Õpimapp - Tammsaare ja Gailit (0)

Hugo Treffneri gümnaasium

Anton Hansen Tammsaare

August Gailit

Õpimapp

Koostaja : Liina Viksi
11C klass
Juuni 2009

Sisukord

Hugo Treffneri gümnaasium 1
Anton Hansen Tammsaare 1
August Gailit 1
Õpimapp 1
Sisukord 2
Anton Hansen Tammsaare 3
Elukäik 3
Kas teadsid, et... 3
Looming 4
Romaanid 6
Näidendid 6
Stiil 6
Tsitaadid 7
Kaini ja Aabeli heiastusi kodukirjanduses 8
Mõtteid ja tundeid “Tõest ja õigusest” 15
August Gailit 18
Elukäik 18
Looming 19
Romaanid 20
Novellikogud 20
Följetonid 20
Jutustus 21
„Ekke Moor “ viipab lugejale sõbralikult 22
Ekke Mooriga seostuvad mõtted ja tunded 26
Kasutatud kirjandus 28

Anton Hansen Tammsaare

(30. jaanuar 1878 Albu vald – 1. märts 1940 Tallinn)

Elukäik

Anton Hansen sündis Järvamaal Albu vallas Tammsaare-Põhja talus 10-lapselise pere 4. pojana . Tema lapsepõlvekodu oli metsane ja soine paik.
Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli. Esimesed teadmised omandas Sääsküla vallakoolis, hiljem õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kuhu tuli õpetajaks tuntud luuletaja Jakob Tamm. Seal alustas ta ka ise luuletuste kirjutamist. Kui ta lõpetas kihelkonnakooli, ei avanenud talle kohe edasiõppimise võimalust ning teda taheti jätta koju töömeheks. Alles aastate pärast sai ta isalt loa edasi õppida. Ta õppis Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis ( 1898 - 1903) ja töötas ka " Teataja " toimetuses. Küpsuseksamid sooritas ta Narvas. Tammsaare elas kaasa 1905. – 1907. aasta revolutsioonile, kuigi ei võtnud aktiivselt osa revolutsioonilisest võitlusest. Hansen alustas ka õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas (1907-1911). Ülikooliaastatel kirjutas jutustused "Pikad sammud", "Üle piiri", "Noored hinged " jts. Juristidiplom jäi Hansenil saamata, kuna ta haigestus tuberkuloosi (“Parem diplomita elada, kui diplomiga surra,” otsustas Anton Hansen ja lahkus ülikoolist 1911. aasta kevadel riigieksamite aegu).
Tuberkuloosi süvenedes asus elama venna juurde Koitjärvele, 1912. aastal sõitis Kaukaasiasse end ravima. See jäi ka Tammsaare ainsaks välisreisiks. Tagasi Eestisse tulnud, tema tervis halvenes. Talle tehti raske maooperatsioon. 1918. aastal kolis Tammsaare Tallinnasse Kadriorgu, kus praegu asub tema majamuuseum. Järgmisel aastal abiellus Hansen Käthe Weltmaniga.

Kas teadsid, et...

Tammsaare...

• omas algoskust viiulimängus ja armastas muusikat.
  
• tundis põhjalikult vene kirjandust.
  
• valdas täielikult vene ja saksa keelt.
  
• valdas passiivselt inglise ja prantsuse keelt.
  
• omas suurt lugemust originaalkeeltes
  
• huvitus INIMESEST.
  
• maailmavaade oli teaduslik.
  

Looming

• Külajutud ja jutustused
  
• Novellid
  
• Miniatuurid
  
• Romaanid
  
• Näidendid
  
• Esseed
  
• Tõlked
  

Loomingulist teed alustas Tammsaare külaelu kujutajana, toetudes kodupaiga miljööle ja seal tundmaõpitud inimtüüpidele; elutunnetus lähendas teda juba esimestes teostes kriitilisele realismile. Varasemad lühipalad ja jutustused paistsid silma huvitava karakterijoonistuse ja tabava olustikukujutusega. Tegelikkust kopeeriv naturalism oli talle võõras, tema areng kulges filosoofiliselt mõtestatud realismi poole.
Varasema perioodi silmapaistvam teos oli jutustus "Vanad ja noored" (1903), milles konflikti kahe generatsiooni vahel põhjustab omanditunne ja võitlus peremeheõiguste eest talus.
1905. – 1907. aasta revolutsioon tõi Tammsaare loomingusse uue ainestiku . Kõige jõulisemalt on revolutsiooni mahasurumise julmus jäädvustatud jutustuses "Raha-auk" (1907).
Teisel loominguperioodil valis Tammsaare ainestiku linnamiljööst, keskseks tõusis naise saatuse jälgimine seoses emantsipeerumisideedega. Jutustuses "Üle piiri" (1919) on peategelaseks naine, kes suudab ületada kodanlikud eelarvamused.
1920. aastatel jõudis Tammsaare oma loomingu kõrgperioodi. Tema loomingut iseloomustab psühholoogiline läbinägevus ja avarate panoraamide loomise ning ühiskonna probleemide käsitlemise juures ühtlasi tundeintensiivsus. Ta andis ulatuslikke läbilõikeid oma ajastust, tema kujutamislaadi rikastasid kord satiir , kord lürism või haarav dramatism.
Draama "Juudit" (1921) andis omapoolse tõlgenduse piibli Juuditi raamatu ainestikule; nimitegelast on kujutatud võimuahne ja kirgliku naisena , kes toimib puhtegoistlikel ajenditel ja murdub oma süütegude koorma all. Teose idee on suunatud võltspatriotismi, rahvahulkade petmise ja religiooni vastu.
Väljapaistvaks saavutuseks kujunes romaan "Kõrboja peremees" (1922), milles realistliku karakteri- ja olustikukujutusega ühineb tugev lüüriline tundeelevus; peategelane on komplitseeritud karakteri ja hingeeluga inimene, kes hukkub sisemise konflikti tagajärjel.
Keskne teos Tammsaare loomingus on 5-köiteline epopöa "Tõde ja õigus" (1926-1933), avar läbilõige Eesti ühiskonna arengust 1870. aastatest kuni 1930. aastateni; selles on esitatud lai eepiline panoraam taluelust ja linnaühiskonnast. Autori ideelise põhikontseptsiooni järgi polnud tollal valitsevates tingimustes võimalik tõe ja õiguse kooskõlani jõuda, mispärast peategelase tõeotsingud ei viigi sihile. Romaani laia eepilist haaret mitmekesistavad huumor, satiir. Teoses leidub palju sügavalt läbitunnetatud ja veenvalt kujutatud karaktereid. I köide, mille eluline materjal pärineb Tammsaare kodutalust, annab üldistava läbilõike eesti külaelust ja talupoja võitlusest loodusega möödunud sajandi viimasel veerandil. Suurearvulisest tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest – omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim – Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess. Andresel on küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega, kuid oma elukäigu traagilisi vigu ei saa Andres parandada. Ta juurib küll välja puu, mille otsa Juss enese poos, aga Jussi vari jääb Vargamäele, kust kaob elurõõm. Nüüd on positiivsete ideaalidega Andres oma talus süngem despoot kui Pearu. Nähes oma ideaalide nurjumist, hakkab Andres lohutust otsima piiblist, kuid muutub seejärel veelgi endassetõmbunumaks ja kurjemaks. Näib, et krutskimehel Pearul laabub elus kõik ladusamalt. Raskelt tabavad Andrest 1905. aasta revolutsiooni sündmused, sest poeg Ants langeb karistussalklaste kuulist ja Andres ise saab alandava ihunuhtluse osaliseks. Nüüd neab Andres jumalagi, kellelt ta seni on lootnud õiglust ja troosti. Andrese vastand Pearu on looduse poolt ilma jäetud loova tegevuse vajadusest. Ta polegi südamest kuri ja õel. Naabri kiusamises on ta väsimatu, pealegi on ta südames Krõõda pärast kadedusevari. Teda täidab ainult üks soov: olla Andresest ja tema talust omaga üle. Ent aegajalt löövad Pearu karakteris esile helgemad küljed ning siis võib ta olla lahke , sõbralik ja suurejooneline. Temale on elu kõigepealt mäng, kemplemine ja jõukatsumine, kusjuures tõde ja vale, headus ja kurjus , ausus ja ebaausus on ainult mänguvahendid ärplemises, mitte aga väärtused omaette .
Sügavalt inimlikud karakterid on Tammsaare kujundanud Krõõdast ja Marist, kes annavad eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Krõõt on headuse ja kannatlikkuse sümbol, ta malbuse ja siiruse ees taltub isegi Pearu riukalik meel. Kuid Vargamäe on Krõõdale liiga karm, Vargamäe nõuab ohvreid. Krõõdast jääb kõigile helge mälestus, tema elupäevi meenutatakse kui Vargamäe kuldset aega. Mari on alistuv ja kohusetruu naine, kes oma kunagist eksimust tahab heaks teha kannatuste vaikiva talumisega. Romaanis jälgitakse Mari elukäiku teenijapõlvest, millal ta oli elurõõmus noor neiu , läbi sauna- ja perenaiseseisuse valurikka surmani. Iga uus etapp Mari elus on eelmisest süngem ja kannatusrikkam, kuigi Mari tõuseb Vargamäe perenaiseks.
II köide, mille ainestik pärineb H. Treffneri gümnaasiumist, on nooruki kujunemisromaan sajandivahetuse Eesti olustikus, mille tagurliku hariduspoliitika kiuste tungisid noorte teadvusse uued ideed. Peategelaseks on ateismi poole suunduv noormees ja oludele kohanenud vastuoluline koolidirektor.
III köide käsitleb 1905.–1907. aasta revolutsiooni sündmusi, selles on edasi antud masside meeleolu ja võitlusepisoode; peategelane jääb aga revolutsiooni otsustaval etapil kõrvalvaatajaks.
IV köites antakse haarav ja sügav psühholoogiline eritlus keskse tegelase abielu karilejooksmisest, millel on ühtlasi laiem ühiskonnakriitiline tagapõhi. Lõpptulemusena kujuneb romaan kogu kodanliku tsivilisatsiooni ja mentaliteedi hukkamõistmiseks.
V köites kandub tegevus uuesti maale, siin jälgitakse taluelu umbes pool sajandit hilisemal perioodil kui epopöa alguses. Lihtsas eluviisis ja füüsilises töös leiab peategelane uuesti sisemise tasakaalu.
Pärast "Tõe ja Õiguse" valmimist avaldas Tammsaare psühholoogilise põhikoega romaanid "Elu ja armastus" (1934) ja "Ma armastasin sakslast " (1935). Näidend " Kuningal on külm" (1936) on terav ja vaimukas satiir II maailmasõja eelsete Euroopa fašistlike diktatuuride vastu.
Kõige teravamalt kujutas Tammsaare ekspluateerimisel rajaneva ühiskonna pahesid oma viimases romaanis "Põrgupõhja uus Vanapagan " (1939). Proloog juhatab sisse romaani filosoofilise teema . Kui Vanapagan tahab põrgut edasi pidada, peab ta minema maa peale, et oma maise elukäiguga tõestada õndsakssaamise võimalust. Vanapagana ja Kaval- Antsu karakterite loomisel on Tammsaare lähtunud ka eesti rahvajuttudest, mis põrgu valitsejat esitavad lihtsameelse, kuid heasüdamliku peremehena, keda petab nutikas sulane Kaval-Ants. Romaanis teenib Vanapagan Kaval-Antsu. Romaan on tõsine hoiatus ühiskonnale, kus rafineeritud ja südametu ülekohus orjastab töömehe, jättes väärtusi loova indiviidi ilma inimväärsest elust.

Romaanid

• “Kõrboja peremees” (1922)
  
• “Tõde ja õigus” (1926-1933)
  
  • I osa– võitlus maaga
    
  • II osa – võitlus jumalaga
    
  • III osa – võitlus ühiskonnaga
    
  • IV osa – võitlus iseendaga
    
  • V osa – alistumine ehk resignatsioon
    
• “Elu ja armastus” (1934)
  
• “Ma armastasin sakslast” (1935)
  
• “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939)
  

Näidendid

• „Juudit“ (1921)
  
• “Kuningal on külm” (1936)
  

Stiil

• Tammsaarele on omased pikad laused.
  
• Sõnakasutus väga hästi läbi mõeldud.
  
• Koomiline ja lüüriline külg omavahel põimunud.
  
• Tema romaanides katkestavad tegevust sageli pikemad tegelase mõtisklused ja monoloogid, kus arutletakse oluliste probleemide üle ja selgub tegelase ilmavaade.
  
• Tammsaare ei kirjelda üldiselt taustu, teda huvitab rohkem inimese tegevus, käitumine ja hingeelu .
  
• Jutustamislaad on rahulik, seda ka siis, kui tegevus on pingeline. Stiil võib olla lüüriline, jutustav, humoristlik või satiiriline.
  

Tsitaadid

• “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus.”
  
• “…ära kunagi hädalda, see ei huvita kedagi, rikub ainult korralikkude inimeste rahu ja erkusid.”
  
• “Mitte imede maal, vaid imede ajastul elame tänapäev. Kõigil on niipalju soove, et ainult imed võivad neid rahuldada.”
  
• “Inimese sõnade hulk kasvab kiiremini kui tema tarkus, sellepärast tuleb tal sagedasti arust puudu, kui vaja otsust teha.”
  
• “Sest mis on vale? Tõde, mida veel ei mõisteta või mida enam ei usta.”
  
• “Aga ma ei või sinna midagi parata, et ma kirjutan , nagu ma kirjutan, mul tuleb ainult kanda oma” tõdede ja õiguste” tagajärjed.”
  
• “Oli mis oli, sündis mis sündis, ometi on kõik väärt, et seda tasapidi mäletada.”
  

Kaini ja Aabeli heiastusi kodukirjanduses

Andrus Norak
Kaini ja Abeli tunne?
Loetud lugu, ei muud mu jaoks.
Veel on olnud üks kolmas tunne.
Annaks jumal, et ta ei kaoks.
Mina olin Jüri Üdi.
Kaini ja Aabeli lugu on lugu vendade rivaliteedist, mis päädib ühe - Aabeli, surmaga. Erinevalt Kaini maaviljaohvrist osutus Aabeli poolt toodud vereohver Jumalale vastuvõetavaks. Me ei tea, kuidas Jumal oma meelehead väljendas, ega sedagi kuis asjaosalised sellest aru said. Küllap oli tegemist mingi välise igapäevase heaoluga seotud märgiga, arvata et viljakuse, jõukuse ning majandusliku heaoluga.
Peale vennatappu ei lubanud Jumal Kainile kätte maksta, Kain aga läks ja rajas linna. Piibel ei räägi midagi vendade varasemast rivaliteedist, mille Aabeli tapmine lõpetas. Nii esineb Jumal selles loos kui inimestevahelise rivaliteedi reeglistaja ja piiraja kuid mitte peataja ega takistaja. Tõenäoselt ei olegi inimeste vahelist rivaliteeti võimalik peatada. Seda on võimalik vaid reeglistada.
Jeesus on Jumala kõige ilmseim katse inimestevahelist rivaliteeti peatada, aga täna tuleb meil tõdeda, et seegi ei ole olnud just kõige õnnestunum katse. On käputäis kristlasi, kes on kandnud Jumalast pandud Kaini märki, aga on veegi enam noid , kes on sellestsamast märgist teinud sõjamärgi oma lahingulipul.
Lisaks vennatapule on üheks levinud rivaliteedipäädimise vormiks isatapp . Mõlemad esinevad sageli ja väga paljudes maailma mütoloogiates. Isatappu näiteks väga tugevalt patriarhaalsete ühiskondade lugudes praktiliselt ei esine. Nii on Vanas Testamendis juttu küll Absalomi mässust isa Taaveti vastu, mis aga esimesele siiski halvasti lõpeb.
Kalevipojas lahendavad vennad kuningakssaamise küsimuse ehk vendade rivaliteedi kiviviskevõistluse teel. See tundub aga üsnagi piiratud legitiimsust pakkuvat. Ega siis muidu nimetaks vennad Kalevipoega „liisul liimitud kuningaks“. Tegelikult ei olegi erilist vahet, kas tegemist on lihaste vendadega või mitte. Ühine rivaliteet muudab võitlejad niikuinii sarnasteks üht- ja sedasama taotlevateks olenditeks ehk omalaadseteks vendadeks.
Tõde ja õigus.
Herald Eelma illustratsioon Tõe ja õiguse I osale.
Eesti kodukirjanduses sellist vennaoopust nagu soomlaste „ Seitse Venda“ ei ole. Sellele lähim on rivaliteedipaar, mille Tammsaare viisraamatus moodustavad Andres Paas ja Oru Pearu.
Selleski rivaliteedis on mõned helgemad ja sõdimist pärssivad elemendid, nagu näiteks Andrese naine Krõõt, keda Pearu ilmselgelt imetleb, omamoodi ehk isegi armastab. Ka kirikuõpetaja on „Tões ja Õiguses“ üheks peamiseks rivaliteedi reeglistajaks. „Mõtle ka armu peale ja ära nõua ainult õigust taga oma naabrimehelt“, ütleb õpetaja Andresele. „Õigus teeb südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silma silma ja hammas hamba vastu“.
Algab see kõik aga kirjaniku tõdemusest, et hea meelega oleks Andres ostnud kogu Vargamäe, et elada siin omasoodu nagu vürst, aga teine mees oli ette jõudnud (lk 18) [1]. Ta eluvõitluse suureks mõtteks ongi saada kord ometi kogu Vargamäe enda kätte. „Kui mitte ise, siis oma järglaste kätte“.
Igapäine rivaliteet, võitlus üleaedsega, on Andrese sauniku sõnul tõeliseks leivakõrvaseks. Sauna-Madis tõdeb: „elame siin nagu kärbsed sitahunniku [2] otsas“ (lk 15). Nood kaks kärbest, Pearu ja Andres tahavad üksteisest kõigest hingest erineda. Aga palju ühel kärbsel ikka teisest erineda annab? Kärbeste individuaalsuse mõistmiseni on inimkonnal veel pikk tee käia. Sitahunnik on kärbestest ja nende tundeelust hoolimata ikka üks ja seesama.
Neidsamu sõnu, „istume siin nagu kaks kärbest sitahunniku otsas“, pruugib märksa hiljem ka Pearu ise (lk 170). Kahe mehe sarnasust vahendab hästi ka nende piibusuitsetamise kirjeldus (lk 38), ainsaks vaheks see, et üks hõõrus jalaga sülje laiali, teine mitte. Soov kõigest hingest erineda sarnastab enam kui soov sarnaneda. Erinemissoov väljendub teineteise iga hinna eest ületrumpamises. Teist üle trumbata saab aga vaid ühistes väärtushinnangutes, mida mõlemad jagavad.
Stabiilne ühiskond saabub siis, kui enamik inimesi ühe ja sellesama püüdmise peal väljas on ning sellesama püüdmises samaaegselt igati erineda soovivad. See loob sotsiaalse gravitatsiooni ning hoiab tõmbe- ja tõukejõud omavahel tasakaalus. Sel viisil jääb inimesele üldises tasalülitatamises alles ka tema individuaalsuse illusioon . Nagu kaks koera ühe keti eri otstes , ise siiralt uskudes, et neis midagi ühist ei ole! Kahtlemata on raha võrdsustav ja sarnastav roll suurem kui erinevus, mida ta võimaldab. Hierarhilisemas ühiskonnas on nii sarnastumisel kui erinemisel suured seisuslikud tõkked vahel. Teise seisusesse , aadlikuks või mõisahärraks ei saa niikuinii!
Seesama, suur vastasseis väärtustab seda Vargamäe sitahunnikut ja teeb ta rivaalide silmis millegiks märksa enamaks kui ta on. Siin töötab Midase efekti omalaadne variatsioon, mis ihaleja silmis selle kullaks muudab mida teine tahab. Vargamäe on ihalevatele kaksikutele parajaks proovikiviks ning kui üks naaber alla annab ja ära läheb siis on ta teise silmis kohemaid luuser. Kes jääb, elagu ta või vaesemalt, on ikkagi võitja, vähemasti iseenda arvates. Kui kaks üht ja sedasama ihaldavad, siis pimestab see nende arusaama nõnda, et nad enam muud ei näe ega arvestada oska.
Asi algab sellest, et koerad käivad teineteise õuel asjal, mis teadjate meelest kindlaks märgiks on, et asjad hulluks lähevad (lk 79). „Pererahva endi vahel peab midagi olema või siis tulema ,“ ütleb sauna eit. „Aga meie vahel ju pole,“ kostab Krõõt. „Küllap juba on või küll juba tuleb,“ vastab too.
„Mis mees nüüd kes koha võtab kust mina kaks peremeest välja löönd?“ (lk 26), praalib Pearu Andresele. Kuivenduskraav on ettekäändeks, mis võimaldab Pearul konflikti vallandada. Andrese suhtumine on, et kui konflikt niikuinii tuleb, siis pigem tulgu ta varem kui hiljem. Samas on Pearu ettearvamatu ning ilmub ajuti, enne seda kui ta armulauale läheb, ootamatult eesperre lepitust tegema (lk 100).
Andrese kaasa Krõõt ei tunne teisepere rahva vastu ei kadedust ega viha. Naised on lisaks mainitud suurtele ja vääramatutele jõududele need, kes kahe peremehe rivaliteeti pehmendavad. Nii Pearu naine, kes oma mehe vägivalla eest Andrese juurde pageb kui ka Krõõt. Veelgi reeturlikum on aga eespere järgmine perenaine Mari, kes kahe pere lastel omavahel Andrese eest salaja mängida lubab. Naiste roll meeste rivaliteedis on tagasihoidev. „Mis nüüd mina, ärge te ainult riidu minge,“ ütleb Krõõt Andresele enne rammukatsumist (lk 49). Naiste rivaliteet leiab oma väljenduse mehelemineku eelses ja aegses ning seejärel koduses majapidamises ning lastes.
See on põhjuseks, miks Mari Andresele kunagi päriselt omaseks ei saa ning seetõttu tundub Andresele ka, et Mari talle oma hinge ei ava. Andrese meelest on tegu pigem seisusevahega ja mitmelgi korral heidab ta Marile ta saunikuhinge ette. Mari hing on aga isikliku süüga koormatud ning seetõttu üldiselt pigem lepituse kui konflikti poole püüdmas.
Mari kannab endas süüd Jussi pärast, kelle naine ta enne Andrest oli. Ometi on Jussil vähe anda, märksa vähem kui äsja leseks jäänud peremehel. Andres ja Mari annavad oma süü meeleldi Jussile kanda. Seda enam, et kõik sünnib loomuliku hädavajalikkuse kattevarjus. Mari ei võta Jussi ähvardusi endale käsi külge panna tõsiselt, tõugates teda korduvalt enesetõestamisele ning Juss teebki asja ära, ründab peremeest ja poob end peale rünnaku ebaõnnestumist ära. Vaesel ja silmapaistmatul, ehkki tublil mehel, ei ole enda tõsiseltvõetavuse kinnituseks muud argumenti kui surm. Andrese surmamisega ta hakkama ei saa. Ei suuda võrdsena suurte meeste rivaliteedis kaasa lüüa. Mari ja Andrese pulmas tuuakse pilkelauluna Jussi surm ja ohvriksolemine selgesti välja, mispeale Andres marru läheb.
Järgmisena on Sauna-tädi kord õpetust saada. Selle eest, et ta kirikuõpetaja naisele keelt kandmas käib, saab ta mehelt keretäie peksa. Mehed ei salli, kui naised end meeste asjusse segavad. Ka kirikuõpetajat ei ole kangete meeste omavahelist võitlemist segama tarvis.
Kui Andres annab vihjeid ja märke, siis Pearu teeb oma kodakondsetele aeg-ajalt avalikke lojaalsusteste. Näiteks siis, kui ta kõrtsist purjus peaga koju kihutab ning värav avatud ei ole. Või siis, kui naine talle kapukaid jalga ei oska panna. Selle tagalas, kes suuri võitlusi võitleb, peab rahu, kord ning tingimusteta lojaalsus valitsema . Ja logistika peab laitmatult töötama, sest võidud sepitsetakse tagalas!
Kõrts on kohaks, kus oma võitluse üle sotsiaalses kontekstis reflekteeruda ning vastast avalikult alandada ning häbistada. Kõrtsirahvas ütleb, et näe, „sedapuhku hullu teisepere mehed ka platsi tulnud“ (lk 105).
Ühine viina joomine on see, mis mehi liidab ja sellest keeldumine näitab, et suhted on täiesti rikkis. Algul nimetab kõrtsirahvas neid vägevateks, siis aga juba litsideks meesteks (lk 200). Just kõrtsis väljub naabrite konflikt dualistlikust suletusest ning taotleb kogukonna heakskiitu ja hukkamõistu. Aga kogukond paneb nood kaks ühte katlasse, ei mõista ei üht õigeks ega teist hukka. Kogukond mõistab neid mõlemaid kui ühe- ja sellesama mimeetilise iha jagajaid.
Pearu jaoks osutub ta üleaedne kõvemaks kiviks, kui ta oleks iial arvanud. Tema oli ikka arvestanud Andrese ausust ja tõearmastust, viimaks leiab ta aga ka Andreses krutskid ülesse (lk 203). Andres teeb Pearule kõverust ning tõmbab teda avalikult alt, nii et Pearu häbisse jääb. Kes seega ehk enam kaotab on Andres, kes n.ö. vaenlase relva oma arsenali võtab. Andrese ja Mari teoloogia on välja toodud lk 305. Mari on allaheitlik, loodab vaid Jumalale ning annab talle kõiges, nii heas kui halvas , õiguse. Mari on fatalist. Andres loodab aga mõlemale, nii armule kui õigusele, lootes et küllap Jumalgi ehk mingitest printsiipidest lähtub, mis inimesele aimatavad. Nii näeb Andres Jumalat kui ülimat õigust, kes tedagi ta võitluses jumaliku õiguse eest ära ei lase väsida.
Kiriku järgi ei tule samale samaga vastata. Kirik tahab, et vägivalla- ja rivaliteeditsükkel andestuse ja armu poolt läbi lõigataks. Kuidas seda teha, kui su headust vaid nõrkusena tõlgendatakse, seda ei õpeta aga ka kirikuõpetaja.
Mehed väärtustavad järglastena vaid mehi, endi rivaliteedi loodetavaid jätkajaid. Ometi ei lähe seegi nii nagu tahetud ja arvatud. Kui tuim ja järjekindel loodus veel suure tööga muutub, siis inimeseloomad on oma sarnasuses ometi ettearvamatud. Ei taha pojad isade suures võitluses kaasa lüüa, sest muu ilm pakub muud ja huvitavamat. Pakub märksa rafineeritumaid ja põnevamaid hierarhiaid, defitsiite ja rivaliteete. Pojad ei ole Vargamäest pimestatud ning ei taha sellel sitahunnikul istuda. Ilmselt tajuvad lapsedki isade rivaliteedist pimestatust ning sellist elukäiku nad endile küll ei soovi.
Vägivalda armastatakse Vargamäel mõlemal pool. Vägivald on see, mis reeglite lakkamisel või eriolukorras annab võimaluse rivaaliga üks kord ja lõplikult arved õiendada. Nii nagu sageli revolutsiooni ajal sündis. Vägivalda tuleb harjutada, sest seda võib vaja minna.
„Tões ja Õiguses“ on kaunid looduskirjeldused, ometi on looduski peremeeste rivaliteediringi kistud, koduloomad eriti. Erilise naudinguga ja kaua peksab Andres Pearu koera, kes toidulõhna peale tema tallu tulnud (lk 414). Loomaõnne Andresel ei ole. Selle põhjuseks on Mari meelest nende süü Jussi ees. Nii võtavad surnudki elavate elust osa ja nendega on raskem kui elavatega. Nii ei ole Jussile kahest lapseelustki hüvituseks küllalt.
Vendade rivaliteet jääb „Tões ja Õiguses“ kõrvalliiniks (lk 353). Kodune rivaliteet on õpikoda, kus hundikutsikad murdma õpivad. Vennad Andres ja Indrek ei lepi teineteisega kuidagi. Isegi see, kummal on enam õigus kuuse otsas elada, kas varestel või raudkullidel, vallandab tüli. „Kes enne, sel õigus,“ arvab üks. „Kel jõud, sel õigus,“ teine (lk 356). Isa rivaliteeti poegadega esitab kodune mustlasmaadlus (lk 420). Ehkki Andresele selles vastast pole, jääb ta kingsepa silma peasttorkamises juba pojale alla. See on märgiks, et vana patriarhi aeg hakkab mööda saama.
Jumalik tasakaal (lk 360) on see, mida noored vargamäelased ei usu. Seda, et rõõm ja õnn on rändajad linnud , kes kardavad sügist. Nende meelest võivad mõlemad vabalt olla ja ka talvituma jääda. Pearuga kohtuskäimine on see, mis Andrest peamiselt piibli poole ajab (lk 369). Ometi otsib Andres piiblist vaid seda, kus Jumal õigust annab. See lohutab siis, kui sa oma võitluses parasjagu oled kaotajaks jäänud, ning kinnitab siis kui oled võitnud.
Isade negatiivne rivaliteet moondub laste ihaks üksteise vastu. Seda Joosepi ja Liisi näol. Sellegi armastuse eest peab koer Polla oma elu jätma ja mürgitatud rebasekakku sööma (lk 376). Kui Joosep ja Liisi kokku lähevad, on mõlemate vanaperemeeste meeled haiged, aga nad ei saa midagi parata. Pearul on vähem kaotada, sest tegu on tema pojaga. Poeg on see, kes peresse sisse toob, tütar see, kes välja viib.
„Kui minu isa temaga terve oma elu põleks hammas hamba vastu, siis põleks Vargamäe mitte midagi muud kasvatand kui ainuüksi kasevõserikku, pajurägu, kibuvitsu ja ohakaid,“ tõdevad lapsed isade rivaliteedi positiivset aspekti. Samuti kui Piiblis, kus Kain peale Aabeli tapmist läheb ja linna ehitab, näidates kuidas rivaliteet, mis ohvris kulmineerub, on aluseks, millele tsivilisatsioon rajatud. Vargamäel on ühiskond niipalju organiseeritud, et rivaliteet päriselt ohjest ei pääsegi. Ometi on reeglite vahelgi küllalt lõtku ja tolerantsi, et oma elu huvitavaks teha. Teistmoodi ei saagi, arvavad pimestatud asjaosalised ise. Hando Runnel tõdeb: „Kui sõbrad on surnud või hüljanud minu / siis otsin ma ütles mu vihamees sinu / sa oled veel ainus kes arus ja elus / kes mõelnud mu peale nii palju siin elus.“
Uue Testamendi armuõpetus jääb enamjaolt kantslisse hõljuma, elu käib aga ikka Vana Seaduse reegli - silm silma ja hammas hamba vastu - järele. Vägivalla piiraja seegi, peaasi et ühe hamba eest suud tühjaks ei löödaks või silma eest surnuks.
Tõde ja õigus.
Herald Eelma illustratsioon Tõe ja õiguse I osale.
Ühiskondlikult seisundilt jääb Andres Pearule pisut alla (lk 222). Kahe kange suur vastasseis kulmineerub kõrtsilaua ees, kus mõlemad oma rahad välja käivad. Pearu tõsimeeli, oma raha, Andres aga kokkulaenatut ja naeruks. Kui Pearu löödud, ilmub välja Kassiaru Jaska, igas varbavahes uus Katariina, samuti sõrmede vahel (lk 248). Temaga võrreldes on mõlemad Vargmäe peremehed nagu hädapätakad. Pearu on siiski vähem löödud, sest tema läheb koos Kassiaru Jaskaga edasi sakstetuppa purjutama ja kogu kõrtsile välja tegema (lk 250).
Rivaliteet otsib alateadlikult lahendust ja väljapääsu. Selleks saab olla vaid keegi kolmas. Suur leppimine leiab aset Krõõda matustel. Inimene on surnud, aeg on leppida. Surm tabab ikka kedagi, kelle arvel muud üürikeseks leppida saavad. Kui Krõõt maetud , tuleb Jussi kord. Tal on kõik tüüpilise ohvri tunnused, ta on rangjalgne ja ilma kaelata. Ta kaldub meelemasendusele ning endatapmisele, pakkudes end seega lausa demonstratiivselt teistegi süü kandjaks .
Selles rivaliteedis muutub iga asi kaalukeeleks, mis moraalses raamatupidamises kaalu omab. Kahel suurel ei õnnestugi omi lapsi sellesse rivaliteeti kaasata, nii nagu see tavaliselt lõunapoolsemates ühiskondades korda läheb ja lõputu veritasu nõiaringi kaasa toob. Ei õnnestu just seetõttu, et rivaliteet päriselt ohjest ei pääse ning tapmist ja sellega seotud aukohust kaasa ei too.
Suur võitlus päädib suurteose viiendas osas. Mõlemad patriarhid on mõneti pettunud , et lapsed nende võitlemist edasi ei võitle. Vähemasti ei ole neil seda kirge, mis vanahärrades endis . Viimaks hakkab lisaks laste käekäigule kaasa mängima seegi, kumb neist kauem elab. Kui üks teise mõnd aega üle elab, siis oleks tal nagu selles lõputus võitluses pisut enam õigus kui teisel. Kasvõi nende paari nädala või kuu võrra.
Nii kehastavad meie kaks antagonisti midagi nii ugriomast, nimelt seda, et me kõik tahaks kogu südamest üksteise jaoks kehastada Jumalat või siis vähemasti jumalikku õigust. Rahvakirjanik on just selles suurteoses ära tabanud midagi eestlusele nii ainuomast. Seesama Kaini ja Aabeli loo Vargamäe variant teeb sellest meie kultuuriloo arvata et aegadeks suurima teose. Ometi ei otsi nood kaks suurt antagonisti mitte Jumala õigust vaid Jumal õigustust oma õigusele. Mida kõrgemal tasandil emb-kumb õiguse saab seda lähemal oleks see justnagu ka Jumalale. Seegi aga kehtib vaid selleks korraks. Kohe tuleb uus asi peale ja kohtulahend võib sootuks erinevaks osutuda. Kas ei peitu Jumalast loobumise üks põhjus just selles et seda ülimat õigust inimesed selles elus sageli ei leiagi. Siis on ju igati tark ja otstarbekohane see õigusepüramiid ülema astme võrra lühemaks konstrueerida. Kui me üksteisele Jumala õigust kehastame, siis määndub see lausa vääramatult meie endi ja meie oma grupi ehk teisisõnu omaõiguseks, mis pigem Jumala õigusele vastandub, kui seda väljendab. Nii ei olegi omaõigemal Andresel viimaks Pearule midagi andeks anda ja ta keeldub vana krutskimeest isegi surivoodile vaatama minemast. Viimati tuleb seal veel andestada ning selle läbi oma elu peamotiiv tühjaks teha.
Säärasele, enamikku eestlastest ja mitte ainult, ellusuhtumist struktureerivale rivaliteedile ei ole mingit muud alternatiivi kui armastus, arm ja andeksand ning selle alusel moodustuvad inimkooslused. Samas on armuandmine, juhul kui see õiguse ja vastutuse kontekstis ei esine, pedagoogiliselt suhteliselt halvasti mõjuv tegevus. Suuremat andeksandi, sellist nagu algkoguduses kristlaseks saamisel, tuleks pedagoogiliselt heade tagajärgede saamiseks vaid korra elus kohaldada, nii nagu tundub et seda algkoguduses tehtigi.
Seesama rivaliteet teeb mõned paigad Eestimaal mis muidu tähtsusetud ja tühised meiegi jaoks erilisteks. Kas siis läbi rivaliteedi või ühest paigast võrsunute rivaliteedigrupi! Teeb meid tuttavaks näiteks või Paunverega. Ent niipea kui Lutsu suurteoses lakkab rivaliteet Teele pärast, kaob ka raamatuist kirg ja põnevus. Just rivaliteet teeb meid tuttavaks Vargamäega, teeb tuntuks Pindi ja Kursi. Kui rivaliteet lakkab, kaovad nood paigad ja nendes elavad inimesed olematusse ja unustusse. Seda seni kuni tuleb järgmine jutuvestja...
[1] Leheküljenumbrid pärinevad siin ja edaspidi Anton Hansen Tammsaare Tõde ja õigus. I osa. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1964.
[2] Siin ja edaspidi loe: s..ahunnik. Vaata ka: Anton Hansen Tammsaare Tõde ja õigus. I osa. 1981. ja 2003. aasta väljaanded.

Mõtteid ja tundeid “Tõest ja õigusest”

Tammsaare teos on minu jaoks kindlasti üks nendest romaanidest, mille täielikuks mõistmiseks ei piisa ühekordsest lugemisest. Selleks, et mõista kõikide kirjeldatud sündmuste tähtsust, tuleks seda teost kindlasti uuesti lugeda. Ma isegi nõustuks seda tegema, sest see oli romaan, kus tegevused toimusid ja aeg lendas kiiresti – täpselt see, mis mind lugejana paelub ning minus on tahtmine sellest teosest paremini aru saada ning seda mõista.
Romaanis oli palju üsna võikaid stseene, mis minusse üsna sügava jälje jätsid. Üheks on kindlasti kirjeldused sündmustest, mil väga paljud lapsed järgemööda epideemiasse surid. See on midagi sellist, mida ma väga ette kujutada ei suuda, sest olen harjunud mõttega, et tänane meditsiin on niivõrd arenenud, et minul ei tule sarnase olukorraga silmitsi seista. Pisut hirmu aga tundsin ma siis, kui linnugripp väga „populaarseks“ sai. Vahel tekkisid ikka mõtted, et mis peaks saama siis, kui see viirus mind ennast või minu lähedasi puudutama peaks. Kindlasti oli vastikust tekitav stseen ka Riia kassi Milli põletamisprotsess. Autor suutis kohati väga detilsete kirjeldustega mind tegevusse haarata ning lasta mul end sündmuste osalisena tunda. Samas ei muutunud need kirjeldused aga liiga pealetükkivaks.
Seesuguseid stseene muutis leebemaks Pearu ja Andrese vaheline rivaalitsemine. Pearu oli kõiki Eespere peremehi siianii endast nõrgemaks ning madalamaks pidanud, kuid kui selgus, et Andres on oma au kaitsmises sama visa kui töös ja ei jäta oma jonni , riivas see Pearut. Ta tundis eneseteostamise vajadust ning pidi end ka naabritele tõestama. Lõpuks muutus asi juba halenaljakaks. Mulle meeldis väga see, kuidas noor Andres Pearu paika pani ning Pearu selle peale tõdes, et tõesti head ajad Vargamäel möödas on. Viimasele meeldis väga seesugune kemplemine ning ta tundis end üsna enesekindlalt. Elatigi selle nimel, et mitte naabriga sarnane olla ning tehti asju mitte nii, et endal parem oleks, vaid nii, et teisele kahju teha. Vaenlane võib meie elus mõnikord muutuda palju tähtsamaks kui lähedased – sõbrad ja perekond. Seda illustreerivad hästi Hando Runneli öeldud sõnad:
„Kui sõbrad on surnud või hüljanud minu,
siis otsin ma ütles mu vihamees sinu,
sa oled veel ainus, kes arus ja elus,
kes mõelnud mu peale nii palju siin elus.“
Nõustun täielikult Andrus Norakiga, kelle arvates Krõõt pisut pehmendas seda rivaalitsemist. Jäi koguni mulje, et Pearu armastas Krõõta. Eriti oli mehe hinges üleadse naise hele hääl, mida Pearu korduvalt pärast Krõõda surmagi meenutas. Tundus, et see juhtum, mil Eespere sead naabrimehe rukkisse jooksid, jättis Pearu hinge igavese ning sügava jälje, see oli justkui see koht, millega tõestati, et Pearul on tunded ning et ka tema suudab armastada . Ka Pearu elus oli hetki , mil ta murdus ning suutis õrn ja hea olla.
Armastusega olid üldse romaanis keerulised lood. See andis põhjust juurelda selle üle, kui palju tegelikult inimesed tunnete pärast kannatavad. Krõõda ja Andrese armastus seisnes töö tegemises. Andres ei suutnud naist väärtustada enne, kui juba liiga hilja oli – Krõõt oli tema kõrvalt lahkumas ning sellega kadusid ka õnnelikud ajad Vargamäelt. Andrese ja Mari vahelistes suhetes oli alati Juss. Minu meelest armastas Mari siiralt ainult Jussi ning tema ja Eespere peremehe vaheline armastus oli seetõttu võimatu. Jussi surmgi oli ju tingitud Mari ja Andrese suhetest ning tüdruk teadis seda. Ehk oleks teda aidanud see, kui ta oleks tookord kirikuõpetajale kõik oma südamelt ära rääkinud. Juss jäi ju Mari sisse elama ja karjuma igaveseks. Rõõmust pakatavast tüdrukust oli saanud kibestunud ja õnnetu taluperenaine. See näitab seda, kuidas sündmused inimesi muudavad ning et ajapikku muutume me kõik, sageli kahjuks halvemateks.
Juss oli minu jaoks kaastunnet äratav karakter. Jumal oli teda niigi „õnnistanud“ kõverate jalgade ning lühikese kaelaga, mis Jussile meelehärmi valmistasid. Mees oli leidnud oma õnne Mariga sauna kolides ning temaga kaks last saades , kuid nende õnn jäi üürikeseks. Krõõda surm tappis minu jaoks Vargamäe. Perenaise surm pani käima sündmuste ahela, mille üheks osaks oli ka Jussi enesetapp. Ma ei oskagi öelda, kas Juss oli minu meelest tugev või nõrk isiksus, kuid arvan, et Jussile tehti ülekohut nii enne kui ka pärast tema surma. Nagu on öelnud Andrus Norak eelnevas artiklis: „Tal on kõik tüüpilise ohvri tunnused, ta on rangjalgne ja ilma kaelata. Ta kaldub meelemasendusele ning endatapmisele, pakkudes end seega lausa demonstratiivselt teistegi süü kandjaks.“ Pärast Jussi enesetappu veeretati kõik Vargamäe mured ja probleemid Jussi kaela, küll oli Juss süüdi selles, et suhted Andrese ja Mari vahe ei sujunud, küll selles, et loomad olid haiged. Juss oli kõiges süüdi ning asju oli lihtne tema kaela veeretada.
Üheks huvitavaks näiteks on Mäe Liisi ja Oru Joosepi armastus. Tundus, et Vargmamäel oli tihti nii, et ühe õnnetus sünnitas teise õnne – kõik koos ei suudetud kunagi õnnelikud olla! Isade rivaalitsemine sünnitas laste vahelise armastuse.
Kahel isal ei õnnestunud oma lapsi sellesse rivaalitsemisse haarata. Suurim pettumushetk romaanis on see, mil vanale Andresele saab selgeks, et noor Andres ei armasta Vargamäed. Tuleb tõdeda, et ükski tema lastest ei armastanud seda. Kõik nad tahtsid sealt ära, sest nad ei tundnud end seal õnnelikena. Või oli ehk neilegi vaja aega kodust eemal olemiseks, et siis õppida seda väärtustama?
Selle romaaniga on Tammsaare väga hästi tabanud eestlust – seda, missugune töörahvas me tegelikult oleme. Eestlased on sajandeid teinud tugevat füüsist nõudvaid talutöid, orjates siis valitsevat võõrvõimu või hoopiski iseenda maad. Me oleme ikka tõeline maarahvas !
Mind paeluski romaanis väga Andres Paasi karakter. Tema isiksus kattub minu jaoks Eesti mehe prototüübiga – jõuline suurt kasvu pisut endassetõmbunud mees, kes mingil hetkel lihtsalt plahvatab ning oma viha välja elab. Andresega juhtus see näiteks siis, kui sündmused keerlesid Laulu-Lullu kirjutatud salmide ümber ning Mari seda esialgu mehe eest varjata püüdis.
Jäin kokkuvõttes teosega väga rahule, sest käsitletud oli väga erinevaid valdkondi ning autor oli suutnud need oskuslikult tervikuks siduda. Nali oli segatud nutuga ning rõõm kurbusega. Tegelased olid tüüpilised eestlased, keda me kõik pisut ringi vaadates enda ümber kohata võime. Kindlasti leidis igaüks endaski midagi Vargamäelt, olgu selleks siis Pearu ülemeelikus, Andrese rahulikkus ja töökus või hoopiski Krõõda siirus ning leplikkus.

August Gailit

(9. jaanuar 1891 Sangaste lähistel – 5. november 1960 Rootsi, Örebro)

Elukäik

Gailit sündis Valgamaal Sangaste mõisa läheduses Kuiksillal. Üles kasvas ta Laatre mõisas.
Alates 1899. aastast õppis ta Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis. Viimane jäi lõpetamata. Aastatel 1905–1907 õppis Gailit Tartu linnakoolis, kuid seegi jäi lõpetamata. Ta astus välja eelviimasest klassist, et iseõppimise teel – nagu paljud tol ajal – end harida ja gümnaasiumieksam ära teha. Gailit võttis Treffneri Gümnaasiumi õpetaja Nevzorovi juures eratunde ladina keeles, üliõpilase Czapkovski juures kirjanduses ja teistes ainetes. Ebastabiilsete olude tõttu jäi tal küpsuseksam sooritamata. Ta kuulas Rostovtsevi eraülikoolis arstiteaduse loenguid, kuid ei saanud atestaati küpsuseksami puudumise tõttu. Gailit omandas sellel iseõppimise perioodil, kuni Tartust lahkumiseni (1911), laialdased teadmised.
1911. aastal asus August Gailit Riias tööle ajakirjanikuna, saates ka Postimehele kaastöid läti kultuurielust. Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõudis 1916. aastal Riia lähistele, sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle “Teataja” toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos lõid nad aktiivselt kaasa “Siuru” organiseerimisel. 1917. aasta lõpul asus Gailit tööle Tartus “Postimehes” ja avaldas rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid. Vabadussõjast võttis osa sõjaväeametniku-kirjasaatjana. 1920.-1922. aastal oli ta Riia Eesti saatkonnas pressiatašee, viibis seejärel 1922.-1924. aastal välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932.-1934. aastal oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle.
Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga (1898-1981). Ainsa lapsena sündis 1933. aastal tütar Aili .
Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud 1944. aastal põgenema Rootsi. Seal elas ta suurema osa ajast Ormesta mõisas Örebro lähedal. Väidetavalt oli Gailit oma elupäevil selgesti eesti pagulasproosa grand old man. Gailit nimetati vaba mehe prototüübiks. Karl Rumori kinnitusel oli Gailit andekas ja julge ning ei jätnud ebameeldivatki tõtt kirjutamata. See tõde väljendus 1951. aastal avaldatud episoodromaanis «Üle rahutu vee», mis kirjeldab kodumaalt põgenemist väikeses paadis. Selles on Gailit kirjeldanud, et oht ja pagemine ei pruugi õilistada inimest, pigem vastupidi - toob välja ta halvemad iseloomud ja varjatud egoistlikud instinktid . Ka edaspidi ilmunud teostes pöördub kirjanik oma teostes ikka ja jälle tagasi kodumaale.
Gailit suri 1960. aastal Rootsis ning on maetud Örebro kalmistule.
Tema üheks tuntuimaks romaaniks ja tegelaskujuks on jäänud Toomas Nipernaadi .

Looming

• Romaanid
  
• Novellid
  
• Jutustused
  
• Följetonid
  

Juba esimestes novellikatsetes on Gailitile iseloomulik erandlike karakterite ja harukordsete psüühiliste seisundite kujutamine romantilises laadis. Romantilise, traagiliselt lõppeva armastuskolmnurga loo esitab tema esimene raamat "Kui päike läheb looja" ( 1910 ). Gailiti ilukirjanduslik proosa aastaist 1917–1924 näib esimesel pilgul ajakaugena. Tegevuspaigaks mõni eksootiline saar tegelasteks fantastilised olevused. Tegelikult väljendab Gailiti novell ajajärgu meeleolusid küllalt täpselt. Nii teostusstiililt kui ideelise suunitluse poolest on novellistikale väga lähedane romaan " Purpurne surm" (1924). Suure osa romaanist võtavad enda alla filosoofilised arutlused. Omaette seisab esimese perioodi teoste hulgas romaan " Muinasmaa " (1918). See boheemlasromaan avab Gailiti küünikumaski.
Följetone viljeles Gailit kuni 1920. aastate keskpaigani. Tema vestelooming puudutas peamiselt kirjanduse, kunsti ja kultuurieluga seotud probleeme. Teise rühma Gailiti vesteloomingus moodustavad oma aja kultuuripoliitikat, erakondade väiklast omavahelist võitlust ja kodanliku riigiaparaadi bürokraatlikkust piitsutavad följetonid.
Gailiti novelliloomingu põhiosa on valminud 1923.-1927. aastal ning avaldatud kahes kogus "Vastu hommikut " (1926) ja "Ristisõitjad" (1927). Neis novellides on selgesti tajutav 1920. aastate pettumusmeeleolu.
1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju – vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani žüseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad maastikud ja inimesed, kellega Nipernaadi kokku puutub, kuhjub järjest uusi seiklusi ning humoristlikke ja tragikoomilisi situatsioone. Nipernaadi enesegi portree täieneb ja selgub järkhaaval. Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese järgnevalt küll maamõõtjaks, sookuivendajaks, pärlipüüdjaks või lihtsalt mõne rikka talumehe sulaseks, saab raamatu viimases loos resigneerunud intelligent, kirjanik, kes on enese oma keskkonnast vabaks teinud, kuid talve saabudes sinna jälle tagasi peab pöörduma . Nipernaadi ja keskkond ning inimesed, kelle hulka ta oma rännakul satub, on küllaltki kontrastsed. Ühel pool lüürilise hingega romantik, kes üle kõige hindab vabadust, helistab kannelt ega oska lugu pidada maisest varast, teisel pool aga asjalik , sagedasti purutõsine, kokkuhoidlik, enesest lugupidav ja rikas talupoeg , kes Nipernaadi-taolistesse suhtub silmnähtava põlastusega. Selle halvakspanu hajutamiseks laseb Nipernaadi käiku oma fantaasia , oma luiskelood, ja enamasti heade tagajärgedega. Igas novellis on tütarlaps või naine, kelle ninapidi vedamiseks Nipernaadi leiab kauneid sõnu, loob muinasjutte ja räägib rikkusest, mis kusagil teda ootamas. Nipernaadi ei soovi muud, kui panna tütarlaps endasse armuma, ja selle saavutab ta, sest oskab äratada igatsusi millegi kauni, enneolematu ja igapäevasest erineva ning parema järele. Nii armub Nipernaadisse rikas peretütar Elo ja pooltotter karjaplika Tralla , uhke kalurineiu Maret. Nipernaadi kandlekõlistamise vastu jääb kurdiks ainult Anne-Mari. Nipernaadi ei käi oma rännakuteid ükskõikse vaatlejana, kuid ka mitte ühiskonnakriitikuna. Tema boheemlasehinge ärritab inimeste majanduslik ebavõrdsus, ta näeb inimlikku väiklust, upsakust, põikpäisust, rumalust ja omakasupüüdlikkust. Taluperemeeste seisuseuhkust kujutades ja seda välja naerdes ei varja kirjanik oma imetlust võimukate karakteritega peremeeste vastu.
August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist. Ta oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik, kes vältis sõltuvusi avalikust kirjanduselust – „Siuru“ rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis. Samuti ei muutunud tema seisukohad poliitilistes tuultes.

Romaanid

• "Muinasmaa" (1918)
  
• "Purpurne surm" (1924)
  
• "Toomas Nipernaadi" (1928)
  
• "Isade maa" (1935)
  
• "Karge meri" (1938)
  
• "Ekke Moor" (1941)
  
• "Leegitsev süda" (1945)
  
• "Üle rahutu vee" (1951)
  
• "Kas mäletad, mu arm?" (1951–1959) (ühendab mitut proosažanri)
  

Novellikogud

• " Saatana karussell" (1917)
  
• "Rändavad rüütlid" (1919)
  
• "August Gailiti surm" (1919)
  
• " Idioot " (1924)
  
• "Vastu hommikut" (1926)
  
• "Ristisõitjad" (1927)
  

Följetonid

• "Klounid ja faunid " (1919)
  
• "Aja grimassid" (1926)
  

Jutustus

• "Kui päike läheb looja" (1910)
  

„Ekke Moor“ viipab lugejale sõbralikult

Ekke Mooriga seostuvad mõtted ja tunded

Gailiti teos „Ekke Moor“ käis läbi juba põhikooli kirjanduse tundidest, kuid kahjuks ei jätkunud mul tol ajal aega ega mahti seda lugeda. Nüüd, mõned aastad hiljem, otsustasin selle romaani siiski läbi lugeda ja tuleb tunnistada, et jäin sellega väga rahule.
Esmakordselt raamatu pealkirja lugedes seostasin ma hetkega kaante vahele kirja pandud sündmustikke millegipärast kellegi eakama vanadaamiga (-mooriga!), kellel võiksid koguni maagilised võimed olla, kuid juba esimestel raamatulehekülgedel selgus, et tegelikult on Ekke Moori puhul tegu hoopis üleannetu poisinolgiga.
Ekke Moor oli esialgu oma vanuse kohta liiga ülemeelik ja väga lapsiku käitumisviisiga. See, et ema sellises eas pojale ikka veel kere peale andis, tundus samuti kohatu . Ekke Mooril oligi vaja kodust välja saada ning laia maailma näha. Ilmselt olekski ta muidu seesuguseks kuusirbiks jäänud. Aga ei, Ekkel oli vaja SUUREKS sõõriks saada. Seda arvas ka tema armastatu Eneken , kes lubas poisil minna lahtisi allikaid otsima, olgugi et neiu ise lapseootel oli. Ta teadis, mille nimel ta oma ohvri toob!
Nõustun Priit Kruusiga, et Gailiti teosesse on sisse toodud tammsaarelikku tööorjust. Praost Odja juures tuli teha ränkrasket tööd ning olla tõeline maa ori. Erinevus tuleb aga sellest, et erinevalt Vargamäe Andresest Ekke Moor põgeneb ning ei lase endast teha maa orja.
Kõige huvitavam karakter oli minu jaoks Pille Riin, mul oli tüdrukust väga kahju. Ta oli endassetõmbunud, lausa kartis inimesi. Ehk oli ta elult juba piisavlt valusasti nina pihta saanud ning puges nüüd uue valu kartuses ükskõiksuse taha. Ta ei olnud enam see, kes ta varem olnud oli. Ekke Moor püüdis tüdruku ellu mõne päikesekiire tuua ning usun, et ta sai ka sellega hakkama. Kindlasti andis ka Pille Riin Ekkele nii mõndagi. Üks, mida külas hullumeelseks peetud tüdruk maailmarändurile selgeks teha püüdis, oli see, et realism on mannetute irisejate jaoks. Kuigi mina isiklikult olen üsna realistlik inimene, nautisin ma Pille Riini oskust, suutlikkust ja tahet elada fantaasiamaailmas ja end seal õnnelikuna tunda.
Sündmustes, mis olid seotud venelanna Jevdokiaga, tajusin tolerantsust eestlaste suhtumises venelastesse. Pigem tundsin mittesallivust Jevdokia poolelt, mis väljendus tema pisut kriitilises suhtumises oma eestlasega saadud lastesse.
Oma teekonnaga jõudis Ekke Lapimaale välja. Seal erines tema roll eelmistest. Varem oli Ekke minu arvates rohkem tegevustesse haaratud – oli võideldud füüsilise tööga, endassetõmbunud plikatirtsuga, venelastest joodikutega, kuid laplaste juures jäi Ekke rohkem kõrvaltvaatajaks. Ta ammutas rahulolu pisikesest Lassist, kes oli justkui ingli kehastus – tüdruk tundus nii siiras, süütu ja pisut isegi lihtsameelne.
Ekke Moori teekonna põhjused olid sügvad, tal oli vaja käärida – nagu Priit Kruus on öelnud: „Ta läks otsima vastust küsimusele, kes ta on.“ Ekke sattus erinevatesse situatsioonidesse, mis igüks andis talle mingi osa sellest suurest sõõrist, milleks ta lõpuks sai. Teekonnaga käisid kaasas valed, õigemini nimetaks mina neid luiskamisteks, kuna tegu ei olnud seesuguste väljamõeldistega, mis kellelegi ülekohut valmistanud oleksid, kuid need andsid talle võimaluse kogeda erinevaid situatsioone ning saada selliseks , nagu Ekke lõpuks sai.
Kindlasti on lugejaid, kes käsitletavat Gailiti teost romantiliseks peavad. Minule kahjuks või õnneks see nii ei tundunud. Pean tõdema, et kui ma oleksin lugenud ainult ühte konkreetset seika Ekke Moorist ja mõnest tüdrukust, kellega poiss väga armsalt rääkida oskas, oleks see minugi jaoks väga romantiline olnud, kuid kahjuks ei suutnud ma Ekke sõnu tõsiselt võtta ning seetõttu jätsid need üsna külmaks. Siirast armastust oli tunda Enekeni ja Ekke vahel ning sellele neiule öeldud sõnad mõjusid ka mulle reaalsena.
Inimestega juhtub tihti seda, et nad ei suuda asju hinnata enne, kui nendest kas või mõneks hetkeks ilma on jäädud. Ma ei oskagi öelda, kas Ekke taipas esialgu oma kodukoha ja Enekeni tõelist väärtust ning teadis seda, et see on koht, kuhu ta jääda soovib, kuid see rännak oli Ekke jaoks hädavajalik – ta ei lõpetanud seal, kust ta alustanud oli, temast oli saanud uus inimene, mõistvam inimene, hoolivam inimene. See poiss, kes hobukastanil kiikuda ja kiljuda armastas, oli läinud ning tema asemele oli saabunud elukogemustga mees, kes oli Eneken Üüve vääriline.
Teose muutis nauditavaks selle mitmekesisus nii tegelaste kui ka sündmuste suhtes. Mulle sai osaks äratundmisrõõm, eriti isikuomaduste suhtes. Sellest julgen järeldada, et autor suutis karakterid minuni tuua ning mul õnnestus erinevaid inimesi paremini tundma ning mõistma õppida.

Kasutatud kirjandus

• http://et.wikipedia.org/wiki/A._H._Tammsaare
  

• www.koolielu.ee/files/tammsaare.ppt
  

• www.valgavg.edu.ee/loputood/Kylli%20Hytt/222.ppt
  

• http://www.miksike.ee/documents/main/lisakogud/kirjandus/tammsaare.ht m
  

• http://www.syg.edu.ee/oppematerjalid/kirjandus/tammsaare.html
  

• http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=291
  

• Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus” I osa
  

• August Gailit “Ekke Moor”
  

28