Morfoloogia eksamiküsimused 2014 (0)

Eesti Maaülikool - Filoloogia - Morfoloogia

5 VÄGA HEA

Kudede mõiste

Koed on organismi ehitusmaterjaliks. Koeks nim. ühetaoliste ja ühesuguse talitluse ja päritoluga rakkude koondisi, mis mitmeti omavahel rühmitudes mood. organi.

Kudede jaotus

Koed jaotuvad: a) epiteelkoed (katteepiteel, näärmeepiteel)
b) tugikoed (vedel-, side-, kõhr-, luukude)
c) lihaskoed (sile-, südame-, vöötlihaskude
d) närvikoed ( neurogliia , närvikude kitsamas mõistes)

Veri

Veri on kinnises soonestikus asetsev alati voolav punase värvusega vedelik, mis koosneb vererakkudest ja vereplasmast. Vererakud koosnevad erütrotsüütidest e. punalibledest, leukotsüütidest e. valgelibledest ja trombotsüütidest e. vereliistakutest.
Valgelibled jagunevad agranulöotsüütideks ja granulotsüütideks.

Luukude

Luukude on on luude kompaktses ja spongioosses substantsis esinev tugikoeliik, mida iseloomustavad sadestunud mineraalsoolade sisaldus ja omapärane ehitus. Koosneb keskm. 1/3 orgaanilisest ja 2/3 anorgaanilisest ainest. Luu mineraalainetest vabastamisel dekaltsineerimise teel saadakse painduv ja lõigatav mass. Noortel loomadel on orgaanilise aine hulk luudes suurem, mis muudab luud painduvamaks. Vananedes suureneb anorgaanilise aine osakaal, mis muudab luud hapramaks.

Lihaskoed

Organismi liigutuslikke protsesse teostavaid lihaskudesid jaotatakse kolme liiki – silelihaskoed, vöötlihaskoed ja südamelihaskoed. Kõik nad moodustuvad pikkadest, kontraktsioonivõimelistest lihaskiududest.
Silelihaskude esineb siseorganites ning ei allu tahtele
Vöötlihaskude moodustab tahtele alluvaid lihaseid. Kiud on paksemad, kui silelihaskoel
Südamelihaskude ei allu tahtele, moodustub ristvöödilistest lihaskiududest, kuid nende diameeter on vöötlihaskiudude omast märgatavalt väiksem.

Kehaosad ja regioonid

Keha koosneb peast , kaelast, kerest, sabast ja jäsemetest. Need osad jagunevad veel omaette piirkondadeks nt. pea jaguneb näoosaks ja ajuosaks ning kere jaguneb rinnaks, seljaks, kõhuks ja vaagnaks. Jäsemed jagunevad eesjäseme- ja tagajäsemepiirkondadeks.

Topograafilised mõisted

Mediaantasand jagab keha kaheks võrdseks osaks. Paralleelselt mediaantasandiga asuvad sagitaaltasandid ning risti segmentaaltasandid. Paralleelselt maapinnaga asuvad horisontaaltasandid (frontaaltasandid).
Mediaantasandipoolset organi osa nim. mediaalseks (keskmiseks) ning sellest kaugemal olevat lateraalseks (külgmiseks). Horisontaaltasandi suhtes kasutatakse mõisteid dorsaalne (selgmine) ja ventraalne (kõhtmine). Segmentaaltasandi suhtes kasutatakse mõisteid kraniaalne (peapoolne) ja kaudaalne (sabapoolne).
Osa termineid on seotud kindlate kehaosadega: jäsemete eespoolset pinda nim. dorsaalseks ning tagapoolset palmaarseks (pihkmiseks) või plantaarseks (taldmiseks) vastavalt esi- ja tagajäsemete puhul.
Kehale lähemal asuvat jäseme piirkonda nim. proksimaalseks ning kaugemal asuvat distaalseks.
Keha välispinna suhtes kõneldakse organi pindmisest e. superfitsiaalsest ja süvast e. profundsest pinnast või vastavalt eksternne (välimine) ja internne (sisemine). Kereõõntes asuvates organites eristatakse seina vastas seisvat e. parietaalpinda ja sisusepoolset e. vistseraalpinda.

8. Organi mõiste. Organite süsteemid

Karakteerse (iseloomuliku) kuju, asendi ja talitlusega makroskoopilist ehituslikku üksust organismis nimetatakse organiks. Organid , mis sooritavad samalaadseid talitlusi, moodustavad organite süsteemi e. aparaadi.
Loomorganismis eristatakse järgmiseid organite süsteeme:

liikumisaparaat

seedeaparaat

hingamisaparaat

kuse-suguaparaat

närvisüsteem

meeleorganid

endokriinnäärmed

keha väliskate

9. Kompaktsed ja torujad organid

Kompaktsed organid kattuvad väljast sidekoelise või sidekoelis-lihaselise kestaga.
Torujate organite struktuur on kihiline, enamiku torujate organite sein on kolmekestaline.

10. Torujate organite struktuur

Organid, mille valendik on välismaailmaga seotud loomulike kehaavade kaudu, on seestpoolt kaetud limaskesta e. mukoosaga. Vere- ja lümfisoontes nim. vastavat kesta sisekestaks e. intimaks.
Keskmine kannab lihaskoest koosnedes ja limaskesta all asetsedes lihaskesta e. muskulaarise nimetust, vere- ja lümfisoontes nim. vastavat kesta keskkestaks e. meediaks.
Kereõõntes asetsevaid ja vaba pinda omavaid organeid katab serooskest e. seroosa. Rinnaõõnes on selleks pleura, kõhu- ja vaagnaõõnes peritoneum .

11. Kompaktsete organite ehitus

Kompaktsed organid kattuvad väljast sidekoelise või sidekoelis-lihaselise kestaga, mida süljenäärmetes, maksas , neerudes, lümfisõlmedes ja põrnas nim. kihnuks. Kihnuga seostuvatest organi sisemuses asetsevatest isekeskis liitunud sidekoelistest vaheseintest koosneb organi toestik . Nendevahelised ruumid täituvad organi talitlevate elementidega – parenhüümiga.
Kindlapiirilist ja tavaliselt lohustunud paika organi pinnal, mille kaudu sisenevad veresooned ja närvid, nim. väratiks. Väliselt eraldatavad või sälkude kaudu üksteisest lahutatud organiosad kannavad sagarate nimetust.

12. Luude ehitus. Luude jaotus kuju ja struktuuri alusel

Luude ehituses kehtib printsiip, et vähima materjalihulga ja kaalu juures saavutada suurim vastupidavus ja tugevus.
Kuju ja struktuuri alusel jaotatakse luud pikkadeks, lühikesteks ja lamedateks.
Pikad luud esinevad jäsemetes ja toimivad kangidena. Eristatakse paksenenud luuotsi e. epifüüse ja luukeha e. diafüüsi, milles esineb üdiõõs.
Lühikestel luudel on kõik mõõtmed enam-vähem võrdsed. Näiteks randme, kannaluud ja selgroolülid.
Lamedatel luudel on paksus teiste luudega võrreldes väiksem. Neil on ulatuslik pind lihaste kinnitamiseks.

13. Luude keemiline koostis

Luud koosnevad orgaanilisest ja anorgaanilisest ainest. Orgaanilised ained annavad luudele elastsuse ja anorgaanilised ained kõvaduse. Täskasvanud veise luud sisaldavad keskm. 50% vett, 15% rasva, 12%osseiini ja 23% mineraalaineid.
Matsereeritud luudes mood. orgaaniline aine 1/3 luu koostisest ning anorgaaniline 2/3.
Organismi kaltsiumivarudest paikneb luudes 97%.
Anorgaaniline aine koosneb peamiselt kaltsiumfosfaadist, veel esineb kaltsiumkarbonaati, magneesiumfosfaati, kaltsiumfluoriidi ja kaltsiumkloriidi.
Päikesevalgus ja D-vitasmiin soodustavad min. ainete ladestumist luudes.

14-15. Luude seostumise vormid ja liigese ehitus

Luudevahelised ühendused e. junktuurid seovad luid skeletiks, võimaldavad luudevahelist liikumist ning amortiseerivad liikumisel tekkivaid põrutusi, tõukeid jne.
Eristatakse kolme seostumisviisi: fibroossed, kõhrelised ja sünoviaalsed ühendused.
Fibroossete ühenduste alaliikideks on sideliidused (kodarluu ja küünarluu vahel), õmblused (koljuluu) ja tappühendid (hambajuure ja – sombu vahel)
Kõhreliste ühenduste alavormidena eristatakse kõhrliidust (selgroolülid) ja sümfüüsi(puusaluud)
Sünoviaalse ühenduse e. liigese puhul liigestuvate luude otste vahele jääb pilujas õõs – esiplaanil on liikumisfunktsioon . Liigestuvate luude puutepindu nim. liigesepindadeks, mida katab liigesekõhr. Kui liigestuvad luud ei ole kujult teineteisele sobivad, asub liigesepindade vahel kiudkõhreline liigeseketas e. – disk või poolketas e. menisk. Liigeseketas esineb lõualiigeses, menisk põlveliigeses .
Liigestuvaid luuotsi ühendav liigesekihn ümbritseb hermeetiliselt eraldatud liigeseõõnt. Liigesekihn koosneb fibroossest ja sünoviaalsest kihist . Sünoviaalkiht valmistab hõõrdumist vähendavat vedelikku sünooviat (liigesevõiet). Liigestuvaid luid aitavad suunata , takistada liikumist ja fikseerida sidemed. Nt. kaaskülgsidemed võimaldavad liikumist vaid sagitaaltasandis.

16. Liigeste jaotus

Liigesed jaotatakse näiteks luude arvu, liikumistelgede arvu ja liigesepinna kuju alusel.
Luude arvu põhjal jaotatakse liigesed liht- (2 liigestuvat luud) ja liitliigesteks (3+ liigestuvat luud).
Liikumistelgede arvu alusel jaotatakse liigesed ühe-, kahe- ja mitmeteljelisteks liigesteks.
Liigesepindade kuju järgi jaotatakse liigeseid nt. muna-, kera-, plokk -, lame-, sadul-, ratasliigesteks.

17. Skeleti jaotus

Vastavalt keha alaosadele jaguneb skelett kere, pea ja jäsemete luudeks.
Kere luude olulisemaks koostisossaks on selgroog , millele rinnaosas kinnituvad roided ja viimastele liitub ventraalselt rinnak .
Pea luud jagunevad ajukoljuks ja näokoljuks.
Jäsemete luustik jaguneb esi- ja tagajäsemete luudeks. Eesjäseme vööde kinnitub kerele peamiselt lihaste abil, tagajäseme vöötmel on selgrooga liigeseline seos.

18. Lihaste kuju ja ehitus

Tavaliselt eristatakse analoogiliselt luudele pikki , lühikesi ja laiu lihaseid.
Pikad lihased esinevad peamiselt jäsemetel, lühikesed lihased seostavad selgroolülisid ja roideid omavahel, laiad lihased paiknevad kereõõnte seintes.
Enamik lihaseid algab ja lõpeb kõõlusega, vaid üksikutes kohtades kinnituvad lihaskiud otse periostile. Pikkadel lihastel nimetatakse keskmist paksenenud osa kõhuks, algusosa peaks ja lõpuosa sabaks.

19. Lihaste jaotus (liht- ja sulgjad lihased)

Lihasekiudude erinevate seostusviiside alusel kõõlustega jaotatakse lihsaed liht- ehk dünaamilisteks lihasteks ja sulgjateks ehk statodünaamilisteks lihasteks.
Dünaamilistes lihastes kulgevad lihaskiud paralleelselt lihase pikiteljega ning otstes lähevad üle samasuunalisteks kõõluskiududeks.
Statodünaamilistes lihastes paiknevad lihaskiud pikitelje suhtes põiki ning jagunevad poolsulgjateks, sulgjateks, kahelisulgjateks ja mitmelisulgjateks lihasteks.
Poolsulgjatel lihastel kinnituvad kõõlused lihase kõhu välispinnale.
Sulgjal lihasel tungib kõõlus lihasesse ja temale kinnituvad terava nurga alt lihasekiud.
Kaheli- ja mitmetisulgjates lihastes lihasesisene kõõlus hargneb.
Lihase jõud oleneb lihasekiudude arvust ning kontraktsioonivõime kiudude pikkusest, seega dünaamilistel lihastel on suurem kontraktsioonivõime ning sulgjad lihased on tugevamad.

20. Lihaste abiseadeldised

Abiseadeldised arenevad lihaseid ümbritsevasdt sidekoest ja nad soodustavad ning kergendavad lihaste talitlust. Nende hulka kuuluvad fastsiad ehk sidekirmed, sünoviaalpaunad, kõõluste sünoviaaltuped ja seesamluud .
Fastsiateks nim. tihekiulist sidekoelist kesta üksikute lihaste ja lihasrühmade vahel. Fastsiad esinevad kohu lihastikku katva pindmise sidekirmena ja üksiklihaseid või lihaste rühmi ümbritseva sidekirmena. Pindmine fastsia on õrnema ehitusega ning paikneb vahetult nahaaluse rasvkoe all ja on seoses nahalihastega. Süvafastsiad moodustavad lihaseid üksteisest eraldavaid ja neid kindlates ruumilistes suhetes hoidvaid sidekoeplaate.
Sünoviaalpaunad esinevad neis kohtades, kus kõõlused liiguvad oma naaberorganite suhtes. Kõife sagedamini leidub neid lihase kinnituskoha lähedal kõõluse ja luu vahel. Sünoviaalpaunad aitavad vähendada hõõrdumist kõõluste ja nende naaberorganite vahel. Sünoviaalpaunu esineb ka sidemete, fastsiate ja naha all.
Kõõluste sünoviaaltuped esinevad jäsemete distaalsetes osades ja neid saab võrrelda kahe teineteise sisse asetatud silindriga, millest seesmine ümbritseb kõõlust, olles sellega kokku kasvanud ja välimine seostub ümbritsevate kudedega.
Seesamluud on väikesed luukesed, mis esinevad mõnede lihaste kõõlustes nende kinnituskoha läheduses. Seesamluud ükkavad kõõlust luudest eemale, soodustades kõõluse libisemist. Suurimaks seesamluuks on põlvekeder.

21. Siseorganite mõiste

Õpetust siseorganitest nim. splanholoogiaks. Siseorganite hulka arvatakse seede -, hingamis - ja kuse- suguorganid . Ühtse funkts. ülesandega siseorganid mood. organsüsteemi e. aparaadi: seedeaparaadi, hingamisaparaadi ja kuse-suguaparaadi. Kokku moodustavad siseorganid sisikonna e. sisuse.

22. Rinna-, kõhu- ja vaagnaõõs.

Rinnaõõnes paiknevad kopsud , süda, hingetoru jne. Rinnaõõnt ümbritseb väljastpoolt rinnakorv. Kõhuõõnest eraldab rinnaõõnt vahelihas e. diafragma . Rinnaõõnt ja selles paiknevaid organeid katvat serooskesta nim. rinnakelmeks ehk pleuraks. Rinnakelme mood. kaks suletud kotti, mis täidavad vastavalt vasakut ja paremat poolt rinnaõõnest ja puutuvad omavahel kokku mediaantasandis. Pleurakottide vahele jääb keskseinand e. mediastiinum. Rinnakelmepõletikku nim. pleuriidiks.
Kõhuõõs asetseb rinna- ja vaagnaõõne vahel, olles neist ruumikam. Kõhuõõs on vaagnaõõnega otseses ühenduses, nende piiri märgib terminaaljoon. Kõhusein nagu ka rinnasein koosneb mitmest kihist, neist sisemine on ristfastsia. Ainult fastsiatest ja lihastest mood. Kõhu külgseina tagumist osa nim. niudeks. Välismaalilmaga on kõhuõõs ühenduses ainult emasloomadel emakatõrve kõhuõõnesuudme kaudu.
Vaagnaõõs on kõhuõõne jätkuks, teda piiravad luune vaagen, vaagna laisidemed ja neist väljaspool asuvad lihased. Vaagnaõõnes paiknevad pärasool , kusepõis tühjenenud olekus ja pärak . Kõhuõõs ja esimene osa vaagnaõõnest on seestpoolt kaetud serooskestaga, mid nim. kühukelmeks e. peritoneumiks. Kõhukelme jaguneb seinu vooderdavaks parietaalperitoneumiks ja organeid katvaks vistseraalperitoneumiks. Parietaalperitoneum sisaldab ohtralt närvilõpmeid, mis muudab sealsed põletikud väga valulikeks.

23. Seedeorganite mõiste ja üldine iseloomustus

Seedeorganid moodustavad seedeaparaadi. Seedeaparaadis toimub toidu vastuvõtt, seedimine, imendumine ja seedimata toiduosade kõrvaldamine. Seedeaparaadi koosseisu kuuluvad suuõõs koos hammaste ja keelega, neel , söögitoru, magu ning peen- ja jämesool . Süljenäärmed , maks ja kõhunääre on seedeaparaadi suurimateks seinavälisteks näärmeteks. Seedeaparaati kuuluvad organid moodustavad toruja seedekanali e. seedetrakti .
Seedekanali sein on seestpoolt kaetud limaskestaga, mis suupilu- ja pärakupiirkonnas läheb üle nahaks. Kõhuõõnes, vaagnaõõne eesosas ja osaliselt ka rinnaõõnes on seedekanali väliskestas serooskest. Väljaspool kere õõsi katab seedekanalit adventitsiaalkest.
Alates söögitorust lisandub limaskestale vahelmise kestana silekiuline lihaskest . Vaid söögitorus ja neelus asenduvad need vöötlihaskiududega. Lihaskesta ülesandeks on toidu segamine ja edasiviimine.

24. Suuõõs. Süljenäärmed. Keel

Suuõõs on seedekanali algusosa. Ülevalt piiravad teda kõva ja pehme suulagi, kõrvalt põsed ja alt suupõhja lihased. Suuõõs jaguneb suuesikuks ja hambakaartest seespool asuvaks pärissuuõõneks. Suupilu piiravad mokad, mis veistel on lühikesed ja vähe liikuvad – neid ei kasutata toidu haaramiseks. Kõva suulagi eraldab suuõõnt ninaõõnest ja tema toeseks on vahelõualuude ja ülalõualuude suulaejätked ning suulaeluud. Pehme suulagi sisaldab limanäärmeid ja moodustab vaheseina neelu nina- ja suuosale. Põsed koosnevad nahast, lihastest ja näärmeid sisaldavast limaskestast.
Süljenäärmeteks nim. suhu avanevaid ja sülge produtseerivaid suu näärmeid, mille ülesanne on toidu niisutamine, pehmendamine, maitseainete ekstraheerimine ja eesmaos tekkivate hapete neutraliseerimine. Süljenäärmed jagunevad suurteks ja väikesteks süljenäärmeteks. Suuri süljenäärmeid on kolm paari – kõrvasüljenäärmed (parootised), alalõuasüljenäärmed (mandibulaarnäärmed) ja keelealused (sublingvaalnäärmed) süljenäärmed. Veisel produtseerivad suured süljenäärmed ööpäevas u. 100-190 liitrit sülge.
Keel on limaskestaga kaetud suuõõne llihaseline organ, mis täidab suletud suuõõne. Tema ülesanne on toidu lükkamine hammaste vahele, abistamine neelamisel ja veisel ka toidu haaramine. Lisaks sellele toimib keel maitsmisnäsade abil maitsmisorganina. Keel koosneb keeletipust, keelekehast ja keelejuurest. Juure ja keha kaudu kinnitub keel keele- ja alalõualuule. Keelel asuvad papillid, mis jagunevad mehaanilisteks ja maitsmispapillideks. Meh. papillide ülesandeks on abistada toidu haaramise ning karvkatte puhastamisel ja korrastamisel.

25. Hambad. Lühi- ja pikakroonilised hambad

Hambad paiknevad suuesiku ja pärissuuõõne vahel ja kinnituvad hambasompudesse. Neid ei loeta skeleti luude hulka, sest nende struktuur erineb luukoest ja neile ei kinnitu lihased. Eristatakse hambajuurt ja hambakrooni – sombust väljaulatuvat osa. Hammas koosneb dentiinist, emailist ja tsemendist .
Hambad jagunevad ehitusel lühi- ja pikakroonilisteks. Lühikroonilistel hammastel katab email vaid sombust väljaulatuvat osa, kuna hambajuurel on dentiini katteks tsement . Lühikroonilised on kõik sea hambad ja mäletsejate lõikehambad. Hambakroon igemest sügavamale ei ulatu ning kuludes uuega ei asendu . Pikakroonilistel e. kurdhammastel ulatub emaili poolt ketud kroon ka sügavamale hambasompu. Hambakrooni igemetest väljaulatuv osa püsib enam-vähem ühepikkusena, kuna paralleelselt hamba kulumisega nihkub hammas samal ajal sombust väljapoole. Hamba kasv ei lõpe hambavahetusega, vaid jätkub veel aastaid hiljem.

26. Hammaste jaotus asukoha, kuju ja otstarbe põhjal

Hambad jaotatakse lõike-, kihv -, eespuri- ja purihammasteks. Lõikehambad e. intsisiivid (dentes incisivi) asuvad kõige ees, kinnitudes vahe- ja alalõualuu kehasse. Nad kõik vahetuvad. Kihvad (dentes canini) asetsevad lõike- ja eespurihammaste vahel ning neid on kokku 4. Mäletsejalistel need puuduvad. Eespurihambad e. premolaaril (dentes premolari) asetsevad kihvadest tagapool ning taimtoidulistel on neid 12. Purihambad e. molaarid (dentes molari) on hammastest kõige tagumised.

27. Hambavalem

Üksiku looma hammaste liiki, arvu ja asendit märgitakse ülevaatlikult hambavalemi abil. Tavaliselt kantakse valemisse sümmeetria tõttiu üks pool hammastikust. Hammaste arv märgitakse valemis numbriga ja hambaliik ladinakeelse nimetuse algustähega (canini, incisivi, premolares, molares). Ülemiste hammaste arv märgitakse joone peale, alumiste hammaste arv jone alla. Piimahammaste puhul lisatakse väike ’d’.
Veise hambavalem: 1) jäävhammastik 2(I 0/4, P 3/3, M 3/3) = 32
2) piimahammastik 2(Id 0/4, Pd 3/3) = 20
Üksiku hamba nimetus tuletatakse ladinakeelse nimetuse esitähest ja järjekorranumbrist.

28. Neel. Söögitoru. Ühekambriline magu.

Neel on limaskestaga kaetud silindrikujuline lihaseline organ, mis kuulub üheaegselt nii hingamis-, kui seedeorganite koosseisu. Hingamisteena on neel alati avatud, välja arvatud neelamise ajal. Neeluõõs jaguneb nina-, suu- ja kõriosaks. Neelu ninaosa on kaetud hingamisteedele omase ripsepiteeliga, suu- ja kõriosa limaskest on rikkalikult varustatud limasnäärmetega.
Söögitoru on neelu maoga ühendav voolikukujuline lihaseline organ, mille pikkus veisel on 125-150 cm. Eristatakse kaela-, rinna- ja kõhuosa. Söögitoru sein on kolmekestaline, seespool on kutaanne e. nahkjas limaskest, vahepeal lihaskest ja väljaspool seroos - või adventitsiaalkest.
Mao paikneb kõhuõõnes, selle kuju on individuaalselt erinev ja oleneb täitumisastmest. Söögitru makku suubumise kohta nim maoläviseks. Soolde avaneb magu maolukuti kaudu. Magu tervikuna jaotub kolme ossa – maolävis, maopõhi ja maolukuti. Maoseina väljasopistist nim. divertiikuliks. Maonäärmed valmistavad maonõret, mis sisaldab peptiini ja soolhapet. Magu katab väliselt serooskest.

29. Mitmekambriline magu

Mitmekambriline magu on mäletsejalistel. See koosneb eesmaost ja pärismaost e. libedikust. Eesmagu koosneb kolmest üksteisele järgnevast kambrist – vatsast, võrkmikust ja kiidekast. Eesmaos toimub tselluloosi lõhustumine , vitamiinide süntees ja taimse valdgu muutmine loomseks valguks. Eesmao limaskest seedefermente ei produtseeri. Keskmise täiskasvanud veise mao maht on 120-160 liitrit.
Vatsa limaskest on kaetud vatsahattudega. Võrkmiku sisepind on kärgja ilmega , võrkmikukannude ülesandeks on peenestatud toidumassi eraldamist jämedamast ja selle suunamine kiidekasse. Maoesik ja vatsaesik moodustavad viskemao, mis on ühenduslüliks vatsa ja võrkmiku vahel. Puudulikult peenestatud toit saadetakse vatsa tagasi. Kuiva toitmassi sisaldamise tõttu tundub kiidekas palpeerimisel alati kõva konsistentsiga . Kiidekas surutakse kontraktsioonide tagajärjel toitmassist välja vedelamad koostisosad, mis suunatakse edasi libedikku.
Libedik paikneb ventraalsel kõhuseinal, vatsast ja võrkmikust paremal.
Maovagu on mäletsejatel esinev moodustis , mis ühendab söögitoru avanemiskohta libedikuga.

30. Soolkanal. Peen- ja jämesool.

Soolkanal on seedetrakti kõige pikem osa. Diameetri ja ehituse alusel jaotatakse soolkanal peen- ja jämesooleks ning kumbki jaotub omakorda komeks alaosaks.
Peensooles eristatakse kaksteistsõrmikut, tühisoolt ja niudesoolt. Jämesoole alaosadeks on umbsool , käärsool ja pärasool.
Peensooles toimub toidu peamine seedimine ja lõhustunud produktide imendumine. niudesoole suubumiskoht jämesoolde on varustatud sulgurlihasega.
Jämesoole kaudu omastatakse peamiselt raskesti seeditavaid toitaineid, mille õhustamine nõuab pikemaajalist viibimist seedekanalis . Sellest tulenevalt esineb kõige pikem jämesool taimtoidulistel loomadel. Erandiks on mäletsejalised, kelledel peamiseks tselluloosi seedimise kohaks on eesmagu.

31. Maks ja pankreas

Maks on lakteeriva lehma udara kõrval organismi teine kõige suurem nääre . Maks produtseerib sappi, kusiainet, kusihapet, filtreerib verd - muudab verre sattunud mürkained kahjutuks , toimib veredepoo-organina jne. Lootel on maks ka vereloomeorganiks.
Maks jaguneb paremaks, vasakuks, kesk-, saba- ja ruutsagaraks.
Maks moodustub väikestest kandilistest, sidekoe varal osaliselt või täielikult eraldunud sagarikest.
Pankreas on olulisemaid seedenäärmeid. Pankrease nõres leidub kõikidesse orgaaniliste toitainete rühmadesse toimivaid elemente. Pankreasesaared toodavad insuliini ja glükagooni ning suunavad selle verre. Pankreasesaarte poolt produtseeritud hormoonid reguleerivad organismis süsivesikute ainevahetust.

32. Hingamisorganid. Üldine iseloomustus

Hingamisorganid varustavad verd hapnikuga ja vabastavad selle süsihappegaasist. Hingamisorganite abil toimuv gaaside vahetus kannab välise hingamise nime. Sisemine hingamine toimub kapillaarides difusiooni teel vere ja rakkude vahel ning rakusiseste oksüdatsiooniprotsesside kaudu.
Hingamisaparaat koosneb kopsudest ja hingamisteedest, mis koosnevad ninaõõnest, neelust, kõrist, hingetorust ja bronhidest. Kopsude alveoolides toimub gaaside vahetus alveolaarrõhu ja vere vahel.

33. Ninaõõs. Kõri. Hingetoru.

Ninaõõs jaguneb nina vaheseina abil kaheks sümmeetriliseks pooleks. Neeluga on ninaõõs ühenduses tagasõõrmete kaudu. Ninaõõnest viib dorsaalne ninakäik haistmisorgani juurde. Ninaõõs jaguneb ninaesikuks ja pärisninaõõneks. Ninaesik on kaetud kutaanse limaskestaga.
Kõri on neelu ja hingetoru vahel paiknev kõhreliste seintega torujas hingamis- ja hääleorgan, mis takistab neelamisel toidupala ja vedeliku sattumist hingetorru. Kõriõõnes paiknevad häälekurrud , mis mood. häälesidemest ja häälelihasest koos neid katva limaskestaga. Neid nimetatakse ka häälepaelteks. Häälepaelad on hääleaparaadi osa.
Hingetoru e. trahhea on kõri ja kopsude vahel asuv torujas organ, mis oma algusosaga asetseb kaela ventraalsel küljel naha all ja kulgeb rööbiti tema peal paikneva söögitoruga. Rinnaõõnes südamebaasi kohal läheb ta hargnedes üle kaheks peabronhiks. Hingetoru valendiku lahtiolekut tagavad tema seinas toesena esinevad hingetorukõhred. Hingetoru pehme ja elastne dorsaalne sein võimaldab tema peal asetseval söögitorul laieneda toidupala neelamisel.

34. Kopsud

Kopsud on hingamiselundid , kus toimub vere varustamine hapnikuga väikese vereringe abil – kopsuarterite kaudu suunatakse venoosne veri kopsudesse, kus see rikastatakse hapnikuga ning kantakse kopsuveenide kaudu südame vasakusse kotta, kust see suundub edasi vasakusse vatsakesse ja sealt suurde vereringesse. Kopsud paiknevad rinnaõõnes ning neid eraldab teineteisest kesksein. Kopsud on kaetud kopsukelmega, mis muudab kopsude välispinna siledaks ja läikivaks. Kops jaguneb sagarateks, mis omakorda jagunevad kopsusegmentideks, mis jagunevad sidekoe varal kopsusagarikeks. Sagarikevahelise sidekoe elastsete kiudude rohkus annab kopsudele nende iseloomuliku vetruvuse.
Kopsuseid toidab aordist algav bronhiaalarter

35. Bronhiaalpuu. Kopsu alveoolid.

Bronhiaalpuu lõpeb kopsudes terminaalbronhioolidega. Iga terminaalbronhiool jaguneb hingamisbronhioolideks, mille seintes esineb juba üksikuid alveoole. Hingamisbronhioolid jagunevad alveolaarjuhaketeks ja viimastele järgnevad piklikult laienenud alveolaarkotikesed. Alveolaarjuhakeste ja alveolaarkotikeste sein on kogu ulatuses kaetud kopsualveoolidega, kus toimub difusioon . Alveoole iseloomustavad väga suur pindala ja väga õhukesed seinad.

36. Kuseorganid. Üldine iseloomustus.

Kuseorganiteks on neerud ja kuseteed . Kuseteede koosseisu kuuluvad neerukarikad, neeruvaagen , kusejuha , kusepõis ja kusiti. Neerude ülesanne on ainevahetuse jääkproduktide likvideerimine uriini näol. Neerude talitluse kaudu reguleeritakse organismi veesisaldust ja hoitakse vere koostist konstantsena. Neerud on peaaegu ainsateks valgu jääkproduktide eemaldajateks. Neerud meenutavad ehituselt näärmeid, kuid erinevad neist selle tõttu, et ei tooda uriini koostisosi ise (peale mõne üksiku nt. ammoniaak ), vaid kõigest kõrvaldavad neid verest.

37. Neerud. Kuseteed.

Neerud on oakujulised, punakaspruunid eritusorganid, mis asuvad kõhuõõnes, kusjuures vasak neer asub paremast mõnevõrra tagapool ning on veidi väiksem paremast. Neerud kattuvad väliselt kiud- e. fibrooskihiga, mis patoloogiliselt muutumata neeru pinnalt on kergesti maharebitav (raskesti maharebitav fibrooskiht viitab probleemidele. Kiudkihnust väljaspool asetseb rasvkihn, mille ülesandeks on amortiseerida põrutusi. Mäletsejaliste vasaku neeru rasvkihn on täielikult ümbritsetud kõhukelmega. Neer koosneb neerukoorest ja kiirja ehitusega neerusäsist. Neeru ehituslikeks ja talitluslikkudeks elementideks on neerutorukesed , milles eristatavad kogumistorukesed kannavad uriini edasi.
Kuseteed algavad neerukarikate ja neeruvaagnaga. Veisel avanevad neerukarikad peente varte abil kusejuhasse ilma laienenud osa – neeruvaagnat – moodustamata. Kusejuha avanemismoodus takistab uriini tagasivoolu kusejuhadesse ning selle lihaskesta liigutuste abil kantakse uriin tilkhaaval põide. Kusepõis on muutuva suurusega uriinireservuaar. Põiekaelas moodustab lihaskest tugeva silelihaskiulise põiesulguri, millele lisandub väljastpoolt vöötlihaskiuline põiesulgur.

38. Suguorganid

Suguorganid erinevad sugupooliti ning seega neid käsitletakse eraldi. Sugurakud tekivad sugunäärmeis ehk gonaadides: isassugurakud ehk spermatosoidid tekivad munandites ning emassugurakud ehk ootsüüdid tekivad munasarjades. Suguorganid alustavad talitlust alles suguküpsuse väljakujunemise perioodil ehk puberteedieas. Vanaduse saabudes hormoonide produtseerimine ja sugurakkude moodustamine sugunäärmetes aegamööda vaibub.

39. Isassuguorganid.

Isassuguorganiteks on paariline munand, munandimanus ja seemnejuha ning paaritu kusiti koos lisasugunäärmetega ja peenis . Lisaks neile kuuluvad isassuguelundite hulka ka munandikott ja eesnahk. Munandites valmivad seemnerakud , munandimanuses toimub nende lõplik küpsemine ning säilitamine, seemnejuhad koos kusitiga juhivad neid välja ning lisasugunäärmed moodustavad seemnevedelikku. Peenis on paaritusorganiks ning munandikott ehk skrootum kaitseb munandeid ja vastutab termoregulatsiooni eest.
Suhteliselt kõige suuremad munandid on kuldil.

40. Emassuguorganid

Emassuguorganiteks on paariline munasari, munajuha ehk emakatõri ja emakasarv ning emakakeha, emakakael , tupp, tupeesik ning häbe . Munasarjad produtseerivad munarakke ning inda põhjustavaid hormoone. Munajuhade ülesanne on munasarjadest vabanenud munarakkude edasikandmine emakasse ning nende teepealne toitmine . Munajuhades toimub ka munaraku viljastumine e. fertilisatsioon – munarakk ühineb seemnerakuga. Loode areneb emakas ning ülejäänud torujad emassuguorganid on sünnitusteedeks ja paaritusorganiteks. Protsessi, mis algab munaraku küpsemisega ja lõpeb noorlooma imetamisega, nim. sigimis - ehk reproduktsioonitsükliks. Munarakkude viljastamatusest tulenevad lühiajalised tsüklid on tuntud innatsükli nime all. Isasloomadel taoline tsüklilisus puudub.

41. Udar

Udaraks nim. põllumajandusloomadel piimanäärmete kogumikku, mis tekkelt kuulub nahaderivaatide, talitluselt aga suguorganite hulka. Talitlusvõimelisena esineb udar ainult emasloomadel. Isasloomadel esineb udar rudimentaarsena, olles väljastpoolt märgatav vaid väikeste nisade kujul. Nagu teiste sigimisega seotud organite puhul, algab udara märgatav kasv puberteedi ajal ning tema talitlus ja areng on tsüklilised. Loomade sigimise seisukohalt vältimatu organina võib udarat nimetada emaslooma lisasuguorganiks ehk sekundaarseks emassugunäärmeks.
Udara anatoomiliseks üksuseks on imeti – nisa koos selle juurde kuuluva imetikehaga. Lehma liitudar on tekkinud udaraveerandite ühinemisel. Lehma udar kinnitub vaagnaliidusele ja kõhu ventraalsele seinale udara kandeaparaadi kaudu.
Udara involutsioniks nimetatakse udara taandarengut, kus toimuvad udarasisesed ehituslikud muutused, väheneb udara suurus ja sekretsioonivõime.

42. Veresooned – arterid, veenid, kapillaarid

Veresoonestikuks nimetatakse organismisisest torudesüsteemi, milles ringleva vere kaudu varustatakse kudesid hapiku ja toitainetega , vabastatakse neid jääkproduktidest, kooskõlastatakse organite talitlust ning reguleeritakse kehatemperatuuri.
Veresoonestik koosneb südamest verd välja juhtivatest arteritest, südamesse verd viivatest veenidest ning kapillaaridest, kus toimub vere ülesannete täitmine.
Suuremad arterid jaotatakse elastseteks ja lihaselisteks arteriteks. Elastsete arterite ehituses on ülekaalus elastsed elemendid ning nende ülesanne on südamest tõukeliselt väljuva verevoolu muutmine pidevaks. Elastsete arterite liigset laienemist takistab neid ümbritsev adventitsiaalkest. Lihaseliste arterite ülesandeks on ühtlase vererõhu säilitamine olenemata kapillaaride kaugusest südamest.
Veenid juhivad verd tagasi südamesse ning suures osas teevad seda passiivselt – paljudes paikades puudub veenidel lihaskude. Verevoolu abistamiseks esinevad veenides klapikesed, mis takistavad vere tagasivoolu.

43. Süda

Süda on lihaseline koonusekujuline õõnesorgan, mille ülesandeks on hapnikuga rikastatud vere pumpamine organismi. Südamel ereistatkse laiemat osa – südamebaasi ja teravat osa – südametippu. Süda jaguneb neljaks kambriks – paremaks ja vasakuks kojaks ning paremaks ja vasakuks vatsakeseks. Kodasid eraldab kodadevaheline sein ehk kodadevaheline sept. Vatsakesi eraldab vatsakestevaheline sept. Kodade ja vatsakeste vahelist piiri südame vlispinnal tähistab südant ümbritsev pärgvagu. Pärgvaolt suunduvad südametipu poole parem ja vasak interventrikulaarvagu, mis jagavad südame paremaks ja vasakuks pooleks. Südame paremas pooles asuvad parem koda ja parem vatsake sisaldavad venoosset verd. Vasakus kojas ja vatsakeses on arteriaalne veri.
Lootel on parem ja vasak koda omavahel ühenduses ovaalauguga, hiljem kasvab see kinni ning arteriaalne ja venoosne veri ei saa enam seguneda. Paremasse südamekotta suubuvad kehast kraniaalne ja kaudaalne õõnesveen ning südame enda veenid. Vasakusse kotta avanevad 5-8 kopsuveeni.
Kojad ühinevad vatsakesestega atrioventrikulaarsuudmete kaudu, mis on varustatud verevoolu reguleerivate klappidega. Parema koja ja vatsakese vahel on kolmehõlmaline atrioventrikulaarklapp ning vasaku koja ja vatsakese vahel kahehõlmaline atrioventrikulaarklapp. Atrioventrikulaarklapid avanevad vatsakese suunas ning vatsakeste kontraheerudes nad sulguvad, takistades vere tagasivoolu.
Vatsakestest vasak on suurem ning ulatub südame tippu. Vatsakeste sein on mitmekordselt paksem koja seinast . Vasakust vatsakesest väljub suurt vereringet varustav aort ning paremast kopsutüvi. Aort on varustatud aordiklapiga, mis takistab vere tagasivoolu vatsakesse. Kopsutüvesuudmes paikneb analoogne kopsutüveklapp. Aordi algusosast algavad kaks südant toitvat pärgarterit.
Struktuurilt koosneb süda tugevast lihaskestast e. müokardist, mis on väljastpoolt kaetud epikardiga ning seestpoolt endokardiga. Kodade ja vatsakeste müokard on omavahel seotud vaid sidekoega ning lihaseline side puudub v.a. atrioventrikulaarkimp, mis kuulub südame erutusjuhtesüsteemi.
Süda on analoogselt kopsudele sopistunud serooskestalisse kotti, mida nim südamepaunaks e. perikardiks.

44. Suur ja väike vereringe

Eristatakse suurt ja väikest vereringet. Väikeses ehk kopsuvereringes rikastub veri hapnikuga ning suure vereringe kapillaaristiku kaudu toimub kogu organismi varustamine hapniku ja toitainetega ning ka lõpp-produktide üleminek kudedest verre.
Väike vereringe algab südame paremast vatsakesest kopsutüvega, mis jagunedes kaheks kopsuarteriks suunduvad vastavalt paremasse ja vasakusse kopsu. Kopsualveoolides hapnikuga rikastunud e. arteriaalne veri kantakse tagasi 5-8 kopsuveeni kaudu südame vasakusse kotta, kust see liigub edasi suurde vereringesse. Kopsuvereringe on suhteliselt lühike ning ei jõua vatsakeselt nii suurt jõudu vere edasipumpamiseks, seega on parema vatsakese sein vasakust õhem. Samuti on kopsuarteri seinad õhemad aordi omast. Äramärkimist väärib, et kopsuvereringes liigub arterites venoosne veri ning veenides arteriaalne veri – suures vereringes on see vastupidi.
Suur vereringe algab südame vasakust vatsakesest aordiga ning lõpeb veenide kaudu venoosse e. hapnikuvaese vere tagasitoomisega südamesse, kust see läbib väikese vereringe. Aordis eristatakse ülenevat aorti, aordikaart ja alanevat aorti. Ülenevast aordist saavad alguse koronaararterid . Aordikaare eespinnalt saab alguse õlavarrepeatüvi ehk brahhiokefaaltüvi. Alanev aort jaguneb kõhu- ja rinnaaordiks.

45. Meeleorganid

Meeleorganid on vahendajaks organismi ja seda ümbritseva keskkonna vahel. Nende poolt vastuvõetud ärritused põhjustavad aistingute teket. Meeleorganid töötavad ainult kõikide oma alaosade töövõime säilitades – nägemisvõime kaob mitte ainult silmamuna vigastumise korral, vaid ka nägemisnärvi läbilõikamise korral. Meeleorganid jagunevad nägemis-, kuulmis-, maitsmis - ja haistmisorganiteks.

46. Silm

Silm on nägemisorgan ning on meeleorganitest üks olulisemaid selle kaudu saadava informatsioonihulga tõttu. Silm annab valguskiirte vahendusel informatsiooni kehast erinevas kauguses esinevate esemete kohta, mistõttu kutsutakse seda ka distantsiretseptoriks. Silm koosneb silmamunast ja sellega seostuvatest lisaorganeist ( silmalaud , pisaranääre, silmamuna lihased). Koos nägemisnärvi, ajusiseste juhtteedega ning suurajus asuva nägemistsentriga moodustab silm nägemisnalaüsaatori. Silmamuna on ühendatud peaajuga nägemisnärvi kaudu ning selle sein on kolmekestaline – väljastpoolt sissepoole on kihid järgnevad: kiud- ehk fibrooskest, soon- ehk vaskulooskest ja sisekest e. võrkkest . Silmamuna sisemus koosneb vesivedelikust, läätsest ja klaaskehast.

47. Kõrv

Kõrv on tasakaalu- ja kuulmisorgan. Kõrv jaguneb välis-, kesk- ja sisekõrvaks. Väliskõrv koosneb kõrvalestast ja välimisest kuulmekäigust. Keskkõrvast eraldab teda trummikile . Kõrvalestades asuvad kõrvavaigunäärmed. Ühtlasi on kõrvalestad ka lihaselised organeid ning neid saab liigutada.
Keskkõrvas eristatakse trummiõõnt, selles asuvaid kuulmeluukesi ja kuulmetõri, mis ühendab keskkõrva neeluga. Kuulmeluukesed võimendavad kuni 50-kordselt trummikile võnkeid, mis kantakse edasi sisekõrva vedelikule. Sisekõrv on välismaailmast täielikult eraldatud ning koosneb luu- ja kilelabürindist. Kilelabürindi osad moodustavad tasakaaluorgani e. vestibulaaraparaadi.

48. Nahk ja nahanäärmed

Nahk on keha väljastpoolt katvaks sidekoelis-epiteliaalseks kestaks. Ta on mitmekülgse ülesande ja talitlusega organ. Nahk kaitseb keha mehaaniliste, keemiliste ja bakteriaalsete kahjustuste eest, säilitab kehatemperatuuri konstantsust, on termoregulatsiooni organiks, ekskretoorseks organiks (higi valmistaja) ja ulatuslikuks retseptoorseks pinnaks , mis võimaldab teda tabavaid ärritusi tajuda puutena, valuna, soojusena ja külmana.
Nahka peetakse looma tervisliku seisundi ja toitumuse peegliks.
Nahk koosneb mitmest kihist – marrasknahast, pärisnahast ja alusnahast.
Marrasknahk on kõige välisem osa ning ei sisalda veresooni. Marrasknaha paksus erineb liigiti ning üldiselt on seda paksem, mida hõredamalt on vastav piirkond karvastunud.
Pärisnahas asub tihe veresoonestik ning higinäärmed.
Alusnahk seostuab nahka tema all olevate organitega ning on rasva ladestumise kohaks.
Naha näärmed jagunevad higi- ja rasunäärmeteks. Rasunäärmed avanevad enamasti karvanääpsudesse, vaid mõnes üksikus kohas avanevad need otse naha pinnale (eesnahk, pärak jne). Naharasu on võideks nii nahale kui karvadele ning takistab karva märgumist, kuivamist ja mõranemist.
Higinäärmete ülesandeks on mõningate ainevahetusproduktide ( kusihape , soolad ) eritamine ja kaasaitamine konstantse kehatemperatuuri säilitamisele.

49. Kabjad, sõrad ja sarved.

Kabi ja sõrg on varba või varvaste erilaadsed nahkkatted. Nende ülesandeks on jäsemete distaalsete otsade mehaaniline kaitse. Kabjad ja sõrad on ehituselt sarnased. Mäletsejalistel esineb igal jäsemel kaks paari sõrgu, millest tagumine paar on rudimentaalne ja asetsed sõrgatsiliigese taga maapinda puutumata. Mehaanilise kaitse ja tõugete leevendamise ülesande kõrval toimivad kabjad ja sõrad ka olulise kompimisorganina, võimaldades loomal orienteeruda pinnase suhtes. Kompimisvõime on eriti arenenud eeskapjadel.
Sarved on mäletsejaliste kaitseorganeiks. Sarvetoese moodustab otsmikuluu õõnes sarvjätke, mis on seestpoolt kaetud limaskestaga. Väljastpoolt ümbritseb sarvjätjket periost , mida omakorda katab sarvenahk ja sarvtohl.

.DOCX Laadi alla originaalfail 18 lk · .docx · 23 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-11-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

23 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

frankzilla Õppematerjali autor

Eksamiküsimused koos vastustega, materjaliks P.Saksi ja J. Tehveri "Põllumajandusloomade anatoomia."

morfoloogia toivo suuroja 2014 kordamisküsimused luud neer organid vatsake õõnes kõrv õõs neel näärmed udar kõõlus limaskest vereringe sidekoe kopsud koed

Sarnased õppematerjalid

docx

Morfoloogia eksami vastused

1. Kehaosad ja regioonid: Keha koosneb peast, kaelast, kerest, sabast ja jäsemetest. Pea — ajuosa ja näoosa. Kael — ühendab pead kerega. Kere — jaotatakse: rinnaks, seljaks, kõhuks ja vaagnaks. Jäsemed — põllumajandusloomadel keha kandjad ja maad kaudu edasviijad, nimetatakse jalgadeks. Võivad olla ka tiivad, loivad Eesjäsemepiirkonnad: Kere küljes olev osa, kerest väljaulatuv osa Tagajäsemepiirkonnad: sama 2. Topograafilised mõisted: Kehaosade ja organite paigutuse ning suuna kirjeldamisel lähtutakse looma normaalsest seisuasendist. Mediaantasand — keha sümmeetrilisi külgpooli (paremat ja vasakut) eraldav tasand. Horisontaal e. frontaaltasand — asetseb paralleelselt pinnaga Mediaantasandipoolset organi osa nimetatakse mediaalseks (keskmiseks) ja sellest kaugemal seisvat lateraalseks (külgmiseks). Horisontaaltasandi suhtes kõneldakse dorsaalsest (selgmisest, maapinnast eemalduv) ja ventraalsest (kõhtmisest, maapinnapoolne) asendist. Kraniaalne ots— peap

Bioloogia

doc

Koduloomade morfoloogia kordamisvastused

Koduloomade morfoloogia 1. Organite ehituse prinsiip (torujad ja kompaksed organid) Karakteerese (iseloomuliku) kuju, asendi ja talituedga makroskoopilist ehituslikku üksust organismis nimetatakse organiks. Nii on keel, hambad,magu, maks jt seedeorganid, süda- vereringeorgan, neerud- kuseorganid jne.Organid mis sooritavad samalaadseid talitusi, moodustavad organite süsteemi ehk aparaadi. Loomorganismis eristatakse järgmisi organite süsteeme ehk aparaate: 1)liikumisaparaati, kuhu kuuluvad a)skeleti- ja b)lihastesüsteem, 2)seedeaparaati, 3)hingamisaparaati, 4)kuse- suguaparaati, kuhu kuuluvad a)kuse- ja b) suguorganid, 5)soontesüsteem, 6)närvisüsteemi, 7) meeleorganid,8) endokriinnäärmed, 9)keha väliskatet. Organite ehitus erineb selle järgi, kas nad on kopaksed või torujad ehk õõnsad: · Kompaksed organid kattuvad väljast sidekoelise või sidekoelis-lihaselise kestaga, mida süljenäärmetes, maksas, neerudes,

Ainetöö

docx

Morfoloogia

© EeeOoo Morfoloogia 1. Kehaosade regioonid Keha koosneb peast, kaelast, kerest, sabast ja jäsemetest. Pea jaguneb aju ja näoosaks. Kael ühendab pead kerega. Kere jaotatakse rinnaks, seljaks, kõhuks ja vaagnaks. Jäsemed jagunevad omakorda esi ja tagajäsemeteks. 2. Topograafilised mõisted Anatoomias kasutatakse elundite ja piirkondade asukoha ning nende omavahelise paigutuse kirjeldamiseks topograafilisi mõisteid.

Inimeseõpetus

rtf

Morfoloogia küsimused ja vastused

Morfoloogia küsimused 1. Kehaosad ja regioonid ( piirkonnad, millest keha koosneb) Pea, kael, kere, saba, eesjäse, tagajäse 2. Topograafilised mõisted (front, ment, kaudaalne, kraniaalne. jne) *Mediaalne e. keskmine *Lateraalne e. külgmine *Intermediaalne e. vahelmiseks *Kraniaalne e. koljupoolne *Kaudaalne e. sabapoolne *Dorsaalne e. selgmine *Ventraalne e. kõhtmine *Eksternne e. välimine *Internne e. sisemine *Superfitsiaalne e. pindmine *Peofundne e. süva *Pronksimaalne e. kerele lähemal *Distaalne e. kerest kaugemal *Palmaarne e. pihkmine *Plantaarne e. taldmine *Parietaalne e. seinmine *Vistseraalne e. sisusmine *Rostraalne e. ninatipmine või nokmine 3. Luude ehitus ja jaotus ( lamedad, pikad, mis luu sees?) Kuju ja struktuuri alusel jagatakse luud pikk-, lühi- ja lameluudeks. Pikk- e. toruluudel on pikkus muudest mõõtmetest suurem. Lühiluudel on kõik mõõtmed enam-vähem võrdsed ning nad esinevad seal, kus liikumisel tekkinud su

Loomakasvatus

doc

Koduloomade morfoloogia

Morfoloogia

rtf

Morfoloogia eksam

1. Luude Ehitus Luu kõvad, elastsed, kollakasvalged, teataval määral plastilised organid. Luud, kõhred ja sidemed moodustavad toese ehk skeleti, mis on keha toeks ja samal ajal keha suuruse ja kuju määrajaks. Kuju ja struktuuri alusel jaotatakse luud pikkadeks, lühikesteks ja lameluudeks. Pikkadel ehk toruluudel on pikkus teistest mõõtmetest suurem, esinevad jäsemete skeletis. Lühikestel luudel on kõik mõõtmed enam-vähem võrdsed, nt kanna ja randmeluud, selgroolülid. Lamedatel luudel on paksus teiste mõõtmetega võrreldes väiksem. Neid leidub jäsemete vöötmeskeletis ja koljus. 2. Luude seostumise vormid Luudevahelised ühendused seovad luid skeletiks, võimaldades luudevahelist liikumist ja amortiseerivad liikumisel tekkivaid tõukeid, venitusi ja põrutusi. Eristatakse kolme liiki luudevahelisi ühendusi: Sidekoeliste ühenduste alaliikideks on: Sideliidused luud on omavahel ühendatud sidekoe abil. Õmblus õhukese sidekoekihi abil liitunud kolju

Morfoloogia

doc

Morfoloogia materjal

1) Raku mõiste rakk - mikroskoopiline elusaine üksus; elusaine väikseimad üksused , mis suudavad oma olelust jätkata ka teistest sõltumatult ja mis sigimisel moodustavad endataolisi. Koosnevad tsentraalse paigutusega kerajast või ovaalsest tuumast ja seda ümbritsevast rakukehast e. tsütoplasmast. Rakku moodustavate keemiliste ainete kaaluline vahekord ja vastavalt sellele ka raku keemilised ja füüsikalised omadused muutuvad alatasa raku kogu elutsükli keskel. Elusaine osakestena on rakkudele omane ainevahetus. Imendunud toitainetest sünteesivad nad endataolise elusaine ja mitmesuguseid rakust eemalduvad või rakus ajutiselt säilitatavad produktid. Paljuneb jagunemise teel. Suurus ja kuju väga mitmekesised. Suurimad on emassugurakud. Suurimate rakkude diameeter võib ulatuda 150 mikromeetri piiridesse. Seega on rakud palja silmaga nähtamatud või märgatavad vaid ebamäärase täpina. Väikseimate rakkude diameeter un umbes 5 mikromeetrit. Enamiku diameeter kõigub 10 ja

Füsioloogia

docx

Maks

Maks-lehma udara kõrval organismi teine suurim nääre. Funktsioone : peale sapi produtseerib kusiainet ja kusihapet,muudab verre sattunud mürkained kahjutuks,võtab osa mikroobse infektsiooni vastasest tõrjest, toimib ka lootel vereloomeorganiga. Paikneb vahetult diafragma taga. Pankreas-pehme konsistentiga roosakashall näärmeline organ. Paikneb selgroo ning mao ja 12sõrmiku algusosa vahel,maksa tagaküljel. Suunab hormoonid,insuliini ja glükagooni verre. Nahk-selgroogsete loomade katteelundkonda kuuluv elund.Ta on mitmekülgse ülesande ja talitlusega organ. Kaitseb organismi ,kuid samal ajal on naha optimaalne ärritus teiste organite talitluse intensiivistajaks ja selle kaudu looma produktiivsuse tõstjaks. Nahakaudsed ärritused mõjutavad kogu organismi.Nahka peetakse looma tervisliku seisundi ja toitumuse peegliks. Ehituselt koosneb nahk marrasknahast,pärisnahast ja alusnahast. Hambad-paiknevad suuesiku ja pärissuuõõne vahel. Kinnituvad hambasompudesse ning

Bioloogia ajalugu

Rohkem sarnaseid