Meister ja Margarita (19)

Tegelasi

• Mihhail Aleksandrovitš Berlioz – 40ndates, väikest kasvu, tumedajuukseline, ümarik, palja pealaega, sarvraamidega prillid , kirjandusliku ajakirja toimetaja , suurima kirjandusliku ühingu MASSOLIT juhatuse esimees
  
• Ivan Nikolajevitš Ponõrev ehk Bezdomnõi – õlakas, ruugete salkus juustega, 23-aastane, poeet
  
• Professor Woland – pikka kasvu, vasakud hambad kroonitud plaatinaga ja paremal kullaga, tumedad juuksed, hallid rõivad, üks silm must ja teine roheline
  
• Peemot – suur, must kass , vurrud uljalt õieli
  
• Fagott ehk regent ehk Korovjev – pikk, kõhn ja irvitav, näpitsprillidega,millel üks klaas katki
  
• Hella – punased juuksed, arm kaelal , fosforrohelised silmad, alasti
  
• Azazello – väike, laiad õlad, kihv , vastik nägu, tulipunased juuksed, silmal kae
  
• Meister – tumedad juuksed, terav nina, ärevad pruunid silmad
  

Sisukokkuvõte

I osa

Patriarhi tiikide juures arutavad Berlioz ja Bezdomnõi, kas Jeesus Kristus oli olemas, ning leiavad et kindlasti mitte. Inimesi tänavatel ei liigu. Mingil hetkel ühineb nendega veider välismaalane, kes asub jutustama kõikvõimalikest (uskumatutest) asjadest, näiteks et ta sõi koos Kantiga hommikueinet, et Jeesus Kristus oli kindlasti olemas ning et Berliozil lõigatakse pea otsast. "Annuška ostis juba päevalilleõli, ostis ja jõudis maha pillata. Nii et koosolek jääb ära." Berlioz näeb viirastust – ülikummalist pikka, kõhna ja poolläbipaistvat kodanikku, kes kannab džokimütsi ja ruudulist pintsakut. "Evangeeliume ei saa võtta ajalooallikatena /…/ Saatan on olemas," sellest kõigest räägib välismaalane, kelle aktsent vahel kummalisel kombel kaob. Lisaks kõigele väidab ta, et peatub Moskvas olles Berliozi korteris . Berlioz ja Bezdomnõi on veendunud, et professor W on hullumeelne ning Berlioz läheb abi järgi. Teel kohtab ta veel kord viirastust, kes juhatab talle teed pöördvärava juurde, kus Berlioz libiseb, kukub trammi alla ning jääb oma peast ilma.
Pöördvärava juures kuuleb Bezdomnõi pealt naiste juttu , et Annuška olevat päeval oma õlipudeli maha pillanud ning seetõttu Berlioz libiseski. Bezdomnõi läheb tagasi tiikide juurde, kus ootavad teda professor ja Berliozi viirastus (Fagott). Professor aga ei paista enam vene keelest sõnakestki aru saavat. Regent teeb veidi Bezdomnõi kulul nalja ning veidi aja pärast lahkuvad kolm kogu – professor, regent ja kass. Poeet asub neid jälitama. Jälitatavad lähevad igaüks ise suunas. Kass Peemot sõidab trammiga! Bezdomnõi asub jälitama professorit, kaotab ta varsti silmist, kuid usub ta asuvat majas 13 ja korteris 47. Korterist leiab ta hoopis väikese tüdruku ning naise vannist , haarab köögilaualt paberist ikooni ja küünla. Moskva jõe ääres usaldab oma riided tundmatule habemikule ning sukeldub lainetesse; tagasi jõudes leiab ta aga vanamehe koos riietega kadunud olevat, alles on üksnes aluspüksid, küünal, ikoon ja pakk tikke . Bezdomnõid jälitab kuskilt kostnud "Jevgeni Onegin ’i" muusika , ta jätkab otsimist mööda kõrvaltänavaid, kartuses rahvarohketes kohtades aluspesus liikudes liialt tähelepanu äratada, Gribojedovi poole, kus asub MASSOLIT.
Gribojedovis ootavad Berliozi kärsitult teised vaimuinimesed ( kirjanikud ), kes oma vaidlustes jõuavad välja isegi kadeduseni teiste suvilate vastu. Gribojedovi restoranis seevastu käib igaõhtune pidu delikatesside ja džässiorkestriga. Keskööl tabab restoranis olijaid nägemus: rõdul seisab ilus mustasilmne mees, nugaterava habeme ja frakiga. Saabub teade Berliozi surmast. Rõdule astub ka poolpaljas Bezdomnõi, kes räägib arusaamatut juttu Berliozi mõrvast, professorist jne. Bezdomnõi astub kähmlusesse teda rahustama tulnud mehega ning poeet saadetakse vaimuhaiglasse.
Moskva lähedal asuv närvikliinik. Bezdomnõid on tulnud saatma poeet Rjuhhin ehk Saška. Bezdomnõi nimetab viimast kulakuks, kes on end proletaarlaseks maskeerinud ning jutustab oma uskumatuna tunduvast päevast ka arstile. Helistab miilitsasse ja käsib neil professorit jälitama minna ning üritab viimases hädas akna kaudu põgeneda, kuid lõpetab hoopiski rahustava süstiga oma uues palatis. Masendunud Rjuhhin sõidab autokastis mõtteid mõlgutades Gribojedovi poole.
Korteris nr 50 ärkab Stepan Bogdanovitš Lihhodojev (Varieteeteatri direktor ) kohutava pohmelliga – sketšist Hustovi suvilas toimus eelmisel õhtul pidu. Korter on üleüldiselt veider: sealt on teadmatus suunas kadunud näiteks Stjopa ja Berliozi abikaasad . Stjopa leiab oma korterikaaslase Berliozi asemel eest hoopis professor Wolandi , kellega ta olevat sõlminud lepingu viimase esinemiseks Varieteeteatris. Kaetud laual on nii viin kui maitsvad söögid, olgugi et koduabiline Gruna on kadunud (nagu hiljem selgub , siis Voroneži). Stjopa helistab Varietee finantsdirektorile ning veendub lepingu ehtsuses. Avastab ka kinnipitseeritud Berliozi toaukse. Stjopa tuppa on lisaks professorile ilmunud veel kass ja regent, mõne aja pärast astub kapist välja ka Azazello. Kõik neli kritiseerivad Stjopat ning otsustavad ta minema saata, paari hetke pärast leiabki mees end rannast – Jaltas.
Bezdomnõi ärkab haiglas . Vanniskäik ja heatahtlik õde. Korraldatakse teste ja küsitlusi. Peale hommikusööki tuleb doktor Stravinski (40ndates aastates, hoolikalt raseeritud, hea kasvatusega, läbinägevad silmad, nn tähtis nina) koos oma meeskonnaga. Lubab küll Bezdomnõi välja kirjutada, ent tõestab samas, et mees oleks paari tunni pärast samas paigas tagasi. Bezdomnõi hakkab miilitsale avaldust kirjutama ja jääb vabatahtlikult kliinikusse.
Nikanor Ivanovitš Bossoi’lt (maja 302B korteriühistu esimees) tahavad inimesed Berliozi korterit saada, küll meelituste, küll ähvarduste abil. Peremees läheb ise korterisse 50 ning leiab pitseeritud ukse tagant Korovjevi (Fagott), kellega sõlmib nädalase üürilepingu, et professor, kass ja tõlk võiksid jääda korterisse seni kuni etendused on antud. Korovjev annab Nikanorile ka lisaraha 400 rubla , mille viimane peidab oma korteri ventilatsioonilõõri. Woland annab teada, et talle Nikanor ei meeldi, mille peale Korovjev helistab miilitsasse esitledes ennast kui Timofei Kvastsov korterist nr 11 ja teatab , et korteriühistu esimehel on kodus välisvaluutat. Miilits ilmub söögi ajal Nikanori korterisse ning leiabki ventilatsioonist dollarid. Nikanor üritab end kaitsma hakata, kuid tulutult, sest nii leping, kontramargid, üüriraha kui kiri on ta portfellist kadunud. Mees arreteeritakse. Kvastsov kaob oma korterist.
Teatris ootavad Stjopat Rimski ( Grigori Danilovitš, kõhn, sarvraamidega prillidega, Varieteeteatri finantsdirektor) ja Ivan Saveljevitš Varenuhha (teatri administraator). Telefon Stjopa juures ei vasta, käivad kontramargilunijad, arutatakse maagilise etenduse üle. Saabub kiirtelegramm Jaltast Stjopalt – arvatakse et tegemist on kas nalja või eksitusega. Saabub järgmine ning sellega koos ka ehtne Stjopa allkiri. Samal ajal vastab korter 50nes telefonile Korovjev, kes ütleb, et Stjopa on hoopis autoga lõbusõidul. Jaltasse ei õnnestu helistada ning Rimski paneb telegrammid ümbrikusse ja palub need Varenuhhal uurimisse viia. Ähvardav telefonikõne ei luba Varenuhhal seda aga teha, mees teeb seda siiski. Varenuhha otsustab enne teele asumist hetkeks aiast läbi astuda ning kohtub seal kassiliku mehe ja Azazelloga, kes temaga tõrelevad ja seejärel maagi korterisse toimetavad. Väljas möllab torm – vihm ja äike. Korteri 50 esikus kohtub Varenuhha punasejuukselise fosforroheliste silmadega alasti näitsikuga (Hella) ja kaotab teadvuse. Bezdomnõi üritab kirjutada avaldust, kuid ettevõtmine ei taha kuidagi õnnestuda ja mees purskab nutma . Õde viib paberid minema, arst teeb rahustava süsti. Bezdomnõis hakkavad võitlema kaks isikut: üks, kes arvab , et professorit tuleb ilmtingimata jahtida, ning teine, kes leiab, et asju tuleb rahulikult võtta. Bezdomnõi palati rõdul on keegi võõras!
Musta maagia etendus. Algab jalgrattatrikkidega. Rimski on segaduses – lisaks Stjopale on nüüd kadunud ka Varenuhha, telefonid ei tööta. Saabub maag oma saatjaskonnaga ning etendus saab alguse juba riietusruumis – inimlikul kombel käituv kass Peemot ja Fagotti trikk Rimski uuriga. Lavaline etendus saab alguse kaarditrikiga, millesse kaasatakse ka publikut. Järgneb rahasadu, mille vastu Žorž Bengalski (tüse, lapselikult rõõmus, teatri teadustaja) meelt avaldama hakkab. Peemot rebib viimasel pea otsast. Show jätkub moodsa kauba kinkimisega naispublikule ning paljastustega Arkadi Apollonovitš Semplejarovi eraelust . Lõpuks on lava tühi, esinejad kadunud, orkester mängib marssi, Semplejarovi looži jookseb miilits, rahvas tormab meeletuna ringi.
Bezdomnõi rõdul olev mees on samuti kliiniku patsient , kuid temal on õnnestunud näpata võtmekimp hajameelse õe käest. Bezdomnõi lubab luuletamise maha jätta ning jutu käigus selgub tõsiasi, et mõlemad mehed on asutuses ühe sama teguri tõttu – Pontius Pilatuse. Bezdomnõi räägib tundmatule oma loo, mille peale võõras teatab, et professor ei olnud keegi muu kui Saatan isiklikult. Meister räägib ka oma loo: ta oli ajaloolane , kes võitis sada tuhat rubla, mille eest üüris keldrikorrusel kaks tuba ning ostis hulga raamatuid. Kirjutas raamatut Pontius Pilatusest, kuid ühel päeval kohtas tänavanurgal naist, kel olid kollased lilled käes, keda hakkas armastama. Naine käis igal päeval meistri juures, oli lummatud nii mehest kui tema teosest. Raamat sai valmis, kuid toimetaja seda ei avaldanud. Seevastu hakkasid ajakirjanduses ilmuma artiklid, et meister (tol ajal loomulikult veel oma kodanikunimega) on üritanud trükki sokutada Jeesuse apoloogiat (kaitsekõne). Kõige hullema kirjatöö esitas Latunski. Meister jäi järjest haigemaks, armastav naine palus tal mere äärde kosuma sõita. Meister annab oma raha naisele. Näeb hirmuunesid kaheksajalast, kes üritab ta südant endale saada. Üritab oma raamatut põletada, naisel õnnestub sellest siiski osake päästa. Ühel ööl lubas naine, et hommikul tuleb igaveseks meistri juurde, kuid peale naise lahkumist koputati meistri aknale... Aegu hiljem tuli meister vabatahtlikult haiglasse. Sinnasamasse haiglasse on toodud ka Bengalski.
Rimski istub oma kabinetis, kui tänaval läheb lahti uus möll – Fagotti antud rõivaesemed kaovad naistelt. Rimski hakkab juba telefoni haarama , et helistada ja asjaolusid seletada, kuid heliseb telefon ja naisehääl keelab midagi ette võtta. Varsti ilmub tagasi ka Varenuhha, kuid Rimski taipab, et midagi on väga valesti – Varenuhhal pole kõigele lisaks isegi varju! Surnud punapea üritab aknast sisse ronida… Rimski tunneb, et tema lõpp on lähedal, kuid kireb kukk ja mõlemad koolnud hõljuvad aknast välja. Rimski põgeneb teatrist ja sõidab Leningradi rongile, tema juuksed on halliks muutunud.
Nikanor on miilitsas, kuid ei suuda mõistlikku juttu rääkida, annab üksnes üles korteriühistu sekretäri. Miilits käib ka korter 50nes, kuid toad on tühjad. Nikanori järgmine peatuspaik on närvikliinik.
Teatris valitseb segadus – ukse ees on järjekord piletisoovijatest; Varenuhha, Rimski ja Stjopa on endiselt teadmata kadunud; telefonid helisevad pidevalt. Miilits ja koer Ruutuäss Rimski segaminipaisatud toas. Kõik jäljed maagist on kadunud, ei mingeid tõendeid. Kassa jääb avamata. Vassili Stepanovitš Lastotškin (Varieteeteatri raamatupidaja ) plaanib sõita raha üle andma ning Vaatemängude ja Kerget Tüüpi Lõbustuste Komisjoni eelnenud päeva sündmustest ette kandma. Sekeldused kümnerublastega! Komisjonis valitses samuti segadus – esimees Prohhor Petrovitš oli kadunud, üksnes tema ülikond tegi laua taga tööd. Kurja juureks paistis jällegi kord olevat Peemot. Ka komisjoni teises filiaalis ei olnud olukord palju parem – seal oli käinud Fagott, mille tagajärjel laulsid nüüd kõik töötajad vahetpidamata. Õige pea saabuvad autod ning sõit Stravinski kliiniku poole läheb jällegi kord lahti. Viimaks jõuab Stepanovitš ka rahandussektorisse ja on valmis raha üle andma, kui selgub, et rublade asemel on tema käes hoopis dollarid ning vaene mees arreteeritakse.
Kiievist saabub veidra telegrammi peale ja lootuses pärida korter Berliozi tädimees Maksimilian Andrejevitš Poplavski, ökonomist-planeerija. Korteriühistus ei ole keegi võimeline temaga rääkima ja suundub siis korterisse 50. Ukse avab kass, Korovjev annab liigutava etenduse, kui murtud ta Berliozi surmast on, kass omakorda vaatab külalise passi ja käsib tal kiiresti tagasi Kiievisse sõita. Azazello juhatab tädimehe välja, loobib ta asjad trepist alla, lööb teda praetud kanaga. Poplavski kohtub trepil mehega, kes pärib temalt korter 50ne asukoha järgi, ning poeb siis kolikambrisse varjule (pärast mõningaid sündmusi sõidab ta ka tagasi Kiievisse). Vastutulijaks ei olnud keegi muu kui Andrei Fokitš Sokov (teatri einela juhataja). Talle avab ukse Hella ning mees juhatatakse elutuppa, kus viibib ka maag. Woland hurjutab külalist viletsa toidu pärast, söödab omaltpoolt parimate paladega. Kümnerublalised Fokitši käes olid muutunud taas kümnerublalisteks. Maag räägib ka Fokitši suurtest säästudest ja sellest, et mees sureb üheksa kuu pärast maksavähki. Fokitš lahkub, kuid peab oma kaabu järgi tagasi tulema, Hella pakub talle ka mõõka. Trepil muutub kaabu esmalt baretiks, seejärel kassiks. Fokitš läheb imekiiresti arsti vastuvõtule, kuid viimane ei leia jälgegi vähist. Arstile jäetud raha muutub kuldrahaks, arsti käes pudelisiltideks. Hiljem ilmuvad doktori lauale veel kassipoeg ja varblane ; õeks maskeerunud Azazello kaanidega, mida arst endale tellis . Arst saab vapustuse.

II osa

Margarita Nikolajevna igatseb endiselt meistri järele. Aegu tagasi oli ta lubanud oma abikaasa jätta ja igaveseks meistri juurde jääma, ent tol saatuslikul ööl ei jõudnuki ta abikaasa koju ning hommikul meistri juurde minnes oli ka tema kadunud. Ühel hommikul ärkab Margarita eelaimdusega, et midagi peab sel päeval juhtuma – ta oli meistrit unes näinud. Abikaasa on komandeeringus ning Margarita otsustab välja minna. Toatüdruk Nataša räägib maagist ja tema imelistest kingitustest, mille peale perenaine talle kingib sukad ja pudeli odekolonni ning palub tal naerdes selliseid lollusi mitte enam rääkida. Trolliga sõites kuuleb Margarita, et Berliozi pea on kirstust varastatud. Pargipingil istudes kohtab Azazellot, kes palub teda õhtul isanda juurde külla. Kui naine kuuleb, et õhtul võib ta saada meistrist teateid, on ta rõõmuga valmis minema. Azazello annab talle purgi kreemi ning palub telefonikõnet ootama jääda.
Õhtul helisebki telefon. Azazello käsku täites määribki Margarita end kreemiga kokku ning muutub nooremaks. Kingib oma asjad Natašale; alasti olles narrib oma naabrit Nikolai Ivanovitši; lendab Azazello antud juhiste järgi põrandaharja seljas kohtumispaiga poole, saatjaks valsiviis.
Lendab nähtamatuna linna kohal ja narrib veidike inimesi. Sööstab ka Latunski korterisse, viimast aga pole kodus – viibib nimelt Berliozi matustel. Margarita lõhub ja laamendab korteris nii mis jaksab. Veidi hiljem lohutab samas majas elavat pisikest poissi, kes sellest kärast hirmunud on. Lend jätkub, varsti jõuab talle järgi Nataša, kes end ja Nikolai Ivanovitši kreemitanud oli, viimane oli aga kreemi mõjul hoopiski karvaseks orikaks muutunud. Margarita supleb jões ja talle saab osaks pidulik vastuvõtt. Sõit läheb Moskva poole lahti: seekord autos, mille juhiks on vares.
Margarita uinub/unistab sõidu ajal meistrist ja juba ongi auto kohale jõudnud – surnuaeda. Auto kukutatakse järsakust alla ning vares lendab oma teed. Järgmiseks teejuhiks on Azazello, kes viib Margarita korterisse nr 50. Korovjev võtab nad vastu. Pimedus ja lõputuna tunduv trepp . Margarita nõustub sel ööl olema peoperenaine ning kohtub õige pea ka kogu seltskonnaga, ka Abadonnaga, kes talle hirmu naha vahele ajab. Peemot teeb oma trikke ning perenaisele jõuab järgi ka Nataša.
Margaritat pestakse basseinis verega, lõhnastatakse ja ehitakse. Ballisaalid on vaimustavad! Margarita ülesandeks jääb aga külalisi trepil tervitada , parem põlv padjal. Erilised külalised saabuvad üksteise järel kaminast. Eriti sügava mulje jätab Margaritale naine Freida, kes härdalt palub oma piinade lõpetamist. Toimub värskendamine, jalutuskäik külaliste hulgas ja pidulik lõpp – Berliozi pea, parun Meygel ja Wolandi muututmine verekarikast joomise järel (joob ka Margarita). Söömine ja joomine Wolandi magamistoas. Margarita palub Freida vabastada. Woland toob tagasi ka meistri, kes arvab, et kõik on üksnes uni. "Käsikirjad ei põle" Õnnelik lõpp – vana käsikiri, keldrikorter (pealekaebaja Aloizi Mogarõtš saab oma palga), minema hullumajast; Nataša jääb omal soovil nõiaks; Nikolai Ivanovitš läheb koos tõendiga, oma öiste tegemiste kohta, koju; Varenuhha samuti; Margarita saab Wolandilt kingituseks teemantidest hobuseraua. (mille Margarita kogemata kaotab ning Annuška leiab. Viimane peab siiski leiust loobuma.)
Kõik hakkab lahenema, lõpule jõudma. Margarita ja Meister elavad rõõmsalt keldrikorteris. Linnas püütakse leida seletusi kõikidele viimasel ajal toimunud veidratele sündmustele. Pidevalt kontrollitakse 50ndat korterit – seal paistab elu keevat, ent kui miilits saabub, pole kedagi nähtaval. Kuulatakse üle Arkadi Apollnovitš. Tõendeid Wolandi Moskvas viibimise kohta ei suudeta leida. Prohhor Petroviš on saanud oma õige kuju tagasi. Rimski leitakse Leningradi "Astoria" hotellist ning peale rääkimist miilitsaga palub meeleheitlikult kaitset. Bezdomnõi kuulatakse samuti üle, kuid ta on huvi asja vastu kaotanud. Saabub ka Lihhodejev Jaltast. Leitakse ka Varenuhha, kes algul püüab miilitsale valetada, siis aga ikkagi kõik ausalt ära räägib ning palub kaitset kõige kurja eest. Kuulakse üle ka Nikolai Ivanovitš, kelle tunnistustest kerkivad esile veel kaks inimest – Margarita ja Nataša – kes on aga endiselt kadunud. Linnas liigub ohtralt igasuguseid kuulujutte . Laupäeva hommikul läheb miilits taas korter 50nesse, kus seekord leidub elanikke: Peemot lõbustab ennast seadusesilmadega, tulistamine . Aeg on minema hakata! Peemot süütab võõrastetoa ja kaob ise aknast välja; leekidesse ilmub parun Maygeli laip .
Peemot ja Korovjev tahavad Gribojedovisse sööma minna, naisterahvas uksel ei taha aga sisse lasta, kuna neil puuduvad liikmepiletid. Restorani šeff Artšibald Artšibaldovitš aga palub nad sisse, taibates kellega tegu, ning pakub külalistele kõike kõige paremat. Rahu ja vaikust pole kauaks , varsti tulistamine, priimus süttib põlema ja sellega koos ka katus. Rahvas põgeneb, šeff vaatab kurva pilguga.
Woland ja Azazello istuvad. Ilmub Levius Matteus , kes palub oma isanda nimel Wolandit, et too võtaks meistri kaasa ja annaks talle lõpuks ometi rahu. Azazello läheb korraldama , ilmuvad Korovjev ja Peemot. Läheneb ka äike.
Margarita ja meistri juures on laud kaetud, tuleb Azazello, kes teeb ettepaneku isandaga jalutama minna. Enne süüakse ja juuakse, ka seda veini, mida külaline on kaasa toonud. Margarita ja meister surevad – üks oma abikaasa majas ja teine kliinikus. Kolmekesi kappavad nad nüüd oma mustadel ratsudel üle linna. Meister külastab Bezdomnõid. Äike. Gribojedov on maha põlenud.
Kogu seltskond seisab künkal. Meister jätab Moskvaga hüvasti. Margarita näeb Wolandi mantlihõlma vahelt, et Moskva on hävinud, põlenud.
Öös jätkub sõit. Fagottist on saanud tumelilla rüütel kuldsete ratsmetega hobusel ; Peemot on kõhnuke vaikiv noormees , paaž, ( narr ). Azazello kihv ja kae on kadunud, tema silmad on tumedad ja tühjad. Meistril pikad valged juuksed ning kannused sätendamas saabastel. Woland " lendas sellisena nagu ta tõeliselt oli /…/ tema hobuse valjad, see võis olla kuukiirtest kett ja et hobu pimedus ise, ja tema lakk on kõuepilv ja ratsaniku kannused – valged täheterad." Jõuavad uuele maastikule, kus otsekui kurt peremees (st prokuraator ) ja koer vaatavad kuud. Meister: "Vaba! Sa oled vaba! Ta ootab sind!" Igavene elu Margaritale ja meistrile.
Segadus Moskvas jätkub: kuulujutud, mustade kasside hävitamine, segadused põrgusaadikutele sarnaste inimestega

Romaani läbiv lugu Pontius Pilatusest

Prokuraator Pontius Pilatus vihkab roosiõli lõhna. Jeršlaimi on saadetud mees, kelle üle tetrarh keeldus otsust langetamast, ning andis selle ülesande Pilatusele. Tsensuurio Marcus Rotitapja lööb vangi, sest too ei pöördunud prokuraatori poole sõnaga “hegemoon”. Ješua ehk Ha-Nostri, kes räägib Levius Matteusest ning tema kirjutistest, jutustab ka asjadest, mida prokuraator mõtleb ja tunneb ning kustub teda Ileoni mäele jalutama, kinnitades, et ei ole õhutanud rahvast templit hävitama. Ješua on rääkinud Juudasele võimust ning tõe ja õiguse riigist – talle määratakse surmaotsus, mis viiakse täide Kolgata mäel. Prokuraator kostab häid sõnu Ha-Nostri eest end paasapühade puhul tahavad kirikuisad vabastatakse hoopis Bar-Raban, röövel-mõrvar. Pilatus ehk ratsanik Kuldne Oda ähvardab ülempreestrit Kaifat, asjatult.
Minnakse Kolgata mäele, palavus . Üks pealtvaataja on mäe teisel küljel – Levius Matteus. Algul püüab platsile pääseda, kuid siis loobub. Süüdistab ennast. Varastab leivakaupmehelt noa, neab Jumalat. Kolm surmamõistetut piinlevad ja tapetakse viimaks. Levius lõikab Ješua ristilt maha ja viib kaasa; päästab köidikutest ka teised.
Vihm. Prokuraator mõtleb, joob. Saabub külaline Afranius. Pilatus räägib, et Juudast tahetakse tappa. Külaline hakkab toimetama. Prokuraatori truu sõber, koer Banga. Niza ja Juudase kohtumine , Juudas tapetakse. Paasaöö pidustused, Levius Matteuse ja prokuraatori jutuajamine.
Maailm, kus kõik on võimalik, ei ole elada võimalik.
Mihhail Bulgakovi "Meistri ja Margarita" põhjal.
Aegade jooksul on kirjanikele ikka meeldinud kujutada maailmu, kus tavapärased reeglid ja seadused ei kehti. Vene kirjanduses pole seda nii palju esinenud täies ulatuses, kui näiteks Ameerika kirjanduses, kuid ulmelisi romaane on kirjutatud sealgi. Kuigi "Meister ja Margarita" on vaevalt liigitatav ulmekirjanduse alla, keeratakse seal nii mõnigi normaalne ja harjunud arusaam pea peale.Võib öelda, et härra Wolandi ja tema kaaskondlaste jaoks oli kõik võimalik. Seega oli kõik ka linnakodanike jaoks võimalik ja see oli ilmselt nende jaoks kõige suurem probleem.
Tuleb meeles pidada, et õigupoolest ei tehtud kirjeldatud ajaperioodil kellelegi püsivat kahju. Berlioz, tema küll suri, kuid sellega ei olnud Saatanal midagi pistmist. Teised istusid veidi aega hullumajas või tegid end linnatänavail narriks, kuid seda võib nende endi süüks pidada. Inimene, kes tunnistab endale, et asjad ei pruugi olla alati nii, nagu arvatakse, ei oleks tekitanud skandaali trammiga sõitvast kassist või ilmuvast-kaduvast mehest. Ehk just sellepärast nautisid Wolandi kaaskondlased rahva segadusseajamist nii väga? Nimelt sellepärast et lihtsameelsed surelikud lähevad paanikasse, sulgevad silmad tõe ees, karjuvad miilitsat, lootes, et see midagi teha suudab... Ja lõpetavad hullumajas, sinna lukustatuna endasuguste poolt.
Kui kujutada ette maailma, kus on näiteks võimatu maast õhku hüppamine, asjade tõstmine või muud sarnast, hirmutaks meie reaalsus neid samavõrd. Ilmselt arvataks, et tegemist on mingi nõiduse või muu ohtlikuga. Samas, meie jaoks on selline asi naeruväärne. Nii võib vastandada ka Bulgakovi moskvalased ja Peemoti, Fagoti ja Azazello. Pigem tegi neile nalja see, milline oli rahva reageering, kui nad seda pahatahtlikkusest tegid. Sest tegelikult kõik, kes nende pärast kannatasid, olid just mõtlematud, egoistlikud ja lollilt kindlad oma maailmavaates.
Seega ei saa Wolandist põhjustatud tegusid nimetada kurjadeks või halbadeks - tegelikult oleks neist inimestele kasugi võinud tõusta, kui nad ise nii varjutatud mõistusega poleks olnud. Keegi on öelnud, et Saatan põlgab neid, kes temale kuuluvad. See iseloomustab antud olukorda imehästi. Tark isik oleks mõistnud, mida talle näidati ja sellest õppust võtnud. Kuid enda väiklust, ahnust ja rumalust ei ole inimloomuses tunnistada. Kui moskvalased seda suutnud oleks, saaks nad kõik pühakuteks kuulutada. Ent ei - nende jaoks oli ikka süüdi keegi teine, see oli valitsuse asi, elu talutavaks teha. Sellise lambakarja-mulje läbi tekivad selged paralleelid Nõukogude Liiduga.
See võimalus kõlab üsna reaalselt, arvestades Bulgakovi elu ja selle suhet kommunistliku diktatuuriga. Kui võtta NL-i nii, nagu seda tol ajal välja reklaamiti - maad, kus on kõik võimalik, sest kõik proletaarlased ühinevad ja kõigil on hea - saab isegi väita, et lause "maailmas, kus kõik on võimalik, ei ole elada võimalik;" on pärit kirjaniku enda sulest.
Teoses on ülimalt selgelt ja irooniliseltki esitatud kõikehõlmav bürokraatiamasin, mis pidi otsustama kõige üle ja jätma kõrvale kõik, mis ei ole mõistuspärane ja loogiliselt seletatav. Inimesed elasid selle järgi nagu marionetid. Vastuväited olid välistatud, kõik väljaspool nõukogudelikku maailmavaadet oli hullumeelse sonimine ja mõttetu loba. Kui ühelt küljelt võttes oleks Woland & co pigem vastand Stalinile ja tema valitsusele, siis, kaasates pilti Bulgakovi enda, võib ühtesid pigem teiste allegoorilisteks kujudeks pidada.
Mitte kusagil teoses ei öelda: "Maha kommunism !", kuid see kumab igast peatükist. Kõik positiivsed tegelased raamatus elavad hoopis teiste kreedode järgi. Meister ja Margarita erinevad kirjeldatud rahvahulkadest kardinaalselt. Nad on kõike, mida teised, nn "materjaliinimesed" ei ole. Margarita sai just sellepärast välja valitud, milline ta oli, mitte sellepärast, kui palju ta kannatanud oli või milline oli tema minevik. Ei saa väita, et tema nõiaks muutumine või osalemine peo perenaisena Saatana ballil oleks talle eriti vaevaline olnud. Pigem oli see talle õnneks, et Woland just tema välja valis. Ta muidugi ei mõelnud sellele omakasupüüdlikult - omades võimalust, oma Meister tagasi saada, palus ta lunastust hoopis nutvale Fridale. Nagu tasuks sellise haruldase suhtumise eest laseb kirjanik nad vabaks.
Meister on päris selgelt Bulgakov ise, seda tõestab ka fakt, et raamatus esitatakse teda kui 38-aastast meest. Aastal 1929, kui romaani kirjutamine algas, oli kirjanik nimelt nii vana. Paralleele tekitab ka peategelase loomingu suhe avalikkuse ja kirjastustega. Ei ole kahtlustki, et Meister kirjutas igavese teose (tekib ka küsimus, kust ta selle idee sai, kui tegemist oli tõestisündinud looga ; kas äkki ei olnud Wolandil sellega midagi pistmist?), kuid tolleaegsele hämarale rahvamass-ajale midagi nii säravat lilhtsalt ei saanudki sobida. Ütleks, et romaan oli neile inimestele liiga hea, kes istusid kirjanike eliitkohvikus ja mandusid päevast päeva. Ometi oli selline suhtumine Meistrile loomuomaselt võõras, kuigi see oleks ta päästnud suurest meeleheitest. Temagi, nagu Jeðua Ha-Notsri, oli omakasupüüdmatu ja uskus inimeste tegelikku headusse. See, et Pilatus oli Jeðual surra lasknud, ei omanud Meistrile tähtsust - mees oli oma karistuse kandnud süümepiinade näol. Ta andis prokuraatori vabaks, kuigi ta ise vajas sel hetkel abi, rahu, ja vabakslaskmist vähemalt sama palju. Huvitav on raamatust paistma jääv idee: Meister peab jääma Saatanaga , sest ta vajab ainult rahu. Kas siis paradiisis ei ole rahu? Kas Jumal ei suudaks seda pakkuda? Pigem tekib veider järeldus: kirjanik on Saatana tagasi taevasse tõstnud. Need igipõlised vastased tunnustavad samu väärtusi ja on rivaalitsemise lõpetanud. See võib olla nii ka sellepärast, et Bulgakovi tolleaegne maailm, totalitaarse korra all ägav Venemaa, on nii paigast ära, et Jumal üksi ei suuda seal enam midagi ära teha - oma maisuses kinnitatakse veendunult, et jumalat ei ole olemas. Kuid Saatana olemasolusse on neil inimestel mitmeid kordi lihtsam uskuda.
Seega on inimmaailm siiski kõige enam piiratud sellesse uskumisega - mis on tegelikult olemas, mis mitte; mis on võimalik ja tõeline, mis mitte... Margarita mehest oli naeruväärne nõuda tõendit selle kohta, et ta orika näol Saatana ballil osales. Ainus vajalik tõestus - ükskõik, mille kohta - on uskumus . Ja tegelikult ei ole kellelgi õigus seda teiselt võtta. "Meister ja Margarita" näitab tõetruult ja ilustamata seda, mida teeb inimmõistus, kui talle liiga palju võimalusi anda. See teeb romaanist oma kihilisuse ja sügavusega tingimusteta 20.nda sajandi tippude hulka kuuluva.
Meister ja Margarita
On öeldud, et selle teose meisterlikkus seisneb erinevate tõlgenduste võimalikkuses.
Romaani idee ise tekkis Bulgakovil 1920. aasate lõpul ja ta nimetas seda "loojangu romaaniks" ning käsitles romaani "Meister ja Margarita" oma loomingulise testamendina.
1928 aastal alustas Mihhail Bulgakov romaani kirjutamist, kuigi teadis, et tema eluajal teos trükki ei pääse.
1930 aastaks valmis esimene versioon teosest, mis läks aga ka kohe ahju. Üks pakutud põhjustest on see, et 1920. aastate lõpul oli enamus Bulgakovi töödest keelatud ning näidendid repertuaarist maha võetud ja seeläbi ka kirjanikult loomesoov hetkeks surmatud.
Bulgakov: "Kõik minu kirjandusteosed on hukkunud... Minu saatuseks on vaikida."
Teine käsikiri valmis 1936. Sellel versioonil oli rohkem pealkirju: "Võimas kantsler", "Saatan", "Siin ma olen", "Must teoloog ", "Välismaalase hobuseraud".
Kolmandat korda alustas Bulgakov 1936. või 1937. aastal ja töötas selle kallal kuni surmani, lisades sellele parandusi ja täiendusi kuni 19. peatükini.
13. veebruaril 1940 oli ta sunnitud tervise tõttu töö katkestama.
Bulgakov korraldas omal ajal ka kitsas sõprade ringis ettelugemisi. Üks osalejatenuist, V. Vilenkin kirjutab oma mälestustes: "Selles, kuidas ta luges, ei olnud midagi juhuslikku, kuigi kõik oleks nagu sündinud otse meie silme all ega olekski varem tindiga paberile kirja pandud. Mõnikord muutus pinge ülemäära suureks, seda oli raske taluda. ... Selle hämmastava teose filosoofilist ja kõlbelist mõtet ei taibanud ma kaugeltki kohe..."
Bulgakovi lesk Jelena Sergejevna võttis käsikirjad enda kätte ning proovis neid trükki anda. Ja 1966 aasta novembris ning 1967 aasta jaanuaris ilmus ajakirjas "Moskva" üsnagi tsenseeritud versioon teosest.
Tsenseeritud tekstilõigud läksid aga kirjandusringkondades kiirelt liikvele.
1967 aastal ilmus Pariisis esmakordselt täisversioon romaanist.
1969 aastal Saksamaal.
1968 aastal ilmus kirjastuse Eesti Raamat poolt esimene eestikeelne tõlge. Eesti keeles on veel lisaks teost trükitud 1995. aastal kirjastuse Perioodika sarjas Europeia ning 1997. aastal kirjastuse Varrak sarjas Iiris .
1973 aastal trükiti Venemaal viies versioon teosest täistekstina.
1989 aastal valmis Kiievis kuues trükk, mida kontrolliti ja ühtlustati kõikide olemasolevate materjalidega.
Teost on võimalik tõlgendada erinevalt, kuna tekst on nii paindlik. Samas on siiski teatud motiivid ja teemad, millest mööda ei saa. Äärmiselt tabav ja täpne ühiskonnakriitika on üks põhjustest, miks teost nii heaks peetakse (Stalini ohvrite koguarvuks hinnatakse 8 - 15 miljonit inimest). Bulgakov isegi oli terrori ohver, kui tema päevik läbiotsimise käigus konfiskeeriti (1925-ndal või 1926-ndal) aastal. On teada ka, et Bulgakovi sõber, luuletaja Osip Mandelstam suri ühes Gulagi -laagris.
Mitmes romaani lõigus on sees salapolitsei ja arretrerimise motiiv .
"Ja kaks aastat tagasi hakkasid korteris juhtuma seletamatud lood: sellest korterist kadusid inimesed jäljetult."
"Ta ei sattunud professor Stravinski juurde mitte kõige otsemat teed, vaid viibis enne ühes teises kohas."
Bulgakov toob ka hästi välja, kuidas inimesed olid valmis kõigeks, et saada kas või natukene suuremat korterit või kolida lihtsalt uude korterisse (see teema on eriti hästi välja toodud töös "Koera süda", kus sarnaselt pärismaailmale käisid suured ja uskumatud mahhinatsioonid korterite jagamise ning vahetamiste ümber).
Üsnagi konkreetselt jookseb teosest läbi ka välismaalaste teema:
"Ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatutega", mis on selge vihje sellele, et võõraste, eriti välismaalastega on ohtlik suhelda.
"Kallis mees," pläristas pikk kodanik katkiste näpitsprillide tagant silma välgutades, "aga kust te teate, et mul seda ei ole? Kas otsustate ülikonna järgi?"
Teose üheks põhitegelaseks on Saatan, seega ei ole võimalik ka mööda minna Jumalast.
"Sul, Ivan," seletas Berlioz, "on väga hästi ja satiiriliselt välja tulnud näiteks Jeesuse, jumalapoja sündmine, aga asja tuum on ju selles, et enne Jeesust sündis terve hulk jumalapoeg, näiteks früügialaste Attis, lühidalt öeldes aga pole ühtegi neist sündinud ega olemas olnud, sealhulgas ka Jeesust, ja on vaja, et sa sündimise asemel või siis Hommikumaa tarkade tuleku asemel kujutasid absurdseid kuuldusi sellest sündimisest... Muidu jätab su poeem mulje, et ta tõepoolest sündis!..." Woland, kes õige pea pärast seda ilmub, astub Berlioziga vaidlusesse Jumala ja Saatana olemasolu üle.
Ivan küsib, et mis on Meistri nimi ning Meister vastab:
"Mul ei ole enam nime." Ta ei tee sedasi mitte ainult seepärast, et ta tahtis loobuda kõigest, mis seondus ajaga, mil ta oli koos Margaritaga, vaid ka sellepärast, et tal polnud enam dokumente, st. ametlikult teda enam ei eksisteerinud.
"Pole dokumenti, pole ka inimest," lausus Korovjev rahulolevalt. "Ja see on teie majavaldaja majaraamat ?" "Ja-ah..." "Kes sinna sisse on kirjutatud? Aloizi Mogarõts?" Korovjev puhus majaraamatu leheküljele. "Korras! Teda pole enam, ja pange tähele, pole olnudki." Bulgakov on oma teoses näidanud, kuidas on võimalik ilmselgelt toimunud asju ilma dokumendita olematuks muuta ja kuidas saab dokument tõestada võimatut.
"Ma palun teid väga anda mulle tõend," nõudis Nikolai Ivanovitš tungivalt, metsikul pilgul ringi vahtides, "selle kohta, kus ma möödunud ööl viibisin."
"Misjaoks?" päris kass kurjalt. "Miilitsale ja abikaasale esitamiseks ," lausus Nikolai Ivanovitš kindlalt."
Antud teose üleseehitus, mis põhineb romaanil romaanis , lubab autoril tekitada rea siseparalleele nii üldkasutatavas sümboolikas kui sõnamängude kahemõttelisuses.
Mainitud hipodroom , viitab Maneeži väljakule, kus ratsutati ning korraldati võiduajamisi. Samuti turuplats ja suur väljak. Sarnast kõrvutatavat materjali leiab veel Pontus Pilatuse ja Kaifase vestluses mainitavates Saalomon tiigis, mida oli samuti kolm nagu Patriarhi tiike. XXVI peatükis mainitakse kaht viieharulist lühtrit, mis templi kohal olid (arvatavasti vihje Kremli müüritornide viisnurkadele). Jne.
Teoses esinevad muusikalised teemad on täiesti olemasolevad ning selgelt eristatavad. Bulgakovi jaoks oli muusika oluline. Antud romaanis on mitmeid tegelasi, kelle nimi sarnaneb tuntud heliloojate omaga: Mihhail Berlioz ja Hector Berlioz, doktor Stravinski ja Igor Stravinski, Grigori Rimski ja Nikolai Rimski- Korsakov . Tegelased tihti kuulevad või mainivad mitmeid tuntud heliteoseid.
"Siin ma siis olengi”, ütleb Woland Lihhodejevile (tsitaat ooperist " Faust " - Faust: "Saatan, tule minu juurde!" ning Mefistofeles ilmub ja vastab: "Siin ma olen!").
"Oh suured jumalad...", "Oh jumalad!", "Oo suured jumalad!" Kogu romaani jooksul korduv fraas on tõenäoliselt võetud Verdi "Aidast", mida Bulgakov teadis ja tundis hästi ja mida tsiteeris teisteski oma töödes. Ning on ju Saatana balli dirigendiks Johann Strauss ise.
Kuid mitte ainult nõukogulik riigisüsteem ei saanud Bulgakovi pahameele osaliseks. V-s peatükis kirjeldatud Gribojedovi maja on kogu kirjandusliku Moskva sümboliks, tolles hoones olev restoran aga on saatanliku olemisega.
Gastronoomilised kirjeldused seostuvad "Faustis" ilmnenud nõiaköögiga, kus ülemuseks on deemonliku välimusega mees. Tegevuski leiab aset keskööl ja muusika, mis mängib, on Vincent Youmansi "Halleluuja!", lugu, milles mainitakse Saatanat.
See kõik on vihje sellele, et Moskva kirjanduslik maailm on kui Jumalast hüljatud põrgu, kus kaasaegsed kirjanikud on ära ostetavad ning põhimõttelagedad ja on valmis ükskõik mida kirjutama selle nimel, et saada nö. loomingulist tuusikut.
"Käsikirjad ei põle" on fraas, mis on levinud laialt, mitte ainult vene, vaid kogu maailma kirjanduslikes ja mittekirjanduslikes ringkondades. Fraasi tähenduse ja mõtte üle on palju arutletud ja vaieldud. Üks vihjetest on vast Bulgakovi enda elule, kus ta põletas esimese "Meistri ja Margarita", kuid käsikiri ei põlenudki ära (autori peas see säilis). Teine peamine vihje viitab evangelistlikule õpetussuunale.
"Ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatutega.",
"...ärge kunagi ega midagi kartke. See on arutu .",
"...ärge kunagi ega midagi paluge! Ei kunagi, ei midagi, ja eriti nendelt, kes on teist tugevamad."
Dave Parrishi nägemuse järgi on maised väärtused ja materialistid mõttetud ja halvamaigulised, kuna soetatavad väärtused ei ole vaimu kasvatavad ja moraalselt püsivad, sest on tules põletatavad. Teoses on mitmeid karakterist tulenevaid situatsioone, alates ahnetest inimestest Varieteeteatris, lõpetades Annuškaga, kes on saamahimu peal väljas ja keda lõpuks siiski kasaab karistatuse vastavalt tegudele. Seevastu vaimsed väärtused, eelkõige puhas, siiras ja jäägitu armastus on, mis püsib ja suudab tulele vastu panna. Ka romaani Meistri ja Margarita suhtes on suur roll selle hävitamatuse imes kui armastuse sümbolis.
Õpetlikkus avaldub ka mitmetes teistes justkui süütutes fraasides:
"Kurat, ära kuulis ...",
"Saatke ta minema, kurat mind võtku!"
"Oh, annaksin vist küll hinge kuradile, kui ainult saaksin teada, kas ta on elus või ei ole!" Esiteks on see autori selge tähelepanek sellele, kuidas inimesed liiga mõtlematult ning kergekäeliselt ütlevad välja sõnu ja väljendeid, mille sisulisusest neil aimugi pole.
Sedasi võttiski Kurat Vaatemängude komisjoni juhataja, jättes ainult tegusa pintsaku alles ja Margarita pidi seetõttu omajagu palju vaeva nägema, enne kui armastatud Meister tagasi anti.
Üks kümnest käsustki ütleb: "Sa ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta!" Bulgakov teeb omas tagasihoidlikus stiilis ettekirjutise, et ka Kuradi nimega tuleb ettevaatlik olla, eriti ku “Jumalat olemas/kohal pole”.
Ilmselge, et Pontus Pilatuse tegelane teoses oli ei keegi muu kui Pontus Pilatus ise.
Kuid kes oli Meistri tegelaskuju? Bulgakov ise? Gogol? Segu nendest kahest?
Annuška on üks tegelastest, kes sälitas nime oma prototüübiga. Aastatel 1921-1924, mil Bulgakov ja tema esimene naine elasid Bolšaja Sadovaja 10, elas nende vastaskorteris Annuška, kes koos oma pojaga jõi puskarit ning kõvasti kakles. Sedasama maja ning korterit 50, kus autor elas, peetaksegi raamatu korteri 50 prototüübiks.
Artšibald Artšibaldovitši Gribojedovi maja restorani juhataja eeskujuks oli päris kirjanike maja, Gribojedovi maja, restorani juhataja Iakov Danilovitš Rozental, hüüdnimega Habe, kes oli sel töökohal 1925- 1931 . Bulgakovid olid mehega isiklikult tuttavad ning Jelena mainib teda isegi oma päevikus, mis loob sideme autori ja Artšibaldi vahel ja seletab, miks viimane oli võimeline õhust haarama, et just Peemot ja Korovjev on tema restorani külastama tulnud.
Tegelaskuju Azazello, deemon Wolandi kaaskonnast. See nimi tuleb tõenäoliselt Vana Testamendi tegelase Azazeli nimest, kes on piiblis kirjas kui langenud ingel ja kes õpetas inimestele relvade ja ehete meisterdamist. Bulgakovi teoseski Azazellogi on meisterlik relvade käsitleja ning oskuslik õpetaja naistele, kuidas oma nägu värvida. See seletab ka seda, miks just Azazello Margaritale võlukreemi viib.
Berlioz, MASSOLIT. Juhatuse esimees, kes õnnetult pea kaotab. Tema tegelaskuju aetakse isegi romaani tegevustikus sassi nimekaimu Hector Berlioziga, kes oli prantslasest helilooja ja muusikateoreetik ning haritud mees nagu romaani Berlioz. Mis teeb seose tugevamaks, on see, et Hector Berlioz kirjutas heliteosed "Fausti hukkamõist" ja kaheksa stseeni "Faustist".
Nikanor Ivanovitš Bosoi, Sadovaja 302-b korteriühistu esimees. Nimi Bosoi tähendab vene keeles paljasjalgset, mis viitab tema taustale. Nimelt kommunistliku võimu tulekuga ja korteriühistute moodustamisega anti võim tihti harimatute vaeste kätte, keda oli lihtsam juhtida.
Frieda on ballikülaline, kes otsib lunastust oma patule ja tänu Margaritale selle ka leiab. Korovjev jutustab Margaritale ballil Frieda loo, millel on isegi teatav tõepõhi all. Šveitsi psüholoog August Forel käsitles oma raamatus "Seksuaalküsimus" mitmete inimeste juhtumeid. Teada on, et Bulgakov tegi raamatust märkmeid: "Frieda Keller - tappis oma poja. Koniecko - lämmatas oma beebi taskurätiga." Mõlema juhtumi puhul leiab Forel, nagu ka Margarita, et tõeliseks mõrvariks on siiski isa, kes raseda naise hülgas. Teatud sarnasusi võib välja tuua ka Goethe Gretcheniga.
Timofei Kondratjevitš Kvastsov on üüriline korterist 11 302-b Sadaovaja.
"Ja pani, lurjus , toru hargile." Tüüpiline tolle ajal pealekaebajalik inimene, kes püüab võimude ees lipitseda, sekkuda asjadesse, mis ei puudutagi teda. Tema tegevuse iroonia seiseb aga selles, et pealekaebaja ise arreteeritakse samuti.
Vassili Stepanovitš Lastotškin on Varieteeteatri raamatupidaja. Tema tegelaskuju on heaks näiteks sellest, kuidas tihti on inimestel erinevaid motiive , mida pealiskaudsel suhtlemisel pelgalt pilguheitmisest ei märka. Tema nimi on tuletatud venekeelsest sõnast lastotška.
"Sel samal hetkel lendas sammaskäiku noolkiire pääsuke, tegi ringi kullatud lae all, laskus madalamale, kitsa tiivaga peaaegu riivates nišis seisva vaskkuju nägu, ja kadus samba kapiteeli taha." "Ivan lehvitas endale kätega veidi tuult , et maha jahtuda, ja hüppas, pea ees, vette."
Latunski. Kriitik , kelle artikkel hävitas Meistri. Tema nimi tuleb kõige tõenäolisemalt kahe Bulgakovi vaenalse nimedest . Litovski, kes oli repertuaaridekomitee esimees ning kiusas Bulgakovit "Turbiinide päevad" loomisest, ning Orlinski, kes "Bulgakovluse vastu" halvustavaid artikleid kirjutas.
Aloizi Mogarõtš on äraandjast kehkenpüks, kes kaebab Meistri peale, et ise tema keldrikorterisse elama asuda. Ta on otsene Jerešlaimi Juudas. Ta pole kaugeltki mitte ainus omalaadne, aga on kõigist teistest hullem, sest tema nuhib Meistri vastu. Bulgakov oli teadlik, et temal ja tema tegemistel hoitakse pidevalt silm peal. Nähes erinevaid agente koheselt läbi, mängis Bulgakov nendega kaasa ja mitmest said koguni "perekonnasõbrad".
Jelena kirjutas oma päevikus "Läksime linna ja kohtasime kohe Gagarini põiktänavas Emmanuil Žuhhovskit. Ta rõõmustas, ütles, et oleme talle kõvasti liiga teinud, sest oleme ta oma tuttavate hulgast välja arvanud, ja küsis, millal ta võiks jälle tulla? Leppisime täna õhtuks kella kümne peale kokku. /.../ Žuhhovski tuli mikskipärast kell üksteist ja oli mikskipärast tige ja ärritatud (ju oli talle asutuses korralik peapesu tehtud). Ta alustas juttu, mis oli talle ilmselt sisendatud - ähvardusest, et " Turbiinid " võetakse lavalt maha, kui M.A. ei kirjuta agiteeriva näidendit."
Tegelane Mõgarõtš viitab venekeelsele väljendile "kokkuleppe tähistamine pitsi viinaga" - selge märk omakasupüüdlustest.
Leevi Matteus, ainus Ješua Ha-Nostri õpilane. Piiblis on kolmes evangeeliumis (Matt 9:9, Mark 2:14 ja Luuka 5:27) kirjeldatud situatsiooni, kus maksukoguja jätab oma maise vara ja hakkab Jeesust järgima. Esimeses on tolle inimese nimi Matteus, teistes aga Leevi (Leevius). Maksukogujast (Leevi) võib saada evangelist (Matteus).
Niza, tegelane Meistri romaanis, kes abistab Afraniust, et Juudast mõrvata. Margarita paralleeltegelane Jerešlaimi tegevusliinis, kes lipsab õhtul välja võõra mehega kohtuma ajal, mil abikaasat pole kodus. Ka Fausti Margaretaga on neil sarnasusi. Lähemalt uurides ilmneb Afraniuse ja Niza kohtumisel isegi teatud sarnasusi Romeo ja Julia kohtumisega. Kõigil kolmel naisel oli ka ümmardaja, kelle eest oma armusuhteid varjati.
Afranius on Jerešlaimi salapolitsei ülem. Ta ilmub juba teises peatükis, kuid nimi ei saa avalikuks enne kahekümne viiendat. Tõenäoline prototüüp on Afranius Burr , kes oli Rooma pretooria perfekt 1. sajandil. Oluline on see, et suure tõenäosusega on tegemist Wolandiga. Hämmastav maskeerumisvõime, hea informeeritus, ilmumine varjudest ning Ješua hukkamise juures kolmejalgsel pingil istumine on sarnane Wolandile kahekümne üheksandas peatükis. Woland ise ka ütleb, et viibis antud sündmuste juures:
"Asi on selles..." siinkohal heitis ta argliku pilgu ümberringi ja läks üle sosinale, "et ma ise nägin seda kõike pealt. Olin rõdul Pontus Pilatuse juures, ja aias, kui ta Kaifasega rääkis, ja platsil, ainult et ma olin salaja, nii-öelda inkognito, nii et palun teid, ärge sellest mitte kellelegi sõnakestki hingake, jäägu see meie vahele!... Tss." Ješua Ha-Nostri on Jerešlaimis tegutsev filosoof , kes loeb Meistri romaani ning leiab, et Meister on selle eest igavese rahu ära teeninud . Tema nimi on äärmiselt sarnane Jeesus Naatsaretist nimelise tegelasega. Nende eluloodki omavad ühiseid jooni.
"Taevas hoidku," vastas professor heatahtlikult muiates, "teie ju ometi peaksite teadma, et mitte midagi sellist, nagu on kirjutatud evangeeliumides, pole tegelikult kunagi juhtunud, ja kui me hakkame viitama evangeeliumidele kui ajalooallikaile..."
Ta muutis erinevaid fakte, nagu vanus ja sünnikoht, aga ka üldist elukulgu, näiteks Ješua oli ilma suure apostelkonnata ning ta vastas hea meelega Pilatuse küsimustele ja süüdistustele. Kui Berlioz kõneleb noorele luuletajale Ivanile, kuidas kirjutada ateistlikku luuletust Jeesusest, mis kujutaks asju nii, nagu nad tegelikult olid (Jeesust kunagi ei olnudki), siis räägib ta ise, teadmata Ješua Ha-Nostrist, kes Meistri romaanis kehastab inimest ja sündmusi nii, nagu nad tegelikult olid. Hoolimata aga erinevustest, tõuseb Ješua sarnaselt Jeesusele peale surma üles ning läheb taevasse, kus ta hiljem saadab palve Wolandile, et too Meistrile igavese rahu kingiks.
Pontus Pilatus, ratsanik, Juudamaa viies prokuraator. Peategelane Meistri romaanis on üles ehitatud ajaloolisele isikule ja evangeeliumile. Aastail 26-36 oli ta Rooma prokuraator ja Juudama valitseja. Legend räägib, et kui ta 36. aastal tagasi kutsuti ja Galliasse asumisele saadeti, lõpetas ta oma elu enesetapuga. Meistri Pontus kaalus ise sedasama:
"Mürki, andke mulle mürki!" Bulgakovi loomingus on rohkem kui ühel korral käsitletud võimu kõikvõimsust ja selle ebainimlikku ja orjastavat loomust, mida Pilatus oma isikuga esindas. Pilatuse kõnest ja käitumisest on selgelt märgata, et ta on väsinud ja otsib muutusi ja leevendust. Kuid autor paneb ta hoopis veel enam kannatama, nimelt elab Pilatus Ješua Ha-Nostri hukkamist erakordselt läbi ning kannatab ise samaväärselt. Enamgi veel, selle ühe momendi eest, mil ta ei leidnud eneses jõudu, et kohalikule juudinõukogule vastu seista, pannakse ta piinlema kahe tuhandeks aastaks. Tema tegelaskuju suurimaks müsteeriumiks on Meistri romaani ning Moskva tegevusliini reaalsuse tõene kokkulangevus. Miks tegi Bulgakov sellise segunemise kahe tegelikkuse vahel, pole teada.
Bezdomnõi, õige nimega Ivan Nikolajevitš Ponõrev on noor luuletaja, kes kohtub hullumajas Meistriga ning saab tema õpilaseks. Esimesena paistab loomulikult silma tema luuletajanimi - Kodutu, mida Bulgakov isegi kasutas ja mis seob teda ühe 1920nendatel tegutsenud kirjanikuga, kes tegutses varjunime Demjan Bednõi (Vaene) all ning kirjutas samuti antikristlikke töid nagu Bezdomnõigi. Samuti on võimalik seda seostada luuletajaga, kes varjunime Bezimenski ( Nimetu ) all lõi paroodia Bulgakovi teosele "Turbiinide päevad". Tema eesnimi , Ivan, viitab selgelt vene folkloorist tuntud loll-Ivani tegelaskujule, kes hoolimata oma lihtsameelsusest saavutab edu ning publiku poolehoiu. Samas ka on Bezdomnõi just selleks jõuks, mis paneb Meistri jälle elama, saades tema õpliaseks ning näidates üles tõsist huvi tema romaani vastu.
Peemot, suur must kõuts ja saatanliku kaaskonna kõige värvikaim tegelane. Temagi nimi on kristliku taustaga. Nii vene keelest, kui ka inglise keelest on sõna behemoth / begemot tõlgitud kui jõehobu, mis peaks viitama kassi ebanormaalsele suurusele. Bulgakovi teise naise Ljubovi jutu järgi oli tegelase prototüübiks nende endi suur hall kass. Demonoloogia traditsiooni järgi olevat Peemot (Behemoth) just eelkõige kõhuihade deemon, mis seletab kassi kiindumust heasse toitu. Peemoti muundumine 32. peatükis seletab tema lõbusa meele ning bravuurika käitumise, nimelt tegu oli
"kõhnukese noormehe, deemonist paaži, parima narriga, keda maailmas eales nähtud."
Korovjev, ruudulise jaki ja katkiste näpitsprillidega saatanliku kaaskonna üks liikmeid. Nimi tuleneb tõenäoliselt venekeelsest sõnast korova ( lehm ). Samuti on sarnasus Bulgakovi tuttava Koroviniga ning Dostojevski romaani "Vennad Karamazovid " tegelase Korovkiniga. Tema valiums aga sarnaneb eelmainitud teoses ilmutanud Saatana omaga. Teine nimi Fagott seob teda erinevate muusikaliste teemadega, näiteks Vaatemängude komisjoni filiaali ametkonna laulma panemine, tegelaste nimede sarnanemine kuulsate heliloojatega (Berlioz, Rimski, Stravinski), rääkimata mitmetest momentidest, kus tegelased kuulevad või räägivad erinevatest muusikalistest teostest:
"Kõik aknad olid pärani, iga akna taga põles oranzhi kupliga lamp ning igast aknast ja uksest, igast kangialusest, katuselt ja pööningult, keldrist ja hoovist tungis kähiseva möirgena tänavale polonees ooperist "Jevgeni Onegin"
"Näete siis... sest juba nägu, mida te kirjeldasite... eri värvi sulmad, kulmud! Andke andeks, aga äkki pole te isegi ooperit "Faust" kuulnud ?"
Woland, kõiki romaani tegevusliine läbiv tegelane ja osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head. Esimesel kohtumisel on Berliozile ja Ivanile kohe selge, et tegemist on välismaalasega, kuid rahvuses ei ole nad kindlad. Ivani lõplik otsus - sakslane - viitab otseselt Fausti tegelasele Mefistofelesele. Ta omab mitmeid klassikalisi saatana tunnuseid: lonkamine (legendi järgi sai ta selle vea külge, kui ta inglina taevast minema kihutati), kõver suu, eri värvi silmad ja eri kõrgusega kulmud. Fausti looga seob veel puudlipeaga jalutuskepp, nimelt Mefistofeles ilmus Faustile esmakordselt puudlina. Tema nimi tuleb ilmselt samuti Goethe meistritöös esinenud deemoni Volandi nimest. "V" vahetamine "W"-ga on tehtud ilmselt selleks, et lisada saksapärasust. Wolandis kehastub kogu romaani edasiviiv jõud, tema poolt korraldatud sündmused tingivad erinevate tegelaste kujunemist ja arenemist. Temas kehastub piiratud võimalustega saatana kuju, kes aegade algusest omab vaid õigust tegeleda inimestega otse ja isiklikult neid mõjutades tema eest suuremaid plaane ellu viima (Aadama, Eeva ja õunasöömise lugu). Ka Goethe saatan on selline, kes läheb tegelema probleemiga läbi inimese ja kõnnib võrdselt Fausti kõrval, et asi saaks aetud.
Margarita, Meistri armastatu ja kaaslane. Margarita tegelaskuju prototüübiks peetakse Bulgakovi kolmandat naist Jelena Sergejevnat, kellega autor kohtus 1929. aastal (Margarita tegelaskuju esines esmakordselt teises versioonis, millega Bulgakov alustas 1931 või 1932). Mõlema naise elust ja tegevusest on võimalik tõmmata mitmeid paralleele, alustades sellest, et kohtumisel oma meistriga olid mõlemad naised ja meistrid abielus, vaatamata sellele puhkes esimesest silmapilgust armastus, mille taolist tihti ei kohta. Jelena on oma päevikus kirjutanud:
"Ma olin lihtsalt imelise ja ülla kindral -leintnant Šilovski abikaasa. Meid võis nimetada tavaliseks õnnelikuks perekonnaks: mees heal positsioonil, kaks ilusat poega . Põhimõtteliselt oli ka kõik muu korras. Aga kui ma kohtusin Bulgakoviga, teadsin ma, et see on minu saatus, hoolimata kõigest, hoolimata raskest lahusolemise traagikast. See oli kiire, uskumatult kiire, armastus kestmaks kogu mu elu." Üllatav on Bulgakovi prohvetlik ettenägemus sellest, et tema naine hoolitseb selle eest, et romaan saaks avaldatud. Margarita on tõsiselt romaani kiindunud ning satub meeleheitesse, kui Meister selle põletab.
"Vaikse karjatusega tormas ta paljakäsi ahjust välja kiskuma seda viimast, mis sinna veel oli jäänud - paberipakki, mis alumisest servast juba põles." Samas on teatud eeskuju Fausti tegelases Margaretas, kes samamoodi päästab oma armastatu, kuid peab selleks sõlmima kokkuleppe saatanaga
Kuigi Moskva ja Jerešlaimi tegevusliinid peaksid kõrvuti jooksma, puudub ühene Margarita analoog, tema tegelaskuju sümboliseerib aktiivset, armastavat ja päästvat alget, lõputu kaastunde allikat igas olukorras.
Meister, teose nimikangelane ja peategelane. Kõige ilmselgem prototüüp on loomulikult autor ise. Mitmed sarnased jooned - nime esitäht ja väike sümboolne tähendus mütsile, mõlema mehe kirjandusliku tegevuse takistamisega väliste jõudude poolt. Vestluses Ivaniga mainib Meister kriitik Latunskit, kes kirjutas artiklis "pilatismi vastu". Orlinski: "bulgakovluse vastu!". Kuid ka, et Bulgakovi kirjanduslik eeskuju Gogol saatis ühe oma romaanikäsikirjadest ahju ("Surnud hindege" teine osa), samamoodi nagu Bulgakov põletas esimese "Meistri ja Margarita" ja Meister oma romaani Pontus Pilatusest. Välimuse järgi on Meistri puhul samuti sarnasusi nii Bulgakovi enda kui Gogoliga. Nimelt tema vanuseks öeldakse "umbes kolmekümne kaheksa aastane", mis oli Bulgakovi vanus aastal 1929, kui ta alustas tööd romaani kallal. Lisaks Vsevolod Meierhold ja Ossip Mendelštam, kes mõlemad hukkusid Stalini repressioonide käigus ning keda mõlemat kutsuti meistriks. Meistri ekvivalent Jerešlaimist on Ješua, kes samuti on oma mõtete pärast tagakiusatu ning läbi piinarikka tee muutub surematuks. Varasemates versioonides oli Meistri tegelaskuju asemel Fesja, kes oli demonoloog ning oli lähemalt seotud kõiksuguste mustade jõududega kui Meister, sarnanedes nii Faustile. On ka Meistrile iseloomulikke vabamüürlaste tunnuseid - meistri auaste, võtmed, Ivani õpilaseks võtmine. Mainimata ei saa jätta fakti, et nii Meistri kui ka Bulgakovi nime esitäht "M" on tagurpidi "W", mis viitab otseselt Wolandile.
Vähemal või enamal määral on eesti lugejaskond kokku puutunud NL süsteemiga. Seetõttu on eesti lugeja võimeline paremini haarama teose ühiskonna kriitilist poolt ja mõistma ka kõige absurdsemaid inimloomust avavaid vihjeid ning olustike kirjeldusi. Lääneriikide lugejaile on aga vaja juba teose paremaks mõistmiseks kasutada lisamaterjale ning Ida-Euroopast pärit lugejaskonna arvustusi, et raamatust saaks ikka kätte maksimaalse võimaliku väärtuse.
Need, kes vene keelt ei mõista peavad leppima tõlkija nägemusega, mis tihtilugu, kes erikeelsete versioonidega tuttavad, on rikkunud Bulgakovi stiili ja keelekasutuse. Mitmetes lõikudes on lausa kasutusel sõnad ja väljendid, mis omavad eesti ja vene keelt üks-ühele kõrvutades üsnagi erinevaid tähendusi.
Olulisemaid lähtepunkte teose tõlgendamisel ja mõjutuste vastuvõtmisel on see, millisest žanrist raamatu lugeja antud teost vaatleb. Levinuim arusaam "Meistrist ja Margaritast" on kui armastusromaanist, kuid seda võib alati ka käsitleda ka kui ulme ja fantastikaalast või filosoofilist teost.
Seda teost lugenud inimeste nägemus jaguneb reeglina tänaseni erinevate tõlgenduste vahel. Bulgakov on siinkohal suutnud luua midagi seletamatult laiahaardelist ja keerukat, kus teost ei anna üheselt vaadelda.
Kaalukas Meistri ja Margarita osa. Teos kui armastusromaan . Põhjendatakse sellega, et tegevustik kulmineerub peamiselt Meistri ja Margarita ümber ka siis kui nende roll jääb passiivseks ja tagasihoidlikuks. Meistri ja Margarita kanda on tegevusliin. Veel see, et romaani tegevuse käigus kandus raskuspunkt Saatana tegelaskujult järjest rohkem Margarita ja tema nimetule armastatule , mis ajendas ka teosele andma pealkirja, mida ta kannab.
Woland on kandev tegelasane kõigis tegevusliinides ning kui mitte otseselt, siis vähemalt halli kardinalina paneb kogu tegevustiku liikuma. Wolandi jõu ja võimu seos. Tema, kelle käsutuses on
"küllatki suured võimalused, palju suuremad, kui arvavad mõned mitte eriti terased inimesed..."
oli võimeline lihtsalt oma kohalolekuga panema liikuma sündmuste ahelaid. Veel fakt, et autori algne idee oli kirjutada romaan Saatanast.
Ivan on tegelane, keda kõige olulisemaks pidada. Tõesti, algab ja lõpeb lugu just temaga ning kogu tegevustikku võib tõlgendada kui äärmiselt detailselt jutustatud seiklust, mis samaaegselt seletab ja ristub Ivani isiklikku Saatanaga kohtumise kogemusse ja Meistriga hullumajas koos veedetud aega. Siin toodi välja mõnetine sarnasus Terry Pratchetti romaanidega, kus samuti äärmiselt detailseid ning hästi läbi mõeldud kõrvallugusid räägitakse, mis teinekord põhiteemaga üldse ei haaku.
Olukirjeldus ja filosoofia on kõige olulisem teema. Lugu kui selline pole tegelikkuses midagi määrav ega ütlev ja on Wolandi ja tema kaaskonna jaoks pigem igapäevane seiklus .Saatana ball ei olnud ju esmakordselt toimuv üritus. Ühendades "Fausti" ning "Meister ja Margarita" lugudest pärit Saatana tegelaskuju olemused , näeme, et tema olemise eesmärk ongi liikuda inimeste keskel ja võtta ette nii-öelda inimprojekte, püüdes seeläbi muuta nende ja teiste iskikute arusaamu ning käitumist.
Parema meelega vaatleks kõiki tegelasi nagu näitlejaid, kes on vaheldumisi laval. Tulenevalt mitmeplaanilisusest ja teemade vaheldumisest on erinevad karakterid järgemööda olulistel kohtadel - vaheldumisi areenil, mis teebki asja huvitavaks. Iga peatükk on justkui erineva tegelase jutustatud.
Nagu näha leidis Irina Belobrovtseva ütlus: "Tegemist pole ühemõtteliselt lõpliku sõnumiga, vaid masinaga , mis produtseerib ja jääbki tootma uusi tähendusi," tõestust. Inimesed kommenteerivad:
Mis see oli?
(Mihhail Bulgakovi teose “Meister ja Margarita” põhjal)
“Meister ja Margarita” on üks parimaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Küsimusele, mis see (raamat) siis oli, vastaksin ma esimese pähetulnud mõttega- tolleaegse põlvkonna maailma kujutis. Kuivõrd ta sisaldab allegooriaid, vihjeid ja varjatud kujul antud aja (NSV Liidu aja algusperiood) sündmusi ja inimeste mõttemaailma, võiks teda võrrelda Piibliga. Ent on “Meister ja Margarita” märksa lugejasõbralikum- olustiku kirjeldus on küll kohati irooniline , kuid vürtsitatus maheda huumoriga.
Lugedes ja võrreldes Bulgakovi teoses “Meister ja Margarita” paralleelselt arenevaid tegevustikke meie ajaarvamise (arvatava) alguses ja Nõukogude Liidu aegses ühiskonnas, peame tõdema, et inimesed on jäänud samaks- ikka leidub väiklust, kadedust, uskumatust, kättemaksuhimu, reetlikkust, aga ka armastust ja halastust. Ka argust, mida Bulgakov on nimetanud suurimaks paheks, kogevad nii Pontius Pilatus kui ka Nikolai Ivanovitš -mõlemad saavad seeläbi ka õnnetuks.
Bulgakov käsitleb inimeste suurimat soovi- midagi luua, endast märk järele jätta. “Meister ja Margarita” on tegelikult teos teoses- kirjaniku sule kaudu kirjutab raamatut samuti Meister (ma kirjutan tegelase nime suure tähega, kuna minu arvates on ta seda väärt). Kuid ega raamat ei olegi vahest kõige tähtsam, mida antud tegelane loob - on Meistri ja Margarita vaheline armastuski eelkõike looming. Bulgakov näitab, et kuigi mõlemal osapoolel (antud juhul Meistril ja Margarital, kuid üldiselt kõigil armastajatel) on oma nõrkused ja vead, võib nende armastus osutuda kustumatuks ja võitmatuks- jah, isegi surematuks. Ideaalne armastus (täiesti ennast ohverdav) oleks seega võimalik?
Muidugi on tegemist müstifikatsiooniga. Me võime öelda, et pole võimalik, et kurat liiguks reaalses maailmas. Kuid tegelikult oleneb kõik sellest, millisel tasandil me seda lahti mõtestame. Ümberkaudses tähenduses osutuvad paljud näiliselt võimatud asjad tegelikkuses eksisteerivateks. Seega on iga müstifikatsioon eelkõige loomulik, mõistuspärane ja vahetumgi kui mõni teine jutulaad. Müstifitseeritud väljendusviis võimaldab välja öelda, mida me tegelikult mõtleme. Pealegi on Bulgakov osavalt kasutanud inimese (enamasti) sünnipärast ( kuid hiljem mõnel juhul kahjuks manduvat) omadust- uudishimu ja kõige ratsionaalselt seletamise püüet. Nii võngubki tegevus meie psüühika piirimail. Ometi ei tohigi me püüda kõike seletada. Maailmas on palju meie mõistes “võimatut”. Sellisele järeldusele jõuab ka Ivan Nikolajevitš (“kuid ta teab ka seda, et on midagi niisudust, millest tema jõud üle ei käi.”) Kõike lahti mõtestades ei pruugi aru saada põhilisest, just sellest, et maailm pole mõistuspärane.
Minu arvates on tore, et siin ilmas on nii palju müstikat ja ebareaalsust. Sellele arusaamale viiski mind Bulgakovi “Meister ja Margarita”. Ma soovitaksin antud teost kõigile- ta avab ukse uuele tasandile.