Globaalsed keskkonnaprobleemid (3)

Globaalsed keskkonnaprobleemid
9 klass Õ Sisu Globaalsed keskkonnaprobleemid ........................................................................................................... 1
Õhk ...................................................................................................................................................... 3
Kasvuhooneefekt ................................................................................................................................. 4
Kliima muutus ...................................................................................................................................... 4
Energia................................................................................................................................................. 5
Ökosüsteemid ...................................................................................................................................... 5
Loodusvarad ........................................................................................................................................ 6
Vesi ...................................................................................................................................................... 7
Rahvas ................................................................................................................................................. 7
Prügi .................................................................................................................................................... 7
Mets .................................................................................................................................................... 8
Kõrbestumine ...................................................................................................................................... 8
Lahendus ............................................................................................................................................. 9
Kasutatud Kirjandus. .......................................................................................................................... 10 Globaalsed keskkonnaprobleemid on inimtegevuse toimel tekkinud märkimisväärse negatiivse ja laiaulatusliku haardega keskkonnamõjud. Globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamata jätmine võib väga kiiresti avaldada mõju kogu planeedi elule.Tööstuste arengu tulemusena hakkas inimkond järjest enam loodusvarasid tarbima ning jääkaineid loodusesse paiskama. Algselt olid keskkonnaprobleemid lokaalsed, kuid need on, seoses maailma rahvaarvu ja asustustiheduse kasvu ja tööstuse arenguga, kogu maailmas viimase paari sajandi jooksul globaalseteks muutunud.
Globaalsed keskkonnaprobleemid on põhjustanud õhu saastumise ja vee reostumise , loodusvarade liigse tarbimise ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise. Õhu saastumisega kaasnenud globaalsed keskkonnaprobleemid on osoonikihi kahanemine ja kliima soojenemine. Vee saastumisega on kaasnenud maailma puhta joogivee varude vähenemine. Veekogude liigsed taimtoitained ja happevihmad on põhjustanud veekogude elukeskonna muutusi. Bioloogiline mitmekesisuse vähenemisega muutub ökosüsteemide tasakaal, hävinevad elupaigad ja liigid vähendades lõppkokkuvõttes inimese kui liigi püsimajäämise võimalusi.
Õhk Õhk on elukeskkonna tähtsamaid komponente. Ilma toiduta suudab inimene vastu pidada mõne nädala ja ilma veeta mõne päeva, aga ilma õhuta suudab ta elus püsida vaid mõne minuti. Atmosfäär on üks põhilisi Maal eksisteeriva mitmekesise elu olemasolu võimaldavaid tegureid. Inimtegevus rikub tihti looduslikult kujunenud atmosfääriõhu koostist, näiteks fossiilkütuste põletamine paiskab õhku hulgaliselt saasteaineid . Õhku heidetud saasteained mõjuvad inimese tervisele, kahjustavad taimi ning muudavad elukeskkonda tervikuna .
Atmosfääriõhu saastamine on muutunud majanduslikuks, tehniliseks ja sotsiaalseks probleemiks. Atmosfääri heidetud saasteained ( gaasilised , tahked ) tekitavad sudu , happevihmu, osoonikihi kahanemist ja kasvuhooneefekti. Saasteained muutuvad üsna kiiresti teisteks ühenditeks või eralduvad atmosfäärist sadenedes taimedele, mullale ning veele ja põhjustavad hapestumist. Lenduvad orgaanilised ühendid pääsevad õhku lahustamatul kujul värvidest, nafta tootmisel, transpordist ning tööstusest. Inimtegevuse tagajärjel suureneb märgatavalt õhu happeliste ühendite sisaldus. Happesademed kahjustavad metsi, veekogude elustikku ja kultuuriväärtusi.
Kemikaalide tootmine, turustamine ja kasutamine põhjustab mitmete keemiliste ühendite sattumist keskkonda, millel on sageli ebasoosiv mõju inimese tervisele, heaolule ja loduslikele ökosüsteemidele. Sageli pole inimesele täpselt teada, missugust mõju üks või teine kemikaal keskkonda sattudes omada võib.
Linnades on õhu peamiseks saastajaks autotransport. Autode heitgaasi kahjulikkuse peamiseks põhjuseks on see, et põlemisprotsess kestab auto silindris ainult sekundi murdosa vältel ja heitgaaside sekka satub palju mürgiseid lõpuni oksüdeerimata aineid. Uuringud on näidanud, et viimase 2500 aasta jooksul on õhu pliisisaldus kasvanud 400 korda. Pliiühendid mõjutavad närvisüsteemi ja vaimset arengut. Autode heitgaaside ohtlikkus seisneb ka selles, et ohtlikud ühendid sadestuvad teede servadest kuni 20..30 m kaugusele ja kanduvad edasi taimedele.
Autoheitgaaside kahjulikkuse vähendamiseks kasutatakse gaasineutralisaatoreid, mis muundavad kahjulikud gaasid katalüsaatorite abil loodussõbralikeks gaasideks (H2O, CO2, N2), kuid katalüsaatorid on kallid ja nendega ei tohi kasutada pliid sisaldavat bensiini. Arenenud maailamas on viimastel aastatel liigutud pliivaba bensiini kasutamise suunas, et vähendada autostumisest tingitud keskkonnaprobleeme.
Kasvuhooneefekt Käeoleval ajal on inimtegevus paigast nihutamas maakera energeetilist tasakaalu. Tööstusliku arengu tagajärjel on paljude kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris kiiresti kasvanud ja kasvuhooneefekt on viimastel aastakümnetel hakanud Maal rohkem mõju avaldama. Peamisteks kliimamuutuste mõjutajateks on energiatootmine, põllumajandus, jäätmemajandus ja tööstus, kusjuures kõige tähtsamal kohal on just energeetika. Arvatakse, et järgmise sajandi alguseks on kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris võrreldes nende loodusliku fooniga kahekordistunud.Kasvuhooneefekt on algupäraselt looduslik nähtus, mis on hädavajalik maakera elustikule.
Kliima muutus Kliimamuutus on nii kiire, et kõik taimed ja loomad ei suuda sellega kohastuda, seetõttu muutuvad paljude liikide levialad ja kliimamuutused ohustavad bioloogilist mitmekesisust ning ökosüsteeme. Liike, mis küllalt kiiresti ei levi (näiteks puud), võib sel juhul tabada väljasuremine. Põhjapoolsetel laiuskraadidel vähenevad tundra ja taigametsade pindalad , ekvaatori ümbruses laienevad kõrbed. Temperatuuri tõusuga võivad kaasned suured üleujutused, tormid ja teised looduskatastroofid , samuti probleemid põllumajanduses. Liustike ja polaarmütside sulamise tagajärjel tõuseks lisaks maailmamere pind. Kõrbed ning teised kuivad või poolkuivad ökosüsteemid muutuvad veelgi elukõlbmatuteks. Tõenäolislt muutuvad kõrbed kuumemaks, kuid sademete kasvu ei ennustata. Tulevikus muutuvad ilmselt tornaadod , üleujutused, põuad ja nakkushaigused järjest sagedamaks.Paljud inimesed kannatavad maailmas kliimamuutuste all.
Kliimasoojenemine ja merevee taseme tõus mõjutavad maailma veevarusid, toidu tootmist, kalandust ja riikide rannikualasid üleüldse. Eelmise sajandi jooksul on üldine maailma merepind tõusnud umbes 15 cm ning globaalse soojenemise tagajärjel tõuseb aastaks 2030 veelgi 18 cm. Tulemuseks on üleujutatud alad saartel ning rannikualadel . Energia Elu maal sõltub Päikeseenergiast. Taimed seovad fotosünteesiprotsessis Päikeselt kiirgatavat energiat, loomad kasutavad seda energiat toitudes taimedest ja teistest loomadest. Päikeseenergia on ka tuule ja lainete liikumapanevaks jõuks ning selle mõjul toimub ka veeringe .
Inimühiskonna arenedes on pidevalt kasvanud tema energiatarve . Energiat läheb vaja tootmisprotsessides, majapidamistes, transpordis jne. Inimkonnal on võimalik kasutada kaht põhimõtteliselt erinevat energiaallikat: taastuvad ja taastumatud energiaallikad . Taastuvate allikate hulka kuuluvad need, mis on võimelised ka praeguse suure energiatarbimise mahu juures ennast (uuesti kasutamiseks) taastootma. Sellisteks energiaallikateks on näiteks päikese-, tuule-, vee-, lainetuse - ja bioenergia. Taastumatud on sellised (maakoorega seotud) energiaallikad, mida tarbitakse rohkem, kui loodus neid taastoota suudab (nafta, süsi, turvas , uraan jne). Globaalses mastaabis on energiaprobleem kasvamas, kuna viimase sajakonna aasta jooksul on inimkond oma suurenevate vajaduste tarbeks kiiresti ära kasutamas taastumatute energiaallikate varusid.
Energia kasutamisega pole seotud vaid energiavarude ammendumine , vaid ka energia tootmisega kaasnevad heitmed, mis võivad olla kahjulikud keskkonnale. Nafta ja kivisüsi on kahtlemata kõige levinumad energiaallikad tänapäeval. Fossiilsete kütuste põletamisel paisatakse atmosfääri saasteaineid: lämmastikoksiide, vääveloksiide, süsivesinikke ning tahma. Need ained mõjutavad happevihmade teket, seeläbi maapinna ja veekogude hapestumist . Globaalses mõttes antakse suur panus kasvuhooneefekti süvenemisel
Et säilitada energiaallikate olemasolu ka järeltulevatele põlvkondadele, mõeldakse rohkem taastuvate energiaallikate kasutuselevõtule. Eelkõige mõeldakse võimalustele paremini ära kasutada Päikeselt langevat kiirgusenergiat. Lisaks juba tuntud taastuvatele energiaallikatele otsitakse energia tootmiseks ka uusi võimalusi, milliste väljaarendamine on tihti äärmiselt kulukas .
Ökosüsteemid Bioloogilise mitmekesisuse all mõeldakse erinevate elukeskkondade üldist muutlikkust või siis teatud keskkonnas elavate ja seda omalt poolt mõjutavate erinevate organismide arvukust. Bioloogiline mitmekesisus on looduses väga suur. Seetõttu on inimkond senini meie koduplaneedil elutsevatest liikidest suutnud tundma õppida vaid väikest osa (eriti käib see teatud elustikurühmade, näiteks putukate kohta). Praegu on Maal kirjeldatud kokku ligikaudu 1,6 miljardit erinevat liiki. Iga päev sureb neist välja 50 - 100 liiki erinevatest elustikurühmadest. Bioloogilist mitmekesisust käsitletakse tänapäeval üha enam kui üht väärtuslikku loodusvara, mida tuleb kaitsta ja säästa tulevastele põlvedele. Bioloogilist mitmekesisust jaotatakse kolme põhiossa: geneetiline mitmekesisus ehk erinevate pärilikkuse kandjate paljusus; liigiline mitmekesisus ehk teatud piirkonnas elutsevate liikide mitmekesisus ehk liigirikkus ; ökosüsteemide (elukoosluste ja elupaikade või kasvukohtade) mitmekesisus.Kardetakse, et järgneva paarikümne aasta jooksul võib praegu Maal elavatest liikidest hukkuda iga neljas. Hävinud liigid viivad endaga kaasa väärtusliku seni veel avastamata ja kasutamata informatsiooni: võimalusi leida uusi toitumis- ja ravivõimalusi, vahendeid kahjurite või umbrohtude tõrjeks jpm.
Ökoloogidele on ammu teada, et igal liigil on oma kujunemise, õitsengu ja hääbumise aeg, siiski on kindlaks tehtud, et inimtegevus on liikide hävimist tunduvalt kiirendanud. Arvatakse, et viimase kümnendi jooksul on välja surnud umbes 20% Maal elutsevatest liikidest.
Loodusvarade säästlik tarbimine on eeldus bioloogilise mitmekesisuse hoidmisele säästva arengu põhimõtetest lähtuvalt. Läinud aastakümned on näidanud, et bioloogiline mitmekesisus loodusvarana on taastumatu ja tema kaitset saab põhjendada nii ökoloogilistest, majanduslikest kui ka esteetilistest väärtustest lähtuvalt. Inimeste, kui liigi, huvidest lähtudes tähendab looduse ja keskkonna kaitsmine seda, et maakera oleks elamiskõlbulik ka tulevastele sugupõlvedele. Seetõttu peab hävimisohus liike võtma otsese kaitse alla, tähtis on ka säilitada haruldaste liikide elupaiku, rajada kaitsealasid jms.
Praegusel ajal on inimese ja looduse vaheliseks vastuoluks eeskätt rahvastiku kasvust tingitud muutused loodusvarade kasutamises ja sellest tulenevad keskkonnaprobleemid. Loodusvarade kasutamises peegelduvad iga maa ajaloolised ja geograafilised harjumused ning sageli mõjutab maa kultuuriline ja majanduslik olukord loodusvarade kasutamist ja ammendumist rohkem kui tegelikud vajadused. Kui varasemal ajal olid probleemid enamasti kohaliku iseloomuga või kõige enam piirkondlikud, siis praegu lähevad maakera piiratud loodusvarad jagamisele kõigi tema asukate vahel. Kogu inimese tootmistegevus rajaneb loodusvarade kasutamisel . Loodusvarade all mõeldakse üldiselt nii otse loodusest võetavat (vesi, õhk, taimsed ja loomsed saadused ning kaevandatavad maavarad ) kui ka põllukultuure. Praegusel ajal kätkeb mõiste endas ka looduse mitmekesisust ja looduse poolt pakutavat silmailu. Suurema osa loodusvarade (energia, tänapäevased põllukultuurid) säästev kasutamine eeldab nii majandustegevuse kui ka vaimsete väärtuste ümberhindamist.
Loodusvarad Loodusvarasid liigitatakse taastuvateks ja taastumatuteks. Taastuvateks loodusvaradeks loetakse muld , mets, veevarud ja toit, aga ka osa jõuvarusid (päikese, tuule, vooluvee ja biomassi energia). Taastumatuteks loodusvaradeks loetakse maagid , kaevandatavad (fossiilsed) kütused, maapõuesoojus ja tuumaenergia . Neid on vaid piiratud kogus ja need on tekkinud Maa pikaajalise arengu jooksul. Maakera praeguste varude tekkeks on kulunud miljoneid aastaid, kuid neid ammendatakse kümme korda kiiremini. Vesi Ligikaudu 71% Maa pinnast on kaetud veega, kuid vaid vähem kui 1% on sellest kõlbulik joogiveeks, toiduvalmistamiseks, pesemiseks või põllukultuuride kasvatamiseks. Samal ajal kasvab vee tarbimine kiiremini kui rahvastik . Seejuures on maailma veeressursid jaotunud äärmiselt ebaühtlaselt: mõnel pool tuntakse teravat veepuudust, teisal teevad muret üleujutused.
Kasutatav magevesi saadakse peamiselt pinna- (järved, jõed) või põhjaveevarudest. Suur osa veevarudest on kas tugevasti saastunud, sügaval maa sees või muul viisil kättesaamatu. Vastavalt elatustaseme tõusule kasvab ka igapäevane veekasutus : nii näiteks kulub tööstusriikides inimese kohta 220 liitrit vett ööpäevas, arengumaades on see näitaja vaid 3 liitrit. Veepuuduse ja madala elukvaliteediga on tihedas seoses ka antisanitaarsed elamistingimused ning veereostus.
Magevee varudest uuenevad kõige aeglasemalt põhjaveed, nende tsükkel kestab keskmiselt 1400 aastat, järvedes ja jõgedes toimub veevahetus umbes 16 aastaga. Pinnavee kasutamist pidurdab see, et pinnavesi on tundlik igasugusele saastusele ja vajab kindlasti eelnevat töötlust, enne kui seda joogiveena kasutada annab. Põhjavee kvaliteet on enamasti nii hea, et seda saab koheselt tarbida. Kuigi põhjavesi on oma asukoha tõttu saastumise eest paremini kaitstud, on selle saastumine siiski pikaajaline protsess, mille tagajärgi on raske heastada.
Veeprobleemide lahenduseks oleks vee säästmine, mis üheltpoolt tähendab selle kokkuhoidu ja korduvkasutust, teiselt aga abinõusid vee reostumise vastu.
Rahvas Rahvastiku arvu suurenemine toob kaasa surve ümbritsevale keskkonnale, sest tarbimise ja tootmise kasvuga tekitatakse paratamatult rohkem jäätmeid. Üha enam kasutatakse materjale ( kilekotid , plastikpudelid), mille looduslik lagundamine vältab aastasadu . Koos rahvastiku arvu kasvuga tõuseb ka jäätmete hulk, mida keegi ümber ei töötle, nii ladestatakse aina rohkem jäätmeid prügilatesse ning aina rohkem ressursse visatakse lihtsalt minema. Jäätmed satuvad ka maailmamerre - igal aastal juhitakse ookeanidesse 6,5 miljonit tonni prahti.
Prügi Teadlased on väitnud, et pinnas prügimägede all on lootusetult saastunud. Olmeprügist leostub välja kahjulikke ühendeid, pikemaajalise vihma korral tekib suures koguses mürgist nõrgvett. Lagunemise tulemusena tekib gaasilisi ühendeid, millest olulisem on metaan , mida saaks aga kasutada näiteks energiatootmises. Jäätmekäitluse prioriteetideks on:jäätmete tekke vältimine ja vähendamine;jäätmete taaskasutamine;jäätmete põletamine sooja saamise eesmärgil;jäätmete deponeerimine - taaskasutamiseks kõlbmatute jäätmete ohutu kõrvaldamine.
Mets Puitu on inimene läbi aegade kasutanud ehitusmaterjaliks, kütteks ja muuks tarvilikuks, kuid tänapäevase metsade raiumise mahu juures on metsade püsimine mitmes maailma piirkonnas tõsise küsimärgi all. Et metsadel on täita väga oluline roll globaalses aineringes, siis võib metsade pindala vähenemine teatud kriitilise piirini põhjustada ennustatamatuid globaalseid muutusi.
Maailma metsade pindala vähenemisel on palju põhjuseid. Enim tuntud troopiliste metsade (vihmametsade) hävimise peapõhjuseks on nende põletamine metsade aluse maa kasutuselevõtuks põllumaana. Rahvaarvu suurenedes arengumaades vajatakse üha enam maad toidu tootmiseks; uusi maid saadakse aga eeskätt metsade põletamise teel. Peamiselt Aafrikas ja Aasias on üheks metsade pindala vähenemise peapõhjuseks metsade raiumine küttepuidu saamise eesmärgil. Troopiliste metsade raiumine sealse väärtpuidu saamiseks suureneb samuti.
Kõrbestumine Inimtegevusega kaasneb kõrbe äärealade taimestiku väljasuremine ning kõrbe pealetung ehk kõrbestumine. Ehitustegevus ja veokid hävitavad loodusliku taimkatte, mis taastub väga aeglaselt. Selle tagajärjel laienevad kõrbealad pidevalt. Kõrb tungib peale ka kliima muutumise tagajärjel, näiteks liigub Sahara kõrb globaalse soojenemise tagajärjel iga aastaga ligi 6 km lõuna poole.
Väga ohtlik on põldude pidev ja oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutamiskõlbmatuks muutumise. Keegi ei tea veel täpselt, millist mõju avaldab inimkonna saatusele kõrbete niisutamine. See võib tuua kaasa kliima jahenemise parasvöötmes ja troopikas , sest just kõrbest saavad need paigad oma soojuse.
Kõrbestumine esineb aladel, kus on vähe sademeid või taimi. Viljakad alad hävinevad ning miljonid inimesed on selle tagajärjel sunnitud rändama. Igal aastal muutub Maal kõrbeks umbes Sri Lanka suurune ala (23 000 ruutmiili) viljakat pinnast. Kõrbestumisele aitavad kaasa tuule- ja vee erosioon . Taimestiku hävides muutub pinnas vee ja tuule eest kaitsetuks ning hakkab liikuma. Lahendus Inimkonnal tuleb leida viis rahvaarvu piiramiseks ja elatustaseme tõstmiseks arengumaades. Arengutaseme ühtlustamine toob kaasa rahvaarvu stabiliseerumise ja annab inimestele võimaluse oma arvukust ise täpselt reguleerida. Tähtsaks probleemiks on ka inimestele keskkonnaprobleemide teadvustamine , mis aitaks kõige lihtsamalt keskkonnaprobleemide laienemist takistada. Palju tööd on küll juba tehtud, näiteks on õnnestunud praktiliselt lõpetada osooni kahjustavate freoonide tootmine, kuid samas jätkatakse paljude probleemide süvendamist. Raske on teadvustada ja ära hoida Ladina-Ameerika arengumaadele vihmametsadega maharaiumisega seotud probleeme, kui see on nende peaaegu et ainus sissetulekuallikas.
Inimkonnal tuleb veel lahendada raske probleem, kuidas toota energiat ja kõike eluks vajalikku loodust reostamata. Samuti tuleks leida viis, kuidas parandada juba tehtud vead ja taastada paljud kahjustatud piirkonnad maailmas. Kasutatud Kirjandus. http://www.keskkonnaveeb.ee/keskkonnasober/kks.php?artk=1#Kokkuv%C3%B5tteks