See talu oli maamehe Tambeti oma. See mees oli pärisperemeheks saanud nii, et(sellel ajal olid ju peaaegu kõik Eestlased orjad)Tambeti isa, Vahur, kes oli väga tugev, oli Tallinna piiskopi ori. Ta põgenes metsa. Piiskop leidis Vahuri üles ning tahtis teda piitsutada. Siis tuli metsast välja karu ning piiskop nõudis enda päästmist ningVahur sai vastutasuks tükike metsamaad endale.. Ta ehitas metsa sisse väikse maja. Osake maaalast oli põld. Tambetil oli poeg Jaanus. Tambeti naine suri kahe aasta eest. Tambet ehitas ilusa ja suure maja. Tambet hakkas hoolimata Vahuri keelust saksa keelt õppima. Jaanus õppis Tallinna Mustamunga kloostris. Tambet ja Jaanus läksid ratsutades Lodijärve lossi. Jaanus tutvus seal kolme sõbraga. Emilia, Oodo ja nende koera Tarapitaga. Jaanus ja Tambet hakkasid seal ka edaspidi käima.
Eduard Bornhöhe See lugu toimus Eestis 14 sajandil Tallinna lähedal, paksus metsas asuvas talus ja selle ümbruses .Jaanus oli Tambeti poeg, kes omakorda oli Vahuri poeg. Vahur oli vaba mees, kuna ta päästis Tallinna piiskoppi karu küüsist.Piiskopp andis selle eest Vahurile väikese maatüki. Kuna Vahur oli laisk, siis ta toitis ennast jahisaagiga.Hiljem Võttis ta lossihärralt hundinahkade eest nägusa neiu naiseks.Päeval, mil Vahur suri oli Tambetil juba poeg, Jaanus ja naine olemas. Kui Jaanus oli kümme aastat vana, läks ta esimest korda lähuduses asuvasse lossi isaga kaasa ja sai tuttavaks laste Oodo ja Emiiliaga.Nad veetid palju aegu kuni õnnetuseni Oodoga, mil ta kukkus hobuse seljast maha ja süüdistas kõiges Jaanust. 5 aastat hiljem, ühel päeval, sattus Jaanus külas olema ja sai teada, et lossikubjas oli väikese poisi Maanuse vaese omaks peksnud.Mõned päevad hiljem suri lossihärra ja uueks valitsejaks sai Oodo
Tasuja Autor:Eduard Bornhöhe Tegelased:Jaanus,Oodo,Emiilia(Emmi) Tambet,Vahur,kubjas. Vahur oli oma jõu abil saanud vabaks talumeheks. Kui Vahur suri võttis talu ohjad üle tema poeg Tambet. Talu oli päris rikkas. Tambetil oli poeg Jaanus kes kümne aastaselt hakkas talviti munkade juures õppimas käima. Talu lähedal oli Lodijärve loss .Tambet oli tark mees ja käis lossis nõu andmas ta võttis ka Jaanuse kaasa. Jaanus sai seal sõpradeks lossihärra lastega Ooda ja Emmiga. Nad läksid upsakuse pärast tülli. Õigemini Oodo ja Jaanas läksid, aga Emmi hoidis venna poole. Jaanus käis ühe targa endise rüütli juures õppimas Ladina keelt ja sõjakunste
Kuidas Jaanusest sai Tasuja? 14. sajandil, elas Jaanus metsas, koos oma isa Tambetiga. Tal oli vanaisa, Vahur, kes oli karuga võideldes saanud piiskopihärra käest tükikese metsa ning oli sinna talu rajanud. Seda kutsuti Metsa taluks. Kui Vahur, hakkas surema, oli Jaanus tema surivoodi juures ning jättis vanaisa poolt Tambetile öeldud viimased õpetlikud sõnad eluks ajaks meelde. Vahur soovitas Tambetil talu harida ja viimasele kõrge müüri ümber ehitada ning mitte sakstega läbi käia, kuid viimast Tambet ei teinud. Ta pani Jaanuse Tallinna Mustamunga kloostrisse õppima. Esimene kohtumine Lodijärve mõisalastega polnud just kõige meeldivam. Lossihärra poeg Oodo ässitas oma koera Jaanusele kallale, mis polnud just kõige kombekam käitumine. Jaanust häiris ka koera nimi Tarapita, kuna see oli eestlaste jumala nimi ja Jaanusele ei meeldinud üldse, kui koeral selline nimi on
siis oli piiskop see, kes palus orja. Ta pakkus Vahurile maid, et see karu ära tapaks. Piiskop oli sõnapidaja mees ja lasi Vahuri vabaks ja kinkis talle tüki metsa Lodijärve lossi maade serval. Sinna ehitas Vahur endale maja. Põldu ta ei harinud, vaid elatus jahisaagist. Ta lunastas lossihärra käest hundinahkade eest ilusa tüdruku naiseks ja naisevenna sulaseks. Sulasel lasi ta tüki metsa põlluks muuta. Enne surma käskis Vahur Tambetil maja ümber kõrge müür ehitada , sulaseid osta, maad harida ja jõukust koguda. Varsti suri ka Vahuri naine ja hiljem Tambeti naine.Vastupidi Vahuri keelule hakkas Tambet saksa keelt õppima ja käis Lodijärve lossis kauplemas ning endale vajalikku kraami toomas . Oma poja Jaanuse pani ta Tallinna Mustamunga Kloostrisse õppima, et poeg kasvaks saksaks ja kirjatargaks. Kui Jaanus, kes on selle raamatu peategelane, oli kümneaastane, ratsutas ta esimest korda Lodijärve lossi.
Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahurit piitsutati tihti ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas ja tahtis teda piitsaga lüüa.Järsku tuli metsast välja karu ning piiskop hakkas kohe paluma Vahurit, et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri, lasi ta enne sulasel tüki maad põlluks muuta. Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus. Tambeti naine suri kahe aasta pärast. Tambet kolis isa saadud majasse ning piiras õue palkseintega. Tambet hakkas hoolimata Vahuri keelust saksa keelt õppima. Jaanuse saatis ta Tallinna Musta- munga kloostrisse õppima. Jaanus oli kümme aastat vana,kui ta esimest korda isaga Lodijärve lossi ratsutas. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik
Vahur oli väga tugev. Vahuril sai küllalt et teda kogu aeg piisutati ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas, kuid piiskop leidis ta üles ja tahtis teda piitsaga lüüa. Järsku tuli metsast välja karu piiskop kohe paluma Vahurit et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri lasi ta enne sulasel tüki maad põlluks muuta. Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus. Tambeti naine suri kahe aasta pärast. Tambet ostis endale kolm sulast, ehitas ilusa ja suure maja, piiras õue palkseintega. Tambet hakkas hoolimata Vahuri keelust saksa keelt õppima. Jaanuse saatis ta Tallinna Mustamunga kloostrisse õppima. Jaanus oli kümme aastat vana kui ta esimest korda isaga Lodijärve lossi ratsutas, mille maadel Tambeti talu seisis. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast
tugev. Vahuril sai küllalt et teda kogu aeg piisutati ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas, kuid piiskop leidis ta üles ja tahtis teda piitsaga lüüa. Järsku tuli metsast välja karu piiskop kohe paluma Vahurit et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri lasi ta enne sulasel tüki maad põlluks muuta. Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus. Tambeti naine suri kahe aasta pärast. Tambet ostis endale kolm sulast, ehitas ilusa ja suure maja, piiras õue palkseintega. Tambet hakkas hoolimata Vahuri keelust saksa keelt õppima. Jaanuse saatis ta Tallinna Mustamunga kloostrisse õppima. Jaanus oli kümme aastat vana kui ta esimest korda isaga Lodijärve lossi ratsutas, mille maadel Tambeti talu seisis. Selleaegne lossihärra, rüütel Konrad Raupen, oli mõistlik isand, kes targast ja osavast
Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahurit piitsutati tihti ja ta pgenes metsa. Piiskop asus teda jlitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas ja tahtis teda piitsaga la.Jrsku tuli metsast vlja karu ning piiskop hakkas kohe paluma Vahurit, et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri, lasi ta enne sulasel tki maad plluks muuta. Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus. Tambeti naine suri kahe aasta prast. Tambet kolis isa saadud majasse ning piiras ue palkseintega. Tambet hakkas hoolimata Vahuri keelust saksa keelt ppima. Jaanuse saatis ta Tallinna Musta-munga kloostrisse ppima. Jaanus oli kmme aastat vana,kui ta esimest korda isaga Lodijrve lossi ratsutas. Selleaegne lossihrra, rtel Konrad Raupen, oli mistlik isand, kes targast ja osavast Tambetist meelehead leidis ja teda sagedasti laskis nuksimise prast lossi kutsuda
hirm, kuid ta otsustas saarele jääda ja vanaisa Tambetile märkamatult üles leida, siis oli turvaline - jõuti ilusti vanaisani ja anti talle tuulekott, selgus, et vanaisa oli Tambeti kahjutuks teinud ja nüüd kees mees pajas, Hiie isa surma pärast kurbust ei tundnud, oli väsinud ja läks magama - vanaisa tundis Tambeti kontidest suurt rõõmu, need olid suured ja head tema tiibade jaoks, lisaks oli Tambetil suur uhke kolp, sellest pidi saama vanaisa võidupeeker - vanaisa näitas Leemetile oma tiibu, poisi arust olid need täiuslikud, kuid vanaisa osutas kohtadele, mis tema arust veel kohendamist vajavad, seejärel hakkas taat kähistama ja Leemet otsustas ka magama minna - koopasse Hiie juurde jõudes oli neiu ärkvel, nad mõistsid, et saavad nüüd koju minna ja oma kodu rajada ning abielluda, Leemet armastas Hiiet ja oli pöörasust ning elujõudu täis 25.
Lühike jutt kõdunemisest siin metsas koos Meemega millele järgnes meelheteline jooks. „Mul ei olnud metsas mitte midagi peale hakkata, mul puudus siin igasugune tulevik-kuid see oli minu kodu.“(lk196) Depressivsel mõterongil viibiv Leeme mõtleb oma tulevikule. „Ma pigem tapaks ta oma käega, kui annaks sinu pojale! Las ta siis pigem sureb üllalt, oma rahva parema tuelviku nimel...“(lk199) Tulles külast tagasi edastab ema kohutavad uudised, et Ülgas käsib kuulekal Tambetil oma tütat ohverdada, et taastuks muistne maailm. „Tambet ja Ülgas olid mulle nii jälgid, et ma tundsin endas ootamatut raevusööstu: sel hetkel oleksin ma olnud võimeline neli küüntega südame rinnust välja rebima, neid peadpidi vastu puud taguma, neid tükeldama ja lõhki kiskuma.“(lk200) Viha Tambeti ja Ülgase vastu kuna tood tema sõpra ja tulevast nasit tappa tahtsid. „Ta polnud Hiiesse kunagi kuigi õrnalt suhtunud, kuid tütre ohverdamine oli ilmset temagi jaoks liig
annaabi.ee 
