Keeleteaduse alused (2)

absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel
adverb e. määrsõna
adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv
afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi
afiks e. seotud morfeem
afiksaaladverb e. abimäärsõna
afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra
aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid.
aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja
Aktionsart- tegevuslaad
aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta
akustiline foneetika - kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika
allkeel- erinev keelekuju , nt. mingi eriala, rühma või isiku keel
allofoon - foneemi variant
allomorf- morfeemi variandid
antonüümia- semantiline vastandussuhe
antropoloogiline lingvistika - (Ameerika) strukturalismi varasem etapp. Selle juured on 19. sajandi lõpul alanud indiaani keelte uurimises , mis sundis keeleteadlasi ümber hindama ning uuesti formuleerima oma uurimispõhimõtteid ja – meetodeid .
areaallingvistika- võib uurida keelte jaotust e. seda, kuidas eri keeled maakeral paiknevad, missugused seigad mõjustavad keelekollektiivide suurust ja keelte esinemistihedust.
areaalne e. piirkondlik klassifikatsioon - lähtutakse geograafilistest kriteeriumitest
arbitraarne - meelevaldne
arhifoneem- sellega tähistati neid juhtumeid, kus kahe foneemi vaheline opositsioon neutraliseerub
artikulatoorne foneetika- hääldamist uuriv foneetika
artikulatsiooniviis- see, kuidas õhuvoolu kulgu takistatakse
arvutilingvistika - uurib võimalusi, kuidas esitada keeles sisalduvat teavet masinal töödeldavas vormis.
aspekt- terminit kasutatakse mitmes tähenduses. Selle all võib mõista mingi kõneleja vaatenurka, millest kõne all olevat tegevust vaadeldakse. Imperfektiivsest (e lõpetamata tegevuse) või duratiivsest (e kestva tegevuse) aspektist räägitakse siis, kui tegevust käsitatakse pideva toiminguna ja jälgitakse selle seesmist edasikestmist. Teisest küljest võib aspekti abil väljendada tegevuse tulemlikkust: nn resultatiivne aspekt väljendab seda, et on saavutatud teatav tulemus; irresultatiivne aspekt aga väljendab seda, et tegevus ei ole tulemuseni viinud.
assimilatsioon e. sarnastumine, foneetilise mõjustamise kõige tavalisem vorm
assotsiatiivsed e. konnotatiivsed tähendused- kõrvaltähendused
atribuut e. täiend- annab oma põhisõnaga tähistatava referendi iseloomustamiseks iseenesesr huvitavat, ent lause struktuuri seisukohast teisejärgulist infot
auditiivne foneetika- kuulmist uuriv foneetika
binaarne- kahendvastandusel olev
bitt - informatsiooni statistiline ühik
denotatsioon- välismaailmale viitav suhe
dentaal - kui sulg ja müratekitav koht on esihammaste piirkonnas
deontiline modaalsus - viitab välisele sunnile, kohustusele või loale
determinatiivsed liitsõnad- liitsõna, millel on erineva tähtsusega osad, põhiosa ja täiendosa
diakrooniline käsitlus- ajaloolisi arenguetappe jälgiv
dialektsed teisendid - inimesest endast ja tema taustast tingitud variatiivsus üksikisikute vahel
diatüüpsed teisendid- kui sama inimese keel varieerub sõltuvalt olukorrast
diftong - kahe samasse silpi kuuluva vokaali järjend
distinktiivne funktsioon- tähendust eristav funktsioon
distributsioon - jaotumine
dünaamiline modaalsus- viitab subjekti enda võimalusele, võimele või sisesunnile
eksotsentriline tarind- subjektist ja predikaadist või kaassõnast ja selle põhisõnast koosnev tarind
ekstensioon- lause tõeväärtus, mis selgitatakse välja nii, nii et võrreldakse väidetud olukorda keelevälises maailmas valitseva olukorraga
ekstraverbaalne (keeleväline) kommunikatsioon- kehakeel , eelkõige ilmed , žestid, pilgud ja asendid
element- üksuste, kategooriate ja nende realisatsioonide ühine nimetus
endotsentriline tarind- üks tarindi osapooltest on juhtrollis- ses mõttes, et võib üksigi esineda samas süntaktilises funktsioonis kui kogu tarind
episteemiline modaalsus- viitab teabe tõeväärtusele
esimene liigendus - tähenduseks ja vormiks
esperanto - üks tuntuim abikeel, selle tõi avalikkuse ette poolakas Zamenhof 1887. aastal
etnolingvistika- keele ja rahvuse vaheliste seoste uurimine
etümoloogia e sõnapäritoluõpetus
filoloogia e keeleteadus . Seda nimetust kasutatakse eriti siis, kui uuritakse keele ja kultuuri vahelisi seoseid .
flekteerivad e. flektiivkeeled- neis on nii järel- kui eesliited , aga need võivad tüvedega liituda niivõrd keeruliste muutumis - ja sulandumisprotsesside vahendusel, et koostisosi on üksteisest raske eraldada.
foneem e. häälikusüsteemi üksus
foneetika- uurib kõnehääle omadusi ja kõne tajumist
fonoloogia - häälikusüsteemide lingvistiline uurimine
fonoloogiline süsteem e häälikusüsteem
fonotaktika- häälikute ühendamine
fonotaktilised reeglid- kehtivad alati konkreetse keele puhul
formaalkeel- kunstlikult loodud märgisüsteemid, nt. matemaatika , loogika ja arvutiprogrammide kohta
formatiiv e. häälikukuju e. väljenduskülg
fraas- lause funktsionaalne struktuuriosa
fraasistruktuurigrammatika- keskne lähtepunkt, et lauseid ei saa kokku panna suvalistest fraasidest, vaid on olemas piiravaid reegleid: kaks noomenifraasi lauset ei moodusta, küll aga noomenifraas ja verb või verbifraas. Lause põhistruktuuri saadi niisiis kirjeldada reegliga S→ NP + VP. Kumbagi peamoodustajat saadi siis edasi jagada struktuuriosadeks koos nende jaoks tarvilike reeglite esitamisega, mis määrasid, mis osadest miski moodustaja võib koosneda.
frikatiiv e hõõrdhäälik- konsonant , mille hääldamisel õhuvool läbib küllaltki kitsast kohta ja tekitab müra
funktor- eriline grammatiline sõna, mille abil saab lause teemat tähistada
funktsionaalne koormatus- sellest räägitakse eelkõige siis, kui statistilistel loendamistel pööratakse tähelepanu teatavate häälikute vahelistele vastandustele (opositsioonidele) ja selle tähtsusele tegelikus keelekasutuses. Nt. on n ja s eesti keele tavalisemaid konsonante ja just nende vastandusest on tingitud otsustav tähenduserinevus (nisu – sisu). Kõnealuse opositsiooni koormatuse on seega suur.
fusiivsed e. fusioonkeeled- flektiivseid keeli nimetatakse nii, kui tahetakse just sulandumisomadust esile tõsta
fülogeneetiline- inimese arenguloo kohane
füül- superkeelkond, eestikeelseks vasteks hõimkond
genealoogiline e. geneetiline klassifikatsioon- põhineb sugulussuhteil. Omavahel seotakse need keeled, mida arvatakse põlvnevat ühisest algkeelest . Maailma keeli rühmitatakse keelkondadeks eelkõige suguluse alusel.
generatiivne transformatsioonigrammatika- selles eraldati teineteisest lause abstraktne süvastruktuur ja konkreetne pindstruktuur. Selle loojaks oli Noam Chomsky.
gerund (ium) e teonimi, kujutab verbitüvega väljendatavat tegevust kui niisugust ja lauseliikmetena sobivad kas aluseks ja sihitiseks või määruseks.
grafeem e. kirjamärk
grammatika- see mõiste on lingvistikas mitmeti tõlgendatav. Tähendusteks on näiteks ,,keele ehituse süsteemipärane esitus“, ,,(grammatika)õpik e. reeglite kogu“ ja ,,keele süsteem“
homonüüm- väliskujult sarnased sõnad, mille tähendus on täiesti erinev
hüperonüüm e. ülemmõiste
hüponüüm e alammõiste
IA- mall - morfeemid leitakse konkreetsest keeletarvitusest korduvate üksuste otsimise teel, mis seejärel segmenteeritakse ning uuritakse segmentide funktsiooni ja jaotust
ideogramm e. kirjamärk, mis tähistab tervet sõna
idiolekt e isikukeel, üksikinimese keelekuju
idioom - keeleomane, vormilt kinnistunud ja tähenduselt piltlik väljend
ikoon - oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis
implikatiivsed universaalid- üldised loogilised järeldusreeglid
implikatsioon- loogiliselt tulenevad järeldused
indeks- selle aluseks see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga
infiks e. siseliide, käib tüvisõna sisse
infinitiiv e. tegevusnimi
infiniitne vorm- osutab sellele, et vormid on enamasti määratlematud nende muutumiskategooriate suhtes, mis muidu on verbidele iseloomulikud
informatsiooniteooria- uurib erinevaid sidesüsteeme, mille hulka kuulub ka loomulik keel
inherentne omadus- iseloomulik omadus
inkorporeerivad e. polüsünteetilised keeled- neis keelis pole iseseisvaid sõnu õieti olemaski, vaid lausungid moodustatakse sõnatüvede ja eriliste liitetaoliste elementide ahelaist.
intensioon- lause tõestustingimused, mis moodustavad justkui selle põhitähenduse.
interjektsioon e. hüüdsõna, tihti tundeid, tundmusi või isiklikke seisukohavõtte väljendavad hüüatused
intonatsioon - prosoodiliste tunnuste koostoime
intransitiivlause- lause, mille struktuur on Lyonsi kirjelduse järgi NP + V, ehk lause koosneb ühest noomenmoodustajast ja predikaatverbist.
IP-mall- kõigil funktsionaalsetel elementidel vaid üks algvorm , millest tuletatakse variandid reeglite abil
isoleerivad keeled- keeled, kus sõnu ei saa üldse muuta. Sõnad esinevad alati samas vormis, keeles ei ole lõpp- ega eesliiteid. Sõnadevahelisi suhteid lauses väljendatakse nt. sõnade järjekorra ja intonatsiooni abil, aga selguse mõttes võidakse kasutada ka erilisi grammatilisi sõnu.
juur e lihttüvi
järgevustõenäosus- tõenäosus, et teatavale häälikule järgneb mingi teine teatav häälik
jäänukmorf- morfeemina tunduv , ent morfoloogilisest süsteemist väljapoole jääv element
kahetasandimall- sobib ainult arvutil kasutamiseks, põhimõtteliselt kõigile loomulikele keeltele sobiv sõnavormide moodustamise ja tuvastamisprotseduur, kus vaheldusjuhtumeid kujutatakse ühelt poolt kui ühte häälikut puudutavaid automaatseid vaheldusi, teiselt poolt rühmitatakse sõnade tüved, tuletusliited ja muutelõpud sobivateks sektoriteks ja määratakse igale elemendile klass, millesse kuuluv osa talle järgneda võib.
katkendmorf - sama grammatilist funktsiooni esindava morfi osad ei moodusta lineaarset tervikut, vaid on üksteisest lahus.
keele kaheplaanilisus- loomulik keel on kahetasandiline süsteem: hääldustasandil ei oleüksustel iseseisvaid tähendusi, kuid neist saab moodustada lõpmatu hulga tähenduslikke jadasid. Seda omadust nimetataksegi keele kaheplaanilisuseks.
keelepädevus e. keele kasutamise võime
keeleteadus- seda mõistet on kasutatud igasuguse keelt puudutava uurimustöö kohta.
kirjeldav lause- nimi- või omadussõnal põhinev moodustaja tõstab esile subjekti mingi omaduse või iseloomustab teda mingil viisil
klassifikatoorsete tunnuste süsteem- selle aluseks on kuni nelikümmend artikulatoorset e. hääldamist kirjeldavat tunnust
klusiil e. sulghäälik
kodeerimisomadused- süntaktilised vahendid, millega väljendatakse lauseosade vastastikust mõju
kognitiivne semantika - selle eesmärgiks on uurida, kuidas keelerääkija näeb oma maailma ja mil määral esineb maailmapiltide vahel keelest ja keelerühmast lähtuvaid erinevusi.
kognitiivne tähendusteooria- psühholoogial põhinev tähendusteooria. Selle järgi ei ole olemas keelevälise maailma realiteetidest sõltuvat üldkehtivat liigendusviisi, vaid iga keelkond kaardistab maailma omal viisil
koha- e. lokaallause- kohustuslikku kohaosutust sisaldav lause. NP (+Cop) + Loc
kollokatsioon- ühend
kommunikatiivne kompetents - võime kasutada keelt eri olukordades sobival moel
kommunikatsioon e. suhtlus, saatja saadab sõnumi teate vastuvõtjale
kommutatsioon- teoreetiline asendusoperatsioon
komparatiivne e. võrdlev-ajalooline keeleteadus uurib keeltevahelisi sugulussuhteid ja võrdleb omavahel sugulaskeeli. Selle isaks peetakse üldiselt sakslast Franz Boppi.
komplementaarsus e. täiendavussuhe- vastandussuhe, kus alternatiivid teineteist välistavad (poiss – tüdruk).
konjutsioonid- lauseid või lauseosi siduvad sõnad
konstituentide analüüs- moodustajate analüüs
kontaktlingvistika- sõnade ühest keelest teise laenamise uurimine
kontrastiivne keeleuurimine- selle lähteideeks on, et keeli saab võrrelda ka ainult struktuuriti. Siis pole tähtis, kas tegemist on sugulaskeeltega või mitte.
kontseptualistlik tähendusteooria- selle järgi on tähendus seesmine kujutluspilt, mille sünnitab keelekasutajas kõnealune keeleelement ja mis mingil viisil iseloomustab kõiki antud märgi referente
konventsionaalsed normid e. konventsionaalsed süntagmad- sõnad esinevad oma normaalses põhitähenduses, konventsionaalsus aga tähendab seda, et paljude põhimõtteliselt võimalike kombinatsioonide seast valitakse miski üks ja kindel
konventsioon- kokkulepe
konvergents- teineteisest sõltumatu paralleelareng
kood- süsteem, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused
kopulatiivsed liitsõnad- sõna osad on samaväärsed
korrelatsioonikimp- sama fonoloogiline vastandus kordub mitmes foneemipaaris, eriti sama loomuliku rühma sees
kreoolid- emakeeleks muutunud segakeeled
kvantor- hulga väljendaja
kõneaktide teooria- selle kohaselt on keeleliste nähtuste tõlgendamisel kõige tähtsam võtta arvesse kõneleja eesmärke
käändegrammatikateooria- selle järgi on iga lause tuumaks mingit protsessi või seisundit väljendav verbaalne (tegusõnaline) osa ja seda täiendab verbi sisust sõltuv hulk erinevaid nominaalseid (käändsõnalisi) elemente, millest igal on oma, terviku seisukohast piiritletav tähendusfunktsioon. Termin kääne tähendab selles seoses semantilist rolli või tähendusfunktsiooni, mitte konkreetset käändevormi nagu tavagrammatikas.
labiaal - kui sulg või müratekitav koht on huultel
langue - keel
larüngaal- kõris asuv konsonant
lateraal - õhuvool on konsonandi tekitamisel suunatud külgedele
lausesemantika- uurib süntagmaatilisi tähendussuhteid ehk seda mis tähendused tekivad sõnade ühendamisel
lausung - tähistab suulises kõnes lausele vastavat süntaktilist tervikut
lekseem - sõna kui sõnaraamatu või sõnavara üksus
leksikaalne morfoloogia - sõnamoodustusõpetus
leksikograafia- sõnavara sõnaraamatukirjeldus
leksikoloogia e sõnavaraõpetus
leksikon- sõnavara
lihttüvi e. alustüvi e.juurmorfeem e. juur- potentsiaalselt vaba morfeemi jagamatu põhiosa
liitsõna- sõna, milles sisaldub vähemalt kaks sõnatüve.
likviidad e. sulahäälikud meenutavad vokaale ses suhtes, et nad on põhiolemuselt helilised, kuid nende puhul ei kulge õhuvool siiski mitte vokaalide kombel vabalt piki suuõõne keskkulglat, vaid see suunatakse külgedele, nii et moodustub lateraal e. külghäälik l, või siis hakitakse seda nagu tremulandi e. värihääliku r puhul.
lingvistika e. keeleteadus uurib inimkõne süsteeme ja nende kirjalikke vasteid.
loomulik keel- seda võib määratleda kui kokkuleppelist, piiramatut hääliksümbolisüsteemi, mille õppimiseks on sünnipärased eeldused vaid inimesel.
makrosüntagma- sama, mis lausung
maksimaalse erisuse põhimõte- selle järgi kasutatakse kõigepealt ära suurimad ja selgemaid foneetilised vastandused
masintõlge- tekstide masinaga ühest keelest teise tõlkimine
metakeel - uurimise kirjelduses kasutatav keel
minimaalpaar- fonoloogilise opositsiooni kindlakstegemiseks vajalik sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus
mitteverbaalne suhtlus- žestid ja miimika
modaalsus- keelekasutaja suhtumine asjasse
modaalverb e. rõhumäärsõna
monogeneesiteooria- selle järgi on kõik maailma keeled sündinud ühestainsast algkeelest
morf- kõne või kirja vähim võimalik üksus, millel on iseseisev tähendus või mis väljendab muude üksuste vahelisi suhteid.
morfeem- morfoloogilise süsteemi põhiüksus. Seda võib defineerida kui vähimat keeleüksust, millel on iseseisev tähendus või grammatiline funktsioon.
morfofoneem - sümbol, mis märgib, et selles kohas toimub foneemide vahetus
morfoloogia e. vormiõpetus. Käsitleb üha sõna pikkusi üksusi. Siia kuuluvad nii muutmis - kui ka tuletusmorfoloogia. Muutmismorfoloogia, nagu nimigi ütleb, uurib ja kirjeldab sõnade muutevormide moodustamist ja nende vormide funktsioone. Tuletusmorfoloogia selgitab, kuidas keeles juba olemas olevatest elementidest saab erisuguste morfoloogiliste operatsioonide abil moodustada uusi sõnu.
morfonoloogiline vaheldus- morfoloogilistel põhjustel foneemide vaheldumine
morfotaktika- määrab morfeemide omavahelist järjestust
morfosüntaks- praktikas on süntaksit ja morfoloogiat raske teineteisest lahutada, kuna lause osade vahelisi suhteid väljendatakse ka morfoloogiliste vahenditega. Vormi- ja lauseõpetuse vahelisi seoseid silmas pidades räägitaksegi morfosüntaksist.
nasaalkonsonant e. ninahäälik, iseloomulik tunnus, et õhk väljub ka nina kaudu
negatsioon e. eitus
nominaalne- rõhutab, et vormidel on noomenitele tüüpilisi omadusi
noomen e. käändsõna
noorgrammatism- saksa noorgarammatism oli 19. sajandi silmapaistvaim ajaloolise keeleteaduse koolkond. Noorgrammatikud pidasid eriti tähtsaks häälikulugu ja häälikumuutusi reguleerivate seaduste uurimist .
normatiivsed e. preskriptiivsed grammatikad - neis antakse reeglid ja juhised, millest tuleb korrektse keelekasutuse nimel kinni pidada.
nostraatiline hüpotees- selle järgi on algselt sugulased olnud altai, indoeuroopa , semi-hami, uurali keelkond, draviidi keeled, eskimo- aleuudi keeled ja ehk mõned muudki keelerühmad.
nullmorf- räägitakse siis, kui mingi morfeemivariant üldse ei realiseeru
objekt e. sihitis- see, millele tegevus on sihitud
objektkeel- üksikkeel, mis on uurimise objektiks
obstruendid- klusiilide, afrikaatide ja frikatiivide koondnimetus
onomatopoeetilise sõnad- mitmesuguseid hääli matkivad sõnad
ontogeneetiline- inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu kohane
osalause- liitlause koostisosade kohta kasutatav nimetus
palataal- konsonant, mis tekib keeleselja tõustes suulae suunas
palatalisatsioon e. peenendus
paradigma- selle moodustavad asendusseoses olevad elemendid
paradigmamall e. WP mall- seda tüüpi kirjeldus, kus sõnade muutumist on kirjeldatud kõigi paradigmasse kuuluvate vormide täieliku loendi esitamise teel
paradigmaatilised suhted e. asendatavus- e. rinnastussuhted
parafraas e. paralleelväljend (ümbersõnastus)
parole - kõne
partikkel e. muutumatu sõna
partitsiip e kesksõna
pidžin- algselt tähendas niisugust inglise keele lihtsustatud varianti , kus sõnad küll ingliskeelsed, aga neid ühendatakse hiina keele kombel muutmatul kujul. Sama nimetust on hiljem hakatud kasutama muudegi samalaadsete loomulikest keeltest sündinud ja struktuurilt lihtsustunud abikeelte kohta.
poolvokaal- nende puhul on kõnetraktis tekkiv müra tühine
polügeneesiteooria- selle järgi on keeled tekkinud paljudes kohtades eraldi, ükteisest sõltumatult
portmanteau- e. kohvermorf- need võetakse sageli appi siis, kui kirjeldatakse flektiivkeelte morfoloogiat. Kohvermorfide puhul tuleb eraldi otsustada, kuidas kirjeldada nende moodustamiseks tarvilikke morfoloogilisi operatsioone.
potentsiaalselt vaba morfeem- morfeem, mis võib esineda kas omaette või teiste morfeemidega liitunult
pragmaatika - keeleteaduse haru, mis uurib keelekasutuse ja olukordade ning kõnelejate vahelisi seoseid
predikaat e. öeldis
predikatiiv e. öeldistäide e. predikaatnoomen- ülesanne sama, mis predikaadil, see preditseerib midagi subjekti kohta
prefiks e. eesliide , käib tüvisõna ette
pre- japostpositsioonid e. adpositsioonid e. kaassõnad
presupositsioon- eeltingimused või oletused. See mida arvatakse olevat tõene või tuntud, kui lauset kasutatakse
primaarsed grammatilised kategooriad- peamised sõnaliigid: noomenid, verbid ja partklid
proadverb e. asemäärsõna
propositsioon - lause tuumosa, mis võimalikult lihtsalt väljendab kõne all olevat olukorda või suhet
prosoodilised e. suprasegmentaalsed tunnused- üle segmendipiiri ulatuvad tunnused
psühholingvistika- käsitleb keelt osana üksikisiku mõtlemisest ja käitumisest ning uurib, kuidas inimene õpib keelt ja moodustab oma mõistesüsteemi. See haru püüab välja selgitada mõtlemisprotsessi ja keele vahelisi seoseid ning teada saada, mis toimub keele kasutamisel inimese ajus. Psühholingvistika tähtsamaid objekte on lapse keelelise arengu uurimine, kuna üks kasutuskõlblik viis hankida teadmisi keelesüsteemi ehitusest ja toimimisest on just selle aste-astmelise kujunemise jälgimine.
pöörd- e. konversioonisuhe- sama suhet väljendatakse eri lekseemidega vastavalt sellele, kelle või missugusest vaatepunktist asja vaadatakse
rahvusvahelised abikeeled- keeled, mis on loodud eelkõige lootusega, et neist võiks saada universaalkeel, nt. esperanto
rakenduslingvistika- on püüdnud leida keeleõppimise ja- omandamise üldisi seaduspärasusi, uurides nt. neid vaheetappe, mida mööda saavutatakse kommunikatiivne kompetents e. suhtluspädevus − võime kasutada keelt nõutaval viisil õigetes olukordades.
reduktiivsed muutused e. vähendavad muutused. Nt kipuvad lihtsustuma keerulised häälikuühendid ja muutevormid, lühenema pikad või eriti sageli esinevad sõnad, eelkõige aga kaduma rõhutud lõpuhäälikud.
reduplikatsioon e. topeldamine, sõna või selle osa täielik või osaline kordamine.
redutseerumine e. lihtsustumine
referent- välismaailma olendid, esemed ja nähtused, mida keelelementidega tähistada võib
registrid e. stiiliteisendid
rekursiivsus- põhimõte, mille järgi sama reeglit võib üha uuesti rakendada
relatsioon - suhe
samasus - e. ekvatiivlause- koopula seob kaks noomenfraasi
seem - semantiline komponent
sekundaarsed grammatilised kategooriad- morfoloogilised muutmiskategooriad
semantika e. tähendusõpetus
semantiline informatsioon- kõneleja kasuta selle vahendamiseks sõnade kokkulepitud tähendusi
semantiline võrgustik e. semantiline ruum- selle sõlmpunktide vahel esinevad nii kokkukuuluvus- kui ka vastandussuhted
semantilised komponendid e. tähendustunnused, üldkehtivad tähenduse osafaktorid
semeem e. tähendussisu
semiootika e. märgiõpetus
seotud morfeem- selline morfeem, mis ei saa kunagi esineda iseseisva sõnavormina
sibilant - kui müratekitav ahtus on rennikujuline, nimetatakse frikatiivi sibilandiks e. sisihäälikuks
sonorandid- likviidade, nasaalide ja poolvokaalide ühisnimetus
sotsiolekt e. sotsiaalne murre- ühiskonna sotsiaalse diferentseerumisega seletuv teatava rühma keelekuju
sotsiolingvistika - uurib keele ja ühiskonna vahelisi mõju- ja sõltuvussuhteid. Selle haru põhimõtteks on, et keel või teatav keelevariant on rühma või kollektiivi tunnuseks: sama keelt kõnelevad inimesed kuuluvad mingil määral ühte. Sotsiolingvistika peamine uurimisobjekt on keele variatiivsus.
speetsies- määramatuse ja määratuse e. definiitsuse ja indefiniitsuse vastandus
spirant- frikatiive võidakse ka nii nimetada
standardteooria- generatiivse transformatsioonigrammtika enimtuntud versioon. See oli mitmes suhtes eesrindlik grammatikamudel. Sellega oli ka süntaksi tasandile toodud samasugune abstraktse invariantse põhivormi ja tegelikkuses esinevate variantide vastandus, mis oli Euroopa strukturalismis algusest peale põhiideeks olnud ja mida Praha fonoloogid olid edukalt rakendanud nii fonoloogia kui morfoloogia tasandil. Tähelepanuväärne uuendus oli seegi, et selles grammatikamudelis seoti reeglite abil üksteisega (vähemalt põhimõttena) tõepoolest kõik keele allsüsteemid häälikutasandi ja sõnavarani välja.
statistiline informatsioon- põhineb koodi märkide arvul ja nende esinemistõenäosusel
statistilised universaalid- sellised omadused, mille esinemine maailma keeltes on tõenäosem kui nende puudumine
strukturalism - selle rajaja oli Šveitsis sündinud Ferdinand de Saussure, kes sai noorgrammatilise hariduse, kuid pidas keele ajaloo kõrval vajalikuks ka sünkroonilist keeleuurimist. Strukturalismi põhiidee on selles, et keel on süsteem. Selle süsteemi osad on vähemalt kaudselt üksteisega seotud, süsteemi struktuuri seisukohast olulisimad on aga osadevahelised vastandused e. opositsioonid, mitte niivõrd see, mida need osad endast praktikas kujutavad.
subjekt e. alus
sufiks e. järel- e lõppliide- käib tüve järgi
sõltuvus- teatavasuunaline seotus . Lause juhtivaks liikmeks võib tunnistada verbi, mille omadustest sõltub ju kogu lause ülesehitus
sõnasemantika- uurib põhiliselt paradigmaatilisi tähendussuhteid e. keelelise mõistesüsteemi ehitust
sõne- iga üksik tekstis esinev sõnavorm
sõsarkeeled- üheealised tütarkeeled
sünkroonne käsitlus- puhtkaasaegne käsitlus
sünonüüm- samatähenduselised, erineva väljendusvormiga sõnad
süntagma- ühe tasandi elementide järjend
süntagmaatilised suhted e. seostamissuhted
süntaks e. lauseõpetus
süntaktilise süvastruktuuri kirjeldus- selle ülesandeks oli kujutada lause tähendust.
süsteemigrammatika- keelesüsteemi käsitletakse, kui kasutuselolevate ning osaliselt üksteisest sõltuvate valikuvõimaluste võrku, grammatikat aga kui keerulise lülitusskeemi sarnast valikumehhanismi.
taksonoomiline strukturalism e. ameerika pärisstrukturalism. Selle peaesindaja oli Leonard Bloomfield, kelle keeleteaduslik mõte rajanes psühholoogias biheivorismi nime all tuntud suunal. Taksonoomilise strukturalismi tunnusjooneks on antimentalism, eitav suhtumine keelelise intuitsiooni kasutamisse.
teine liigendus- foneemideks jaotamine
traditsiooniline grammatika- selle järgi liigitatakse sõnad noomeniteks, verbideks ja partikliteks, lause aga liigendatakse subjektiks, predikaadiks, objektiks jms.
traditsiooniline grammatikateooria- selle rajajaks peetakse Aristotelest, kes liigitas ka seni liigitamata lause osad, pannes sellega ühelt poolt aluse vormiõpetuses tarvilikule sõnaliikide klassifikatsioonile, teiselt poolt lauseõpetuses tarvilikele lauseliikmete kategooriatele.
transitiivlause- selle struktuur on NP + V + NP
tremulant e. värihäälik
tuletis e. tuletatud sõna
tõestustingimused- need tingimused, mille kehtimisel on lauses kirjeldatav olukord tõene
täiendavusseos (e. täiendjaotus) e. komplementaarne distributsioon- teineteise täiendamine
tüpoloogiline liigitus- liigituse aluseks on struktuuriomadused ning neis täheldatavad sarnasused ja erinevused. Ammust ajast on kesksel kohal muutmisõpetus.
tütarkeeled- algkeele järglased
tüvi(sõna)- võib tähistada ka ahela seda liiget, millest vaadeldav sõna on vahetult moodustunud
vaba morfeem- ei saa kunagi liituda teiste morfeemidega
vaba vaheldus- sama funktsiooni väljendamiseks saab kasutada rohkem kui üht elementi
valentsiteooria- seal on arvesse võetud nii lause semantiline põhistruktuur kui ka tegelikus pindlauses esinevad suhted.
velaar - suulae pehme tagaosa vastas asuv konsonant
verb e. tegusõna
vokaalharmoonia- soome keeles esinev nähtus, mille tõttu ei tohi samas lihtsõnas üheaegselt olla eesvokaale y, ä, ö ja tagavokaale u, a, o
võrdlev-ajalooline meetod- sündis päriselt alles 18. sajandi lõpul. Ungari jesuiit János Sajnovics tõestas sõna- ja vormivõrdluste varal saami ja ungari keele suguluse aastal 1770.
üldine markeeritusteooria- teooria fonoloogias. Lähteliige on lihtsam, üldisem ning kergemini õpitav. Liikmete vahel valitseb hierarhiline suhe, mille järgi markeeritud liikme olemasolu eeldab alati ka markeerimata liikme kuulumist süsteemi.
üldkeeleteadus- hõlmab keeleteaduse teooria ja metoodika. Tema uurimisobjektiks on põhimõtteliselt kõik maailma loomulikud keeled, keelte üldised struktuuripõhimõtted ning keeltevahelised erinevused. Ta selgitab, mis tasanditest ja koostisosadest keelesüsteemid koosnevad ja mis vahekorras nad omavahel on. Üldkeeleteadus sünteesib eri keelte uurimisel saadud tulemusi, otsides selleks mh universaale ja selgitades struktuuriomaduste vahelisi sõltuvusi.