raames.
Sõnad kui mõtte väljendamise ja edastamise vahendid.
Universaalne kõigi keelte puhul.
1) märgiline printsiip (rääkida -- st väljendada oma mõtteid märkide abil)
2) "materiaalse" ja "vaimse" pooluse olemasolu
3) keelelise suhtlemise loomingulisus
4) keele ökonoomia printsiip
5) väitlause struktuuri ühtsus
6) loogilise sisu ja keelvorme juhtivate loogikaseaduste ühtsus
John Locke 16321704
Essee inimmõistusest. 1690
Semeiotike v õpetus märkidest. Kuna kõige tavalisemad märgid on sõnad, siis
nimetatakse ka loogikaks. Ülesanne -- vaadelda märkide, mida mõistus kasutab
asjadest arusaamiseks ja oma teadmiste edasiandmiseks teistele, olemust. Kuna
mõistuse poolt vaadeldavad asjad ei asetse mõistuses (peale tema enda), siis peab talle
käib kaasas tähenduste transformeerimine (H. Krull 31). Intertekstuaalne ruum:"Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks" (J. Kristeva. Poesie et negativite. Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194) Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline vaid semanalüüs, mis peaks vastama vähemalt kolmele tingimusele: - ta peab vaatlema kirjanduslikku lausungit ,,mitte kui punkti (püsiv tähendus), vaid kui tekstiliste tasandite lõikepunkti, kui erinevate kirja liikide -- kirjaniku, saaja (või tegelase), kirja, mis on moodustunud praeguse või eelneva kultuurikonteksti poolt -- dialoogi"
käib kaasas tähenduste transformeerimine (H. Krull 31). Intertekstuaalne ruum:“Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks“ (J. Kristeva. Poesie et negativite. – Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194) Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline vaid semanalüüs, mis peaks vastama vähemalt kolmele tingimusele: - ta peab vaatlema kirjanduslikku lausungit „mitte kui punkti (püsiv tähendus), vaid kui tekstiliste tasandite lõikepunkti, kui erinevate kirja liikide — kirjaniku, saaja (või tegelase), kirja,
annaabi.ee 
