Semiootika ajalugu: kordamisküsimuste vastused.
Lekton ( stoikud ) – sõnaline esemelisus, teadvuse tüüp mis saadab sõna. Luuakse sõna poolt ei eelne talle. Ei asetse rääkija hinges vaid keeles endas. L-le tugineb mõte. L võimaldab helidel esemetega vahetult suhestuda. Eristatakse täielikku, lõpetatud lektonit (Sokrates kirjutab) ja mittetäielikku lektonit (kirjutab).
Lekton on lähedal tähistatavale. Tähistatav – semainomenon, tähistaja – semainon
Lekton on see, mida võib välja öelda.
Vastandub Platoni idee ja Aristotelese vormi kontseptsioonile

Püha Augustinus

Nomen on verbumi tüüp. Tähistab mingit eset. Nimi ja märk, aga ese ei ole märk. Märk on miski, mis ilmutab end meeleorganitele, samas ilmutab mõistusele veel midagi peale iseenda. Märkide tootmise ainus põhjus on vajadus suhelda. Märgi 4 koostisosa :

• sõna (verbum)
  
• väljendatav (dicible – stoikude lekton)
  
• väljendus (dictio)
  
• ese (res)
  

Verbum – sõna metalingv tähenduses. Verbum on sõna ja tähendab sõna.
Märkide klassifikatsioon :

sõltuvalt teate edastamise viisist (mis meelele)

päritolult ja teate edastamise viisist

• märgid loomult (nt peldik)
  
• intentsionaalsed märgid (esemed, mis on loodud, et kasutada neid märgina – sõnad, loomade häälitsused, või liiklusmärk)
  

sõltuvalt sotsiaalsest staatusest: a) loomulikud universaalsed (imiku kisa)
b) institutsionaalsed – intentsionaalsed (õpitavad)

sõltuvalt sümboolse seose olemasolust (kord on märk tähistatav, kord tähistaja)

Sõltuvalt tähistatava (designaadi) märgi või eseme loomusest
1. Tähed on helide märgid; tähe designaat (tähistatav) on heli.
2. Metalingvistiline: sõna kasutatakse, tähistamaks teist (või sedasama) sõna.

Universaalide küsimus: nominalism / realism / kontseptualism

Keskajal kerkis küsimus: milline on universaalide, st soo – ja liigimõiste vahekord neile vastavate tegelike esemetega (res). Üldmõistete kujutlus pärineb platonismis (idee – muutumatu ja igavene antus, võrreldes teda peegeldava, kopeeriva esemega). Aristoteles polemiseeris Platoniga, kuid ka tema käsitluses võisid küll esemed olla meie tunnetusele primaarsed, kuid nende olemuse tuuma moodustas nende sisemuses olev üldmõiste või idee kui liigi tunnus, olles seega eseme suhtes primaarne. Seetõttu tekkiski nominalistide ja realistide vaidlus.
Realism : omane eelskolastilisele mõtlemisele Duns Scotus oli mõõdukas realist. Eriugena ka.
Nominalism: Roscellinus, seadis kolmainuse kahtluse alla ja läks kirikuga vastuollu. Ocham oli ka nominalist.

Üldmõisted, olles primaarsed, muutumatud ja igavesed , on esemetest reaalselt lahsus, ürgsemad ja tõelisemad. Universalia ante res ( realistid )

Üldmõisted on vaid tuletised olemasolevaist esemetest, nendest abstraktsiooni teel saadud, tegelikkuses esinevad vaid nimetustena (nomena). Ese on ürgsem kui tema mõiste. Universalia post res ( nominalistid ).
Nende äärmuste vahel kujunes kolmas vool, kontseptualistid, mis tunnistas :

üldmõiste moodustab iga eseme olemusliku tuuma. (realistide idee)

Üldmõiste on esemega paratamatult seostatud (nominalistide idee)
Kontseptualistid: üldmõisted asuvad esemeis (universalia in rebus )
Pierre Abelard .
Pierre Abelard 1079-1142
mõõdukas nominalist või kontseptualist. Roscelinuse õpilane.
Kontsepti (conceptio — tabamine, haaramine ) olemus.
Kontsept ei võrdu mõistega, kuna ta ei ole objektiivne. Mõiste erinevate momentide ühtsus. Mõiste on loodud mõistuse reeglite abil, ta on avatud ja kiretu igasuguse subjekti suhtes. Mõiste on vahetult seotud märgiliste ja tähenduslike grammatiliste struktuuridega, mis ei sõltu suhtlemisest.
Kontsepti aga formeerib kõne, mis eksisteerib "sealpool grammatikat" — inimhinge ruumis koos rütmide, energia, sisemise zhestikulatsiooni ja intonatsiooniga. On äärmuseni subjektiivne. Tema kujunemiseks on vajalik ka teine subjekt ( kuulaja v. lugeja). Mälu ja kujutlusvõime on K. puhul hädavajalikud omadused kuna K. on ühelt poolt suunatud mõistmisele siin ja praegu, oleviku hetkel, teisalt — sünteesib endas hinge kolme võimet ja on:

• orienteeritud minevikule (mälu akt)
  
• tulevikule (kujutlusvõime akt)
  
• olevikule (arutluse akt)
  

Kontsept on seega isikustatud mõiste!
Abelard universaalid. Üldine, see ei ole ei inimene ega loom, ega nimi "inimene", "loom". See on nende üleüldine helis väljendatud seos. Mõistuse konstruktsioon . Universaalid eksisteerivad loomulikul moel Jumala mõistuses (nagu Platoni ideed). Nihkes mitteolemiselt olemisele tekib heli. Universaal justkui kahestub: nimi ja asi. Täielik asja tabamine toimub läbi kõne, läbi kõnede mõtte, mis tekivad rääkija hinges, on suunatud kuulaja hingele ja eeldavad mõistmist. Jumalikud ideed  helilised kujundid mõisted ütluse mõtted , mis viivad tagasi algsete ideede juurde.

Thomas Aquinas 1225 – 1274

Summa contra gentiles /Summa paganate vastu, osa En ente et essentia /olemisest ja olemusest/.
On kolm võimalust, kuidas substantsides võib väljenduda olemus (essentia).

Jumal. Tema olemus (essentia) ei ole midagi muud kui tema eksistents . Jumal on vormide vorm. Alati aktuaalne ja mitte mingil moel potentsiaalne. Enne asju (ante rem)

Olemus on loodud intellektuaalsetes substantsides, millede eksistents ei samastu olemusega. Olemus ilma mateeriata. Eksistents ei ole mitte absoluutne, vaid sõltub vastuvõtja võimest. Pärast asju (post rem)

Olemus on substantsides, mis on mateeria ja võrmi ühendus. Universaalid on asjas tema olemusena, kui üldine üksikus. Asjas (in re) Üldine eksisteerib üksikesemeis nende erilise vaimse alusena.
Olev pluss olemus on oleva olemus ehk substants
Olemisest rääkides tuleb tõestada olemise olemasolemine.
Ockham keeleuniversaalidest:
Mingeid reaalseid universaale ei eksisteeri. Kuid nad ei ole fiktsioonid (nagu arvas Scotus), vaid abstraktsioonid, mis toetuvad asjade “sarnasusele”, mitte olemusele. Asuvad hinges ja tekivad sõltumatult tahtest ja mõistusest, loomulikul moel — esmane intuitiivne eseme ettekujutus mõistuses (intentio prima) mõistuse suunatus nendele ettekujutustele kui objektidele (intentio secunda ), teisene aktesemeline olemine teadvuses. Seda teisest akti nimetab O. prima cognitio abstractiva /esmane kognitiivne abstraktsioon/ ja see on juba üldine ning on välise olemise märgiks.
Universaale nimetas terminiteks, mis tähistavad paljusid objekte ja suhteid (mitte vaimseid olemusi, nagu väitsid realistid). Need terminid on vaid tinglikud tähised ja neile ei vasta mingid vaimsed olemused ja mingid erilised omadused.
Port-Royal'i grammatika 1660
Antoine Arnauld ja Claude Lancelot
Toetuvad mitte ainult loogika seadustele ja ühele klassikalisele keelele, vaid võrdlevad mitmeid keeli.
Püstitatakse küsimus universaalse, üldinimliku ja spetsiifilise suhtest ühe keele raames.
Sõnad kui mõtte väljendamise ja edastamise vahendid.
Universaalne kõigi keelte puhul.
1) märgiline printsiip (rääkida — st väljendada oma mõtteid märkide abil)
2) "materiaalse" ja "vaimse" pooluse olemasolu
3) keelelise suhtlemise loomingulisus
4) keele ökonoomia printsiip
5) väitlause struktuuri ühtsus
6) loogilise sisu ja keelvorme juhtivate loogikaseaduste ühtsus
John Locke 1632-1704
Essee inimmõistusest. 1690
Semeiotike v õpetus märkidest. Kuna kõige tavalisemad märgid on sõnad, siis nimetatakse ka loogikaks. Ülesanne — vaadelda märkide, mida mõistus kasutab asjadest arusaamiseks ja oma teadmiste edasiandmiseks teistele, olemust. Kuna mõistuse poolt vaadeldavad asjad ei asetse mõistuses (peale tema enda), siis peab talle tingimata esitama midagi muud märgina v vaadeldava eseme esindajana — need ongi ideed. Aga kuna mingi inimese mõtteid moodustavate ideede kogum ei saa vahetult avaneda teise inimese vaatele siis selleks,