Kaubandusettevõtte juhtimine (0)

.
Kaubandusinstitutsioonid. Lühikonspekt. 2009
­­­_____________________________________________________
I. Kaubandusinstitutsioonide mõiste
Kaubandusinstitutsioonid moodustavad ühe olulise osa turuinstitutsioonidest
Turuinstitutsioone käsitleda laiemas ja kitsamas mõttes (vt. joonis 1 slaidil).
Laiemas mõttes on turuinstitutsioonideks kõik turumajanduses tegut­sevad majandussubjektid (tootmis-, põllumajandus-, ehitusettevõtted jt.).
Kitsamas mõttes on turuinstitutsioonid ainult need majandus­sub­jek­tid, kes tegutsevad turul, kus toimub vahetus (jaotus). Järelikult ainult need majandussubjektid, kes asuvad tootja ja tarbija vahel.
Siinkohal käsitleme turu institutsioone kitsamas mõttes. Viimaseid saab liigitada kahel erineval viisil.
Esiteks saab turuinstitutsioone kitsamas mõttes seostada konkreetsete hüvistega, mis turul liiguvad, mida turul jaotatakse, vahetatakse . Turul ostetakse-müüakse reaalhüviseid (vt. joonis 2), s.h. materiaal ­seid ( kaubad ) ja immateriaalseid (teenused ja õigused).
Joonis 2. Reaalhüviste liigid.
Kõige üldisemalt võib kaubaga tegelevaid institutsioone nimetada kaubandusinstitutsioonideks ja teenustega tegelevaid teenindus­institutsioonideks.
Mille poolest erinevad teenused kaupadest?
Millised on teenuste spetsiifilised omadused?
Siiski vajab ka kaubandus­institut­si­oonide mõiste veel täpsustamist. Nimelt on kaupade hulgas põhjust eristada immobiilseid ja mobiilseid kaupu, juriidilises terminoloogias vallas- ja kinnisasju. Oma spet­siifilise prob ­le­maatika (ühekordsed tehingud , piiratud müüjate ja ostjate ring, vara hindamise ja omandiõiguse probleemid jne.) tõttu on ka immobiilsed kaubad (kinnisvara) üldiselt kaubandusinstitutsioonide ostu-müügi ob­jek­tide hulgast välja jäetud. Nii jäävadki viimaste objektiks vaid mo­biil­sed kaubad, sh. nii tarbe- kui tootmiskaubad. Selline lähenemisviis on kauban ­dusspetsiifiline ja võimaldab eelkõige piiritleda kaubandus­institutsioonide mõistet tege­vus­objekti kaudu. Seega kitsamas mõttes võib kaubandus­insti­tut­sioonideks nimetada vaid mobiilse kauba­ga tegelevaid institut­sioone.
Oluline on lisada, et kaubandusinstitutsioonid ei paku ainult kaupa vaid ka teenuseid, täpsemalt kauba ja teenuse kombinatsiooni . Kaubandusteenuseid liigitatakse kaubaga, müügiga seotud teenusteks ja täiendavateks teenusteks.
Milliste reaalhüvistega tegelevad kaubandusinstitutsioonid?
Milliseid kaubaga ja müügiga seotud kaubandusteenuseid teate nimetada?
Milline mõiste on sobilikum ja miks: täiendavad või lisateenused?
Kuidas need on seotud nn. tasuta ja tasuliste teenustega?
Teiseks saab turuinstitutsioone kitsamas mõttes seostada turu­voogu­dega. See on enamlevinud käsitlus, mille kohaselt liiguvad turul (tootja ja tarbija vahel) kaup, raha ja info. Kaubaga tegelevaid institutsioone nimetatakse kaubandusinstitutsioonideks. Rahaga tegelevaid institutsioone nimetatakse finantsinstitutsioonideks. Infoga tegelevate institutsioonide (infoagentuurid, turu-uuringufirmad, statistikaorganid jt.) üldnimetust ei ole erialakirjanduses seni kohanud.
Kaubandusinstitutsioonide eripära saab selgitada ka kahe turupartneri (müüja ja ostja) kontakteerumisprintsiipide alusel (vt. joonis 3).
Joonis 3. Müüja ja ostja erinevad kontakteerumisprintsiibid.
Kas kontakteerumisprintsiibid vajavad lähemat selgitamist?
Kaubandusinstitutsioonid tegutsevad valdavalt residents-, harvemini domit­ siil - ja distantsprintsiibil. Viimaste printsiipide korral võivad ka kaubandusinstitutsioonid puududa .
Kas esineb kaubandusvorme, kes kasutavad üheaegselt mitut kontakteerumisprintsiipi?
Kohtumisprintsiibil toimuv kontakteerumine on iseloomulik turu­üritus­te­le. Nendeks on nt messid, näitused.(näitusmüügid), turud , oksjonid jm
2. Funktsionaalne ja institutsionaalne kaubandus
Kaubandus funktsionaalses mõttes ongi majandustegevus , mis on seotud kaupade ostmisega teis­telt ja müümisega kolmandatele, ilma et neid ise oluliselt töödeldaks.
Funktsionaalse kaubanduse juures ei ole oluline, millised insti­tutsioonid või üksikisikud on seal tegevuses. Tegutseda või­vad nii tootjad, kaup­mehed kui ka tarbijad, nii avalikku sek­to­risse kui erasektorisse kuuluvad subjektid .
Kaubanduse funktsionaalset aspekti iseloomustab kaubakäive kui kau­ban­­dustegevuse tuleminäitaja, selle maht ja struktuur.
Kaubandus institutsionaalses mõttes on kitsama tähendusega mõiste. Ta hõl­mab ainult neid majandusüksusi, mille põhi­tegevus on kau­ban­dus funktsionaalses mõttes, st. kes koguvad ja jaotavad põhiliselt vähest viimistlust või hooldust (mitte­põhjalikke tootmistehnoloogilisi muuda­tusi) vajavaid kaupu.
Institutsionaalne kaubandus on seega tegevuse kandja, kus­juu­res selleks saavad olla vaid kaubandus­ettevõtted, s.t. ette­võt­ted, kes tegelevad ainult või valdavalt funktsionaalse kau­ban­du­sega.
Turu­majandus­süstee­mi­des on nendeks valdavalt kasumit taot­le­vad ette­võtted.
Kau­bandust institutsionaalses mõttes ise­loo­mustab kau­ban­dus­ettevõtete arv.
Vaatamata nende kahe mõiste erinevusele on vaja rõhutada nende ühtsust analoogselt sisu ja vormi ühtsusele.
Kaubandusinstitutsioonid ilma kaubandusfunktsioonideta on mõttetud. Kaubandusfunktsioonide edukaks täitmiseks on vaja kaubandusinstitut­sioone. Selline seos esineb nii rahvamajanduse kui ettevõttemajanduse tasandil. Kaubandusettevõtte jaoks on funktsioonid valiku­alternatiivid, millest igaüks seab kokku oma turuvõimelise “funkt­siooni­kimbu”.
3. Kaubandusettevõtte mudel
Kaubandusettevõte on majandusüksus, kus leiavad aset kauban­dustehingud, kus toimub ost-müük, s.t. funktsiooni kandjad .
Kaubandusettevõte kui tunne­tusobjekt ei ole mingi reaalselt eksisteeriv ettevõte, vaid mõtteline objekt, reaalse ettevõtte lihtsustatud kujutis, mudel.
Kaubandusettevõtet saabki põhjalikumalt avada kaubandus­ette­võtte mudeli kaudu.
Kaubandusettevõtte mudel (joonis 4 slaidil) illustreerib sellist

• iseseisvat institutsiooni, kelle põhitegevus on kaupade müük laiemas mõttes ( sisseost , laondamine, müük), kuid täidab ka teisi ette­võttele omaseid funktsioone (fi­nant­seerimine, arvestus);
  
• majandusüksust, milles toimub tulemitegurite kombinat­sioon, et pakkuda kaupade ja teenuste kombi ­natsiooni oma ostjatele;
  
• majandusüksust, kes tegutseb kaupade ostu- ja müügi­ turgudel , raha- ja kapitaliturul ning tööjõuturul;
  
• ettevõtet, kus ringleb kolm voogu: raha, kaup ja info.
  

Autori arvates tekitab mõningaid küsitavusi turgude ja tulemitegurite eraldi paigutus , samuti ostu- ja müügiturgude koht mudelis .
Kaubandusettevõtte tulemiteguriteks ei ole ainult ruum, kaup ja personal. Need on elementaartegurid, mille kõrval on oluline ka dispositiivne tegur.
4. Kaubandusettevõtte turusidemed ja väliskeskkond
Kaubandusettevõtte turusidemete käsitlemiseks ei piisa vaid kauban­dus­ettevõtte mudelis esitatud turgude nimetamisest. Prof . Schenk on kauban­dusettevõtte turusidemete käsitlemisel välja toonud seitse erineva keeru­kuse, tähtsusega aspekti.
Siinkohal on esitatud need põhiliste märksõnade kaudu ja valdavalt joonistena.
Kaubandusettevõte ja turuvorm. Turuvorm iseloomustab pakkujate ja nõudjate struktuuri turul, mõõdetuna nende arvu ja turuosa alusel. Vt. mikroökonoomikast 4- või 9-välja maatriks . Kaubanduse puhul on valda­vaks turuvormiks polüpol.
Milliseid turuvorme võib veel esineda?
Kas ja millises situatsioonis võib esineda monopol ?
Kaubandusettevõte ja turuorganisatsioon. Iga kaubandusettevõte osu­tab teenuseid eesasuvate ostuturgude ja järelasuvate müügiturgude jaoks. Need pole mitte ainult kaubaprotsessid, vaid ka raha- ja infoprotsessid, mida saab selgitada kaubandusettevõtte turuvoogude kaudu (vt. joonis 5).
Joonis 5. Kaubandusettevõtte turuvood .
Kaubandusettevõte ja turuosa. Kaubandusettevõtte turuosa iseloomus ­tab protsentarv turu üldmahust:
kus a — kaubandusettevõtte turumaht ,
b — turu üldmaht.
Samal põhimõttel võib arvutada kaubandusettevõtte osa müügiturul ja ostuturul.
Kuidas leida kaubandusetteõtte osatähtsust müügiturul ja ostuturul?
Kaubandusettevõte ja turu läbipaistvus. Turu läbipaistvus on turun­du­se oluline mõiste.
Turgudel võivad toimida üheaegselt nii turuläbipaistvust soodustavad kui ka takistavad protsessid. Mis puutub kaubandusettevõtetesse, siis teeb iga kaubandusettevõte oma sortimendiga, kaupade kombinatsiooniga tüki­kese turust läbipaistvaks.
Kaubandusettevõte ja turu hind. Arvestades ühelt poolt nende seoste keerukust ja teiselt poolt selle problemaatika käsitlemist nii mikro ­öko­noomikas kui ka turunduses , on siinkohal põhjalikumast selgitusest loobutud .
Kaubandusettevõte ja tururuum. Arvestades asjaolu, et see proble­maatika kuulub ettevõtte asukohapoliitika , ruumiõpetuse ja ruumi­polii­ti­ka spetsiifilistesse valdkondadesse, ei ole siinkohal seda aspekti selgi­tatud.
Kaubandusettevõte ja turuvõim. Turuvõimu saab selgitada nii rahva­majanduse kui ettevõttemajanduse tasandilt . Esimesel juhul on tegemist kaubanduse nõudlusvõimuga, teisel juhul kaubandusettevõtte ja selle eri­nevate äripartnerite võimusuhetega.
Turuvõimu aspekti saab selgitada pakkumis- ja nõudlusvõimu kaudu (vt. joonis 6). Joonisel on esitatud pakkumis- ja nõudlusvõimu 6 tüüpi.
Joonis 6. Pakkumis- ja nõudlusvõimu paiknemine .
Selgitage viie esimese tüübi sisu!
Milline tüüp iseloomustab nõudlus- ja pakkumisvõimu tasakaalu? Mida mõistetakse dünaamilise tasakaalu all ja kas selle saavutamine on võimalik?
Neist vaid viimane selgitab kaubandusettevõtte (joonisel kaupmees) rolli pakkumis- ja nõudlusvõimu tasakaalustamisel. Kaubandusettevõte saab täita seda rolli vaid seetõttu, et ta on hankija suhtes nõudlusvõimu esindaja ja tarbija suhtes pakkumisvõimu esindaja. Paljude kaubandus­ettevõtete tegutsemine aitab pakkumis- ja nõudlusvõimu tükeldada ja hajutada ning selle kaudu ka tasakaalustada.
Kaubandusettevõtte turusidemed realiseeruvad väliskeskkonnas. Kauban­dus­ettevõtte väliskeskkonda võib skemaatiliselt esitada ühe-, kahe- või kolmetasandilisena (vt. joonis 7 slaidil).
Ühetasandilise esituse korral tuuakse teguritena näiteks hankijad, konku­rendid, riik, ühiskond, ostjad , pangad .
Kahetasandilise esituse puhul eristatakse mikro- ja makrokeskkonda. Kaubandusettevõtte mikrokeskkond koosneb hankijatest, konkurentidest ja ostjatest, mistõttu on kasutatud erialakirjanduses ka mõistet mikro­kolmnurk. Makrokeskkond hõlmab sotsiaal-kultuurilised, õiguslik-poliiti­lised, klimaatilis-geograafilised, tehnoloogilised ja majanduslikud raam­tingimused.
Kolmetasandiline esitus erineb eelmisest vaid kõige sisemise ( katkend ­liku joonega tähistatud) keskkonna poolest. Selle moodustavad omavahel tihedat koostööd tegevad kaubandusettevõtted (näiteks ühte kaubandus­ketti kuuluvad ettevõtted).
5. Kaubandusinstitutsioonid turustusahelas
Esmalt mõisteline täpsustus: turustusahel = turustuskanal .
Turustusahel on subjektide kogum, kes osalevad kauba liikumisel tootjalt lõpptarbijani kas hüvise omanikuna või omanikuvahetuse abistajana.
Kuigi turustusahelaga seonduv kuulub turunduse valdkonda, vajab see probleem käsitlemist ka siinkohal. Nimelt käsitletakse turunduses turus­tusahela liikmeid vaid valikuobjektina, turuinstitutsioonides aga majan­dus­subjektidena, kes teevad oma valikuid , langetavad otsuseid turus­tusahelas ees või järel tegutsevate majandussubjektide suhtes.
Turustusahel on erinev tootmis- ja tarbekaupadel ning teenustel. Siin­kohal piirdume vaid tarbekaupadega, mille turustamisel võib kasutada 0- ahelat , ühe-, kahe- või kolmeastmelist (-lülilist) turus­tus­ahelat (vt. joonis 8).
Joonis 8. Tarbekaupade turustusahelad.
Tarbekaupade turustusahelas kehtivad järgmised seaduspärasused:

• Igas turustusahelas on olemas tootja ja tarbija. Vahe­liikmete ole­masolu oleneb paljudest tingimustest.
  
• Enamuses turustusahelates on kindel koht jaemüüjal, kuna lõpp­tarbijad eelistavad osta kaupa kaup­lu­sest, mitte tootjalt või hulgi­müüjalt. Lõpptarbija silmis ei ole jaemüüjale nimetamis­väärset alternatiivi, küll on see olemas äriklientide jaoks.
  
• Hulgimüüja on traditsioonilise turustusahela kindel liige. Üksnes eritingimustel püütakse teda sellest välja jätta.
  

Hulgimüüja positsiooni kindluse või ebakindluse määrab kaks põhireeglit.
1. Mida ulatuslikumad ja komplitseeritumad on kujun­da­mis­­ülesanded, seda rohkem ettevõtteid lülitub turustus­ahelasse.
2. Pakkumisnappuse ehk tugeva ostuaktsendi korral on turus­­tusahel pikem. Tugeva pakkumissurve juures, kas­va­va konkurentsi tingi­mustes paigutub majandus­sub­jek­tide tähelepanu ostutegevuselt müügi­tege­vu­sele ning vahe­liikmeid püütakse välja lülitada. See viib turus­tus­ahela lühenemiseni, nende liikmete rangemale vali­kule.
Hulgimüüja vajalikkust tingivad mitmed, eelkõige toot­mis­tegurid. Samas seavad vahelüli seisund ja alternatiivide olemasolu hulgi­müüja pidevasse ohtu. Ta võib küllalt kergesti kao­tada oma paremad turu­ partnerid (tootjad, jaemüüjad) ja osutu­da turustusprotsessist väljasurutuks.
Seega ei ole hulgimüüjal reserveeritud kindlat kohta majan­dus­protsessis, vaid ta peab endale selle koha kätte võitma oma eripära ja eeliste tõestamisega, oma aktiivse tulemusliku tege­vusega.
Samas on oluline rõhutada, et iga vahelüli vajalikkus on lõppkokkuvõttes ära määratud ülesannete paketiga, mida ta enda kanda võtab ja sellega, kuidas ta neid täidab. Vahelüli vajalikkuse aktsepteerimine turustusahelas kas ees või järelasuva institutsiooni (või mõlema) poolt on kindel garantii turustusahelasse püsimajäämiseks.
Olulisi korrektiive turustusahelasse võib kaasa tuua logistika areng, tehno­loogilised uuendused kaupade turustamisel.
Mille poolest erineb teenuste turustusahel tarbekaupade turustusahelast!
Erialakirjanduses on avaldatud erinevaid arvamusi ka turustusahela esitusviisi kohta. Joonisel 9 esitatud vertikaalsel ahelal on kaks olulist puudust. Nimelt jääb mulje, et

• enne tootjat hulgimüüjat ei esine, kusjuures varju jääb ka protsessi pidevus;
  
• tootja on kõige tähtsam, kuivõrd asub kõige kõrgemal.
  

Nende puuduste kõrvaldamiseks soovitatakse käsitleda majandus­prot­ses­se, mille käigus kaubad jõuavad loodussfäärist kultuurisfääri, hori­son­taalselt (vt. joonis 9).
Joonis 9. Horisontaalne turustusahel.
Viimase kasuks räägib asjaolu, et nii võime koostada igale kaubale turustusahelaid, kusjuures reaalsele elule lähedasemad on hargnenud turustusahelad.
5. Institutsionaalse kaubanduse tasandid
Institutsionaalse kaubanduse käsitlemisel saab eristada kolme tasandit (mikro-, meso - ja makrotasand ), mis erinevad üksteisest objekti ja orientatsiooni poolest (vt. tabel 1).
T a b e l 1
Kaubanduse teoreetilise käsitluse tasandid, objektid ja orientatsioon
Tasand
Objekt
Orientatsioon
Mikro­tasand
Kaubandusettevõte ja/või ostja
Üksikmajanduslik käsit­lus, mis on orienteeritud kas ettevõttele või ostjale
Meso­tasand
Kaubandusliidud, koope­rat­siooni- ja kontsent­rat­sioonivormid
Grupimajanduslik käsit­lus, mis on orienteeritud et­tevõtte­vahe­listele prob­leemidele, ettevõte­te grup­­pi­dele ja nende üksik­prob­leemidele
Makro­tasand
Kaubandus ja kauban­duspoliitika
Üldmajanduslik käsit­lus, mis on suunatud te­ge­vus­ala prob­lee­midele, ette­võt­­teülestele prob­lee­mi­dele
Enamasti on eristatud vaid makro- ja mikrotasandit, mis oma­vahelisele seotusele vaatamata on teineteisest küllalt erinevad. Kaubandusettevõte esindab mikrotasandit ja moodustab loogilise osa meso- ja makrotasandist.
Mikrokäsitlus on seotud ettevõtte majandusõpetusega. Rahva­majandus­õpetusest saab ta oma käsu­tusse mõisted ja teooriad, kuna ettevõte on rahvamajanduse komponent . Ettevõttemajan­duslik lähenemisviis on kä­sit­­lus­viis, mille puhul mistahes ma­jan­duslikku nähtust vaadel­dakse ette­võtte seisu­kohalt. Mikro­käsitlus on rohkem raken­dus­lik, sest mikro­käsit­lu­se eesmärgiks on loogiline otstarbekus, toimimisreeglite for­mu­lee­ri­mine. Mikrokäsitlust ja sellega seotud ettevõtte majan­dusõpetust on nime­tatud ka ma­jandusteaduse anatoomiaks. Mikrokäsitluses on käsitluse jär­je­kord järg­mine: ettevõtja  ettevõte  ettevõtte suhtumine ühis­konda. Seega on esiplaanil tegevus ettevõttes ja majan­du­sele vaada ­takse ettevõtja seisukohalt.
Kaubanduse mikrokäsitlusse kuulu­vad eelkõige kaubandusettevõtte ja selle juhtimise, eesmär­ki­de, tulemitegurite ning põhifunktsioonide teo­reetilised ja raken­duslikud probleemid, kaubandusettevõtluse iseärasuste uuri­­mi­ne kõigis ettevõtte juhtimisvaldkondades.
Mesokäsitluse vajaduse tingis ühelt poolt institutsionaalse kau­­banduse kii­re ja spetsiifiline areng. Teiselt poolt kujunes välja probleemide ring, mis ei kuulunud otseselt ei makro- ega mik­ro­käsitluse objektide hulka. Mesokäsitluseks võib pidada kau­ban­duse kontsentratsiooni-, integrat­siooni ja kooperat­sioo­ni­probleemide käsitlemist (näiteks kaubandusketid , -grupid jt.)
6. Kaubandusinstitutsioonide vajalikkust selgitavad teooriad
Kaubandusinstitutsioonide vajalikkust selgitavad teooriad on suhte­liselt noored. Ühtekokku on neid üle 12. Arvukatest teooriatest peatume siinkohal vaid ühel uuemal ja ühel vanemal teoorial.
Turu ja konkurentsi genereerimise teooria on formuleeritud hilju­ti (Schenk).
Vajadus selle teooria formuleerimiseks oli ilmne. Nimelt ei või­­malda teised teooriad seletada kaubandusinstitutsioonide rolli turu­majanduses. Samal ajal kiputakse seo­ses turundusteooria arenguga inter ­pre­teerima kaubandust turumajanduse perifeerse ilminguna.
Kaubandusettevõtte spetsiifiline turumajanduslik eksistents ­i­selgitus pei­tub tegelikult ühes olulises võimes, mida ei ole ühelgi teisel ettevõttel ega majandusharul. See on võime luua (gene­­­reerida) turge ja konkurentsi. Kaubanduse peamine roll turu­majanduses on selles, et ta kujundab turgu ja konkurentsi, mitte ainult ei tegutse turgudel (seda teevad kõik majandus­sub­jektid). Kaubanduse spetsiifiliseks (kõige tähtsamaks) funkt­siooniks turumajanduse tingimustes on eel- ja järel­tur­gu­de ning konku­rentsi organiseerimine . Kaubandus­ette­võte on ühe eri­lise kauba tootja. Selleks kaubaks on turg . Nimelt on iga kaubandusettevõte lokaalseks turuks , kus kohtuvad nõud­mine ja pakkumine, kus tekib ülevaade turust, kujuneb tasa­kaalu­hind. Oma vaba hinna või sortimendi ­kujun­da­misega loo­vad kaubandusettevõtted originaarseid turge ja piiratud, kuid han­kijate ja/või ostjate poolt kasulikuks peetud turu­üle­vaa­teid. Kaubandusettevõtte iga riiul , vaateaken, näitusehall, saa­te­kaubamaja kataloog , telepood jne. on täielik turg, mis võib teenindada ükskõik millist pakkujat (hankijat) ja ükskõik millist nõudjat (ostjat). Konkurentsisituatsioon te­kib ja tema ilminguks on näiteks ka see, kui ühel riiulil, vaate­ aknal või kataloogis on kõrvuti eri tootjate kaubad kui alter ­na­tiivid, mida pakutakse ostjatele vabaks valikuks . Iga kauban­dusettevõte astub sellega vastu (sageli eba­teadlikult) iga tootja monopolistikalduvusele.
See kaubandusspetsiifiline konkurentsi genereerimine ei ole tootjate jaoks sageli meeldiv ja viib mõnikord selliste stra­teegia­teni, mis võimal­davad konkurentsi vältida ( lepinguline turustamine, lepinguline kauban­dus, turustuslepped jne.).
Topeltatraktiivsus, valmisturud ja tootekonkurentsi ühismõju on kauban­duse kasutamise käivitusmomendiks nii tootjate kui ostjate poolt. Kau­ban­dusettevõtete eksistents tugineb valdavalt just eel- ja järelturu­ part ­ne­rite positiivsel suhtumisel.
Turu ja konkurentsi genereerimise teooriaga selgitatakse kau­ban­duse põhitähendust funktsioneeriva turumajanduse jaoks.
Nimetage kolm asjaolu, mille pärast võib kaubandusettevõtet pidada lokaalseks turuks!
Kuidas ja millist konkurentsi genereerivad kaubandusinstitutsioonid?
Kaubandusfunktsioonide teooria rajas Karl Oberparleiter (Wien), kes formuleeris esmakordselt 1918.a. kuus kaubanduse klassikalist funktsiooni:

• koha-, (ruumi-),
  
• aja-,
  
• kvaliteedi-, täpsemalt sortimendi-,
  
• kvantiteedi-
  
• kultuuri- (reklaami-), info-,
  
• krediidifunktsioon.
  

Ettevõtte- ja üldmajanduslike funktsioonide ülevõtmise ja täitmise eelduseks on pingete olemasolu tootmise ja tarbimise vahel. Kaubandus tasandab spetsiifiliselt pingeid eel- ja järelturgude vahel ja kannab nende pingete tasandamisega tekkivaid riske.
Pingete maandamise kaudu kaubanduse vajaduse ja tähtsuse selgitamine on seotud kaubanduse funktsiooniteooriaga.
Funktsiooniteooria uuris, milliseid nõudmisi turg kaubandu­sele püstitab ja milliseid kaubandusteenuseid (liigi ja ulatuse järgi) peab selle kohaselt osutama. Funktsioone ei interpre­tee­ri­tud kui põhjusi (kausal), vaid kui tagajärgi ( final ).
Turumajandusele orienteeritud majanduses täidavad institutsionaalse kaubanduse erinevad astmed väga olulisi funktsioone. Mida kõrgemalt arenenud majandus on, seda komplekssemad ja seega kulukamad on tööjaotuse tingimustes kaubanduse ülesanded ajaliste, ruumiliste , kvanti­tatiivsete, kvalitatiivsete, kommunikatiivsete ja finantsiliste erinevuste ning pingete ületamisel tootmise ja tarbimise vahel.
7. Ressursi- ja tuleminäitajad
Ressursinäitajad iseloomustavad kaubanduse elementaartegureid (toot­mistegureid, tulemitegureid). Viimased on ruum, kaup, personal, kapital . Laiemas kontekstis võib neid nimetada põhivaraks, käi­be­varaks, personaliks, bilansi mahuks.
Ressursinäitajaid võib arvestada

• naturaalnäitajates: kaubandusettevõtete arv, kaubanduspind (m2), äri­pind (m2), laopind (m2), laomahutavus (m3), töötajate arv;
  
• väärtuselistes näitajates: põhivara (hoone, ruumi, seadme), käibevara ( kaubavaru , sularaha , muud aktivad) maksumus, personalikulud, s.h. palgakulud, bilansimaht ( omakapital , võõrkapital) kroonides jne.
  

Ressursside puhul võib eristada seisundi, kasutamise ja liikumise näitajaid. Eelpool loetletud ongi üks osa seisundinäitajatest, täpsemalt öeldes suurusenäitajad.
Nendest kõige olulisemad on ressursside kasutamise näitajad, sh. efektiivsusnäitajad (vt. tabel 2).
T a b e l 2
Majandusliku efektiivsuse näitajate süsteem kaubandusettevõttes
Resultaadid
Kulutused
Kasum (K)
Brutotulu (hinnalisand) (H)
Käibe (M)
Näitajate grupid
Töötajate arv (T)
Kasum ühe töötaja kohta
Brutotulu ühe töötaja kohta
Tööviljakus
Tööaeg (t)
Kasum tööaja ühiku kohta
Brutotulu tööaja ühiku kohta
Käive tööaja ühiku kohta
Tööjõu kasutamise efektiivsuse näitajad
Palgakulu (P)
Palgakulu rentaablus
Palgakulu tulukus
Palgakulu tootlus
Kaubavarud (V)
Kaubavaru rentaablus
Kaubavaru brutotulukus ehk - tasuvus
Kaupade käibe­­sagedus ehk varu­tootlus
Töö objekti ehk kauba­varu efek­tiiv­suse näitajad
Kaubandus­pind (m2)
Kasum 1 m2 kaubandusliku pinna kohta
Kaubandus­pinna tulukus
Käive 1 m2 kaubandusli­ku pinna kohta e. pinna­­tootlus
Töövahendi ehk kauban­duspinna kasu­tamise efektiivsuse näitajad
Näitajate grupid
Rentaablus­näitajad
Tulukus­näitajad
Tootlus­näitajad
Kaubanduse tuleminäitajateks on kaubakäive (brutokäive, netokäive), koguseline müük, brutokasum, ärikasum, puhaskasum jne., marginaal .
Kaubakäive näitab kaubanduse põhifunktsiooni täitmise ulatust.
Marginaal kujutab endast müügi- ja ostuhinna vahet, kaubanduse brutotulu. Turumajanduses mõistetakse marginaali kaubandusteenuste hinnana. Tõusvate kaubanduskulude seadus selgitab ka kaubanduse marginaali suurendamise loogikat.
NB! Marginaali, kaubandusliku mahahindluse, kaubandusliku juurdehindluse mõisted!
8. Kaubandusinstitutsioonide süstematiseerimise vajadus ja viisid
Arvukad üksteisest vähem või rohkem erinevad kaubandusettevõtted moodustavad üheskoos kaubandusettevõtluse institutsionaalse kogumi, mida ettevõtlusstruktuuri hindamiseks on vaja süstematiseerida.
Kaubandust tervikuna võib süstematiseerida kahel viisil:

• klassifitseerida,
  
• tüpiseerida.
  

Klassifitseerimise eesmärk on liigendada uurimisobjektide hete­­­­rogeenne kogum ühe või rohkema eristamistunnuse järgi homogeenseteks osa­gruppi­ deks , tei­si­sõnu struktureerida. Mõiste struktuur tuleb ladina­keel­sest sõ­ nast structura ja tähendab koetist, (sise)ehitust, püsivat põhi­seost.
Struktureerimine ei ole eesmärgiks omaette . Tema ülesandeks on olemasoleva struktuuri väljaselgitamine ja hindamine, struktuurinihete kui arengutrendide formuleerimine. Struktuuri teadvustamise korral võib taotleda ja kavandada struktuuri muudatusi, arendamisi ja kujundamisi, aga ka säilitamisi.
Samaaegselt on püütud luua ka mitmeastmelisi klassi­fi­kat­sioone. Teisi­sõnu, kaubandus jaotatakse kõigepealt mingi põhi­kriteeriumi alusel kaheks ja siis lisakriteeriumite põhjal kumbki veel omakorda.
Tüpiseerimine kui süstematiseerimise teine liik tähendab ette­võtete kogumi iseloomustamist üheaegselt mitme tunnuse kaudu, kusjuures tunnuste valikul on esiplaanil nende represen­tatiivsus. Nii on võimalik eristada üksikuid äritüüpe. Siinkohal mõistetakse äritüübi all kindlate põhitunnuste kombi­natsiooni­ga kaubandusettevõtet. Kaubandus­turun­duses defi­neeri­takse äri­tüüpi teisiti.
Ka tüpiseerimine ei ole eesmärgiks omaette. Tema ülesandeks on välja selgitada tüüpilised kaubandusinstitutsioonid, iseloomustada nende alusel kaubandusinstitutsioonide mitmekesisust, äritüüpide arengut.
8.1. Kaubandusinstitutsioonide klassifitseerimine
Kaubandusinstitutsioonide klassifitseerimisel võib eristada kaht astet: makro- ja mik­rostruktuuri. Sisuliselt on tegemist nö. esimese ja teise astme liigen­dusega.

Kaubanduse makrostruktuur

Kaubanduse makrostruktuur on kaubanduse kui terviku liigendus suur­teks osakogumiteks mingi kindla tunnuse järgi. Makrostruktuur aitab teo­reetiliselt avada kaubanduse mitmekesisust ja komplitseeritust.
Makrostruktuur avab kaubanduse kõige olu­­lisemate tunnuste alusel, kus­juures need peaksid sobima nii kaubandustehingute kui kau­ban­dusettevõtete klassifitseerimiseks.
Vanemas kaubandusalases kirjanduses on toodud selliseid tun­nuseid viis kuni seitse. Tänapäeval väärib eraldi objektidena esile­too­mist kaks.
Esiteks, kaubanduse liigendus tehingu suuruse, ostja, koha jär­gi turus­tusahelas jae- ja hulgikaubanduseks. Saksa keeleruu­mis eristatakse nende kõrval kaubanduslikku vahendust kui ise­seisvat kaubandusettevõtluse vormi.
Jae-, hulgi- ja vahenduskaubanduse kvali­ta­tiivset erinevust selgitab tabel 3.
T a b e l 3
Jaekaubanduse kvalitatiivne erinevus hulgi- ja vahenduskaubandusest
Kaubandusettevõtluse vorm
Tunnus
Jaekaubandus
Hulgikaubandus
Vahenduskaubandus
Tehingu suurus
Jaoti (en detail) Üksikesemetena
Hulgi (en gros ) Suurte kogustena
Valdavalt hulgitehing
Ostja
Üksiktarbija Lõpptarbija Harva suurtarbija
Suurtarbija Vahetarbija Harva üksiktarbija
Enamasti suurtarbija
Kaup
Tarbekaup
Tarbekaup Tootmiskaup
Teenus (vahen­­dab nii tarbe- kui toot­mis­kaupa)
Arveldus­vorm
Valdavalt sula­ra­ha (või plast ­raha)
Valdavalt pan­ga­­­ülekanne­ tega
Ei osale kau­ba­ga seotud ar­vel­dus­tes
Orientat­sioon
Jaotamine
Kogumine Jaotamine
Kas ostmine või müümine vasta­valt tel­li­muse andja soo­ vile
Turg
Valdavalt lokaalne
Valdavalt siseriiklik
Valdavalt rah­vus­vaheline ja sise­riiklik
Seadusandlik regulatsioon
Vähene
Oluline
Reeglina range ja spetsiifiline
Milles seisnevad hulgi- ja jaekaubanduse põhierinevused?
Milliste tunnuste alusel erineb teistest vahenduskaubandus?
Teiseks, kaubanduse liigendus tegevuspiirkonna, riigipiiri, turu paikne­ mise järgi sise- ja väliskaubanduseks. Seda liigen­dust on samuti täp­sustatud, eristades: lokaalset, regionaalset, sise­riik­ likku ja rahvus­vahelist kaubandust.
Mitmeastmeliste klassifikatsioonide korral on esimeseks astmeks tavaliselt kaubanduse jaotamine sise- ja väliskaubanduseks. Sisekaubanduse jaotamiseks on väga palju võimalusi.
Statistika andmetel võib välja tuua kaubanduse struktuuri vaid kolme tunnuse alusel:

• organisatsioonilis- õigusliku vormi,
  
• töötajate arvu ja
  
• omaniku liigi järgi.
  

Jaekaubanduse mikrostruktuur

Mikrostruktuur tähendabki juba teise/kolmanda astme liigendust ja seostub otsesemalt kaubandusturunduse, kaubandusettevõtte majandus­õpetuse ja rakendusliku äripoliitikaga.
Mikrostruktuuri avavate tunnuste arv sõltub makrostruktuuri iseloomus­ta­miseks kasutatud tunnuste arvust. Eeltoodut arvestades võib jae­kaubandusettevõtteid liigitada 14 tunnuse alusel (vt. joonis 10).
Joonis 10. Jaekaubandusinstitutsioonide liigendus.
Millised mõisted joonisel 10 vajavad selgitamist?

8.2. Kaubandusinstitutsioonide tüpiseerimine

Tüpiseerimine tähendab uuritava kogumi iseloomustamist üheaegselt mitme tunnuse (ka komplekstunnuse) kaudu, kusjuures tunnuste valikul on esiplaanil nende representatiivsus. Tüpiseerimine on eriti oluline turunduses ja juhtimises.
Iga äritüüp eeldab ja vajab erinevat turunduskomplekti, mistõttu turundu­ses ongi tüpiseerimise eesmärgiks avastada ja võrrelda omavahel turu­šansse ja diferentseerida nii oma pakkumist kui turundusinstrumente.
Samas vajab iga äritüüp ka spetsiifilist juhtimist (tulemitegurite kombi­nat­siooni) ja struktuuriorganisatsiooni.
Kaubanduses eristatakse kahesuguseid äritüüpe:

• primaarsed (tunnuste kombinatsioon),
  
• sekundaarsed (primaarsete äritüüpide kombinatsioon).
  

Primaarsed äritüübid jaekaubanduses

Siinkohal mõistetakse primaarse äritüübi all kindlate põhitunnuste kom­bi­­natsiooniga kaubandusettevõtet. Kaubandusturunduses (prof. J.  Sepp ) on äritüüp kaubandusettevõtte strateegiline turunduskompleks, mis kuju­tab endast teiste turundusinstrumentide strateegilist otsuste kombi­nat­sioo­ni. Äritüüpi on nimetatud ka kaubanduse produktiks, millega turu­le minnak­se.
Jaekaubanduses iseloomustavad äritüüpi vähemalt kolm-neli (asukoht, sortiment , teenindus, hinnatase ) kuni kaheksa (lisanduvad suurus, kon­tak­ti liik, müügipunktide arv) tunnust.
Kaubanduspraktika on aegade jooksul välja sõelunud elujõulised tunnuste kombinatsioonid. Neid nimetatakse ka praktilisteks äri­tüüpi­deks (vt. tabel 4).
T a b e l 4
Mõned praktilised äritüübid ja nende tunnused
Äritüüp
Asukoht
Sortiment
Teenindus
Hinnatase
1. Lähipood
Elurajoon
Piiratud
Letimüük
Keskmine
2. Alapood
Kesklinn
Sügav
Letimüük
Kõrge
3. Odavpood
Liiklustihe
Väga piiratud
Selve
Väga madal
4. Alahall ja selvekauba­maja
Äärelinn
Lai
Selve
Madal
5. Kaubamaja
Kesklinn
Ulatuslik
Osaline selve
Keskmine ja kõrgem
6. Saate­kaubandus
Suvaline
Tavaliselt ulatuslik
Kataloog
Keskmine
Eestis puudub äritüüpide kataloog. Viimane ei ole eesmärgiks oma­ette, vaid eelduseks ja aluseks äritüüpide identifitseerimisel, struktuuri ja struk­tuurimuutuste hindamisel, ettevõttemaastiku korrastamisel, nimetu­sest tulenevate väärhoiakute vältimisel. Saksamaal on olemas Kölni Üli­kooli kaubandusuuringute instituudi poolt koostatud Katalog E (viimane kordusväljaanne 1995.a.), kus on muuhulgas esitatud ka jaekaubanduse (40 märksõna) põhilised äritüübid ja liigid.
Oleme kasutusele võtnud mitmeid, eesti keelde sobivaid mõisteid ja äri­tüüpide nimetusi. Väikekaupluste puhul (alla 400 m2) kasutame mõistet pood , suurettevõtete (üle 4000 m2) jaoks aga maja. Vahepealsete kohta sobib enamasti hall.

Sekundaarsed äritüübid jaekaubanduses

Sekundaarset äritüüpi jaekaubanduses võib defineerida kui paljude pri-maarsete vormide kombinatsiooni. Sekundaarsed äritüübid on kontsent­rat­siooniprotsesside üheks ilminguks kaubanduses. Traditsiooni­li­seks se­kundaarseks äritüübiks on kaubanduskeskused, mis esinevad Eestis äri-, kauba-, kaubandus-, ostukeskuste, isegi kaubamajade nime all, kusjuures sisu ja vorm on väga erinevalt kombineerunud.
Kaubanduskeskus võib olla kasvanud või pla­neeritud.
Kasvanud keskus on aja jooksul kujunenud nii, et ühele piira­tud maa- alale on rajatud järjest uusi jaekaubandusettevõtteid, mis kõik erinevad üksteisest ja täiendavad üksteist. Seega on iseloomu­lik ruumiline kont­sentratsioon, kuid puudub ühtne juhtimine.
Planeeritud kaubanduskeskus on ühtsena planeeritud, ra­ja­­­­tud ja haldatud jaekaubandus- ja teenindusettevõtete aglomeratsioon, mida vajadu­sel täiendavad vahendusfirmad, tootjate turustusfirmad, hulgi­firmad. Viima­sel juhul on juba tegemist spet­siaalse ärikeskusega. Sellisesse kau­ban­dus­kesku­sesse rajatud firmad tegutsevad üheskoos ühel piira­tud maa-alal ja neid juhitakse teatud määral ühiselt. Nad täiendavad üksteist kaupade valiku ja teenuste pakkumise poolest. Hooned või kaubanduspinnad on tavaliselt renditud.
Et kaubandusekeskus ei ole lihtsalt sisseostukoht, vaid hoopis midagi muud, selgitab järgmine väljakirjutis.
Kaasaegne kaubanduskeskus näitab vähendatud kombel , kuidas turu­süs­teem töötab kogu majanduses tervikuna. Igas kaubanduskeskuses on kümneid tuhandeid esemeid erinevad suuruses, erinevat marki kaupluse omanikud ja juhtkond võistlevad klientide pärast, üritades pakkuda pare­mat teenindust ja parimat kaubavalikut, mis on võimalik selliste hindadega, mida kliendid on valmis maksma. Kaasaegne kauban­dus­keskus pakub kõike, alates kõige põhilisematest toiduainetest ja lõpe­tades delikatessidega. Kaubanduskeskustes müüakse ka kosmeetikat , mängu­asju, majapidamisriistu ja isegi uudisfilmide videokassette. Kaup­lu­sed üritavad säilitada helge ja rõõmsameelse atmosfääri, mis muudaks poeskäigu meeldivaks väga paljudele , arvukale ostjaskonnale.
Kauplus tuleb vastu tarbija erinevatele soovidele nii meditsiini, öko­noom­­suse, mugavuse kui edevuse vallas sellega, et võtab lattu sisse kau­pu, mida tarbijad eelistavad. Tooted, mis ei rahulda, asendatakse pilku­püüdvatega. Valitakse välja “võitjad”, “kaotajad” jäetakse järk-järgult riiuli­ruumist ilma. Tootjad kas parandavad toodangut või kaovad vaate­väljalt. Tarbija on tõeline kuningas. Turg registreerib nende eelistused ja ühitab pakkumise nõudmisega.
Nimetage planeeritud kaubanduskeskuste nimetusi Eestis!
9. Kaubandusettevõtete vormide (äritüüpide) arengut selgitavad teooriad
Kaubandusettevõtete uurimine algas üksikute vormide (äri­tüü­ pide ) kirjel­damisest, hiljem püüti selgitada uute vormide ilmu­mist; nende arengut ja äritüüpide mitmekesisust. Sa­mal ajal oli eesmärgiks mitte ainult selgitada äritüüpide aren­gut, vaid ka prognoosida nende tulevikku. Viimaste teg­mist raskendavad aga arvukad poliitilised, õiguslikud, tehno­loo­gi­li­sed ja majanduslikud raamtingimused, mis mõjutavad kau­ban­­dusettevõtteid ning nende ostu- ja müügiturgusid, turu­part­ne­reid ning konkurente ja on omakorda pidevas muutumises.
Need teooriad on suh­­teliselt noored (esimene formuleeriti 1931 . a.) ja vähe tun­tud ning käivad eelkõige jaekaubandusettevõtete kohta. Kauban­dus­ettevõtte vormide arengu teoo­riate hulgas võib uurimissügavuse alusel eristada tähtsamaid ja vähem­täht­sa­maid teooriaid ja kontseptsioone.
Siikohal käsitleme lähemalt kaht teooriat - väljatõrjumis- ja turutühiku-teooriat ning kaht kontseptsiooni - polariseerumiskontseptsiooni ja dia­lekti­list protsessi.
Esimestena formuleeriti arengu seaduspärasus, mida nimetati jaekauban­dusrattaks (vt. joonis 11) ja mille üldnimetuseks sobib väljatõrjumis­teooria.
Joonis 11. Jaekaubandusratas.
Väljatõrjumisteooriad lähtuvad asja­olust, et uued äritüübid tulevad turule agressiivse hinna­po­lii­tikaga ja äratavad sellega ostjate tähelepanu. Pärast Teist maa­ilmasõda alustasid näiteks paljud jaekaubandusettevõtted nn. madalhinnaliikumist, valides äri jaoks odava asukoha ja sisus­ta­des seda väga primitiivselt. Uus äritüüp on seega kulusääst­lik, mille turuosa suureneb tänu madal­hinna­poliitikale. Ise­loomulik on vähene tähelepanu sortimendile ja kva­liteedile. Sortimendis on põhiliselt suhteliselt odavad tava­kaubad. Uus madalate ekspluatatsioonikuludega äritüüp veet ­leb nii­siis ost­jaid madalate hindadega teenuste piiratud valiku juures. Eda­sine evolutsiooniprotsess, kaubandusratta pöör­le­mine, toimub standardskeemi kohaselt.
Turuosa suurenemine ahvatleb konkurente kopeerima uue äritüübi stra­teegiat. Aja möödudes kaob ka uudsusmoment ja sellega seonduv atrak­tiivsus. Konkurentidest eristumiseks, ost­ja­te säilitamiseks ja juurde­meeli­tamiseks on kaubandusette­võttel vaja alustada äristrateegiaga, mida ing­li­se keeles nimeta­takse trading up, saksa keeles Erlebnishandel ( elamus ­kauban­dus). Sisuliselt on tegemist kaubanduse kvaliteedi tõstmise stra­teegiaga, üleminekuga hinnakonkurentsilt kvaliteedikonku­rentsile. Teisi­­sõnu, lisatakse uusi teenuseid, suu­rendamaks oma äri veetlust. Seoses sellega tehakse lisa­kulutusi ning nende katmiseks tõstetakse hin­du. Sellel on kahesugune tulemus. Esiteks hakkavad uued äritüübid üha rohkem meenutama tavaettevõtteid nii väliselt, sortimendilt kui hinnalt ja kao­ta­vad selle tulemusena oma kunagise innovaatori rolli. Teiseks vabastavad nad koha turu madalamal tase­mel, niši uute, “odavamate”, hinna­agres­siiv­sete konkurentide, turu­le pürgijate jaoks. Järkjärgult muu­tuvad ka viimased kal­li­maks ja tõrjutakse välja uute äritüüpide poolt, kes taha­vad ja suudavad kaubelda madalate hindadega. Ja nii hakkab ratas tegema jällegi järgmist täispööret.
Sellele printsiibile vastab kaubamajade, selvehallide, odav­äri­de, kata­ loog ­­kaupluste arengukäik. Üldiselt valitseb arvamus, et väljatõrjumis­teooriad sobivad hästi arenenud tööstusriikides toimunud ja toimuva kaubandusettevõtluse arengu selgita­miseks.
Samas ei sobi väljatõrjumisteooria kultuuridevahelise arengu seadus­pärasuste kirjeldamiseks. Kaubanduse ajaloost on too­dud piisavalt näi­teid, mis sellele teooriale vastu räägivad. Näi­teks alustasid boutique ’d mitte madalate, vaid keskmisest kõr­ge­ma hinnatasemega ja oskusliku sortimendipoliitikaga. Ka müügiautomaadid, esmatarbekauplused, tervis­liku toidu ärid ja muud erikauplused ning kaubanduskeskustes asuvad ärid ja filiaalid on tulnud turule suurte kulude ja kõrgete hindadega. Sellist fenomeni, nonconforming examples leidumist selgi­tabki turu­tühikuteooria. Teisisõnu tähendab see, et kui mingis riigis on siht­tarbijad, kelle sorti­mendi-, kvaliteedi- ja hinnaootustele vastab mingi spet­­­siaalne äritüüp, siis viimane kas luuakse kaubandusettevõtjate poolt või imporditakse võimaluse korral teistest riikidest. Seega on vä­he­malt osaliselt tegemist kultuuridevahelise arengu ilmin­guga.
Polariseerumiskontseptsioon püüab selgitada äritüü­pi­de arengut põhi- ja lisateenuste (-ka­sude) kaudu, teisisõnu elamus- ja odavkaubanduse üheaegset eksisteerimist ja arengut. See kont­sept­sioon toob kaasa huvi­tava uue aspekti sellise kaubandus­situ­at­siooni mõistmiseks, kus keskmise hinnatasemega pakkujate arv väheneb. Seda kont­septsiooni ei ole formu­leeritud lõpetatud (explicit) teooriaks. Tegelikult on tänapäeval selle kont­­septsiooni ­arendamine äär­mi­selt aktuaalne, kuna nõud­luse struktuuris ilmneb ümber­paiknemine üles ja alla: parimaid turge leidub nii kõrge­mates kui madalamates segmentides (vt. joonis 12).
Joonis 12. Muutused kvaliteedi- ja hinnastruktuuris.
Polariseerumise üks põhjus on sissetulekute suuruse vahelises lõhes, ka erihuvidega tarbijate osa suurenemine. Nõudluse polariseerumisega ongi seletatav elamus- ja odavkaubanduse üheaegne areng.
Kas Eestis toimuvat arengut saab selgitada polemiseerimiskont­sept­siooniga (kumma variandiga)?
Kokkuvõtteks on oluline rõhutada, et eespool käsitletud täht­sa­mad teooriad ja kontseptsioonid tõlgendavad äritüüpide arengut sügavalt ning kitsalt.
Kuigi dialektilise prot­sessi kontseptsioon ei ole leidnud piisavat toetust oma põhi­väite tõttu (äritüüpide areng ei sõltu keskkonnast), selgitab see hästi äri­tüüpide modifikatsiooni, uute (vahepealsete) äritüüpide teket (vt. joonis 13).
Joonis 13. Dialektiline protsess.