ROOMA ÕIGUS JA JURIIDILINE HARIDUS (0)

ROOMA ÕIGUS JA JURIIDILINE HARIDUS

• Rooma õigusel on õigusteaduse ja juriidilise hariduse seisukohast eriline tähtsus: seda nii õiguse ajaloo, teataval määral õiguse teooria ja kaudselt ka dogmaatilisest seisukohast.
  
• Rooma ja tsiviilõiguse alal tuntud vene õigusteadlase J.A. Pokrovski (1868-1920) ütlus, et rooma õigus on "üle elanud teda loonud rahva ja kaks korda vallutanud maailma.
  
• Sünnikohaks väike kogukond (linnriik) Rooma, mis asetses keset Apenniini poolsaart.
  Rooma sattus kreeka kultuuri mõju alla, sest see oli rooma omast kõrgem. See mõju avaldus ka õiguse alal.
  Vana natsionaalne Rooma õigus polnud enam suuteline arusaadavalt kõiki neid uusi suhteid reguleerima. (Rooma astus kaubandussuhetesse teiste rahvastega).
  Uus õigussüsteem polnud enam puhtnatsionaalse sisuga, vaid muutunud teatavas mõttes universaalseks.(Oli elemente väga mitmete rahvaste õigusest).
  Viimistletud kuju andis Rooma õigusele nn. klassikalise ajastu jurisprudents .
  Lõpliku kuju sai Rooma aga kuulsas keiser Justinianuse seadustekogus- Corpus iuris civilis.
  Rooma riik ise aga oli määratud kadumisele.. (algul lääneosa, hiljem idaosa).
  Uute rahvaste majanduslik areng - rahvusvaheliste kaubandussuhete kujundamiseni - tekib vajadus ühtse universaalse õiguse järele- Rooma õigus- rakendatakse kohtutes, mis tungib üksikute riikide seadusandlustesse- Rooma retseptsioon!
  

Rooma õigus oli orjandusliku ühiskonna arenenum õigussüsteem.
Rooma õiguse ülesanded:
orjapidajate võimu kindlustamine:
orjapidajate eneste vaheliste suhete normeerimine : eraomand , lepingud , perekonnasuhted, pärimine , orjandusliku korra kindlustamine,
jõukate klassile õiguse andmine maade ekspluateerimiseks.
Tagajärjeks: piiramatu eraomandiõiguse kujunemine ja tunnustamine.
Omandi-ja lepinguõigusesse puutuvad Rooma õiguse põhimõtted olid eeskujuks hilisemate
õigussüsteemide kujundamisel.
Engels : Rooma õigus on sedavõrd sellise ühiskonna, milles valitseb püha eraomand, eluliste tingimuste ja konfliktide klassikaliseks juriidiliseks väljendajaks, et kõik hilisemad seadusandlused ei ole suutnud tuua temasse olulisi muudatusi.
Rooma eraõigus on mitmel kapitalistlikus maal aluseks tsiviilseadusandlusele.
Rooma õiguse mõju on tema tuuma - keskse õpetuse - eraomandiõiguse näol tunda kõigi kodanlike maade õiguses.
Rooma juristidele olid omased mõistete täpsed ja lühikesed definitsioonid, samuti õigusinstituutide -ja kategooriate üksteisest range eraldamine ja formuleerimise meisterlikkus.
Rooma õiguse puudused:
1) ta kohta pole loodud rahuldavat, tänapäeva õigusteaduse nõuetele vastavat süsteemi + on küllaltki kasuistlik ja täis vastuolusid (kontroverse).
2) Äärmuslik idividualism. Keskseks kujuks Rooma õiguses on Rooma kodanik- civis romanus . Eeskätt peetakse silmas tema huvisid ja lähtutakse tema tahtest. Tänapäeva õiguskorras, seda isegi kodanlikes riikides, pole selline põhimõte kooskõlas nõudega, et üksikisiku huvide sfääri tuleb paratamatult piirata ühiskonna kasuks.
3) Avalikkuse puudumine asjaõiguses - Rooma õiguses ei registreeritud kinnisvarade käivet.
4) Perekonnaõiguse osas on palju arhailist ja seda ei saa tänapäeval rakendada.
5) Puudused pärimisõiguses, sisaldades endas elemente mitmest ajajärgust, on vägagi raskepärane ja keerukas.
Rooma obligatsiooniõiguse ( võlaõiguse ) osa on oma väljatöötluselt üks paremaid. Väga palju kehtib sellest veel tänapäevalgi.
Samuti on abikaasade varaõigussuhete aluseks olev varalahususe printsiip täiesti moodne, rakendatav veel praeguselgi ajal.
ROOMA ÕIGUS JA ROOMA ERAÕIGUSE ALUSED
Vanimal ajal mängib kõigi rahvuste õiguses suurt osa religioosne element (k.a Roomas)
ius - ilmaliku päritoluga normid, mille rikkumise eest karistab ilmalik võim.
fas- jumaliku päritoluga normid, mille juures normi rikkuja langeb jumalate viha alla.
ius publicum- avalik õigus
ius privatum- eraõigus
Avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus, mis puudutab üksikisiku kasu.
See on nn materiaalne ehk huvide teooria era-ja avaliku õiguse vaheteoks, kus avaliku õiguse sisuks on üldhuvi ja eraõiguse sisuks üksiku huvid.
Rooma õigus on pärandanud meile peamiselt täiuslikuma eraõiguse süsteemi, kuhu kuuluvad perekond, omand, lepingud, pärimine. Avalik õigus oli tol ajal ilmselt vähem arenenud.
Antud kursus kuulub ius privatum süsteemi.
Vanimale Rooma õigusele on iseloomulik formalism .
manus- käsi- võimu sümbol
in manu mariti - naine oli mehe võimu all
Eraõiguse keskseks instituudiks sel perioodil on eraomandiõigus.
Toimusid põhjapanevad muudatused nii abielu-, laste- kui pärismisõiguse alal.
peregriinid - mitterooma kodanikud. (nende jaoks oli vaja luua mingi eri õigus, ses ius quiritiumi nende suhtes rakendada ei saadud, kuna nad polnud Rooma kodanikud).
Roomlaste ja peregriinide vaheliste suhete reguleerimiseks loodigi eespool juba nimetatud õigussüsteem, mida tuntakse nime all ius gentium - rahvaste õigus.
ius naturale- loomulik õigus.. mida loodus õpetab kõigile elavaile olevusile.
aequitas - õiglus .. -õigus on hea ja õigluse kunst-
ROOMA ERAÕIGUSE ALUSTE SÜSTEEM
Rooma õigust võib käsitleda:
1) ajalooliselt - vaadeldakse kas kõiki õigusinstituute nende ajaloolise kujunemise
käigus või ainult mõne konkreetse õigusinsituudi arenemisteed.
2) dogmaatiliselt- vaadeldakse Rooma õigust nii, nagu ta kehtis teataval ajaperioodil.
Institutsiooniline süsteem- (kuulsa rooma juristi Gaiuse tees.. Õigus, mida me kasutame, käib kas isikute, asjade või hagide kohta.)
Kogu eraõiguse instituutide järjestus: 1)isikutesse puutuv õigus
2) asjadega seotud õigussuhted
3) hagid- õiguste kaitse.
Pandektiline süsteem- eraldatakse kogu eraõigusest üldised küsimused ja moodustatakse nendest üldosa. Üldosale järgneb eriosa , mis omakorda koosneb neljast osast:
1) asjaõigus
2) obligatsiooniõigus ( võlaõigus )
3) perekonnaõigus
4) pärimisõigus
2. pt ROOMA ERAÕIGUSE ALLIKAD
ROOMA ÕIGUSE ALLIKATE ÜLDISELOOMUSTUS
Õiguse allikad: 1)õigustloovad jõud (materiaalses tähenduses)
2) vormid, milles avalduvad kehtivad õigusnormid (formaalses tähenduses)
3) organid , kes annavad üldkohustuslikke norme
4) materiaalsed esemed, millele on paigutatud õigusnormid
Roomlastel puudusid omaette eraõiguse seaduste kogud, nagu käesoleval ajal on tsiviilkoodeksid.
VANIMA ROOMA ÕIGUSE ALLIKAD
Õigusajalooliselt on tavaõigus vanimaks õigusallikaks.
Civis Romanus - Rooma kodanik
6. pt. ASJAÕIGUS
Asjaõigus annab vahenditu võimu ühe kindla asja peale.
Ühel poolel õigused, teisel poolel on kohustused.
Asjaõigused, kuna need käivad vahenditult antud asjade kohta, on suunatud eriti õiguskaitse mõttes, kõikide kolmandate isikute vastu (omanik ühel pool- kõik kaaskodanikud ja mitteomanikud teisel pool). - Need on ABSOLUUTSED õigused.
Obligatsiooniõigus on suunatud kindla, konkreetse isiku vastu- ta on seega relatiivne(suhteline) õigus.
Omanik võib oma asja igalt isikult välja nõuda, ostja võib ostetud asja üldreeglina nõuda vaid müüjalt, mitte kolmandalt isikult, kellele müüja asja andis!
Asjaõigused jagunevad kahte rühma:
1) omandiõigus ( dominium )
2) õigused võõrale asjale ( iura in re aliena)
Peale nende asjaõiguste omab erilist õiguskaitset iselaadi asjaõiguslik üksus - valdus ( possessio ), mida tuleb lahus hoida omandiõigusest.
RES- ASI
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine?
ASJAD JA NENDE LIIGITUS
res- asi (sellel terminil on väga lai tähendus)
res mancipi - vana kviriitliku omandi objektid ja nimelt maad(k.a majad) Itaalias, orjad, tööloomad ja mõningad prediaalservituudid.
res nec mancipi- majapidamisesemed, tooted, raha, muud loomad jne.
Selline ASJADE LIIGITUSe peamine TÄHTSUS seisnes selles, et res mancipi võidi võõrandada, st. omandiõigust üle anda ainult formaalse tehingu - mancipatio - ja hiljem in iure cesso teel.
Res nec mancipi olid võõrandatavad lihtsa vormivaba üleandmise - traditio - teel.
Võib järeldada, et res mancipi puhul avaldus kollektiivne valdus, millest ka üleandmise vorm mitme isiku osavõtul.
Vastupidi, individuaalne, eraomand, tekib algselt res nec mancipi puhul. (hiljem tekib eraomand ka tootmisvahendite suhtes).
Hilisemas õiguses vahetegemine res mancipi ja res nec mancipi vahel kaob!
Oluliseks liigituseks saab:
1) res immobiles
2) res mobiles
st. liikumata või liikuvad asjad, nüüdisajal öeldes- kinnisasjad & vallasasjad.
See liigitus saab oluliseks Justinianuse õiguses! (justinianuse koodeksist, ida-roomas kirja pandud rooma õiguse n-ö viimasest kihist )
ager publicus- avalik omand
Res immobiles- tähtsaim asjade liik.
Õiguslikku vahet hakati tegema res mobiles ja res immobiles vahel imperaatorite ja praefectus praetorio reskriptides.
igamine - kokkulepe aegub../kokkulepe ei kehti enam. õiguse võib aja jooksul kaotada.
Omanikuks olek on kohustus.
Maatüki puhul vajatakse igamiseks kaks aastat, muude asjade jaoks üks aasta.
! Teiseks asjade liigituseks, mis ka praegu rakendatav:
1) käibelised (res in commercio)
2) käibevälised ehk käibetud (res extra commercium)
((Vanemaid maju ostes- piirilepingute kontrollimine!! tuleb kutsuda teine omanik ja koos piirid üle vaadata. advokaadina peab piirimärgid üle vaatama.))
Sellise liigituse aluseks on vahetegu, kas asi võib olla eraomandi ja õigustehingute objektideks või mitte, st. seisab väljaspool käivet.
Et teada saada, kas asjad on käibelised, tuleb vaadelda, missugused asjad on käibetud.
Viimased liigitatakse kolme rühma:
1) res communes omnium- esemed, mis loodus määranud kõigile. (õhk, voolav vesi, meri, mere kaldad )
2) res publicae - esemed, mida võiks omandada, kuid nad on üldise kasu huvides määratud kõigile kasutamiseks. (jõe kaldad, avalikud teed, jne..) Seda liiki asjadele on lähedased veel res universitatis - esemed, mis võivad olla tsiviilses käibes, kuid üldistes huvides nende kasutamine reserveeritud teatud kogukondade liikmetele (teatrid,
tsirkused , avalikud ehitused , kogukonna teed jne.)
Nende kas. kaitsti nii tsiviilprotsessi korras kui haldusõiguslikult.
3) res divini iuris - esemed, mis käbiest kõrvaldatud n.-ö usundlikel alustel, jumalikkude normidega. siia kuuluvad:
a) templid, pühad riistad
b) esemed, mis pühendatud maa- alustele jumalatele- matusepaigad, hauakääpad jne.
c) linnamüürid Rooma ümber, mis olid erilise õiguse
kaitse all. piiripeenrad maatükkide vahel.
res nullius divini iuris- esemed, mis ei kuulunud kellelegi.
res nullius humani iuris- inimeste õiguste järgi peremeheta asjad, mis võisid saada eraomandi objektideks. (vabaduses olevad metsloomad (kinnipüüdmisega muutusid püüdja omandiks), mahajäetud, ära visatud asjad- neid võib leidja omandada).
Rooma juristide töödes tavatsetakse veel asju liigitada :
1)kehalisteks (res corporales)- saab tajuda kompamise teel ( maatükk , ori, tooga (vana-rooma meeste üleriie ))
2) kehatuiks (res incorporales) - ei saa tajuda kompamise teel (viljakasutusõigus)
..See klassifikatsioon arvatakse olevat tekkinud kreeka filosoofia mõjul..
Nii Rooma õiguses, kui ka praeguse aja tsiviilõiguses on tähtis asjade liigitus selle järgi, kas peame asja juures olilisteks tema individuaalseid, konkreetseid tunnuseid või iseloomustame teda liigitunnustega.
1) individuaalsed, mitteasendatavad, mittefungibiilsed asjad - res non fungibiles
(nimi tuletatud sellest, et ühte asja ei saa asendada teise samasugusega, nt kunstitöö)
2) asendatavad , fungibiilsed asjad- res fungibiles
(käibelisuse seisukohalt saab iga objekti asendada teisega ) - selliseid asendatavaid esemeid võib määrata kaalu, mõõdu, arvu teel. (vili, joogid, eriti aga raha)
Võib liigitada veel:
1) äratarvitatavad asjad- st. nende majanduslik otstarve seisneb nende hävimises tarbimisel(toit, jook )
2) mitteäratarvitatavad asjad- nende tarvitamine ei hävita neid, asi võib vaid kuluda.
(maja, laev, korteri sisustuse esemed jne..)
Veel:
1) Jagatavad asjad - asi, mida ühiskondlik-majandusliku vaate järgi võib tükeldada homogeenseteks osadeks , st osad ei kaota väärtust, vaid säilitavad oma terviku olemuse(riidekangas, maatükk)
2) Jagamatud asjad - asjad, mille tükeldamisel kaotavad oma olemuse ja väärtuse
(marmorkuju, Stradivariuse viiul jne)
1) Lihtasjad- ühiskondlik-majandusliku vaate kohaselt loetakse tervikuks, nagu kivi, puu jne
2) Koostatud asjad- lihtasjade mehaaniline ühend, nt laev, hoone.
Asjade kogum- paljudest liht- või koostatud asjadest koosnev asi. Käsitletakse ka tervikliku õigusobjektina, näiteks kari , raamatukogu, kaubaladu jne..
Peaasi - on see, mis määrab kogu asja majandusliku otstarbe .
Lisaasi - seisab peaasja teenistuses, nt pilt ja selle raam, sõrmus ja selle kivi.
Vili- fructus -asjast perioodiliselt eraldatav osa. Looduslikud viljad, loomade juurdekasv, tsiviilsed viljad, - asja tulu, nt maa üür, kapitali - hoiuse protsendid.
VALDUS (possessio)
Valduse ja omandi vahel tuleb teravalt vahet teha!
Omand on SUURIM õigus, mis võib olla asja kohta.
Valdus on FAKTILINE suhe asjasse.
Asja valdaja võib olla ka omanik.
Ka Rooma õiguses tähendab possessio - valdus - faktilist olukorda, kus valdaja võis asja tegelikult kasutada ja käsutada.
Valduse elementideks loeti:
1) tahe asja enda käes pidada
2) tegelik asja enda käes pidamine
Rooma õiguses tuleb valdust hoida lahus veel ühest naaberinstituudist - detentio`st - st.pidamisest - lihtsast asja enese käes hoidmisest.
Praktiline vahe seisis selles, et valduse puhul kaitsti teda asjaõiguslike interdiktidega, pidamisel aga asjaõiguslikku kaitset pole!
Pidajaks - detentoriks - peeti nt üürnikku.
Valdust saab liigitada:
1) Possessio iusta- õiguspärane valdus ja possessio iniusta- õiguspäratu valdus.
(Õiguspärane- ausal seaduspärasel viisil saadud valdus)
(Õiguspäratu- valdus, mis saadud nt jõuga, salaja haaratud valdus)
2) Heausklik valdus- possessio ( bonae fidei- heas usus) ja halvausklik valdus- possessio malae fidei.
(Heausklik- asja vallatakse heas usus, s.t. nii, et valdaja oma arvates ei riku kellegi õigusi)
(Halvausklik- valdaja on teadlik, et tal pole üldse õigust asja valdamiseks või tema õigus on väiksem kui teise oma)
Valduse objektiks võivad olla KÄIBELISED ASJAD. Peamiseks valduse objektiks on kehaline asi. Rooma õigus tundis ka valdust, kus objektiks on kehtetu asi. Mõeldud on siin mingi teise õiguse kehtestamist.
Possessio(valduse) saamiseks pole vaja erivorme!
Valduse saamiseks ON VAJALIK, et valdajal oleks animus ja corpus, kusjuures animus on eelduseks , millele järgneb corpus. Corpus ei tähenda käega haaramist; asi loetakse valduses olevaks, kui valdajal on võimalik peremehelik käitumine- isanduse teostamine asja üle.
On olnud palju vaidlusi selle üle, kuna on nt metsloom jahimehe valduses, kala kalamehe valduses.
Valdust võib omandada ka teiste isikute kaudu. (nt perepoeg või ori omandab valduse).
VALDUS KAOB, kui kaob üks ta elementidest, s.o. kas animus või corpus.
Igale õigusele annab tema tõelise väärtuse õiguslik kaitse.
Roomas olid valduse kaitseks erivahendid.
Saksa õigusteadlane Savigny arvas : 1)valdust hakati kaitsma selleks, et riigivõim saaks tõrjuda vägilda.
2) valdajat kaitstakse sp, et ta on tavaliselt ka omanik.
Peamiseks valduse kaitse aluseks on siiski ühiskondliku korra säilitamine , sest vanimal ajal ja hiljemgi veel püüti valdust kaitsta vägivaldsete rünnete puhul jõuga põhimõttel - jõudu võib jõuga tagasi tõrjuda.
Inderdikt - paavsti keeld kiriklikke talitusi pidada.
Roomas oli possessorseid interdikte kolme liiki:
1) valduse taotlemise interdiktid, kui taotlejal valdust varem polnud.
2) interdiktid, millega kaitstakse veel käesolevat valdust rünnete vastu. (siia kuuluvad nt kinnisvara ja vallasasjade suhtes rakendatavad asjad)
3) interdiktid, mille sihiks on kaotatud valduse tagasisaamine. (keeld vägivalda tarvitada)
Interdikte rakendati ka muude asjaõiguste, näiteks servituutide puhul.
servituut- võõra kinnisasja piiratud ulatuses kasutamise õigus. /eristaatuses olevad (teed, õigus vee kasutamisele).
Õpetus valduste kaitsest interdiktidega on kandunud oma põhiprintsiipides üle ka tänapäeva paljude kodanlike maade tsiviilõigusesse.
OMANDIÕIGUS
Peeter Kask- eraõiguse dotsent (oli), vaimselt aktiivne.
Ants Piip- parimad, mis eesti juristid koostanud on.
Eraomandi instituut, mida Roomas vabariigi aja lõpul tähistatakse terminiga dominium ja proprietas, on oma isel. joontega olemas juba vanas ius civile `es.
Võib arvata, et Roomas kõige vanemal ajal pole olnud eraomandit, viimase mõiste ja struktuur arenes pika aja jooksul. Vanimas Rooma õiguses pole isegi terminit selle mõiste jaoks.
Alles ühiskonna jagunemisega klassideks ja riigi tekkimisega tekib omandiõigus, s.o. õigus, mida kaitseb riik oma organitega.
Ajalooliselt on omandi aluseks teatava asja valdamine peamiselt selle haaramise teel. St ka roomaõiguslik termin mancipatio - asja käega võtmine, samuti termin res mancipi.
Ajalooliselt oli omandil Roomas palju vorme. Vanimas Rooma õiguses võis omand kuuluda ainuüksi rooma rahvale, hiljem ka üksikuile Rooma kodanikele .
Individuaalse kuuluvuse idee, mis hiljem arenes eraomandiks, võis kõigepealt tekkida res nec mancipi puhul, millest hiljem teatavasti kujunes vallasasjade mõiste.
Maa oli algselt kollektiivses kasutamises, tapetud metslooma , lindu, töödeldud majapidamisest vaadeldi kui püüdjale või tootjale kuuluvat. Antud isik püüdis seda ise ka kaitsta. Kaitse aluseks pole niipalju isiku õigus asjale, kui just rikkuja lubamatu tegu.
Omandiõiguse tekkimine kinnisasjadesse- res mancipi olid esialgselt tootmise põhivahendid ja neis võib näha ühiskondlikku omandi jälgi. Tähtsaimaks res mancipi liigiks oli maa.
Roomas etendas olulist osa ager publicus - maa, mis algselt kuulus riigile, s.o. Rooma kogukonnale tervikuna , millest aga suur osa jaotati kodanike vahel ja muutus lõpuks eraomandiks. Et algul polnud tegemist eraomandiga, näitab rooma omaniku poolt loodud lause: maatükk kuulub mulle kodakonduse õiguse alusel, st. seepärast, et nii on maa jaotatud kogukonna liikmete vahel.
Kui keegi rikkus sellise maatüki kasutamist, oli esialgu kaitse aluseks õigusrikkumine, mitte õigus kui selline. Siit arvatavasti arenes ka omandi kaitse rei vindicatio kujul, kus hageja maatüki kohta pidulikult deklareeris(avalikult kuulutama) magistraadi (linnavalitsuse, rae) ees.
!!!Omandiõigus kuulub asjaõiguse valdkonda. eraõigus-asjaõigus-omandiõigus
Asjaõigus- ius in rem- annab õigustatud isikule võimaluse kaitsta oma õigust kõikide teiste isikute vastu, vastandina obligatsiooniõigusele, mis on suunatud ainult konkreetse isiku vastu (omanikuks saamisega , saan õiguse nõuda oma omandi kaitset/omandi tunnustamist kõikidelt oma ümbert) Nt. on kellelgi teisega leping sõlmitud ja see ei täida lepingut, siis saab ta esitada hagi ainult selle teise lepingupoole vastu. (obligatsiooniõigus- kui mina olen omanik, on mul õigus kõigilt nõuda. Ka öösel tohib minu omandil oleval maal keegi telkida/ööbida.. see on omaniku asi ilmuda kohale, et see ikka temale ei meeldi..kui meil on leping konkreetse isikuga, siis käib see ainult meie kahe vahel.. minul on õigus nõuda tunnustust.. ) Omandiõigus on asjaõigus ja siin saab omanik hagi esitada IGA ISIKU vastu, kes tema õigust rikub või ei tunnusta (võib esitada hagi, kui keegi rikub minu kui omaniku õigust)( .!!!
Hageja- inimene, kes nõuab oma õiguste jaluleseadmist. esitab hagi.
Kostja - isik, kelle vastu kohtus essitatud nõue ehk hagi.
Omandiõigus koosneb kolmest peamisest elemendist- õigustusest:
a) õigus asja vallata - ius possidendi
b) õigus asja kasutada - ius utendi
c) õigus asja käsutada (eriti olulise tähtsusega omandiõigusele) - ius disponendi
Kui omanik ei saa asja kohta korraldusi teha (müüa, kinkida, pantida), siis on ta omandiõigus- TÜHI ÕIGUS( nudum ius )! Omanik võib ajutiselt asja valdamisest ja kasutamisest ilma olla, andes näiteks oma asja teisele kasutada.
kviriit- vana rooma täieõiguslik kodanik
Kviriitlikus omandis olid kõik omandiõiguse instituudi põhijooned olemas, kuid kviriitlik omand ei jäänud ainsaks omandivormiks Roomas. 1)Omand kaotas oma perekondliku iseloomu ja muutus aegamööda puhtindividuaalseks 2) omandiõigus avardus nii subjektide kui ka objektide poolest ja lõpuks eriti selles, et omandi saamise viisid muutusid lihtsamateks ja mitmekesisemateks.
Läbi ajaloo muutub see, et asjad ei kuulu mitte perepeale(pere vanim liige vms) vaid kõigile pereliikmetele.
Peale Rooma kodanike hakati tunnustama ka peregriinide omandit.
Omandiõiguse objektiks võisid olla ka maatükid provintsis .
Rooma kodanike omandiõiguses toimusid suured muudatused preetori edikti kaudu. Kujunes eri instituut, mis oma olemuselt oli omand ja kannabki praeguse aja õigusteaduses nimetust bonitaarne ehk preetorlik omand ( preetor - vana-rooma kõrgem riigiametnik ).
Alus, selle omandi tekkimiseks võis olla kahesugune:
1) Kviriitliku omandi üleandmiseks nõuti formaalseid akte . Kui neid formaalsusi polnud silmas peetud, näiteks asi oli lihtsalt üle antud, siis range ius civilis järgi võõrandaja jäi edasi omanikuks. Omandaja oli lihtsalt valdaja ja võõrandaja võis temalt asja igal ajal välja nõuda. Selline olukord tundus preetorile ebaõiglasena ja ta andis omandajale erilise kaitsevahendina kohtus vastava vaide. Kui asi sattus võõrandaja kätte tagasi või oli juba kolmandate isikute käes, ei saanud omandaja seda esialgselt enam tagasi nõuda. (( kui on mingi kahtlane äri või omand, omand on saadud kahtlastel alustel, siis see müüakse edasi /vb isegi kaks korda müüakse edasi.. seda pole alati lihtne tõestada))..
2) VÕis juhtuda, et omandamise akt sooritati täiesti vormikohaselt, kuid viga võis olla sisulist laadi , nimelt võis juhtuda, et võõrandaja polnudki omanik. Sel juhul tekib ilmselt ostjal- omandajal - selle asjale rohkem õigust, kui on seda müüjal- võõrandajal.
Edictum Publibianum sisaldab hagi, mis kaitses mõlemal ülaltoodud juhtumis omandajat.
Bonitaarse omandi puhul jääb esialgu juriidiliselt püsima ka kviriitlik omand, kuid reaalset sisu sel pole.
Tõeline, dominium ex iure Quiritium käis ainult maade kohta, mis kuulusid Rooma territooriumi hulka selle sõna täpses tähenduses, s.t. kodakonduse laiendamisel kogu Itaaliale - ainult praedia in Italico solo, s.o. Itaalias asuvate maade kohta.
Järelikult, maatükid provintsis ei saanud kvitiitliku omandiõiguse objektideks olla isegi Rooma kodanike jaoks.Kui vastavad provintside maatükid olid kellegi eraisiku käes, siis polnud see enam dominium vaid possessio!
Aegamööda hakati provintsi maatükkidele osutama suuremat tähelepanu. Provinti maatükke sai omandada igamise teel.
Diocletianus võrdsustas Itaalia ja provinti maatükid selles mõttes, et maksustas provintsides asuvate maatükkide eeskujul ka Itaalias asuvad maatükid. Kujunes PROVINTSIAALNE OMAND, eri normistikuga ja eri kaitsevahenditega.
**************
Kaasomand - kaasomand on siis, kui on jagamata.. Ühiskasutatavad osad..
Usucapio- see on igamine..
Maaomandi puhul pidi kaalumehe/5 tunnistaja juuresolekul tükike mulda anda.
Ius gentium-
omanik peab näitama selget tahet võõrandada oma vara.. juristid esindavad sageli/isa/vanaisa annab notariaalse volituse. Klassikaline viis- minu omand- pean näitama selge tahte.. kohus tulevikus vaidluse korral teeb selgeks kas oli oma tahe, st. mitte surve all ei tehtud seda otsust. (114)
Pika käega üleandmine - soomlasele müük, keset lumist muruplatsi pandud paat.. kevadel oli seal näha, et polnud mingit veekogu..
114 mõisted!!!! Vaja teada !!!!