Psühholoogia (0)

Hindamine

Kursuse hinde saamiseks:
• Käige tunnis kohal. Täiesti kindlasti on vaja kohal olla (ja kaasa töötada) kordadel, mille kohta on kavas on märgitud ’ seminar ’ või ’ praktikum ’. Neid ’järgi teha’ ei saa, välja arvatud juhul, kui te olete eelnevalt oma puudumisest teatanud. Vastasel korral saate mingi lisaülesande ja peate tegema ka suulise arvestuse (vt allpool)
• Tuleb esitada üks kirjalik töö, essee (see tähendab arutluse, mitte referaadi) vormis, teemade loetelu saate kursuse käigus vastavalt läbitud materjalile.
2013 IV tsükli essee teemad:1) Kas (võimekuse) testimine inimese jaoks eluliste otsuste tegemiseks on õigustatud2) Kas inimese üle on võimalik kehtestada täielik käitumiskontroll? (Mõelge biheiviorismi ja Watsoni kuulsa 12 imiku väite peale)3) Päev skisofreenikuna (enesekohaselt, kasutades teadmisi selle häire olemusest)Essee tähtaeg on arvestuse päev
• Vajalik on sooritada positiivselt (üle 45% õigeid vastuseid) 2 kontrolltööd, mis sisaldavad valikvastustega testi konspektis oleva faktilise materjali kohta ja 1-2 arutlevat küsimust.
• Individuaalne vestlus/arutelu etteantud teemal (nõuab materjalis orienteerumist; nimetagem seda ’suuliseks arvestuseks’). Rakendatav juhul, kui hinne on lahtine või mõni oluline osa arvestuse/hinde saamise nõuetest täitmata.
Kursuse jooksul tekkinud probleemide ja küsimuste korral või puudumisest teatamiseks palun võtke minuga ühendust:
a) saates e-mail aadressil [email protected];
b) astudes sisse kabinetti 105b, mille uksel on silt ' psühholoog '.
Bioloogiline Psühholoogia
Käitumise bioloogilised alused. Närvisüsteemi ehitus ja talitlus
Närvisüsteemi ülesandeks on koordineerida ja reguleerida organismi elundite talitlust ja kohandada seda sise- ja väliskeskkonna muutustele, ehk: Närvisüsteemi 3 olulisemat funktsiooni on:
1. Vastu võtta ( sensoorne ) informatsioon/ärritused väliskeskkonnast ja keha sisemusest.
2. Töödelda saadud infot
3. Reageerida antud stiimulitele, see tähendab lähetada organismile vastused/ käsud
Närvisüsteem koosneb peamiselt 2 tüüpi rakkudest: närviimpulsse kandvatest närvirakkudest e. neuronitest ja neid ümbritsevatest gliiarakkudest , millel on neuroneid toetav ja kaitsev funktsioon.
Närvirakk e. neuron .Närvisüsteemi väikseim osa, vastutab närviimpulsside tekke ja juhtimise eest. Neuronite koguhulk on ca 10¹². Sisuliselt on võimalik eristada 3 tüüpi neuroneid: sensoorsed , mis kannavad infot retseptoritelt (st närvisüsteemi osad, mis välis- või sisekeskkonna muutusi ’tunnetavad’) kesknärvisüsteemi; motoorsed neuronid , mis juhivad närviimpulsi/erutuse kesknärvisüsteemist lihastesse (või näärmetesse) ja interneuronid (ainult kesknärvisüsteemis, kahe neuroni ühendamiseks )
Neuroni ehitus.
NB! palun iseseisvalt õpiku abiga lisada närviraku funktsionaalsed osad. Jah, need, millele jooned osutavad
Iga neuron koosneb rakukehast (mille keskel tuum) ning jätketest: dendriitidest ja aksonist. Dendriidid kannavad eelnevast rakust lähtuva impulsi üle rakukehale; närviimpulss liigub mööda aksonit, mis enamasti on ümbritsetud müeliinkestaga, et impulss ei kanduks edasi hajusalt ning ka impulsi suurema kiiruse (kuni 100 m/s) tagamiseks. Neuronitevahelist ühenduskohta, kus närviimpulss kandub ühelt neuronilt teisele (või ka neuronilt lõppelundile), nimetatakse sünapsiks. Erutus levib sünapsis tekkivate keemiliste ainete: virgatsainete (ehk mediaatorite ehk neurotransmitterite) vahendusel, mille mõju võib olla kas erutav või pidurdav . Tuntumad virgatsained on atsetüülkoliin (Ach, seotud peamiselt lihaste kokkutõmbumise ja liigutuste juhtimisega); dopamiin (DA, samuti liigutused, aga ka õppimine ja mälu); serotoniin (5HT; une ja ärkveololeku rütmi regulatsioon , meeleolu); GABA jt.
Teatud juhtudel, kui on vaja liigutada kiiresti, nt valuaistingu puhul, võib sünaptiline ülekanne olla ka elektriline ja toimub ülalnimetatud interneuronite vahendusel:
Kesknärvisüsteem
Kesknärvisüsteemi moodustavad selja- ja peaaju . Kesknärvisüsteem juhib kogu organismi tegevust. Seljaaju põhiülesandeks on ühendada kehas toimuvat peaajuga. Vahel võib aga info liikuda ka vaid seljaaju vahendusel (nt. valuaisting, vt. refleksikaare animatsioon ülalpool), seega on tema teiseks oluliseks funktsiooniks vastutada tingimatute reflekside eest.Peaaju asub koljuõõnes ja kaalub keskmiselt 1300-1400g. Koosneb evolutsiooniliselt vanematest ja uuematest osadest. Peaaju eri piirkondade funktsioonide keerukuse põhjal võib öelda, et areng on toimunud alt üles, seest välja ja tagant ette.
Järgneval pildil on kujutatud lihtsustatult peaaju ja mõnede piirkondade funktsioonid. Täpsemad pildid ja funktsioonide detailne kirjeldus on õpikus lk. 24-25
Aju uurimine
Võrreldes veel sajanditaguse ajaga , kui inimese aju ja selle funktsioonide uurimiseks tuli aju füüsiliselt eemaldada ja peamine informatsioon saadi peale inimese surma kahjustuste uurimisest (nii avastati nt. kõnekeskused: C. Wernicke ja P. Broca), on tänapäeval võimalik aju jälgida ka reaalajas.
EEG ehk elektroentsefalograafia: aju elektrilise aktiivuse mõõtmine, võimaldab uurida une-arkveloleku rütmi, tuvastada epilepsiat ja ajukasvajaid. Samuti toetab ajupoolkerade asümmeetria ideed, st. et paremal ja vasakul poolkeral on erinevad funktsioonid.
Kompuutertomograafia: põhineb röntgenkiirtel, võimaldab aju uurida kolmemõõtmeliselt. Trombide, ajukasvajate jt. ajuhaiguste diagnoosimiseks
PET e. positronemissioontomograafia võimaldab uurida aju tegevuses, st. millised ajupiirkonnad on erinevate tegevuste sooritamisel aktiivsed. PET animatsioon (flash)
Mõtlemiseks
1. Kindlasti olete kuulnud väidet, et inimese aju suuruse ja tema vaimse võimekuse vahel ei ole mingit seost. Mis teie arvate? Põhjendage!
2. Siin on mõnede loomade ajude pildid võrreldes inimese ajuga. Millised on peamised (funktsionaalsed) erinevused ja mida see ütleb nende loomade infotöötlusprotsesside kohta? Kas nende piltide põhjal saab väita, et 'loom on loll '?

Tunnetusprotsessid I Aisting Taju Tähelepanu

Tunnetusprotsessid e. kognitiivsed protsessid: psüühilised protsessid, mille käigus luuakse infotöötluse vahendusel pilt tegelikkusest.
Aisting: annab informatsiooni esemete ja nähtuste üksikomaduste kohta ja tekib ärritaja otsesel mõjul meeleelundile. Jaotatud meelte järgi nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja puuteaistinguks. Aisting tekib analüsaatori vahendusel. Analüsaator on närvisüsteemi osa, mis võtab väliskeskkonnast (aga ka organismist) vastu ärritusi ning milles toimub nende ärrituste analüüs ja süntees. Analüsaator koosneb retseptoritest e. tundenärvilõpmetest, mis võtavad vastu ärritusi ja muundavad selle närviimpulsiks; närvikiududest, mis toimetavad närviimpulsse edasi ja peaaju piirkondadest, kus toimub närviimpulssidena saabuva info töötlemine. Aistingud tekivad samamoodi kõikides meeltes.
Aistingu dimensioonid ja seaduspärasused
a) Intensiivsus – stiimuli tugevus. Minimaalne vajalik tugevus aistingu tekkeks e. alumine lävi ja stiimuli maksimaalne tugevus samalaadse aistingu tundmiseks (nt kuulmisaistingu muutus liiga valju heli korral valuaistinguks) e. ülemine lävi;
b) Kvaliteet - Omavahel ei saa võrrelda erinevaid aistinguid, aga saab võrrelda sama aistingu eri kvaliteete, nt. kollane vs sinine värv;
c) Aeg – aistingu kujunemise kiirus;
d) Ruum – aistingute abil saab leida ärritaja asukohta;
e) Adaptatsioon –ärritajaga kohanemine ;
f) Kompensatsioon – ühe aistinguliigi korvamine teisega ;
g) Sünesteesia – teisese aistingu teke.
Taju: peegeldab meid ümbritsevaid objekte ja nähtusi terviklikult. Loob aistingutest saadud informatsioonist tervikstruktuuri.
Taju omadused.
a) püsivus – inimene tajub objekti muutumatuna sõltumata sellest, et kontekst on muutunud;
b) valivus – objektide või nähtuste eri omadustel on tajumisel erinev; tähtsus; mõni omadus on olulisem ja sellele pöörame ka rohkem tähelepanu;
c) Mõtestatus: inimene tajub selgemini objekte, millel on tema silmis tähendus või mõte;
d) Kogemuste, hoiakute ja emotsioonide mõju;
Taju liigid.
a) isikutaju ehk sotsiaalne taju: teise inimese tajumine , mõistmine ja hindamine; pisut erandlik , sõltub emotsioonide ja hoiakutega;
b) ruumitaju , mille kaudu saame maailmast kolmemõõtmelise pildi. Silmas tekib kahemõõtmeline struktuur, kolmemõõtmeliseks tajumiseks on tarvilikud ka mitmesugused nähtused, mida nimetatakse sügavustunnusteks;
c) liikumistaju, mis annab infot objektide liikumise kohta;
d) ajataju: annab teavet aja kulgemise kohta, ei pruugi olla kooskõlas tegeliku aja kulgemisega, vaid erineb isikuti ja on situatiivne ;
Vaata lisaks: Tajuillusioonid
Tähelepanu: filtreerib kogu meieni laekuva info ja keskendab teadvuse mingile objektile või tegevusele. Jaguneb tahtmatuks (kandub objektile ilma tahtepingutuseta) ja tahtlikuks (suunatakse objektile või tegevusele tahte abil ning kujuneb kasvatuse ja õpetuse käigus).
Tähelepanu olulisemad omaduseda) Maht: objektide hulk, mida tähelepanu jõuab haarata teatud aja jooksul, 5-9 objekti sekundi murdosa jooksul (vt ka mälu osa)
b) Jaotuvus : saab jaotada samaaegselt mitme objekti või tegevuse vahel, aga see on edukas vaid juhul, kui need objektid/tegevused on omavahel seotud
c) Püsivus: kui kaua jaksab inimene hoida tähelepanu ühel tegevuse või objektil. tavaliselt 15-20 minutit täiskasvanul
Vaata lisaks tunnetusprotsesside kohta: Osale eksperimentides! (vajalik Shockwave Authorware plugin)

Tunnetusprotsessid II Mälu Õppimine Mõtlemine

Õppimine: protsess, mille käigus kujunevad kogemuse vahendusel suhteliselt püsivad muutused inimese teadvuses. Hõlmab kõiki inimtegevuse valdkondi alates teadmiste ja oskuste omandamisest koolis kuni sotsiaalse käitumise jt oskuste omandamisel nii koolis kui mujal. Õppimine on ka teadmiste omandamise/muutumise ja teadmiste ümberorganiseerimise protsess. Õpioskused on oskused teadmisi omandada (lisada, suurendada), struktureerida ja kasutada, teadmisi ja nendevahelisi seoseid mõista ja vajadusel ümberstruktureerida. Metatasandil: oskus jälgida ja olla teadlik sellest, mida ja kuidas õpitakse, samuti oskus tekitada ja säilitada õpimotivatsiooni. Teadmised (ka representatsioonid, mõtlemise ühikud ) on informatsioon, mis on vaimselt esitatud ja mingil kujul struktureeritud või organiseeritud. Pikemaks ajaks ja paindlikumalt kasutatavana jääb meelde vaid teadmine, mida on mõistetud, st seostatud eelnevaga , interpreteeritud olemasoleva taustal.
Õppimise vormid:
a) harjumine e. habituatsioon
b) õppimine tingimise teel (klassikaline ja operantne )
c) sotsiaalne õppimine
Koolis esineb peamiselt 2 tüüpi õppimist: esiteks õppimine, mille käigus lisatakse uusi teadmisi (st õppimine kui teadmiste lisamine) ja teiseks õppimine, mille käigus muudetakse algteadmisi ja/või nende struktuuri.
23.04.2013.
Mälu: organismi võime omandada, säilitada ja väljastada informatsiooni
Mälu protsessid: e salved
1) meeldejätmine, mis sõltub kordamisest ja materjali korrastatusest
2) meelespidamine e. info säilitamine, mille käigus toimuvad infoga teatud muutused, nt info lüheneb, kaovad detailid, info muutub isikupärasemaks, seostub varasema kogemusega ja moondub jne
3) unustamine e. info kadumine mälust. On kõige suurem vahetult pärast meeldejätmist (mistõttu on kasulik õpitut kohe korrata). Kiiremini unustatakse mõtestamata informatsiooni.
Arvatakse, et unustamine on põhjustatud interferentsist, st üks psüühiline protsess kahjustab teist. Nt uus omandatud info põhjustab vana info kustumist ja vastupidi.
d) meeldetuletamine e. reprodutseerimine, ehk talletatud info uuesti esiletoomine. Võib toimuda äratundmise, meenumise või meenutamise teel.
Mälu liigid. Info jääb meelde sõnalisel kujul, engramm e mälujälg
a) sensoorne mälu, kus info sorteeritakse ja kodeeritakse vähem kui 1 sekundi jooksul edasisaatmiseks
b) lühiajalisse mällu/töömällu, kus salvestatakse sõnaliselt kodeeritud info ajalises järgnevuses. Kestus c) pikaajaline mälu/ püsimälu . Piiramatu mahuga, salvestab igat liiki informatsiooni. Jaguneb protseduuriliseks mäluks (selgeksõpitud tegevused, nt kirjutamine, lugemine, omandatakse harjutamise teel), semantiliseks mäluks (talletab fakte ja teadmisi, nt rohi on roheline, omandatakse nt raamatuid lugedes ) ja episoodiliseks mäluks (inimese endaga seostuv info, nt mida eile tegin ).
Tulving , E. 'Mälu'. Tartu Ülikooli Kirjastus 2007
Allik , J. & Tulving, E. 'Ajas rändamine ja kronesteesia'
Mõtlemine: kogu vaimne aktiivsus, mis seostub informatsiooni töötlemise ja mõistmisega ning suhtluses kasutamisena. Loomad suudavad lahendada vaid vahetult antud ülesandeid, inimesed kasutavad ülesannete lahendamiseks ka ainult sümboleid. Mõtlemise peamiseks tööriistaks on keel.
Maailma korraldamiseks on inimene loonud mõisted. Osa neist on täpselt defineeritud, teised laiemad, hõlmates hulka erinevaid, kuid millegi poolest lähedasi objekte. Mõistete paljusus tingib vajaduse neis organiseerida, luues teatud süsteemid. Üks võimalus on kategoriseerimine , nt ükskõik kui erinevad jõed on ikka jõed. Teine võimalus on mõistete paigutamine hierarhiasse, kolmas prototüüpide kasutamine.
Mõtlemise liigid:
a) konvergentne e. koonduv: vajatakse probleemide puhul, millel on üks (või mõni üksik) lahendus
b) divergentne e. hargnev: lahendusi võib olla palju
Mõtlemine kui protsess. Mõtlemist võib defineerida ka kui ülesannete lahendamist. Kui lahenduse leidmisel kasutatakse eelnevaid kogemusi, on tegemist taastava e. reproduktiivse mõtlemisega; kui üritatakse leida uusi teis, on tegemist loova e. produktiivse mõtlemisega.
Probleemilahenduse etapid: a) ettevalmistav , kus õpitakse probleemi tundma
b) inkubatsioonietapp, kus leiab aset ideede küpsemine
c) illuminatsioon , kus inimesel tekib tunne, et ta on jõudnud lahenduseni
d) lahenduse kontrollimine e. verifikatsioon.
St: probleemi lahendamine algab inimese suutlikkusest probleemi näha ja sõnastada, edasi on tarvis võimet kasutada oma eelnevaid teadmisi ja leida uudseid lahendusi, seejärel püsivust lahenduse kontrolliks ning vajadusel pealehakkamist ellurakendamisel.
Liiga rasked/lahendamatud ülesanded võivad tekitada nn. õpitud abitust: see tähendab, et inimene, nähes lahendamise keerukust, loobub üldse ülesande lahendamise üritustest (motivatsiooniline ja kognitiivne kriis).
VA. 2

Intelligentsus Ja Selle Mõõtmine

Intelligentsust on defineeritud kui üldist võimekust käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime ( Wechsler , 1975). Intelligentsust mõjutavad eeldatavasti suhteliselt võrdselt nii pärilikkus (kaasasündinud omadused) kui ka keskkond.
Millest koosneb intelligentsus:
• Charles Spearman arvas , et intelligentsus sisaldab nii üldvõimekust kui ka mitmesugust spetsiifilist võimekust (mida mõjutab üldvõimekus), kuna lapsi testides leidis ta, et erineva sisuga testide skoorid on omavahel positiivses korrelatsioonis, st. lapsed, kes said kõrge skoori nt mälutestides, said kõrge skoori ka nt loogilise põhjendamise ja taibukuse ülesannetes.
• Raymond Cattell nägi erisusi üldvõimekuses. On olemas kaks põhimõtteliselt erinevat intelligentsuse vormi: fluiidne (ehk voolav) intelligentsus, mis peegeldab inimese võimet arutleda ja (uut) infot kasutada ning kristalliseerunud intelligentsus, mis sisaldab omandatud teadmisi ja oskusi ning nende rakendamist.
• Howard Gardener arvas, et on kuus (uuematel andmetel juba kaheksa; lisaks naturalistlik ja eksistentsiaalne intelligentsus) võrdse osatähtsusega intellektuaalset võimet, millel on oma seaduspärasused ja loogika . Keelealane e. lingvistiline intelligentsus seostub keelekasutusega; loogilis-matemaatiline intelligentsus on oluline mitmete abstraktsete probleemide ning matemaatika - ja loogikaülesannete lahendamisel; ruumialane intelligentsus viitab ruumitajule ja ruumis orienteerumise võimele; kehalis- kinesteetiline intelligentsus on seotud oma keha tunnetamise ja kasutamise ning liigutuste tajumisega; muusikaline intelligentsus, mis hõlmab muusika mängimist, loomist ja kuulamist; personaalne intelligentsus, mis jaguneb interpersonaalseks (isikutevaheliseks, hõlmab suhtlusoskust ja teiste mõistmist) ning intrapersonaalseks (isikusisene, oma võimete, tunnete, käitumise põhjuste tajumine ja eristamine)
Intelligentsuse mõõtmine.
Sai alguse 1904 Alfred Binet’ ja Theodore Simoni poolt ministeeriumi tellimusel välja töötatud testiga, mille eesmärgiks oli mõõta laste vaimset arengut, st sõeluda välja need, kes tavakoolis hakkama ei saa. IQ mõiste võttis kasutusele William Stern , algselt tähendas see vaimse ea ja kronoloogilise ea jagatist korda 100, kus kronoloogiline vanus tähendab inimese tegelikku vanust ; vaimne vanust tähendab inimese vanust vastavalt testi järgi saadud punktidele. Tänapäeval enimkasutatavad on Wechsleri testid (WAIS täiskasvanutele, WISC lastele, koosneb 11 alltestist, mis on nii sõnalised kui ka mitteverbaalsed ). Raveni progressiivsed maatriksid: mittesõnaline, näitab ka ülesannetest õppimise võimet. Kultuurist sõltumatu.
IQ testi veebiversioonis saab proovida (inglise keeles) näiteks siin
NB! Veebiversioonis testide tulemusi ( numbreid ) tuleb võtta üsna skeptiliselt, kuna IQ skoor ei ole mitte absoluutne vaid suhteline number, st võrdlus mingi grupiga. Kõikvõimas internet kahjuks ei avalda, milline on seal läbiviidavate testide normgrupp...
Lisalugemist intelligentsusest:
TÜ psühholoogiaprofessor Jüri Alliku kodulehel on mitmeid huvitavaid artikleid. Valida võiks näiteks järgnevad: 'Kui vääriti on inimene mõõdetud'; 'Kas eestlase IQ on 130'; 'Alatu vale IQ testide kohta'; 'Emotsionaalne intelligentsus'.

Isiksus Ja Selle Mõõtmine

Isiksus on ainulaadse mõtlemise, tunnete ja käitumisega indiviid.
Ehk keerulisemalt: Isiksus on dünaamiline psühhofüüsiliste süsteemide organiseeritud kogum inimeses, mis on aluseks tema käitumise, tunnete, ja mõtete mustrile (G. Allport , 1961).
See tähendab:
• isiksus ei koosne suvalistest osakestest , vaid on organiseeritud
• isiksus ei ole paigalseisev nähtus, vaid koosneb hulgast protsessidest
• isiksus on psühholoogiline mõiste, aga on seotud füüsilise kehaga
• isiksus on põhjuslik jõud, mis aitab inimesel ennast maailmaga seostada
• isiksus ei ole ühene struktuur, vaid avaldub mitmeti: mõtlemises, käitumises ja tunnetes.
Isiksuse osana peaks kindlasti olulisematest (vähemalt mõõdetavatest) mainima veel väärtusi, huvisid ja hoiakuid. On mõningaid lähenemisi, kes käsitlevad ka võimeid või intelligentsust isiksuse osana. Kuna võimed on eraldi teema, neist siin pikemalt juttu ei tule.
Isiksusekäsitlused.
a. psühhoanalüütilised (psühhodünaamilised) käsitlused (S. Freud). Rõhk lapsepõlvekogemustel ja alateadlikul motivatsioonil. Isiksuse struktuur koosneb kolmest osast: id ehk miski, alateadvuslik osa, mille keskmeks on sugutung (libiido). Naudinguprintsiibist lähtuv id juhib otseselt või kaudselt kogu inimese tegevust. Naudinguhimu aga ei arvesta reaalseid tingimusi ja võiks põhjustada indiviidi hukkumise . Seepärast on inimesel ego ehk mina kui teadlik lähtealus. Ego on vahelüliks id-i ja reaalse maailma vahel, ning kontrollib selle impulsse, lähtudes reaalsuseprintsiibist. Kolmandaks struktuurüksuseks on superego ehk ülimina , inimese moraali alus ( südametunnistus )
b. neoanalüütilised (neofreudistlikud) käsitlused (C. G. Jung ja A. Adler). Kaugenesid Freudist seoses ülepaisutatud seksuaalsusega eelneva teooriates, rõhutasid ego (mina) olulisust. Olulisemateks mõisteteks ja teoreetilisteks lähtepunktideks on Jungil kollektiivne alateadvus ja vastandite printsiip, Adleril sünnijärjekord ja alaväärsuskompleks.
c. Tunnusjoonte teooriad. Isiksuse olemus on peamiselt pärilik ja püsiv.. Isiksust iseloomustab teatud hulk jooni (paarist paarituhandeni, sõltuvalt teoreetikust), millest enamik on olemas kõigil inimestel ja nende esinemist saab testidega mõõta (olulisematest Cattelli 16PF ja Eysencki introvertsuse/ekstravertsuse/stabiilsuse neurootilisuse mõõde). Samuti võib pidada tunnusjoonte teooriaks tänapäeva levinumat isiksusekäsitlust, mille põhjal isiksus koosneb viiest faktorist: neurootilisus, ekstravertsus , sotsiaalsus, kohusetunne ja avatus kogemusele (NESKA, inglise keeles OCEAN või CANOE )
d. Humanistlikud teooriad, mis vaatlevad indiviidi kui ainulaadset, isiksust kui arenevat ja muutuvat. Kuna isiksuse kujunemist mõjutab ka keskkond, ei ole ühe inimese käitumine võrreldav teise omaga, seetõttu pole ka isiksuse joonte mõõtmisel mõtet. Humanistilikud teooriad rõhutavad isiksuse tarvet end arendada, tähtsamad teemad inimese vaba tahe ja vastutus ning püüe eneseaktualisatsiooni (vrd eneseteostus ) poole.

Psüühikahäired Ja Psühhoteraapia

Lühiülevaade mõningatest levinumatest psüühikahäiretest
Põhjalik informatsioon psüühikahäirete kohta on siin
Miks me kasutame just terminit 'häire'? Mõistet häire kasutatakse selleks, et vältida probleeme, mis tekivad selliste mõistete nagu haigus ja tõbi kasutamisel . On ilmne, et häire ei ole kõige täpsem termin, kuid seda kasutatakse selleks, et viidata kliiniliselt äratuntavate sümptomite kogumile või käitumisele, millega enamasti kaasneb distress ja mis häirivad isiku funktsioone. Kõige olulisemaks erinevuseks kehaliste haiguste ja psüühilikahäirete diagnoosimisel on ajaline kriteerium : selleks, et kindlalt väita mingi häire olemasolu, peavad sümptomid olema kestnud teatud hulga aega (nt 2 nädalat). Samuti on psüühikahäired tihti kultuurispetsiifilised: kõrvalekalded käitumises või tundeelus peavad oluliselt erinema antud kultuuris normiks peetavast.
Tuntumate häirete kirjeldused
F1x.2 Sõltuvus
Somaatiliste, käitumuslike ja kognitiivsete avalduste kompleks , mille korral aine või ainete tarvitamine saavutab patsiendi käitumises prioriteedi käitumisavalduste suhtes, mis on kunagi olnud suurema väärtusega. Sõltuvussündroomi olulisim iseloomujoon on tung (sageli tugev, vastupandamatu) psühhoaktiivset ainet (mis võib, aga ei pruugi olla arsti poolt ordineeritud ), alkoholi või tubakat tarvitada. Võib juhtuda, et tagasipöördumisel aine tarvitamise juurde pärast kainusperioodi kujunevad sõltuvussündroomi nähud kiiremini kui mittesõltuvatel isikutel.
F20 Skisofreenia
Skisofreensetele häiretele on iseloomulikud mõtlemise ja tajumise sügavad häired ning tuimenenud või inadekvaatne tundeelu . Teadvuse selgus ja intellektuaalsed võimed on tavaliselt säilinud, kuigi teatav kognitiivne defitsiit võib aja jooksul kujuneda. Häiritud on kõige põhilisemad funktsioonid, mis annavad normaalsele inimesele tema individuaalsuse, ainukordsuse ja suveräänsuse tunnetuse. Intiimsemadki mõtted, tunded ja teod tunduvad olevat teistele teada või neile avatud. Võib kujuneda seletusluul, et isiku mõtteid ja tegusid mõjustavad loomulikud või üleloomulikud jõud, tehes seda sageli väga veidral viisil. Patsiendid võivad end pidada kõige toimuva keskpunktiks. Sagedased on hallutsinatsioonid, eriti akustilised, mis võivad kommenteerida isiku käitumist või mõtteid. Tajumine on sageli mitmeti häiritud: värvused või helid võivad tunduda teravana või kvaliteedilt muutununa, tavaliste sündmuste või esemete ebaolulised tunnused võivad omandada suurema tähenduse kui kogu objekt või olukord. Varakult tekib nõutus, mis viib sageli veendumusele, et igapäevased olukorrad on eranditult isikule suunatud erilise, sageli pahaendelise tähendusega. Skisofreeniale omase mõttekäiguhäire puhul tulevad esile asjade kõrvalised ja teisejärgulised tunnused, mis on normaalse sihipärase vaimse tegevuse käigus pidurdatud, ja neid kasutatakse situatsiooni aspektist põhiliste ja oluliste tunnuste asemel. Nii muutub mõtlemine ebamääraseks, veidraks ja segaseks ning selle sõnaline väljendus tihti arusaamatuks. Mõttekäigus on sagedased tõkestused ja seosetus ning võib tunduda, et mõtted võtab ära mingi väline jõud. Meeleolu on iseloomulikult lame, kõikuv või ebaadekvaatne. Tahteelu häired võivad avalduda ambivalentsi, inertsuse, negativismi või stuuporina. Võib esineda katatoonia. Algus võib olla äge, sügavalt häiritud käitumisega või aeglane, veidrate ideede ja käitumishäirete järkjärgulise kujunemisega. Häire kulg võib olla erinev ja pole sugugi paratamatult krooniline või pidevalt halvenev ( kulgu iseloomustab viies koodinumber). Mõnikord (eri kultuurides ja populatsioonides erisugusel määral) on tulemuseks täielik või peaaegu täielik tervenemine. Mõlemad sugupooled on haigusest ligikaudu võrdselt ohustatud, naistel algab haigus tavaliselt hiljem.
Skisofreenia levinumad vormid on
a) paranoidne skisofreenia, mille puhul on valdavaks positiivsed sümptomid, st, luulumõtted ja hallutsinatsioonid
b) hebefreenne skisofreenia, kus juhtivateks on emotsionaalsed häired, luulumõtted ja hallutsinatsioonid on fragmentaarsed ja episoodilised
c) katatoonne skisofreenia, kus peamised on negatiivsed sümptomid (stuupor, vahajas paidnlikkus ja rigiidsus , st keha püsimine teatud asendis, mutism e. vaikimine jne)
Skisofreenia raviks ei piisa vaid psühhoteraapiast, vaid toimetada tuleb tugevatoimeliste neuroleptikumidega.
F3x Meeleoluhäired
Nende häirete puhul on põhiliseks meeleolu või afekti muutus, tavaliselt depressiooni (kaasneva ärevusega või ilma) või meeleolu tõusu suunas. Meeleolumuutusega kaasneb tavaliselt aktiivsuse muutus ja enamus teistest sümptomitest on kas sekundaarsed või nende seos meeleolu ja aktiivsuse muutusega on kergesti mõistetav. Enamus neist häiretest kordub, üksikepisoodide algus on sageli seotud stressi tekitavate sündmuste või olukordadega. Siin käsitletakse kõigi vanuserühmade, ka lapse- ja noorukieas algavaid meeleoluhäireid. Seoseid meeleoluhäirete põhjuste, sümptomite, aluseks olevate biokeemiliste muutuste protsesside, ravile reageerimise ja tulemuste vahel pole veel küllaldaselt selgitatud .
Mania e. kõrgenenud meeleolu esineb kolmes erinevas raskuastmes ja sisaldab enamasti järgnevat : Püsivalt esineb kerge meeleolu kõrgenemine (vähemalt mitu päeva järjest), energia ja aktiivsuse tõus ja tavaliselt ilmne heaolu ning vaimse ja füüsilise töövõime kõrgenemise tunne. Sageli esineb ka kõrgenenud seltskondlikkus, jutukus, familiaarsus, seksuaalsuse tõus ja unevajaduse vähenemine. Mõnikord ilmneb tavalise eufoorilise seltskondlikkuse asemel ärrituvus , upsakus ja mühaklik käitumine. Kontsentratsioon ja tähelepanu, samuti püsiva töötamise või lõõgastumise võime võivad nõrgeneda, kuid see ei pruugi ära hoida huvi tekkimist täiesti uute riskantsete ettevõtmiste või tegevusalade vastu, ka võib ette tulla kergemeelset raha kulutamist.
Depressioon e. meeleolu alanemine on kõige levinum psüühikahäire, väidetavalt kuni 20% elanikkonnast on elanud läbi depressiivse episoodi . Depressiooni iseloomustab tavaliselt alanenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumine ja energia vähenemine all, mis toob kaasa suurenenud väsitatavuse ja vähenenud aktiivsuse. Üldiselt ilmneb suurenenud väsimustunne ka pärast kerget pingutust. Põhisümptomite kõrval eristatakse järgnevaid lisasümptomeid:
(a) tähelepanu ja kontsentratsioonivõime alanemine;
(b) alanenud enesehinnang ja eneseusaldus;
(c) süü- ja väärtusetustunne (ka kerge vormi puhul);
(d) trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku;
(e) enesekahjustuse- või suitsiidimõtted või -teod;
(f) häiritud uni
(g) isu alanemine.
Teatud puhkudel võib loiduse ja vähese aktiivsuse asemel esineda ka kõrgenenud ärrituvust ja agressiivsus, eriti meestel.
Depressiooni raviks kasutatakse nii medikamente (antidepressante, toimemehhanismid kirjeldatud täpsemalt bioloogilise psühholoogia rubriigis) kui ka erinevaid psühhoteraapia vorme.
Bipolaarne meeleoluhäire . Sellele on iseloomulikud korduvad (vähemalt kaks) häiritud meeleolu ja aktiivsuse episoodid, mille käigus mõnel juhul ilmneb meeleolu kõrgenemine ning energia ja aktiivsuse tõus (mania või hüpomania), teistel juhtudel meeleolu alanemine ning energia ja aktiivsuse alanemine ( depressioon ). Paranemine on episoodide vaheperioodil tavaliselt täielik. Kuigi diagnoos maniakaal- depressiivne psühhoos hõlmas algselt ka patsiente, kellel oli ainult depressioon, kasutatakse praegu terminit maniakaal-depressiivne häire või psühhoos peamiselt bipolaarse häire sünonüümina.
F4x Foobsed ärevushäired
Häirete grupp, kus ärevus on põhjustatud ainult või peaasjalikult kindlate (isiku suhtes väliste) situatsioonide või objektide poolt, mis tegelikult ei ole ohtlikud. Seetõttu välditakse tavaliselt selliseid situatsioone või objekte või talutakse neid ülemäärase hirmuga. Foobne ärevus pole subjektiivselt , füsioloogiliselt ega käitumuslikult eristatav teistest ärevuse tüüpidest. Selle tugevus võib varieeruda ebamugavustundest kuni paanilise hirmuni. Isiku tähelepanu ja mure võib keskenduda mõnele üksikule sümptomile, nagu südamekloppimine või nõrkustunne, millele lisandub surmahirm, hirm kaotada enesekontrolli või minna hulluks. Ärevust ei vähenda ka teadmine, et teised inimesed ei pea seda situatsiooni ohtlikuks ega hirmutavaks. Ainuüksi mõte foobsesse situatsiooni sattumisest põhjustab tavaliselt ärevuse tõusu (ootusärevuse). Levinumateks foobiateks on agorafoobia (varasemalt lihtsalt avatud ruumi hirm, tänapäeval hirm hulga situatsiooonide ees, mis hõlmavad oma turvalisest keskkonnast väljumist, nt poodiminek, ühistransport , rahvamass jne); sotsiaalfoobia (hirm avaliku esinemise ja sotsiaalsete situatsioonide ees, hirm sattuda tähelepanu keskpunkti); erinevad lihtfoobiad, st hirm konkreetsete objektide või nähtuste ees, mis tegelikult ei ole nii ohtlikud, kui neid tajutakse ( ämblikud , maod, kõrgus, kinnine ruum jne.)
Foobiate raviks kasutatakse näiteks (kognitiiv-)käitumuslikku teraapiat (KKT) või desensitiseerimist.
Üks näide tegelikust teraapiasessioonist (video, inglise keeles)
F44 Dissotsiatiivsed (konversiooni-) häired
Dissotsiatiivsete (või konversiooni-) häirete ühiseks jooneks on osaline või täielik normaalse integratsiooni hävimine mälu, identsustunde ja vahetute aistingute ning liigutuste kontrolli vahel. Tavaliselt suudetakse suures osas kontrollida teadlikult mälestusi ja aistinguid, millele keskendada tähelepanu, ning liigutusi, mida tuleks sooritada. Arvatakse, et dissotsiatiivsete häirete korral on see teadliku ja valikulise kontrolli võime häiritud ning selle ulatus võib päevade ja isegi tundide jooksul muutuda. Tavaliselt on väga raske hinnata, millises ulatuses teatud funktsioonide kaotus võiks olla tahtlikult kontrollitav. Kuigi neid häireid klassifitseeriti varem mitmesugust tüüpi hüsteeriana, tundub praegusel ajal kasulikum hoiduda hüsteeria mõistest, niipalju kui see on võimalik, kuna sel on palju tähendusi.
Huvitavamaks sellest häirete klassist on kindlasti isiksuse mitmesus (dissotsiatiivne isiksusehäire, isiksuse lõhestumine ). Väga harva ette tulev häire ning on vaieldav, millises ulatuses on see kultuurile iseloomulik. Oluline tunnus on kahe või enama selgelt väljendunud isiksuse ilmne olemasolu ühes indiviidis, kusjuures korraga esineb vaid üks neist. Iga isiksus on täielik, omades individuaalset mälu, käitumist ja eelistusi, mis võivad olla märkimisväärses vastuolus algse isiksusega. Kahe isiksuse koosesinemisel domineerib tavaliselt neist üks, kuid kummalgi pole juurdepääsu teise isiksuse mälule ning nad ei ole tavaliselt ka teineteise olemasolust teadlikud. Esimene üleminek ühelt isiksuselt teisele on tavaliselt ootamatu ja seotud tihedalt psühhotraumeeriva sündmusega.
Vaadake selle kohta multikat!
F50 Söömishäired
Söömishäirete grupis kirjeldatakse kahte tähtsamat ja selgelt eristatavat sündroomi: anorexia nervosa ja bulimia nervosa.Anorexia nervosa'le on iseloomulik patsiendi poolt esilekutsutud ja/või soodustatud tahtlik kehakaalu alandamine . Seda häiret on kõige sagedamini noorukieas tütarlastel ja noortel naistel ning väga harva noorukieas poistel ja nooremas eas meestel, nagu ka lastel enne puberteeti ja vanemaealistel naistel. Bulimia nervosa on sündroom, millele on iseloomulikud korduvad liigsöömissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille tulemusena patsient võtab kasutusele äärmuslikke meetmeid toidu paksuks tegeva mõju vähendamiseks. Söömishäirete põhjuseks peetakse mitmeid sotsiaalkultuurilisi ja bioloogilisi faktoreid ning moonutatud kehataju tekkimist. Kõige paremini võiks seda iseloomustada see videoklipp .
Videoviited: http://www.youtube.com/watch?v=5TaITzi64Sw (org. häired, al. 6.00)
http://www.youtube.com/watch?v=8JZihIuDlgI (sch)
http://www.youtube.com/watch?v=OO_C3hq8dVs (sch; dissection)
http://www.youtube.com/watch?v=E_vYkxSg1s0 (depressioon)
http://www.youtube.com/watch?v=G8usp3_AGPg (foobiad)
http://www.youtube.com/watch?v=wE5F-FjbTRk&feature=related (exposure therapy )