Karpkalakasvatus 2014 (0)

Karpkalakasvatus
Priit  Päkk , DVM, PhD.
[email protected]
EMÜ , kalakasvatuse  osakond
Kujundus  Marje  Aid / Priit Päkk
Härjanurme kalakasvanduse vaade lennult – näha on erineva 
suurusega karpkalatiigid ja forellikasvatuse basseinid
2
3
Keskkonnatingimuste  suhtes vähenõudlik  karpkala  sobib hästi 
pidamiseks aia- ja talutiikides, suuremastaabilise intensiivkasvatuse 
jaoks on Eesti looduslikud  veed  soojalembesele karpkalale jahedad.
4
AASIA  
Amuuri   sasaan
Cyprinus carpio haematopterus (Temminck et Schlegel, 1846 )
Keha tüse, pikk, kaetud suurte soomustega. Seljauim pikk 
keskel lohuga. Seljauime ja anaaluime  esimene kiir 
konksjas ja “hammastega”. Kaks paari poiseid.Värvus 
pruunikasroheline. Kõhu ja rinnauimed punase tooniga.
5
Amuuri sasaan/ AMUR  WILD  CARP
Teada on migratsioon : kudemiseks, toitumiseks ja 
talvitumiseks. Talvitub  sügavamates veekogudes, ei toitu.
Paljuneb juunis ja juulis16 °С ( 18-20 °С). Koeb madalas 
vees, mari1,0-1,5 mm, kleepuv, valmimiseks 8-10 
ööpäeva.  Vastsed  toituvad planktonist. Suuremad toituvad 
suveperioodil hironomiididest, taimedest, molluskitest, 
lülijalgsetest. Poole aasta vanuselt 22 g / 11 cm; harva 
kasvavad üle 8 kg / 15 a. 
ХХ saj. Seitsmekümnendatel püüti 10 - 100 t ,1978 a püük 
keelati.
6
Eluviis looduses
Sobivamad  on seisva või  aeglase  vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, 
taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad.
Hoiavad  veepinna  lähedale.
Elavad ka kiirevoolulistes veekogudes ja mõõduka  soolsusega  (kuni 
5%0 ) rannikumeres. 
Soodsaim temperatuur 18-25 kraadi.
Noorjärgud toituvad planktonist, hiljem põhjaloomastik ja veetaimed. 
“Künnavad põhja”. Piiravad veetaimestiku kasvu. Teatud oludes 
söövad  vastseid  ja noorkalu. Looduslikul  toidul  võib võib juurdekasv 
olla 50 – 150 kg ha veepinna kohta. Noorjärkude vaenlased on teised 
kalad .
Suguküpsus saabub 4-5 aastaselt üle 2500 g raskustena. Eestis koeb 
mai lõpus juunu algul.
Eluiga 35-40 aastat.Vanim on elanud 47 aastaseks. Suurim eestist 
püütud karpkala kaalus 18,4 kg Lohja  järvest .
7
KARPKALA
Nõuded keskkonnale:
Temperatuur: taluvuse piirid 00 - 350, kasvu jaoks
optimaalne üle 200,
alla 150 toitumise aktiivsus madal.
Paljunemiseks sobiv üle 200, 17 - 180 juures on võimalik
saada järglasi indutseeritud kudemisega.
Hapnikuvajadus  - 2 - 3 mg/l talutav; 3 - 4 mg/l on vajalik
kasvu jaoks.
Soolsus
talub meie rannikumere soolsust, esineb
Väinameres.
Vähetundlik stressi suhtes
kohastunud käsitlemisega
inimese poolt.
Väldib edukalt püüniseid. Talub hästi ka
sogast, kõrge toitelisusega vett
8
9
10
Bioloogia , süstemaatika ja levik maailmas
Tiikides kasvatatav karpkala Cyprinus carpio (ingl. common carp, sks.
karpfen, sm. karppi, aga  tsehhi  k. kapr). on ulukkarpkala  e. sasaani 
kodustatud vorm.
Kodustati  Euroopas ja Hiinas sõltumatult umbes 2000 aastat tagasi.
Euroopa ja Kaug-Ida alamliigid, nende ristamisel tekib  heteroos .
Kalatõud.
Peegelkarpkala pole liik ega  tõug  vaid kahe geeni S ja N muutlikkusest
(alleelide S või s, N või n kombinatsioonidest) põhjustatud  fenotüüp .
“Koi” on  Jaapanis   aretatud  värviline dekoratiiv/ilukarpkala.
Karpkalu on  viidud  paljudesse maailma maadessse, kuid tihti on neist
kujunenud prügikalad, keda kasvatamise asemel hävitatakse (Ameerikas,
Austraalias).
11
Karpkala looduslik levila on kahes osas –Euroopas
ja 
Kaug-Idas. Kodustamine toimus
sõltumatult 
Kesk-Euroopas ( Doonau
jõgikond) ja Hiinas
Karpkala alamliikide looduslik levila. 
a –
Cyprinus carpio carpio;
b –
Cyprinus carpio haematopterus; 
c –
Cyprinus carpio viridiviolaceus
12
Sasaan e.ulukkarpkala 
on tiigikarpkala 
looduslik eellane
Karpkala on maailma  
vanim kodustatud kala
Soomuskarp
Peegelkarp
13
KODUSTAMINE
Kodustamise, valiku ja aretustöö 
tulemusel on kasvatataval 
tiigikarpkalal
suurem suu,
pikenenud  sooltoru , parem 
sööda  omastamine  ja 
kasvukiirus, 
kehakuju  on muutunud 
kõrgemaks ja lamedamaks ning 
esinevad erineva soomuskatte 
tüübiga vormid ( soomus  ja 
peegelkarpkalad)
14
Karpkala on introdutseeritud paljudesse maailma maadesse 
toidukalana kasvatamiseks.
Mõnes piirkonnas, näiteks Suurbritannias ja Põhjamaades, hinnatakse 
karpkala vaid harrastuspüügi objektina.
Põhja-Ameerikas ja Austraalias aga suhtutakse temasse kui tüütusse 
võõrliiki, mida tuleb hävitada. Karpkalu mürgitatakse ja maetakse 
maha, et tühjendada neist veekogud ja vabastada pind kohalikele 
liikidele.
15
Karpkalatoodang 2009.a (FAO andmetel)
Ukraina
Ülej. maad
1%
23%
Indoneesia
Vene Föder.
8%
2%
Hiina
76%
16
HIINA
17
18
Perspektiivne on veekogude primaarproduktsiooni tarbiv 
vesiviljelus. Maailmas ongi toodangu mahult.
Tähtsaimad  kasvatatavad liigid nn taimtoidulised kalad, 
keda inglise keeles tuntakse hiinakarpidena ( Chinese  
carps) –  valgeamuur  (Grass carp), jämepea (Bighead 
carp) ja  pakslaup  (Silver carp).
Valgeamuur sööb kõrgemat veetaimestikku, pakslaup
fütoplanktonit (mikrovetikaid) ja  jämepea, zooplanktonit. 
Polükultuuris, ühes  tiigis  koos kasvades ei konkureeri nad 
omavahel toidu pärast ja annavad  kolm “saaki samalt
põllult”. Need kalad on tänapäeva vesiviljeluse toodangus 
esikohal. Hiinas aga lisatakse samadesse tiikidesse veel 
röövtoidulist mustamuuri, karpkala jt kalu ning saadakse 
veelgi keerulisem polükultuuri kooslus.
19
20
21
22
23
24
25
Invasiivne  lendav pakslaup
26
EUROOPA
Juba antiikajal tõid roomlased karpkala Doonau jõgikonnast Itaaliasse ja 
pidasid  teda koos teiste kaladega kalatiikides. 
Tootlik  karpkalakasvatus tiikides sai aga alguse Kesk Euroopast, praeguse 
Tšehhimaa ja Lõuna-Saksamaa aladelt. Euroopa tiigikalakasvatuse
traditsioonid pärinevad keskajast, kui  religioon  nägi teatud aegadel ette 
paastumise.
Euroopa suurimad karpkalatootjad on Poola, Tšehhimaa, Saksamaa, Ungari ja 
Prantsusmaa. 
Kesk-Euroopas, eriti Tšehhimaal on karpkala traditsiooniline jõulukala.
Detailsemad reproduktsioonifosioloogia (endikrinoloogia) uuringud algasid 
1930 – indutseeritud ovulatsioon hüpofüüsi kasutamisel ( eksogeenne  
gonadotropiin).  Karbamiidi kasutamine marja töötlemiseks.
27
28
tuh. tonni
Karpkalatoodang 2007.a. (FAO andmetel)
20
18
16
14
12
10
8
6
4
2
0
aa
aa
Poola
ngari
Tsehhi
Israel
Jaapan
U
Leedu
Saksam
Valgevene
Bulgaaria
Läti
Prantsusm
Eesti toodang 2007.a. oli 28 tonni, 2008.a. 70 tonni
29
Karpkala toodang 1985-2009
tuh. tonni
 (FAO andmetel)
30
25
20
Tsehhoslov.
Poola
Tsehhi
15
Saksamaa
10
Ungari
5
Prantsusmaa
0
1985 1986 1987 1988 1989 1990 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009
30
EESTI
Intensiivsel karpkalakasvatusel on Eesti
looduslikes tingimustes raske olla 
konkurentsivõimeline.
Jaheda  kliima tõttu on karpkala kasvuks sobiv 
aastaaeg  lühike 
(15-25 kraadi mai-september) ja pika 
tootmistsükli  tõttu kujuneb karpkala hind 
võrreldes turul konkureerivate teiste sarnaste 
kalatoodetega (näiteks Peipsist püütud  latikas ) 
liiga kõrgeks.
Alternatiivne võimalus oleks kasutada
elektrijaamade ja tehaste jääksoojust
(seadmete jahutusvett), et pikendada karpkala
kasvuperioodi ja intensiivistada tootmist.
31
EESTI KARPKALA
Eestisse toodi karpkala esmakordselt 1893.a. tänapäeva Lätist
(Kuramaalt) Kazdangast. Eesti looduslikes vetes on 
paljunemine  haruldane  (Lohja järves, Matsalus, Peipsis, 
Elistvere järves). Eestis püütakse 10-18 kg kaaluvaid 
karpkalu. Eesti toodang on ametlikult ca 70 tonni, kuid 
palju on hobikalakasvatajaid.
32
EESTI
Alates 1966. a introdutseeriti Venemaalt Leningradi 
oblastist  mitmel korral ropša karpkala – euroopa karpkala 
ja amuuri sasaani hübriidist aretatud jahedasse kliimasse 
sobivat  karpkalatõugu. Selle  tõu  kasulike omaduste (kiire 
kasv esimesel  eluaastal , kõrge elulisus ja talvekindlus) 
tõttu ristati siin ropša karpkalu kohalike tõugude 
karpkaladega. 
1977. ja 1995. a toodi Eestisse saksa peegelkarpkala. 
Väheste soomuste, kõrge keha ja hea kasvu tõttu on teda 
kasvatatud  Eestis nii puhaskultuurina kui ka erinevates 
ristandkombinatsioonides teiste vormidega.
33
EESTI
Eestis on suuremaid  karpkalakasvandusi 5, väiksemaid, 
nn hobikalakasvatajaid, kes peavad karpkala oma 
lõbuks väikestes tiikides, võib olla isegi kuni 500. 
Eesti Statistikaameti andmeil on kutseliste kasvanduste 
aastane karpkalatoodang ligikaudu 70 tonni. 
Kogutoodang, arvestades ka väikekalakasvatajate 
kasvatatud kala, võiks ulatuda 80–200 tonni piiresse.
34
Eesti karpkalakasvandused  2009
 
Härjanurme
Ilmatsalu
Haaslava
Kuldre
- 
35
Soomuskarpkala
36
Peegelkarpkala koos teiste tiigis esinevate kaladega
37
38
SOOMUSKATTE VARIEERUVUS HAJUSPEEGELKARPKALAL 
(ssnn)
Soomuskatte  pärilikkus :
1. Soomus x soomus:
100% soomus
75% soomus + 25% hajuspeegel
2. Soomus x hajuspeegel:
100% soomus
50% soomus + 50% hajuspeegel
3. Hajuspeegel x hajuspeegel:
100% hajuspeegel
39
Värvilised dekoratiivkarpkalad “koid”
40
Koid Tai Kuningriigist tooduna  EMÜ 
kalakasvatuse  osakonnas
41
Koi Ilmatsalu kalakasvanduses
42
Suve- ja talveperioodil on karpkala nõuded 
vee kvaliteedi suhtes osaliselt erinevad.
Tabel 
Karpkalakasvatuseks sobiva vee kvaliteedinäitajad
Näitaja,  mõõtühik  
Kasvuperiood 
Talvitusperiood
Temperatuur °C 
18–25 
0,5–4
pH 
7–8 
7–8
Hapnik mg/l 
5–10 
5–10
Fosfaadid mg/l 
0–0,4 
0–0,2
Ammoonium  mg N/l 
0–0,5 
0–0,5
Nitraadid mg N/l 
0,2–1,0 
0,2–1,0
Üldraud mg/l 
1–2 
alla 0,8
Hõljuvained mg/l 
alla 25 
alla 10
BHT5 mg O2/l
alla 9,0 
alla 5,0
Väävelvesinik mg/l 
0 
0
Karpkala on keskkonnatingimuste suhtes üks kõige kohanemisvõimelisemaid 
kalaliike  ja talub  lühiajaliselt  ka väga suuri kõrvalekaldeid neist näitajatest. 
Näiteks hapnikusisaldusetaluvuse  alampiir  on tal 2,5 mg/l,  letaalne  0,8 mg/l, 
temperatuuri alampiir 0,1 °C, ülempiir 35 °C ja letaalne 38 °C.
43
Karpkalakasvanduse ülesehitus
PIDAMINE
Pidamisviisid:
1. Hobikasvatus
Ekstensiivne - looduslikes tiikides ilma täiendava söötmiseta,
madalal asustustihedusel (300 tk/ha), toodang 100 - 150 kg/ha;
2.Tootmine
Intensiivne
tiigikasvatus
lisasöötmisega,
kõrgemad
asustustihedused,  kaubakala  toodang 500 - 1000 kg/ha;
Intensiivne basseini- ja sumbakasvatus - täielikult kunstlikul toidul, kõrge
austustihedus, toodang 50 - 100 kg/m3. Praegu Eesti pole.
3.Kaubakala tootmine teisel-kolmandal kasvusuvel
Karpkala nuumamiseks sobivad lihtsad tühjendatavad  tiigid  ja veehoidlad, 
kus  asustustihedus  ja toodang sõltuvad sellest, mida ja kui palju söödetakse.
45
Karpkala kasvatatakse suurtes tiikides
46
Karpkalakasvanduse veetarve
Karpkalakasvanduse veetarve sõltub  tiikide  kasutamise 
otstarbest, kalade asustus tihedusest ja vee kvaliteedist.
Kolmesuvise, umbes kilose kaubakarpkala suviseks tiigis 
pidamisekson ühe kala kohta vaja 10–20 m3 vett. 
Veetaseme säilitamiseks (veekadu tiikidest toimub
aurumise  või  filtratsiooni  kaudu) peetakse vajalikuks vee 
juurdevoolu 0,5–1 l/sek.
Läbivooluta tiikides peaks  kaladele  sobiva keskkonna 
loomiseks vee sügavus olema 1,5–2 m, et veetaseme 
langus veevaesel perioodil neid ei ohustaks. 
Talvitustiikides, kus kalade asustus on väga tihe, on 
veetarve ka palju suurem. 
47
Tiigid täiesüsteemilises 
karpkalakasvanduses.
Täiesüsteemilises
kalakasvanduses
kasvatatakse
kõikki
vanuserühmi
sugukalad,
noorkalad,
kaubakalad , asenduskalad.
Kalakasvatuseks rajatud tiigid on loodusliku põhja ja
mullast
(kruusast,
liivast )
tammidega
veest
tühjendatavad rajatised, kus vee läbivoolu ja taseme
hoiab regulaator.
Eestis on kaks täiesüsteemilist karpkalakasvandust –
Ilmatsalu ja Haaslava.
48
Tiigid täiesüsteemilises 
karpkalakasvanduses.
Noorkalatiigid, kuhu asustatakse kalavastsed ja 
kasvatatakse  ühesuvisteks on   väiksemad ja  
madalamad (1-2 ha, 0,5 m).
Kasvutiigid suuremad (5-25 ha) ja sügavamad  (1 
- 2 m). Kasutatakse ka eraldi sugukalatiike, mis on 
vahepealse suurusega. 
Talvitustiigid on pikad,  kitsad  (pikkuse- laiuse  suhe 
10:2) ja  sügavad   (2-3 m). 
49
Veevarustus
Eelistatum  on isevoolne veevarustus – vesi 
peatiigist.
Sõltumatu  veevarustuse  korral on tiikide veega 
varustamiseks rajatud eraldi veehaarde kanalid.
Sõltuva veevarustuse puhul  läbib tiike  jõesäng  
või on tiigid rajatud  jõesängi kõrvale. Tiigid 
asuvad järjestikku ning nende täitmist ja 
tühjendamist ei saa eraldi korraldada.
Pumpamisel varustatakse tiike jõest või järvest 
veega täielikult või vajadusel.
50
Täiesüsteemne  kasvandus
Täiesüsteemses kasvanduses on tavaliselt sugukalatiigid sugu- ja 
asenduskalade
suviseks pidamiseks, 
I järgu kasvutiigid kalade kasvatamiseks sama suvisteks, 
II järgu kasvutiigid kahesuvise kala kasvatamiseks, 
tootmistiigid kauba kala (kolmesuvise kala) kasvatamiseks ning 
talvitustiigid sugu- ja asendus kalade, samasuviste ja kahesuviste
kalade talvitamiseks. 
Juhul kui kasvandus toob korduvalt sisse asustusmaterjali teistest
riikidest ja kasvandustest, on vaja pidada ka sõltumatu veevarustusega 
karantiinitiike, kus sissetoodud kalu hoitakse seni, kuni on selge, et 
pole kaasa toodud nakkushaigusi.
Erinevate tiikide osatähtsus täiesüsteemses kasvanduses, kus 
kasvatatakse asustuskalu ainult oma tarbeks
51
52
Erinevate karpkalatiikide osatähtsus (% üldpindalast) 
kolmesuvise kasvutsükli puhul
Tiigi kategooria 
% üldpindalast
Sugu-, asenduskalade tiik
2–3
I järgu kasvutiik 
8–10
II järgu kasvutiik 
20–25
Tootmistiik 
60
Talvitustiigid 
5
Sugu- ja asenduskalade tiigid on ehituselt  tavalised  kasvutiigid. 
Nende suuruse ja arvu määrab sugukarja suurus.  Soovitav  on 
sugu- ja asenduskalu pidada eraldi tiikides. Paljundusperioodil 
peab olema võimalik hoida emaseid ja  isaseid  sugukalu eraldi 
tiikides.
53
Kasvutiigid
I järgu kasvutiigid on mõeldud kalade 
kasvatamiseks vastsest kuni samasuviseni.
Soovitavalt võiks need tiigid olla 1–1,2 m 
sügavused, kuni 1 ha suurused ja kiiresti 
veegatäidetavad-tühjendatavad.
54
Kasvutiigid ja tootmistiigid
II järgu kasvutiigid ja tootmistiigid on 
eelmistega sarnased, kuid suuremad. 
Pool intensiivse kalakasvatuse puhul on 
kalade väljapüügi optimaalseks
korraldamiseks sobivad kuni 30 ha 
pindalaga 1,5–2 m sügavused tiigid
55
56
Karpkalatiigi tamm Ilmatsalus
57
58
Munk
59
Karpkala kasvutiik
60
Väike karpkalatiik Haaslaval –
hobikasvatajale  paraja  tiigi näide
61
Harvest
62
Tühi karpkalatiik sügisel Ilmatsalus
63
64
Sugukarpkalad tühjendatud tiigi väljavoolu ees 
kevadel - enne valimist paljundamiseks
65
66
Talvitustiigid
Talvitustiigid on väikesed, 0,1–1 ha suurused ja 
pikliku kujuga (laiuse ja pikkuse suhe1 : 5–1 : 8), 
kuid kasvutiikidest sügavamad. 
Suuremates  tiikides saab küll kalu talvitada, kuid 
veevahetuse reguleerimine ja kalade talvitumise 
jälgimine on raskendatud.
Talvitustiigid peaks olema rajatud 
mineraalpinnasele.
67
Karpkala talvitustiik kevadel pärast tühjendamist.
Kogumiskraavid – pea- ja külgmised (haru-)  kraavid  moodustavad 
võrgustiku , mis peale vee ärajuhtimise aitavad koguda väljavoolule ka kalad. 
Peakraav asub tavaliselt tiigi keskel ja peaks olema 1 m lai ja 0,3–0,5 m sügav.
68
Betoonbasseinid 
Kasutatakse kala müügieelseks ajutiseks 
hoidmiseks või talvitamiseks. 
Piisava veevahetuse korral võib 
asustustihedus talvitamisel olla kuni 200 
kg/kuupmeetris.
69
70
Sumbad
Vastsete  või suurema asustusmaterjali 
lühiajaliseks hoidmiseks.
Teras või puitraamile tõmmatud kapronvõrgust.
Kasvusumpasid kasutati Eestis vaid 
soojuselektrijaamade  soojas  heitvees karpkala 
kasvatamiseks 1980nendatel aastatel.
71
Sumbapontoonid Eesti SEJ juures, kasutati 
karpkala tootmiseks,  praeguseks  vanarauaks 
lõigatud
72
Karpkalakasvatuse  tsükkel
Karpkalakasvatuse tsükkel
Karpkalakasvatuse tsükkel algab kevadel, mais-juunis 
sugukaladelt järglaste saamise ja nende tiikidesse
asustamisega. 
Tsükkel jaguneb kasvuperioodideks ja talvitamisteks.
Kasvuperiood, mil kala viibib kasvutiigis, toitub 
intensiivselt ja võtab kaalus juurde, kestab Eesti oludes 
150–180 päeva. Ülejäänud osa aastast, 180–210 päeva, on 
karpkala talvitustiigis või hoidlas, kus ta ei toitu ja oluliselt 
juurde ei kasva, pigem kõhnub, kattes  energeetilised 
vajadused varuainete arvel.
74
Karpkalakasvatuse  tsükkel  Eestis
(intensiivne  tiigikasvatus)
Vanus,  
Töö etapp 
Aeg 
Asustus-
Ellujäämus  
Kaal 
Toodang 
grupp 
tihedus 
% 
g 
kg/ha 
 
eelmisest 
staadiumist 
Vastsed 
Asustamine  
Juuni 
30-50 
 
 
 
 
tiikidesse 
tuh.tk/ha 
 
0+ 
Väljapüük 
Sept. 
 
40 
25-30 
500-700 
 
 
(vastsetest) 
 
 
Talvitus 
Okt.-apr. 
300-350 
 
 
 
 
tuh.tk/ha 
 
1 
Asust. 
Apr. 
2-3 
65-70 
 
 
 
tiikidesse 
tuh.tk/ha 
 
1+ 
Väljapüük 
 
 
 
 
 
 
 
Sept. 
75-80 
250-400 
600-700 
 
 
Talvitus 
Okt.-apr. 
15-20 
 
 
 
 
(tonni/ha) 
 
2 
Asust. 
 
1 
 
 
 
 
tiikidesse 
Apr. 
tuh.tk/ha 
90 
 
2+ 
Väljapüük 
Sept. 
 
90-95 
1000-1500 
900-1000 
 
 
 
Remont- 
Suvine  
 
300-500 
 
 
 
kalad 
pidamine 
tk/ha 
 
tiikides 
Sugu- 
Suvine 
 
130-330 
 
 
 
kalad 
pidamine 
tk/ha 
tiikides 
 
75
 
Kaost langeb 1. aastale  87 %,   2.-3. aastale 13 %, valdav osa kaost toimub suveperioodil
Paljundamine
Karpkala  sugukala
77
VÄLIMUS
Kõrge keha ei ole seotud suure kasvukiirusega. Samaväärsetes 
tingimustes  kasvatamisel  on aga peegelkarpkala kõrgema  kehaga  ja 
tüsedam kui soomuskarpkala. 
Eksterjööri hindamiseks kasutatakse tüseduse ja kehakõrguse 
suhtnäitajaid e indekseid. 
Fultoni tüsedusindeks näitab kala suhtelist massi tema
standardpikkuse kohta ja arvutatakse valemi F = Tw × 100/ Sl3 järgi, 
kus Tw on kala mass  grammides  ja Sl kala standardpikkus 
sentimeetrites). 
Kehakõrguse indeks on kala keha suurima kõrguse (H) ja
standardpikkuse suhe (H/Sl %). 
Samasuvise kala  tüsedus  peaks olema vähemalt 3,0. 
Esimesel kolmel eluaastal on soomuskarpkala tüsedus indeks 2,9–3,3, 
peegelkarpkalal kuni 4,0. 
Sugukalade tüsedust mõjutavad kala sugu ja tõug.
78
79
Sugukalade valik
Paljundamiseks valitakse tõu, vanuse, 
viljakuse jt näitajate alusel.
Koostatakse ristamisplaan mis peaks valmis 
olema enne sugukalade väljapüüki.
Helmeskate isastel 
võrdle hõbekokre 
ja karpkala
80
Valik vanuse järgi
Sugukalade optimaalne iga on 7.-12. 
eluaasta  vahemikus, kuigi suguküpsus 
saabub emastel juba nelja-viieaastaselt ja 
isaskaladel aasta võrra varem. 
Esmaskudejate marja ja niiska ei kasutata 
selle madala kvaliteedi tõttu.
81
Valik massi järgi
Sugukala mass on tugevas positiivses 
korrelatsioonis viljakusega. Eelistatumad on siiski 
kuni 6 kg raskused kalad, sest nendega on marja ja 
niisa  võtmisel kergem ümber käia.
Karpkala praeguse tootmismahujuures piisaks 
kümnest emasest sugukalast, et rahuldada kogu 
Eesti asustusmaterjali vajadus.
82
Looduslikud tingimused
Karpkala vajab marja küpsemiseks 
1. jaanuarist arvetades vähemalt 1000 kraadpäeva 
soojushulka.
Enne marja võtmist peaksid kalad olema 10-14 
päeva temperatuuril üle 15 kraadi.
Paljundamise optimaalne aeg on 20. mai kuni 5. 
juuni vahel. 
Eestis koeb karpkala mai lõpul või juuni algul.
83
84
PALJUNDAMINE
(ekstensiivmeetod)
Karpkala 
saab paljundada 
ka sel viisil, 
et lastakse 
suurtel  kaladel  
tiigis kudeda 
85
Madalas, hästi läbi soojenenud ja taimestikurikkas veekogus
võib karpkala kudemist tihti jälgida. Üldjuhul ei jää aga looduses koetud 
marjast kasvanud  järglased  ellu. Järelkasvu on leitud vaid veekogudest, 
kus puuduvad röövkalad.
86
Sugukalade sumbad
87
KUDEMISMATID
88
Indutseeritud  paljundamine
Algab sugukalade väljapüügiga tiikidest, sorteerimise ja 
kontrolliga  haudemajas. 
Kaks põhimõttelist erinevust forellikasvatusest
Hüpofüüsi suspensiooni süstimine kudemise ajastamiseks 
ja kvaliteedi kindlustamiseks. 
Hüpofüüs  võetakse järvedest püütud suurtelt latikatelt, see 
nääre  sisaldab  suguhormoone , mis stimuleerivad ja 
sünkroniseerivad suguproduktide küpsemist.
Marja ja niisa lüpsmine, viljastamine koos marja 
kleepuvuse eemaldamisega
(vee asemel lisatakse piima või soola ja karbamiidi lahust 
ning marja töödeldakse pärast tanniiniga). 
89
90
Paljundamine
•
Karpkala on väga viljakas
- Eesti rekord on 1,45 miljonit
marjatera  emaskalalt, tavaliselt saadakse 50 - 180 tuh. marjatera
emaskala  kaalu 1 kg kohta, keskmiselt 450 tuh. marjatera
emaskalalt.  Marjaterad  on väikesed - kaal 1-1.5 mg, läbimõõt 1.5
mm. Kalakasvandusele vajalik sugukalade arv on seetõttu väike -
100 tonni turukala saamiseks on vaja 5 ema- ja 10 isakala.
Suguküpseks saavad 4 - 5 aastaselt, optimaalne vanus on 6 - 8
aastat, kaal seejuures 3 - 5 kg. Vanim sugukala oli Ilmatsalus 15 a.,
suurim 9.5 kg.
•
Paljundamine toimub mai lõpus - juuni alguses, kui veetemp. on
18 - 200 ja tõuseb.
•
Looduslik  kudemine  on võimalik kuid tootmise jaoks sobimatu
91
Sugukalade edukas paljundamine sõltub eelneva suve 
pidamistingimustest. Nad vajavad optimaalset  tihedust  (olenevalt 
vanusest  600–400 isendit ha kohta). 
Karpkala on portsjonkudeja, kes võib suve jooksul mitu korda kudeda. 
Seetõttu kujuneb sugukalade tiigis arvukas looduslikust kudest 
tekkinud maimude põlvkond, mis halvendab sugukalade 
pidamistingimusi.
Selle vältimiseks võib sugukalatiiki asustada  haugi  (vastsed või 
aastased kalad), kes hävitavad korduv  kudemisel  tekkinud  maimud .
Suurim on optimaalses eas (6–10aastaste) kalade juurdekasv (emastel 
keskmiselt 418–632 g, isastel 390–580 g suve jooksul)
92
Sugukalade väljapüük
Väljapüügiga ei tohi viivitada, sest sugukalade pikaajalisel 
hoidmisel talvitustiikides kudemise ootel jäävad 
emaskalade  gonaadid  juuni alguseks III–IV 
arenguastmesse ja küpsuskoefitsient (gonaadide massi ja 
kala kehamassi suhe) on 1,7–14,5%.
Viljastumiseks ja normaalseks arenguks sobivat marja 
annavad emaskalad alles siis, kui keskmine 
küpsuskoefitsient on 28,5%. 
Väljapüügil eraldatakse emas- ja isaskalad ningasustatakse 
eraldi tiikidesse, et ära hoida nn metsikut kudemist. 
Soovitav on isegi isas- ja emaskalad talvitada eraldi 
tiikides (Soe märts aprilli algus)
93
94
Hormonaalne stimuleerimine
Pärast väljapüüki paigutatakse kalad lahtiselt või võrkkotis 
haudemaja basseini, tiiki või tiiki sumpa.
Suguproduktide saamiseks stimuleeritakse kalu 
hormonaalselt – hüpofüüsi e ajuripatsisuspensiooniga. 
Sisesekretsiooninääre hüpofüüs toodab lisaks teistele 
hormoonidele ka gonadotropiine. Kasutatakse ka 
sünteetilisi analooge, kuid eestis vastav praktika puudub.  
Kasutatakse  latika  hüpofüüsi (karpkala, säinas, teised 
kaplased) mis eraldatakse varakevadel.
Manustatakse ka gonadotropiini sünteetilisi analooge, kuid 
Eestisvastav praktika veel puudub.
95
AJU JA HÜPOFÜÜSI ASEND LATIKA KOLJUS
96
KOLJU  AVAMINE JA HÜPOFÜÜSI ERALDAMINE
Hüpofüüsi atsetoonimine:   
Hüpofüüsi maht:  atsetooni  maht = 1 : 10-15
Töötlemisaeg: 12 tundi + 6 – 8 tundi
97
Kuivatada, kaaluda, õhukindlalt probiiri, aktiivsus säilib 5 – 6 aastat                        
98
Hüpofüüsi ettevalmistamine
Veetustatakse  puhtas  atsetoonis ja 
kuivatatakse.  Selliselt  võib säilitada mitu 
aastat. 
Süstimiseks kaalutakse vajalik kogus 
kuivatatud hüpofüüsi, hõõrutakse  uhmris  
pulbriks ja lahustatakse kas füsioloogilises 
lahuses, destilleeritud vees või 0,5% 
novokaiinis.
99
Süstitav kogus
Emaskalale süstitav  doos  on 3 mg 1 kg kehamassi 
kohta. Marja ühtlasemaks valmim  iseks  tuleb 
hüpofüüsi kogus süstida kahes  järgus . 
Eelsüst 1/5 ja 12 tunni järel põhisüst 4/5 kogudoosist 
(marja saab võtta  17 kraadi juures 8-14 tunnu 
möödudes )
Isaskalu süstitakse 1x, arvestusega 1,5 mg hüpofüüsi 
1 kg kehamassi kohta. Soovitav on isaskalu 
süstida 20-24 tundi enne niisavõtmist.
100
Isase (vasakul)
ja emase (paremal) 
karpkala 
välised erinevused.
Karpkala 
sugulise küpsemise 
stimuleerimiseks kasutatakse 
suguküpse kala hüpofüüsi 
ekstrakti süstimist. Hüpofüüs
sisaldab vajalikke 
hormoone 
101
Marja ja niisa lüpsmine
Karpkala mari on rohekas või rohekas-
kollane.
Marja lüpstakse siis, kui see voolab vabalt 
või kergel vajutamisel kala kõhule. Kalu 
tuleb enne uinitada, kasutades MS222 
anesteetikumi (kontsentratsioon 100 mg/l).
102
Emaskala marja lüpsmine
103
Marja viljastamine
Kasutatakse mitme isaskala niisa segu.
Niisk ja mari segatakse kuiva linnusulega 
nig valatakse pidevalt segades kleepuvust 
eemaldavasse lahusesse.
104
105
Kleepuvuse eemaldamine
Lahustest on eelistatumad 30 g karbamiidi ja 40 g 
keedusoola 10 l vee kohta.
Viljastamisetapil  lisatakse 1 osa marja kohta 0,5 osa 
lahust, 2-3 minuti pärast segatakse ja kui mari hakkab 
paisuma , lisatakse vähehaaval lahust juurde, pidevalt 
segades.
Töötlemise aeg 20-25 min. Misjärel jäetakse seisma 1 
tunniks. Seejärel lisatakse tanniinilahus (15 g tanniini 10 l 
vee kohta) ning hoitakse 10 sek.
Töödeldud mari oestakse  veega ja pannakse inkubeeruma.
Marja kleepuvuse eemaldamiseks võib karbamiidi 
asendada 1 l täispiimaga. Sel juhul võib ära jätta ka 
tanniini kasutamine.
106
Viljastumine  vees
107
Marja küpsemine
Alla 19 kraadisel t-l annab 90-100% 
süstitud kaladest marja ja puudub trombi 
oht.
Kõrgemal t-l tekib trombioht (põhjuseks 
võib olla ka O2 puudus.
108
Weissi pudelid, vertikaalsete 
haudeaparaatide tüüp
109
110
111
MARJA VALAMINE HAUDEAPARAATI
7 l aparaati 2-2,5 l marja (500-600 g, 300-375 tuh.), vee läbivool 1,5-3,0 l/min.
Marja arenguks optimaalne veetemp. 20-240, 
112
alampiir 10-120,   ülempiir  26-280
Weissi pudelid -
karpkala marja
hautamine  Ilmatsalu 
kalakasvanduses
113
SURNUD MARJA EEMALDAMINE SIFOONIGA
114
VASTSETE 
KOORUTAMINE
115
116
Karpkala vastsed
kinnituvad pärast
koorumist  kadaka-
okstele, mida pannakse
sumpadesse
117
Areng
Pärast koorumist eelvastne,  vastne  ja maim.
Eelvastseperiood lõpeb rebukoti imendumise ja 
välistoidule üleminekuga.
Vastseperiood algab soomuskatte tekkimisega ja 
uimede väljakujunemisega.  Tekkima  hakkab 
soomuskate 14. – 16. elupäeval (pikkus 18 mm) 
ning kujuneb välja 22-25 mm  pikkuses .
118
119
Karpkalavastsed on tõusnud  ujuma
120
VASTSETE 
TRANSPORT
Pikaajaline 
polüetüleenkottides
(2500-3000 tk/l)
Alla 2 tunni puhul 
10-15 tuh. tk/l
121
VASTSETE  TRANSPORT
Lühiajaline ( 1600-2000 tk/l)
122
Asustamine
Varakevadisel asustamisel ei tohi 
transpordiks  kasutatud vee ja asustatava 
veekogu temperatuuride vahe olla üle 2-3 
kraadi. 
Vastsed asustada hajutatult tiigivette 
suuremad võib ühes kohas.
123
Asustustihedus
Kalade arv pinnaühiku kohta. Sõltub kalade vanusest ja 
kasvatamise intensiivsusest.
Samasuviste kasvatamiseks kuni 1 ha suurused ja 
keskmiselt 1,1-1,2 m sügavused tiigid. Asustustihedus 
kevadel 30 000 – 50 000 tk/ha vastseid. Tiigid täidetakse 
veega paar päeva enne vastsete tiiki toomist. Väetada. 
Tõkestada röövkalade sisse sattumist.
Kahe- ja kolmesuviste kalade kasvatamiseks sobivad 
suuremad tiigid, sügavus 1,5-1,6 m.  Asustatakse 25-35 g 
nii kiiresti kui võimalik, et saaksid esimesel võimalusel 
pärast talvitumist toituma hakata. Asustustihedus 1+ 2000-
3000 tk ha. 2+ 600-1000 tk/ha.
124
Söötmine
Karpkalade  söödad
Maimuperioodil looduslik  sööt
kuni 100 g-ni täisväärtuslik jõusööt.
Vanematele (1+ ja 2+) sobivad peaaegu 
kõik  teraviljad  (nisu,  oder  ja mais) , 
loodusliku söödabaasi  eeldusel .
126
Söötmine ja kasv
Karpkala toidu võivad olenevalt pidamisviisist
moodustada
1.Tiigi looduslik  toidubaas  – peamiselt
selgrootud  põhjaloomad
2.Teravili (nisu, oder, mais). 
3. Granuleeritud jõusööt
127
Söödakoefitsient
Iseloomustab sööda kulu kala  juurdekasvu  ühikule 
(hinnatakse kg-des 1 kg juurdekasvu kohta).
On söödati erinev.
Teravilja söödakoef. 4-5, maisil 4, jõusöödal 1-2.
Mõjutab veetemperatuur (20-25 kraadi) ja sööda 
liik.
128
Päevane söödakogus
Päevase söödakoguse määravad vee  tempera  tuur ja 
söödaliik. 
Maksimumkogus (4–5% kala kehamassist) antakse 
temperatuuril üle 18 °C.
Soovitav on jõusööda päevaratsioon anda kahel korral, 
pool  hommikul  ja teine pool õhtul.
Kui kalu söödetakse teraviljaga, mis ei lagune ega rikne 
kiiresti ja tarbitakse päeva jooksul ära, võib kogu päevase 
söödanormi anda ette korraga.
129
SÖÖTMINE
Karpkala toitumise ja toidu omastamise eripära määrab asjaolu, et tal 
puudub magu. Kuigi karpkalal on pikk sooltoru (keha ja sooltoru pikkuse 
vahekord on 1 : 2,5 kuni1 : 3), seedub toit põhiliselt selle eesmises 
laienenud  osas, mida nimetatakse ka pseudomaoks.
Toidu omastamine sõltub paljudest teguritest, millest üks olulisemaid 
on vee temperatuur. Kõige paremini omastab karpkala toitu temperatuuril 
20–25 °C. 
Optimaalsestkõrgemal ja madalamal temperatuuril kalad küll toituvad, 
kuid toitumisreaktsioon aeglustubja toidu omastamine halveneb. 
Toitumisrefleks esineb karpkalal veel +4 °C juures, kuid toitu ei 
omastata (seedeensüüme ei toodeta), see lihtsalt läbib sooltoru. 
Üle 26 °C temperatuuri puhul läbib toit sooltoru kiiremini, kui  130
seedumiseks vaja oleks.
Karpkala toitainete vajadus
Looduslik toit sisaldab kõiki karpkala kasvuks ja arenguks vajalikke toitaineid.
Poolintensiivse kasvatuse puhul ei ole tiigis kõigi kalade jaoks looduslikku 
toitu piisavaltja mingil perioodil tuleb anda lisasööta.
Kalade sööt peab sisaldama kindlas vahekorras valku, rasva, süsivesikuid, 
mineraalaineid ja vitamiine. Erilist tähtsust omavad  valgud , mille kvaliteeti 
hinnatakse aminohappelise koostise põhjal. 
Sööda väärtuse hindamisel kasutatakse proteiinisuhet: mitu kaaluosa seeduvaid 
lämmastikuta toitaineid tuleb ühe kaaluosa seeduva proteiini kohta. 
Samasuviste söödal peaks valgu suhe olema 1 : 0,4–0,5, kahesuvistel ja 
kolmesuvistel 1 : 5–8. 
Rasvad on kaladele põhiline  energiaallikas  ja vajalikud talvitumiseks tarviliku 
energiavaru kogumiseks. Sööda rasvasisaldus peaks olema 2–5%. 
Süsivesikud  moodustavad põhilise osa söödas leiduvatest lämmastikuta 
ekstraktiivainetest.
Karpkala on võimeline omastama 50–70% söödas leiduvatest süsivesikutest.
Mineraalaineid saab kala söödast ja tiigiveest. Vitamiine kala organism ei 
sünteesi, neid
saab ta söödavatest organismidest ja söödaga. Seepärast lisatakse söödasse  131
vitamiinidesegu – premikseid.
Söötmine
Teravili antakse tiiki leotamata ja tavaliselt  tervena . Vaid 
väiksemate kalade jaoks vili purustatakse. 
Söötmisel tuleb arvestada kalade ööpäevaste 
toitumisrütmidega. Karpkala toitub kõige intensiivsemalt 
õhtupoolikul kella 16 ja 21 vahel, kasutades siis üle 50%
päevasest söödast. Teine intensiivne toitumisperiood on 
hommikupoolikul kella 8 ja 12 vahel. Peale vee 
temperatuuri mõjutavad kalade toitumist ka järsud 
ilmastiku muutused.
Vihm, tugev tuul ja äike võivad kalade toitumise 
katkestada. Ilma paranemisel toitumisrütm ja toidu 
tarbimine  taastuvad .
132
Söötmise tehnika: Startersööta tavaliselt ei kasutata - vastsed
õpivad ise sööma toitudes tiikides arenevast zooplanktonist.
Starterit võib kasutada (nagu ka keedetud muna või Artemiat)
vastsete kasvatamisel basseinides. Suur karpkala toitub põhjast -
söötmise kohas on vajalikud söödalauad või kastid, et sööt ei
valguks laiali ega vajuks põhjamudasse.
Söötmisreziim: Söötma hakatakse tiikides mõne nädala vanuselt
- alates kalade kaalust 2-3 g. Optimaalne kasvutemperatuur on
21 - 250, alla 150 pole mõtet sööta. Söödetakse 2 korda päevas -
kuni 5 % kehakaalust. Tiikides kasvatamisel ei sorteerita.
133
KARPKALA 
LOODUSLIK 
TOIT
(toituma hakkab 
7-8 mm pikkuse 
vastsena)
Edasi söödetakse 
teraviljaga, 
harvem 
jõusöödaga
134
135
Tühjendatud karpkalatiik -  lohud  põhjas on karpkala
toitumise jäljed
136
137
Karpkalatiikide  väetamine
Kudemis ja kasvutiikide väetamine- vetikate, 
bakterite ja planktoni saamine.
Väetise mõju toitumsahela eri osadele – pinnas, 
vesi, väetis,  bakterid , fütoplankton,  zooplankton , 
bentos ---- KALAD !
1kg juurdekasvuks tarvitab kala 6-7 kg 
zooplanktonit ja bentosorganisme, need omakorda 
6-7 kg fütoplanktonit.
Väetamise intensiivsusest oleneb ahela kõikide 
lülide areng.
138
139
Söötmiskohad
Tiigis 0,4-0,8 sügavusel ja soovitavalt kõval 
pinnasel.
Puidust või plekist söödaalused
140
Söödast loobumise põhjused
141
Kalade kadu
Ellujäämus (väljatulek) ja hukkumine (kadu) 
protsentuaalses väljenduses mingi eelneva etapiga 
võrreldes. 
Kolmest suvisest kasvuperioodist on kalade 
arvuline  kadu suurim esimesel (40-50 %) ja 
väikseim kolmandal kasvuperioodil (5-10). Kokku 
on arvuline kadu kasvatamisel vastsest 
kaubakalani 70-80%.
142
Orienteeruv kadu
Vastsed 100 tk.
Samasuviste kadu 40-50%, väljatulek 50-60%, kalade arv 
50-60 tk
Üheaastaste kadu 30%, väljatulek eelmisest 70%, kalade 
arv 35-42 tk.
Kahesuviste kadu eelmisest 25%, väljatulek eelmisest 
75%, kalade arv 26-31 tk.
Kaheaastaste kadu eelmisest 10%, väljatulek eelmisest 
90%, kalade arv 24-28 tk.
Kolmesuvine kadu eelmisest staadiumist 5-
10%,väljatulek 90-95%, kalade arv 22-25 tk. 
143
Kalaproduktiivsus
Kalade juurdekasv pinna- või ruumalaühiku 
kohta. 
Tiikides arvutatakse seda kg ühe ha, 
passeinides ja sumpades ühe kuupmeetri 
kohta.
Looduslik produktiivsus Eesti oludes 80-
150 kg/ha.
Poolintensiivsel kasvatamisel on 
produktiivsus 400-850 kg/ha. 
144
Kalatoodang
Tiigist saadava kala kogus, mis sisuliselt on 
asustatud kala massi ja sesoonse 
juurdekasvu summa. Väljendatakse 
pinnaühikule (kg/ha).
145
Massi-iive
Eestis nõudlus 1-1,5 kg karpkala, so 
kolmesuvise kala järele.
Esimese kasvusuve lõpuks 35-50 g.
Teise kasvusuve lõpuks 250-350 g.
Kolmanda kasvusuve lõpuks 1000 – 1500 g.
146
Suhteline juurdekasv
Kõige suurem esimesel astal (16000-35000
korda) vastne 1 mg -35 g noorkala.
Teisel aastal 10-12 korda.
Kolmas aasta 4-4,5 korda.
147
Hobitiigi - 0,1 ha -toodangud
Pidamis-
Kalade arv, mass 
Kalade arv, mass ja 
reziim
kevadel asustamise 
saak sügisel
ajal
Söötmiseta 10-15 tk, 
9-14 tk,    
350-400 g
1000g, 
kokku 9-14 kg
Söötmi-
45-50 tk, 
40-46 tk., 
sega
350-400 g
1200g, 
kokku 48-55 kg 
148
Tiikide tühjendamine ja kalade väljapüük võtab aega, sest
kala peab ise koos veega kogunema väljavoolu juurde – tiigi
kiirel  tühjendamisel võib kala jääda tiigi  keskele  mudasse, sest
kalad
püüavad
tiigi
tühjendamisel
ujuda
vastuvoolu .
Väljapüügiga ei tohi jääda aga  hiljaks  - tiikide jäätumise aega.
Müügiperioodi pikendamiseks hoitakse talvel kala hoidlates
säilitusbasseinides, sest Kesk-Euroopast pärineva traditsiooni
järgi on karpkala peamine tarbimisaeg aastavahetusel.
karpkala toodete 1 kg hinnad: tootjahind 3,5 EUR, roogitud
kala supermarketites umbes 5 EUR,  purustatud  luudega  filee  13
EUR.
Karpkala töötlemine poolfabrikaatideks on raske, sest tal on
tugevad  soomused  ja  luud  ning suurus ebaühtlane, puhta liha
saagis väike . Tarbitakse: praetult, küpsetatult, suitsutatult,
149
marineeritult.
Kaubakarpkala on
kogunenud tühjendatava
tiigi väljavoolu
150
Kaubakala
kogumiskanal tiigi
väljavoolus
151
Karpkala väljapüük kogumisrennist
152
Tühjendatud tiigis  muda  peale jäänud 
karpkalade kogumine
153
Ainult väga väikesest tiigist saab karpkala 
kätte noodaga
154
Karpkala talvitumine
Eestis on karpkala talvitustingimustes 180-
220 päeva. Kala ei toitu ja elab 
energeetiliste varuainete arvel.
Talvitatakse kas tiikides või basseinides.
155
Kui  puudub hoidla, tuleb püüda 
karpkalad  müügiks talvitustiigist
156
Talvitamine tiikides
Talvitustiigi asustustihedus sõltub kala vanusest ning tiiki 
juurdevoolava vee kogusest ja kvaliteedist.
Talvitustiigid on piklikud, piisava sügavusega (üle 1,5 meetri )kõva
ning taimestikuvaba põhja ja rikkaliku veevarustusega.
Hapnikusisaldus  ei tohi tiigi väljavoolul langeda alla 4mg/l.
Samasuviste asustustihedus talvitustiigis 250 000 – 350 000 isendit 
(7000 - 10 000 kg ) ühele hektarile.
Kahesuviste kalade asustustihedus võib olla 30 000 – 40 000 isendit 
(10 000-15 000 kg) ühe ha kohta.
Asustustihedus võib olla ka suurem kui on tagatud rikkalik vee 
läbivool.
Tiigijääl mitte suusatada, uisutada 
ja autoga sõita
157
Talvitamine basseinides
Hoones  asuvates betoonist või  plastikust  
basseinides on veevahetus ja kalade seisund 
tiikidega võrreldes paremini jälgitav ja 
reguleeritav. Asustustiheduse võib tõsta 150 – 200 
kg/kuupmeetris.
Eestis kasutatakse basseine kaubakala 
müügieelseks hoidmiseks (kolm kuud ja 
enam).Läbivool 1000 kg kala kohta 4 l/sek.
158
Kalade talvine  massikadu  
basseinides
Probleem kaubakala  talvisel  
hoidmisel. 
Masikadu sõltub hoidmise 
kestusest,  aastaajast , kalade 
suurusest , vee temperatuurist
5-8 kraadi juures väheneb 2-3 
nädala jooksul kalade mass kuni 
5,5%. 
Temperatuuril alla 2 kraadi on 
massi kadu kuni 1,5% kuus.
Heade hoidmistingimuste korral 
(väike asustustihedus, stabiilne 
temperatuur, kalade vähene 
häirimine ), kvaliteedi ja 
massikadu okt-aprill peaaegu 
puudub.
159
Kevadine tiigi tühjendamine 
Ilmatsalus
160
Haaslava ja Kuldre kalakasvanduse 
peatiik
161
Härjanurme kalakasvanduse karpkalatiik
162
Vagula kalakasvandus oli 1990ndatel suurim Eestis.
1992alates maha jäetud tühjalt seisnud tiik aastal 1998
163
Vagula kalakasvandus - 2002 taastatud tiik
164
Vagula  kalakasvandus  2005  - tiigid kasvavad 
taas täis. Praeguseks jälle tühjad ja maha jäetud
165
KARPKALA JA VIKERFORELLI kasvatamise tehnoloogia võrdlus 
KARPKALA 
VIKERFORELL  
SO  SOOJAVEELINE 
JA   JAHEDAVEELINE 
    - opt. kasvutemp. üle 20o  
- opt. kasvutemp 17o juures, hapnikunõudlik 
talub hapnikuvaest toitaineterikast vett 
      
 
PA   PALJUNDAMINE 
 
Kudemine üle 16o  - loote kiire    areng, 
Kudemine 10o juures - aeglane areng, pikk 
lühike inkubeerimisaeg (4 päeva) 
inkubeerimisaeg  (üle kuu aja) 
Vajab hormonaalset stimulatsiooni marja 
Hõlpsasti lüpstav 
küpsemiseks 
Suur viljakus, peen mari - 150 000  
Väike viljakus, suureteraline mari - 
marjatera/emaskala kaalu kg                               
1 500 marjatera/emaskala  kaalu kg 
Kleepuv mari – enne haudeaparaati 
Mari ei ole kleepuv 
paigutamist vajab töötlust kleepuvuse 
 
eemaldamiseks 
 
 
 
Söötmine 
 
Taimse valgu osa on söödas suur, 
Loomse valgu vajadus suur (sööt kalajahust 
söödetakse teraviljaga 
ja õlist), vajalik punase  pigmendi lisamine, 
Kasutab ka tiigi looduslikku söödabaasi, 
söoda  energiasisaldus  kõrge 
söödakoefitsient  3-4 
Söödetakse ainult kuivsöödaga, loodusest lisa 
 
ei saa, söödakoefitsient ligikaudu 1 
Pidamine  
 
Võimalik on nii ekstensiivne (loodusliku 
Ainult intensiivne kasvatus - basseinid 
ilmega   tiigid) kui intensiivne kasvatus 
ja sumbad  
(basseinid, sumbad), Eestis praegu ainult 
 
tiikides 
 
 
 
Töötlemine ja turustamine 
 
 
Kergesti  töödeldav , turustatakse  
Raskesti töödeldav, turustatakse  roogitult, 
fileena, soola- ja  suitsukalana, pakendatult, 
nishitoode 
massitoode 
 
 
166
 
Turustamine ja töötlemine
Karpkala püütakse tiikidest välja sügisel - sept.-
okt. Edasi kasvatamiseks jäetavad kalad 
paigutatakse talvitustiikidesse, kaubakala kas 
turustatakse või jäetakse hoidlasse. Varem ei tasu 
kaubakala turustada - kasv alles kestab ja suvel 
on  kalal  võõras maitse, mida põhjustab 
sinivetikate poolt  eritatav aine geosmiin. 
Mudamaitse eemaldamiseks  piisab  kui hoida kala 
puhtas vees nädal aega! Sügisel, kui vesi läheb 
külmaks ja sinivetikate arvukus langeb, kaob 
mudamaitse. 
167
Karpkala turustamine ja töötlemine
Hiinas, Venemaal, Iisraelis tarbitakse väikest 
(250-750 g) kaaluvat karpkala.
Euroopas üle kg karpkala.
Eestis nõutavam 1,5 kg karpkala.
Turgudel  jahutatud ümarkalana.
Müüakse rümbana (ilma pea ja uimedeta)ning 
fileena aga  ka roogituna.
Müük sesoonne, kestes septembrist kevadtalveni.
168
Tarbimisväärtuse peamised näitajad
Toiduks kõlblike osade saagis.
Lihasaagist saab mõõta  rümba  ja filee 
osatähtsusena elusmassist. 
650-950 g soomuskarpkalal moodustavad toiduks 
kasutatavad osad (rümp, pea) 80-82 % ja 
mittesöödavad osad ( uimed , sisused, 
soomused)18-20% elusmassist.
Saksa peegelkarpkalal on söödavate osade saagis 
suurem.
Soomuste osakaal sõltub soomuskatte tüübist ja on 
peegelkarpkalal alla 1% ja soomuskarpkalal kuni 
5,5%.
169
Lihasaagis
Soomustest  puhastatud , peata ja uimedeta rümba järgi on 
umbes 1,5kg kalade lihasaagis 64,5 %. 
Isaste  lihasaagis on 1,6% väiksem.
Filee , s.o. puhta kalaliha (luudeta koos nahaga) osatähtsus 
on 54-59%, mis on väiksematel kaladel (alla 1 kg) väiksem 
(46-56%).
Valgu ja rasvasisaldus kolmesuvisel karpkalal on vastavalt 
16,8-17,8 % ja 10-15%. Rasvasisaldus on palju muutlikum 
näitaja. Mõjutavad pidamistingimused, eriti söötmine. 
Looduslikul toidul olnud kaladel on rasvasisaldus oluliselt 
väiksem (3%).
170
karpkala
toodete
1
kg
hinnad: tootjahind 3,5 EUR,
roogitud kala supermarketites
umbes 5 EUR, purustatud
luudega filee 13 EUR.
Karpkala
töötlemine
poolfabrikaatideks on raske,
sest tal on tugevad soomused
ja
luud
ning
suurus
ebaühtlane, puhta liha saagis
väike . Tarbitakse: praetult,
küpsetatult,
suitsutatult,
171
marineeritult.
172