Nimetu (0)

Kadrioru Saksa Gümnaasium
GÜMNAASIUMIÕPILASTE TEADMISED VALKUDEST
Uurimistöö
Kelli Lepa
11a
Juhendaja : Sirje Kaljula
Tallinn 2012

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1.KIRJANDUSE ÜLEVAADE 5
1.1 Valgud ja nende ülesehitus 5
1.1.1. Valgud 5
1.1.2. Aminohapped ja peptiidside 5
1.1.3.Valkude struktuuritasemed 5
1.1.4.Valkude struktuurne klassifikatsioon 6
1.1.5.Valkude funktsioonid inimorganismis 6
1.2 Toitumissoovitused valkude tarbimisel 7
1.3 Valkude ala- ja ületarbest tingitud ohud 9
2.METOODIKA 13
2.2 Uuringu disain 13
2.2 Valim 13
2.3. Küsimustik 13
2.4. Andmeanalüüs 14
3.TULEMUSED JA ARUTELU 18
KOKKUVÕTE 20
DAS RESÜMEE 22
KASUTATUD MATERJALID 23
LISAD 25
Lisa 1. Küsimustik 25
Lisa 3. Valgurikaste toiduainete tundmine . 27
Lisa 3. Valgukontsentraate tarbinud ja mittetarbinud õpilaste teadmised valkudest. 28

SISSEJUHATUS

Meie igapäevane toit peab sisaldama piisavas koguses kõiki erinevaid toitaineid, sealhulgas valke. Valgud ehk proteiinid on tähtsad polümeerid kõikides bioorganismides kaasa arvatud inimese omas. Kõik organismi elulised protsessid, alates uute ainete sünteesimisest keha kasvuks, vajalike biokeemiliste reaktsioonide läbiviimine ja lõpetades laguproduktide eraldamisega, on seotud valkudega. Valkudega soovitatakse katta 10-15% päevasest toiduenergiast, kusjuures täpselt samamoodi on ohtlik nii valkude üle- kui ka alatarve. Toitekäitumine on oluline nii noorte tervise, kasvu kui ka intellektuaalse arengu seisukohalt. Toitumine lapse- ja noorukieas on hilisemate kas positiivsete või negatiivsete terviseilmingute põhjustaja (Maser, 2004).
Käesoleva uurimistöö eesmärkideks on välja selgitada, millised on gümnaasiumiõpilaste toitumise ja valkudega seonduvad teadmised. Lisaks sooviti välja selgitada, millises ulatuses on õpilaste seas levinud valgukontsentraatide kasutamine, millist infot valdavad õpilased valgukontsentraatidest ning millised on valgukontsentraate tarbinud ja mittetarbinud õpilaste valkudega seonduvad teadmised ning toitumisalane enesehinnang . Samuti sooviti uurida, millistest allikatest saavad õpilased peamiselt teavet toiduvalkude tarbimisest.
Uurimistöö valimi moodustasid Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 10.-12. klasside õpilased. Lähtuvalt uurimustöö eesmärkidest moodustati uurimusküsimused:

• Kuidas on seotud omavahel valgukontsentraate tarbinud ja mittetarbinud õpilaste toitumisega seonduvad teadmised valkudest?
  
• Kui laialt on eri soost õpilaste seas levinud teadlik valgukontsentraatide kasutamine ning millist infot valdavad õpilased valgukontsentraatidest?
  
• Millistest infoallikatest saavad õpilased oma peamise valkudega seonduva toitumisteabe?
  

Püstitatud hüpotees kõlas järgmiselt: Kadrioru Saksa Gümnaasiumi gümnasistid ei ole piisavalt teadlikud valkudest ning valkude ala-ja ületarbimisest tingitud ohtudest. Lisaks on valgukontsentraatide kasutamine peamiselt levinud noormeeste seas.
Uurimistöö jaguneb nelja peatükki: esimene ja teine peatükk käsitlevad täpsemalt valke, nende keemilist koostist ja struktuuri ning nende üle- ja alatarbest tingitud ohte . Kolmas peatükk on metoodika ja uuring. Seal räägitakse täpsemalt, kuidas saadi andmeid uurimistöö jaoks. Neljas ehk viimane peatükk on analüüs ja tulemused.
Töös on kasutatud põhimaterjalina „ Bioloogia Gümnaasiumile I osa“ aastast 2003 ja „ Meditsiiniline Biokeemia I osa“ aastast 2001 ning lisaks varasemaid samalaadseid uuringuid Eestis ja mujal maailmas. Lisamaterjalina on kasutatud veel infot Internetist.

KIRJANDUSE ÜLEVAADE
1.1 Valgud ja nende ülesehitus

Valgud
Valgud ehk proteiinid on aminohapetest moodustunud polümeerid. Nende molekulmass varieerub suures vahemikus, sest eri proteiinide koostisesse kuuluvate aminohappejääkide arv erineb suurel määral. Kuigi erinevaid aminohappeid on valkude ehituses 20, on vähe molekule, mille koostises nad kõik samaaegselt esinevad. Kuna valgud moodustuvad vaid elusorganismides, nimetatakse neid koos polüsahhariidide ning nukleiinhapetega biopolümeerideks ( Viikmaa , Hein 2003: 33).

Aminohapped ja peptiidside
Aminohapped ehk aminokarboksüülhapped on keemilised ühendid, mis sisaldavad funktsionaalsete rühmadena nii aluselisi aminorühmi kui ka happelisi karboksüülrühmi. Aminohappe ülejäänud osad varieeruvad kõigil 20 aminohappel, millest tulenevad nende mitmesugused keemilised omadused. Kahe aminohappe omavahelisel reageerimisel moodustub ribosoomis nende vahele kovalentne side, mida nimetatakse peptiidsidemeks. Valgu molekulis on peptiidsidemetega ühendatud sadu või tuhandeid aminohappejääke (Viikmaa, Hein 2003: 33).

Valkude struktuuritasemed
Primaarstruktuuris seob aminohappejääke polüpeptiidahelaks kovalentne peptiidside. Paljud valgud sisaldavad ka kahe tsüsteiinjäägi baasil formeerunud kovalentseid disulfiidsidemeid (disulfiidsildu), mis on kas ahelasisesed või ahelatevahelised. Disulfiidsidemed esinevad enamikes sekreteeritavates ja membraansetes valkudes. Primaarstruktuur on aluseks valkude põhifunktsioonidele. ( Zilmer jt 2001: 44-46). Sekundaarstruktuur on peamiselt vesiniksideme abil fikseeritud ruumikujund. Selle põhivormideks on α- heeliks ja β-struktuur. α-heeliksit iseloomustab polüpeptiidahela paremale pöörduv helitaseerunud konformatsioon ja vesiniksidemete rohkus . β-struktuuri iseloomustab peamiselt vesiniksidemete abil kujunenud kihilis-voldiline konformatsioon. (Zilmer jt 2001: 47-48). Tertsiaarstruktuur on kerajas-ellipsoidne või niitjas kolmemõõtmeline konformatsioon. Tertsiaarstruktuur formeerub polüpeptiidahela spetsiifilisel, suunitletud, väga tihedal kokkupakkimisel ehk assambleerumisel. Selle eesmärk on võtta maksimaalselt stabiilset kuju. Näiteks omab tertsiaarstruktuuri müoglobiin, mille kolmandat järku struktuur on kergesti arusaadav ( Ibid :49-50). Kvaternaarstruktuuri tekkeks peab valgus olema vähemalt kaks tertsiaarstruktuuriga polüpeptiidahelat ehk subühikut (SU). SU-kuid seovad nõrgad sidemed. SU-lisi valke nimetatakse oligomeerseteks. Kvaternaarstruktuuriga ensüümvalgud on metabolismi võtmeensüümid, kuna nende aktiivsuse regulatsiooni võimalused on kiiremad, täpsemad ja efektiivsemad kui kvaternaarstruktuurita ensüümidel, näiteks hemoglobiin (Ibid : 51).

Valkude struktuurne klassifikatsioon
Valke on võimalik tänu nende mitmekesisusele klassifitseerida mitut moodi. Proteiine on võimalik klassifitseerida nii nende päritolu järgi, nende lokalisatsiooni järgi rakus, nende funktsioonide järgi ja struktuuri järgi. See peatükk käsitleb kõige enamlevinumat ehk struktuuri järgi klassifitseerimist. Struktuurne klassifikatsioon jagab valgud lihtvalkudeks ja liitvalkudeks. Lihtvalgud on valgud, mis koosnevad vaid aminohapete jääkidest. Lihtvalgud jagunevad omakorda fibrillaarseteks ja globulaarseteks valkudeks.
Liitvalgud ehk konjurogeerunud valgud on valgud, mis sisaldavad aminohapete jääkidele ka mittevalgulist ehk prosteetilist rühma. (Zilmer, Karelson , Vihalemm 2001: 99). Liitvalgu näiteks võib tuua lipoproteiini. Lipoproteiin on biokeemiline kooslus , mis omab nii valke kui ka lipiide .

Valkude funktsioonid inimorganismis
Valkude mitmesugused funktsioonid inimorganismis tulenevad nende mitmekesisusest.

• Ensümaatiline/katalüütiline: kõik ensümaatilise funktsiooniga biomolekulid on valgud. Ensüümid katalüüsivad valke. Ensümaatilise toime näidiseks on valk amülaas. Amülaas on seedeensüüm, mis lõhustab tärklist maltoosiks, mille maltaas lõhustab glükoosiks.
  
• Regulatoorne: ainevahetuse regulatsioon valguliste hormoonide poolt. Seda nimetatakse hormonaalseks regulatsiooniks. Valgud võivad esineda ka geenide regulatsioonis.
  
• Transpordifunktsioon jaguneb humoraalseks transpordifunktsiooniks (ainete transport biovedelike kaudu rakkude ja kudede vahel) ja transpordiks läbi biomembraanide valkude-kandjate abil. Transpordifunktsiooni näiteks võib tuua hemoglobiini . Hemoglobiin on selgroogsete loomade punastes verelibledes esinev rauda sisaldav valk, mis transpordib hapnikku kudedesse.
  
• Struktuurne: valgud on biomembraanide, tsütoskeleti, kõõluste, veresoonte seinte, küünte, karvade , juuste, sulgede ja nukleosoomide ehituskomponendid. Viiruste struktuurikomponent on valguline kate. Keratiin on struktuurse funktsiooni ere näide, olles nahast välja kasvavate struktuuride koostisosaks. Keratiini on kahte tüüpi: α-keratiin ja β-keratiin. Α-keratiini leidub näiteks imetajate karvades (ka juustes), küüntes, sarvedes ja sõrgades. Β-keratiini leidub näiteks roomajate küünistes, soomustes ja kilpides (nt kilpkonn).
  
• Kaitsefunktsiooni omava raku näiteks võib tuua fibrinogeeni, mis ringleb veres ja on põhiaineks vereklombi tekkimiseks verehüübimisprotsessis.
  
• Varufunktsioon: valkusid kasutatakse arenevate rakkude toiduks. Näiteks prolamiinid on taimedes leiduvad varufunktsiooni omavad valgud, mis sisaldavad suures koguses aminohapet proliin . Seda leidub teraviljades, nagu näiteks nisus , odras, rukkis ja maisis (Zilmer jt 2001).
  

1.2 Toitumissoovitused valkude tarbimisel
Selleks, et tagada kõikide elanikkonna gruppide esindajatel normaalseks ainevahetuseks vajalike toitainete omastamise ning vähendada ennetatavate krooniliste haiguste riski, on tänapäeval väga paljud riigid välja andnud toitumissoovitused. Toitumissoovitused põhinevad nii makro- (valgud, rasvad , süsivesikud , vesi) kui ka mikrotoitainete (mineraalained, vitamiinid ) ning toiduenergia vajadusel, lähtudes ealisest põhiainevahetusest ning koormusest nii tööl kui ka vabal ajal. Kaasaegne toitumisteadus on enamasti inimkeskne biokeemiline teadus, mis võtab arvesse nii sotsiaalseid kui keskkonnast tulenevaid aspekte . Arvestades Eesti geograafilist asukohta , sotsiaalkultuurilist kuuluvust ja elanike toitumisharjumusi, on Eestile kõige lähedasemad „Põhjamaade toitumissoovitused“, mille neljas väljaanne võeti aluseks „Eesti toitumis - ja toidusoovitused “ koostamisel, mis avaldati 2006. aastal Tervise Arengu Instituudi tellimusel ( Vaask jt, 2006).
Uurimistöö teemast lähtuvalt analüüsiti kirjanduse ülevaate selles osas toiduvalkude vajaduse norme nii Eesti kui ka Põhjamaade toitumissoovitustes. Eesti toitumissoovitustes on välja toodud, et gümnaasiumiõpilased (vanuses 16-19) peaksid päevas tarbima 65-98 grammi toiduvalke. Kuna soovituslik toiduvalgu hulk varieerub väga suures vahemikus, on inimesel raske otsustada, missugune kogus talle igapäevaseks tarbimiseks sobilik on. Samas on kirjas, et valguvajadus sõltub soost, vanusest , terviseseisundist, kehalisest koormusest ja lihaste massist (Ibid). Põhjamaade toitumissoovituste järgi on gümnaasiumiõpilastel päevane valguvajadus 0,9g kehakaalu kilogrammi kohta. Sellisest esitlusviisist lähtuvalt on palju lihtsam enda päevast valgutarvet arvestada.
Eesti toitumissoovitustes on mitu korda mainitud , et valkudega on soovitav katta 10-15% päevastest toiduenergiast. Vaimse töö tegijatel võiksid valgud anda 14-15% toiduenergiast ning alla 6,5 MJ päevase toiduenergia puhul peaksid valgud katma 15-20% toidu energeetilisest väärtusest. Valgu energeetiline väärtus on 4 kcal ehk 17 kJ ühe grammi valgu kohta (Ibid). Põhjamaade toitumissoovitustes on päevase valgutarbe näitajateks toodud 10-20% toidu koguenergiast, ehkki toitumise planeerimisel soovitatakse võtta näitajaks 15%. Samuti on toodud välja, et alla 6,5 MJ toiduenergia puhul peaksid valgud katma üle 15% toiduenergiast ( Vaher , 2011).
Inimorganismi valkude koostises olevad aminohapped jagunevad kolmeks:

Asendamatud aminohapped – aminohapped, mida inimese organism ise sünteesida ei suuda ja mida peab tingimata omandama toiduga.

Asendatavad aminohapped – aminohapped, mida inimorganismis sünteesitakse teistest ühenditest piisaval hulgal.

Osaliselt asendatavad aminohapped - teatud tingimustel (nt. ealiste iseärasuste tõttu, kiire kasvu faasis, teatud puuete olemasolul) ei suuda organism neid piisaval hulgal sünteesida ja peab täiendavalt toiduga saama (Ibid).
Toiduvalgud jagunevad veel asendamatute aminohapete ja vahekorra alusel täisväärtuslikeks ning mittetäisväärtuslikeks valkudeks. Kõige täisväärtuslikumaks on võetud munavalk (võrdsustatud 100-ga) ja sellega võrreldakse kõiki ülejäänuid valke (Vaher, 2011). Kõige parema aminohappelise koostisega valgud inimese jaoks on eeskätt loomse päritoluga valgud: muna-, kala-, liha- ja piimavalgud. Taimsetest saadustest kinoa ehk tšiili hanemaltsa seemnete valgud, sojaubade ja pähklite valgud (Caballero, 2008). Mittetäisväärtuslikeks valkudeks nimetatakse neid valke, kus mõni asendamatu aminohape puudub täielikult või pole seda piisavas koguses. Siia rühma kuuluvad peamiselt taimsed valgud nagu näiteks erinevate teraviljade ja paljude kaunviljade valgud (Vaask jt, 2006). Samas on tõestatud, et liigne loomsete valgurikaste toiduainete tarbimine võib vanematel inimestel tõsta riski haigestuda diabeeti ning võib kergelt soodustada ateroskleroosi kujunemist (Vaher, 2008). Selle vastu mõjub soodsalt taimsete valkude saamine toiduga. Et aga taimsete valkude osa suurenedes ei tekiks puudujääke asendamatute aminohapete osas, soovitatakse tarbida taimseid valgurikkaid toiduaineid koos loomsetega. See aitab kätte saada vajaliku kombinatsiooni aminohappeid (Vaher, 2011).
Põhjamaade toitumissoovituses on öeldud , et taimsete valkude omandamine on palju raskem võrreldes täisväärtuslike loomsete valkudega. Siiski on teadliku toitumise puhul võimalik omastada taimsest toidust kõik vajalikud aminohapped sobilikus vahekorras, kuid sellise toitumise korral saadakse ka suurel hulgal kiudaineid, mis takistavad toiduvalkude seedumist ja aminohapete imendumist. Soovitatav on saada elutegevuseks vajalikud toitained, sealhulgas valgud, kätte segatoidust (Ibid). Täisväärtuslike valkude korral langevad nende bioloogiline väärtus ja biosaadavus enam vähem kokku (Vaask jt, 2006; Kokassaar jt, 1996).
1.3 Valkude ala- ja ületarbest tingitud ohud
Sageli esineb valguvaegus koos toiduenergia puudujääkidega. Väga tähtis on tähelepanu pöörata madala sissetulekuga sotsiaalsete riskirühmade valguvajaduse rahuldamisele. Valguvaegus põhjustab vesipõhiseid turseid, lihaste nõrkust ning muutusi naha ja juuste ehituses (Caballero, 2005). Lastel pidurdub kroonilise valgunappuse korral kasv ja areng ning samaväärselt täiskasvanutega väheneb vastupanuvõime haigustele (Vaask jt, 2006; Kokassaar jt, 1996). Teaduslike uurimustega on tõestatud, et näiteks hüpotroofia (kehakaalu ja kasvu peetumise) esinemine imikutel on tihti seotud probleemidega toitlustamisel. Aastail 2000-2002 oli Eesti tervishoiustatistika järgi 1000 elussünni kohta keskmiselt 25 last aeglase kasvu ning väärtoitumusega (Eesti Sotsiaalministeerium, 2003).
Aminohapete puudus on kõige tähtsam probleem valkude alatarbel. Kuna organismis valgud pidevalt uuenevad, siis võetakse selleks aminohappeid vabade aminohapete fondist, mis on kudedes ja biovedelikes olev üleüldine vabade aminohapete hulk. Äärmiselt olulised on selle juures toiduvalgud normaalse taseme säilitamise koha pealt. Lisaks võib pikaajalisel mõõdukal toiduvalkude puudusel organismis hiljem kujuneda biobarjääride haavandumine, aktiivsete regulaator- ja kaitsesüsteemide nõrgenemine, seedeensüümide vaegus, toitainete imendumishäired seoses soolestiku epiteeli rakkude pidurdatud uuenemisega, vee ümberpaiknemisest tingitud tursed , aeglasem taastumine vigastustest, transportvalkude hulga limiteerumine veres, kõhnumine, üldine negatiivne lämmastikubilanss jne (Caballero, 2001).
Transportvalkude puudusel võib omakorda tekkida veel vitamiinipuudus. Veres toimub paljude vitamiinide transport valgulise kandja abil. Eestis 2005/2006 aastal läbi viidud uuring näitas aga, et 11-15 aastaste õpilaste seas oli toitumusharjumusi muutnud 22% õpilastest, kes kehamassi indeksi järgi olid normaalkaalus. Nad pidasid dieeti, sõid väherasvaseid toite ja rohkem puu- ning juurvilju. Samuti jätsid paljud neist söögikordi vahele ja näljutasid ennast. Samas on selleealistele noortele esmatähtis saada kõiki vajalikke aminohappeid, sest organism on alles kasvamis- ja arenemisjärgus (Vaher, 2011).
Eesti täiskasvanud rahvastiku 2004. aasta tervisekäitumise uuring näitas, et 16-24 aastaste neidude hulgas oli kaalu langetamise eesmärgil pidanud dieeti üle 30% küsitletutest, samas oli küsitletute hulgas vaid 6,9% ülekaalulisi noori naisi (Tervise Arengu Instituut, 2005). Neil noortel naistel võib kujuneda arusaam, et tarbitavaid toidukoguseid võib vabalt muuta, eriti olukordades , kus piiratakse oluliselt valkude tarbimist, näiteks mahladieedid, veedieedid ning puuviljade ja taimsete teede dieedid. Kahjuks on selline tegevus tervist kahjustav ja kõige parem viis kehakaalu langetamiseks on tervislik toitumine ning aktiivne eluviis.
.Ohustatuim vanuserühm, kes kannatavad söömishäirete all, on noorukid . Söömishäired, millest levinuimad on eeskätt anoreksia (anoreksia nervosa ) ja buliimia ( bulimia nervosa), ohustavad psüühilist heaolu, füüsilist tervist ning elukvaliteeti tervikuna. Anoreksia on psüühikahäire, mille puhul inimene keeldub toidust ja nälgib kaalu langetamise eesmärgil. Buliimikutel keerlevad mõtted pidevalt söömise ümber, mis viib impulsiivsete söömishoogudeni, pärast mida kutsutakse esile sundoksendamine või tarvitatakse lahtisteid (Deikina, Jõeleht, 2010). Mõlema haiguse puhul tekib organismis toitainete, sealhulgas ka valkude ja aminohapete puudus, mis võib põhjustada eelpool kirjeldatud tervisehädasid. Lisaks põhjustavad vastavad haigused naistel häireid viljakuses. Meestel võib vaegtoitumine valkude tasandil mõjutada halvasti täisväärtusliku sperma moodustumist (Vaher, 2011).
Lisaks valguvaegusele põhjustab inimorganismis probleeme ka kestev toiduvalkude ületarve. Valkude arvelt saadav energia ei tohiks ületada 20% päevasest toiduenergiast. Toidu liigne valgusisaldus koormab neerusid ja maksa, võib soodustada podagra kujunemist ja kiirendada vananemist (Ibid). Podagra on kusihappesoolade kuhjumisest tingitud haigus, mis avaldub liigesepõletiku, liigeselähedastesõlmede ning kusihappelise koostisega neerukivide kujunemisena (Ibid). Süües rohkelt valku, suureneb maksa koormus, sest maksas toimub mittevajalike aminohapete ümbersüntees, lagundamine ja laguproduktidest uurea ehk kusiaine moodustumine. Rohkelt moodustuva uurea väljutamine suurendab organismi veevajadust ja koormab omakorda neerusid (Ibid).
Liiga suurt valgutarvet võib seostada ka rasvumise põhjustajana, sest sellega seoses tõuseb veres lipoproteiinide sisaldus ning väiksem rasvade osakaal menüüs tingib organismi vajaduse neid täiendavalt teistest toitainetest juurde sünteesida (Vaher, 2011). Veel võib üleliigne valgutarve põhjustada kaltsiumi kadumist organismist, mis omakorda võib mõjutada luude tihedust. Uurimused ei ole kinnitanud, et valgu ületarve põhjustab toidu piisava kaltsiumisisalduse korral osteoporoosi ehk luuhõrenemist, kuid ei saa välistada, et teiste koosmõjude korral on valkude ületarbimine luuhõrenemist soodustavaks teguriks (Ibid).
Tänapäeva heaoluühiskonna üheks suuremaks probleemiks on muutunud ülekaalulisus ja rasvumine. Selle peamine põhjustaja on eeskätt väär toitumine ja väheliikuv eluviis. Et valgud annavad ühe grammi kohta sama palju energiat kui süsivesikud ja organismis märkimisväärseid valgutagavarasid (aminohapete tagavarasid) ei hoita, siis tarbides ülemäära valke, muudetakse teiste toitainete piisava tarbimise puhul ka üleliigsed aminohapped rasvadeks. Lisaks on valgurikkad toidud 25 tihti varjatult rasvarohked.
Tihti arvatakse, et sportlased võivad tarbida tavapärasest rohkem valke lihasmassi ja jõunäitajate suurendamiseks . Sellepärast tarbivad paljud sportlased suurtes kogustes valke, mis moodustavad kuni 30% päevasest toiduenergiast. Paraku ei paranda selline toitumisviis tulemusi, see võib pigem mõjuda sportlase tervislikule seisundile hoopis kahjulikult (Kergejõustiku Arenduskeskus , 2006). Jõutud on siiski tõdemuseni, et inimese valguvajadus tõuseb järk-järgult koos kehaliste koormuste suurenemisega. Vastupidavussportlastel soovitatakse tarbida 1,2-1,4 grammi valku iga kehakaalu kilogrammi kohta ning kiirus- ja jõualade sportlastel 1,4-1,7 g/kg kohta (Jalak, Ööpik, 2005). Viimati ilmunud käsitluses on öeldud, et vastupidavusalade sportlastele ülempiiriks kuni 1,5 g valke kehakaalu kg kohta ja jõualadel kuni 1,7 g/kehakaalu kg kohta. Samuti samas mainitakse, et rohkem kui 2 g/kg kohta ei tohiks ka saavutussportlased tarbida, kusjuures noored ja harrastussportlased ei peaks üldse valgulisandeid sportlike tulemuste parandamiseks kasutama (Vaher, 2011).
Valkude ületarbimine nii kvalitatiivsest kui ka kvantitatiivsest aspektist võib põhjustada ka valkudest tingitud allergiajuhtude sagenemist. Allergia juhtumid on tänapäeval sagenenud ka Eestis. Allergiat (sh. toiduallergiat) esineb Eesti väikelaste hulgas juba sama sagedusega kui arenenud tööstusriikides. Valgu allergia ehk valgu hüpersensitiivne reaktsioon tekib, kui terviklik või osaliselt lõhustunud valgumolekuli fragment satub vereringesse ja kutsub esile keha immuunsüsteemi antikehade poolt vahendatud muutuste kaskaadi (Ibid). Valgurikastest toiduainetest võivad allergiat põhjustada pähklid, munad, piim, sojaoad, vähemal määral nisu, kanaliha, kala ja molluskid (Kokassaar jt, 1996; Püssa,2005).
Mõni aminohape nagu näiteks glutamaat, trüptofaan ja türosiin, võib liigse kasutamise korral mõjutada kesknärvisüsteemi ja seostuda mitmesuguste vaevuste ja tundmustega. Nendest mõjudest on otsitud vastuseid laste ülielavale käitumisele ja puutetundlikkushäirele, mis hiina toidu söömisele järgneb. Samuti arvatakse, et kunstlik magusaine aspartaam , mis koosneb kahest aminohappest, põhjustab lastel rahutust (Ibid).
Valgurikas dieet on näidustatud näiteks intensiivse kehalise pingutuse puhul (Teesalu, Vihalemm 1998; Jalak, Ööpik, 2005), raseduse teisel ja kolmandal trimestril ja imetavatel emadel (1,1 g/kg kohta) (Vaask jt, 2006) ning haiguslikest nähtudest näiteks maolõikusjärgsetel patsientidel (Ibid) ja dialüüsiga ravitava neeruhaige puhul, sest hemodialüüsiga kaotab patsient valku ja aminohappeid (Teesalu, Vihalemm, 1998). Väga ohtlik on aga valguküllaste dieetide järgimine kiireks kaalulangetuseks, milles on teadlikult suurendatud toiduvalkude osa teiste põhitoitainete arvel. Pikemas perspektiivis viib see erinevate tervisekahjustuste kujunemisele. Valgurikastest dieetidest on Eestis eri aegadel tavainimeste seas populaarsust kogunud proteiinidieet, paleodieet, Scarsdale’i dieet, valgu võimu dieet kogu eluks jt (Maser, 2005).

METOODIKA
2.2 Uuringu disain
Uurimustöö eesmärkide saavutamiseks koostati anonüümne kirjalik küsimustik. Selle koostamisel tugineti töö eesmärkidele ja varasematele samalaadsetele uuringutele Eestis ja mujal maailmas. Põhiuuring viidi läbi 2011. aasta novembrist kuni 2012. aasta mai alguseni .

2.2 Valim
Uurimustöö valimisse kuulusid Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 10.-12. klassi õpilased. Valim ei esinda laiemat üldsust, vaid ainult KSG gümnaasiumi õpilasi. KSG-s õppis küsitluse läbiviimise ajal (aprill 2012) 168 õpilast, neist 80 poissi ja 89 tüdrukut. Kokku täitsid küsimustikku 103 õpilast. Nendest 57 olid tüdrukud ja 46 poisid. Need õpilased moodustasid kõikidest praegu meie gümnaasiumiosas õppivatest õpilastest 59,5%. Kõikidest poistest vastas küsitlusele 58% ja tüdrukutest 64%.
Valimist arvati välja küsimustikud (3), millel polnud märgitud mitte ühtegi vastust (2) ning rikutud küsimustikud (1). Seega moodustas lõpliku valimi 100 õpilast, neist 56 tüdrukut ja 44 noormeest.
Tabel 1 Valimisse kuulunud õpilaste jaotus sooliselt ja klassidest lähtuvalt.
TÜDRUKUD
POISID
KOKKU
10 KLASS
14
14
28
11 KLASS
28
20
44
12 KLASS
18
10
28
KOKKU
56
44
100
2.3. Küsimustik
Uurimustöö andmete kogumiseks täitsid õpilased anonüümse küsimustiku, mis koosnes 10 küsimusest. Küsimused jagunesid 4 erinevasse tüüpi. Esiteks teadmis- ja faktiküsimused, millega uuriti õpilaste teadmisi valkudest toitumisest lähtuvalt (küsimused 5, 6, 7 ja 8). Teiseks tarbimispõhised küsimused, et välja selgitada, kui palju õpilased tarbivad valgukontsentraate (küsimused 3 ja 4). Kolmandaks segaküsimused, millega uuriti õpilaste teadmisi toiduvalkudest ja toitumisalaseid enesehinnanguid (küsimused 1 ja 2). Viimaseks oli infoallikate valik, millega sooviti teada saada, kust saavad õpilased oma põhilised teadmised valkudest ja nendega seonduvast (küsimus 9).

2.4. Andmeanalüüs

Kõiki küsimuste vastuseid analüüsiti ja neist moodustati graafikud , milles kasutati MS Office Excel 2007 abi. Kokku oli küsimustikus 9 küsimust.
Esimese küsimuse juures pidi õpilane hindama oma päevase valgutarbe piisavust/mittepiisavust (joonis 1). Antud küsimuse juures oli suurem enamus gümnasiste (65%) väitnud, et nad tarbivad päevas piisavalt valgulisi toiduaineid. Kõik õpilased, kes kasutavad valgukontsentraate, olid täiesti kindlad, et nende päevane valgutarve on piisav.
Joonis 1. Valkude tarbimine päevas
Teises küsimuses tuli õpilastel välja valida kõikide toiduainete hulgast valgurikkad. Valgukontsentraate tarbinute õpilaste hulgas võis märgata nii mõnegi toiduaine juures paremaid tulemusi, kuid samas olid mõne teise suurema valgusisaldusega toidu juures paremad teadmised valgukontsentraate mittetarbinud õpilaste hulgas. Antud küsimuse tulemusi võib näha lisas 3.
Analüüsides kogu valimi õpilaste vastuseid, ilmnes, et taimseid valgurikkaid toiduaineid tuntakse vähem kui loomseid toiduaineid. Korduvaks väärarusaamaks juhtus olema see, et kõiki piimatooteid , olenemata nende rasva- või süsivesikutesisaldusest, peetakse valgurikkaks. Näiteks märkis 30% õpilastest valgurikkaks jäätist ja 10% šokolaadi. Samuti arvati, et valgurikkad on spordijoogid (28%) ehkki see oleneb otseselt spordijoogist, aga üldiselt on poes müüdavad spordijoogid hoopis süsivesikuterohked ( Arctic Sport). Taimsetest toiduainetest peeti enam valgurikkaks banaani (10%) ning lisaks rosinaid (6%). Antud küsimuse tulemused on esitatud lisas 2.
Järgimises küsimuses uuriti, mida arvavad õpilased valgukontsentraatidest. Üle poolte õpilastest (54%), peamiselt valgukontsentraatide mittetarbijate hulgas (76% vastanutest), oli lihtne vastus, kas „ei oska midagi arvata“ (15%) või lihtsalt „ei tea“ (39%). Põhjuseks võis olla see, et õpilased ei saanud täpselt aru, mida on mõeldud valgukontsentraatide all. See eest oskasid vastata need, kes olid rohkem või vähem valguliste toidulisanditega kokku puutunud. Vastati (9%), et need on intensiivse treeninguga inimestele head, kuid siiski ei tohiks valgukontsentraatide tarbimisega liiale minna.
Neljandas küsimuses pidi õpilane vastama, kas ta on tarbinud või tarbib valgulisi toidulisandeid.
Kas oled tarbinud valgulisi toidulisandeid?
Joonis 2. Valguliste toidulisandite tarbimine
Kõikidest valgupreparaate tarbinud õpilastest (24 õpilast) moodustasid poisid 70,8% ja tüdrukutest 29,2%. Peamiselt oli valgupreparaatide tarbimine levinud suure trennikoormuse tõttu. Sellist vastust esines mõlema soopoolte vastustes (13 gümnasisti) (joonis 2).
Viies küsimus oli teadmispõhine küsimus, millega sooviti teada saada, kas õpilased teavad, miks valgud on asendamatud toiduained. Kahjuks polnud tulemused just kõige paremad. 12% kogu valimi moodustanud õpilastest ei osanud sellele küsimusele midagi vastata. Oli vastuseid, kus õpilased olid kirjutanud, et valgud on vajalikud kõikide elusorganismide normaalseks talitluseks . Samuti oli vastuseks pandud, et valkudeta ei kasvaks meie lihased ning luud oleksid nõrgad.
Kuuendas ja seitsmendas küsimuses uuriti gümnasistidelt, kas ja kui palju nad teavad valgu üle- või alatarbimisest tingitud ohtudest (joonis 3). Rohkem (75%) oli neid õpilasi, kes arvasid, et nende teadmised valkudega seonduvatest ohtudest pole piisavad. Valgukontsentraate tarbinud õpilased olid oma teadmistes rohkem kindlad. Nende hulgas oli rohkem (70,8%) õppureid, kes oli vastanud „jah“ või „pigem jah“. Kõige rohkem (12 õpilast) kirjutas seitsmenda küsimuse vastuseks selgeid ja korrektseid vastuseid noormehed , kes tarbisid valgukontsentraate. See näib ka loogilisena, sest kui õpilane pole valkudest tingitud ohtudest teadlik võib ta kergesti sattuda valkude ületarbimise riskigruppi. Seetõttu tuleks enne valgukontsentraatide tarbimist konsulteerida treeneri või inimesega, kes on asjast teadlik.
Joonis 3. Teadlikkus valkude üle- ja alatarbimise ohtudest
Järgmises küsimuses uuriti õpilastelt, kui palju tuleks tarbida valku ööpäevas ühe kehakaalu kilogrammi kohta (joonis 4). Selle küsimuse juures esines kõige rohkem (39 gümnasisti) keskmist vastusevarianti. Kuid see võib tuleneda sellest, et õpilane pole õiges vastuses kindel ning valib siis kõige keskmise.
Joonis 4. Õpilaste teadmised valkude vajaduse kohta ööpäevas
Üheksandas küsimuses küsiti õpilaselt, kust saab ta oma peamised teadmised valkudest ja nendega seonduvast. Enamasti valisid õpilased vastuseks Interneti (48%) ning samuti õpetaja (39%). Muudeks vastusvariantideks pakuti enam sõpra ja treenerit.
Joonis 5. Valkude kohta teadmiste saamise allikad

TULEMUSED JA ARUTELU

Võrreldes teadmispõhiste küsimuste tulemusi poiste ja tüdrukute vahel ilmnes, et poiste tulemused on küll veidi paremad, kuid ei erine statistiliselt olulisel määral tüdrukutest.
Saadud tulemustest võib järeldada, et ehkki noormeeste seas on valgukontsentraatide tarbijaid rohkem (17%), ei ole nad valkudest selletõttu paremaid teadmisi omandanud . Noormeeste seas on rohkem neid, kes on märkinud, et nad on valkude ala- ja ületarbest põhjustatud probleemidest teadlikud (10%) , kuid nii mõnelgi tüdrukul (6%) on selgitustes palju täpsemalt neid probleeme kirjeldatud.
Kuuendas küsimuses uuriti, kas õpilased on teadlikud ohtudest, mis kaasnevad valkude üle- või alatarbimisega. Üle poolte küsitletud õpilastest (75%) vastas, et nad ei ole või pigem ei ole nendest ohtudest teadlikud. Ülejäänud õpilased, kes uskusid, et nende teadmised valkude üle- ja alatarbest on piisavad, pidid järgmises küsimuses (nr. 7) nimetama või tooma näited valkude üle- või alatarbimisega seotud ohtudest.
Seitsmenda küsimuse vastustes esines tüüpiline väärarusaam. Arvati, et valgupuudus võib põhjustada luuhõrenemist, kuid tegelikkuses soodustab luude hõrenemist hoopiski valkude ületarve. Valgupuudus põhjustab luude hapramaks muutumist (Zilmer jt, 2006). Ilmselt jääb õpilastele meelde, et kui tarbida vähe valku, võivad luud kergesti murduda ja arvavad seetõttu, et luud hõrenevad valgupuudusest tingituna. Valkude ületarbe riskide mõistmise problemaatilisust tõestas ka mitmes töös esinev sarnane vastusevariant, milles väideti, et valgud on igati vajalikud ega saagi kahjulikud olla.
Küsimuses, kus gümnasistid pidid märkima valgurikkad toiduained, ei esinenud suuri erinevusi valgukontsentraate tarbinud ja mittetarbinud õpilaste vahel. Üldiselt olid paremini tuntumad loomsed valgud ja vähem tuntud olid taimsed valgud. See võib tuleneda sellest, et bioloogia tunnis räägitakse rohkem loomsetest valkudest.
Valkude asendamatust oskasid vähesed arusaadavalt selgitada. Selle küsimuse puhul esines ka tihtipeale sisutühje vastuseid, kus kirjutati, et valgud on asendamatud, sest nad on tähtsad või et nad on organismile vajalikud. Noormeestel oli peamiseks sarnaseks vastuseks see, et valgud on vajalikud eelkõige lihaste kasvuks ja selleks, et luud oleksid tugevad. Neidude puhul võis märgata paar korda esinevaid vastuseid, kus selgitati, et valgud on vajalikud kasvamiseks ja et valkudega seonduvad kõik organismi elulised protsessid.
Viimaseks teadmispõhiseks küsimuseks oli valikvastuseline küsimus, kus õpilane pidi teadma, kui palju peab temaealine oma kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas toiduvalkusid tarbima. Kõige rohkem (72%) märgiti õigeks vastuseks 0,8 - 1,0 g/ kg ja 1,1 - 1,4 g/ kg. Kõige rohkem esines keskmist vastusevarianti (39%), mis võib aga tuleneda gümnaasiumiõpilase teadmatusest ning sellepärast võib õpilane märkida vastuseks kõige keskmisema variandi.
Tarbimispõhiste küsimustega sooviti teada saada, kui palju tarbivad Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpilased valgulisi toidulisandeid ja mida oskavad nad nendest arvata. Selgus, et valgukontsentraate kasutavad vaid vähesed õpilased küsitletutest ja üldiselt osutusid nendeks noormehed. Kogu valimi raames oli valgupreparaate tarbinud 24 õpilast, kellest 17 olid noormehed ja 7 neiud . Valgukontsentraatide kohta ei osanud enamus gümnaasiumiõpilasi midagi kirjutada. Ülejäänud õpilastest kirjutas osa vastuseks lühidalt ja sisutühjalt, et kas need on nende arvates head või halvad. Need õpilased, kes trenni tõttu valgupreparaate tarbinud olid või endiselt tarbivad, oskasid arusaadavamalt valgukontsentraatidest rääkida.
Küsimuse juures, kus pidi hindama oma päevast valgutarvet, osutusid populaarsemateks vastusteks „Kindlasti tarbin “ ja „Pigem tarbin“. Kõik gümnasistid valgukontsentraatide tarbijatest märkis oma valitud vastuseks, et nad tarbivad kindlasti piisavalt valke. Keskmiseks jäi nende õpilaste hulk, kes oma päevast valgutarbimist hinnata ei osanud. Peaaegu üldse polnud selliseid õpilasi, kes oleks oma vastuseks märkinud, et nad kindlasti ei tarbi päevas piisavalt valke.
Viimane küsimus uuris seda, kust saavad õpilased oma peamised teadmised valkudest. Kõige rohkem (87 vastanut) märkisid gümnasistid vastuseks Internetti ja õpetajat. Lisaks muudele vastusevariantidele olid populaarsemad veel sõber ja treener .
Valgukontsentraate tarbinud ja neid mittetarbinud õpilaste vahel ei esinenud valkude tundmisel olulisi erinevusi. Kõige rohkem oli seda märgata küsimuse juures, kus tuli kirja panna ohud, mis kaasnevad valkude üle- või alatarbimisel. Ka valkude asendamatust oskasid valgukontsentraatide tarbijad paremini selgitada.
KOKKUVÕTE
Käesoleva uurimistöö eesmärkideks oli välja selgitada, millised on gümnaasiumiõpilaste teadmised seoses valkudega. Sooviti välja selgitada, kui paljud õpilased kasutavad valgukontsentraate ning mida nendest teavad. Võrreldi valgukontsentraate tarbinud ja mittetarbinud õpilaste erinevust valkude tundmisel.
Uurimistöö jagunes eraldi nelja peatükki. Esimeses ja teises peatükis räägiti valkudest üldiselt ja lisaks valkudega seonduvatest toitumissoovitustest ning üle- ja alatarbest tingitud ohtudest. Kolmandas peatükis sisaldus metoodika ja uurimistöö üldine uuring ning neljandas peatükis räägiti andmete analüüsist ja lõplikust tulemusest.
Andmete kogumiseks koostati anonüümne kirjalik küsimustik Internetis. Selle koostamisel lähtuti töö põhieesmärkidest ja varasematest samalaadsetest teadusuuringutest nii Eestis kui ka mujal maailmas.
Põhimaterjalina kasutati töös „Bioloogia Gümnaasiumile I osa“ aastast 2003 ja „Meditsiiniline Biokeemia I osa“ aastast 2001 ning lisaks varasemaid samalaadseid uuringuid Eestis ja mujal maailmas. Lisamaterjalina kasutati infot Internetist.
Põhiuuring viidi läbi novembrist 2011 kuni maini 2012. Valimi moodustasid Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 10.-12. klassi õpilased. Lõplikusse valimisse kuulus 100 õpilast, neist 56 olid tüdrukud ja 44 poisid.
Hüpoteesiks oli, et Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õppurite teadmised valkudest pole piisavad ja see väide leidis uurimistöös kinnitust. Valgukontsentraatide tarbimine on üldiselt väike, kuid võib väita, et valgukontsentraatide kasutamine on rohkem levinud noormeeste seas. Tähtsamateks allikateks, kust gümnaasiumiõpilased oma valkudega seonduvad teadmised saavad, kujunesid Internet ja õpetajad. Lisaks oli mainitud sõpra ja treenerit.
Lähtuvalt uurimistöö tulemustest moodustati soovitused valkude teema õpetamiseks koolis.

• Esmalt selgitada õpilastele lahti valkude asendamatus toitainena läbi asendamatute aminohapete.
  
• Teiseks tuleks võrdselt käsitleda nii taimseid kui ka loomseid valke.
  
• Lisaks tuleks valkude väärtarbimise puhul tutvustada võrdselt nii üle- kui ka alatarbest tingitud ohte.
  
• Alatarbe puhul selgitada enesenäljutamise ja häiritud toitumise tagajärgi, ületarbe puhul tuua välja valgukontsentraatide tarbimisest ning valgurikastest dieetidest tulenevad võimalikud ohud.
  

Lõpetuseks soovib töö autor tänada eelkõige antud uurimistöö juhendajat, Kadrioru Saksa Gümnaasiumi bioloogia ja geograafia õpetajat ning õppealajuhatajat, Sirje Kaljulat, samuti avaldada tänu kõikidele õpilastele, kes osalesid küsimustiku täitmisel.
DAS RESÜMEE
Die vorliegende Untersuchungsarbeit heißt „Die Kenntnisse der Gymnasiasten über das Eiweiß im Deutschen Gymnasium Kadriorg“.
Die Autorin hat dieses Thema gewählt, weil die Kenntnisse der Gymnasiasten über das Eiweiß nicht so gut sind. Dieses Thema schien der Autorin interessant, weil das Eiweiß sehr wichtig für unser Organismus und unsere Gesundheit ist.
Das Ziel der Arbeit war es, herauszufinden, welche Kenntnisse die Gymnasiasten über das Eiweiß haben . Zum Anderen wollte die Autorin herausfinden, wie viele Gymnasiasten zusätzliche Nahrungmittel benutzen, die reich an Protein sind und welche Informationen die Schüler überhaupt besitzen. Drittens wurde auch untersucht, woher die Gymnasiasten ihr Wissen über das Eiweiß bekommen.
Die Forschungshypothese war, dass die Gymnasiasten über das Eiweiß wenig wissen.
Für die Arbeit hat die Autorin folgendes Material benutzt: Internetquellen, frühere Untersuchungsarbeiten, Zeitungsartikel und Bücher. Die wichtigsten Quellen sind das Buch „Laste ja noorte toidusoovitused“ von Maser M., Järviste A., Einberg Ü., Sapatšuk I., Vaask S., Vihalemm T., Villa I.und „Eesti toitumis- ja toidusoovitused“ von Vaask, S., Liebert, T., Maser, M., Pappel , K., Pitsi , T., Saava, M., Sooba, E., Vihalemm, T., Villa, I.
Es gibt 3 Teile in der Untersuchungsarbeit. Der erste Teile ist „Eiweiß und sein Struktur“. Hier schreibt die Autorin über Eiweiß und warum es für unser Organismus so wichtig ist. Der zweite Teil ist die Untersuchung und sie heiβt „Die Bewusstheit der Gymnasiasten über Eiweiβprodukte im Deutschen Gymnasium Kadriorg und deren Meinung über die Eiweißkonsentrate“. Drittens folgt die Analyse und es werden die Ergebnisse der Untersuchung vorgestellt.
Die Ergebnisse der Untersuchung zeigen, dass die Kenntnisse über Eiweiß der Gymnasiasten im Deutschen Gymnasium Kadriorg klein sind. Es wurde herausgestellt, dass nur wenige Gymnasiasten täglich zusätzliche Eiweiβprodukte und Proteine benutzen. Die wichtigste Quelle, wo Gymnasiasten ihr Wissen bekommen, ist das Internet und viele haben auch die Lehrer als Quelle erwähnt.

KASUTATUD MATERJALID

Aasvee, K., Streiman, K., Karelson, K., Oja, L., Trummal, A. (2009). Eesti kooliõpilaste tervisekäitumine. 2005/2006. õppeaasta uuringu raport. Tallinn: Tervise Arengu Instituut
Caballero, B., Allen, L., Prentice, A. (2005). Encyclopedia of Human Nutrition, volume 3. Second Edition, Academic Press
Deikina, J., Jõeleht, A. (2010). Toitumis- ja toidusoovitused noortele. Tallinn: Tervise Arengu Instituut
Eesti Sotsiaalministeerium (2003). Eesti tervishoiustatistika 2000-2002. Tallinn: OÜ Soha
Kergejõustiku Arenduskeskus (IAAF) (2006). Spordimeditsiini käsiraamat arstile ja treenerile. Tallinn: Eesti Sporditeabe Sihtasutus
Maser M., Järviste A., Einberg Ü., Sapatšuk I., Vaask S., Vihalemm T., Villa I. (2009). Laste ja noorte toidusoovitused. Tallinn: Tervise Arengu Instituut, Eesti Toitumisteaduse Selts
Maser, M. (2004). Kooliõpilaste tervisekäitumine. 2001/2002. õppeaasta uuring. Tartu: Tervise Arengu Instituut
Püssa, T. (2005). Toidutoksikoloogia. Tartu: Halo Kirjastus
Zilmer, M., Karelson, E., Vihalemm, T. (2001). Meditsiiniline Biokeemia I osa. Tartu: Kirjastus Avita .
Vaher, Maili (2011). Valkude teema põhikooli ja gümnaasiumi ainekavades, õpilaste teadmised valkudest. Magistritöö. Tartu Ülikool. Kättesaadav: http://www.ut.ee/biodida/magfail/maili_vaher_bioloogiaop_magtoo2011.pdf , 1.05.2012
Vihalemm, T., Villa, I. (2006). Eesti toitumis- ja toidusoovitused. Tervise Arengu Instituut, Eesti Toitumisteaduste Selts, Tallinn
Vilkmaa, M., Hein, K. (2003). Bioloogia Gümnaasiumile I osa. Tartu: Eesti Loodusfoto
Villa, I. (2010). Cardiovascular health-related nutrition, physical activity and fitness in Estonia. Tartu: Tartu University Press
Ööpik, V., Tõnise, T., Thomson, K., Männik, G., Raudsepp, L., Randma , T., Port, K., Nurmekivi, A., Loko, J., Jalak, R., Hannus, A. (2008). Spordi Üldained II tase. Trükk Sunprint Invest
LISAD
Lisa 1. Küsimustik
Tere! Minu nimi on Kelli Lepa ja ma olen Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 11.A klassi õpilane. Koostan uurimustööd, mis annab ülevaate KSG gümnasistide teadmistest valkudest. Oleksin väga tänulik kui vastaksid ausalt minu küsitlusele. Küsitlus on rangelt anonüümne ja seda kasutatakse ainult uurimustöö eesmärgil.
Sugu: N M
Vanus: ………………..

Hinda, kas tarbid päevas piisavalt valke. Tõmba valitud vastusevariandile joon alla.
a) Kindlasti tarbin
b) Pigem tarbin
c) Ei oska hinnata
d) Pigem mitte
e) Kindlasti mitte

Millised järgnevatest toiduainetest on valgurikkad? (jooni alla õiged)
Rosinad, teraleib, kala, kartulikrõpsud, jäätis, sealiha , sai, kohupiim , piim, spordijook , pitsa, banaan , jogurt , maasikas, juust, õun, muna, pähkel, porgand , šokolaad, tatrapuder, viiner , maksapasteet .

Mida arvad valgukontsentraatidest?
…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………

Kas oled tarbinud valgulisi toidulisandeid? Miks?
……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………
……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………

Miks on valgud asendamatud toiduained?
……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………
……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………

Kas oled teadlik ohtudest, mis kaasnevad inimese tervisele valkude ületarbimisega/alatarbimisega?

Jah

Pigem jah

Pigem ei

Ei

Kui jah, siis millised need on?
……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………
……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mitu grammi valku vajab gümnaasiumiõpilane iga kehakaalu kg kohta päevas? Tõmba valitud vastusevariandile joon alla.
a) 0,1-0,7 g/kg b) 0,8-1,0 g/kg c) 1,1-1,4 g/kg d) 1,5-2 g/kg e) 2,1-3 g/kg

Kust oled saanud oma põhiliselt teadmised valkudest?
a) internetist e) reklaamidest
b) kodust f) meditsiinitöötajatelt
c) õppekirjandusest g) toiduaine pakendilt
d) õpetajatelt h) mujalt (vabal valikul )

Muud kommentaarid.
………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………
Tänan Sind küsimustiku täitmise eest!
Lisa 3. Valgurikaste toiduainete tundmine.
Tabel 2. Õpilaste (A=100) tulemused valgurikaste toiduainete tundmises.
Toiduained
Õpilaste tulemused
Rosinad
6%
Teraleib*
30%
Kala*
44%
Krõpsud
0%
Jäätis
30%
Sealiha*
60%
Sai*
2%
Kohupiim*
91%
Piim*
80%
Spordijook
28%
Pitsa*
0%
Banaan
10%
Jogurt*
56%
Maasikas
0%
Juust*
78%
Õun
0%
Muna*
98%
Pähkel*
50%
Porgand
0%
Šokolaad
10%
Tatrapuder*
10%
Viiner*
2%
Maksapasteet*
14%
*Valgurikkad toiduained

Lisa 3. Valgukontsentraate tarbinud ja mittetarbinud õpilaste teadmised valkudest.

Tabel 3. Valgukontsentraate tarbinud (A=24) ja mittetarbinud (A=76) õpilaste teadmised valkudest küsitluse tulemusel.
Toiduaine
Valgukontsentraate tarbinud õpilased
Valgukontsentraate mittetarbinud õpilased
Rosinad
8,3 %
5,3%
Teraleib*
33,3 %
29,1%
Kala*
83,3 %
63,2%
Kartulikrõpsud
0%
0%
Jäätis
16,6%
34,2%
Sealiha*
91,1%
50%
Sai*
8,3%
0%
Kohupiim*
83,3%
92,1%
Piim*
66,7%
65,8%
Spordijook
16,6%
31,6%
Pitsa*
0%
0%
Banaan
8,3%
10,5%
Jogurt*
16,6%
79,1%
Maasikas
0%
0%
Juust*
66,7%
81,5%
Õun
0,0%
0%
Muna*
100%
97,7%
Pähkel*
50%
31,5%
Porgand
0%
0%
Šokolaad
8,3%
10,5%
Tatrapuder*
16,6%
7,9%
Viiner*
0%
2,6%
Maksapasteet*
16,6%
13,1%
*Valgurikkad toiduained