M. Bulgakovi "Meister ja Margarita - põhjalik analüüs (1)

Mihhali Bulgakov ( 1891 -1940)
ELULOOLINE TAUST
Sündis Kiievis, intelligendi peres (isa vaimuliku seminari teoloogia prof ). Gümnaasiumis MB-l teoloogia alati „5“, tundis suurt huvi. Lõpetas ülikooli arstiteaduskonna, töötas mõned aastad külaarstina. Võttis arstina osa ka I MS-st, teenis tsaariarmees. Tegi endale tüüfusevaktsiini, mille tagajärjel talumatud valud – morfiinisõltlane. Olevat sõltuvusest vabanenud puht tahtejõu abil.
Kui enamik intelligente tervitas revolutsiooni, siis MB-d iseloomustas hämmastav ette- ja läbinägemisvõime. Nimetas rev-e „märtsihulluseks“ ja „oktoobrihulluseks“, ei kahelnud, et selle eest tuleb vene rahval maksta ränka hinda: „Viimase kahe aasta hullus on tõuganud meid kohutavale teele… Me oleme hakanud jooma karistuse karikast ja joome selle tilgatumaks.“
Kolib tagasi Kiievisse, loobub arstiametist, hakkab kirjutama näidendeid, hiljem hävitas varasemate näidendite käsikirjad.
1921 Moskvasse, algab kirjanikuelu, kuid sunnitud tegelema ka ajakirjandusega. Esimene romaan „Valge kaardivägi“, jutustused „Saatuslikud munad“ ja „ Koera süda“ – ei avaldatud satiirilise suhtumise pärast nõuk. tegelikkusesse. Tänu aususele saab skandaalse kuulsuse, ajakirjanduses materdatakse (tegi statistikat – 301-st arvustusest 3 positiivset ).
Kirjutab „Valge kaardiväe“ põhjal näidendi „Turbinide päevad“. Meisterlik näidend, lavastatakse MXAT-is. MXAT oli nõuk aja alguses kriisis, MB näidend tõi elavnemise. Oli ka tšehhovlik näidend. Stalinile meeldis – käis vaatamas 17 korda! Sealt algas B kummaline suhe Staliniga, aastatepikkune psühholoogiline võitlus. Erinevalt paljudest teistest B-d ei represseeritud. Pärast „Turbinide“ edu tundis MB end isegi mõnevõrra kindlalt, naeris oma mahategijate üle. Kuid alates 1927. aastast ei avaldatud ega lavastatud ühtki tema teost. Stalin isiklikult keelas kõik ta teosed ära. Ilmselt sai aru, et geenius , tahtis oma eesmärkidele vastavalt ümber kujundada, töödelda hirmu ja erikohtlemise abil, teha nõuk esikirjanikuks. Kuid B ei olnud võimeline valetama .
Sel põhjusel uuris B Puškinit ja Moliere ’i, kirjutas mõlema elu põhjal teose. Romaan „Härra de Moliere’i elu“, selle põhjal ka näidend, mida hakati lav MXAT-is; suured vastuolud Stanislavskiga, lavastus keelati. „Puškin ehk Viimased päevad“. Puškinit näidendis ei ole, ainult räägitakse temast.
1926 otsib OGPU MB korteri läbi, konfiskeerib käsikirju ja päevikud. MB pöördub korduvalt valitsuse poole palvega tagastada päevikud. Lõpuks tagastatakse, B põletab need. Ometi on need meieni jõudnud tänu OGPU-le, kus nad fotokopeeriti ja ümber kirjutati.
1928 hakkab kirjutama „romaani saatanast“ (hilisem MjaM), esialgu pole seal meistri liini. Hävitab käsikirja.
1929 – meeleheide hakkab jõudma haripunkti . Totaalne tagakiusamine. Stalini isikukultus võtab ennenägematu ilme. Inimesi arreteeritakse öösiti, arreteerijad on ise aga järgmised ohvrid. MB julgus rääkida tõtt on imetlusväärne, kui arvestada, et tema sõpru-kirjanikke, lavastajaid, näitlejaid, intellektuaale kadus iga päev jäljetult või saadeti Siberisse (Ješua: kõige suuremaks patuks pean ma argust; MB on tunnistanud oma kohutavaid hirmuhoogusid, kuid julgus polegi hirmu puudumine, vaid selle ületamine). Samas pugemine ja kaasajooksiklus ei aidanud ka eriti (Vseviovi „Müstilise Venemaa“ näide: 1934 toimus partei kongress, mida nimetati „võitjate kongressiks“ – Stalini tiib oli saavutanud lõpliku võidu trotskistide-leninistide üle. Totaalne ja naeruväärne Stalini ülistamine ja lausvale Vm-l tegelikult toimuva kohta. Hiljem hakati seda nimetama „mahalastute kongressiks“ – üle 1000 saadikust enamik langes hiljem repressioonide ohvriks. Paljud kirjanikud , kes olid nõuk võimule lojaalsed olnud ( Majakovski , Jessenin, Fadejev), lõpetasid enesetapuga.
1929 kohtab JELENA ŠILOVSKAJAT. Hiljem öelnud talle: „Kogu maailm oli minu vastu – ma olin üksi. Nüüd on meid kaks ja ma ei karda midagi“. JŠ kindralist mees ähvardas MB revolvriga, mille järel MB ajutiselt katkestas suhted JŠ-ga. MB on öelnud, et tal on minevikus teinud viis saatuslikku viga. „Ma nean ainult neid kahte mind ootamatult, otsekui minestusena tabanud argusehoogu, mille pärast ma tegin kaks neist viiest.“ Üks võis olla just see.
1930 kirjutab meeleheitel B kirja NSVL valitsusele ja Stalinile. vt Päevikud, lk 88. Mille järel juhtub pretsedenditu – Stalin helistab MB-le – vt Päevikud, lk 500. Tagajärg – MB saab tööd Kunstiteatris. Teda ei represseerita, kuid ka ei avaldata endiselt (mitut näidendit hakatakse lavastama, kuid keelatakse viimasel hetkel ära), ei lasta ka välismaale, ta ei kohtu Staliniga. Ajakirjanduses mõnitatakse, samas kitsa ringi intellektuaalide jaoks kujuneb M sümboliks. Kirjutab ka näidendi Stalinist, „Batum“, kuid ka see kukub liiga ausalt välja – keelatakse ära.
MM: Woland Margaritale: „…ärge kunagi ega midagi paluge!Ei kunagi, ei midagi, ja eriti nendelt, kes on teist tugevamad. Nad tulevad ise pakkuma ja annavad kõik ise.“ Näitleja Bossoi unenäos: lk 209 (silmad ei valeta).
1933 palub MB Jelenal hakata päevikut pidama . MB töötab kuni surmani oma „loojanguromaaniga“. Raskelt haigena, surm silme ees. Jelena hoolitseb ta eest ennastsalgavalt, viimased aastad võitleb ta elu eest. Vaatamata rängale elule ei olnud nende vahel ühtki tüli. Jelena õde kirjutas emale: „Ljusja on kohutavalt muutunud… tema pilgus on selline ärevus, selline kurbus … teda hoiab kogu aeg kohutava pinge all soov võidelda mehe elu eest. „Ma ei anna teda ära,“ ütleb ta, „ma kisun ta ellu tagasi.“ Ta armastab Makat nii meeletult, et see ei ole tavalise armastuse moodi…“
MB kirjutas 1933 Jelenale kingitud raamatusse „Sina teed koos minuga viimse lennu…“ ja teise rmt-sse „Aga kui me armastame teineteist niisamuti kui praegu, siis elame üle kõik viletsad lõpud ja tõuseme lendu.“
Pärast MB surma märtsis 1940 teeb JB kõik, et säilitada, ja hiljem avaldada kogu mehe pärand. Kirjutas MB vennale : „Ma teen kõik, mis minu võimuses, et ei kaoks ainumastki tema kirjutatud rida, et tema erakordne isiksus ei jääks tundmatuks… See on minu elu eesmärk ja mõte. Ma lubasin talle enne ta surma palju ja ma usun, et täidan kõik…“
1960ndatel aastatel avaldatakse enamik MB loomingust.
Elu lõpupoole on JB öelnud – Päevik, lk16
Romaan „MEISTER JA MARGARITA“
Kirjutas üle 10 aasta. Algsed pealkirjad nt „Kabjaga konsultant “, „Must teoloog “, „ Wolandi evangeelium “, „Pimedusevürst“ jm. Viimane pealkiri alles 1937. 1933 tekivad tegelaste hulka Margarita ja poeet, keda nimetatakse ka Faustiks. Margarital algul palju jooni, mis rõhutavad kurja, agressiivset alget naises . Ka poeet ei ole esialgu nii romantiline.
Tekst tekstis, romaan romaanis . Kaasaja Moskvas toimuvad sündmused kulgevad rööbiti 2000 a taguse Ješua ja Pilatuse looga . Algul oli Pilatuse loo jutustajaks Woland, lõpuks jaguneb 3 vahel: 1) Woland 2) Ivan Bezdomnõile kõrgemalt poolt saadetud unenägu 3) Margarita loeb meistri romaani. See muudab loo tõepäraseks.
B uuris kirjutades tohutult allikaid – Jeesusega seotud, Pilatuse ja Rooma impeeriumiga, Piiblit , apokrüüfseid lugusid ; tema raamatukogus oli ka okultismi teoseid jne. Käib evangeeliumi tekstiga vabalt ümber – muudab seda ja parodeerib. Kuid ei taha sellega ümber lükata, vaid kinnitada. B-le hakkas sügavalt vastu tolleaegne ateistlik propaganda (ajakiri Bezbožnik, Ivani ja Berliozi dialoog rom alguses). Kuigi B-d on süüdistatud ka antikristluses, ei ole see õige. See, et Jeesuse osaks lõpus on valgus, on kooskõlas õigeusu kaanoniga (palves kiidetakse Issandat, kes elab kättesaamatus valguses), samuti usaldas B end haigena Jumala hoolde (käsikirja servadel mitu sellist märkust). Samas oli noorena ateist ja vanana ei tahtnud kiriklikku matust. Nii et tema religioon oli omamoodi. Aga B suhtumist ateismi näitab väga hästi Berliozi saatus (Igaüks on ära teeninud saatuse , mida ta usub). Riigis, kus ateism oli ainuke ametlik religioon, juhatas romaani ilmumine 1960ndatel väga paljud inimesed Piibli juurde.
Evangeeliumid moodustavad romaanile pideva allteksti, kuid B ei suhtu neisse kanooniliselt, vaid moonutab teadlikult fakte (Ješual vaid üks jünger, ei tea, kes on ta isa ja ema, Juuda surm, ristisurma üksikasjad). B kontseptsioon ajaloo kordumisest (variatsioonidega, sageli madaldatuna), eri ajatasandite paralleelsusest; jutustus on üles ehitatud nagu kaja , detailide pidev peegeldumine .
Romaani ülesehituse omapära – KALEIDOSKOOPILINE PÕHIMÕTE EHK PEEGLITE SÜSTEEM
Kujundid peegeldavad üksteist lõpmatult, võimendades või tühistades. Eesmärgiks luua kahetisi tähendusi, lõpetamatust. Gasparov: „…l e i t m o t i i v i l i s e ü l e s e h i t u s e põhimõte /…/ teatav motiiv , kord esile tulnuna, kordub hiljem, esinedes iga kord uues variandis , uute piirjoontega ja aina uutes ühendustes teiste motiividega. Sealjuures võib motiivina esineda iga fenomen , iga mõtteline
märk — sündmus, iseloomujoon , maastikuelement, mis tahes ese, lausutud sõna, värv, heli jne“.

• Jeršalaim – Moskva (kirjeldused; akendes peegelduv loojuv päike, öine kuuvalgus, äikesetorm, mis tuleb läänest ja katab linna pimedusega; kaks viieharulist küünlalühtrit Jeršalaimi templi kohal ( juutidel on tegelikult 7- haruline ) – kümme tulukest „asutuse“ akendes samal ööl; kuldsed ebajumalakujud – Puškini ausammas). Ühes lõpustseenidest (Meistri hüvastijätt Wolandiga) kerkivad mõlemad linnad pimedusest kõrvuti, kroonides sellega kõik eelnevad kõrvutused. Detailide parallelismi täiendatakse sõnalise parallelismiga: kogu romaani vältel toimub üleminek ühest linnast teise montaaži laadis (siduva fraasi kordamisega). Mõlemad jutustamise plaanid (lugu Pilatusest ja Ješuast ning romaan tervikuna ) lõpevad sama fraasiga, mis varem on kokku lepitud (ennustatud) kui romaani viimane fraas .
  

Kahes linnas toimuva paralleelsust rõhutavad ka tegevusaeg (kolmapäevast laupäevani); maise võimu jõhkruse ja samas igavikulistele jõududele allajäämise teema; roosiõli, mille lõhna Pilatus vihkab – Annuška saatuslik päevalilleõli jne.
Moskva süžeeliin kujutab endast Jeršalaimi madaldatud, travesteeritud varianti ( travestia - (itaalia keeles travestire "ümber rõivastuma") on huumori liike, lähedane paroodiale – teise, enamasti tõsise kirjandusteose süžee kasutamine uude, koomilisse vormi 'ümberriietatult'. Travestias säilib pilgatava teose sisu, kuid tegelased ja sündmused kaotavad oma väärikuse ja ülevuse – Vikipeedia).
Moskva-tasandi sündmustik on nagu üks suur palagan , varieteeteatri etendus (seda rõhutab ka pidevalt tegevusega kaasnev muusikaline taust!). Massipsühhoos ( laulmine ), OGPU kõikjale ulatuv käsi („torumehed“ igal trepil , teatud asutuse valgustatud aknad, pitseeritud uksed, inimeste kadumine, pealekaebamine – Varenuhha läheb ettekannet viima „sinna kuhu vaja“), inimväärikuseta hangeldamine korterite ja valuutaga – see on nii kirjanduslik apokalüptiline reaalsus kui ka Bulgakovi -aegne nõukogude tegelikkus.

• Ješua ja meistri lugu – Kumbki linn ei võta vastu uut prohvetit ning hävitab ta. Kuid selle parallelismi taustal tõuseb esile ka oluline erinevus. Ješuale vastandub üks ja seejuures suur isiksus — Pilatus. Gasparov: „Moskva variandis on see funktsioon otsekui pihustunud , laiali puistatud paljude väikeste pilaatuste, tühiste isikute vahel — Berliozist ja kriitikutest Latunskist ja Lavrovitšist kuni Stjopa Lihhodejevi ja tundmatu aknast paistva tüübini, kellest on näha vaid tömbid kingad ja lai istmik . Pilatus moondub „pilaatluseks“ - sõnake, mille leiutab kriitik Lavrovitš Meistri hukutamise kampaania käigus ning mis iseloomustab (nagu Lavrovitš arvab ) just Meistrit (nagu Ješua saab Jeršalaimis „ ametliku ” nimetuse „röövel ja mässaja“) — tegelikult aga toob Lavrovitš, ise seda teadmata, kuuldavale prohvetikuulutuse iseenda ja oma maailma kohta.
  

• Jeesuse elu, Kolgata tee ja hukkamine – motiivid madaldatuna Varieteeteatris (konferansjee elluäratamine, narsaanipudeli sildid muutuvad rahaks, mille eest osteti puhvetis veini (vee veiniks muutmine), rahvamassi tunglemine, et näha vaatemängu /Jeesuse ristilöömist). Ješua hukkamise paik Kolgata (tlk „ paljas “) mägi – sabati toimumiskoht („Öö Lagedal mäel“); Epiloogis lugu kassist , kes lipsuga kinniseotuna viidi miilitsajaoskonda „hukkamisele“, kuid pääses, aga see oli looma jaoks nagu Kolgata tee – kass oli „nagu märter“ ja sai “omal nahal tunda, mida tähendavad eksitus ja laim“.
  

• Juuda ja Niza kohtumine – Meistri ja Margarita kohtumine (silmapilkne äratundmine rahvamassis, seda rõhutab ka lause „Armastus seisis äkitselt meie ees nagu mõrtsukas, kes põiktänavas otsekui maa alt välja kargab, ja tabas meid mõlemaid.“
  
• Uuestisündijad – eelkõige Pilatus ja Ivan, aga paroodilises võtmes ka paljud teised tegelased. Ülestõusmise paroodiad: Lihhodejev mõtleb: „Ma suren “ ja ärkab „ellu“ Jaltas e Paradiisis ; Ärarebitud peaga Varieteeteatri konferansjee ärkab ellu, Bossoi unenäos tenor sureb aaria lõpus, siis aga tõuseb üles, pühkides pükstelt tolmu, Beemoti elluärkamine arreteerimisel.
  

• Meister põletab käsikirja – leegitsevad kaustad Gribojedovi majas (ametliku nõukogude kirjanduse sümbol), kuid erinevalt neist Meistri käsikiri ei hävine – Tõde, tõeline looming on hävimatu
  

• Jeesus ja 12 jüngrit – 12 MASSOLIT-i liiget ootamas Berliozi
  

• äraandjad Juudas ja Aloizi, motiivid: raha ja keldrikorter (kuid epiloogis selgub, et Aloizi elab edasi ja saab varieteeteatri finantsdirektoriks!)
  
• Pesu väel naised Varieteeteatris – paljad naised saatana ballil
  
• Juuda rahakott – valuuta , mille nimel tehakse kõike, raha peitmise motiiv
  
• Margarita eneseohverdus Saatana ballil – Ješua ohverdus (tunde kestev piinarikas kannatamine; käsnaga antakse Ješuale juua – käsnaga hõõrutakse Margarita põlve)
  
• Margarita ja Pilatuse koer – See, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab
  

Kõrgete motiivide kordumine travestiana mitte ei madalda neid, vaid tõstab esile – rõhutab igavikuliste ja kõlbeliste väärtuste püsivust.
Võrdle: „ Haridus peab aitama inimesel kujundada õiget väärtuste hierarhiat, milles domineerivad sellised vaimsed väärtused nagu armastus, tõde ja õiglus, milles materiaalsed väärtused teenivad vaimseid ja ajalikud igavesi.“ (VHK haridus - ja kultuurikontseptsiooni alused)!!!
Väga palju peegeldusi ka teiste autorite teostest: Faust , Surnud hinged , Jevgeni Onegin , B enda teised teosed jne.
TEGELASTEST
WOLAND – Goethe „Faustis“ esitletakse Mefistofelest volbriööl junkur Volandina. W – et oleks M peegelpilt (aga vene keeles?). Ka mõõk, mis viirastub? Ivanile ja hiljem on Wolandi toas voodi kõrval, on Goethe Mefistolt (aga deemoneid kujutati keskajal sageli ka rüütlitena)
Milline on Wolandi osa romaanis? Miks ta Moskvasse tuleb?
Võtmeks moto Faustist: „ma olen osa jõust, mis kurja kavatseb, kuid korda saadab head“. B nägemuses saatan ja Jumal mõlemad igavikulised jõud, kuuluvad kokku nagu vari ja valgus (Woland Leevi Matteusele: …“mida teeks see sinu hea, kui poleks kurja, ja kuidas näeks välja maa, kui tema pealt kaoksid varjud ? Varjud tulevad ju inimestest ja asjadest.“ (lk 441)), tõeline kurjus on Bulgakovi arvates aga maapealne. Osa Wolandi tegudest meenutab Jeesuse imetegusid (surnu ülesäratamine, raha tekitamine ei millestki ). Ta on tulnud Moskvasse kui päästja (õigluse loomine ja kurjade karistamine , meistri päästmine, tulekahjud kui viimsepäeva/puhastustule sümbol). Woland on ka see, kelle suust kuuleme esimest korda Ješuast. (W väidab, et ei oli isiklikult Ješua ja Pilaatuse kohtumise juures – kellena? Gasparov: salapolitseiülem Afranius – tuleb Pilatuse juurde ja lahkub „nagu maa alt“, sarnased kirjeldused W-ga: pealisriiete all hõlst ja mõõk (nagu W-l enne balli ), teadmata rahvusest, abilisteks 3 meest ja 1 naine, teab kõike, oskab lahtimurtud pitseri taas terveks teha (nagu W Berliozi korteri kinnipitseeritud ukse)).
Meistri ja Margarita päästmine – Ööülikooli loengus toob Belobrovtseva paralleeli: Soodomat ja Gomorrat hävitades lubab Jumal ainsana pääseda Lotil ja tema naisel (naine vaatab tagasi ja tardub soolasambaks).
Äraspidine kristlus – Wolandi ball kui must missa, Asazello tuleb lõpus, kandes „papirüüd“, öeldes „Rahu olgu teiega!“ vt ka Kommentaaarid lk 317, eelnevalt on M ja M korduvalt kuradit nimetanud. Joovad veini, mis toob surma ja seejärel ülestõusmise (igavese lepingu karikas ). Az: „Tuli, millest kõik algas ja millega me kõik lõpetame“ – puhastustuli . Samas, kui Margarita palub pärast balli Friedale halastada, siis Woland: see on teise ametkonna rida (saatan halastusega ei tegele).
AZAZELLO – ( heebrea k „ kits -jumal“), Eenoki apokrüüfilises raamatus nimetatud kuri geenius, langenud ingel , kes kihutati taevast minema, pärimuse järgi õpetas just tema inimestele relvade ja ehete valmistamist , mis moraalselt laostas. Romaanis rääkis A vahepeal ka kitsehäälega. Vt ka Gasparovi märkust. Huvitav – Wolandi kaaskond seotud loomadega : kits-jumal, kass ja Korovjev (kuldvasikas?). Sisenesid korterisse nr 50 peegli kaudu, mis näitab seost mustade jõududega.
MEISTER – Prototüübid B ise (hullumajas meistri jutustus oma elust Ivanile langeb suures osas kokku B eluga), Moliere (B nimetab oma näidendis meistriks), Puškin, Gogol (välimuse kirjeldus sarnane, kannatas vaimuhaiguse all, hävitas „Surnud hingede“ käsikirja, oli üks B lemmikkirjanikke), Mandelštam (Stalini kuulus telefonikõne Pasternakile pärast OM arreteerimist, kus ta küsis (O.M kohta): „Ta on ju meister, meister?“; arest ja väljasaatmine Põhja- Uraali , mille tagajärjeks oli ajutine psüühikahäire, mis viis enesetapukatseni – väljahüppamiseni haigla aknast), Meistriks hüüti ka Meierholdi, kes samuti represseeriti. Kuid meister on ka vabamüürlaste ordu hierarhia aste, „saladusest osasaanu“, „kunstnik“, „ virtuoos “.
M-TÄHT MUSTAL MÜTSIL – B-le meeldis kirjutada küünlavalgel, must müts peas. Okultse tähendusega – vanajuudi maagilises tähestikus 13. täht, tähistab „inimese muutumist“, „ümberkujunemist“, tarokaartides tähendab „surma ja taassündi“; vabamüürlastel tähistab M maagiat.
MARGARITA – prototüübiks B kolmas naine Jelena, meistri räägitud kohtumise lugu elust võetud (armastus esimesest pilgust, mõlemad olid abielus), ülimalt truu, hoolitses B eest surmani ja B kirjandusliku pärandi eest kuni oma surmani (vt Meistri ja Margarita päevik); nimi Faustist, kuid tegelaskuju hoopis teine – sõlmib saatanaga lepingu, muutub nõiaks, peksab puruks kortereid (paralleel Jeesuse kaubitsejate templist väljaajamisega?). On arvatud, et Margarita liin jäi B-l lõpuni arendamata. Vt Gasparovilt M ja M surma kohta – nagu poleks Margarita sabatile lennanudki või lendas ainult tema hing (Azazello korraldas Margarita südamerabanduse tema kodus), samas – kui Ma kreemi peale paneb, pillab ta toosi kellaklaasile ja kell jääb seisma.
MEISTRI JA MARGARITA SAATUS
Pärast saatana balli keldrikorteris ärgates on M ja M kummaliselt riides (Me haiglariietes, Ma-l must mantel palja ihu peal), Ma välimus meenutab nõida, juuksed sassis, mõlemad vannuvad korduvalt kurja, tuba on segamini , nende „mõttelaad oli põhjalikult muutunud“. Margarita Meistrile: Nad on su hinge hävitanud! /…/ Vaata, missugused on su silmad! Neist vaatab vastu kõrb… Sa oled sandiks tehtud, sandiks tehtud“. – Kaos, saatana lapsed.
Leevi Matteus ütleb W-le, et Ješua PALUB anda meistrile rahu varjupaigas. Varasemates redaktsioonides KÄSKIS – miskipärast soovis B siiski säilitada peaaegu lõpuni ambivalentsust küsimuses, milline on kõrgemate jõudude hierarhia.
Miks meister pole valgust ära teeninud, vaid rahu? Meister kui B alter ego, B tundis, et ei vääri „valgust“, samas igatses üle kõige rahu, mida tema elus polnud? Või see, et Margarita kaudu olid M ja M siiski ennast saatanale müünud (Margarita: annaksin oma hinge kuradile, kui saaksin oma meistri päästa!), saatana, mitte Jumala lapsed (varasemates redaktsioonides meister – Faust)?
Gasparov: „Meistri ja Margarita saatus, see on hukatus ja seejärel „ülesäratamine” – ülestõusmine rahusse. Huvitaval kombel ei räägita romaanis otsesõnu Ješua ülestõusmisest, tema lugu piirdub (passiooni traditsioonilisi raame järgides) matmisega. Kuid ülestõusmise teema kordub romaanis järjekindlalt. Meistri saatus, nagu see on määratud Wolandi jutuajamises Leevi Matteusega, formuleeritakse varjatud tsitaadina Puškinilt: „Ta pole valgust ära teeninud, ta on ära teeninud rahu” (vrd: “Насвете счастья нет, но есть покой и воля“ – свет tähendab vene k nii maailma kui rahu).
Valgus kuulub Ješua sfääri, rahu varjupaigas on Wolandi sfäär. Varjupaik esineb romaanis kui saatanaga sõlmitud lepingu tulemus. Just siin ilmub peategelase kuju ning romaani kui terviku faustiaanlik mõte.
Kunstniku jaoks (Bulgakovi kontseptsioonis) on ambivalentsed seosed iseloomulikud — mitte üksnes
Ješuaga, vaid ka Wolandiga. See ilmneb muuseas ka selles, et Meistri välimus kliinikus ja Margarita unenaos (habe ajamata, juuksed sassis, pilk ärev) — see on kurjast vaimust vaevatu välimus (vrd Dostojevski „Kurjade vaimude ” teemaga romaanis). Siin ilmneb Meistri oluline erinevus Ješuast ja samal kombel ka Pilatusest (kes finaalis pälvib andestuse ja astub mööda kuuvalgusest rada koos Ješuaga kuu poole). Ješua (nagu ka Pilatus) ei ole loovisik, ta on orienteeritud „reaalsele elule“, vahetutele kontaktidele ümbritsevate inimestega, tema ja teda ümbritseva maailma vahel on otsesed seosed, mitte kunstilise (või teadusliku) loomingu barjäär. Ješua mitte üksnes ei kirjuta ise, vaid ka suhtub järsult eitavalt oma õpilase Leevi kirjapandusse.
Selles on ta otseselt vastandlik Bulgakovi Meistrile, loojale, kes põgeneb elu eest, enamgi veel, kes muudab omaenda elu „kirjanduseks”, loomingu materjaliks — veel üks näide sellest, kuidas näiliselt täielik ja ilmne sarnasus osutub lõppude lõpuks üksnes vahendiks , mis aitab rõhutada erinevust. Romaani finaalis selgub, et mitte Pilatus, kes polnud reetmist toime pannud ja oli end patukahetsusega piinanud, vaid just Meister, kelle saatus, nagu alguses näis, oli täiesti paralleelne tema kangelase looga, on Ješua tegelik antagonist sügavamas tähenduses.
Süü ja vastutuse tunne mingite oma elu kriitiliste hetkede pärast vaevas Bulgakovit pidevalt,
oli tema loomingu oluliseks impulsiks ja leidis väljenduse terves reas tema teostes. See autobiograafiline motiiv viib paljude niitide kaudu Pilatuseni — hirm, „jõuetu raev“, piinavad unenäod ja lootus lõplikule andestusele, oodatud rõõmsale unele, milles piinav minevik osutub läbikriipsutatuks ja kus kõik on andeks antud ja unustatud.
Paralleelselt isikliku süü motiiviga kujuneb Bulgakovi loomingus teine motiiv – oma loomingulise potentsiaali realiseerimise ja töövõimaluse saamise nimel ühiskonna, võimuga kompromissile mineva, moraalse valiku probleemist eemalduva, end kunstlikult välistest probleemidest isoleeriva loomingulise isiksuse (kunstniku, teadlase) vastutus ja süü — selle süü, kes Fausti kombel astub tehingusse saatanaga, et saada vastu võimalus end loominguliselt realiseerida (ja sellega seotud surematus ). See motiiv ühineb autorile isiklikult tunduvalt lähedasema kunstniku-teemaga, Bulgakovi töös teostega Puškini ja Moliere’i kohta: kunstniku ja võimu suhete keerukus, kompromissid, kunstniku nõrkus esinevad täiel määral Moliere’i kujus. Mis puutub Puškinit, siis pidas Bulgakov just seda tema isiksuse aspekti silmas, nagu nägime, paludes Stalinit olla tema „esimeseks lugejaks veelgi enam aktiveerima.
Romaani lõpp annab mitmeid niidiotsi, mis võimaldavad oletada, et Bulgakovi jaoks eksisteeris siiski valguse- ja pimedusejõudude hierarhia:

Beemot ja Korovjev päästsid tulekahjust maastikumaali (looming?), poolpõlenud kokakitli (?) ja lõhekala (Jeesus?)

Kui Me ja Ma koos Azazelloga keldrikorterist välja tulevad, et mustadele hobustele hüpata, näevad nad köögitüdrukut, kes neid, ilmseid põrgusaadikuid nähes tõstab käe, et risti ette lüüa. Azazello ähvardab: „Lõikan käe otsast!“

Kui Me ja Ma koos Wolandi kaaskonnaga mustadel hobustel lendavad, siis avastab Ma ühel hetkel, et pettus on kadunud ja kõigi puhul on paljastunud nende tõeline loomus (Korovjev – tumelilla rüütel jne). Meister näeb välja nagu „nooruke deemon “, kuid „…naeratas kuule otsekui kellelegi, keda ammu tuntakse ja armastatakse“ (kuuvalgus oli seotud Ješuaga).

Meister vabastab Pilatuse, seejuures tema hääl („Sa oled vaba!“) on nii võimas, et „neetud kaljuseinad“ langevad kokku – looja eriline positsioon (saatanast kõrgem?). Paralleeli looja ja „Looja“ vahel rõhutab ka peatüki lõpp: „Keegi laskis vabaks meistri, nii nagu ta ise oli just nüüdsama vabaks lasknud enda loodu(d?) kangelase.“

„Must Woland kihutas teed valimata sügavikku ja saatana järel varises sinna mürinal tema saatjaskond.“ (470)

Pilatus saab andeksandmise laupäeva öösel vastu pühapäeva – Kristuse ülestõusmise aeg.

Me ja Ma osas jätab B siiski ka võimaluse, et nad lähevad lõpuks samuti valgusesse. Kuid kuna see toimub Ivan Bezdomnõi meelemürgi mõju all nähtud unenäos, siis ei tea, kui tõsiselt seda tuleks võtta (Ivani hullumajas nähtud unenägu Pilatusest tuleks samas küll tõena võtta…). Bulgakovile meeldis mängida.
BULGAKOVI KÜMME KÄSKU (Belobrovtseva, loeng Ööülikoolis AD 2000)

Tõtt rääkida on meeldiv ja kerge!

Argus on kõige hirmsam pahe!

Ärge kunagi ega midagi kartke!

Ärge kunagi ega midagi paluge, … eriti nendelt, kes on teist tugevamad!

Ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatutega!

Kõik läheb nii, nagu on õige, selle peal püsib maailm! (Woland!)

See, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab!

Käsikirjad ei põle!

Igaühele mõistetakse tema usu järgi (lk 337).

Allkirjastatud paberid ei kehti.
(Kaks viimast minu lisatud - TV)