Inimene on saladus (2)

Inimene on saladus
Martin Haug 11b
Olen vahel mõelnud, miks inimesed teevad midagi, mis juba algusest peale tundub vale või miks öeldakse sõnu, mida ei saa pärast enam tagasi võtta, isegi kui tahaks. Miks eelistame poes ühte kingapaari teisele, kuigi nad kõik on ju sarnased. Inimesed on elanud Maal juba tuhandeid aastaid ja õppinud tundma kõikvõimalikke teadusi, kuid täielikult teadmata, mis toimub meie endi sees, me hinges .
Iga inimene on eraldiseisev isiksus ning sellepärast on kõik omamoodi erinevad ja ainulaadsed . Erinev võib olla nii väliselt kui sisemiselt, kuid just inimeste sisu on raske mõista ning tema tõelist ”mina” näha. On väga võimalik, et inimene, kes jätab mulje, et on tõeline seltskonna hing kellega kunagi igav ei hakka, võib olla sisemiselt olla väga iseseisev, rahulik ja vaoshoitud. Ta läheb lihtsalt vooluga kaasa, et sarnaneda oma kaaslastega, kuigi peab selleks käituma loomuvastaselt. Täpselt nii tegi ka F. Dostojevski teoses ”Idioot” neiu Aglaja Jepatšin. Ta esitles ennast teistele teravameelse ja iroonilise inimesena , kuid tegelikult oli ta väga sügavatundeline naine, kes vajas hellust, hoolt ja armastust – nagu me kõik. Ta mängis lähedaste tunnetega, näiteks sellest hoolimata, et ta armastas meeletult vürst Mõskinit, ei tahtnud ta seda välja näidata ja tahtis teistele jätta muljet, et tal pole vürsti vastu mingeid tundeid. Selline käitumine tõi aga kaunile naisele kaasa rohkem kahju kui kasu ning oma õnne ta ei leidnudki.
Inimeses on palju varjatud külgi, millest meil endalgi palju aimu pole. Need võivad esile tõusta ohuolukordades või ekstreemsetes situatsioonides . Näiteks ränga liiklusõnnetuse puhul võib ka varem väga enesekindla ja tugeva inimesena tundunud persoon kaotada enesevalitsuse, tarduda või lausa minema joosta . Tavaolukorras oleks ta kindlasti teisiti reageerinud. Sel hetkel valitseb inimesi midagi saladuslikku, mis muidu on peidus ja millest ei pruugitagi isegi teada. Midagi sarnast juhtus ”Idioodis” ka Ganja Ivolginiga. Ta oli väga auahne mees, teda oli võimalik ära osta ning ta ihkas elada rikkalikult. Aga kui Natasja Filippovna sada tuhat rubla kaminasse viskas , selleks, et vaadata, kas Ganja võtab raha tulest välja, siis Ganja seisis liikumatult. Ta soovis ruumist lahkuda, kuid peale mõnd sammu kukkus kokku. Natasja võttis raha ise tulest välja ja pani Ganja kõrvale, ise öeldes: ” Näe, ei läinud ikka, pidas vastu! Enesearmastus on siiski suurem kui rahaahnus .”
”Idioodi” peategelane, Lev Mõskin, on üdini hea inimene, ta on hooliv ja aitab teisi hea meelega. Ta võttis sureva Ippoliti lahkelt vastu ja aitas teda sellest hoolimata, et Ippolit kasutas ära Mõskini heatahtlikkust. Tema heatahtlikkust kasutasid ära ka teised sulid. Peale päranduse saamist tuldi vürstilt välja nõudma olematuid võlgasid ning Mõskin kui üdini hea inimene, oli nõus oma raha kõigiga jagama , kuid inimesed tema kõrval ei olnud ausad, nad olid ahned , omakasupüüdlikud ja nende jaoks jäi Mõskini uutmoodi käitumine alatiseks saladuseks ning seda ei suudetud kunagi mõista.
Inimhing on täis keerulisi tunneterägistikke, mis võivad isegi endile selgusetuks jääda. Kõrvalseisja saab esimese nägemuse inimesest tema jutu, žestide ja hoiaku kaudu, kuid tegelikult võib see kõik olla näiline ja persooni päris loomus ei pruugi kaugeltki selline, nagu ta seda välja näitab. Me hing on kui vari valgusvihus, kuid vari, mis ei kao kunagi
Iseloomustused
Lev Nikolajevitš Mõskin – teose peategelane, Dostojevski nimetab teda „positiivselt heaks inimeseks .“ Mõskin on u. 26-aastane noormees , kes on vaimselt raskelt haige ning pole ”praktilist” elu näinud. Ta saabub teose alguses Sveitšist, kus ta oli ravil. Mõskin on keskmist kasvu, heledate tihedate juustega, allaheitliku pilguga ning siniste silmadega. Ta on väga heasüdamlik, alati aitav, omakasupüüdmatu ja hoolitsev inimene. Tagaselja kutsuti teda ”idioodiks”, sest ta erines teistest selle aja inimestest märgatavalt. Temas on see lihtsus, mida paljud meist ei taha või ei julge välja näidata. Ta ei lipitse, ei punu intriige ja on otsekohene . Mõskini hoolivust ja heasüdamlikkust on hästi näha näiteks selles, et ta võttis sureva Ippoliti oma hoole alla. Ippolit kasutas Mõskini korterit, raha ja aega, nimetab teda peaaegu suu sisse idioodiks, kuid vürst ikkagi aitab teda...
Mulle tundub, et Mõskin ei olnud leidnud ja ei leidnudki sõnale ”armastus tähendust”. Ta mõistis armastust kui vanema-lapse vahelist armastust, näiteks kirjutab ta Aglajale kirjutatud kirjale alla ”Teie vend”.
Hea näide armastuse mittemõistmisest on Mõskini abieluettepanek Filippovnale. Mõskin näeb ainsana Nastasja ilu varjus kannatavat inimest, keda, nagu Mõskin usub, võib päästa armastus.
Mõskini kaastundest on teoses hea näide see kui Aglaja võtab vürsti kaasa Nastasja juurde arveid klaarima, kuid Filippovna hüsteeriline vastureaktsioon kohutab Aglaja põgenema. Mõskin tahab küll Aglajale järele minna, kuid kui Nastasja minestab, jääb vürst sellega, kes vajab rohkem hoolt ja hoolitsust.
Minule jätab Mõskin korraga sümpaatse ja vastaka tunde. Mulle meeldivad head ja südamlikud inimesed, kuid vürst oli seda kõike liiga palju.
Aglaja Jepatšin – Lizaveeta Prokofjevna ja kindral Jepatšini noorim tütar. Mõskin ütles ta kohta: ”Peaaegu nagu Nastasja Filippovna, kuigi hoopis teist laadi !” Nagu ma kirjandis ütlesin oli Aglaja hoopis teistsugune sisemiselt kui seda väliselt välja näitas. Ta on vastuoluline isiksus, sest ta varjas oma tundeid viimse hetkeni. Ma isiklikult ei saa aru, miks ta läks koos Mõskiniga Nastasja juurde... Kui Mõskin oli andnud talle lubaduse, et abiellub Aglajaga, siis milleks puhuda üles veel mingit mulli - selle tõttu ta vürsti kaotas ka. Aglaja tahtis olla väga karm ja külm, kuid tegelikult oli sügavatundeline ja õrn. Ta tegi teravaid märkusi ja iroonitses palju. Talle meeldis kritiseerida omale kalleid inimesi.
Kahjuks või õnneks, aga ma ei saa aru, miks peaks tegelikult nii hea inimene oma tõelist ”mina” varjama. Ma tean omast käest, mida võib terav keel põhjustada. Olen ise ka inimestele väga halvasti öelnud, kuid seda siis kui mind on viidud viimase piirini. Selles suhtes Aglaja aitas ka mõista, millisena võin näida vaadatuna teiste silmis .