Uus ärkamisaeg Eestis (0)

Uus ärkamisaeg Eestis. Sündmused 1987-1988. 1987- Fosforiidikampaania , mille tulemusel hakkas Eesti ärkama ja mil hakati Eestisse rajama fosforiidikaevandusi ( Kabala -Toolse). 23. august 1987- Poliitiline meeleavaldus Tallinnas Hirvepargis, kus esines Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) eesmärgiga avalikustada 1939. aasta pakti tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. Ajakirjandus püüdis maha vaikida. Loodi ka Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS), mis oli demokraatlike põhimõtetega ja hakkasid vabadussõja mälestusmärke taastama ja avalikustama küüditamisi jne. 1988- Loominguliste liitude ühispleenum Toompeal, millega loovintelligents ühines uuenemisprotsessi. Pöörati tähelepanu rahvuskultuuri olukorrale ja avaldati rahulolematust Eesti NSV juhtkonnale. Moodustati Rahvarinne , millega ühinesid isegi kommunistid , kohaliku võimu esindajad. Loodeti iseseisvuse taastamist ning demokratiseerida valitsevat režiimi. 1988- Laulev revolutsioon . Alo Matiiseni viis isamaailist laulu muusikapäevadel aitasid rahval tekitada ühtsustunnet. 16. juunil K. Vaino vabastati EKP Keskkomitee kohalt ning asemele sai Vaino Väljas, mis tõi kaasa leevendusi ühiskonnas tekkinud pingete osas. Sinimustvalge sai eestlaste rahvuslipuks. Hakati ajaloomälu teadvustama, millega vabanes ajakirjandus ja televisioon . Lõpuks toimus Lauluväljakul massimiiting „Eestimaa laul“. 1988- Esimene poliitiline erakond Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mille juhiks Lagle Parek ning mille eesmärgiks oli omariikluse taastamine. Vastukaaluks Rahvarindele luuakse Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine (Interliikumine), kelle seas on mitte-eestlased ning eestlased, kes pooldasid suurriigi poliitikat. Oktoobris 1988 toimus I Rahvarinde kongress, kus arutati ühiskonna valuküsimusi ning arutati liidulepingu vastuvõtmist.
Eesti taasiisesisvumise ettevalmistamine. Sündmused Eestis 1989-1990. Jaanuaris 1989 võeti vastu keeleseadus, millega eesti keel sai riigikeeleks. 24. veebruaril 1989 heisati Pika Hermanni tippu sinimustvalge, millega kuulutati iseseisvuspäev. Kuna impeeriumimeelsed ei olnud selle kõige nõus, siis neile vastu tulid ERSP, EMS ja EKL 24. veebruaril kodanike komitee liikumisega. Selle liikumise eesmärk oli järjepidevalt taastada iseseisvus ning selleks tuli registreerida endised Eesti Vabariigi kodanikud, et nad saaksid valida esindusorgani, milleks oli Eesti Kongress. Rahvarinne ning EKP ei pooldanud seda ideed. 23. august 1989- Balti kett Tallinnast Vilniusesse, mis korraldati MRP aastapäeval ning mille eesmärk oli Baltimaade vabadus ning MRP hukkamõistmine NSV poolt. 1989 detsember- NSV Liidu Ülemnõukogu tunnistab MRP alaprotokollide olemasolu ja kuulutab need õigustühiseks. 1990 veebruar- Toimusid Eesti Kongressi valimised, mille tulemusel valiti Eesti Komitee, mida hakkas juhtima Tunne Kelam. Eesmärk, omariikluse taastamine, oli nüüd veel jõulisem. 30. märts 1990- Võeti vastu otsus Eesti riiklikust staatusest , sellega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. Mais taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati Eesti NSV sümbolite kasutamine ning sätestati Eesti enda seadused. IME- Isemajandav Eesti, mis tähendas, et majanduse pidi enda käsutusse võtma kohalik juhtimine, üleminek omaette eelarvele. Peale Ülemnõukogu valimisi kehtestati uus majandusprogramm , mis oli IME edasiarendus: liberaliseeriti hinnad, liiduvabariigi eelarve lahutati NSV Liidust ning muudeti olemasolevat majandussüsteemi. Eesmärk oli lammutada käsumajandus, millega kaasnes majanduse langus.
1991. AASTA JAANUARIKRIIS
1990.-1991. aastavahetusel muutus olukord Baltikumis pinevaks. Selle põhjuseks oli Moskva tugevnev surve ja kohalike impeeriumimeelsete jõudude aktiviseerumine. Balti liiduvabariikides tegutsesid streigikomiteed, loodi tööliste võitlussalku. Eriti aktiivselt aga asusid tegutsema sõjaväe- ja julgeolekuüksused. 1991. aasta jaanuari esimestel päevadel võtsid eriüksuslased enda valdusesse Leedumaa Kommunistliku Partei hoone Vilniuses ja Läti ajakirjandusmaja Riias. Tallinna saadeti dessantväelaste polk. Hoolimata Lääne protestidest (eriti USA), jätkas Moskva Baltikumi vabadusliikumise lämmatamist.
Moskva tagurlike ringkondade kava nägi ette alustada Baltikumi rahustamist Leedust ja lõpetada Eestiga. Sõjaväe- ja julgeolekujuhid olid veendunud, et olukorra “normaliseerimiseks” tuleb sõjaväel hõivata mitmed strateegiliselt tähtsad objektid liiduvabariikide keskustes. Seda tehtigi. 13. jaanuari, pühapäeva varahommikul vallutasid dessantväelased ja KGB erigrupp Alfa Vilniuse teletorni ning raadio- ja televisioonihoone. Moskva- meelne päästekomitee teatas komandanditunni kehtestamisest ning nõudis nõukogude võimu taastamist, uue valitsuse moodustamist ja isegi sõjaseisukorra kehtestamist. Leedulased eirasid neid nõudeid.
18. jaanuaril üritasid interrindlased korraldada streiki Eestis ja nõudsid presidendivõimu sisseseadmist. Toompea kaitseks hakati kokku vedama kivimürakaid. Eestis siiski sündmused verevalamiseni ei arenenud.
Uus verevalamine leidis aset 20. jaanuaril Riias, kus Nõukogude Liidu konstitutsiooni “kaitstes” tapeti viis inimest.
Jaanuarikriisis etendas olulist rolli Vene NFSV toetus Balti riikidele. 13. jaanuari õhtul saabus lennukiga Moskvast Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin . Tallinnas kirjutati alla Balti riikide ja Vene NFSV ühisavaldusele, millega tunnustati teineteise riiklikku suveräänsust ja seaduslikult valitud riigivõimuorganeid ning tauniti igasuguse jõu kasutamist siseprobleemide lahendamisel. Jeltsin pöördus eraldi ka Baltikumis viibivate Vene sõjaväelaste – sõdurite ja ohvitseride – pole ning teata, et relvade kasutamine oma demokraatlikke vabadusi kaitsva tsiviilelanikkonna vastu on ebaseaduslik.
 ISESEISVUSREFERENDUM
Pärast Riia sündmusi hakkas olukord Baltikumis tasapisi rahunema. Kremlis lubati Balti liiduvabariikide juhtidele, et erimeelsused lahendatakse poliitilisel teel. Kuid Nõukogude Liidu keskvõim polnud ka pärast jaanuarikriisi kaotanud lootust, et Eesti, Läti ja Leedu kirjutavad liidulepingule alla. Moskva toetas jätkuvalt ka impeeriumimeelseid jõude.
Gorbatšov lootis oma püüdluste elluviimisel rahvahääletusele, kus tuli vastata küsimusele “Kas pooldate Nõukogude Liidu säilitamist?”. Kremlis arvati, et enamikus liiduvabariikides on vastus esitatud küsimusele jaatav, mis seoks ka mässumeelsed liiduvabariigid Nõukogude Liiduga. Eesti ja teised Balti riigid välistasid taolise referendumi läbiviimise ja korraldasid ennetava rahvaküsitluse iseseisvuse küsimuses. 1991. aasta veebruaris-märtsis toimunud referendumitel toetasid Balti riikide elanikud kindlalt iseseisvust: Leedus oli iseseisvuse poolt 90,5%, Lätis 73,7% ja Eestis 77,8% hääletanutest. Referendumil esitatud küsimusele “Kas te tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?”, vastas eitavalt 203 199 inimest (21,4%). Kõige vastalisemad piirkonnad olid Eestis Kirde-Eesti suured tööstuskeskused, kus iseseisvuse pooldajaid oli vähe (Kohtla-Järvel 46,1% ja Narvas 25,5%).
Iseseisvusreferendumi korraldamine ja selle tulemused näitasid maailmale, et Eesti ja teiste Balti riikide elanikkonna enamik soovib iseseisvust. Rahvaküsitluse tulemused välistasid nüüdsest igasugused läbiröökimised keskvõimuga liidulepingu üle mistahes kujul. Läbirääkimiste eesmärk sai olla vaid iseseisvuse taastamine. Senisest jõulisemalt üritasid Balti riigid leida iseseisvumispüüdlustele rahvusvahelist toetust.
 GORBATŠOVI KAVAD
Moskvas siiski loodeti impeeriumi koospüsimisele. 18. märtsil toimunud üleliidulisest rahvahääletusest ei võtnud Balti liiduvabariikide kõrval osa ka Gruusia , Armeenia ja Moldova . Referendumi ametlike tulemuste järgi pooldasid Nõukogude Liidu säilitamist 77% hääletanutest. Gorbatšovi eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. Pärast pikki vaidlusi Moskva lähedal Nove-Ogarjovas jõudsid Nõukogude Liidu president ja 9 liiduvabariigi juhid kokkuleppele uue liidulepingu sõlmimise põhimõtetes ja ka tähtaegades. Kavas oli sõlmida Suveräänsete Riikide Liit, mis ei kujutanud endast enam mitte föderatsiooni, vaid pigem konföderatsiooni. Uuel liidul pidi olema ühtne majandusruum, sõjavägi, rahasüsteem ning välispiir. Nii loodeti impeeriumi uuendatud kujul säilitada. Gorbatšov kutsus ka Balti riike üles liidulepingule alla kirjutama. Mõistetavalt jäi see üleskutse vastuseta.
Selleks ajaks oli Nõukogude Liidu sisepoliitiline olukord veelgi pingestunud. 1991. aasta juunis oli Vene NFSV presidendiks ülekaalukalt valitud Boriss Jeltsin, kes ametivannet andes lubas kõrvale jätta impeeriumiaegsed traditsioonid. Tema korraldus lõpetada riigiasutustes kommunistliku partei tegevus vallandas NLPK ladvikus pahameeletormi. Üha selgemalt hakkas Vene NFSV end vastandama keskusele – Nõukogude Liidule. Seda vastasseisu võimendas veelgi Gorbatšovi ja Jeltsini isiklik ebasümpaatia.
 RIIGIPÖÖRDEKATSE MOSKVAS
Paljud ringkonnad polnud liidulepingu projektiga rahul. Demokraatlikud jõud leidsid , et selline leping saab olla üksnes vahevariandiks enne demokraatlikult valitud Asutava kogu kokkutulekut. Tagurlikud ringkonnad – esijoones NLKP, armee ja julgeolekuorganite ladvik ning sõjatööstuskompleksi juhtfiguurid – kartsid õigustatult, et liidulepingu jõustumisel variseb impeerium kokku, ja püüdsid seda protsessi takistada. Nende eestvedamisel hakati valmistuma riigipöördeks, et Gorbatšov võimult kõrvaldada.
Päev enne liidulepingu allakirjutamist, 19. augustil 1991. aastal, püüdiski Nõukogude Liidus võimule tulla Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK). President Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti. Rahvale aga teatati, et ta on haigestunud ega suuda oma ametiülesandeid täita. Teda pidi asendama RESK-i esimees, senine Nõukogude Liidu asepresident Gennadi Janajev . Riigis kuulutativälja sõjaseisukord, valitud parlamendid saadeti laiali. Riigipöörajatel oli plaanis avada uusi kinnipidamiskohti, lämmatada vabaduspüüded impeeriumi äärealadel ning õiendada arved vene demokraatidega.
Venemaa demokraatlikud jõud eesotsas Jeltsiniga astusid aga otsustavalt augustiputši vastu välja. RESK-i tegevus tunnistati seadusevastaseks, riigipöörajad kuulutati kurjategijateks ning ühtlasi teatas Jeltsin, et Kogu Venemaa territooriumil kehtib Vene NFSV presidendi ja Ülemnõukogu poolt valitud valitsuse võim. Mõne päeva pärast pidid riigipöörajad alla andma.
 AUGUSTIPUTŠ JA BALTIKUM
Mitmes liiduvabariigis suhtuti riigipöördesse äraootavalt või koguni poolehoiuga. Balti liiduvabariikides aga asusid kohalikud võimud otsustavalt tegutsema. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsus kuulutasid RESK-i korraldused ebaseaduslikuks.
Riigipöörde esimese päeva hommikul , 19. augustil, teatas Balti Sõjaväeringkonna ülem RESK-i nimel, et nüüdsest teostab tema võimu kolmes Balti liiduvabariigis. Ta nõudis kõigi Nõukogude Liidu põhiseadusega vastuolus olevate seaduste tühistamist, täitevvõimu tegutsemise kooskõlastamist isiklikult temaga ning rahvakogunemiste ja miitingute keelustamist . Eestis paiknevad sõjaväeosad viidi lahinguvalmidusse. Mitmete kohalike garnisonide (Võru, Viljandi, Pärnu) ülemad nõudsid võimu üleandmist. Täiendava sõjajõuna saadeti Eestisse Pihkva õhudessantdiviisi üksused. Tallinna sadamasse saabusid ka mõned sõjalaevad. Moskva pööret toetasid Moskva-meelne EKP, Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu, üleliidulised tehased.
Eesti juhid riigipöörajate käskudele ja korraldustele ei allunud. Elanikkonda kutsuti üles riigipöörajatele vastu töötama. Samas pöörduti maailma parlamentide ja valitsuste poole. 19. augusti õhtul jõudis Eestisse Stockholmist tagasi valitsusjuht Edgar Savisaar . Välisminister Lennart Meri jäi välismaale, Helsingisse, et vajaduse korral jätkata valitsuse tegevust eksiilis.
Moskva riigipöörajate toetajad Eestis võimu haarata ei suutnud. Oma osa oli selles kindlasti ka rahva vastuseisul. Tallinnas asusid tuhanded inimesed tähtsate asutuste ( teletorn , Toopea jm.) kaitsele.
 ISESEISVUSE TAASTAMINE
Võimuvaakum Moskvas võimaldas iseseisvuse välja kuulutada. Mitme poliitilise jõu kokkuleppe alusel võttis ülemnõukogu 20. augustil 1991. aastal vastu “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Eesti riiklik iseseisvus oli taastatud. Selleks ajaks oli riigipöördekatse Moskvas läbi kukkunud ning võimuvahekorrad olid otsustavalt muutunud. Balti riikide taasiseseisvumine leidis lühikese ajaga rahvusvahelise tunnustuse . 6. septembril 1991. aastal tunnustas kolme Balti riigi iseseisvust ja Nõukogude Liidu Riiginõukogu. Septembri keskel võeti Eesti Vabariik koos teiste Balti riikidega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO). Balti riikide jaoks algas uus etapp – edasine integreerumine Euroopa majanduslike, poliitiliste ja sõjaliste struktuuridega.