Panga finantsjuhtimine (0)

Probleemid

• Mille poolest erinevad panga finantsjuhtimise prioriteedid tavalise äriettevõtte finantsjuhtimise omadest?
  

• Millised on panga finantsjuhtimise prioriteedid ehk peamised eesmärgid?
  

• Millised on panga finantsjuhtimise 5 põhivaldkonda?
  
• Kes ja kuidas on huvitatud panga normaalsest kasumlikust majandustegevusest?
  
• Millest juhindutakse panga kasumi planeerimisel?
  
• Millised on erinevate finantsallikate riskid ja kuidas nad mõjutavad panga kasumlikkust?
  

Finantsjuhtimise roll panga juhtimises
Iga äriettevõtte kõige üldisem eesmärk juhtimises on tagada ettevõtte maksimaalne kasumlikkus , mis tähendab aktsionäride puhastulu suurenemist ning firma turuväärtuse tõstmist. Seetõttu peab iga firma juhtkond seadma endale eesmärgid toota ja pakkuda just selliseid tooteid, mis vastaksid parimal viisil tarbija nõudmistele.
Finantsjuhtimise osa eeltoodud protsessis on suure tähtsusega, sest finantsjuhtimine peab tagama firmale maksimaalselt optimaalse kapitali , finantsvarade struktuuri ning nende vajaliku taseme, mis võimaldab kujundada firma parimat tootmis- ning müügitegevust. Edu saavutatakse vaid juhul, kui finantstegevus on hästi läbimõeldud, kui eesmärgid on realiseeritavad ning see realiseerimine toimub neljas finantsjuhtimise harus.

Käibekapitali juhtimine - käibekapitaliga seotud otsused

Põhikapitali juhtimine või sellega seotud otsused

Finantseerimise ning kapitalistruktuuriga seotud otsused

Dividendidega seotud otsused
Seega on finantsjuhtimise oluliseks rolliks see, kuidas suudetakse kaasata ressursse ning kuidas neid paigutada, et maksimeerida kasumit. Kõikide nende tegevustega kaasnevad erinevad riskid, sest iga finantsjuhtimise otsus on seotud suuremate või väiksemate riskidega. Finantsjuhtimise otsused peavad alati lähtuma kasumlikkuse motiivist, kuid võttes arvesse võimalikke riske. Erinevalt muudet ettevõtetest pakuvad pangad finantsteenuseid ja nende pakkumine nõuab erilisemaid nõudeid.
Seetõttu on finantskeskkonna tegevused küllaltki spetsiifilised võrreldes tavalise äriettevõttega.

Peamiseks erisuseks on see, et enamikus tootmisettevõtetes on finantsjuhtimise vastutusala seotud vaid tootmistegevuse ja finantstegevuse juhtimisega, seevastu pankades, kus pakutakse finantsteenuseid, on määravaks finantsplaneerimine, sest finantsplaneerimine on oluline nii panga teenuste pakkumisel kui ka panga sisemise tegevuse tulude ja kulude kujundamisel. Erinevuse peamiseks põhjuseks on asjaolu, et panga teenuste kaudu pakutakse kõige likviidsemat vara ehk raha. Panga finantsplaneerimisel tuleb arvestada sellega, et pangal on kasutada põhimõtteliselt kaks erinevat ressurssi - omavahendid ja klientide kaasatud vahendid.

Normatiivne keskkond, milles panga finantsjuhid peavad oma otsuseid langetama, on spetsiifiline ning tunduvalt põhjalikumalt reguleeritud võrreldes tavaettevõttega. Lisaks teotatakse pankade üle kõrgendatud järelevalve. Äriettevõtte finantsjuhtimist kontrollib vaid ettevõte ise.
 
Finantsprobleemid pangandussektoris võivad omada väga erinevaid tagajärgi intressitasemetele, valuutavahetuskurssidele ning selletõttu riigi kogu majandustegevusele . Riik võib lubada, et mingi majandusvaldkond on mingi perioodi majandusraskustes, mis võib kaasa tuua lokaalseid majandus- ja sotsiaalprobleeme. Kriisi pangandussektoris aga ei saa lubada ükski riik, sest isegi ajutine finantssektori kriis võib laostada riigi kogumajanduse.
 

Pangad käsitlevad hoiuste näol väga suurt osa riigi, ettevõtete ning füüsiliste isikute rahalistest vahenditest. Seega pangandussektoris toimuv kriis võib kaasa tuua tõsiseid sotsiaalseid probleeme, võivad olla tõsised poliitilised tagajärjed (seotud riigi rahaliste ressurssidega) ning samuti võivad tekkida rahvusvahelised probleemid, kui ei suudeta realiseerida rahalisi kokkuleppeid tähtaegselt ning kokkulepitud suuruses.

Panga finantsjuhtimise lähtekohtade ja keskkonna eripära selgitamiseks on võimalus võrrelda panga finantsaruandeid tavaettevõtte finantsaruannetega.
 
Panga X bilansi varad :

Sularaha ja pangakontod 4

Väärtpaberid 12

Laenud 80

Põhivarad 4

Varad kokku: 100
Kohustused:

Hoiused 92

Allutatud võlakohustused 2

Eelisaktsiakapital 1

Lihtaktsiakapital 5

Kohustused kokku: 100
 

Panga bilansist nähtub, et tema peamiseks tegevuseks on hoiuste kaasamine, millest kujunevad panga kohustused ning laenude andmine , millest kujunevad panga varad. Sellest võib järeldada, et likviidsete varade osakaal aktivates on suhteliselt kõrge, selleks et tagada klientide nõuete ja ootamatute nõuete täitmine.

Varade koosseisus on peamiseks laenuportfell erinevalt tavaettevõtetest, kus peamise osa moodustavad erinevad käibevarad ja põhivarad.

Kohustustest moodustavad 90% erinevad hoiused ja aktsionäride poolt investeeritud osa on vaid 4%.
 
Kasumiaruanne:

Intressitulud 10

Intressikulud -7

Kokku puhas intressitulu : 3

Muud tulud 1

Intressid ja muu tulu kokku: 4

Laenukahjumide provisjon -1

Puhastulu peale provisjone 3

Mitteintressilised kulud (personalikulud, amortisatsioon ) -2

Kasum enne makse 1

Maksud -0,4

Puhaskasum : 0,6
 

Hinnates kasumiaruannet võib teha järgmised järeldused. Kogu tuludest moodustab olulisima osa intressitulu, mis kujuneb saadud ja makstud intressi vahena, mis tulenebki pankade vahendustegevusest ehk hoiuste kaasamisest ning laenude väljaandmisest.

Muud tulud võivad erinvalt panga tegevusest olla erineva suurusega. Panga tulufaasis võib teenustasu osakaal varieeruda sõltuvalt panga teenuste mahust, liikidest aga ka seadusandlusest.

Küllalt oluliseks näitajaks on laenu kahjumide katteks eraldatud provisjonikirje, mis iseloomustab panga laenuportfelli kvaliteeti, kuid võib sõltuda ka pangas kehtivatest arvestuspõhimõtetest.

Nagu enamikus tavaettevõtetes, on ka panga kuludes oluliseks kulud, mis on seotud inimressursiga ( palgad ja palgataolised väljamaksed, sotsiaalmaks). Arvestades tehnika ja tehnoloogia arengut, võib mõnes majandusharus kulum tööjõule olla oluliselt vähenenud. Panga puhul sellist olulist tööjõukulu vähenemist ei saa täheldada.
 
 
PANGA FINANTSEESMÄRGID
 
Panga peamiseks finantseesmärgiks on kasumi teenimine selleks, et tagada panga turuväärtuse kasv ning seeläbi panga aktsionäride vara pidev suurenemine pikema perioodi jooksul. Selleks, et neid eesmärke täita tuleb saavutada kõrge ja stabiilne kasumlikkus. Kasumlikkuse üheks võimalikuks mõõduks on omavahendite tootlikkus, mida mõõdetakse näitajaga return on equity (ROE). Näitaja koosneb kahest osast:
ROE = aktivate tootlikkus (return on assets ROA) * finantsvõimendus.
Valemi arvestamiseks tuleb kasutada järgnevat seadust:

ROE = puhaskasum / omakapital = ROA = puhaskasum / aktivate kogumaht * aktivate kogumaht/omakapitaliga
 
Panga finantsanalüüs ja erinev ate juhtimisvaldkondade hindamine tugineb oluliselt just neile näitajatele seega tundes neid kolme näitajat võib läbiviia panga kasumlikkuse lihtanalüüsi.
ROE = 0,6/6=0,1 = 10%
ROA = 0,6/100=0,006 = 0,6%
Finantsvõimendus = 100/6=16, 6667
 
ROE= 0,006*16,6667=0,1
 
Panga kasumi optimeerimiseks ning pangaga seotud osapoolte vajaduste rahuldamiseks ning seoste lõpptulemuseks võib kujundada järgnevad näited:
 
Osapool
Vajadused ja ootused
Rahuldatus panga kasumlikkuse optimeerimise rakendamisel

• Erinevad tarbijad
  

Müüa pangale võimalikult palju tooteid ja saada tasu
Jah, kuid soovivad alati suuremat müügitulu.

• Hoiustajad
  

Investeeringu turvalisus ning korralik intressitulu
Jah, kuid nõuavad konkurentsivõimelist intressitulu oma säästudele.

• Panga muud kliendid
  

Atraktiivne finantsteenuste ja -toodete portfell
Jah, kuid nõuavad konkurentsivõimelist hinda.

• Töötajad
  

Rahulolu oma tööga ja karjäärivõimalused
Jah, kuid tahavad konkurentsivõimelist palka ja muid soodustusi.

• Aktsionärid
  

Dividenditulu ja kapitali juurdekasv
Jah, kuid mitte nende investeeringute riskide arvelt.

• Valitsus
  

Pankadevaheline konkurents ja maksutulu
Jah, kuid mitte pangasüsteemi turvalisuse ja usaldusväärsuse arvel.

• Järelevalve struktuurid
  

Pankade konkurents ning kindel huvi panga süsteemi sälimise vastu
Jah, kuid mitte liigsete riskide võtmisega.

• Avalik sektor
  

Atraktiivne finantsteenuste portfell
Jah, kuid võimaliku madalaima hinnaga.
 
Panga finantsjuhtimise keskne ülesanne on omavahel sobitada kõigi eeltoodud huvigruppide vajadused ja ootused lähtudes panga tegelikest eesmärkidest ning samas eesmärgist suurendada panga omanike vara. Kui panga juhid ei suuda nende ülesannetega toime tulla, siis arvestades tihedat konkurentsi pangandusturul võib olla kindel, et panga kas lähevad lihtsalt pankrotti , kuna nad ei suuda teenida piisavalt kasumit või kaotavad oma tegevuse tõttu olulise osa klientidest, mis jällegi tähendab antud pangale tegevuse lõpetamist. Seetõttu on eriti oluline panga kasumi konkreetsel planeerimisel ja selle optimaalse taseme määramisel arvestada nii lühi- kui pikaajalisi eesmärke. Oluline on määrata pikaajaliste ja lühiajaliste motiivide tasakaalustamise alused, sest panga tegevusele võib oluliselt mõjuda see kui pika- ja lühiajaliste toimingute mahud ei vasta optimaalse proportsiooni nõuetele. Põhjuseks on see, et riskid, mis tulenevad ühtedest või teistest tegevustest võivad olla väga erinevad ja nende ebaõige hindamine võib põhjustada tõsiseid probleeme pangale.
 
Finantsjuhtimise poliitikad ja strateegiad
Panga juhtide poolt määratud finantseesmärkide saavutamiseks reaalses tegevuses on nende põhjalik planeerimine . Planeerimise käigus tuleb juhtkonnal formuleerida põhjalikult kõik nii üldised kui konkreetsed eesmärgid ning nende saavutamise vahendid. Oluline on rakendada ja kokku leppida, kuidas hinnata ja mõõta erinevate juhtimisharude tegevust ning nende tulemuslikkust. Seetõttu tuleb defineerida kolm olulist mõistet. Need on mõisted, mis läbivad kogu panga finantsjuhtimise teemat ja nende olemus jääb samaks panga kõigi juhtimisvaldkondade käsitlemises.
 

Panga poliitika - on fikseeritud panga juhtkonna poolt koostatud ja panga juhatuse poolt kinnitatud dokumentides. Selles väljendub panga tippjuhtkonna ärifilosoofia ning sellest tulenevalt üldised eesmärgid ning suundumused igas panga elutähtsas juhtimisvaldkonnas.
 

Strateegiad - on samuti panga tippjuhtkonna koostatud kirjalikud või ka suulised põhipõtted. Sõltuvalt oma suhtelisest tähtsusest ja objektist võivad formuleeritud strateegiad olla kinnitatud kas panga tippjuhtkonna või juhatuse poolt või jäetud lihtsalt panga juhtkonna vastutusvaldkonda. Strateegilistes plaanides kirjeldatakse täpselt ja selgesõnaliselt poliitiliste eesmärkide saavutamiseks kasutatavat praktilised toimingud.
 

Juhtimise hindamissuurused - selgelt defineeritud kriteeriumid, mille alusel hinnatakse juhtkonna edukust erinevate strateegiliste vahendite kasutamisel panga poliitiliste üldeesmärkide saavutamiseks. Nimetatud dokumendid on aluseks panga tegevusele ja et tegevused oleks kooskõlas dokumentidega, tuleb need esitada ka Eesti Pangale, kes saab teostada järelevalvet nende täitmise üle.
 
Pangapoliitika ja sellest tulenevad strateegiad ning rakendatavad hindamiskriteeriumid peavad võimalikult täpselt ja üheselt mõistavalt edasi andma järgnevat:

Pangapoliitika - see tähendab, mida peaks pank tegema ning millest lähtuma panga peamistes finantsjuhtimise valdkondades.

Strateegia peab selgitama, kuidas peab pank käituma, et püstitatud poliitilised eesmärgid saavutatakse.

Juhtimise hindamissuurused ehk kriteeriumid peavad selgitama, milliseid hindamisaluseid kasutatakse panga poliitiliste eesmärkide saavutamise edukuse hindamisel.
 
Panga finantsjuhtimises võib eristada viit põhivaldkonda:

Likviidsuse juhtimine

Intressi riskijuhtimine

Kapitali juhtimine

Krediidi riskijuhtimine

Kulude juhtimine
Selle mudeli lihtsamaks meelespidamiseks on inglise keelsetest mõistetest tuletatud mudelinimetus CAMEL.
C - cost management , credit risk management - kulude ja krediidiriski juhtimine
A - asset and liability management, interest rate risk management - intressi riskijuhtimine
M - management expertise - juhtimiskogemused ja oskused ja juhtimise kvaliteet
E - equity management - kapitali juhtimine
L - liability management, liquidity management - likviidsuse juhtimine
 
C, A, M, L mudelis mõjutavad peamiselt panga varade tootlikkust, mida tähistatakse ROA. E on seotud põhilist panga finantsvõimendusega, ehk ta määrab panga leverage'i.
Kogu see mudel on heaks aluseks, et paremini mõista üldist juhtimise otsustusprotsessi ja selle mudeli rakendamine on samuti seotud panga kogu finantsjuhtimisprotsessiga.
 
 
KASUMI PLANEERIMINE
 
Panga kasumi planeerimine on väga keeruline protsess ning selletõttu käsitletakse antud teema raames ainult selle aluseid. Planeerimise eelduseks on, et panga juhtkond juhindub oma tegevusest panga kasumi optimeerimise motiivist ja seetõttu on oluline, et pangajuhid ise usuvad, et nende tegevus võib ja peab parandama aktsionäride kapitali positsiooni läbi panga suureneva kasumi.
 
Esimeseks sammuks panga kasumi planeerimisel on panga sisemise ning välise keskkonna detailne analüüs. Eesmärk on kõigepealt välja selgitada panga enda tugevused ja nürkused ning pangasisesed seosed, mis võimaldavad parima teenimisvõimaluse. Analüüs peab andma ka piisavalt põhjaliku ülevaate konkurentsikeskkonnast ning konkurentidest.
Teiseks sammuks on aktsionäride huve tagava äripoliitika ning sellele vastava strateegia formuleerimine ning selle rakendamine. Viimati nimetatud sisaldab tervet hulka organisatsioonilisi valikuid , nt planeerimine, organiseerimine , kordineerimine, motiveerimine jne. Samuti tehakse majanduslikke otsuseid, nt millist äritegevust tuleks rakendada, milliseid teenuseid ja millistes harukontorites pakkuda, milliste finantsasutustega teha koostööd jms.
 
Tuleb rõhutada, et kasumi planeerimine on eelkõige dünaamiline, mitte staatiline protsess, mis tähendab seda, et kasumi ja selle teenimisviiside plaane peab aja jooksul pidevalt üle vaatama, hindama , ning viima kooskõlla kõigi oluliste toimunud muutustega nii majanduses kui poliitikas. Oluline on arvesse võtta just need muutused, mis mõjutavad panga sisetegevust. Nagu kõik äriettevõtted, peab ka pank arvestama teda ümbritsevat sotsiaalset poliitilist ja majanduslikku keskkonda, et kindlaks määrata optimaalne tasakaal oma kasumi eesmärkide ning keskkonnast tulenevate riskide vahel.
 
 
RISKID
 
Ükski pank ei saa oma majandustegevust planeerida ja arendada ilma, et arvestaks ümbritsevat majandust ja seadusandlikku keskkonda. Lisaks toimivad panga enda juhtimisest tulenevad või sisemisest organisatsioonist lähtuvad mitmesugused kõrvalmõjud. Panga jaoks tähendab selliste sisemiste ja väliste faktorite mõju mingil tasemel riske, mis võivad kahjustada panga peaeesmärki ehk kasumi tootmist.
Kõiki panka ümbritsevate riskide hulgast võib välja tuua viis peamist finantsriski, millest igaüks on seotud eeltoodud CAMEL mudeliga. Kõik viis riskifaktorit on olulises osas määratud panga organisatsiooni ja sisemise planeerimisega, kuid kindlasti mõjutab neid oluliselt väliskeskkond.
 
Viis põhilist kasumlikkust mõjutavat finantsriski:

Likviidsusrisk - vähendab panga võimekust täita oma igapäevaseid finantskohustusi ning toime tulla selle tagajärgedega. Väga likviidne pank allub väiksemale riskile, kuid samas võib olla väiksema kasumlikkusega. Mittelikviidne pank on riskantsem, kuid samas tõenäoliselt suurema kasumlikkusega
 

Intressirisk - on seotud panga puhta intressitulu muutustega, mis võib olla põhjustatud ettenägematutest muutustest üldistes intressitasemetes. Pank, mis kooskõlastab täielikult oma varade ja kohustuste kestvusstruktuuri, on vähem riskantne, kuid samas võib olla ka vähem kasumlik
 

Maksejõulisuse ja võõrvahendite risk ehk finantsvõimenduse risk - see on seotud panga maksejõuetuks muutumisega väga suurte operatsioonikahjumite tõttu, mis kahjustavad või vähendavad oluliselt panga kapitali. Kaastatud võõrvahendite hulgast sõltub ka aktsionäride tulu. Hästi kapitaliseeritud pank on vähem riskantne, kuid väiksema finantsvõimenduse tõttu on ta vähem tulus . (Finantsvõimendus näitab, kui palju kaasatakse võõrvahendeid. Mida rohkem, seda suurem finantsvõimendus. Iseloomustab panga poolt kaastatud võõrvahendite taset.) Seetõttu on madala kapitali adekvaatsusega pank riskantsem, kuid tänu suuremale finantsvõimendusele võib suurem olla panga kasumlikkus.
 

Krediidirisk - on seotud võimalusega, et panga ja klientide vahelisi finantslepinguid ei täideta viimaste poolt esialgselt kokkulepitud tingimustel. Väikese või olematu krediidiriskiga pank on väheriskantne, kuid samas väiksema kasumlikkusega. Suuremat krediidiriski võttev pank on küll riskantsem, kuid tema kasumi teenimise võimalused on suuremad.
 

Üldrisk - on seotud panga kulude juhtimisega ja seotud võimalusega, et panga mitteintressilised kulud kasvavad kogukuludega võrreldes liiga kiiresti. Näiteks kaotab personali alakomplekteeritud pangakontor sageli oma kliente. Suure kulustruktuuriga pank on riskantsem, kuid võib olla kasumlikum, kui selle tulude kasv on eelisarengus võrreldes suurenevate kuludega .
 
Kuna pangal ja juhtkonnal ei ole praktiliselt võimalik mõjutada väliseid riskifaktoreid või on need äärmiselt piiratud, siis tulebki põhitähelepanu pöörata eeltoodud sisemistele riskielementidele. Finantsjuhtimise peamine ülesanne selles valdkonnas on leida optimaalne riskide tase seotuna võimalike tuludega.
Jaotades nimetatud viis riskigruppi nende mõjude alusel panga pikaajalistele ja lühiajalistele finantshuvidele, saab välja tuua kaks peamist valdkonda, mille tasakaal panga oodatava kasumlikkuse osas on kõige olulisem.
 

Tasakaal kasumlikkuse ja likviidsuse vahel, mis on määravaim panga lühiajaliste positsioonide haldamisel. Siin seotakse lühiajalises kasumlikkuse perspektiivis likviidsusega kõik viis CAMEL mudeli valdkonda.

Pank võib olla liiga likviidne, kui ta investeerib suurema osa oma varadest lühiajalistesse väärtpaberitesse või laenudesse. Sellise strateegia kasutamisel hakkab määrama investeeritud raha alternatiivväärtus, sest pikema tähtajaga laenude ning väärtpaberite tulusus on reeglina märgatavalt kõrgem kui lühiajaliste tulusus.

Kui pank investeerib küll pikaajalistesse laenudesse, kuid finantseerib ennast lühiajaliste instrumentidega, siis kaasneb sellega intressirisk ning lisaks võib tekkida likviidsusprobleeme, kui ta ei suuda lühiajaliste vahendite omanikele neid tähtaja saabumisel tagastada, kuna ressurss on väljaantud pikaajaliste laenudega.

Pank emiteerib lisakapitali, sellega kindlustab ta oma likviidsus positsiooni, kuna kapital on pikaajaline finantseerimisallikas. Samas tuleb arvestada, et kapital on suheliselt kallis finantseerimisallikas, mistõttu selline likviidsusharu seab panga kasumlikkusele teatud piirangud.

Pank, mis haldab väga riskantset laenu- või väärtpaberi portfelli, võib ootamatult kannatada suurte operatsioonikahjumite all, mis võivad loomulikult negatiivselt mõjutada nii likviidsust kui kasumlikkust.

Kui on tegemist üldriskiga pangaga ning sellise panga tulud kahanevad ja operatsioonikulud jäävad samale tasemele , siis tekkiv negatiivne rahavoog tekitab pangale ilmselt probleemi igapäevaste väljamaksete sooritamiseks ehk tekib likviidsuskriis
 

Tasakaal kasumlikkuse ja maksejõulisuse vahel määrab panga riskipositsiooni keskmises ja pikaajalises perspektiivsis. See seob panga maksejõu riski CAMEL mudeliga kasumlikkuse pikaajalises perspektiivis. Kõik viis peamist finantsjuhtimisvaldkonda omavad olulist mõju keskmise ja pikaajalise planeerimistsükli jooksul panga maksevõimele.

Ülilikviidne pank võib selle omaduse tõttu osutuda vähekasumlikuks ning pikemas perspektiivis muutuda vähemmaksejõuliseks.

Pank, mis võtab teadlikult liiga suuri intressiriske, võib kanda suurt spekulatiivset intressikahju, mis kahjustab nii panga kasumlikkust kui maksevõimet.

Madala kapitali adekvaatsusega pank, mille laenu ja väärtpaberi portfellist tuleneb suur operatsiooniline kahju ehk krediidirisk võib korraga muuta maksevõimetuks. Samasugune olukord võib tekkida siis, kui nõrgalt kapitaliseeritud pank omandab kõrge üldriski fikseeritud kulude suurenemisel või näiteks majandussurutisest tulenevate tulude kokkukuivamise tõttu.
 
Likviidsuse juhtimine
Panga juhtkonna ees on otuste tegemisel keeruline probleem valida õiged juhtimisotsused, mis tagaks tasakaalu eesmärkide ja nende saavutamiseks võetavate riskide vahel. Viiest finantsjuhtimise valdkonnast on reeglina kesksele kohale paigutatud likviidsuse juhtimine. Kõige üldisemalt on likviidsusega tegelevate finantsjuhtide ülesanne igas äriettevõttes käibekapitali optimaalne juhtimine.
Likviidsuse juhtimine tähendab firma varade igapäevaste voogude juhtimist ning kordineerimist, kus peatähelepanu tuleb pöörata lühiajalistele varadele ja lühiajalistele kohustustele. Lühiajalistena käsitletakse ehk likviidsete varade ja kohustustena finantsjuhtimises ja raamatupidamisarvestuses selliseid, mille tähtaeg on kuni 1 aasta.
Lühiajaliste varade ja kohustuste vahe on puhas käibekapital. Likviidsuse juhtimine on osa finantsjuhtimisest, mis tegeleb firma oodatavate ja ootamatute raha positiivsete ja negatiivsete voogudega eesmärgiga tagada firma võime igal ajahetkel, täita etteantud varuga õigeaegselt endale võetud finantskohustused . Eesmärgiks on firma käibekapitali maksimaalse tootlikuse saavutamine. Pankade likviidsuse juhtimisel tuleb arvestada teatud erisustega võrreldes muude äriettevõtetega. Kindlasti omab likviidsuse juhtimine pangas oluliselt suuremat tähtsust, sest suure osa panga varadest moodustavad välisallikad, milleks on klientide hoiused, teistelt finantsasutustelt võetud laenud ja muu taoline.
Seega võib pangal tekkida igal hetkel likviidsusprobleem, kui ta on kaasatud raha väljalaenanud või paigutanud mingitesse finantsinstrumentidesse. Ning seetõttu ei suuda ta rahuldada hoiustajate ja kreeditoride nõudmisi. See ongi põhjuseks, miks likviidsuse juhtimine on üks olulisemaid finantsjuhtimise valdkondi panga igapäevatöös.
 
Likviidsus on panga võime täita igal ajahetkel oma jooksvaid kohustusi, see tähendab kindlustada hoiustajatele võimalus oma deposiitide väljavõtmiseks ning laenajatele võimalus alati oma vajaduste katteks laene taodelda või lühiajaliselt käibevahendeid laenata. Panga poolt endale lepinguliselt selleks võetud kohustuste ulatuses.
Likviidsuse tagamiseks hoiavad pangad osa oma varadest likviidsel kujul, mis võimaldab eeltoodud kohustusi täita, kuigi likviidsed varad pangale reeglina mingit kasumit ei tooda.
 
Likviidsust jaotatakse kaheks tasandiks:

Esmane likviidsus, kuhu kuulub kassas olev sularaha ning pangale kuuluvatel kontodel olev ülekande raha.

Teisene ehk sekundaarne likviidsus, mis on kõik panga varad, mida on võimalik muuta rahaks

Minimaalse ajakuluga

Minimaalsete tehingukuludega

Minimaalse väärtuse ehk kapitali kaotusega
Teise rühma kuuluvad näiteks erinevad klientide ja pankadevahelised laenud, lühiajalised väärtpaberid, valitsuse ja keskpanga võlakohustused jms.
 
Likviidsete varade puhul toimib lühiajalise tehingu tingimus ehk aastane piir.
 
Pankades defineeritakse likviidset vara ka sellisena, et seda on võimalik rahaks vahetada vajadusel ühe kuu jooksul.
Likviidsuse juhtimisel lähtutakse kolmest peamisest kriteeriumist :

Raha ajaväärtus - kui lähtuda firma likviidsuse hindamisest ning seada kesksele kohale firma likviidsed varad, et vältida tulevasi riske, oleks kõige optimaalsemaks lahendiks hoida firma varad kõige likviidsemana ehk rahas. Sellisel juhul oleks firma võimeline igal ajal täitma kõiki oma maksekohustusi. Samal ajal tuleb arvestada sellega, et varade hoidmine rahas ei too firmale mingit mõõdetavat tulu ning seetõttu on selline käitumine mõttetu, kuna ettevõtte põhieesmärk on toota kasumit. Järelikult on otstarbekam firma vahendid paigutada varadesse, mis annavad mingi teenimisvõimaluse. Ettevõtted peavad arvestama alati sellega, et nendel tuleb täita teatud finantsmajandulikke kohustusi mingil kindlal ajamomendil ja selleks peab neil olema raha. Seega kui hoitakse vara muudes vahendites, siis maksetähtaegade saabumisel peab olema võimalus muud vara rahaks vahetada ja seda võimalikult kiiresti ning ilma täiendava olulise kuluta. Seega tähendab likviidsuse juhtimine eelkõige tasakaalu oma kohustuste täitmise riski ning varade likviidsuse vahel.
Raha ajaväärtus on erinevatesse finantsinstrumentidesse paigutatud rahaliste vahendite reaalväärtus mistahes ajamomendil enne instrumendi tegeliku tähtaja saabumist. Arvestada tuleb sellega, et raha hetkeväärtus võib erineda oluliselt tehingu lõppväärtusest, sest hoiustaja võib kaotada osaliselt või täielikult intressid, mõningal juhul ka osa hoiuse põhisummast. Lisaks tähendab aja arvestamine veel seda, et mida pikem on tehingu tähtaeg, seda olulisem on inflatsiooni mõju tehingu lõppsummale (kui paigutame pikemaks ajaks, siis see raha on oma väärtuselt erinev, kas on paigutatud 3 vöi 5 aastaks).
 

Raha alternatiivväärtus - Tegelikkuses ei piisa likviidsusriski hindamisel ja juhtimisel otsuste tegemisel kas valida raha või valida investeeringud . Finantsturud pakuvad investoritele erinevaid võimalusi omada tervet rida erinevaid varasid või valida kohustustega seotud instrumendid, mida kõiki iseloomustavad erinevad likviidus, tulu ja kulu näitajad. Orienteerumine pakkumiste paljususes ja nende tingimustes on sageli suhteliselt keeruline. Seetõttu on esmaseks tingimuseks seada optimaalne kombinatsioon finantsvaradest ning kohustustest, mis maksimeerivad ettevõtte tulu ning minimeerivad võimalikud kulud, hoides ettevõtte likviidsuse vajaliku taseme.Seetõttu tuleb praktikas arvestada varade alternatiivväärtust ning sellega kaasnevaid potentsiaalseid kulusid . Hindamine peab toimuma pidevalt, et reageerida turu võimalikele muutustele ning sellest lähtuvalt muuta oma varade struktuuri.
Üldiselt hinnatakse raha alternatiivväärtust arvestusliku tulu või kuluga, mida saadakse panga varade või kohustuste rakendamisel, teoreetiliselt turul kättesaadavatel parimatel tingimustel võrreldes raha reaalse paigutusega. Raha alternatiivväärtuse kulu all mõeldakse arvestuslikku kasumit, mida oleks võimalik teenida oma varade investeerimisega turul pakutavatesse kõige parema tulususega instrumentidesse. Võrreldes tegelikult kasutatavate instrumentidega. Eelnimetatu on seotud panga varade kasutamisega. Panga kohustuste seisukohalt hinnatakse raha alternatiivväärtust arvestusliku kokkuhoiuga, mis tekib kõige soodsama kättesaadava instrumendi kasutamisel enda finantseerimiseks võrreldes tegelikult kasutatavate instrumentidega.
Sellise strateegia kujundamiseks tuleb põhjalikult teada ja aru saada:

Kõikide panga poolt kasutatavate finantsinstrumentide olemusest

Panga enda bilansist ja selle struktuurist

Nimetatud instrumentide mõjust bilansi üldstruktuurile ja selle võimalikele muutustele.
Iga sellise finantsinstrumendi kohta peaks teadma kolme põhilist aspekti:

Kui kiiresti on võimalik seda rahaks muuta

Millise hinna eest on võimalik seda teha (arvestus nii hea kui halva turusituatsiooni kohta)

Millised on tehingu kaasnevad kulud
Kuid ka siin kehtib reeglina põhitõdemus: Kõige likviidsemad instumendid annavad reeglina kõige väiksemat tulu. Panga finantsjuhtimise üks eesmärk on varade likviidsuse struktuur viia vastavusse kohustuste vastava struktuuriga ning arvesse tuleb võtta võimalikke likviidsusmuutusi tulevikus. Vastavuse kesksed aspektid on tähtajad ning intressimäärad.
 

Rahavoogude ebakindlus - Panga likviidsuse juhtimise aluseks on võimalikult täpne rahavoogude planeerimine. Hästi korraldatud rahavoogude planeerimine annab selge ülevaate kõikidest raha sisenevatest ja väljuvatest voogudest mingi tulevikuperioodi vältel. Mida paremini on planeeritud kassa - ja rahavood , seda tulemuslikum saab olla ka likviidsuse juhtimine. Kui ka kõige paremini organiseeritud planeerimisega pangas tuleb arvestada sellega, et võivad tekkida ka ootamatud likviidsusvajadused, mida pole võimalik ette näha ning samuti võib tekkida tõrkeid sisenevates rahavoogudes, mis kokku moodustabki rahavoogude ebakindluse. Sellistes olukordades võib pangal tekkida ekstreemseid situatsioone, mis sunnib pankasid arvestama teatud likviidsusvaru, samas tuleb varude planeerimisel arvestada sellega, et liigsed tekitavad pangale potentsiaalse kahjumi . Seega taandub probleemi lahendamine taas tasakaalu küsimusele - palju säilitada likviidset raha ning kui suured võivad olla nõudmised ekstreemsetes olukordades? Kui mingeid ekstreemseid olukordi ei teki, siis peab pank arvestama sellega, et suurem sularaha kassapositsioon on tekitanud pangale potentsiaalse kulu, millele praktiliselt puudub põhjendus. Seetõttu tuleb likviidsuse kindlustamisel alati kaaluda alternatiivvarade kasutamist, mida on võimalik suhteliselt kiiresti rahaks vahetada.
Pankade likviidsusvajadus
Tegelikult on pankadel likviiduse hindamisel ja juhtimisel põhimõtteliselt samad probleemid võrreldes teiste äriettevõtetega, kuid olles spetsialiseerunud finantstehingutele, omab likviidsuse küsimus neile veelgi olulisemat tähendust võrreldes teiste ettevõtetega. Tavaettevõtetel on likviidsusprobleemide lahendamiseks võimalik laenata raha pankadelt ning pankadel on sellises olukorras võimalus samuti saada laenu konkurentidelt või keskpangalt. Tavaettevõtete puhul on üpris igapäevane laenuvõtmine käibevarade puudujäägi katteks, pankade puhul aga peetaks sellist pidevalt või jätkuvat laenamist panga nõrga finantsjuhtimise tulemuseks, mis võib sellise laenuressursi hinna oluliselt üles viia.
Nii eraisikute, tavaäriettevõtete kui pankade likviidsusvajadus tuleneb eelkõige kolme põhimotiivi rahuldamise vajadustest:

Tehinguline motiiv - see motiiv aitab mõista, miks pangad ja muud hoiuseid vahendavad ettevõtted hoiavad arvestatava osa oma varast likviidsel kujul, st rahas või selle ekvivalentides.Finantsturgudel tegutsevad teenusepakkujad peavad arvestama raha tehingute spetsiifilise iseloomuga , mis sunnib neid tõsiselt likviidsuse planeerima.
Peamised teenused, mis on seotud panga likviidsuspositsiooniga võivad seisneda järgnevates toimingutes:

Pangad võtavad erinevatelt majandusagentidelt oma teenindusvõrgu kaudu vastu hoiuseid ning investeerivad need kogutud summad andes välja erinevaid laene. Samal ajal sooritavad pangad oma klientide korraldusel ning viimaste nimel panga ülekandeid teostavaid erinevaid makseid. Pangad tegutsevad aktiivselt nii raha kui väärtpaberiturgudel, samuti valuutaoperatsioonides, mis on aluseks sageli väliskaubandustehingutele. Lisaks pakuvad pangad erinevate tingimustega deposiidi tehinguid ning sularaha operatsioone. Suures osas on kõik nimetatud tehingud seotud reaalse rahaga. Rahaliste tehingute osatähtsus klientide poolt kasutatavates pangateenustes dikteeriti pangasüsteemi esmase majandusliku rolli tegutseda just maksesüsteemina ehk finantsvahendajana.

Pangateenused peavad olema klientidele alati kättesaadavad, see tähendab mingil etteteatamata ajahetkel või väga lühikese etteteatamisega peab pank olema valmis üle kandma või väljastama suuri rahasummasid reaalselt. See iseloomustabki panga tehingulise motiivi olulisust panga varade likviidsuse tagamisel .

Pangad vajavad likviidseid vahendeid, et kindlustada osale klientidele võimalus kätte saada igal ajal oma panka paigutatud vahendid ehk hoiused ning anda teistele klientidele kindlustunne, et pank on koheselt ning täielikult suuteline täitma kõik maksekohustused kliendi ees.
 

Ettevaatus motiiv - Pankade üheks põhitegevuseks on laenude väljastamine ning suurenevas konkurentsi keskkonnas tuleb neil üha enam tegutseda selle nimel, et tagada klientidele pidev ja piisav laenuressursi olemasolu. Pangad püüavad tagada klientidele olukorra, kus neil on võimalus kiiresti või koheselt realiseerida oma põhendatud krediidivajaduse. See eeldab, et pankadel peab olema teatud likviidsete varade varu, sest üldjuhul on võimatu ettemäärata, millal krediidid maksimeerivad oma krediidivajaduse (arvelduskrediit) või kasutavad muid jooksvaid laenuinstrumente. Arenenud pangasüsteemides on tavaliseks, et jaepanganduse pakkumiste hulgas on suur osa eraklientide krediidilimiitidele. Samas tuleb arvestada, et normaalses situatsioonis ei kasutata neid limiite kogu aeg maksimaalselt ning tegelik kasutus võib oluliselt alla jääda panga poolt garanteeritud krediidi summast .
Samal põhimõttel töötab ka laialt kasutatav krediitkaardisüsteem ning siingi ei kasutata tavaliselt maksimaalset kuulimiiti. Seega on pank olukorra ees, kus ta garanteerib klientidele suuremad krediidivõimalused, kui need tegelikult kasutavad. Samasugused süsteemid toimivad ka äriklientide puhul, mis veelgi võimendab panga kohustust säilitada teatud likviidsusreserve.
Kõiki neid laenuinstrumente iseloomustab üks tunnus - see, et laenu summa võib igal ajahetkel suureneda või väheneda ning need muutused võivad olla sageli täiesti ettearvamatud ning võivad olla planeeritud panga poolt vaid kõige üldisemate trendidega. Kuna klientidega sõlmitud lepingud annavad neile õigustatud nõueõiguse, on pank kohustatud hoidma likviidse vara reservi ning see tekitabki likviidsuse säilitamise teise argumendi ehk ettevaatusmotiivi. Ainult aktiivse ning kaalutletud likviidsuspositsiooni planeerimise ja juhtimisega suudab pank täita kõiki võimalikke finantskohustusi nagu potentsiaalne laenuressursi nõudlus või oluline hoiuste väljavool pangast.
Kui pidada silmas ainult tehingulist motiivi, saab väita, et pangal peab olema alati piisav likviidse raha tagavara, et täita finantskohustused täielikult ja koheselt. Panga likviidsuspositsioon peab alati olema võrdne planeeritava likviidsusvajadusega või olema sellest suurem. LP ≥LV. Mitmete teadlaste arvates hoiavad nii eraisikud kui äriettevõtted ja pangad lisaks sellele suurt osa oma varadest lähtudes ettevaatusmotiivist. Panga jaoks tähendab see seda, et nad peavad olema valmis rahuldama nii planeeritavad ehk kindlad ehk ka planeerimatud ehk võimalikud likviidsusvajadused. Seega panga poolt hoitav likviidsuspositsioon peab olema sama suur või suurem, kui planeeritud või planeerimatute likviidsusvajaduste summa. LP ≥ Planeeritud + planeerimatu LV. Planeerimatu likviidsusvajadus võib tekkida väga erinevatest nii jae- kui hulgipanganduse operatsioonidest, mille osapoolteks võivad olla praktiliselt kõik panga kliendid.
Planeeritava likviidsusvajaduse suurust on panga finantsjuhtidel normaalses turusituatsioonis suhteliselt lihtne hinnata, teades pikemaajaliselt panga töörutiini ning teostatavate operatsioonide mahtu ja iseloomu. Omades sinna juurde võimalikult täpset ülevaadet panga positiivsetest ja negatiivsetest rahavoogudest mingi perioodi jooksul, võib suhteliselt täpselt hinnata panga tulevast likviidsusvajadust.
Planeerimatu likviidsusvajaduse hindamisel ja selleks likviidsusvaru loomisel tuleb alati rakendada mingit etteantud tõenäosust. Tõenäosuse hindamisel tuleb läbi viia põhjalik objektiivne ja subjektiivne tõonäosuse analüüs, mille alusel kujundatakse näitajad, milliseks võivad mingis tulevikuperioodis kujuneda prognoositavate pangatehingute mahud ning milline võiks olla nende katteks vajaminev rahaline ressurss. Selliste reservide planeerimisel ei tohi kindlasti unustada raha aegväärtuse teooriat, sest rahana hoitavad reservid ei tooda mingit tulu. Lisaks tuleb arvestada sellega, et kui reservides hoitakse alternatiivväärtusi, kaasneb nendega mingi täiendav kulu.
 

Spekulatiivne motiiv - Erandina võib olla otstarbekas teatud tingimustel rahana säilitada üleliigset osa likviidsetest aktivatest. See on planeerimise spekulatiivne motiiv ning kolmas põhjus, miks pangad hoiavad mõnikord suuremat likviiduspositsiooni. Mõningates tingimustes võib see olla täiesti põhjendatud, nt kui pank on kindel, et intressid hakkavad tõusma, siis võib eelistada raha hoidmist muude alternatiivide asemel ning intresside tõusujärgselt raha kohe tõusvate intressidega instrumentidsse investeerida. Seega on spekulatiivne motiiv seotud tavaliselt mingite panga jaoks kasulike tulevikumuutustega.
Eesti pangad hoiavad oma rahalisi vahendeid Eesti Panga arveldusvalitsuse kontodel ning iga pangapäeva lõpus teostatakse kontopositsioonide kliiring. Kui panga korrespondentkonto lõppjääk keskpangas on kliiringpäeva lõpuks positiivne, siis paljudes arenenud maades on lubatud nende üleliigsete vahendite investeerimine finantsinstrumentidesse, millest enamlevinud on nn üleöölaenud. Mõnes riigis maksab keskpank positiivse kontojäägi korral ka intresse. Eesti Pank alustas kontojääkidele intresside arvestamist 1996. aastast, kuid keskpanga poolt makstav intressimäär on suhteliselt madal, jäädes alla vastavale rahaturu intressimäärale, millega kommertspankadele tekitatakse majanduslik surve likvideerida oma positiivsed kontojäägid ja suunata raha ringlusesse.
Keskpangal on võimalus rakendada ka oma viimase laenaja rolli, mis seisneb selles, et kui mõnel kliiringsüsteemis oleval pangal tekib kliiringpäeva lõpuks korrespondent kontol käibevahendite puudujääk, mida ei ole suudetud katta isegi pankadevaheliselt üleöö laenuturult, võimaldab keskpank probleemsele pangale tavaliselt väärtpaberite tagatisel viimase võimalusena üleöö laenu. Reeglina on sellise laenu intressitase kõrgem rahaturu omast, millega püütakse kommertspankasid sundida rohkem mõtlema sellele, et taolisi defitsiidi situatsioone ei tekiks.
Praktikas ei võeta keskpangalt sageli suuri või pidevaid laenusid , kuigi see on arvestatav alternatiiv. Põhjuseks pole sageli nende tehingute kulukus, vaid olulisem on panga maine probleem, sest kui levib info, et pank sageli kasutab keskpanga viimase laenaja võimalusi, võivad sellesse kriitiliselt suhtuda teised pangad, kuid negatiivseks võib kujuneda ka hoiustajate suhtumine sellesse panka, mis võib tekitada klientide äravoolu pangast.
 
 
LIKVIIDSUS JA SEADUSANDLIK JÄRELEVALVE
 
Lisaks eelnevatele motiividele võib pankade likviidsusstruktuuri oluliselt mõjutada ka seadusandlik või valitsuse või keskpanga poolt kehtestatud muud revolutsioon . Seega on kommertspangad sunnitud lisaks finantsregulatsioonidele järgima ka rahandussüsteemi järelevalve organite poolt kehtestatud likviidsus- ning reservinõudeid. Üheks normatiiviks on kohustusliku reservi hoidmine reaalselt keskpangas.
Selline nõue on õigustatud peamiselt kahel põhjusel:

Üldise piisava likviidsusvaru hoidmine on oluline element kogu pangandussüsteemi likviidsuse turvalisuse tagamisel ning kindlustab usaldusväärsuse üldsuse ees.

Kuigi seda kasutatakse harva, on kohustusliku reservi nõuete muutmine heaks vahendiks raha poliitika rakendamisel. Eriti on see vajalik ülekuumenenud majandussituatsioonides, et piirata pankade laenutegevust ning seeläbi hoida kontrolli all majanduse liigne ülekuumenemine ning võimalik inflatsioonioht. Kohustusliku reservi suurendamine sunnib pankasid korrigeerima oma likviidsuspositsioone, mis tähendab laenuressursi suunamist likviidsuse tagamiseks.
 
Eesti krediidiasutustes reguleerib kõige üldisemat likviidsust krediidiasutuste seadus, mis sätestab põhinõuetena:

Krediidiasutus peab paigutama oma vara selliselt , et igal ajahetkel oleks tagatud kreeditoride õigustatud nõuete rahuldamine ehk panga likviidsus. Selleks peab pank säilitama vajaliku likviidsete vahendite ning jooksvate kohustuste vahekorra.

Krediidiasutus on kohustatud hoidma osa oma vabadest vahenditest kohustusliku reservina Eesti Pangas, kui Eesti Pank ei ole määranud teisiti

Kohustusliku reservi määra ja selle kasutamise korra kehtestab Eesti Pank. 1996. aastal rakendati kohustusliku reservi määr, milleks oli 10% panga bilansis kaastatud hoiustest.
 
Pankade likviidsuse hindamisel keskendub Eesti Pank eelkõige likviidsete aktivate ja neile ajaliselt vastavate kohustuste suhtele, mis algab tähtajast kuni 2 päeva ja lõpeb tähtajaga 1 kuu. Kuni 1995. aasta lõpuni rakendati Eesti pankades likviidsuse alammäärana 30% taset, kuid seoses 1996. aastal üleminekuga rahvusvahelistele ehk Euroopa Liidu nõuetele kehtestati uueks likviidsuspositsiooniks 35% normatiiv , mis arvestab likviidsete aktivate summa suhet lühiajaliste kohustuste summasse.
Likviidsuse arvestamiseks on Eesti Panga poolt kehtestatud vastav metoodiks, mis on kohustuslik kõikidele kommertspankadele ning mille alusel esitatakse Eesti Pangale likviidsusnormatiivide täitmise aruanded.
 
Panga bilansis võib kajastada tehinguid, mille toimumise hetk on täpselt teada. Tehingu väärtus peab olema täpselt määratletav.
 
 
PANGA LIKVIIDSUSE JUHTIMINE
 
Panga likviidsuspoliitikad ja -strateegiad seavad eesmärgiks maksimaalse kasumlikkuse. Samas tuleb aga arvesse võtta likviidsusriskiga toimetulekut. Likviidsusrisk on risk, et pank on sunnitud vahendite puudujäägi katteks finantseerima üht osa oma varadest teiste varadega võrreldes ebasoodsamatel tingimustel neid likvideerides või ebasoodsalt realiseerides või ebasoodsatel tingimustel omandamisega.
Likviidsuse juhtimise poliitika tähendab pangapoliitikat, mis tagab õigustatud rahaliste nõudmiste ja finantskohustuste täieliku ja kohese täitmise parima valikulise kasumlikkuse juures. Likviidsuse juhtimise strateegia käsitleb varade poole likviidsuse juhtimisel järgnevaid võtteid:

Üleöölaenude välja andmine

Laenude andmine pankadevahelisel turul - ka see vahend aitab kujundada panga tegevusstrateegiat paigutades vahendeid lühiajalistesse instrumentidesse. Likviidsuspotentsiaali hindamisel võetakse arvesse rahavoogusid, mida need paigutused oma kestvusperioodi jooksul pangale toodavad. Lühiajaliste laenude väljaandmisel võib pangal tekkida kasumlikkuse vähenemine, kuna selliste laenude intressitulud on tavaliselt madalamad võrreldes pikaajaliste laenude tulust.

Investeerimine lühiajalistesse kaubeldavatesse väärtpaberitesse

Investeerimine keskmise pikkusega ja pikaajalistesse kaubeldavatesse väärtpaberitesse - panga streteegia seisukohalt tähendavad sellised paigutused likviidsuse seisukohalt tagavara väljapääse (tehingut). Pank saab arvestada selliste tehingute korral rahavoogudega, mis tavaliselt realiseeruvad väärtpaberi tähtaja saabudes, samas võib aga pank arvestada sellega, et ootamatu likviidsuskriisi korral saab selliseid väärtpabereid reeglina normaalse hinna ning operatsioonikuludega realiseerida.

Väljastatavate laenude maksetähtaegade lühendamine - kõik lühiajaliselt reaalselt rahavoogu genereerivad finantsinstrumendid aitavad suurendada panga likviidsust. Seetõttu võib olla otstarbekas kohaldada pikaajalistele laenuklientidele lühemaajalisi tagasimakse graafikuid, mis tagaks laenusumma laekumise juba laenuperioodi vältel suhteliselt kiiresti.

Üleminek väärtpaberitele ehk laenude muutmine kaubeldavateks väärtpaberiteks - Andes välja laenulepingujärgse laenu, peab pank arvestama, et selle tagasimaksmine toimub reeglina koostatud graafiku alusel, mis tähendab seda, et sõltumata panga rahaliste vahendite vajadusest, ei saa ta laenuna väljaantud vahendeid enne graafikujärgseid makseid tagasi. Asendades laenulepingud turukõlbulike väärtpaberitega on võimalik neid likviidsusprobleemide tekkimisel ennetähtaegselt realiseerida. Muidugi peab pank arvestama kasumlikkuse võimaliku langusega, kuid samas suudab ta lahendada oma likviidsusprobleemi. Lisaks võib teatud leevenduse saada ka suuremast intressimarginaalist.

Investeerimine füüsilistesse varadesse nagu maa, hooned, seadmed ja muu taoline ning nende investeeringute optimaalse taseme määramine - selliste investeeringute tegemisel peab pank tõsiselt kaaluma objeti valikut ning selle võimalikku turuväärtuse muutust tulevikus. Materjaalsete varadega võivad kaasneda ka muud väljaminekud, teenindus, maksud (maamaks), realiseerimisega seotud kulud, juriidilised kulud jne. Seetõttu tuleb selliste varade likviidsuse määramisel olla suhteliselt konservatiivne.

Ka arvestatav kasumlikkus saab kaasa aidata likviidsuse säilimisele
 
Kohustuste poolel suurendavad likviidsust järgnevad võtted:

Aktiivne osalus nn kogutud vahendite turul suure hulgiostude hankimiseks (suurhoiused) - Väiketehingute ligimeelitamisel / kaasamisel suurenevad paratamatult administratiivkulud ning seetõttu peaks pank otsima rohkem hulgipakkumisi. Sellisteks võivad olla erinevad investeerimisfondid, kindlustusfirmad, teised pangad jne. Tavaliselt on hulgihoiustajate riskitaluvus reeglina kõrgem, tänu sellele on nende hoiused stabiilsemad ja nende käitumine ettearvatavam. Need tunnused ongi olulised panga likviidsuse planeerimisel.

Panga põhihoiuste sh väiksemate erahoiuste suurendamine - maailma majanduse praktika on näidanud, et stabiilses majanduskeskkonnas ja stabiilse rahasüsteemi tingimustes on eelkõige erakliendid pankade jaoks kõige lojaalsemad hoiustajad, millega garanteeritakse pankadele suhteliselt stabiilne ning ühtlane finantseerimifaas. Selliste klientide kaasamisel peab pank arvestama, et nimetatud kliendirühm on suhteliselt kergesti mõjutatav ning majandus- ja finantsprobleemide tekkimisel võivad nad reageerida mitte kõige adekvaatsemalt ehk mõtlematult.

Võimalikult harv laenamine keskpangalt kui viimaselt laenuandjalt - Likviidsuspuudujäägi katteks ei ole keskpangalt laenamine eriti mõttekas, kuna see on kallis. Peale kahanevate intressimargnaalide peab iga pank arvestama sellega, et tundlikuks muutunud turg võib keskpangalt sageli laenu võtva panga suhtes kujundada oma negatiivse suhtumise ja nad kas keelduvad panka finantseerimast või tekib hoiuste väljavool.

Kohustuste portfelli keskmise eluea pikendamine

Kapitali laiendamine - allutatud võlakohustused, eelisaktsiate või lihtaktsiate emissioniga. Planeeritud pikaajaliste kohustuste suurendamine bilansis võimaldab kujundada pikemaajalise stabiilse likviidsuse ning vähendab lühiajalisi likviidsusprobleeme. Piisav kapitali olemasolu annab pangale lõpliku kindluse, et ta suudab lahendada tema ette tekkivaid likviidsusprobleeme. Samas tuleb pangal arvestada, et omakapitali suurendamine muudab panga kapitali struktuuri, mis võib osutuda pangale kallimaks ehk ta kaotab kasumlikkuses. Allutatud kohustused on kaasatud võõrvahendid ehk pikaajaline laenuressurss pangale ning selliseid lepinguid on praktiliselt raske ennetähtaegselt lõpetada, mis teebki võimalikuks selliste kaasatud võõrvahendite käsitlemise sarnaseks omavahenditele.

Kõrge krediidireitingu saavutamine - omandades kõrge rahvusvahelise krediidireitingu, kindlustab pank endale soodsamad võimalused finantsressursside hankimisel. Kõrge reiting aitab seega pangal lahendada oma likviidsusprobleeme, sest ta on turgudel usaldusväärne partner ja lisaks saab ta laenu väiksemate riskide tõttu odavamalt.
 
Likviidsuse juhtimise poliitika sõnastamisel ning erinevate likviidsusstrateegiate rakendamisel tuleb pankade finantsjuhtidel silmas pidada kolme alusprintsiipi:

Likviidus mõjub alati üldjuhul negatiivselt panga kasumlikkusele. Võib kujuneda olukord, et pank on ülilikviidne. Selle põhimõtte aluseks on eeldus, et pikema kestvusega laenude ning kaubeldavate väärtpaberite intressid on tavaliselt kõrgemad kui lühemate tähtaegadega laenude ja väärtpaberite omad.

Likviidsuse planeerimisele tuleb mõelda ka siis, kui pangal pole mingeid likviidsusprobleeme. Selle põhimõtte aluseks on asjaolu, et pangandus püsib peamiselt usaldusväärsusel. Kui hoiustajad kasvõi korra on kaotanud usalduse panga vastu, siis on seda usaldust väga keerulin tagasi võita.

Likviidsuspoliitika on strateegiline vahend, et võita ebakindlust ning lahendada kriisiolukordi. Selle väite aluseks on arvamus, et kaasaja pangad on oma klientidele igakülgselt kindlustatud ja turvalised partnerid, mitte aga mingid lohutajad. Panga juhtkonna ülesanne on finantsjuhtimise valdkonnas defineerida selged finantskriteeriumid, mille aluselt kontrollitakse perioodiliselt pangapoliitikas formuleeritud eesmärke ning juhtimisstrateegiaid. Samuti hinnatakse strateegilise poliitika ja juhtimisstrateegia rakendamise taktikalisi võtteid. Sellised perioodilised hindamised annavad juhtkonnale võimaluse hinnata muutusi ning arenguid panga tegevuses ja veenduda, kas kavandatud tegevused on realiseeritavad.
 
 
PANGA TEGEVUSE HINDAMISKRITEERIUMID (HINDAMISSUURUSED)
 
Likviidsuse juhtimise tulemuse hindamiseks kasutatakse erinevaid suhtarve, kuid kõigi nende lõppeesmärk on väljendada panga võimet, täita oma hoiustajate potentsiaalseid nõudmisi ning finantseerida laenunõudlust ning selle kasvu omaenda intressikandvate hoiustega.
Näitajad:

Likviidsete aktivate suhe kogu aktivasse ehk L/A - näitaja leidmiseks tuleb summeerida kõik likviidsed varad ning saadud summa jagatakse bilansi aktivate kogusummaga. Näitaja annab kõige üldisema ettekujutuse panga likviidsuspositsioonist. Universaalpankade puhul loetakse sobivaks väärtuseks 15-25%, hoiupankade puhul on ta tavaliselt suurem ning madalama hoiubaasiga kontori korral võib ta olla ka madalam. Pärast Eestis toimunud rahareformi kehtestati Eesti Panga pool miinimumlikviiduseks ehk normatiiviks 30%.
Näiteks:
Varad:
Kassa 79582
Nõuded keskpangale 33541
Keskpanga poolt tagatud võlakirjad 4983
Nõuded ja laenud krediidiasutustele 122432- likviidsed need, mille tähtajani on jäänud ianult 1 kuu (73768)
Laenud klientidele 574336 - likviidsena ainult need, mille tähtajani on jäänud ainult 1 kuu (38461)
Ebatõenäoliselt laekuvad laenud -7526
Fikseeritud intressiga väärtpaberid 95093
Aktsiad ja teised väärtpaberid 3923
Sidusettevõtete aktsiad 6640
Tütarettevõtete aktsiad 4542
Materjaalsed varad 110010
Immaterjaalsed varad 609
Sissemaksmata märgitud aktsiakapital 610
Muud aktivad 29735
Viitlaekumised 18711
Kokku aktiva : 1077221
 
(79582+33541+73768+38461)/1077221=0,2092 = 21%
 
Selline likviidsuse tase tagab pangale piisava likviidsusvaru ettenägematuteks olukordadeks ning samas ei saa me sellist panka lugeda kõrglikviidseks, mis võimaldab eeldada panga head kasumlikkust.
 

Likviidsete aktivate suhe hoiustesse ehk L/H - võrdub likviidsed aktivad jagatud hoiuste kogusummaga. Tegemist on mõneti ettevaatusnäitajaga, kuna selle abil võib otsustada panga võime üle rahaliselt vastu pidada hoiuste kiire väljavoolu tingimustes. See näitaja on eriti tähtis kergesti haavatavale väikesele ja kuuldustele avatud pangale.
Kohustused:
Võlgnevus krediidiasutustele 123777
Võlgnevus klientidele 719194
Raha teel pankadesse 68668
Emiteeritud võlakirjad 5000
Muud passivad 26413
Viitvõlad 7785
Kokku: 950837
Omakapital:
Vähemusosalus 811
Märgitud aktsiakapital 47982
Aažio 35889
Üldine pangandusreserv 21203
Reserv 7449
Muud reservid 33
Jaotamata kasum 13017
Omavahendid kokku: 125573
Kokku passiva: 1077221
 
Peamiselt on hoiuste väljavõtmised seotud nõudmiseni hoiustega ning seetõttu on otstarbekas hoiuste kogusummast välja arvata klientide tähtajalised hoiused, mille tähtaeg on pikem kui 1 kuu (hoiuseid 143912)
 
(79582+33541+73768+38461)/(719194-143912)=0,3917 = 39% on suuteline pank oma hoiustest katma
 

Laenude suhe hoiustesse ehk K/H- Näitaja leidmiseks jagatakse kõigi panga poolt väljaantud laenude ja laenulimiitide kogusumma kõigi panka paigutatud hoiuste kogusummaga. Kuna eesmärgiks on kaasata kõik panka paigutatud vahendid, siis võetakse arvesse hoiuste puhul nii klientide kui teiste finantsasutuste poolt panka antud hoiused ehk paigutatud vahendid ja lisaks panga enda poolt emiteeritud võlakirjad. Ja laenude suhe hoiustesse K/H võrdub laenude kogusumma jagatud hoiuste kogusumma pluss emiteeritud võlakirjad.
See suhtarv on koos esimese esitatud suhtarvuga kõige levinuma kasutusega panga likviidsuse hindamisel. Näitaja iseloomustab, milline osa panga laenuportfellist on finantseeritud oma enda hoiustest. Laenude ja hoiuste vaheline väike suhe annab tunnistust likviidsete varade suhteliselt suurest osast panga bilansis. See tähendab väiksemat likviidsusriski ja panga kaitstust võimaliku hoiuste väljavoolu vastu, kuidas samas on tunnistuseks panga väiksemale kasumlikkusele. Näitaja kõrge tase iseloomustab panka, mis on valmis võtma suuri riske, kuid samas on kõrgema kasumlikkusega ning vastupidi.
 
(122432+574336)/(123777+719194)=0,8266 =82,7% See pank on suhteliselt riskantne. Üldine kriteerium algab 70% ja üle selle, mis on kõrge riskiga pank.
 

Hoiuste suhe võõrvahenditesse ehk H/V - Suhe leitakse panka antud kliendi hoiuste kogusumma ja kolmandatelt osapooltelt laenatud vahendite kogusumma jagatisena. H/V= kliendi hoiuste kogusumma jagatud välise finantseeringu kogusummaga.
Antud näitaja annab ettekujutuse panga finantseerimisbaasist. Mida kõrgem näitaja, seda suuremas osas on pank võimeline oma laenutegevust finantseerima omaenda vahenditest ehk hoiustest ning seda vähem on vaja kasutada teisi väliseid allikaid , teised kommertspangad ja keskpank. Eeldatavalt on see näitaja suurem jaepanganduse aktiivsetele pankadele (hoiupangad, universaalpangad ja väiksem näiteks investeerimispankadel, kelle kliendi ja hoiuse baas on suhteliselt piiratud.)
 
719194/123777=5,8104 =581% suhteliselt kõrge näitajatase kinnitab, et pank finantseerib suurema osa oma laenutegevusest omaenda kliendihoiuste baasil.
 
 
INTRESSIRISKI JUHTIMINE
 
Panga tegevuse eripäraks on see, et ta ostab ja müüb erinevaid finantsinstrumente, millest üks on raha. Nagu iga teisegi kauba hind, muutub ka raha hind aja jooksul pidevalt ja raha hinda nimetatakse intressiks, seega pangatehingute käsitlemisel tuleb meil hinnamuutuste asemel käsitleda intressi või intressimäära muutusi. Intressimäär on aritmeetiline näitaja, mille alusel toimub intressi väljaarvestamine. Intress kujuneb finantsturul nõudmise ja pakkumise koondtulemusena. Intressirisk võib tuleneda väga erinevatest asjaoludest, ta võib olla seotud hoiuste intressimääradega, võib tuleneda laenuintressimääradest ning kindlasti ei saa arvestamata jätta ka finantsturgude üldisi intressimäärasid, mida tänapäeva pangatehingutes kasutatakse sageli baasnäitajana (EURIBOR) panga enda intressimäära kujundamisel.
Panga finantsjuhtimise peamiseks ülesandeks on juhtida intressiriske, mis on seotud hoiuse ja laenu intressimääradega. Intressirisk on risk, et firma teenitavad tulud ja tema turuväärtus võivad halveneda intresside taseme ebasoodsast muutumisestpanga suhtes. Et mõõta ja määratelda intressiriski ja selle juhtimist, tuleks keskenduda neljale põhivaldkonnale:

Intressitasemete määratlemine

Valitud või kasutatavate finantsvarade ja finantskohustuste hetkeväärtus

Tururiski olemus

Intresside taseme etteaimamatu ning ebakindel iseloom
Intressiriski määramiseks kasutatakse teooriat, mida nimetatakse intresside ajalise struktuuri teooriaks ja mida graafiliselt saab kujutada intressikõveratena. Intressi kõverate käsitluses tuleb aga arvestada sellega, et tuleviku intresside kirjeldamine tänasel päeval ehk antud hetkel sisaldab kogu kättesaadavat infot nõudluse ja pakkumise kohta just praegusel hetkel, millele võib lisanduda inflatsiooniootus , mida me ka täpselt ei tea. Seega peegeldab intressikõver tegelikult turuosaliste enamiku ootusi tuleviku suhtes, mis lähtub inflatsiooni prognoosist ning lühiajalistest intressimääradest. See on normaal intressikõver, mis iseloomustab intresse, mida makstakse madala riskiga finantsinstrumentidele . Tegemist on tõusva ehk positiivse intressikõveraga, mis tähendab seda, et pikemaajaliste võlakirjade intressimäärad on kõrgemad võrreldes lühemaajalistega. Selline ootus on seotud võimalike tulevikuriskidega ning inflatsiooniprognoosiga. Kuna turuosaliste teadmised kauemas perpektiivis muutuvad hägusemaks, ebakindlamaks, siis intressimäära tõus aeglustub ning püüab säilitada peamiselt likviidsusootuse, mis tähendab seda, et klient suudaks katta vähemalt kõik oma tehingutega seotud kulutused. Seega likviidsuseelistuse pooldajad nõuavad suurema likviidsuse loovutamise eest alati mingit tasu. Mida pikemaks ajaks likviidsusest loobutakse, seda kõrgemaid intresse soovitakse teenida.
Lisaks kaasneb pikemaajaliste finantsinstrumentidega ka tururisk ehk üldine finantsrisk , mille eest tahetakse täiendavat tulu. Intressikõver võib olla ka negatiivne ehk langev, mis tähendab seda, et lühiajalised intressimäärad on kõrgemad võrreldes pikajalistega. Selline kõver lähtub eelkõige ootusest, et inflatsioonitase langeb ja seetõttu kaugemas perspektiivis eeldatakse madalamaid intressitasemeid. Normaalses majanduskeskkonnas on negatiivne intressiküver suhteliselt haruldane või lühiajaliselt toimiv. Seega positiivne kõber aga omasem, kuna normaalselt toimivas majanduskeskkonnas mõjutab seda pidevalt inflatsioon .
Kõver võib mõnel juhul osutuda ka horisontaalsirgeks, mis on seotud sellega, et turul oodatatakse erisuunalisi võimalikke arenguid, mis tasakaalustavad turu üldise ootuse ning seetõttu ei nähta ette olulisi inflatsioonitaseme kõikumisi või muutusi lõhiajalistes intressitasemetes. Inressikõver kirjeldab jooksvat turusituatsiooni mingil ajahetkel. Seni ei ole majandusteadlased aga suutnud täielikult selgitada, et miks intressikõver omandab tulevikus kaarja kuju ning selle põhjuseks on ilmselt asjaolu, et muutusi ja arenguid on pikemaajaliselt raskem ennustada ja seetõttu võib kiirelt arenevas majanduskeskkonnas tekkida hoopis vastukäivaid arenguid. Lisaks võib arengutele mõju avaldada ka keskpanga või valitsuse sekkumine ning seetõttu võibki väita, et kõige suurem mõju intressikõvera kujunemisele on turuosaliste ootustest ja nende psühholoogiast.
Võlakirjade intressikõverale võivad mõju avaldada ka mitmed muud tegurid nagu usaldusreiting ehk krediidirisk. Samuti ka likviidsusrisk. Krediidirisk tähendab seda, et laenuvõtja ei suuda või ei taha lepingu lõppedes oma laenukohustust. Kuni viimase majanduskriisini olid paljud seisukohal, et investeeringud võlakirjadesse, eriti valitsuse ja pankade omadesse, on suhteliselt riskivabad, kui on tegemist majanduslikult või poliitiliselt stabiilse keskkonnaga. Kuid sageli jäeti arvesse võtmata, et tänapäeva avatud dünaamilises majanduskeskkonnas võivad muutused tekkidaväga ootamatult ning stabiilsus võib praktiliselt hetkega muutuda ebastabiilsuseks.
Likviidsusrisk tähendab seda, et omandatud finantsinsrumenti on suhteliselt raske aktsepteeritava hinna ja ajaga maha müüa. Sellises olukorras võib finantsinstrumendi omanikule kaasneda kahju kas üldisest hinnalangusest turul või ka raha väärtuse langmisest inflatsiooni tulemusel.
FINANTSINSTRUMENTIDE HIND
Kui investor paigutab oma raha mingitesse väärtpaberitesse, näiteks võlakirjadesse (obligatsioonidesse) võib tekkida olukord, et investor vajab seda investeeritud raha enne väärtpaberi kustutustähtaega. Vajadus võib tekkida kas lihtsalt rahanappusest või on turule ilmunud alternatiivsed tulusamad finantsinstrumendid, mille vastu soovitakse vanad ümber vahetada. Kauplejaid huvitab finantsinstrumendi õiglane hind. Huvitab küsimus, et millise hinnaga tasub osta väärtpaberit tema eluea jooksul ning millise hinnaga on võimalik neid realiseerida. Nendele küsimustele vastamiseks on välja töötatud erinevaid teooriaid ja arvestusmeetodeid, millega on võimalik arvutada jooksvat turuhinda. Finantsvarade hinna arvutamisel tuleks läbida kaks põhietappi:

Defineerida hinnatava väärtpaberi loodetavad rahavood

Diskonteerida kõik rahavood sobiva intressiga
Väärtuse määramisel tuleb kindlasti arvestada erinevate finantsinstrumentidega kaasnevaid erisusi.
Diskonteeritud- ja kupongintressiga väärtpaberid
Osa väärtpabereid näiteks valituse võlakirjad või nullkupongiga võlakirjad emiteeritakse hinnaga, mis saadakse nende nimiväärtuse diskonteerimisel (allahindlus). Sellised finantsinstrumendid ei tooda perioodilisi intresse, vaid kustutustähtaja saabumisel makstakse selle instrumendi valdajale instrumendi nimiväärtus ning instrumendiga kaasnev tulu tekib esialgse diskonteeritud müügi hinna ja nominaalhinna vahest.
Teiselt osalt instrumentidelt makstakse aga regulaarselt intressi. Sellised võlakirjad müüakse emiteerimisel nende nimiväärtusega ning väärtpaberi kustutamisel see summa ka täielikult korvatakse. Järelikult selliste väärtpaberite tulu kujuneb perioodilisest kupongimaksest. Kupongvõlakirja mõisteon ajalooline, perioodist, kus asutati paberikandjal väärtpabereid. See väärtpaber koosnes kahest osast: põhiosa ja kupongiosa.
Oluliseks erinevuseks väärtpaberite vahel on kaasnevate rahavoogude diskonteerimise arvutamise metoodika. Kui on tegemist lühiajaliste instrumentidega (kuni 1 aasta), siis kasutatakse tavalist intressiarvestust, arvestades jooksvat turuintressi. Kui on tegemist pikaakaliste finantsinstrumentidega, siis rakendatakse akumuleeruvat intressiarvestust. Mis tähendab seda, et iga perioodi intressi arvutamisel võetakse arvesse põhisumma ja sellele varem lisandunud intresside summa (liitintress).
Lühiajalise instrumendi jooksva turuväärtuse arvutamisel kasutatakse valemit:
(P=nominaalväärtus/1+R*(päevade arv kehtivusaja lõpuni/365))
Pikaajalise instrumendi jooksva turuvöörtuse arvutamine:
n
P=∑ Ct/(1+R)t
I=1
P – jooksev turuväärtus
Ct – üldine rahavoog ajahetkel t
N – kestvuse lõpuni jäänud aastad
C – võlakirja intressimäär
R – võlakirja turuväärtus
Kui R=C – võlakiri müüakse nimiväärtusega, kuid kehtib see sama seos.
Võlakiri müüakse üle nimiväärtuse, kui võlakirja aastane intressimäärt ehk C>R.
Võlakiri müüakse alla nimiväärtuse, kui aastane intressimäär väiksem kui turuväärtus C