EESTI MAASTIK JA HARJU LAVAMAA (0)

HAAPSALU KUTSEHARIDUSKESKUS 
Loodusturismi korraldus LT12 
 
 
 
 
 
 
Petra Raamat 
EESTI  MAASTIK  JA HARJU  LAVAMAA  
 
 
 
 
 
 
 
Juhendaja :  Leelo  Alasi 
 
 
 
 
 
 
Uuemõisa 2013 
1 
 
Sisukord 
1. 
MAASTIKE KUJUNEMINE JA SEDA MÄÄRAVAD TEGURID................................................................ 3 
2. 
EESTI MAASTIK  ................................................................................................................................ 3 
2.1 EESTI MAASTIKE KUJUNEMISE PEAMISED TEGURID ..................................................................... 3 
2.2 EESTI  MAASTIKUTÜÜBID  ............................................................................................................... 3 
2.3 EESTI MAASTIKU LIIGESTATUS ...................................................................................................... 4 
3. 
HARJU LAVAMAA ............................................................................................................................. 6 
3.1 ISELOOMUSTUS ............................................................................................................................. 6 
3.2 
KUJUNEMINE ........................................................................................................................... 8 
3.2.1 Aluspõhi ja pinnamood  ........................................................................................................... 8 
3.2.2  Veestik  .................................................................................................................................... 8 
3.2.3  Muld  ja  taimkate  .................................................................................................................... 9 
3.2.4 Asustus ................................................................................................................................... 9 
3.2.4 Kliima .................................................................................................................................... 10 
Kasutatud materjal: ....................................................................................................................... 11 
 
 
 
2 
 
 
 
1.  MAASTIKE KUJUNEMINE JA SEDA MÄÄRAVAD TEGURID 
Looduskomponendid   (pinnamood,   mullastik ,  veestik  ja   taimestik )  ning  nende  vastastikune 
seotus .  Aineringe  ja   energiavoog   maastikus.  Maastike  aine-  ja   energiabilanss ,  nende 
erinevust põhjustavad tegurid. Inimmõju maastike arengule ja välisilme muutustele. 
2.  EESTI MAASTIK 
2.1 EESTI MAASTIKE KUJUNEMISE PEAMISED TEGURID 
Eesti geograafiline asend ja sellest tulenevad iseärasused.  Läänemeri  ja selle mõju maastike 
kujunemisele.  Aluspõhja  territoriaalsed  erinevused:  paene  põhjapoolmik  ja  liivakivine 
lõunapoolmik.  Pinnakatte  koostisest  ja  paksusest  tulenev  mõju  maastikele.  Reljeefi 
liigestatus  ja  peamised  reljeefivormid.   Pinnakate   kui  määrav   komponent   maastikulise 
mitmekesisuse  kujunemisel.  Veestiku  ja  veerezhiimi  iseärasused  ja  sellest  tulenev  mõju 
maastikele. Maastike paleogeograafiline areng. 
Eesti  maastikke  on  peamiselt  kujundanud  viimase  jääaja  liustike   pealetung   ja  hääbumine. 
Ühes  kohas  vormus  kõrgendik,  teisal  kujunes  org  või  veekogu,  kolmandas  kohas  murdis 
mandrijää  lahti  paekalda  ja  rändpangas  kandus  kilomeetreid  eemale.   Liustikud   ja  nende 
sulamisveed kandsid Eesti alale väikeseid kive ja suuri rändrahne. Kui liustikud taandusid ja 
maa järk-järgult mere alt vabanes, arenesid välja muld- ja taimkate ning kujunes inimasustus. 
Maastikke  hakkas  kujundama  maakasutus,  algul  veeäärsetel  aladel,  hiljem  üha  enam  ka 
sisemaal . 
Lood  ja  nimed  kestavad  põlvest  põlve,  kuid  maakasutus  võib  üsna   lühikese   aja  jooksul 
muutuda.  Tihti  varasemad  jäljed  kustuvad.  Eestis  hävisid  mõisate  loomisel  põliskülad, 
Vabadussõja-järgne  maareform  lõhkus  mõisamaad,  nõukogude  maaparandus  pööras 
omakorda pea peale talumaastiku. 
 
2.2 EESTI MAASTIKUTÜÜBID 
Tüpoloogilised  ja  regionaalsed  maastikuüksused  ning  nende  eristamise   algused .  Reljeefi, 
pinnakatte,  mullastiku  ja   taimkatte   arvestamine  maastikuüksuste  piiritlemisel.  Paigastikud 
kui  Eesti  peamised  maastikutüübid  ja  nende   levimus :  a)  tasandikulistel  aladel: 
paetasandikud,  moreenitasandikud, jääjärvetasandikud,  meretasandikud,  sootasandikud; b) 
liigestatud reljeefiga aladel: voorestikud, mõhnastikud, oosistikud, moreenküngastikud. 
 
3 
 
2.3 EESTI MAASTIKU LIIGESTATUS 
Eesti  maastikuline  liigestatus.  Eesti  ala  on  küll  väike,  kuid   maastikuliselt    mitmekesine .  See 
tuleneb  maastike  aluseks  olevate,  viimase  mandrijäätumise  ajal  ja  järel  moodustunud, 
erineva  kivimilise  koostise  ja  kujuga  pinnavormide  rohkusest.  Vee  liikumine  ja  ainese 
ümberpaiknemine  ning  sellest  lähtuvalt  muld-  ja  taimkatte  kujunemine  on  neil  toimunud 
erinevalt.  Igal  kivimilisel  alusel  on  kujunenud  iseloomuliku  koosluse  ja  kasutuseeldustega 
maastik.  Maastikuline  liigestatus  avaldub  pinnavormide,  taimekoosluste,  veekogude  ja 
rajatiste kaudu. 
Kõige 
üldisema 
ettekujutuse 
maastike 
erinevustest 
annab 
nende 
jaotamine 
maastikurajoonideks.  Need  on   pinnamoe   suurvormidel  (kõrgustikel,  lavamaadel,  nõgudes 
jms)  või  nende  suurtel  geoloogiliselt  erinevatel  osadel  sarnastes  kliimaoludes  kujunenud 
looduskompleksid  ehk  geokompleksid  ehk  geosüsteemid,  mis  võivad  hõlmata  tuhandeid 
ruutkilomeetreid.  Jääajajärgsel  ajal  on  maastikke  kujundanud  erinevad  tegurid  (näiteks 
lainetus,   üleujutus ,  soostumine,   erosioon ,  karstumine).  Rajoonisiseste  iseärasuste  alusel 
eristatakse allrajoone ehk paikkondi. 
Väiksemad  hierarhilised  maastikuüksused  on  paigastikud,  paigased  ja   paigad .  Paik  on  ühel 
pinnavormi  osal  või   väikesel   pinnavormil  kujunenud  ühesuguse  pinnakatte,  veerežiimi, 
mikrokliima ,  mulla  ja  taimkattekooslusega  väikseim  maastikuüksus.  Paigas  on  keskmise 
suurusega pinnavormil (künkal, nõos, väikesel tasandikul, orus jms) kujunenud geosüsteem. 
Paigastik   on   suuremal   pinnavormil  (paetasandikul,  moreenitasandikul,  mõhnastikul  jms) 
kujunenud maastikuüksus. Igas paigastikutüübis  valdavad  mingid kindlad paigased. 
Looduskasutuse ja looduskaitse kavandamisel on paigastikud oma suuruselt (mõnekümnest 
hektarist   mitmesaja  hektarini)  arvestatavaimad  maastikuüksused.  Iga  maastikurajoon  on 
asendist  ja  arengust  johtuvalt   mingite   kindlate paigastike  kogum.  Eesti alal  on   eristatud  19 
paigastikutüüpi    ja  46  alltüüpi.  Maastikurajooni  paigaseline  ja  paigastikuline  struktuur  on 
kõige 
iseloomulikum 
selle 
tuumikalal. 
Servaalal 
vahelduvad 
paigased 
naabermaastikurajoonide  tüüpiliste  üksustega  ja  moodustavad  siirdevööndi,  kus  joonelised 
piirid on rajoonimise eesmärgist tulenevalt kokkuleppelised. 
4 
 
 
Maastikulise  liigestuse  põhiüksused.  Maastikuprovints  ja  allprovints,   valdkond ,   rajoon   ja 
paikkond.  Eesti  maastikuline  asend  Euroopas  ja  Ida-Euroopa  lauskmaal,  Baltikumi 
maastikuprovints. 
Madal-Eesti allprovints:  
1) Põhja-Eesti valdkond (Soome lahe rannikumadalik, Harju lavamaa, Viru lavamaa);  
2)  Lääne-Eesti  (Lääne-Eesti   madalik ,   Hiiumaa   (koos  ümbritsevate  saartega,  sh   Vormsi ), 
Saaremaa  (koos  ümbritsevate  saartega,  sh  Muhu),  Liivi  lahe  rannikumadalik  (koos  Kihnu  ja 
Ruhnuga); 
3) Vahe-Eesti ( Kõrvemaa ,  Soomaa , Võrtsjärve madalik). 
Kõrg-Eesti allprovints:  
1) Lahkme-Eesti (Pandivere  kõrgustik , Kesk-Eesti tasandik,  Türi  voorestik,  Vooremaa );  
2) Lõuna-Eesti (Ugandi lavamaa, Sakala kõrgustik, Hargla  nõgu  ja Võru  orund , Valga nõgu ja 
Väike-Emajõe orund, Irboska lavamaa); 
3) Kagu-Eesti  kõrgustikud  ( Otepää  kõrgustik, Haanja kõrgustik, Karula kõrgustik). 
Peipsi nõo allprovints (Ida-Eesti, Peipsi rannikumadalik, Alutaguse). 
5 
 
 
3.  HARJU LAVAMAA 
 
3.1 ISELOOMUSTUS 
Pindala: 2948 km2 
Eesti territooriumist 8,67 % 
Harju  lavamaa  ehk  Põhja-Eesti  lavamaa  on  maastikurajoon,  mis  piirneb  Põhja-Eesti 
pankranniku, Kõrvemaa ja Lääne-Eesti madalikuga. Maastikuliselt esineb  soid , paetasandikke 
ja lavajaid paekõrgendikke ning karsti ja liivatasandikke. 
Maastiku  eripära-  aluspõhja  pinnaläheduse  tõttu  lootaimkattega  paetasandike  ning  suurte 
põllumaade ja salumetsadega moreentasandikud. 
Harju  lavamaa,  mis  hõlmab  suurema  osa  Harjumaast  ja  Rapla  maakonnast,  on  ulatuslik 
paetasandik   rohkete  alvaritega,  millest  suuremad  paiknevad   Keila   ja  Kuusalu  ümbruses. 
Lavamaa lõunapoolmikul on peamiselt moreentasandikud.  
Paekalda  serva  liigestavad  klindilahed  (Vääna)  ja  klindineemikud.  Paljudes  kohtades  esineb 
ulatuslikke karstialasid, milledest suurim ja tuntuim on Kostivere. 
Harju  lavamaale  on  iseloomulikud   soostunud   piirkonnad  ja  karstid  –   pinnavormid ,  mis  on 
tekkinud  maa-aluste  koobaste  sisselangemisel.  Kuid  maa  all  on  alles  ka  aegade  jooksul 
kujunenud koopaid ning maa-aluseid jõgesid, mis siin-seal pinnale välja jõuavad või siis jälle 
ära kaovad. 
Jõgede  lang  on  lavamaal  väike,  kuid  paekaldalt  laskudes  moodustavad  nad  jugasid  ja 
kärestikke ( Jägala  ja Keila), millest allpool paiknevad mõne km pikkused kuristikorud. 
Õhukese  või  puuduva  pinnakatte  tõttu  on  palju  loomuldasid  ja  neil  on   enamuses   levinud 
loometsad ja kadastikud, kohati ka looduslikud  karjamaad . 
Soodsad  tingimused  on  loonud  juba  ajalooliselt  Harju  lavamaal  küllalt  tiheda  asustuse. 
Suurimateks  asulateks  on  Keila,   Saue ,  Rapla,   Kehra ,  Kohila  ning  Tallinna  suurim   linnaosa  
Lasnamäe . 
6 
 
 
 
 
 
Põhja-Eesti  lavamaal  asub  maakonna  põhja-  ja  keskosa,  umbes  pool  üldpinnast.  Sellele 
piirkonnale  on  iseloomulik  laugjate  kõrgendike  ja  madalate  nõgudega  vahelduv  tasandik. 
Pinnakate on õhuke ning kohati ulatub paasaluspõhi lausa maapinnani. Rohkesti on karsti - 
Adilas,  Hageris,  Urgel  ja  Põlmas,  Eesti  suurimad  karstikoopad  asuvad  Pael  ja  Kuimetsas. 
Põhja-Eesti lavamaal asuvad maakonna suurim soo ( Mahtra , 9670 ha) ja järv (Järlepa, 48 ha). 
Jõed    voolavad   kas  Soome  lahte  (Vääna,  Keila)  või  Väinamerre  ( Kasari ,   Vigala ).  Põhja-Eesti 
lavamaa on tihedasti asustatud. Põllumaad on suhteliselt viljakad. 
 
Kevadtulv Kostivere karstialal 
Harju lavamaa lääneosas on silmapaistvamad pangad Väike-Pakri saarel (13 m), Pakri neemel 
(24 m), Türisalu (30 m) ja Rannamõisa pangal (35 m). Tallinna kohal, Tiskrest alates, taandub 
paekallas   merest,  moodustades  ulatusliku  pangalahe.  Tallinnast  ida  pool,  Harju  lavamaa 
piires paekallas üldiselt kusagil enam mereni ei ulatu ning selle kulg on katkendlik.  Erandiks  
on  vaid   Muuksi   (47  m)  ja  Tsitre   pank .  Klint  on  merest  kaugel  ning  osaliselt  mattunud  ka 
Lahemaa piires, ent klindi perve absoluutkõrgus on siin suurim, ulatudes Vihulas 67 meetrini 
 
             Pakri pank 
7 
 
 
3.2  KUJUNEMINE 
3.2.1 Aluspõhi ja pinnamood 
Aluspõhi  paljandub  Põhja- Eesti klindiastanguis ja jõgede alamjooksu orgudes. Eristuvad 14 
ordoviitsiumi ja 4 siluri  ladestu  ladet.  
25. oktoober 1976.a  Osmussaare  lähedal meie tugevaim  maavärin  4,75 magnituudi. 
Pinnamood – Põhja- Eesti klint. 
Lõhelised paekivid soodustavad karstumist. Karstiväljad Kostiveres,  Tuhala  ehk Kata karstiala 
( Eesti suurim  karstitühimik  Virulase koobas, käikude kogupikkus 90m ), Kuimetsa karstiväli, 
Pae karstiala (Karriväli) 
3.2.2 Veestik 
Enamik  jõgesid  saavad  alguse  soodest  ja  neil  on  lavamaal  voolates  moldorud,  klindilt 
laskudes aga juga, kaskaad või kärestik. 
  JÕED -  Jägala,  Pirita , Keila, Vääna, Treppoja,  Vasalemma . Kasari  jõestik   – Teenuse, 
Vigala, Velise. 
   JÄRVED  –  Kahala ,  Maardu , Ülemiste,  Klooga . Tehisjärved – Rummu, Männiku. 
  SOO – Soostumus 20,5%. Kostivere soo, Mahtra soostik,  Juuru  soo, Kodila linnuraba 
 
 
Pirita  jõgi                                                                                    Kahala järv 
8 
 
 Kodila linnuraba 
3.2.3 Muld ja taimkate 
Klindilähedastel õhukestel paepealsetel muldadel -   looniidud  
Gleistunud  liigniisketes nõgudes – looniidud 
Lavamaa kõrgematel aladel rähkmullad (kui tähka vähem, siis viljakus kõrgem) 
Põllumajandusalasid 33%, segametsi 20%, metsaseid alasid kokku 53%. 
3.2.4 Asustus 
Tallinn, Keila, Paldiski, Saue, Rapla, Maardu, Kehra. 
Suuremad maa- asulad kirdeosas:  Kolga , Kiiu, Kuusalu, Kostivere, Jüri, Aruküla,  Kiili , Raasiku, 
Saku. 
Loodeosas: Prillimäe, Kohila,  Kiisa , Saku, Vasalemma, Rummu, Harku, Tabasalu, Vääna. 
Kaguosas: Juuru, Järvakandi, Märjamaa, Kuimetsa,  Kaiu , Hagudi,  Kaeva . 
Kaitsealasid 5,4% :  Jalase , Pakri saared, Rebala muinsuskaitsealad. 
Maastikurajoon kuulub Harju- ja Raplamaale. 
 
 
Raplamaa                                                                                       Aruküla 
9 
 
3.2.4 Kliima 
Põhja-Eesti  rannikumadaliku  kliima  erineb  mõneti  naaberalade  omast.  Mere  vahetu  mõju 
põhjustab sisemaaga võrreldes nii kevade kui ka sügise hilinemise. Suurem on kiirgushulk ja 
päikesepaiste kestus. Põhja-Eesti paekallas kaitseb rannikut sisemaiste õhumasside eest. 
Läänemeri  muudab  Eesti  kliima  merelisemaks  ning  põhjustab  teravaid  ilmastikukontraste 
üksteisele  suhteliselt  lähedal  paiknevate  alade  vahel.  Mudeleksperiment,  mille  käigus  see 
meri „kaotati”, näitas, et Läänemeri mõjutab meil eelkõige rannikualade kliimat. Ilma temata 
oleks siiski kogu Eesti kliima talvel külmem ning sademeid ja  tuult  märksa vähem. 
 
Läänemere  mõju  meie  kliimale  avaldub  üsna  mitmeti:  rannikul  on  enamasti  tuulisem  kui 
sisemaal, öökülmaoht on  rannikualadel  aga tunduvalt väiksem, sügisel püsib õhk mere ääres 
kaua  soe,  kevadel  seevastu  ebameeldivalt  jahe,  saartel  sajab  tavaliselt  vähem  kui   mandril  
jne. Selliseid piirkondlikke erinevusi võib igaüks Eestimaal ringi liikudes ise märgata. 
Läänemeri  jaotab  Eesti mereliseks ja mandriliseks kliimavaldkonnaks. Meremõju ulatub kuni 
60km;  nt  sademete  hulk  suureneb   rannikust   30-60  km  kaugusele,  temperatuuri  kõikumine 
algab 20 km juures. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
10 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kasutatud materjal: 
 
http://www.tnp.ee/ajaleht_raamat?news_id=35 
http://www.ise.ee/oppekava/valikgym/loodus/maastik.htm 
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_maastikuline_liigestatus 
http://et.wikipedia.org/wiki/Harju_lavamaa 
http://www.vkg.werro.ee/materjalid/EGCD/Opik/juhan/maastik/harjulava.html 
http://www.eestigiid.ee/?CatID=10 
http://www.eestiloodus.ee/artikkel1780_1776.html 
http://kuninga.parnu.ee/?download=Eest i kliima.pdf 
http://www.galerii.ee/panoraam/eesti/teemad/idaviru/index.html 
 
 
11