Karpkala ( Cyprinus carpio) (0)

Eesti Maaülikool
Referaat
Karpkala ( Cyprinus carpio)
Vahur Kappak
Kalakasvatus
I kursus
Tartu, 2010
Sisukord
Sissejuhatus…………………………………………………………………………………………………………………3
Bioloogia ………………………………………………………………………...........................................3
Süstemaatiline kuuluvus …………………………………..............................................3
Välimus ja iseloomulikud tunnused …………………………………………………………………3
Levik looduses …………………………………………....................................................4
Sigimine ……………………………………………….......................................................4-5
Toitumine ………………………………………………………………………………………………………5
Kasv, mõõtmed, tarbimisväärtus ……………………………………………………………………5
Kasvatus …………………………………………………………………………………………………………………..6
Kasvatamise eesmärk ……………………………………………………………………………………6
Kus kasvatatakse maailmas ja Eestis …………………………………………………………….6
Kui palju kasvatatakse, toodangu väärtus …………………………………………………….6
Nõuded kasvatamises …………………………………………………………………………………6-7
Kasvatamise tehnoloogia ……………………………………………………………………………..7
Kasutatud kirjandus …………………………………………………………………………………………………8
Sissejuhatus.
Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm. Karpkala on üpriski suur kala. Eestis esineb kahte liiki karpkala: soomuskarp ja peegelkarp. Karpkala on kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Põhiline leviala on Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondades. Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu.
Bioloogia.
Süstemaatiline kuuluvus.
Karpkala on karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ) kuuluv kala.
Välimus, iseloomulikud tunnused.
Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Keha on külgedelt lamendunud , suu juures on kaks pikka poiset. Selle sugukonna kalade iseloomulikeks omadusteks on hammaste puudumine lõualuudel, neelhammaste olemasolu alaneeluluudel, üks seljauim ja suur kaheosaline ujupõis. Võrreldes teiste kalaliikidega teevad karpkala eelsitatuimaks tema järgmised omadused:

• Tarkus, hea mälu ja kõrge ohutunne.
  
• Plastilisus temperatuuri ja teiste keskkonnatingimuste ( ka hapnikusisalduse ) suhtes. On soojaveelembeline kala, kuid võib elada ka jahedas vees.
  
• Vähenõudlik vee keemiliste omaduste suhtes.
  
• Kiirekasvuline
  
• Talvel ei toitu
  
• Aitab korrastada elukeskkonda ( tiigi või muu veekogu ), vähendada veesisest taimestikku.
  
• Karpkala liha on väga maitsev ja tervislik.
  

Levik looduses.
Looduslik levila jaguneb kaheks: läänepoolseks, mis hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi ja idapoolseks, mis hõlmab Ida- ja Kagu- Aasia . Sasaani kultuurivorm, karpkala, on levitatud kogu maailmas parasvöötmepiirkondadesse. Eestis kasvatatakse alates 1893. aastast. Klimaatilistel põhjustel on karbikasvatus osutunud võimalikuks ainult Lõuna-Eestis. Looduslikus veekogus on karpkala eelistatuimaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad.
Joonisel karpkala looduslik leviala.
Sigimine.
Suguküpseks saab karpkala 4-5 aastaselt, isaskalad aasta varem kui emaskalad. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Looduslikult saadakse karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid , mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3…4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 18…20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63…790 tuhat ning marjatera läbimõõt 1,5….1,8mm.
Tabelil ühelt emaskarpkalalt saadav potentsiaalne järglaste arv.
Toitumine.
Toiduks kasutab karpkala esimesel eluaastal zooplanktonit ja –bentost, vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad, kündes ja harides toiduotsingul tiigipõhja. Seetõttu võib karpkalatiigi põhi olla nagu väikeste lohkude ja muhkudega kuppelmaastik . Karpkala tarbib nii taimset kui loomset toitu. Suurematel karpidel esineb ka röövtoidulisust. Söödaks võib karpkalale anda nii teravilja ( eelistatuim on nisu, mais ), hernest jms. ja seda naturaalsel kujul terana, leotamata ja keetmata.
Tabelil karpkala söödakomponentide koostis ja toiteväärtus.
Kasv, mõõtmed, tarbimisväärtus.
Karpkala kasv sõltub eelkõige temperatuurist ja toitumistingimustest. Soodsatel tingimustel kasvab karpkala esimesel aastal 30-40 g, teisel aastal 250-400 g, kolmandal aastal 1500 g raskuseks. Neljandal aastal juurdekasv oluliselt väheneb, seetõttu on ökonoomne karpkala kasvatada kolm suve. Karpkala võib kasvada 110-120 cm pikkuseks ja kaaluda kuni 35 kg. Eesti suurim karpkala püüti 1948. Aastal Lohja järvest ja ta kaalus 18,4 kg. Praegu on karpkala tähtsaim soojaveelises tiigimajanduses kasvatatav kala oma kiire kasvu ja maitsva liha tõttu.
Kasvatus.
Keskkonnatingimuste ja toidu suhtes vähenõudlik karpkala sobib hästi pidamiseks aia- ja talutiikides, majanduslikult tasuva suuremastaabilise intensiivkasvatuse jaoks on Eesti kliimas kasvuperiood soojalembese karpkala jaoks liiga lühike ja käive liiga pikk. Eestisse toodi karpkala esmakordselt 1893. aastal tänapäeva Lätist.
Kasvatamise eesmärk.
Karpkala kasvatatakse peamiselt tema maitsva liha pärast ja harrastuspüügi tõttu. Karpkala kasvatataks peamiselt tehis tiikides ja basseinides. Võrreldes teiste karpkalalastega teevad karpkala Eesti tiikides sobivaks kasvatus objektiks suur kasvukiirus, kohanemisvõime veetemperatuuri, hapniku- ja teiste keskkonnatingimustega, eriti vähenõudlikus vee koostise ja kvaliteedi suhtes.
Kus kasvatatakse maailmas ja Eestis.
Karpkala kasvatus Eestis tuleb tunnistada, et seda ei harrastata eriti, põhjuse üle, miks see nii on, pole vaja pikalt arutleda - karbi levikut ja juurdekasvu piiravad kliimavöötmest tingitud lühike suvi ning jahedavõitu veed . Kuid Eesti suuremad karpkalakasvandusi on 5 ( Ilmatsalu, Haaslava, Härjanurme, Vagula ja Kuldre ), kuid on ka palju hobikalakasvatajad, isegi kuni 500, kes peavad karpkala väikestes tiikides oma lõbuks ning nende tegevus ei kajastu statistikas. Toidukalana kasvatatakse teda enamikus Ida-Aasia ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Mõnes piirkonnas, näiteks Suurbritannias ja Põhjamaades, hinnatakse karpkala vaid harrastuspüügi objektina. Põhja-Ameerikas ja Austraalias aga suhtutakse temasse kui tüütusse võõr liiki, mida tuleb hävitada. Euroopa suurimad karpkalatootjad on Poola, Tšehhimaa, Saksamaa, Ungari ja Prantsusmaa.
Kui palju kasvatatakse, toodangu väärtus.
Karpkala kasvatatakse maailmas 3,2 mln tonni aastas. Ligikaudu 95% toodangust tuleb Aasiast ja vaid 5% toodetakse Euroopas. Eesti Statistikaameti andmeil on kutseliste kasvanduste aastane karpkalatoodang ligikaudu 50 tonni. Kogutoodang , arvestades ka väikekalakasvatajate kasvatatud kala, võiks ulatuda 80-100 tonni piiresse.
Nõuded kasvatamises.
Nõuded keskkonnale: Temperatuur- taluvuse piirid 0-35 C°, kasvu jaoks optimaalne üle 20 C°, alla 15 C° toitumise aktiivsus madal. Paljunemiseks sobiv üle 20 C°, 17-18 C° juures on võimalik saada järglasi indutseeritud kudemisega. Hapnikuvajadus - 2-3 mg/l talutatav; 3-4 mg/l on vajalik kasvu jaoks. Soolsus- talub meie rannikumere soolsust, esineb Väinameres.
Tabelil karpkalakasvatuseks sobiva vee kvaliteedinäitajad.
Kasvatamise tehnoloogia.
Karpkalu võib kasvatada ekstensiivselt, poolintensiivselt või intensiivselt. Viimane on Eesti oludes mõeldav vaid industriaalse sooja vee kasutamise korral, sest kalade kasvuks on vajalik pikka aega püsiv üle 20 C° temperatuuri ja pidev söötmine. Looduslikes tingimustes on karpkala intensiivkasvatus Eesti oludes raske- napib soojust ja jõusööda hind on tiigis kasutamiseks liiga kõrge. Tiikides on sööda kadu suur, osa sellest vajub mutta ja jääb söömata, osa tarbivad ära veelinnud. Ekstensiivkasvatuse puhul saadakse kogu kala juurdekasv loodusliku toidu baasil, poolintensiivkasvatusel kasvab kala nii loodusliku toidu kui lisasöötmise arvel. Suvise kasvuperioodi vältel on eesmärgiks võimalikult täielikult ära kasutada kalade kasvupotentsiaal, saada maksimaalne juurdekasv ja toodang minimaalsete kadude ja kulutustega. Selleks tuleb igale vanusegrupile kindlustada optimaalne asutustihedus ja õige söötmine. Talviseks pidamiseks tuleb luua tingimused, mis tagaksid võimalikult väikese kaalulise ja arvulise kao. Tõelised kalakasvatusrajatised on tiigid ja basseinid. Karpkala on Eestis asustatud ka järvedesse ja paisjärvedesse. Karpkalatiigid on looduslikust materjalist rajatised, mis on reguleeritava veerežiimiga. Tiigi kuju ja suurus oleneb tema kasutamise otstarbest. Basseinid võivad olla betoonist, puidust või muldne. Betoonbasseine kasutatakse Eestis karpkalade müügieelseks ajutiseks hoidmiseks või talvitamiseks. Sumbad on meie karpkalakasvandustes praegu kasutusel vaid vastsete või suurema asustusmaterjali lühiaegsel hoidmisel. Hoiusumbad valmistatakse tavaliselt teras- või puitraamidele tõmmatud kapronvõrgust. Kasvusumpasid kasutati Eestis vaid soojuselektrijaamade soojas heitvees karpkala kasvatamiseks 1980ndatel aastatel.
Kasutatud kirjandus.

„Karpkalakasvatus“ T. Paaver

http://www.fishing24.ee/catalog/article_info.php?articles_id=17

http://www.ilmatsalukalakasvatus.ee/index.php?f=karpkala

http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/CYPCAR2.ht m

http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/CYPCAR.ht m

http://et.wikipedia.org/wiki/Karpkala
10