Mihhail Sergejevitš Gorbatšov (0)

Referaat
Mihhail Sergejevitš Gorbatšov
Sisukord
Elulugu…………………………………………………………………….3
Gorbatšov riigipeana...................................................4
Gorbatšovi reformid ...................................................4
Suhted Läänega..........................................................4
Gorbatšovi vastased ja pooldajad ..............................4
Gorbatšovi maine langus............................................5
Mihhail Gorbatšov armastab viina ………….……………….5
Nõukogude Liidu Lagunemine ………….……..…6- 8
Kasutatud Kirjandus……………………………….…………….…9
Elulugu
Põhja- Kaukaasias sündinud Gorbatšov õppis Moskva ülikoolis õigusteadust ja astus 1952 NLKP-sse. 1955–1962 töötas ta Stavropoli krai komsomoliorganeis, seejärel parteilistel ametipostidel Stavropoli krais ja linnas. 1970–1978 oli ta Stavropoli krai parteiliider ja jättis sellena hea mulje Juri Andropovile, kes tõi ta 1978 üle NLKP KK sekretariaati. Juba enne Brežnevi surma (1982) edutati Gorbatšov NLKP KK poliitbüroosse, kus ta hakkas vastutama majanduse eest. Konstantin Tšernenko valitsemisajal 1984–1985 oli ta välisasjade komisjoni esimees.
Gorbatšov valiti pärast Konstantin Tšernenko surma uueks parteijuhiks. Ta oli vaid 54-aastane ja esimene NSV Liidu juht, kes oli sündinud riigi eksisteeerimise ajal. Ta mõistis, et riigi päästmiseks on vaja tõsiseid reforme, kuna eelnenud ajastul oli riigi majandusareng pidurdunud ning korruptsioon oli süvenenud.
Nii otsustas ta alustada laiaulatuslikke reforme, mis esialgu pidid olema põhiliselt majanduslikud, et riiki eesseisvast majanduskriisist päästa. Ta alustas korruptsiooni- ja alkoholismivastast võitlust ning ettevaatlikult ka teatud turumajanduslikke reforme. Kuid ta ei osanud arvata, et need reformid võivad jõuga loodud ja hoitud impeeriumi ka destabiliseerida ja isegi hävitada. Ta käivitas sisepoliitikas liberaalsed reformid (uutmine ja avalikustamine ) ning pani ette mitmeparteilise demokraatia kehtestamise , välispoliitiliselt üritas aga peatada võidurelvastumist.
Gorbatšovi uus juhtimisstiil kohtas vastuseisu nii vanameelsetelt kui radikaalidelt, kuid ta ei osanud parteist distantseeruda. See-eest osutus ta välismaal ülimalt populaarseks ja paljud välisriigid andsid Nõukogude Liidule tohutuid laene. 1990. aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia.
Gorbatšov valiti 1989 riigipeaks ja märtsis 1990 5 aastaks laiendatud volitustega presidendiks. Ent majandusreform ei suutnud 1990.–1991. aasta talvel ära hoida toiduainekriisi ning liiduvabariigid hakkasid taotlema järjest suuremat iseseisvust. 1991 nimetas Gorbatšov partei vanameelse tiiva lepitamiseks võimupositsioonidele mõned konservatiivid . Kevadel tuli Gorbatšov välja uue liidulepingu plaaniga, mis pidi rahuldama reformimeelseid. See plaan ärritas jäiga joone pooldajaid, kes ta augustis 1991 ajutiselt võimult kõrvaldasid. Riigipöördekatse nurjasid peamiselt Boriss Jeltsini jõupingutused ja vandenõulaste tölplus.
Tema rahvusvahelist mainet kahjustas rahvuslaste meeleavalduste jõhker mahasurumine Taga-Kaukaasias. Tagurlaste augustiputš, Balti riikide iseseisvumine ja sammud iseseisvumise suunas teisteski liiduvabariikides nõrgendasid Gorbatšovi võimu. Varsti pärast võimule ennistamist oli ta sunnitud ohje veelgi lõdvendama, NLKP keelustama ja loovutama paljud oma volitused liiduvabariikidele. Ta jätkas oma liidulepingu pealesurumist, et vältida NSV Liidu lagunemist, kuid ei suutnud kontrolli säilitada ja astus 25. detsembril 1991 tagasi, loovutades sisuliselt võimu Jeltsinile .
Gorbatšov asutas Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei, mis on jäänud nišiparteiks. Juunis 1996 kandideeris ta Venemaa presidendiks, kuid võitis vaid 0,5% häältest.
Gorbatšov riigipeana
Ta oli vaid 54-aastane ja esimene NSV Liidu juht, kes oli sündinud riigi eksisteeerimise ajal.
NSV Liidu juhina mõistis ta, et riigi päästmiseks on vaja tõsiseid reforme, kuna riigi majandusareng oli pidurdunud ning korruptsioon süvenenud.
Ta oli ainus kõrgharidusega NSV Liidu liider
Gorbatšov oli Nõukogude Liidu viimane riigipea .
Gorbatšovi reformid
Reformide eesmärk oli riik eesseisvast majanduskriisist päästa.
Ta alustas korruptsiooni- ja alkoholismivastast võitlust ning ettevaatlikult ka teatud turumajanduslikke reforme.
Ta käivitas sisepoliitikas liberaalsed reformid ning pani ette mitmeparteilise demokraatia kehtestamise.
Välispoliitiliselt üritas aga peatada võidurelvastumist
Suhted Läänega
Gorbatšov algatas suhete parandamise Läänega, et tagada majandusreformide läbiviimine:
Taasalustati riigipeade tippkohtumisi
Alustati läbirääkimisi võidurelvastuse lõpetamiseks ning desarmeerimise alustamiseks
Loobuti 1987.a. Brežnevi doktriinist
Gorbatšovi vastased ja pooldajad
Gorbatšovi uus juhtimisstiil kohtas vastuseisu nii vanameelsetelt kui radikaalidelt.
See-eest osutus ta välismaal ülimalt populaarseks
Paljud välisriigid andsid Nõukogude Liidule tohutuid laene.
Gorbatšovi maine langus
Tema mainet kahjustas rahvuslaste meeleavalduste jõhker mahasurumine Taga-Kaukaasias.
Tagurlaste augustiputš
Balti riikide iseseisvumine
1991.a.detsembris kuulutasid alles jäänud liiduvabariigid NSV Liidu laialiläinuks ja Gorbatšov pani presidendi ametikoha maha.
Mihhail Gorbatšov armastab viina
Oma karskuspoliitika kohta tunnistab ta, et see lähtus soovist päästa perekondi. Nimelt olevat naised seisnud palgapäevadel tehase taga sabas, sest kui mehelt kohe raha ära ei võetud, läks see viina peale. “Aga ma eksisin. Ma pidin mõistma, et viin on Venemaal püha ja kodurahu huvides ei tohi seda puutuda,” kinnitab Gorbatšov.
Mis puutub Gorbatšovi alkoholi-eelistustesse, siis ütleb ta ennast tegelikult armastavat viina, eriti koos hea heeringaga. Prantsuse konjakeid ta küll hindab, aga armastab rohkem Gruusia ja Armeenia veine . Ka Tokaji veine tundvat ta hästi. Kõige rohkem pruugib ta aga Tšiili punaveine, mis olevat suurepärased peojoogid.
NÕUKOGUDE LIIDU LAGUNEMINE
1985. aastal alanud perestroikapoliitika eesmärk pidi olema nõukogude ühiskonna majanduslikust ja välispoliitilisest ummikust väljaviimine sotsialistlikku ühiskonnakorda säilitades. Seda loodeti saavutada majanduselu ajakohastamise, valitseva režiimi osalise ümberkorraldamise, sõnavabaduse suurendamise ja paindlikuma välispoliitika abil. Moskva välispoliitiline “uut moodi mõtlemine” tõi endaga kaasa külma sõja taandumise ning kommunismi kokkuvarisemise Ida-Euroopas. Siseriiklikult viis perestroika aga ühiskonna sügavasse vastasseisu , mis tipnes tagurlike poliitiliste jõudude võimuhaaramiskatsega 1991. aasta augustis. Riigipöörde läbikukkumine põhjustas omakorda Nõukogude Liidu lagunemise ning andis võimaluse paljudele liiduvabariikidele iseseisvumiseks.
PERESTROIKA ALGUS
1985. aasta märtsis sai uueks NLKP peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. Ta tuli võimule Nõukogude Liidu jaoks keerulisel ajal: impeeriumi areng oli viinud riigi sise- ja välispoliitilisse ummikusse. Sellises olukorras mõistsid muudatuste vajadust ka kõige tagurlikumad jõud, kes samuti toetasid Gorbatšovi kandidatuuri. Temast pidi saama partei uus liider, kes riigi kriisist välja viib ja säilitab sotsialistliku ühiskonnakorra. Gorbatšovi esialgne uuendustekava nägi ette riigi majandusliku arengu kiirendamist. See pidi toimuma sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja ümberkorraldamise ehk perestroika teel. Hakati uuendama ka riigi juhtkonda.
AVALIKUSTAMINE
Majandusuuenduste kõrval tõusis alates 1986. aastast päevakorrale uus märksõna – glasnost . See tähendas salastatuse vähendamist ühiskonnas ja sõnavabaduse avardumist. Senised äärmiselt ranged tsensuurireeglid pehmenesid. Nõukogude inimestele hakati rääkima riigis toimunud õnnetustest, katastroofidest, kuritegevuse tõelisest ulatusest. Ajaloosündmusi hakati käsitlema senisest tõepärasemalt. Uutes oludes kasvas järsult massiteabevahendite (eriti ajakirjanduse ja televisiooni) mõju. Ühiskond muutus eriarvamuste suhtes sallivamaks. Avalikustamisega kaasnes ka nõukogude poliitilise elu liberaliseerimine ja kontaktide tihenemine muu maailmaga .
UUTMOODI MÕTLEMINE VÄLISPOLIITIKAS
Gorbatšovi võimuletulekuga muutus Nõukogude Liidu välispoliitiline kurss . NSV Liidu uuenev juhtkond seadis oma eesmärgiks suhete parandamise lääneriikidega. Moskvas mõisteti, et kui suhted Ameerika Ühendriikide ja Euroopa juhtriikidega ei parane, pole võimalik ka siseriiklikke ümberkorraldusi ellu viia. Pealegi ei kannatanud NSV Liidu majandus enam välja pikku aastaid kestnud võidurelvastumist. Seetõttu pakkuski Gorbatšov välja ulatusliku relvastuse vähendamise (desarmeerimise) kava, mida aga Lääs kohe heaks ei kiitnud.
Nõukogude-Ameerika suhted hakkasid paranema pärast 1986. aastal Reykjavíkis toimunud Gorbatšovi ja president Reagani tippkohtumist. Nõukogude välispoliitika muutus paindlikumaks, see tõi kaasa olulisi muudatusi rahvusvahelistes suhetes. Senine Moskva terav vastasseis lääneriikidega kadus . 1987. aastal sõlmiti Washingtonis kokkulepe keskmise ja lühimaa tuumarakettide likvideerimiseks. Gorbatšov lõpetas sõja Afganistanis ja viis sealt 1989. aastal Nõukogude väed välja. Moskva vähendas kontrolli ka Ida-Euroopas ning hakkas sealt vägesid välja viima. Niisugune vabade-käte-poliitika ja mittesekkumispoliitika viis aastatel 1989-1990 kommunistlike režiimide kokkuvarisemiseni idabloki maades. Oma tegevuse lõpetas Varssasi Lepingu Organisatsioon ning Moskva heakskiidul sai võimalikuks Saksamaa ühinemine. 1980. aastate lõpuks paranesid ka Nõukogude-Hiina suhted.
POLIITILISE ELU REFORMIMINE
Perestroikapoliitika ei näinud esialgu ette muudatusi ühiskonna poliitilises elus. Kuid poliitilise surve alt vabanemine hakkas järjest enam murendama ainult kommunistlikule parteile tuginevat poliitilist süsteemi. Muudatused toimusid ka kommunistlikus parteis . Vähenes partei juhtroll riigi poliitilises elus ning paljud tagurlikud partei juhttegelased sunniti ametist lahkuma .
Nõukogude Liidus otsustati kehtestada presidentaalne valitsemissüsteem. 1988. aastal valiti Gorbatšov Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks – riigipeaks, kel olid senisest hoopis suuremad volitused riigiasjade juhtimisel. 1989. aasta märtsis valiti uus kõrgeim riigivõimuorgan – NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress . Need olid esimesed mitme kandidaadiga valimised pärast 1917. aastat. Kongress valis delegaatide hulgast Ülemnõukogu, kes valis Nõukogude Liidu presidendiks Gorbatšovi. Ühiskonnas tekkisid mitmesugused poliitilised liikumised, millest kasvasid hiljem välja poliitilised parteid ( erakonnad ).
Kõik need muudatused ja kommunistliku partei mõju vähenemine ei olnud aga vanameelsetele poliitilistele jõududele vastuvõetavad. Gorbatšov püüdis laveerida reformimeelsete ja vanameelsete jõudude vahel, rõhutada vajadust säilitada sotsialist ja Nõukogude Liidu terviklikkus. Seetõttu lahkusid Gorbatšovi lähikonnast paljud tema senised uuendusmeelsed lähikonlased. Läbi kukkus ka Gorbatšovi majanduspoliitika . Loodetud majanduslikku tõusu asemel süvenes riigis kriis ja langes elanikkonna elatustase.
1991. AASTA AUGUSTISÜNDMUSED
Poliitilise elu demokratiseerimine oli teravalt päevakorrale tõstatanud rahvuste enesemääramise küsimuse. Mitu liiduvabariiki eesotsas Eestiga võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni ja püüdles täielikult iseseisvuse poole. Keskvõim püüdis rahvaste iseseisvumispüüdlusi lämmatada. Mitmel pool kasvasid rahvuskonfliktid veristeks kokkupõrgeteks. Järjest mõjukamaks muutus NSV Liidu suurim liiduvabariik – Vene Föderatsioon – eesotsas Boriss Jeltsiniga. Ilmselgeks sai tõsiasi, et senine riiklik ühendus, Nõukogude Liit, oli oma aja ära elanud. Selle asemel hakkas kujunema uus liiduvabariikide majanduslik ja poliitiline ühendus, mis pidi tuginema kõigi liiduvabariikide poolt heakskiidetud liidulepingule. Gorbatšov nägi liidulepingus endise suurriigi kooshoidmise vahendit. Läbirääkimisi liidulepingu sõlmimiseks alustati juba 1990. aastal. 1991.aasta märtsis korraldati rahvahääletus, kus ¾ hääletanutest pooldas endise suurriigi säilimist. Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Moldova boikoteerisid seda rahvahääletust.
Gorbatšovi eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. Vanameelsed aga püüdsid seda takistada. Päev enne liidulepingu allakirjutamist, 19. augustil 1991. aastal, püüdis võimule tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK). President Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti. Rahvale aga teatati, et ta on haigestunud ega suuda oma ametiülesandeid täita. Teda pidi asendama RESK-i esimees, senine Nõukogude Liidu asepresident Janajev. Venemaa demokraatlikud jõud eesotsas Jeltsiniga astusid aga otsustavalt riigipöördekatse – augustiputši – vastu välja ja mõne päevaga poliitiline segadus riigis likvideeriti.
NÕUKOGUDE LIIDU LAGUNEMINE
Riigipöördekatse läbikukkumine kiirendas oluliselt Nõukogude Liidu lagunemist. Lisaks Eestile ja Lätile kuulutasid 1991. aasta augustis iseseisvuse välja ka Ukraina ja Valgevene, keeldudes Gorbatšovi pakutud liidulepingust. 1991. aasta septembris tunnustas NSV Liidu Riiginõukogu Balti riikide iseseisvust. Nüüd tõusis jõuliselt esile Vene Föderatsiooni president Boriss Jeltsin . Tema eestvedamisel ja tollase Nõukogude Liidu presidendi Gorbatšovi teadmata sõlmisid Venemaa, Valgevene ja Ukraina 8. detsembril 1991. aastal Minskis omavahelise liidulepingu, moodustades Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ). Paari nädala pärast, 21. detsembril, liitusid sellega veel 8 endist liiduvabariiki. See viis Nõukogude Liidu lõpliku lagunemiseni: 25. detsembril 1991. aastal loobus Gorbatšov presidendiametist. Järgmisel päeval teatas kõrgeim seadusandlik riigivõimuorgan – Ülemnõukogu – ametlikult Nõukogude Liidu laialisaatmisest. Jeltsin võttis Gorbatšovilt üle “tuumanupu”. Nõukogude Liidu õigusjärglaseks rahvusvahelistes organisatsioonides sai Vene Föderatsioon.
KASUTATUD KIRJANDUS
E. Vära, T. Tannberg , A. Pajur "Lähiajalugu"
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/noukogude_liidu_lagunemine_evelin.ht m
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/33D9F753B6BCE262C2257287004D0450
http://et.wikipedia.org/wiki/Mihhail_Gorbat%C5%A1ov