Nõukogude Liidu lagunemine (0)

1985 märts – NLKP uueks peasekretäriks sai Mihhail Gorbatšov. Perestroika (sotsialistliku ühiskonna täiustumine ja ümberkorraldamine) algus.
1986 – päevakorda tõusis uus märksõna – glasnost (salastatuse vähendamine ühiskonnas ja sõnavabaduse avardumine.)
1986 – Reykjavikis toimus Gorbatšovi ja Regani tippkohtumine, mille tagajärjel hakkasid paranema NSVL ’i – USA suhted.
1987 – USA ja NSVL sõlmisid Washingtonis kokkulepe keskmise ja lühimaa tuumarakettide likvideerimiseks.
1988 – Gorbatšov valiti NSVL’i Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks.
1989- algus – Tšehhoslovakkia ja Ida-Saksamaa keelustasid lasterõivaste ja osade toidukaupade veo teistesse sotsialismileeri riikidesse.
1989 märts – valiti uus kõrgeim riigivõimuorgan – NSVL Rahvasaadikute Kongress . (esimesed mitme kandidaadiga valimised)
1989 – NSVL viis oma väed Afganistanist välja.
1989 suvi – Poolas sai peaministriks mittekommunist.
1989 sügis – rahvaliikumiste survel kõrvaldati võimult Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria vanameelsed liidrid.
1989 sügis – poliitilised muutused teistes riikides ja siseriiklikud vastuolud vallandasid Ida-Saksamaal ulatusliku massiliikumise.
1989 oktoober – Saksa DV juht Erich Honecker astus tagasi.
1989 9. november – rahvamass lõhkus Berliini müüri.
1989 – Rumeenia diktaator Nicolae Ceausescu nõudis Moskvalt ja teistelt liitlasriikidelt sõjajõu kasutamist, et lämmatada vabaduspüüdlused Poolas ja ka teistes riikides,
1989 detsember – Rumeenias vallandus rahvaülestõus, mida maha suruda ei suudetud. Ceausescu arreteeriti ja mõisteti hukka koos tema naise Elenaga veel sama aasta lõpus.
1990 – serbia presidendiks sai endine kommunistliku partei juht Slobodan Milosevic.
1990 veebruar – Algasid ühinemisläbirääkimised kahe Saksamaa vahel.
1990 3. oktoober – Kahe Saksamaa poliitiline ühinemine.
1990 – Poolas astus presidendiametilt tagasi kindral Jaruzelski ning uueks presidendiks valiti Solidaarsuse juht Lech Walesa.
1991 – Varssavi Lepingu Organisatsioon lõpetas oma tegevuse.
1991 märts – korraldati rahvahääletus uue liidulepingu sõlmimiseks, kus ¾ hääletanutest pooldas endise suurriigi säilimist. Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Moldiva boikoteerisid seda rahvahääletust.
1991 18. august – võimule püüdis tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Kommitee (RESK) ja Gorbatšov suleti koduaresti.
1991 19. august – Leedu sai iseseisvaks.
1991 20. august – Eesti sai iseseisvaks.
1991 21. august – Läti sai iseseisvaks.
1991 september - NSVL’i Riiginõukogu tunnustas Balti riikide iseseisvust.
1991 8. detsember – Boriss Jeltsini eestvedamisel ja Gorbatšovi teadmata sõlmisid Ukraina , Venemaa ja Valgevene Minskis omavahelise liidulepingu, moodustades Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ)
1991 21. detsember – liitusid SRÜ’ga veel kaheksa endist liiduvabariiki.
1991 25. detsember – Gorbatšov loobus presidendiametist.
1991 26. detsember – Ülemõnukogu teatas NSVL’i laialisaatmisest ja Jeltsin võttis juhipositsiooni üle.
1992 lõpp – toimus sametlahutus, millega loodi senise Tšehhoslovakkia asemel kaks iseseisvat riiki: Tšehhi vabariik ja Slovakkia .
1991-1992 – Lagunes Jugoslaavia : Bosnia ja Hertsegoviina, Sloveenia, Horvaatia ja Makedoonia iseseisvusid .
1986 – avalikustati Moskva keskametkondade kava rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. Toimus protest (fosforiidikampaania) ja ametkond oli sunnitud loobuma kaevanduse rajamisest.
1987 august – loodi esimene poliitiline ühendus: Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG)
1987 23.august – poliitiline meeleavaldus Hirvepargis.
1987 september – neli meest (Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma ) avaldasid ajakirjanduses ettepaneku viia kogu Eesti üle täielikule isemajandamisele.
1987 lõpp – loodi esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon – Eesti Muinsuskaitse Selts.
1988 – moodustati esimene poliitiline erakond: Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP).
1988 aprill – loominguliste liitude ühispleenum.
1988 aprill – esitati üleskutse moodustada Eesti Rahvarinne perestroika toetuseks .
1988 juuni – Vaino Väljas nimetati uueks parteijuhiks.
1988 17. juuni – rahvas tähistas võitu massimeeleavaldusega, mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest.
1988 september – Rahvarinde eestvedamisel korraldati Lauluväljakul „Eestimaa Laul“.
1988 suvi – suurte üleliiduliste tehaste juhid moodustasid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise (Interliikumise).
1988 sügis – moodustati Töökollektiivide Ühendnõukogu.
1988 16- november – Eesti NSV võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati Eesti NSV seaduste ülimuslikkus üleliiduliste seaduste ja määruste suhtes.
1989 23. august – moodustati Balti kett.
1989 – Moskvas tunnistati MRP salaprotokollide olemasolu ja need mõisteti õigustühisteks.
1989 jaanuar – Võeti vastu keeleseadus, millega sai eesti keelest riigikeel .
1989 – pandi alus kodanike komiteede liikumisele, mille eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel.
1989 24. veebruar – Pika Hermani tornis heisati sinimustvalge rahvuslipp.
1990 veebruar – toimusid Eesti kongressi valimised.
1990 märts – toimus esimene Eesti Kongressi istung.
1990 kevad – EKP lõhenes kaheks ( rahvuskommunistid ja impeeriumimeelsed) ja kaotas lõplikult juhirolli ühiskonnas.
1990 märts – Esimesed demokraatlikud valimised ENSV Ülemnõukogusse.
1990 30. märts – Ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest.
1990 mai – taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati ENSV sümbolite kasutamine.
1991 märts – kolme Balti riigi juhid korraldasid ennetava referendumi, millest selgus, et suurem osa elanikkonnast pooldab iseseisvuse taastamist. ( iseseisvusreferendum )
1991 – Perestroikapoliitika oli ennastammendanud.
1991 jaanuari algus – eriüksuslased võtsid enda valgusesse Leedumaa Kommunistliku Partei hoone Vilniuses ja Läti ajakirjandusmaja Riias.
1991 13. jaanuar – dessantväelased ja KGB erigrupp Alfa vallutasid Vilniuse teletorni ning raadio-ja televisioonihoone. Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin saabus lennukiga Tallinnasse. Allkirjastati Balti riikide ja Vene NFSV ühisavaldus, millega tunnustati teineteise riikliku suveräänsust ja seaduslikult valitud riigivõimuorganeid ning tauniti igasuguse jõu kasutamist siseprobleemide lahendamisel.
1991 18. jaanuar – Interrindlased üritasid korraldada streiki Eestis ja nõudsid presidendivõimu sisseseadmist.
1991 20. jaanuar – verevalamine Riias, kus Nõukogude Liidu konstitutsiooni kaitseks tapeti 5 inimest.
1991 18. märts – üleliiduline rahvahääletus uue liidulepingu loomiseks.
1991 juuni – Vene NFSV presidendiks valiti ülekaalukalt Boriss Jeltsin.
1991 august – Moskvas kukkus läbi riigipöördekatse ja see andis impeeriumi väikerahvastele võimaluse omariikluse taastamiseks.
1991 19. august – Allkirjastati liiduleping. Balti Sõjaväeringkonna ülem teatas Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee eest, et nüüdsest teostab tema võimu kolmes Balti liiduvabariigis.
1991 20. august – Ülemnõukogu võttis vastu „Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest“.
1991 6. september – NSVL’i Riiginõukogu tunnustas kolme Balti riigi iseseisvust.
1991 september – Balti riigid võeti vastu ÜRO’sse.
Isikud:
Boriss Jeltsin –Vene Föderatsiooni, NSVL’i suurima liiduvabariigi juht, alates 1991. Vene Föderatsiooni president . (SRÜ loomine).
Mihhail Gorbatšov – NLKP peasekretär märts 1985- 25. detsember 1991 (perestroikapoliitika).
Aleksandr Jakovlev – Diplomaat , avalikustamispoliitika üks eestvedajaid (1986 glasnost).
Gennadi Janajev – RESK’i esimees, NSVL’i asepresident. (augustiputš 18. august 1991)
Lech Walesa – Solidaarsuse juht Poolas, sai Poola presidendiks 1990. aastal. (läbirääkimised Moskvaga, mille tulemusel peaministriks sai mittekommunist).
Vaclav Havel – Inimõiguste eest võitleja, sai Tšehhoslovakkia presidendiks 1989 lõpul. Tšehhoslovakkia lagunemisel sai Tšehhi presidendiks 1992. lõpul ( sametrevolutsioon ).
Nicolae Ceausescu – Rumeenia diktaator, kes hukati 1989 lõpul (rahvaülestõusu järgselt).
Erich Honecker – Saksa DV vanameelse juhtkonna juht, kes astus tagasi 1989. oktoobris. (Berliini müüri lõhkumine)
Solobodan Milosevic – Sai Serbia presidendiks 1990. Endine kommunistliku partei juht. (Suur-Serbia riigi loomise eesmärk).
Karl Vaino – EKP parteijuht. (võimukriis 1988. juuni)
Vaino Väljas – EKP parteijuht võimukriisi järgselt 1988 juunist.
Arnold Rüütel – Ülemnõukogu esimees, kes oli 1983dast aastast olnud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. (esimesed demokraatlikud valimised ENSV Ülemnõukogusse).
Edgar Savisaar – Valitsusjuht 1990 aastast. (IME)
Mõisted:
Perestroika – NSVL’i majandussüsteemi ümberkorraldamine ja liberaliseerimine.
Glasnost – Avalikustamispoliitika ja sõnavabaduse avardumine.
Augustiputš (18. august 1991) – RESK’i riigipöördekatse Moskvas.
SRÜ (8 detsembril 1991) - liiduleping Venemaa, Valgevene ja Ukraina vahel, millega liitus hiljem veel 8 endist liiduvabariiki.
Sametrevolutsioon (1989 sügis) – vanameelse juhtkonna võimult eemaldamise nimetus Tšehhoslovakkias, kuna kommunistlik partei taganes vägivallata.
Idablokk –
Eestimaa Rahvarinne (1988 aprill) – (RR) liikumine perestroika toetuseks.
Interliikumine (1988 suvi) – ENSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine.
Suveräänsusdeklaratsioon (16. november 1988) – deklaratsioon , millega sätestati ENSV seaduste ülimuslikus üleliiduliste seaduste ja määruste ees.
Balti kett (23. august 1989) – protestiaktsioon, mis aitas teadvustada Baltikumi probleeme rahvusvahelisel areenil.
Kodanike komitee (1989)– liikumine, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel.
Isemajandav Eesti – (IME) majandusprogramm , mille aluseks oli nelja mehe 1987, aasta septembris avaldatud ettepanek kogu Eesti viimisest täielikult isemajandamisele.
Ärkamisaeg algas 1986. lõpul, kui avalikustati plaan avada Eestis fosforiidikaevandused. Rahvas sundis ühiselt aga protestiga (fosforiidikampaania) ametkonnad sellest plaanist loobuma. Esimene poliitiline ühendus MRP-AEG loodi 1987 augustis ja selle eesmärgiks oli Molotovi-Ribbentropi pakti tõelise sisu avaldamine. 1980’date lõpul loodi veel mitmeid teisi organisatsioone, nende hulgas Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eestimaa Rahvarinne. Peale Karl Vaino asendamist Vaino Väljasega 1988 juunis, tähistas rahvas seda sündmust massimeeleavaldusega Lauluväljakul. Rahvarinde eestvedamisel korraldati „Eestimaa Laul“, kus kõlas laia avalikkuse ees üleskutse omariikluse taastamiseks. Rahvast hariti ajalooteemadel ja sellele aitas suuresti kaasa tsensuurireeglite kergenemine, mis andis ajakirjandusele võimaluse minevikusündmusi tõepärasemalt käsitleda. EKP üritas uuendustega kaasa minna, kuid ühiskonna areng oli nende kontrolli alt juba väljunud. See pani impeeriumimeelsed jõud koonduma ja 1988 suvel moodustati ENSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine ja sügisel Töökollektiivide Ühendnõukogu. Nende organisatsioonide toetajaskond pidas Eestit NSVL’i lahutamatuks osaks ja kriitika alla võeti keele- ja kodakondsusseadused. 1988. lõpuks oli eesti poliitiline maastik kolmesuunaline: Rahvuslikud jõud, kes soovisid omariikluse taastamist, impeeriumimeelsed jõud, mis soovisid, et kõik jääks muutumatuks ja kolmanda suuna moodustasid Rahvarinne ja rahvuskommunistid. Nemad pooldasid liidulepingut, millega eesti saaks suurema iseotsustamisõiguse. 16. november 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati ENSV seaduste ülimlikkus üleliiduliste määruste ja seaduste suhtes. Aina olulisemaks muutus MRP’le õigusliku hinnangu andmine ja Moskvale surve avaldamiseks korraldasid rahvarinded 23. august 1989 protestiaktsiooni. Balti kett aitas teadvustada Baltikumi probleeme rahvusvahelisel areenil ja tänu sellele tunnistas Moskva MRP salaprotokollide olemasolu ning need mõisteti õigustühisteks. Sisepoliitilises elus tähistas 1989 aasta erimeelsuste süvenemist ja rahvuslikud jõud tugevnesid. Pandi alus kodanike kommiteede liikumisele, mille eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel ja hiljem valiti esindusorgan – Eesti Kongress. Valimised toimusid 1990 veebruaris ja esimene istung kuuaega hiljem. Nende tegevuskava nägi ette läbirääkimiste alustamist lääneriikide ja NSVL’iga, et taastada omariiklus. Kongressi liikmetest valiti Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam. 1990 märtsis toimusid esimesed demokraatlikud valimised ENSV Ülemkogusse ja selle esimeheks valiti Arnold Rüütel. 30. märtsil 1990 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest ja sellega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. Taastati Eesti Vabariigi nimetus ja lõpetati ENSV sümbolite kasutamine. Samal ajal tugevnes impeeriumimeelsete jõudude surve ja kohalik Interrinne organiseeris miitinguid ja streike. Keskvalitsus püüdis Balti riikidele liidulepingut peale suruda ja omariiklusepüüete mahasurumiseks kasutati sõjaväge. Impeeriumi kooshoidmiseks taheti korraldada referendum , kuid 1991 aasta märtsis korraldasid Balti riigid ennetava referendumi, mille tulemuste kohaselt soovis suurem osa elanikkonnast iseseisvust.
Eesti majandus reformiti üleliiduliste ümberkorralduste raames, kuid Eesti eripäraks oli see, et ametlikust majanduspoliitikast sõltumatult hakati välja töötama isemajandava Eesti majandusprogrammi. Selle eesmärgiks oli Eesti viimine täielikule isemajandamisele ja eraldumine üleliidulisest majanduskompleksist. Kokkuvõttes oli majandusuuenduste eesmärgiks käsumajanduse lammutamine ja soodsamate majandamistingimuste loomine erasektorile.
Perestroikapoliitika oli ennast 1991 aastaks ammendanud ja NSVL’i kooshoidmise asemel lammutas see hoopis impeeriumi. 1991 aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis väikerahvastele võimaluse omariikluse taastamiseks ning 20. augustil 1991 aastal võttis Ülemnõukogu vastu „Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest“.