Rooma eraõiguse referaat (1)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
Õiguse ajaloo õppetool
xxxxxxxx
BA I. Aasta
ÜLEVAADE ROOMA ÕIGUSE TÄHTSAMATEST ALLIKATEST SEOSTES EESTI KEHTIVA ÕIGUSEGA
Referaat
Tallinn 2012
SISUKORD
I Sissejuhatus
Valisin oma referaadi teemaks „Ülevaade Rooma õiguse tähtsamatest allikatest seostes Eesti kehtiva õigusega”, sest tihtipeale käsitletakse eesti keelses õiguskirjanduses Rooma õiguse allikaid nende algupärases ajaloolises kontekstis, seosed täna Eestis kehtiva õigusega jäävad ei ole niipalju käsitlust leidnud, seetõttu soovisin nende seoste kohta rohkem informatsiooni saada. Minu referaadis on seatud hüpoteesiks, et Rooma tähtsamate õigusallikate ja Eesti õiguse vahel esinevad seosed.
Referaadi eesmärgiks on tutvustada ülevaatlikult Rooma õiguse peamisi õigusallikaid, milledeks on XII tahvli seadus, Gaiuse Institutsioonid ja Corpus Iuris Civilis ning võrrelda nendes sisalduvaid õiguspõhimõtteid täna kehtiva õigusega ning seeläbi leida nende omavahelised seosed, juhul kui need esinevad.
Töö koosneb kahest peamisest osast: Rooma õiguse ajalooline taust ja Rooma peamised õigusallikad seostes Eesti kehtiva õigusega.
Referaadi koostamisel on peamiselt tuginetud E. Ilusa õpikule „Rooma eraõiguse alused“ ja H. Siimets-Grossi „Asjade mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel“ magistritööd.
II Rooma õiguse ajalugu
Rooma õiguse all mõistetakse roomlaste õigust, mis arenes välja väikeses linnriigis tekkinud õigusest, üldiseks Rooma riigis kehtivaks õigussüsteemiks. Rooma õiguse ajaloo algusperioodiks loetakse aastat 450 eKr, mil loodi XII tahvli seadus. Teise seisukohana loetakse Rooma õiguse algusperioodiks 529 eKr, kui loodi Konstantinoopolis imperaator Justinianuse algatusel Corpus Iuris Civilise seadustekogu , millel suuresti põhinevad ka meie tänapäevased teadmised Rooma õigusest. Rooma õiguse areng on kulgenud läbi mitmete sajandite ja ulatub isegi tänapäeva1.
Rooma õigus oli orjandusliku ühiskonna arenenum õigussüsteem ning omandi- ja lepinguõigusesse puutuvad põhimõtted olid eeskujuks hilisemate õigussüsteemide kujunemisel. Rooma õigust peetakse Euroopa õiguskultuuri aluseks ja just sealt kujunes välja ka eraomand tänapäevases mõistes. Omand on olnud läbi ajaloo olulisel kohal inimeste igapäevases elus. Rooma õiguse levikule Lääne-Euroopa aitasid kaasa Püha Rooma Keisririik ja Katoliku kirik .
Rooma õiguse iseloomustuseks võib kasutada Rooma ja tsiviilõiguse alal tuntud vene õigusteadlase J. A. Pokrovski (1868-1920) ilmekat ütlust, et see õigus on “üle elanud teda loonud rahva ja kaks korda vallutanud maailma” Rooma impeeriumi ajal ja Rooma õiguse retseptsiooni käigus. Rooma õigusele avaldas ka olulist mõju Kreeka kultuur.2
III Rooma õiguse tähtsamad allikad
Õigusajalooliselt on teada, et vanimaks õiguse allikaks on tava ja moraal , mis ei olnud algselt seotud õigusliku sunniga. Riigi tekkimisega asus tavade asemele tavaõigus, st käitumisreeglite kogum, mis on sanktsioneeritud riigivõimu poolt ja mille täitmist tagatakse riigi poolse sunniga. Rooma vanimale tavaõigusele on iseloomulik läbi põimumine usunditega. Vabariigi perioodil saab seadus tavaõiguse kõrval oluliseks õigusallikaks, olulisemaks Rooma õiguse allikateks ongi XII tahvli seadus, Gaiuse Institutsioonid ja Corpus Iuris Civilis. Lisaks olid õiguseallikateks magistraatide ediktid, juristide arvamused, seadused, senati otsused ja imperaatorite korraldused .

XII tahvli seadus ( Leges duodecim tabularum)
Rooma õigusallikate seas on tähtsalt kohal XII tahvli seadus, mida loetakse Rooma õiguse alustalaks ning mille kirjapanemise ajendiks olid u 450 eKr rahva hulgas tekkinud rahutused, mis olid tingitud patriitside ja pleibede vastasseisust. Tekkis vajadus avalikult väljakuulutatud ja igaühele kättesaadavaid seaduste järele, mille täitmine oleks kohustuslik kõigile, nii patriitsidele kui ka pleibedele3.
XII tahvli seaduse täpse koostamise aja üle on palju vaieldud, kuid ilmselt jääb see Rooma Vabariigi perioodi ning seda peetakse esimeseks Rooma seaduste ja õiguslike regulatsioonide kogumikuks. Nimetatud seadus ei küll tänase päevani säilinud, kuid selle sisu kohta on võimalik teavet saada läbi teiste Rooma autorite tööde, millest piisab , et saada ettekujutus vanima Rooma õiguse iseloomust. Kogumik sisaldab peamiselt tsiviilprotsessi, maavaldust ja perekonda puudutavaid sätteid, samuti sanktsioone teiste isikute õiguste ja huvide rikkumise kohta ning mitmeid administratiivse iseloomuga reegleid. Valdav enamik kogumikus toodud seaduse sätteid puudutab põlist rooma tavaõigust ning kuna normid tulenesid igapäevasest elust, siis olid need ühtviisi arusaadavad kõigile4.
XII tahvli seadus pidi tagama Rooma ühiskonnas vabaduse ja võrdsuse. Ta pidi olema valatud sellisesse vormi, mis oleks kättesaadav igaühele, kirjapanduna nende emakeeles ja tehtud avalikult teatavaks. Samasuguse õiguskindluse põhimõte on ka täna kehtiva positiivse õiguse alustalaks ja õigusidee üheks komponendiks. See tähendab seda, et kehtiv õigusnorm peab olema alati kindlas korras vastuvõetud, avalik ja kõigile kättesaadav ning loomulikult ka õigussubjektile arusaadavas keeles vormistatud .
XII tahvli seadustes leidub mitmeid karistusõiguslikke norme, nagu näiteks ettevaatamatuse tõttu tapmine , mille eest karistuseks määrati süüdlasele kohustus tapetu omastele anda üks oinas või põhimõte, et teolt tabatud varga võis tappa, juhul kui ta tabati öisel ajal või kui ta end relvaga kaitses. Varguse eest, mis avastati võõras majas tunnistajate juuresolekul, karistati varastatud asja kolmekordse hinna väärtuses. Tänases karistusõiguses on samasugused süüteokooseisud täiesti olemas, kuid rakendatavad sanktsiooni on olulisel määra muutunud. Peamisteks sanktsioonideks on välja kujunenud rahatrahvid, arestid ja vabadusekaotus5. Näiteks Eesti Vabariigi karistusseadustik sätestab, et teise inimese surma põhjustamise eest ettevaatamatusest karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega6.

Gaiuse Institutsioonid (Institutiones)
Gaiuse Institutsioonid on ainus peaaegu täielikult meieni jõudnud Rooma õiguse klassikalisel ajastul kirjutatud teos. Institutsioonid on mõjutanud olulisel määral nii Justianuse ajastu õigusteadust kui ka hilisemat aega ning samas olid see esimeseks tõsiseks katseks süstematiseerida õigust üldistest seisukohtadest lähtuvalt. Gaiuse Institutsioone võib pidada Euroopa ühtse õiguskultuuri aluseks.
Institutsioonide keskpunktis oli inimene. Olulisteks mõisteteks on asjad ja hagid , mis on õigussuhte objektideks, millele on isikute tegevus suunatud. Võrdlusena võib tuua, et ka täna kehtivas õiguskorras taandub kõik inimesele ja õigusobjektidele, millele on nende tegevus suunatud. Inimesed kesksed õigused ja kohustused tulenevad Põhiseadusest, asjaõigusseadus räägib asjadest ja tsiviilprotsessi aluseks on just Rooma õigusest alguse saanud hagid.
Gaiuse Institutsioonide raamatud:

• Esimene raamat käsitleb nii isiku- kui ka perekonnaõigust.
  Eesti õiguses on isikute põhiõigused ja kohustused toodud ära Põhiseaduses II peatükis ja perekonnaõigus perekonnaseaduses. Peamiseks erinevuseks võib esile tuua seda, et perekonna mudel on kaasajal teistsugune ning rajaneb mehe ja naise võrdsusel. Samuti ei ole abielusõlmimine enam mitte kuidagigi kellegi teise otsustada, kui ainult osapoolte endi. Perekonnaseaduse § 15 lg 1 sätestab, et abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused.
  

• Teine raamat käsitleb asju ning nende omandamisest. Asjade omandamise siseselt eristatakse üksikute asjade omandamist ehk tänapäevaselt asjaõigust ning asjade kogumi ehk pärandi omandamist testamendi teel ehk tänapäevaselt pärimisõigust.
  Rooma õigus defineerib asjaõigust (ius in rem) selliselt , et asjaõigus annab vahenditu võimu ühe kindla asja peale. Eesti kehtivas õiguses on asjaõiguse definitsioon väga sarnane, võib öelda et ei olegi põhimõtteliselt muutnud. Asjaõigus seaduse § 68 lg 1 sätestab, et omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata , kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.
  

Näiteks Rooma õiguses tekkis omand peamiselt selle haaramise teel, millest ka rooma õiguslik terminid mancipatio , asja käega võtmine (manu capere). Osaliselt on sama põhimõte säilinud ka tänases õiguses. Asjaõigusseaduse § 96 lg 1 sätestab sarnase põhimõtte vallasasjade kohta - vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks. Asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega.

• Kolmas raamat räägib seadusejärgsest pärimisõigusest ja tänapäeva mõistes võlaõigusest.
  Pärimisõiguse põhimõtted on ka tänases õigussüsteemis paljuski säilinud, kuid juurde on tulnud võrdsuse põhimõte. Näiteks isa surma korral ei päri tema vara mitte vanem poeg, vaid vara jaotatakse võrdselt. PärS § 11 lg 1 järgi on seadusjärgsed pärijad pärandaja abikaasa ja käesolevas seaduses nimetatud sugulased, esimesel kohal on alanevad sugulased.
  

Võlaõigus ehk obligatsiooniõigus on äärmiselt laia õigussuhete valdkonda hõlmav õigusvaldkond, mis reguleerib nii lepingulisi võlasuhteid kui ka lepingu väliseid võlasuhteid – näiteks õigusvastasest kahju tekitamisest tulenevaid nõudeid. Roomlaste poolt välja töötatud obligatsiooniõigus on aluseks nüüdisaja obligatsiooniõigusele.
Võrdluseks võib esile tuua lepinguõiguse, mis paljuski põhineb Rooma õigusest tuntud printsiipidel. Näiteks pärineb just Rooma õigusest printsiip, mille järgi on heade kommetega vastuolus ( contra bonos mores) olev tehing mittesiduv ja tühine7. Gaius on öelnud: „Ühtegi kohustust ei ole tekkinud, kui on antud moraalseid vastuväiteid esilekutsuv käsund“8

• Neljas raamat on pühendatud tänapäevasele protsessiõigusele, mis Vana-Roomas ei olnud materiaalõigusest eraldatud. Protsessiõigus võimaldas isikutel kaitsta oma õigusi, mis olid seotud nii teiste isikutega kui ka asjadega. Roomas ei lugenud riiklik võim oma ülesandeks lahendada eraisikute vahelisi tsiviilõiguslikke tülisid. Tsiviilprotsessi üheks iseloomulikumaks jooneks Rooma õiguses oli tema menetluse jagunemine kahte ajalooliselt eraldatud staadium - in iure ja in iudicio. Tänasel päeval on selline tsiviilprotsessi jaotus kadunud ja on asemel on tulnud kohtuastmed – I astme kohus ehk maakohus , II astme kohus ehk apellatsioonikohus ja kõrgeima astme kohus ehk kassatsioonikohus ehk Riigikohus .
  

Gaiuse Institutsioonid omasid sedavõrd suurt tähtsust ja et olid kasutusel üldtunnustatud õpikuna ka veel 6 sajandil ja seetõttu said aluseks Justinianuse Institutsioonide koostamisel. Kaasaegsete Rooma uuringute lähtepunktiks ongi aga just Justinianuse kodifitseerimiskava, mille peamine eesmärk Rooma õiguse uurijate poolt on taastada klassikalise perioodi õiguslikud tingimused, kust allikad pärinevad.9

Corpus Iuris Civilis (Tsiviilõiguse kogumik)
Corpus Iuris Civilis (CIC) koostati aastatel 528-534 Bütsantsi imperaatori Justinianuse korraldusel Tribonianuse juhitava komisjoni poolt, kuid see polnud kunagi kehtiv täielikult kogu Läänes. Tegemist on õigusajaloo ilmselt kõige tähelepanuväärsema kodifikatsiooniga, mis polegi koodeks selle sõna traditsioonilises tähenduses. Justinianusel ei loonud täiesti uut seadustekogu, CIC kujutas endast varasemate keisriseaduste inkorporeeritud normistikku, mille hulka kuulusid ka koodeksid. See seaduste kogumik koosnes algselt kolmest, hiljem neljast distinktiivsest osast. Seadusekogu loomisel tugineti peamiselt varasemate juristide ja õigusteadlaste arvamustele ning kirjutistele. Justinianus pidas oluliseks õiguse puhastamist ning soovis seeläbi õigusemõistmist lihtsamaks ning kiiremaks muuta. Peale seda, kui Justinianus oli vallutanud osa Itaaliast , kehtestati koodeks 554 aastal ka Sanctio Pragmatica nime all.
Corpus Iuris Civilis koosneb kolmest suurest eraldi seisvast osast:

• Institutiones puhul on sisuliselt tegemist Gaiuse Institutiones retseptsiooniga, mis sisaldas nagu eelnevalt mainitud endas Rooma õiguse aluseid.
  

• Digesta ehk Pandektid (Pandectae) on keiser Justinianuse korraldusel 530–533 a. koostatud 50 raamatust koosnev väljavõtete kogum klassikalise ajastu juriidilisest kirjandusest, Corpus Iuris Civilis’e tähtsaim ja mahukaim osa, mis omakorda koosneb teatud arvust pealkirjadest, mis omakorda on jagatud katkenditeks või seadusteks. Digesta on esmajärguliseks ajaloolise väärtusega õigusallikaks, kuna see sisaldab infot paljude juristide tööde sisu kohta, mida kuskil mujalt enam ei leia. Kõige olulisem osas selles kogumikus on Rooma juristil Ulpianil, sest umbes kolmandik tekste Digestis koosneb just tema töödest10. Tuleb lisada, et digestad olidki Rooma õiguse klassikalise perioodi juristide tähtsamate tööde kokkuvõtted.
  

Eesti tsiviilõiguse süsteem on üles ehitatud just Corpus Iuris Civilises lähtuvalt Pandektide põhimõttele, mille järgi kõik tsiviilõiguse normid jaotatakse kahte rühma, millest üldosa reguleerib tsiviilõiguse üldpõhimõtteid ning eriosa puudutab asjaõigust, perekonnaõigust, pärimisõigust ja võlaõigust ning viimase osana ka tööõigust.

• Codex Iustinianus on rooma keisrite antud seaduste kogumik, mis ei ole nii märkimisväärse tähtsusega, kui kaks eelpool mainitut. Selle koodeksi esimene redaktsioon Novus codex Iustianus koostati juba 529.a. Neljanda osa Justinianuse kodifikatsioonist moodustavad nn. Novellae (leges). See on koostatud 556.a. ja sisaldab 122 novelli.
  

1538.a. andis prantsuse jurist Gothofredus kõik Justinianuse seadustekogu osad esmakordselt välja ühise pealkirja all Corpus Iuris Civilis.
Tänapäevases mõttes võibki õigussüsteemist kui õigusnormide korrastamise süsteemist rääkida alates Rooma tavaõiguse üleskirjutamisest keiser Justinianuse käsul 553 aastal pärast Kristust. Digestade ehk pandektide nime all kirjapandud kujul pärandati see edasi järgmistele põlvkondadele.
IV. Kokkuvõte
Referaadi eesmärgiks oli anda ülevaade Rooma õiguse tähtsamatest allikatest seostes Eesti kehtiva õigusega. Referaadist selgub , on tänapäevases õiguses on päris paljuski säilinud Rooma õigusnormide iseloom, mis veelkord tõestab laialt levinud seisukohta, et Rooma õigus on olnud Euroopa õigussüsteemi üheks peamiseks aluseks. Mitmed Rooma õigusest alguse saanud põhimõtted on säilinud, näiteks hagid ja nende alustel protsessimine, kuid samas on ka selliseid põhimõtteid, mis ei ühildu täna demokraatlikes riikides kehtivate isikute põhiõigustega. Näiteks Rooma õigusest tuntud taliooni karistuspõhimõte.
Rooma õiguse sisu tundmine võib ühel või teisel määral olla praegusaja juristile väga kasulik, selleks et paremini mõista tänase õigussüsteemi väljakujunemise põhjusi ja laiemat tausta . Kuid samuti on meie aja õigusteadlastel roomlastelt palju õppida niiöelda õigusteaduse tehnika alalt. Nimelt olid rooma juristidele omased mõistete täpsed ja lühikesed definitsioonid , samuti õigusinstitutsioonide ja kategooriate üksteisest range eraldamine. Siit Rooma õigusele iseloomulik normide konkreetsus ja seaduste arusaadav sõnastus.
Tänapäeva jurist ei õpi Rooma õigust tundma küll kehtiva õigusena, kuid see surnud rahva õigus arendab meie juriidilist arusaamist üldse. Rooma juristide õigusprobleemide analüüs on heaks kooliks juriidilisele mõtlemisele. Olles võimeline lahendama neid probleeme, suudab tänapäeva jurist orienteeruda ka meie aja õiguslikud probleemistikus11.
Kasutatud kirjandus

Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Kirjastus ILO 2000.a

Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960

Siimets-Gross, H. Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel. Magistritöö. Tartu, 2002

Maris Kuurberg. Heade kommetega vastuolus olevad tehingud kui tühised tehingud. Magistritöö. Tartu, 2004

Justiniani Digesta
Arvutivõrgus: http://web.upmf-grenoble.fr/Haiti/Cours/Ak/Corpus/digest.ht m

Gaiuse Institutsioonid. The Institutes of Gaius. London : Duckworth, 2001

Rooma keiserriigi sotsiaalmajanduslik areng uues käsitluses., Ajalooline Ajakiri nr. 2/1928. Arvutivõrgus: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=453

Britannica Entsüklopeedia
Arvutivõrgus: http://www.britannica.com/EBchecked/topic/507759/Roman-law

D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997

Mervi Kruusamäe. Karistuse kohaldamise alused Riigikohtu praktika järgi. Magistritöö. Tartu 2010

Karistusseadustik. Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/184411

M. Ristikivi . Ladina terminid tsiviilõiguses: eestikeelsed originaalõpikud versus tõlkeõpikud. Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat nr 5, lk 225–238

R. Narits. Objektiivse õiguse korrastamisest Eestis: kodifitseerimisest õiguse ümberkujundamiseni.
Arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11569&op=archive2
1 Britannica Entsüklopeedia. Arvutivõrgus: http://www.britannica.com/EBchecked/topic/507759/Roman-law
2 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused, Kirjastus ILO 2000.a
3 D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997, lk 189-190
4 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tartu, 1960 lk 32-33
5 Mervi Kruusamäe. Karistuse kohaldamise alused Riigikohtu praktika järgi. Magistritöö. Tartu 2010.
6 Karistusseadustik. § 117 lg 1. Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/184411
7 Maris Kuurberg. Heade kommetega vastuolus olevad tehingud kui tühised tehingud. Magistritöö. Tartu, 2004
8 R. Zimmermann. The Law of Obligations. Roman Foundations of the Civilian Tradition. Cape Town, 1992, p707
9 Gaiuse Institutsioonid. The Institutes of Gaius. London : Duckworth, 2001
10 Justiniani Digesta. Arvutivõrgus: http://web.upmf-grenoble.fr/Haiti/Cours/Ak/Corpus/digest.ht m
11 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Kirjastus Ilo, 2000, lk 14