Tõde ja õigus kokkuvõte (6)

„Tõde ja õigus“
I köide, mille eluline materjal pärineb Tammsaare kodutalust, annab üldistava läbilõike eesti külaelust ja talupoja võitlusest loodusega 19. sajandi viimasel veerandil. Suurearvulisest tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest – omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim – Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess. Andresel on küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega, kuid oma elukäigu traagilisi vigu ei saa Andres parandada. Ta juurib küll välja puu, mille otsa Juss enese poos, aga Jussi vari jääb Vargamäele, kust kaob elurõõm. Nüüd on positiivsete ideaalidega Andres oma talus süngem despoot kui Pearu. Nähes oma ideaalide nurjumist, hakkab Andres lohutust otsima piiblist, kuid muutub seejärel veelgi endassetõmbunumaks ja kurjemaks. Näib, et krutskimehel Pearul laabub elus kõik ladusamalt. Raskelt tabavad Andrest 1905. aasta revolutsiooni sündmused, sest poeg Ants langeb karistussalklaste kuulist ja Andres ise saab alandava ihunuhtluse osaliseks. Nüüd neab Andres jumalagi, kellelt ta seni on lootnud õiglust ja troosti. Andrese vastand Pearu on looduse poolt ilma jäetud loova tegevuse vajadusest. Ta polegi südamest kuri ja õel. Naabri kiusamises on ta väsimatu, pealegi on ta südames Krõõda pärast kadedusevari. Teda täidab ainult üks soov: olla Andresest ja tema talust omaga üle. Ent aegajalt löövad Pearu karakteris esile helgemad küljed ning siis võib ta olla lahke , sõbralik ja suurejooneline. Temale on elu kõigepealt mäng, kemplemine ja jõukatsumine, kusjuures tõde ja vale, headus ja kurjus , ausus ja ebaausus on ainult mänguvahendid ärplemises, mitte aga väärtused omaette .
Sügavalt inimlikud karakterid on Tammsaare kujundanud Krõõdast ja Marist, kes annavad eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Krõõt on headuse ja kannatlikkuse sümbol, ta malbuse ja siiruse ees taltub isegi Pearu riukalik meel. Kuid Vargamäe on Krõõdale liiga karm, Vargamäe nõuab ohvreid. Krõõdast jääb kõigile helge mälestus, tema elupäevi meenutatakse kui Vargamäe kuldset aega. Mari on alistuv ja kohusetruu naine, kes oma kunagist eksimust tahab heaks teha kannatuste vaikiva talumisega. Romaanis jälgitakse Mari elukäiku teenijapõlvest, millal ta oli elurõõmus noor neiu, läbi sauna- ja perenaiseseisuse valurikka surmani. Iga uus etapp Mari elus on eelmisest süngem ja kannatusrikkam, kuigi Mari tõuseb Vargamäe perenaiseks.
Vargamäele tulid kõik suurte lootuste ja unistustega, mis tasapisi purunesid või vajusid unustuste hõlma. Millest see tulenes, kas Vargamäe oli tõesti suur koletis , kes inimeste rõõmu ja lootused julmalt endasse imes, andes vastu vaid valu ja kannatusi? Oli Vargamäe neetud, nagu see mitmes kohas raamatuski läbi käis, et ta ei sallinud õnnelikku ja rahulikku elu? Miks ei saanud naabrimehed omavahel korda, vaid pidid kogu aeg protsessima, kellel siis õigus oli ja miks seda tehti? Miks mattis Vargamäe inimesed kohustustesse? Mis sellest oli tõde ja mis vaid ettekujutus?
Andres tuli Vargamäele, täis lootusi ja unistusi. Tema kui suur mees jaksas tööd rügada, aga kas oli õige tuua nääpsuke Krõõt keset soist maad ja lõputuid töid? Samas, ega Andres ju ei sundinud Krõõta tööle, olgugi, et Pearu seisukoht oli natuke teine. Nimelt oleks Krõõt tema kaasa olnud, oleks ta teda kätel kandnud ja hoidnud kui potilille. Krõõt ise siiski oli ju õnnelik, kui ta oli raskustest üle saanud ja õppinud seda kohta ja oma meest armastama. Samas tõesti, ega Andres teda ju vägisi Vargamäele ei toonud , ta oli sellest teadlik ja leppis sellega.
Andres sõitis Vargamäele ja talle hakkasid kohe silma tegemist vajavad tööd. Sama suure innuga ta neid ka alustas, küll oli vaja kiviaeda laduda , küll kraave süvendada, tamme ehitada ja maid kuivendada. Nii kui üks töö sai tehtud, tuli kohe mitu asemele. Krõõtki võttis omad toimetused koheselt käsile. Aga mida edasi, seda suuremaks kasvasid kohustused ja tasapisi hakkas peale alustamise ind vaibuma. Lõpus sai pidevalt näha, kus vanad vaatasid lapsi ja ootasid millal neist abi saab, sest ega neilegi armu antud. Sest kui laps maast madalast töö tegemisega ei harju, ega temast siis õiget tööinimest saa, vaid hoopis hobusevaras. Koos ajaga kasvasid ka kohustused, tegelikult võikski öelda, et Vargamäe teine nimi oleks võinudki olla Kohustused.
Vargamäele tuli Mari, temaga koos tuli ka tükike päikest, mille Krõõt omal ajal oli toonud. Aga koha pilved varjutasid selle peagi. Ka Marist sai koos teistega hall mass, kes enam rõõmustada ega heleda häälega laulda ei mõistnud. Tegelikult see hele lauluhääl läks koos õndsa Krõõdaga, nagu Pearu ütelda armastas . Peale Krõõda minekut tekkiski üks suur sasipundar, kus on raske aru saada, mis on tõde ja kellel õigus. Krõõt läks manalasse peale seda, kui tõi ilmale esimese enda ja Andruse poja. Lapsele oli ema vaja. Marilgi oli just laps olnud ja pooleldi vastutahtmist ta ju lubas perenaisele, et hoolitseb viimase võsukese eestki. Tema enda pere elu saunas vajus soiku, ta võttis lapsed ja täitis Eesperes perenaise rolli. Andruse jaoks oli loomulik, et Mari selle koha täidab ja ta ei tahtnud midagi kuulda sellest, et Mari ära läheb. Mida aga pidi tundma Juss, Mari abikaasa? Küll ta käis ja oli teiste naerualune, käis Marigagi rääkimas, et enam nii ei saa. Naine ikka lubas, et natuke veel ja ma kolin koju tagasi. Seda natukest aga ei jõudnud Juss ära oodata ja ta pani enese käe oma elu külge. Kas selles olid süüdi Andres ja Mari või lihtsalt juhus , kes teab. Tegelikult oli Andresest muidugi väga egoistlik mõelda, et Mari sinna jääb ja talle perenaiseks hakkab. Targem oleks olnud kohe endale uus perenaine ja laste ema otsida. Samas saab öelda, et Andres siiski tundis ennast Jussi surmas süüdi, sest miks muidu oleks ta kõrtsis Pearule kallale läinud, kui see teda nokkis just sellega, et ta lõi Jussilt Mari üle ja nüüd on nad koos. Järelikult oli tõde selles, et Andrus siiski võttis Jussilt Mari, mis ei olnud üldse mitte õige tegu.
Väga suure aja hõlmasid Pearu ja Andrese kohtuprotsessid. Alguses juhtus sellist asja küll harvem, aga siis hakkas asi vedama ega saanud enam pidama . Kui rammuga oli Andres üle, siis Pearu tahtis ka ikkagi milleski parem olla. Samas Pearu trikid olid alatumad ja valelikumad, aga needki õppis Andres tasapisi selgeks. Kindel oli aga see, et kui need kaks jälle kohtu ees olid, siis igav ei olnud kellelgi . Kord sai üks võidu, siis jälle teine, olenemata sellest, kellel siis õigus oli, sest absoluutset tõde ei ole ju olemas. Kuid mille pärast nad siis ikkagi niipalju protsessisid - igavusest, vihast või oli põhjus milleski muus? Kui nüüd teost lõpu osast uurida, siis Pearu avab end ja tuleb välja, et põhjus oli Krõõdas. Pearu oli kade , et temal sellist imelist naist ei olnud nagu Krõõt, vaid oli mingi matsakas. Pearu jaoks oli Krõõt midagi õndsat, lausa pühalikku, ja too oleks väärinud teistsugust kohtlemist, kui seda Andres tegi. Pearu ju isegi ehitas öösel silla, et Krõõt saaks lahkuda Vargamäel üle ilusa silla, mitte üle porimülka. Teine põhjus võis tõesti see olla, et muidu oli igav ja pikalt on naabrid küll ristikivi, peenra või piiri pärast jagelenud. Neile tulid küll juurde teise rukki maha sõitmine, koera maha laskmine, kuid ka väiksemaid jante. Samas tõusis Pearu natuke liiga üles, siis tuli ta jälle paika panna. Andres tegi seda näiteks kord kõrtsis, kus naabrimees tuli oma rahaga kiitlema ja tahtis võrdlema hakata, kellel rohkem on. Andres võttis aga appi kavaluse ja laenas teistelt raha, nii et Pearu tookord pika ninaga jäi. Samas sai ka Andres mitmeid kord nina pihta, kui ta nina liiga püsti ringi käis.
Omavahel ragistasid küll peremehed ja sulased, karjapoisid. Lapsed said aga omavahel hästi läbi. Küll suheldi salaja, näiteks kui Eespere tüdrukud viisid Tagapere poistele laaste ja muud, mida nood tahtsid. Ikka tehti seda salaja, et isa teada ei saaks. Perenaisedki püüdsid vahepeal naabreid lepitada ja maha rahustada, aga asjata. Võiks nagu väita, et Pearul ja Andresel oli eluaegne puberteet. Omavahel siiski suheldi, sest käidi matustel ja muudel üritustel. Samas otsis Pearu abikaasa suures hirmus Mäelt varjupaika, kui Pearu jälle purjus ja vihane oli ning oma naist peksma kippus.
Muidugi väga tähtsaks lüliks said kahe pere vahel Liisi ja Joosepi armastus. Andres oli sellele kindlasti vastu, Mari aga pigem salaja aitas noori. Ega vanal Pearulgi selle vastu tegelikult midagi ei olnud, sest siis oleks tulnud tema maile õndsa Krõõda verd koos selle vanima tütre Liisiga. Kuid kas vanematel oli õigus noori ja armunuid keelata? Kaldun arvama, et mitte. Sest tundeid ei saa ju keelata ega käskida. Kuid ega Pearugi saanud alguses oma suurt rõõmu välja näidata, aga tasapisi see siiski paistis. Samas oli tõde see, et Vargamäel poleks need kaks noort oma õnne leidnud, tohutud kohustused maa, kodu ja pere ees oleks nad lämmatanud. Samuti ka painavad minevikumälestused, mida mõlemad unustada tahtsid. Kuid tunded pääsesid võidule ja noored said õiguse olla koos ja olla armastatud. Nad sirutasid tiivad ja läksid laia ilma oma õiget kohta leidma.
Vanemate kohus on oma lapsi kasvatada. Tegelikult jättis Andres selle kohustuse rohkem Mari kanda. Mari oli neile kõigile ema, olenemata sellest, et bioloogiliselt ta seda ju tegelikult ei olnud. Mari kaitses neid vahel isa eest, kui seda tarvis oli, hoidis nende saladusi, olgugi, et talle valetamine ja varjamine ei meeldinud. Mari mõistis lapsi rohkem ja oli neile suuremaks toeks , isa oli rohkem nagu külm ja karske, vahel karm etalon, kelle sõna tuli kuulata ja käsku täita. Pearugi lapsi kasvatas ta naine rohkem, sest enamuse aja Pearu kas kemples naabriga või istus kõrtsis ja viskas kärakat. Saab öelda, et mõlema mehe puhul jäid isakohustused tahaplaanile ja vajaka. Vargamägi imes inimestelt elumahlad välja, õnnelikud olid need,kes sealt pääsesid. Vargamägi oli täis kohustusi, millel ei paistnudki lõppu tulevat. Kindlat tõde ei olegi olemas, tõde on see, mida keegi tõendada parajasti suudab ja õigus sel, kellel rohkem tuttavaid või vara, või lihtsalt parem juhus sai olema.
Andrese plussid:

• Ei käinud nii tihti kõrtsis joomas kui Pearu
  
• Soovis lastele paremat tulevikku, rabades võimalikult palju tööd
  
• Suutis andestada (ka Pearule lk. 142)
  
• Polnud nii kiuslik
  
• Sai sulastega küllalt hästi läbi
  
• Sundis Krõõta palju tööd tegema, kui tegelikult hoolis temast väga (lk. 149-150)
  

Miinused:

• Kodus oli (peale Krõõda surma) liialt tõsine õhkkond
  
• Otsis tõde piiblist, mis muutis teda karmiks
  

Pearu plussid:

• Ei võtnud elu nii tõsiselt
  
• Ei sundinud oma lapsi rasket tööd tegema
  
• Kodus oli rõõmsam elu kui Eesperes
  
• Kuigi pidevalt tülitses oli ka üsna leplik (lk.31 all)
  

Miinused:

• Tülitses sulastega (nt. Jaagup lk. 137 täitsa all lk.138 ja edasi ka)
  
• Tihti jõi liialt palju kõrtsis, pärast laamendas kodus (lk.28-31)
  
• Sõimas oma naist pidevalt, vahel ka peksis (lk.143)
  

Andrese Monoloog:
Võidelda või mitte võidelda – selles seisneb dilemma
Mis oleks üllam – südames taluda
See alandus, mille kaotus tooks,
või, tõstes kilbile elu,
viimne uni vastu võtta? heidelda, võidelda –
muud midagi, sest nõnda pääseteed otsides
kaoks sarvik, põrgu, ja juudas
kes meie üle võimust tahavad võtta.
Siis tuleks paradiis , mida igavesti
ihkan! Vabadus... ELU
Jah elu… Ent mis on ta hind?
Põlvkondade ja inimtüüpide vahelised erimeelsused:
Suhted vanade ja noorte, naabrite ja võõraste vahel on läbi aegade olnud aluseks nii filosoofilistele arutlustele kui ka proosateostele, mis püüavad kirjeldada elu, nii nagu see tegelikult on. Probleemidest eri generatsioonide ja inimtüüpide vahel ei ole saanud ei üle ega ümber ka A.H. Tammsaare oma suurteoses “Tõde ja õigus”. Teoses on Tammsaare paigutanud nii tüübilt kui generatsioonilt erinevad karakterid eestlaste ellu suuri muutusi toonud ajajärku, et leida vastust küsimusele: millised on eri põlvkondade ja inimtüüpide vahelised vastuolud ja erimeelsused ning millest on need tingitud?
Mõistmaks romaanis käsitletud probleemide olemust tuleb esmalt keskenduda kirjeldatud ajastule ja tollase eestlase mõttemaailmale. Ajastu, mil toimusid “Tõe ja õiguse” I osa sündmused, oli eestlastele keeruline – alguse oli saanud rahvuslik liikumine, kuid samas polnud veel unustatud orjaaeg; läbi raskuste oli võimalik omandada hea haridus , kuid eestlaste seas leidus palju neidki , kes selle väärtust veel endale ei teadvustanud. Viimati mainitud fakt oligi omane tollase talupoja mõttemaailmale, milles esmatähtsaks peeti töökust. Töökus oli teistest omadustest niipalju üle, et see varjutas täielikult harituse, suhtlemisoskuse ja oskuse teha kompromisse. Indiviidi hindamine ainult ühe omaduse järgi oligi peamiseks teguriks , mis tekitas romaanis “Tõde ja õigus” vastuolusid nii erinevate põlvkondade kui inimtüüpide vahel. Näiteks vana Andrese tüli Pearuga ja võõrandumine perekonnast oli suuresti tingitud just sellest, et Andres väärtustas ennast vaid oma töökuse ja Piibli käskude-keeldude põhjal luues seega endale illusiooni oma täiuslikkusest.
Ülal kirjeldatu on siiski vaid üldine põhjus, millele lisanduvad veel konkreetsed isiksustevahelised probleemid, mida ei saa üldistada kõigile ühelaadsetele karaktertüüpidele. Näiteks lisandub juba eelpoolkirjeldatud probleemile Pearu ja Andrese vahel veel ka asjaolu, et muutusid Andrese tõekspidamised – oma tõe ja õiguse otsingul minetas ta tõe ja keskendus vaid õigusele. Pearu, kes hindas oma naabris eelkõige tema kindlaid tõekspidamisi ja eeldas kindlaid reaktsioone, ei suutnud sellise muutusega leppida ning siit saigi alguse ületamatu lõhe naabrite vahel, kelle varasemaid tülitsemisi võis kuni selle hetkeni pidada suures osas vaid mõttemänguks.
Erimeelsustes Andrese ja tema perekonna vahel on eelkõige süüdi Andrese veendumus, et hirm tähendab ka armastust. Samuti muutus perekond Andresele piksevardaks, millesse ta sageli maandas oma pettumuse ja raevu, mis tulenes tülist naabriga. Kui siia lisada veel ülemäärane nõudlikkus, ongi koos kõik eeldused õnnetuks pereeluks. Mis puutub laste lahkumisse Vargamäelt, siis oli see vaid loogiline tagajärg, sest nad nägid, milliseks Vargamäe muutis isa, ja ei soovinud endale sama saatust. Seega sai Andres oma unistuste luhtumises süüdistada vaid iseennast .
Pime usk, kangekaelsus, kitsarinnalisus ja võimetus näha olukordi ning sündmusi kellegi teise vaatevinklist – need on võtmesõnad mõistmaks, miks tülitsevad naabrid ja lõhenevad perekonnad. Süüdi on ühiskond, mis loob stereotüüpe ja eirab isikupära andes sellega perekonnas domineerivale isiksusele, kes enda arvates on juba täiuse saavutanud, vormi kuhu painutada või murda ka teisi perekonnaliikmeid: nii oli see romaanis kirjeldatud ajastul ja stereotüüpide osas pole olukord paranenud ka tänapäeval.
A. H. Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” I osas on kujutatud kahte külge. Neist esimene käsitleb inimese võitlust maaga, teine püüab aga jälgida inimloomuse üldist arengut. Tammsaare arvates oli võimalik inimloomuse mitmekülgsust võimalik väljendada ka talupoja-romaani abil.
Teose sündmuspaiga ja selle ümbruskonna on Tammsaare võtnud oma kodukohast. Vaatamata sellele ei ole ta tegelikust elust täielikult kopeerinud ühtegi inimest. Küll on ta neid lihtsalt aluseks võtnud. Kõiki tegelasi on autor kujutanud väga elutruult. Seejuures muutub romaani peamiste karakterite arengukäik järjest keerukamaks. Ilmneb, et kõigil peategelastel on oma tõde.
Tammsaare on üritanud luua teosesse vastandlikke ja mitmekülgseid karaktereid. Nii näiteks on täielikud vastandid romaani kaks peategelast, Andres Paas ja Pearu Murakas , kes on Vargamäel naabrimehed. Nende omavahelised tülid on tekitatud peamiselt Pearu poolt, kes üritab mõista “mis puust” naabrimees on. Pearu jaoks on see kõigest mäng, kuid Andres võtab seda algul väga tõsiselt. Siiski muutub see hiljem ka tema jaoks mänguks. Tähtis pole enam mitte tõde, vaid lihtsalt võit naabrimehe üle. Oluline pole ka milliste vahenditega võit saavutatakse. Romaanist selgub , et Tammsaare on Andrese ja Pearu vahelist võitlust kujutanud inimeste üksteisevaheliseks võitluseks.
Teose ühest peategelasest, Andrest, on loodud pilt kui noorest ja jõukast mehest, kes tuli Vargamäele, et rajada endale ja oma tulevastele lastele kodu. Vargamäele tulles aga ei aimanud ta kõik eesootavaid raskusi, samuti nagu ei tundnud ta veel Pearut. Andres uskus oma jõusse ning ei võtnud Pearut algul tõsiselt. Tulles Vargamäele oli Andres väga lahtine inimene, kuid kui suri Krõõt ja selgus, et Pearu on jonnakuses sama visa kui Andres töös, siis algas tema karmistumine. Andreses oli küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega. Kuid ka Andres tegi vigu, mida ta parandada enam ei osanud – Mari peresse kutsumine. Ta juuris küll välja puu, mille otsa Juss end poos, aga Jussi vari jääb endiselt Vargamäele, kust kaob elurõõm. Kõige selle tulemusena hakkab Andres otsima lohutust piiblist, kuid muutub seejärel veelgi kurjemaks ja enesessetõmbunumaks. Hävitavalt mõjub Andresesse laste põgenemine Vargamäelt.
Andrese vastand Pearu on kogu oma elu elanud Vargamäel. Seega on Pearu ilma jäetud loova tegevuse vajadusest – tema isa ehitas üles kogu Tagapere. Oma südames ta polegi nii kuri ja õel, vaid peab oma päevi millegagi täitma, sest muidu oleks elu Vargamäel olnud kohtuvalt igav. Pearu kadestas Andres kohutavalt Krõõda pärast. Peale selle oli tal veel ainult üks soov: olla Andresest ja tema talust omaga üle. Kuid aeg-ajalt esines Pearul ka helgemaid külgi – ta võis siis olla lahke, sõbralik ja suurejooneline. Need omadused avaldusid Pearus kurbade sündmuste juures, eriti siis kui ta veel purjus oli. Siiski oli Pearul elu kõigepealt mäng, ärplemine ja jõukatsumine. Tema jaoks ei olnud tõde ja vale, headus ja kurjus, ausus ja ebaausus mitte väärtused omaette, vaid ainult vahendid ärplemiseks. Seega seisneski Pearu elu naabrimehe lakkamatus kiusamises, kõrtsis ärplemises ja kohtus käimisest.
Nii nagu olid vastandlikud Pearu ja Andres, on erinevad ka Krõõt ja Mari teineteisest nagu öö ja päev. Samuti nagu teisi tegelasi, kujutas Tammsaare ja Krõõta ja Marit väga inimlike karakteritena. Kuigi Krõõt suri juba romaani esimeses pooles, võrreldakse teda kogu aeg Mariga. Krõõt on nagu headuse ja kannatlikkuse sümbol. Tema südamliku iseloomu ja “heleda jaale” ees rahuneb isegi Pearu. Mari on seevastu aga alistuv ja kohusetruu naine, kes üritab oma kunagist eksimust Jussi vastu teha heaks kannatuste vaikiva talumisega.
Kuigi paljud romaani “Tõde ja õigus” tegelased on väga erinevad ja üksteistele vastandlikud, ei ole neid Tammsaare mõelnud mingite stereotüüpide või üldistustena inimsoo suhtes. Selleks on nad arvatavasti liiga avara iseloomuga . Neil on liig palju inimlikke omadusi.
Vargamäe laste elu:
Pere hingeks loetaks tihti lapsi. Nii oli see ka juba aasta kümneid tagasi. Andrese peres oli palju lapsi, kellele meeldis mängida ning sellega tõmbasid ka vanemad endaga kaasa. Aga kõik tegemised ei olnud tühipaljad mängud vaid nenda taga peitusid ka kagemad tagamõtted.
Nii Vargamäe Eespere kui ka Tagapere talus sibas ringi oma kümme last aegade jooksul. Alguses jooksid ainult Andrese ja Krõõda ning ka Pearu ja tema naise lapsed. Kuid peale Mäetalu perenaise surma lisandusid sinna veel Mari ja Jussi lapsed. Päevast päeva oli õu kui pidulisi täis, kes kogu aeg lärmi tegid ja segasid suure töö tegemist. Kuid ka nende mängud olid piiratud, kui nad vanemaks said. Mari ja Liis hoidsid väikest Indrekut, kes aina nuttis ja nuttis ja soovis et temast tehaks veel rohkem välja. Vanemad poisid jälgisid meeste töid. Nad kisklesid kogu aeg omavahel, sest nad tahtsid näidata kummal on õigus.
Kui kaks peremeest omavahel kaklesid ja õiglust nõudsid, mängisid nende lapsed aasal kodu. Tagaperest poiss oli isa ja eesperest tüdruk oli ema, sest nemad olid kõige vanemad, ülejäänud olid lapsed. Nad proovisid mängida samamoodi nagu on päriselt ning nad said sellest väga palju kasu. Ajapikku sai laste mängudest armastus.Liisi ja Joosep armusid ning abiellusid, kuigi nende vanemad olid selle vastu.Pearu soovis et tema pojast saaks Orutalu peremees ja Andrus ei tahtnud oma tütart naabritele anda. Isa viskas Liisi kodust välja ja ta pidi koos Joosepiga sauna elama minema.
Kuid varasemas eas oli Tagapere vanim poeg samasugune nagu isa, kes koos Karlaga olid kavalad kui rebased ja petsid Liisit ja Mari. Kui nad poistele aia äärde laaste viisid, siis lubasid nad midagi vastu tuua. Seda olid nad ka varem lubanud, aga millegi pärast murdsid nad lubadust . Ja miks peaksid nad ka seekord midagi vastu tooma ? Aga siiski tõi Karla neile saia ja tüdrukud jäid rahule ja uskusid neid ka teistel kordadel.
Kuid Indrek ja Riina olid täpselt nagu nende vanemad, kes olid kättemaksuhimulised. Indrek viis tüdruku linnu pesa näitama ja see andis hiljem selle linnupojad oma kassile. Indrek sai sellest teada ja viis Riia kassi oma kalli koera lõugade vahele, mis lõpetas tolle elupäevad. Nii maksis ta tüdrukule halva eest kätte. Kuigi see ei olnud õiglane , kuid nii pääses tõde ja õigus jalule.
Kuigi lastele oli talus määratud palju töid, kes käis karjas, kes lüpsis laudas lehmi, jäi neil ikkagi aega ka mängude jaoks. Kuid ükskord läksid Indrek ja väike Andres tülli, sest vanem kiusas nooremat põllul. Indrek tahtis visata Andrest, kuid kogemata sai pihta ema. Sellised hetked ei lähe kunagi lastel meelest, nagu ka Indrekul . Ta küsis isegi paar aastat hiljem emalt ega tal enam see koht ei valuta kuhu ta oli kiviga viskand. Suure augu tegi laste ellu katk. Siis surid paljud paljud lapsed aga ei ükski vanem. Surid mõlemad Jussi lapsed ja ka üks Krõõda laps. Kuid pikapeale said sellest kõik üle ja sellest ei räägitud enam.
Vanemas eas käidi juba küla pidustustel lõbutsemas, enam ei hoolitud nukkudest ja kodu mängimisest, vaid noormehed otsisid neidusid ja vastupidi. Ikkagi on praeguses ilmas tõest ja õigusest palju puudu, nagu ka varasematel aegadel. Kui ei leita tõde ja õigust koheselt, siis võib õelda:”Jumal on aeglane aga õiglane”.
Laste koht Vargamäel oli vähga tähtis. Nemad olid ju siiski selle koha tulevik, kuigi pooled lahkusid oma kodust. Nende eest pidi hoolitsema, neid õpetama, kuid samas pidi neil laskma elada lapsepõlve õnnelikult. Kuigi lastel oli palju tööd ning oli tihti vaja aidata vanemaid, said nad ka piiavalt mängida ja olla nagu teisedki küla lapsed.