Inimene on saladus (2)

Inimene on saladus "Idioot"

kui kingad pea samasugused välja näevad. See on vaid imetilluke osa kõigist salapärasustest, mis inimest saadavad. Meie käitumine, me hing ja loomus võimalik, et kõige müstilisemad asjad maailmas, kus oleme elanud aastatuhandeid, õppinud tundma keerulisi teaduseid, kuid siiski mitte päris kindlalt teades, mis toimub meie endi sees, me hinges. Kindlasti olete tundnud tunnet, kui lonkav inimene paistab justkui kuidagi imelik, teistest erinev, või on kuidagi imelik sõita ühes sõidusuunas samal ajal kui kõik teised tulevad teile vastu. Kuna kõik oleme eraldiseisvad isiksused siis oleme omamoodi erinevad, ainulaadsed. Erinev võib olla nii väliselt kui sisemiselt, kuid just inimeste sisu on raske mõista ning tema tõelist `mina' näha. Nii nagu leidub erinevaid inimesi, leidub ka erinevaid inimesi tegelikult ühe isiksuse sees. Võimalik, et keegi, kes on

"Idioot" Fjodor Dostojevski

praegusel hetkel, kus tänu Aglajale polnud midagi lõplikult otsustatud. Igatahes pidi ju vürst varem või hiljem "seltskonda" viidama, millest tal mingit aimugi ei olnud. Lühidalt öeldes: teda kavatseti "näidata", õhtu oli tormiline- oma tõusude ja langustega. Kuid kõigele pani punkti vürsti äkiline haigushoog, mille käigus ta kokku kukkus. Ka Belokonskaja ei kütnud Aglaja ja vürsti lugu heaks, leides, et noormees on küll hea ja aus inimene, kuid siiski liiga haige. Juba järgmisel hommikul kuulis vürst Aglaja kavatsusest minna Nastasja Filippovnaga kohtuma. Enne minekut läks Aglaja veel vürsti juurest läbi, et ta endaga ühes võtta. Rogozin lasi nad majja sisse ja juba esimesest ruumist leidsid nad Nastasja Filippovna. Naised suhtusid teineteisesse juba esimestest minutitest vaenulikult Algas üksteise süüdistamine ja maha

Filmi „Idioot“ retsensioon

Filmi ,,Idioot" retsensioon Romaani autor on Fjodor Dostojevski. Filmi lavastaja on Rainer Sarnet, produtsent Katrin Kissa, filmis mängivad Risto Kübar (vürst Mõskin), Katariina Unt (Nastasja Flippovna), Tamber Tuisk (Rogozin), Ain Lutsepp (kindral Japantsin), Tiina Tauraite, Ülle Kaljuste, Juhan Ulfsak jt. Film esilinastus 12.oktoobril 2011 Coca-Cola Plazas. Film räägib naiivsest vürst Mõskinist, kes asub päästma hukatusse minna otsustanud Nastasja hinge. Filmi võib käsitleda kui kirglikku ja põletavat armastuslugu või filosoofilist jutustust inimesest, kelle vahetu käitumine tekitab teistes moraalset rahutust ja igatsust headuse järele. Film on enamasti väga romaani sarnane, enamus tegevusi on samad, ainult lõpp oli tehtud natukene teismoodi. Filmis vürst Mõskini ja Nastasja abiellumise kavatsusest juttu polnud. Film hakkab tegevusega Varssavi-Peterburi rongis. Peategelane vürst Mõskin saabus Sveitsist vaimuhaiglast. Rongis kohtab ta Rogoz

Dostojevski "Idioot"

maas. Vürst istus liikumatult tema kõrval asemel ja libistas haige karjatuste või sonimise puhul iga kord väriseva käe kiiresti üle ta juuste ja põskede., nagu tahaks ta teda hellitada või vaigistada. Aga ta ei saanud enam midagi aru ega tundnud inimesi ära. Täieliku ja nüüd juba ravimatu idiotismi seisukorras lähetatakse vürst taas sveitsi. Vürsti üheks peamiseks loomu jooneks on see , et temal on piiritu inimarmastus ja usaldus. See on sõltumatu sellest, et kas inimene on selle ära teeninud või mitte, vaid hoopis vastu pidi , mida suuremad on inimese kuritööd , seda rohkem kaastunnet ta vajabki. ,, Kaastunne on kogu inimkonna eksistentsi peamine ja võib-olla ainus seadus" Vürsti lihtsameelsus ja usalduslikkus näivad olevat lapsiku ja selle pärast kahtlustataksegi teda idiotismis. Ometi on Vürst kõrge vaimsusega inimene. Vürst on väga peene tundeline inimene. Tema ümber keerlevad kavaldajad

"Inimene on ise oma õnne vaenlane"

Inimene on ise oma õnne vaenlane Öeldakse, et igaüks on ise oma õnne sepp. Rahuloluni jõudmiseks tuleb tööd teha ja vaeva näha õnn välja teenida. See ei ole alati lihtne, ent kaugeltki mitte võimatu. Ainus, mis teel õnneni takistuseks võib olla, on inimene ise. Fjodor Dostojevski romaanis ,,Idioot" tuleb mitmes situatsioonis välja ehe näide selle kohta, kuidas inimene on ise oma õnne vaenlane. Autor ise on öelnud: ,,Inimene ei sünni õnne jaoks. Inimene teenib oma õnne ära, ja seda alati kannatamise hinnaga." Raamatu üks tegelanna, Nastasja Filippovna, vapustavalt ilus naine, kes on võimeline võluma pea iga mehe, peab end tõeliselt langenud naiseks ja suureks patuseks ega süüdista oma rikutud elus kedagi peale iseenda. Siin peitub põhjus, miks ta ei suuda terve teose vältel õnne tunda

Eksamipiletid.

Tatjana nimepäevapeol hakkab Onegin Olgaga flirtima, mille peale Lenski Onegini duellile kutsub. Onegin tapab Lenski. Oma teo kohutavust mõistnud on Onegin ka ise kohkunud ning läheb kolmeks aastaks eemale. Kui Tatjana ja Onegin uuesti kohtuvad, on Tatjana juba abiellunud ja väga austatud daam. Onegin armub Tatjanasse ning kirjutab talle kirja, millele Tatjana ei vasta. Oneginis oli nii vooruslikkust kui kõlvatust. Vooruslikkust selles mõttes, et ta oli ikkagi intelligentne ja haritud inimene. Kõlvatust selles mõttes, et ta hakkas Olgaga flirtima ning tappis Lenski, kuigi oleks võinud ta ka ellu jätta. Onegin kadestas Lenskit sellepärast, et Lenski oli hoogsa kõnerikkusega, pilgus lõkendava ekstaasiga. Onegin oli kaotanud võime armastada, Lenskil oli see alles. Olga elas rohkem väljapoole, ta oli elavam kui Tatjana. Tegelikult toimus Tatjana sisemaailmas sama tormiline elu. Tatjana oli rohkem vaoshoitud. Tatjana oli tundeline, ta armastas loodust

Vürst Mõškin - ideaalse headuse kehastus

Nastasjas pidevalt hullumeelsus hoogusid, mis sundis teda jooksma vürsti ja Rogozini, alatu ning küllaltki rumala mehe vahel. Mõskin kannatas sellepärast väga palju, kuid siiski ei öelnud ta naisest lahti. Ta ei hakanud Nastasjat vihkama, vaid pigem asendus armastus kaastunde ja haletsusega. Siiski hoolis vürst oma kallimast väga ja oli alati tema juurde valmis tagasi minema. Nastasja armastas vürsti, kuid ei suutnud tema armastust vastu võtta, teades, et ta ise on väga alatu inimene. Sellisele veendumusele jõudes põgenes ta jälle Rogozini juurde. Naine jooksis kahe mehe vahel, kuni lõpuks Rogozin ta tappis. Ta ei suutnud jälgida seda keerulist suhete rägastikku, tappis armukadedusest ja meeleheitest Nastasja. Ainuke tegu, mis võiks seada vürsti absoluutse headuse kahtluse alla, oli see, et ta palus Aglajat kätt ning olles kihlatud, jättis ta Aglaja maha. Õigemini ta ei jätnud Aglajat, vaid

Nastasja filippovna traagika

Tegelikult Nastasja armastas, või vähemalt hoolis vürstist, terve teose vältel peab neiu endaga tõsist sisemist võitlust: kord on ta mõskiniga, siis põgeneb jälle Rogozini juurde. Parfjon semjonovitsi Nastasja tegelikult jälestab ja vihkab huvitatud ei olnud. Selline enesesse suhtumine takistas tal ka õnnelikuks saada mida ta enda arvates aga ta näeb temas ennast, ta ütleb isegi et on rogozinile paras paariline. Nastasja on kangekaelselt kinni oma teoorias, et ta on rikutud ja halb inimene, kuid on arusaadav, et seesmiselt on ta heasüdamlik. Näiteks proovib ta Vürsti enda eest päästa, saates aglaja ivanovitsile kirja, milles ta veenab neiut mõsikniga kiiresti abielluma. Nastasja filippovna surm oli sama traagiline kui tema elu. Rogozini armastus nastasja vastu ning tüdruku põlgav ja tõrjuv käitumine parfjoni suunas muutis noormehe hullumeelseks. Ta ei saanud enam elada nastasja filippovnaga ega ilma temata. Selleks ajaks kui noor iludus