Vooremaa maastikurajoon (2)

Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Marian Sarapuu, Vilma Jürgen, Birgit Luiv
MH I
Vooremaa maastikurajoon
Referaat
Juhendaja : lekt . Are Kaasik
Tartu 2011

Sisukord

1
Sisukord 2
1.Sissejuhatus 3
2. Üldiseloomustus 3
2.1. Asend, piirid, suurus 3
2.2. Tekkelugu 3
3. Looduslikud tingimused 4
3.1. Maastiku eripära 4
3.2. Aluspõhi ja pinnamood 4
3.3. Voored 5
3.4. Veestik 6
3.5. Kliima 7
3.6. Mullastik 8
4. Elusloodus 9
4.1. Taimestik 9
4.2. Loomastik 10
5. Inimtegevus 11
6. Turism 12
7. Inimmõju: positiivne ja negatiivne 13
8. Kokkuvõte 14
9. Kasutatud kirjandus 15

Sissejuhatus

Referaadi „Vooremaa maastikurajoon“ eesmärk on anda ülevaade Vooremaa maastikust ja kirjeldada, kuidas on inimene Vooremaa pinnavorme kasutanud ja kuidas neid rikkunud. Käesolevas referaadis on käsitletud Vooremaa maastikurajooni kui tervikut , iseloomustades Vooremaad üldiselt, kirjeldades seal leiduvaid pinnavorme, looduslikke tingimusi, elusloodust, majandusharusid ning hinnates inimmõju sellele piirkonnale. Voorema omapärane maastik on olnud eepose „Kalevipoja“ kangelastegude paigaks ja andnud ainest rahvajuttudele- ja lauludele.

2. Üldiseloomustus

2.1. Asend, piirid, suurus

Jõgevamaa maastikke ilmestavad kõige rohkem liustikujää liikumise suunas (loodest kagusse) kujunenud pikliku põhikujuga kõrgendikud ehk voored, mis on andnud nime tervele maastikurajoonile – Vooremaa (Kalda & Ilves 2008). Vooremaa asub Jõgeva, Palamuse , Tabivere , Saare ja Tartu vallas. Selle maastikurajooni pindala on 1050km2 (Riiklik Looduskaitsekeskus), millest viiendik (20,3%) on soostunud ( Arold 2008). Vooremaa on kujunenud Saadjärve voorestikul, mis ulatub Alutaguse madaliku lõunapiirilt Sadalast Tartu lähedase Kõrvekülani (55 km) ja ristisihis Siimustist Tormani (24 km). Voorestiku moodustavad ligi 100 voort ning nende vahel asuvad piklikud jääkündenõod (Arold 2008).

2.2. Tekkelugu

Vooremaa kuulub Kõrg- Eesti maastikuprovintsi alla. Kõrg – Eestis on maastikud saanud pärast viimast jääaega areneda pikema perioodi vältel kui Madal – Eestis ja seejuures suhteliselt heades loodusliku drenaaži tingimustes, sest lisaks suuremale absoluutsele kõrgusele (Kõrg-Eestis üle 60 m) on seda soodustanud reljeefi liigestatus arvukate orgude ja nõgudega. Selle maastikuprovintsi kujunemise eelduseks on olnud jääajaeelsed aluspõhjakõrgustikud, suurkühmud ning lavamaad. Eeltoodud asjaolude tõttu on Kõrg – Eestis ulatusliku levimusega lainjad moreentasandikud, moreenkattega mõhnastikud ja voorestikud, mis on kokkuvõttes viljakamate muldade ja paremate metsakasvutingimustega kui Madal - Eesti veesetteist või turbast pinnasega tasandikud, mis vajavad kuivendamist (Arold 1991).

3. Looduslikud tingimused

3.1. Maastiku eripära

Vooremaa üks suuremaid ja ilmekamaid viimase mandrijäätumise aladel tekkinud voorestikke Ida-Euroopa lauskmaal. Saadjärve voorestiku omapära seisneb suurvoorte rohkuses. Suurim neist, Koimula hiidvoor on 13 km pikk ja 3,5 km lai ning 26 m kõrge. Iseloomulik on samuti voorte kuju ja suuruse mitmekesisus, mis muidu ilmneb alles palju suuremates voorestikes. Ebatüüpiline on siin voorte koonduvus voorestiku lõunaosas vaid umbes 6 km2- le. Voorte ja nendevaheliste nõgude paiknemine kõrgemal tüvendil laseb Vooremaad tinglikult vaadelda omalaadse kuhjekõrgustikuna (Arold 2001).
Kumeralaelised künnised moodustavad vahelduva kuju ja koostisega pinnavormide parageneetilise rea vaevumärgatavatest lainetest ja mikrokünnistest kuni järsunõlvaliste suurte seljakuteni. Voorte ühiseks tunnuseks on voolujooneliseks voolitud kuju, mis kõige vähem takistas liustikujää liikumist. Piklike kõrgendike erineva kaldega reljeefielementide vaheldumine nendevahelistes vagumustes olevate soiste alade ja järvedega on põhjustanud nii muldade kui ka loodusliku taimekatte kasvukohtade ning põldude kaudu viirulise maastikumustri (Arold 2008).
Maastiku viiruline muster, piklike künniste rööbitine paigutus , korrapärane kuju ja suurus on Vooremaa peamised tunnusjooned. See on omakorda ajendanud rahva fantaasiat otsima Vooremaa kujunemisele seletust, seostades voori ja nendevahelisi piklikke nõgusid Kalevipoja künnivagudega ( Estonica 2001a).

3.2. Aluspõhi ja pinnamood

Vooremaa põhja-loodeosas moodustavad aluspõhja ülaosa peamiselt Siluri ladestu Raikküla lademe karbonaatkivimid (detriit -, afaniit- ja biohermlubjakivi ning dolomiit, ka mergel ). Lõuna-kaguosas lasub pinnakate Kesk- Devoni Narva lademe domeriidil või ka savil ning aleuroliidil ( Viiding 1995). Ehkki nimetatud pealiskorra kivimid ei moodusta otseselt voori, on nende osakesed moreenide koostises (Arold 2008).
Enamik voorestikust asub 45 – 85 m kõrgusvahemikus. Kõige kõrgem – 144 m on maapind Laiuse voorel (suhteline kõrgus 63 m) ja kõige madalam – 34 m Amme jõe orus Vasulas (Arold 2008)
Pinnakate on voorte kohal kuni 60 m paksune, koosnedes mitme jäätumise moreenidest ja nendevahelistest väga paksudest liustikuveelistest kruusadest ning liivadest. Väiksemates künnistes on moreeni 10-20 m, voortevahelistes nõgudes 2-20 m. Põhjaosa suured hajali paiknevad voored (Koimula, Laiuse, Kallivere) koosnevad tuumikus kruusast ja liivast ning on kaetud 10-15 m paksuse moreenkattega. Lõunaosa kitsamaid voori (Raigastvere, Saadjärve, Vasula ) moodustavadki moreenid . Põhjaosas on moreeni põhimass valdavalt hall jämedateraline karbonaatne liivsavi , lõunaosas enamasti punakaspruun karbonaadivaesem saviliiv, pärit ilmselt peamiselt Devoni kivimeist. Moreenide pindmine osa on saviliivane, sügavamal liivsavine (Arold 2008).

3.3. Voored

A.-M. Rõugu (1974) uurimuste järgi on tüüpilised voored kummulipööratud lusika kahaga sarnanevad kõrgendikud ja kumeralaelised ovaalsed künnised, mille liustikupoolne nõlv on järsem ja kõrgem kui distaalne nõlv. Ristläbilõikes võivad voored olla nii sümmeetrilised kui ka ebasümmeetrilised. Nõlvad on enamasti kumernõgusad ja suhteliselt lauged (5-7°). Voorte pikkus on enamasti 2,5 – 5 (13) km ja laius 0,5-0,8 (3,5) km ning kõrgus 20-40 m (58 m, Sootaga voor ), laiuse ja pikkuse suhe varieerub vahemikus 1:4 – 1:10. Pikki ja kitsaid voori nimetatakse peenarvoorteks (nt Pupastvere voor). Pikiprofiili alusel on eristatud sümmeetrilisi ja ebasümmeetrilisi ehk komeetvoori. Esimestel on kõrgeim koht voore keskel, teistel on liustikupoolne ots tömp ja see on kõrgem ning laiem, distaalne osa aheneb ja madaldub järk-järgult. Tugevasti ahenevate otstega on läätsvoored. Kõige iseloomulikumad on aga leivapätsi meenutavad, sujuvalt otstes madalduvad ja ümarduvad voored (Rõuk 1974).
Väga pikad ja laiad ning laugete nõlvadega on hiidvoored (Koimula). Laiu ja lamedaid vorme nimetatakse kilpvoorteks. Tüüpiliste voorte kõrval esineb ka valdavalt kruusast-liivast koosnevaid suhteliselt kitsaid oosilaadseid kõrgendikke. Need on voorjad künnised ehk drumlinoidid, millel on tüüpiliste voortega võrreldes järsemad nõlvad (kalle üle 10). Voored asuvad kas ühes reas üksteise taga, moodustades voorte ahela, või kerkivad keelisjalt üksteise vahelt nii, et iga naabervoor on eelnevate suhtes nihutatud vähemalt poole pikkuse võrra. Voored võivad olla eri kuju ja mõõtmetega, kuid paiknevad enamasti koos. Paljudes kohtades on nad otsapidi või küljetsi koos, moodustades liitvoori. Mõnes kohas on suure voore lael või nõlval väiksem voor (Saadjärve voor). Kohati aga lahutab voori üksteisest üsna lai platoojas moreenitasandik, mida on käsitletud ka kui moreenilava Nii tasandikult kui ka voortelt kerkib väiksemaid (0,5 – 2(3)) m kõrgusi voorjaid künniseid või kühmi, mida võib nimetada meereteks. Meerded on orienteeritud voortega samas suunas, paiknevad harilikult kõrval ja koosnevad tihedast liivsavimoreenist (Rõuk 1974).
Paljudes kohtades on voortel 15-20 (30) m läbimõõduga ja mõne meetri sügavusi sulglohkusid ehk oitusid, mis on tekkelt termokarstilised nõod ehk söllid. Nende märgi põhju katavad enamasti pajupõõsastega tarnakooslused ja ääristavad hall-lepad. Mõnes sügavamas lohus võib vihmasel suvel olla ka vett. Nõlvades esineb ka mitmesuguse sügavusega põikorgusid, mis võivad olla puhandanud voore isegi jalamini. Säärase puhandusoru läbib Amme jõgi Luual. Rohkem on aga lühikesi pinnavete uuristatud jäärakuid. Voorestiku servaaladel (läänes Siimustis ja idas Vasseveres, Sirguveres, Vedul, Kukemetsas) on liiva-kruusaküngastega mõhnastikke ja mitu oosi (Luual, Tarakveres). Mitmes kohas (Voorel Kalliveres, Kudinal, Kassinurmes) leidub voore jalamil allika- e nõrglubjalasundeid, mõnes kohas on voortevahelistes nõgudes ka järvelupja (Arold 2008).

3.4. Veestik

Jõgevamaa maastikule annavad ainulaadsuse rohked järved. Looduslikult üks ilusamaid kohti on Vooremaa põhjaosas asuva Kuremaa järve ümbrus, mida võib pidada Vooremaa kõige tüüpilisemaks osaks. Suurvoorte vahel helgivad siin järved ning rohetavad niidud ja metsad . Järved on enamasti rohketoitelised, tublisti mudastunud ning aeglaselt kinni kasvavad. Suurem osa järvi on koondunud voorestiku lõunaossa, vaid Kuremaa järv paikneb teistest kaugemal põhja pool. Väga omapärane on järskude voorenõlvade vahel olev pikk ja kitsas Raigastvere järv, mis meenutab pigem jõge kui järve (Estonica 2001a). Idas piirneb maakond Peipsi järvega. Järv on oma kaldaala, kuid ka vaatelisusega mõjutanud siinse ajaloolise asustuse kujunemist ning kujundab maastikku tänaseni (Arold 2008).
Voortevahelised piklikud nõod moodustavad kohati lausa vööndeid. Holotseeni alguses on neid arvukalt järvi, mis aga nüüdseks on enamasti muutunud madalsoodeks. Järved on säilinud peamiselt kõrgete komeetvoortega voorestiku keskosas. Nii järvede kui ka soode põhjas leidub hulganisti järvemuda ja –lupja. Ümbritsevate voorte kauaaegse põllustatuse ja moreeni läbivate põhjavete toitaineterikkuse tõttu on säilinud 11 järve tugevasti eutrofeerunud (Mäemets 1977). Kõige põhjapoolseim neist on Kivijärv, õõtsikuliste kallaste ja rohke taimestikuga hobuserauakujuline jäänuk varasemast u 500 ha-lisest järvest. Kõige sügavam ja suurem on Saadjärv ning kõige lõunapoolsem Vasula järv. Vooluvetest läbib Vooremaa loodeosa, sealhulgas Jõgeva linna, Pedja jõgi (122 km). Keskseks veesooneks on aga Kuremaa järvest lähtuv Amme jõgi (55 km), mis puhandusorgudes voolab ühest voortevahelisest nõgudevööndist teise, läbib mitu järve ning suubub Emajõkke. Idaosa veestab Sadala lähedalt algav Kullavere jõgi (53 km), mis teeb Levala kohal suure kaare ümber kõige idapoolsema, kivirohke Tuulavere voore lõunaosa ja suubub Kääpa jõega ühinedes Omedul Peipsisse (Arold 2008).
Sood hõlmavad Vooremaast ligi 20%. Suuremad sood on voorte vahel piklikud, rohkem kui kolmveerand neist on toitaineterikka madalsooturbaga ja kaetud segametsaga. Turbakihi paksus ületab vaid vähestes kohtades 4 m. Kõige suurem on loodeosas asuv Võduvere-Vilina soo (1756 ha), mis hõlmab Jõgeva-Laiuse vahemiku jäävat voortevahelist nõgu lõunasihis ligi 15 km pikkuselt. Ida pool Laiuse voort asub ümber samanimelise järve Kivijärve soo (1066 ha). Veel kaugemal on Laiuse soo (543 ha). Soised on ka Kuremaa järve (397 ha) lääne- ja idakallas (kokku 770 ha). Keskosas on ulatuslikumad Kaiavere (650 ha) ja sellest kagupoolsem Pataste soo (Arold 2008).

3.5. Kliima

Pandivere kõrgustik mõjutab mõneti Vooremaa kliimatingimusi. Vooremaal on aastane sademete hulk väiksem kui Pandiveres. Kuid Vooremaa põhjaosas tuleb sademeid Pandivere kõrgustiku mõjul ligi 50 millimeetri võrra rohkem kui lõunaosas. Siinne liigestatud pinnamood mõjutab arvatavasti ka sademete jaotust. Nii on näiteks täheldatud Laiuse voore mõningat mõju sademetele. Kui vihmapilv tuleb lõunast või edelast, siis voore kirdejalamil tavaliselt vihma ei saja (mägi ajavat pilved lõhki). Samuti täheldatakse, et Saadjärv jahendab varakevadel ümbruskonna kliimat, kuid suvel mõjub pehmendavalt ( Remmel 1978).
Suurel määral oleneb Vooremaa eri piirkondade külmaohtlikkus pinnamoest: voortevahelised nõod on tunduvalt külmaohtlikumad kui näiteks voored (Remmel 1978).
Vooremaale on aga iseloomulikud tugevad tuuled, põhjuseks on see, et lagedad voorelaed ei takista oluliselt tuuli . Seda märkavad kõigepealt need, kes on mujalt metsarohkematest paikadest Vooremaale elama asunud (Remmel 1978).
Vooremaal võib lume paksus olla väga erinev. Teinekord puhutakse voorelaed lumest üsna puhtaks, kuid voortevahelistesse vagumustesse kuhjub lund mitme meetri paksuselt. Talv on Jõgeval aga lumerohkem ja lume äraminek mõneti hilisem kui Pandiveres, Haanjas või Otepääl. Hilisema lumemineku korral võib lumerohke ala ulatuda Kaareperest Tapani. Põllukultuurid kannatavad järsematel voorenõlvadel väheste sademetega perioodidel põua all, sest sademetevesi valgub mööda voorenõlvu kiiresti allapoole (Remmel 1978).

3.6. Mullastik

Vooremaa muldkate sõltub pinnamoest. See on omakorda põhjustanud kindlad seaduspärasused muldade levikus ning mullaliikide suhtelise ühetaolisuse. Nii nagu voortele, on ka põhiliste mullaliikide levikule omane loode-kagusuunaline vöötmelisus. Nii katavad tasasemaid voorelagesid ning moreentasandikke leetunud kamarmullad, mis on nõrgalt või keskmiselt leetunud. Laugetel voorenõlvadel levivad ribadena leostunud ja leetunud kamar – karbonaatmullad (Remmel 1978).
Gleistunud ja soostunud mullad esinevad voorte jalameil ning madalamatel künnistel. Vooremaa pindalast hõlmavad 20-27% üle 1 meetri paksuse turbakihiga sood. Valdav osa (92 %) Vooremaa soodest on madalsood , põhjuseks on lühiealisus ja lubjarikkad põhja- ja pinnaseveed. Nendes madalsoodes on väikeseid siirdesoo - ja rabalaike. Mineraalmullad on saviliiv või liivsavi lõimisega ning tompja struktuuri ja hea veerežiimiga. Vooremaa mullad koos Põltsamaa ümbruse muldadega kuuluvad loodusliku viljakuse poolest Eesti viljakamate muldade hulka (kõige viljakamad mullad on Pandiveres) (Remmel 1978).

4. Elusloodus

4.1. Taimestik

Vooremaa puhul on valdavalt tegemist kultuurmaastikega. Üles on haritud ligi kolmandik maafondist. Looduslikku, kuid tugevasti inimtegevusele allunud taimestikku on säilinud vaid voortevaheliste vagumuste madalamates osades, järvede ümber ning kohati väikeste metsasaludena voortel. Vooremaa servadel mõhnastike aladel leidub suuremaid metsamassiive, kuid ka Luua ümbruses ning üksikutes kohtades voortel (nt Roela Suurmets, Kuremaa ja Kärde mets). Pedja-äärsed madalikud on loodusliku taimkattega (Remmel 1978).
Luua ümbrus on metsade poolest kõige mitmekesisem. Suurema massiivina leitakse siit varjurohket salumetsa , kus lisaks valitsevale kuusele kasvab puurindes ka tamme, saart , jalakat ja vahtrat. Luua metsade lõunaservas olev Ehavere nõmm on salumetsale lähedane sürjamets, mis on kõikjal Eestis seotud eelkõige lubjarikaste seljakutega. Vähemal määral kasvab puurindes koos männiga kuuske , kaske, tamme ja haaba. Alusmets , rohttaimestik ja samblarinne on aga rikkalikud, mis esinevad kusjuures koos nii nõmme-, laane -, salu-, palu- kui ka loometsa liigid. Kõrvaolev Nava nõmm on samas aga tunduvalt vaesema liigilise koostisega palumets , kus lisaks männile on puurindes esindatud vähesel määral kuuske ja kaske, hõredas alusmetsas annab ilmet ka pihlakas . Luua metsade lääneserval leidub sõnajalgaderikast mätlikku sanglepa–lodumetsa. Teised mineraalmuldadel kasvavad Vooremaa metsad on enamasti kas salumetsad või liivased nõmmemetsad (Remmel 1978).
Voortevahelistes vagumustes leidub ka soometsi, tavaliselt hõredaid sookaasikuid rohkete pajupõõsastega. Kohati, näiteks Tanisoos, võib näha ka siirdesoometsi ja rabalaike. Järskudel voorenõlvadel, voorejalamitel ning voortevaheliste vagumuste kõrgematel osadel levivad kuivad või niisked aruniidud , mis püsivad metsatuina vaid niitmise ja karjatamise tõttu (Remmel 1978).
Vooremaa lõunaosa läbib lubjarikka pinnasega siluri ja lubjavaese pinnasega kesk – devoni lademete avamuspiir, mis peegeldub ka taimestiku ilmes , eriti mõnede taimegeograafiliselt huvipakkuvate liikide levikus. Nii levivad Vooremaa põhjaosas ka mõned lubjalembelisemad liigid, nagu näiteks metsülane ja põdrajuur, mida lõunaosast ei leia. Metsülane on tulnud siia piki Ebavere – Siimusti oostikku ning ta levila piirdubki nende oosidega. Haruldase liigi – soojumika levila lõunapiir läbib Vooremaa põhjaosa (Remmel 1978).
Vooremaal leidub ka kaitse all olevalt liike: valge ja väike vesiroos , näsiniin, kuldking , käokuld, võsu – mägisibul, siberi võhumõõk ja kobarpea (Remmel 1978).

4.2. Loomastik

Vooremaa loomastik on omapärane. Maastiku väga kõrge kultuuristatuse tõttu puuduvad siin paljud loomaliigid, mis on mujal Eestis tavalised või esinevad väga vähesel määral. Seetõttu väärib esiletõstmist siinne kalastik ja järvedega seotud linnustik . Imetajate fauna on aga tunduvalt tagasihoidlikum (Remmel 1978).
Vooremaa järvedes on kindlaks tehtud 18 kalaliigi esinemine. Neist arvukamad on särg, haug , ahven, latikas , kiisk, linask , mudamaim, luts koger ning ka luukarits. Rääbise esinemine Saadjärves on tähelepanuväärne. Peale Saadjärve leidub rääbist vaid Peipsi järves, Võrtsjärves ja Ülemistes. Järvedesse on sisse toodud ka mitmeid uusi kalaliike nagu angerjas, säinas, siig, koha, sevani hramulit, järvelõhe ja – forell , koger, hõbekoger ja riipus. Siberi päritoluga peled on hästi kohanenud Kuremaa järves (Remmel 1978).
Vooremaa järved moodustavad sisevete rühma, kus suhteliselt väikesel pindalal pesitseb liigirohke linnustik (suure isendite arvuga). Sellele lisaks leiavad Vooremaa järvedel häid puhke - ning toitumistingimusi tuhanded läbirändavad linnud , samuti ka toite- ja hulgukülalised. Ajavahemikul 1963 – 1975 on Vooremaa järvedel kindlaks tehtud 31 haudelinnu liiki ning 5 liigi pesitsemist oletatakse siin. Üle 45 liigi on kindlaks tehtud läbirändajaid ning toite-ja hulgukülalisi (Remmel 1978).
Soitsjärv on Vooremaa linnurikkaim järv, millel pesitseb 28 linnuliiki. Järvel on linnujaht keelatud. Siin pesitseb ka suur ( ca 5000 paari) naerukajaka koloonia ning selle läheduses 200 – 400 paari väikekajakaid. Arvukalt esineb nii mustviireid kui ka tuttvarte. Üsna sagedased on ka mitmed pardid : jõgitiir, punapea – vart ja sarvikpütt. Siseveekogude ääres harva pesitsevate liikidena on Soitsjärve haudelinnustikus esinenud mererannikulembelised liivatülli ja punajalg – tilder. 1959 . Aasta kevadel tegi Soitsjärvel katset pesitseda üks paar kühmnokk- luiki. Elistvere, Prossa ja Kivijärv on ka mitmekesise linnustikuga (Remmel 1978).
Linde on Vooremaa järvedel rõngastatud rohkelt. Siin rõngastatud naerukajakaid on tabatud ka Valgevenes, Ukrainas, Ölandi saarel, Taani väinades ja Taanis , Hollandis, Inglismaal ja Itaalias (Remmel 1978).
Ondatra on Vooremaa imetajatest olulisem, kes toodi 1947. aastal Laadogast Vooremaa järvedesse ja Emajõkke. Ondatra kohanes kiiresti ning levis pea üle kogu vabariigi. Ondatrale on meelispaigaks veetaimestikurohked jõed ja järved, mille kõrkjastikku ehitab ta omapärased kuhilpesad või uuristab kallastesse urud . Ondatra on Vooremaale meelitanud ka oma vaenlasi , kelleks on tuhkur , nirk ning kährikkoer. Rebane käib sageli järvekallastel toitumas ning põldudel on näha jooksmas halljänest (Remmel 1978).

5. Inimtegevus

Maakattes domineerivad Vooremaal põllumajandusalad, hõlmates 48% territooriumist. Reljeefi kõrgemad osad – voorte laed ja nõlvad – on põldudena kasutust leidnud juba pikka aega, esimeste alapõldude rajamisest saadik. Intensiivse põllumajandusliku kasutamise tõttu on põllumaaks sobivad maad kaitsealal kultuuristatud, üles on haritud enamik voortevahelistest soodest ja muudetud need kultuurimaadeks ( Koppel 1982). Põllumajandus kui majandustegevus eksisteerib Vooremaal tänapäevani tänu üsna viljakatele muldadele. Põllukultuuridest kasvatatakse näiteks rapsi, teravilju , vähesel määral loomasööta.
Nõukogude Liidu ajal oli üsna edukas vutikasvatus Kaiaveres , põldvutifarm oma 45 000 linnuga oli omataoliste seas Euroopa suurim. Eesti taasiseseisvumisega aga lõpetati oma tegevus, sest elanike ostuvõime langes ja Venemaa seadis tollipiirangud (Viidik 2008). Loomakasvatuses kasvatatakse praegu kariloome, sigu , kanu jne. Paljud loomapidamisasutused on Vooremaa piirkonnas suletud, kuid siiski tegutsevad väiketalud.
Kalanduse seisukohalt on oluliseks olnud ja on siiani Vooremaa järved. Kaiavere kalamajand tegeles Vooremaa järvede majandamisega, sumpades olid isegi forellid. Äksi kalakasvatusest tulid haugi ja peipsi siia vastsed ning vähimarjad (Koppel 1982 ). Saadjärve vähistik aga hävis katku tõttu 1949. aastal. (Mäemets 1977). Praegu on Vooremaa järved populaarsed harrastuskalapüügil. Kutselisel püügil on hinnatumad Saadjärv ja Kaiavere järv. Väärtuslikemaks kalaliikideks on angerjas, koha ja ahven. Saadjärves on mingil määral säilinud ka rääbist (Riiklik Looduskaitsekeskus).
Tööstusettevõtetest tegutseb siiani Tabivere vallas Äksi villatööstus lõnga ja vati valmistamisega. (Koppel 1982)
Puhkemajanduses tuleb esile tõsta Vooremaal asuvat Saadjärve, mis on Eestis pindalalt neljas järv. Saadjärvel harrastatakse süstemaatiliselt purjesporti nii suvel (korraldatakse üle-eestilisi regatte) kui ka talvel jääpurjetamist. Saadjärvel on viimastel aastatel kaks korda toimunud Euroopa juunioride jääpurjetamise meistrivõistlused (1999. ja 2003.a). (Saadjärve Jahtklubi )

6. Turism

Vooremaa maastikukaitseala pakub matkaradasid nagu Luua metsanduslik õpperada (4,6 km), Luua arboreetumi - Pikkjärve - Nava õpperada, mis on läbitav ka jalgrattaga (11,7 km); Elistvere looduse õpperada (1 km), Elistvere Loomapargi õpperajad (1,5 km), Prossa järve puhkekoht . Jalgrattaradadest on võimalik kasutada rada "Piknikupäev Vooremaal" (13,5 km), sportlik rada "3 kilo maha" (12,5 km), Kolme järve rada (23 km) (EAS Turismiarenduskeskus).
Elistvere loomapark, mis asutati 1997. aastal, kuulub alates 2008. aastast RMK Tartu-Jõgeva puhkeala koosseisu. Loomapargis saab näha metsloomi , närilisi ning imetleda ümbritsevat loodust. Tänaseks on Elistvere loomapargist kujunenud Jõgevamaa suurim turismimagnet , pakkudes uudistamist nii lastele kui täiskasvanutele (Riigimetsa Majandamise Keskus).
Saadjärv on suurim ja üks esinduslikumaid järvi Vooremaal, olles ühtlasi tähtis ka rahvaluules. Seal asub 5 Kalevipoja lingukivi , järv olevat ulatunud vaid Kalevipoja pastlapaelteni. Soitsjärvest kagu pool on muistne linnamägi, mida on rahvaluules nimetatud Kalevipoja sängiks ning järve kaguosas olevat Veeriku talu juures tammepalkidest salatee ( Kink & Erg).
Vooremaa maastikupilti ilmestavad ka arvukad mõisahooned, kõrtsid, vesiveskid ja kihelkonnakirikud. Palamuse on tuntud Oskar Lutsu “Kevade” tegevuspaigana. Paljud Vooremaa järved on seotud muistenditega Kalevipojast ja Vanapaganast. Näiteks Saadjärves, selle kaldal ja lähimas ümbruses on mitu muistendeis mainitud rändrahnu, sealhulgas Kalevipoja lingukivid (Estonica 2001b).
Vooremaal asub Vooremaa maastikukaitseala, milles paikneb 8 järve: Saadjärv, Kaiavere järv, Soitsjärv, Elistvere järv, Raigastvere järv, Pikkjärv, Prossa järv ja Ilmjärv.
Saadjärve äärde Äksi külla rajatakse tuleval aastal jääaja teemapark . Ajastuhõngulise külastuskeskuse ehitus algab eeldatavalt juba 2012 aasta märtsikuus. Muuseumidele omaste vitriinide kõrvale kerkivad heli- ja valgusinstallatsioonid ning multimeedialahendused. Lisaks mammutimulaažidele valmivad jääkamber ja kinosaal 3D- filmide vaatamiseks. Väiksematele lastele rajatakse mängukoobas. Külastajad saavad pildi, milline nägi Äksi kant välja jääajal, ligi 15 000 aastat tagasi. Sellestki, kuidas tekkis Vooremaa maastik ning tähelepanuta ei jää ka loomade, lindude, taimede ja inimese areng jääajast tänapäevani (Mets 2011).

7. Inimmõju: positiivne ja negatiivne

Nõukogude ajal kujundati põllumajandusmaastikku maaparanduse ja mitmesuguste kultuurtehniliste töödega. Põllumajandusjuhid oskasid väärtustada maastikku ja siinset eripära kui tervikut. Just Jõgevamaalt Adaverest said alguse maastikuhoolduse põhitõed, kus liigendatud maastiku oluliseks osaks oli hästi hooldatud ja saagikas põld. Põllumajandusmaastikus leidsid väärtustamist maastiku olulised elemendid, nagu metsatukad, mõisakompleksid ja ajalooline asutus. Seega oli maastikukultuurist saanud tootmiskultuuri osa (Kalda & Ilves ).
Vooremaa kultuuristamise tagajärjel on oluliselt maastiku ilmet muudetud. Need muutused on tekkinud maaparandustööde käigus (kuivendamine, muldade lupjamine, kivisuse vähendamine jne) (Koppel 1982). Selline inimmõju annab maastikule monotoonse ilme ja ei pruugi rõhutada voorte ilmekust.
Loodusliku taimekatte vähenemine on üks probleemidest Vooremaal, mida on põhjustanud inimene. Taimkatet on säilinud vaid põllustamiseks vähe sobivatel aladel – järvede ümbruses ja voorte kõrgematel ja järsunõlvalistel osadel. Metsa on küll protsentuaalselt palju, kuid kõrgeboniteedilist metsa see-eest vähe (Koppel 1982).
Vooremaa järved on üldiselt rohketoitelised ja seal esineb eutrofeerumist e toitainete liigrohkust. Reostus on tulnud tööstustest, ettevõtetest, farmidest, väetistest, jäätmetest ja need on mõjutanud järve elustikku siiani (Koppel 1982).

8. Kokkuvõte

Vooremaa hõlmab endas mitmeid Jõgevamaa ja Tartu valdu ning oma jääajatekkeliste arvukate voortega on nime andnud tervele maastikurajoonile. Peale voorte leidub siin pinnavormidest järvesid, jõgesid, soid . Vooremaa viljakad mullad on andnud tegevust kohalikele, kes on paljud alad siin kultuuristanud. Loodus- ja maastikuväärtust leiab Vooremaalt iga turist . Ometi on inimtegevus mitmeid jäädavaid probleeme tekitanud nagu näiteks maastiku ilme muutmist, taimkatte hävimist ja eutrofeerumist, mille tagajärjed annavad endast märku tänapäevani.

9. Kasutatud kirjandus

Arold, I. 2008. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli kirjastus. Lk. 205-212.

Arold, I. 1991. Eesti maastikud. Lk. 202, 212-214.

EAS Turismiarenduskeskus. Vooremaa maastikukaitseala matkarajad. Kättesaadav: http://www.puhkaeestis.ee/et/vooremaa-maastikukaitseala-matkarajad (viimati külastatud 02.04.2011).

Estonica. 2001a. Vooremaa suurvoored ja järved. Kättesaadav: http://www.estonica.org/et/Loodus/Kesk Eesti_voored_ja_tasandikud/Vooremaa_suurvoored_ja_j%C3%A4rved/ (viimati külastatud 02.04.2011).

Estonica. 2001b. Vooremaa salumetsad ja kultuurmaastikud. Kättesadav: http://www.estonica.org/et/Loodus/Kesk-Eesti_voored_ja_tasandikud/Vooremaa_salumetsad_ja_kultuurmaastikud/ (viimati külastatud 02. 04. 2011).

Kalda, T., Ilves, E. 2008. Eesti maastikud. Kirjastus Tänapäev. Lk. 78, 81.

Kink, H., Erg, K. Ürglooduse objekt: Vooremaa järved (Saadjärv ja Soitsjärv). Kättesaadav: http://loodus.keskkonnainfo.ee/w5/index.php?option=loadarticle&task=view&contid=1127189353&obj=yrg (viimati külastatud 01. 04. 2011).

Koppel, L. 1982. Inimtegevusest Vooremaa maastikukaitsealal. Diplomitöö

Mets, R. 2011. Jääaja teemapargi ehitus läheb lahti. Tartu Postimees . Kättesaadav: http://www.tartupostimees.ee/?id=378652 (viimati külastatud 04. 04. 2011).

Remmel, H. 1978. Vooremaa. Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn. Lk. 178.

Riigimetsa Majandamise Keskus. Kättesaadav: http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/elistvere-loomapark (viimati külastatud 01. 04 .2011).

Riiklik Looduskaitsekeskus. Vooremaa. Kättesaadav: http://www.keskkonnaamet.ee/public/Keskkonnaharidus/Vooremaa_voldik_est.pdf (viimati külastatud 03.04.2011)

Saadjärve Jahtklubi. Kättesaadav: http://www.saadjarvejahtklubi.ee/ (viimati külastatud 04. 04. 2011).

Viidik, A. 2008. Eesti vutt. Maaleht . Kättesaadav: http://www.maaleht.ee/news/maamajandus/eestitoud/eesti-vutt.d?id=23956077 (viimati külastatud 04.04.2011)
16