Meister ja Margarita (0)

Vene ühiskond Mihhail Afanasjevitš Bulgakovi romaanis „Meister ja Margarita”
Bulgakovi romaanis “Meister ja Margarita” on kaks Venemaad – revolutsioonijärgne Moskva ning Juudariigi Jeršalaim ( ehkki kujutatakse Juudamaad, on siiski aru saada, et tegemist on koodiga ). Mõlemas tasandis jooksevad üksteisega paralleelselt, kohati isegi põimudes lood tõeuskujast ja –kuulutajast ning süsteemist, mis viimast vaigistada püüab.
Üks liinidest - revolutsioonijärgne Venemaa, tugines totalitaarsel ideoloogial, Stalini isikukultusel. Tavainimese teadvusse ei jäetud ruumi religioossete tõekspidamiste jaoks. Usk jumalikku vägevusse, Piiblisse oli tabu , midagi keelatut, karistatavat. Ametlikust seisukohast hoolimata eksisteeris süsteemis renegaate, kes tunnistasid jumala olemasolu, astudes sellega vastu üldkehtestatud normidele. Üks neist oli romaani peategelane meister, anonüümne literaat , kelle teosele Pontius Pilatusest ja Ha-Notsrist kehtestatakse ametnike poolt veto , mistõttu kirjanik murdub ja vaimuhaiglasse läheb.
Süsteem, mis kehtestab reegleid, väänab ajalugu ja religiooni enda suva järgi, oleks otsekui võitnud, teisitimõtleja on murtud . Kuid romaan ei lõppe siinkohal, sekkub hoopis deus machina – Woland , langenud ingel koos oma saatjaskonnaga, kes näiliselt täiesti juhuslikult peatub Moskvas, annab meistri armastatud Margaritale võimaluse meister päästa. Romaani lõppedes jätavad armastajad oma maise kesta ning pääsevad jumalariiki, hüljates uskmatu Venemaa ning riigikorra, mis keeldus uskumast meistri esitatud varianti Jeesusest ning mis kirjaniku peaaegu hukutanud oleks.
Sama süžee on ka “Meister ja Margarita” teisel dimensioonil – Juudamaa liinil: usuvastane mässuõhutaja Ha-Notsri reedetakse Juudase poolt ning lüüakse Kolgata mäel koos kahe teise kurjategijaga risti. Probleem on sarnane, isegi kattuv Moskva liiniga : Ješua, kes kuulutab alternatiivset usku Rooma riigi poolt seadustatule, pannakse ühiskonna põlu alla ning lõpuks hukatakse. Ka siin liinis on deus machina – isegi kahel kujul: üks neist on Pontius Pilatus , kellel on võimalus oma vetoõigusega tühistada sünedrioni otsus ning vabastada Ješua, teine on Afranius, kes arvatakse kujutavat Wolandit (ometi ju kõikvõimas saatan). Mõlemal neil on võimalus ning jõud sekkuda, ent ei tee seda isiklikel, ehk isegi omakasupüüdlikel põhjustel – üks positsioonilistel kaalutlustel, teise motiivid jäävad segaseks.
Siiski, järgides Hegeli ajaloofilosoofia teooriat, ajalugu kordub, kuid seekord meister, Ješua tänapäevane kehastus, saab päästetud. Hegel käsitles ajalugu spiraalina, mis suundub üha kõrgemale, kordudes keerukamal, täiuslikumal moel. Vead saavad parandatud. Ajaloo teisel ringil sekkub Afranius/Woland isiklikult ning võtab meistri ja Margarita kaasa. Wolandi sekkumine lõpetab selle liini spiraalse liikumise ning paneb punkti – Pilatusele andestatakse ning ta vabastatakse piinadest, Kristus saab päästetud ning armastajad jäävad kokku.
Romaan, mis on täis sümboleid, mitmetimõistetavusi, päästab meistri ja Margarita uppuvalt Venemaalt nagu Noa sai päästetud. Bulgakov ei nõustunud muudatustega, mis Venemaal kahekümnendatel-kolmekümnendatel läbi viidi, ta teadis, mis toimus tegelikult, ta nägi selle allakäiku. Ülistati valesid muusasid , valesid väärtusi. Romaan, mille ta kirjutas, pidi olema tema kirjanduslik testament , täis pikitud autobiograafilisi kujundeid, mis pidi kirjeldama maailma läbi tema silmade, ausalt ja valetamata.
Tema kirjeldatud revolutsioonijärgne Venemaa, armastajatest mahajäänud, püüdis üles ehitada kommunistlikku riiki, kartis teisitimõtlejaid, innovaatoreid. Usk, mis pidi olema rahvale oopiumiks, keelati. Vähemalt usk Jumalasse, asemele pakuti reaalsemat, lihtsamini hoomatavat Stalini isikukultust. Kogu süsteem ja maailmakorraldus pidi olema ratsionaalne , selge mõistusega seletatav . Seetõttu on mõistetav, et meister oma raamatuga unustati, Woland saatjaskonnaga tembeldati pelgalt kõhurääkijateks ja silmamoondajateks – kõigele leiti ratsionaalne seletus. Arvan, et riigikord , mis oli kõrvale heitnud meistri, kaotas kõige rohkem. Oma kitsarinnalisuses ei suutnud see eristada terasid sõkaldest ning eelistas tõeliselt innovatiivsele romaanile lihtsaid, isegi lapsikuid luuletusi traktoristidest ning viljapeadekoristamisest. Bulgakov naerab tolleaegse literaatide kõrgkihi üle, nende tõusiklikkuse üle. Naeruvääristab tolleaegset situatsiooni. Ehk arvab Bulgakov, et see Venemaa, mida tema tundis, ei olnud väärt meistri romaani, ei olnud väärt tõde. Süsteem, mis püüdis välja juurida tõde, ei pidanud saama Kristust risti lüüa. Kristus sai päästetud – teisel ringil. Kuid parem hilja kui mitte kunagi.
Jerešlaimi tegevustik (Meistri kirjutatud romaan) on pikitud jupphaaval Moskva tegevustiku vahele ning kulmineerub temaga üheaegselt Pontus Pilatuse vabaks laskmisega. Esimese osa jutustab Woland Berliozile ja Ivanile pargis , teist näeb Ivan unes ning viimast loeb Margarita Meistri käsikirjast. Kuigi raamatus esitatakse lugu teistsuguses järjekorras, annan ülevaate sündmustest nii-öelda tegelikus järjekorras
Niisani 12. päeval on Jeðua ja tema kaaslane Leevi Metteus külas kohalikul mehel Juudasel, kes on äärmiselt huvitatud Ješua mõtetest usu ning riigivõimu kohta. Sama päeva õhtul lahkub ta üksi Jereðlaimi poole, sest Leevi Matteus ei tunne end hästi ja jääb haigena maha. Õhtusöögi ajal Ješua arreteeritakse ning talle pannakse süüks valitseja solvamist.
Järgmisel päeval, reedel tuuakse Ješua Ha-Nostri Juudamaa viienda prokuraatori hegemoni ja maavalitseja Pontus Pilatuse ette ülekuulamiseks. Nende vestlus kandub ülekuulamiselt edasi uute teemade juurde ja Pontus Pilatus kiindub Ješuasse, kuid tal ei õnnestu teda päästa, sest Sanhedriin, juudinõukogu, on ta surma mõistnud ning isegi Jeðua eest kostmine ei muuda nende meelt, kuigi on paasapüha ja traditsiooni kohaselt lastakse üks süüdimõistetu sel ajal vabaks.
Ješua ning teised kaks surmamõistetut viiakse sõdurite ja rahva suure konvoina hukkamispaika. Leevi Matteus, kes on nüüdseks oma õpetajale järele jõudnud, on rahva seas ning püüab õpetajale läheneda. Ta tuleb mõttele, et ehk õnnestuks tal Ješua piinu vähendada, kui tal oleks nuga . Selle ta varastab ühe leivapoest. Kahjuks jääb ta hiljaks ning sõdurid on hukkamispaiga juba isoleerinud ning ta istub vaikselt ning vaatab üksi pikka hukkamisprotsessi pealt.
Õhtuks on kõik läbi ning Jereðlaim mattub tormi. Pontus Pilatus peab kohtumise oma salapolitseiülema Afraniusega. Temalt kuuleb hegemon hukatu viimaseid sõnu:"Ma tänan ega pane seda süüks, et mult elu võeti." See tekitab maavalitsejas süümepiinu ning ta korraldab nii, et Juudas Kariotist tapetakse ning Jeðua reetmise eest saadud tasu toimetetakse tagasi juudinõukogule sõnumiga "võtke oma neetud raha,". Vältimaks edasisi pahandusi , laseb Pilatus kõigi sel päeval hukatute kehad kiirelt ära koristada .
Kui kõik ülesanded on täidetud, annab salapolitseiülem aru ning jutustab, et matmise ajal viibis kõrval Leevi Matteus, kes on tulnud ka Pilatust külastama. Nad vestlevad Jeðua teemal ning Pontus Pilatus jääb koos oma koera Bangaga 2000 aastaks kannatama ja ootama, et tuleks Meister ja lõpetaks oma romaani. Kui see juhtub, on ta vaba ja astub mööda kuukiirt üles valguse poole.
Moskva tegevustik on romaani selgrooks, seda katkestavad kõrvalepõiked Jeršlaimi. Kuigi teoses on peatükkide järjekord vastavuses nii-öelda tegeliku järjekorraga, sest mõnigi juhtum toimub on samaaegselt teisega .
Sündmustik algab kolmapäeva õhtul Patriarhi tiikide juures, kus Berlioz ja Ivan Bezdomnõi vestlevad Jeesuse teemal. Nendega liitub salapärane välismaalane, kes tutvustab end kui Woland - konstultant musta maagia alal. Keset vaidlust Jumala ja Saatana olemasolu üle tormab Berlioz minema, et helistada võimudele, kuna kahtlustab, et Woland on seotud millegi kahtlasega. Vastavalt turisti ennustusele lõigatab tramm aga MASSOLITi juhatuse esimehel pea otsast. See ning Wolandi jutustus Pontus Pilatusest vapustab Ivani niivõrd, et ta hakkab välismaalast ja tema kaaskonda mööda Moskva tänavaid taga ajama . Selle käigus kaotab aga aga oma riided ning kuna afektiseisunis noor kirjanik ei suuda loogiliselt suhelda, paigutatakse ta hullumajja.
Järgmise päeva hommikul asub Woland elama korterisse 50 Sadovaja 302-b, mida varalahkunud Berlioz jagas Varieteeteatri direktoriga Stjopa Lihhodejeviga. Peale kokkuleppe, et Woland teatris musta maagiaga esineb, kinnitamist saadab Pimeduse Vürst pohmellis kannatava korterikaaslase Jaltasse. Et oma olemist kindlustada teeb Korovjev majaühistu esimehe Nikanor Ivanovitðiga kauba, et 5000 rubla eest saavad nad korteri ametlikult enda käsutusse. Altkäemaksu vastuvõtmise eest laseb Woland meest karistada - ta jääb vahele valuuta omamisega.
Samal ajal on Varieteeteatris kasvamas paanika , sest direktor on kadunud ning üleöö on ilmunud kavasse musta maagia etteaste . Hämming kasvab veelgi, kui keegi Jaltast hakkab väitma, et on Lihhodejev. Peale ägedat telegrammivestlust Jaltas viibiva teatridirektoriga ja telefonikõne Korovjeviga on finantsdirektor Rimski ja administraator Varenuhha seisukohal, et midagi väga kahtlast on toimumas ja kõik asitõendid tuleks viia ekspertidele. Verenuhhat hoiatatkse telefoni teel seda mitte tegema, keelust hoolimata ta siiski lahkub majast koos portfeliga, kuid satub Peemoti, Azazello ning Hella küüsi ja ta muudetakse vampiiriks.
Sama päeva õhtul kohtub Ivan hullumajas oma naabriga, kelleks osutub nimetu kirjanik, kes kutsub end Meistriks. Ta jutustab Ivanile oma loo: kuidas ta kirjutas romaani Pontus Pilaatusest, kuidas kohtus ning elas koos naisega ning kuidas lõpetas hullumajas. Meistri eetvedamisel mõistab Ivan, et isik, keda ta eelmine päev pargis kohtas, oli ei keegi muu kui saatan. Kõrvuti tolle vestlusega toimub puupüsti täis Varieteeteatris Wolandi etteaste, mille käigus sajab laest alla 10rublalisi ning suur hulk naiskülatajaid saab endale uue õhtutualeti. Hiljem muidugi selgub , et see kõik oli vaid illusioon ning rahad muutub mesilasteks, narsaanipudeli siltideks ja muudeks sellisteks veidrusteks. Mis puutub uhketesse õhtutualettidesse, siis need haihtusid õhku ning tuhanded naised jäid alasti või pesu väel tänavale.
Reede varahommikul, peale painajalikku etendust, kus muuhulgas kogu Moskvas tuntud konferansjeel Žorž Bengalskil pea otsast ära rebitakse ja tagasi pannakse, kohtab Rimski oma kabinetis vampiiripaari Varenuhha-Hella, kelle hambust ta tänu kukelaulue napilt pääseb. Need sündmused viivad finantsdirektori lõplikult endast välja ja ta otsustab Leningradi põgeneda.
Enne kui tegevustik jätkub rahtu reedese päevaga, jutustatakse ümber endise korteriühistu esimehe Nikonar Ivanovitði veider unenägu, kus teda ja kõiki teisi välisrahaga hangeldajaid palutakse oma valuuta ära anda. Varieteeteatri raamatupidaja Vassili Stepanovitð Lastotðkin on tunnistajaks kõhedust tekitavale vahejuhtumile, kui Vaatemängude komisjoni esimees on lausunud sõnad "Kurat mind võtku!" ja kadudes siis, jättes endast maha tööka ja asjaliku ülikonna. Kuna neljapäevaõhtuse etenduse tulusid ei õnnestunud seal ära anda, pidi õnnetu raamatupidaja minema Vaganka põiktänava filiaali, kus kogu ametkond oli justkui massihüpnoosi all, lauldes täiesti suvaliste intervallide tagant tuntuid koorilaule. Nüüdseks juba üsnagi mitte ootamatult oli selleks hetkeks, kui raamatupidaja raha üle andma hakkas, tema protfelis olevad rublad asendunud erinevate välisriikide rahaga .
Kuigi teoses jõutakse selleni alles teise osa alguses, siis ajalises järjestuses samaaegselt raamatupidaja seiklustele, tuleb tegevustikku sisse Margarita, kes veedab oma hommikupooliku lugedes jäänukeid Meistri romaanist ja meenutades aegu koos autoriga . Ta otsustab võtta ette jalutuskäigu. Samal ajal kui naine on tunnistajaks Berliozi matuserongkäigule ilmub tema juurde Azazello, kes räägib talle Saatana ballist ning sellest, et Margaritat on palutud peoperenaiseks. Enamgi veel: talle antakse lootust saada sealt informatsiooni Meistri kohta.
Reede pealelõunal toimus Sadovaja 302-b kortetis 50 mitmesuguseid huvitavaid vahejuhtumeid. Nimelt Berliozi sugulane, kes sai Peemotilt telegrammi trammiõnnetuse kohta, oli tulnud kaema ega ei õnnestu sugulase Moskva korterit endale nõuda ja Kiievist ära kolida . Kuratlik seltskond eesotsas kassiga tegi külalisele selgeks, et igasugune kolimine tuleb kohe ära unustada ning kiiremas korras koju tagasi minna. Järgmine tülitaja, Varieteeteatri einelaua juhata, kes oli tulnud kurtma, et maagi etendusel jagatud 10rublalised olid tekitanud paraja segaduse, sai peale loengut sellest, et antud einelaua toidu kvaliteet on alla igasugust arvestust, teada, et ta sureb üheksa kuu pärast maksavähki. Seda kuuldes tormas Andrei Fokitš koheselt parimate arstide juurde abi saama.
Õhtu saabudes tegutseb Margarita vastavalt Azazello instruktsioonidele ja määrib end üleni võlukreemiga kokku. Ta nooreneb müstiliselt ning muutub nõiaks, kes lendab luual alasti minema. Enne Wolandi ja tema kaaskonnaga kohtumist lõhub Margarita ära kriitik Latunski korteri, sest too hävitas oma artikliga Meistri ja tema romaani. Saanud kokku oma toateenija Natasaga, lendasid naised linnast välja, et siis sealt koos Wolandi ballile minna. Läheneb kesköö ja Margarita seatakse balliks valmis: teda pestakse verega, hõõrutakse lehtedega ja talle avaldatakse saladus , et ta on ühe 16. sajandil elanud Prantsuse kuninganna järeltulija.
Täpselt keskööl algab lõputu külaliste vool, millel ei paista lõppu. Margarita on juba nõrkemiseni ära kurnatud, kuid tal tuleb veel balliruumides ringi käia ja oma külalistele tähelepanu pöörata. Sellest suures saginas kohtab ta üht piinatud hinge Friedat ning on tunnistajaks parun Maygelli tapmisele, kes on tuntud kui keelekandja ja nuhk. Peale balli lõppu kogunetakse taas Wolandi korteris ning Margarita on juba valmis lahkuma ilma tasuta oma teenete eest, kui Woland lausub kuldsed sõnad:"Me panime teid proovile. Ärge kunagi ega midagi paluge! Ei kunagi, ei midagi, ja eriti nendelt, kes on teist tugevamad. Nad tulevad ise pakkuma ja annavad kõik ise." Margo , nagu nimetab teda Woland, saab ühe soovi ja ta soovib, et Frieda pääseks oma needusest. Woland aga keeldub seda täitmast, sest see polevat tema "ametkonna asi". Seega Margarita vabastab Frieda ise needusest. Oma tõeliseks sooviks nimetab naine aga selle, et teda taas Meistriga kokku viidaks.
Meister, kes on veetud omajagu aega hullumajas, ei suuda algul olukorraga leppida, kuid ta rahuneb peagi. Enne korterist lahkumist saavad nad Wolandilt kingituseks kuldse hobuseraua, mille Margarita hetkeks kaotab, kuid tänu Azazello abile taas leiab. Veidi pärast seda leiavad Margarita ja Meister end taas oma keldrikorterist ning Margarita võtab jälle kord ette Meistri romaani ja loeb seda hommikuni. Samal ajal on kriminaaljälituse töötajad jõudnud erinevaid kummalisi sündmusi uurides järeldusele, et kõik on kuidagi seotud Sadovaja 302-b korter 50. Seega saadeti sinna hulk agente, kes leidsid eest vaid Peemoti, kellega võimas püstolilahing maha peetakse. Keegi ei saa küll viga, aga maja süttib ning põleb maha.
Kätte on jõudmas laupäeva õhtu ning enne lahkumist käivad Korovjev ja Peemot veel viimast korda linna peal seiklemas, astudes sisse valuutapoodi ning Gribojedovi maja elitaarsesse restorani, mis samuti maani maha põleb. Samal ajal tuleb Wolandile külla Leevi Matteus, kes on seal Jeðua käskijalana ning palub tolle nimel, et Woland Meistri, sest ta kirjutas romaani Pontus Pilatusest, ja Margarita, sest ta armastas ja kannatas Meistri pärast, endaga kaasa võtaks ning tasuks neile igavese rahuga. Wolandi küsimuse peale, miks nad ei võta teda enda juurde valgusesse, vastab Leevi, et Meister polevat valgust ära teeninud , vaid hoopis rahu.
Laupäeva hilisõhtul külastab Azazello armastajaid nende keldrikorteris ning viib neile messire'lt saadetud veini. Nad joovad seda ning surevad ja ärkavad koheselt uuesti ellu. Nad istuvad hobuste selga ja lendavad lahkumispaika. Teel sinna külastab Meister veel hullumaja palatis number 117 luuletaja Ivani. Kogu seltskond kohtub Vorobjovi mägedes, et heita viimane pilk Moskvale . Nad tõusevad ja lendavad, saatanliku seltskonna deemonid loobuvad oma inimlikust välimusest ja lasevad end paista sellistena, nagu nad on. Woland pöördub Meistri poole ning ütleb, et too peaks oma romaani nüüd lõpetama. Meister astub 2000 aastat unetuse all kannatanud Pontus Pilatuse juurde ning lausub:"Vaba! Sa oled vaba! Ta ootab sind!" Meistrile ja Margaritale kingitakse aga väike majake , kus paar sai olla igavesti rahus .
Epiloog tõmbab kokku Moskvas lahtiseks jäänud otsad ning jutustab sellest, kuidas Ivan ikka veel aastaid hiljem on nendest maikuu sündmustest veidi häiritud ja käib Patriarhi tiikide juures meenutamas ja näeb unenägusid Meistrist ja Juudamaa julmast viiendast prokuraatorist, ratsanik Pontus Pilatusest.
Teoses on võimalik eristada kolme üsnagi eraldiseisvat, kuid samas omavahel vägagi seotud teemat: autori kaasaegne Moskva, Jeðua lugu Jeršlaimis ning Meistri ja Margarita armastuslugu hüperreaalsuses. Siduvaks tegelaseks on Woland, kes oma saatanlikku kohalolekuga iga loo kulgu mõjutab. Nagu juba mainitud , on võimalik teost tõlgendada, kuidas keegi soovib, tekst on piisavalt paindlik. Samas on siiski teatud motiivid ja teemad, millest mööda ei saa. Näiteks ühiskonna kriitika, üks põhjuseid, miks teost nii heaks peetakse, ongi tema äärmiselt tabav ja täpne kriitika tolle riigi pihta, mille mõttetust ja tobedust ning ka julmust teame ja tunneme .
Täpsemalt võib välja tuua erinevaid väiksemaid elemente: Stalini terror, mille käigus arreteeriti ja hukati miljoneid inimesi (koguarvuks hinnatakse 8 ja 15 miljoni vahel). Bulgakov isegi oli terrori ohver, kui tema päevik läbiotsimise käigus konfiskeeriti 1926. (mõningate andmete järgi 1925.) aastal. Salapolitsei tegevus on samuti teemaga seotud. GPU, NKVD - organisatsioonid, mis tegelesid sisespionaažiga, võtsid kinni riigivastaseid ja reetureid. Mitmes romaani lõigus on sees salapolitsei ja arretrerimise motiiv :"Ja kaks aastat tagasi hakkasid korteris juhtuma seletamatud lood: sellest korterist kadusid inimesed jäljetult." (M&M lk 73) "Ta ei sattunud professor Stravinski juurde mitte kõige otsemat teed, vaid viibis enne ühes teises kohas." (M&M lk 155). Terrori viimane aste - vangilaagrid - otseselt romaanist läbi ei käi, kuid on teada, et Bulgakovi sõber, luuletaja Osip Mandelstam suri ühes Gulagi - laagris .
Korteriprobleem oli eriti terav teema sel ajal ning jäi Nõugude Liidus akutaalseks veel mitmeteks kümnenditeks. Teoses puudutatakse teemat tihedalt ja Bulgakov toob hästi välja, kuidas inimesed olid valmis kõigeks, et saada kas või natukene suuremat korterit või kolida lihtsalt uude korterisse. (M&M lk 246). Täpsemalt puudutab ta seda teemat oma töös "Koera süda". Oluline roll selle teema juures on korteriühistutel ning tolle juhtidel. Nikanor Ivanovitš Bossoil, kes oli Sadovaja 302-b korteriühistu esimees, teeb Korovjeviga kauba ning annab altkäemaksu eest korteri välismaalse käsutusse. Sarnaselt pärismaailmale, kus käisid suured mahhinatsioonid korterite jagamise ning vahetamiste ümber.
Üsnagi teravalt jookseb teosest läbi välismaalaste teema. Esimene peatükk on pealkirjastatud "Ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatutega", mis on selge vihje sellele, et võõraste, eriti välismaalastega on ohtlik suhelda. Kuna paljud riigid, eriti kapitalistlikud , olid ohuks Nõukogude Liidu sotsialismile, siis oli iga välisturist samuti ohuks. Sedasi kahtlustavad Berlioz ning Bezdomnõi peatükis Wolandit spionaaþis ning küsivad temalt dokumente. Nende majutamiseks olid eraldi hotellid (romaanis mainitakse Moskvas asuvat Metropoli), NKVDs oli eraldi osakond nende liikumise jälgmiseks: välismaalaste büroo ehk Inturist , kuhu tõttas helistama Berlioz. Samuti puudutatakse välisvaluuta teemat: mitmed tegelased satuvad pahandustesse, kui avastatakse, et nad valuutat omavad. Nõugokode Liidus olid erlised valuutapoed kuni 80nendate lõpuni, seal sai osta asju ainult valuuta eest ning kaubad olid eksklusiivsed. Raamatu 28. peatükis satuvad Korovjev ja Peemot ühte sellisse kauplusesse, kus ilmneb hästi seal valitsenud mentaliteet ""Meil müüakse ainult valuuta eest," kähistas ta, kiigates neid ärritatult oma karvaste halliseguste kulmude alt, mis olid otsekui koidest ära aetud. "Kallis mees," pläristas pikk kodanik katkiste näpitsprillide tagant silma välgutades, "aga kust te teate, et mul seda ei ole? Kas otsustate ülikonna järgi?" [...] "Minul on võib-olla terve priimus täis seda valuutat," lõi ägedasti sekka kassi vurhvi tegelane, kes kõigest väest poodi trügis." (M&M lk 337-338). Autor on lisanud loole veel poekülastaja, kes vaid mängib turisti, sest see annab võimaluse ebaausal teel omandatu valuuta kahtlusteta realiseerida ja/või laseb tavakodanikul tunda end elitaarsena.
Kui teose üheks põhitegelaseks on Saatan, siis ei ole võimalik mööda minna Jumala teemast. Bulgakov käsitleb seda kohe romaani alguses: Berlioz on veendunud ateist nagu tolleaegne eeskujulik kodanik ikka, sest Nõukogude Liit oli ametlikult ateistlik, ja püüab oma vestluskaaslast selles samuti veenda, et too suudaks paremini kirjutada poeemi Jeesusest, keda tegelikult kunagi ei olnudki ""Sul, Ivan," seletas Berlioz, "on väga hästi ja satiiriliselt välja tulnud näiteks Jeesuse, jumalapoja sündmine, aga asja tuum on ju selles, et enne Jeesust sündis terve hulk jumalapoeg, näiteks früügialaste Attis, lühidalt öeldes aga pole ühtegi neist sündinud ega olemas olnud, sealhulgas ka Jeesust, ja on vaja, et sa sündimise asemel või siis Hommikumaa tarkade tuleku asemel kujutasid absurdseid kuuldusi sellest sündimisest... Muidu jätab su poeem mulje, et ta tõepoolest sündis!..."" (M&M lk 9). Woland, kes õige pea pärast seda ilmub, astub Berlioziga vaidlusesse Jumala ja Saatana olemasolu üle. Välja tuuakse mitmeid argumente erinevate jumala olemasolu tõestuste kohta ning Woland kuulutab, peagi esitatakse veel seitsmes tõestus. Bulgakovi enda usutunnistuse kohta pole väga täpselt teada, aga tollest juhtumist Patriarhi tiikide juures ning üldse Saatana tegelaskuju kasutamisest oma töös on, rääkimata sissekandest oma päevikusse, kus ta mõistab hukka ateistliku ajakirja "Bezdozhnik", võimalik teha järeldus, et riiklik ateism, mille käigus mitmeid kirkuid ja kloostreid rüüstati, polnud see, mida Bulgakov õigeks pidas.
Seesugust kontrolli, nagu viidi läbi Nõukogude Liidus, ei saanud ilma tugeva dokumendisüsteemita rakendada. Peatükis 13 küsib Ivan, mis on Meistri nimi ning too vastab:"Mul ei ole enam nime." Ta ei tee sedasi mitte ainult seepärast, et ta tahtis loobuda kõigest, mis seondus ajaga, mil ta oli koos Margaritaga, vaid ka sellepärast, et tal polnud enam dokumente, ametlikult teda enam ei eksisteerinud. ""Pole dokumenti, pole ka inimest," lausus Korovjev rahulolevalt. "Ja see on teie majavaldaja majaraamat ?" "Ja-ah..." "Kes sinna sisse on kirjutatud? Aloizi Mogarõts?" Korovjev puhus majaraamatu leheküljele. "Korras! Teda pole enam, ja pange tähele, pole olnudki."" (M&M lk 283). Bulgakov on püüdnud oma teoses näidate, kui tobe on see, et ühelt poolt on võimalik ilmselgelt toimunud asju ilma dokumendita olematuks muuta, teisalt sai ka dokument tõestada võimatut. ""Ma palun teid väga anda mulle tõend," nõudis Nikolai Ivanovitð tungivalt, metsikul pilgul ringi vahtides, "selle kohta, kus ma möödunud ööl viibisin." "Misjaoks?" päris kass kurjalt. "Miilitsale ja abikaasale esitamiseks ," lausus Nikolai Ivanovitð kindlalt." (M&M lk 284-285)
Mööda ei saa minna mitmetest teoses olevatest paralleelidest ning need ei ole mitte ainult pärismaailma ning teose tegevustiku vahel (Meister põletab oma töö nagu Bulgakovki, Jeðua lüüakse risti nagu Jeesuski) vaid just teoses endas. Nimelt, antud teose üleseehitus - romaan romaanis - on lubanud autoril tekitada rida siseparalleele. Enamik põhitegelastele Moskva tegevusliinist on võimalik leida täielik ekvivalent Jerešlaimist. Aga see ei piirdu ainult konkreetsete tegelastega. Moskva ning Jerešlaim olid mõlemad pealinnad, kui mitte ainult see ei olnud neil sarnane. Teises peatükis mainitud hipodroom , mille ajalooliselt lasi ehitada Herodes Suur, viitab Maneeži väljakule, kus ratsutati ning korraldati võiduajamisi. Samuti teised Jereðlaimis palee ees asetsevate väljakud - turuplats ja suur väljak - annavad kergeid vihjeid Punasele ja eelmainitud Maneeþi väljakule. Samuti teises peatükis ruumi lendav pääsuke ("Sel hetkel lendas sammaskäiku noolkiire pääsuke..." (M&M lk 25)) on järjekordne viide Moskva ja Jereðlaimi seotusele. Too lind oleks pidanud kevadisel ajal hoopis põhja pool olema, umbes Moskva laiuskraadil . Sarnast kõrvutamisele vihjavat materjali leiab veel Pontus Pilatuse ja Kaifase vestluses mainitavates Saalomon tiigis, mida oli samuti kolm nagu Patriarhi tiike. Kahekümne kuuendas peatükis mainitakse kaht viieharulist lühtrit, mis templi kohal olid. Tegu on aga ilmselgelt millegi muuga , sest juutide templites on vaid seitsmeharulised, mida ei toodud kunagi templist väljagi. Tõenäoliseim tähendus on Kremli müüritornide otsas olevad viisnurgad. MASSOLITi juhatuse kaksteist liiget on Jeesuse kaheteistkümne apostli projektsioon.
Teoses esinevad muusikalised teemad pole määrava tähtsusega, aga sellegi poolest täiesti olemasolevad ning selgelt eristatavad. Bulgakovi jaoks oli muusika kogu elu vältel oluline. Sedasi on kõigis tema teostes muusikal tähtis koht. Antud romaanis on mitmeid tegelasi, kelle nimi sarnaneb tuntud heliloojate omaga : Mihhail Berlioz ja Hector Berlioz, doktor Stravinski ja Igor Stravinski, Grigori Rimski ja Nikolai Rimski-Korsakov. Tegelased tihti kuulevad või mainivad mitmeid tuntud heliteoseid: " Jevgeni Onegin " kõlab, kui Ivan Moskva tänavatel Wolandit ja tema kaaslasi taga ajab, Meister mainib ooperit " Faust ", kui kohtub esmakordselt Ivaniga. Ooperiga " Faust " on veel teisigi ühiseid jooni: "Siin ma siis olengi" (M&M lk 75) ütleb Woland seitsmendas peatükis Lihhodejevile, tegu on tsitaadiga eelnimetatud heliteosest. Esimeses vaatuses hüüab Faust:"Saatan, tule minu juurde!" ning Mefistofeles ilmub ja vastab:"Siin ma olen!". "Oh suured jumalad..." (M&M lk 17), "Oh jumalad!" (M&M lk 22), "Oo suured jumalad!" (M&M lk 214) jne. kogu romaani jooksul korduv fraas on tõenäoliselt võetud Verdi "Aidast", mida Bulgakov teadis ja tundis hästi ja mida tsiteeris teisteski oma töödes. Ning on ju Saatana balli dirigendiks Johann Strauss ise.
Kuid mitte ainult nõukogulik riigisüsteem ei saanud Bulgakovi pahameele osaliseks. Viiendas peatükis kirjeldatud Gribojedovi maja on kogu kirjandusliku Moskva sümboliks, tolles hoones olev restoran aga on saatanliku olemisega: erinevad gastronoomilised kirjeldused seovad " Faustis " ilmnenud nõiaköögiga, sealseks ülemuseks on deemonliku välimusega mees, tegevuski leiab aset keskööl ja muusika , mis mängib, on Vincent Youmansi "Halleluuja!", lugu, milles mainitakse Saatanat. See kõik on vihje sellele, et Moskva kirjanduslik maailm on Jumalast hüljatud põrgu. Lisaks veel samas peatükis kirjeldatud viis, kuidas inimesed olid valmis ükskõik mida kirjutama selle nimel, et saada loomingulist tuusikut, mis viitab autori seisukohale, kuidas tema kaasaegsed kirjanikud oli liialt ära ostetavad ning põhimõttelagedad.
"Käsikirjad ei põle" (M&M lk 281) - fraas, mis on levinud laialt, mitte ainult vene, vaid kogu maailma kõiksugustes kirjanduslikes ja mitte-kirjanduslikes ringkondades. Tolle lause tähenduse ja mõtte üle on palju arutletud ja vaieldud. Ühelt poolt on tegu vihjega Bulgakovi enda elule, kus ta viskas ahju ühe redaktsiooni "Meistrist ja Margaritast" ning asus peagi seda uuesti kirjutama - käsikiri ei põlenud (hävinud), autori peas säilis see edasi. Teisalt on neid sõnu seotud raamatu veidi evangelistliku õpetussuunaga. "Ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatutega." (M&M lk 5), "...ärge kunagi ega midagi kartke. See on arutu ." (M&M lk 247), "...ärge kunagi ega midagi paluge! Ei kunagi, ei midagi, ja eriti nendelt, kes on teist tugevamad." (M&M lk 276) jne. kõik need laused on seotud romaani ðüþeega, aga samas kehtivad kui teatud elufilosoofia väljaspool teost. Dave Parrishi nägemuse järgi on maised väärtused ja inimesed, kes neid jahivad, halvad, sest need väärtused ei ole püsivad ehk nad põlevad tules. Teoses on mitmeid juhtumeid, alates ahnetest inimestest Varieteeteatris, lõpetades Annuškaga, kes on saamahimu peal väljas ning neid karistatakse vastavalt. Seevastu vaimsed väärtused, eelkõige puhas, siiras ja jäägitu armastus, on need, mis on püsivad ja suudavad tulele vastupanna. Kuna romaanil oli Meistri ja Margarita vahelises suhtes suur roll mängida, siis selle hävitamatus on nende armastuse sümboliks. Õpetlikud momendid avalduvad ka mitmetes teistes justkui süütutes fraasides, mida lausuvad erinevad tegelased: "Kurat, ära kuulis ..." (M&M lk 15), "Saatke ta minema, kurat mind võtku!" (M&M lk 184) "Oh, annaksin vist küll hinge kuradile, kui ainult saaksin teada, kas ta on elus või ei ole!" (M&M lk 219). Esiteks on see autori selge viide sellele, kuidas inimesed liialt kergekäeliselt ütlevad sõnu välja, nad kasutavad väljendeid, millele ei vaevu pikemalt mõtlema. Sedasi võttiski Kurat Vaatemängude komisjoni juhataja, jättes ainult tegusa pintsaku alles ja Margarita pidi tegema omajagu palju, enne kui armastatud Meister tagasi anti. Teiseks: üks kümnest käsust (teine või kolmas, olenevalt jaotusest) ütleb "Sa ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta" seevastu Saatana kohta ei mainita midagi, sedasi teebki Bulgakov omas tagasihoidlikus stiilis ettekirjutis, et ka Kuradi nimega tuleb ettevaatlik olla.
Tegelased. Ühelt poolt on ilmselge, et Pontus Pilatuse tegelane teoses oli ei keegi muu kui Pontus Pilatus. Samas, kes oli Meistri tegelaskuju? Bulgakov ise? Gogol? Segu nendest kahest? Selge on see, et iga autori tööd on vähem või rohkem autobiograafilised ning et iga autor kasutab oma mõtete edasiandmiseks teatud varjatud kuju, eriti kui töö peab läbima tugeva tsensuuri.
Annuška on üks väga vähestest tegelastest, kes sälitas sama nime oma prototüübiga. Ajal, mil Bulgakov ja tema esimene naine elasid Bolšaja Sadovaja 10 aastatel 1921-1924, elas nende vastaskorteris Annuška, kes koos oma pojaga puskarit jõi ning kakles. Toda sama maja ning korteit 50, kus autor elas, peetaksegi raamatu korteri 50 prototüübiks.
Artðibald Artðibaldovitð, Gribojedovi maja restorani juhataja, eeskujuks oli päris kirjanike maja, Gribojedovi maja, restorani juhataja Iakov Danilovitð Rozental, hüüdnimega Habe, kes oli sel töökohal 1925- 1931 . Bulgakovid olid mehega isiklikult tuttavad ning Jelena mainib teda isegi oma päevikus, mis loob sideme autori ja Artšibaldi vahel ja seletab, miks viimane oli võimeline õhust haarama , et just Peemot ja Korovjev on tema restorani külastama tulnud.
Azazello, deemon Wolandi kaaskonnast. Tema nimi tuleb tõenäoliselt Vana Testamendi tegelase Azazeli nimest. Azazel oli langenud ingel, kes õpetas inimestel relvade ja ehete meisterdamist, siit seletus Azazello meisterlikule relvade käsitlusele, ning samuti naistele, kuidas oma nägu värvida, mis seletab, miks just Azazello Margaritale võlukreemi viib.
Berlioz, MASSOLITi juhatuse esimees, kes õnnetult pea kaotab. Tema tegelaskuju aetakse isegi romaani tegevustikus sassi nimekaimu Hector Berlioziga, kes oli prantslasest helilooja ja muusikateoreetik, temagi oli haritud mees nagu romaani Berlioz. Mis teeb seose tugevamaks, on see, et Hector kirjutas heliteosed "Fausti hukkamõist" ja kaheksa stseeni "Faustist". Ent antud romaani seos Faustiga on äärmiselt tugev, alustades näiteks epigraafiga, lõpetades Saatana tegelaskujuga, kes lihtrahva hulgas ringi liigub ja oma suurt plaani ellu viib.
Nikanor Ivanovitð Bosoi, Sadovaja 302-b korteriühistu esimees. Tema nimi Bosoi tähendab vene keeles paljasjalgset, mis viitab tema taustale. Nimelt kommunistliku võimu tulekuga ja korteriühistute moodustamisega anti võim neis tihti harimatute vaeste kätte.
Frieda, ballikülaline, kes otsib lunastust oma patule ja läbi Margarita selle ka leiab. Korovjev jutustab Margaritale ballil Frieda loo, millel on isegi teatav tõepõhi all. Ðveitsi psüholoog August Forel käsitles oma raamatus "Seksuaalküsimus" mitmete inimeste juhtumeid. Teada on, et Bulgakov tegi raamatust märkmeid "Frieda Keller - tappis oma poja. Koniecko - lämmatas oma beebi tasturätiga" Mõlema juhtumi puhul leiab Forel, nagu ka Margarita, et tõeliseks mõrvariks on siiski isa, kes raseda naise hülgas. Teatud sarnasusi võib välja tuua ka Goethe Gretcheniga.
Timofei Kondratjevitð Kvastsov, üüriline korterist 11 302-b Sadaovaja. Tema isikus on hästi toodud välja tüüpiline tolle ajal pealekaebajalik inimene, kes püüab võimude ees lipitseda, sekkudes asjadesse, mis ei puuduta teda. Kuigi antud juhul toimus pealekaebamine välise abiga, mõistab autor tema tegevust siiski hukka "Ja pani, lurjus , toru hargile." (M&M lk 97) Tema tegevuse iroonia seiseb aga selles, et tema ise, pealekaebaja, arreteeritakse samuti.
Vassili Stepanovitð Lastoðkin, Varieteeteatri raamatupidaja. Tema tegelaskuju on heaks näiteks, sellele, kuidas tihti on teostes sees erinevaid motiive , mida paljud ei märka. Nimelt tema nimi on tuletatud venekeelsest sõnast lastotðka - pääsuke, mis seob teda mitte ainult Meistri romaanis oleva linnumotiiviga "Sel samal hetkel lendas sammaskäiku noolkiire pääsuke, tegi ringi kullatud lae all, laskus madalamale, kitsa tiivaga peaaegu riivates niðis seisva vaskkuju nägu, ja kadus samba kapiteeli taha." (M&M lk 25), vaid ka Ivan Bezdomnõiga "Ivan lehvitas endale kätega veidi tuult , et maha jahtuda, ja hüppas, pea ees, vette." (M&M lk 49)
Latunski, kriitik, kelle artikkel hävitas Meistri. Tema nimi tuleb kõige tõenäolisemalt kahe Bulgakovi vaenalse nimedest . Litovski, kes oli repertuaaridekomitee esimees ning kiusas Bulgakovit "Turbiinide päevad" loomisest, ning Orlinski, kes samuti autorist halvustavaid artikleid kirjutas ("Bulgakovluse vastu" näiteks).
Aloizi Mogarõtš, äraandjast kehkenpüks, kes kaebab Meistri peale, et ise tema keldrikorterisse elama asuda. Tema on otsene ühendus Jereðlaimi Juudase vahel, Mati Unti lavastuses mängis mõlemat tegelast isegi sama näitleja. Ta pole kaugeltki mitte ainus omalaadne, aga on kõigist teistest hullem, sest tema nuhib Meistri vastu. Bulgakov oli teadlik, et temal ja tema tegemistel hoitakse pidevalt silm peal. Nähes erinevaid agente koheselt läbi, mängis Bulgakov nendega kaasa ja mitmest said koguni "perekonnasõbrad". Jelena kirjutas oma päevikus "Läksime linna ja kohtasime kohe Gagarini põiktänavas Emmanuil Þuhhovskit. Ta rõõmustas, ütles, et oleme talle kõvasti liiga teinud, sest oleme ta oma tuttavate hulgast välja arvanud, ja küsis, millal ta võiks jälle tulla? Leppisime täna õhtuks kella kümne peale kokku. /.../ Þuhhovski tuli mikskipärast kell üksteist ja oli mikskipärast tige ja ärritatud (M.A. seletas mulle pärast - selge see, ju oli talle asutuses korralik peapesu tehtud). Ta alustas juttu , mis oli talle ilmselt sisendatud - ähvardusest, et " Turbiinid " võetakse lavalt maha, kui M.A. ei kirjuta agiteeriva näidendit." (Päevik lk 298) Tegelase nimi - Mõgarõtð - viitab venekeelsele väljendile "kokkuleppe tähistamine pitsi viinaga" ja kannab selget märki tema omakasupüüdlustest.
Leevi Matteus, ainus Jeðua Ha-Nostri õpilane. Piiblis on kolmes evangeeliumis ( Matt 9:9, Mark 2:14 ja Luuka 5:27) kirjeldatud situatsiooni, kus maksukoguja jätab oma maise vara ja hakkab Jeesust järgima. Esimeses on tolle inimese nimi Matteus, teistes aga Leevi (Leevius). Arvatakse, et põhjus, miks Bulgakovi tegelane sai kaks nime, on eelkõige selles, et kuna materjali oli vähe, otsustas autor kõik olemasoleva info kokku koondada. Samas peitub seal väike vihje: maksukogujast (Leevi) võib saada evangelist (Matteus).
Niza, tegelane Meistri romaanis, kes abistab Afraniust, et Juudast mõrvata. Mitte ainult pole ta Margarita paralleeltegelane Jerešlaimi tegevusliinis, lipsab temagi õhtul välja võõra mehega kohtuma ajal, mil abikaasat pole kodus, vaid ka Fausti Margaretaga on neil sarnasusi. Lähemalt uurides ilmneb Afraniuse ja Niza kohtumisel isegi teatud sarnasusi Romeo ja Julia kohtumisega. Kõigil kolmel naisel oli ka ümmardaja, kelle eest oma armusuhteid varjati.
Afranius, Jereðlaimi salapolitsei ülem. Tegelane, kes ilmub juba teises peatükis, kuid kelle nimi ei saa avalikuks enne kahekümne viiendat. Tõenäoline prototüüp on Afranius Burr , kes oli Rooma pretooria perfekt 1. sajandil. Oluline on tema juures on see, et suure tõenäosusega on tema puhul tegemist Wolandiga. Mitmed sarnased jooned nagu hämmastav maskeerumisvõime, hea informeeritus, ilmumine varjudest ning Jeðua hukkamise juures kolmejalgsel pingil istumine sarnaselt Wolandile kahekümne üheksandas peatükis. Lisaks ütleb Woland ise kolmandas peatükis, et viibis antud sündmuste juures ""Asi on selles..." siinkohal heitis ta argliku pilgu ümberringi ja läks üle sosinale, "et ma ise nägin seda kõike pealt. Olin rõdul Pontus Pilatuse juures, ja aias, kui ta Kaifasega rääkis, ja platsil, ainult et ma olin salaja , nii-öelda inkognito, nii et palun teid, ärge sellest mitte kellelegi sõnakestki hingake, jäägu see meie vahele!... Tss." (M&M lk 40)
Ješua Ha-Nostri, Jerešlaimis tegutsev filosoof , kes loeb Meistri romaani ning leiab, et too on selle eest igavese rahu ära teeninud. Tema nimi on äärmiselt sarnane Jeesus Naatsaretist nimelise tegelasega ühest teisest suurteosest. Nende eluloodki omavad ühiseid jooni, kuid Bulgakov tegi sügavat uurimist Jeesuse teemal eelkõige siiski sellepärast, et tema soov oli oma tegelane just võimalikult erisatada evangeeliumist . ""Taevas hoidku," vastas professor heatahtlikult muiates, "teie ju ometi peaksite teadma, et mitte midagi sellist, nagu on kirjutatud evangeeliumides, pole tegelikult kunagi juhtunud, ja kui me hakkame viitama evangeeliumidele kui ajalooallikaile..."" (M&M lk 39) Selleks muutis ta erinevaid fakte, nagu vanus ja sünnikoht, aga ka üldist elukulgu, näiteks Ješua oli ilma suure apostelkonnata ning ta vastas hea meelega Pilatuse küsimustele ja süüdistustele. Kui Berlioz kõneleb noorele luuletajale Ivanile, kuidas kirjutada ateistlikku luuletust Jeesusest, mis kujutaks asju nii, nagu nad tegelikult olid - Jeesust kunagi ei olnudki, siis räägib ta ise teadmata Jeðua Ha-Nostrist, kes Meistri romaanis kehastab inimest ja sündmusi nii, nagu nad tegelikult olid. Hoolimata aga erinevustest, tõuseb Jeðua sarnaselt Jeesusele peale surma üles ning läheb taevasse , kus ta hiljem saadab palve Wolandile, et too Meistrile igavese rahu kingiks.
Pontus Pilatus, ratsanik, Juudamaa viies prokuraator. Peategelane Meistri romaanis on üles ehitatud ajaloolisele isikule ja evangeeliumile. Aastail 26-36 oli ta Rooma prokuraator ja Juudama valitseja. Legend räägib, et kui ta 36. aastal tagasi kutsuti ja Galliasse asumisele saadeti, lõpetas ta oma elu enesetapuga. Meistri Pontus kaalus ise sedasama : "Mürki, andke mulle mürki!" (M&M lk 22) Bulgakovi loomingus on rohkem kui ühel korral käsitletud võimu kõikvõimsust ja selle ebainimlikku ja orjastavat loomust, mida Pilatus oma isikuga esindas. Pilatuse kõnest ja käitumisest on selgelt märgata, et ta on väsinud ja otsib muutusi ja leevendust. Kuid autor paneb ta hoopis veel enam kannatama, nimelt elab Pilatus Jeðua Ha-Nostri hukkamist erakordselt läbi ning kannatab ise samaväärselt. Enamgi veel, selle ühe momendi eest, mil ta ei leidnud eneses jõudu, et kohalikule juudinõukogule vastu seista, pannakse ta piinlema kahe tuhandeks aastaks. Tema tegelaskuju suurimaks müsteeriumiks on Meistri romaani ning Moskva tegevusliini reaalsuse tõene kokkulangevus. Miks tegi Bulgakov sellise ühildumise kahe tegelikkuse vahel, pole teada.
Bezdomnõi, õige nimega Ivan Nikolajevitš Ponõrev, noor luuletaja, kes kohtub hullumajas Meistriga ning saab tema õpilaseks. Esimesena paistab loomulikult silma tema luuletajanimi - Kodutu, mida Bulgakov isegi kasutas ja mis seob teda ühe 1920nendatel tegutsenud kirjanikuga, kes tegutses varjunime Demjan Bednõi - Vaene all ning krijutas samuti antikirslikke töid nagu Bezdomnõigi. Samuti on võimalik teda seostada luuletajaga, kes varjunime Bezimenski - Nimetu all paroodia Bulgakovi teosele "Turbiinide päevad". Tema eesnimi , Ivan, viitab selgelt vene folkloorist tuntud loll-Ivani tegelaskujule, kes hoolimata oma lihtsameelsusest saavutab edu ning publiku poolehoiu. Tema osa romaanis pole just kuigi suur, samas on Bezdomnõi just selleks jõuks, mis paneb Meistri jälle elama, saades tema õpliaseks ning näidates üles tõsist huvi tema romaani vastu.
Peemot, suur must kõuts ja saatanliku kaaskonna kõige värvikaim tegelane. Temagi nimi on kristliku taustaga. Nii vene keelest, kui ka inglise keelest on sõna Behemoth / Begemot tõlgitud kui jõehobu, mis peaks viitama kassi ebanormaalsele suurusele. Bulgakovi teise naise Ljubovi jutu järgi oli tegelase prototüübiks nende endi suur hall kass. Demonoloogia traditsiooni järgi olevat Peemot (Behemoth) just eelkõige kõhu ihade deemon, mis seletab kassi kiindumust heasse toitu. Peemoti muundumine 32. peatükis seletab tema lõbusa meele ning bravuurika käitumise, nimelt tegu oli "kõhnukese noormehe , deemonist paaži, parima narriga, keda maailmas eales nähtud." (M&M lk 370)
Korovjev, ruudulise jaki ja katkiste näpitsprillidega saatanliku kaaskonna üks liikmeid. Nimi tuleneb tõenäoliselt venekeelsest sõnast korova, lehm . Samuti on sarnasus Bulgakovi tuttava Koroviniga ning Dostojevski romaani "Vennad Karamazovid " tegelase Korovkiniga. Tema välimus sarnaneb eelmainitud teoses ilmutanud Saatana omale. Teine nimi Fagott seob teda erinevate muusiklaiste teemadega, näiteks Vaatemängude komisjoni filiaali ametkonna laulma panemine , tegelaste nimede sarnanemine kuulsate heliloojatega (Berlioz, Rimski, Stravinski), rääkimata mitmetest momentidest, kus tegelased kuulevad või räägivad erinevatest muusikalistest teostest "Kõik aknad olid pärani, iga akna taga põles oranþi kupliga lamp ning igast aknast ja uksest, igast kangialusest, katuselt ja pööningult, keldrist ja hoovist tungis kähiseva möirgena tänavale polonees ooperist "Jevgeni Onegin"." (M&M lk 50) ""Näete siis... sest juba nägu, mida te kirjeldasite... eri värvi sulmad, kulmud! Andke andeks, aga äkki pole te isegi ooperit "Faust" kuulnud ?"" (M&M lk 132)
Woland, kõiki romaani tegevusliine läbiv tegelane ja liikumapanev jõud. Teiste sõnadega "osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head." Esimesel kohtumisel on Berliozile ja Ivanile kohe selge, et tegemist on välismaalasega, kuid rahvuses ei ole nad kindlad. Ivani lõplik otsus - sakslane - viitab otseselt Fausti tegelasele Mefistofelesele. Ta omab mitmeid klassikalisi saatana tunnuseid: lonkamine (legendi järgi sai ta selle vea külge, kui ta inglina taevast minema kihutati), kõver suu, eri värvi silmad ja eri kõrgusega kulmud. Fausti looga seob veel puudlipeaga jalutuskepp, nimelt Mefistofeles ilmus Faustile esmakordselt puudlina. Tema nimi tuleb ilmselt samuti Goethe meistritöös esinenud deemoni Volandi nimest. "V" vahetamine "W"-ga on tehtud ilmselt selleks, et lisada saksapärasust. Wolandis kehastub kogu romaani edasiviiv jõud, tema poolt korraldatud sündmused tingivad erinevate tegelaste kujunemist ja arenemist. Temas kehastub samuti hästi kristlik staatana kuju, kes aegade algusest tegeleb inimestega otse ja isiklikult ( Aadama , Eeva ja õunasöömise lugu), mitte ei tee suuri ilmutusi ja ei saada prohveteid (näiteks kas või Mooses ). Ka Goethe saatan on selline, kes läheb probleemiga ise tegelema ja kõnnib võrdselt Fausti kõrval.
Margarita, Meistri armastatu ja kaaslane. Margarita tegelaskuju prototüübiks peetakse Bulgakovi kolmandat naist Jelena Ðergejevnat, kellega autor kohtus 1929. aastal (Margarita tegelaskuju esines esmakordselt teises redaktsioonis, millega Bulgakov alustas 1931 või 1932). Mõlema naise elust ja tegevusest on võimalik tõmmata mitmeid paralleele, alustades sellest, et kohtumisel oma meistriga olid mõlemad naised ja meistrid abielus, vaatamata sellele puhkes esimesest silmapilgust armastus, mille taolist tihti ei kohta. Jelena on oma päevikus kirjutanud: "Ma olin lihtsalt kindral -leintnant Ðilovski, kes oli imeline ja üllas mees, abikaasa. Meid võis nimetada tavaliseks õnnelikuks perekonnaks: mees heal positsioonil, kaks ilusat poega . Põhimõtteliselt oli kõik korras. Aga kui ma kohtusin Bulgakoviga, teadsin ma, et see on minu saatus, hoolimata kõigest, hoolimata raskest lahusolemise traagikast. See oli kiire, uskumatult kiire, armastus kestmaks kogu mu elu." Üllatavaim ja mõneti isegi hirmutav on Bulgakovi prohvetlik ettenägemus sellest, et tema naine hoolitseb selle eest, et romaan saaks avaldatud. Margarita on tõsiselt romaani kiindunud ning satub meeleheitesse, kui Meister selle põletab. "Vaikse karjatusega tormas ta paljakäsi ahjust välja kiskuma seda viimast, mis sinna veel oli jäänud - paberipakki, mis alumisest servast juba põles." (M&M lk 143) Samas on teatud eeskuju Fausti tegelases Margaretas, kes samamoodi päästab oma armastatu, kuid peab selleks sõlmima kokkuleppe saatanaga . Lisaks veel mitmetes ajaloolistes isikutes: Marguerite de Valois ja Marguerite de Navarre, kes mõlemad olid 16. sajandi Pranstusmaa kunginliku õukonna liikmed olid. "Väike vihje: üks kuueteistkümnendal sajandil elanud Prantsuse kuninganna oleks arvatavasti väga üllatunud olnud, kui keegi oleks talle öelnud, et aastasadu hiljem toetan ma Moskva ballisaalides käe alt tema veetlevat lapselapselapselapselast." (M&M lk 247) Kuigi Moskva ja Jereðlaimi tegevusliinid peaksid kõrvuti jooksma , puudub ühes Margarita analoog, sarnasus Nizaga on liialt ebakindel. Tema tegelaskuju sümboliseerib aktiivset, armastavat ja päästvat alget, lõputu kaastunde allikat. Jereðlaimis avaldub see mitmete tegelaste, eelkõige Pontus Pilatuse ja Leevi Matteuse, toimimistes.
Meister, teose nimikangelane ja peategelane. Esimene ja kõige ilmselgem prototüüp on loomulikult autor ise. Mitmed sarnased jooned, alates nime esitähest ja väikesest sümboolse tähendusega mütsist, lõpetades mõlema mehe kirjandusliku tegevuse takistamisega väliste jõudude poolt. Vestluses Ivaniga mainib Meister kriitik Latunskit, kes kirjutas artiklis "pilatismi vastu". Tegelase prototüüp, Orlinski kirjutas aga "bulgakovluse vastu". Mis on aga märkimisväärne, on see, et Bulgakovi kirjanduslik eeskuju Gogol saatis samuti ühe oma romaanikäsikirjadest ahju ("Surnud hindege" teine osa), samamoodi nagu Bulgakov põletas ühe varajase redaktsiooni "Meistrist ja Margaritast" ja Meister oma romaani Pontus Pilatusest. Välimuse järgi on Meistri puhul samuti tegemist nii Bulgakovi enda kui Gogoliga. Nimelt tema vanuseks öeldakse "umbes kolmekümne kaheksa aastane", mis oli autori vanus aastal 1929, kui ta alustas tööd romaani kallal. Kuid erinevaid prototüüpe on veel teisigi nimetatud. Vsevolod Meierhold ja Ossip Mendelðtam, kes mõlemad hukkusid stalinlike repressioonide käigus ning keda mõlemat kutsuti meistriks. Meistri ekvivalent Jereðlaimist on Ješua, kes samuti on oma mõtete pärast tagakiusatu ja läbi piinarikka tee saab surematuks. Varasemates versioonides oli Meistri tegelaskuju asemel Fesja, kes oli demonoloog ning oli lähemalt seotud kõiksuguste mustade jõududega kui Meister, sarnanedes nii Faustile. Veel on väljatoodud Meistrile iseloomulikke vabamüürlaste tunnuseid: meistri auaste, võtmed, Ivani õpilaseks võtmine. Mainimata ei saa jätta fakti, et nii Meistri kui ka Bulgakovi nime esitäht "M" on tagurpidi "W", mis viitab otseselt Wolandile.