Meister ja Margarita (0)

Vene ühiskond Mihhail Afanasjevitš Bulgakovi romaanis „Meister ja Margarita”
Bulgakovi romaanis “Meister ja Margarita” on kaks Venemaad – revolutsioonijärgne Moskva ning Juudariigi Jeršalaim ( ehkki kujutatakse Juudamaad, on siiski aru saada, et tegemist on koodiga ). Mõlemas tasandis jooksevad üksteisega paralleelselt, kohati isegi põimudes lood tõeuskujast ja –kuulutajast ning süsteemist, mis viimast vaigistada püüab.
Üks liinidest - revolutsioonijärgne Venemaa, tugines totalitaarsel ideoloogial, Stalini isikukultusel. Tavainimese teadvusse ei jäetud ruumi religioossete tõekspidamiste jaoks. Usk jumalikku vägevusse, Piiblisse oli tabu , midagi keelatut, karistatavat. Ametlikust seisukohast hoolimata eksisteeris süsteemis renegaate, kes tunnistasid jumala olemasolu, astudes sellega vastu üldkehtestatud normidele. Üks neist oli romaani peategelane meister, anonüümne literaat , kelle teosele Pontius Pilatusest ja Ha-Notsrist kehtestatakse ametnike poolt veto , mistõttu kirjanik murdub ja vaimuhaiglasse läheb.
Süsteem, mis kehtestab reegleid, väänab ajalugu ja religiooni enda suva järgi, oleks otsekui võitnud, teisitimõtleja on murtud . Kuid romaan ei lõppe siinkohal, sekkub hoopis deus machina – Woland , langenud ingel koos oma saatjaskonnaga, kes näiliselt täiesti juhuslikult peatub Moskvas, annab meistri armastatud Margaritale võimaluse meister päästa. Romaani lõppedes jätavad armastajad oma maise kesta ning pääsevad jumalariiki, hüljates uskmatu Venemaa ning riigikorra, mis keeldus uskumast meistri esitatud varianti Jeesusest ning mis kirjaniku peaaegu hukutanud oleks.
Sama süžee on ka “Meister ja Margarita” teisel dimensioonil – Juudamaa liinil: usuvastane mässuõhutaja Ha-Notsri reedetakse Juudase poolt ning lüüakse Kolgata mäel koos kahe teise kurjategijaga risti. Probleem on sarnane, isegi kattuv Moskva liiniga : Ješua, kes kuulutab alternatiivset usku Rooma riigi poolt seadustatule, pannakse ühiskonna põlu alla ning lõpuks hukatakse. Ka siin liinis on deus machina – isegi kahel kujul: üks neist on Pontius Pilatus , kellel on võimalus oma vetoõigusega tühistada sünedrioni otsus ning vabastada Ješua, teine on Afranius, kes arvatakse kujutavat Wolandit (ometi ju kõikvõimas saatan). Mõlemal neil on võimalus ning jõud sekkuda, ent ei tee seda isiklikel, ehk isegi omakasupüüdlikel põhjustel – üks positsioonilistel kaalutlustel, teise motiivid jäävad segaseks.
Siiski, järgides Hegeli ajaloofilosoofia teooriat, ajalugu kordub, kuid seekord meister, Ješua tänapäevane kehastus, saab päästetud. Hegel käsitles ajalugu spiraalina, mis suundub üha kõrgemale, kordudes keerukamal, täiuslikumal moel. Vead saavad parandatud. Ajaloo teisel ringil sekkub Afranius/Woland isiklikult ning võtab meistri ja Margarita kaasa. Wolandi sekkumine lõpetab selle liini spiraalse liikumise ning paneb punkti – Pilatusele andestatakse ning ta vabastatakse piinadest, Kristus saab päästetud ning armastajad jäävad kokku.
Romaan, mis on täis sümboleid, mitmetimõistetavusi, päästab meistri ja Margarita uppuvalt Venemaalt nagu Noa sai päästetud. Bulgakov ei nõustunud muudatustega, mis Venemaal kahekümnendatel-kolmekümnendatel läbi viidi, ta teadis, mis toimus tegelikult, ta nägi selle allakäiku. Ülistati valesid muusasid , valesid väärtusi. Romaan, mille ta kirjutas, pidi olema tema kirjanduslik testament , täis pikitud autobiograafilisi kujundeid, mis pidi kirjeldama maailma läbi tema silmade, ausalt ja valetamata.
Tema kirjeldatud revolutsioonijärgne Venemaa, armastajatest mahajäänud, püüdis üles ehitada kommunistlikku riiki, kartis teisitimõtlejaid, innovaatoreid. Usk, mis pidi olema rahvale oopiumiks, keelati. Vähemalt usk Jumalasse, asemele pakuti reaalsemat, lihtsamini hoomatavat Stalini isikukultust. Kogu süsteem ja maailmakorraldus pidi olema ratsionaalne , selge mõistusega seletatav . Seetõttu on mõistetav, et meister oma raamatuga unustati, Woland saatjaskonnaga tembeldati pelgalt kõhurääkijateks ja silmamoondajateks – kõigele leiti ratsionaalne seletus. Arvan, et riigikord , mis oli kõrvale heitnud meistri, kaotas kõige rohkem. Oma kitsarinnalisuses ei suutnud see eristada terasid sõkaldest ning eelistas tõeliselt innovatiivsele romaanile lihtsaid, isegi lapsikuid luuletusi traktoristidest ning viljapeadekoristamisest. Bulgakov naerab tolleaegse literaatide kõrgkihi üle, nende tõusiklikkuse üle. Naeruvääristab tolleaegset situatsiooni. Ehk arvab Bulgakov, et see Venemaa, mida tema tundis, ei olnud väärt meistri romaani, ei olnud väärt tõde. Süsteem, mis püüdis välja juurida tõde, ei pidanud saama Kristust risti lüüa. Kristus sai päästetud – teisel ringil. Kuid parem hilja kui mitte kunagi.
Jerešlaimi tegevustik (Meistri kirjutatud romaan) on pikitud jupphaaval Moskva tegevustiku vahele ning kulmineerub temaga üheaegselt Pontus Pilatuse vabaks laskmisega. Esimese osa jutustab Woland Berliozile ja Ivanile pargis , teist näeb Ivan unes ning viimast loeb Margarita Meistri käsikirjast. Kuigi raamatus esitatakse lugu teistsuguses järjekorras, annan ülevaate sündmustest nii-öelda tegelikus järjekorras
Niisani 12. päeval on Jeðua ja tema kaaslane Leevi Metteus külas kohalikul mehel Juudasel, kes on äärmiselt huvitatud Ješua mõtetest usu ning riigivõimu kohta. Sama päeva õhtul lahkub ta üksi Jereðlaimi poole, sest Leevi Matteus ei tunne end hästi ja jääb haigena maha. Õhtusöögi ajal Ješua arreteeritakse ning talle pannakse süüks valitseja solvamist.
Järgmisel päeval, reedel tuuakse Ješua Ha-Nostri Juudamaa viienda prokuraatori hegemoni ja maavalitseja Pontus Pilatuse ette ülekuulamiseks. Nende vestlus kandub ülekuulamiselt edasi uute teemade juurde ja Pontus Pilatus kiindub Ješuasse, kuid tal ei õnnestu teda päästa, sest Sanhedriin, juudinõukogu, on ta surma mõistnud ning isegi Jeðua eest kostmine ei muuda nende meelt, kuigi on paasapüha ja traditsiooni kohaselt lastakse üks süüdimõistetu sel ajal vabaks.
Ješua ning teised kaks surmamõistetut viiakse sõdurite ja rahva suure konvoina hukkamispaika. Leevi Matteus, kes on nüüdseks oma õpetajale järele jõudnud, on rahva seas ning püüab õpetajale läheneda. Ta tuleb mõttele, et ehk õnnestuks tal Ješua piinu vähendada, kui tal oleks nuga . Selle ta varastab ühe leivapoest. Kahjuks jääb ta hiljaks ning sõdurid on hukkamispaiga juba isoleerinud ning ta istub vaikselt ning vaatab üksi pikka hukkamisprotsessi pealt.
Õhtuks on kõik läbi ning Jereðlaim mattub tormi. Pontus Pilatus peab kohtumise oma salapolitseiülema Afraniusega. Temalt kuuleb hegemon hukatu viimaseid sõnu:"Ma tänan ega pane seda süüks, et mult elu võeti." See tekitab maavalitsejas süümepiinu ning ta korraldab nii, et Juudas Kariotist tapetakse ning Jeðua reetmise eest saadud tasu toimetetakse tagasi juudinõukogule sõnumiga "võtke oma neetud raha,". Vältimaks edasisi pahandusi , laseb Pilatus kõigi sel päeval hukatute kehad kiirelt ära koristada .
Kui kõik ülesanded on täidetud, annab salapolitseiülem aru ning jutustab, et matmise ajal viibis kõrval Leevi Matteus, kes on tulnud ka Pilatust külastama. Nad vestlevad Jeðua teemal ning Pontus Pilatus jääb koos oma koera Bangaga 2000 aastaks kannatama ja ootama, et tuleks Meister ja lõpetaks oma romaani. Kui see juhtub, on ta vaba ja astub mööda kuukiirt üles valguse poole.
Moskva tegevustik on romaani selgrooks, seda katkestavad kõrvalepõiked Jeršlaimi. Kuigi teoses on peatükkide järjekord vastavuses nii-öelda tegeliku järjekorraga, sest mõnigi juhtum toimub on samaaegselt teisega .
Sündmustik algab kolmapäeva õhtul Patriarhi tiikide juures, kus Berlioz ja Ivan Bezdomnõi vestlevad Jeesuse teemal. Nendega liitub salapärane välismaalane, kes tutvustab end kui Woland - konstultant musta maagia alal. Keset vaidlust Jumala ja Saatana olemasolu üle tormab Berlioz minema, et helistada võimudele, kuna kahtlustab, et Woland on seotud millegi kahtlasega. Vastavalt turisti ennustusele lõigatab tramm aga MASSOLITi juhatuse esimehel pea otsast. See ning Wolandi jutustus Pontus Pilatusest vapustab Ivani niivõrd, et ta hakkab välismaalast ja tema kaaskonda mööda Moskva tänavaid taga ajama . Selle käigus kaotab aga aga oma riided ning kuna afektiseisunis noor kirjanik ei suuda loogiliselt suhelda, paigutatakse ta hullumajja.
Järgmise päeva hommikul asub Woland elama korterisse 50 Sadovaja 302-b, mida varalahkunud Berlioz jagas Varieteeteatri direktoriga Stjopa Lihhodejeviga. Peale kokkuleppe, et Woland teatris musta maagiaga esineb, kinnitamist saadab Pimeduse Vürst pohmellis kannatava korterikaaslase Jaltasse. Et oma olemist kindlustada teeb Korovjev majaühistu esimehe Nikanor Ivanovitðiga kauba, et 5000 rubla eest saavad nad korteri ametlikult enda käsutusse. Altkäemaksu vastuvõtmise eest laseb Woland meest karistada - ta jääb vahele valuuta omamisega.
Samal ajal on Varieteeteatris kasvamas paanika , sest direktor on kadunud ning üleöö on ilmunud kavasse musta maagia etteaste . Hämming kasvab veelgi, kui keegi Jaltast hakkab väitma, et on Lihhodejev. Peale ägedat telegrammivestlust Jaltas viibiva teatridirektoriga ja telefonikõne Korovjeviga on finantsdirektor Rimski ja administraator Varenuhha seisukohal, et midagi väga kahtlast on toimumas ja kõik asitõendid tuleks viia ekspertidele. Verenuhhat hoiatatkse telefoni teel seda mitte tegema, keelust hoolimata ta siiski lahkub majast koos portfeliga, kuid satub Peemoti, Azazello ning Hella küüsi ja ta muudetakse vampiiriks.
Sama päeva õhtul kohtub Ivan hullumajas oma naabriga, kelleks osutub nimetu kirjanik, kes kutsub end Meistriks. Ta jutustab Ivanile oma loo: kuidas ta kirjutas romaani Pontus Pilaatusest, kuidas kohtus ning elas koos naisega ning kuidas lõpetas hullumajas. Meistri eetvedamisel mõistab Ivan, et isik, keda ta eelmine päev pargis kohtas, oli ei keegi muu kui saatan. Kõrvuti tolle vestlusega toimub puupüsti täis Varieteeteatris Wolandi etteaste, mille käigus sajab laest alla 10rublalisi ning suur hulk naiskülatajaid saab endale uue õhtutualeti. Hiljem muidugi selgub , et see kõik oli vaid illusioon ning rahad muutub