Semiootika ajalugu: kordamisküsimuste vastused.
Lekton
(
stoikud ) – sõnaline esemelisus, teadvuse tüüp mis
saadab sõna.
Luuakse sõna poolt ei eelne talle. Ei asetse rääkija
hinges vaid
keeles endas. L-le tugineb mõte. L võimaldab helidel esemetega
vahetult suhestuda. Eristatakse täielikku, lõpetatud lektonit
(Sokrates kirjutab) ja mittetäielikku lektonit (kirjutab).
Lekton
on lähedal tähistatavale. Tähistatav – semainomenon, tähistaja
– semainon
Lekton
on see, mida võib välja öelda.
Vastandub
Platoni idee ja Aristotelese vormi
kontseptsioonile Püha Augustinus
Nomen on verbumi tüüp. Tähistab mingit eset. Nimi ja märk, aga ese ei
ole märk. Märk on miski, mis ilmutab end meeleorganitele, samas
ilmutab mõistusele veel midagi peale iseenda. Märkide tootmise
ainus põhjus on vajadus suhelda. Märgi 4
koostisosa :
- sõna (verbum)
- väljendatav (dicible – stoikude lekton)
- väljendus (dictio)
- ese (res)
Verbum
– sõna metalingv tähenduses. Verbum on sõna ja tähendab sõna.
Märkide
klassifikatsioon :
sõltuvalt teate edastamise viisist (mis meelele)
päritolult ja teate edastamise viisist
- märgid loomult (nt peldik)
- intentsionaalsed märgid (esemed, mis on loodud, et kasutada neid märgina – sõnad, loomade häälitsused, või liiklusmärk)
sõltuvalt sotsiaalsest staatusest: a) loomulikud universaalsed (imiku kisa)
b) institutsionaalsed –
intentsionaalsed (õpitavad)
sõltuvalt sümboolse seose olemasolust (kord on märk tähistatav, kord tähistaja)
Sõltuvalt tähistatava (designaadi) märgi või eseme loomusest
1.
Tähed on helide märgid; tähe designaat (tähistatav) on heli.
2.
Metalingvistiline: sõna kasutatakse, tähistamaks teist (või
sedasama) sõna.
Keskajal
kerkis küsimus: milline on universaalide, st soo – ja liigimõiste vahekord neile vastavate tegelike esemetega (res). Üldmõistete
kujutlus pärineb platonismis (idee – muutumatu ja igavene antus,
võrreldes teda peegeldava, kopeeriva esemega). Aristoteles polemiseeris Platoniga, kuid ka tema käsitluses võisid küll esemed
olla meie tunnetusele primaarsed, kuid nende olemuse tuuma moodustas
nende sisemuses olev üldmõiste või idee kui liigi tunnus, olles
seega eseme suhtes primaarne. Seetõttu tekkiski nominalistide ja
realistide vaidlus.
Realism :
omane eelskolastilisele mõtlemisele Duns Scotus oli mõõdukas
realist. Eriugena ka.
Nominalism:
Roscellinus, seadis kolmainuse kahtluse alla ja läks kirikuga vastuollu. Ocham oli ka nominalist.
Üldmõisted, olles primaarsed, muutumatud ja igavesed , on esemetest reaalselt lahsus, ürgsemad ja tõelisemad. Universalia ante res ( realistid )
Üldmõisted on vaid tuletised olemasolevaist esemetest, nendest abstraktsiooni teel saadud, tegelikkuses esinevad vaid nimetustena (nomena). Ese on ürgsem kui tema mõiste. Universalia post res ( nominalistid ).
Nende
äärmuste vahel kujunes kolmas vool, kontseptualistid, mis tunnistas :
üldmõiste moodustab iga eseme olemusliku tuuma. (realistide idee)
Üldmõiste on esemega paratamatult seostatud (nominalistide idee)
Kontseptualistid:
üldmõisted asuvad esemeis (universalia in rebus )
Pierre Abelard .
Pierre
Abelard 1079-1142
mõõdukas
nominalist või kontseptualist. Roscelinuse õpilane.
Kontsepti
(conceptio
—
tabamine, haaramine ) olemus.
Kontsept ei võrdu mõistega, kuna ta ei ole objektiivne. Mõiste erinevate
momentide ühtsus. Mõiste on loodud mõistuse reeglite abil, ta on
avatud ja kiretu igasuguse subjekti suhtes. Mõiste on vahetult
seotud märgiliste ja tähenduslike grammatiliste struktuuridega, mis
ei sõltu suhtlemisest.
Kontsepti
aga formeerib kõne, mis eksisteerib "sealpool grammatikat"
— inimhinge ruumis koos rütmide, energia, sisemise
zhestikulatsiooni ja intonatsiooniga. On äärmuseni subjektiivne.
Tema kujunemiseks on vajalik ka teine subjekt ( kuulaja v. lugeja).
Mälu ja kujutlusvõime on K. puhul hädavajalikud omadused kuna K.
on ühelt poolt suunatud mõistmisele siin ja praegu, oleviku hetkel, teisalt — sünteesib endas hinge kolme võimet ja on:
- orienteeritud minevikule (mälu akt)
- tulevikule (kujutlusvõime akt)
- olevikule (arutluse akt)
Kontsept
on seega isikustatud mõiste!
Abelard
universaalid.
Üldine, see ei ole ei inimene ega loom, ega nimi "inimene",
"loom". See on nende üleüldine helis väljendatud seos.
Mõistuse konstruktsioon . Universaalid eksisteerivad loomulikul moel
Jumala mõistuses (nagu Platoni ideed). Nihkes mitteolemiselt
olemisele tekib heli. Universaal justkui kahestub: nimi ja asi.
Täielik asja tabamine toimub läbi kõne, läbi kõnede mõtte, mis
tekivad rääkija hinges, on suunatud kuulaja hingele ja eeldavad
mõistmist. Jumalikud ideed helilised kujundid mõisted
ütluse
mõtted , mis viivad tagasi algsete ideede juurde.
Thomas
Aquinas 1225 – 1274
Summa contra gentiles
/Summa paganate vastu, osa En
ente et essentia /olemisest
ja olemusest/.
On
kolm võimalust, kuidas substantsides võib väljenduda olemus
(essentia).
Jumal. Tema olemus (essentia) ei ole midagi muud kui tema eksistents . Jumal on vormide vorm. Alati aktuaalne ja mitte mingil moel potentsiaalne. Enne asju (ante rem)
Olemus on loodud intellektuaalsetes substantsides, millede eksistents ei samastu olemusega. Olemus ilma mateeriata. Eksistents ei ole mitte absoluutne, vaid sõltub vastuvõtja võimest. Pärast asju (post rem)
Olemus on substantsides, mis on mateeria ja võrmi ühendus. Universaalid on asjas tema olemusena, kui üldine üksikus. Asjas (in re) Üldine eksisteerib üksikesemeis nende erilise vaimse alusena.
Olev
pluss olemus on oleva olemus ehk substants
Olemisest
rääkides tuleb tõestada olemise olemasolemine.
Ockham
keeleuniversaalidest:
Mingeid
reaalseid universaale ei eksisteeri. Kuid nad ei ole fiktsioonid
(nagu arvas Scotus), vaid abstraktsioonid, mis toetuvad asjade
“sarnasusele”, mitte olemusele. Asuvad hinges ja tekivad
sõltumatult tahtest ja mõistusest, loomulikul moel — esmane
intuitiivne eseme ettekujutus mõistuses (intentio
prima)
mõistuse
suunatus nendele ettekujutustele kui objektidele (intentio secunda ),
teisene aktesemeline
olemine teadvuses. Seda teisest akti nimetab O. prima
cognitio abstractiva
/esmane kognitiivne abstraktsioon/ ja see on juba üldine ning on
välise olemise märgiks.
Universaale
nimetas terminiteks, mis tähistavad paljusid objekte ja suhteid
(mitte vaimseid olemusi, nagu väitsid realistid). Need terminid on
vaid tinglikud tähised ja neile ei vasta mingid vaimsed olemused ja
mingid erilised omadused.
Port-Royal'i
grammatika 1660
Antoine Arnauld ja Claude Lancelot
Toetuvad
mitte ainult loogika seadustele ja ühele klassikalisele keelele,
vaid võrdlevad mitmeid keeli.
Püstitatakse
küsimus universaalse, üldinimliku ja spetsiifilise suhtest ühe
keele raames.
Sõnad
kui mõtte väljendamise ja edastamise vahendid.
Universaalne
kõigi keelte puhul.
1)
märgiline printsiip (rääkida — st väljendada oma mõtteid
märkide abil)
2)
"materiaalse" ja "vaimse" pooluse olemasolu
3)
keelelise suhtlemise loomingulisus
4)
keele ökonoomia printsiip
5)
väitlause struktuuri ühtsus
6)
loogilise sisu ja keelvorme juhtivate loogikaseaduste ühtsus
John Locke 1632-1704
Essee
inimmõistusest. 1690
Semeiotike
v
õpetus märkidest. Kuna kõige tavalisemad märgid on sõnad, siis
nimetatakse ka loogikaks. Ülesanne — vaadelda märkide, mida
mõistus kasutab asjadest arusaamiseks ja oma teadmiste
edasiandmiseks teistele, olemust. Kuna mõistuse poolt vaadeldavad
asjad ei asetse mõistuses (peale tema enda), siis peab talle tingimata esitama midagi muud märgina v
vaadeldava eseme esindajana — need ongi ideed. Aga kuna mingi
inimese mõtteid moodustavate ideede kogum ei saa vahetult avaneda
teise inimese vaatele siis selleks, et teatada oma
mõtteid üksteisele, aga samuti et jätta neid meelde, on vajalikud
ka märgid meie ideede jaoks. Kõige mugavamad on artikuleeritud
helid — sõnad.
Igasugune
tähendus tekib ajus aistingute baasil, mis on saadud ümbritsevast
maailmast meeleorganite abil.
Omadused/kvaliteedid
Primaarsed
arv, liikumine, vorm absoluutsed,
on objektis endas
Sekundaarsed värv,
temperatuur subjektiivsed, sõltuvad vaatlejast
Sekundaarsete omaduste ideed vastavad jõududele (powers),
mida omavad meist väljaspool asuvate kehade atomaarsed struktuurid .
essence
(olemus) — substance
Reaalsed
olemused — asjade
sisemine ehitus, millest sõltuvad nende omadused, sisestruktuur
Nominaalsed
olemused
— inimhinges eksisteerivad kompleksideed või nende omaduste
kombinatsioonid. Omistatakse tavaliselt spetsiifilised nimetused või
klasside ( sood , liigid) nimetused.
Põhimõtteliselt
annavad ainult esmaste omaduste ideed meile tõelise teadmise
reaalsetest olemustest
Sõnad
ei ole midagi muud, kui meie ideede sümbolid. Nad on ideede
meelevaldselt valitud tähistused. Ideed on tõelised ja vahetud märgi täitjad.
Ideed
jagunevad:
— Lihtideed tihedus,
liikumine, vorm,
kus predikaat ei koosne liitmisest
— Kompleksideed mõistuse
ühendava võime kaudu liidetud tervikuks ilu,
inimene
Kompleksideede
moodustamine
lihtsate ideede summeerimine — empiiriliste substantside keerulised ideed
võrdlemine — suhete ideed täiuslik, vanem, suurem
1+2
+ abstraheerimine — üldideed kuld ,
hobun
Wilhelm
von Humboldt 1797–1835
Antropoloogia pragmaatika seisukohast
keele
vastuolulisus:
antinoomiad
- keel ja mõtlemine
- märgi suvalisus ja keele elementide (keele struktuurist lähtuvalt) motiveeritus
sõna
on üksikmõiste märk, kuid on raske ette kujutada, et keel sai
alguse välismaailma esemete nimetamisest. Et sõna saaks sõnaks,
peab ta omama mitte ainult helilist väljendust, vaid peab moodustama
heli ja mõiste ühtsuse. Sõna kui märgi tähendus on motiveeritud
"asja mõistmisega" (mõistega), heliline vorm on suvaline
- objektiivne ja subjektiivne keeles
- keel kui tegevus ( energeia ) ja kui tegevuse produkt ( ergon ) Keele eksist. vormiks on areng. Keel ei ole mitte tegevuse produkt, vaid tegevus ise. Keel on katkematu vaimutegevus, mis püüab heli muuta mõtte väljendajaks
- püsivus ja muutumine
- tervik ja üksik, individ. ja kollektiivne
- kõne ja keel keel kui tema produktide kogum erineb keeletegevuse üksikaktidest. Uurida indiviidi keelt
- mõistmine/mittemõistmine need, kes võivad nii rääkida kui kuulata, ei saa alati endast ja teistest aru; just tähistamise võime puudumise või tema ebaõige kasutamise tõttu on seletatav , et inimesed, kes räägivad ühte ja sama keelt, on üksteisest lõpmata kaugel mõistetel
.
Energeia
on keel kui tegevus
Ergon
on keel kui tegevuse produkt.
Keel
on katkematu vaimutegevus, mis muudab heli mõtte väljenduseks
Sinn ja Bedeutung :
Bedeutung tähistatu, märgi osutus Veenus
Sinn
märgi tähendus, sisaldub antuse viis Ehatäht,
Koidutäht
Märgil
on tähendus, see, kuidas ta meile antud on. Siis on osutus on -
tähistatu. Nt ehatäht ja koidutäht on yhe ja sama osutuse eri
tähendused.
Saussure
Tähistaja
on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid
eranditult need erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle
akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest
kujunditest. Foneemid , tähed kirjakeeles.
Tähistatav
— mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on
psühholoogia objektiks .
Keel
(langue)
+ kõne ( parole )
=
kõnetegevus (langage)
Keel
— tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline
süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi
helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks.
Kõne
— realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste
allikas.
Sünkroonia
– diakroonia
Sünkroonia
on ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks
diakrooniast olulisem. Valdkond - üldgrammatika.
Diakroonia.
Olemus väljendub nihkes tähistaja ja tähistatava vahelises suhtes.
D. on seotud süsteemi elementidega, mitte süsteemiga tervikuna ,
kuid mõjutab tervet süsteemi.
keele
püsivus (muutumatus) – muutlikkus
Püsivuse
(immutabilité)
kindlustavad:
1. Märgi suvalisus
2. Märkide paljusus
Süsteemi keerulisus
Kollektiivi vastupanu uuendustele
Deskriptsioon:
Russell
püüdis vabaneda loogilistest “ebamugavustest”, mida tekitab
nimeliste väljendite semantiline dualism , jagades need pärisnimedeks
ja deskriptsioonideks. D. on Russelli järgi võimelised tähendama
( suhtuma objektidesse) tänu oma vormile (keelelisele tähendusele).
Kui
Frege arvas, et igale keelemärgile vastab mingi konkreetne v. abstraktne ese, siis Russelli semantika ei võimalda ideaalseid
objekte samas mõttes, nagu reaalseid konkreetseid objekte. Russell
loobus mitte ainult mõttest, et denotatsioon ammendab märgi ja
tähistatava semantilised suhted, vaid ka seisukohast, et kõik
keeleväljendid on nimed.
Nimed
(konkreetsete kandjate tähistused)
deskriptsioonid
(esemete sõnalised kirjeldused mingite tunnuste järgi). Kui
vaadelda kirjeldusi kui nimesid võib tekkida ilusioon kummaliste
objektide (suhted, omadused) olemasolust.
Russelli
deskriptsioonide teooria toetub filosoofilisele eeldusele kahest
teadmise tüübist
— teadmine
kogemuse kaudu pärisnimed ja omaduste nimed, rangelt loogilises mõttes ka
asesõnad see,
too
- teadmine kirjelduse kaudu
Loogiline positivism /analüütiline filosoofia
Loogiline
positivism:
Lähtub
tähenduse verifikatsioonilisest kriteeriumist, mõtestatud ütluste
jaotusest analüütilisteks ja empiiriliseks ja kõikide mõtestatud
emp ütluste empiirilisest konrollitavusest.
Kõigi
emp ütluste redutseeritavus vahetu kogemuse keelde.
Analüütiline
filosoofia:
Kui
antiik– ja keskaja F. tegelesid eelkõige olemise ja uusaja F. — tunnetuse probleemiga, siis kaasaegses F saab põhiprobleemiks
tähendus. Tunnetusele lähenetakse läbi keele.
F.
põhiülesanne on teaduse keele analüüs ja seletamine. Parim meetod
— ideaalsete keelte loomine ja tõlgitsemine.
Aluseks
— Russelli ja George Moore varased tööd. Russell väidab, et
aluse pani Frege.
Võib
jagada 4 põhitüübiks:
fenomenalistlik analüüs algul peaaegu kõik Viini ringi liikmed (M.Schlick, varane Wittg.). Baaslausetena vaadeldakse meelelist kogemust väljendavaid.
füsikalistlik Berliini grupp, hiljem ka Viini ring ( Carnap ). Baaslause väljendab füüsiliste objektide vaatluse tulemusi.
pragmaatiline USA (Ramsey, W. Quine). Tähenduse suhtelisus sõltuvalt konkreetse arutluse praktilisest eesmärgist
tavakeele analüüs /lingv. F põhiliselt Inglismaal (Stroson, J.Austin, hiline Wittg.). Püüavad vältida kunstlikke keeli. Teadus kui üks paljudest võimalustest. Keskendutakse tavakeele tähendustele.
Peab
F. probleemide lahendamise ainsaks viisiks tavaliste keelekasutusviiside kindlakstegemist ( kusjuures tavalist
vastandatakse ebatavalisele ja keelt ei samastata selle sõnavaraga).
Filosoofilistes jmt arutlustes ilmnevate eksiväidete peapõhjus on
argikeele kasutamisviiside segiajamine.
Lingv.
F → lingv. strukturalism
ja 2) — loog . positivism, lähtub tähenduse verifikatsioonilisest kriteeriumist (lause tähenduseks on tema verifikatsiooni meetod). Ühine mõlemale — kõikide mõtestatud tunnetuslike ütluste jaotus analüütilisteks ja empiirilisteks ning kõikide mõtestatud empiiriliste ütluste empiiriline kontrollitavus. Ainult 1) Kõikide empiiriliste ütluste redutseeritavus vahetu kogemuse keelde.
Jaotus
empiirilisteks sünteetilisteks ja analüütilisteks (aprioorseteks)
on juba Leibnitzil (mõistustõed ja faktitõed) ja Hume ´il (ideed
ja tõsiasjad) .
Analüütiline
on väide, mis on tõene tänu teda moodustavate sõnade tähendusele.
Predikaat on moodustatud subjekti omaduste analüüsi teel. Põhinevad tähendustel. Peeter
on inimene.
Sünteetilised
on väited, mille predikaat väljendab tunnust, mis ei ole tingimata
seotud subjektiga ja on tõene vaid tänu situatsioonile. Põhinevad
faktidel. Peeter
on haige.
Analüütilise
filosoofia esindajad:
1)
Fenomenalistlik analüüs: varane Viini ring Schlick ja varane Wittgenstein .
2)
Füsikalistlik: Carnap, viini ring,
3)
Pragmaatiline: USA, Ramsey, Quaine
4)
Tavakeele analüüs/lingv. Filosoofia: põhil. Inglismaal.Stroson, J
Austin, hiline Wittgenstein
Loogiline positivism (LFT)
Analüütiline filosoofia (FU)
Kuulutas kogu eelneva spekulatiivse F. sisu pseudoprobleemseks
Lähtub formaal-loog. Kategooriatest, püüd luua orig. formaliseeritud keelt
Teoorialt kogemuse, “faktideni”
Aistingud on viimane kogemuse piir, kehad on aistingute kompleksid v. kombinatsioonid
Mõtete loogiline selgitamine
“Maailma pilt”
mitte filos . lausete kogum, vaid lausete selgekssaamine
Suhtumine metafüüsikasse
Suhtumine keelde
Keel ja tegelikkus
Filosoofia objekt
Keel kui
Filosoofia tulemus
Nägi pseudoprobleemide tekkimispõhjust tavakeele vales kasutamises
Inimkeel on keerulisem, peab analüüsima tavakeelt
Põhirõhk keele funktsionaalsetel aspektidel, keelelise tegevuse mõju tegelikkusele
Lingv. analüüs, semantiline keele ja mõtlemise selgitus
Vahend, maailma liigendamise ja mõtestamise instrument
Mõttetuste ja traumade avastamine, mis saab mõistus, püüdes peaga purustada keele piire
W.
KEELEMÄNGUD
Keelemängu
põhifunktsioon on otsustuste tegemine väidete kehtivuse kohta.
Keeleliste konstruktsioonide üle otsustuste tegemine on üks mängu
vorm Otsustuste tegemise kriteeriumiks on keelemängu reeglid.
Filosoofiline tegevus on keelemäng. Nt formaalne loogika on ühed keelemängu
reeglid.
Väite
kehtivusest ühtede reeglite piires ei saa tingimata tuletada tema
üldkehtivust!
See,
kas mängu käik on õige, omab tähendust ainult koos teiste
reeglitega.
Tähendus
kui kasutamine teatud keelesüsteemi raames.
Mäng
on
reeglite (mängu loogika) kogum, mis haldab käike
reeglite all mõistetakse teatud tüüpi norme märkidega manipuleerimisel
eeldatakse, et õige käik mängus või mäng tervikuna peavad omama võimalikku alternatiivi
enamik mänge nõuab erinevate kategooriate märke ( malelaud , väljad laual ja malefiguurid)
Erinevate
kategooriate märkide segiajamine viib mõttetusteni. Kogu eelnev F.
on seda täis.
Keelemängud
- tavakeele reaalse praktikaga võrreldes lihtsustatud sõnade ja väljendite kasutusmudelid
- emakeele algvormid, milledele toetudes inimene hakkab keelt kasutama
- eneseküllased ja lõpetatud
Ma
hakkan nimetama kompleksi, mis koosneb keelest ja temaga põimunud
tegevusest, keelemänguks.
Võrdlus
malemänguga. Kasutamine — käik. Seeria käike, mida võimaldab
mingi väljend, tema kasutuste kogum → väljendi tähendus.
Sotsiaalse
tegevuse süsteem. Käitumismängud — tähtsaim on keel. Tavakeel —
mitmete keelmängude kogum.
Keelt
tuleb kasutada täpselt. Filos. ?? ei ole kasutud, vaid asendamatu
meetod selgitamiseks. Nende mõju võib võrrelda psühhoanalüüsi
?? kliinilise mõjuga.
Luua
ettekujutus keelest tähendab luua ettekujutus eluvormist.
LFT
— ka keelemäng, faktide kirjeldamine.
Tradits.
abstraktsiooni teooriale vastandab “perekondliku
sarnasuse”
teooria.
Bühler
4
aksioomi:
Kõikide
keelte põhimõtteliselt ühtse struktuuri teooria — 4
aksioomi
Joon
1
Keele kui organoni mudel.
Platon "Kratylos"
— keel on organon, mis on loodud selleks, et üks inimene saaks
teisele midagi teatada asjast .
Ring
keskel sümboliseerib konkreetset keelenähtust. Kolmnurk sisaldab
endas veidi vähem kui ring — abstraktse
relevantsuse printsiip
(märgi tähendust ei moodusta mitte kogu ääretu kogum konkreetsete
esemete v.situatsioonide tähistatavaid omadusi, vaid ainult
"sematoloogiliselt relevantne " osa nendest omadustest).
3
muutujat-faktorit on kutsutud teda 3 erineval moel tõstma märgi
staatusesse. Jooned sümboliseerivad keelelise märgi semantilisi
funktsioone.
B.Keele
märgiline olemus.
Aluseks
skolastide printsiip aliquid
stat pro aliquo +
abstraktse relevantsuse printsiip. Keele fenomenid on
mitmetasandilised.
C.
Kõnetegevus
ja keelestruktuur.
Süntees
Humboldti ja Saussure'i kontseptsioonidest Husserli aktide teooria
valguses.
H - Sprechhandlung(kõnetegevus) la
parole H----------------W
W
- Sprachwerk
( keeleline loodu) ergon ! !
A
- Sprechakt (kõneakt,
tähendustav) energeia ! !
G
- Sprachgebilde
(keeleline struktuur) la
langue A----------------G
Jaotatult
neljaks väljaks, saame kaks ristuvat dihhotoomiat:
Keelelised
nähtused:
I II I seostatud subjektiga
II
abstraheeritud subjektist
1 H W 1 tegevused ja
väljendid formaliseerimise alumisel astmel
2 A G 2 aktid ja
struktuurid formaliseerimise ülemisel
astmel
Iga
väli vastab ühele objekti "keel" vaatlemise aspektile
D.
Keele
struktuuriline mudel.
Ühe-
(meresignaalid,
üks signaal iga situatsiooni jaoks)
ja
kaheklassilised süsteemid, kus on leksikon (sõnade valik) ja
süntaks (lause moodustamine).
Lause
on sõna suhtes sümboliks.
Bühleri
keelefunktsioonid:
(eeldatavalt Jakobsoni kolm esimest???)
Hjemlslev
Sisu
substants – see keeleline tähendus üldse ilma mingi liigenduseta
Sisu
vorm – nüüd alles tuleb konkreetne keel sisse. Igasugused jaotused , mis sed tähendust hakivad – gramm .kategooriad jne
Väljendusmõte
– võimalike foneemide kogu
Väljenduse
substants – see on kas hääl või kiri, heli järgnevus
Väljendusvorm
– häälikud v kirjutatud st foneemid v grafeemid. Jällegi on
liigendet väljenduse substants.
(vt
ka allpool!!)
4
kihti (strata)
vorm/substants
sisu
/väljendus
/joon.
2/
Kõik
neli kihti asuvad samal tasapinnal.
sisu-mõte(purport)
— üks kõikide keelte jaoks.
väljendus-mõte
— võimalike foneemide kogum
sisu-substants
(materjal) on sel juhul keeleline tähendus üldse, ilma igasuguse
eelneva liigituseta
sisu-vorm
(erineb keeleti) — kõik need jaotused, mis tähendust lõiguvad,
hakivad ja tähistajatega siduda võimaldavad
Selles
üldises tähenduses on vorm defineeritav kui terviklik, kuid
eksklusiivne tunnustekogum, mis vastavalt valitud aksiomaatikale
moodustab definitsioone. Kõik see, mida niisugune "vorm"
ei sisalda, kuid mis ilmselgelt kuuluks uuritava objekti
tühjendavasse kirjeldusse, paigutatakse teise hierarhiasse, mis
"vormi" suhtes mängib " substantsi " rolli.
Sisu–
ja väljendusvormi abil ning ainult selle abil eksisteerib vastavalt
sisu–substants ja väljendus–substants, mis ilmnevad vormi
projekteerimisega mõttele, just nagu avatud võrk heidab oma varju
alla jaotamata pinnale.
Keelelise
väljenduse puhul
on substantsiks hääl või kiri, vormiks aga selle liigendumine
häälikuteks või kirjatähtedeks (foneemideks või grafeemideks).
Peirce
(1839-1914)
Loogika
— teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus.
Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub
fenomenoloogiast ja matemaatikast .
Kolm
osa:
Kriitika
— klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja
intensiivsuse
Spekulatiivne
grammatika — üldine märgiteooria
Metodeutika
— kasutatavad meetodid
Meeleliste
muljete kategoriaalse sünteesi idee võttis Kantilt, kuid ilma
apriorismita.
Kategooriate
table vt järgmine lk!
Õpetus
kategooriatest
Esmasus
Kvaliteet
Ei sõltu ajast
Teisesus
Eksistents
Siin ja praegu
Kolmasus
Seadus, representatsioon
Loogilises plaanis
Monaad , ühekohaline predikaat. Olemasoleval objektil realiseerimata subj. võimalus
Diaad, kahekohaline predikaat.
Üks diaadi element on tema kahe termini summa, teine — nendevaheline suhe
Triaad, kolmekohaline predikaat
Ontoloogilises
Potentsiaalsus. Subjektiväline psüühiline määratus, mida ei saa taandada mõttele
Väljendab aktuaalse eksistentsi fakti
Üleüldisus, katkematus, regulaarsus.
Tehing
Gnoseoloogilises
Igasuguse teadvuse seisundi kvalitatiivne määratus
Kogemus, mis tekib kahe asja (Ego ja mitte-Ego) koosmõjust (võitlus, reaktsioon )
Lisandub mentaalne element
Igas
fenomenis esinevad korraga kõik kategooriad (Esmasus, Teisesus,
Kolmasus). Kolmas on 1. ja 2. siduv lüli.
Märgiteooria
Märk
on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B mingi
interpreteeriva mõtte C jaoks.
Märk
on autentne Kolmasuse vorm.
Tema moodustajateks on 3 korrelaati.
Esimene
- triaadilise suhte Representamen,
teine
- selle Objekt (vahetu/dünaamiline)
kolmas
- Interpretanta (mentaalne representatsioon, efekt, mille märk
kutsub esile interpreteerivas subjektis). Vahetu/dünaamiline/lõplik
Märkide
tüpoloogia
Baastrihhotoomiaid
3 (algul kümme)
märk ise oma olemuselt
1.1 qualisign
1.2 sinsign
1.3 legisign
märk suhtes objekti
2.1 icon
2.2 index
2.3 symbol
märk suhtes interpretanti
3.1 rhema
3.2 dicent
3.3 argument
Ikoonilised
märgid võivad olla ainult terminid, indeksid võivad olla terminid
v.
laused ,
sümbolid võivad olla kõik kolm.
(I)
Rhematic
Iconic
Qualisign
(V)
Rhematic
Iconic
Legisign
(VIII)
Rhematic
Symbol
Legisign
(X)
Argument
Symbolic
Legisign
(II)
Rhematic
Iconic
Sinsign
(VI)
Rhematic
Indexical
Legisign
(IX)
Dicent
Symbol
Legisign
(III)
Rhematic
Indexical
Sinsign
(VII)
Dicent
Indexical
Legisign
(IV)
Dicent
Indexical
Sinsign
Jakobson :
Põhivastuolu Peirce'i arusaamas märgi gnoseoloogilisest
funktsioonist seisneb selles, et ta samaaegselt samastab ja eristab
mõtet ja märki.
Morris
Semantika-süntaktika-pragmaatika
Süntaktiline
mõõde implitseerib k käsitleb kõige lihtsamaid objekte ja
resoluutselt. Tegeleb süntaktika reeglitega. Opereerib valdkonnas
õige-vale.
Semantiline
tähistab teatud objektide liiki
denoteerib
neid objekte, millede suhtes seda sõna võib kasutada
Semantiline
tegeleb tähendusega. Mõtestatuse - absurdsuse valdkond.
Pragmaatiline
väljendab oma
interpretaatorit. Puudub surnud keeltes. Edukus-ebaedukus.
Tegeleb
tulemusega: kas su kõne saavutab eesmärgi.
Lingvistilise strukturalismi
ühisjooned
1.
vastandatus
noorgrammatikutele
2.
keelt vaadeldakse ja uuritakse kui struktuuri
3.
keele sünkrooniatasandi uurimine on keeleteaduse põhiülesanne
4.
püüd uurida ja kirjeldada keelenähtusi kui erilist nähtust
5.
lingv. analüüsi formaliseerimine , obj. analüüsi- ja
kirjeldusmeetodite otsingud
6.
keele struktuurne stratifikatsioon ja tasandi mõiste
Jakobson
Jakobsoni
algseks uurimusalaks on nagu Praha ringile kohane eelkõige foneetika . Fonoloogia arenemine ajas. Erinevalt de Saussure’ist
peab tema vajalikuks näha seost foneemide ja tähistaja vahel.
Jakobson toob ära kaks aspekti:
- Tähistaja ja tähistatava seost nimetab ta külgnevuseks(contiguity) ning see baseerub välisel faktoril.
- Seos sarnasuse (similarity) põhjal on tingitud keele sisemisest faktorist.
Nendest
lähtuvalt võib igas keelelises märgis välja tuua kaks
operatsiooni liiki :
- Kombineerimine — Iga märk koosneb osamärkidest ja/või esineb ainult ühenduses teiste märkidega. St, et iga lingv. ühik on üheaegselt kontekstiks lihtsamatele ühikutele (helidele, mis sõna moodustavad) ning/või leiab oma konteksti keerukamas lingv. ühikus (sõna lause kontekstis). Keeleühikute grupeering loob kõrgemal tasemel uue keeleühikute grupeeringu. Kombineerimine ja kontekstuur (kontekstiline kompositsioon ) on ühe ja sama operatsiooni kaks palet.
Süntagmaatika:
mark suhtes kontekstiga
- Selekteerimine — on seotud sarnasusega. Alternatiivide valik eeldab võimalust asendada üks teisega, mis on eelnevaga ühelt poolt ekvivalentne ja teisalt erineb sellest. Seega on selekteerimine ja substitutsioon ühe ja sama operatsiooni kaks erinevat poolt. Kui kombinatsiooni puhul toimub valik käepäraste elementidega (tähed ja helid), siis siin toimub valik mälu põhjal tähendusi valides .
Paradigmaatika:
mark suhtes koodiga (mäluga)
Keele uurimisel tuleb Jakobsoni arvates lähtuda kõneakti
funktsioonidest, mis
seostuvad kommunikatsiooniakti mudeliga :
Emotiivne v. ekspressiivne — emotsioone tekitav funktsioon (emotive), mis keskendub adressandile, püüdleb kõneleja suhtumise vahetu väljenduse poole. Kaldub looma kas kindla või teeseldud emotsiooni muljet. Keeles eelkõige hüüdsõnad, nt. “Oot-oot” või vokaali pikendus sõnas, nt. “miiis?”.
Konatiivne (conative) funktsioon on orienteeritud adressaadile, leiab oma puhtaima väljenduse vokatiivis ja imperatiivis. Erinevus deklaratiivsest lausest seisneb asjaolus, et tungiv funktsioon ei pea tuginema tõesusele, st. “Joo!” puhul ei saa küsida , kas joomine ka tegelikult aset leiab, küll saab seda teha aga “joob”; “joodi” puhul.
Faatiline (phatic) funktsioon on suunatud kontaktile, eelkõige kontrollimaks kas kommunikatsioonikanal (kontakt) töötab või ei, või siis kommunikatsiooni kehtestamiseks, pikendamiseks või lühendamiseks, ning seda võib esitada ritualiseeritud vormelite, tervete dialoogide vahetamisega või lihtsalt suhtlemise pikendamise mõttega
Metakeeleline ( metalingual ) funktsioon koondub kõne koodile, st. adressant ja adressaat peavad kommunikatsiooni kehtestamiseks kasutama sama koodi ehk keelt, termineid jne, et nende vahel oleks võimalik informatsiooni vahetamine. Seletav .
Viiteline, kommunikatiivne v referentiivne (denotatiivne v kognitiivne) (referential) funktsioon orienteerub kontekstile. Et adressandi teade adressaadile oleks operatiivne , nõuab teade viidatavat konteksti, mis on adressaadi poolt haaratav ning kas verbaalne või verbaliseerimisvõimeline. See oleks keel üldises mõttes, mitte aga konkreetne, mis kuuluks juba metakeelelise funktsiooni valdkonda. Põhimõtteliselt võib öelda, et teised viis funktsiooni on kõik selles (viitelises funktsioonis) osalised vähemal või suuremal määral.
6. Poeetiline (poetic)
funktsioon on suunatus
teatele kui niisugusele. See projitseerib ekvivalentsuse printsiibi
selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele. Ekvivalentsus-sarnasus
ja erinevus on siin järgnevuse ülesehitust loovaks vahendiks .
Kuigi
me eristame keele kuut põhiaspekti, võime me paraku vaevalt leida
verbaalseid teateid, mis täidaksid vaid ühte funktsiooni.
Bloomfieldi
põhimeetod on distributiivne analüüs – ühiku eristamine
ütluses
- segmenteerimine (morfid ja foonid)
-
identifitseerimine (morfeemid ja foneemid). Kaks tekstiühikut
kuuluvad ühe keeleühiku alla kui on mittekontrast. D., erinevatesse
— kui kontrasteeruv D.
-
substitutsioon (morfeemide klassifitseerimine). Erinevad keeleühikud
kuuluvad ühte klassi, kui võivad üksteist asendada samades kontekstides .
-
nende paigutus (arranzheering)
Puudused:
- ei võimalda eristada tähenduselt erinevais süntaktilisi struktuure
- ei võimalda tuua välja seoseid aktiivse/passiivse, jaatav/eitava lause vahel
- ei anna vastust küsimusele, mis on keele elementaarühikuks süntaktika tasandil
Transformatoorne
analüüs
Ameerika
deskkriptivismil oli 3 koolkonda .
I
ja II koolkond kasutasid vahetute mooodustajate meetodit.
Analüüs
lähtub väiksematest suuremate ükskste poole. Eesmärgiks
identifitseerida vahetud moodustajad.
Vahetud
moodustajad: teate lingvistiline struktuur, grammatiliselt ja
semantiliselt üksteisega vahetult seotud lausungi osad.
Vahetute
moodustajate struktuur on fraasi struktuur.
III
koolkond:
Transformatsiooni analüüsi koolkond.
Järgmisel
leheküljel võrdlus eelnevate koolkondade vahel
Vahetute moodustajate meetod
Transformatoorne analüüs
Hierarhiline süsteem
Ekvivalentsete lausete või süntaktiliste struktuuride perekond
Induktsiooni meetod
Deduktsioon
Süntagmaatika
Paradigmaatika
Kuidas on koostatud lause?
Millisest lausest või lausetest on tuletatud lause?
Teooria printsiibid ja kategooriad tuletatakse analüüsitavatest faktidest kindlate induktsioonireeglite abil
Enne teooria, siis tuletada faktid. Seletada inimeste keelevõimet
Generatiivne grammatika
Peab
keeleteaduse peamiseks uurimisobjektiks inimese keelepädevust:
võimet moodustada ja mõista lõpmata paljusid lauseid , ka
niisuguseid, mida pole veel kordagi moodustatud. Ideaal — esitada
reeglid keele struktuuri kohta nii, et neid mingis järjekorras
täites oleks võimalik moodustada (genereerida) kõiki keele
grammatiliselt õigeid lauseid ja ainult neid.
Süvastruktuur
– tähenduse struktuur
Pindstruktuur
– foneetika, morfoloogia.
Base component
PS / phrase –structure/ rules
Lexicon
Deep structure Semantic
interpretation
Transformational
component
Syntactic
surface structure
Phonological
component
Phonological
form
(Chomski
joonis oma teooria kohta)
Generatiivne
semantika. Chomsky järgne
noorem põlvkond (G. Lakoff , J. Ross ) lihtsustasid skeemi.
Semantiline esitus on primaarne. Keel on vahend mõtete esitamiseks kindlas vormis. Süvastruktuuride asemel genereeritakse kohe lausete
semantilised esitused.
Foneetiline esitus
Foneetilise interpretatsiooni reeglid
Pindstruktuur
Transformatsiooni reeglid
Semantiline esitus
Fraasistruktuuri reeglid
Ühesõnaga,
teooria arengulugu on järgmine:
Vahetute
moodustajate meetod → transformatoorne analüüs (1957, Harris ,
Chomsky Süntaktilised
struktuurid) →interpreteeriv
semantika (1965 Chomsky Süntaksiteooria
aspektid, joon) →generatiivne
semantika (Lakoff, Ross, joon)
Intentsionaalsus
Intentsionaalsus
teadvuse
suunatus esemele, teadvuse esemelisus. Mõiste pärineb F.
Brentanolt, kes eristas selle abil psüühilisi nähtusi
füüsilistest. psüühilised samastas ta intentsionaalsetega.
E.Husserl
muutis I. fenomenoloogia algmõisteks, käsitledes seda kui teadvuse
aprioorset elementaarstruktuuri, mistahes elamuse semelisust, eseme
hõlmatust teadvusesse
Ekstensionaalsus
(extensio -
laienemine, kulgevus) - võrdsete (sünonüümiliste) väljendite
asendatavus erinevates kontekstides ja keeltes.
E.
ei ole puhtlingvistiline omadus, vaid eeldab teatud keeleväljendite
samastamise abstraktsiooni, mis on materialiseeritud võrdsete
asendamisreeglites. Kui nende poolt määratletud võrdsus on keelele
sisemiselt omane (ei sõltu keelevälisest kontekstist), siis ei ole
asendamine piiratud ja on võimalik kõikides kontekstides. Selline
on nt väljendite graafiline samasus või süntaktiline sünonüümia,
millede suhtes on iga keel ekstensionaalne.
Kui
aga mõiste "võrdsest" on sisse viidud lähtudes
eeldatavast (võibolla suvalisest) mudelist kui referentsiaalne
ekvivalentsus, siis ei säilu E. kõikide kontekstide puhul. Piirangud tekivad antud juhul sellest, et referents , olles tähenduse
funktsiooniks, võib muutuda, kui me asendame esemeliselt tähenduselt võrdseid, kuid tähenduselt ebavõrdseid.
Seepärast on ekstensionaalseteks õige lugeda vaid neid kontekste, milledes tähendus ei valitse referentsi üle ja
intensionaalseteks, vastupidi, neid, milledes referents ei valitse
tähendust.
Tavaliselt
- kõik kontekstid, kus puudub "isiklik varjund".
Intensionaalsus
(intensio
- tugevdamine)- keelte
omadus, mis sõltub keele kasutamisest, keeleväljendite tähendusest.
Intensionaalseteks
nim. kontekste, milledes ei kehti vastastikuse asendamise printsiip
(asendamine sünonüümsete väljenditega). Sellise konteksti
tähendus on sõltuvuses mitte asjade objektiivsest seisust , vaid
subjekti vaatepunktist - teadmised, kahtlused, usk jmt.
Intensionaalsed
kontekstid - teatud modaalsed ja kõik epistemoloogilised kontekstid,
arvamuse kontekstid, samuti otsene ja kaudne kõne.
Predikaatori
(sõnad või sõnaühendid, mis tähendavad omadusi või suhteid,
mida väidetakse või eitatakse subjekti suhtes) E. on vastav klass.
Predikaatori I. on vastav omadus. "N-i" E. on klass
"inimene", "N-i" I. on inimese omadus.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 20 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-05-18
Kuupäev, millal dokument üles laeti
104 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
katicen
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid