Mihhail Bulgakov ja teosed (0)

MIHHAIL BULGAKOV

1891 – 1940
Bulgakovite pere oli suur, sõbralik, kultuurne, musikaalne, teatrihuviline. Ema hoolitses selle eest, et kodus kõlaks muusika , sädeleks vaimukas sõna. Isa, sügavalt usklik ja väga hea haridusega ajaloolane, lisas akadeemilise täpsuse, sihipärase tööharjumuse ning lugupidamise keelte ja kirjanduse vastu. Kodus oli oma orkester , Mihhaili käe all tehti näitemängu, loeti ette oma luuletusi.
Pere hoidis kokku ka siis, kui pärast isa surma 1906.a tuli silmitsi seista suure kitsikusega. Unistus kirjanikuks saada tekkis juba koolipõlves. 1912.a ütles oma jutustusi õele lugeda andes :”Küll näed, minust saab kirjanik!”
1909.a oli siiski alustanud arstiõpingutega. Austustvääriva eriala omandamist, nagu gümnaasiumiõpinguidki, saatis armastus teatri, eriti ooperi vastu.
B. nimetas ennast kirjanikuks 1921.a, kui ta polnud kirjutanud veel õieti midagi, kuid läbi mõelnud oli peaaegu kõik, “Meistri ja Margaritani” välja.
Aeg, milles B-l oli määratud käia oma teed, polnud inimsõbralik. Revolutsioon , kodusõda, nälg, riigi raske ja ohvriterohke sünd, rahva võim, uue majanduspoliitika laastav mõju – kõik see oli tegelikkus, olevik .
1891 – B. sündis Kiievi vaimuliku akadeemia õpetaja 7lapselise pere esiklapsena .
1939 – nägemine halvenes järsult. Arstid diagnoosisid tal hüpertoonilise nefroskleroosi.
1940 – Veebruaris dikteeris “Meistri ja Margarita” viimased parandused . 10.märtsil suri.

“MEISTER JA MARGARITA”

Esimesed ideed pani B. kirja 1928.a. Juba siis arvati, et selline teos ei saa ilmuda . Romaani valmimine kestis 12 a ja säilinud on 7 käsikirjavarianti.
Kirjanik ise määratles seda fantastilise romaanina. 1939.a romaanile epiloogi lisamine tähendas lõplikku loobumist lootusest, et “Meister ja Margarita” kirjaniku eluajal ilmub. Sellega adresseeris B. oma romaani tuleviku lugejale.
Põhjalikku eeltööd tehes süvenes B. müütidesse kristluse tekkest ja Jeesus Kristuse elust. Romaani- Pilatus kannatab oma süüteo pärast palju sügavamalt kui tema prototüüp, ta ei saa hingepiinadest kunagi lahti. Ješua on aga B-l eelkõige inimene, kes astub julgelt oma hukutajatele vastu, mitte Jumala Poeg.
Piiblist tuntud reetur Juudast saab kirjaniku tahtel vaid käsutäitja, võimu tööriist – nii vabastab B. Juuda iidsest süüst ja paneb kogu vastutuse Pilatuse õlule.
Kirjanik heidab kõrvale ka piibelliku käsituse hauatagusest elust, lunastusest ning pattude andeksandmisest. Meister ei saa andeks, tema osaks on rahu, mille ta saavutab mitte jumala, vaid saatana abiga. B. kujundab Meistri saatust kui looja saatust, kelle surematus , igavene elu sõltub suutlikkusest oma teos lõpetada – selleski vajab ta kõrvalist abi.
Piibli jumalat vastumeelselt teenivast saatanast sai romaanis Woland , kes ei valitsenud mitte ainult teispoolsust, vaid kujundas ka Moskva tegelaste saatust. Nii jõuab tegelaste kaudu lugejateni kirjaniku mure kaasaja pärast: mis saab tema kodumaast , kus inimeste saatuse üle otsustavad samasugused jõud kui Jeršalaimis.
“Meistri ja Margarita” loomisel on B-le olnud suureks inspiratsiooniallikaks J.W. Goethe “ Faust ”. See avardas romaani mõttemaailma, lubas Moskva -peatükkide taga märgata sügavamat, nn faustilikku igavese olemise küsimust.
B. kujutas elu 1930.aastate Moskvas paroodiana, milles on allteksti ja varjatud sümboleid. Loodud pilt on irratsionaalne ja seetõttu pole mingi üllatus, et Moskvasse saabub saatan (Woland) oma kaaskonnaga .
Nagu Goethe , nii kasitab ka B. oma teoses kolmeosalist kosmoloogilist struktuuri: igavikuline, maapealne elu ja allilm (põrgu). B-l on viimane paigutatud Moskvasse. Igavene võitlus hea ja kurja, loomise ja hävitamise, korra ja kaose vahel ( puhastustuli ) lõpeb B. romaanis tegelaste põgenemisega Moskvast teise, kõrgemasse maailma. B. tegelased püüavad Wolandile tõestada, et jumalat pole olemas.
B. Margarita on tugev, ennastsalgav naine, kes suudab oma armastuse ja armastatu eest võideldes kõike. Meistrilegi annab jõudu just Margarita, kes innustab ja inspireerib, kaitseb ja lohutab, kui Meistril jõud ja usk otsa lõpevad.
B-l sõlmib saatanaga lepingu Margarita, mitte Meister (Faust).
Kuigi B. on üsna pessimistlik (tõe leidnud inimesed tõugatakse teistest ära kui mittevajalikud), lõpeb romaan siiski optimistlikult ja elujaatavalt, sest Ješuad, Wolandit, Meistrit ja Margaritat ühendavaks jõuks on inimlik igatsus täiuslikkuse, elutõe järele.
B-l on pimedus ja valgus võrdsed, teineteist tervikuks täiendavad igavikulised kaaslased. Ješua tõe poole on võimalik ainult püüelda.
B. põrgu asub Maa peal, kus valitseb mass, mõtlemisvõimeta inimhulk (olgu selleks siis Juudamaa mässav rahvas või Moskva elanikud). Autor kujutab pealtnäha koomilisi ja absurdseid olukordi , kuid selle taha on peidetud 20.-30.aastate nõukogude elukorraldus ja ideoloogiline surve, mis panigi inimesed käituma kummaliselt.
ROMAANI ÜLESEHITUS
M.B. “Meistri ja Margarita” ülesehitus on mitmetasandiline. Autor on kujutanud kolme maailma – oma kaasaega 20.-30.aastate Moskvas, iidset Jeršalaimi ning igavikulist teispoolsust. Kõik nad on omavahel ühendatud saatana kaudu. Igas maailmas on oma ajaskaala . Teispoolsuses on aeg igavene ja muutumatu, Jeršalaimis valitseb minevik , Moskvas olevik. Ješua oli tõekuulutaja Juudamaal, Meister püüdis seda teha kirjanikuna Venemaal. Kumbagi ei mõistetud ja mõlemad määrati hukule.
Romaani epiloogis ühinevad Moskva ja Jeršalaimi maailm teispoolsuses, kus valitseb Pimedusevürst Woland: seal kohtuvad Ješua, Pilatus, Meister ja Margarita. Moskva-sündmused sulavad kokku Meistri romaaniga Pontius Pilatusest. Juhtubki nii, nagu Woland oli ennustanud: Pilatusele antakse andeks, Meister suudab lõpetada oma romaani ja jääb igaveseks kokku Margaritaga.
Woland on romaani ülesehituse seisukohalt olulisim tegelane, kes seob tervikuks nii juhtumised Moskvas, kus ta on vahetult kohal, kui ka ülejäänud sündmustiku, milles tema osalus on aimatav.
TEGELASED
B. romaani kolme maailma olulisemad tegelased on omavahel seotud kolmikuteks. Neid ühendavad eelkõige sarnased ülesanded ja suhted oma kaaslastega.
Tähtsaima kolmiku moodustavad Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus, Pimedusevürst Woland ja hullumaja direktor professor Stravinski . Jeršalaimis arenesid sündmused Pilatuse juhtimisel, Moskvas toimus kõik Wolandi tahtel. Stravinskile pidid hullumajas tingimusteta alluma kõik Wolandi ja ta saatjaskonna ohvrid Moskvas. Pilatus püüdis päästa Ješuad, kuid see ei õnnestunud, sest ta oli liiga arg, Woland päästis küll Meistri, kuid alles teispoolsuses, Stravinski püüdis säästa Meistrit Moskva tegelikkuses, kuid ei suutnud talle tagasi anda jõudu ja hingerahu.
Kolmiku moodustavad ka Afranius (Pilatuse esimene abiline ), Korovjev- Fagott (Wolandi abiline) ja Fjodor Vassiljevitš (Stravinski abi). Nad karistavad kõiki, kes on nende peremehi solvanud.
Marcus Rotitapja, Azazello ja Artšibald Artšibaldovitš (Gribojedovi Maja restorani direktor) täidavad timuka rolli, viimane küll vaid jutustuses, kui muutub piraatide laeva kapteniks.
Reeturite kolmikusse kuuluvad Juudas Kiriafist (Jozef Kaifa spioon), parun Maygell (vaatemängude komisjoni liige) ja Aloizi Mogarõtš (ajakirjanik). Juudas reedab Ješua, Mogarõtš Meistri ja Maygell kavatseb, kuid ei jõua reeta Wolandit ballil.
Kolmiku moodustavad ka Ješua ja Meistri õpilased: Leevi Matteus (tulevane evangelist ja Ješua õpetuse järgija), luuletaja Ivan Bezdomnõi (Berliozi sõber ja Meistri kaaslane hullumajas) ning luuletaja Rjuhhin (Bezdomnõi sõber, kes meeletult kadestab Puškinit tema ande pärast).