Ajaloo eksami materjal (1)

3 KEHV

Muinasaja uurimine
Esiaeg ehk muinasaeg on ajajärk esimeste inimeste saabumisest kuni muistse vabadusvõitluse kaotuseni 13. s. alguses p.Kr. Sellest ajast saame teadmisi inimeste endi poolt rajatu või mahajäetu põhjal. Muistis on muinasjäänus. Muinasaega uurivad arheoloogid, neile on suureks abiks täppis- ja loodusteadused. Dendroloogiline skaala on skaala, mis kajastab puude kasvuringide paksuste muutusi. Numismaatika on aarete ja kaevamistel leitud müntidega tegelev teadus. Etnoloogia on rahvateadus. Rahvaluule on pärimuslik vaimne looming. Kroonikad on kirjalikud allikad, mis kirjeldavad sündmusi õiges ajalises toimumise järjekorras.

Muinasaja periodiseerimine
Muinasaeg jaguneb kivi-, pronksi- ja rauaajaks, mis jagunevad veel omakorda alaperioodideks. Paleoliitikum ehk vanem kiviaeg algas esimeste inimese kujunemisega ja lõppes Põhja-Euroopas jääaja lõpuga. Siis Eestis inimesi ei olnud. Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg kestis Eests 9. at eKr kuni 5.at eKr, valmistati töö ja tarberiistu kivist sarvest ja luust . Neoliitikum ehk noorem kiviaeg, kestis 5.at e.Kr kuni 2.at keskpaik , siis kasutati edasi kivist, luust ja sarvest esemeid. Need olid nüüd paremini töödeldud, samuti ilmusid uued täiustatumad töö- ja tarberiistad

Mesoliitikumi asulad
Kunda kultuur – sinna kuuluvad kõik asulad, mis on Kunda Lammasmäega samavanad, ja mille leiud sarnanevad Lammasmäelt avastatudega.Vanim praegu teadaolev inimeste peatuspaik Kunda kultuuri elanikud rajasid asulad veekogude lähedusse, kus oli võialik kala püüda ja jooma tulnud loomi küttida; järved-jõed olid ka parem liiklemisteed. Elati ritvadest püstitatud koonusekujulistes püstkodades. Nende sõrestik oli pealt kaetud okste, nahkade, puukoorte ja talvel ka mätastega. Püstkoja keskel asus kividega ümbritsetud kolle . Eestis on Pulli asula (asub Pärnumaal) , mis on pärit 9.at eKr. Kunda asula oli enne Pulli asula avastamist vanim teadaolev asula. Lammasmägi oli siis olnud väike saareke madalaveelises Kunda järves. Arheoloogiline kultuur on ühelaadsete leidudega muististe rühm, mis peegeldab selle ala elanike tegevusalade ja eluviisi sarnasust, ka etnilist ühtekuuluvust.

Kammkeraamika kultuur 4.at.algus, venekirveste kultuur 3at.algus e.Kr
Kammkeraamika kultuur. 4.at-3.at. Elanikud olid pärit Kaama, selle lisajõgede ja Uurali mägede vahelt. Nimi tuli sellest, et need elanikud tegid savinõusid, mille välispinda oli ilustatud lohukeste ja väiksematest täketest ridadega. Elanikud tegelesid küttimise, kalastamisega. Töö- ja tarberiistad olid palju rohkem arenenud, tulekiviesemed olid töödeldud ühtlaselt üle pinna. Surnud sängitati asula territooriumile (vahel elamu põranda alla). Lahkunutele pandi kaasa mõni noake, kõõvits ja ehteid , amulette, luust kujukesi või merevaiku eluks teises ilmas. Kunstitase oli kõrge, arvati, et kujukestel on maagilised omadused, mis kaitsesid kandjat.
Venekirveste kultuur (3.at-2.at keskpaik). Elanikud olid pärit Dnepri ja Reini vahelt. Tegelesid kalastamise, küttimise, maaviljeluse, algelise loomakasvatusega. Kultuur sai nime sellest, et uued hõimud tõid endaga kaasa venet meenutavad hästi lihvitud ja puuritud silmaaukudega sõjakirved. Uutele hõimudele olid iseloomulikud omapärased matmiskombed ( maasse kaevatud haudadesse asetati surnud külili, kägardatud asendis, põlved vastu rinda ja üks käsi pea all; kalmistud asusid asulast eemal mõne veekogu lähedal või veidi kõrgemal künkal) ja nöörijäljenditega savinõud. Uskusid elusse pärast surma ja amulettidesse.

Asva kultuur 9-6.s.
Kalmete liigid. Kivikirstkalmed – maapealne kalmeehitus, mille konstruktsiooniks olid suurematest kividest enamast 3-8 meetrise läbimõõduga ring ja selle keskele laotatud põhja-lõuna- suunaline kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas, vahel oli ka mitu kiviringi. Suurim Jõelähtmes. Valitsev kalmevorm kuni 1.s.Laevkalmed – ümbritsevad kujud olid paigutatud laevakujuliselt. Kalmete sees asuvatesse väiksematesse kivikirstudesse maeti surnuid põletatult. Kaks tuntumat neist Saaremaal Sõrve poolsaarel.

Muinaseestlaste suhted naabritega 7-11.s.
7.-8. sajandil ehitati Kagu-Eestis palju linnuseid, sest baltlased tegid sel ajal katseid tungida Eesti aladele . Keskmisel rauajal elavnes suhtlemine ülemeremaadega (Eestist on leitud mitmeid Skandinaaviast pärit esemeid). Skandinaavlased tegid rahulike kaubandussidemete kõrval ka sõjaretkeid Eestisse. 600. aastal tuli oma väega Eestisse rootslaste kuningas Ingvar, kes hukkus sel sõjaretkel Eestis ning ta ka maeti Eestisse. Kaotusele järgnenud suvel tegi Ingvari poeg eduka tasuretke. Viikingiajal (800-1050) suhted Skandinaaviaga tihenesid. Viikingid tegid sõjakäike ka Eestisse, kuid nad ei olnud siin eriti edukad, eestlastest viikingid tegid sõjaretki Skandinaaviasse samuti. Osa idaslaavlasi , kes 8.-9. sajandi paiku soome-ugri rahvaste elumaadele elama asusid, püüdsid asuda ka Eestisse, kuid see ei õnnestunud neil. Eestlaste suhted venelastega olid 9.-10. sajandil rahumeelsed. Eestlasi ja mõningaid teisi ida pool Peipsit elanud läänemeresoomlasi nimetasid venelased tšuudideks. Tšuudid said venelastega väga hästi läbi, aitasid neid isegi sõjakäikudel. 10.sajandi lõpul suhted halvenesid – vene vürstid püüdsid oma valdusi Eestimaa arvel lauendada ja siinseid elanikke alistada. Jaroslav Tark tegi eestlaste vastu 1030.aastal sõjakäigu, võitis neid ja rahas Tartu kohale oma tugipunkti, mille nimetas Jurjeviks. 1060. aastal maksustas vürts Izjaslav kroonikas sossoliteks nimetatud eesti hõimud, kes aga maksukogujad üsna pea minema kihutasid. 11.sajandi 30-60-ndad aastad olid tähelepänuväärsed aastad Eesti ajaloos, sest suudedi kaitsta oma vabadust ja löödi tagasi venelaste tõsine katse alistada Eesti.
”Jutustus möödunud aegadest” on üks tuntud vanem vene kroonika.

Muinaseestlaste usund
Usund oli muinasaja inimese vaimse elu tähtsaim koostisosa. Üheks muinasusu põhimõisteks ja –elemendiks oli vägi. Arvati, et kõik elusolendid omavad erilist väge või jõudu, väge oli ka teatud objektides, paikades ja taevas(eriti äikese ajal). Vägi võis olla ka sõnades, nendega sa loitsida, nõiduda haigusi ravida. Inimesed, kes seda oskasid, omasid erilist väge ja neid nimetati tarkadeks või nõidadeks.Targad tundsid hästi loodust ja mingil määral oskasid ennustada. Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks; magamise ajal võis hing kehast ajutiselt lahkuda, surma puhul lahkus hing jäädavalt. Hiis on püha mets või salu . Tähtsal kohal oli usk hauatagusesse ellu. Animism on kogu elusa ja eluta looduse hingestamine. Looduses esines vaime ja haldjaid, kes hoidsid ja kaitsesid loodust. Tõnn oli tuntud koduhaldjas mitmel pool Pärnu-ja Viljandimaal , setudel oli viljasalves Peko, kes toodi välja viad põllutöö ja karjaga seotud tähtpäevadel. Koduhaldjal oli suur tähtsus, nii et teda vaadati kui jumalat. Tarapita on ainuke konkreetne muinasajast teadaolev eestlaste jumal. Tarapita oli saarlaste jumal, kes sündis Virumaal ja lendas sealt Saaremaale. Hilisemal ajal teati Eesti veel teistki jumalat – Ukut. Maagia põhines arusaamisel, et asjade ja nähtuste vahel võivad olla omavahelised seosed, mida on võimalik mõjutada. Tähtsal kohal oli ka ravimaagia. Nõidumine on ravitsemine , kaaisinimeste ja looduse mõjutamine, viljakuse tagamine oma hingejõu ja toimingutega.

Ristiusu mõjud Eesti alal 11.sajandil. Muistse vabadusvõitluse eellugu .
Et eestlased olid elavas läbikäimises ristiusuliste maadega, mõjutas see osade eestlaste kommete muutumist. 11. sajandist levis põletusmatuste kõrval üha rohkem laibamatmise komme . Esinema hakkasid peaga lääne poole suunatud matused,

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla