Müügitöö põhivarad (1)

MÜÜGITÖÖ. PÕHIVARA
Kaubandus jaotatakse kõige­pealt sise- ja väliskaubanduseks ja siis liigendatakse need mõlemad veel jae- ja hulgikaubanduseks. Vahenduskaubandust eristatakse eelkõige saksa keeleruumis, pidades seda hulgi- ja jaekaubanduse kõrval kolmandaks iseseisvaks, kuid eriliseks kaubandussektoriks. Seejuures defineeritakse vahenduskaubandust kaubandustegevusena võõral nimel ja võõral arvel. Inglise keeleruumis paigutatakse vahenduskaubandus eriliigina hulgikaubanduse alla. Ilmselt sellepärast, et vahenduskaubandus toimub valdavalt hulgikaubanduse tasandil.
Sise- ja väliskaubanduse edasiseks liigitamiseks on erinevaid võimalusi. Üldiselt on aga sisekaubanduse jaotamiseks väga palju võimalusi, samal ajal kui väliskaubandus jaguneb:

• eksport -, import-, transiitkaubandus.
  
• riikidele või kaubale orienteeritud väliskaubanduseks.
  

Väliskaubandus erineb omakorda veel vabakaubandusest (piiranguteta, tollivaba kaubandus) ja konsignatsioonikaubandusest (kauba saatmine vastavatesse konsignatsiooniladudesse), et neid seal lähetaja arvel müüa.
Sise- ja väliskaubanduse seost näitab kujukalt kaubandusettevõtete liigitus turustusala järgi.

• lokaalselt tegutsevad kaubandusettevõtted – asuvad ühes asustatud punktis, neis on omaniku roll väga suur, viimasel on väga hea ülevaade ettevõttest ja selle püsiklientuurist;
  
• regionaalselt tegutsevad ettevõtted – esindatud riigi erinevates, sageli suuremates piirkon­dades rahvusvaheliselt tegutsevad ettevõtted – esindatud erinevates riikides.
  

Sise- ja väliskaubanduse iseärasused:
Tunnused, aspektid
Sisekaubandus
Väliskaubandus
Eesmärk
Tegevuse alus
Osavõtjad
Regulatsioonimehhanism
Hinnad
Arveldused.
Sisetarbijate teenindamine
Siseriiklik tööjaotus
Riigisisesed partnerid
Liberaalne
Riigisisesed hinnad
Siseriigivääringus
Sularahaga ja sularahata
Maksebilansi tasakaalustamine
Rahvusvaheline tööjaotus
Partnerid erinevatest riikidest
Ranged õiguslikud meetmed
Maailmaturu-, kokkuleppehinnad
Valuutas
Sularahata
Hulgi- ja jaekaubanduse põhierinevused on järgmised:

• kuna hulgikaubanduses on ostu- müügitehingud mahult suuremad, on ka hulgikaubandus ­ettevõtte turuala suurem kui jaekaubandusettevõttel;
  
• kuivõrd hulgikaubanduses on ostjateks suurtarbijad, siis pööratakse hulgikaubandusettevõtte äripoliitikas vähem tähelepanu kaubandusturundusele.
  

Hulgikaubanduse erinevus jaekaubandusest ja vahenduskaubandusest
Tunnus
Kaubandussektor
jaekaubandus
hulgikaubandus
vahenduskaubandus
Tehingu suurus
Jaoti (en detail), üksikesemetena
Hulgi (en gros), suurte kogustena
Valdavalt hulgitehingud
Ostja
Üksiktarbija, harva suurtarbija
Suur-ja vahetarbija,
harva üksiktarbija
Enamasti suurtarbija
Kaup
Tarbekaup
Tarbe- ja tootmiskaup
Teenus (vahen­­dab nii tarbe- kui toot­mis­kaupa)
Arveldus­vorm
Valdavalt sula­ra­ha (või plast­raha)
Valdavalt pan­ga­­­ülekannetega
Ei osale kau­ba­ga seotud arveldustes
Orientat­ sioon
Jaotamine
Kogumine ja jaotamine
Ostmine või müümine vasta­valt tel­li­muse andja soo­vile
Turg
Valdavalt lokaalne
Valdavalt siseriiklik
Valdavalt rah­vus­vaheline ja siseriiklik
Seadusandlik regulatsioon
Vähene
Oluline
Reeglina range ja spetsiifiline
Kaubandustegevus jaguneb järgmiselt: (kaubandustegevuse seaduse mõistes)
hulgikaubandus, mille korral müüakse kaupa ja selle müügiga seonduvat teenust isikule, kes ei ole tarbija
jaekaubandus, mille korral müüakse kaupa ja selle müügiga seonduvat teenust kliendile ning millega kaasneva tegevusena võib valmistada või serveerida toitu;
toitlustamine , mille korral müüakse toitu koos valmistamise ja serveerimisega kohapeal tarbimiseks või serveerimisega kohapeal tarbimiseks. Toitlustamisel võib müüa kaasnevat kaupa või osutada täiendavat teenust;
teenindus, mille korral tehakse töö kliendi tellimusel ning mille käigus valmistatakse uus vallasasi või hooldatakse, parandatakse või muudetakse olemasolevat vallasasja või selle omadusi või vallasasi antakse või võetakse valdusse või kasutusse või pakutakse ja osutatakse ehitise puhastusteenust või ilu- ja isikuteenust ning müüakse sellise teenusega seonduvat kaupa;
tänava- või turukaubanduse korraldamine või kaubanduse korraldamine avalikul üritusel, mille korral kaubanduse korraldaja korraldab kauba või teenuse müüki või toitlustamist oma valduses oleva tegevuskoha kaudu.
kaupleja - isik või asutus, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust
kaubanduse korraldaja – isik või asutus, kes majandus- või kutsetegevuse raames korraldab turu- või tänavakaubandust või kaubandust avalikul üritusel, sealhulgas laadal ja messil.
kauplejal ja kaubanduse korraldajal on lubatud tegeleda kaubandustegevusega, kui ta on registreeritud majandustegevuse registris

• Kaubandusettevõtte mudelid:
  

• iseseisev institutsioon , kelle põhitegevus on kaupade müük ( Gabler Wirtschafts-Lexikon, 1988), kuid täidab ka teisi ette­võttele omaseid funktsioone ( sisseost , ladustamine , fi­nant­seerimine, arvestus);
  
• majandusüksus, milles toimub tulemitegurite kombinat­sioon, et pakkuda kaupade ja teenuste kombi­natsiooni oma ostjatele;
  
• majandusüksus, kes tegutseb kaupade ostu- ja müügi­turgudel, raha- ja kapitaliturul ning tööjõuturul;
  
• ettevõte, kus ringleb kolm voogu: raha, kaup ja info.
  

Tulemitegurite õige kombinatsiooni leidmiseks tuleb läbi viia turuuuringuid, koguda infot konkurentide vaatlusest ja ettevõtete võrdlustest.
Personali osas tuleb teada saada:
Kui palju personali on vaja?
Kui kallis tohib personal olla?
Millised nõudmised personalile esitada (nt kvalifikatsiooni osas)?
Ruumi osas on olulised küsimused järgmised:
Kui suur peab olema optimaalne pind?
Kui kõrge tohib olla üür?
Kus on sobiv asukoht? Viimane on üks kaubandusettevõtte strateegilistest tegevusotsustustest ja langetatakse juba ettevõtte loomisel või tegevuse alustamisel .
Kauba osas on kõige tähtsamateks küsimusteks järgmised:
Kui kõrge võib varuseis olla?
Millise käibekiirusega on vaja arvestada?
Kui palju peab kaupa olema laos ja müügisaalis?
Kaup on kaubandusettevõtte jaoks mitte ainult üks elementaartegur, vaid tema põhitegevuse – ostu- ja müügitegevuse – objekt. Seoses sellega saab vastuseid nendele küsimustele leida kau­bandusettevõtte põhitegevuse käsitlemise juures.
Tulemitegurite optimaalse/ parima kombinatsiooni leidmine on väga oluline ülesanne, sest

• need ei ole reeglina üksteisega asendatavad ;
  
• nendest ühe (ükskõik millise) teguri vähesus toob kaasa tulemi vähenemise nn pudeli­kaela­efekti tõttu;
  
• nende üleküllus põhjustab nimetatud ressursi raiskamist ja olenevalt tulemitegurist kas kapitali ajutist kinnikülmutamist, liigseid hoiukulusid või tööajakadusid jne.
  
• optimaalne kombinatsioon on dünaamilise/liikuva iseloomuga , kuivõrd ressursside kasutamise käigus, rikutakse kogu aeg nende omavahelisi proportsioone.
  

Tulemitegurite kombinatsioon on kaubandusettevõtte juhtimise tulemus. Kombineerimise tulemusena saadakse vastavad tulemid: kaubakäive, kasum, turuosa jmt. Tulemitegurite hindade alusel kujunevad välja kaubandusettevõtte kulud.
Tulemitegurite kombinatsiooni võib iseloomustada ka teatud mõõdikutega, nt.

• äripind või müügipind ühe töötaja kohta. Näitab teenindamise kvaliteeti.
  
• kaubavaru ühe ruutmeetri müügipinna kohta ja ühe töötaja kohta. Esimest võib pidada olu­liseks, teist väheoluliseks näitajaks.
  
• käiberentaablus: kasumi suhe käibesse. See seostab omavahel kaks kõige olulisemat tule­musnäitajat.
  
• kapitalirentaablus: kasumi suhe kapitali. Arvestades kapitali kui erilise tulemiteguri staatust ja sisu on see näitaja suure üldistusjõuga kaubandusettevõtte jaoks
  

e-kaubandus – kauba või teenuse müügiks pakkumine ja müük Internetis ilma osapoolte üheaegse füüsilise kohalolekuta.
kaup – müügiks pakutav või müüdav vallasasi
kauplus on eraldiseisva ehitisena, ehitise osas või sõitjateveo teenuse osutamisel kasutatavas vee- või õhusõidukis või reisirongis asuv jaekaubandusega tegeleva kaupleja tegevuskoht, millel on müügisaal.
klient – tarbija tarbijakaitseseaduse tähenduses ja tarbijaks mitteolev isik, kes soovib teha või teeb tehingu kauplejaga.
müügikoht – koht, kus kaupleja vahetult pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust.
müügisaal on kaupluses asuv ruum, mis on kaupleja valduses ja kus pakutakse kaupa müügiks ning kuhu klient siseneb kauba valimiseks ja lepingu sõlmimiseks.
Joonis Kaubandusettevõtte mudel.
hüpermarket - jaekaubandusettevõte, kus müügipinda on üle 2500 ruutmeetri ning toidu-ja esmatarbekaupade osakaal ületab 50%. Hüpermarketid asuvad peamiselt suurte magistraalide ääres või suurtes kaubanduspiirkondades.
kaubamaja – jaekaubandusettevõte, kus müügipinda on üle 1000 ruutmeetri ja rohkem.Üks suur tervik erinevate osakondadega, ettevõtet juhib üks korraldaja. Ühegi osakonna osatähtsus müügitulemustes ei ületa 50%. Tavaliselt asub kesklinnas.
kaubanduskeskus - ühes hoones tegutsevad erinevad eraldatud müügikohad, mida juhib korraldajafirma.
kiosk – jaekaubandusettevõte, eraldiseisva ehitisena, ehitise osas või sõitjateveo teenuse osutamisel kasutatavas vee- või õhusõidukis või reisirongis asuv kaupleja tegevuskoht, millel puudub müügisaal, sortimendis võib olla väga palju erinevaid tootegruppe, kuid sortiment neis on kitsas .
lähikauplus – jaekaubandusettevõte , kus toidu- ja esmatarbekaupade osatähtsus müügis on 90%. Asetsevad elurajoonides või nende läheduses.
rändkauplus on ühe või mitme valla või linna territooriumil asuvatest müügikohtadest moodustuval kaubandusliku teenindamise marsruudil liikuv kauba jaemüügiks kohandatud mootorsõiduk, millel ei pea olema müügisaali
supermarket - jaekaubandusettevõte, kus müügipinda on kuni 2500 ruutmeetri ning kus toidu- ja esmatarbekaupade osatähtsus müügis moodustab kaks kolmandikku. Supermarketid asuvad enamasti suurtes elamurajoonides
turg - kindlal maa-alal asuv ja teenindamiseks kohandatud paik, kus müük toimub kindlatel kellaaegadel kauba pakkumine ja ost-müük.
Tabel Äritüübid jaekaubanduses Profindexi jaekaubandusettevõtete klassifikatsiooni põhjal
Äritüüp
Müügipinna suurus m2
Toidu- ja esmatarbekauba osatähtsus
Asukoht
Sortiment
Teenindus
Hinnatase
Lähikauplus
Kuni 400
90100%
Elurajoon
Piiratud
Letimüük
Keskmine
Minimarket
Kuni 400
Alla 2/3
Väiksemas asulas
Erinevad kaubagrupid
Selve
Keskmine
Supermarket
Kuni 2500
Üle 2/3
Suurtes elurajoonides või nende vahetus läheduses
Ulatuslik
Selve
Kõrgem
Hüpermarket
Üle 2500
Üle 50%
Äärelinnades suurte magistraalide ääres
Väga ulatuslik
Selve
Kõrgem
Kaubamaja
Enam kui 1000
Alla 20%
Kesklinn
Ulatuslik, ühe kaubagrupi osatähtsus kuni 50%
Osaline selve
Keskmine ja kõrgem
Kiirkauplus
Kuni 200
90100%
Liiklustihe
Piiratud,
teatud kaubarühmad
Selve,
letimüük
Keskmine
Kauplusladu (discounter)
Valdav enamus
Liiklustihe
Piiratud kaubavalikuga
Selve
Madal
Spetsialiseeritud kauplus
Varieerub
Pole määratud
Kesklinn
Sügav, kindlad kaubagrupid
Letimüük, selve
Kõrge
Joonis Kaubamaja struktuur
Joonis Filiaalettevõtted tsentraliseeritud struktuuriorganisatsioonis
I revisjon , kontroll; II finantsid, andmetöötlus ; III haldus; IV turu-uuring, asukoha planeerimine ;
V sisseost, ladustamine ; VI kauba laialivedu ; VII müügiedustus ; VIII klienditeenindus ; IX müük
Filiaalettevõtte ja/või kaupluseketi struktuuris on olulisel kohal nn tsentraalosakonnad, mis täidavad spetsialiseerimise huvides kõigi filiaalide või ketti kuuluvate kaupluste jaoks kindlaid funktsioone (nt turundus, arvestus, personal, ärirahandus jm). Filiaalettevõttel on neid tsentraalosakondi prak­ti­liselt iga olulise tegevuse jaoks. Tsentraalosakondadel on otsustamis- ja korraldamis­kompetents nende erialavaldkonda puudutavates küsimustes.
Teisel juhul on tsentraalsele ärijuhtimisele jäetud mõned kõige olulisemad ülesanded, enamus otsustusi teeb filiaali juht. Praktikas puhtaid vorme ei ole. Segavormid püüavad ära kasutada mõlema eeliseid .
Tabel Tsentaalse ja detsentraalse organisatsiooni eelised
Tsentralisatsioon
Detsentralisatsioon
Võimaldab võtta tööle spetsialiste konkreetsete valdkondade jaoks
Majanduskikud eelised, eriti sisseostu ja ladustamise juures
Filiaalid saavad paindlikult ja kiiresti reageerida turusuhete muutustele
Filiaal saab valida eripäraseid turundusmeetmeid
Detsentraalne sisseost rikastab filiaali sortimenti
Sisseostutegevuse olemust iseloomustavad paremini sisseostu faasid (vt joonist).
Joonis Sisseostuprotsessi faasid.
Sisseostu 8 faasi võib koondada ka kolme suuremasse gruppi.
Ettevalmistus. Sisseostu kavandamine üldvajaduse, sortimendi, koguste, hinna, hankijate või juurdeveoallikate jne mõttes. Kõik ettevõtmised ja abinõud, mis hilisemat tellimuste täitmist kergendavad ja kiirendavad.
Läbiviimine. Sisseostulepingute sõlmimine ja kauba hankimine. Sisseostul on lepingu jõud väga oluline. Lepinguid ei saa kellelegi peale suruda, aga kui leping on sõlmitud, siis hak­kavad toimima ranged juriidiliselt kinnitatud partnersuhted kaubandusettevõtte ja hankija vahel.
Mõistlik on meeles pidada, et ostukorraldus on valdkond , kus liigub suur raha ja kauba pakkujate vahel käib võistlus soodsate lepingute pärast. Vältimaks nn telgitaguseid tehinguid ja meelehea pakkumist, soovitatakse praktikas kasutada ostulepingute eest vastutavate isikute korralist ameti­alast rotatsiooni, mis hoiab ära korruptiivsete sidemete kujunemise lepingute sõlmijate ja pakku­jate vahel.
Kaubanduspraktikas (2001) täpsustatakse sisseostutegevust järgmiselt: ostuettepanekute kontroll, kontaktid agentidega, pakkumiste väljakuulutamine ja analüüs, valik kindla lepingu või vabaturu­tehingu vahel, ostutellimuste kohaletoimetuse ajakava koostamine, läbirääkimised lepingute sõl­mi­miseks, lepingute juriidiliste tingimuste kontroll, tellimine, saadetiste kohaletoimetamise jälgi­mine, kauba vastuvõtu kontroll, arvete kontroll, kirjavahetus hankijatega, hangete kohaldamine muutunud tingimustele, mitmesugused hinnangulised kuluprognoosid, jäätmete likvideerimine, kahepoolsete sidemete pidamine hankijatega.
Järelevalve ja kontroll – nii kontroll kui revisjon. Kontroll tähendab eelkõige lepingu täitmise kontrolli. Revisjoni all mõeldakse kõigi sisseostufaaside läbiviimise kriitilist hindamist.
Sisseostuprobleemid võivad tõstatuda sissostuprotsessi erinevates faasides. Need on erineva tähen­dusega: a) tähtsad, b) olulised ja c) väheolulised probleemid. Sellise liigendamise aluseks on järgmised otsustuskriteeriumid:

• sisseostuobjekti väärtus,
  
• alternatiivide arv,
  
• odavama ja kallima lahendusvariandi erinevus,
  
• valeotsusega seotud riski suurus.
  

Sortimendi juhtimine on vajalik nii suurtele kaubanduskettidele kui väikestele ja keskmistele kaubandusettevõtetele, nii jae- kui hulgikaubandusettevõtetele, kuid sellel on oma spetsiifika alates sortimendi mõistest, juhtimise eesmärgist, sisust ja metoodikast.
Sortimendi mõiste on kasutusel eelkõige kaubanduses ja tähendab seda kaupade ja teenuste komplekti, mida üks kaubandusettevõte turul pakub. Sortimenti võib omakorda käsitleda laias ja kitsas tähenduses. Esimesel juhul hõlmataks sinna kõik hüved, mida ettevõtte pakub. Lisaks kaupadele ja teenustele võivad siia kuuluda õigused (näiteks litsentsid). Ka teenused võivad olla erinevad: ühed on vahetult seotud kaubaga ja hüvitatakse selle hinna kaudu (näiteks müümine ise), teised on küll kaubaga seotud, kuid nende eest makstakse eraldi (kingituste pakkimine). Kolmandad aga kujutavad endast täiesti iseseisvat kaupa (kinkekaartide müük) või teenust (kojuveo-, paigaldamisteenus jne). Neljandate eest eraldi ei tasuta ( meened , firma logoga kilekotid jne. eelkõige kaupluse avamisperioodil, aga ka laste mängutoad, mitmesugused elamus­ kauban ­duse komponendid), kuigi nendega seotud kulud kaetakse juurdehindluse ehk marginaali arvel. Traditsioonilises tähenduses hõlmab sortiment siiski vaid neid materiaalseid kaupu, mida oste­takse ja müüakse.
Sortimendi juhtimise eesmärgiks on käibe ja tulu suurendamine , konkurentsis läbilöömine, kaubandusettevõtte profileerimine jne. Sortimendi juhtimine tähendab nii stratee­gi­liste kui taktikaliste otsuste vastuvõtmist ja realiseerimist sortimendi vallas. Sortimendistrateegia all peetakse silmas selliseid sortimendipoliitilisi otsuseid ehk tegevusalternatiive, mis puudutavad sortimenti tervikuna , tema kujundamise üldpõhimõtteid.
Üheks kesksemaks parameetriks on sortimendi ulatus (ehk suurus) ja struktuur. Sortimendi ulatus on ise mitmemõõtmeline nähtus. Sortimendis sisalduvate kaubarühmade arvu nimetatakse sorti­mendi laiuseks, mille kaks alternatiivi on lai ja kitsas sortiment. See näitab mõningase tinglik ­kusega seda, kui palju erinevaid vajadusi saab kaupluses rahuldada. Sortimendi sügavuseks nimetatakse artiklite keskmist arvu ühes kaubarühmas, mille kaks alternatiivi on sügav ja lame sortiment. See näitab ühe vajaduse rahuldamiseks pakutavate võimaluste keskmist arvu kaupluses. Sortimendi ulatus kujuneb laiuse ja sügavuse korrutisena ning näitab sortimenti kuuluvate artiklite üldarvu.
Kaupluse sortimendistrateegiline põhiotsus ongi sortimendi selge kontseptsiooni formuleerimine kaubasuunitluse ja sortimendi ulatuse mõttes. Samas tuleb silmas pidada, et sortimendi valik ei ole ühekordne otsus, vaid protsess. Regulaarselt vajab otsustamist küsimus, kas töötada edasi ole­masoleva sortimendiga või seda muuta. Peamised dünaamilised alternatiivid on:

• sortimendi suurendamine kas laiendamise (diversifikatsiooni) või süvendamisega (diferent­seerimisega);
  
• sortimendi vähendamine kas kitsendamise (spetsialiseerumise) või lamestamise teel;
  
• sortimendi struktuuri muumine, mille puhul sortimendi ulatus ei muutu, kuivõrd laiuse ja sügavuse muutused kompenseerivad vastastikku teineteist.
  

Millist alternatiivi valida sõltub keskkonnamuutustest ja kliendiootustest. Reeglina tähendab suurem sortiment nii lisatulusid kui ka - kulusid . Järelikult eeldab põhjendatud sortimendi juhtimine ka sortimendi kasulikkuse analüüsi ja sellele tuginevaid taktikalisi otsuseid nende sortimenti kuuluvuse kohta. Sortimendi juhtimiseks nende kasulikkuse mõttes on mitmeid tuntud ja vähem tuntud meetodeid.
Tuntumaiks meetodiks on ABC-analüüs. See püüab eristada olulisi ja väheolulisi kaupu nende kvantitatiivse panuse järgi ettevõtte tulemusse. Tulemusena tulevad kõne alla eelkõige kaubakäive (realiseeritud netokäive) ja marginaal (brutotulu = müügi- ja ostuhinna vahe). Kõige sagedamini kasutatakse tulemuse na kaubakäibe näitajat. (vt joonist)
Joonis Kaubaartiklite arvu ja kaubakäibe seos.
A-grupp hõlmab kõige suurema nõudlusega kaupu, mille osatähtsus kaubakäibes on suur (näiteks 65%), kaubaartiklite arvus aga suhteliselt väike (näiteks 15%). B-gruppi kuuluvad kaubad , mille osatähtsus nii kaubakäibes kui kaubaartiklite arvus on ühesugune (näiteks 20%). C-gruppi kuu­luvad vastupidi, kõige madalama nõudlusega arvukad kaubaartiklid (65%), mille osatähtsus kaubakäibes on väike (15%). Seega koondatakse olulised kaubad grupiks A, keskmised grupiks B ja väheolulised grupiks C. On loomulik, et grupi C liikmete hulgast otsitaksegi kandidaate sortimendist väljaarvamiseks. Sortimendi kitsendamine C-gruppi kuuluvate kaubaartiklite arvel tagab reeglina kiirema käibe ja suurema kasumi. Hoopis tõhusam on asendada mitteminevad kaubad parematega, pühendada rohkem aega ja energiat perspektiiv­sematele, atraktiivsematele kaupadele. Oluline on rõhutada, et ABC-analüüsist ei piisa lõppotsuse langetamiseks , sest uuritud pole vastavate gruppide osa kuludes.
Täienduseks võib lisada, et ABC-analüüsi üheks modifikatsiooniks on Pareto printsiip ehk 80:20 reegel. Sel juhul on kaubad jaotatud kahte gruppi, millest esimene nn oluline grupp moodustab 20% kaubaartiklitest ja annab 80% kaubakäivet. Teine nn väheoluline grupp moodustab 80% kaubaartiklitest ja 20 % kaubakäibest. Kuigi seda printsiipi rõhutatakse kõikidel elualadel, on see siiski rohkem kontseptuaalne kui rakenduslik lähenemine, sest 80% kaubaartiklite hulgast kõige vähemoluliste väljaselgitamine on tunduvalt raskem kui 65% seast. ABC-analüüsi teiseks modi­fikatsiooniks on ABCDE-analüüs, mis tegelikult diferentseerib grupi C omakorda kolmeks, mis­tõttu gruppidesse E ja D kuuluvaid kaupu võib ilma edasise analüüsita sortimendist välja jätta.
Suhteliselt vähemtuntud meetodiks on nn. kaupade väärtusnäitaja leidmine ( Sepp 1995). Selle meetodi puhul ei arvestata mitte ainult kaubagrupi osa kaubakäibes, vaid seda, et igal kaubagrupil on (võib olla):

• erinev juurdehindluse määr protsentides (j),
  
• käibesagedus kordades aastas (s) ja
  
• osatähtsus käibes protsentides (q).
  

Täpsustuseks on oluline lisada, et juurdehindluse määr (j) leitakse vastava kaubagrupi hinna­täiendi (marginaali) summa ja müügimaksumuse suhtena. Juurdehindluse määr näitab seda, kui palju jääb iga kaubaühiku kohta müügist kaubandusettevõttele tema kulude katteks ja kasumi kujunemiseks. Juurdehindluse nn üldtase määratakse juba äritüübi ja selle sortimendi­kontsept­siooniga, kuid kaubagrupiline diferentseerimine on vajalik ja võimalik taktikaliste otsustena.
Käibesagedus (s) leitakse vastava kaubagrupi kaubakäibe jagamisel keskmise kau­ba­varuga. Mida suurem on käibesagedus, seda parem: kaubandusettevõttesse paigutatud käibe­kapital töötab intensiivsemalt. Paraku saab selle näitaja alusel hinnata kaupade kasulikkust vaid ühe kaubagrupi piires. Erinevatel kaubagruppidel on erinev käibesagedus mitmetel erinevatel põhjustel.
Lihtsustatult öeldes, mida kõrgem on juurdehindlus , suurem käibesagedus ja osatähtsus käibes, seda kasulikuma kaubaga (kaubagrupiga) on tegemist. Praktikas on aga tegemist situatsiooni­dega, kus kõik need kolm näitajat on teistega võrreldes erinevad, ühed kõrgemad, teised mada­lamad, ühed suuremad, teised väiksemad. Sellepärast ongi vaja leida sünteetiline väärtusnäitaja (w), mis leitakse brutotasuvuse (v) ja osatähtsuse (q) korrutisena.
Brutotasuvuse on üldistatud efektiivsusnäitaja, mis leitakse juurdehindluse määra ja käibe­sage­duse korrutisena. Need kaks näitajat on sageli vastuolus , mida kõrgem juurdehindlusmäär, seda aeglasem käibekiirus ja vastupidi. Seetõttu ongi kirjanduses ammu soovitatud mõlemad hindamis­aspektid ühendada. Brutotasuvus näitab, mitu senti tulu annab iga varusse paigutatud kroon. Erinevate kaubagruppide brutotasuvuse mõju ei ole ühesugune kaubandusettevõttele kui tervikule. Kõrge brutotasuvusega kaubagrupp , mille osatähtsus kaubakäibes on minimaalne, ei mõjuta oluliselt kaubandusettevõtte tulu tervikuna.
Meetodi paremaks mõistmiseks on lisatud tabel tinglike arvudega , kus on esitatud kõrge ja madala väärtusega kaubagrupp ja üks nende vahel.
Tabel Kaubagruppide kasulikkuse tinglik arvestus kaupluses
Kaubagrupp
Juurdehindlus, % (j)
Käibesagedus, korda aastas (s)
Brutotasuvus
(v = js / 100)
Osatähtsus käibest, % (q)
Väärtus
(w = vq / 100)
1
2
3
28
25
37
40
15
10
11,2
3,7
3,7
8
3
1
0,90
0,11
0,04
Kõrgeima väärtusega kaubagrupiks on 1 tänu kõrgele brutotasuvusele ja osatähtsusele. Madalaim osatähtsus muudab kaubagrupi 3 väärtuse kõige madalamaks, kuigi brutotasuvus on kauba­grupiga 2 ühesugune.
Ka kaupade väärtusnäitaja leidmise puuduseks on see, et see näitaja ei arvesta otseselt kauban­dusettevõtte kulusid. Seoses sellega tuleb mõlemat nimetatud meetodit kasutada koos hindamis­näitajatega, mis iseloomustavad sortimendi vastavust valitud kliendigrupile, äriplaanis toodud kon­ku­rentsieelisele ja omapära eristumaks konkurentidest.
Kaubavalik on oluline valdkond kaupluses, samas kõige keerulisem ja kõige tähtsam. Kaubavaliku kriteeriumid peavad toetama kaupluse äriideed ja põhikontseptsiooni. Kauba­valiku puhul on olulised:

• suunatus valitud kliendigrupile,
  
• vastavus kavandatud konkurentsieelistele,
  
• omapärasus eristumaks konkurentidest.
  

Kaubavalikul on konkreetselt võimalik lähtuda kasutatavast kaubaliigitusest. Kaupmehe käsi­raamatus (2001) on välja toodud kaubavaliku alustena: kauba liik, kauba põhi- ja alagrupp, kauba artikkel, kauba variant ja kauba nimetus või kaubamärk. Kliendigrupist lähtuvalt peabki kriitiliselt hindama oma kaubavalikut konkreetselt järgmiste ahelküsimuste kaupa: Kui palju ja millised kaubagrupid on esindatud? Kui palju on konkreetsete kaubagruppide artikleid? Milliste kaubagruppide artiklid on esindatud? Kui palju leidub konkreetsete kaubagruppide variante ? Millised konkreetsete kaubagruppide variandid on esindatud? Kui palju on konkreetse kaubagrupi kaubamärke? Millised konkreetse kaubagrupi kaubamärgid on esindatud? Milline on kauba kvaliteet?
Lühidalt öeldes toimub hindamine üldiselt üksikule. Sortimendikontseptsiooni silmas pidades tuleb otsustamisel valik teha, kas kaubavalikut laiendada-kitsendada. Kaubavaliku kujundamisel on vaja arvesse võtta teatud arengusuundumusi ostjate ootustes ja käitumises. Siinkohal vaid mõnest üldisemast, kuivõrd üksikasjalikke soovitusi leidub piisavalt ostuteaduse raamatus (Underhill 2006).
Kaubavaliku juures on väga olulised kauba hind ja kvaliteet. Nüüdisajal on kauba kvaliteet enesestmõistetav ka madalama hinnaga kaubal. Kvaliteediteadlikkus on hinnateadlikkusele järele jõudmas.
Kui kaubavalikus on olulisel kohal kvaliteetne ja kallis kaup, siis on vaja tingimata esile tuua selle kauba eksklusiivsus ja sellele vastav hind. Paljud kliendid teavad, et nad pole nii rikkad, et osta odavaid asju.
Kaubavalikut kujundades on oluline keskenduda naaberkaupluses müüdavale kaubale, püüdes eristuda valiku mõttes. Kui lähestikku asuvate ja omavahel konkureerivate kaupluste kaubavalik on sarnane, siis võib selle tagajärjeks olla lõputu hinnaralli (hinna alandamine konkurendiga võrreldes) klientide ülemeelitamiseks. See aga seab ohtu kaupluse jätkusuutliku arengu.
Kaubavaliku kaudu spetsialiseerumisel on pikaajaline traditsioon. Nüüdisajal on vaja arvesse võtta sellega seotud võimalusi ja ohte. Nimelt tekib uute klientide leidmise võimalus, kuid samas varitseb osade olemasolevate klientide kaotamise oht.
Kaubavaliku suurendamise kiusatus on olemas. Seda tuleb vaja­dusel ohjata, sest kaubavaliku suurenemisel suurenevad ka lao- ja muud kulud, mis söövad kaupluse kasumi.
Kaubavaliku kujundamisel soovitatakse mõnikord meelde tuletada, et kui mitte kõik, siis mingi osa klientidest on oma lapsepõlve harjumuste orjad. Sellise kauba leidmine, mida nt eakamad kliendid nostalgiast või harjumusest ostavad, annab kauplusele kaubavaliku mõttes n.ö lisaboonuse.
Kaubavalik on oluline valdkond kaupluses, samas kõige keerulisem ja kõige tähtsam. Kaubavaliku kriteeriumid peavad toetama kaupluse äriideed ja põhikontseptsiooni. Kauba­valiku puhul on olulised:

• suunatus valitud kliendigrupile,
  
• vastavus kavandatud konkurentsieelistele,
  
• omapärasus eristumaks konkurentidest
  

Sortiment ja kaubavalik ei ole tihedalt seotud mitte ainult omavahel, vaid ka kolmanda tule­mi­teguriga, st ruumiga. Ruumi teeb müügisaaliks vaid kauba olemasolu ja selle otstarbe­kas paigutus . Ruum teenib kaht eesmärki jaekaubandusettevõttes. Esiteks müügiprotsessi ratsionaalne toimi­mine, mille puhul on esiplaanil majanduslik aspekt. Teiseks müügiprotsessi tulemuslikkuse taga­mine müügitoetusinstrumendina, mis intensiivistub koos müügiruumi reklaamitoimega ja paku­tavate kaupadega. Siin on olulisel kohal psühholoogiline aspekt.
Ruumi kujundamine on seotud kaupluse üldplaneeringuga, sisekujundusega ja sisustusega. Kaup­luse planeerimisel tuleb arvestada järgmiste asjaoludega: kaupluse üldplaneering on seotud jae­kaubandusettevõtte kontseptsiooni ja strateegiaga; kaupluse sisekujundus mõjutab kliendi ostu­otsuseid; kaupluse sisustusele kulutatud vahendid ja kauplusest saadav tulu on omavahel seotud. Kaupluse üldplaneeringu puhul on olulised psühholoogilised otsused järgmiste ehituslike asja­olude üle: korruste arv, treppide liik, erinevate osakondade jaotumus , sisse- ja väljapääsu korral­da­mine, pääslate laius, välisreklaam, kaasa arvatud fassaadikujundus.
Samas peab kaupluse disain ja sisustus olema paindlik võimaldamaks vajadusel kaupluses kiirete muudatuste tegemist ning kaupluse sisustamisel tuleb arvestada ka erivajadustega klienti. Siinkohal käsitleme ainult kaupluse sisemist disaini ( interior ), mille all mõeldakse ostja mõju­tamist eelkõige kaupluse värvilahenduse ja muusikalise tausta kasutamise, valgustuse ja lõhnade abil.
Kaupluse üldplaneering sõltub eelkõige äritüübist ja asukohast, müügisaali ülesehitus aga sorti­mendist ja sihtrühmast. Jaekaubandusettevõtte jaoks on müügisaali planeering ülioluline, kuna see mõjutab kliendi kauplusesisest liikumist (in- store traffic), tema ostukäitumist, kaupluse sise­kujun­dust ja kaupluse opereerimiskulusid. Kaupluse üldplaneering on müügi- (sales areas ) ja mitte­müügipindade (non- selling , sales supporting space/areas) ruumiline korraldus.
Kõigepealt määratakse kaupluse ruumide jaotus, nende pinnad ja proportsioonid vastavalt kaup­luse eeldatavatele vajadustele. Valdav osa kaupluse pinnast on müügisaal. Mittemüügipind hõl­mab klienditeeninduse ala, laopinda, kaupluse juhtkonna ja töötajate käsutuses olevaid ruume . Mittemüügipind saab asetseda näiteks mitmekorruselises kaupluses ühel eraldi korrusel, müügi­saali keskosas, müügisaali seinte äärtes või asub täiesti eraldi osana müügipinna vahetus lähe­duses. Kui kaupluses valmistatakse mõningaid kaupu kohapeal (näiteks kulinaaria - ja kondiitri­tooted) või on tegu suuremahuliste kaupade müügi ja hoiustamisega tegeleva jaekaubandusette­võttega (näiteks ehitusmaterjalid ), võib müügipind olla väiksem kui mittemüügipind. Mitte­müügi­pinna planeerimisel peab arvestama, et tegevused, mis on otseselt seotud müümisega, peavad asuma lähestikku, nt grilltoodete valmistamine ja müügilett.
Põhiliselt eristatakse järgmisi müügisaali planeeringu tüüpe: võre- ja vabaplaneering . Võre­ planee ­ringu puhul on tegemist kindla ja korrastatud planeeringuga  müügisaalis on riiulid paralleelselt ja sirges reas, mis moodustavad “võrestiku”. Võreplaneering on peamiselt levinud toidu- ja esmatarbekauplustes. Nii kasutatakse ära maksimaalselt müügisaali pind ja tehakse tarbija jaoks kauba ülesleidmine võimalikult kergeks. Kuna üldjuhul kasutatakse tüüpriiuleid, siis on kulud kaupluse sisustusele väiksemad kui teiste planeeringute puhul. Vabaplaneeringu puhul on kaupluse sisustus eriilmelisem ja paindlikum . See annab võimaluse vajadusel muuta välja­panekut. Müügisaali pinnakasutus on vabaplaneeringu puhul vähem efektiivsem.
Tabel Võre- ja vabaplaneeringu tugevused ja nõrkused
Tugevused
Nõrkused
Võreplaneering
Efektiivselt kasutatud müügisaali pind
Ei soodusta impulssoste
Kiirelt ja mugavalt ostude sooritamine tuttavas müügikeskkonnas
Puudub võimalus visuaalselt atraktiivseks kaubapaigutuseks
Lihtsam korralda valvet kaubavarguste ennetamiseks
Vabaplaneering
Soodustab impulssoste
Ebaefektiivne pinna kasutus
Visuaalselt atraktiivne kaubapaigutus
Kauba leidmine tekitab kliendile raskusi
Sisustuse paigutust on võimalik kergesti muuta
Kaupluse sisustamine on kulukas
Soodustab kaubavargusi
Allikas: Kapp 2006
Ingliskeelses kirjanduses on põhitüüpide kõrval veel välja toodud (Kapp 2006):
racetrack planeering, mis paigutab kauplust läbiva keskse tarbija liikumistee äärde erinevaid müügiosakondi. Selle planeeringu tüübi korral märkab ostja kauplust läbides rohkem erine­vaid kaupu ja kaubagruppe, mis soodustab impulssoste;
loop planeering, mida võib kirjeldada kui silmusplaneeringut ehk kaupluse sissepääs ja välja­pääs on ühes punktis ja keskne tarbija liikumistee moodustab kaupluses silmuse (inglise keeles loop);
spine planeering, mida võib pidada kahe eelmise planeeringu lihtsamaks variandiks. Selle planeeringu puhul on ostjate liikumistee kaupluse selgroog (inglise keeles spine selgroog). Sel juhul läbib keskne ostja liikumistee kauplust ühest otsast (sissepääsust) teise otsa (väljapääsu juurde). Põhiliselt kasutatakse antud tüüpi planeeringuid kaubamajades;
butiikplaneering, mida võib pidada vabaplaneeringu konkreetseks ilminguks. Selle planee­ringu tüübi korral moodustavad kaubagrupid või kaubamärgid eraldatuna üksteisest seintega “väikesed poekesed” kaupluse sees. Kauplustel on “oma nägu”, kuna kasutatakse erinevaid värvilahendusi ja sisustust.
Peale kaupluse müügisaali suuruse ja üldplaneeringu kindlaks määramist koostatakse kaupluse tehnoloogiline lahendus: sissepääsude, ostja liikumisteede, kaupluse sisustuse paigutus ning valgus­tusplaan. Nende hulgas keskseks on ostjate liikumistee. Nimelt jaotatakse müügisaal tinglikult osadeks ja liikumistee peab suunama ostjat läbima kõiki jagatud osi. Ostja peab seega saama ülevaate kogu kaubavalikust ja samas tajuma müügisaali kui ühtset tervikut. Liikumisteede paigutus sõltub ruumi kujust ja kaubakooslusest ruumis. Kuna toidu- ja esmatarbekaupluses kasutatav võreplaneering võib tekitada pikki, sirgeid käiguteid, tuleb hoolikalt jälgida, et ostjad ei liiguks ainult mööda müügisaali ääri või ühesuunaliselt saali lõppu ja tagasi, vaid teeksid n-ö. ringkäigu kogu müügisaalis. On välja töötatud ka soovitatav käiguraja laius müügisaalis, kassa ees ja riiulitevahelisel alal. Samuti on välja töötatud ka soovitused riiulite , kassade, proovi­kabiinide jne paigutamiseks. Valgustus aitab esile tuua kaupu, suurendab või vähendab vajadusel ruumi ja aitab sarnaselt kasutatavate värvidega luua meeldivat müügimiljööd.
Ruumi kujundamise osas on õigupoolest enamus otsuseid psühholoogilises mõttes olulised. Nii äriehitislikel kui ärisisestel kujunduselementidel on oma ülesanne – muuta potent­siaalseid kliente teadlikult või mitteteadlikult reaalseteks ostjateks. Kauba ümber on kõik kujun­duslikud elemendid ainukese eesmärgiga: viia tarbija ostuni, (halvemal juhul) üllatada, (parimal juhul) veenda. Mitmekesised kujundamisvõimalused on sisuliselt ammendamatud. Nt kaupluse sees võib rakendada värve, valgustust , õhustatust, tuulutust, põrandakatteid, müügimööblit, puh­ke­mööblit, taimi, lilli, elamusteatri elemente, akustilisi ärritusi (taustamuusika, ostule tõmbavaid teateid) ja kõikvõimalikke arhitektuurseid lahendeid . Mugavalt sisustatud, värvikalt ja akustiliselt mahendatud jalatsiäri; ratsionaalselt , raamatukogu põhimõttel kujundatud teaduslik raamatukauplus; lihtne, ruumikas kaubahalli müügimasin ja kõik teised tuntud sisekujunduse mõttes täiesti erinevad äritüübid levitavad oma erinevate kujunduselementidega kodeeritud ärritusi, mis potentsiaalsete ostjate poolt vastu võetakse. Viimane ei valmista reeglina raskusi, sest kodeerimine toetub juba tuttavatele ja/või assotsiatsioonivõimelistele elementidele. Seejuures on kujunduslikel elementidel kolmekordne eelis: 1) identifitseerimine ja individua­li­seerimine; 2) külgetõmbavus; 3) vastava kaubandusettevõtte imidži kujundamine ja kinnistamine .
Samas võivad kujunduselemendid erinevalt toimida – kõrvetada ja ligi meelitada, aga ka eraldada ja eemale tõugata kindlaid või soovitud ostjasegmente. Kriitiliselt tuleb hinnata ruumijaotuse ja kujundamise strateegiate kasutamist, kui mõned välised ja sisesed kujunduselemendid ei vasta kaubandusettevõtte potentsiaalile; kui need ei harmoneeru või kui rakendatakse eksitavaid või kaubandusvõõraid elemente.
Sisustuse kujundamine teenib esmajärjekorras ettevõtte ratsionaalset toimimist, kuid seda kasu­tatakse ka psühhostrateegiliselt müügi edendamise vahendina. See peab rahuldama logistilised nõudmised mahutavusele, koormusvõimsustele ja muutustele; see võib põhjustada ostjate kindla käitumise (osta või jätta ostmata). Kaubaartiklite koondamisega vajadustegruppideks ei saavutata mitte ainult ülevaadet kauba pakkumisest, vaid juhitakse ka spontaansetele seosostudele. Kui tahetakse saavutada ülevaadet peaksid müügimööbel ja kaubad asuma kaupluse keskel silmade kõrgusel. Siin on kaupmehe ja ostja huvid paralleelsed: vähendatakse poevarguste ohtu, ostjatele tehakse ostukoht näiliselt suuremaks ja ülevaatlikumaks.
Kaubandusettevõtte disain on äritüübist lahutamatu. On üks üht äritüüpi teisest eristav tunnus. Ühes ratsionaalselt tegutsevas ettevõttes on disain lihtne ja odav, teises pakub ostude tegemisel rõõmu ja elamusi. Ajaloolises plaanis on olnud erinevaid suhtumisi. Nüüdisajal on paral­leelselt kaks suunda, mida võib nimetada ratsionaalsus - ja elamuskontseptsiooniks. Neid kumbagi ei tohi ala- ega ülehinnata. Elamuskontseptsioon, mis pakub vaba aja veetmise ja ostlemise mitmekesiseid võimalusi, sobib hästikindlustatud, trendikale jmt ostjale. Seevastu töö­tud, osa pensionäridest ja noortest , kellel on ka vaba aega, tunnevad ennast elamuskaubanduses halvasti.
Uus edukas kontseptsioon on mugavuskontseptsioon: meelitatakse ligi, teenindatakse kiiresti, saadakse ka kiiresti klientidest lahti (akna kaudu müük autoomanikele).
Ratsionaalsus – elamus – mugavus, need on märksõnad, mille vahel ostja valib.
Valik on põhimõtteliselt lihtne, kuid igal konkreetsel juhul teevad võimaluste paljusus , teenuste arvukus, teeninduse renessanss ja uudsed teenindusideed, selle üha keerulisemaks
Ratsionaalsuskontseptsiooniga on kooskõlas nn funktsionaalne ruumikujundus. Selline kujundus peab oma konstruktsioonilt muudetav olema, et seda saaks hoo­ajamüügil nt nõutava sortimendi muutuste juures ilma ulatusliku tehnilise ja finantsabita muuta. Sellega saab hooajamüügi järel või individuaalsetel asjaoludel ikka ja jälle erilist ostuelamust pak­kuda. Funktsionaalsel ruumikujundusel on järgmised nõuded: piisav mahutavus ; tugev koormus­võime ja muutlikkus kaasajastamise mõttes.
Ruumikujunduse shop -in-the-shop printsiip tähendab mõttelist ja ruumilist sortimendikooslust vajaduste­gruppidena osakondadeks liigendamise asemel. Selline vajadustegrupi kooslus peab eriti rikkalikku sortimenti pakkuma.
Oluline on ka kaubandusettevõtte vaateakna kujundus. See on tähtsaim ja tõhusaim reklaami­vahend paljudele väikestele jaekaubandusettevõtetele. Selveärides püütakse vaateaknaid miini­mumini viia, et riiulipinda võita. Mõnikord kasutatakse vaateakent nn müügiaknana. Avatud vaate­akent (vaade müügisaali antakse vabaks) eelistatakse igapäev nõutavate kaupade puhul, et
ostja saaks juba aknast olulist informatsiooni kaupluse, tema suuruse, sortimendi, müügi­süsteemi jne üle;
tekiks soov sisse astuda. Ostjate aktiivne liikumine kaupluses ja hea külastatavus võivad osu­tuda külgetõmbejõuks möödakäijatele.
Kauba väljapanek on oluline eelkõige selle tõttu, et osa kaupu peavad end müüma ainult oma väljanägemise abil, sest ostja ei hakka reeglina nende omadustesse süvenema. Kauba väljapanek annab võimaluse näidata kliendile kaupa erinevate meetodite ja tehnikate abil parimal võimalikul viisil. Jaekaubandusettevõtte jaoks on oluline panna kaup välja võimalikult efektiivselt ära kasu­tades müügisaali pinda. Kaubad peavad looma visuaalselt nauditava müügikeskkonna, kuid samas peab nende väljapaneku laius ja paigutuse keerukus olema vastavuses teenitavale kasumile . Kauba väljapanekul tuleb lähtuda muu hulgas ka kaubalisest naabrusest.
Müügipinna planeerimisel kaupade väljapanekuks tuleb arvestada järgmisi asjaolusid:

• sarnase kasutusega kaubad paigutatakse kokku;
  
• hooajaga seotud kauba müümisel arvestatakse selle ajutiselt suurema väljapaneku võima­lusega;
  
• suur kaubarühm (laius ja sügavus) on hästi nähtav kaupluse üldmuljes ja ei vaja eraldi esile toomist ;
  
• nn üldjuhul planeeritud ostu kauba paigutus müügisaalis võib olla ostja kesksest liikumisteest kaugemal vähem atraktiivsel müügipinnal;
  
• kaubad, mis paigutatakse müügisaali alustel, asetatakse reeglina laoruumide lähedusse;
  
• kaubavarguste ennetamiseks paigutatakse väikesemad ja hinnalisemad tooteid müügipersonali lähedusse/kassadesse;
  
• eritingimusi vajavate kaupade puhul tuleb eelnevalt luua müügiks vajalikud tingimused.
  

Kauba väljapaneku meetodite all mõistetakse erinevaid viise kauba paigutamiseks müügisaali sisustusele. Kuna kaupluse tähtsaim turunduskanal on kauplus ise, siis tuleb kauba paigutamisel arvesse võtta väljapaneku turunduslikku mõju. Kõige levinumaks meetodiks on kauba paigu­tamine riiulitesse  kõige lihtsam ja paindlikum võimalus kauba väljapanekuks.
Kaupu riiulitele asetades on võimalik üsna kergesti jätta mulje, et kaupa on palju. Silmade kõrgusel olevad riiulid peavad olema täielikult täidetud eest taha, st. sügavuti, samal ajal kui teised, kõrgemal ja madalamal asetsevad riiulid, võivad olla täidetud ainult esimese reana, et jätta “kaupa täis” muljet. Kauba ja järgmise riiuli vahele jäetakse ruumi, et kaupa riiulist kätte saada. Kahe kõrvuti asetseva kauba vahele jäetakse ruumi, et koos soovitud kaubaga ei tuleks kaasa ka kõrval asetsev kaup. Kaup asetatakse riiulisse esiküljega ehk “näoga” kliendi poole. Kõige lihtsam on asetada kaup riiulitele suuruse järgi – väiksemad üles, suuremad alla ja kergemad üles, raskemad alla.
Eri kõrgusel asuvatel riiulitel on erinev müügipotentsiaal – kõige mugavam on tarbijal haarata kaupu silmade kõrguselt (1,2…1,8 m) riiulilt, mistõttu antud kõrgusele paigutatakse kõige tulutoovam kaup, nt kõige paremini minev kaup, uudis- , soodus -, kampaania- ja hooajakaup, väike kaup, aga kindlasti ka jaekaubandusettevõtte oma kaubamärgiga kaup.
 Võtmekohale, st müügisaali etteossa, peamise käigutee kõrvale on soovitav paigutada kõige tulutoovam kaup ja vahetada tihti võtmekoha väljapanekut.
Madalamatele riiulitele, käte haardekõrgusele (0,8…1,2 m) asetsetakse madalama hinnaklassiga kaup, suure käibega rutiinne kordusostukaup. Veelgi madalamale, põrandale, sobib asetada aegla­sema käibega põhisortiment, mida klient igal juhul otsida oskab, samuti suur ja raske kaup. Kõrgematele riiulitele, silmadest kõrgemale (>1,8 m) paigutatakse üldjuhul kallim kaup või kaup, mis võib madalamatel riiulitel asetsemisel rikutud saada, samuti kõige aeglasema käibega kaup, ka kaugele paistev pilkupüüdev kaup ja dekoratsioonid.
Riiulite puhul lisandub veel üks oluline aspekt. Nimelt on erinev riiulitele pööratav tähelepanu riiulivahes. Kõige suurema tähelepanu saab teine riiul riiulivahes, esimene riiul ja kolmas riiul liikumissuunal on sarnase väärtusega, alates neljandast riiulist hakkab kahanema ostja tähelepanu. Ostja kõnnib liikumissuunas otsides kaupa riiulis – esimene riiul on tarbijale tutvumine, et antud riiulivahes asuvad otsitavad kaubad. Alates teisest riiulist hakkab tarbija otsima soovitud kaupa, liikudes edasi riiulivahes ja soovitud toodet mitte leides kõnnib tarbija tagasi esimese riiuli juurde. Selle nähtuse esinemissagedust nimetab Underhill (2006) bumerangimääraks.
 Müügisaali või osakonna keskele on soovitav paigutada hästiminev põhi­kaup. Seinte äärde ning müügisaali tagaossa sobib aeglase käibega kaup. Kaugemale seintele tuleb paigutada selline kaup ja sellised kujundus­elemen­did, mis äratavad tähelepanu ja paistavad kaugele.
Riiulite paigutamise tänane ja homne instrument on planogramm (planogramming), millega määratakse konkreetsele kaubale konkreetne asukoht riiulil lähtudes riiulipinna suurusest , pakendi suurusest, kauba teenitavast kasumist, kauba käibekiirusest jne. See on erinev äritüüpide lõikes, sest aluseks on ikkagi kaupluse kaubavalik ja strateegia alusel välja töötatud kauba paigutamise põhimõtted. Planogrammide koostamine on väga töömahukas. Selle mugavamaks koostamiseks on loodud arvutiprogrammid.
Teistest kauba väljapaneku meetoditest tuuakse enamasti paigutus piikidele ja kauba ladumine . Piikidele riputatakse see kaup, millel on selleks tootja poolt lisatud spetsiaalne riputusaas. Piiki­dele riputamine aitab kaupa lihtsalt ja loogiliselt teemade või tootjate kaupa välja panna. Kauplus peab seejuures tähelepanu pöörama seinapinna efektiivsele kasutamisele. Ladumise viisi kasuta­takse suurte koguste või suuremõõtmelise puhul. Ühe kaubaartikli suures koguses väljapanek jätab visuaalselt väga hea mulje. Kaup laotakse alustele. Karpide virnad peavad olema asetatud korrektselt üksteise kõrvale, virnad laotakse ühekõrgused. Kui kaup on karpides, siis asetatakse üks kaubanäidis ostjatele tutvumiseks ladustatud karpide peale.
Eraldi väljapaneku meetodiks on kauba ladumise erivariant: kauba väljapanek tootja alustel. See peab olema põhjendatud vähemalt ühega alljärgnevast:

• mahul põhinev väljapanek – alusega sisseostetud kauba ostuhind on madalam ning võimaldab teha soodusmüüke, loomaks kliendile kauplusest soodsat hinnamuljet;
  
• kiire käibega kaup – kaupa, mis on mahult suur ja/või suure käibekiirusega, on kasulik eksponeerida alustel. See hoiab kokku kauba väljapanejate tööaega ning kiirendab veelgi antud kauba müüki, sest torkab kliendile paremini silma. Lisaks sellele säästab selline kauba eksponeerimine väärtuslikku riiulipinda;
  
• makstud väljapaneku pind. Võrdsetes eksponeerimistingimustes ei pruugi see toode olla parima müügipotentsiaaliga, kuid tootja maksab eraldi aluse või reklaamstendi eksponeerimise eest tasu.
  

Seega juhtudel kui kaup saabub kauplusesse tootja alusele laotuna ja need alused sobivad ruumi kujundamise põhimõtetega, võib neid kasutada ka kauba väljapanekuks kaupluses. See aitab kokku hoida tööjõukulu. Samas ei tohi see kaupluse üldmuljet rikkuda ja kontseptsiooniga vastu­ollu sattuda.

• Kauba väljapaneku teeb huvitavamaks ja atraktiivsemaks erinevate tehnikate kasutamine. Kauba väljapaneku tehnika loob süsteemse paigutuse, kuidas ostja leiaks kõige paremini otsitava kauba. Kauba väljapaneku tehnikateks on:
  
• konkreetse teemaga seotud väljapanek, ka inspireeriv väljapanek. Seda kasutatakse siis, kui soovitakse näidata kaupade kokkusobitamise võimalusi ja ideid. Selline väljapanek julgustab ka ostma erinevaid kokkusobivaid kaupu.
  
• käljapanek kauba järgi: kõige levinum väljapaneku viis, eelkõige toidu- ja esmatarbe­kauplustes.
  

Kui ostja otsib konkreetset kaupa, siis leiab ta selle ühest kohast teiste omataoliste hulgast.

• vertikaalne väljapanek: eriline väljapaneku viis ostja tähelepanu tõmbamiseks. Nimelt liigub inimese pilk horisontaalselt vasakult paremale otsides konkreetset kaupa või värvi. Et ta võimalikult palju kaupu tähele paneks, paigutatakse sama kaup vertikaalselt esiküljega ülevalt alla ja erinevad kaubad vasakult paremale. Selline paigutus loob kaubast korrastatud vertikaalsed “ribad”, pakkudes ostjale silmade kõrgusel vasakult paremale kogu valikut väljapandud sortimendist. Vertikaalselt soovitatakse paigutada riiulisse sama kauba eri variandid (värvid, suurusnumbrid jne.).
  
• väljapanek värvi või suuruse järgi: lihtsaim ja efektiivseim väljapaneku võimalus, kui ostja valiku kriteerium on värv või suurus. Põhiliselt kasutatakse kodukaupade puhul. Värvi järgi väljapanekul paigutatakse kaubad välja alustades heledatest toonidest ja lõpetatakse tumedate toonidega. Suuruste puhul alustatakse väiksemast ja lõpetatakse suurimaga. Mõlemat tehnikat kasutatakse ka rõivaste puhul, kuid rõiva kollektsioonid pannakse eelkõige välja nii kuidas disainerid on selle loonud.
  
• hinnaklassil põhinev väljapanek: kokku paigutatakse kaubad, mis kuuluvad samasse hinnaklassi.
  
• mahul põhinev väljapanek: ostjat meelitatakse ostma muljega, et “suur kogus kaupa müügisaalis = odav hind”.
  

Traditsiooniliste väljapanekute kõrval kasutatakse nüüdisajal ostja tähelepanu võitmiseks üha enam kauba eriväljapanekute võimalusi atraktiivsetel müügipindadel. Nendeks on nn riiuliotsad (end caps ), nn edustusala (promotional area, aisle ) ja eraldiseisvad väljapaneku kohad (displays, freestanding fixtures). Riiuliotsad jäävad käigutee äärtesse, tõmmates tähelepanu möödumisel või riiulivahesse sisenemisel. Vahetu läheduse tõttu saab antud müügipind äärmiselt kõrge tähelepanu osaliseks . Seda pinda on soovitav kasutada riiulivahes asuvate sooduspakkumiste või uudistoodete esitlemiseks. Edustusala ja selle riiulid paigutatakse üldjuhul sissekäigu lähedale parima müügipotentsiaaliga kohta. See on eelkõige hooaja -, konkreetse teema või tähtpäevaga seotud kauba väljapaneku pind. Eraldiseisvad väljapaneku kohad annavad tootjatele võimaluse teha eraldi väljapanekut tootele, tootesarjale või kaubamärgile eesmärgiga suurendada läbimüüki. Üldjuhul on tegemist tootjate toodete reklaamstendide või riiulitega. Stendid on õigustatud kui nendel esitletakse ajutiselt  kuni 2 nädala jooksul uusi tooteid. Pikema kasutusaja jooksul muutub stend ostjatele harjumuspäraseks ega köida enam tähelepanu.
Kauba väljapaneku kujundamist mõjutavad paljud ostjale esmapilgul nähtamatud tegurid, nagu tootja ja jaekaubandusettevõtte kokkulepped või äristrateegia, mida kauplus soovib ostjale rõhu­tada. Kõige olulisemad mõjutegurid on aga ikka ostja ise või ostukoha äritüüp. Kauba väljapanek erinevate äritüüpide juures on otseses seoses hinnatasemega ja kaubavalikuga. Mida laiem kaubavalik ja mida kõrgem hinnatase, seda rohkem panustatakse pilkupüüdvasse väljapanekusse. Kui kasutatakse madalamat hinnataset ja kaubavalik on piiratud, siis kasutatakse võimalikult ulatuslikult väljapanekuid alustel ehk mahul põhinevaid väljapanekuid.
Õige kaubaasetuse lai probleemistik nõuab pidevat proovimist, eksperimenteerimist ja kont­rolli. Eristuvad ruumiväärtused. Teguriteks on sissepääsu asetus , põrandakatte valik (värvid, juhtimis- ja suunamiselemendid põrandal), kauba esitlemise liigid, suunamismeetmed (peatu­mis­kohad, laeriputised, akustilised viited, kaubavirnad), eskalaatorite, keerdtreppide ja liftide sisseehitamine, tsentraalne või detsentraliseeritud kassaorganisatsioon, müügiseoste kasuta­mine. Viimast soovitakse kasutada optimaalse ruumi- ja kaubajaotuse leidmiseks müügisaalis (nt seoseid erinevate kaupade ja kaubagruppide vahel uuritakse kassasedelite vaatluste ja hinda­mistega). Kaubaasetus saab sageli kriitika osaliseks. Kaubaasetusega püütakse sageli tarbijaga manipuleerida. See on üks psühhostrateegia, millega püütakse ostjate ahvatletavust uurida ja ära kasutada. Unustatakse aga ära, et üha enam inimesi näeb läbi mainitud paigu­tustrikid. Järelikult on vaja kasutada teist psühhostrateegiat, tunnetada ostjate vajadusi ja püüda diferentseeritult rahuldada ostjate soove. Teisisõnu, proovida ostust huvitatute sügava­maid vajadusi ja soove täita, läheneda ostjatele kuulamisoskuse ja nende vajaduste tunneta­ mise kaudu. See on kaupluse edu valem, mitte manipuleerimine . Konkreetne näide maailmast: kaupmehed on kogenud, et emadele, kes oma väikeste lastega sisseoste käivad tegemas, ei meeldi põhjendatult kassa väljapääsu juures pakutavad maiustused. On kaupmehi, kes on sellest loobunud ja pälvinud emade tänu ja võitnud endale lojaalseid kliente.
Oluline on teadvustada, et imidž on profiili peegelpilt . Ideaalne on kui need kokku langevad (vt joonis )
Joonis . Profiili ja imidži seotus .
Ettevõtte imidžit on käsitletud ka kui filtrit . Kui imidž on hea, muutub see kaitseks. Kvaliteedi poolt tekkinud probleemid loetakse lihtsalt saatuslikeks. See töötab ajutiselt. Filtril on ka vastupidine suund: ebasoodne imidž paneb kliente tundma end veel rahulolematumalt ja vihastama halva teeninduse peale. Neutraalne või tundmatu imidž ei põhjusta mingit kahju, aga ei loo ka mingit kaitset.
Kaubandusettevõtte imidži põhikomponendid
Kaubandusettevõtte imidži loovad omavahelises koostoimes tema tegevuse arvukad ilmingud ja komponendid, mis on tähtsad töötajatele ning klientidele. Inimese kujutluse ettevõttest määrab kõik see, mida ettevõtte ja tema tegemiste kohta kuuldakse, nähakse ja tunnetatakse. Positiivne mulje kauplusest aitab kaupa ja teenust paremini müüa, saada juurde kliente.
Kaubaga seotud imidžikogumi moodustavad kaup, teenus, sortiment ja hind. Ruumi imidžiga põimuvad ettevõtte asukoht, nimetus, välimus, fassaad , graafika , disain, interjöör, miljöö jmt. Personali imidžit saab selgitada müügipersonali, teenindamisprotsessi, -kvaliteedi ja -süs­teemi kaudu. Nende kolme komponendi omavaheline ühtne süsteem ongi kaubandusettevõtte imidž.
Kauba imidžil on oluline roll sortimendi imidži kujundamisel. Võib kujundada rea: kaupmees – kaup – imidž – klient ning kliendi poolt vaadatuna vastupidiselt. Imidž tõstetakse kliendi ning kauba vahele, positsioonile, kus ta kaupa kliendi silmis ennetab. Vaid niiviisi saab imidž täita oma spetsiifilist ülesannet, muutuda emotsionaalseks ostuargumendiks. Sortiment on kaupade ja teenuste komplekt, mida üks kaubandusettevõte turul pakub. Sortiment on oluline element kliendi rahulolu saavutamiseks. Muud elemendid, nt müügivorm, hind, teenindus, miljöö ja turundus tule­tatakse sortimendist. Sortimendi imidžis on tähtsal kohal sortimendi ulatuse mõiste, mida defineeritakse eelkõige mõistetega laius ja sügavus (Sepp 1995). Laius näitab, kui palju kauba­gruppe ja millised kaubagrupid on sortimendis esitatud. Sügavus näitab kui rikkalik on sortiment, st kui palju leidub üksikute kaubagruppide artikleid ja variante. Sortimendi laiendamine tähendab selliste uute kaubagruppide võtmist sortimenti, mis ülejäänutega ei konkureeri. Sortimendi süga­vamaks muutmine tähendab seda, et pakutakse rohkem alternatiive ja suuremaid valikuvõimalusi. Klientidel on suuremad võimalused leida seda, mida ta soovib. Sortimendi imidžile tuleb kasuks kui klient leiab talle meeldiva kauba ühest kohast. Ebaõnnestumine sellel alal võib anda negatiivse imidži. Sortimendi imidži tähtis osa on kauba elutsükkel. Juurutusfaasis on tarbija seisukohalt tegemist veel varajase ajaga. Kasvufaasis on põhiliseks ostjaks kas esmaostja või püsiklient. Küpsus­faasis ostetakse kaupa masstarbija poolt, kes on esmatarbijast ettevaatlikum ja konservatiivsem. Langusfaasis ostavad mahajäänud tarbijad, kusjuures konkureeritakse hinnaalandustega.
Igal konkreetsel kaubal on oma eriomadused, kvaliteet ja margitunnused. Margiartiklite müük mõjub kauplusele positiivselt. Margiartikli imidž on uskumuste kogum kindla kaubamärgi suhtes. Margi kasutamine on väga levinud, sest
mark kaitseb tootja õigusi oma toote eriomadustele.
Kuna konkurents on tugev, on mark toote kõige eristatavam külg ja ainuke tunnus, mida kon­ku­rent ei tohi järele teha.
mark annab tootjale ja müüjale teatud eelised.
Mark hõlbustab kliendile meeldinud toote eristamist ning aitab tõhusamalt evitada uusi tooteid. Margiga antakse ostjale ettekujutus kauba omadustest või tarbimisest ja aitab müüjal kaupa pare­mini müüa. Tugevad margid aitavad tõsta ettevõtte imidžit.
mark on kliendile kasulik.
Mark hõlbustab ostja kaubavalikut. Mark aitab inimestel leida (või vältida) kaupa, mis neile meeldib (ei meeldi). Mark lubab otsustada erinevate kaupade kvaliteedi üle. Kauba mark tähendab tavaliselt muutumatut kvaliteeti ning reeglina on hinnast paremaks kvaliteedinäitajaks. Mark vähendab tarbijal ostuotsuse riski. Kindel mark sümboliseerib konkreetset kvaliteeti, mis teeb valiku kergemaks. Margikauba tarbimine pakub ostjale psühholoogilist kasu. Prestiižne on omada kaupa, mis on markeeritud teatud staatust sümboliseeriva kaubamärgiga. Kauba ja sortimendi imidži tähtsus kasvab. Põhjusi on mitmeid: pakkumise küllus ja konkurentsi lisandumine, tahe ja vajadus teistest erineda; ostjate oma arvamus osaliselt tuntud kauba kasutamisel ; hästi tuntud kaubamärki kandvat kaupa peetakse kvaliteetseks; märgid ja sümbolid on tänapäeva maailmas üldlevinud; kaupade sarnasuse korral otsustab imidž; ostuotsuseid mõjutavad peale majanduslike ja mõistlike põhjenduste veel kujutelmad ja tunded; ostja valib meelsamini tuntud kauba; kauba­märgiga kauba eest ollakse valmis rohkem maksma.
Hind on küllalt oluline imidžit kujundav müügipoliitiline instrument, kuivõrd kaupluse hinnatase mõjutab inimese mõtlemisviisi. Hind on rahasumma, mida makstakse kaubaühiku eest. Hinnad peavad olema kooskõlas muude elementidega. Kauplusel pole alati vajalik omandada odava poe muljet. Madal hind võib mõnikord luua ebasoodsa imidži. Mõned kliendid on arvamusel, et madala hinnaga müüakse madala kvaliteediga kaupa ja keelduvad ostmast neile sellisena rek­laamitud kaupa. Hinna tähtsus erineb kauba, perekonna sissetulekute jne järgi. Hind iseenesest pole tänapäeval enam otsustava tähtsusega ostumotiiviks. Nõudlikule tarbijale on olulisem, millist kaupa ta oma raha eest saab. Kliendid otsustavad enamasti kaupluse hindade üle reklaami, asu­koha, äritüübi järgi.
Imidži loomise seisukohalt on olulised küsimused: Millist hinda on kliendid nõus maksma? Kas klientide jaoks on hind sama oluline kui kvaliteet, mugavus, usaldatavus ja valik? Relatiivsed (suhtelised) hinnad on olulised ettevõtte imidži aspektist. Hinnad ei ole väga lihtsalt jälgitavad. Mõne kauba (nt toidukaup) puhul loob konkurents ühtsed piirkondlikud hinnad. Neid on üha vähem. Teise kauba puhul sõltub hind suuresti kaupluse poolt pakutavatest teenustest. Ettevõte, kes pakub palju teenuseid (nõustamine, kohaletoimetamine) peab kulutama rohkem, kui vähem teenuseid pakkuv ettevõte. Arvamus hinna suhtes sõltub kliendi huvidest, tavadest, arusaamadest, väärtus­hinnangutest. Probleemi tekitab see, et positiivne pilt kvaliteedist kujuneb palju aeglase­malt kui pilt soodushindadest.
Asukoht kui turundusinstrument on rõhutatult kaubandusspetsiifiline. Jaekaubanduses on asukoht turunduskompleksi üks tähtsamaid komponente. Asukohta võib käsitleda laiemalt ja kitsamalt. Esimesel juhul hõlmab ta peale ettevõtte enda geograafilise asukoha ka ruumikujundust ja kau­pade paigutust kaupluse sees (Sepp 1995). Fassaad ja ruum ehk see, mida inimesed näevad kaup­luses on ka oluline imidži element. Isegi inimesed, kes mitte kunagi ei sisene sellesse kauplusesse, kujundavad oma arvamuse välise väljanägemise järgi. See mulje võib ollagi põh­juseks, miks nad sinna kauplusesse kunagi ei astu sisse. Kauba väljapanek mõjutab klientide muljeid kaubast ja müüjatest. Näiteks püsiv sisustus (fixture), mis on disainilt klassikaline, mõjub hästi tavaliselt vanematele ja konservatiivsematele ostjagruppidele. Väga lihtsad odava väljanäge­misega seaded aitavad luua imidžit noortes perekondades, kelle sissetulekud on limiteeritud. Madal lagi võib teha kaupluse rohkem inimsõbralikumaks ja kaudne valgustus tavaliselt paneb kliendi mõtlema kõrgemast kvaliteedist. Värvide sobivus, lõhnad (parfüümid) ja taustmuusika mõjutavad samuti kaupluse imidžit. Fassaadiga seonduvalt tuleb nimetada ka vaateaknaid, mis võimaldavad anda esimese ülevaate sortimendist või märku ettevõtte konkurentsieelistest ja kompetentsusest, mis omakorda eeldab kujunduslikke ideid ja originaalsust. Kõik need on niivõrd läbipõimunud, et neid ei ole põhjust eraldi käsitleda.
Müügipersonal, kes kliente teenindab, mõjutab oluliselt kaupluse imidžit. Negatiivne mulje saadakse kui kaupluse personali kvaliteet on märkimisväärselt madalam või kõrgem enamuse klientide haridustasemest. Personali puhul on tähtsad kaks omadust: sõbralikkus ja asjatundlikkus. Personaalne kontakt moodustab alatise mulje, mis on üle reklaamist ja kirjutistest. Müügipersonal võib olla kas kõige parem või kõige halvem kaupluse imidži element. Ühelt poolt vaadatuna pole paremat varandust kui firma väärtus, mis arendatakse müügipersonali poolt, kes on hästi kooli­tatud ja meelestatud avalikele suhetele, kes on sidunud oma isiklikud eesmärgid ettevõtte omadega. Teiselt poolt ei pruugi miski tuua hullemat kahju ettevõtte imidžile kui kõrk ja teistest erinev müüja, kuna põhiline kontakt ettevõtte ja kliendi vahel toimub müüja või müügi vahen­dusel. Ka oma välimusega kujundab personal suurel määral loodetavat ja soovitavat imidžit. Personali välimus võib kliente julgustada sisenema ja suhtlema , aga võib ka seda takistada. Tugev koostöötunne müügipersonali hulgas võimaldab luua kõrge imidži mitte ainult klientide vaid nende kaudu ka üldsuse silmis.
Kaubandusettevõttele on eriti oluline kliendikesksus, seda nii teenindamises, müügiprotsessis kui turunduses . Kliendile on tähtis:
usaldatavus: võime täita täpselt ja õigeaegselt kliendi soovi, austus kliendi soovide vastu;
veenvus : usk müügipersonali võimetesse ja oskustesse;
teenindusvalmidus: aktiivsus kliendiga suhtlemisel, sõbralikkus, aga ka kauba kii­re koju­too­mine, tagatised, tasuta teenindus, teenin­dus pärast ostu sooritamist. Ülekantud tähenduses on rõhutatud järgmist: teenindamine võtab küll aega, kuid ei nõua lisaraha ;
kliendi probleemide mõistmine, hoolitsus : klient tunneb, et just tema probleemi lahendatakse.
ümbrus, üldmulje: personali riietus, ruumid, sisustus jne.
Klienditeenindus hõlmab pakkimist, kingituste pakkumist, liberaalset tagastamispoliitikat, krediit­kaardi kasutamise ja järelmaksu võimalust jne. Teeninduskvaliteet on mulje, mida mõjutavad ootused enne ostu (kui ootused suured, peab pakutav olema täiuslik) ja mulje pärast ostu (kui ei looda palju, siis on pakutavaga rahul isegi siis, kui see pole perfektne). Ootused sõltuvad omakorda vajaduse suurusest (hädavajalik, siis ootused vähenevad) ja toote, teenuse hinnast (madal hind viib ootusi alla). Tarbijate ootused enne kauplusse sisenemist avaldavad mõju koge­tavale imidžile.
Kaubandusettevõtted ei eksisteeri isolatsioonis, vaid peavad võistlema turul ostjate poolehoiu pärast paljude teiste sarnaste ettevõtetega, sest ainult klientide vajaduste rahuldamisest ei piisa. Kaupmehed püüavad parandada teenindust ja käitumist potentsiaalsete klientide suhtes, selleks et äratada ja hoida huvi eneste suhtes. Teenindus ja miljöö kujutavad endast kaupluse imidži loo­misel juhtivat osa. Tänapäeva kauplusekülastaja tahab käepärasust, mugavust ja lahkust. Seega on füüsilisel keskkonnal oluline tähtsus imidžile.
Hea tulemuse annab siiski vaid tervik – kenasti kujundatud ruum, oskuslik kauba väljapanek, sõbralik ja puhtalt-stiilselt riietatud personal. Ostjad loovad endale ostukohast üldmulje. Tavaliselt kujundavad selle klientide silmis siiski üksikasjad, mis on määravaks ostukoha valikul . Näiteks väljendavad positiivset imidžit (Tonndorf 1995) järgmised arvamused: kõik on kvaliteetne ja maitsekas, hea sortiment, kodune tunne, sõpradega kohtumise võimalus, omaseks saanud müüjad, kes pingutavad tõepoolest täiusliku teenindamise nimel.
Kõiki imidži komponente saab hinnata ja arendada positiivset imidži kujundamise eesmärgil.
Ostjate erinevat sissetuleku taset arvestavad lihtsustatult neli kaupluse tüüpi:
eksklusiivne (ainulaadne) kauplus (execlusive store),
spetsiaalkauplus (speciality store),
mõõduka hinna kauplus (popular- price store),
odav kauplus (discount store).
Segmentide osalist kattuvust võib täheldada ühelt poolt spetsiaal - ja ainulaadsel kauplusel ning teiselt poolt mõõduka hinna kauplustel nii spetsiaalkauplusega kui odava kauplusega.
Ettevõtte imidž ja reklaam on omavahel läbi põimunud, kuna imidž luuakse reklaamiga . Reklaami usutavus ja päralejõudmine on suurem, kui üldsusel (klientidel, konkurentidel, meedial, huvi­gruppidel) on ettevõttest hea ettekujutus. Lisaks on reklaami ülesanne läheneda diferentseeritult ostjaile, arvestades eraldi neid, kellele ettevõtte imidž on meelepärane. Ettevõtte positiivne imidž on omamoodi reklaam, mis ei vaja lisakulutusi, aitab kergemini ja kiiremini uuendusi turule tuua.
Ettevõtte positiivne imidž loob tausta ettevõtte reklaamisõnumitele. Kui ettevõtte imidž on nega­tiivne, ei võta klient vastu ega usu ettevõtte reklaamiga edasiantavaid sõnumeid. Reklaam ütleb inimestele, kas kauplus on moodne või vanamoodne, madala või kõrge hinnaga, suur või väike. Isegi enne kui klient siseneb ettevõttesse, on tal tekkinud arvamus tänu reklaamile. Meediakanali valik, reklaami sisu ja kordamise tihedus, müüdavate kaupade ja teenuste kvaliteet, reklaami­sõnumid, avaldatud artiklid tekitavad inimeses arvamuse, mida ta ootab sellelt ettevõttelt.
Enne sisenemist müügiruumi mõjutatakse kliendi arvamust kauba väljapanekuga, eesruumi deko­rat­sioonidega, müügipersonali käitumisega. Kaupmehed peavad olema kindlad, et reklaami­tege­vus kaupluse sees (väljapanek, müük) peegeldab sama imidžit nagu reklaamitegevus väljaspool kauplust (meedias). Paljud kliendid otsustavad ettevõtte üle tema reklaamitegevuse järgi. Ettevõte võib teha vähest reklaami või läbi viia tihedat, agressiivset reklaamikampaaniat, pakkuda soodus­tusi või kuponge.
Müüja – kaupleja nimel klienti teenindav füüsiline isik või isik, kes müüb kaupa või osutab teenust väljaspool majandus- või kutsetegevust tänava- või turukaubanduse korras .
Müüjale esitatavad nõuded:
Jaekaubanduses tegutsev müüja:
omama erialaseid teadmisi, tundma oma müüdavat kaupa või teenust ning järgima selle müügiks kehtestatud nõudeid;
kliendi nõudmisel andma lisaks kauba või teenuse juurde kuuluvale kirjalikule teabele ka täiendavat suulist teavet müüdava kauba või teenuse omaduste, päritolu, kasutamistingimuste, hinna ja müügigarantii ning rahvusvaheliselt kasutatavate või üldtuntud tingmärkide tähenduse kohta;
Tänava- või turukaubanduse korras või avalikul üritusel müüja, peab:
1) tundma oma müüdavat kaupa või teenust;
2) järgima kauba või teenuse müügiks kehtestatud nõudeid;
3) kandma nähtaval kohal nimesilti oma nimega.
Tabel Ajapalga plussid ja miinused
Plussid
Miinused
+ kõige vanem, lihtne ja arusaadav
+ garanteerib kindla sissetuleku töötajale
+ võimaldab sisse viia ratsionaalset töö- ja
puhkerežiimi
+ loob eeldused korralikuks ja kvaliteetseks
töötegemiseks
+ võimaldab palka diferentseerida
+ palgataset saab konkurentidega võrrelda
ei võta arvesse töö intensiivsust
ei taga huvi tööaja täielikuks kasutamiseks ega töötulemuste suurendamiseks
ei seostu ettevõtte kasvu, arengu või raskustega
risk on ettevõtte jaoks suur.
Tabel Tükipalga eelised ja puudused
Eelised
Puudused
Ergutab kõrgemat tulemust saavutama
Ettevõtte ei kanna riski
Tasu tulemusühiku kohta on konstantne
Palgakulu muutub proportsionaalselt ettevõtte tegevusmahuga
Töötaja kipub üle pingutama
Võib esineda töö kvaliteedi langust
Ettevõttes võivad tekkida rahulolematud töötajad
Ei taga ühtlast tööpinget.
Ebaaus on tarbijat eksitav või tema suhtes agressiivne kauplemisvõte. Eksitav kauplemisvõte on nii eksitav tegevus kui ka tegevusetus .
Puudusega kaup
Kaup on puudusega (defektne), kui see ei vasta õigusaktides kehtestatud nõuetele või muudele tehnilistele tingimustele. Kaup on puudusega ka juhul, kui kaubale märgitud minimaalne säilimistähtaeg, sealhulgas tähtaeg «parim enne», on möödunud.
Puudusega kaupa on lubatud tarbijale pakkuda ja müüa ainult juhul, kui selline kaup on ohutu elule, tervisele ja varale ning tarbijat on teavitatud kauba puudusest.
Puudusega või kasutatud kaup eraldatakse uuest ja nõuetekohasest kaubast ning sellise kauba müügikohas pannakse välja asjakohane teave. Kauba hinna alandamise kohta esitatud teavet ei loeta teabeks kauba puuduse kohta.
Müügigarantii
Müügigarantiiks on müüja, varasema müüja või tootja (müügigarantii andja) lubadus müüdud asi garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestatust soodsam seisund.
Garantiitähtaeg algab asja ostjale üleandmisest, kui lepingus või garantiikirjas ei ole ette nähtud garantiitähtaja hilisemat algust. Kui müüjal on kohustus asi ostjale saata, ei hakka garantiitähtaeg kulgema enne asja ostjale üleandmist. Garantiitähtaja kulg peatub ajal, mil ostja ei saa asja kasutada lepingutingimustele mittevastavuse tõttu, mille eest vastutab müügigarantii andja.
Eeldatakse, et müügigarantiiga on hõlmatud kõik asjal garantiitähtaja jooksul ilmnenud puudused.
VÕS § 231. Müügigarantii erisused tarbijalemüügi puhul
Tarbijalemüügi puhul peab müügigarantii sisaldama tarbija jaoks arusaadavalt esitatud andmeid garantii põhisisu ja sellest tulenevate õiguste kasutamise korra kohta. Muu hulgas tuleb garantiis märkida:
1) müügigarantii andja nimi ja aadress;
2) isik, kelle poole garantiist tulenevate õiguste kasutamiseks tuleb pöörduda;
3) millised õigused garantii tarbijale annab;
4) garantiist tulenevate õiguste kasutamise kord;
5) garantii tähtaeg;
6) garantii kehtivusala;
7) selgitus, et lisaks garantiist tulenevatele õigustele on tarbijal ka muud seadusest tulenevad õigused.
Tarbijale tuleb anda võimalus vabalt tutvuda müügigarantii tingimustega enne müügilepingu sõlmimist. Tarbija nõudmisel tuleb garantii esitada talle kirjalikult või muul püsival andmekandjal, mida tarbija saab kasutada.
Kui müügigarantii andja on jätnud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmed esitamata, ei välista ega piira see garantii kehtivust.
Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et:
1) müügigarantii annab ostjale garantiitähtajal õiguse nõuda asja tasuta parandamist või asendamist;
2) garantiitähtajal asendatud asjale antakse algse müügigarantiiga sama kestusega uus garantii;
3) asja parandamise puhul garantiitähtajal pikeneb müügigarantii parandamise aja kestuse võrra.
Euroopa Liidu enamikus liikmesriikides (ka Eestis) kehtivad ühesugused reeglid, mille kohaselt võib tarbija kahe aasta jooksul peale kauba ostmist pöörduda müüja poole, kui ostetud tootel ilmnevad mingid vead. Seejuures tuleb arvestada, et kui kaubal ilmneb puudus 6 kuu jooksul peale selle ostmist, siis eeldatakse, et need olid olemas juba kauba ostmise ajal, kui müüja ei tõesta vastupidist. Puudusega kauba puhul on tarbijal õigus nõuda, et tekkinud puudused tasuta kõrvaldatakse (asi parandatakse) või asendatakse puudusega toode uue kaubaga. Kui toote parandamine ega asendamine ei ole võimalik või see oleks ebamõislikult kallis, on tarbijal õigus raha tagasi küsida või nõuda müügihinna alandamist.
Peale 6-kuise perioodi möödumist kauba ostust tuleb tarbijal endal tõestada, et tegemist on tootmisveaga, mitte tarbija enda valest kasutamisest tingitud defektiga.
Kauplejad võivad lisaks seadustest tulenevale kaheaastasele pretensiooni esitamise õigusele pakkuda ka muid müügigarantiisid, kuid vabatahtlik garantii ei saa muuta ega vähendada ülalnimetatud tarbija põhiõigusi.
Tehniliselt keerukale, ohtlikke aineid sisaldavale või kasutamisel erioskust nõudvale kaubale peab tootja lisama kasutusjuhendi.
Kasutusjuhend peab sisaldama tarbijale vajalikku teavet kauba õigeks, sihipäraseks ja säästlikuks kasutamiseks ning kauba õigeks kokkupanemiseks, paigaldamiseks, ühendamiseks, hooldamiseks või säilitamiseks ja vajaduse korral ka hävitamiseks. Kui kaup koosneb mitmest osast, lisatakse kasutusjuhendisse loetelu kauba juurde kuuluvatest osadest (komplekti koostisosad. Võõrkeelne kasutusjuhend peab olema tõlgitud eesti keelde ja olema üheselt arusaadav.
Saatedokument - on kaubaga kaasas olev dokument, mis võimaldab kaupa identifitseerida ja millel on raamatupidamise seadusega algdokumendile kehtestatud rekvisiidid .
Sõnu «lõpumüük», «tühjendusmüük», «sulgemismüük» või muid vastava tähendusega sõnu või väljendeid võib kasutada kauba soodustingimustel müügist teavitamisel, kui:
1) müük on seotud kogu müüdava kauba või selle piiritletud osa lõpumüügiga;
2) selline müük kestab piiritletud aja;
3) selliselt müüdava kauba hind on tunduvalt madalam tavalisest hinnast.
Sõnu «soodusmüük», «allahindlus» või muid vastava tähendusega sõnu või väljendeid võib soodustingimustel müügist teavitamisel kasutada, kui:
1) müük on seotud kaupleja poolt tavaliselt müüdava kauba müügiga;
2) selline müük kestab piiritletud aja;
3) selliselt müüdava kauba hind on tunduvalt madalam tavalisest hinnast.
Müügihind ja ühikuhind märgitakse kaubale või selle müügipakendile või pannakse välja kauba vahetusse lähedusse. Kaubale märgitud hinda peab olema võimalik eemaldada kaupa kahjustamata. Pakendamata kauba puhul, mida müüakse koguse, mahu või mõõdu järgi vastavalt tarbija soovile, avaldatakse ühikuhind enne mõõtmist. Müügihind avaldatakse pärast mõõtmist
Arveldamisel võib kauba või teenuse lõpphinda ümardada 10 sendiga täisarvuliselt jaguva summani:
1) ülespoole, kui enne ümardamist oleks kauba või teenuse lõpphind lõppenud viie või enama sendiga;
2) allapoole, kui enne ümardamist oleks kauba või teenuse lõpphind lõppenud vähema kui viie sendiga.
Kauba ja teenuse hinna ümberarvestamisel saadud tulem ümardatakse 1 sendi täpsusega kolmanda koha järgi pärast koma. Kui kolmas koht pärast koma on 5 või suurem number, ümardatakse ümberarvestatud hind ülespoole.
Ühikuhind on kauba ühe kilogrammi, ühe liitri, ühe meetri, ühe ruutmeetri või ühe kuupmeetri lõpphind. Ühikuhinnaks võib olla ka tükihind, kui kaupa ei mõõdeta eelnimetatud ühikutes.
Ühikuhind peab olema arvutatud kauba pakendil märgitud netokoguse alusel.
Ühikuhind avaldatakse müügipakendis sisalduva kauba tükihinnana järgmiste kaupade puhul:
1) pabersalvrätikud,
2) pabertaskurätikud,
3) pabermähkmed,
4) hügieenisidemed, pesukaitsed ja tampoonid
Ühikuhinna avaldamine ei ole vajalik:
1) kaubal, mille ühikuhind on samane müügihinnaga;
2) kaubal, mis seondub teenuse pakkumise või osutamisega;
3) antiik- ja kunstiteostel;
4) kaubal, mida pakutakse enampakkumisel;
5) komplektina pakutaval ja müüdaval kaubal, mille müügipakend sisaldab erinevaid esemeid;
6) kaubal, mida pakutakse ja müüakse alandatud hinnaga põhjusel, et kaup on puudusega või selle kasutamistähtaeg «parim enne» on möödunud;
7) ühesuguse mahu või kaaluga eelpakendatud kaubal, mida pakutakse ja müüakse rändkaupluse, kioski, müügiautomaadi või tänavakaubanduse müügikoha kaudu.
Ühikuhinna avaldamine ei ole vajalik järgmiste toidukaupade puhul:
1) potis müüdav varajane värske köögivili või maitseroheline;
2) šokolaadikujukesed, üllatusmunad, pulgakommid, suuvärskendajad, nätsud.
Müügihind on kaubaühiku või kaubakoguse eest tarbija tasutav lõpphind. Müügihind on kaubaühiku või teatud kaubakoguse või teenuse eest tarbija poolt tasumisele kuuluv lõpphind, kaasa arvatud käibemaks ja kõik muud maksud , samuti kauba pakendi eest nõutav tagatis .
Kauba või teenuse eest tasumisel peab kaupleja andma tarbijale kauba või teenuse ostmist tõendava dokumendi (kassatšeki), millel on vähemalt:
1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress;
2) müügikuupäev;
3) iga kauba või teenuse hind ja tasutud summa.
Kauba või teenuse eest maksekaardiga tasumise korral peab kaupleja kliendi nõudmisel võimaldama maksekaardi kasutamise kliendi juuresolekul.
Märgistusel nõutav teave peab olema kergesti mõistetav ja kantud silmapaistvasse kohta selgesti loetavalt, kergesti nähtavalt ning kulumiskindlalt. Märgistusel esitatud teave ei tohi olla ühelgi viisil peidetud, varjatud ega katkestatud teiste kirjade ja piltidega.
Kauba märgistusel esitatud algupärane teave ei tohi olla kaetud täiendava teabe, pildi või kleebisega
Eestis tarbijale müüdava toidu, välja arvatud alkohoolse joogi puhul esitatakse märgistusel nõutav teave eesti keeles, välja arvatud juhul, kui teave on teises keeles või muul viisil esitatuna tarbijale arusaadav.
Toidu märgistusel esitatakse järgmine teave:
1) nimetus, mille all toitu müüakse;
2) koostisosade loetelu;
3) koostisosa või üldnimetusega nimetatud koostisosa kogus protsentides, kui see on ette nähtud;
4) netokogus ;
5) minimaalse säilimisaja lõpptähtpäev või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev;
6) säilitamise või kasutamise tingimused;
7) valmistaja, pakendaja või Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud müüja nimi ja aadress;
8) päritolumaa või -piirkond, kui selle puudumine võib tarbijat oluliselt eksitada;
9) tarvitamisjuhis, kui selle puudumise korral ei ole tagatud toidu tarvitamine ettenähtud viisil;
10) toidupartii tähistus;
11) märge toidu töötlemise kohta ioniseeriva kiirgusega või toidus ioniseeriva kiirgusega töödeldud koostisosa kasutamise kohta;
12) toitumisalane teave, kui märgistusel esineb toitumisalane väide;
13) jookide puhul, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi, tegelik etanoolisisaldus mahu järgi.
Toidulisandina käsitatakse toitu, mille kasutamise eesmärk on tavatoitu täiendada ning mis on inimesele toitainete või muude toitainelise või füsioloogilise toimega ainete kontsentreeritud allikaks.
Lisaaine on looduslik või sünteetiline aine, mida lisatakse toidule tehnoloogilisel eesmärgil ning mis ise või mille derivaadid muutuvad otseselt või kaudselt toidu koostisosaks. Olenemata lisaaine toiteväärtusest ei kasutata lisaainet iseseisva toiduna ega toidu põhikoostisosana.
Eritoiduna käsitatakse toitu, mis on mõeldud seedeprotsessi või ainevahetuse kõrvalekallete või füsioloogilise seisundi tõttu tavapärasest erinevate toitumisvajadustega inimestele ning mis on seetõttu valmistatud eritehnoloogiat kasutades või millel on tavatoidust erinev koostis. Eritoiduks loetakse ka imiku- ja väikelapsetoit.
Müügipakendis toidu märgistusele esitatavad nõuded ning märgistamise ja muul viisil teabe edastamise kord
Müügipakendis toiduna käsitatakse tarbijale või toitlustusettevõtjale muutmata kujul üleandmiseks ettenähtud toitu, mis on enne müügiks pakkumist pakendatud toitu täielikult või osaliselt ümbritsevasse pakendisse, mille sisu ei saa muuta pakendit avamata või muutmata.
Nimetus, netokogus, minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev või viide nimetatud aegade asukohale müügipakendil ning etanoolisisaldus jookide puhul, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi, esitatakse märgistusel samas vaateväljas.
Toidu, mille müügipakendi suurima külje pindala on alla 10 cm2, ning korduvkasutamiseks mõeldud püsivalt märgistatud, kuid ilma etiketita klaaspudelite, samuti ilupakendis toidu puhul, nagu väikesed kujud või suveniirid , esitatakse vähemalt nimetus,allergiat põhjustada võivad koostisosad vastavalt §-s 92 sätestatule, netokogus ning minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev. Nimetatud teavet ei pea esitama samas vaateväljas.
Müügikohas tarbija juuresolekuta pakendatud toidu puhul esitatakse müügikohas toidu päritolumaa või -piirkond, kui selle puudumine võib tarbijat eksitada, ning märgistusel, arvestades käesolevas määruses sätestatud erijuhtusid, vähemalt järgmine teave:
1) nimetus;
2) netokogus;
3) minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev;
4) säilitamistingimused;
5) allergiat põhjustada võivad koostisosad vastavalt §-s 9 2 sätestatule.
Lisaks esitatakse nõutav teave toiduga kaasas olevatel dokumentidel või veopakendil. Tarbija nõudmisel annab müügikohas tarbijat teenindav isik lisaks märgistusel esitatud teabele suulist teavet.
Müügipakendisse pakendamata toidu märgistusele esitatavad nõuded
Tarbijale üleandmiseks ettenähtud, müügipakendisse pakendamata või tarbija soovil pakendatava toidu ja käesoleva määruse kohaselt märgistamata toidukilesse pakendatud pagaritoodete puhul esitatakse müügikohas, arvestades käesolevas määruses sätestatud erijuhtusid, vähemalt järgmine teave:
1) nimetus;
2) valmistaja;
3) päritolumaa või -piirkond, kui selle puudumine võib tarbijat eksitada;
4) minimaalne säilimisaeg või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev;
5) säilitamistingimused;
6) allergiat põhjustada võivad koostisosad vastavalt sätestatule.
Toidupartii tähistus, vajaduse korral koos tähega «L», kantakse müügipakendisse pakendamata toidu puhul veopakendile või mahutile; kui sinna ei ole võimalik tähistust kanda, siis märgitakse tähistus toiduga kaasas olevatele dokumentidele.
Koostisosi ei pea esitama järgmiste toitude puhul:
1) ühest koostisosast koosnev toit, mille nimetus on sama mis koostisosal või võimaldab koostisosa olemuse selgelt kindlaks määrata;
2) värske puuvili , kaasa arvatud marjad, ja köögivili, kaasa arvatud kartul, kui need ei ole kooritud, lõigatud ega muul sarnasel viisil töödeldud;
3) karboniseeritud vesi, mille nimetusest selgub , et vesi on karboniseeritud;
4) või, hapupiimatooted ja juust, sealhulgas toorjuust , kohupiim ja kodujuust , kui need on valmistatud üksnes piimast, kasutades valmistamiseks vajalikke ensüüme ja mikroorganismide kultuure ning juustu, välja arvatud toorjuustu, kohupiima, kodujuustu ja sulatatud juustu, valmistamiseks vajalikku soola;
5) ühest toorainest saadud fermenditud äädikas, kui sellele ei ole lisatud teisi koostisosi;
6) joogid, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi.
Toidu netokoguse esitamine
Netokogus märgitakse vedelatel toitudel mahu järgi liitrites (l), sentiliitrites (cl) või milliliitrites (ml) ning muudel toitudel massi järgi kilogrammides (kg) või grammides (g).
Kui õigusaktiga on toidule kehtestatud teatud liiki kogus, nagu nimi-, minimaalne või keskmine kogus, siis käesoleva määruse kohaselt käsitatakse seda kogust netokogusena.
Rühmapakendile märgitakse selles sisalduva üksikpakendi netokogus ja pakendite üldarv juhul, kui üksikpakendid sisaldavad võrdses koguses sama toitu. Selline märgistus ei ole kohustuslik, kui üksikpakendite arv ja vähemalt ühe üksikpakendi netokogus on selgelt loetav läbi rühmapakendi.
Tervikuna müüdavale rühmapakendile märgitakse üldine netokogus ja üksikpakendite arv.
Koos vedelikuga väljastatava toidu puhul, kus vedelik kuulub põhikoostisosa juurde lisana , tuleb märgistusel näidata põhikoostisosa netomass. Vedelik võib olla külmutatud ning koosneb vähemalt ühest järgmisest koostisosast: vesi, soolade vesilahused , soolvesi , toiduhapete vesilahused, äädikas, suhkrute vesilahused, muude magustavate omadustega ainete vesilahused ning puuviljade, kaasa arvatud marjade, ja köögiviljade puhul ka marja-, puuvilja- või köögiviljamahlad.
Netokoguse märkimine ei ole kohustuslik toidu puhul, mille:
1) netokogus on alla 5 grammi või 5 milliliitri, välja arvatud looduslikud maitseained ;
2) maht või mass väheneb loomuliku kao tõttu oluliselt ning mida seejuures müüakse tükikaubana või kaalutakse tarbija juuresolekul.
Toidu säilimisaja ja tarvitamisjuhise esitamine
Minimaalse säilimisaja esitamisel, mille jooksul selle määranud valmistaja või pakendaja tagab säilitamistingimuste järgimise korral toidu nõuetekohasuse, märgitakse kodeerimata kronoloogilises järjestuses vähemalt järgmine teave:
1) kuupäev ja kuu, kui toidu minimaalne säilimisaeg on kuni 3 kuud;
2) kuu ja aasta, kui toidu minimaalne säilimisaeg on üle 3 kuu, kuid mitte üle 18 kuu;
3) aasta, kui toidu minimaalne säilimisaeg on üle 18 kuu.
Koos minimaalse säilimisajaga või viitega nimetatud tähtaja asukohale müügipakendil märgitakse vastavalt järgmine tekst:
1) «parim enne ...», kui tähtajas on näidatud kuupäev;
2) «parim enne ... lõppu» muudel juhtudel.
(3) Minimaalse säilimisaja viimane päev, kuu või aasta arvatakse säilimisaja sisse. .
Minimaalset säilimisaega ei pea märkima:
1) värskel puuviljal, kaasa arvatud marjadel, ja köögiviljal, kaasa arvatud kartulil, kui need ei ole kooritud, lõigatud või muul sarnasel viisil töödeldud, välja arvatud idanevad seemned ja muud sarnased tooted;
2) viinamarjadest või viinamarjavirdest valmistatud jookidel, mis kuuluvad Eesti kaupade nomenklatuuri koodide 2206 00 39, 2206 00 59 ja 2206 00 89 alla, ning muudest puuviljadest, kaasa arvatud marjadest , valmistatud veinil, liköörveinil, vahuveinil, aromatiseeritud veinil ja muudel sarnastel toodetel ;
3) joogil, mille etanoolisisaldus on vähemalt 10 mahuprotsenti;
4) toitlustusettevõtjale üleandmiseks mõeldud üle viieliitrises mahutis karastusjoogil, mahlal, nektaril ja alkohoolsel joogil;
5) liht- ja valikpagaritootel, mille koostise järgi võib eeldada, et need tarvitatakse ära 24 tunni jooksul pärast valmistamist ;
6) äädikal;
7) soolal;
8) tahkel suhkrul;
9) kondiitritootel, mis koosneb peaaegu üksnes maitsestatud või värvitud või mõlemast suhkrust ;
10) närimiskummil ja teistel sarnastel toodetel;
11) jäätise üksikportsjonil.
Kiirestirikneva toidu realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäevas, milleni selle määranud valmistaja või pakendaja tagab säilitamistingimuste järgimise korral toidu nõuetekohasuse, märgitakse kodeerimata kronoloogilises järjestuses vähemalt kuupäev ja kuu.
Märgistusel esitatakse koos realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäevaga või viitega nimetatud tähtpäeva asukohale müügipakendil sõnad «kõlblik kuni ...», arvestades märgitud tähtpäeva säilimisaja sisse. Kirjeldatud teabe järel esitatakse säilitamistingimused, mida peab järgima.
Alkohoolse joogi tarbijapakendi märgistuse erandid
Alkohoolse joogi tarbijapakend on käesoleva seaduse tähenduses müügipakend, mis vahetult ümbritseb tarbijale üleantavat alkohoolset jooki.
Alkohoolse joogi tarbijapakendi märgistus võib olla võõrkeelne, kui originaaltekstist lähtuvat tõest eestikeelset teavet võimaldatakse kauba müügil.
Kui alkohoolse joogi tarbijapakendi käsitsemine nõuab erilist kasutusoskust, siis peab see olema varustatud eestikeelse kasutusjuhendiga.
Kui tarbijapakendis alkohoolse joogi hulgimüüki teostaval ettevõtjal on selle alkohoolse joogi tootja kirjalik nõusolek täpsustada või muul viisil täiendada alkohoolse joogi tarbijapakendi tootjapoolset märgistust, võib ettevõtja teha seda tingimusel, et:
1) tootjapoolset märgistust ei kaeta lisamärgistusega, seda ei eemaldata, parandata ega tehta selle suhtes muid toiminguid , mis annaksid alust arvata, et märgistus on võltsitud;
2) lisamärgistus ei ole vastuolus õigusaktis sätestatud nõuetega või tootjapoolse märgistusega;
3) alkohoolne jook kantakse enne lisamärgistusega kaubakoguse importi või tarbimisse lubamist uuesti riiklikku alkoholiregistrisse.
Tubakatoote pakendi märgis
Tubakatoote müügipakendile ja rühmapakendile trükitakse:
1) suitsetatava tubakatoote puhul valikuline terviseohu üldhoiatus ja valikuline terviseohu lisahoiatus, närimistubaka puhul suitsuvaba tubakatoote terviseohu hoiatus ;
2) tubakatoote liik, tootemark ja tükiarv või kogus grammides;
3) mentooli või muu lõhna- ja maitseaine olemasolu (lõhna- ja maitseainega sigarettide puhul siis, kui vastava aine olemasolu ei kajastu tootemargis);
4) filtri puudumine (filtrita sigarettide puhul siis, kui filtri puudumine ei kajastu tootemargis);
5) tootjapartii tähistus.
Lisaks käesolevale trükitakse sigarettide müügipakendile teave tõrva-, nikotiini- ja vingugaasisisalduse kohta.
Suitsetatava tubakatoote terviseohu hoiatused jagunevad terviseohu üldhoiatusteks ja terviseohu lisahoiatusteks.
Terviseohu üldhoiatused on järgmised eestikeelsed tekstid:
1) « Suitsetamine võib tappa.»;
2) «Suitsetamine kahjustab raskelt sinu ja sind ümbritsevate inimeste tervist.»
Terviseohu lisahoiatused on järgmised eestikeelsed tekstid:
1) «Suitsetamine lühendab eluiga.»;
2) «Suitsetamine ahendab artereid ning põhjustab südameinfarkti ja ajurabandust.»;
3) «Suitsetamine põhjustab kopsuvähki.»;
4) «Raseduse ajal suitsetamine kahjustab sinu last.»;
5) «Kaitse lapsi: ära sunni neid hingama tubakasuitsu.»;
6) «Suitsetamisest loobumiseks saad abi arstilt või apteekrilt.»;
7) «Suitsetamine tekitab kergesti sõltuvust. Ära alusta!»;
8) «Suitsetamisest loobumine vähendab ohtu haigestuda südame- ja kopsuhaigustesse.»;
9) «Suitsetamine võib põhjustada aeglase ja valuliku surma.»;
10) «Otsi abi suitsetamisest loobumiseks: küsi nõu oma perearstilt või apteekrilt.»;
11) «Suitsetamine põhjustab vereringehäireid ja impotentsust.»;
12) «Suitsetamisega kaasneb naha kiire vananemine.»;
13) «Suitsetamine kahjustab spermat ja vähendab viljakust.»;
14) «Tubakasuits sisaldab benseeni, nitrosoamiini, formaldehüüdi ja sinihapet.»