"Tõde ja õigus" kokkuvõte (0)

"Tõde ja õigus" kokkuvõte
A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus"
I osa TEOSE ANALÜÜS
"Tõde ja õigus" 1.osa ilmus 1926.aastal ja kuulub autori varasemasse loominguperioodi, mida iseloomustab puhtakujuline külarealism. Tammsaare on sündinud aastal 1878 ja surnud 1940 ning "Tõde ja õigus" on kirjaniku üks tähtsamaid teoseid. Raamatu aine on võetud autori vanematekodust ja elust. Jutt käib kahest perekonnast, naabertalude elanikest, kelle igapäevatoimetuste hulka kuulub lisaks maatööle ka teineteisele vingerpussi mängimine ning igas mõttes teineteise ületrumpamine.
Raamatu üldprobleemiks on tõe ja õiguse küsimus. Eespere Andres püüab leida tõde, rassides oma maaga väsimatult ja järjekindlalt, kuid sealjuures tajudes, et hoolimata pingutustest jääb õigus ikka Tagapere Pearule. Andres mõistab, et võitlus maaga kestab tegelikult igavesti ning annab heal juhul tulemuseks vaid viigi. Sündmustiku aeg hõlmab aastaid 1870-1890 ning tegevuspaikadeks on Vargamäe Oru ja Mäe talu ning külakõrts. Kõige mannetumana näidatakse Mäe talu valdusi, kuna need on liigniiskes ja vajavad alguses tugevat ülestöötamist. Oru talu maad on kuivemad ning ka viljakamad - seepärast tuleb sealsel peremehel ka maaharimisega hoopis vähem vaeva näha. Kõrtsi on kujutatud külameeste kohtumispaigana, kus käib iga mees, kell vähegi rahakott seda lubab.
Raamatus toimub tegevustik niisiis kahe naabertalu elanike vahel. Esimeses, Mäe talus sureb perenaine Krõõt ning Sauna- Juss teeb enesetapu. Jussi naine Mari saab talu uueks perenaiseks ja kasvatab üles hulga lapsi. Peremees Andres näeb ränka vaeva nii talumaade harimise kui ka naabrimehe krutskitega. Oru Pearu ei suuda aga leppida Eespere uute elanikega ning tahab kogu Vargamäe oma valdusse saada. Selle eesmärgi nimel on ta igasugusteks katsumusteks valmis ning kiusab Andrest nii, nagu jaksab. Viimane aga alla ei anna. Peategelasi on kaks: Pearu Murakas ja Andres Paas. Viimane on väga töökas, sihikindel ja tugev mees - ilma nende omadusteta poleks ta suutnudki midagi säärasel vesisel ja kivisel maal peale hakata. Andres oskab ka naabrimehe krutskitele samaga vastata, kuid peab tähtsamaks siiski ausust. Oru Pearu on seevastu kaval, salalik ning samuti visa hingega mees. Rammult jääb ta Andresele alla, kuid "rehnutti" oskab kohe mitme eest pidada. Vahel tundub küll, et Pearu polegi nii egoistlik , vaid üsna heatahtlikult nõus vaenlasega ka ära leppima; hiljem selgub aga, et mees ei mõelnudki seda nii tõsiselt, vaid tegutses nii selleks, et kirikusse minekuks end pattudest puhtaks pesta.
Kõrvaltegelasteks on Krõõt (nõtke, teotahteline , heasüdamlik), Lambasihver (matsakas, leppiv peksmisega), Juss (töökas ja allaandev), Mari (emalik, töökas, jutukas ) ning Mäe ja Oru talu noorem põlvkond. Mäe Andres muudab veidi oma suhtumist pärast Krõõda surma: ta mõistab, et oli koormanud oma naist liiga palju ega olnud õieti märganudki viimase pisaraid. Niimoodi mõtleb Andres aga vaid vähest aega ja uue perenaise ilmudes hakkab kõik taas otsast peale. Autori sümpaatia näib kuuluvat Jussile, kellele hakkab lugeja tahes- tahtmata kaasa tundma tema ebaõnne tõttu Mariga ja lõpuks ka enesetapu pärast. Väljenduslaad on igapäevane, kasutatakse väga palju tollele ajastule iseloomulikku sõnavara, nagu näiteks "vaert", "lambasihver", "kruav" jne. Üsna palju on kirjeldusi, veidi vähem dialooge . Leidub ka heli ja häälitsusi märkivaid sõnu,nagu näiteks "vurr", "sorr", "kotsu", "põssa" jne.Aeg-ajalt käib läbi vihje Piiblile, ühe korra mainitakse ka ajalehte, mis tollal ilmus. Tammsaare "Tõde ja õigus" I osa peetakse tähtsaimaks selle epopöaromaani osadest ning ta kuulub Eesti kirjandusklassika hulka. Seesugune põhjalik ja huvitav teos on oma au ka täiesti ära teeninud.
II käsitlus
Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus"
Esimene osa
Andres Paas, umb 30aastane mees oma noore naise Krõõdaga asub elama Vargamäele. Mees on täis ootusärevust, sest kuigi see koht pole kõige parem mida tahta võis ja suhteliselt ebasoodsa koha peal asub see ka, on ta valmis tegema mida iganes, et sellest saaks ta unistuste kodu ja elutöö. Krõõt on veidi umbusklik , sest tema isakodu on hoopis teist tüüpi kohas, metsade taga, ta on isegi teistsugune kui kohalikud neiud, aina peenema kondiga ja sihvakam. Ometi, nagu korralik naine kunagi, järgneb ta oma mehele kõikjale, ja ei pea paljuks koos temaga oma päevade lõpuni soises ja raskes kohas tööd rabada. Eelmine peremees pole koha eest kuigi palju hoolitsenud, karjamaad on vee all ja hooned lohakil.
Vargamäe koosneb kahest osast - teine talu asub allpool orus, jõgi on seal lähemal ja maagi parem. Uus naaber Oru Pearu on kange mees, enamuse ajast veedab kõrtsis, saksatoas ja on päris kindel et ka selle Mäe peremehe (Andrese siis) sööb vaevata kohast välja, nagu ta eelmisegagi tegi. Andres kuuleb küll siit ja sealt, mis mees on Oru Pearu, ometi ei suuda ta uskuda et keegi nii kiuslik olla võiks. Esimene plaan tema meelest oleks kaevata kraav tema maadelt jõkke, et maid veidigi kuivendada ja sellega viljakamaks muuta. Aga kraaviotsa jõkke saamine tähendab selle Pearuga kahasse kaevamist, sest suur osa kraavist oleks tema maa peal, kusjuures kasu saaks sellest kõige rohkem Andres. See kraav saab esimeseks suureks tüliõunaks Tagapere (Oru) ja Eespere (Mäe) naabrite vahel, Pearu nõustub asjaga alles siis, kui kraav tervenisti tema maa peale tehakse, mis tähendab seda, et Andresel asjaga muud seost ei ole kui pool makstud kuludest . Orul on liigagi lihtne teisepere maid üle ujutada, kui vaid tahab, selle peale Andres mõtleb aga liiga hilja . Enne kraavi valmissaamist jõuavad naabrid juba mitmeid kordi tülli minna, küll sellepärast et Pearu oma rege laenuks topib ja hiljem kõrtsis seda nina alla hõõruma hakkab, et teine ta rege kasutab, kyll selle pärast et loomad teise põldu pääsevad. Pearu lõhub isegi oma käega aedu, et naabrite sead ta rukkisse läheks ja oleks, mille pärast kembelda. Koerad käivad vastastikku teisepere akende all kükitamas, hobused pääsevad kahtlaselt naabri vilja ja muudki sellist. Pearule ei mahu pähe mõte, et suvisel niisama-jõukatsumisel Andres temast laialt ja tema tugevast sulasestki jõu poolest üle oli, järelikult vaja muudmoodi käkki keerata. Kord kuulis Krõõt üksi kodus olles, et naabrimees lõhub aeda , suure kisaga pealegi. Jõudes sinna, laps süles, näeb ta et juba suur tükk aeda on maha lõhutud ja Eespere sead naabri rukkisse lastud. Krõõda rahuliku arupärimise peale ei tõuse Pearu käsi enam aeda lõhkuma, ei oska ta oma hullu tempu kuidagi õigustadagi. Ta on juba valmis ise rukkist sigu välja ajama minema, kuid tema abi ei vajata - Krõõt saab oma hääle varal sead kätte, nii et need vingudes talle järele jooksevad. Seda, kuidas Mäe Krõõda "hele jaal " sead jooksma pani, tuletab Pearu veel aastate kaupa meelde, ikka purjus peaga ja pikaltlaialt. See motiiv kordub läbi raamatu, viiendas osas muutub see tõestuseks sellest, et Pearu oli salaja Krõõta armunud. Ühel kevadel kaebab karjapoiss Mart, et lepikualune on vett täis ja naabrimees kraavile tammi ette teinud, kiusu pärast. Andres küll käib ja riidleb, kuid Pearu ei tee teda kuulmagi. Ja kui Andres kirvega tammile jõuab, et see ise eest lüüa, leiab ta selle juba lõhutuna. Mitmed korrad katkeb nõnda tamm, kuni Oru peremees Mardi seda lõhkumas leiab. Poiss on väle ja ülbe ega kahetse oma tempu karvavõrragi, lõhub aina tammi edasi kui heaks arvab ja Pearut ligiduses näha pole. Mitmed korrad ajab Pearu teda mööda sood taga, kuid poissi kätte et saa, see loobib ees kividega, tagant ründab koer hammastega, nii jääbki enamasti kaotajaks vanamees . Lugu lõpeb siis, kui kord tümamaal maal poissi taga ajades ta vihaga koera maha laseb . Loom oli Mardile kallis ja hea abimees naabri peremehe vastu. Kui Andres ja Juss kohale jõuavad, on Pearu korjuse oma maale tassinud ja väidab, et see tema maal tedrepoegi olla taga ajanud ja sellepärast kuuli saanud. Oma jultunud valedega lehvitab Pearu ka kohtus, niiet Andres oma tõega õigust kuidagi kätte ei saa. Ometi on tõde ja õigus talle kõige tähtsamad asjad: on pettumus teada, et tõega ei jõua ta mitte kuhugi , mitte siis kui teine valega vastu hakkab. Pearuga kemplemine on kui üksainuke kindel asi Vargamäel, ja kuidas Andres ka ei püüaks, tehes eraldi teid ainult sellepärast et kuidagi poleks põhjust tülitseda, hoides oma loomadel silm peal ja ehitades tugevaid aedu, leiab naabrimees ikka põhjuse Mäe perega kuidagi kokku puutuda. Andrese sulasel Jussil pole ka mtte kerge põli, aina kurdab ta, et peremees tööga tappa tahab. Ometi jääb ta ka teiseks aastaks, ja kui lahkub esialgne tüdruk Mai ja tuleb teine, Mari, rõõmsameelne ja lõbus, ei tahagi Juss enam ära minna. Mari muudkui lõõbib Jussi, aina narrib, nii et poiss eriti arugi ei saa, miks ja milleks ta siis õigupoolest seda teeb. Juss võtab asja väga tõsiselt, oma väge tõestades, upub isegi peaaegu - uhkuse tõttu, kuid jonni ka ei jäta. Marigi lõõbib edasi, niikaua kui kord Juss enda poomist üritab. Siis saab asja päris selgeks, Mari jätab oma norimise ja tunnistab ausalt et kui Juss teda tahab, võib pulmad teha küll. Poisil on küll hea meel, kuid pulmaplaanidest esialgu ei räägi nad kellelegi ja nöörigi kannab ta pükste peal edasi nagu mälestust. Aeg läks, Juss ja Mari asuvad kahekesi Eespere sauna elama ja on päris õnnelikud. Mari sünnitab kaks last, poisi ja tüdruku, viimase samal ajal, kui Krõõt oma neljanda lapse. Krõõda kolm esimest olid tüdrukud - asjaolu, mis kõigile palju pettumust valmistas. Krõõt tunneb end süüdi, Andres on kade naabriperemehe peale, kelle kaks esimest last pojad on. Ajapikku jääb Krõõt aina nukramaks ja nõrgemaks, sära temast kaob. Neljandat last kandes on ta juba päris vilets, tervis korrast ära ja aina nutt varaks, kui ta kõige vajalikuga hakkama ei saa. Andres ei pane seda eriti tähelegi, muretseb aina oma põldude ja hobuste pärast, naine on nagu üsna iseenesestmõistetavalt rase ja väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas , tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..." Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti ) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud. Mees läheb aina närvilisemaks, eriti kui laste pärast Mari lihtsalt ei saa sauna tagasi minna. Armukadedus aina suureneb, kui jõulude ajal (jälle laste pärast) ei saa Mari Jussiga (jala) kirikusse minna, kuid järgmisel päeval, kui Andres teda kaasa kutsub, Mari läheb. Jussil oli ülemäära kurb seda metsaveerelt piiluda, kui Andres ja Mari pere uhke saaniga kirkusse sõitsid. Mitu korda kutsub Juss Marit perest ära, ikka mõeldes et see on nyyd kyll viimane kord, isegi teadmata mis peale viimast korda tulema pidi. Kord, kui Mari talle selgeks teinud on, et ta siiski muretsema ei peaks, Mari ei taha peresse jääda ega Jussi maha jätta, lükates sellega ümber kõik viimase konksud ja vastuväited; läheb Juss seepeale soosillale Andrest passima, kes pidi kõrtsist koju tulema, paras kilk peas. Juss ei tea isegi, kas ta tõepoolest tahab Andrest tappa või ei, toime ta sellega ei saa, enne tuleb hirm peale. Jalga ta mehele pussiga virutab küll, kuid vastupanu leides ehmub nii et pussi minema viskab ja metsa jookseb . Andres ei räägi kellelegi, mis tegelikult juhtus, alles tükk aega hiljem saab Mari teada, et see ikkagi pole kukkumisest, see jalahaav mis oleks nagu pussiga löödud. Soosillalt jookseb Juss sauna taha ja poob end kuuse otsa üles. Seda ei osanud elavatest keegi arvata, kära on rohkemgi kui tarvis. Eesotsas keelekandjast saunatädi, kogu küla keelepeksjate ja Mari endaga, süüdistavad kõik Mari ja Andrestki. Jussi surm ripub kogu ülejäänud elu nagu kurbuse ja süütunde vari Mari kohal, rusudes ja surudes ta samuti nukraks nagu oli Krõõtki olnud Vargamäe perenaisena. Järgenvat nuhtlust - kariloomade ja isegi laste surma koledasse nakkushaigusse, mis kõrvenurgast pea pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on. Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari unustada. Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru et Andresega on suisa jama asju ajada. Nimelt arvas ta, et ainult tema krutskeid täis on, kuid ei - Andres laseb purjus(magava) Pearu oma rukkihakkidesse sõita ja nõuab selle eest kohtus kahjutasu, mida Pearu ka maksma peab, teadmata, kuidas ta sattus naabrimehe põllule. Pärast kõrtsis lubab Pearu maksta Andresele hulga raha, kui ta ütleb, mis oli kogu selle tembu taga (mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane , kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega. Sellel on aga oma tõe ja õiguse tagaajamiseks omad viisid tekkinud, mille kinnituseks ta aina rohkem Piiblist kaitset otsib, nii et ta pikapeale aina suuremaks tõsiusklikuks sai. Tol ajal on peres 7 last:Liisi, Maret , Anni, Andres (Krõõda lapsed), Juku , Kata (Jussi lapsed) ja Indrek, Mari ja Andrese esimene laps. Lasteepideemias, millest ei jää puutumata ükski sealtkandi pere, surevad kõigepealt Juku ja Kata, siis väike Anni. Matuseid ei vaevuta suureks puhuma, sest sel ajal on juba igas majas uued surnud ja ega oma laste matmise kõrvalt keegi matusele tullagi ei saa. See tegi Andrese aina kibestunumaks, Krõõda surm oli olnud vaid algus. Sealt algab ka Andrese suur viha Jussi mälestuse vastu, just Mari ebausu pärast. Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee. Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe:peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits , et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna. Järgmine sulane oli kuulus Matu, kes ka suuremana Pearuga arveid klaarib ja enne minekutki (laia ilma õnne otsima muidugi) veel talle vingerpussi mängib-->Pearu tükkis hobusega mutta kinni sõidutades. Pearu oli soosilda aina mudasemaks "parandanud”, et aga teistel võimalikult ebamugav oleks, Matu siis teeb soosilda ainult veidi veelgi pehmemaks. Noor Andres ja Indrek käivad koos karjas, kuigi nad omavahel läbi ei saa. Esimene tahab muudkui rähelda ja jõudu proovida, teine unistada . Nende ärplemise pärast saab Mari kord põllul Indreku visatud (Andresele määratud) kiviga vastu külge. Seegi jääb korduma läbi teose nagu süütunde sümbol. Peretütred Liisi ja Maret saavad aina vanemaks , jooksevad mööda simmaneid ja suhtlevad salaja Oru vanemate poiste, Joosepi ja Karlaga. Andres saab sellest teada alles siis, kui Liisi ja Joosep otsustavad abielluda . Sellega ei või isasüda kuidagi leppida. Siis jääb Liisi rasedaks, meelega, ja kolib kodust sauna, kuni Joosepiga seaduslikult laulatatud saab. Siis asuvad nad kahekesi Joosepi onu juurde elama. Andres sellega siiski kuidagi lepib , arvatavasti, sest tütart kaasavarast ilma ta ei jäta. Maretit ei hakka ta pikalt keelamagi, kui too lihtsale tislerile mehele minna tahab, kindlameelsusega isa veendes. Suurim hoop Andresele on kõnelus noore Andresega, teda kroonu rongi peale saates - tuli välja et nii kindlaks peetud Andrese Vargamäele tagasi ja peremeheks tulemine on hoopis kahtluse all, noormees näeks heameelega maailma ja elaks oma elu võimalikult kaugel kodukoha soodest ja rabadest. Nii nagu lõppeks ka paremad ajad Vargamäel. Indrek tunneb seda kõige selgemini.
Ilusaid mõttekäik ja ütlemisi “Tõest ja õigusest”
Kui lõpuks kogu protsessist ei ühte- ega teistpidi midagi välja ei tulnud ja kui Andres kõige üle üsna rahulikus ja nukras meeleolus järele mõtles, siis pidi ta paratamatule otsusele tulema: tema jäi oma õigusest ilma ainult selle pärast, et oli teda nõudnud tõe põhjal. Oleks tema ühes Jussi ja Matuga algusest peale kohtu ees kohe tunnistanud, et nemad leidsid surnud koera oma maa pealt, liiatigi veel piirist eemal, siis oleks kohtus asjast hoopis teine mulje saanud ja Pearu oleks pidanud temale koera välja maksma. Nüüd aga arvas kohus Andrese koera ja Pearu tedrepojad, keda koer hävitanud, umbes üheväärseks. Andres oli löödud: ta ei suutnud tõde jalule seada ega saanud ka oma õigust kätte. Kaotas mõlemad. “Aga mis on see inimese elu- nagu rohi vikati ees” Seda ütles Oru Pearu Mäe Marile ühel oma viinastel “selgushetkedel”. See on lause, mis sobib väga hästi iseloomustama kogu romaani. Viinaklaasi juures sobis jutt üldse kuidagi paremini, kui kohtukulli ees, sest polnud vaja vastaspoolt kuulata, võis korraga karjuda, niipalju kui kurgust häält tuli. Nõnda oli asi mõlemale poolele kohe palju selgem, sest igaüks kuulis ainult ühte arvamust. Iseloomustab suurepäraselt Andrese ja Pearu suhtumist üksteisesse üldse. Mõlemale tundus kogu aeg, et just naabrimees on asjas natuke rohkem süüdi. Tegelikult oli nii, et mida lõpu poole, seda rohkem tundus, et tegelikult on nad mõlemad täiesti võrdsed tegelased. “Siis oled sina sama loll , kui minagi !” Pearu tõeotsingud jõudsid lõpule. See oli siis, kui Andres talle esialgu ei tahtnud talle öelda, kuidas magav Pearu sai oma vankriga Andrese rukkipõllule sõita. Kuigi ta oma sõnades kahtles… See oli esimene kord selles raamatus, kui Andres kasutas otsesest valetamist ja pettust selleks, et Pearut kohtus võita. “Kõrtsmik ja kõrtsilised, mina seda Pearu raha ei tahagi” //” jooge ennast kasvõi käpuli maha, kui aga sellest rahast jätkub“ // Need sõnad tõid asjasse selguse. Varsti mõistsid kõik ühes kõrtsmikuga, et Andresel oli õigus. Andres oli kaubast kinni pidanud. See tekst tuli natukene pärast eelmist. Andres ja Pearu leppisid kokku, et Andres ütleb talle kõigi ees, kuidas Pearu sinna rukkipõllule ikkagi sattus. Kokkuleppe kaotaja pidi teisele 30 rubla andma. Andres ütles küll kõigi ees, et ta olevat Pearu hobuse ise rukkisse viinud, aga ta ütles seda talle vaikselt kõrva sisse. See, et varsti kõik ühes kõrtsmikuga mõistsid, et Andresel oli õigus, näitas ainult Andrese võidu suurust. Kõrtsmik oli ikkagi olnud tõe või kohtukulli võrdkuju, kõige neutraalsem kommenteerija. Tema suust on ka pärit romaaniläbivad mõtteterad, et “Kanged mehed need Vargamäe omad” või “Litsid mehed need Vargamäe omad”. Mari ise polnud oma sõnadega päris rahul. Ta oli küll puhtast südamest rääkinud, kuid ta polnud oma südant puhtaks rääkinud. Mari oli selline tegelane, et pärast seda kui Juss ennast Andrese ja Mari imeliku suhte tõttu üles poos, tema süda päris puhas ei olnud. Selle pärast pidi ta kannatama elu lõpuni, kuigi tema selles süüdi ei olnud. Autor polnud temale jätnud mitte mingit teist teed, kui see mis tal oli. Rätsep Taar oli nimelt arvamusel, et seni, kui inimene pole varanduslikult kindlustatud, ei või temal tõsist arusaamist isamaaarmastusest olla… Nõnda oli siis tema tuhanderublane ideaal ühtlasi ka isamaaline ideaal. Ja ”Mis teeb vaene mees tõe ja õigusega” arvas Rava Kustas lõõpivalt “Seda on rikastele vaja” Üldiselt selles raamatus viiteid poliitikale ei ole. Siin on ka välja öeldud miks. Pärast Andrese avastust , et tõe ja õiguse vahel on väiksem seos, kui arvatud, on sellega tõenäoliselt tahetud öelda, et tõde ja õigus on kasulikud ainult väljenditena. Neid on võib-olla advokaadil hea kasutada; töömehe jaoks on nad kasutud. “Igaühel oma patud” arvas Mari “ Kes teise hinge näeb; igaüks tunneb ainult iseenda südant” Ta luges silmist etteheidet iseendale- tema ei suuda nii elada, et temaga oleks võidud rõõmus olla. Andrese avastus, kui ta märkas et ka Mari on temaga koos elades kurvaks muutunud. See probleem on kindlasti paljudel. Igaüks ise rumal, kui end sellega vaevab. “Ei, Roosit armastan rohkem kui pilli,” seletas poiss, “Roosit armastan üle kõige” “Tema on ilusam, kui pill?” pilkas Leena . “Tema on kõige ilusam,” kinnitas Jaagup . “Pill mängib nõnda ilusalt ainult sinuga, aga Roosi mängib ka teistega . Põle sind, siis on teised” “See on teine asi. Pill põle inime, tema põle nii ilus kui Roosi” “Ikka see vana: põle nii ilus, põle nii ilus! Nagu saaks seda ilu patta panna või pannil küpsetada!” hüüdis tüdruk vihaselt ja nagu meeleheitel. Armumise ja armastuskolmnurga ilu ja valu. Tammsaare sarnasus Shakespeare ’iga: Ka tema võrdles inimest pilliga. Shakespeare’il oli flööt, Tammsaarel polnudki öeldud, mis pilliga tegemist oli. Vanad inimesed uskusid Vargamäel ja ka mujal ümberringi, et ilmas valitseb mingi jumalik tasakaal. On talv külm, siis tuleb vastukaaluks palav suvi // Sellepärast hoiatati alati lapsi suure naerulagina eest. Seda viimast aga ei uskunud noored vargamäelased, ämmasoolased, hundipalulased, ega ka üldse noored. Sellevastu tundsid nad paratamatult, et kui vanade näod aasta-aastalt murelikumaks muutuvad, siis nende näod peavad samal määral rõõmsamaks muutuma , sest muidu kaob ilmast vanade eneste poolt tähelepandud jumalik tasakaal. Rõõmul ja õnnel on maailmas oma osa, ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, peavad nad ulualust leidma teises. Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud , kes kardavad sügist ja tõttavad kevadele vastu. “Hirmus kaval, sinder” kiidab Ants ja küsib siis: “Kas kala looma ka kardab ?” “Ei karda ,” arvab Indrek. “Miks ta looma ei karda?” pärib Ants “Mis ta temast kardab, ega loom inime ole,” seletab Indrek. Ants ja Indrek, silmusega haugi püüdes. “Kalameheks? Miks mitte,” vastab Indrek. “Kui mind kord tööle pannakse, siis lähen iga pühapäev kalale , aga kiriku mitte ilmaski. Ainult seisan jõe ääres ja tõstan särgi ja ahvenaid välja- päevad otsa, hommikul vara tulen, õhtul hilja tulen. Enne päevatõusu olen jõe ääres ja kukun neid sealt välja loopima. Lähen mööda jõe äärt kaugele-kaugele, seal on palju kala. Matu rääkis, kus neid hästi on, põle muud, kui ainult vinna, ainult hoia, et õngeritv ei ripata, siis on õng läind ühes kalapatakaga. Matu käind kord seal kaugel, toond hobuse peakoti täie, kõik tublid unnaneelud või veel suuremad, puha ahvenad.” “Aga kui kuuse ladvale paneks veel laua, laua peale tooli ja tooli peale reiaaluse suure redeli, kas siis ulataks?” “ Redel ei seisa ju tooli peal püsti, kukub maha,” ütles Ants “Aga kui seisaks ja kui reiealuse redeli otsa seaks toaredeli ja toaredeli otsa laudaredeli ja kui laudaredeli otsa aidavahe -redeli, kas siis ulataks?” “Taeva ei ulata, taeva ei ulata miski, taevas on kõigist kõrgem, muidu ta polekski taevas ja muidu läheks inimesed kõik taeva ja maa jääks tühjaks,” seletas Ants “Nojah, ega jumala vastu ei saa” oli ka isa nõus, sest see oli see põhjatu tõrs, kuhu võis kallata kogu maailma mure ja kurbuse, ilma et see täis saaks. Oli suur meistritöö see murede ja nukruste suurtõrs ja Vargamäe vana Andres aina imetles seda. “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,” ütles isa. Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.” // Aga mis siis on? Küsib Andres endalt, ega tea vastust.