Semiootika ajalugu: kordamisküsimuste vastused.
Lekton
(
stoikud ) – sõnaline esemelisus, teadvuse tüüp mis
saadab sõna.
Luuakse sõna poolt ei eelne talle. Ei asetse rääkija
hinges vaid
keeles endas. L-le tugineb mõte. L võimaldab helidel esemetega
vahetult suhestuda. Eristatakse täielikku, lõpetatud lektonit
(Sokrates kirjutab) ja mittetäielikku lektonit (kirjutab).
Lekton
on lähedal tähistatavale. Tähistatav – semainomenon, tähistaja
– semainon
Lekton
on see, mida võib välja öelda.
Vastandub
Platoni idee ja Aristotelese vormi
kontseptsioonile
Püha Augustinus
Nomen on verbumi tüüp. Tähistab mingit eset. Nimi ja märk, aga ese ei
ole märk. Märk on miski, mis ilmutab end meeleorganitele, samas
ilmutab mõistusele veel midagi peale iseenda. Märkide tootmise
ainus põhjus on vajadus suhelda. Märgi 4
koostisosa :
- sõna (verbum)
- väljendatav (dicible – stoikude lekton)
- väljendus (dictio)
- ese (res)
Verbum
– sõna metalingv tähenduses. Verbum on sõna ja tähendab sõna.
Märkide
klassifikatsioon :
sõltuvalt teate edastamise viisist (mis meelele)
päritolult ja teate edastamise viisist
- märgid loomult (nt peldik)
- intentsionaalsed märgid (esemed, mis on loodud, et kasutada neid märgina – sõnad, loomade häälitsused, või liiklusmärk)
sõltuvalt sotsiaalsest staatusest: a) loomulikud universaalsed (imiku kisa)
b) institutsionaalsed –
intentsionaalsed (õpitavad)
sõltuvalt sümboolse seose olemasolust (kord on märk tähistatav, kord tähistaja)
Sõltuvalt tähistatava (designaadi) märgi või eseme loomusest
1.
Tähed on helide märgid; tähe designaat (tähistatav) on heli.
2.
Metalingvistiline: sõna kasutatakse, tähistamaks teist (või
sedasama) sõna.
Keskajal
kerkis küsimus: milline on universaalide, st soo – ja liigimõiste vahekord neile vastavate tegelike esemetega (res). Üldmõistete
kujutlus pärineb platonismis (idee – muutumatu ja igavene antus,
võrreldes teda peegeldava, kopeeriva esemega). Aristoteles polemiseeris Platoniga, kuid ka tema käsitluses võisid küll esemed
olla meie tunnetusele primaarsed, kuid nende olemuse tuuma moodustas
nende sisemuses olev üldmõiste või idee kui liigi tunnus, olles
seega eseme suhtes primaarne. Seetõttu tekkiski nominalistide ja
realistide vaidlus.
Realism :
omane eelskolastilisele mõtlemisele Duns Scotus oli mõõdukas
realist. Eriugena ka.
Nominalism:
Roscellinus, seadis kolmainuse kahtluse alla ja läks kirikuga vastuollu. Ocham oli ka nominalist.
Üldmõisted, olles primaarsed, muutumatud ja igavesed , on esemetest reaalselt lahsus, ürgsemad ja tõelisemad. Universalia ante res ( realistid )
Üldmõisted on vaid tuletised olemasolevaist esemetest, nendest abstraktsiooni teel saadud, tegelikkuses esinevad vaid nimetustena (nomena). Ese on ürgsem kui tema mõiste. Universalia post res ( nominalistid ).
Nende
äärmuste vahel kujunes kolmas vool, kontseptualistid, mis tunnistas :
üldmõiste moodustab iga eseme olemusliku tuuma. (realistide idee)
Üldmõiste on esemega paratamatult seostatud (nominalistide idee)
Kontseptualistid:
üldmõisted asuvad esemeis (universalia in rebus )
Pierre Abelard .
Pierre
Abelard 1079-1142
mõõdukas
nominalist või kontseptualist. Roscelinuse õpilane.
Kontsepti
(conceptio
—
tabamine, haaramine ) olemus.
Kontsept ei võrdu mõistega, kuna ta ei ole objektiivne. Mõiste erinevate
momentide ühtsus. Mõiste on loodud mõistuse reeglite abil, ta on
avatud ja kiretu igasuguse subjekti suhtes. Mõiste on vahetult
seotud märgiliste ja tähenduslike grammatiliste struktuuridega, mis
ei sõltu suhtlemisest.
Kontsepti
aga formeerib kõne, mis eksisteerib "sealpool grammatikat"
— inimhinge ruumis koos rütmide, energia, sisemise
zhestikulatsiooni ja intonatsiooniga. On äärmuseni subjektiivne.
Tema kujunemiseks on vajalik ka teine subjekt ( kuulaja v. lugeja).
Mälu ja kujutlusvõime on K. puhul hädavajalikud omadused kuna K.
on ühelt poolt suunatud mõistmisele siin ja praegu, oleviku hetkel, teisalt — sünteesib endas hinge kolme võimet ja on:
- orienteeritud minevikule (mälu akt)
- tulevikule (kujutlusvõime akt)
- olevikule (arutluse akt)
Kontsept
on seega isikustatud mõiste!
Abelard
universaalid.
Üldine, see ei ole ei inimene ega loom, ega nimi "inimene",
"loom". See on nende üleüldine helis väljendatud seos.
Mõistuse konstruktsioon . Universaalid eksisteerivad loomulikul moel
Jumala mõistuses (nagu Platoni ideed). Nihkes mitteolemiselt
olemisele tekib heli. Universaal justkui kahestub: nimi ja asi.
Täielik asja tabamine toimub läbi kõne, läbi kõnede mõtte, mis
tekivad rääkija hinges, on suunatud kuulaja hingele ja eeldavad
mõistmist. Jumalikud ideed helilised kujundid mõisted
ütluse
mõtted , mis viivad tagasi algsete ideede juurde.
Thomas
Aquinas 1225 – 1274
Summa contra gentiles
/Summa paganate vastu, osa En
ente et essentia /olemisest
ja olemusest/.
On
kolm võimalust, kuidas substantsides võib väljenduda olemus
(essentia).
Jumal. Tema olemus (essentia) ei ole midagi muud kui tema eksistents . Jumal on vormide vorm. Alati aktuaalne ja mitte mingil moel potentsiaalne. Enne asju (ante rem)
Olemus on loodud intellektuaalsetes substantsides, millede eksistents ei samastu olemusega. Olemus ilma mateeriata. Eksistents ei ole mitte absoluutne, vaid sõltub vastuvõtja võimest. Pärast asju (post rem)
Olemus on substantsides, mis on mateeria ja võrmi ühendus. Universaalid on asjas tema olemusena, kui üldine üksikus. Asjas (in re) Üldine eksisteerib üksikesemeis nende erilise vaimse alusena.
Olev
pluss olemus on oleva olemus ehk substants
Olemisest
rääkides tuleb tõestada olemise olemasolemine.
Ockham
keeleuniversaalidest:
Mingeid
reaalseid universaale ei eksisteeri. Kuid nad ei ole fiktsioonid
(nagu arvas Scotus), vaid abstraktsioonid, mis toetuvad asjade
“sarnasusele”, mitte olemusele. Asuvad hinges ja tekivad
sõltumatult tahtest ja mõistusest, loomulikul moel — esmane
intuitiivne eseme ettekujutus mõistuses (intentio
prima)
mõistuse
suunatus nendele ettekujutustele kui objektidele (intentio secunda ),
teisene aktesemeline
olemine teadvuses. Seda teisest akti nimetab O. prima
cognitio abstractiva
/esmane kognitiivne abstraktsioon/ ja see on juba üldine ning on
välise olemise märgiks.
Universaale
nimetas terminiteks, mis tähistavad paljusid objekte ja suhteid
(mitte vaimseid olemusi, nagu väitsid realistid). Need terminid on
vaid tinglikud tähised ja neile ei vasta mingid vaimsed olemused ja
mingid erilised omadused.
Port-Royal'i
grammatika 1660
Antoine Arnauld ja Claude Lancelot
Toetuvad
mitte ainult loogika seadustele ja ühele klassikalisele keelele,
vaid võrdlevad mitmeid keeli.
Püstitatakse
küsimus universaalse, üldinimliku ja spetsiifilise suhtest ühe
keele raames.
Sõnad
kui mõtte väljendamise ja edastamise vahendid.
Universaalne
kõigi keelte puhul.
1)
märgiline printsiip (rääkida — st väljendada oma mõtteid
märkide abil)
2)
"materiaalse" ja "vaimse" pooluse olemasolu
3)
keelelise suhtlemise loomingulisus
4)
keele ökonoomia printsiip
5)
väitlause struktuuri ühtsus
6)
loogilise sisu ja keelvorme juhtivate loogikaseaduste ühtsus
John Locke 1632-1704
Essee
inimmõistusest. 1690
Semeiotike
v
õpetus märkidest. Kuna kõige tavalisemad märgid on sõnad, siis
nimetatakse ka loogikaks. Ülesanne — vaadelda märkide, mida
mõistus kasutab asjadest arusaamiseks ja oma teadmiste
edasiandmiseks teistele, olemust. Kuna mõistuse poolt vaadeldavad
asjad ei asetse mõistuses (peale tema enda), siis peab talle tingimata esitama midagi muud märgina v
vaadeldava eseme esindajana — need ongi ideed. Aga kuna mingi
inimese mõtteid moodustavate ideede kogum ei saa vahetult avaneda
teise inimese vaatele siis selleks,
Kõik kommentaarid