Keskkonnakaitse, maastikukaitse referaat (0)

REFERAAT
Keskkonnakaitse
Maastikukaitse
Tallinn 2011

Sisukord:

Sisukord: 2
Lihula maastikukaitseala 6
Kasutatud materjal 7
Sissejuhatus
Kaitseala on ala, kus inimtegevus on piiratud, harva ka keelatud (loodusreservaadid). Kaitsealad on loodud mingi territooriumi looduse- või/ja kultuuripärandi säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks
Eestis on 4 peamist tüüpi kaitsealasid: rahvuspargid , looduskaitsealad ja maastikukaitsealad ehk looduspargid ja programmialad. Samuti on Eestis moodustatud sookaitsealad, veekaitseala, biosfääri-kaitseala, Ramsari alad, Natura alad. Mina uurin maastikukaitsealasid.
Maastikukaitseala ehk looduspark on kaitseala, mis on loodud maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. Loodusekaitseseaduse §28 järgi on maastikukaitseala eritüübid park, arboreetum ja puistu . Maastikukaitseala võimalikud vööndid on sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. 2007. aasta lõpu seisuga on Eestis 149 maastikukaitseala. Tuntumad Eesti maastikukaitsealad: Tuhala , Tõstamaa, Viljandi, Vooremaa .
Maastik on ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad , taimekooslused ja inimtegevuse avaldused.Igal maastikul on oma, selle teket ja arengut kajastav struktuur, inimühiskonna jaoks on maastik ressursse tootev , keskonda taastootev ning geenifondi säilitav süsteem, seega peamisi säästliku loodusvarakasutuse ja keskonna objekte.
Maastiku puhul eristatakse maastikuhooldust ja maastikukaitset.
Maastikuloodus on laiemas tähenduses kompleksne looduskaitsevaldkond mille eesmärk on ühelt poolt suure tootlikkusega, stabiilsete, suure eetilise väärtusega ja mitmekesiste kultuurmaastike kujundamine, teiselt poolt intensiivse maakasutuse soovitamute kaasnähtuste vältimine. Maastikuhooldus seisneb maastiku muutuste planeerimise, reguleerimises ja pptimeerimises, selles rakendatakse klassikalise loodukaitse, otstarbeka looduskasutuse ja keskonnakaitse abinõusid.
Maastikukaitse on maasikukujundamise ja hooldamine abinõud, maastikuhoolduse ennetev osa. Maastikukaitse kujunev määravaks loodusparkides ja maastikukaitsealadel.
Maastikuökoloogilised printsiibid , mida tuleks arvestada Eestis oleks kasvukotade ning elupaikade säilitamine, mis võimaldab püsima jääda suuremal hulgal liikidel. Säilitada kultuurmaastikes saarekestena looduslikke kooslusi. Jätta puutumatuks veekogude kallasribad kui suurima ökoloogilise potensiaaliga maastikuosad. Ning kui looduslikke kooslusi on paiguti napilt, asendada neid haljastusega ning metsatukkadega.
Tuhala maastikukaitseala
TUHALA
     
Tuhala on paikkond Kose vallas Harjumaal , mille asustuse vanus on ligi 3000 aastat. Läheduses on 11 muistset asulakohta, 32 väikeselohulist kultusekivi, 3 kivikalmet,5 hiiepaika jm. Tuhala kiriku ja mõisapargi vahele jäävas Heinasoos asub Eesti vanim, 3-4 saj. pärinev palktee. Kõige rohkem teatakse Tuhalat ülekeeva Nõiakaevu järgi, kuid siinne maastikukaiteala, Eesti tegevaim karstiala (188 ha) pakub enamat. Väikesel maa-alal võib näha kõiki tüüpilisi karstivorme. Karstiväljal (1,5 x 1,2 km) voolab Mahtra soostikust  Tamsi allikatest alguse saav Pirita vasakpoolne lisajõgi, Tuhala jõgi, mille pikkus on 26 km ja millest 6 km voolab kolme haruna maa all. Põnevat karstimaastikku läbiva matkaraja pikkus on 2,5 km. Raja lähtepunkt asub küla keskel üle jõe asuva Kooli tamme all. Lähim tee kaitseala keskusesse Nõiakaevu juurde viib Tallinn-Tartu mantee 33. kilomeetrilt Kolu teeristist, kust Tuhala Nõiakaevu juurde juhatavad teeviidad.
TUHALA KARSTIALA JA MATKARAJA SKEEM
Vooremaa maastikukaitseala
Kaitseala asukoht Vooremaa maastikukaitseala asub Jõgevamaal Palamuse ja Tabivere vallas ja Tartumaal Tartu vallas. Seega hõlmab Vooremaa kui maastikurajoon Pandiverest lõunas asuva ala Tartu lähisteni. Vooremaa on rikas nii kultuurilooliselt kui väärtusliku maastiku poolest. Siin asub Eesti suurim voorestik. Seda ala peetakse ka üheks esinduslikumaks voorestikuks Ida-Euroopa lauskmaal. Vooremaa on ka üks Kalevipoja lugude tekkimise ja leviku südameid. Pinnavorm Vooremaa on üks osa meie alal kujunenud omapärasest jäätekkeliste pinnavormide kompleksist, mis on köitnud paljude teadlaste tähelepanu ka väljaspool meie vabariigi piire . Ilmselt voorte suur pikkus ja korrapärane kulg on olnud põhjuseks, miks nende teket püüti seletada juba rahvafantaasias. Rahvas on voorte tekkele andnud omapärase seletuse, pidades neid Kalevipoja künnivagudeks. Kaitstavate loodusväärtuste kirjeldus Vooremaal asub 20 looduskaitseobjekti: 10 parki, 5 puud ja puudekogumikku, 1 arboreetum ja 4 rändrahnu. Enamik parke on rajatud 18. saj. lõpust 19. saj. keskpaigani. Vooremaa pole Eesti ainus voorestik, kuid ta on meie ainus suurvoorestik - nii oma üldpindala kui voorte mõõtmete poolest. Järvi on Vooremaa maastikukaitsealal 8: Saadjärv, Kaiavere järv, Soitsjärv, Elistvere järv, Raigastvere järv, Pikkjärv, Prossa järv ja Ilmjärv. Järved Vooremaast on võetud kaitse alla tema lõunapoolne osa - ala Saadjärve lõunatipust kuni Prossa ja Pikkjärve põhjatipuni. Siin on vooremaastik kõige selgekujulisem, voortest tingitud viirulisust aitavad siin omalt poolt rõhutada ja kaunistada voortevahelistes vagumustes paiknevad piklikud järved ja jõed. Taimed Vooremaa taimkatet iseloomustab vööndilisus: voorte lagedel laiuvad põllud, nõlvadel metsatukad ja rohumaad, nõgudes leidub soolaike. Vooremaa paikneb lubjarikkama siluri ja lubjavaesema devoni ladestu piirimail. avaldab mõju ka taimestikule.

Lihula maastikukaitseala

Lihula maastikukaitseala on kaitseala Läänemaal Lihula vallas Seira, Hälvati ja Parivere külas ning Pärnumaal Koonga vallas Sookatse, Oidrema,  Tarva , Karinõmme ja Tõitse külas. Kaitseala läbivad või sellel asuvad järgmised veekogud: Rootsi oja,  Soku kraav, Penijõgi,  Riisa oja, Riisa kraav. Kaitseala on arvatud ka Natura-alade  Tuhu -Kesu linnuala ja Lihula loodusala koosseisu. Kaitseala pindala on 6619,5 ha, geograafilised koordinaadid on 58° 39′ 33″ N, 23° 56′ 54″ E
Lihula maastikukaitseala võeti kaitse alla Lihula soostiku ja sealsete kaitsealuste liikide elupaikade kaitseks aastal 1998. Alal on oluline roll lindude rändepeatuspaigana ja pesitsusalana (kaljukotkas on Lihula rabas pesitsenud juba üle 100 aasta). Kaitsealustest taimeliikidest kasvab Lihula rabas massiliselt porssa.
Lihula maastikukaitseala eesmärk on:
elupaigatüüpide: rabade, siirdesoode ja õõtsikute, madalsoode, läänetaiga, laialehiste metsade, soostuvate ja lodumetsade, siirdesoo - ja rabametsade, soostunud sinihelmikaniitude ja kõrgrohustute kaitse;
kaitsealuste liikide - välja-loorkull, soo-loorkull, hiireviu, laanepüü, teder, rukkirääk, sookurg, rüüt, väike-koovitaja, öösorr, väike-kirjurähn ja hallõgija - kaitse.

Kasutatud materjal

http://www.tuhalalooduskeskus.ee/

http://et.wikipedia.org/wiki/Tuhala_maastikukaitseala

raamat Vello Keppart „Keskkonnakaitse. Looduskaitse“

http://et.wikipedia.org/wiki/Maastikukaitseala

http://et.wikipedia.org/wiki/Vooremaa_maastikukaitseala