Keskaeg (2)

Ajalugu KT4!
Keskaeg ja araablased
1)Keskaja ajaline piiritlemine ja tähendus.
Keskaja mõiste võeti kasutusele 15. sajandil Itaalia humanistide poolt. Selle termini lõi Giovanni Andrea 1469. aastal „Medio aevo“. Lõplikult juurdus keskaja mõiste valgustusajal (18. sajandil), mil tähistati antiikaja ja renessansiperioodi vahele jäävat pimedat ja ebakultuurset ajajärku. Keskajaks tähistatakse kahe perioodi vahele jäävat aega. Keskaja piiriks loetakse Lääne- Rooma Keisririigi hävimist 476. aastal. Teiseks piiriks loetakse Suurt Rahvasterännet. Keskaja lõpuks peetakse, kas Konstantinoopoli vallutamist türklaste poolt 1453. aastal (Bütsantsi keisririigi lõpp); Ameerika avastamist 1492. aastal (uue maailma avanemine) või usupuhastuse ehk reformatsiooni algust Saksamaal 1517. aastal (Euroopa pääses paavsti ja katoliku kiriku eeskoste alt). Keskajal hakkasid euroopa rahvused ja riigid kujunema, hakkas kujunema euroopalik tsivilisatsioon ja kultuur. Keskaega piiritletakse territoriaalselt alaks, kus religiooniks on katoliiklus ja valitsevaks võimuks on feodalism . Samuti peetakse keskaega ajaks, kus valitses kristluse ideoloogia/ religioon .
Keskaega jagatakse kolmeks perioodiks: Varakeskaeg (Euroopa oli suhteliselt vaene ja poliitiliselt killustatud, kujunesid keskajale iseloomulikud jooned (feodalism ja kiriku ülemvõim)); kõrgkeskaeg (jõukuse kasv, vahepeal hääbunud linnade esiletõus, vallutusretked põhja, itta ja lõunasse); hiliskeskaeg (katkuepideemia, mis põhjustas majanduslikku raskusi ja elanikkonna vähenemist. See soodustas kapitalistliku ühiskonna kujunemist).
2)Frangi riik.
Riik varakeskaegses Euroopas. Selle territoorium langeb suuremas osas kokku tänapäeva Prantsusmaaga . Riik tekkis 5. sajandil peale Lääne-Rooma riigi lagunemist, kui frangid vallutasid kuningas Chlodovech I juhtimisel enamiku Galliast, tõrjudes läänegoodid Hispaaniasse. Frangid olid tol ajal veel paganad. 495. aastal lasi aga Chlodovech and kaaskonnaga ristida ning peale seda sundis ta ristiusu (katoliku kirik ) peale ka rahvale. Tänu ristiusustamisele, said frangid paavstile headeks liitlasteks ariaanlike germaanlaste vastu. 6. ja 7. sajandil frangi riigi ühtsus kadus ning kuningate võim nõrgenes. Toimusid vennatapusõjad (kui kuningas suri, jagati maa ja vara poegade vahel). Tänu sellele jagunes maa suurteks sõltumatuteks osadeks , kus võim kuulus kuninga kojaülematele – majordoomustele. Nad valitsesid piirkonda arvukate sõltlaste teol ning ka teistega sõda pidades. 687 koondas üks majordoomus kodu Frangi riigi enda alla. Seda võimu täiustas veelgi Karl Martell , kes võitis Poitiers ´ lahingus araablasi ning tõrjus neid tagasi. Martell soovis oma ratsaväge tugevndada ning hakkas sõjameestele jagama maatükke, millelt saadava tulu eest pidid nad muretsema endale relvastuse. Frangi riigi keskuseks oli Pariis. Seati sisse päritav kuningavõim (enne said krooni silmapaistvamad väepealikud). Kirjutati seadustekogu „Saali õigus“ (esimene germaanlaste kirjalik seadustekogu).
Merovingid (5-8. sajandil). Riik jaotati Chlodovechi poegade vahel, tänu millele riigi ühtsus kannatas. Sel ajal kohalike ülikute – hertsogite – võim suurenes ning kuningavõim vähenes. Võim koondus majordoomuste kätte.
Karolingid (8-10. sajandil). Aluse pani Karl Martell. Toimus sõjaväereform ning kirikuriigi asutamine.
Tema poeg, Pippin Lühikene, tugevndas sidemeid paavstiga – paavst vajas abi konfliktis langobardidega ning Frangi kuningas vajas toetust kuningatiitli pälvimiseks. Sõlmiti poliitiline kokkulepe, mille tagajärjel paavst kuulutas Pippini Frankide kuningaks. Mõni aasta hiljem läks Pippin aga paavsti kaitsma langobardide eest, võidetud ala – Rooma ja Ravenna ümbruse – kinkis ta paavstile, kuhu tekkis kirikuriik .
3)Suur rahvasterändamine.
Sai alguse 4. sajandil seoses hunnide liikumisega ning lõppes 6. sajandil. Hunnid , pärit Hiina ja Mongoolia aladelt , ajasid liikvele germaani hõimud, kes elasid Rooma piirialadel. Hõimud tungisid Rooma aladele ning peale Lääne-Rooma Keisririigi langemist, moodustasid sinna oma riigid. HUNNID – olid kirjaoskamatud, kuid nende kohta saadi infot teiste rahvaste ülestähendustest. Nad on pärit Kagu-Aasiast ning olid sunnitud liikuma lääne poole klimaatiliste muutuste pärast. Nende välimus oli hirmuäratav ning hirmul oli suur osa nende vallutustaktikas, olid väga sõjakas rahvas. Nad olid osavad vibukütid ja ratsutajad ning nad kasutasid sadulat ja jalatseid. Hunnide kuulsaim väejuht oli Attila, kes sõdis Katalaunia lahingus, kuid selle lahingu nad kaotasid. GERMAANLASED – elasid Musta mere ja Skandinaavia vahel. Neil oli iseloomulikuks rändav eluviis ning peategevusteks olid jahindus , laamakasvatud ja alepõllundus. Nad pidasid rahvakoosolekuid, kus otsustati tähtsamate küsimuste üle, eesotsas olid pealikud ja kuningas. Puudus kihiline riiklik moodustis . Tekkisid germaanlaste riigid: läänegootide riik (Hispaaniasse), vandaalide kuningriik (Põhja-Aafrikasse), anglosakside kuningriik (Britanniasse), Frankide riik (Galliasse), idagootide riik (Itaaliasse), burgundide riik, langobardide riik.
Rahvasterände tagajärjel hakkasid barbarite ja endise Rooma riigi elanikkude kultuurid segunema. Kiriku tähtsus tõusis (tast sai kultuuri säilitaja ja ühendaja), hakkasid segunema Rooma ja barbarite seadused, rahvad seguneid (kujunesid välja tänapäeva euroopa rahvused), keeled segunesid (tekkisid romaani ja germaani keeled).
4)Karl Suure keisririik .
Frankide võim jõudis haripunkti Pippin Lühikese poja, Karl Suure, valitsemise ajal. Ta laiendas riiki pea kõikides suundades: Saksamaa, Põhja-Itaalia, Lõuna-Prantsusmaa ja Madalmaad. Ta pani oma keisririigiga aluse kolmele hilisemale Euroopa suurriigile: Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliale. Karl Suur pidas end otseselt Rooma keisri järeltulijaks. Hispaanias sõdis ta araablastega ning alistas Pürenee poolsaare põhjaosa. Kõige rohkem vaeva nõudis germaanlaste alistamine tänapäeva Saksamaal, see lõppes suurejooneliste küüditamistega ja massiliste sakside hukkamisega. Paavst kuulutas ta keisriks, taastades nii keisrivõimu Lääne-Euroopas. Karlil oli ka vend, kuid too suri ning Karl haaras valitsemise täielikult enda kätte peale isa surma. Karl suur suri suhtelistelt vanana (65-72. aastaselt), kuid tal siiski jätkus teotahet ning edukat riigijuhtimisvõimet. Temas oli ühinenud germaani vägev sõjapealik, osav diplomaat , suur sisereformide läbiviija, Rooma impeeriumi taastaja ja riigiisa nii prantslastele kui ka sakslastele. Ta määras äärealadele asevalitsejad (krahvid, markkrahvid – piiriääres), tänu sellele kindlustas enda, valitseja, huve.
Karolingide renessanss – hariduse ja kultuuri taasavastamine. Taastati kultuuriline ühtsus, ühtne usk, kirjakeele ühtlustumine. Asutati koole (õukonnakoolid, toom- ja kloostrikoolid ). Hakati antiikkultuuri väärtustama ning õpetlased koondati õukonnakoolide juurde. Suurt tähelepanu pöörati kirikute ja losside ehitamisele. Riik lagunes 843. aastal, kui riik jagati Karl Suure kolme pojapoja vahel.
5)Bütsantsi poliitiline ajalugu.
Ida- Roomat hakati kutsuma Bütsantsiks ning keskuseks jäi Konstantinoopol . Riigi keeleks sai kreeka keel. Tuumikalaks kujunes Balkani poolsaar ja Väike- Aasia .
Keiser Justinianuse ajal püüti eduka vallutuspoliitikaga taastada Rooma impeeriumi muistset hiilgust, kuid see idee unustati peagi, kuna Bütsantsi aladele hakkasid tungima lõunaslaavlased ja langobardid. Korrastati seadused – Rooma õigus. Koguti kokku Rooma keisri seadused, mis süstematiseeriti ning neile lisati Justinianuse seadused – tekkis uus seadustekogu. 8. sajandil hakkasid aladele tungima araablased. Raskustele vaatamata seadsid keisrid riigikaitse uutele alustele , tugevndasid sõjaväge ja asusid vastupealetungile (araablastega). Araablased levitasid islamiusku Väike-Aasias, Bütsants palus abi Lääne-Euroopast. Sellega sai alguse ristisõjad (üks ajenditest), mille käigus vallutati Konstantinoopol ning Bütsants langes frankide võimu alla. Hiljem vallutasid Konstantinoopoli türklased, mis lõpetas Bütsantsi riigi.
6)Bütsantsi kultuur.
Bütsantsi kultuur on omapärane vahelüli antiikkultuuri ja tolleaegsete Idamaade ja Lääne-Euroopa vahel. Bütsantsi õpetlased elustasid huvi antiikkultuuri, filosoofia ja kreeka keele vastu. Filosoofiakoolis õpetati antiikeeskujudele tuginedes grammatikat, retoorikat, õigusteadust ja filosoofiat. Õpetlased tegelesid antiikkultuurialaste leksikonide koostamisega ja kirjutasid Platonist ja Aristotelesest, püüdes antiikfilosoofiat ristiusu tõdedega ühte sobida. Bütsants süstematiseeris ja arendas edasi Rooma õigust. Populaarsed olid pühakute elulood . Raamatukogud jõukamatel bütsantslastel, koolidel, kloostritel, kirikutel . Kõnekunst oli kõrgelt arenenud. Oluline oli mõista anda vihjates, ümber nurga rääkides. Riigi ametlik keel oli kreeka keel, aga äärealadel lubati kohalikke keeli. Kirjaoskus oli levinud kõrgkihi seas. 5.saj asutatakse Konstantinoopolisse esimene ülikool. Geograafias oli hästi tuntud Idamaad, head looduskirjeldused. Bütsants suhtus kultuuriliselt mahajäänud Lääne-Euroopasse üleolevalt ja vaenuga. Slaavi maadele ( Bulgaaria , Serbia , Venemaa) avaldas Bütsants iseäraliku mõju. Nad võtsid üle õigeusu, slaavi tähestiku, mille koostajateks on 9. saj kreeka misjonärid KYRILLOS ja Methodios. Samuti rakendasid need riigid Bütsantsi riikluse elemente. Kiriku kunsti (ikoonid, kuplid , mosaiigi) ka kunstireeglite (pidulikus poosis inimesed, tõsine ilme) ülevõtmine. Konstantinoopoli arhitektuur oli eeskujuks Venemaa omale. Hagia Sofiast võeti eriti eeskuju.
7)Feodaalsuhete olemus.
Põhineb senjööri ja vasalli suhtel. Vasall andis end senjööri kaitse alla, vastu said nad maad kasutada. Nad olid kohustatud senjööri ustavalt teenima ning senjööri kutsel pidid nad sõjaväeteenistusse ilmuma. Vasall andis senjöörile truudusvande. Kuid aja jooksul tekkis ustavusega probleeme, eriti vasalli vasalliga, kuna kõige madalamat järku vasall ei teadnud , kas ta peab kuuletuma senjöörile või ainult isikule, kellele ta truudusvande andis. Läänid ehk maad muutusid aja jooksul pärusvaldusteks, maadeks, mida valitsejal polnud enam võimalik tagasi võtta. Inimesed, kes said maa oma vanematelt pärandina, et pidanud enam valitsejale truudusvannet andma. Feodaalide saamahimu ajendas neid röövretkedele, mis põhjustasid kodusõdasid. See suurendas poliitilist ebastabiilsust ja nõrgendas kuningavõimu.
Feodalism kujunes kuna oli vajadus uut moodi sõjaväeorganisatsiooni jaoks ning oli vajadus stabiilse võimusüsteemi järele. Feodaalsuhted said alguse, kui Karl Martell andis oma sõjameestele maa, mille sissetulekutest pidid nad endale varustuse muretsema. Oli kolme sorti läänisuhteid: LEPINGULINE (mõlemal poolel on omad kohustused); HIERARHILINE (üks osapool on teisest kõrgem); ISIKULINE (minu vasalli vasall pole minu vasall). Feodaalsuhetes oli kõige kõrgemal kuningas ehk süserään, nende alluvad olid senjöörid ehk suurfeodaalid ( hertsog , vürst, krahv , parun ), nende alluvuses olid väikefeodaalid (rüütlid) ehk vasallid .
8)Rüütliseisus.
Rüütliteks said erinevat päritolu ja sotsiaalse positsiooniga inimesed, kuid peamiselt olid nad madalat päritolu. Osa rüütleid (kel polnud oma lääni) elas oma senjööri lossis, moodustades tema kaaskonna, kuid osa rändas ringi ning otsis sobivat teenistust. Enamik neist lootis siiski saada endale lõpuks maa ning tänu sellele ka kindla tuluallika. Üha enam hakati tähtsustama rüütliseisust ning tänu sellele hakkasid suurnikud (ka kuningad) eriti rõhuma, et nad on eeskujulikud sõjamehed. Sellele aitas kaasa ka kirik , pannes rüütleid teenima ristiusus ideaale. Kirik astus vastu feodaalsõdadele, kuulutades seal piirkonnas rahuaja. Kõrgkeskajal muutus rüütliseisus järk-järgult päritavaks – aadli seisuseks.
Et rüütliks saada, pidi olema kindel kasvatus ja sõjaline treening . 7. a teenistust aadliperekonnas paažina, kus õpiti käitumist ja häid kombeid. 15. a hakati kannupoisiks ehk rüütli relvakandjaks ja saatjaks. 20. aastaselt löödi ta pidulikult rüütliks. Rüütlitelt nõuti kahte omadust: vahvust (et ta võitleks vastavalt reeglitele ehk ausalt ) ja ustavust nii kogukonnale , feodaalile ja poliitikaline (kõige kõrgem ustavus kuulus kuningale ).
Vaimulikud rüütliordud olid sõjameeste vennaskonnad, kes andisid mungatõotuse. Üks esimesi ordusid olid Johanniitide ehk hospitaliitide ordu. Peagi peale seda rajati Templiordu ja Saksaordu, Mõõgavendade ordu.
9)Varakeskaegse kiriku teke.
Kiriklik tegevus hakkas jõudsalt arenema peale Milano edikti. Rooma paavstist sai katoliku kiriku pea. Apostel Peetrust peetakse esimeseks paavstiks ning ta suri märtrisurma. Gregorius Suurt peetakse olulisemaks varajastest paavstidest. Ta oli nii majanduslik kui ka vaimne juht. Ta kindlustas Rooma linna, suurendas kiriku sissetulekuid majandusliku tegevuse kaudu, rajas kloostreid, levitas kristlust, võeti kasutusele Gregoriuse koraal (ühehäälne kirikulaul ).
Samuti loodi Pippin Lühikese ajal (Frankide kuningas) kirikuriik.
10)Kirikukorraldus.
Kirikukorralduses olulisemaks osaks oli kogudus . Algselt kohtuti katakombides, hiljem kirikutes. Kiriku territooriumiks olid piiskopkonnad ja peapiiskopkonnad, nende keskusteks olid piiskopkirikud ehk katedraalid ehk toomkirikud. Äärealadel olid preestrid , kelle ülesandeks oli viia jumalasõna lihtinimesteni. Igas kohalikus kirikus oli tavaliselt oma preester kui koguduse hingekarjane. Tegelikult määras preestri ametisse maaisand ning piiskop pidi otsuse kinnitama ja andma preestrile vaimuliku pühitsuse. Lisaks preestrile oli lisaks kiriku teenistuses teisigi vaimulikke, kes aitasid jumalateenistust läbi viia. Piiskop kontrollis oma piiskopkonna vaimulike tegevust ja korraldas külaskäike kohalikesse kirikutesse ja kloostritesse.
11)Kloostrite teke.
Esimesed kloostrid tekkisid varakeskajal . Kloostritele panid aluse eremiidid (nad ütlesid lahti maisest elust ning koondusid kloostritesse). Nende elu allus ühistele reeglitele ning pühenuti vaid jumalale . Munk Benedictus lõi Monte Cassini kloostris koloostrireeglid, mis põhinesid alandlikkusel ja distsipliinil.
Elu kloostrites: jäädi sinna elulõpuni, nad peavad tegema tööd, end harima ja palvetama, enamuse ajast peavad elama vaikuses. Kloostriülem on abt(iss) ning tema käskudele peab alluma küsimusteta. Munkadel puudus isiklik vara, hoolitseti vaesete eest ning palvetati 7 korda päevas.
12)Vene riigi teke.
Indoeuroopa päritolu slaavlaste varasemast ajaloost on teada vähem. Rahvasterändamise ajal ja peale seda asustasid nad Ida-Euroopa. Slaavlased jagunesid kolme gruppi: lääneslaavlased (ehk veneedid – tšehhid ja poolakad), lõunaslaavlased (ehk sklaviinid – bulgaarlased , serblased, sloveenid) ja idaslaavlased (ehk andid – valgevenelased, venelased , ukrainlased ). Arvatavasti said slaavlased oma alasid laiendada kuna nad asusid elama rahvasterände ajal germaanlastest tühjaks jäetud aladele. Varjaagidel ehl viikingitel oli kaubatee läbi slaavlaste maa Bütsantsi ja Araabiasse. Nad soovisid oma kaubateid slaavlaste eest kaitsta ning rajasid linnu ja kindlustuspunkte slaavimaale. Slaavlased soovisid oma maal korda ning kutsusid ühe varjaagipealiku endid valitsema . Kutsele vastas Rjurik, kes sai võimule Novgorodis. Ta kaaskondlane Oleg vallutas peale Rjuriku surma Kiievi ja pani alguse Vana-Vene riigile. Riigi kujunemisjärgus moodustasid selle elanikkonna slaavlased ja soome- ugri hõimud. Sealsed varjaagid aga hakkasid slaavistuma, kuigi sidemed Skandinaaviaga kestsid veel pikemat aega.
13)Viikingite retked.
Skandinaaviast pärit rahvas, kes tegutsesid 8.-11. sajandini. Nad olid head meresõitjad (läbisid pikku vahemaid), kaupmehed ning vallutajad. Lahkumiste ja avastamiste põhjusteks olid: kodumaal ei jätkunud kõigile tegevust, kuna viljakat maad oli vähe. Eelduseks oli see, et ümberringi oli palju merd ning neil oli suur röövimisiha. Pere nooremad pojad, kellele maad ei jätkunud, pidid elatist teenima hakkama kas kaupmehena või röövretkedest. Nii hakkasid kujunema röövretked, kes hakkasid eriti 8.-9. sajandist alates regulaarselt rüüstama poliitiliselt killustatud Lääne-Euroopat. Olulistemateks suunadeks olid ida (tuntud kui varjaagid (Rootsist), tänu neile loodi Vana-Vene riik. Nad olid seotud ka eestlastega Läänemere kaudu. Nende vahel toimusid suhtlus ning sõditi ülemvõimu pärast Läänemerel) ja läände (tuntud kui normannid (Norrast ja Taanist ). Taanist pärit normannid tegid röövretki Prantsusmaale (rünnati peamiselt põhja rannikut, kuid tervet ala nad vallutada ei suutnud; Frangi kuningas andis normannidele valitseda põhja ala, vastu tasuks pidid nad vastu võtma ristiusu ning väepealik andis frankide kuningale vasallivande. Nii tekkis Normania hertsogkond) ja Inglismaale (hävitasid kloostrikultuuri ning enamus osa saarest langes nende võimu alla), samuti röövretki Vahemerele (peamiselt lääne osadesse). Nad kujutasid Euroopale suurt ohtu, kuna nad põletasid linnu, röövisid ning tapsid inimesi.
14)Skandinaavlaste maailmapilt ja uskumused.
Skandinaavlased austasid loodusjõude, eriti päikest, loodusobjekte (puid, jõgesid, allikaid ja järvi) ning ka esivanemaid. Nende arvates oli maailm täidetud mitmesuguste müütiliste olenditega nagu näiteks inimestele ohtlikud hiiud, mäevaimud trollid ja naissõdalased valkrüüd (kogusid lahinguväljadelt langenud sõjameeste laipu ning toimetasid nad hukkunud sõdalaste valda Valhallasse). Skandinaavlased nägid maailma kolmeosalise puuna; ülemised oksad ulatusid taevasse , juured aga põrgusse. Seda peeti universumit toetavaks raamistikuks. Inimesed elasid keskel, mida ümbritses maailmameri, kus elutses hiiglaslik madu Jörmungandr. Inimeste kohal asetses jumalate elupaik, kus vikerkaaresild viis otse allmaailma. Üle mere elasid härmahiiud (inimeste ja jumalate vaenulikud gigandid).
Pärimuse järgi pidi maailm hukkuma hea ja kurja viimases võitluses. See tähendas kõige hukku (ka jumalate) ning maailma vajumist keevasse ookeani. Skandinaavia uskumustes kerkisid esile 3 tähtsamat jumalat – Odin (sõja- ja päikesejumal, oli laia kübaraga ükssilmne vanamees, ta valdas nõia-, loitsu- ja luulekunsti, ta oli sageli petlik kavaldaja, eelkõige oli ta sõjaõhutaja ning valitseja Valhallas), Thor (pikse- ja taevajumal , kujutati punahabemelise vanamehena, ta oli usaldusväärne ja rahumeelsete põlluharijate seas kõrgelt hinnatud), Frej ( viljakusejumal , samuti rahu ja jõukuse jumal, ta edendas nii taimekasvu kui ka inimeste ja loomade sigivust, sellepärast kujutati teda sageli suure suguelundiga) – ja kurjade jõudude kehastajat – hiid Loki (üleannetuse jumal, teda kirjeldatakse kui „kõigi pettuste kavaldajat“, ta oli algselt tulejumal, ta oli muljetavaldavate võluvõimetega meistervaras ning võis võtta mistahes kuju.
15) Araablaste ühiskond.
Araablased olid rändrahvas ning kõnelesid semiidi keeli. Elanikkond jagunes beduiinideks (rändkarjakasvatajad kõrbetes ja steppides, kasvatati peamiselt kaamleid, saadi nahka, liha, piima ning müüdi), fellahid ( paiksed põlluharijad oaasides , kasvatati peamiselt datlitaimi ja palme), kaupmehed (ja käsitöölised, kaubateed peamiselt ida-lääne suunalised). Suuremateks linnadeks olid Meka ja Medina. Suurem osa araablastest elasid üksteisest sõltumatute hõimudena, mis omakorda jagunesid sugukondadeks. Seal oli ühtekuuluvustunne väga tugev. Elu kõrbetes allus vastavalt looduse karmidele seadustele ehk elu kõrbetes oli kollektiivne (kuna üksi hakkama ei saanud), ühiskond oli patriarhaalne (eriti karjakasvatajate seas, mehel oli suurim otsustusõigus, levinud oli mitmenaisepidamine), samuti oli levinud veritasu (hõimuliikme tapmise järel oli kohustus tappa tapja hõimust sama taseme liige, kui tapetu oli, tähtis polnud isik, vaid seisus. Peale seda läksid suhted hõimude vahel normaalseks).
Araablaste usk oli polüteistlik – austasid peale jumalate ka loodusobjekte (ka kivisid). Neist tähtsaim on Mekas asuv suur must meteoriit .
16)Islami teke ja põhimõtted.
Araablased uskusid paljusid jumalaid, tänu kristluse ja judaismi mõjutustele, kerkis esile üks jumal – Allah . 7. sajandil hakkas Meka kaupmees Muhamed kuulutama ranget monoteismi. Ta nõudis araablastelt vaid Allahi austamist ainujumalana. Sellest tulenevalt sai usk nimeks islam (ar ´allumine´) ja uskujad moslemid (ar ´see, kes allub´). Pärimuse järgi oli Muhamedil tavaks käia Hira mäe koopas mõtisklemas, seal olevat Allah end talle ilmutanud ja käskinud enda sõnumit levitada. Kirja pandi see alles peale Muhamedi surma (ise oli kirjaoskamatu), kui koostati islami püha raamat – Koraan . Muhamed ei pidanud end uue usu rajajaks, vaid tahtis juurutada ainujumala uskumist ka araablaste seas (nagu juutide ja kristlaste seas oli levinud). Tema silmis oli Allah sama jumal, keda austasid juudid ja kristlased . Muhamed püüdis juudi kogukonnaga Araabias hästi läbi saada, kuid probleemid tekkisid siis, kui juudid ei nõustunud teda, kui prohvetit, tunnistama. Peale seda nägi Muhamed kristlasi ja juute , kui valesti jumala sõna mõistnud rahvasteks. Muhamed läks Mediinasse usku levitama, kus teda võeti lahkemalt vastu. Peale suhete teravnemisi juutide ja moslemite vahel, ei palvetatud enam Jeruusalemma poole, vaid Meka.
Koraan on ülim tõde. Selle olulisim sõnum on see, et Allah on kõikvõimas ja armulik. Koraani järgi inimene on loomult hea (ta käskis ka inglitel inimesele truudust vanduda, üks – saatan – ei teinud seda ning ahvatleb nüüd inimesi kurjale). Viimsel kohtupäeval loodus hävib, mered keevad üle, mäed varisevad põrmu ning surnud tõusevad üles. Head saavad taeva ja halvad piinlevad põrgus. Lisaks sellele on Koraanis ka praktilisi ettekirjutusi perekonna, suhete, pärimisõiguse, kuritegude ja karistuse, kauplemise, orjade kohtlemise, söögi- ja joogitavade ning muu kohta. Koraan pöörab tähelepanu ka vaesete kohtlemisele , sotsiaalsele õiglusele ja orbude abistamisele. Need on saanud islami seaduste aluseks.
Islami viis tugisammast: USUTUNNISTUS (usk ainujumalasse ning usutakse, et Muhamed on Allahi prohvet), PALVUS (tuleb sooritada Meka suunas, viis korda päevas pühas paigas, enne tuleb nägu pesta puhta voolava veega, selle puudumisel liivaga), ALMUS (rahaline annetus , millega moslem toetab vaeseid ja abivajajaid), PAAST (tähendab keeldu süüa aasta 9. kuul ehk ramadaanil, päikesetõusust päikeseloojanguni, samuti on keelatud seksuaalsuhted , paastumisest on vabastatud haiged, rasedad , raugad, reisijad ), PALVERÄNNAK MEKASSE (moslemi elu kõrghetk, minema peab täiskasvanuna ja siis kui selleks ei pea võlga võtma ega kahjustama pere rahalist stabiilsust, külastatakse Mekas olevat Kaaba kivi).
17)Kalifaadi teke ja vallutused .
Prohveti surma järel valiti talle asemik – kaliif. Tänu sellele nimetatakse Araabia riiki kalifaadiks. Esimesed neli kaliifi olid Muhamedi hõimlased ja lähisugulased. Nende valitsusajal said araablastest kiired ja edukad vallutajad. Hõimudevahelised röövretked ja vaenusuhted muutusid taunitavaks. Moslemi kogukonda käsitleti, kui üht suurt hõimu, mille liikmed pidid üksteisega rahus elama. Sõjameheelu ja röövimist harrastanud beduiinid pöörasid oma tähelepanu naaberriikidele. Koraanist leiti õigustust vallutamisretkede jaoks – püha sõda islami eest. Levis veendumus , et sõjas langejad pääsevad otse taevasse. Vallutusretkedel olid araablased väga edukad kuna Bütsants ja Uus-Pärsia impeerium olid omavahelise sõja tagajärjel nõrgenenud ning paljude riikide sõjavägedes oli palju araablasi palgasõduriteks ning nad ei soovinud enda rahvuskaaslastega võidelda. Varsti tungisid nad Hispaaniasse ning vallutasid selle. Galliasse tungimine kahjuks ei õnnestunud. Araablaste alla sattusid Vahemere saared, osa Kaukaasiast , Kesk-Aasia ja nad tungisid ka Indiasse . Nii tekkis kalifaadist hiigelriik, mille algne pealinn oli Damaskus Süürias. Damaskuse kaliifide isekas poliitika tekitas aga araablastes rahutust ning kaliifisuguvõsa kukutati võimult. Uueks pealinnaks rajati Bagdad Iraagis . Suuri vallutusi enam ette ei võetud, kuid riik hakkas kultuuriliselt, majanduslikult ja sisekorralduslikult õitsema.
18)Islamimaade kultuur.
Islami kultuur on segu araablaste võimu alla ühendatud maade kultuuripärandist. Neid ühendas islam ja araabia keel. Islamimaades säilitati ja arendati edasi antiikkultuuripärandit, rikastades seda idapoolsete kultuuride joontega, mida vahendati eurooplastele. Nii sai Euroopas tuntuks nn araabia numbrid ja malemäng. Samuti on paljud Euroopas kasutatavad üldsõnad araabia keelest. Kalifaadi hiilgeaegadel oli üldine haridustase ja õpetlaste silmaring palju kõrgem, kui Lääne-Euroopas. Haridus põhines Koraanil. Enamus koolides õpiti peale Koraani ka arvutamise algtõdesid ja kirjutamist. Osad jätkasid õpinguid mõne õpetlase juures. Nii tekkisid mošeede juurde kõrgemad koolid – medresed (õpiti koraani kommenteerimist, usuõpetus, islami seadus ja pärimus, araabia kirjandus, loogika ). Araablased tõlkisid kreeka õpetlaste töid araabia keelde.