Ferdinand de Saussure 1857-1913 Cours de linguistique générale 1916 Semioloogia -- teadus märkidest (märgiteooria). "Teadus, mis uurib märke ühiskonnas: see kuuluks osaliselt sotsiaalpsühholoogia ja seeläbi ka üldise psühholoogia alla; mina nimetan selle teaduse semioloogiaks." Üldprintsiip -- märgi pidevus ajas, mis on seotud tema muutlikkusega ajas. Keel -- tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks. Kõne -- realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage) Märk ei seo mitte objekti ja nime (see ei ole keeleprobleem), vaid mõistet ja akustilist kujundit. Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need
kasutajaga, tõlgendiga nt rhema (üksik sõna, mõiste), dicent (ütlus, lause), argument (väide)). (4.loeng slaidid 8-10) Ikoon- Me peame teadma, millega võrrelda ikooni- millega sarnane (näib, lõhnab, kõlab, tundub, maitseb samamoodi). Diagramm on ikoon, sest näitab visuaalselt suhet ehk vahekorda. Foto, joonis- tõlgenduste tegemine, kultuur mõjutab meid. Metafoor-. Algebraline võrdlus-ikoon et nr erinevad, struktuur sama. Indeks- tähistaja ja tähistatava vahel on otsene füüsiline või põhjus-tagajärg suhe. Looduslikud märgid: suits, jalajälg, kaja, lõhn, maitse. Meditsiinilised sümptomid, mõõteriistad. Signaalid (nt koputus), viidad, deiktilised sõnad, salvestused. Indeksis sisaldub alati ka ikoon. Nt suits on tule märk. Sümbol- Kõik sõnad on sümbolid, sest sümbolite alla kuuluvad keelemärgid, tähestik, numbrid, liiklusmärgid, rahvuslipud. 2)Semioos. Semioosi kolm mõõdet (Morris):
Semiootika koht Peirce`i teaduste klassifikatsioonis. Semiootika ,,lähikondlasteks" on meditsiin (diagnostika), kriminalistika, keeleteadus, filosoofia, loogika. Peirce oli reaalteadustele orienteeritud, kuid käsitles märke kui kogu teadmise aluseid, elu aluseid. 5. Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur. Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi aseml olevat. Märk on kahepoolne. Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Märk peab olema märgatav ja suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk on alati märgisüsteemi osa. Füüsiline märgi puudumine on samuti märk ja kannab mingit tähendust (nt. liiklusmärgi puudumine teel). Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega. Märgisüsteeme kasutavad kõik organismid. Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi osa. Kogu universum on tõlgendatav märkide kogum. Kõige levinum märgisüsteem on keel. 6.Tähendus
Keel on semioloogiline süsteem, kõne ei ole. Lähenes keelele uutmoodi - püüdis luua sünkroonilist keeleteadust (sellest arenes välja strukturalism), mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja (signifiant) on materiaalne, tähistatav (signifie) on idee. Nendevaheline seos on meelevaldne, konventsionaalne (jätab sealjuures kõrvale onomatopoeetilised sõnad, loomade häälitsused, väites, et eri keeltes vastavad neile erinevad sõnad). Keele struktuur on lähtepunktiks igasugusele märgiuurimisele. Märk saab tähistada, kuna ta erineb teistest märkidest. Märgi teeb märgiks tema seos teiste märkidega.
Keel on semioloogiline süsteem, kõne ei ole. Lähenes keelele uutmoodi - püüdis luua sünkroonilist keeleteadust (sellest arenes välja strukturalism), mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja (signifiant) on materiaalne, tähistatav (signifie) on idee. Nendevaheline seos on meelevaldne, konventsionaalne (jätab sealjuures kõrvale onomatopoeetilised sõnad, loomade häälitsused, väites, et eri keeltes vastavad neile erinevad sõnad). Keele struktuur on lähtepunktiks igasugusele märgiuurimisele. Märk saab tähistada, kuna ta erineb teistest märkidest. Märgi teeb märgiks tema seos teiste märkidega.
pöördes (isikus), on verbid e pöörd- e tegusõnad; (c) sõnad, mis üldse ei muutu, on partiklid e muutumatud sõnad. Morfoloofia ja süntaksi erinevus ilmneb just seoses sõnaga. Morfoloogias selgitatakse sõnade siseehitust, lause on aga sõnadest moodustatud tervik. 15. Sõnaklassid ehk sõnaliigid lauseõpetuses - Lauseõpetuses: (eesti keeles) (a)öeldis ehk (grammatiline) predikaat, (b) alus ehk (grammatiline) subjekt, (c) sihitis ehk (grammatiline) objekt, (d) öeldistäide ehk predikatiiv, (e) määrus ehk adverbiaal, (f) täiend ehk atribuut. 16. Polüseemia ja homonüümia põhjused ja piirid (polüseemia ja homonüümia vahetegemine, eristamine) - Lekseem ,,keel" on polüseemiline (st tal on mitu alltähendust, st ta on mitmetähenduslik). Polüseemia on seega motiveeritud mitmetähenduslikkus
Semioloogia on osa märkide õpetusest, mitte aga kogu õpetus ise. Keeleline värk. Rohkem ka Euroopa rida. Tänapäeva semioloogia põhineb mudelitel, mille moodustavad märk ja ta korrelaadid – kommunikatsioon ja struktuur. Semioloogia (Saussure)- teadus märkidest (märgiteooria). Üldprintsiip — märgi pidevus ajas, mis on seotud tema muutlikkusega ajas. Keel — tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks. Semioloogia on semiootika valdkond, mis toetub Ferdinand de Saussure'i traditsioonile. Ta põhineb struktuursele (strukturalistlikule) lähenemisele märkide jamärgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui muudes suhtlemisviisides. 3 Kõne — realisatsioon
Keel on semioloogiline süsteem, kõne ei ole. Lähenes keelele uutmoodi - püüdis luua sünkroonilist keeleteadust (sellest arenes välja strukturalism), mis vastandina diakroonilisele (vaatles konkreetseid keeli, tegelikult uuris kõnet), vaatleks keeli ühena - mistahes keelena. Keele olemust nimetas sotsiaalseks (vs füsioloogiline). Esimesena uuris keelt olemuslikult. Keel on reeglite kogum. Keeleline märk on diaad=tähistaja+tähistatav. Tähistaja (signifiant) on materiaalne, tähistatav (signifie) on idee. Nendevaheline seos on meelevaldne, konventsionaalne (jätab sealjuures kõrvale onomatopoeetilised sõnad, loomade häälitsused, väites, et eri keeltes vastavad neile erinevad sõnad). Keele struktuur on lähtepunktiks igasugusele märgiuurimisele. Märk saab tähistada, kuna ta erineb teistest märkidest. Märgi teeb märgiks tema seos teiste märkidega.
Semiootika uuestisünd 19s, saab kõige aluseks. Areneb eri valdkondades sõltumatult (arengule aitasid kaasa loogika, filosoofia, keeleteadus). 20s algus keel kui märgisüsteem. MÄRGISÜSTEEMI MÕISTE: Märk on iga asi või nähtus, mida võib käsitleda kui millegi asemel olevat. See miski ei pea tingimata olemas olema seal või mujal sel hetkel, mil märk teda asendab. Märk on bilateraalne, kahepoolne. Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Näiteks tool, mis ukse vahele panduda väljendab, et võõras ära tule, mitte tooli. Märk ei ole kunagi isoleeritud. Selleks, et märk oleks märk peab olema vähemalt kaks situatsiooni, nt ukse vahel olev tool. Märk on alati märgisüsteemi osa. Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi osa. Kogu universum on tõlgendatav kui märkide kogum. Füüsiline märgi puudumine on samuti märk. Näiteks liiklusmärgi puudumine on samuti tähendusrikas. SÜNTAGMAATIKA
uurimisobjekt on inimestevaheline kommunikatsioon. *üldsemiootika - teoreetiline uurib märke ja kuidas tekib tähendus. Märkide loomust, päritolu ja arengut. Teised on üldsemiootika rakendused. 3. Semiootika ja semioloogia. Semiootika ja semantika. Semioloogia (Saussure)- teadus märkidest (märgiteooria). Üldprintsiip — märgi pidevus ajas, mis on seotud tema muutlikkusega ajas. Keel — tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks. Semioloogia on semiootika valdkond, mis toetub Ferdinand de Saussure'i traditsioonile. Ta põhineb struktuursele (strukturalistlikule) lähenemisele märkide jamärgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui muudes suhtlemisviisides. Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage)
Semiootika ,,lähikondlasteks" on meditsiin (diagnostika), kriminalistika, keeleteadus, filosoofia, loogika. Peirce oli reaalteadustele orienteeritud, kuid käsitles märke kui kogu teadmise aluseid, elu aluseid. 5. Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur. Märk on miski, mis asendab kellegi jaoks midagi mingis suhtes või mingil määral. (Peirce'i definitsioon). Märk on bilateraalne, kahepoolne. Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Märk peab olema märgatav ja suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk ei ole kunagi isoleeritud, ta omab tähendust ainult suhtes teiste märkidega, ta on alati märgisüsteemi osa. Füüsiline märgi puudumine on samuti märk ja kannab mingit tähendust (nt. liiklusmärgi puudumine teel). Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega (koodidega). Märgisüsteeme kasutavad kõik organismid.
(Näiteks keemias: mateeria jäävuse seadus mitte millestki ei tule mitte midagi. See on vastand kreatsionismile (Jumal lõi maailma kasutas märki ja kohe tuli tähendus)). See teooria andis hoobi alkeemikutele, kelle arvates pidi mingi uue aine loomiseks teisest ainest juurde panema mõned rituaalid paastumine jm. 2. punkt on, et mateeria ei kao. Kausaalsus materialism ratsionalism (loodus on heatahtlik loodus ei märgi uurijaga peitust; pigem ta avab). Subjekt uurib objekti, aga objekt ei jookse eest ära. Täpsuse mõõdupuuks on matemaatika mida matemaatilisem, seda täpsem. Juhust pole olevas. Juhuslikud on need asjad, millel me ei tea põhjust. Juhus on meie teadmise probleem, mitte asja olemus. ,,Meistrist ja Margaritast" Woland saatan on ratsionalist, matemaatik. 19. sajandil tekkisid matemaatikas paradoksid vastuolud. Iga ütlus kas vastab tõele või on vale. Midagi kolmandat ei saa olla. Paradoksid on
semiootika ja Saussure´i semioloogia. Seda lahknevust on toetanud ka tõik, et Saussure´i suund oli esindatud enamjaolt Euroopa (eriti Prantsusmaa), Peirce´i oma aga Ameerika uurijate töödes. 5. Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur. Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. Märk on kahepoolne. Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Märk peab olema märgatav ja suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk on alati märgisüsteemi osa. Füüsiline märgi puudumine on samuti märk ja kannab mingit tähendust (nt. liiklusmärgi puudumine teel). Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega. Märgisüsteeme kasutavad kõik organismid. Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi osa. Kogu universum on tõlgendatav märkide kogum. Kõige levinum märgisüsteem on keel. 6. Keel ja kõne
Glosseem on nii sõna, morfeem, sõna järjekord lauses kui ka intonatsioon. See on semiootiline distsipliin. H nimetab keelt vormiks ja substantsiks. Keel on eelkõige semiootiline süsteem, , mis seob tähistatavad tähistajatega. Märgifunktsioon tüübid: - vastastikune sõltuvus ehk interdependents - ühepoolne sõltuvus ehk determinatsioon - sõltumatus - konstellatsioon Glossemaatika on kirjeldanud mitmeid grammatilisi funktsioone (käänded, sugu jt). H väitis, et keeles on tähistaja ja tähistatava vahelised suhted palju loogilisemad kui kõnes. Keeleteoorias on kõige olulisemad siiski Praha lingistid. Kõige suurema panuse on pannud aga glossemaatika. Veidi peale Kopenhaageni oma asutati Saksamaale ka glossemaatika ring. · Mõistmine Kuidas märke mõista? Teadus arusaamisest on hermeneutika. Iga tekst sisaldab 3 tüüpi inffi: 1. seotud teksti referentsiaalsusega - iga tekst on tekst millestki 2. strukturaalne tähendus - seotud sellega `kuidas?' 3
Ka saame ise pidevalt loendamatu hulga sõnumeid. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur , mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. 1.MÄRGISÜSTEEMI MÕISTE: Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. See miski ei pea tingimata olemas olema või kusagil olema, hetkel, mil märk teda asendab. Märk on bilateraalne, kahepoolne. Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Märk on objekt, mis ei ole see objekt. Näiteks tool, mis ukse vahele panduda väljendab, et võõras ära tule, mitte tooli. Märk peab olema märgatav ja suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk ei ole kunagi isoleeritud. Selleks, et märk oleks märk peab olema vähemalt kaks situatsiooni, nt ukse vahel olev tool. Märk on alati märgisüsteemi osa. Füüsiline märgi puudumine on samuti märk. Näiteks liiklusmärgi puudumine on samuti tähendusrikas.
Semiootika koht Peirce`i teaduste klassifikatsioonis. Semiootika „lähikondlasteks“ on meditsiin (diagnostika), kriminalistika, keeleteadus, filosoofia, loogika. Peirce oli reaalteadustele orienteeritud, kuid käsitles märke kui kogu teadmise aluseid, elu aluseid. 5. Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur. Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi aseml olevat. Märk on kahepoolne. Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Märk peab olema märgatav ja suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk on alati märgisüsteemi osa. Füüsiline märgi puudumine on samuti märk ja kannab mingit tähendust (nt. liiklusmärgi puudumine teel). Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega. Märgisüsteeme kasutavad kõik organismid. Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi osa. Kogu universum on tõlgendatav märkide kogum. Kõige levinum märgisüsteem on keel. 6. Keel ja kõne
vahendavad ja hoiavad püsti märgid. Sümbolid on olemas ka loomadel- sabaliputamie avaldab meelt. Suund, Kontakt, Subjektiivsus. Kokku on igas keeles 216(6x6x6 Märk on bilateraalne, kahepoolne. Märk võib asendada teist objekti või b) semioos ja selle dimensioonid Inkas 4. midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Näiteks tool, mis ukse Semioosi dimensioonid ehk semiootika 3 haru- süntaktika, semantika, Keele funktsioonid: Vastastikune sõltuvus ehk interdependets ( vahele panduda väljendab, et võõras ära tule, mitte tooli. pragmaatika. ehk determinatsioon ( ) Sõltumatus ehk konstellatsioon ( ; ) Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi osa
püüavad keelekasutajad rääkida võimalikult lühidalt ja selgelt. 2) ANALOOGIA: Ebareeglipärasusi keeles püütakse tasandada - ebareeglipäraseid vorme muudetakse nii, et need kohanduksid reeglipäraste vormidega, mis on moodustatud produktiivse reegli järgi. 3) KEELEKONTAKT: Erinevate keelte kõnelejad suhtlevad omavahel ja laenavad keelelisi üksusi. 14. Keeleuniversaalid, universaalide liigid Keeleuniversaal ehk lingvistiline universaal - keelenähtus, mis on ühine paljudele või kõigile loomulikele keeltele. Keeleuniversaalid jagunevad hõlmavuse alusel absoluutseteks universaalideks ja universaalseteks tendentsideks. Absoluutsed universaalid on keelenähtused, mis esinevad kõigis seni uuritud keeltes. Sellisteks nähtusteks on näiteks kaashäälikute ja täishäälikute olemasolu, vähemalt ühe sulghääliku olemasolu, vahetegemine nimisõnade ja tegusõnade vahel ning küsimuse
Kuidas ma tean seda? R.DESCARTES-MÕTLEN JÄRELIKULT OLEN-praktiline eristus kust saada tõsikindlat teadmist? Absoluutselt kõiges kahtlen Iseenda olemasolus kahtlemine,. Kui kahtlemises põhjani välja minna, ei oleks enam võimalik kõneleda. „Mõtlen, järelikult olen olen olemas.“ I. KANT-lahutus vimumaailm, mõttemaailm, tähenduste maailm. objekt KOGEMUS subjekt. A( iseendas) M(Kant nimetas neid ARU KTEGOORIATEKS. ( A PRIORI) KANT: AEG JA RUUM kui maailmas ringi käija, millal keegi viimati puhat ruumi nägi. Asjad paiknevad ruumis, puhas ruum on võimatu. Ei ole vamalik aduda puhast aega. Me tajume vaid aja kulgu. Meie kogemus põhineb ajal ja ruumil. kanti murrang selles: mei ei saa uurida asju ja nähtuseid, vaid nende võimalikkuse tingimusi. need asjad mis teevad meie enda kogemuse võimalikuks
fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi universaale. Näiteks on uurimise keskmes olnud alati sõnajärg. Implikatiivsed- omadus b võib esineda ühes keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a. Mitteimplikatiivne universaal- kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata. Absoluutsed universaalid- eranditud üldistused; esinemine kõigis keeltes. Universaalne tendents- esineb ainult ühes vastavas keeles. 22. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Strukturalim (F. de Saussure) Kaksikliigendus- häälikud, millel ühelt poolt pole tähendust ja teiselt poolt moodustuvad neist tähenduslikud üksused. Tähistaja on vorm, mis antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, aga tähistatav on pilt. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keel on autonoomne märgisüsteem.
fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi universaale. Näiteks on uurimise keskmes olnud alati sõnajärg. Implikatiivsed- omadus b võib esineda ühes keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a. Mitteimplikatiivne universaal- kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata. Absoluutsed universaalid- eranditud üldistused; esinemine kõigis keeltes. Universaalne tendents- esineb ainult ühes vastavas keeles. 22. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Strukturalim (F. de Saussure) Kaksikliigendus- häälikud, millel ühelt poolt pole tähendust ja teiselt poolt moodustuvad neist tähenduslikud üksused. Tähistaja on vorm, mis antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, aga tähistatav on pilt. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keel on autonoomne märgisüsteem.
fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi universaale. Näiteks on uurimise keskmes olnud alati sõnajärg. Implikatiivsed- omadus b võib esineda ühes keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a. Mitteimplikatiivne universaal- kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata. Absoluutsed universaalid- eranditud üldistused; esinemine kõigis keeltes. Universaalne tendents- esineb ainult ühes vastavas keeles. 22. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Strukturalim (F. de Saussure) Kaksikliigendus- häälikud, millel ühelt poolt pole tähendust ja teiselt poolt moodustuvad neist tähenduslikud üksused. Tähistaja on vorm, mis antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, aga tähistatav on pilt. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keel on autonoomne märgisüsteem.
Greenberg. Ta käsitleb oma põhiteoses Universals of Human Language eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi universaale. Näiteks on uurimise keskmes olnud alati sõnajärg. Paljud esitatud universaalidest on implikatiivsed. See tähendab, et omadus b võib esineda ühes keeles ainult eeldusel, et keeles on ka omadus a. Omadusest b järeldub seega a, kuid a-st ei järeldu b. Implikatiivse vastandiks on mitteimplikatiivne universaal, mis kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata. Üldistused võivad olla eranditud, sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega. Vastandiks on universaalne tendents, mis lubab mõningaid erandeid. Suhteliselt universaalne on näiteks see, et paljudes keeltes on subjekt enne objekti. Erandiks on näiteks malagassi keel (VOS). Keeleuniversaal on näiteks eitus, mida saab väljendada igas keeles. 5
rekonstruktsioon, et seletada praeguseid erinevusi Boppi ja Grimmi ajastul oli see iseenesestmõistetav, et selline keel olemas Uusgrammatikud arvasid, et pigem konstruktsioon, et keelt polnud olemas A.Kuhn avastas, et eri keeltes sarnaseid fraseologisme (vm), nt "kustumatu tuli" mitmetes keeltes sarnane, järelikult on olnud inimesi, kes seda rääkisid Keel on puhas suhete süsteem Keel kui märgisüsteem Märk koosneb kahest komponendist: Tähistaja & tähistatu, need ei tähenda sisu ja vormi Kumbki ei saa olla teiseta Saussure'i metafoori järgi need on nagu paberilehe 2 poolt, pooled eraldatud, kuid on lahutamatud see metafoor töötab enamasti, mitte alati (õppejõud keeras lehe kokku, nii et sel on vaid 1 pool) Märgi arbitraarsus (suvalisus) Tähistaja lineaarsus .. Keeles on tähistaja ja tähistatu suhe suvaline (arbitraarne) Tähistaja ei ole heli, vaid abstraktne "akustiline kujund"
HELI MÕTE Keelemärk on kompleksne märk, mis koosneb tähtistajast ja tähistatust ja nad on komplesselt seotud. Märk on elementaarne ja ta on millegi asendaja märk pole elementaarje ja komplessne ja ei esinda mitte midagi, vaid väljendab. Peirce märgi realiseerimine on konkreetne. Tähistaja ja tähistatu ei saa olla isoleeritu. Tähistaja on alati mingi tähistatu tähistaja ja vastupidi. Seos tähistaja ja tähistatu vahel on suvaline. Tähendus ja väärtus · Tähendus on märgi seos keelevälise reaalsusega. · Väärtus on elemendi keelesiseste suhete süsteem. Saussure toob alati paralleele teiste märgisüsteemidega. Male keel, ja nagu keele puhul pole ka males oluline, kuidas ta
Siin määrab lauseliikmed sõnade järjekord. Selline nähtus toimub inglise keeles. Sõnaliigid: 1. Nimisõna(substantiiv) NP 2. Omadussõna (adjektiiv) AP (võib olla öeldistäide) 2. Tegusõna VP (tegevusnimed ja kesksõnad) 4. Määrsõna(adverb) AdvP 5. Arvsõna (numeraal) QP 6. Asesõna (pronoomen) 7. Määrsõna (kvantor) QP iseloomustab hulka: palju, väga 8. Abisõnad Lauseliikmed: •öeldis ehk (grammatiline) predikaat – tegusõna (mida tegema?) •alus ehk (grammatiline) subjekt - nimisõna (kes?mis?) •sihitis ehk (grammatiline) objekt - nimisõnaline, omastavas, osastavas või nimetavas käändes, mis väljendab objekti, millele tegevus on suunatud v mis on tulemus. •öeldistäide ehk predikatiiv – verbist olema sõltuv käändsõna, mis näitab mis v kes vmissugune on alus •määrus ehk adverbiaal - igasugune verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend
Tekstile saab läheneda üksnes läbi teose JULIA KRISTEVA Genotekst-- erinewuste valitsemine, kus ei ole keset ega perifeeriat, ei ole subjektsust,ega kommunikatiivset ülesannet. Mittestruktureeritud tähenduslik/mõtteline mitmelisus, mis omandab struktuutse korrastatuse vaid FT foonil. Omapärane "kultuuriline lahus", mis kristalliseerub FT-s. * See tungiliste energiate ülekanne, mis organiseerib, st loob ja sisustab teksti sees ja teksti kaudu teatava subjektieelse ruumi, milles subjekt veel ei ole lõhestatud sümboolne üksus nagu fenotekstis - milles veel ei toimi sotsiaalsus, subjekti/objekti vaheline eristus; GT loob ja sisustab ruumi, kus subjekt on alles tekkimas. Fenotekst - valmis, hierarhiliselt organiseeritud, struktureeritud semiootiline produkt, millel on püsiv tähendus. Reaalselt eksisteerivad keelefraasid, erinevad diskursuse tüübid, igasugused sõnalised teosed, mis väljendavad teatud subjektiivset intentsiooni ja täidavad instrumentaalset funktsiooni:
põhineb sarnasusel, teiselt poolt on palju kultuurilist konventsiooni mängus, mis tingib tema sellise välimuse, mitte teistsuguse kui hakata märke analüüsima ei saa öelda,et see on nüüd sümbol,indeks või ikoon, sest erinevad kontekstid loovad selle märgi Kood: · kogum üksüheseid reegleid selle kohta, kuidas andmeid esitada · kogum kultuurireegleid/- põhimõtteid/ -seaduspärasid · semiootikas minimaalsel tasandil reegel, mis määrab ära tähistaja ja tähistatava vahelise seose. Kood hakkab natukene kõrgemal tasandil teise tasandi korrastusi ära määrama, ntks jutustuse struktuuri klassikaline kood on see, et meil on ekspositsioon, kulminatsioon, epiloog, mis toob lahenduse ->see on klassikaline kood, mille järgi lugusid konstrueeritakse. Igal hetkel on aga võimalik ka seda koodi muuta. Kood võib korrastada zanre, et üks tekst saaks esindada seda zanri. märgisüsteem/keel
põhjendada loogilise arutluse abil. Skolastika alusteks on patristika ja antiikfilosoofia, eelkõige Platoni ja Aristotelese õpetused. Nimetus “skolastika” pärineb keskaegsest kõnepruugist, mille kohaselt tollal filosoofia ja teoloogia õpetajaid kutsuti doctores scholastici ehk koolitarkuse õpetaja. Seega võiks skolastika olla näiteks “koolifilosoofia” või “koolitarkus”, igal juhul koolitarkuse õpetajate harrastus. Keeleuniversaalid - ehk lingvistiline universaal on keelenähtus, mis on ühine paljudele või kõigile loomulikele keeltele. Olulisim keelefilosoofide teema keskajal. •Keskaeg – kõige üldisemalt vahemik Rooma impeeriumi langusest kuni renessansini, st umbes 500 AD – 1500 AD •Keskaega on peetud pimedaks ja barbaarseks ajaks, see on siiski ilmselt liialdus. •Ladina keel ja kristlik maailmapilt. (kõik õpetlased oskasid ladina keelt) •7 vaba teadust –triivium: grammatika, dialektika (loogika), retoorika
Igal sõnaliigil on oma iseloomulik tuumik, st sõnad, millel on kõik selle sõnaliigi tunnused. Eesti keeles on 12 sõnaliiki (nimis, tegus, omaduss, arvs, määrs, ases, asemäärs, abimäärs, rõhumäärs, kaass, sides, hüüds) Lause on keelelise suhtluse põhiüksus. Tema abil kas väidetakse midagi, küsitakse, kästakse kellelgi midagi teha, ilmutatakse soovi või avaldatakse imestust. Lauseliikmed - nende määramisel võetakse aluseks grammatiline tunnus. On subjekt, objekt ja verb. · öeldis ehk (grammatiline) predikaat tegusõna (mida tegema?) · alus ehk (grammatiline) subjekt - nimisõna (kes?mis?) · sihitis ehk (grammatiline) objekt - nimisõnaline, omastavas, osastavas või nimetavas käändes, mis väljendab objekti, millele tegevus on suunatud v mis on tulemus. · öeldistäide ehk predikatiiv verbist olema sõltuv käändsõna, mis näitab mis v kes vmissugune on alus
binili `to sit' bininili `to rise up and sit down' c. Paumarí (Arauan; Amazonas, Brazil) final disyllabic reduplication (Chapman and Derbyshire 1991) a-odora-dora-bakhia-loamani-hi 1PL-gather.up-REDUP-frequently-really-THEME `We keep gathering them.' Keeleuniversaalid · Täielik universaal esineb kõigis maailma keeltes, nt on teada, et kõigis maailma keeltes on kuidagi võimalik väljendada eitust. · Enamik universaale on tendentsid, st neist on ka erandeid. · Joseph Greenberg 1963, 1966... sõnajärejtüüpie uurimine, universaalide selgitamine SOV(subjekt, objekt, verb), SVO(subjekt, verb, objekt), VOS (verb, objekt, subjekt). kõige tavalisemad sõnajärjetüübid. · Mis keeli on? Mis keel(t)es on? hääikud, vormid, tähendused.
H.Greenberg teoses käsitletakse eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning fonoloogia , morfoloogia ja süntaksi universaale. Implikatiivsed ja mitteimplikatiivsed universaalid. Üldistused võivad olla eranditud - sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega (nt oraalsete vokaalide esinemine) vastandiks on universaalne tendents, mis lubab mõningaid erandeid. Suhteliselt universaalne on see, et keelte normaalses põhisõnajärjes on subjekt enne objekti. Erandiks on siiski näiteks Madagaskaril räägitav malagassi keel, mille tavaline sõnajärg on - Ostis lambi isa. implikatiivsed universaalid omadus b võib esineda keeles ainult sellel eeldusel, et keeles on ka omadus a mitteimplikatiivsed kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata (nt et kõigis keeltes on oraalseid vokaale) absoluutsed üldistused võivad olla ka eranditud (nt oraalsete vokaalide esinemine)
Nt. Vanavanaema ja vanavanaisa. Ülivõrret ja keskvõrret väljendatakse nii muudes keeltes. Mitmuse väljendamine. ''Rohkem omadust''. Morfeemide liitumise liigid: · -fusioon-morfeemide piirid on hajusad nt. Murda, surra (tegevusnime tunnust ei saa tüvest eraldada) · -kumulatsioon- ühes morfeemis on mitu tähendust nt. Vete (pl.gen.vesi), sang (sing pst.) · -muutumine sama tähendusega morfeemid kuju erinevates ümbrustes muutub. Keeleuniversaalid: Täielik universaal esineb kõigis maailma keeltes ja seda saab kuidagi väljendada eitust. Enamik universaale on tendentsid, st. Neist on ka erandeid. *Joseph Greenberg 1963, 1966 ... sõnatüüpide uurimine, universaalide selgitamine. Keeleuniversaalide liigitamine: · Absoluutselt nt. Kõigis keeltes välj. Kuidagi eitust · Mitteabsoluutsed nt peaaegu kõigis keeltes on põhisõnades subjekt enne objekti. · Implikatiivsed- kui keeles verb on enne objekti, siis on selles keeles artikkel