Referaat Globaliseerumine (0)

SISUKORD
ANNOTATSIOON ....................................................................................................................1
SISSEJUHATUS........................................................................................................................2
1.GLOBALISEERUMISE ISELOOMUSTUS..........................................................................3
1.1.Globaliseerumise tunnused................................................................................................4-5
1.2. Mida on globaliseerumine kaasa toonud ..........................................................................6-7
1.3. Mis on tsivilisatsioon ?......................................................................................................7-8
1.4. Globaliseerumine arvud ja faktid......................................................................................8-9
2.ÜLEVAADE OLULISEMATEST GLOBAALPROBLEEMIDEST.....................................9
2.1. Rahvastikuprobleemid ..........................................................................................................9
2.2.Õhu saastamine ...................................................................................................................10
2.3. Kasvuhooneefekt ja kliima soojenemine.......................................................................11-12
2.4. Osooniaugud ..................................................................................................................12-13
2.5. Loodusvarad ..................................................................................................................13-14
2.6. Veekriis ..........................................................................................................................14-15
2.7.Metsade hävimine...............................................................................................................15
2.8.Kõrbestumine.................................................................................................................15-16
2.9.Loodusliku mitmekesisuse vähenemine........................................................................16-17
3.KLIIMAMUUTUS ..........................................................................................................17-19
3.1.Kasvuhooneefekt.................................................................................................................19
3.2. Kasvuhoonegaasid ........................................................................................................ 20-21
3.3. IPCC (Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel)..................................................... 21-22
KOKKUVÕTE......................................................................................................................... 23
KASUTATUD KIRJANDUS............................................................................................. 24-25
LISAD..................................................................................................................................26-27
ANNOTATSIOON
Referaat koosneb 27 leheküljest. Sisaldab informatsiooni globaaliseerumise iseloomustuse kohta, ülevaadet olulisematest globaalprobleemidest maailmas ning omal valikul ühte globaalprobleemi põhjalikult lahtiseletatuna. Iga peatüki ja alapeatüki lõpus on viited kust info pärineb ja lõpus on lisana lisatud globaliseerumist iseloomustavaid pilte ning faktilisi tabeleid. Kasutatud on raamatuinformatsiooni kooskõlas internetist saadaoleva informatsiooniga.
SISSEJUHATUS
Loodetavasti ei riku see pidu, aga tõde on selline: me oleme oma planeedi ressursid, sealhulgas ka õhu ja vee, maha laristanud nagu homset ei olekski , ja sellepärast homset ei tulegi. (“Kodumaata mees”, 2005).
Kurt Vonnegut, 1922-2007 oli ameerika romaanikirjanik.
Teemavalik oli etteantud ning oluline sellejaoks, et töötaksin läbi globaliseerumisega seotud infot, selle kasulikkust ning ka kahjulikkust endale teadvustades.
Töö eesmärk on anda aru kuidas olen mõistnud teemaga seonduvat. Aru saanud millised tähtsamad globaliseerumisega seotud probleemid maailmas esile on kerkinud kõige teravamalt, mis mõjutab kogu meie järeltulevaid põlvi, kaasaarvatud meid ennast.
Järgnevas töös selgitan lahti globaliseerumise mõiste ning annan ülevaate selle ajaloolistest faktidest. Püstitan endajaoks tähtsaimad globaliseerumisega seotud probleemid ja selgitan neid probleeme lahti põhjalikumalt. Enda valitud probleemi käsitlen süüvinumalt ja veelgi põhjalikumalt kui eelmisi, see näitab globaalprobleemi mis on minujaoks kõige südamelähedasem. Töö ülesehitus on selgitatud annotatsioonis.
1. GLOBALISEERUMISE ISELOOMUSTUS
Globaliseerumine ehk üleilmastumine on ülemaailmne koigi valdkondade (majanduslike, poliitiliste, kultuuriliste, keskkonna, kommunikatsiooni jne) integratsiooni protsess. Selle globaalse protsessi intensiivsuse kasv toimub individuaalsel, ühiskondlikul, institutsioonide ja riikide tasandil ning peamiseks tõukejõuks on edusammud tehnika arengus, tapsemalt globaalsete kommunikatsiooni võrkude areng, kasutades tehnoloogiaid nagu Internet , side-satelliidid, telefonid ehk digitaal ‑ revolutsioon, mis tähendab arvutustehnika laialdast kasutamist juhtimises ja majanduses tervikuna .
Globaliseerumise peamiseks iseloomujooneks on turumajanduse ülemaailmne levik, ulemaailme too jaotus, migratsioon kogu planeedi ulatuses. Nendeks on näiteks kaupade, teenuste, kapitali, inimeste, informatsiooni ja tootmisressursside kasvanud liikumine riikide vahel ning neid nahtusi soodustavate tehnoloogiate, organisatsioonide, seadusandluse ja infrastruktuuri areng. Üldisemalt tähendab see majanduslike ja tehnoloogiliste protsesside järjest laienevat levikut, aga samuti erinevate kultuuride lähendamine ning üha tihenevast üleilmsest kultuurivahetusest. Globaliseerumine on ühiskonnas ja maailma majanduses toimuvad muutused, mis on põhjustatud üha kasvavast rahvusvahelisest kaubandusest ja üha tihenevast üleilmsest kultuurivahetusest.
Globaliseerumine minevikus
Majanduses iseloomustavad seda protsessi kasvav rahvusvaheliste kontsernide kasv ja see on seotud eelkõige vabakaubandusest tulenevate nähtustega. Mõningaid globaliseerimise sugemeid oli juba antiikajal. Rooma impeerium oli üks esimesi Hike, kes kinnistas oma ülemvalitsemise Vahemere piirkonnas ja mis viis erinevate kultuuride sügavale läbi‑ põimumisele ning selles regioonis kohaliku too eraldamiseni. Globaliseerimise alglätteid leidus ka XVI ja XVII sajandil, kui kiire majanduse areng Euroopas oli seotud meresõidu ja geograafiliste avastustega. Selle tulemusena portugali ja hispaania kaupmehed paljunesid tile kogu maailma ning alustasid Ameerika koloniseerimisega. XVII sajandil (asutatud 1602 kuni 1798 ) Hollandi Ida-India kompanii (hollandi: Vereenigde Oostindische Compagnie, lühend V.O.C. või VOC) oli maailma esimene multinatsionaalne kontsern ning XVI ja XVII sajandite suurim ettevõte. '1 kuulus neile maailma vanim aktsia — 1606. 4 VOS kauples (tee, vask, hõbe, tekstiil, puuvill , siid, keraamika , vürtsid ja oopium ) Jaapani, Hiina,Tseiloni, Indoneesia ning monopoliseeris nende Vaikse ja India ookeani maadega kaubanduse. XIX sajandi kiire industrialiseerimine viis kaubanduse ja investeeringute kiirele kasvule Euroopa suurriikide, nende kolooniate ja USA vahel. Reeglina oli see ebaõiglane kaubandus. XX sajandiesimese poole globaliseerimise protsess oli katkestatud kahe maailmasõja ja nende perioodi vahelise majanduslangusega. Peale Teist maailmasõda uuenes globaliseerimine kiirenevas tempos. Seda soodustas tehnoloogiatäiustamine, mis viis kiirele kaupade veole mere-, raudtee- ja õhutranspordiga, aga samuti juurde‑pääsuga rahvusvahelisele telefonisidele. Rahvusvahelise kaubanduse barjääride kõrvaldamisegahakkas alates 1947. aastast tegelema GATT — sõlmiti seeria kokkuleppeid peamiste kapitalistlike ja arengu-maade vahel. 1995. aastal muutsid 75 GATTist osavõtjat maad selle WTOks. Peale seda onWTO liikmeks võetud veel 21 riiki ja 28 maad, s.h Venemaa peavad sinna astumise üle läbirääkimisi.
(Lembo, Toivo 2009, 7).
1.1. Globaliseerumise tunnused
Majanduses rahvusvahelise kaubanduse kasv, mis edestab maailma majanduse kasvu; kapitali liikumise kasv maailmas, s.h rahvusvaheliste otseinvesteeringute kasv. Kasvanud on rahvusvaheline reisimine ja turism ; rahvustoitude ( pitsa , india köök) ülemaailmne levik. üleilmsete reeglistike teke, näiteks konkurentsi-, autorikaitse seadused ja patendid jmt. Majanduse globaliseerimist iseloomustab vabakaubandus, kapitali vaba liikumine, maksude alandamine ettevõtte kasumilt, lihtne tööstusettevõtete üleviimine ühest riigist teise eesmärgiga vähendada tööjõukulu ja kulutusi loodusressurssidele. Siia kuulub ka arenenud ja arengumaad vähendavad kindlalt töötasude erinevusi, kaupade hindasid ning ettevõtete rentaablust. Kasvab kompaniide " endamise arv ja mõõtmed nii riigi siseselt kui • ka rahvusvahelisel tasandil, millega kaasnevad radikaalsed ümberkorraldamised ning töötajate arvu vähendamised. Suurt tähtsust omavad börsid ja seal kauplemise objektiks olevad ettevõtete aktsiad ning mõnede riikide rahvusvaluutade mõju rahvusvahelise valuutade vaba vahetuse süsteemi kaudu maailma erinevate riikide majandusele. Tarbijatele krediidi andinise suurendamine , mis on platvormiks edasi selle tarbimise kasvule. Kõigis infokanalites võimas reklaami voog, mis kõrvaldab kindlad piirid informatsiooni ja reklaami vahel. Kasvav elanikkonna kihistumine sissetulekute järgi nii arenenud kui ka arengumaades, mida omakorda mõjutab tugevalt ebavõrdne elanikkonna juurdepääs haridusele. Selle iseloomustamiseks nimetame veel märksõnu; outsorsing, Internet, rahvuslike toodete kuuluvuse kaotamine jmt.
Poliitikas väljendub globaliseerumine riikide suveräänsuse ning riigipiiride tähtsuse vähenemises rahvusvaheliste kokkulepete tõttu. Riigid delegeerivad vabatahtlikult üha enam osa õigustest rahvusvahelistele organisatsioonidele nagu ORO, WTO, EL, NATO , IMF ja Maailmapank . Seda protsessi iseloomustab riikideüleste ja riikidevaheliste organisatsioonide tekkimine nagu ORO, EL jt ning rahvusvaheliste kohtute loomine: Rahvusvaheline Kriminaalkohus, Rahvusvaheline Kobus, sest ka terrorism on globaliseerunud. Teiselt poolt, riikide sekl umise vähenemine majandusse ja maksude alandamine suurendab ettevõtete, eriti hiiglaslike rahvusvaheliste korporatsioonide poliitilist mõju. Seoses üha kergemate migratsiooni tingimuste ja kapitali vaba liikumise tõttu väheneb samuti riigi võim oma kodanike üle.
Kultuuri valdkonnas on iseloomulik erinevate maailma maade äri- ja tarbekultuuride lähendamine, suhtluses lai inglise keele kasutamine, info saamiseks Interneti kasutamise suurenemine, Ameerika filmide, teleülekannete ning programmide levik tile kogu maailma, aga samuti rahvusvahelise turismi kasv. Globaliseerumist iseloomustab masskultuuri levik kohaliku kultuuri hääbumise arvelt. Kasvanud on rahvusvaheline kultuurivahetus . Lisame siia kultuuride segunemine , samuti parema juurdepääs eri kultuuride poolt pakutavale; ühtlustavad nähtused nagu läänestumine, amerikaniseerumine. Seda iseloomustab kiirtoitlustuse restoranide McDonald' võrk ja kas või üks nende toode — Big Mac. (Lembo, Toivo 2009, 8).
Big Mac' indeks (The Big Mac Index) on mitteametlik ostujõupariteedi (PPP) määramise viis. Nimetatakse ka hamburgeri standardiks. Big Mac' hinna suhe peab olema võrdne valuutakursside vahetuse suhtega. Sellega tahetakse määrata erinevate riikide reaalne valuutakursside suhe. Hinna baasiks võetakse USA, täpsemalt New Yorki , Chicago, Atlanta ja San Francisco hamburgeri hind. Neid uurimisi teeb ja tabeleid koostab ajakiri «The Economist» alates 1986. aastast.
Näiteks, 2008. aasta juuli lõpus maksis Eestis Big Mac 32 krooni
ehk 3,22 USD. Eesti krooni (EEK) vahetuskurss peaks olema 1 USD = 9,93 EEK, tegelikult oli 10,36 (jäigalt euroga seotud). Võrdluseks, et vene rahal 1 USD = 23,2 RUB, tegelikult oli 24,07. Selle järgi on vene rubla nõrgem kui ametlik kurss seda näitab.19 04. 02. 2009 maksis Big Mac USAs 3,54 USD, eurotsoonis 4,38 USD ja Rootsis 4,58 USD.2°
1.2. Mida on globaliseerumine kaasa toonud
Globaliseerumine on kaasa toonud kultuurilise mitmekesisuse vähenemise. Kommete , tehnoloogiate, toodete jne üleilmne levik on viinud kultuuride erinevuse vähenemisele. Sellega seotud negatiivseks nähtuseks on ka paljude taime- ja loomaliikide levitamine võõrliikidena väljapoole nende pärismaist levilat. (Lembo, Toivo 2009, 9).
Selle tulemuseks on elukoosluste liigilise koosseisu ühtlustumine, invasiivsete liikide, s.h umbrohtude, sissetung kohalikesse kooslustesse ja üldise elurikkuse vähenemine.Globaliseerumise ohtusid rõhutab roheline ideoloogia. Roheline ideoloogia on poliitiline ideoloogia, mis väärtustab eelkõige keskkonnakaitset ja säästlikku majandamist. Selle aluseks on püüd tasakaalulisele ehk rohelisele elamisviisile, mis võtab aluseks, ökosüsteemi protsesside (aineringete ja liikide kooselu) tasakaalu ning elurikkuse hoidmise ja saaks olla püsikestev. Aasta 2001 aprillis võtsid Austraalias Canberras 800 roheliste erakondade esindajat 70 eri riigist vastu üleilmse roheliste harta. Linnastumine ehk urbaniseerumine on linnade arvu ja suuruse kasv, linnaelanikkude osatähtsuse suurenemine riigi rahvastikus ja linnalise eluviisi levimine. Linnastumist iseloomustatakse linnastumise taseme ja linnastumise tempode abil. Järgnevalt analüüsime nii arengumaade kui ka kõrge majandustasemega industriaalriikide, viimaste hulka loeme ka ELi liikmesriigid, urbaniseerimise taset. Reeglina võime väita, et vaeste arengumaade linnastumise aste on madal, rõhuv enamus elab maal. Kui seal oleks põllumajanduse tase kõrge, siis oleksid ka need rahvad rikkad. Enamus kõrge linnastumise astmega maid on reeglina naftariigid või suhteliselt kõrge industrialiseerimise tasemega. Enamusel neist on ka kõrge SKP ühe elaniku kohta. Siit on välja jäetud sisulised linnriigid , kus linnastumise aste on 100%. Reeglina on kõrge astmega industriaalmaad ning natukene väiksema astmega suure territooriumiga ja postsotsialistlikud maad. Samas võib mõlema tabeli põhjal väita, et linnastumise astme ja SKP ühe elaniku kohta on nõrk korrelatsiooniline seos.(Lembo, Toivo 2009, 10).
Linnastumine
Tänapäeval on arengumaades linnastumise tase madal. Linnastumise tempod on aga väga kiired, kuna inimesed loodavad leida linnadest tööd ja paremaid elutingimusi. Mõnedes arengumaades näiteks Ladina-Ameerikas, toimub ülelinnastumine ja selle tagajärjel tekivad linnade äärtesse agulid ehk slummid , seal on ka iive suur.
Arenenud riikides on linnastumise tase kõrge, aga linnastumise tempod on aeglased, kuna inimesed juba elavad linnades ja linnad suurenevad peamiselt arengumaadest sisserändajate tõttu, iive on aga väga väike või hoopis negatiivne. Linnastumisega kaasneb linnakultuuri levik.
Saksa kultuuri- ja ajaloofilosoof Oswald Spengleri vaadete kohaselt toob ülelinnastumine kaasa kultuuri huku, mida ta ligi sajand tagasi põhjendas oma raamatus „Õhtumaa allakäik”. Seda Spengleri teost on põhjalikumalt kommenteerinud Maarja Vaino, mida refereerime lühidalt. Inimese eksistentsi üheks olulisemaks probleemiks tema enesetunnetuse algusest on olnud küsimus saatusest, ettemääratusest, vabast tahtest, juhusest, paratamatusest. Kui Oswald Spengleri räägib oma teoses "Õhtumaa allakäik” kultuuride morfoloogiast, siis sarnast määratlust saab kasutada ka saatusest kõneldes.
Kuigi Spengler räägib konkreetses ajas ja ruumis toimuvate sündmuste põhjustest ja tagajärgedest, on see teos tänapäeval üle lugedes rabavalt tabav ka kaasaegse ühiskonna kohta. Enam-vähem Spengleri teosega samal ajal ilmunud Nikolai Berdjajevi "Uus keskaeg " (1924) ning Rene Guenoni "Nüüdismaailma kriis" (1925) käsitlesid kõik otsesemalt või kaudsemalt seda, et maailm - täpsemalt Lääne-Euroopa - on jõudnud oma hääbumise ja surmani. Guernon toob selle nälteks ajaloo- ja minevikukultuse meie kultuuris, võrreldes seda inimelu lõpus tekkivate mälestuste domineerimisega, tagasivaatega elule. Spengler väidab, et kultuur on jõudnud oma viimasesse faasi tsivilisatsioonini, ja sellele ei järgne enam midagi. Kuskil sünnib uus kultuur ja ühiskond, mis hakkab kandma loovaid algeid, kuni seegi lõpuks oma arengukaares tsivilisatsiooni ehk lõpuni jõuab. (Lembo, Toivo 2009, 11).
1.3. Mis on tsivilisatsioon?
Mida Spengler aga mõtleb tsivilisatsiooni all? Eelkõige näeb ta selles kultuurijärgset seisundit , mida iseloomustavad mass, metropolid, loovuse asendumine tõlgendamisega, meediavõim, tsesarism ehk isikukultus (nt superstaarid), materialism jne. Ratsionalism - mis valitseb ja usub ainult oma kriitilisse mõistusesse — mehhaniseerib kogu maailma. Spengler ei näe materialismis aga ei midagi muud, kui mehaaniliselt mõistetud endist , ürgset kujudeküllust, millest elamus on välja lülitatud. Ta kirjutab "Materialismis kõik saatuslik mehhaniseeritakse evolutsiooniks, arenguks, eduks. Intelligents tähendab ebateadlike elukogemuste asendamist meisterlikult treenitud mõtlemisega. Intellektuaaine pinge tunneb vaid ühte spetsiifilist maailmalinlikku vormi enda lõdvendamiseks ja nimelt ajaviidet. Ehtne mäng, elurõõm, lust on sündinud kosmilisest rütmist, kuid intensiivse mõtlemise ning vaimse pinge vähendamine kehaliku spordiga, lõbustustega, müstikaga on kõikide kultuuride mandumise,tsivilisatsiooni maailmalinnade nähtuseks. Tõsiasjast, et olemine üha juuretumaks muutub, teadlikkus üha pingestatumaks muutub, tekib nähtus, mis valmistab vaatemängule kiire lõpu. See on tsiviliseeritud inimese viljatus . Viljatus on metafüüsiline pööre surmale . Maailmalinna inimene ei taha elada kui üks lüli oma vitaalsest soost, vaid ainult kui üksik isik." Spengler toob võrdluseks näiteid juba hääbunud kultuuridest, mis oma lõpufaasis omasid kõik sarnaseid tundemärke. Ning sellega seoses kerkibki üles küsimus, kas kultuuri hääbumine ja kadumine on saatuslik paratamatus või on tegemist enneolematu allakäiguga, mis on tingitud inimeste ja rahvaste valedest valikutest ning oleks võinud olla välditav. Väiksema mudelina võib seda küsida ka üksikinimese elu ja saatuse kohta.
Selle taustal tasub mõelda, et paljud euroopalikud vaimsed kultuuriväärtused on jäänud tahaplaanile, andes koha afro-ameerika või teiste regioonide kultuuridele. Teised kultuurid küll rikastavad meie kultuuri, kuid ülemäärane rikastamine lahjendab meie kultuuri, võib viia meie euroopaliku kultuuri hääbumisele või koguni kadumisele. Sellega kaasneb aga ka meie identiteedi lahjenemine kuni isegi selle kadumiseni. Identiteedi kadumisega kaasneb rahvuse kadumine. See on eriti ohtlik väikeste rahvaste nagu eestlased puhul. Ka meile eestlastele on ülemäärane võõraste kultuuride, tavade ja kommete sisseimbumine ohtlik eestlusele.
1.4. Globaliseerimise arvud ja faktid
Selleks, et mitte jääda üldsõnaliseks, toome globaliseerimise arengu ja hetkeseisu peamised faktid vastavalt selle teema rahvusvahelisele metoodikale. Põhirõhk jääb loomulikult majanduse kui tervik mida mõõdame sisemajanduse koguproduktiga (SKP) ja väliskaubandusega, analüüsile, mis kõige enam iseloomustavad globaliseerumise protsessi. Kuid siia lisanduvad ka suuremal või vähemal määral teiste maksebilansi parameetrite nagu rahvusvaheline teenindus, välisturism, välisinvesteeringud, kapitali vaba liikumine jmt käsitlemine, mis põhineb WTO, OECD , UNCTAD, Eurostati jt rahvus‑vaheliste organisatsioonide metoodikale. Maailma ja ka riikide majandusliku olulcorra põhjalikuks analüüsiks ning selle alusel õigetehinnangute ja otsuste tegemiseks on vaja üksikasjalikku ülevaatlikku ning kooskõlastatud infot majanduse hetkeolukorra, tema agregaatnäitajate omavaheliste seoste ja nende arengudünaamika kohta. Nendeks on rahvamajanduse arvepidamise näitajad.Majandust kirjeldavad makrotasandil mitmesugused statistilised süsteemid. Nende kõige üldisem on ÜRO poolt väljatöötatud rahvamajanduse arvepidamise süsteem SNA 3. versioon , mille peamiseks koordineerimine ühteks kompleksiks, mis annab objektiivse ülevaate maailma, tema erinevate regioonide ning riigi majanduse arengust. Samuti võimaldab see teha makromajanduse analüüse ja vastu võtta otsuseid ja teha rahvusvahelisi võrdlusi.(Lembo, Toivo 2009, 12).
2. ÜLEVAADE OLULISEMATEST GLOBAALPROBLEEMIDEST
Globaalprobleem on ülemaailmne oht inimkonnale, mis on tekkinud mitmesuguste mõjurite kuhjumisel ja koostoimel. Globaalprobleemi omapäraks on see, et ta on küll globaalne, kuid lahendada saab seda vaid tegutsedes lokaalselt.
2.1. Rahvastikuprobleemid
Peamiseks probleemiks ning enamike probleemide põhjuseks võiks inimkonna kiiret juurdekasvu ja inimeste majanduslikku ebavõrdsust. Inimkonna kiie juurdekasvuga kaasneb Maa ressursside pidev vähenemine ja looduse tagasitõrjumine inimeste vajaduste rahuldamiseks. Mõningate teadlaste väitel suudaks Maa lahedalt ära toita umbes 2 miljardit inimest, praegu aga elab Maal juba üle 6,7 miljardi inimese ja rahvaarv suureneb umbes 90 miljoni inimese võrra aastas. Aastaks 2040 kasvab inimeste arv üle 9 miljardi.
Kui inimkond rahvastiku plahvatuslikku kasv kiiresti ei pidurdu, siis arvatakse, et aastal 2050 kannataks alatoitluse ja haiguste all juba iga kolmas inimene Maal.
Üheks demograafiliseks probleemiks on ka suhteliselt uus ja vähetuntud probleem- rahvastiku vananemine. See probleem esineb reeglina ainult arenenud riikides, sest arengumaades on sündimus endiselt nii kõrge, et rahvastikust moodustavad enamuse noored. Arenenud riikides on aga suremus üha madalam ja sündimus näitab samuti vähenemistendentsi. Nii tekib varsti terav probleem pensioni maksmisega, kuna riigile makse maksva elanikkonna osa võib jääda väiksemaks kui nende maksude arvelt elavate inimsete hulk.
Demograafiliste protsesside üheks osaks on ka linnastumine. Linnastumine on tööstuse arenedes loomulik protsess, mis toimub enamuses maailma riikides. Maailma linnastumisaste on kasvanud 1950. aasta 29 protsendilt 1990. aasta 43 protsendile. Aastal 2000 elas maailmas 50% elanikest linnades, neist 26-s elab enam kui 10 miljoni inimest, sealjuures pooled ülisuurtest linnadest asuvad Aasias. Linnastumisega kaasnevad kindlasti ka õhu ja vee saastatus . Praegusel ajal on ainult 40% arenguriikide linnakodudest ühendatud kanalisatsiooniga ja umbes 90% heitveest jääb puhastamata. (E-õpe. Rahvastikuprobleemid. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/rahvastikuprobleemid.html (2012, 6 veebruar).)
2.2. Õhu saastamine
Õhk on elukeskkonna tähtsamaid komponente. Ilma toiduta suudab inimene vastu pidada mõne nädala ja ilma veeta mõne päeva, aga ilma õhuta suudab ta elus püsida vaid mõne minuti. Atmosfäär on üks põhilisi Maal eksisteeriva mitmekesise elu olemasolu võimaldavaid tegureid. Inimtegevus rikub tihti looduslikult kujunenud atmosfääriõhu optimaalset keemilist koostist, näiteks fossiilkütuste põletamine paiskab õhku hulgaliselt saasteaineid. Õhku heidetud saasteained mõjuvad inimese tervisele, kahjustavad taimi ning muudavad elukeskkonda tervikuna.
Atmosfääriõhu saastamine on muutunud majanduslikuks, tehniliseks ja sotsiaalseks probleemiks. Atmosfääri heidetud saasteained (gaasilised, tahked ) tekitavad sudu , happevihmu, osoonikihi kahanemist ja kasvuhooneefekti. Näiteks süsinikdioksiidi ja metaani hulga suurenemine atmosfääris tugevdab kasvuhooneefekti; CFC-ühendid ( freoonid , haloonid) põhjustavad osoonikihi kahanemist, vääveldioksiid ja lämmastikoksiidid muutuvad üsna kiiresti teisteks ühenditeks või eralduvad atmosfäärist sadenedes taimedele, mullale ning veele ja põhjustavad hapestumist. Lenduvad orgaanilised ühendid pääsevad õhku lahustamatul kujul värvidest, nafta tootmisel, transpordist ning tööstusest.
Õhuniiskusega ühinedes moodustavad väävli- ja lämmastikühendid happeid , mis happesademetena langevad tagasi Maale. Inimtegevuse tagajärjel suureneb märgatavalt õhu happeliste ühendite sisaldus. Happesademed kahjustavad metsi, veekogude elustikku ja kultuuriväärtusi. Linnades on õhu peamiseks saastajaks autotransport . Autode heitgaasi kahjulikkuse peamiseks põhjuseks on see, et põlemisprotsess kestab auto silindris ainult sekundi murdosa vältel ja heitgaaside sekka satub palju mürgiseid lõpuni oksüdeerimata aineid. Heitgaasis leidub CO, NOx, süsivesinikke, bensopüreeni, pliiühendeid, tahmaosakesi ja muud kahjulikku. Bensiini oktaaniarvu tõstmiseks lisatakse bensiinile tetraetüülpliid, mille põlemisel aga satub atmosfääri mürgiseid pliiühendeid.
Uuringud on näidanud, et viimase 2500 aasta jooksul on õhu pliisisaldus kasvanud 400 korda. Pliiühendid mõjutavad hemoglobiini sünteesi, närvisüsteemi ja vaimset arengut. Autode heitgaaside ohtlikkus seisneb ka selles, et ohtlikud ühendid sadestuvad teede servadest kuni 20..30 m kaugusele ja kanduvad edasi taimedele.
Autoheitgaaside kahjulikkuse vähendamiseks kasutatakse gaasineutralisaatoreid, mis muundavad kahjulikud gaasid katalüsaatorite abil loodussõbralikeks gaasideks (H2O, CO2, N2). (E-õpe. Õhu saastamine. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/hu_saastamine.html (2012, 5 veebruar). )
2.3. Kasvuhooneefekt ja kliima soojenemine
Soojuskiirgust neelavad nn. kasvuhoonegaasid töötavad nagu koduaeda ehitatud kasvuhoone klaaskatus: nad lasevad läbi Päikeselt Maale saabuva kiirguse, kuid püüavad kinni soojuse tagasipeegeldumise Maalt. Tähtsamad kasvuhoonegaasid on veeaur, süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4), dilämmastikoksiid (N2O) ja troposfääri osoon (O3).
Käeoleval ajal on inimtegevus paigast nihutamas maakera energeetilist tasakaalu. Tööstusliku arengu tagajärjel on paljude kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris kiiresti kasvanud ja kasvuhooneefekt on viimastel aastakümnetel hakanud Maal rohkem mõju avaldama. Peamisteks kliimamuutuste mõjutajateks on energiatootmine, põllumajandus, jäätmemajandus ja tööstus, kusjuures kõige tähtsamal kohal on just energeetika . Fossiilsete kütuste (nagu nafta ja süsi) üha kasvavast põletamisest tingituna on CO2 kontsentratsioon atmosfääris viimase 100 aasta jooksul kasvanud 17%, mis on väga järsk muutus. Et stabiliseerida CO2 taset maakera atmosfääris, on teaduslike uurimuste kohaselt vaja kärpida süsinikuheite praegust hulka vähemalt 60-80% võrra. Arvatakse, et järgmise sajandi alguseks on kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris võrreldes nende loodusliku fooniga kahekordistunud.
Kasvuhooneefekt on algupäraselt looduslik nähtus, mis on hädavajalik maakera elustikule. Kui soojus kiirgaks maapinnalt takistuseta tagasi, siis ulatuks maakera keskmine temperatuur -18ŗC, praeguse +15ŗ asemel. Kogu maakera oleks sel juhuhul kaetud jääga ja elu siin oleks võimatu. Teadlased on välja arvutanud, et viimase sajandi jooksul on Maa keskmine temperatuur tõusnud 0,3-0,7ŗC. Globaalne soojenemine on praegusel hetkel viimase 10 000 aasta kiireim ning 10 soojema aasta rekordit on olnud viimase kahe kümnendi jooksul.
Kliimamuutus on nii kiire, et kõik taimed ja loomad ei suuda sellega kohastuda, seetõttu muutuvad paljude liikide levialad ja kliimamuutused ohustavad bioloogilist mitmekesisust ning ökosüsteeme. Liike, mis küllalt kiiresti ei levi (näiteks puud), võib sel juhul tabada väljasuremine. Põhjapoolsetel laiuskraadidel vähenevad tundra ja taigametsade pindalad , ekvaatori ümbruses laienevad kõrbed. Temperatuuri tõusuga võivad kaasned suured üleujutused, tormid ja teised looduskatastroofid, samuti probleemid põllumajanduses. Liustike ja polaarmütside sulamise tagajärjel tõuseks lisaks maailmamere pind. Kõrbed ning teised kuivad või poolkuivad ökosüsteemid muutuvad veelgi elukõlbmatuteks. Tõenäolislt muutuvad kõrbed kuumemaks, kuid sademete kasvu ei ennustata. Tulevikus muutuvad ilmselt tornaadod , üleujutused, põuad ja nakkushaigused järjest sagedamaks.
Kliimasoojenemine ja merevee taseme tõus mõjutavad maailma veevarusid, toidu tootmist, kalandust ja riikide rannikualasid üleüldse. Eelmise sajandi jooksul on üldine maailma merepind tõusnud umbes 15 cm ning globaalse soojenemise tagajärjel tõuseb aastaks 2030 veelgi 18 cm. Tulemuseks on üleujutatud alad saartel ning rannikualadel . (E-õpe. Kasvuhooneefekt ja kliimasoojenemine. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/kasvuhooneefekt_ja_kliima_soojenemine.html (2012, 5 veebruar).)
2.4. Osooniaugud
Osoon (O3) ehk trihapnik on iseloomuliku terava lõhnaga sinakas , suhteliselt ebapüsiv gaas . Osoon on väga tugevalt oksüdeeriv ja kiirestilagunev aine . Osoonikiht ehk osonosfäär ümbritseb Maad 10-50 km kõrgusel. Osonosfäär tekkis 300-500 milj. aastat tagasi hapniku tootvate bakterite, fotosünteesi, päikese (ultraviolett) ja kosmilise (lühilainelise) kiirguse toimel. Suurim osoonisisaldus on 20-26 km kõrgusel. Osoonikihi tähtsus seisneb selles, et ta neelab Päikeselt tulevat lühilainelist ultraviolettkiirgust ja infrapunast kiirgus, olles seega kasvuhoonegaas.
1970-ndail aastail, mil hakati atmosfääriuuringuteks kasutama satelliite, avastati, et osoonikiht hõreneb kohati tugevalt ja tekivad nn. osooniaugud. Osooniaugud on tekkinud pidevalt aastast 1979 ja on sellest ajast kasvanud. Osooniaukude teket põhjustavad inimtegevuse tagajärjel atmosfääri sattunud osooni lagundavad katalüsaatord. 1985. aastal avastasid teadlased osoonikihi olulise hõrenemise ehk nn. osooniaugu Antarktika kohal. Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti.
Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest kõige tähtsamat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat. Freoone kasutatakse külmutusseadmetes, vahu tekitamiseks olmekeemias ( aerosoolid ), ehitusmaterjalide tööstuses, õhukonditsioneerides jm. Praegu piiratakse CFC-ühendite kasutamist seoses keskkonnaohtlikkusega pea kõikides arenenud riikides.
Iga ultraviolettkiirguse maapinnale jõudev lisahulk kahjustab kõike elavat . On avastatud, et nii UV-A kui ka UV-B kiirgus põhjustab nahavähki. UV-B kiirgus suurendab ka silmakahjustuste arvu ja tõstab lühinägelikkuse esinemissagedust. Suurenenud UV-B kiirguse hulk võib põhjustada mitmete taimeliikide saagikuse langust, kahjustada põldusid ja paljusid väga erinevates valdkondades kasutatavaid materjale (ehitusmaterjale, värvaineid, pakendeid, jm.). Osoonikihi kaitseks sõlmiti 1987. aasta 16. septembril Montrealis riikidevaheline lepe osoonikihi kaitseks. Selle lepingu kohaselt pidi külmutites ja aerosoolides kasutuatavate freoonide tootmine jääma 1986. (E-õpe. Osooniaugud. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/osooniaugud.html (2012, 5 veebruar).)
2.5. Loodusvarad
Igasugune inimese tootmistegevus rajaneb loodusvarade kasutamisel . Loodusvarade all mõistetakse nii otse loodusest võetavat, kui ka näiteks põllukultuure. Niisiis on loodusvaradeks näiteks vesi, õhk, kaevandatavad maavarad , muld ning ka mitmesugused taimsed ja loomsed saadused. Viimastel aastatel on loodusvarade mõiste alla mahutatud ka looduse mitmekesisus ja looduskeskkonna esteetiline ilu.
Loodusvarade üks levinud jaotusviise on järgmine:
1) taastuvad loodusvarad: Taastuvate loodusvarade hulka kuuluvad näiteks muld, mets, veevarud, aga ka osa energiavarusid (päikese, tuule, jõgede ja biomassi energia).
 
2) taastumatud loodusvarad: Taastumatud loodusvarad on maagid , kaevandatavad kütused, maapõuesoojus ja tuumaenergia.
 
Inimese praeguse aja tarbimise seisukohalt on taastuvad loodusvarad põhimõtteliselt igavesed ning kestavad tõenäoliselt kauem kui inimkond. Taastumatuid loodusvarasid aga tarbitakse praegu nii intensiivselt, et samasuguse tempo juures saavad nad üsna varsti otsa.
Näiteks tekib ka naftat maailmas iga päev pidevalt juurde, kuid võrreldes tarbimisega on see kogus väga väike. Taastumatud loodusvarad muutuvad kasutamisel tihtipeale peaaegu kogu ulatuses kasutamiskõlbmatuks ning moodustavad jäätmeid. Näiteks fossiilsete kütuste põletamisel muutuvad nafta, kivisüsi, põlevkivi vms. kasulikuks soojusenergiaks ja üsna tarbetuks või isegi kahjulikuks süsihappegaasiks ja tuhaks. Selliseid kütuseid saab kasutada vaid ühe korra. Paljud looduses leiduvad metallid kõlbavad aga ka korduvkasutuseks, olgugi et igal töötlusel läheb mingi osa materjalist kaduma.
Kuna ühe või teise loodusvara kasutamise intensiivsus võib aegade jooksul kiirelt muutuda, ei ole loodusvarade liigitus taastuvateks ja taastumatuteks alati kõige otstarbekam. Näiteks võib mõnekümne aasta pärast juhtuda, et mulda kurnatakse ja tarvitatakse juba tunduvalt intensiivsemalt kui ta taastuda jõuab. Samal ajal aga on võib-olla peaaegu täielikult lõpetatud kivisöe või põlevkivi tarbimine. Loodusvarade mõistliku kasutamise huvides on nende täpne hindamine möödapääsmatu. Loodusvarade koguseid ja nende piisavust erinevate tarbimistasemete juures on hinnatud juba pikka aega. Kasutada olevate loodusvarade suurus ja tagavara sõltub tema kogutagavarast maakeral, kasutamise intensiivsusest, hinnatasemest, tarvitamisele võtmise kulutustest ja tehnika arengust. Loodusvara jätkumist või mittejätkumist teatud piirkondades mõjutab ka ala üldine arengutase. (E-õpe. Loodusvarad. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/loodusvarad.html (2012, 4 veebruar).)
2.6. Veekriis
Ligikaudu 71% Maa pinnast on kaetud veega, kuid vähem kui 1% kõlbab joogiveeks, toiduvalmistamiseks, pesemiseks või põllukultuuride kasvatamiseks. Samal ajal kasvab vee tarbimine kiiremini kui rahvastik . Seejuures on maailma veeressursid jaotunud äärmiselt ebaühtlaselt: mõnel pool tuntakse teravat veepuudust, teisal teevad muret üleujutused.
Kasutatav magevesi saadakse peamiselt pinna- (järved, jõed) või põhjaveevarudest. Suur osa veevarudest on kas tugevasti saastunud, sügaval maa sees või muul viisil kättesaamatu. Vastavalt elatustaseme tõusule kasvab ka igapäevane veekasutus : nii näiteks kulub tööstusriikides inimese kohta 220 liitrit vett ööpäevas, arengumaades on see näitaja vaid 3 liitrit. Veepuuduse ja madala elukvaliteediga on tihedas seoses ka antisanitaarsed elamistingimused ning veereostus.
Magevee varudest uuenevad kõige aeglasemalt põhjaveed, nende tsükkel kestab keskmiselt 1400 aastat, järvedes ja jõgedes toimub veevahetus umbes 16 aastaga. Pinnavee kasutamist pidurdab see, et pinnavesi on tundlik igasugusele saastusele ja vajab kindlasti eelnevat töötlust, enne kui seda joogiveena kasutada annab. Põhjavee kvaliteet on enamasti nii hea, et seda saab koheselt tarbida. Kuigi põhjavesi on oma asukoha tõttu saastumise eest paremini kaitstud, on selle saastumine siiski pikaajaline protsess, mille tagajärgi on raske heastada.
Suurimad veekasutajad on põllumajandus, tööstus ja kodune majapidamine. Veehoidlate vee-energia abil toodetakse 20% maailma elektrist. Kui arenenud tööstusmaades on vee kasutamine juba ammu nii tehniliselt kui ka majanduslikult (vee hinna kaudu) korraldatud, siis paljudes arengumaades heitvett peaaegu ei puhastatagi. Koos heitveega satuvad veekogudesse mitmesugused saasteained, s.t. ained, mis pole veekogudele omased . Põllumajanduslikud kemikaalid , reovesi, tööstuslik ja kanalisatsiooni heitvesi võivad sisaldada orgaanilisi ühendeid, lämmastikku ja/või fosforit , mis kõik annavad oma panuse eutrofeerumisele. Eutrofeerumine on toitainete üleküllus veekogus, mis sageli põhjustab vee kvaliteedi halvenemist. Veeprobleemide lahenduseks oleks vee säästmine, mis üheltpoolt tähendab selle kokkuhoidu ja korduvkasutust, teiselt aga abinõusid vee reostumise vastu.
(E-õpe. Veekriis. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/veekriis.html (2012, 4 veebruar).)
2.7. Metsade hävimine
Inimene on puitu läbi aegade kasutanud ehitusmaterjaliks, kütteks ning muuks tarvilikuks. Tänapäevase metsade raiumise mahu juures on metsade püsimine mitmes maailma piirkonnas tõsise küsimärgi all. Metsadel on täita väga oluline roll globaalses aineringes, siis võib metsade pindala vähenemine teatud kriitilise piirini põhjustada ennustatamatuid globaalseid muutusi.
Maailma metsade pindala vähenemisel on palju põhjuseid. Troopiliste metsade (vihmametsade) hävimise peapõhjuseks on nende põletamine metsade aluse maa kasutuselevõtuks põllumaana. Rahvaarvu suurenedes arengumaades vajatakse üha enam maad toidu tootmiseks; uusi maid saadakse aga eeskätt metsade põletamise teel. Peamiselt Aafrikas ja Aasias on üheks metsade pindala vähenemise peapõhjuseks metsade raiumine küttepuidu saamise eesmärgil. Troopiliste metsade raiumine sealse väärtpuidu saamiseks suureneb samuti.
Erinevatel andmetel arvatakse, et 20. sajandil on hävinud 40-50% kogu maailma troopilistest metsadest. Viimasel aastakümnel on hävinud keskmiselt 200 000 km² troopilisi metsi aastas (see on umbes neljakordne Eesti pindala). Väiksem probleem pole ka parasvöötme ja arktilise metsa raiumine. Kanada ja Venemaa põhjaosa metsadest saadakse ligi pool kogu maailma ümarpuidust. (E-õpe. Metsade hävimine. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/metsade_hvimine.html (2012, 3 veebruar).)
2.8. Kõrbestumine
Kogu maakera pindalast (510 milj. km2) praegu põldude all 11% ja karjamaade all 10%.
Inimtegevusega kaasneb kõrbe äärealade taimestiku väljasuremine ning kõrbe pealetung ehk kõrbestumine. Ehitustegevus ja veokid hävitavad loodusliku taimkatte, mis taastub väga aeglaselt. Selle tagajärjel laienevad kõrbealad pidevalt. Kõrb tungib peale ka kliima muutumise tagajärjel, näiteks liigub Sahara kõrb globaalse soojenemise tagajärjel iga aastaga ligi 6 km lõuna poole.
Väga ohtlik on põldude pidev ja oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutamiskõlbmatuks muutumise. Keegi ei tea veel täpselt, millist mõju avaldab inimkonna saatusele kõrbete niisutamine. See võib tuua kaasa kliima jahenemise parasvöötmes ja troopikas , sest just kõrbest saavad need paigad oma soojuse.
Kõrbestumine esineb aladel, kus on vähe sademeid või taimi. Viljakad alad hävinevad ning miljonid inimesed on selle tagajärjel sunnitud rändama. Igal aastal muutub Maal kõrbeks umbes Sri Lanka suurune ala (23 000 ruutmiili) viljakat pinnast. Kõrbestumisele aitavad kaasa tuule- ja vee erosioon . Taimestiku hävides muutub pinnas vee ja tuule eest kaitsetuks ning hakkab liikuma. (E-õpe. Kõrbestumine. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/krbestumine.html (2012, 3 veebruar).)
2.9. Loodusliku mitmekesisuse vähenemine
Mitmekesisuse all mõeldakse erinevate elukeskkondade üldist muutlikkust või siis teatud keskkonnas elavate ja seda omalt poolt mõjutavate erinevate organismide arvukust. Bioloogiline mitmekesisus on looduses väga suur. Praegu on Maal kirjeldatud kokku ligikaudu 1,6 miljardit erinevat liiki. Iga päev sureb neist välja 50 - 100 liiki. Välja suremise põhjuseks on otsene hävitamine inimese poolt, elutingimuste muutumine (ka keskkonna saastumine) või võõrliikide pealetung jms.
Kõige lihtsamat elukeskkonnas on kõik organismid, liigid, isendid ja keskkonnatingimused (elusa ja eluta looduse vastastikused seosed) omavahel tihedalt seotud. Kõik need erinevad soesed kokku moodustavadki ökosüsteemi.
Liikide hävimist põhjustab põhiliselt nende elupaikade kahjustamine, hävitamine ja muutmine: metsade raiumine ja põletamine, soode kuivendamine, intensiivne kemikaalide kasutamine põllumajanduses, happevihmad jne muudavad kõik erinevate liikide elutingimusi märkimisväärselt. Bioloogilist mitmekesisust võib hakata mõjutama ja muutma ka ennustatav globaalne kliima soojenemine (kasvuhooneefekt).
Metsades elutseb 50-90% Maa liikidest (kõige liigirikkamad on troopilised vihmametsad ). Nende raiumine puidu saamiseks või metsamaa kasutamine muul eesmärgil (näiteks põllumaa, karjääri või veehoidla rajamiseks) kahandab paljude liikide jaoks sobivate elupaiku arvukust ja sellega ka bioloogilist mitmekesisust.
Bioloogilist mitmekesisust käsitletakse tänapäeval üha enam kui üht väärtuslikku loodusvara, mida tuleb kaitsta ja säästa tulevastele põlvedele. Bioloogilist mitmekesisust jaotatakse kolme põhiossa: geneetiline mitmekesisus ehk erinevate pärilikkuse kandjate paljusus; liigiline mitmekesisus ehk teatud piirkonnas elutsevate liikide mitmekesisus ehk liigirikkus ; ökosüsteemide (elukoosluste ja elupaikade või kasvukohtade) mitmekesisus.
Kardetakse, et järgneva paarikümne aasta jooksul võib praegu Maal elavatest liikidest hukkuda iga neljas. Hävinud liigid viivad endaga kaasa väärtusliku seni veel avastamata ja kasutamata informatsiooni: võimalusi leida uusi toitumis - ja ravivõimalusi, vahendeid kahjurite või umbrohtude tõrjeks jpm.
Ökoloogidele on ammu teada, et igal liigil on oma kujunemise, õitsengu ja hääbumise aeg, siiski on kindlaks tehtud, et inimtegevus on liikide hävimist tunduvalt kiirendanud. Arvatakse, et viimase kümnendi jooksul on välja surnud umbes 20% Maal elutsevatest liikidest.
Loodusühingu Conservation International 2006. aasta andmete kohaselt vajavad looduskaitsjate tähelepanu loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks 34 regiooni. Need 34 tulipunkti moodustavad maakera pindalast 2,3%, kuid need alad on elupaigaks kolmveerandile kõigist ohustatud liikidest.
Loodusvarade säästlik tarbimine on eeldus bioloogilise mitmekesisuse hoidmisele säästva arengu põhimõtetest lähtuvalt. Läinud aastakümned on näidanud, et bioloogiline mitmekesisus loodusvarana on taastumatu ja tema kaitset saab põhjendada nii ökoloogilistest, majanduslikest kui ka esteetilistest väärtustest lähtuvalt. Inimeste, kui liigi, huvidest lähtudes tähendab looduse ja keskkonna kaitsmine seda, et maakera oleks elamiskõlbulik ka tulevastele sugupõlvedele. Seetõttu peab hävimisohus liike võtma otsese kaitse alla, tähtis on ka säilitada haruldaste liikide elupaiku, rajada kaitsealasid jms. (E-õpe. Loodusliku mitmekesisuse vähenemine. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/loodusliku_mitmekesisuse_vhenemine.html . (2012, 3 veebruar).)
3. KLIIMAMUUTUS

Kliimamuutus on märksõna, mis lähimatel aastakümnetel otseselt või kaudselt mõjutab kõigi meie tegemisi ja olemist. Millega on tegemist?
Kliimaolud on nii Maa kui ka inimkonna ajaloo jooksul muutunud kogu aeg. Maa ajaloo viimase 400 000 aasta jooksul on olnud kolm perioodi, kui maakera keskmine temperatuur on olnud kõrgem kui praegu ja alati on selle soojenemise kaaslaseks olnud süsihappegaasisisalduse suurenemine atmosfääris. Süsihappegaasi sisaldus on praegu ligi veerandi võrra (380 miljondikku ehk ppm-i) suurem, võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga (280 ppm), ja on viimase 160 000 aasta suurim. Ka on Euroopa keskmine õhutemperatuur viimase saja aasta jooksul tõusnud peaaegu 1o C võrra ning teadlased väidavad, et 2100. aastaks tõuseb see veel 2-6,3o C võrra.
Valdav osa teadlastest ja üldse inimkonnast on veendunud, et kliimamuutuste põhjuseks on muu hulgas inimtegevus, mille käigus paisatakse atmosfääri kasvuhoonegaase .
Kliimamuutuste võimalikud tagajärjed on järgmised:
* Lõuna-Euroopas on veelgi suuremad mageveevarude probleemid.
* Üleujutuste risk suureneb.
* Mulla kvaliteet halveneb (eriti erosiooni tagajärjel).
* Pikenevad kuivaperioodid ja kõrbed levivad ka Lõuna-Euroopasse.
* Ökosüsteemid muutuvad, osa liike ja elupaiku hävib.
* Põhjapoolses piirkonnas metsa kasvutempo kiireneb , lõuna pool aeglustub.
* Suureneb metsatulekahjude oht.
* Mõju põllumajandusele on põhjapoolses piirkonnas positiivne, lõuna pool negatiivne, mis toob kaas toidunappuse ja toiduhindade tõusi.
* Kalanduse potentsiaal väheneb.
* Suurenevad kinnisvarakahjustused.
* Äärmuslikud temperatuurid muutuvad kõrgemaks ja temperatuuri kõikumine päeva jooksul väheneb.
* Mõju transpordile, energiasektorile ja tööstussektorile on suhteliselt väike; osaliselt võib mõju olla ka positiivne.
* Muutub turismi potentsiaal.
* Tekib mitmesuguseid mõjusid inimtervisele.
* Rannikualadel suureneb üleujutuste, erosiooni ja märgalade hävimise risk.
* Liigid (sh inimene) ja elupaigad liiguvad põhja suunas, mägedes tõuseb lumepiir kõrgemale.
Kliimamuutuste võimalikud tagajärjed on kogu inimkonna ühine mure ja sellest tulenevalt on vaja saavutada kiiret edu tehnoloogia arendamises ja teha rahvusvahelist koostööd keskkonnaprotsesside reguleerimise vallas. Arenenud riikide tööstus on tänaseks kõrgel järjel, kuid selle saavutamiseks on need riigid ära kasutanud suurema osa maailmas toodetud energiast, põhjustanud suurema osa reostusest ja paisanud õhku rohkesti süsinikdioksiidi. Tänaseks on need riigid arendanud majandust ja tööstust tasemeni, kus nii energiakasutus kui saastumine hakkavad stabiliseeruma. Arengumaad aga liiguvad alles sinna poole. Sellest hakkab lähtuma ka energiatarbimise tõus ja saastamise suurenemine. Sellest kõigest lähtuvalt riigid peavad ühiselt lahendusi leidma.
( Keskkonnaministeerium . Kliimamuutus. http://www.envir.ee/1147497 . (2012, 3 veebruar).)
3.1.Kasvuhooneefekt
Kasvuhooneefekt on looduslik ilming, mis on hädavajalik maakera elustikule. Kui soojus kiirguks maapinnalt takistuseta tagasi, siis maakera keskmine temperatuur oleks –18 kraadi Celsiuse järgi, praeguse +15 kraadi asemel. Kogu maakera oleks siis kaetud jääga ja eluks kõlbmatu.
Suurem osa päikesekiirgusest jõuab läbi atmosfääri maapinnale, kus osaliselt neeldub, osaliselt aga peegeldub tagasi. Selle tagajärjel planeedi pind soojeneb ning hakkab omakorda kiirgama energiat, kuid juba suurema lainepikkusega soojuskiirgusena (infrapunakiirgusena). Lühilaineline päikesekiirgus läbib atmosfääri kergesti, kuid pikalaineline soojuskiirgus suures osas neeldub teatud gaasides.
Siit järeldub, et kasvuhooneefekt on tegelikult normaalne eluks hädavajalik nähtus ja selles pole midagi ebaloomulikku. Probleem tekib aga siis, kui inimtegevuse käigus paiskub atmosfääri rohkem nn. kasvuhoonegaase, eriti süsihappegaasi, metaani, dilämmastikoksiidi ja fluoritud gaase (nn inimtekkeline kasvuhoonefekt). Need soojuskiirgust neelavad kasvuhoonegaasid töötavad nagu kasvuhoone klaaskatus: lasevad läbi Päikeselt Maale tuleva kiirguse, kuid takistavad soojuse tagasipeegeldumist Maalt maailmaruumi, see aga suurendab loomulikku kasvuhooneefekti. Inimtegevust tekkiva lisasoojenemise ehk suurenenud kasvuhoonefekti tulemusena tõuseb keskmine õhutemperatuur ja selle tõusu kiirus Maal.
* Kasvuhooneefeti olemasolu tõestas juba 20. sajandi alguses Nobeli preemia laureaat Svante Arrhenius . Ta juhtis tähelepanu süsinikdioksiidi suurele tähtsusele atmosfääris, kuigi selle kogus on tühine (kõigest 0,03 massiprotsenti).
* Nn inimtekkeline kasvuhooneefekt hakkas ilmnema alles tööstusliku arengu algusest 19. sajandil ja tõusis hüppeliselt 20. sajandi 50ndatel aastatel.
(Keskkonnaministeerium. Kasvuhooneefekt. http://www.envir.ee/1147506 . (2012, 2 veebruar).)
3.2. Kasvuhoonegaasid
Vastavalt kliimakonventsioonile ja selle Kyoto protokollile kuuluvad peamiste kasvuhooneefekti põhjustavate gaaside hulka: süsihappegaas ehk süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4), dilämmastikoksiid (N2O) ja fluoreeritud gaasid ehk f-gaasid.
 
Süsihappegaas ehk süsinikdioksiid (CO2)
Süsihappegaas on põhiline kasvuhoonegaas, mis on iseenesest kõige tavalisem põlemisprotsessi kaasprodukt. Süsihappegaasi hulk õhus sõltub vulkaanilise tegevuse intensiivsusest, kivimite murenemisest, organismide kõdunemisest, taimestiku arengustaadiumist ja liigilisest koosseisust, metsatulekahjudest ning viimasel ajal üha enam inimese majandustegevusest (peamiselt energia tootmisest). CO2 vabaneb fossiilsete kütuste (kivisüsi, nafta, põlevkivi, maagaas ja turvas ) põletamisel. Süsinikdioksiid moodustas 2008. aastal lõviosa ehk 85,83% kõigist Eesti kasvuhoonegaaside heitkogustest.
Metaan (CH4)
Värvusetu, lõhnatu ja õhust kergem gaas. Suur osa metaani eraldub märgaladest, soodest ja rabadest. Metaan on tähtsuselt teine kasvuhoonegaas, mis arvatakse tekitavat 20% kasvuhooneefektist. Metaani suhteline kasvuhooneefekti tekitav mõju (Global Warming Potentsial - GWP) on 21 korda suurem kui süsinikdioksiidil, kuid samas on tema heitkogused ka suurusjärgu võrra väiksemad kui süsihappegaasil. Metaani põhilised antropogeensed allikad on põllumajandus, olmeprügilad, heitvesi ja heitvee töötlemine ning loodusliku gaasi (maagaasi) tootmine ja jaotamine. Metaani kogus atmosfääris on tööstusrevolutsioonieelse ajaga võrreldes suurenenud 145%. 2008. aastal moodustas metaan 7,96% Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest.
 Dilämmastikoksiid (N2O)
Dilämmastikoksiidi osatähtsust kasvuhooneefekti tekitamisel globaalse kliimamuutuse tasandil hinnatakse 6%-le. Dilämmastikoksiidi kasvuhooneefekti põhjustav potentsiaal (GWP) on ligi 310 korda suurem kui süsinikdioksiidil, kuid samas on dilämmastikoksiidi heitkogused mitme suurusjärgu võrra madalamad. Dilämmastikoksiidi moodustumine toimub lämmastikurikkas keskkonnas anaeroobsetes tingimustes. N2O sisaldus atmosfääris on suurenenud ligi 15% võrreldes tööstusrevolutsioonieelse perioodiga. Põhiline inimtegevusega seotud dilämmastikoksiidi allikas on lämmastikurikaste väetiste kasutamine põllumajanduses. 2008. aastal moodustas dilämmastikoksiid 5,56% Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest.
Fluoreeritud gaasid ehk F-gaasid ( HFCS, PFCS, SF6)
F-gaasid eralduvad aerosoolide (deodorandid, mitmesugused vahud), külmikute ning külmutussüsteemide, õhukonditsioneeride, tulekustutusseadmete, keemiliste puhastus - vahendite kasutamisel. F-gaaside osatähtsust kasvuhooneefekti põhjustamisel hinnatakse globaalse kliimamuutuse tasandil 10%-le. Samal ajal kui fluoreeritud gaaside heitkogused on väiksed, on nende kasvuhooneefekti põhjustav potentsiaal mitme suurusjärgu võrra suurem kui süsinikdioksiidil. Näiteks SF6 on GWP 23 900. F-gaasid on nn uued gaasid, mille emissioone  hakati registreerima alles hiljuti . 2008. aastal moodustasid f-gaasid 0,66% Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest.
Hetkel on kasvuhoonegaaside kontsentratsioon Maa atmosfääris suurim, mis on senini registreeritud ning vastavalt Rahvusvahelise kliimamuutuste paneelile (IPCC) on oodata kontsentratsiooni pidevat suurenemist. Põhiliseks põhjuseks, miks heitkogused pidevalt suurenevad, peetakse fossiilsete kütuste põletamist. 
(Keskkonnaministeerium. Kasvuhoonegaasid. http://www.envir.ee/1147500 . (2012, 2 veebruar).)
3.3. IPCC (Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel)
 IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change ) peamised eesmärgid on:
* hinnata objektiivselt teaduslikku informatsiooni kliimamuutuste erinevate aspektide kohta,
* hinnata keskkonna- ning sotsiaalmajanduslikku mõju kliimamuutusele,
* formuleerida realistlik kasvuhoonegaaside küsimuse juhtimise strateegia.
IPCC ei vii ise läbi uuringuid ega kliima seiret, hindamine põhineb publitseeritud teaduslikul/tehnilisel kirjandusel. IPCC-s saavad osaleda ÜRO ja WMO liikmed.
Esimene IPCC hindamisraport koostati 1990. aastal ning see mängis olulist rolli Rahvusvahelise Kliimamuutuste Raamkonventsiooni Läbirääkimiskomitee (Intergovernmental Negotiating Committee for a UN Framework Convention on Climate Change) loomisel, mis 15 kuud peale asutamist kiitis heaks kliimamuutuste raamkonventsiooni. Vt. IPCC esimene hindamisraport
Teine hindamisraport, Kliimamuutus 1995, viis läbirääkimisteni, mille tulemusena sõlmiti Kyoto Protokoll. Vt. IPCC teine hindamisraport
Kolmas hindamisraport anti välja 2001. aastal (vt.  IPCC kolmas hindamisraport) ning neljas hindamisraport 2007.aastal (vt. IPCC neljas hindamisraport).
(Keskkonnaministeerium. IPCC (Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel). http://www.envir.ee/1147530 .(2012, 2 veebruar). )
KOKKUVÕTE:
Kokkuvõtteks on kogu inimkonna panus vajalik, et päästa veel seda mida päästa üldse annab. Et seda teha, peab panuse andma iga üksikisik juba tänasest alates. Kui jätkame mõistmatu ning lapsikute teguviisidega lahendamatta tagajärgi, ei ela planeet niikaua kui oleks pidanud.
Inimkond ise põhjustab enda väljasuremise mõistmatu ning hetkeajelise käitumisega, arvestamatta teisi, arvestamatta loodust kui elu, sedasama elu mis on meis. Iga inimene võiks mõelda loodusest samamoodi kui enda kehast, läbi selle jõuame sügavama mõistmiseni kuidas asjad toimivad . Inimene kes iseennast ei austa, ei respekteeri ka teisi ning ammuilma mitte ka keskkonda milles ta elab.
Globaliseerumine on mingismõttes ka kasulik, oleme teadlikumad, targemad, meile on kõik kättesaadav mida vaid vajame mõistuse toitmiseks, justnimelt infot. Aga miks me siis ei ole siiamaani mõistma hakanud globaalprobleemide suurust? Selleni peaks jõudma igaüks ise.
Töö käigus jõudsin mõistmisele, kuivõrd tähtis on kasvatada oma järeltulevaid põlvi keskkonnasäästlikult elama, ja kuulama loodust samamoodi nagu oma südamelööke.
Kasutatud kirjandus:

Lembo, Toivo, T. (2009). Rahvusvaheline majandus II osa . Globaliseerumine, Maailma majanduskriis . Tallinn: Kirjastatud autorite poolt.

Keskkonnaministeerium. IPCC (Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel). http://www.envir.ee/1147530 .(2012, 2 veebruar).

Keskkonnaministeerium. Kasvuhoonegaasid. http://www.envir.ee/1147500 . (2012, 2 veebruar).

Keskkonnaministeerium. Kasvuhooneefekt. http://www.envir.ee/1147506 . (2012, 2 veebruar).

Keskkonnaministeerium. Kliimamuutus. http://www.envir.ee/1147497 . (2012, 3 veebruar).

E-õpe. Loodusliku mitmekesisuse vähenemine. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/loodusliku_mitmekesisuse_vhenemine.html . (2012, 3 veebruar).

E-õpe. Kõrbestumine. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/krbestumine.html (2012, 3 veebruar).

E-õpe. Metsade hävimine. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/metsade_hvimine.html (2012, 3 veebruar).

E-õpe. Veekriis. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/veekriis.html (2012, 4 veebruar).

E-õpe. Loodusvarad. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/loodusvarad.html (2012, 4 veebruar).

E-õpe. Osooniaugud. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/osooniaugud.html (2012, 5 veebruar).

E-õpe. Kasvuhooneefekt ja kliimasoojenemine. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/kasvuhooneefekt_ja_kliima_soojenemine.html (2012, 5 veebruar).

E-õpe. Õhu saastamine. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/hu_saastamine.html (2012, 5 veebruar).

E-õpe. Rahvastikuprobleemid. http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/248/Keskkonnaprobleemid.zip/rahvastikuprobleemid.html (2012, 6 veebruar).
LISAD:
Referaati iseloomustavad pildid:
Somaalia näljahädalised üksteise järel rivis .
http://al.godsdirectcontact.org.tw/your_food/Estonian.ht m
Töötav auto, mis väljutab heitgaase.
http://uudised.err.ee/index.php?0573042
Maa energeetiline liikumine.
Maa energeetika http://www.fyysika.ee/GLOBE/globe.UUS!/Kalju_globe.htm 
Osooni augud Antarktikas .
http://www.atm.ch.cam.ac.uk/tour/part2.html 
1918 otsustas Nõukogude Liit Araali merd toitvad jõed Amudarja ja Sõrdarja kõrbe niisutamiseks kõrvale juhtida. Araali mere pindala on praeguseks vähenenud umbes 60% ja maht ligi 80%. Järv on asendunud kõrbega
(foto: wikipedia).
 
28