Meister ja Margarita kokkuvo�te (0)

M



M.   Bulgakovi   teose   Meister   ja   Margarita   kokkuvõte   (on   vilets,   soovitav   võtta
raamat) Tegelasi  Meister – tumedad juuksed, terav nina, ärevad pruunid silmad  Margarita – tumedajuukseline, kaunis, kindlameelne, julge naine  Professor Woland – pikka kasvu, vasakud hambad kroonitud plaatinaga ja paremal
kullaga, tumedad juuksed, hallid rõivad, üks silm must ja teine roheline  Peemot – suur, must kass, vurrud õieli  Fagott ehk regent ehk Korovjev – pikk, kõhn ja irvitav, näpitsprillidega, millel üks
klaas katki  Hella – punased juuksed, arm kaelal, fosforrohelised silmad, alasti  Azazello – väike, laiad õlad, kihv, vastik nägu, tulipunased juuksed, silmal kae  Mihhail   Aleksandrovitš   Berlioz  –   40ndates,   väikest   kasvu,   tumedajuukseline,
ümarik,   palja   pealaega,   sarvraamidega   prillid,   kirjandusliku   ajakirja   toimetaja,
suurima kirjandusliku ühingu MASSOLIT juhatuse esimees  Ivan Nikolajevitš Ponõrev ehk Bezdomnõi – õlakas, ruugete salkus juustega, 23-
aastane, poeet I osa Patriarhi   tiikide   juures   arutavad   Berlioz   ja   Bezdomnõi   (vn   k   ‘koduta’),   kas   Jeesus   Kristus   oli
olemas, ning leiavad et kindlasti mitte. Inimesi tänavatel ei liigu. Mingil hetkel ühineb nendega
veider välismaalane, kes asub jutustama kõikvõimalikest (uskumatutest) asjadest, näiteks et ta sõi
koos Kantiga hommikueinet, et Jeesus Kristus oli kindlasti olemas ning et Berliozil lõigatakse pea
otsast.  "Annuška ostis juba päevalilleõli, ostis ja jõudis maha pillata. Nii et koosolek jääb ära."
Berlioz   näeb   viirastust   –   ülikummalist   pikka,   kõhna   ja   poolläbipaistvat   kodanikku,   kes   kannab
džokimütsi   ja   ruudulist   pintsakut.  "Evangeeliume   ei   saa   võtta   ajalooallikatena   /…/   Saatan   on
olemas,"  sellest kõigest räägib välismaalane, kelle aktsent vahel kummalisel kombel kaob. Lisaks
kõigele väidab ta, et peatub Moskvas olles Berliozi korteris. Berlioz ja Bezdomnõi on veendunud, et
professor W on hullumeelne ning Berlioz läheb abi järgi. Teel kohtab ta veel kord viirastust, kes
juhatab talle teed pöördvärava juurde, kus Berlioz libiseb, kukub trammi alla ning jääb oma peast
ilma. Pöördvärava juures kuuleb Bezdomnõi pealt naiste juttu, et Annuška olevat päeval oma õlipudeli
maha pillanud ning seetõttu Berlioz libiseski. Bezdomnõi läheb tagasi tiikide juurde, kus ootavad
teda professor ja Berliozi viirastus (Fagott). Professor aga ei paista enam vene keelest sõnakestki aru
saavat.   Regent   teeb   veidi   Bezdomnõi   kulul   nalja   ning   veidi   aja   pärast   lahkuvad   kolm   kogu   –


professor, regent ja kass. Poeet asub neid jälitama. Jälitatavad  lähevad igaüks ise suunas. Kass
Peemot sõidab trammiga! Bezdomnõi asub jälitama professorit, kaotab ta varsti silmist, kuid usub ta
asuvat majas 13 ja korteris 47. Korterist leiab ta hoopis väikese tüdruku ning naise vannist, haarab
köögilaualt paberist ikooni ja küünla. Moskva jõe ääres usaldab oma riided tundmatule habemikule
ning sukeldub lainetesse; tagasi jõudes leiab ta aga vanamehe koos riietega kadunud olevat, alles on
üksnes   aluspüksid,   küünal,   ikoon   ja   pakk   tikke.   Bezdomnõid   jälitab   kuskilt   kostnud   "Jevgeni
Onegin’i"   muusika,   ta   jätkab   otsimist   mööda   kõrvaltänavaid,   kartuses   rahvarohketes   kohtades
aluspesus liikudes liialt tähelepanu äratada, Gribojedovi poole, kus asub MASSOLIT. Gribojedovis   ootavad   Berliozi   kärsitult   teised   vaimuinimesed   (kirjanikud),   kes   oma   vaidlustes
jõuavad välja isegi kadeduseni teiste suvilate vastu. Gribojedovi restoranis seevastu käib igaõhtune
pidu delikatesside ja džässiorkestriga. Keskööl tabab restoranis olijaid nägemus: rõdul seisab ilus
mustasilmne mees, nugaterava habeme ja frakiga. Saabub teade Berliozi surmast. Rõdule astub ka
poolpaljas Bezdomnõi, kes räägib arusaamatut juttu Berliozi mõrvast, professorist jne. Bezdomnõi
astub kähmlusesse teda rahustama tulnud mehega ning poeet saadetakse vaimuhaiglasse. Moskva   lähedal   asuv   närvikliinik.   Bezdomnõid   on   tulnud   saatma   poeet   Rjuhhin   ehk   Saška.
Bezdomnõi nimetab viimast kulakuks, kes on end proletaarlaseks maskeerinud ning jutustab oma
uskumatuna tunduvast päevast ka arstile. Helistab miilitsasse ja käsib neil professorit jälitama minna
ning üritab viimases hädas akna kaudu põgeneda, kuid lõpetab hoopiski rahustava süstiga oma uues
palatis. Masendunud Rjuhhin sõidab autokastis mõtteid mõlgutades Gribojedovi poole. Korteris nr 50 ärkab Stepan Bogdanovitš Lihhodojev (Varieteeteatri direktor) kohutava pohmelliga
–   sketšist   Hustovi   suvilas   toimus   eelmisel   õhtul   pidu.   Korter   on   üleüldiselt   veider:   sealt   on
teadmatus suunas kadunud näiteks Stjopa ja Berliozi abikaasad. Stjopa leiab oma korterikaaslase
Berliozi   asemel   eest   hoopis   professor   Wolandi,   kellega   ta   olevat   sõlminud   lepingu   viimase
esinemiseks Varieteeteatris. Kaetud laual on nii viin kui maitsvad söögid, olgugi et koduabiline
Gruna on kadunud (nagu hiljem selgub, siis Voroneži). Stjopa helistab Varietee finantsdirektorile
ning veendub lepingu ehtsuses. Avastab ka kinnipitseeritud Berliozi toaukse. Stjopa tuppa on lisaks
professorile ilmunud veel kass ja regent, mõne aja pärast astub kapist välja ka Azazello. Kõik neli
kritiseerivad Stjopat ning otsustavad ta minema saata, paari hetke pärast leiabki mees end rannast –
Jaltas. Bezdomnõi   ärkab   haiglas.   Vanniskäik   ja   heatahtlik   õde.   Korraldatakse   teste   ja   küsitlusi.   Peale
hommikusööki  tuleb   doktor  Stravinski  (40ndates  aastates,  hoolikalt  raseeritud,   hea  kasvatusega,
läbinägevad silmad, nn tähtis nina) koos oma meeskonnaga. Lubab küll Bezdomnõi välja kirjutada,
ent   tõestab   samas,   et   mees   oleks   paari   tunni   pärast   samas   paigas   tagasi.   Bezdomnõi   hakkab
miilitsale avaldust kirjutama ja jääb vabatahtlikult kliinikusse. Nikanor Ivanovitš Bossoi’lt (maja 302B korteriühistu esimees) tahavad inimesed Berliozi korterit
saada, küll meelituste, küll ähvarduste abil. Peremees läheb ise korterisse 50 ning leiab pitseeritud
ukse   tagant   Korovjevi   (Fagott),   kellega   sõlmib   nädalase   üürilepingu,   et   professor,   kass   ja   tõlk
võiksid jääda korterisse seni kuni etendused on antud. Korovjev annab Nikanorile ka lisaraha 400
rubla, mille viimane peidab oma korteri ventilatsioonilõõri. Woland annab teada, et talle Nikanor ei
meeldi, mille peale Korovjev helistab miilitsasse esitledes ennast kui Timofei Kvastsov korterist nr
11 ja teatab, et korteriühistu esimehel on kodus välisvaluutat. Miilits ilmub söögi ajal Nikanori
korterisse ning leiabki ventilatsioonist dollarid. Nikanor üritab end kaitsma hakata, kuid tulutult, sest
nii leping, kontramargid, üüriraha kui kiri on ta portfellist kadunud. Mees arreteeritakse. Kvastsov
kaob oma korterist.


Teatris ootavad Stjopat Rimski (Grigori Danilovitš, kõhn, sarvraamidega prillidega, Varieteeteatri
finantsdirektor) ja Ivan Saveljevitš Varenuhha (teatri administraator). Telefon Stjopa juures ei vasta,
käivad kontramargilunijad, arutatakse maagilise etenduse üle. Saabub kiirtelegramm Jaltast Stjopalt
– arvatakse et tegemist on kas nalja või eksitusega. Saabub järgmine ning sellega koos ka ehtne
Stjopa allkiri. Samal ajal vastab korter 50nes telefonile Korovjev, kes ütleb, et Stjopa on hoopis
autoga lõbusõidul. Jaltasse ei õnnestu helistada ning Rimski paneb telegrammid ümbrikusse ja palub
need Varenuhhal uurimisse viia. Ähvardav telefonikõne ei luba Varenuhhal seda aga teha, mees teeb
seda   siiski.   Varenuhha   otsustab   enne   teele   asumist   hetkeks   aiast   läbi   astuda   ning   kohtub   seal
kassiliku mehe ja Azazelloga, kes temaga tõrelevad ja seejärel maagi korterisse toimetavad. Väljas
möllab torm – vihm ja äike. Korteri 50 esikus kohtub Varenuhha punasejuukselise fosforroheliste
silmadega alasti näitsikuga (Hella) ja kaotab teadvuse. Bezdomnõi üritab kirjutada avaldust, kuid
ettevõtmine ei taha kuidagi õnnestuda ja mees purskab nutma. Õde viib paberid minema, arst teeb
rahustava süsti. Bezdomnõis hakkavad võitlema kaks isikut: üks, kes arvab, et professorit tuleb
ilmtingimata jahtida, ning teine, kes leiab, et asju tuleb rahulikult võtta. Bezdomnõi palati rõdul on
keegi võõras! Musta maagia etendus. Algab jalgrattatrikkidega. Rimski on segaduses – lisaks Stjopale on nüüd
kadunud ka Varenuhha, telefonid ei tööta. Saabub maag oma saatjaskonnaga ning etendus saab
alguse juba riietusruumis – inimlikul kombel käituv kass Peemot ja Fagotti trikk Rimski uuriga.
Lavaline etendus saab alguse kaarditrikiga, millesse kaasatakse ka publikut. Järgneb rahasadu, mille
vastu Žorž Bengalski (tüse, lapselikult rõõmus, teatri teadustaja) meelt avaldama hakkab. Peemot
rebib viimasel pea otsast. Show jätkub moodsa kauba kinkimisega naispublikule ning paljastustega
Arkadi Apollonovitš Semplejarovi eraelust. Lõpuks on lava tühi, esinejad kadunud, orkester mängib
marssi, Semplejarovi looži jookseb miilits, rahvas tormab meeletuna ringi. Bezdomnõi   rõdul   olev   mees   on   samuti   kliiniku   patsient,   kuid   temal   on   õnnestunud   näpata
võtmekimp hajameelse õe käest. Bezdomnõi lubab luuletamise maha jätta ning jutu käigus selgub
tõsiasi, et mõlemad mehed on asutuses ühe sama teguri tõttu – Pontius Pilatuse. Bezdomnõi räägib
tundmatule oma loo, mille peale võõras teatab, et professor ei olnud keegi muu kui Saatan isiklikult.
Meister   räägib   ka   oma   loo:   ta   oli   ajaloolane,   kes   võitis   sada   tuhat   rubla,   mille   eest   üüris
keldrikorrusel kaks tuba ning ostis hulga raamatuid. Kirjutas raamatut Pontius Pilatusest, kuid ühel
päeval kohtas tänavanurgal naist, kel olid kollased lilled käes, keda hakkas armastama. Naine käis
igal   päeval   meistri   juures,  oli   lummatud   nii   mehest   kui   tema   teosest.   Raamat   sai   valmis,   kuid
toimetaja seda ei avaldanud. Seevastu hakkasid ajakirjanduses ilmuma artiklid, et meister (tol ajal
loomulikult veel oma kodanikunimega) on üritanud trükki sokutada Jeesuse apoloogiat (kaitsekõne).
Kõige hullema kirjatöö esitas Latunski. Meister jäi järjest haigemaks, armastav naine palus tal mere
äärde kosuma sõita. Meister annab oma raha naisele. Näeb hirmuunesid kaheksajalast, kes üritab ta
südant endale saada. Üritab oma raamatut põletada, naisel õnnestub sellest siiski osake päästa. Ühel
ööl lubas naine, et hommikul tuleb igaveseks meistri juurde, kuid peale naise lahkumist koputati
meistri aknale... Aegu hiljem tuli meister vabatahtlikult haiglasse. Sinnasamasse haiglasse on toodud
ka Bengalski. Rimski istub oma kabinetis, kui tänaval läheb lahti uus möll – Fagotti antud rõivaesemed kaovad
naistelt.   Rimski   hakkab   juba   telefoni   haarama,   et   helistada   ja   asjaolusid   seletada,   kuid   heliseb
telefon ja naisehääl keelab midagi ette võtta. Varsti ilmub tagasi ka Varenuhha, kuid Rimski taipab,
et midagi on väga valesti – Varenuhhal pole kõigele lisaks isegi varju! Surnud punapea üritab aknast
sisse   ronida…   Rimski   tunneb,   et   tema   lõpp   on   lähedal,   kuid   kireb   kukk   ja   mõlemad   koolnud
hõljuvad aknast välja. Rimski põgeneb teatrist ja sõidab Leningradi rongile, tema juuksed on halliks
muutunud.


Nikanor   on   miilitsas,   kuid   ei   suuda   mõistlikku   juttu   rääkida,   annab   üksnes   üles   korteriühistu
sekretäri.   Miilits   käib   ka   korter   50nes,   kuid   toad   on   tühjad.   Nikanori   järgmine   peatuspaik   on
närvikliinik. Teatris valitseb segadus – ukse ees on järjekord piletisoovijatest; Varenuhha, Rimski ja Stjopa on
endiselt   teadmata   kadunud;   telefonid   helisevad   pidevalt.   Miilits   ja   koer   Ruutuäss   Rimski
segaminipaisatud toas. Kõik jäljed maagist on kadunud, ei mingeid tõendeid. Kassa jääb avamata.
Vassili  Stepanovitš   Lastotškin   (Varieteeteatri   raamatupidaja)  plaanib  sõita  raha   üle  andma   ning
Vaatemängude ja Kerget Tüüpi Lõbustuste Komisjoni eelnenud päeva sündmustest ette kandma.
Sekeldused kümnerublastega! Komisjonis valitses samuti segadus – esimees Prohhor Petrovitš oli
kadunud, üksnes tema ülikond tegi laua taga tööd. Kurja juureks paistis jällegi kord olevat Peemot.
Ka komisjoni teises filiaalis ei olnud olukord palju parem – seal oli käinud Fagott, mille tagajärjel
laulsid nüüd kõik töötajad vahetpidamata. Õige pea saabuvad autod ning sõit Stravinski kliiniku
poole läheb jällegi kord lahti. Viimaks jõuab Stepanovitš ka rahandussektorisse ja on valmis raha üle
andma, kui selgub, et rublade asemel on tema käes hoopis dollarid ning vaene mees arreteeritakse. Kiievist saabub veidra telegrammi peale ja lootuses pärida korter Berliozi tädimees Maksimilian
Andrejevitš Poplavski, ökonomist-planeerija. Korteriühistus ei ole keegi võimeline temaga rääkima
ja suundub siis korterisse 50. Ukse avab kass, Korovjev annab liigutava etenduse, kui murtud ta
Berliozi surmast on, kass omakorda vaatab külalise passi ja käsib tal kiiresti tagasi Kiievisse sõita.
Azazello juhatab tädimehe välja, loobib ta asjad trepist alla, lööb teda praetud kanaga. Poplavski
kohtub trepil mehega, kes pärib temalt  korter 50ne asukoha järgi, ning poeb siis kolikambrisse
varjule (pärast mõningaid sündmusi sõidab ta ka tagasi Kiievisse). Vastutulijaks ei olnud keegi muu
kui   Andrei   Fokitš   Sokov   (teatri   einela   juhataja).   Talle   avab   ukse   Hella   ning   mees   juhatatakse
elutuppa,  kus  viibib  ka  maag.  Woland   hurjutab  külalist   viletsa  toidu   pärast,  söödab  omaltpoolt
parimate   paladega.   Kümnerublalised   Fokitši   käes   olid   muutunud   taas   kümnerublalisteks.   Maag
räägib ka Fokitši suurtest säästudest ja sellest, et mees sureb üheksa kuu pärast maksavähki. Fokitš
lahkub, kuid peab oma kaabu järgi tagasi tulema, Hella pakub talle ka mõõka. Trepil muutub kaabu
esmalt baretiks, seejärel kassiks. Fokitš läheb imekiiresti  arsti vastuvõtule,  kuid viimane ei leia
jälgegi vähist. Arstile jäetud raha muutub kuldrahaks, arsti käes pudelisiltideks. Hiljem ilmuvad
doktori lauale veel kassipoeg ja varblane; õeks maskeerunud Azazello kaanidega, mida arst endale
tellis. Arst saab vapustuse. II osa Margarita Nikolajevna igatseb endiselt meistri järele. Aegu tagasi oli ta lubanud oma abikaasa jätta
ja igaveseks meistri juurde jääda, ent tol saatuslikul ööl ei jõudnuki ta abikaasa koju ning hommikul
meistri   juurde   minnes   oli   ka   tema   kadunud.   Ühel   hommikul   ärkab   Margarita   eelaimdusega,   et
midagi peab sel päeval juhtuma – ta oli meistrit unes näinud. Abikaasa on komandeeringus ning
Margarita otsustab välja minna. Toatüdruk Nataša räägib maagist ja tema imelistest kingitustest,
mille peale perenaine talle kingib sukad ja pudeli odekolonni ning palub tal naerdes selliseid lollusi
mitte   enam   rääkida.   Trolliga   sõites   kuuleb   Margarita,   et   Berliozi   pea   on   kirstust   varastatud.
Pargipingil istudes kohtab Azazellot, kes palub teda õhtul isanda juurde külla. Kui naine kuuleb, et
õhtul võib ta saada meistrist teateid, on ta rõõmuga valmis minema. Azazello annab talle purgi
kreemi ning palub telefonikõnet ootama jääda.


Õhtul helisebki telefon. Azazello käsku täites määribki Margarita end kreemiga kokku ning muutub
nooremaks. Kingib oma asjad Natašale; alasti olles narrib oma naabrit Nikolai Ivanovitši; lendab
Azazello antud juhiste järgi põrandaharja seljas kohtumispaiga poole, saatjaks valsiviis. Lendab nähtamatuna linna kohal ja narrib veidike inimesi. Sööstab ka Latunski korterisse, viimast
aga pole kodus – viibib nimelt Berliozi matustel. Margarita lõhub ja laamendab korteris nii mis
jaksab. Veidi hiljem lohutab samas majas elavat pisikest poissi, kes sellest kärast hirmunud on. Lend
jätkub, varsti jõuab talle järgi Nataša, kes end ja Nikolai Ivanovitši kreemitanud oli, viimane oli aga
kreemi   mõjul   hoopiski   karvaseks   orikaks   muutunud.   Margarita   supleb   jões   ja   talle   saab   osaks
pidulik vastuvõtt. Sõit läheb Moskva poole lahti: seekord autos, mille juhiks on vares. Margarita uinub/unistab sõidu ajal meistrist ja juba ongi auto kohale jõudnud – surnuaeda. Auto
kukutatakse järsakust alla ning vares lendab oma teed. Järgmiseks teejuhiks on Azazello, kes viib
Margarita korterisse nr 50. Korovjev võtab nad vastu. Pimedus ja lõputuna tunduv trepp. Margarita
nõustub sel ööl olema peoperenaine ning kohtub õige pea ka kogu seltskonnaga, ka Abadonnaga,
kes talle hirmu naha vahele ajab. Peemot teeb oma trikke ning perenaisele jõuab järgi ka Nataša. Margaritat   pestakse   basseinis   verega,   lõhnastatakse   ja   ehitakse.   Ballisaalid   on   vaimustavad!
Margarita   ülesandeks   jääb   aga   külalisi   trepil   tervitada,   parem   põlv   padjal.   Erilised   külalised
saabuvad üksteise järel kaminast. Eriti sügava mulje jätab Margaritale naine Freida, kes härdalt
palub oma piinade lõpetamist. Toimub värskendamine, jalutuskäik külaliste hulgas ja pidulik lõpp –
Berliozi pea, parun Meygel ja Wolandi muututmine verekarikast joomise järel (joob ka Margarita).
Söömine ja joomine Wolandi magamistoas. Margarita palub Freida vabastada. Woland toob tagasi
ka meistri, kes arvab, et kõik on üksnes uni.  "Käsikirjad ei põle"  Õnnelik lõpp – vana käsikiri,
keldrikorter (pealekaebaja Aloizi Mogarõtš saab oma palga), minema hullumajast; Nataša jääb omal
soovil nõiaks; Nikolai Ivanovitš läheb koos tõendiga, oma öiste tegemiste kohta, koju; Varenuhha
samuti; Margarita saab Wolandilt kingituseks teemantidest hobuseraua. (mille Margarita kogemata
kaotab ning Annuška leiab. Viimane peab siiski leiust loobuma.) Kõik hakkab lahenema, lõpule jõudma. Margarita ja Meister elavad rõõmsalt keldrikorteris. Linnas
püütakse   leida   seletusi   kõikidele   viimasel   ajal   toimunud   veidratele   sündmustele.   Pidevalt
kontrollitakse 50ndat korterit – seal paistab elu keevat, ent kui miilits saabub, pole kedagi nähtaval.
Kuulatakse üle Arkadi Apollnovitš. Tõendeid Wolandi Moskvas viibimise kohta ei suudeta leida.
Prohhor Petroviš on saanud oma õige kuju tagasi. Rimski leitakse Leningradi "Astoria" hotellist
ning peale rääkimist miilitsaga palub meeleheitlikult kaitset. Bezdomnõi kuulatakse samuti üle, kuid
ta on huvi asja vastu kaotanud. Saabub ka Lihhodejev Jaltast. Leitakse ka Varenuhha, kes algul
püüab miilitsale valetada, siis aga ikkagi kõik ausalt ära räägib ning palub kaitset kõige kurja eest.
Kuulakse üle ka Nikolai Ivanovitš, kelle tunnistustest kerkivad esile veel kaks inimest – Margarita ja
Nataša   –   kes   on   aga   endiselt   kadunud.   Linnas   liigub   ohtralt   igasuguseid   kuulujutte.   Laupäeva
hommikul läheb miilits taas korter 50nesse, kus seekord leidub elanikke: Peemot lõbustab ennast
seadusesilmadega,   tulistamine.   Aeg   on   minema   hakata!   Peemot   süütab   võõrastetoa   ja   kaob   ise
aknast välja; leekidesse ilmub parun Maygeli laip. Peemot ja Korovjev tahavad Gribojedovisse sööma minna, naisterahvas uksel ei taha aga sisse lasta,
kuna   neil   puuduvad   liikmepiletid.   Restorani   šeff   Artšibald   Artšibaldovitš   aga   palub   nad   sisse,
taibates kellega tegu, ning pakub külalistele kõike kõige paremat. Rahu ja vaikust pole kauaks, varsti
tulistamine, priimus süttib põlema ja sellega koos ka katus. Rahvas põgeneb, šeff vaatab kurva
pilguga.


Woland ja Azazello istuvad. Ilmub Levius Matteus, kes palub oma isanda nimel Wolandit, et too
võtaks   meistri   kaasa   ja   annaks   talle   lõpuks   ometi   rahu.   Azazello   läheb   korraldama,   ilmuvad
Korovjev ja Peemot. Läheneb ka äike. Margarita ja meistri juures on laud kaetud, tuleb Azazello, kes teeb ettepaneku isandaga jalutama
minna. Enne süüakse ja juuakse, ka seda veini, mida külaline on kaasa toonud. Margarita ja meister
surevad – üks oma abikaasa majas ja teine kliinikus. Kolmekesi kappavad nad nüüd oma mustadel
ratsudel üle linna. Meister külastab Bezdomnõid. Äike. Gribojedov on maha põlenud. Kogu   seltskond   seisab   künkal.   Meister   jätab   Moskvaga   hüvasti.   Margarita   näeb   Wolandi
mantlihõlma vahelt, et Moskva on hävinud, põlenud. Öös   jätkub   sõit.   Fagottist   on   saanud   tumelilla   rüütel   kuldsete   ratsmetega   hobusel;   Peemot   on
kõhnuke vaikiv noormees, paaž, (narr). Azazello kihv ja kae on kadunud, tema silmad on tumedad ja
tühjad.   Meistril   pikad   valged   juuksed   ning   kannused   sätendamas   saabastel.   Woland  "lendas
sellisena nagu ta tõeliselt  oli /…/ tema hobuse valjad, see võis olla kuukiirtest kett  ja et hobu
pimedus ise, ja tema lakk on kõuepilv ja ratsaniku kannused – valged täheterad."  Jõuavad uuele
maastikule, kus otsekui kurt peremees (st prokuraator) ja koer vaatavad kuud. Meister: "Vaba! Sa
oled vaba! Ta ootab sind!" Igavene elu Margaritale ja meistrile. Segadus   Moskvas   jätkub:   kuulujutud,   mustade   kasside   hävitamine,   segadused   põrgusaadikutele
sarnaste inimestega Mõtteid Bulgakovi "Meister ja Margarita" teemal Antud teose puhul on tegu äärmiselt erilise ning kõrgetasemelise raamatuga. Mitte ainult pole  tegu vene kirjanduses vähe levinud šanriga ja üleüldiselt harva ette tuleva romaaniplaaniga, 
vaid ka sisu, mõte ja ridede vaheline sõnum, on selline, mis jätab jälje. Kirjutada nii  mitmeplaanilist, aga siiski omavahel seotud lugu, pole kerge. Vähesed saavad sellega hästi 
hakkama. Bulgakovi võime siduda tänapäeva Moskva sündmused ja tegelased iidsete aegade  Ješua ja Pilatusega, samal ajal ka tõmmates mõlema looga paralleele, on meisterlik. Milline oli 
sõnum, mida andis edasi Moskva tegevusliin ja milline oli Pontus Pilatuse loo oma, jääb  iseenesest mõistevatlt teada vaid autorile endale. Kuid omad tõlgendused on meil kõigil. 
Kirjandustegelased on kokkuleppinud, et romaanis oli kolm suuremat teemat -  ühiskond pole veatu, kõikvõimas armastus ja hea (loova) ning halva (hävitava) 
vastasseis. Mina lisaks sinna veel teema usu kohta, õigemini Kristuse. On ilmselge, et Ješua  lugu on äärmiselt sarnane Jeesuse loole, samas on püüdnud Bulgakov jutustada asju nii nagu 
"nad tegelikult juhtusid". Romaani esimeses peatükis kõneleb kirjandusliku ajakirja toimetaja  Berlioz noorele luuletajale Ivan Ponõrevile, et poeem Jeesuse vastu ei peaks rääkima sellest, et 
ta oli halb, mitte hea, vaid sellest "nagu asjad tegelikult olid" - Jeesust polnudki kunagi. Tundub nagu kohe peale Moskvasse ilmumist asub Woland tegema halba, kusiganes ta ka ei 
liiguks. Õnnetu Berliozi surm trammi ja Kooleraks kutsutud naise läbi, pole aga vähemalgi 


määral seotud tema, ega tema kaaskonnaga. Tema lihtsalt teab seda ette ja kuulutab nii. Kõik  ülejäänud "halvad teod", mis ta oma paari Moskvas veedetud aja jooksul korda 
saadab, on kas abinõud saavutamaks suuremat eesmärki või ühiskonna suurema  (ning konkreetse isiku) pildi seisukohalt siiski heateod. Filmis "Kaklusklubi" püüab 
peategelane ning tema väljamõeldud sõber muuta maailma läbi erinevate nö.  vandalismitegude. Ühtedeks sellisteks on nö inimohverdused. Kus haaratakse tänavalt suvaline 
inimene ning relva ähvardusel sunnitakse neid oma eluunistust tagaajama ning mitte leppima  selle olukorraga, mis käsil, ning võitlema viletsuse vastu. Olgugi, et inimest relvaga ähvardades
ja tema dokumente röövides sooritati justkui halb tegu, on selle mõju ja tulemus hea - inimene  saab lõpuks julguse oma eluunistus täide viia. Samamoodi tegutses Woland ja tema kaaslased. Nad panid inimesi olukorda, mis pidid  nende silmad avama. Tegu oli nö äratuskõnedega (ingl wake-up call), kordagi keegi 
saatanlikust seltskonnast ei öelnud midagi sarnast "mina olen saatan ja olen siia tulnud et sulle  kuulutada sinu valesti tegemisi, kasva ümber või lähed põrgu". Nende poolt tekitatud 
olukorrad viisid selleni, et inimesed ise mõistsid, et midagi on valesti ja tuleb  muutuda. Raamat demonstreerib edukalt ka tänapäeval inimeste seas levinud suhtumist - 
ollakse liialt vabad sõnadega, mõtlemata pikemalt nende tähendusele või mõjule. Aga silmad ja kõrvad on kõikjal. Polnud asja, mida Woland poleks teadnud, rääkimata sellest, et mõnigi 
tegelane sai tõsise halva üllatuse osaliseks kui julges lausuda "Kurat mind võtku!". Woland täitis suurepäraselt kristliku Saatana rolli. Ta on salapärase käitumise ja olemisega 
tegelane, kes erinevalt Jumalast ilmutab end pidevalt ja lähedalt. Ta ei püüa ajada mingit "Suurt Plaani" ega anna inimestele ebamääraseid juhiseid. Ta on seal, inimeste keskel, puudutamas 
neid otse ja isiklikult. Enamigi veel, Woland jättis mulje nagu ta oleks tüdinenud oma tööst ja  tegemistest. Ainus, mis talle veel midagi pakub on tema tegemiste lähedus ja sealt ka põnevus.
Sarnaselt Pontus Pilatusele, kes oli samuti väsinud. Pilatus kohtas aga Ješuat, kes tekitas temas  huvi ja uut elutahet. Tema õnnetuseks aga mitte piisavalt. Tulles tagasi romaanis täide saadetud "imetegude" juurde, võime öelda, et tegu oli siiski  äärmiselt süütute lugudega, sest nagu selgub lõpulehekülgedel - suur osa, sellest, mis Wolandi 
ja teistega seotud on vaid illusioonid inimeste peas. Meister ja Margarita hõljuvad nõiduslikult  linna kohal ringi ning külastavad hullumaja nad kõnelevad luuletaja Ivaniga, olles oma kehas 
hoopis mujal. Meistri ja Bulgakovi omavaheliselt paralleelist pole mõtet justkui kõnelda, mitte ainult, et iga 
kirjaniku biograafia (kasvõi vähemalgi määral) ilmneb tema teostes. Meister oligi Bulgakov.  Kuni viimase juuksekarvani. Aga miks siis tema ja Margarita, miks nemad said 
igavese rahu, mitte õnne, vaid rahu, mis iseenesest on ehk veelgi parem. Oli see  juhuse kokkulangevus, et Meistri romaan Pontus Pilatusest langes kokku tõega ja kellelgi tekkis 


seetõttu nõrkuse hetk. Või oli see siiski nende vaheline lõputu armastus ja ohvrimeelsus. Aga  äkki puudub sel üldse mingi kindel põhjus ja nad olid lihtsalt juhuslik valim? Sest iga jutustatud 
loo kohta teame ja näeme ainult seda, mida meile räägitakse. Selle loo seisukohalt olid nemad  ainsad, kellele selline kohtlemine omaks sai. Kes teab, ehk kõik, kes polnud tolle aja 
ühiskonnane omaselt pätiks kätte ära läinud, said endale igavese rahu.

Document Outline

• M. Bulgakovi teose Meister ja Margarita kokkuvõte (on vilets, soovitav võtta raamat)
• Tegelasi
• Meister – tumedad juuksed, terav nina, ärevad pruunid silmad
• Margarita – tumedajuukseline, kaunis, kindlameelne, julge naine
• Professor Woland – pikka kasvu, vasakud hambad kroonitud plaatinaga ja paremal kullaga, tumedad juuksed, hallid rõivad, üks silm must ja teine roheline
• Peemot – suur, must kass, vurrud õieli
• Fagott ehk regent ehk Korovjev – pikk, kõhn ja irvitav, näpitsprillidega, millel üks klaas katki
• Hella – punased juuksed, arm kaelal, fosforrohelised silmad, alasti
• Azazello – väike, laiad õlad, kihv, vastik nägu, tulipunased juuksed, silmal kae
• Mihhail Aleksandrovitš Berlioz – 40ndates, väikest kasvu, tumedajuukseline, ümarik, palja pealaega, sarvraamidega prillid, kirjandusliku ajakirja toimetaja, suurima kirjandusliku ühingu MASSOLIT juhatuse esimees
• Ivan Nikolajevitš Ponõrev ehk Bezdomnõi – õlakas, ruugete salkus juustega, 23-aastane, poeet
• I osa
• II osa