Semiootika ajalugu: kordamisküsimuste vastused. Lekton (stoikud) sõnaline esemelisus, teadvuse tüüp mis saadab sõna. Luuakse sõna poolt ei eelne talle. Ei asetse rääkija hinges vaid keeles endas. L-le tugineb mõte. L võimaldab helidel esemetega vahetult suhestuda. Eristatakse täielikku, lõpetatud lektonit (Sokrates kirjutab) ja mittetäielikku lektonit (kirjutab). Lekton on lähedal tähistatavale. Tähistatav semainomenon, tähistaja semainon Lekton on see, mida võib välja öelda. Vastandub Platoni idee ja Aristotelese vormi kontseptsioonile Püha Augustinus Nomen on verbumi tüüp. Tähistab mingit eset. Nimi ja märk, aga ese ei ole märk. Märk on miski, mis ilmutab end meeleorganitele, samas ilmutab mõistusele veel midagi peale iseenda. Märkide tootmise ainus põhjus on vajadus suhelda. Märgi 4 koostisosa: - sõna (verbum) - väljendatav (dicible stoikude lekton) - väljendus (dictio) - ese (res) Verbum sõna metalingv tähen...
käib kaasas tähenduste transformeerimine (H. Krull 31). Intertekstuaalne ruum:"Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks" (J. Kristeva. Poesie et negativite. Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194) Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline vaid semanalüüs, mis peaks vastama vähemalt kolmele tingimusele: - ta peab vaatlema kirjanduslikku lausungit ,,mitte kui punkti (püsiv tähendus), vaid kui tekstiliste tasandite lõikepunkti, kui erinevate kirja liikide -- kirjaniku, saaja (või tegelase), kirja, mis on moodustunud praeguse või eelneva kultuurikonteksti poolt -- dialoogi"
käib kaasas tähenduste transformeerimine (H. Krull 31). Intertekstuaalne ruum:“Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks“ (J. Kristeva. Poesie et negativite. – Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194) Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline vaid semanalüüs, mis peaks vastama vähemalt kolmele tingimusele: - ta peab vaatlema kirjanduslikku lausungit „mitte kui punkti (püsiv tähendus), vaid kui tekstiliste tasandite lõikepunkti, kui erinevate kirja liikide — kirjaniku, saaja (või tegelase), kirja,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
