Henrik Ibseni näidendid (4)

Henrik Ibseni näidendid
1. Kesksed tegelased ja nendega seotud tegevustik
2. Alateadvuse ja pärilikkusega seotud probleeme
3. Ühe pealkirja sümboolika
4. Lavastatuim näidend tänapäeval. Miks ?
Näidendi „Nukumaja“ kesksed tegelased on advokaat Helmer , tema naine Nora , nende naaber juriskonsult Krogstad ja Nora vana sõbranna proua Linde. Torvald ja Nora Helmer olid pealtnäha õnnelikus abielus ning neid ootasid ees õnnelikud päevad, kuna advokaat pidi saama Aktsiapanga direktoriks. Kuid naine oli varjanud pikka aega üht saladust – nimelt oli tema mees kaua aega tagasi raskelt haigeks jäänud ja ainuke nö ravim oli puhkus soojal maal. Kuid kuna advokaadi ametiga ei teeninud väga palju, siis ei olnud nende rahaline seis hea ning Noral tuli see raha salaja hankida. Abikaasale ütles ta, et sai raha oma surevalt isalt, kuid tegelikult laenas selle Krogstadilt ja selle tagamiseks võltsis isa allkirja. Selleks, et raha tagasi maksta, tegi ta väikseid tööotsi ning pani kõrvale Torvaldilt saadud raha. Kuid kui linna saabus tema vana sõbranna Linde, kes tuli eesmärgiga saada abi advokaat Helmerilt, et too naise enda panka tööle võtaks, muutub olukord kriitiliseks. Krogstad, kelle asemele Torvald Nora vana sõbranna tahtis palgata, nõudis, et Nora veenaks oma meest teda mitte lahti lasta ning ähvardas advokaadile kõik ära rääkida. Kui aga Torvald ei kuulanud Norat ning võttis tööle proua Linde, siis saatis Krogstad kirja panga direktorile , kus rääkis kõik ära. Torvald Helmer vihastas ning ütles, et naine ei sobi emaks nende lastele. Hiljem, kui saadi uus kiri naabrimehelt, milles kirjutas, et saabunud on tema õnnelik pööre elus ning et ta ei kavatse avalikustada Nora tegu, muutis Torvald kohe oma meelt ja soovis naisega õnnelikult edasi elada, kuid Nora mõistis, et see elu ei oleks õige. Pealkirja sümboolia seisnebki selles, et ta oli terve oma elu elanud kellegi nukuna. Nooruseaastad veetis ta isa seltsis , kes temaga mängis nagu tüdruk oma nukkude mängis. Hiljem sattus naine aga noore advokaadi majja, kellega ta pidi alati ühel nõul olema, kuna mees oli õrn ja tundeline ning sellepärast kartis Nora teda kaotada. Olles oma mehele kui lõõritav lõoke, tegi ta alati nii, nagu mees tahtis. Nora arvas , et teda oli mugav armastada ja et tegelikult see polnudki õige armastus, kuna teda ennast ei võetud kunagi tõsiselt ning et tema pidi ikka olema see, kes teiste tujudega kaasa läks ja tegi, mis taheti. Lõpuks sai ta aru, et isa ja abikaasa pärast ei olegi temast midagi saanud ning otsustas oma elu muuta, jätta lapsed ja mees ning lahkuda nukumajast.
Näidendis „ Kummitused “ on keskseteks tegelasteks proua Helene Alving, kes oli kapten Alvingu lesk , nende poeg Osvald , pastor Manders ning Regine Engstrand, proua Alvingu majuline. Helene Alving oli üritanud terve oma elu varjata õnnetut abielu kapteniga, kes oli elanud kõlvatut elu. Kord sattus proua peale kaptenile ja teenijale, kelle vahekorrast sündis tütar Regine, kuid mida varjati hoolega. Nimelt läks teenijanna mehele tisler Engstrandile, kes tunnistas Regine oma tütreks ning raha, mis teenija mehele pakkus, läks lapse kasvatamisele. Samal ajal olid proua ja härra Alving oma poja andnud välismaale kasvatada. Hiljem võttis proua Alving Regine enda juurde elama ning kui tema poeg tagasi koju tuli, armusid poolõde- ja vend teineteisesse. Regine unistas, et Osvald võtaks ka tema ükskord Pariisi kaasa ning õppis seepärast usinasti prantsuse keelt. Osvald saabus koju just enne lastekodu avamist , mida rahastas pastor Manders. Proua Alving oli temasse kunagi armunud, kuid mees tõukas ta eemale. Ööl vastu avamistseremooniat põles lastekodu aga maani maha ning samal päeval sai proua Alving teada suhtest Regine ja Osvaldi vahel ning plaanis siis neile rääkida tõtt nende ühisest isast. Kuid veel enne rääkis poeg emale, et tal on süüfilis ja lootis, et Regine aitaks tal võtta morfiini üledoosi. Kuid kui Regine Osvaldi haigusest ja teineteise sugulusest teada sai, kavatses ta linnast lahkuda ning jättis proua Alvingu ja ta poja kahekesi. Proua Alving tunnistas, et Osvaldi isa ei olnudki nii puhta eluviisiga, kui ta oli pojale kirjades kirjeldanud, ning ütles, et haiguse on pärinud oma isalt, mitte pole süüdi Osvaldi enese boheemlaslik elu. Näidend lõppes päikesetõusuga, mida Osvald oli kõigest hingest igatsenud. Tema haigus oli jõudnud viimasessse staadiumisse ning emal oli vaja otsustada, kas aidata oma pojal surra morfiini üledoosi või vaadata pealt, kuidas poiss invaliidistub.
Alateadvuse ja pärilikkusega seotud probleem seisnes selles, et kapten Alvingu pojal Osvaldil olid küljes samad kombed, mis tema isalgi ning kui proua Alving oma poega Reginega söögitoas kuulis, oli see tema jaoks nagu kord läbitud tundmus. Talle tundus, et näeb enda ees kummitusi - „paarike verandalt, kes käib kummitamas“. Ta arvas, et me kõik oleme kummitused ja et meis kummitab kõik see, mis me oleme pärinud oma vanematelt ning ka igasugused vananenud arusaamad ja uskumused. Nad ei ela enam meis, kuid on ikkagi meie sees igavesti olemas.
Näidendi „Rahva vaenlane “ kesksed tegelased on doktor Tomas Stockmann , tema vend Peter Stockmann ja ajalehe "Rahva Sõnumitooja" toimetaja Hovstad. Doktor Stockmann, kes on ühe Norra linnakese terviseveekuurordi ast, avastab, et vesi kuurordis on saastunud ning et see on inimeste tervisele ohtlik. Ajalehe toimetaja Hovstad soovib sellest artikli kirjutada, kuid kui doktori vend Peter sellest teada saab, keelab ta artikli trükki lasta, tuues põhjuseks, et puhastamine läheks kalliks maksma ja linn on just tuntud tänu kuurortile ja jõukusele. Doktor Stockmann vihastab oma venna peale ja kutsub kokku rahva koosoleku, et kaitsta oma seisukohti, kuid seal tembeldatakse ta rahva vaenlaseks. Tema pere kannatab selle tõttu kõvasti: doktor ise kaotab oma töökoha kuurordis, tütar Petra lastakse lahti õpetaja kohalt ja perekond jääb koduta . Algul mõtleb ta lahkuda välismaale, kuid avastab, et selles linnas on vähe mõttevabadust ning otsustab jääda ning kasvatada kodanikke vabameelsemateks.
Lavastatuim näidend tänapäeval on „Nukumaja“, kuna sealsed probleemid on aktuaalsed ka tänapäeval ja inimesed võivad leida ühiseid tunnusjooni oma eluga. Selliseid perekondi nagu Helmerid on kõik kohad täis. Inimesi, kellele karjäär ja see, kuidas asjad väljast vaadates paistavad, on primaarsed. Selle peale, kuidas on lood tegelikult, ei ole aega või tahtmist mõelda.