Meheda nendevahelised suheted (0)

Anton Hansen Tammsaare pööras oma romaanis peatähelepanu meestele ja nendevahelistele suhetele. Ometi võib öelda, et “Tões ja õiguses” oli ka Vargamäe naistel väga tähtis roll.
Vargamäe naiste esmaseks ülesandeks oli hoolitseda järeltuleva põlve eest. Samuti pidid nad võrdselt meestega tööd rabama . Nende ülesandeks oli hoolitseda loomade eest. Naised pidid seisma meestevahelise vimma vahel. Kõige lõpuks tuli neil olla väärt abielunaine ja hea pereema. Kuidas nad kõigi nende kohustustega toime tulid, peaks selguma järgnevast kirjatükis.
Kõigepealt tahaksin rääkida Andrese esimest naisest Krõõdast. Kui Krõõt Vargamäele tuli, siis talle tema tulevane kodu ei meeldinud. Selle põhjuseks oli küllap see, et Krõõdal oli kodust teistsugune ettekujutus . “Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant , mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või aetakse pasunat . Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama? “ Andres küll lubas Vargamäe selliseks muuta, aga selleks kulus väga pikki aastaid ja Krõõda silmad seda kahjuks enam ei näinud. Andres tahtis tööga muuta Vargamäe elamiskõlblkuks. “Algas töö, algas eluaegne töö, millest pidi jätkuma isegi tulevasele põlvele." Krõõtki oli selle töö rakkes. Kuna töö oli väga raske ja Krõõt oli kleenuke, siis ei kannatanud ta seda tööd välja ja suri enneaegu.
Krõõt tõi ilmale neli last, kellest kolm esimest olid tüdrukud ja viimane poiss. Krõõda surma kaudseks põhjuseks võis olla ka see, et Andres ootas talt väga poegi- kohapärijaid, ent nagu kiuste sündisid Krõõdal järjest kolm tüdrukut ja alles viimane poiss. See viimane ei toonud kahjuks rõõmu, pigem kurbust . Krõõt ütles ise: “Poiss võttis mu hinge” ja sulges silmad.
Kuigi Krõõda surm oli väga kurb, jäi mälestus temast veel pikkadeks aastateks Vargamäele. Tihti meenutati Pearu suu läbi tema heledat häält. Samuti hoidis Krõõt väga loomi. Ka sulasrahvasse oli ta suhtunud niisamuti kui pererahvasse. Oma meestki püüdis ta naabrimehega lepitada. Hoolimata sellest, et Krõõt sai Vargamäel elada vaid tsipake aega, jättis ta endast Vargamäele aastatesügavuse jälje.
Peale Krõõda surma sai Vargamäe perenaiseks Mari. Enne perenaiseks saamist oli Mari Mäe talu juures tüdrukuks. Seejärel abiellus ta sulase Jussiga ja kolis sauna. Maril sündis Jussiga kaks last- poiss ja tüdruk. Juss ja Mari elasid saunas    õnnelikult niikaua, kuni Krõõt tundis, et tal ei ole enam palju elada jäänud. Kuna Krõõt teadis, et Maril on hea süda, siis palus ta Mari:”…kui mind änam ei ole, küll tahaks ma siis, et sina mu laste emaks oleks.” Kuna Krõõdast jäi järele imetamist vajav poeg, tuligi Mari Krõõda soovi pühaks pidades peresse. Sealjuures rikkus ta oma abielu Jussiga. Sellest tulenevalt tundis Mari mees Juss end üleliigsena ja poos enda. See seik jäi kuni Mari surmani tumeda varjuna Mari ja Andrese vahele, sest Mari süüdistas end korduvalt Jussi surmas.
Enne perenaiseks saamist oli Maril pidevalt lauluviis huulil, kui aga Mari sai perenaiseks, siis tõukasid suured mured tal lauluviisi huulilt.
Mari pernaiseks saamisega muutus Mari elus palju. Mari polnud enam lihtne saunanaine, vaid täieõiguslik perenaine . Selle rolliga kaasnesid ka paljud kohustused. Nüüd perenaiseks olles pidi Mari koos Andresega tööd rügama. Samuti pidi ta hoolt kandma loomade eest. Kuna Krõõdast jäi järele neli last, siis tuli tal nende eest hoolitseda kui oma laste eest. Seda tegi Mari suure rõõmuga ja kaitses lapsi sageli Andrese ägeda viha eest. Maril sündis ka Andresega lapsi. Esimene laps oli poiss, kellele pandi nimeks Indrek. Kuna Indrek oli Mari ja Andrese esimene laps, oli Maril temaga eriline suhe kuni surmani.
Peale Mäe perenaiste oli Vargamäel veel kaks huvitavat naist. Üks neist oli saunanaine. Saunanaisel polnud küll perenaisega võrdseid kohustusi, kuid ega temagi elu kerge polnud. “ Tippis teine kärmesti ja kärmesti sauna ümber, ja kui mahti sai, lippas siin-seal ümber ning kandis keelt, sest see oli ainuke asi siin ajalikus elus, mis tõeliselt huvi pakkus ja närve kõditas.” Ometi oli keelekandmine ainus tõeline rõõm ta elus. Oma lapsed oli ta pidanud juba üsna varajases eas hauda panema. Kuna ta elas saunas, siis pidi ta oma ulualuse eest pererahvaile tööd rügama, olgu Mäel või Orul. Peale selle oli vaja veel oma lehm lüpsta ja oma vanamehe eest hoolitseda.
Kõige lõpuks tuleks rääkida “lambasihvrist”. Oru Pearu naise elu oli vast Mäe perenaiste omast veidi kergem. Seda eelkõige seetõttu, et Pearu ei tapnud teda tööga nii, nagu Andres oma naisi. Töö võrra oli tema elu küll kergem, aga oma keevalise mehe tõttu polnud “lambasihvri” igapäevane elu teps mitte kerge. Tihti pidi ta enda peale tõmbama joobnud mehest tuleneva viha. Kaitstes lapsi peksu eest, lasi Oru perenaine end peksta, et aga mees rahuneks. Samuti pidi Pearu naine väga palju muretsema. Tihti veetis ju Pearu nädalapäevad kõrtsis. Kuna sagedasti tahtis Pearu naisele näidata oma vägevust, siis pidi naine teda teenindama ja tegema selliseid asju, millega Pearu ise oleks väga edukalt toime tulnud.
Selline oli Vargamäe naiste elu, mis oli tihedalt põimitud raskuse ja murega.
Tõde ja õigus
Keskne teos A. H. Tammsaare loomingus on 5-köiteline epopöa "Tõde ja õigus" (1926-33), avar läbilõige Eesti ühiskonna arengust 1870-ndaist aastaist kuni 1930-ndate aastateni; selles on esitatud lai eepiline panoraam taluelust ja linnaühiskonnast. Autori ideelise põhikontseptsiooni järgi polnud tollal valitsevates tingimustes võimalik tõe ja õiguse kooskõlani jõuda, mispärast peategelase tõeotsingud ei viigi sihile. Romaani laia eepilist haaret mitmekesistavad huumor, satiir . Teoses leidub palju sügavalt läbitunnetatud ja veenvalt kujutatud karaktereid. I köide, mille eluline materjal pärineb Tammsaare kodutalust, annab üldistava läbilõike eesti külaelust ja talupoja võitlusest loodusega 19. sajandi viimasel veerandil. Suurearvulisest tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest – omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim – Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess. Andresel on küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega, kuid oma elukäigu traagilisi vigu ei saa Andres parandada. Ta juurib küll välja puu, mille otsa Juss enese poos, aga Jussi vari jääb Vargamäele, kust kaob elurõõm. Nüüd on positiivsete ideaalidega Andres oma talus süngem despoot kui Pearu. Nähes oma ideaalide nurjumist, hakkab Andres lohutust otsima piiblist, kuid muutub seejärel veelgi endassetõmbunumaks ja kurjemaks. Näib, et krutskimehel Pearul laabub elus kõik ladusamalt. Raskelt tabavad Andrest 1905. aasta revolutsiooni sündmused, sest poeg Ants langeb karistussalklaste kuulist ja Andres ise saab alandava ihunuhtluse osaliseks. Nüüd neab Andres jumalagi, kellelt ta seni on lootnud õiglust ja troosti. Andrese vastand Pearu on looduse poolt ilma jäetud loova tegevuse vajadusest. Ta polegi südamest kuri ja õel. Naabri kiusamises on ta väsimatu, pealegi on ta südames Krõõda pärast kadedusevari. Teda täidab ainult üks soov: olla Andresest ja tema talust omaga üle. Ent aegajalt löövad Pearu karakteris esile helgemad küljed ning siis võib ta olla lahke , sõbralik ja suurejooneline. Temale on elu kõigepealt mäng, kemplemine ja jõukatsumine, kusjuures tõde ja vale, headus ja kurjus , ausus ja ebaausus on ainult mänguvahendid ärplemises, mitte aga väärtused omaette .
Sügavalt inimlikud karakterid on Tammsaare kujundanud Krõõdast ja Marist, kes annavad eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Krõõt on headuse ja kannatlikkuse sümbol, ta malbuse ja siiruse ees taltub isegi Pearu riukalik meel. Kuid Vargamäe on Krõõdale liiga karm, Vargamäe nõuab ohvreid. Krõõdast jääb kõigile helge mälestus, tema elupäevi meenutatakse kui Vargamäe kuldset aega. Mari on alistuv ja kohusetruu naine, kes oma kunagist eksimust tahab heaks teha kannatuste vaikiva talumisega. Romaanis jälgitakse Mari elukäiku teenijapõlvest, millal ta oli elurõõmus noor neiu, läbi sauna- ja perenaiseseisuse valurikka surmani. Iga uus etapp Mari elus on eelmisest süngem ja kannatusrikkam, kuigi Mari tõuseb Vargamäe perenaiseks.