvad kiiresti tuimaks- paratamtult lakkad tundmast, kui oled tundnud ülemäära. Pole mõtet muuta oma vaevu raskemaks koormates end kaebustega. Valu on kerge, kui ütled endale: see on tühiasi. Milleks meenutada möödaläinud valusid ja olla õnnetu- rõõmustada tuleks hoopis oma häda lõppemise üle. Kasu on ka sellest, kui pöörata vaim teistsuguste mõtete poole. Naermine, positiivsus , head mälestused (Kas valu ei peaks siis võidetama mõistusega, kui teda on võidetud naeruga?).

· Kuidas soovitab Seneca suhtuda saatusesse CVII kirjas?

Mitte välja teha, sest niikuinii tuleb see, mis tulema peab. Midagi ei jää tulemata.

Küsimused Sartre’i Eksistentsialism on humanism kohta:
· Sartre’i arvates ühendab nii religioosseid kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab.

Kõigepealt inimene eksisteerib, kohtub endaga, kerkib maailmas esile ja defineerib end pärast. Kui inimene, nii nagu seda mõistab eksistentsialist, pole defineeritav, siis seetõttu, et alguses pole ta midagi. Ta saab kellekski alles hiljem ja saab selleks, kelleks ta end ise teeb.
Lähtuda tuleb subjektiivsusest. Konkreetse asja valmistamiseks ette nähtud eeskirjad ja asja definitsioon on olemas enne, kui nende järgi valmistatud ese. ( religioon : jumal loob inimese enda valmistamisõpetuse järgi ja see valminud asi realiseerib üht jumalikus mõistuses asuvat mõistet; ateist: inimene on see, kelleks ta end teeb. Kõigepealt inimene eksisteerib ja pärast defineerib end ise.)

· Sartre väidab, et inimene on “visand.” Selgitage, mida see tähendab.

Inimene on eelkõige visand subjektiivse eluga, erinevalt murust, lillest või millestki muust ; sellele visandile ei eelne midagi ja inimene hakkab kõigepealt olema selline, millisena ta end ise visandab. Mitte selline, nagu ta tahaks olla. Tahtmist me mõistame tavaliselt teadliku otsusena, mis enamasti leiab meis aset pärast seda, kui me oleme endast teinud selle, mis me oleme.
Inimene pole muud, kui iseenda visand, kes eksisteerib vaid sel määral, kuivõrd ta end teostab . Seega pole ta midagi muud, kui oma tegude summa, ei midagi muud, kui ta elu. Igal visandil, ükskõik kui individuaalne see ka oleks, on universaalne väärtus

· Mis on eksistentsialism ja millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi?

Me mõistame ekstensialismi all õpetust, mis möönab inimelu võimalikkust ja deklareerib, et igasugune tõde ja tegevus eeldab nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust.
Eksistentsialism on eelkõige subjektiivne filosoofia, see tähendab:

eksitentsialist näeb asju individuaalsest vaatenurgast;

see on filosoofia, mis puudutab isiklikult mind ja seda, kuidas ma elan .

Inimene pole muud kui see, kelleks ta end teeb. See on eksistentsialismi esimene põhimõte.
Eksistentsialism on õpetus, mis möönab inimelu võimalikkust ja lisaks deklareerib, et igasugune tõde ja tegevus eeldab nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust.

eksistents eelneb olemusele -> subjektiivsus(inimlik subjektiivsus, mida inimesel on võimatu ületada). Kui jumalat pole olemas on kõik lubatud, seega inimene on üksi.

inimest määratletakse tema tegude kaudu

inimese saatus on temast enesest sõltuv

tegu ainukesena teeb inimese elu võimalikuks.
· Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega ?

Kunst ja moraal on mõlemad loomine ja leiutamine . Meie ei saa ette otsustada, mida on tarvis teha.
Inimene loob ennast valides endale moraali, ning olukorra surve ei lase tal seda valimata jätta. Inimest defineerime vaid tema sidumuse kaudu

Autor ise valib millise tulemuseni ta tahab jõuda. Asi võib toimuda alateadvuslikult. Kunstnikule pole ette antud reegleid milline lõppteos olema peab. Maali üle ei saa otsustada enne selle valmimist

· Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on? Millega ta seda põhjendab? Kas tema seisukoht pole ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei ole objektiivsetel põhjustel edu saavutanud?

Eksistents eelneb olemusele. Me tahame eksisteerida ja samas luua kujutlust endast. See kujutlus kehtib kõigi inimeste ja ajastu kohta tervenisti. Seega on meie vastutus palju suurem, kui võiksime arvata, sest see on seotud kogu inimkonnaga.
Eksistents ei vasta inimese objektiivsele olemisele, vaid tema isiklikule, subjektiivsele olemasolule. Selle subjektiivsuse kogemise viisile. Eksistentsialistide jaoks on loomulik elada lähtuvalt subjektiivsusest ning väljendada end subjektiivsust rõhutavatel viisidel , sh kirjanduses, kunstis jne.
Inimene teeb end selliseks nagu ta käitub. Kui inimene kartlik, siis on ta seda, kuna on teinud endast argpüksi oma tegude kaudu.
Mõnes mõttes on see ebaõiglane, sest alati ei ole võimalusi olla miski muu. Inimene annab aga väga kähku alla, mingis mõttes see ongi talle paras , kui ta ei saa edukaks. Iga mees on oma õnne sepp ju ;)

· Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Millega ta seda põhjendab? Kas sama võiks öelda tema enda eksistentsialistliku moraali kohta?

Pole ühtegi vahendit otsustamiseks. Otsuse sisu on alati konkreetne, seega ennustamatu; alati on tegu leiutamisega. Loeb teadmine, kas see leiutamine toimub vabaduse nimel.

MORAAL – kombelisus

Tõde peitub inimeses eneses ja seega ei sõltu tõde teistest. Ei saa öelda, et valida võib ükskõik mida. Õige on see, et ei saa mitte valida, sest valimata jätmine on ka valik. Põhimõtteliselt saab järeldada, et õigeid ja valesid otsuseid ei ole olemas. Oleneb inimesest ja sellest, mis temale endale tunduvad õiged ja valed.

2. Lugege järgmisi tekste:

Seneca, Moraalikirjad Luciliusele: kirjad VIII, XVI, LXXIV, LXXVII, LXXVIII, XCII, XCIX, CIII, ja CVII. http://www.ut.ee/klassik/seneca/moralia.html
Sartre, “Eksistentsialism on humanism” (Vikerkaar 10-11’2004; eraldi raamatuna Tallinn: Varrak , 2007).

4. Vastake küsimustele loetud tekstide põhjal
5. Filosoofia üliõpilastele ja teistele huvitatutele: kirjutage väike teadusartikkel 2-4 lk, kus te võrdlete Seneca ja Sartre filosoofilist antropoloogiat puudutavaid seisukohti. (Selleks on vaja endale selgeks teha, mis on filosoofiline antropoloogia; esitada koos viidetega kummagi filosoofi seisukoht selles küsimuses, ja siis neid võrreldes väljendada ka enda seisukohta, argumenteerides ühe või teise positsiooni poolt või vastu.)
SÕNA ON ASJA ASETAJA- pole nõus, et kasutame sõna siis, kui seda pole. Ma ei ütle ema ainult siis, kui teda pole. Kui ta on minuga samas toas, siis ütlen ka ju ema. Kui ma istun diivani peal, siis ma võin ju ikka kasutada sõna diivan - ta on olemas, minu all.
Filosoofiline antropoloogia on uurimus inimesest ja tema loomusest, näiteks millised on inimesele omased toimemehhanismid, milline on inimese sisemine loomus, millest ta koosneb ja nii edasi. Iga konkreetne inimene on alati erand üldisest reeglist, ta on isiksus. Erinevate nurkade alt lähenedes saame erinevad mõtted ning arusaamise inimesest. Näiteks materialistlik strateegia vaatleb inimest kui looduse koostisosa, kui mäe tippu. Kristlik strateegia arvab , et inimene ongi n.ö mäe tipp, eriline looduses, sest ta on jumala palge järgi loodud. Eksistentsialistlik strateegia ei ole inimesest nii heal arvamusel- ta leiab et inimene on kahe maailma vahel ning võib olla väga võimas, samas täiesti saamatu . Miks nii?
Seneca kirjutab LXXIV kirjas, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“ (lk 233). Ta leiab, et voorus põhineb kooskõlal, et kõik teod on vastavuses ja sobivuses. Kui hing alistub kurbusele või igatsusele, siis ei ole ta enam vooruslik. Tark ei karda ega ole kurb surma pärast. Kui see juhtub, siis ei ole ta vooruslik ja tark. Keha ja vaim peaks olema suunatud ühele eesmärgile ja suunale. Surma ootamine on mõttetu, kuna see tuleb niikuinii ja on paratamatu. Ka lähedased surevad ükskord niikuinii. Ta kirjutab, et välised hüved tarka ei masenda ja hüvedeks peab ta kohusetundlikke lapsi, kodumaa julgeolekut ja häid vanemaid. Nende ohtusattumist ei saa aga meelerahuga pealt vaadata.
Lähedaste surma taludes on targa hingeseisund sama, mis oma surma oodates. Vooruse üksmeel hävib, kui vaim, kes peab püsima kõrgel, alistub kurbusele ja igatsusele. Iga hirm, rahutus, loidus mistahes tegevuses tähendab autust. Auline on endas kindel, ta on kohkumatu ja võitlusvalmis.
Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Pole ühtegi vahendit otsustamiseks. Otsuse sisu on alati konkreetne, seega ennustamatu; alati on tegu leiutamisega. Loeb teadmine, kas see leiutamine toimub vabaduse nimel. Moraal on kombelisus. Tõde peitub inimeses eneses ja seega ei sõltu tõde teistest. Ei saa öelda, et valida võib ükskõik mida. Õige on see, et ei saa mitte valida, sest valimata jätmine on ka valik. Põhimõtteliselt saab järeldada, et õigeid ja valesid otsuseid ei ole olemas. Oleneb inimesest ja sellest, mis temale endale tunduvad õiged ja valed.
Kui Seneca väidab, et lähedase kaotus tarka ei masenda, siis ta piirab inimese otsustamist. Kes meist ei tahaks olla „tark“ Seneca mõistes? Kui ta suhtun surma külma kõhuga ning ei lase emotsioonidel end kanda, olengi tark valmis. Samas läheb see vastuollu Sartre seisukohaga, et õigeid ja valesid otsuseid ei ole olemas, kõik oleneb inimesest ja sellest, kas otsused tunduvad õiged või valed. Kui ma tunnen kurbust ning kaotusvalu, arvab Seneca, et ma pole tark, sest annan emotsioonidele järgi aga Sartre leiab, et tegin õige otsuse juhul, kui tunnen ise, et leinamine on minu jaoks õige ja vajalik. Mis oleks aga õige? Kas tahta olla tark ja käia ringi pidev keep on smiling ees ning mõelda ja sisendada endale, et pole hullu et mu ema ja õde ära surid, sest me kõik sureme niikuinii või võtta endale aega ja õigus tunda. See ongi ju see, mis meid eristab näiteks kivist. Me tunneme .
Nõustun Seneca’ga selles mõttes küll, et surm tõesti on elu paratamatu osa. Nõustun ka sellega, et surma ei peaks kartma aga pole nõus sellega, et kellegi kaotuse üle ei tohiks kurvastada. Paljalt mõttest, et kaotan oma poja, ajab mul ihukarvad püsti ning tekitab juba emotsioonide voogamise. Ja seda paljalt mõttest. Ma ei kujuta ette et peaksin suhtuma külmalt kellegi nii kalli kaotamisesse. Samas kui läheneda jällegi selle nurga alt, et oleme oma lähedastest sõltuvuses. Sültuvuses nende olemisest meie ümber ning seeläbi tunnemegi eri emotsioone, kui neid äkki ei ole. Kaotusvalu, üksildustunne, kurbus . Tasapidi jõuamegi rahunemiseni, usume et nad on paremas paigas ja et neil on nüüd hea. Seneca tahabki vist öelda, et võiks jätta vahele etapi kus me sõltuvusobjekti kaotust aksepteerime ning minna kohe etappi , kus oleme selle aksepteerinud. No juba paljalt mõeldes tundub see mulle ebaloogiline. Ei ole võimalik öelda, et kohvikus pakutakse täna juurvilja suppi kui ma pole isegi vaatamas käinud, mida seal pakutakse ning et kas täna on supp , või ei ole.
Leian, et ka Sartre ütlemine on praeguseks hetkeks juba veidi puudulik. Nimelt ei saa me ainult enda järgi otsustada, milline otsus on õige ja milline vale. Saame selle enda jaoks välja mõelda tõesti, et kas kommipaberi maha viskamine on minu jaoks õige tegu või mitte, millest lähtuvalt teen ma kas õige otsuse või vale aga inimesed meie ümber ei pruugi samamoodi arvata. Seega ongi väga tähtis kogu otsustamise protsessi juures ka see, mis hoiaku on võtnud ühiskond otsustaja ümber. Vale on parkida auto muru peale, sest esiteks on see seadusega keelatud ning teiseks on muru ju areneb ja kasvav organism, keda ma kahjustan, kui auto temale pargin. Samas on ka siin AGA. Kui on kortermaja, kuhu ette ei mahugi kõikide elanike autod, siis otsustatakse ühiselt, kuni ajutiselt autosid pargitakse, kuni püsiv lahendus leitakse. Sellest tulenevalt võib juhtuda lugu, kus inimene on enda jaoks otsustanud, et tema autot muru peale ei pargi ning leiab end ümbritsevate inimeste keskelt, kes sellest antud mastaabis halba ei näe. Jah, mujal nad murule parkima ei hakka aga kortermaja ees küll.
Võime öelda küll, et pargime murule vaid kortermaja ees, kus ruumi pole aga kui sõidame metsa puhkama , siis pargime ikka murule. Miks me siis tee peale ei pargi. Ja ei kõnni näiteks 3 kilomeetrit tee äärde pargitud autost järvekeseni, et pikniku pidada. Aga sellepärast, et tegu on ju metsaga. Kui metsarajake läheb, siis miks ma ei või seda kasutada ja hiljem auto jätta, sest teised jätavad ju ka! See on normaalne. Mets on ju suur. Ja niimodi varieeruvadki kõik otsused meie peas algselt mõeldud kindlast otsusest hoopis teistsuguseks, kui oleme jõudnud teise olukorda.
Nii võibki Seneca seisukohta, et oled tark kui ei leina, põimida Sartre otsustamisvabadusega. Kui minu jaoks tundub õige ning ka ühiskond seda aksepteerib, siis ma leinan täpselt seda, keda tahan ning nii kaua, kui tahan ning sel viisil, kui tahan. Kui aga kaotan vanaonu pojanaise tädi pojatütre, keda teadsin vaid teoreetiliselt olemas olevat, polegi ju erilist põhjust leinata.
Leiname erinevatel põhjustel- pere ja lähedased saadame teele igatsuse, egoismiga, et nad kauem meiega olla ei saa ning kurbusega, kui aga tuntud poliitiku hoopis kahetsusega, et tal polnud võimalik endas kauem riigi heaks anda. Samuti vaireerub meie suhtumine kommipaberisse, mille muidu viskaksime prügikasti aga kui tegu on biolagunevast materjalist paberiga, siis miks ei või ma teda metsa alla visata, kui ta kiiremini laguneb, kui tavaline kommipaber? Jah, kõik saab alguse inimesest, ometi oleme nii tugevasti mõjutatud sellest, mida mõtlevad ja ütlevad teised meie ümber. Kui politseid ei ole, jooksen ülekäigu rajale punasega, silmates aga mundrimeest, kardan trahvi teha ja siis on mul aega küll.

.DOCX Laadi alla originaalfail 6 lk · .docx · 153 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-06-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

153 laadimist Kokku alla laetud

5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Enxukas Õppematerjali autor

III nädala kodune töö.

sissejuhatus filosoofiasse tõnu viik filosoofiline antropoloogia etoloogiline eksistentsialistlik

Sarnased õppematerjalid

docx

Filosoofia küsimused - Tallinna Ülikool

Mis on ja millega tegeleb filosoofiline antropoloogia? Milliseid filosoofilise antropoloogia paradigmasid te teate? Filosoofiline antropoloogia on filosoofiline õpetus, mis uurib inimesi ja tema olemust. Piiritleb inimese eksisteerimise põhistruktuure ja mõtet. Filosoofiline antropoloogia uurib inimese loomust ja koosnevust. Filosoofilise antropoloogia paradigmasid on erinevaid: eksistentsialistlik, kristlik, klassikaline, romantismile omane, konstruktivistlik, psühhoanalüütiline jt. Kirjeldage, kuidas mõistetakse inimest järgmistes filosoofilise antropoloogia suundades: Etoloogiline antropoloogia – inimese olemust püütakse määrata lähtudes tema bioloogilisest olemusest, võrreldakse inimest sarnaste loomaliikidega. Inimene on kui mõtlev loom. Klassikaline filosoofiline antropoloogia – inimest vaadatakse kui liitsubsantsi, mis koosneb mitmest osast: kehast ja hingest. Pärast Aristotelest on üheks osaks loetud ka kosmilist hinge. Kristlik antropoloogia – inimene

Filosoofia

doc

Küsimuste vastused

tahtma. Kui inimene lepiks ainult hädavajalikuga, siis ei hindaks ta mugavust nii palju, et kui tal seda kunagi pole olnud, siis ei saa tal sellest kahju olla. Aga kui rikas kaotab oma varad, siis on ta masendunud ja ei oska vähesega toime tulla. Ta on rikutud. Samas rikkus ei pruugi muuta inimest mitte mõtlevaks. Ta suudaks sama hästi arutleda filosoofiliselt kui vaesem askeetlikum filosoof. o Olen nõus Seneca seisukohtadega. Sest ta väidab, et mida rohkem inimene omab (enamasti materialistlikku: raha, kuld, luksuslik elu), seda rohkem ihkab ta neid veel saada. Seneca räägib rahvale, et nad väldiksid seda, mis lihtrahvale meeldib ja mida juhus pakub. Et nad jääksid kahtlevaiks ja kartlikeks iga juhusest tuleneva hüve puhul ning et nad põlgaksid kõike, mis esineb ehte ja

Sissejuhatus filosoofiasse

rtf

Sissejuhatus filosoofiasse: Seneca, Sartre

Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas? Filosoofia on vabadus, XVI kirjas väidab Seneca, et õnneliku elu võimaldab täiuslik tarkus. Kui õnn on täiuslik tarkus, ja filosoofia võiks olla püüdlemine tarkusesse, siis võiks filosoofia olla ka õnneliku elu eeldus. Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 35, XVI 79) Seejuures huvitab mind, kas loobumine sellest, millest Seneca räägib, nt liigne luksus, millel ajastuvaimu kohaselt võib olla erinev hinnang, toob kaasa ka nö emotsionaalse askeesi? Arvan, et askeesi vajaduse kuulutamine ja askees on alati vajalik, selle poole tuleks rohkem püüelda, see annab selguse. Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV'e kirjale? Inimese muudab õnnetuks kõikjalt ähvardav surmahirm, kahtlused. Meid kohutab õnnetuse osakssaamise võimalus. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu ,,kodumaa sissepiiramine, last

Filosoofia

docx

FILOSOOFIA

Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofia saab filosoofide arvates alguse erinevalt- kas meeleolu, kahtluse või mingi tunde ajel. Mõned neist arvavad isegi, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha. · Hegel ja Heidegger arvasid, et filosoofiaga polegi võimalik algust teha, filosoofia algust metoodika mõttes pole olemas. Kas me oleme juba algusest selle sees või jääb see meile alatiseks võõraks. Üleminekut mittefilosoofiast filosoofiasse ei eksisteeri. · Aristotelese arvates tuleb lähtuda meeleolust- tabada ära õige meeleolu, millest filosoofia lähtub (nt imestus, mis on fundamentaalne alus- küsimus miks on asjad ja maailm selline nagu ta on). · Descartes- filosoofia saab alguse radikaalsest kahtlusest. Filosoofiaga saab algust teha nii, et kõige pealt seame kahtluse alla kõik selle, mis on vähegi võimalik ning kahtleme selles,

Eetika

docx

Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd

c) retoorika – uurib teksti või kõne kui terviku ülesehituse printsiipi ja selle veenvust 3. Filosoofiaga alustamiseks on tähtis tunda teadmistejanu ja ära tabada see meeleolu, millest filosoofia lähtub. * Aristotelese seisukoha järgi algab filosoofia fundamentaalsest imestusest. Miks ja kuidas on asjad nii nagu nad on? * Saksa filosoofid Georg W. F. Hegel ja Martin Heidegger leidsid, et metoodiline üleminek filosoofiasse puudub: me kas oleme juba sellega seotud või jääb see meile alatiseks võõraks. * Prantsuse filosoof René Descartes leidis, et tuleks absoluutselt kõik kahtluse alla seada ning kui sõelale jääb miskit, milles enam kahelda ei saa, siis saab alles alustada filosoofilise ülesehitusega. * Prantsuse filosoof Albert Camus’ seisukoht oli selline, et filosoofia algab absurditundest,

Sissejuhatus filosoofiasse

docx

Sissejuhatus filosoofiasse

paratamatuse pannud. 2. Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu võtta. Sokrates vastab talle kaitsekõnega, mille keskne seisukoht on, et filosoofid ei tegelegi muuga kui "suremisega" või "surnud olemisega". Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju. Pärast surma läheb inimene jumala ja heade inimeste juurde. Kuna filosoofi tegusus pole seotud kehaga, vaid on suunatud hingele, siis oleks filosoof suremise korral võimeline hinge kehast eraldama. Kuna aga keha segab hinge tõde nägemast ning petab teda, siis on keha eraldades hingel võimalik puhast tõde näha. Ka arukus saab inimesele osaks ainult siis, kui ta on surnud. 3. Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. Kebes küsib Sokrateselt, kas on võimalik tõendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos kehaga

Sissejuhatus filosoofiasse

docx

Kordamine filosoofia eksamiks

Mida Sokrates Kebesele vastab? Ilma reaalse põhjenduste keelab Sokrates inimese õiguse enesetapule. Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu võtta. Sokrates vastab talle kaitsekõnega (63b-69e), mille keskne seisukoht on, et filosoofid ei tegegi muuga kui "suremisega" või "surnud olemisega" (64a). Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju. Sokrates selgitas, et filosoof ei näe vaeva naudingutega, nagu on näiteks söömine ja joomine. Filosoof ei hoolitse oma keha eest, ta ei huvitu riietest, jalanõudest ega muude kaunistuste omandamisest keha jaoks. Filosoofi tegusus ei ole seotud kehaga, vaid on suunatud hingele- niivõrd kui tal on võimalik kehast eemalduda. Kuniks on filosoofil keha hingega koos ei saavutata tõde. Keha on põhjus, miks sünnivad sõjad, ihad ning muud haigused. Teadmised saabuvad alles

Filosoofia

docx

Filosoofia konspekt

Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju. Sokrates loodab surres jõuda heade inimeste juurde ja Jumalate juurde kes on head valitsejad. Sokratese arvates väärivad tõelised filosoofid surma, kuna nad ei tegelegi, millegi muuga kui suremisega. Tema arvates ei ole surm midagi muud kui hinge ja keha eraldatus ning just seda üritavadki filosoofid saavutada. Erinevate ilu esemete kandmine keha küljes annab Sokratese arvates märku sellest, et filosoof ei naudi oma keha. Milleks siis seda rudimenti omada. Kui hing üritab midagi vaadelda siis kehalised meeled petavad hinge. Kui meeled inimest ei sega siis saab vaim kõige paremini arutleda. Keha oma söögi isuga ja asjade isuga tekitab meile vaid sekeldusi, mis ei lase mõtlemisega tegeleda. 3. Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. 70a küsib Kebes Sokrateselt, kas

Kategoriseerimata

Rohkem sarnaseid