NSV Liidu lagunemine, Idabloki lagunemine, Eesti taasiseseisvumine (0)

NSV Liidu lagunemine, Idabloki lagunemine, Eesti taasiseseisvumine
Kontrolltöö
Nõukogude Liidu lagunemine:
1. Millal sai M. Gorbatšov NSV Liidu juhiks ning miks alustas ta reforme? (õp. lk 100)
Gorbatšov sai NSV Liidu juhiks ehk NLKP peasekretäriks 1985. aasta märtsis. Ta alustas reforme kuna ta tuli võimule Nõukogude Liidu jaoks keerulisel ajal: impeeriumi areng oli viinud riigi sise- ja välispoliitilisse ummikusse. Sellises olukorras mõistsid muudatuste vajadust ka kõige tagurlikumad jõud, kes samuti toetasid Gorbatšovi kanditatuuri. Temast pidi saama partei uus liider, kes riigi kriisist välja viib ja säilitab sotsialistliku ühiskonnakorra.
2. Mõisted: perestroika , glasnost (lk 100)
perestroika – NSV Liidu majandussüsteemi ümberkorraldamine ja liberaliseerimine (ettevõtete suurem iseseisvus , erasektori arendamine) alates 1985. aastast.
glasnost – avalikustamispoliitika ja sõnavabaduse avardumine NSV Liidus 1980. aastate teisel poolel.
3. Mis muutus Gorbatšovi ajal NSV Liidu välis- ja sisepoliitikas? (lk 100-101)
Gorbatšovi võimuletulekuga muutus Nõukogude Liidu välispoliitiline kurss . NSV Liidu uuenev juhtkond seadis oma eesmärgiks suhete parandamise lääneriikidega. Moskvas mõisteti, et kui suhted Ameerika Ühendriikide ja Euroopa juhtriikidega ei parane, pole võimalik ka siseriiklikke ümberkorraldusi ellu viia. Pealegi ei kannatanud NSV Liidu majandus enam välja pikku aastaid kestnud võidurelvastumist. Seetõttu pakkuski Gorbatšov välja ulatusliku relvastuse vähendamise (desarmeerimise) kava, mida aga Lääs kohe heaks ei kiitnud.
Nõukogude-Ameerika suhted hakkasid paranema pärast 1986. aastal Reykjavíkis toimunud Gorbatšovi ja president Reagani tippkohtumist. Nõukogude välispoliitika muutus paindlikumaks, see tõi kaasa olulisi muudatusi rahvusvahelistes suhetes. Senine Moskva terav vastasseis lääneriikidega kadus . Gorbatšov lõpetas sõja Afganistanis ja viis sealt 1989. aastal Nõukogude väed välja. Moskva vähendas kontrolli ka Ida-Euroopas ning hakkas sealt vägesid välja viima.
1989. aasta märtsis valiti uus kõrgeim riigivõimuorgan – NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress .. Ühiskonnas tekkisid mitmesugused poliitilised liikumised, millest kasvasid hiljem välja poliitilised parteid ( erakonnad ).
Perestroika on NSV Liidu majandussüsteemi ümberkorraldamine ja liberaliseerimine (ettevõtete suurem iseseisvus, erasektori arendamine) alates 1985. aastast.
Glasnost on avalikustamispoliitika ja sõnavabaduse avardumine NSV Liidus 1980. aastate teisel poolel.
Läbi kukkus ka Gorbatšovi majanduspoliitika . Loodetud majanduslikku tõusu asemel süvenes riigis kriis ja langes elanikkonna elatustase.
4. Miks ja kelle seas tekkis vastuseis Gorbatšovi poliitikale? (lk 102)
Kõik need muudatused ja kommunistliku partei mõju vähenemine ei olnud aga vanameelsetele poliitilistele jõududele vastuvõetavad. Gorbatšov püüdis laveerida reformimeelsete ja vanameelsete jõudude vahel, rõhutada vajadust säilitada sotsialism ja Nõukogude Liidu terviklikkus. Seetõttu lahkusid Gorbatšovi lähikonnast paljud tema senised uuendusmeelsed lähikonlased. Gorbatšovi uus juhtimisstiil kohtas vastuseisu nii vanameelsetelt kui ka radikaalidelt, kuid ta ei distantseerunud parteist. See-eest osutus ta välismaal ülimalt populaarseks ja paljud välisriigid andsid Nõukogude Liidule demokratiseerumise toetuseks tohutuid laene.
Põhjusteks võib tuua selle, et  ta käivitas sisepoliitikas liberaalsed reformid (sh avalikustamine, vene keeles glasnost, "selgus") ning pani ette kehtestada mitmeparteiline demokraatia, välispoliitiliselt üritas aga peatada võidurelvastumist ja läbi kukkus ka ta majanduspoliitika.
5. Kuidas oli NSV Liit muutunud 1980ndate lõpuks? (lk 101-103)
1980ndate lõpuks ei kannatanud NSV Liidu majandus enam välja pikku aastaid kestnud võidurelvastumist. Seetõttu pakkuski Gorbatšov välja ulatusliku relvastuse vähendamise (desarmeerimise) kava, mida aga Lääs kohe heaks ei kiitnud.
Nõukogude-Ameerika suhted hakkasid paranema pärast 1986. aastal Reykjavíkis toimunud Gorbatšovi ja president Reagani tippkohtumist. Nõukogude välispoliitika muutus paindlikumaks, see tõi kaasa olulisi muudatusi rahvusvahelistes suhetes. Senine Moskva terav vastasseis lääneriikidega kadus. 1987. aastal sõlmiti Washingtonis kokkulepe keskmise ja lühimaa tuumarakettide likvideerimiseks. Gorbatšov lõpetas sõja Afganistanis ja viis sealt 1989. aastal Nõukogude väed välja. Moskva vähendas kontrolli ka Ida-Euroopas ning hakkas sealt vägesid välja viima. Niisugune vabade-käte-poliitika ja mittesekkumispoliitika viis aastatel 1989-1990 kommunistlike režiimide kokkuvarisemiseni idabloki maades. Oma tegevuse lõpetas Varssasi Lepingu Organisatsioon ning Moskva heakskiidul sai võimalikuks Saksamaa ühinemine. 1980. aastate lõpuks paranesid ka Nõukogude-Hiina suhted.
6. Mis toimus NSV Liidus 1991.a. augustis ja detsembris? (kirjelda ja põhjenda) (lk 103)
Gorbatšovi eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. Vanameelsed aga püüdsid seda takistada. Päev enne liidulepingu allakirjutamist, 19. augustil 1991. aastal, püüdis võimule tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK). President Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti. Rahvale aga teatati, et ta on haigestunud ega suuda oma ametiülesandeid täita. Teda pidi asendama RESK-i esimees, senine Nõukogude Liidu asepresident Janajev. Venemaa demokraatlikud jõud eesotsas Jeltsiniga astusid aga otsustavalt riigipöördekatse – augustiputši – vastu välja ja mõne päevaga poliitiline segadus riigis likvideeriti.
Boriss Jeltsini ja tollase Nõukogude Liidu presidendi Gorbatšovi teadmata sõlmisid Venemaa, Valgevene ja Ukraina 8. detsembril 1991. aastal Minskis omavahelise liidulepingu, moodustades Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ). Paari nädala pärast, 21. detsembril, liitusid sellega veel 8 endist liiduvabariiki. See viis Nõukogude Liidu lõpliku lagunemiseni: 25. detsembril 1991. aastal loobus Gorbatšov presidendiametist. Järgmisel päeval teatas kõrgeim seadusandlik riigivõimuorgan – Ülemnõukogu – ametlikult Nõukogude Liidu laialisaatmisest. Jeltsin võttis Gorbatšovilt üle “tuumanupu”. Nõukogude Liidu õigusjärglaseks rahvusvahelistes organisatsioonides sai Vene Föderatsioon.
 
Idabloki lagunemine:
1. Mida tähendab "Idabloki lagunemine"? Miks ja millal see toimus? (lk 104)
„Idabloki lagunemine“ tähendab Nõukogude Liidu “vabade käte” poliitika viis kommunismi kokkuvarisemiseni Ida-Euroopas. Kokkuvõtlikult olid need muudatused murrangulise tähtsusega, mille mõju võib võrrelda isegi Prantsuse revolutsiooniga. Kommunistlike režiimide kokkuvarisemisel olid nii välised kui ka sisemised põhjused. Idabloki lagunemine toimus 1980 aastate lõpust 1992 aastani ning, mis oli põhjustatud Idabloki varajasest kriisiseisundist, sotsialismi ammendumisest Ida-Euroopas, segadused, riigipöördekatsed, rahvaülestõusud erinevates Ida-Euroopa riikides jne.
2. Kuidas toimus Idabloki lagunemine (näited)? (lk 105-106)
Enamikus Moskva kontrolli all olevates maades varises kommunistlik režiim kokku rahulikul teel. Sotsialismileeri riigid olid poliitilisteks muudatusteks erinevalt valmis, see sõltus algul eelkõige nende juhtide uuendusmeelsusest. Enamik idabloki juhte olid vanameelsed ega kiirustanud reformidega.
Moskva perestroikapoliitikaga läksid esimestena kaasa Poola ja Ungari. Poolas viisid läbirääkimised opositsioonilise ametiühingukoondisega Solidaarsus 1989. aasta suvel selleni , et peaministriks sai mittekommunist. 1990. aastal astus presidendiametist tagasi kindral Jaruzelski ning uueks presidendiks valiti suure häälteenamusega Solidaarsuse juht Lech Walesa.
1989. aasta sügisel kõrvaldati rahvaliikumise survel võimult ka Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria vanameelsed liidrid . Tšehhoslovakkias on hakatud seda protsessi nimetama sametrevolutsiooniks, sest kommunistlik partei taandus vägivalda kasutamata. Inimõiguste eest võitleja Vaclav Havel sai presidendiks, kelle eestvedamisel hakati üles ehitama demokraatiat.
Teistmoodi arenesid aga sündmused Rumeenias, kus valitses isepäine diktaator Nicolae Ceausescu . Ta oli pikkade aastatega kujundanud Rumeeniast sotsialismileeri kõige karmima režiimiga riigi. 1989. aastal nõudis Ceausescu Moskvalt ja teistelt liitlasriikidelt sõjajõu kasutamist, et lämmatada vabaduspüüdlused Poolas ja ka teistes riikides. Kuid 1989. aasta detsembris vallandunud rahvaülestõusu ei suutnud Ceausescu enam maha suruda. Vihatud diktaator arreteeriti, mõisteti kiirustades süüdi ja hukati koos võimuka naise Elenaga veel sama aasta lõpus. See oli kõige verisem kommunistliku režiimi taandumine Ida-Euroopas.
3. Millised muutused ja miks toimusid Ida-Euroopas pärast sotsialistliku süsteemi lagunemist? (lk 106-107)
1989. aasta 9. novembril lõhkus rahvamass Berliini müüri. See omakorda tõi kaasa ulatuslikud poliitilised muudatused. Saksamaa ühinemine ei olnud üksnes sakslaste endi siseasi, vaid selle pidid heaks kiitma ka senised okupatsioonivõimud – Teise maailmasõja võitjariigid. NATO liikmeks. Kahe Saksamaa tegelik ühendamine kulges kiiresti 1990. aasta oktoobriks oli Saksamaa poliitiliselt ühinenud, kuid mitte probleemideta.
Käsumajanduse pärandist vabanemiseks tuli endistel sotsialismileeri riikidel teha suuri jõupingutusi. Kõigepealt oli vaja olukord stabiliseerida: tuli üle saada finantskaosest, pidurdada inflatsiooni ja peatada elatustaseme langus. Samal ajal tuli hakata rajama uut, turumajandusele tuginevat majandusmudelit. Riiklikke ettevõtteid hakati privatiseerima ehk erastama. Kõige paremini on turumajandusega kohanenud Tšehhi, Ungari ja Poola. Kuid mitmes riigis (Rumeenia, Bulgaaria jm.) on see üleminek olnud keeruline ning loodetud majanduslikku tõusu ei ole seni toimunud.
Ida-Euroopa riikide poliitilise arengu kulgenud iseloomulikuks jooneks on olnud uue riigikorra ülesehitamine, demokraatliku valimissüsteemi juurutamine ning püüd integreeruda Euroopaga.. Mitmes riigis (Rumeenia, Bulgaaria) õnnestus kommunistidel võimule jääda ning ümberkorraldusi takistada.
Endise idaploki riikide baasil on tekkinud ka uued riigid. 1992. aasta lõpul toimus nn. sametlahutus, millega loodi senise Tšehhoslovakkia asemele kaks iseseisvat riiki: Tšehhi Vabariik ja Slovakkia . Aastatel 1991-1992 lagunes ka endine Jugoslaavia : iseseisvusid Sloveenia , Horvaatia, Makedoonia , Bosnia ja Hertsegoviina. Jugoslaavia koosseisu jäid üksnes Serbia ja Montenegro.
Eesti taasiseseisvumine:
1. Kuidas mõjutas Eestit perestroika- ja glasnostipoliitika? (lk 108-109)
Eestit mõjutas perestroika- ja glasnostipoliitka sellega, et toimus uue ärkamisaja algus, ühiskond politiseerus, toimus laulev revolutsioon , Eesti muutus üha enam iseseisvamaks.
2. Nimeta 1988.a. tähtsamad sündmused ja tegelased Eestis. (lk 108-110)
1987. aasta augustis loodi esimene poliitiline ühendus: Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) eesmärgiga tuua päevavalgele 1939. aasta Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. 1987. aasta lõpul loodi esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon –Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS). Järgmisel aastal aga moodustati esimese poliitilise erakonnana Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Mõlemad organisatsioonid pöörasid suurt tähelepanu eestlaste jaoks oluliste ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele ning korraldasid Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist. Mõlemast tähtpäevast kujunes 1988. aastal ulatuslik massüritus, mida võimud ei suutnud enam takistada.
Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil lauluväljakul massimeeleavaldusega (150 000 inimest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse. Septembris aga korraldati Rahvarinde eestvedamisel Lauluväljakul järjekordne massiüritus “Eestimaa laul”, millest võttis osa ligi 300 000 inimest. Sellel üritusel kõlas laia avalikkuse ees ka üleskutse omariikluse taastamiseks. Uuel ärkamisajal liitsid eestlasi Alo Matiiseni isamaalised laulud.
16. novembril 1988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati Eesti NSV seaduste ülimuslikkus üleliiduliste seaduste ja määruste suhtes. Nõukogud Liidu keskvõimu ja liiduvabariigi omavaheliste suhete aluseks pidi saama liiduleping. Nii oli esimest korda nõukogude võimu tingimustes tõstatatud Eesti riikluse küsimus.
3. Mida kujutas endast nn laulev revolutsioon? Miks ja millal see aset leidis?
Rahulolematus Eesti NSV juhtkonnaga muutus 1988. aasta kevadel üldiseks. Parteijuhi Karl Vaino ja tema lähikondlaste suhtes tekkis vastuseis ka kommunistlikus parteis. Nii kujunes Eestis välja võimukriis, mis lahenes 1988. aasta juunis Vaino Väljase nimetamisega uueks parteijuhiks. Rahvas tähistas võitu 17. juunil lauluväljakul massimeeleavaldusega (150 000 inimest), mis kujunes surveavalduseks uuele juhtkonnale: seista Moskvas Eesti huvide eest. Nädal hiljem andis Eesti NSV Ülemnõukogu sinimustvalgele lipule rahvuslipu staatuse. Septembris aga korraldati Rahvarinde eestvedamisel Lauluväljakul järjekordne massiüritus “Eestimaa laul”, millest võttis osa ligi 300 000 inimest. Sellel üritusel kõlas laia avalikkuse ees ka üleskutse omariikluse taastamiseks. Jätkus rahva ajaloomälu taastamine. Selles etendas olulist osa tsensuuri kammitsatest vabanev ajakirjandus ja televisioon , kes aitasid rahvani tuua minevikusündmuste tõepärasemat käsitlust.
4. Kes olid nn impeeriumimeelsed jõud? Kuidas näitasid nad üles oma suhtumist Eestis toimuvasse? (lk 110, 112 ülemise pildi kõrval ja all olev tekst)
Uuenenud juhtkonnaga EKP püüdis tormiliselt kulgevate sündmustega sammu pidada, asudes toetama vabariigi isemajandamise ideed, rahvuslippu ja eesti kelle kuulutamist riigikeeleks. Kuid ühiskonnaareng oli väljunud juba nende kontrolli alt. EKP tegevus ja ühiskonnas laienev rahvuslik eneseteadvus põhjustasid omakorda impeeriumimeelsete jõudude koondumise. 1988. aasta suvel moodustasid suurte üleliiduliste tehaste juhid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise ( Interliikumine ) ning sügisel Töökollektiivide Ühendnõukogu. Nende organisatsioonide impeeriumi lahutamatuks osaks. Terava kriitika alla võeti koostatavad kelle- ja kodakondsusseadused. Nendel jõududel oli Kremli võimuladviku vanameelsete toetus.
15. mail 1990. aastal korraldas impeeriumieelne interliikumine ilmselt NSV Liidu juhtkonna õhutusel suure meeleavalduse Tallinnas (ründasid Toompea lossi), üritades siin võimu üle võtta. Kohale rutanud rahvas ajas aga meeleavalduse laiali.
Samal ajal üleminekuperioodi väljakuulutamisega tugevnes impeeriumimeelsete jõudude surve. Moskvast ähvardati Eestit majandusblokaadiga ning kohalik Interliikumine organiseeris poliitilisi miitinguid ja streike. Keskvalitsus püüdis kolmele Balti riigile iga hinna eest liidulepingut peale suruda. 1991. aasta jaanuaris kasutati omariikluspüüdluste mahasurumiseks Vilniuses ja Riias sõjaväge ning rünnati mitmeid tsiviilobjekte, oli ka inimohvreid. Eestis suudeti verevalamist vältida.
Moskva ei loobunud oma eesmärkidest ning püüdis impeeriumi kooshoidmiseks korraldada referendumi. 1991. aasta märtsis korraldasid kolme Balti riigi juhid ennetava referendumi, mille tulemiustest selgus, et elanikkonna suurem osa pooldab iseseisvuse taastamist. Eestis toetas iseseisvumist ka ligikaudu ⅓ teiste rahvuste esindajatest. Referendumi tulemused välistasid liidulepingu, keskvõimuga läbirääkimiste eesmärgiks sai olla vaid iseseisvuse taastamine.
 
5. Miks ja millal korraldati Balti kett? Mida see endast kujutas? (lk 111)
Balti kett korraldati 1989. aasta 23. augustil Balitkumi rahvarinnete poolt Moskvale surve avaldamiseks. See kujutas endast seda, et moodustati 660 km ja 2 miljonist inimesest koosnev katkematu inimkett Tallinnast Vilniuseni. See aitas teadvustada Baltikumi probleeme rahvusvahelisel areenil. 1989. aasta lõpul tunnistati Moskva lõpuks 1939. aasta salaprotokollide olemasolu ning mõisteti need õigustühisteks.
6. Millised tähtsamad sündmused toimusid Eestis 1991.a.? Kuidas taastati Eesti iseseisvus? (lk 112, 113)
1991. aasta märtsis korraldasid kolme Balti riigi juhid ennetava referendumi, mille tulemustest selgus, et elanikkonna suurem osa pooldab iseseisvuse taastamist. Eestis 1991. aastal toetas iseseisvumist ka ligikaudu 1/3 teiste rahvuste esindajates. ( Kaubavalik poodides oli nigel.)
Perestroikapoliitika oli 1991. aastaks end ammendanud. See ei täitnud oma eesmärki ega uuendanud mõõdukate ümberkorraldustega sotsialistlikku ühiskonnakorda Nõukogude Liidus, vaid viis hoopis impeeriumi lagunemiseni. 1991. aasta augustis Moskvas läbikukkunud riigipöördekatse andis impeeriumi väikerahvastele võimalus omariikluse taastamiseks. Erinevate poliitiliste jõudude kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu „Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest“. Peagi tunnistasid Eesti iseseisvust teised riigid. Eesti Vabariik oli taas maailma poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suverääne riik.
7. Mõisted: fosforiidikampaania , ERSP (lk 108), Eestimaa Rahvarinne (lk 109), suveräänsusdeklaratsioon (lk 110), üleminekuperiood (lk 111).
fosforiidikampaania – 1986. aasta lõpul, avalikustatud Moskva keskametkondade kava rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. Rahvas tunnetas ühtekuuluvuse jõudu ning sundis protestiga (nn fosforiidikampaania) ametkondi kaevanduse rajamisest loobuma.
ERSP – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, mis pööras suurt tähelepanu eestlaste jaoks oluliste ajalooliste tähtpäevade teadvustamisele ning korraldasid Tartu rahu ja vabariigi aastapäeva tähistamist.
Eestimaa Rahvarinne – 1988 aasta aprilli keskel esitati üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks.
suveräänsusdeklaratsioon – 16. novembril 1988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati Eesti NSV seaduste ülimuslikkus üleliiduliste seaduste ja määruste suhtes.
üleminekuperiood –Üleminekuperiood oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt 1990. aasta kevadel välja kuulutatud periood, mille lõppeesmärgiks oli Eesti Vabariigi taastamine iseseisva riigina.