TARBIJAÕIGUS (1)

TARBIJAÕIGUS
I Tarbijaõiguse ajalooline areng
Tarbijasuhteid võib pidada sama vanaks kui ühiskond. Kõik inimesed on kogu aeg midagi vahetanud – seega eksisteerisid tarbijasuhted. Nii kaua, kui on olnud vahetamistehingud, on olnud ka tarbijatehingud.
Kõige vanemad õigusallikad viitavad sellele, et on vaja kaitsta teatud kaupa ja nendega seotud tegevusi.
Enne tööstuslikku revolutsiooni ei olnud põhimõtteliselt vaja tehinguid teha, kuid tehnoloogia areng võimaldas alustada masstootmisega. Varem iga talu tootis asju ainult endale. Õiguslikus mõttes tõuseb plahvatuslikult tehingute arv – iga teenuse ja toote saamiseks tehakse tehing. Seega hakati koostama tsiviilkoodekseid. Nendel muudatustel baseerubki enamus kaasaegseid tsiviilkoodekseid. Kuid tarbija mõistet kui sellist veel ei olnud.
Eestis: Nõukogude Liidu ajal ENSV Tsiviilkoodeksis üsna hea kaitse ostjal , kuid tarbija mõistet siiski veel ei kasutatud. Ei olnud tarbija kaitseks loodud õigusakte. Perestroika ajal loodi esimesed vabatahtlikud tarbijate ühendused ning 1991. aastal eelnõu lugemine, kuid Nõukogude Liit lagunes enne. Eestis võeti Tarbijakaitseseadus vastu 1993. aastal, jõustus 1994. aastal.
Tarbija mõiste kasutuselevõtt õiguslikus mõttes 20. sajandil pärast II Maailmasõda. Oli buum ja inimesed said rohkem kaupu ja teenuseid tarbida. Sooviti, et need oleksid kvaliteetsed ning selle saamiseks koonduti tarbijaühistutesse. John Kennedy tegi esimese algatuse (kõne) õigusakti vastuvõtmiseks.
Tarbijakaitse hartas põhiõigused:

Õigus ohutusele – pakutavad kaubad ei tohi ohustada tervist

Õigus valikule – valik võimalikult paljude kaupade vahel

Õigus olla ära kuulatud – tarbija arvamusega arvestatakse õigusaktide loomisel

Õigus informatsioonile – peab olema piisavalt informatsiooni valiku tegemiseks
Tänapäeval põhilised tegutsejad kodanikuühendused. Consumers International – koosneb erinevate riikide esindajatest.
Tarbija on tänapäeva ühiskonnas amatöör – ta ei tunne kaupu ja teenuseid (need on tehniliselt järjest keerulisemad ja kaugemad).
Standardvarustus – inimesel on teatud nägemus, mis neil peab olemas olema, et elus hakkama saada (õpik lk 27)
Tarbijaõiguste kujunemine
Tänapäeval teenuste ja kaupade tarbijaturu iseloomulikud jooned:

Suurte multinatsionaalsete korporatsioonide osatähtsuse kasvamine paljudel maailma turgudel ja konkurentsi vähenemine

Tooted ja teenused muutuvad tehniliselt järjest keerulisemaks, kaupu turustatakse valmispakendis

Masstootmise, -tarbimise, -turustamise domineerimine tarbijatoodete turul

Ettevõtjad on suhteliselt hästi ühinenud erialaliitude ja muude huvigruppide kaudu, tarbijad on suhteliselt vähem organiseerunud oma huvide kaitseks.
Professor Thierry Bourgoigne on tarbijaõiguse ja –poliitika tekkimise peamiseks põhjuseks pidanud turumoonutusi. Ta eristab järgmisi olulisi turumoonutuse liike:

Konkurentsipuudus: vaba turumajanduse aluseks olev konkurents ei toimi (monopoolsed seisundid ja kitsendavad kokkulepped)

Informatsiooni defitsiit: turumajandus , kus domineerib reklaam , on piiratud informatsiooni pakkumist tarbijale ning pakutav teave on suunatud eelkõige müügi edendamisele.

Tingimisdefitsiit: üksiktarbijal on läbirääkimistel pakkujaga nõrk tingimispositsioon või puudub üldse hääleõigus.

Ohutuse defitsiit: äärmiselt suur on toodete ja teenustega seotud õnnetuste hulk, defektsete ja ohtlike toodete ringlusse pääs on avatud piiridega turu tingimustes kergenenud, ülereguleeritud piirkonnast eksporditakse mittestandardseid kaupu vähem reguleeritud seadusandlusega riikidesse.

Õiguskaitse defitsiit: õigusteenuste kasutamist raskendavad psühholoogilised, finantsalased ja kultuurilised barjäärid, kollektiivsete kompensatsiooni nõudmiste süsteemide puudumine ning kohtusüsteemi ülesehitus, lisaprobleeme tekitab üle riigipiiride ulatuvate vaidluste lahendamine.

Esinduse defitsiit: raskendatud on efektiivsete tarbijate esinduse loomine erinevate poliitiliste, majanduslike ja õiguslike otsuste langetamisel osalemiseks.
Tulenevalt vabaturumajanduse toimimist häirivatest ja takistavatest asjaoludest on vajalik teatavate kompensatoorsete mehhanismide rakendamine, mis tasakaalustaksid turusubjektide vahelist ebavõrdsust.
Tarbijaõiguse olemus ja tunnusjooned
Tarbijaõigus tervikuna kujutab endast eriregulatsiooni, millega kaitstakse spetsiifilist isikute rühma – tarbijaid . Tarbijaõigust võib vaadelda subjekti-keskse õigusharuna, mille tähelepanu keskmes on rohkem tarbija isik kui tarbimisprotsess kui selline. Tarbijaõigus peab arvestama nii üksiktarbijate huve kui ka tarbijate kollektiivseid huvisid.
Kindlustades seadusandliku, täitevvõimu ja kohtuvõimu toel tarbija huvide kaitse, püütakse saavutada turusuhetes osalejate õiguste ja kohustuste jaotuses tasakaalu leidmine. Arenenud turumajandusel põhinevate riikide õigusdoktriinid tunnustavad kaasajal tarbijaõigust kui iseseisvat õiguslikku distsipliini või õigusharu, millel on multidistsiplinaarne iseloom (sisaldab nii eraõiguse kui ka avaliku õiguse erinevate instituutide norme). Tarbijaõigus tervikuna kujutab endast era- ja avalike huvide sümbioosi, kus eraõiguslikke suhteid kaitstakse avalikust huvist lähtuvate põhimõtete alusel.
Tarbijaõiguse allikad

Põhiseaduses ei ole reguleeritud – ei saa lugeda põhiõiguseks, kuna meie põhiseaduses ei ole seda õiguste kataloogis. Samas kui keegi sooviks seda põhiõiguseks lugeda, siis on selleks vajalikud tingimused täidetud. Kaudselt võib lugeda mõned sätted tarbijat kaitsvaks.

Tarbijakaitseseadus – kohaldamissfääri kuuluvad teenused, asjad, õigused ja muud hüved, mida pakutakse füüsilisest isikust tarbijale. Seadus kohaldub ka siis, kui kaupleja üksnes vahendab tarbijale kauba üleandmist või teenuse osutamist.

Kaubandustegevuse seadus – üldeesmärgiks on tarbijalepingu teiseks pooleks oleva kaupleja kohustuste määratlemine seoses kaubandustegevusega. KaubTS reguleerib isiku tegelemist kaubandusega majandus- või kutsetegevuse käigus.

Euroopa Liidu õigus – ülimuslik; otsekohaldatavad EL direktiivid

Analoogia puudumisel teiste riikide kohtulahendid või õigusaktid
Reguleerimismeetodid
Reguleerimismeetodite all on mõistetud neid iseloomulikke võtteid, mis on omased tarbijaõigusele õigussuhete normatiivsel reguleerimisel. Tarbijaõigusele on olnud iseloomulik järgmiste põhimõtete arvestamine :

Reguleerimine toimub nõrgema poole huvidest lähtuvalt, s.t. õigusnormid kaitsevad eelkõige tarbijate huve.

Tarbijaõigus on üldiselt imperatiivse iseloomuga .
Tarbijat kaitsevad sätted võivad kehtestada tarbija kaitse miinimumstandardi. Sellisel juhul on määratletud tarbija kaitse materiaalõiguslik miinimumbaas, milles madalamas õiguste mahus ei ole lubatud kokku leppida – poolimperatiivsed normid. Nt VÕS § 62 + ESS § 96 lg 1
Täisimperatiivsete õigusnormide korral on täielikult keelatud seaduses sätestatust erineval viisil kokku leppida. Nt VÕS § 62 lg 1 p 7.

Tarbijaõiguse norme võib pidada interventsiooni ehk sekkumisenormideks.

Tarbijaõigusele on iseloomulik erinevat tüüpi kaitsevõtete rakendamine. Kaitsevõtted on ennetavad ja tagantjärele korrigeerivad võtted.

Tarbijaõiguses kasutatakse reguleerimiseks erinevate õigusharude õigusnorme:

Lepinguõiguslik reguleerimine – koduuksemüük, distantsmüük, puhkuseosakuleping, üür ja rentimine , töövõtu- ja käsunduslepingud jm;

Deliktiõiguslik reguleerimine – toote ohutus, tootjavastutus;

Turundusõiguslik reguleerimine – reklaam, nõuded kaubandus- ja toitlustusettevõtetele, kauba käsitlemise ja pakendamise nõuded, teatud kaubagruppide suhtes kehtestatud erinõuded ( tubakas , lõhkeained jm).
Tarbijapoliitika roll tarbija huvide kaitsel
Võib eristada tarbijapoliitika teostamise kolme olulisemat põhisuunda: tarbija kaitse, tarbijauurimused ja tarbijakasvatus . Tarbijapoliitikat võib käsitleda otseses ja laiemas tähenduses.
Otsene tarbijapoliitika hõlmab õiguslikke, ohutusalaseid ja majanduslikke tegevusi, mis on seotud tarbimisega. See hõlmab ka tarbijauurimusi, -haridust, -kasvatust ja terviseedendust, samuti tarbijate ühistegevust.
Tarbijapoliitika laiemas tähenduses hõlmab lisaks tarbijakaitsele ka sellega otseselt ja kaudselt seotud teisi poliitikavaldkondi nagu keskkonna-, konkurentsi-, ja sotsiaalpoliitikat. Nii on laiemas mõttes tarbijate huvi suunatud ka ökosüsteemi ja biodiversiteedi säilitamisele, turumajanduse efektiivse toimimise kindlustamisele ning heaoluühiskonna sotsiaalsete hüvede ja avalike teenuste kättesaadavusele.
Tarbijad saavad oma suhtumist turumajanduslikus tarbimisprotsessis poliitiliselt väljendada kahel viisil:

Väljumisvõimalus – tarbijad, kes ei ole ettevõtja tegevusega rahul, muudavad oma ostukäitumist ning ei tarbi selle ettevõtja toodangut;

Häälevõimalus – mõjutamine poliitiliste organisatsioonide kaudu valimistel hääle andmisega.
Tarbijakaitse institutsionaalne korraldus Eestis
Riiklikul tasemel teostab Eestis tarbija huvide ja õiguste kaitset igapäevaselt Tarbijakaitseamet . Tarbijakaitseamet kuulub riigivalitsemisasutusena Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse. Põhiülesanded on sätestatud ameti põhimääruse §-s 13. Põhimäärusest lähtuvalt teostab Tarbijakaitseamet nii nõustamis-, esindus -, teavitus - kui ka järelevalvefunktsiooni. Põhimääruse § 14 p 10 annab ametile õiguse oma pädevuse piires välja anda haldusakte ja soovituslikke juhendeid õigusaktidest tulenevate tarbijakaitsealaste nõuete järgimiseks. Üheks Tarbijakaitseameti põhifunktsiooniks on tarbija kaebuste lahendamine.
Kohaliku omavalitsuse tasandil. Omavalitsuse ülesandeks on korraldada oma haldusterritooriumil tarbijate nõustamist ja abistamist. Kohalikul omavalitsusel lasub kohustus abistada ja nõustada tarbijaid küsimustes, mis on seotud kohaliku omavalitsuse enda poolt seaduse alusel pakutavate teenustega (eriti universaalteenused nagu soojaenergia-, vee-, kanalisatsiooni- ning jäätmekäitlusteenused). Eelkõige on omavalitsusel kohustus teavitada tarbijat õigusaktidest, mis reguleerivad tema poolt osutavate teenuste pakkumist või siis suunata tarbija pädeva institutsiooni pool.
Kolmanda sektori osalus. Tarbijaühenduste üheks primaarseks funktsiooniks võib pidada tarbijate informeerimist ja nõustamist. Vabatahtlike tarbijaorganisatsioonide teisteks põhiülesanneteks on mõjutada tarbijapoliitikat ja tarbijakaitsealast õigusloomet, esindada tarbijate huve suhetes valitsusasutuste ning kauplejate või tootjatega, nõustada ja teavitada tarbijaid, korraldada tarbijakaitsealaseid uuringuid ning kasutada teisi TKS § 15 lg 2 tulenevaid õigusi. Suuremad õigused on seaduse kohaselt sellistel tarbijaühendustel, mis vastavad tarbijate kollektiivseid huve esindava tarbijaühenduse tunnustele s.t. mille liikmeteks on vähemalt 50 isikut, või ühenduste liit, mille liikmesühendustesse kuulub kokku vähemalt 50 isiku ja mis esindab tarbija huve kohalikul või riigi tasandil ning on sõltumatu ettevõtjatest ja erakondadest.
Tarbijaõiguse kesksed mõtted
Tarbija
Tarbija mõiste täpne defineerimine on võtmetähtsusega isikute ringi piiritlemiseks, kellele võimaldatakse laiendatud õiguskaitset suhtes kauplejaga. Mida laiem on tarbija määratlusega hõlmatud isikute ring, seda ulatuslikum on tarbijaõiguse normide kasutusala ning seda vähem on põhjust rääkida tarbijaõigusest kui eriregulatsioonist.
EL õiguses on enamikes tarbijaõiguslikes direktiivides defineeritud tarbija isikuna, kes tegutseb kaupade või teenuste hankimisel väljaspool majandus- või kutsetegevust. Kehtiva TKS § 2 p 1 kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega.
Pakkumiseks tarbijakaitseseaduse tähenduses on majandus- või kutsetegevuses tegutseva kaupleja poolt tarbijale lepingu sõlmimiseks oferdi tegemine. Siduva oferdina käsitlemiseks peab pakkumine olema piisavalt määratletud ja väljendama kaupleja tahet olla ettepanekuga nõustumise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.
Tarbija mõistega on hõlmatud ka füüsiline isik, kes omandab või kasutab tarbimishüve.
Omandamine võib toimuda müügi, vahetuse või kinkelepingu alusel.
Kasutamise põhitüüpideks on tasuta kasutamise leping, üür, ehitise ajutise kasutamise leping, tarbijakrediidileping, liisinguleping jm.
Õiguslikus reguleerimises on reeglina järgitud „keskmise tarbija“ printsiipi , mis ei arvesta konkreetse üksiktarbija huvisid, tema jõukust, sotsiaalset staatust vm, vaid lähtub üldisest võrdsustavast printsiibist.
Potentsiaalse tarbija huvide õiguslik kaitse on õigustatud seetõttu, et mitmete lepinguliikide korral tekib kauplejal kohustus tarbijat teavitada ja kasutada ausaid kauplemisvõtteid juba lepingueelsete läbirääkimiste ajal.
TKS-i tarbija määratlusest nähtub, et see kohaldub nendele juhtudele , kus on tegemist tarbijale kauba või teenuse pakkumise ja müümise või muul viisil turustamisega kaupleja poolt. Tarbijaõigusliku regulatsiooni põhieesmärk on kaitsta majandustehingu nõrgemat poolt.
Kesksed mõisted tarbija mõiste avamisel on eeltoodud määratlusest tulenevalt järgmised:

Füüsiline isik

Tarbimishüve hankimine väljaspool majandus- või kutsetegevust füüsilise isikuna

Tarbimishüve kasutamine erasfääris s.t. oma kodumajapidamise vajadusteks.
*Tarbija kui füüsiline isik
Tarbijaks on Eesti õiguse kohaselt ainult füüsiline isik. Seega ei ole tarbijaks ükski eraõiguslik ega avalik-õiguslik juriidiline isik mistahes vormis.
Üldreeglina saab legaaldefinitsiooni alusel kaitset iga tarbija tunnustega isik, kelle omanduses või kasutuses on kauplejalt saadud kaup ja selle hankimist tõendav dokument (mis toimib nagu esitajaväärtpaber). Siiski on mõnikord kaitstavate isikute ring piiratud nimeliselt konkreetse subjektiga.
*Tarbimishüve hankimine eraisikuna
TKS tarbija definitsiooni kohaselt on tarbija selline füüsiline isik, kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Siit tulenevalt on tarbija üheks põhitunnuseks kauba või teenuse hankimine väljaspool majandus- või kutsetegevust.
Majandus- või kutsetegevuse käigus tegutsemiseks võib pidada sellist tegevust, millega seondub raamatupidamise kohustus. Vt RPS § 2 lg 2
3-2-1-89-08: Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS §155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks.
3-2-1-126-09: Ainuüksi MTÜ juhtorganisse kuulumine ei ole käsitletav juhtorgani liikme iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Kui nt MTÜ juhatuse liige tagab käendajana sama MTÜ majandustegevuses võetud kohustust, mis on samal ajal seotud MTÜ juhatuse liikme enda majandus- või kutsetegevusega, võib asjaolude kohaselt olla tegemist tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega.
*Tarbimishüve kasutamine väljaspool majandus- või kutsetegevust
Isiklik kasutuseesmärk: Üldistatult võib väita, et tarbija staatus esineb isikul siis, kui ta on sõlminud lepingu isiklike, perekonna või oma kodumajapidamise vajaduseks. Analoogsel käsitlusel põhineb ka tarbijalepingu määratlus olemasoleva EL lepinguõiguse printsiipides.
Tarbijad tegutsevad kui kodumajapidamised. Kodumajapidamise moodustavad grupp sugulasi (võib hõlmata ka isikuid väljaspool oma perekonda), kes on ühinenud tarbimise ja sissetulekute ühise kasutamise eesmärgil. Tavaliselt kasutavad sellised isikud ühiseid ruume ja majapidamisvahendeid (mitme isiku majapidamine ). Kodumajapidamine võib koosneda ka ainult ühest isikust, kes elab üksi ning kannab enda eest ise hoolt (ühe isiku majapidamine).
Rohelises raamatus pakutakse välja kaks võimalus tarbija ja ettevõtja mõiste määratlemiseks:

Võimalus: ühtlustatakse praegu ühenduse õigustikus esitatud määratlused ilma nende kohaldamisala muutmata. Tarbijad on füüsilised isikud, kelle tegutsemise eesmärk ei ole seotud nende ameti, äri või elukutsega. Ettevõtjad on füüsilised või juriidilised isikud, kelle tegutsemise eesmärk on seotud nende ameti, äri või elukutsega.

Võimalus: tarbija ja ettevõtja mõistet laiendatakse, et hõlmata füüsilisi isikuid, kelle tegutsemise peamine eesmärk ei ole seotud nende ameti, äri või elukutsega (tarbija) või on eelkõige seotud nende ameti, äri või elukutsega (ettevõtja).
Tarbimishüve osaline kasutamine majandus- või kutsetegevuses: 1980.a. rooma konventsiooni kohaselt peab tarbijalepingu nõuete täitmiseks tarbijale teenuste, kaupade või krediidi pakkumise eesmärk olema tarbimine väljaspool majandus- või kutsetegevust.
Kaupleja
TKS § 2 p 2 toodud legaaldefinitsioonis on kaupleja mõistega hõlmatud isik, kes oma majandus- või kutsetegevuses pakub ja müüb või muul viisil turustab tarbijale mis tahes kaupu või teenust, sh ka õigusi ja kinnisvara. Ettevõtluse käigus toimub hüvede pakkumine siis, kui see on suunatud tulu või majandusliku kasu saamisele ja sellega kaasneb ettevõtlusrisk.
Kaupleja kohta sätestatu kohaldub ka kaupleja nimel ja huvides tegutsevale isikule tulenevalt TsÜS §-st 132, mille kohaselt isik vastutab teise isiku käitumise eest nagu oma käitumise eest, kui ta kasutab seda isikut oma majandus- või kutsetegevuses või oma kohustuse täitmisel ja selle isiku käitumine on seotud teda kasutava isiku majandus- või kutsetegevusega või kohustuse täitmisega.
Õiguskirjanduses on märgitud, et tarbijakaitse normide kohaldamine on õigustatud juhul, kui lepingu teine poolt on professionaalsete teenuste osutamisega või kaubanduse ja äritegevusega tegelev ettevõtja, mitte aga teine füüsiline isik, nt teine tarbija. Kui lepingu pooleks on füüsiline isik, puuduvad need spetsiifilised sotsiaal-majanduslikud tingimused, mis on tarbijaõiguse rakendamise ideoloogiliseks aluseks.
Kaup
Tarbijaõigussuhte objektiks on tarbijale pakutav või turustatav kaup või teenus. Kaup on TKS § 2 p 3 kohaselt kaupleja pakutav, müüdav või muul viisil turustatav asi või õigus.
Mitte kõik kaupleja poolt pakutavad kaubad ei ole toodetud füüsilisest isikust tarbija poolt kasutamiseks. Kauba olemusest või selle juures olevast teabest võib nähtuda, et see on mõeldud kasutamiseks majandus- või kutsetegevuses.
Tarbijateenused
*Teenus
Teenus on TKS § 2 p 4 kohaselt kaupleja pakutav, müüdav või muul viisil turustatav hüve, mis ei ole kaup. Tarbijateenusteks on sellised teenused, mille pakkumine toimub tasu eest ning mille sisuks on vallasasja valmistamine või muud liiki töö tegemine tarbija ( tellija ) tellimuse alusel.
*Universaalteenus
Eraldi teenuse mõistest on TKS §-s 2 p 6 defineeritud universaalteenus, milleks on üldistes huvides osutatav ja valdava osa riigi või paikkonna elanike poolt kasutatav teenus. Universaalteenuseks on gaasi-, elektri-, soojusenergia-, vee- ja kanalisatsiooni-, jäätmekäitlus- ja sideteenus ja muu samalaadne teenus.
Üldreeglina sõlmitakse universaalteenuse osutamiseks osapoolte vahel käsundusleping. Selliste teenuste olemusest tulenevalt on õigustatud ettevõtjate majanduslike huvide piiramine, tagamaks igale inimesele juurdepääsu antud teenustele ning kindlustunde teenuse jätkuvuse osas.
*Tarbijakaebus
Euroopa Komisjoni soovitus 12.05.2010 tarbijakaebuste ja –päringute liigitamise ning nendest teatamise ühtlustatud metoodika kasutamise kohta defineerib „tarbijakaebust“ kui konkreetse ettevõtja suhtes rahulolematuse väljendust, mille tarbija esitab kaebusi menetlevale asutusele seoses kauba või teenuse reklaamimise, müügi või pakkumisega, kauba või teenuse kasutamise või klienditeenindusega.
Tarbijaõigusele lähedased õigusharud !!
II Euroopa Liidu tarbijaõiguse raamistik
Tarbijakaitse areng Rooma lepingust Maastrichti lepinguni
Kuni 1960-ndate aastate alguseni oli Ühenduses valitsev arusaam, et avatud turg ja efektiivne konkurents suudab ise eneseregulatsiooni kaudu kaitsta tarbijate huvisid. Tarbijapoliitika teostamise hoobadeks olid Ühenduse alusdokumendis fikseeritud põhivabadused: teenuste osutamise vabadus, kaupade ning kapitali vaba liikumine ning vaba asutamisõigus.
Pariisi tippkohtumisel 7-8.11.1972. aastal fikseeriti järgmised printsiibid /viis tarbija põhiõigust:

• Õigus ohutusele ja tervisekaitsele
  
• Õigus majandushuvide kaitsele
  
• Õigus kahju hüvitamisele
  
• Õigus koolitusele ja haridusele
  
• Õigus huvide kollektiivsele esindatusele
  

07. veebruaril 1992, kui Euroopa Liidu asutamislepingusse lisati mitu tarbijakaitset sisaldavat sätet. EL lepingu artiklile 3 lisati täiendus, mille kohaselt hõlmab EL tegevus oma eesmärkide elluviimisel ka panust tarbijakaitse tugevdamisse. Nimetatud artiklis sätestati neli tarbijakaitse alusprintsiipi:

Esimene alusprintsiip seob tarbijakaitse ühtse siseturu loomise meetmetega.

Ühenduse õigus võtta vastu sellised meetmeid tarbijakaitse valdkonnas, mis ei ole otseselt seotud ühtse siseturu väljakujundamisega

Viidatakse EL pädevuse osas subsidiaarsuse põhimõttele. Subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt võib Ühendus sekkuda tarbijakaitse küsimuste reguleerimisse üksnes siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine ei ole võimalik üksnes liikmesriikide õigusaktidega.

Artiklis nähakse ette liikmesriikide õigus tarbijakaitse valdkonnas säilitada ja võtta vastu õigusnorme, mis tagavad tarbijale EL-i õigusest kõrgema kaitse taseme.
Tarbijakaitse areng pärast Lissaboni lepingut
Aluslepingu artikli 4 punkti (f) kohaselt jagavad Liit ja liikmesriigid pädevust tarbijakaitse valdkonnas (subsidiaarsuse põhimõte).
Nüüdsest rajaneb Euroopa Ühenduse tarbijakaitsepoliitika kahel alusel:

Euroopa Liidu üldine tarbijakaitsepädevus tugineb asutamislepingu artikli 169 lõikel 1

Ühine eripädevus, mida saab kasutada tarbijakaitse eesmärkidel, põhineb artikli 169 lõigetel 3-4.
*EL üldine tarbijakaitsepädevus
EL artikli 169 lõikes 1 nähakse ette Ühenduse spetsiaalse eesmärgina kõrgel tasemel tarbijakaitse tagamist ja tarbija huvide edendamist tervise, turvalisuse ja majandushuvide valdkondades. Lisaks on Ühenduse eesmärgiks edendada tarbijate õigust teavitamisele, koolitamisele ja organiseerumisele oma huvide kaitseks.
*EL eripädevus eesmärkide saavutamiseks
Asutamislepingu artikkel 169 p 2 kohaselt aitab Ühendus kaasa lõikes 1 osutatud eesmärkide saavutamisele :

meetmetega, mis on võetud artikli 114 põhjal seoses siseturu väljakujundamisega

meetmetega, mille abil toetatakse, täiendatakse ja jälgitakse liikmesriikide poliitikat.
Asutamislepingu art 114 lõige 3 näeb sõnaselgelt ette tarbijakaitset puudutavates küsimustes kõrge kaitsetaseme saavutamise, sätestades, et tervishoidu, ohutust, keskkonnakaitset ja tarbijakaitset käsitletavates ettepanekutes võtab komisjon aluseks kaitstuse kõrge taseme, eriti võttes arvesse kõiki uusi teadlikel faktidel põhinevaid suundumusi.
EL ühtne siseturg ja tarbijakaitse
Vastavalt EÜ asutamislepingule kujutab Euroopa Liidu siseturg endast sisepiirideta ala, kus on tagatud kaupade ja teenuste vaba liikumine ning asutamisvabadus. Konkurentsivabadus võimaldab ettevõtjatel pakkuda oma kaupu ja teenuseid laiale tarbijate ringile võrdsetel tingimustel kõigis Ühenduse liikmesmaades. Suurem konkurents võimaldab tarbijatele suurema valikuvõimaluse ja soodsamaid hindu.
Ühtse siseturu piirides toimib vabakaubandus , mille korral kaupade ja teenuste vaba liikumist liikmesriikide vahel ei takistata. Teoreetiliselt peaks vabakaubandusrežiim olema tarbijale kasulik, sest see soodustab kaupade ja teenuste pakkumist laias valikus.
Tarbijapoliitika tegevuskava 2007-2013
Tarbijapoliitika täpsustamiseks ja tegelikuks elluviimiseks on Ühenduse tasandil vastu võetud pikaajalised tegevuskavad. 2007-2013 aastate tegevuskava art 2 kohaselt on programmi ülesandeks täiendada, toetada ja kontrollida liikmesriikide poliitikat ning aidata kaasa tarbijate tervise, ohutuse ning majandus- ja õiguslike huvide kaitsele, samuti nende teabe ja hariduse saamise ning oma huvide kaitseks organiseerumise õiguse edendamisele. Selle ülesande täitmiseks lähtutakse järgmistest eesmärkidest:

tagada tarbijakaitse kõrge tase, eriti paremate tõendavate andmete, parema konsulteerimise ja tarbijate huvi parema esindatuse kaudu

tagada tarbijakaitse eeskirjade tulemuslik kohaldamine, eelkõige jõustamisalase koostöö, teavitamise, haridustöö ja kaebuste lahendamise kaudu.
EL õigusregulatsioon tarbijakaitse valdkonnas
Tarbijakaitsepoliitika alaseid õigusakte töötab välja ning nende rakendamise eest vastutab Euroopa Komisjoni juurde loodud eraldi tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraat.
Tarbijakaitsealane EL õiguse harmoniseerimine toimub kahel viisil:

positiivne harmoniseerimine – põhineb EL horisontaalse ja vertikaalse regulatsiooni ülevõtmisel EL liikmesriikide poolt

negatiivne harmoniseerimine – keelatakse EL liikmesriikide siseriikliku õiguse nende sätete kasutamine, millised takistavad või piiravad Euroopa aluslepingus sätestatud eesmärkide, sh Ühenduse ühtse siseturu toimimist.
Eesti siseriiklikku õigusesse üle võetud EL õiguse tõlgendamisel tuleb lähtuda EL õigusega kooskõlalise tõlgendamise printsiibist. Samuti tuleb tõlgendamisel arvestada Euroopa Kohtu praktikat. Ühenduse norm kuulub liikmesriigi õiguskorras ülimuslikuna kohaldamisele ka juhul, kui liikmesriigis kehtib sellega vastuolus olev norm. Samas ei oma direktiivid aga kasutamiseks otsest horisontaalset toimet.
EL tarbijakeskuste võrgustik
EL administratiivse koostöövõrgustiku üheks oluliseks osaks on Euroopa tarbijakeskuste võrgustik. Selle kõigis Ühenduse liikmesriikides loodud võrgustiku põhiülesandeks on tarbijate abistamine piiriülese kaubanduse ja teeninduse valdkonnas, luues tarbijale võimaluse teisest liikmesriigist ostetud probleemsete kaupade ja teenustega seotud kaebuste lahendamiseks ja hüvituse saamiseks asukohariigist lahkumata.
EL viimaste aastate tarbijaõiguslikud initsiatiivid
Euroopa lepinguõiguse ühtlustamine
Euroopa Komisjon avaldas 2003. Aastal tegevuskava, mille kohaselt tuleks parandada Euroopa lepinguõiguse kvaliteeti ja ühtsust. See tegevusplaan nägi ette ühtse tugiraamistiku loomise Euroopa lepinguõiguse ühtlustamiseks. Tegevuskava kohaselt hõlmavad ühtse tugiraamistiku põhimõtted ka erinevaid tarbijalepinguid. Selline horisontaalne lähenemine võimaldaks kõigis liikmesriikides tarbijaõiguse kohaldamist samadel alustel ning siduda tarbijaõiguse printsiibid lepinguõiguse aluspõhimõtetega.
Tarbijaõigustiku läbivaatamine ja ühtlustamine
*Tarbijaõiguste raamdirektiivi eelnõu
Direktiivi eelnõu hõlmab üldiselt kõiki lepinguliike, s.t. nii poes ja väljaspool äriruume toimuvat müüki kui ka kaugmüüki. Ettepanek käsitleb ühtlasi e-kaubandust, kui osa elektroonilise ja tavakaubanduse puhul ELis kehtivate tarbijaõiguste ulatuslikku läbivaatamist ja täiustamist.
Eesmärgiks on suurendada tarbija usaldust ja kärpida samal ajal bürokraatiat, mis sunnib ettevõtjaid tegutsema oma riigi piires ning jätab tarbija ilma valikuvabadusest ja konkureerivatest pakkumistest. Tarbijalepingu standardtingimuste kehtestamine vähendab kaubandusettevõtjate jaoks oluliselt eri nõuete täitmisest tingitud kulusid . Direktiivi ettepanekuga täiustatakse tarbijakaitset olulistes valdkondades, kus viimastel aastatel on laekunud arvukalt kaebusi. Õigusnorme kohandatakse selliste uute tehnoloogiate ja müügimeetoditega nagu m-äri ja ebay laadi e-oksjonid. Direktiivi ettepanek hõlmab järgmisi valdkondi: lepingueelne teave; kohaletoimetamist ja tarbijale üle kanduvat riski käsitlevad eeskirjad; järelemõtlemisaeg (kauglepingu n interneti ja mobiiltelefoni teel toimuv müük, kataloogimüük ja agressiivne müük); parandus, asendamine ja garantii ; ebaõiglased lepingutingimused; e-oksjonid; agressiivne müük.
III Kauba ja teenuse turustuse nõuded
Nõuded kauba ja teenuse pakkumisel tarbijale
Kauplejale ja müüjale esitatavad nõuded
Kaupleja on seoses kauba või teenuse turustamisega tarbijale KaubTS § 4 lg 1 kohaselt mh kohustatud: 

looma nõuetele vastavad tingimused kauba või teenuse müügiks ning tagama nende nõuete täitmise;

tagama tööks vajaliku ettevalmistusega personali olemasolu; 

tagama kaubale ja teenusele kehtestatud nõuete täitmise;

tagama tõese ja nõuetele vastava teabe andmise müüdava kauba või teenuse kohta;

tagama arveldamise õigsuse ja mõõtmise täpsuse
Kauplejal on KaubTS § 4 lg 2 kohaselt  keelatud ebaseaduslikult piirata või soodustada kauba või teenuse müüki, mõjutada klienti teise kaupleja kauba või teenuse halvustamisega, ärinime lubamatu kasutamisega või muul moel, mis on vastuolus kaubandustegevuse heade kommete ja tavadega; samuti müüa kaupa, mille käitlemine on seadusega keelatud.
Müüjale esitatavad nõuded tulenevad KaubTS §-st 5. Kaupleja nimel klienti teenindav füüsiline isik peab:

omama erialaseid teadmisi, tundma oma müüdavat kaupa või teenust ning järgima selle müügiks kehtestatud nõudeid;

kliendi nõudmisel andma lisaks kauba või teenuse juurde kuuluvale kirjalikule teabele ka täiendavat suulist teavet müüdava kauba või teenuse omaduste, päritolu, kasutamistingimuste, hinna ja müügigarantii ning rahvusvaheliselt kasutatavate või üldtuntud tingmärkide tähenduse kohta;

kauba või teenuse müügil väljaspool kaupleja tegevuskohta kliendi või järelevalvet teostava ametiisiku nõudmisel tõendama õigust kaupleja nimel tegeleda klienditeenindamisega.
Isik, kes müüb kaupa või teenust väljaspool majandus- või kutsetegevust tänava- või turukaubanduse korras või avalikul üritusel, peab:

tundma oma müüdavat kaupa või teenust;

järgima kauba või teenuse müügiks kehtestatud nõudeid;

kandma nähtaval kohal nimesilti oma nimega.
Müüja pädevus tarbijalepingute sõlmimisel
Müüja pädevuse ulatus kaupleja nimel tehingute tegemisel on määratletud tsiviilseadustiku üldosa seaduses. TsÜS §115 lg 1 sätestab, et tehingu võib teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Kui kaupleja on juriidiline isik, on vajalik kontrollida, kas lepingule alla kirjutanud isikul oli pädevus juriidilist isikut esindada. TsÜS § 34 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks . TsÜS § 121 lg 2 kohaselt loetakse, et teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik on volitatud tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. Seega on seadusest tulenevalt müüjal pädevus sõlmida kaupleja nimel müügilepinguid.
Nõuded kaubale ja teenusele ning selle müügile
TKS § 3 kohaselt on tarbijal põhiõigusena õigus nõuda ja saada kaupa või teenust, mis

on sihipärasel kasutamisel ohutu tarbija tervisele, elule ja varale ja

on tarbija poolt tavaliselt eeldatavate omadustega ja

vastab lepingutingimustele võlaõigusseaduses sätestatu kohaselt.
Müüdav kaup või teenus peab vastama sellele kaubale või teenusele õigusaktiga kehtestatud nõuetele. Sätestatu laieneb: kauba müügil sellega kaasneva teenuse osutamisele; teenuse osutamisel sellega kaasneva kauba müügile; ning kauba või teenuse müügil tasuta kaasa antud või mis tahes müügiedenduse eesmärgil üleantavale kaubale või osutatavale teenusele.
Kaupleja on seoses kauba või teenuse turustamisega kohustatud looma nõuetele vastavad tingimused kauba või teenuse müügiks ning kindlustama nende nõuete täitmise, samuti tagama kaubale ja teenustele kehtestatud nõuete täitmise.
Üldnõuded kauba ja teenuse müügile kehtestab KaubTS § 7. Kauba või teenuse müük peab vastama selle kauba või teenuse müügile õigusaktiga kehtestatud nõuetele. Jaekaubanduses tuleb lisaks kaubandustegevuse seaduses sätestatule järgida ka TKS-s sätestatud nõudeid. Samas hulgikaubanduse korral ei ole kaupleja kohustatud järgima TKS-s sätestatut, kuna hulgikaubandus on selline kaubandustegevuse liik, mille korral müüakse kaupa ja selle müügiga seonduvat teenust isikule, kes ei ole tarbija.
Kaupleja teavituskohustused tarbija suhtes kauba ja teenuse pakkumisel
*Teavitamiskohustusest üldiselt
Ainult hästiinformeeritud ja piisavaid õigusalaseid teadmisi omav tarbija suudab kriitiliselt suhtuda pakutavate kaupade ja teenuste kirevasse valikusse ning langetada mõistlikke tarbimisotsuseid.
Tarbijateavitus hõlmab erinevate võtete ja vahendite kasutamist objektiivse pildi loomiseks pakutavatest kaupadest ja teenustest. Teavituskohustus eksisteerib tarbija suhtes kaitsekohustusena ka juhul, kui seda otseselt ei ole õigusaktides sätestatud. Sellise kaitsekohustuse eesmärgiks on välistada kahju tekkimist tarbija huvide suhtes.
Tarbija teavitamine peab toimuma enne lepingu sõlmimist ning õigusaktides sätestatud juhtudel ka lepingu täitmise ajal (nt toote kasutamisega seonduvate ohtude osas). Tarbija informeerimine võib toimuda teda nõustades või koolitades.
Tarbijateave jaguneb õigusnormide iseloomust lähtuvalt kaheks:

kõigi kaupade ja teenuste suhtes kehtivad teabenõuded;

üksikute kaupade ja teenuste liikide kohta kehtestatud erinõuded.
*Teavituse põhinõuded
Õigus teabele on sätestatud tarbija põhiõigusena TKS § 3 p 2 ja 3. Tarbija õigust teabele rõhutab ka EÜ asutamislepingu artikkel 153. Tarbija teavitamise eesmärgiks on erinevate teavituskanalite kasutamise tulemusena tarbijale objektiivse pildi loomine pakutavatest kaupadest ja teenustest. Objektiivne teave peab tasakaalustama pakkuja poolt esitatavat fragmentaarset, ühekülgset või isegi moonutatud informatsiooni, mis on suunatud reeglina müügi edendamisele.
*Keelenõuded tarbija teavitamisel
TKS § 4 lg 4 kohaselt peab tarbijale antav teave olema tõene ja arusaadav ning esitatud tarbijale eesti keeles. KeeleS § 16 kohaselt on kaupade ja teenuste tarbijal õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele vastavusest tarbijakaitseseadusega.
*Tehinguotsustust võimaldava teabe esitamise kohustus
TKS § 3 p 2 kohaselt on igal tarbijal õigus saada pakutavate kaupade ja teenuste kohta vajalikku ja tõest teavet teadliku valiku tegemiseks ning õigeaegset teavet kauba või teenusega seotud riskide kohta.
Põhinõuded avaldatavale informatsioonile:

peab olema tõene

võimaldama teadliku valiku tegemist

avama võimalikud kaubaga/teenusega seotud riskid
Teadliku valiku tegemiseks on kaupleja ja tootja kohustatud andma tarbijale enne lepingu sõlmimist üksikasjalikku teavet kauba või teenuse omaduste, kasutamistingimuste ja garantii kohta, hinna ja tasumise tingimuste ning lepingu täitmise ja selles tulenevate õiguste, kohustuste ning vastutuse kohta.
Üldreeglina tuleb tarbijat informeerida kõigist asjaoludest, mis mõjutavad tarbija otsustust lepingu sõlmimiseks või lepinguliste kohustuste täitmist. Teavituskohustuse ulatus sõltub tarbija poolt sõlmitava lepingu tüübist ning seda on täpsustatud vastava lepingutüübi kohta kehtestatud erinormideks. Rohkem informatsiooni tuleb edastada teenuse osutamisel, sest teenused ei ole oma olemuselt nii materiaalsed kui kaubad. Teavitama ei pea tarbijat asjaoludest, mis on üldteada lepingu osapooltega sarnasel positsioonil olevatele isikutele.
Lepingueelsetel läbirääkimistel peab kaupleja teavitama tarbijat kõigist asjaoludest, mille vastu tarbijal on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kui informatsiooni olulisus on kaupleja jaoks äratuntav, siis peab ta andma teavet ilma küsimata. Kui aga teine pool teavet küsib, siis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt vastata ausalt .
Teavitamiskohustuse korral peaks arvestama ka VÕS § 14 lg 1-2 ja § 15 sätestatut. VÕS § 14 lõikest 2 tuleneva teavitamiskohustuse rikkumise korral on võimalikud ainult kahjunõuded, kuid läbirääkimiste tulemusel sõlmitud leping jääb kehtima. Teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahjustatud isikul on võimalik leping eksimuse alusel tühistada TsÜS § 92-le tuginedes ja nõuda TsÜS § 101 lõike 1 alusel enda asetamist olukorda, kus ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks sõlmitud. Alternatiivina on võimalik nõuda lepingu täitmist koos teatamiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisega VÕS § 14 lõike 2 kaudu VÕS § 115 alusel.
Kaupleja teavitamiskohustusega liitub teabe hankimise kohustus nende asjaolude osas, mida kaupleja või teda esindav müüja ise ei tea, kuid mida on tarbijal õigus teada. Selleks peab müüja vajadusel ise hankima tarbija jaoks olulise teabe, võttes ühendust tootjaga või muu pädeva isikuga.
Kaupleja peab vajalikku teavet andma ka siis, kui ostja seda ise otseselt ei küsi. Selleks peab kaupleja asjaolusid hindama tarbija positsioonilt vaadates.
Krediidiasutus peab enne arvelduskrediidilepingu sõlmimist teavitama tarbijat:

krediidi ülempiirist

teatamise ajal kehtivast intressimäärast ja selle muutmise tingimustest

lepingu lõpetamise tingimustest (§ 407 lg 2)
Tarbijakrediidilepingu sõlmimisel peab kaupleja teavitama lepingudokumendis tarbijat kõigist VÕS § 404 lg 2 toodud asjaoludest.
Kinnisasja , ehitise või selle osa (ehitis) ajutise kasutamise lepingu korral peab kaupleja igale ehitise ja kasutusõiguse kohta teavet soovivale huvitatud isikule väljastama ehitise ja kasutusõiguse kirjelduse. Kirjelduses peavad sisalduma vähemalt VÕS § 380 lg 1 sätestatud andmed.
*Tarbimisalane teave
Tarbijal on õigus saada tarbijaõigus- ja tarbimisalast teavet (TKS § 3 p 3). See hõlmab muuhulgas teavet lepingu objektiks oleva kauba või teenuse ja selle märgistuse kohta. Tarbijale kauba või teenuse kohta edastatava teabega ei tohi kaubale või teenusele omistada omadusi, mis sellel puuduvad, või anda mõista, et kaubal või teenusel on erilised omadused, kui tegelikult on samasugused omadused kõigil seda laadi kaupadel või teenustel.
Ehkki TKS § 4 lg 2 järgi lasub teavituskohustus kauplejal, täpsustab KaubTS § 5 lg 1, et otsene teavituskohustus tarbija ees lasub kauba müüjal.
*Kaupleja tegevuskoha tähistus
KaubTS § 10 lg 2 näeb ette kaupleja kohustuse tähistada oma tegevuskoht kas ainult müügikoha juures, enne tegevuskoha sissepääsu või ehitisel, kus tegevuskoht asub, või kõikides nimetatud kohtades samaaegselt.
Tegevuskoha tähistus on määratletud KaubTS § 10 lg 1 p 2. Selleks võib olla kaupleja ärinimi, kaubamärk, domeeninimi ning kliendile mõistetav tegevuskoha liik, tegevuskoha nime olemasolu korral ka tegevuskoha nimi.
*Kauplemisajast, tegevuse peatamisest või lõpetamisest teavitamine
Kaupleja peab tarbijat teavitama kauplemisajast (KaubTS § 10 lg 3). Teave kauplemisaja kohta peab olema välja pandud uksel või vaateaknal enne tegevuskoha sissepääsu või müügikoha juures. Kauplemisaeg peab väljendama aega, mil toimub kaupade või teenuste müük. Kauplemisaeg kattub üldjuhul kaupleja tegevuskoha lahtiolekuajaga.
Samal viisil tuleb teavitada tarbijat ka kauplemise peatamisest või lõpetamisest.
*Soodustingimustel müügi teavitusnõuded
Kaupleja tegevuse lõpetamisele viitavate väljendite „lõpumüük“, „tühjendusmüük“, „sulgemismüük“ kasutamine on lubatud, kui üheaegselt on täidetud järgmised tingimused:

müük on seotud kogu müüdava kauba või selle piiritletud osa lõpumüügiga

selline müük kestab piiritletud aja

selliselt müüdava kauba hind on tunduvalt madalam tavalisest hinnast
Lõpumüügi põhjuseks võib olla kaupluse kolimine, hooajakauba väljavahetamine, veeuputus vms. Lõpumüügi korral ei või tarbija eksitamise vältimiseks müüa sama kaupa pärast kampaania lõppemist edasi. Tavaline hind viitab hinnale enne soodustust, mitte aga nt tootja poolt soovituslikule hinnale.
Soodustingimustel müügi korral võib sõnu „soodusmüük“, „ allahindlus “ või muu sarnase tähendusega väljendeid kasutada, kui:

müük on seotud kaupleja poolt tavaliselt müüdava kauba müügiga

selline müük kestab piiritletud aja

selliselt müüdava kauba hind on tunduvalt madalam tavalisest hinnast.
Allahindluse korral peab olema näidatud allahindluse protsendi kõrval uus hind lõpphinnana (TKS § 7 lg 2).
Kasutusjuhend
Tootjal on kohustus anda tehniliselt keerukale, ohtlikke aineid sisaldavale või kasutamisel erioskust nõudvale kaubale eestikeelne kasutusjuhend, mis peab olema tootele lisatud juba tootja poolt (TKS § 6 lg 1).
Eestikeelne kasutusjuhend peab sisaldama tarbijale vajalikku teavet kauba õigeks, sihipäraseks ja säästlikuks kasutamiseks ning kauba õigeks kokkupanemiseks, paigaldamiseks, ühendamiseks, hooldamiseks või säilitamiseks ja vajaduse korral ka hävitamiseks.
Seaduse kohaselt tuleb tarbijale kaasa anda nii originaalkeeles kasutusjuhend kui ka selle eestikeelne tõlge. Võõrkeelne kasutusjuhend peab olema tõlgitud eesti keelde vähemalt TKS §6 lõikes 2 nimetatud ulatuses ja olema üheselt arusaadav.
Kasutusjuhendi osas tuleb silmas pidada, et lisaks TKS §-le 6 reguleerib sama küsimust asja lepingule mittevastavuse eest seoses paigaldamisega.
Tehniliselt keeruka , ohtlikke aineid sisaldava või kasutamisel erioskust nõudva kauba reklaam peab RekS § 7 lg 1 kohaselt sisaldama üleskutset lugeda tähelepanelikult kasutusjuhendit ja vajaduse korral konsulteerida spetsialistiga.
Puudusega ja kasutatud kauba pakkumine
TKS § 11 lg 1 kohaselt on kaup puudusega, kui see ei vasta õigusaktides kehtestatud nõuetele või muudele tehnilistele tingimustele. Selliseks tehniliseks tingimuseks võib olla tootja poolt järgitav standard, tehniline norm või tehniline kirjeldus.
Kasutatud ja puudustega kaupa võib müüa vaid juhul, kui kaup on ohutu tarbija elule, tervisele ja varale ning tarbijat on teavitatud kauba puudustest (TKS § 11 lg 3). Puudusega ja kasutatud kaupa on lubatud müüa, kui see eraldatakse uuest ja nõuetekohasest kaubast ning sellise kauba müügikohas pannakse välja vastavasisuline teave (TKS § 11 lg 4, KaubTS § 7 lg 2).
Puudusega kauba kohta sätestatut ei kohaldata kinnisasja või õigusena pakutava kauba puhul.
Kasutatud kaubale ei laiene TKS § 5 lg 1-7 toodud märgistusnõuded, v.a. tarbija ohutuse, tervise ja vara kaitse tagamiseks vajalikud hoiatused ja ettevaatusabinõud kauba kasutamiseks ja hävitamiseks.
Kauba ostmist või teenuse osutamist tõendav dokument
*Kauba ostu tõendav dokument
Kauplejal on kohustus 20 eurot või rohkem maksnud kauba/teenuse hankimisel sellega kaasa anda maksmist tõendav dokument (ostutšekk; arve, arve- saateleht või muu nimetusega dokument), kus peavad olema märgitud vähemalt järgmised andmed:

kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress

müügikuupäev

iga kauba või teenuse hind ja tasutud summa (TKS § 4 lg 69
Ostu tõendaval dokumendil peab olema välja toodud kaupleja konkreetne tegevuskoht selle aadressi äranäitamisega.
Kauba täpse nimetuse esitamine ostutšekil ei ole seaduse kohaselt nõutav. Praktikas on ostu tõendavale dokumendile märgitud mõnikord lihtsalt „kaup“ või „toit“.
Seadusest ei tulene nõuet märkida ostudokumendile ka garantiitingimusi. Müügigarantiiga kauba puhul on samuti soovitatav paluda müüjal lisada märge garantii kehtivusaja ja tingimuste kohta ostudokumendile või siis küsida garantiikiri kaubaga eraldi kaasa. See on abiks garantii olemasolu tõestamisel ja garantiist tulenevate õiguste teostamisel.
Erandina peab käibemaksukohustlasest kaupleja väljastama KäibeMS § 37 lg 7 nõuetele vastava põhjaliku arve, kui tegemist on kaugmüügi (sidevahendite abil sõlmitud müügileping); uue transpordivahendi võõrandamise või müügiga EL-st väljaspool elavale füüsilisele isikule ekspordiks. Nimetatud arvel peab olema muu hulgas avaldatud kauba või teenuse nimetus või kirjeldus; kauba kogus või teenuse maht; kauba või teenuse hind ilma käibemaksuta ning allahindlus, kui see pole hinna sisse arvatud.
Kui ostutšekki säilinud ei ole, sobib ostu tõendamiseks ka muu tehingu sooritamist tõendav dokument.
Mõnikord on tarbijad vaidluse korral esitanud kaardimakse teostamisel ostu tõendava dokumendina makseterminali kviitungi väljatrüki. Selline kviitung on ostu tõendavaks dokumendiks ainult siis, kui sellel esinevad vähemalt TKS § 4 lg 6 nõutavad rekvisiidid.
Kui kauba eest tasutakse pangaülekandega pärast kauba kättesaamist, ei selgu pangakonto väljavõttest alati asja tegeliku üleandmise aeg. See on oluline seadusest tuleneva pretensiooni esitamise tähtaja algushetke selgitamisel. Ostu tõendamise seisukohalt on ülekande korral soovitatav märkida selgituse osasse , millal ja kust ostetud kauba eest makse on tehtud.
*Nõuded teenuse osutamist tõendavale dokumendile
KaubTS § 7 lg 4 kohaselt peab kaupleja andma tarbijale tellimuse vastuvõtmist tõendava dokumendi või märgise, kui tellimuse täitmisega seotud töö tehakse kliendi juuresolekuta. Nimetatud sätte mõte seisneb kliendi poolt tellitud töö või üleantud asja identifitseerimise võimaldamises, samuti tõendab dokument või märgis lepingu olemasolu.
Tarbija isikuandmete kasutamine kaupade ja teenuste turustamisel
Isikuandmete kaitse seadus sätestab isikuandmete töötlemise tingimused ning nõuded kaitsemeetmetele, mida tuleb töötlemisel rakendada. Regulatsiooniga on kindlaks määratud isikuandmetega kokku puutuva isiku õigused ja kohustused. Üldreeglina on isikuandmete töötlemine lubatud ainult tarbija vabal tahtel põhineva teadliku nõusoleku korral (IKS §10).
Nõusolekus peavad olema selgelt määratletud andmed, mille töötlemiseks luba antakse, andmete töötlemise eesmärk ning isikud, kellele andmete edastamine on lubatud, samuti andmete kolmandatele isikutele edastamise tingimused ning tarbija õigused tema isikuandmete edasise töötlemise osas. Vaikimist või tegevusetust nõusolekuks ei loeta. Nõusolek võib olla osaline ja tingimuslik . Tarbija nõusolek peab olema antud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Enne andmesubjektilt isikuandmete töötlemiseks nõusoleku küsimist peab isikuandmete töötleja andmesubjektile teatavaks tegema isikuandmete töötleja või tema esindaja nime ning isikuandmete töötleja aadressi ja muud kontaktandmed . Isikuandmete töötlemiseks antud nõusolek kehtib tarbija eluajal ning 30 aastat pärast tema surma, kui isik ei ole otsustanud teisiti. Nõusoleku võib igal ajal tagasi võtta ning selle tagasivõtmisel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Nõusoleku suhtes kohaldatakse täiendavalt tahteavalduse kohta sätestatut. Vaidluse korral eeldatakse, et andmesubjekt ei ole oma isikuandmete töötlemiseks nõusolekut andnud. Andmesubjekti nõusoleku tõendamise kohustus on isikuandmete töötlejal.
Kauba ja teenuse hinna suhtes kehtivad nõuded
Kauba hinna avaldamise üldnõuded
TKS §7 lg 1 kohaselt peab kaupa pakkudes , sh vaateaknal, ja kaupa müües kaupleja tarbijale teatavaks tegema kauba müügihinna ja ühikuhinna. Kauba pakkumisel peab seega tarbijale avaldama kauba hinna kahes osas:

müügihind

ühikuhind
Kauba müügihind ja ühikuhind tuleb avaldada kirjalikult ja loetaval viisil ning need peavad olema tarbijale üheselt mõistetavad ja kergesti märgatavad.
Müügihind ja ühikuhind märgitakse kaubale või selle müügipakendile või pannakse välja kauba vahetus läheduses nagu müügiriiulil. Kaubale märgitud hinda peab olema võimalik eemaldada kaupa kahjustamata. Seega peab nt kleeppaberil märgitud hind olema pakendilt kergesti eemaldatav. Kui hinnasildi eemaldamisel jäävad liimijäljed näha, ei vasta selline kaup lepingu tingimustele.
Kauba müügihinna esitamine
Iga müügiks väljapandud kauba peal või juures peab olema hind, millega seda kaupa müügiks pakutakse. Müügihind peab olema esitatud ka vaateaknal väljapandud kauba juure, kui seda pakutakse müügiks.
Väljaspool tavapärast tegevuskohta kaupa või teenust müües peab kaupleja KaubTS § 7 lg 3 kohaselt paigutama tarbijale nähtavale kohale vähemalt oma nime ja kontaktandmed, samuti kauba või teenuse nimetuse ja müügihinna.
Alandatud hindadega kauba või teenuse pakkumisel tuleb tarbijale teatavaks teha nii eelmine kui uus hind.
Kauba ühikuhinna avaldamise nõuded
Kui müüakse kaupa, mille kogust mõõdetakse kilogrammides, liitrites, meetrites või nende teisendites, siis peab lisaks müügihinnale olema kauba juures ka selle kauba ühe ühiku (kg, l, m, m2 või m3). Ühikuhinnaks võib olla ka ühe tüki hind selliste kaupade puhul, mida müüakse mitme kaupa pakendatult.
Ühikuhinna avaldamist ei nõuta juhul, kui kauba ühikuhind on võrdne müügihinnaga ehk kaupa müüakse ühe ühikuna, mida ei saa jagada osadeks ilma, et muutuks kauba kvaliteet või omadused.
Hinnamääruse § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei ole ühikuhinna avaldamine nõutav komplektina pakutaval ja müüdaval kaubal, mille müügipakend sisaldab erinevaid esemeid. Sellisteks komplektideks on nt söögiriistade komplekt, puuviljade ja maiustustega kingikorv jms.
Ühikuhinna avaldamine ei ole Hinnamääruse § 7 lg 3 kohaselt vajalik vaid järgmiste toidukaupade puhul:

potis müüdav varajane värske köögivili või maitseroheline

šokolaadikujukesed, üllatusmunad, pulgakommid, suuvärskendajad, nätsud.
Ühikuhind avaldatakse müügipakendis sisalduva kauba tükihinnana järgmiste mittetoidukaupade puhul:

pabersalvrätikud

pabertaskurätikud

pabermähkmed

hügieenisidemed, pesukaitsed ja tampoonid.
Müügihinnale lisaks tuleb ühikuhind avaldada tarbijale suunatud reklaamis.
Hinna avaldamine tagatisrahaga pakendi korral
Kui kauba pakendile on pakendiseaduse alusel määratud tagatisraha , avaldatakse Hinna määruse § 5 lg 31 kohaselt pakendil kauba müügihind kahes osas, näidates eraldi kaubaühiku hinna ja selle lisatava pakendi tagatisraha suuruse..
Tasutud tagatisraha tagastatakse, kui lõppkasutaja või tarbija viib mõistlikus koguses pakendi, millele on kehtestatud tagatisraha, kauba müügikohta või selle vahetus läheduses selleks ettenähtud kohta (PakS § 21 lg 10).
Teenuse hinna avaldamine
Tarbijale teenust pakkudes või vahetult enne teenuse osutamist peab kaupleja tarbijat teavitama teenuse hinnast. Kui teenuse hinda ei ole võimalik eelnevalt kindlaks määrata, teavitab kaupleja tarbijat teenuse hinna komponentidest, tariifidest või hinna arvutamise alustest nii, et tarbijal on võimalik teenuse müügihinda piisava täpsusega arvutada.
Teenuse osutajal peab olema pakutavate teenuste hinnakiri või teenuse hinna arvutamiseks kasutatavaid aluseid kirjeldav muu dokument tarbijale nähtavalt välja pandud.
Kui hinnakirjas ei ole võimalik esitada kõiki hindu või nende arvutamise aluseid, võib hinnakirjas piirduda üldisemate hindadega või nende arvutamise alustega.
Toitlustuskohas tuleb tarbijale esitatav arve koostada vastavalt menüüs näidatud hindadele. Eraldi teenustasu ei ole lubatud arvele lisada.
Avaldatud hinna siduvus kaupleja jaoks
VÕS §16 lg 3 on toodud avatud loetelu juhtumitest, mil kaupleja poolne tahteavaldus on käsitletav ettepanekuna pakkumuse tegemiseks. Muu hulgas loetakse oferdi tegemise üleskutseks ka konkreetsele isikule adresseerimata kataloogide saatmine , hinnakirjade avaldamine ja kauba väljapanek kaupluses . Selline ettepanek ei ole kaupleja jaoks siduv ning kujutab endas üleskutset teisele poolele (tarbijale) teha omalt poolt pakkumus.
Nii ei ole siduv tarbijale saadetud nimeliselt adresseerimata kataloogides olev teave kaupade ja teenuste hindade kohta. Praktikas piirab kaupleja sageli vastutust sellega, et kohustub soovitud hinnaga kaupa pakkuma seni, kuni kaupa jätkub. Mittesiduvusest tulenevalt võib kaupleja keelduda kataloogis näidatud hinnaga kauba müümisest.
Arveldamine
Kauba või teenuse eest maksekaardiga tasumise korral peab kaupleja tarbija nõudmisel võimaldama maksekaardi kasutamise tarbija juuresolekul (KaubTS § 9 lg 2). Selline nõue on seaduses sätestatud põhjusel, et praktikas on esinenud maksekaartide kopeerimist ning raha ebaseaduslikku kasutamist.
Vastavalt võlaõigusseadusele ei tohi tarbijalt ettemaksu nõuda rohkem kui 50% kauba hinnast või töövõtjale makstavast tasust. Ülejäänud summa peab tarbija tasuma alles siis, kui on kauba või teenuse kätte saanud.
Hinna avaldamine kauplemisvõtete korral
TKS § 123 lg 6 loeb eksitavaks kauplemisvõtteks, kui tarbijale edastatud teabest konkreetses olukorras kõiki kauplemisvõtte asjaolusid ning sidevahendiga seotud piiranguid arvestades ei selgu oluline teave, mida keskmine tarbija vajab teadliku tehinguotsuse tegemiseks, kui sellega on varjatud olulist teavet või esitatud teavet ebaselgelt, arusaamatult, mitmetähenduslikult või ebaõigel ajal.
Kui tarbijale suunatud reklaamis on avaldatud teave kauba müügihinna kohta, peab seal olema avaldatud ka kauba ühikuhind, kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti (TKS § 7 lg 9). Kauba ühikuhinna avaldamata jätmine nende tarbekaupade puhul, mille kohta kehtib hinna avaldamise nõue, toob endaga automaatselt kaasa ebaausaid kauplemisvõtteid käsitleva regulatsiooni rikkumise.
Tarbija eksitamine hinna avaldamisel
Kui müügisaalis kassast läbilöödud kauba hind ei vasta müügisaalis kauba juures välja pandud hinnale ning müüja hinna muutumist eelnevalt tarbijale ei avaldanud, siis võib sellist käitumist kvalifitseerida tarbija eksimusse viimisena või pettusena.
TsÜS § 92 lg 3 kohaselt võib tarbija olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui:

eksimuse põhjustas kaupleja poolt asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav;

kaupleja teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega;

kaupleja lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui kaupleja oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud.
TsÜS § 94 lg 1 ja 2 järgi on pettusega tegemist juhul, kui kaupleja viib tarbija tahtlikult eksimusse või hoiab teda eksimuses temale ebaõigete asjaolude avaldamise või asjaoludest teatamata jätmise teel, eesmärgiga kallutada tarbijat lepingu sõlmimisele. Tarbija võib pettuse mõjul tehtud lepingu tühistada TsÜS § 94 lõikele 3 tuginedes.
Tühistatud tehingu alusel saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele.
Seega – kui tarbijalt nõutakse ostu eest arveldamisel rohkem raha, kui kaupleja on hinnasildil teavitanud, on tarbijal õigus lepingust taganeda . Samas on kaupleja selline tegevus käsitletav tarbijakaitse nõuete rikkumisena ja selle suhtes võib algatada väärteomenetluse.
Lepinguvabaduse ulatus hinnakokkuleppe suhtes
3-2-1-24-04: Tsiviilseaduse mõtte kohaselt ei saa hea usu põhimõtte vastaseks lugeda ostuhinna mittevastavust müügilepingu järgi üleantava asja harilikule väärtusele ehk kohalikule keskmisele müügihinnale (turuhinnale). VÕS § 28 lg 2 kohaselt kuulub asja eest maksmisele tavaliselt tasutav hind või muu mõistlik hind juhul, kui hinda ei ole määratud poolte kokkuleppel. TsÜS § 65 kohaselt võib lepinguga asjale ette näha teistsuguse hinna kui asja turuhind .
Eeltoodud kohtu seisukohtadest lähtuvalt peab tarbija arvestama sellega, et lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on pooltel vaba võimalus hinna suuruses kokku leppida ning kokkulepitud hind on poolte jaoks üldjuhul siduv ka siis, kui see ei vasta asja või teenuse turuhinnale.
Tarbijakaupade märgistusnõuded
Kauba märgistuse üldnõuded
Üldnõudena peab kauba märgistus vastama kõigile antud kauba märgistusele kehtestatud nõuetele. Kui mingit liiki kauba märgistusele ei ole erinõudeid õigusaktiga kehtestatud, peab kauba märgistus vastama TKS § 5 lg 2 toodud nõuetele ning sisaldama vähemalt kauba nimetuse, kui selle puudumine võib tarbijat eksitada.
Kauba nimetus peab võimaldama tarbijal kaupa ära tunda ja aru saada selle kasutamise otstarbest. Nimetust ei pea avaldama, kui puudub tarbija eksitusse viimise oht.
Tulenevalt kauba liigist, omadustest ja otstarbest peab kauba märgistus sisaldama täiendavat teavet kauba koguse või mõõtmete ja koostise kohta, juhiseid kauba kasutamiseks ja hooldamiseks, hoiatusi ja ettevaatusabinõusid kauba kasutamise või hävitamisega seotud ohtude vältimiseks, teavet säilitamistingimuste ning säilimisaja kohta, tehnilisi andmeid kauba kohta (TKS §5 lg 4).
Nõutav teave peab olema esitatud kirjalikult ja eesti keeles. Lubatud on kasutada rahvusvaheliselt üldlevinud juhendavaid või hoiatavaid jooniseid, piktogramme, märke ja sümboleid, kui tagatud on selle arusaadavus tarbijale (TKS § 5 lg 6).
Kui märgistusel on esitatud teave mitmes keeles, ei tohi TKS § 5 lg 7 kohaselt algupärane teave olla kaetud kleebisega. Tarbijal peab olema võimalus võrrelda märgistuse tõlget tootjapoolse originaalmärgistusega. Seega võib vaba pinna puudumisel kinni katta teabe, mis on esitatud tarbijale vähem tuntud keeles.
Kui kaupa müüakse kaalu, mahu või mõõdu järgi vastavalt kliendi tellimusele ja asjakohane teave asub kauba vahetus läheduses selle müügikohas, ei pea pakendatud kauba pakendi märgistus vastama kauba müügipakendile õigusaktiga kehtestatud nõuetele (KaubTS § 6 lg 3).
Kauba märgistuse ja müüja poolt antud teabega tutvumist tuleb lugeda tarbija kohustuseks enne toote kasutamist ning soovitatavalt ka enne müügilepingu sõlmimist. Märgistus peab aitama selgitada kauba sobivust tarbija jaoks.
Toiduainete märgistusnõuded
*Üldnõuded toiduainete märgistusele
Toiduseaduse § 38 lg 1 kohaselt peab toidu kohta märgistusel ja muul viisil antav teave olema tõene, vastama õigusaktidega kehtestatud nõuetele ega tohi käitlejat ja tarbijat eksitada. Tarbijale müüdav või muul viisil üleantav toit peab olema märgistatud viisil, mis tagab toidu kohta vajaliku teabe saamise.
Toidukaupade märgistusel peab olema mh esitatud toote nimetus, koostisosade loetelu, reeglina ka koostisosade kogus protsentides, netokogus, minimaalse säilimisaja või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev, säilitamise või kasutamise tingimused, valmistaja, pakendaja või müüja andmed, toote päritolumaa, lisaained jne.
Kalandustoodetel peab olema lisaks eestikeelsele tootenimetusele ka viide tootmismeetodile (merest/mageveekogust püütud või vesiviljelussaadus).
*Toidu märgistamise nõuded
Märgistus ja märgistamise meetodid ei tohi tarbijat eksitada, eelkõige järgmisel viisil:

andes ebaõiget teavet toidu iseloomulike tunnuste, eelkõige toidu olemuse, määratluse, omaduste, koostise, koguse, säilivuse, päritolu, valmistamis- või tootmismeetodi kohta;

omistades toidule omadusi või toimet, mida toidul ei ole;

omistades toidule eriomadusi, kui sellised omadused on kõigil sarnastel toitudel .
Toidu märgistusel esitatakse, arvestades käesolevas määruses sätestatud erijuhtusid, järgmine teave:

nimetus, mille all toitu müüakse (edaspidi nimetus);

koostisosade loetelu;

koostisosa või üldnimetusega nimetatud koostisosa kogus protsentides, kui see on ette nähtud § 10 lõike 1 kohaselt;

netokogus;

minimaalse säilimisaja lõpptähtpäev (edaspidi minimaalne säilimisaeg) või realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäev;

säilitamise või kasutamise tingimused;

valmistaja, pakendaja või Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud müüja nimi ja aadress2;

päritolumaa või -piirkond, kui selle puudumine võib tarbijat oluliselt eksitada;

tarvitamisjuhis, kui selle puudumise korral ei ole tagatud toidu tarvitamine ettenähtud viisil;

toidupartii tähistus;

märge toidu töötlemise kohta ioniseeriva kiirgusega või toidus ioniseeriva kiirgusega töödeldud koostisosa kasutamise kohta;

toitumisalane teave, kui märgistusel esineb toitumisalane väide;

jookide puhul, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi, tegelik etanoolisisaldus mahu järgi.
Minimaalse säilimisaja esitamisel, mille jooksul selle määranud valmistaja või pakendaja tagab säilitamistingimuste järgimise korral toidu nõuetekohasuse, märgitakse kodeerimata kronoloogilises järjestuses vähemalt järgmine teave:

kuupäev ja kuu, kui toidu minimaalne säilimisaeg on kuni 3 kuud;

kuu ja aasta, kui toidu minimaalne säilimisaeg on üle 3 kuu, kuid mitte üle 18 kuu;

aasta, kui toidu minimaalne säilimisaeg on üle 18 kuu.
Koos minimaalse säilimisajaga või viitega nimetatud tähtaja asukohale müügipakendil märgitakse vastavalt järgmine tekst:

«parim enne ...», kui tähtajas on näidatud kuupäev;

«parim enne ... lõppu» muudel juhtudel.
Mittetoidukaupade märgistusnõuded
* Jalatsite märgistusnõuded
Jalatsite märgistus peab sisaldama teavet jalatsi kolme peamise osise kohta, mis on:

pealne

vooder ja sisetald

välistald
Teave jalatsite peamistes osistes kasutatud materjalide kohta peab olema esitatud iga jalatsipaari vähemalt ühel jalatsil või ühe jalatsi juures kas piktogrammidena või eestikeelsete kirjalike märgetena.
Määrust ei kohaldata järgmistele jalatsitele:

kantud jalatsid

mänguasjajalatsid

spetsiaalsed ja erijalatsid
jalatsite märgistus peab olema nähtav ja loetav , asetsedes jalatsil või jalatsi külge kinnitatud etiketil. Piktogrammide mõõtmed peavad olema piisavalt suured, et neis sisalduv teave oleks kergesti mõistetav. Märgistus ei tohi olla tarbijat eksitav.
Jalatsite märgistamise kohustus, samuti vastutus selles sisalduva teabe õigsuse eest lasub tootjal või tema volitatud esindajal. Importija ja hulgimüüja peavad tagama, et nende poolt realiseeritavad jalatsid oleksid märgistatud määruse nõuete kohaselt. Määruse nõuete täitmise eest vastutab tarbija ees jaemüüja. Jaemüüja on kohustatud andma tarbijale täiendavat teavet pakutavate või müüdavate jalatsite omaduste, nende hoolduse, märgistuses kasutatavate piktogrammide tähenduse, suurustähenduse jms kohta.
*Tekstiilitoodete märgistusnõuded
Tekstiilitoodeteks loetakse igasugu töötlemata, osaliselt või täielikult töödeldud tooteid, pooltooteid, valmistooteid, poolvalmis või valmis õmblustooteid, mis koosnevad ainult tekstiilkiududest, olenemata kasutatud segamis- või sidumisviisist.
Tarbijatele pakutavate või müüdavate rõivaste ja tekstiiltoodete märgistuses peab sisalduma vähemalt:

tootja või tema volitatud esindaja või importija nimi või kaubamärk või ärinimi;

toote nimetus ja mudeli nimetus või number;

rõiva suurustähistus või toote mõõtmed;

toote kiukoostis (välja arvatud karusnahast ja nahast rõivastel);

juhised toote hooldamiseks (edaspidi hooldustähistus).
Karusnahast ja nahast rõivaste märgistuses peavad täiendavalt olema esitatud:

materjali liik ( naturaalne nahk, tehisnahk , naturaalne karusnahk, tehiskarusnahk);

naturaalse karusnaha puhul looma liik.
Suurustähistus tuleb paigutada vahetult tootelt või rõivaeseme külge püsikinnitatud tekstiillindile ja toote külge kinnitatud etiketile või toote müügipakendile. Teiste tekstiilitoodete pikkus või laius peab olema märgitud toote külge kinnitatud etiketile.
Rõivaste ja tekstiilitoodete märgistus peab olema nähtav, selgelt loetav, tarbijale arusaadav ja üheselt mõistetav ning andma tõest teavet toote omaduste kohta.
Tootja peab varustama tekstiilitoodete nõuetekohase märgistusega. Tekstiilitoode peab olema märgistatud kiu nimetuse ja nende sisaldustega protsentides.
Keskkonnasõbralike toodete märgistusnõuded
*Mahetoodete märgistamine
Vastava toote märgistamisel ning reklaamimisel kasutada selliseid termineid nagu „ mahe -“ ja „öko-“ kas eraldi või kombineerituna. Seejuures on keelatud märgistamisel või reklaamimisel kasutada selliseid mõisteid või meetodeid , mis võiksid tarbijat eksitada, jättes neile mulje, et toode või selle koostisosad vastavad määruse nõuetele.
Mahetoodete koostisosade loetelus näidatakse ära, millised koostisosad on mahepõllumajanduslikud.
Geograafiline tähis ja päritolunimetus märgistuse osana
Geograafilise tähise kaitse seadus reguleerib loodusliku, põllumajandusliku, käsitööndusliku või tööstusliku päritoluga kaupade ja teenuste tähistamiseks kasutatavate geograafiliste tähiste õiguskaitset, v.a Euroopa Ühenduse tasandil kaitstavate põllumajandustoodete, toiduainete ja alkohoolsete jookide geograafilisi tähiseid ja päritolunimetusi.
Geograafilise tähisega märgitakse toodet, näitamaks selle päritolu teatud geograafiliselt alalt (riik, selle piirkond või koht). Geograafilist tähist või päritolunimetust kandev põllumajandustoode või toit peab vastama spetsifikaadis esitatud tingimustele. Geograafilise tähise või päritolunimega ei kaitsta piirkonna nimega seotud üldlevinud tooteid.
IV Tarbijavaidluste lahendamise kord
Tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kord
Tarbijavaidluste lahendamise areng
Tarbijakaebuste komisjoni loomisest alates 2004.a. tagab riik tarbijatele õiguslike vaidluste kohtuvälise lahendamise võimaluse, isiku subjektiivsete õiguste kaitsmine on samas jäänud aga isiku enda kohustuseks. Kaebuse kohtuvälise lahendamise eeliseks on selle lihtsus tarbija jaoks, kulutuste puudumine ning lahendamise oluliselt kiirem aeg võrreldes kohtuvaidlusega.
Vastavalt TKS §-le 23 tegutseb tarbijakaebuste komisjon Tarbijakaitseameti juures Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas ning teeb otsuseid sõltumatult, lähtudes seadusest ning muudest õigusaktidest.
Tarbijakaebuste komisjoni pädevus
Tarbijakaebuste komisjoni pädevuse piirid on määratud TKS §-s 22. Komisjon menetleb vaidlusi, kus vaidlusaluse kauba või teenuse väärtus on 20 või enam eurot. See rahaline piirang välistab komisjoni üle koormamise väikese maksumusega vaidlustega.
Komisjon ei lahenda vaidlusi, kui kahjunõue tuleneb surmajuhtumist, kehavigastusest või tervisekahjustusest. Need vaidlused lahendatakse kohtus.
Komisjon ei lahenda samuti vaidlusi, mis on seotud tervishoiuteenuse ja õigusabiteenuse osutamisega, kinnisasja ja ehitise võõrandamisega, samuti vaidlusi, mille lahendamise kord on ette nähtud teistes seadustes. Need vaidlused lahendatakse pädevas institutsioonis või kohtus.
Tarbijavaidluste kohtuvälise menetluse etapid
Tarbijavaidluste kohtuväline menetlemine toimub kolmes etapis :

Vaidluse lahendamine kauplejaga
TKS-s sätestatud tarbija kaebuste lahendamise üldine kord nõuab enne kaebuse esitamist TKA-le pretensiooni esitamist esmalt kauplejale ning viimase seisukoha või pakutava lahenduse äraootamist.
Tarbija võib kaebuse kauplejale esitada mistahes vormis. Kui tarbija esitab kaebuse kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, tuleb TKS § 19 lg 3 ja 4 kohaselt kaebuses välja tuua järgmised asjaolud :

oma nime ja kontaktandmed;

kaebuse esitamise kuupäeva;

kauba või teenuse puuduse;

kauplejale esitatava nõude

viide tehingu sooritamist või müügi- või töövõtugarantiid tõendavale dokumendile.
Kaupleja peab tarbija poolt kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud kaebuse vastuvõtmist samas vormis ka kinnitama.
Kauplejal on kohustus vastata tarbija kirjalikule või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud kaebustele 15 päeva jooksul. Kui kauplejal ei ole võimalik 15 päeva jooksul tarbija kaebusele vastata, peab ta kirjalikult sellest tarbijat teavitama, viivitust põhjendama ja määrama uue mõistliku tähtaja vastamiseks.
Kui kaupleja jätab pretensiooni täielikult või osaliselt rahuldamata, peab ta seda tarbijale kirjalikult põhjendama.
Kui kaupleja ei vasta tarbija kaebusele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, loetakse, et ta on keeldunud kaebuse lahendamisest.

kokkuleppemenetlus tarbijakaitseametis
Tarbija poolt TKA vahendusel komisjonile esitatav kaebus peab vastama TKS § 26 lg 2 sätestatud nõuetele. Kaebuses märgitakse:

tarbija nimi, elukoht ja muud kontaktandmed;

kaupleja ärinimi või nimi ja tegevuskoha aadress;

kaebuse sisu ning kaebuse esitaja selgelt väljendatud nõue ja asjaolud, millega ta oma nõuet põhjendab.
Punktis 3 märgitud nõudes peab tarbija välja tooma , millist õiguskaitsevahendit soovib ta kasutada.
Tarbijakaitseameti pädevusse ei kuulu osapoolte vahelise tsiviilõigusliku vaidluse sisuline lahendamine.
TKA selgitab välja kaebuse lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning tal on õigus ühendust võtta kaebuse esitanud tarbija ja kaebuses nimetatud kauplejaga, et saavutada pooltevahelist kokkulepet. TKA saadab tarbija kaebuse koopia selle kättesaamise päevast lugedes kolme tööpäeva jooksul asjaomasele kauplejale, kes peab andma kirjaliku vastuse kümne tööpäeva jooksul, alates kaebuse koopia kättesaamisest.
Kui lahendust ei pakuta või see ei sobi tarbijale, peab tarbija sellest TKA-t teavitama. Sellisel juhul edastab TKA tarbija kaebuse ning esmasel menetlemisel kogutud materjalid hiljemalt 30 päeva jooksul TKA-le kaebuse esitamise päevast lugedes tarbijakaebuste komisjonile lahendamiseks. Eeltoodust tulenevalt on TKA-l õigus menetleda tarbija kaebust maksimaalselt 30 päeva jooksul.

Menetlus tarbijakaebuste komisjonis
Iga vaidluse läbivaatamiseks kinnitab TKA peadirektor või tema volitatud ametiisik vähemalt kolmeliikmelise komisjoni koosseisu.
Tarbijate esindajateks võivad olla TKA ametnikud ja tarbijaühenduste või ühenduste liitude poolt esitatud isikud. Ettevõtjate esindajateks on ettevõtlusorganisatsioonide ja erialaliitude poolt esitatud isikud.
Komisjonile esitatud kaebus tuleb komisjoni istungil läbi vaadata selle komisjonile edastamisele järgnevast päevast alates ühe kuu jooksul. Mõjuval põhjusel või poole põhjendatud taotlusel võib see tähtaeg olla ka pikem.
Vaidlevatel pooltel on võimalik osaleda asja arutamisel komisjonis, kuid nende mitteilmumine ei takista kaebuse läbivaatamist.
Kaebuse läbivaatamine toimub ainult esitatud nõudest lähtudes ning komisjonil puudub õigus ise nõude piire laiendada.
Tarbija kaebuse arutamine komisjonis toimub tarbija või tema esindaja kirjaliku avalduse alusel. sarnaselt tsiviilvaidluse lahendamise üldpõhimõtetele on ka tarbijavaidluses lähtepositsioonina tõendamiskoormus isikul, kes midagi väidab või nõuab.
Esmalt esitab istungil oma nõude ja selle põhjenduse tarbija. Tarbija võib kirjalikus kaebuses esitatud nõudeid istungil suuliselt täiendada. Kaupleja, kelle vastu nõue on esitatud, võib nõuet tunnistada või sellele vastu vaielda . Osapooltel on õiguse esitada istungil lisatõendeid. Istungil kuulatakse ära asjaosalised, tutvutakse dokumentide ja muude tõenditega ning hinnatakse neid. Komisjoni liikmed võivad vaidluse osapooltele esitada asjaolude selgitamiseks ja täpsustamiseks küsimusi.
Vaidlevate poolte nõusolekul on komisjonil vajaduse korral õigus tellida vaidlusaluse kauba või teenuse eksperdihinnang. Ekspertiisi tähtaja määrab komisjoni kokkuleppel eksperdiga. Kaubale või teenusele eksperdihinnangu andmisega seotud kulud tasub vastavalt komisjoni otsusele vaidluses kaotajaks jäänud pool.
Tarbijakaebuste komisjon kui vaidlust lahendav kolmas isik võib kaasa aidata kokkuleppe saavutamisele, avaldamata ametlikult arvamust võimalike lahenduste kohta. Pooli kutsutakse üles asuma dialoogi ning hoiduma vaenutsemisest ning pooled ise osalevad aktiivselt endale sobivaima lahenduse leidmisel.
Komisjon teeb otsuse istungi toimumise päeval või hiljemalt viie tööpäeva jooksul kaebuse istungil läbivaatamise päevast arvates. Komisjon ei või otsuse tegemisel ületada nõude piire. Komisjoni otsuse eripäraks on selle sundtäitmise võimaluse puudumine. Sundtäidetav ei ole ka tarbijakaebuste komisjoni poolt istungil kinnitatud pooltevaheline kokkulepe. Kui tarbija ei ole rahul komisjoni otsusega, on tal võimalik pöörduda maakohtusse.
Tarbijakaitseametil on õigus teavitada üldsust komisjoni otsuse täitmata jätnud kauplejatest.
V Tarbijalemüügileping
Regulatsiooni esemeline kohaldamissfäär
Tarbijalemüük on VÕS § 208 lg 4 järgi asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Siit tulenevalt on tarbijalemüügilepingu objektide ring piiritletud vallasasjadega. Kui tarbija ostab kinnisasja, kohaldatakse sellise tehingu suhtes müügilepingu üldregulatsiooni. Tarbijalemüügi kohta sätestatut ei kohaldata õiguse müügi korral. Tarbijalemüügiga ei ole tegemist hulgimüügi korral (KaubTS § 3 lg 2 p 1).
Tarbijalemüügi ja tarbijatöövõtu eristamise alused määratleb VÕS § 208 lg 2. Kui leping on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks , kohaldatakse tarbijatöövõtu sätteid juhul, kui tarbijast tellija andis töövõtjale olulise osa asja valmistamiseks vajalikust materjalist. Samuti kohaldatakse tarbijamüügi asemel tarbijatöövõtu sätteid lepingule, mille puhul suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb, seisneb töö tegemises. Tarbijatöövõtu objektiks on:

teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes

tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine
Tarbijatöövõtu objektiks ei ole aga legaaldefinitsioonist tulenevalt tarbijale endale osutatavad ilu ja hooldusteenused. Tarbijatöövõtu regulatsioon ei laiene ka vaimse tegevusega seotud töö tulemustele (tõlketöö, analüüs, eksperthinnang , koolitus jms). Samuti ei ole tarbijatöövõtu objektiks kinnisasjal tehtavad tööd, kui tulemus saab või on kinnisasja oluliseks osaks.
Määratlusest tulenevalt laienevad tarbijat kaitsvad erisätted ainult sellisele lepingule, mille on sõlminud majandus- või kutsetegevuses tegutsev ettevõtja füüsilisest isikust tarbijaga.
Poolte põhikohustused tarbijamüügi korral
Asja üleandmine tarbijale
Asi tuleb üle anda tarbijale lepingus kokkulepitud kohas. Üleandmisele kohaldatakse VÕS § 209 sätteid. Kui müüja on tarbijalemüügi puhul jätnud asja tarbijale õigeaegselt üle andmata, loetakse seda oluliseks lepingurikkumiseks, mille puhul on tarbijal õigus muude õiguskaitsevahendite kõrval ka lepingust taganeda. Sellises situatsioonis ei pea tarbija müüja vastu enne taganemisõiguse kasutamist eraldi reklamatsiooni esitama, kuna võib eeldada, et müüja on ka ise teadlik kohustuse täitmisega hilinemisest.
Kehtiv õigus ei sätesta viivituse pikkust ning seadusest lähtudes on tarbijal õigus taganeda kohe, kui tähtpäevaks ei ole asja üleandmise kohustust täidetud.
Taganemisõiguse kaalumisel peab siiski arvestama VÕS üldosa § 116 lg 4 nõudeid. Osundatud sätete kohaselt ei ole lepingust taganemine kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Seega peab tarbija vastava olukorra esinemisel andma müüjale kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja.
Tarbijal ei ole erinevalt majandus- või kutsetegevuses tegutsevast ostjast kohustust asja üle vaadata. Seega saab tarbija tugineda hiljem ka nendele puudustele, mida ta koheselt ei märganud.
VÕS § 211 kohaselt peab müüja tarbijale üle andma ka asja juurde kuuluvad dokumendid . Müüja peab tarbijale üle andma asja vastuvõtmiseks ning valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks vajalikud dokumendid asja üleandmise kohas asja üleandmise ajal.
Kui tarbijamüügi puhul peab asja ostjani toimetama müüja, ei lähe asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle enne asja ostjale üleandmist või ostja poolt asja vastuvõtmisega viivitusse sattumist (VÕS § 214 lg 5).
Kui tarbija võib mõistlikult eeldada asja kasutamise, korrashoiu või parandamisega seotud teenuste olemasolu ja müüja ise neid ei osuta, peab ta tarbijale asja üleandmise ajal ja tarbija nõudmisel ka pärast seda andma piisavalt teavet teenuste kasutamise võimalustest (VÕS § 232).
Tarbijale tellimata asja saatmine
Tarbijale tellimata asja saatmise korral ei teki majandus- või kutsetegevuses tegutseval kauplejal tarbija vastu nõudeid (VÕS § 99 lg 1). Seega ei saa kaupleja saadetud asja tarbijalt välja nõuda ega ka selle maksumuse tasumist nõuda. Tarbijal ei ole kohustust asja vastu võtta, seda säilitada, tagastada või muid toiminguid teha. Tarbija vaikimist või tegevusetust ei loeta sellises situatsioonis nõustumuseks.
Kauplejal on siiski erandina õigus esitada tarbijal vastu nõue, kui:

asi või teenus ei olnud määratud sellele tarbijale

asja saatja või teenuse osutaja arvas ekslikult, et tarbija selle tellis ja tarbija sai eksimusest aru või pidi sellest aru saama (VÕS § 99 lg 2)
Ostuhinna tasumine
Tarbija põhikohustuseks on müügilepingu järgi ostuhinna tasumine. Tavapärasest müügist erinevalt ei või tarbijamüügi puhul tarbijat kohustada ettemaksuks enam kui poole ulatuses ostuhinnast (VÕS § 213 lg 4). Seda nõuet rikkuv kokkulepe on õiguslikult tühine algusest peale.
Lepingu tüüptingimus loetakse ebamõistlikult kahjustavaks, kui müüjale antakse õigus müügihinna määramiseks või tõstmiseks üleandmise ajal, ilma teise poole võimaluseta sellisel juhul leping lõpetada.
Tarbija võib asja üleandmisega viivitamise korral viivitada omalt poolt rahasumma maksmisega selle osa suhtes, mida viivitus puudutab.
Asja vastavus lepingutingimustele
Tarbijamüügi puhul on tarbija põhiliseks ootuseks, et müüdud asja saab kasutada probleemideta sihtotstarbeliselt. Asja vastavust lepingutingimustele reguleerib detailselt VÕS § 127.
Tarbijamüügi puhul vastutab müüja asja puuduse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks (VÕS § 218 lg 1).
Puuduse hindamisel tuleb tuvastada, millised olid asja omadused selle ostjale üleandmise ajal. Müüja vastutab ka varjatud puuduste eest, mis ilmnevad pärast ostu sooritamist.
Vastavus üldisele kasutuseesmärgile
VÕS § 217 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi (esineb faktiline puudus). Müüja poolt üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse, dokumentide ja pakendi osas. Asi pean olema kasutatav otstarbeks, milleks seda tavaliselt kasutatakse (üldine kasutuseesmärk).
Asjal peavad olema kõik need omadused, mida selliselt asjalt saab vastavalt kasutusotstarbele eeldada. Asi ei vasta lepingutingimustele mh ka mittekompleksuse, vaeg- või ületarne puhul.
Vastavus erilisele kasutuseesmärgile
Asi ei vasta VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi lepingutingimustele, kui see ei sobi teatud eriliseks otstarbeks, milleks tarbija seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tarbija võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele (eriline kasutuseesmärk).
Tarbijalepingu puhul võib tarbija alati tugineda sellele, et müüja on oma ala professionaal , kes peab tundma müüdavat kaupa (KaubTS § 5 lg 1). Tarbija ülesanne on eriline kasutuseesmärk müüjale teatavaks teha.
Müüja ei vastuta siiski juhul, kui tarbija on kasutuseesmärki selgitanud vigaselt või puudulikult. Müüjal on vastutuse piiramise alusena võimalik tugineda sellele, et ta enne lepingu sõlmimist viitas tarbijale asja mittesobivusele soovitud eesmärgiks.
Õiguslik puudus
Asi ei vasta VÕS § 127 lg 2 p 3 järgi nõuetele, kui selle kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma (õiguslik puudus). Müüja peab tundma oma ala professionaalina müüdava kaubaga seonduvaid siseriiklikke ja otsekohalduvaid õigusakte.
Õigusliku puudusega ei ole siiski tegemist juhul, kui asja kasutatakse otstarbeks, mille puhul kohustuslikud nõuded ei oma tähtsust.
Kolmanda isiku nõue puudusena
Asi ei vasta VÕS § 217 lg 2 p 4 kohaselt lepingutingimustele, kui kolmandal isikul on asja suhtes nõue või õigus, mida ta võib maksma panna. Õigused võivad olla nii võlaõiguslikud kui ka asjaõiguslikud, samuti intellektuaalsest omandist tulevad õigused.
Sätte rakendamisel on oluline tuvastada, et tarbija ei olnud lepingu sõlmimisel piirangutest teadlik või muul kombel seda eelnevalt heaks kiitnud.
Pakendist tulenev puudus
Asi ei vasta lepingutingimustele, kui vallasasi ei ole pakitud seda liiki asjadele tavaliselt omasel viisil, sellise viisi puudumisel aga asja säilitamiseks ja kaitseks vajalikul viisil (VÕS § 217 lg 2 p 5).
Pakend on PakS § 2 kohaselt mistahes materjalist toode, mida kasutatakse kauba kaitsmiseks, hoidmiseks, käsitlemiseks, kättetoimetamiseks ja esitlemiseks.
Kui pakend on vigastatud, kuid asi ise lepingutingimustele vastav, ei ole tarbijal õigust selle suhtes nõuet esitada.
Õiguspärasuse printsiip tarbijamüügil
TKS § 9 lg 1 kohaselt peab asi olema üldnõudena sihipärasel kasutamisel ohutu tarbija elule, tervisele ja varale ning selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatult eeldab. Erinormina täpsustab VÕS § 217 lg 2 p 6 asja vastavusele esitatavaid kõrgendatud nõudeid tarbijamüügi korral. Osundatud sätte kohaselt peab tarbijale müüdav asi olema seda liiki asjadele tavaliselt omaste omadustega ja kvaliteediga, mida tarbija võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi , eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel. Asi on puudusega, kui see ei vasta reklaamitud omadustele.
Tarbija võib asjalt mõistlikult eeldada omadusi, mis on kooskõlas loodusseadustega ning mis on üldise elukogemuse baasil teada.
Selle hindamisel, mida tarbija võib mõistlikult eeldada, tuleb lähtuda objektiivse hindaja mõõdupuust. Tarbija isiklikel ootustel ei ole siin määravat tähendust. Hindamisel tuleks üldjuhul arvestada asja maksumust, kuivõrd kvaliteedi ja hinna vahel esineb sageli seos.
Tarbijamüügi korral võetakse kvaliteedi hindamisel arvesse müüja poolt antud lubaduste kõrval ka tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel. Seega vastutab müüja üldjuhul tootja, maaletooja või hulgimüüja poolt esitatud väidete kehtivuse ja tegelikkusele vastavuse eest.
Regulatsioon kohaldub tootja või vahendaja poolt kataloogides, avalikus reklaamis, pakendil, meedias või sidevahendite kaudu tarbijale edastatud teabe suhtes.
Müüja vastutust asja tootja, varasema müüja või muu vahendaja avalduse eest ei kohaldata, kui müüja avaldusest ei teadnud ega pidanudki teadma või kui müüja tõendab, et avaldus oli lepingu sõlmimise ajaks tagasi võetud või seda oli parandatud või avaldus ei mõjutanud asja ostmist.
Paigaldamisest või puudulikest juhistest tulenev mittevastavus
Ostetud asja ebaõigest paigaldamisest tulenev puudus loetakse võrdseks asjast tuleneva lepingutingimustele mittevastavusega, kui asja paigaldas müüja või tehti seda tema vastutusel. Sätte kohaselt on müüja vastutav tarbija ees ka siis, kui müüja asemel paigaldas asja kolmas isik, kellega müüjal oli vastav kokkulepe. Müüja vastutab ka juhul, kui asja paigaldas tarbija ja ebaõige paigaldamine tulenes müüja poolt antud puudulikust teabest asja paigaldamise kohta (VÕS § 217 lg 5).
Tarbija teadmine puudusest
Müüja ei vastuta puuduste eest, kui puudused olid ostjale asja üleandmisel teada või pidi neist teadma (VÕS § 218 lg 4). Sellisel juhul eeldatakse ostja poolset nõustumist puudusega ning ostjal puudub õigus kasutada teadaolevate puuduste suhtes õiguskaitsevahendeid. Seega ei vastuta müüja puuduste eest, mida ta oli ostjale lepingu sõlmimisel avaldanud.
Ostja teadmisega võrdsustab seadus olukorra, kus ostja ei teadnud asja puudusest temapoolse raske hooletuse tõttu (VÕS § 218 lg 4 ja § 15 lg 4). Teadma pidamiseks saab lugeda ka need juhtumid , kus ostja oli asja lepingu sõlmimisel üle vaadanud ja puudus väga kergesti märgatav.
Nii ei saa tarbija tugineda puudusele, mida iga mõistlik isik oleks reaalse ülevaatuse toimumisel tema asemel selgelt märganud.
Vaidluse korral lasub puudusest teavitamise tõendamiskoormus TKS § 11 lg 2 mõttest lähtudes kauplejal.
Kasutatuna müüdud asja mittevastavus
Kasutatud kaup on puudusega, kui see ei vasta müüja poolt esitatud andmetele. Müüja peab ostjat teavitama VÕS § 14 lõike 2 kohaselt kõigist asjaoludest, mille suhtes on tarbijal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Teatama peab ka asjaoludest, mida tarbija ise ei oska küsida.
Kasutatud asja puhul ei saa asja puuduseks lugeda tavapärasest kulumisest tekkinud puudusi, mis esinevad sarnase kasutusastmega asjadel tavaliselt.
Kasutatud asja müümisel ei ole asjakohane eeldada, et müüja vastutab ka tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avalduste eest, kuivõrd kasutatud asja müüja ei ole üldreeglina teadlik varem tehtud avaldustest.
Pretensiooni esitamise õigus tarbijamüügi korral
Pretensiooni esitamise tähtaeg ja tingimused
Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuste eest, mis ilmneb 2 aasta jooksul asja üleandmisest tarbijale (seaduslik garantii).
Üldreeglina peab puuduse olemasolu asja üleandmisel tõendama ostja. Erandina sellest reeglist eeldatakse tarbijamüügi puhul, et kuue kuu jooksul asja tarbijale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega (VÕS § 218 lg 2). Siin on rakendatud nn tõendamiskoormuse ümberpööramise põhimõtet ning pandud kauplejale kohustus tõendada tootmisvea puudumist üleandmise hetkel.
Seadusest tulenev eeldus on puuduse olemusega vastuolus eelkõige siis, kui viga on tekkinud normaalsest kulumisest, puudulikust käsitlemisest või õnnetusjuhtumist.
Peale kuue kuu möödumist tuleb tarbijal põhjendada ning tõendada, et mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal ehk kaupleja müüs talle puudusega asja.
Müüja ei vastuta ebatavaliselt lühikese kasutusperioodi järel tekkinud puuduse eest, kui asja on kasutatud tunduvalt suurema intensiivsusega, kui seda tavapäraselt tarbijalt võib mõistlikult eeldada.
Tarbijal puudub pretensiooni esitamise õigus nende vigade suhtes, mis avalduvad tootel hiljem, kui kahe aasta möödumisel asja üleandmisest.
Vastutusest vabanemiseks saab müüja tugineda asja normaalsele kulumisele või ostja poolsele väärkasutusele. Olenevalt kasutatud asja vanusest ja kasutusintensiivsusest peab tarbija arvestama sellega, et sellel ilmnevad varem või hiljem kulumisest tingitud defektid .
Tarbija ees vastutav subjekt
Tarbija ees peaks vastutama see isik, kes tegelikult on kahju või puuduse põhjustajaks. Selliseks isikuks on reeglina puudusega asja tootja. Tarbijal peaks olema võimalus kasutada oma õigusi üksnes tootja vastu, mitte aga iga vahendaja vastu äriahelas.
Eestis kehtiv müügilepingu regulatsioon võimaldab tarbijal puudusega tootest tuleneva parandamise või asendamise nõude esitada üksnes selle isiku vastu, kes temale toote vahetult müüs (lõppmüüja). Müügilepingu regulatsioonis ei ole sätestatud tarbija võimalust esitada kauba puuduse korral pretensioon otse tootja või importija vastu (tootja otsene lepinguline vastutus).
Puudusest teavitamise tähtaeg ja selle õiguslik tähendus
VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab tarbijamüügi puhul tarbija teatama lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada või pidi teada saama. Kiire teavitamise korral on lihtsam puuduse päritolu selgitada, samuti on kauplejal suuremad võimalused asja asendamiseks.
Kui tarbija ei teavita müüjat asja puudusest õigeaegselt, ei või ta asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (VÕS § 220 lg 3). Kui mitteteavitamine on mõistlikult vabandatav, võib tarbija siiski õiguskaitsevahendina kasutada hinna alandamise õigust või nõuda otsese varalise kahju (VÕS § 128 lg 3) hüvitamist. Ostja võib lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui:

asja lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu

müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1).
Õiguskaitsevahendid puudusega kauba müümisel
Õiguskaitsevahendi valiku põhimõtted
Tarbija ees on kauba puuduste eest vastutav lepingu teine pool, seega peab tarbija esitama pretensiooni esmalt isikule, kellelt kaup osteti.
Õiguskaitsevahendite rakendamisel tuleb lähtuda eelkõige müügilepingu regulatsioonis sätestatud erinormidest, erinormi puudumisel kohalduvad VÕS üldosa põhimõtted.
Puudusega kauba müügi korral on tarbijal õigus lähtudes VÕS § 101 lg 1 nõuda:

asja tasuta parandamist või selle asendamist uue asjaga

keelduda omapoolse kohustuse täitmisest

lepingust taganeda

nõuda kahju hüvitamist

nõuda hinna alandamist
Asja parandamine või asendamine
*Asja asendamise või parandamise üldpõhimõtted
Kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib tarbija nõuda müüjalt seaduse kohaselt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi (VÕS § 221 lg 1).
Asja parandamist või asendamist võib nõuda juhul, kui see on reaalselt võimalik. Asendamine seaduse tähenduses seondub samade omadustega ja näitajatega liigitunnustega asja pakkumisega, mis tarbijale müüdi.
Asendamine ei ole reeglina võimalik, kui müüdud asja spetsifikatsioonile vastavate asjade tootmine on lõppenud või on tegemist individuaalsete tunnustega asjadega. Samuti võib ilmneda asendamise võimatus, kui asi valmistati spetsiaalselt tarbija tellimisel tarbija poolt antud materjalist.
Asendamise ja parandamise võimatuse korral on tegemist müüjapoolse olulise lepingurikkumisega (VÕS § 223 lg 1).
Kui müüja asendab puudusega asja lepingutingimustele vastava asjaga, võib ta nõuda tarbijalt puudusega asja tagastamist. Sellisel juhul kohaldatakse VÕS §-des 189-191 sätestatut. Asja tagastamise võimatuse korral peab tarbija hüvitama kauplejale asja väärtuse. Asja väärtuse vähenemine tuleb hüvitada ainult juhul, kui väärtuse langemise põhjuseks ei olnud asja korrapärane kasutamine.
*Valikuõigus lepingu täitmise nõude korral
Üheltpoolt on küll tarbijal õigus ise valida VÕS § 101 lõikest 2 tulenevalt kasutatav õiguskaitsevahend, teiselt poolt võib aga puuduse kiire kõrvaldamine vähendada tekkivat kahju. Vastavalt VÕS § 23 lõikele 2 peab tarbija tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuse täitmiseks.
Kui tarbija on küll teavitanud müüjat lepingutingimustele mittevastavusest, kuid ei ole esitanud lepingu täitmise nõuet, annab VÕS § 107 lg 1 müüjale õiguse rikkumine omal kulul heastada, mh mittekohase täitmise parandada või asendada , kuni tarbija ei ole lepingust taganenud, lepingut üles öelnud või nõudnud kohustuste täitmise asemel kahju hüvitamist. Lisaks peab heastamine vastama järgnevatele tingimustele:

heastamine on vastavalt asjaoludele mõistlik ja

heastamisega ei põhjustata kahjustatud lepingupoolele põhjendamatuid ebamugavusi ega kulutusi ja

kahjustatud lepingupoolel ei ole õigustatud huvi heastamisest keelduda.
Kui tarbija keeldub õigustamatult vastu võtmast müüja ettepanekut asja parandamiseks või asendamiseks, võib ta kaotada õiguse lepingust taganeda. Lisaks kaotab ta õiguse tugineda hinna alandamisele (VÕS § 112 lg 5; § 224 p 2). Samuti võib ta kaotada õiguse nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist täies ulatuses, kui müüjapoolne kiire tegutsemine oleks võinud vähendada tekkivat kahju.
*Kulude kandmine
Müüjal on VÕS § 222 lg 4 kohaselt kohustus kanda asja parandamisega või asendamisega seotud kulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi- ja materjalikulud . Kauplejal on kohustus kanda ka remonditud või vahetatud asja tarbijale tagasitoimetamise kulud.
VÕS § 222 lg 1 sätestab küll ostja õiguse nõuda lepingutingimustele mittevastava asja korral selle asendamist, kuid ei täpsusta, kas see peab toimuma tasuta või tasu eest.
Kui tarbija nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib tarbija asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlikke kulutuste hüvitamist (VÕS § 222 lg 5). Sisuliselt on siin tegu lepingu täitmise nõudega, mis seisneb lepingurikkumise heastamises.
Müüja poolne asja parandamisest või asendamisest keeldumine või mõistliku aja ületamine loetakse VÕS § 223 lg 1 kohaselt oluliseks lepingurikkumiseks, mis annab mh õiguse lepingust taganemiseks. Seega võib tarbija alternatiivina kaaluda ka lepingust taganemist.
Kui viga ilmneb asjal olukorras, kus puuduse kõrvaldamist ei saa kauplejalt mõistlikult nõuda, peaks tarbijal olema õigus puudus ise kõrvaldada või lasta seda teha ja nõuda selleks tehtud mõistlikke kulutuste hüvitamist müüjalt.
Kui tarbija on asja oma valdusesse võtnud, kuid kavatseb lepingust taganeda või nõuab asja asendamist või kasutab muud õigust, mille tulemusena asi tuleb tagastada, peab ta tarvitusele võtma mõistlikud abinõud asja säilitamiseks ja kaitsmiseks (VÕS § 229 lg 1).
*Aegumistähtaeg asja parandamisel või asendamisel
Müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab VÕS § 227 kohaselt asja üleandmisest tarbijale. Seega hakkab nt kahju tekkimisel tarbijamüügilepingu korral aegumistähtaeg jooksma asja üleandmisest tarbijale, mitte aga kahju avaldumise hetkest nagu TsÜS § 147 seda ette näeb.
Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. Aegumistähtaeg on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.
Asja asendamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg uuesti asendatud asja üleandmisest tarbijale. Asja parandamisel müüja poolt algab aegumistähtaja kulg uuesti kõrvaldatud puuduse suhtes. Seaduse tekstist nähtuvalt algab aegumistähtaja kulg uuesti ainult kõrvaldatud puuduse suhtes, mitte kogu asja suhtes.
Hinna alandamise erisused
Täitmisnõude asemel võib tarbija taotleda ostuhinna alandamist vastavalt üldistele hinna alandamise tingimustele (VÕS § 101 lg 1 p 5 ja § 112 lg 1), kui sealjuures arvestatakse VÕS § 224 tulenevate piirangutega.
Tarbija ei või hinna alandamist nõuda, kui:

müüja parandas või asendas asja lepingutingimustele vastava asjaga

tarbija keeldus õigustamatult vastu võtmast müüja ettepanekut asja parandamise või asendamise kohta
Tarbija poolt tasumisele kuuluvat hinda saab alandada võrdeliselt müüjapoolse kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtega kohase täitmise väärtusesse.
Kahju hüvitamise nõue
Ükskõik millise eelpool mainitud õiguskaitsevahendi kasutamine ei võta tarbijalt ära õigust nõuda puudusest tingitud kahju hüvitamist. Kahjuhüvitise väljamõistmise eelduseks on puuduse ja avaldanud kahju vahel esineva põhjusliku seose tõendamine nõude esitaja poolt.
Asjakahju puhul hüvitatava kahju ulatuse ja liigid sätestab VÕS § 132. Kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub seaduse kohaselt hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas , tuleb maksta hüvitist, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele.
Kahjuhüvitusnõude esitamisel võib tarbija tugineda lisaks VÕS §-s 225 sätestatule ka VÕS üldosa §-le 115. Lisaks VÕS üldosa 7. peatükis sätestatule võib müügilepingu korral tarbija nõuda VÕS § 225 järgi täiendavalt sellise kahju hüvitamist, mis tekitati:

asja mittenõuetekohase kasutamise tõttu, kui see tulenes tarbija ebapiisavast teavitamisest müüja poolt ning

asjale endale selle puuduse tõttu.
Kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks tehtud kuludena võib käsitleda ka asjaajamisega seotud kulusid. Kahju kindlakstegemise kuluna võib vaadelda ka tarbija poolt tehtud kulutusi ekspertiisile.
Tarbijamüügi korral ei ole üldreeglina põhjust kohaldada VÕS § 132 lõiget 4, mille kohaselt juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul või saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitist. Seda seetõttu, et tarbijamüügiga ei ole tegemist juhul, kui isik kasutab ostetud asja majandus- või kutsetegevuseks või tööks.
Kompenseeritava kahjuhüvitise ulatust piirab VÕS § 127 lg 3, mille kohaselt kuulub lepingu korral hüvitamisele üksnes kahju, mida müüja nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, v.a. juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (kahju ettenähtavuse reegel).
Kui kahju tekkis osaliselt tarbijast tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest vastutab tarbija, vähendatakse hüvitavat kahju vastavas ulatuses (VÕS § 139).
Omapoolse kohustuse täitmisest keeldumine
Ostjal on VÕS § 111 lg-te 1 ja 3 järgi õigus keelduda ostuhinna tasumisest, kuni müüdud ese ei ole talle üle antud või kui see on üle antud olulise puudusega.
Lepingust taganemine
*Lepingust taganemise üldpõhimõtted
Üldreeglina on tarbijal õigus lepingust taganeda ainult olulise lepingurikkumise esinemisel. Olulise lepingurikkumise tunnuste indikatiivne loetelu sisaldub VÕS üldosas § 116 lg 2. Lisaks nimetatud juhtumitele on VÕS § 223 sätestatud veel mitu täiendavat olulise lepingurikkumise kriteeriumi. Müüjat loetakse müügilepingut rikkunuks mh ka siis, kui:

asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või

asja parandamine või asendamine ebaõnnestub või

müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või

müüja ei paranda või asenda asja mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist

tarbijalemüügi puhul loetakse müüja poolseks oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise või asendamisega tarbijale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist.
Seaduses loetletud olulise lepingurikkumise tunnustega asjaolu tuvastamisel ei ole tarbijal kohustust anda kauplejale lepingu täitmiseks täiendav tähtaeg.
*Asja parandamise või asendamise võimatus
Asja parandamise võimatuse võivad tingida erinevad asjaolud. Sageli esineb parandamise tehniline võimatus. Parandamise võimatuse võib tingida ka tagavaraosade puudumine. Parandamine on võimatu, kui selle tagajärjel võib muutuda asja esialgne välimus. Asendamise võimalus puudub siis, kui samade näitajatega asja pole võimalik leida.
*Parandamise või asenduse ebaõnnestumine
Asja parandus või asendus on ebaõnnestunud, kui asi ei vasta peale remonti või asendamist lepingus ette nähtud tingimustele. Paranduse ebaõnnestumisega on tegemist ka juhul, kui sama defekt ilmneb asja detaili asendamisel mõne aja möödumisel uuesti. Eestis kehtivas õiguses ja kohtupraktikas ei ole täpsustatud, millise aja jooksul sama vea uuesti avaldumine paranduse ebaõnnestumiseks kvalifitseerub.
*Müüja keeldumine asja parandamisest või asendamisest
Kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamisest või asendamisest, on tegu olulise lepingurikkumisega. Müüja õigustamatu keeldumisega asja parandamisest või asendamisest on tegemist ka siis, kui müüja ei paranda või asenda asja mõistliku aja jooksul.
Kohtu seisukohast lähtuvalt peab tarbija teavitama müüjat lepingutingimustele mittevastavusest, kuid ei pea tingimata esitama asendamise või parandamise nõuet. Müüja kohustus on omal algatusel asi lepingutingimustega vastavusse viia.
Mõistlik aeg sõltub asja puudusest, selle parandamise või asendamise võimalustest, asja vajalikkusest tarbija jaoks ja muudest asjaoludest ning seda tuleb iga vaidluse korral eraldi otsustada. Mõistlikkuse hindamise üheks kriteeriumiks võib pidada aega, mis kulub mõistlikke pingutusi rakendades tavaliselt sama tüüpi asja parandamiseks või asendamiseks.
Asjade puhul, mille parandamine on võimalik ainult väljaspool Eestit, tuleb eeldada pikemat mõistlikku tähtaega. Tähtaeg võib pikeneda ka nt varuosade tellimise aja võrra.
Kui müüja annab puuduse kõrvaldamise ajaks tarbija kasutusse tasuta samade või paremate näitajatega asendusasja, puudub tarbijal võimalus viidata parandamisel või asendamisel mõistliku tähtaja ületamisele ja sellest tulenevalt lepingust taganeda.
*Tarbijale põhjendamatute ebamugavuste tekitamine
Põhjendamatute ebamugavuste tekitamise asjaolusid tuleb iga vaidluse korral eraldi kaalude. Üheks selliseks juhtumiks võib pidada olukorda, kus müüja ei teavita tarbijat koheselt remondi toimumisajast või asendusasja tarnimisajast. Sellises olukorras on tarbijal pidev teadmatus , millal tal on lootus asja kasutama hakata.
Põhjendamatute ebamugavuste põhjustamisena võib käsitleda ka juhtumeid, kus tarbija ei saa asja sihtotstarbeliselt kasutada, kuna on sunnitud pidevalt asja parandusse viima. Erinevat liiki puuduste avaldumisel on loetud põhjendamatute ebamugavuste tekitamiseks olukorda, kus asja on vähemalt kahel korral kaupleja kulul parandatud ja sellel avaldub kolmandat korda puudus, mille eest vastutab kaupleja. Taganemisõiguse võimaldamist peab vaidlust lahendav organ iga juhtumi korral eraldi otsustama, juhtumi asjaolusid kogumis arvesse võttes.
*Taganemine näidise, kirjelduse või mudeli järgi müügi korral
Kui müük toimub näidise, kirjelduse või mudeli järgi, eeldatakse VÕS § 226 lg 1 kohaselt, et näidis, kirjeldus või mudel on asja lepingutingimustele vastavuse hindamise ainus kriteerium . Sellisel juhul annab kõrvalekalle näidisest, kirjeldusest või mudelist tarbijale õiguse lepingust taganeda või kasutada muid õigusi, mis tulenevad asja lepingutingimustele mittevastavusest.
Kui näidise järgi tarnitav kaup ei vasta ka ainult kasutusmugavuse poolest näidise tunnustele, võib seda lugeda oluliseks kõrvalekaldeks.
Kui kokkuleppest või tavast tuleneb, et näidist, kirjeldust või mudelit tuleb kasutada üksnes kvaliteedi ligikaudseks määramiseks, võib tarbija lepingust taganeda üksnes juhul, kui kõrvalekalle näidisest, kirjeldusest või mudelist on oluline.
Looduslike toodete puhul peab tarbija arvestama, et näidis ei pruugi vastata tegelikkuses samadele tunnustele.
Defekti tõendamisega seotud kulude kandmine
Asja tarbijale üleandmisest lugedes esimese kuue kuu jooksul ilmnenud asja lepingutingimustele mittevastavuse korral vabaneb müüja vastutusest, kui ta suudab ümber lükata seadusest tuleneva eelduse selle kohta, et asjal esines tootmisviga (VÕS § 218 lg 2).
Kuna asja üleandmisele järgneva kuue kuu jooksul ilmnenud puuduste osas lasub tõendamiskoormus müüjal, kannab müüja ka selle täitmisega seonduvad kulud, eelkõige ekspertiisikulud. Seda ka siis, kui ekspertiis ei tuvasta müüja poolset lepingurikkumist.
Kuue kuu möödumisel läheb tootmisvea esinemise tõendamiskoormus üle tarbijale.
Vabatahtlik müügigarantii
Müügigarantii olemus ja sisu
Võlaõigusseaduse §-s 230 avatud legaaldefinitsiooni kohaselt on müügigarantii müüja, varasema müüja või tootja lubadus müüdud asi garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis ettenähtud tingimustele, millega antakse tarbijale seaduses sätestatust soodsam seisund. Seega on tegemist kaupleja täiendava lubadusega lisaks seaduslikule garantiile. Müügigarantiist peab tulenema mingi lisaboonus, mis ületab seadusega tarbijale tagatud õigusi.
Müügigarantii on tootekeskne, mitte subjektiga seotud lubadus ning see kehtib ka siis, kui toode vahetab garantii kehtivusajal omanikku .
TKS §-s 10 on sätestatud põhimõte, et kauba või teenuse pakkumisel ei ole lubatud kasutada sõna „garantii“, kui see ei vasta võlaõigusseaduses või ehitusseaduses sätestatud tingimustele ja millega ei anta tarbijale seaduses sätestatust soodsamat seisundit . Eelnevast lähtuvalt iseloomustavad tarbijamüügigarantiid järgmised tunnused:

• vabatahtlikkus
  
• seaduses sätestatust soodsama seisundi tagamine tarbijale
  
• lubadus likvideerida asjal esinev puudus paranduse, asenduse teel või muul viisil
  

Garantii vabatahtlikkusest tulenevalt on garantii andjal võimalus ise vabalt otsustada, kas ja millises ulatuses ta garantiid pakub. Müügigarantii ei välista ega piira tarbija õigust kasutada muid seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS § 230 lg 5). Müügigarantiist tulenevad õigused annavad tarbijale seega täiendavaid eeliseid , kuivõrd tal säilivad seadusest tulenevad õigused ning lisaks saab ta tugineda vabatahtlikus müügigarantiis lubatud õigustele.
Seaduse mõtte kohaselt võib pakkuja poolt antav müügigarantii olla ka tasuline . Tasuline on garantii ka siis, kui tarbija peab puuduse kõrvaldamisel kandma omaosaluse.
Garantiitähtaja kulg algab asja tarbijale üleandmisest, kui garantiilubaduses ei ole ette nähtud garantiitähtaja hilisemat algust. Garantiitähtaja kulg peatub ajal, mil tarbija ei saa asja kasutada lepingutingimustele mittevastavuse tõttu, mille eest vastutab müügigarantii andja. Seega peatub garantiitähtaja kulg hetkest, mil ostja avastas garantiiga hõlmatud puuduse ja teavitas sellest müügigarantii andjat kui nõuetekohase asja tagastamiseni tarbijale.
Seaduse kohaselt eeldatakse, et müügigarantiiga on hõlmatud kõik asjal garantiitähtaja jooksul ilmnenud puudused (VÕS § 230 lg 3). Eeldus ei kehti, kui kaupleja on garantiis piiritlenud asja komponendid, mida garantii hõlmab.
Tarbija võib tugineda nendele garantiiga hõlmatud puudustele, mis ilmnevad garantii kehtivusajal. Seega peab tarbijast ostja tõendama mittevastavuse esinemise ning selle, et puudus ilmnes garantii kehtivusajal.
Tarbijal on müügigarantii korral õigus esitada nõue otse selle isiku vastu, kes on garantiilubaduse andnud. Seega võib tootja poolt antud kommertsgarantii korral tarbija esitada müügigarantiist tuleneva nõude otse tootja vastu.
Garantii andja ei vastuta nende puuduste eest, mille põhjuseks on tarbija vastutusel olev asjaolu nagu asja väärkasutus jms.
Tarbijamüügigarantii erinõuded
Tarbijamüügi puhul peab müügigarantii sisaldama tarbija jaoks selgelt ja arusaadavalt esitatud andmeid garantii põhisisu ja sellest tulenevate õiguste kasutamise korra kohta. Muu hulgas tuleb garantiis märkida:

müügigarantii andja nimi ja aadress

isik, kelle poole garantiist tulenevate õiguste kasutamiseks tuleb pöörduda

millised õigused garantii tarbijale annab

garantiist tulenevate õiguste kasutamise kord

garantii tähtaeg

garantii kehtivusala

selgitus, et lisaks garantiist tulenevatele õigustele on tarbijal ka muud seadusest tulenevad õigused.
Tarbijale tuleb anda võimalus vabalt tutvuda müügigarantii tingimustega enne müügilepingu sõlmimist. Tarbija nõudmisel tuleb garantii esitada talle kirjalikult või muul püsival andmekandjal, mida tarbija saab kasutada. Seda õigust on tarbijal põhjust alati rakendada, kuna tarbijal tuleb garantiivaidluse tekkimisel tõendada garantii seotust nõudega.
Tarbijamüügi puhul eeldatakse VÕS § 231 lg 4 kohaselt, et:

müügigarantii annab tarbijale garantiitähtajal õiguse nõuda asja tasuta parandamist või asendamist

garantiitähtajal asendatud asjale antakse algse müügigarantiiga sama kestusega uus garantii

asja parandamisel garantiitähtajal pikeneb müügigarantii parandamise aja kestuse võrra.
VI Reisija õiguste kaitse EL-s erinevate transpordivahendite kasutamisel
Rongireisija õiguste kaitse
EL õigus ja erandid Eesti siseriiklikus õiguses
Raudteevastutusmäärus (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1371/2007) sätestab reisija õiguste miinimumbaasi (määruses sätestatust ei või lepingus kõrvale kalduda reisija kahjuks). Eesti siseriiklikus õiguses reguleerib praegu reisijate õigusi ja kohustusi raudteel raudteeseaduse § 92, milline viitab Raudteevastutusmääruse otsekohaldatavusele Eestis.
* Raudtee -ettevõtja kohustused
Reisi käigus tuleb anda reisijatele teavet järgmiste asjaolude kohta: milliseid teenuseid rongis pakutakse; mis on järgmine peatus , teave oodatava saabumisaja kohta, kui rong hilineb; olulisemad ühendusreisid, mida tuleks turvalisuse kaalutlusel tähele panna.
Veoeeskirjas (raudteeseaduse § 65) tuleb mh kajastada:

tasu määramise, kehtestamise ja muutmise kord

tasu muutmisest teatamise kord

reisijateveo- või kaubaveoteenuse kasutaja kaebuse menetlemise kord.
Raudtee-ettevõtja on kohustatud võimaldama reisijatel võtta igasse rongi kaasa rattaid, kui neid on lihtne käidelda, need ei takista reisi kulgu ja veeremi olukord seda võimaldab.
Raudtee-ettevõtjad on kohustatud looma mehhanismi Raudteevastutusmäärusega hõlmatud reisija kaebuste käsitlemiseks ning tegema kaebustega tegeleva üksuse kontaktandmed ja töökeeled kõigile reisijatele teatavaks.
Kaebustele tuleb tavapäraselt vastata ühe kuu jooksul. Põhjendatud juhtumil võib ettevõtja vastata kolme kuu jooksul, teatades reisijale, mis kuupäevaks võib vastust oodata.
*Raudtee-ettevõtja vastutus
Kui raudtee-ettevõtja on põhjustanud rongireisija surma, peab ta lähtuvalt Raudteevastutusmääruse artikli 13 punktis 2 tegema kahju hüvitamiseks ettemaksu 15 päeva jooksul vähemalt summas 21 00 eurot (Eestis erandina ei kohaldu kuni 03.12.2014).
Juhul kui võib põhjendatult eeldada, et rongi hilinemine veolepingus märgitud sihtkohta saabumisel on rohkem kui 60 minutit, peab reisijal olema viivitamatult võimalik valida artikkel 16 kohaselt järgmiste võimaluste vahel:

pileti maksumuse täieulatuslik tagasimaksmine vastavalt selle ostmise tingimustele reisi juba läbitud osa või osade ning alles läbimata osa või osade eest, juhul kui reis ei täida enam ühtegi eesmärki reisija algse reisikava suhtes, vajaduse korral koos tagasisõidu teenusega algsesse lähtekohta esimesel võimalusel või

esimesel võimalusel reisi jätkamine või marsruudi muutmine sihtkohta jõudmiseks võrdväärsetel transporditingimustel või

reisi jätkamine või marsruudi muutmine sihtkohta jõudmiseks võrdväärsetel transporditingimustel hilisemal kuupäeval vastavalt sellele, kuidas reisijale sobib.
Hilinemise eest maksavad miinimumhüvitised on järgmised:

25 % piletihinnast 60- kuni 119-minutilise hilinemise korral

50 % piletihinnast 120-minutilise või pikema hilinemise korral.
Hilinemise korral rohkem kui 60 minutit tuleb lisaks reisijatele tasuta pakkuda:

einet ja karastusjooke ootamisajale vastavas ulatuses, kui need on rongis või jaamas kättesaadavad või neid on võimalik mõistlikul viisil muretseda

hotelli või muud majutust ning transporti raudteejaama ja majutuskoha vahel, kui on vajalik üks või mitu ööbimist või kui on vajalik lisaööbimine, kui see on füüsiliselt võimalik

kui rong on raudteel blokeeritud, siis transporti rongist raudteejaama, teise võimalikku lähtekohta või veoteenuse sihtkohta, kui see on füüsiliselt võimalik. Kui raudteeveoteenust ei saa enam jätkata, korraldab raudtee-ettevõtja reisijatele võimalikult kiiresti alternatiivse veoteenuse.
Meritsi ja siseveeteedel reisija õiguste kaitse
Üldpõhimõtted
Euroopa Parlament võttis 6.juulil 2010.a. vastu meritsi ja siseveeteedel reisijate õiguste määruse, mis sätestab reisijate tagatised reisi hilinemise või ärajäämise korral. Määruse kohaselt on meritsi ja siseveeteel reisija veolepingu nõrgem pool, mistõttu tuleb kõigile reisijatele tagada kaitse miinimumtase. See ei piira vedaja õigusi, pakkumaks reisijatele määruses kehtestatud tingimustest soodsamaid lepingutingimusi.
Marsruudi muutmine ja hüvitused seoses tühistatud või hilinenud väljumisega
Kui vedajal on alust arvata, et reisijateveoteenus tühistatakse või selle sadamaterminalist väljumine hilineb rohkem kui 90 minutit, tuleb reisijatel võimaldada viivitamata valida järgmiste võimaluste vahel:

võrreldavatel tingimustel ilma igasuguse lisatasuta marsruudi muutmine lõppsihtkohta jõudmiseks esimesel võimalusel vastavalt veolepingus sätestatule

piletihinna hüvitamine ja vajaduse korral tasuta tagasireisiteenus esimesse väljumiskohta esimesel võimalusel vastavalt veolepingus sätestatule.
Hoolitsus ja abi seoses tühistatud või hilinenud väljumisega
Reisijateveoteenuse või ristluse tühistamise või väljumise hilinemise korral peab vedaja või vajaduse korral terminalioperaator teavitama sadamaterminalidest väljuvaid reisijaid või võimaluse korral sadamatest väljuvaid reisijaid olukorrast võimalikult kiiresti ja igal juhul mitte hiljem, kui 30 minutit pärast reisi sõiduplaanijärgset väljumisaega ning eeldatavast väljumis- ja saabumisajast niipea, kui see on teada.
Kui vedajal on alust arvata, et reisijateveoteenuse või ristluse väljumine tühistatakse või hilineb sõiduplaanijärgsest väljumisajast rohkem kui 90 minutit, pakutakse sadamaterminalidest väljuvatele reisijatele tasuta suupisteid, einet või karastusjooke ootamisajale mõistlikult vastavas koguses, kui need on kättesaadavad või on võimalik mõistlikul viisil muretseda. Kui väljumise tühistamise või hilinemise tõttu on vajalik üks või mitu ööbimist või kui lisaks reisija kavandatule on vajalik lisaööbimine, peab vedaja sadamaterminalist väljuvatele reisijatele pakkuma lisaks toidule piisavat tasuta majutust pardal või maal ning transporti sadamaterminali ja majutuskohta ning sealt tagasi, kui see on füüsiliselt võimalik.
Kaotamata õigust transpordile võivad reisijad taotleda vedajalt hüvitist reisi lõppsihtkohta hilinenult saabumise eest vastavalt veolepingus sätestatule. Hüvitise miinimummäär on 25 % piletihinnast, kui reis hilineb vähemalt:

• maksimaalselt 4 tundi kestma pidanud sõidul hilineb laev saabumisel üle 1 tunni
  
• 4 kuni 8 tundi kestma pidanud sõidul hilineb laev saabumisel üle 2 tunni
  
• 8 kuni 24 tundi kestma pidanud sõidul hilineb laev saabumisel üle 3 tunni
  
• üle 24 tunni kestma pidanud sõidul hilineb laev saabumisel üle 6 tunni-
  

Teave reisijate õiguste kohta ja kaebuse esitamine
Kui reisija soovib esitada vedajale või terminalioperaatorile kaebust, peab ta selle esitama kahe kuu jooksul alates kuupäevast, mil teenust osutati või oleks tulnud osutada. Vedaja või terminalioperaator peab ühe kuu jooksul alates kaebuse saamisest teavitama reisijat sellest, kas tema kaebus on rahuldatud, tagasilükatud või veel käsitlemisel. Lõplik vastus tuleb anda hiljemalt kahe kuu jooksul pärast kaebuse saamist.
VII Rahvusvaheline eraõigus ja tarbijalepingud
Kohaldatav regulatsioon
Kui leping sõlmitakse eri riikides asuvate poolte vahel, tuleb pooltel otsustada, millise riigi õigust õigussuhetele kohaldada. Kui mõlemad lepingupooled on eraõiguslikud isikud, lahendatakse lepingu suhtes kohaldatava õiguse küsimused rahvusvahelise eraõiguse sätete alusel.
17. juunil 2008 võeti vastu EL määrus nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma määrus). Nimetatud määrust kohaldatakse alates 17. detsembrist 2009.a. sõlmitud lepingutele, mis omavad puutumust mitme riigi õigusega.
Privaatautonoomia põhimõte
Euroopa rahvusvahelise eraõiguse fundamentaalse üldprintsiibi kohaselt võivad tsiviilsuhtes lepingu pooled vabalt valida lepingule kohaldatava riigi õiguse. Valik tuleb teha sõnaselgelt või nähtuna selgelt lepingutingimustest. Seejuures ei sätesta määrus sellise tahte avaldamiseks mingit kindlat vormi. Pooled võivad valida ka lepingu suhtes täiesti „neutraalse“ riigi õiguse, millel ei ole lepingu täitmisega mingit seost.
Tarbijalepingutele kohaldatava õiguse piirangud
Privaatautonoomia printsiibi rakendamine rahvusvahelistes lepingutes annab huvitatud poolele võimaluse sellise õigussüsteemi valimiseks, milline sisaldab madalamaid kohustuslikke nõudeid tarbijaõigusele.
Tarbijalepingut reguleeritakse selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimustel et kutseala esindaja:

teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või

kutseala esindaja suunab mistahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik, ning et leping jääb nende tegevuste raamesse.
Tarbija hariliku viibimiskoha õigust kohaldatakse Rooma I määruse kohaselt siis, kui pooled ei ole valinud lepingule kohaldatavat õigust.
Tegevuse suunamise korral ei piisa sellest, et ettevõte suunab oma tegevuse ühte liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, kus on tarbija elukoht. Ka leping peab olema sõlmitud selle tegevuse raames. Tegevuse suunamisega tarbija elukohariiki ei ole siiski tegemist sellisel juhul, kui kaupleja oma veebilehel selgelt märgib, et ei soovi lepingute sõlmimist loetletud riikides elavate tarbijatega või ei paku kaupu ja teenuseid loetletud riikidesse. Tegevuse suunamise alla peaks kuuluma juhtumid, kus tarbija on sõitnud oma elukohariigist teise riiki ja seal oma müügitellimuse esitanud, kui see reis oli korraldatud müüja poolt eesmärgiga kallutada tarbijat lepingut sõlmima.
Määruse tarbijalepingu määratluses ei täpsustata, kas kaupleja peab lepingu sõlmimise ajal olema teadlik sellest, et kaupa või teenust kasutatakse isiklike vajaduste rahuldamiseks.
Tarbijalepingute kohta käivaid erinõudeid ei kohaldata:

teenuse osutamise lepingule, kui tarbijale tuleb teenust osutada üksnes väljaspool tarbija hariliku viibimiskoha riiki

veolepingule, v.a. pakettreisileping

lepingule, mille esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, v.a. lepingud , mille esemeks on kinnisasja osaajaline kasutusõigus direktiivi 94/47/EÜ tähenduses
Kui lepinguosalised otsustavad kohaldada mõne muu kui selle riigi õigust, kus on tarbija peamine elukoht, ei saa tarbijat jätta ilma kaitsest, mis on talle antud tema oma riigi õigusega.
Kui kaupleja ei ole oma tegevust otseselt tarbija elukohariiki suunanud, rakenduvad üldiste konfliktinormidena Rooma I määruse artikkel 4 lg 1 punktid (a) ja (b), mis sätestavad müüja või teenuse osutaja asukohamaa õiguse kohaldamise.
Rooma I määruse kohaldamine EL direktiivide suhtes
Nende tarbijaõiguslike EK direktiivide puhul, milles on sätestatud rahvusvahelise eraõiguse normid, tuleb kohaldada Rooma I määruse artikli 6 asemel vastava direktiivi rahvusvahelise eraõiguse norme. Teisisõnu Rooma I määruse artikkel 23 prevaleerib artikli 6 üle.
Eestis tuleb seega lähtuda eelnimetatud direktiiviga harmoniseeritud siseriikliku õiguse normidest.
Pädeva kohutalluvuse selgitamine tarbijalepingute korral
EL nõukogu määruse (22. detsembrist nr 44/2001) artikli 2 kohaselt lahendatakse üldpõhimõttena vaidlused kostja elukohajärgse liikmesriigi kohtus. Määruse artiklites 15-17 sätestatakse üldprintsiibist erandid tarbijalepingute suhtes. Määrust kohaldatakse tarbijalepingute suhtes, mis on seotud:

kaupade järelmaksuga müügi lepinguga või

osamaksudena tasutava laenu või kaupade müügi rahastamiseks antava muud liiki krediidi lepinguga või

kõigil ülejäänud juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis kutse- või äritegevusega või kelle selline tegevus on mistahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.
Kui tarbija on kohtumenetluses kostja poolel, on pädevaks kohtuks tarbija elukoha järgne kohus. Kui tarbija osaleb vaidluses hagejana, on pädevaks kohtuks määruse art 16 kohaselt tarbija valikul :

kaupleja asukohajärgne kohus või

tarbija elukoha järgne kohus.
Kui tarbija sõlmib lepingu poolega, kelle alaline asukoht ei ole EL liikmesriigis, kuid kellel on filiaal, esindus või muu üksus mõnes liikmesriigis, loetakse see riik nimetatud filiaali , esinduse või muu üksuse tegevusest tulenevate asjade puhul tema alaliseks asukohaks.
Määruse art 17 kohaselt võivad pooled määruse sätetest kõrvale kalduda üksnes sellise kokkuleppe alusel:

mis on sõlmitud pärast vaidluse teket või

mis võimaldab tarbijal algatada menetluse määruses nimetamata kohtutes

mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht on kokkuleppe sõlmimise ajal ühes liikmesriigis, ning millega on määratud pädevus selle liikmesriigi kohtutele, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi seadustega.
Tarbija õigused kauba hankimisel EL ühisturult
Kauba ja teenuse hankimisel EL teisest liikmesriigist, samuti ka Norras ja Islandil tagatakse Eestis elavale tarbijale minimaalsete erinevustega ühesugused õigused kõikides liikmesriikides. EL õigusaktidega on kehtestatud madalaim tarbija õiguste tase, millega saab tarbija igas liikmesriigis arvestada.
Vaidluse tekkimisel tuleb esmalt pöörduda kaebusega kauba müüja poole (tegevuskoha andmed tavaliselt märgitud ostutšekile). Suurtel tootjatel on sageli olemas ka esindused EL liikmesriikides. Sellisel juhul võib ühendust võtta otse Eestis tegutseva esindajaga.
EL tarbija nõustamiskeskus (ECC-keskus) aitab tarbijaid ülepiiriliste probleemide korral ning pakub järgmiseid teenuseid:

• tarbijate teavitamine tarbijaõigustest ja –kohustustest kogu Euroopa Liidus
  
• tarbijate nõustamine ja abistamine seoses ülepiiriliste ostudega
  
• ülepiiriliste ostudega seotud kaebuste lahendamine
  
• ülepiiriliste ostudega seotud kaebuste vahendamine asjaomastele asutustele või kohtuvälistele institutsioonidele (ADR – Alternative dispuute resolution body) üle kogu Euroopa Liidu.