Referaat valgud (3)

Sisukord:

• Toiduvalgud
  
• Toiduvalkude roll
  
• Valkude asendamatud ülessanded
  
• Amino hapete ülesanded
  
• Täis ja vähe väärtuslik toiduvalik
  
• Valkudevajadus
  
• Tarbimise ohtlikus
  
• preparaadis
  

TOIDUVALGUD
Igapäevase koguse toiduvalkude saamine toiduga on äärmiselt vajalik seetõttu, et valgud on unikaalsed ja asendamatud toitained ning pikaajalised valguvarud meie organismis puuduvad. Valkude asendamatus võrreldes teiste toitainetega avaldub nende rohketes ja erilistes ülesannetes inimorganismis.
TOIDUVALKUDE ROLL ON MEIE ORGANISMI AMINOHAPETEGA VARUSTAMINE
Valkude ainevahetus seostub lahutamatult aminohapete omaga . Lähtuvalt aminohapete sünteesist, jagunevad organismid prototroofideks ja auksotroofideks. Esimesed on võimelised ise sünteesima kõiki oma elutegevuseks vajalikke aminohappeid . Auksotroofid (ka meie) on evolutsiooni käigus minetanud teatud aminohapete sünteesivõime. Neid asendamatuid aminohappeid peab meie organism kindlasti toiduga saama. Siin pole tegemist organismi puudujäägiga! Selline kohastumus võimaldab inimorganismil vastavate sünteesiradade arvelt ensüümide ja energia tuntavat kokkuhoidu. Normaalne toitumine eeldab seda, et asendamatud aminohapped on igapäevases toidus olemas. Seega ei sobi normaalse metabolismi jaoks toitumisäärmused. Samas tõuseb esiplaanile inimorganismi sõltuvus toidu kvaliteedist.
On teada, et ööpäevas lammutub inimorganismis umbes 400 g kehavalke. Samapalju ka sünteesitakse, et säiliks tasakaal. Järelikult valgud uuenevad pidevalt. Kõige kiiremini uuenevad soole limaskesta valgud, samuti maksa, pankrease , neerude ja vereplasma valgud. Aeglaselt asenduvad lihaste ja naha valgud. Valkude uuenemiseks vajalikud aminohapped saadakse metaboolsest vabade aminohapete fondist.
Organismi kudedes ja biovedelikes olevat üleüldist vabade aminohapete hulka saame vaadelda metaboolse vabade aminohapete fondina - valkude ja teiste biomolekulide sünteesiks kättesaadavate aminohapete kogumina. Metaboolse vabade aminohapete fondi täitumiseks meie organismis on põhiliselt neli erinevat viisi: toiduvalkude seedimine ja selle käigus moodustunud aminohapete imendumine ; koevalkude lammutamine (valkude vananemine või kudede kahjustumine); seedekulglasse jõudnud seedenõrede koostises olevate ensüümvalkude lammutamine aminohapeteks ja nende imendumine; asendatavate aminohapete süntees süsivesikute arvelt. Rõhutame, et toiduvalgud on selle fondi normaalse taseme säilitamiseks äärmiselt olulised.
Valgud annavad oma osa ka keha üldisesse energeetilisse metabolismi. See toimub põhiliselt nälgimise või pikaajalise füüsilise koormuse, näiteks suusamaratoni korral, mitte aga normaalsel elutegevusel ja toitumisel. Valgu lammutamisel saadud aminohapete süsinikskelett võib muunduda kas veresuhkruks ehk glükoosiks (enamus aminohappeid) või ketokehadeks ( leutsiin , fenüülalaniin ja türosiin).
VALKUDEL ON RIDA ASENDAMATUID ÜLESANDEID INIMORGANISMIS
Esmane valkude biofunktsioon on ensümaatiline ehk biokatalüütiline. Nii on inimorganismis ligikaudu 50000 ...60000 erinevat valku, neist umbes 2000...2150 on ensüümid . Ensüümid moodustavad inimorganismis valkude üldhulgast kõigest 3,5…4%, kuid kindlustavad kõikide biokeemiliste reaktsioonide toimumise vajaliku kiirusega.
Bioregulatoorne funktsioon - selle all peetakse silmas ainevahetuse ja metabolismi reguleerimist valguliste hormoonide poolt. Tüüpiliseks näiteks on siin kõhunäärme insuliin ja glükagoon (vastandtoimega hormoonid!), mis kontrollivad süsivesikute ainevahetust (metabolismi).
Retseptoorne funktsioon - retseptorite koostis ja toime rajaneb valkudel. ( Näiteks rakumembraani pinnaretseptorid. )
Ehituslik funktsioon - siia kuulub toiduvalkude komponentide kasutamine biostruktuuride loomiseks ja suurendamiseks (biomembraanide ja tsütoskeleti tubuliin, küünte ja juuste keratiin, kõõluste kollageen, kromosoomide histoonid jne).
Kontraktsiooni kindlustamine - see tähendab keemilise energia muundamist vastavate valkude abil mehhaaniliseks. Näiteks lihaskoe aktiin , müosiin, mikrotorukeste ja -filamentide valgud.
Varuaineline ehk toiteline funktsioon - see on valkude kasutamine arenevate isendite toiduks. Siia kuuluvad näiteks munaalbumiin ja rinnapiima kaseiin .
Energeetiline funktsioon - 1 g valgu täielikul lõhustumisel CO2 ja H2O moodustumiseni vabaneb 4 kcal energiat. Inimorganismis kaetakse valkude oksüdatsiooni arvelt umbes 10-15% üldisest energiavajadusest.
Kahjustustamise funktsioon - albumiinid, näiteks munavalge- ja piimavalgud , seovad vastavate rühmade abil raskmetalle ja alkaloide, mistõttu neid kasutatakse nende mürkide neutraliseerimiseks maos.
Transpordifunktsioon - valkudega seostunud ainete transport biovedelikes, näiteks vere albumiin transpordib rasvhappeid , hemoglobiin kindlustab hapniku ja osaliselt süsihappegaasi transpordi, transferriin transpordib rauaioone.
Kaitsefunktsioon - aktiivse kaitse tagavad võõrorgaanika vastased antikehad , vere hüübimisfaktorid, vere pH regulaatorvalgud, kaitsevalgud madalate ja kõrgete temperatuuride mõju eest. Passiivsed kaitsevalgud on teatud määral samastatavad struktuurvalkudega (näiteks nahavalgud).
Geeniregulatoorne funktsioon - valgulised faktorid osalevad transkriptsiooni alustamises ja lõpetamises, kontrollivad selle täpsust ja sagedust.
Eeltoodud loetelust tuleneb üliselgelt, kui oluline on normaalne valkude süntees ja uuenemine organismis. Selle vältimatuks eelduseks on aga vajalike vabade aminohapete olemasolu meie organismis. Et neid aminohappeid peab organismis olema nõutavates vahekordades ja piisavates hulkades , siis omandab õige toitumine erilise tähtsuse.
AMINOHAPETE ÜLESANDED
Aminohappeid saab jaotada asendamatuteks ja asendatavateks. Asendamatuid aminohappeid ei suuda inimorganism sünteesida ja seega peab ta need saama toiduvalkudest. Valkude ehitusüksustena kasutab inimorganism 20 aminohapet. Neid nimetatakse põhiaminohapeteks. Paljudel põhiaminohapetel (ja ka valkudes mitteleiduvatel aminohapetel) on veel teatud iseäralikke ülesandeid, millest annab ülevaate alljärgnev lühitutvustus.
Metioniin on asendamatu aminohape , mis on põhiline metüülrühma doonor inimorganismis (näiteks närvitegevuseks vajaliku atsetüülkoliini sünteesil, kehavõõraste ühendite detoksikatsioonil jne). Metioniin on veel tsüsteiini ja meile vähemtuntud ning valkude koostises mitteesinevate aminohapete karnitiini ja tauriini (vt. allpool) eelühendiks.
Trüptofaan on asendamatu aminohape, mis on näiteks vitamiini niatsiin ning neuroülekandeaine serotoniini eelühend.
Fenüülalaniin on asendamatu aminohape ning ta on aminohappe türosiin eelühend. Kui organism saab piisavalt türosiini, pole fenüülalaniini vajadus eriti akuutne . Türosiini vajatakse muuhulgas ka türoksiini ja adrenaliini (need on hormoonid!) ning pigmendi melaniin sünteesiks.
Valiin, leutsiin, isoleutsiin on kõik asendamatud aminohapped. Et nende radikaal on hargnenud, rühmitatakse neid tavaliselt hargnenud külgahelaga aminohapete hulka. Neid aminohappeid kasutatakse traumade ja mõningate raskete haiguste ravis. Raviefekti on saadud ka neerupuudulikkuse ja maksahaiguste puhul. Sellealased uuringud jätkuvad.
Lüsiin on asendamatu aminohape. Inimorganismis on lüsiini hulgaliselt DNA-ga seostuvate histoonvalkude koostises. Viimased osalevad DNA kokkupakkimises, kaitsevad DNA-d nukleaaside eest ja tagavad ka geeniekspressiooni regulatsiooni.
Nüüd tutvume põgusalt veel ühe aminohappega, mis ei kuulu põhiaminohapete hulka, kuid mille vastu on viimasel ajal ilmutatud elavat huvi. Tauriin oli vähe tuntud, sest valkudes teda ei leidu. Nüüdisajal on ta meditsiini jaoks "taasavastatud" väävlit sisaldav aminohape, mis moodustub metioniinist. See aminohape on oluline imikute toitesegude komponent . Toitesegu koostise lähendamiseks rinnapiimale lisatakse alates 1984. aastast kvaliteetsetele kuivsegudele tauriini. Vabadest aminohapetest on just tauriini rinnapiimas kõige rohkem (vereplasmas on selle ühendi sisaldus 0,2...0,8 mg%). Tauriini allikateks on loomsed valgud, kuid ta puudub täielikult taimses toidus. Tauriin osaleb sapphapete sünteesis, südamelöökide regulatsioonis, aju neuronite ja kesknärvisüsteemi aktiivsuses, membraanide stabiilsuse säilitamisel ja nägemisfunktsioonis. Tauriini tausta iseloomustatakse märksõnaga stabiliseerimine.
TÄIS- JA VÄHEVÄÄRTUSLIK TOIDUVALK
Toiduvalgud jaotatakse asendamatute aminohapete sisalduse ja vahekorra põhjal täis- ja väheväärtuslikeks. Täisväärtuslikud valgud sisaldavad asendamatuid aminohappeid inimorganismi vajadustele vastavates hulkades ja sobivates vahekordades. Täisväärtuslikud on loomse päritoluga valgud: muna, piima, juustu ja liha valgud. Väheväärtuslikud valgud on sellised, kus asendamatutest aminohapetest puudub kas üks või rohkem. Sellised on enamus taimseid valke: terade, kaunviljade , pähklite ja seemnete valgud. Segatoidus loomsed ja taimsed valgud täiendavad üksteist. Kuigi erinevate, ainult taimsete valkude kooskasutus võib toitujale tagada enam-vähem täisväärtusliku, tasakaalustatud valgusegu, pole sellisel kombineerimisel sügavat mõtet. Rõhutame siinkohal, et see eeldab väga korrektseid ja täpseid teadmisi taimsete valkude aminohappelisest koostisest ning tarbitavate taimsete toitude igapäevaste koguste täpset arvestamist. Teiseks, inimorganismi satub taimedega ka terve rida täiesti mittevajalikke ühendeid. Kolmandaks , eluks vajalike aminohapete probleemi lahendamiseks pole tarvis seedekulglat, aga sisuliselt kogu organismi üle koormata taimsete ballastainetega.
Inimorganismi valguvajaduse määramiseks on vajalikud mitmed arusaamad ja näidud ning alljärgnevalt me neid ka tutvustame. Valguvajaduse hindamiseks määratakse nii valgu hulk kui ka tema kvaliteet.
MILLINE ON MEIE VALGUVAJADUS ?
Valgu kogus. Valgu hulka vaadeldakse kui organismile vajalikku üldist valgukogust. Tarbitavate toiduvalkude kogus peab tagama tasakaalustatud lämmastikubilansi. Minimaalselt kõlbab isegi selline toiduvalgu kogus, mis kindlustab organismile vajaliku lämmastiku saamise ja eritumise tasakaalu. Tegelik valguvajadus on minimaalsest tunduvalt suurem, arvestades seda, et toiduvalke on vaja väga erinevate biofunktsioonide täitmiseks. Tarbitava valgu kogus sõltub otseselt ka konkreetse toiduvalgu aminohappelisest koostisest. Inimesele sobiva aminohappelise koostisega valke on toiduks vähem vaja võrreldes väheväärtuslike valkudega. Konkreetse indiviidi toiduvalkude vajadus sõltub mitmest faktorist, millest tähtsamad on: organismi kehakaal , sugu, vanus, füsioloogiline seisund, kehaline aktiivsus, lihasmass jne. Raseduse ja imetamise ajal on organismi valguvajadus suurenenud. Imikute absoluutne valgutarve arvestatuna grammides kehakaalu kilogrammi kohta on küllaltki suur. Organismi vanuse kasvades tarbitava toiduvalgu absoluutne hulk ja vajadus hoopiski suurenevad, sest ka organismi kehamass suureneb. Enamasti arvatakse, et vananenud organismi valguvajadus väheneb. Kuid on ka risti vastupidiseid seisukohti, mis väidavad, et vanemas eas (alates 60-ndast eluaastast) on lämmastiku tasakaalu säilitamiseks vaja rohkem toiduvalku, sest energeetiliste substraatide tarbimine on vähenenud ja sellele eale iseloomulikud haigused suurendavad valguvajadust. Valgu hulka arvestatakse tavaliselt saleda indiviidi kui etaloni suhtes, lähtudes seejuures inimese pikkusest ja kaalust . Soovitatavat valguhulka võib anda ka protsendina üldisest energiavajadusest. Sellisel juhul on valgu katta 10...15 % (tavaliselt 12...13%) üldisest organismi energiavajadusest.
Valgu bioväärtus. Valgu väärtus sõltub temas leiduvate asendamatute aminohapete sisaldusest ja inimorganismile sobivast vahekorrast, järelikult valguvajaduse lõplik väärtusmõõt rajaneb kvaliteedil. Standardvalguks on võetud täisväärtuslik munavalk, mille väärtus on võrdsustatud 100-ga. Teisi toiduvalke võrreldakse munavalguga, arvestades neis leiduvate asendamatute aminohapete suhtelist sisaldust. Nii leitakse kõige vähem esindatud asendamatu aminohappe hulk antud toiduvalgus ja arvutatakse mitu protsenti see moodustab munavalgu vastava aminohappe hulgast. Kõige enam limiteerib valkude väärtust kolme asendamatu aminohappe - metioniini, trüptofaani ja lüsiini vähesus.
KAS VALKUDE ÜLE- VÕI ALATARBIMINE ON OHTLIK?
Toiduvalgud peavad tagama keha kudede kasvu ja säilimise. Seega mõjutavad iga ja kehaline seisund vajaminevat valguhulka. Imikutele ja lastele, kelle organismis toimub intensiivne valgusüntees, on vaja kõrge toitelise väärtusega valke koguseliselt kehakaalu kg kohta rohkem kui täiskasvanul. Vanemas eas on lõhustumisprotsessid ülekaalus ja kudede uuenemiseks peaks justkui vähem valku kuluma. Hiljutised uuringud on aga näidanud, et selles eas inimesed vajavad tavanormist rohkem toiduvalke - ühelt poolt haigustega toimetulemiseks , teisalt on neil valgu biosaadavus langenud. Valgu biosaadavus tuleneb valkude bioväärtusest ja toiduvalkude seeduvusest. Täisväärtuslike valkude korral nende bioloogiline väärtus ja biosaadavus langevad enam-vähem kokku. Halvemini seeduvate valkude puhul (kõrge kiudainesisaldusega toidud) on nendes leiduvate aminohapete kasutamine väheefektiivne.
Tegelikkuses puutume tihti kokku toiduvalkude õigete tarbimissoovituste eiramisega. Näiteks Ameerika Ühendriikide teadlased arvavad , et paljud nende kaasmaalased söövad kahekordse soovitava päevakoguse valku. Arvatakse, et selline suur toiduvalgu hulk kujutab pikaajalisel tarbimisel ohtu inimese neerudele. Lisaks koormab pidev liigne valk toidus ka maksa ning võib kiirendada organismi vananemist. Loomkatsed on näidanud, et valgu kestev ülehulk toidus tekitab maksa ja neerude hüpertroofiat. Vale on arusaam, et valgurikka (tihti varjatult rasvarikka) dieediga saab kehakaalu langetada. Kaalulangetamiseks on sobiv dieet , milles on adekvaatselt valku ja minimaalselt energeetilisi substraate: rasvu ja süsivesikuid. Valgurikkad dieedid soodustavad ka kaltsiumi väljutamist. Pole mõtet koostada dieeti , milles valk kataks rohkem kui 15% organismi energiavajadusest. See kehtib ka sportlaste ja raske kehalise töö tegijate suhtes - ka nemad peavad põhilise energia saama süsivesikutest.
Maailmas on tunduvalt rohkem siiski levinud hoopis teine äärmus - toidu valguvaegus. Toiduvalgu puudus on iseloomulik arengumaade elanike, eriti laste toidule. Valguvaegus võib olla akuutne, st laps on alles hiljuti jäänud nii valgu kui energiadefitsiiti. Sellised lapsed on kõhnad, kuid normaalse pikkusega. Kroonilise valguvaeguse korral on laps kannatanud pikka aega alatoitluse all ja on lühikest kasvu. Põhjuseks on see, et lastel pidurdub toiduvalgu puudusel eeskätt kasv ja areng.
Kwashiorkor tekib ebaadekvaatse toiduvalgu saamisel. Maades, kus esineb Kwashiorkor on tavaks, et teise lapse sündimisel hakatakse äsja rinnast võõrutatud lapsele andma vesist körti, mitte aga toitu, mida vanemad ise söövad. Laps jääb äkki ilma täisväärtuslikust rinnapiimast ja saab selle asemel ainult lahjat jooki, milles on vaid väheväärtuslik valk. Pole ime, et laps kohe ka haigestub , esimeseks tunnuseks on apaatia, mis tuleneb energia kokkuhoiust. Laps isegi ei nuta enam toidu järele. Kasv seiskub, uued juuksed on pigmendita, nahk kaotab oma loomuliku värvi. Seedeensüümide süntees väheneb, seedekulgla limaskest lamendub, mis vähendab niigi vähese toiduvalgu omastamist. Valgud ja hormoonid, mis varem hoidsid veejaotuse organismis normaalsena, ei saa seda enam teha, sest nende hulk organismis on vähenenud. Vesi koguneb kõhuõõnde ja jalgadesse. Kwashiorkorihaigel areneb maksa rasvväärastus, sest puuduvad rasvhapete valgulised kandjad . Ka antikehade arv on vähenenud ja seetõttu sagenevad infektsioonid. Leetrid , mida tavalised lapsed põevad nädala või kaks, tapavad kwashiorkorihaige lapse kahe-kolme päevaga. Sellise lapse elu saab päästa hoolika toitumisteraapiaga. Esmaseks ülesandeks vee tasakaalu normaliseerimine, sest kõhulahtisus on ammendanud organismi kaaliumivarud ja segi paisanud elektrolüütide tasakaalu. Alles siis, kui on saavutatud vee ja elektrolüütide tasakaal, võib lapsele anda rasvavaba piima. Täispiima võib anda hiljem, kui kehas on küllaldaselt valku rahuldamaks aminohapete tarvet valguliste kandjate sünteesiks.
Marasmus on põhjustatud nii valgu kui ka energeetiliste substraatide vähesusest toidus. Sümptomid on sarnased kwashiorkorile - mõlema korral väheneb koevalkude hulk organismis. Marasmuse-lastel areneb ketoos ehk atsidoos . Marasmus-lapse välimus sarnaneb rauga omaga - ainult nahk ja luud. Lapse lihased on ära kasutatud aminohapete allikatena, see on põhjustanud ka südamelihase nõrgenemise. Selline laps on tihti haige, sest immuunsüsteem on oluliselt nõrgenenud. Metabolismi toimub nii väikese intensiivsusega, et kehatemperatuur on alla normi. Selliseid lapsed vajavad lisasoojendust. Marasmust on suhteliselt kerge dieedi-teraapiaga ravida.
Krooniline mõõdukalt valguvaese toidu tarbimine põhjustab kehamassi ja nahaaluse rasvkoe vähenemist, kahvatust ja väsimust, immuunsuse nõrgenemist jne.
Valgu allergia ehk valgu hüpersensitiivne reaktsioon tekib, kui terviklik, lõhustamata valgumolekul satub vereringesse ja kutsub esile keha immuunvastuse. Selle tagajärjel moodustuvad antikehad, intensiivistub histamiini süntees jne. Toiduallergiad võivad olla asümptomaatilised (tekivad ainult antikehad, ei esine sümptomeid) või sümptomaatilised.
Allergiat põhjustavad pähklid (43% kõigist toiduallergiaist), munad (21%), piim (18%), sojaoad (9%), vähemal määral nisu, kanaliha, kala ja molluskid. Peamine laste toiduallergia põhjustaja on lehmapiim . Organismi ülitundlikkust võib põhjustada ka lehmapiimas leiduv valk - laktoglobuliin, mille allergeensed omadused ei kao keetmisel . Teatud määral vähendab laktoglobuliini allergeensust piima hapnemine. Siit ka konkreetne soovitus. Nendele lastele, kes on värske piima suhtes allergilised, tuleks pakkuda piima asemel keefiri , jogurtit, hapupiima. Kuid ka nende toodetega ei tohi koguseliselt liialdada. Teine väga tugev valguline allergeen tavatoiduainete hulgas on munavalge. Äärmuslikel juhtudel võib munavalge põhjustada isegi allergilist shokki. Ja veel - munavalkude allergeenseid omadusi termiline töötlemine (keetmine, küpsetamine) ei vähenda. Lohutuseks siiski niipalju, et enamasti munaallergia nõrgeneb või kaob üldse seoses organismi vananemisega.
Eeltoodut ei tasu nii mõista, nagu oleksid allergeensed ainult loomsed valgud. Taimsetest valgurikastest toiduainetest on tugevad allergeenid pähklid, mandlid, herned ja oad. Ka nende toiduainete puhul ei vähenda kulinaarse töötlemise võtted toiduallergia riski. Valgu allergia esineb tavaliselt ühe toiduaine või toiduainete rühma suhtes. Nendel lastel, kellel lehmapiim põhjustab allergiat, võib see avalduda ka veiseliha söömisel. Munatoitude suhtes allergilistel lastel võib allergiat põhjustada ka linnuliha. Allergiahaigetel tuleb kindlasti vältida neid valgurikkaid toite, mis söömisjärgselt põhjustavad kihelust, turset , kipitust, löövet nahal, ägedat nohu või köha, kõhulahtisust, oksendamist jne. Et tundlikkus allergeensete toiduainete suhtes on indiviiditi väga erinev, siis peavad lapsevanemad lihtsalt jälgima, millised toiduained mõjuvad lapsele halvasti. Tunduvalt harvem esineb allergiat paljude täiesti erinevate toitude suhtes korraga.
Toiduallergiat tuleb eristada toidutalumatusest. Lapsevanemad võiksid jälgida oma lapse toidueelistusi ja püüda vältida toite, mis lapsele ei meeldi. Seejuures tuleb säilitada tasakaalustatud dieet. Mõnest toiduainest loobumisel tuleb leida uus toiduaine või ainete kombinatsioon, mis kindlustab organismile samad toitained.
Teatud toiduvalgud võivad põhjustada ka püsihaigusi. Klassikaliseks näiteks on siin tsöliaakia. Tsöliaakia võib kujuneda teraviljadest ainult nisu, rukki, odra või kaera tarbimisel. Peab kohe ütlema, et tsöliaakiat ei põhjusta mitte teraviljad kui sellised, vaid neis leiduv konkreetne taimevalk - gluteen . Tsöliaakia puhul on tegemist multifaktoriaalse haigusega, mis avaldub ainult päriliku eelsoodumusega isikutel ja see protsess sõltub mitmest tegurist (organismi immuunsüsteemi seisund, viirusinfektsioonid, teised ainevahetushäired, keskkonnatingimused , toitumistavad jne). Oma olemuselt on tsöliaakia autoimmuunne haigus, mille vallandab gluteen paljude tegurite kokkulangemisel. Gluteeni toimel kahjustub tsöliaakiasoodumusega isikutel peensoole epiteel . Selle tagajärjeks on kõikide organismile vajalike toitainete imendumise häirumine. Juhul kui see toimub lapseeas , siis võib sellise lapse areng oluliselt pidurduda. Tsöliaakiat diagnoositaksegi kõige sagedamini just varases lapseeas, eriti pärast üleminekut teraviljatoitudele. Täiskasvanutel avaldub tsöliaakia tavaliselt vanuses 30…50 aastat. Tsöliaakia sagedus elanikkonna seas on siiski küllaltki väike, jäädes vahemikku 1…40 juhtu 10 000 inimese kohta. Tsöliaakia ravi on rangelt piiritletud dieet. Keelatud on kõik rukki-, nisu- odra- ja kaerajahust toidud ja tooted. Tsöliaakiahaige peab arvestama võimaliku gluteenisisaldusega ka sellistes toodetes, mis on näiliselt teraviljavabad, näiteks mõningad lihatooted . Toiduainetetööstus toodab ka spetsiaalselt gluteenivabu tooteid. Dieedi järgimisel taastub tsöliaakiahaige kahjustatud limaskest ning toitainete seedimine/imendumine normaliseeruvad. Juhul kui dieeti rikutakse, kujuneb taas peensoole kahjustus koos kõigi tagajärgedega. Tsöliaakia puhul kujuneb kurnatus ja kahjustuse pikaajalisel püsimisel suureneb oht seedekulgla pahaloomuliste kasvajate tekkeks.
AMINOHAPETE JA VALGU PREPARAADID
Toiduvalku tänapäeval eriti ei sünteesita, sest niisuguse toote hind oleks väga kõrge. Küll aga sünteesitakse nii keemiliste kui ka mikrobioloogiliste menetlustega üksikuid põhiaminohappeid ja nende teisendeid. Toiduainetööstusele vajaliku metioniini sünteesiks kasutatakse lähteainetena propüleeni, metanooli, vesiniksulfiidi ja ammooniumkarbonaati. Nii keemilise kui ka mikrobioloogilise sünteesi tulemusena saadakse glutamiinhape, mille erinevad soolad leiavad kasutamist lõhna- ja maitsetugevdajatena. Nii leidub toidu lisaainete loetelus glutamiinhape (E620), mononaatriumglutamaat ( E621 ), monokaaliumglutamaat (E622), kaltsiumdiglutamaat (E623), monoammooniumglutamaat (E624) ja magneesiumdiglutamaat (E625). Kõik need lisaained on kasutusel kui lõhna- ja maitsetugevdajad. Need on ühendid, mis tugevdavad toidule omast maitset ja (või) lõhna. Glutamiinhape kuulub põhiaminohapete hulka ja tema soolasid omastab inimorganism hõlpsalt. Aasia köögil on tugevad traditsioonid naatriumglutamaadi kasutamises liha maitseainena. Kuid ka selline ühend võib palju probleeme tekitada. Et naatriumglutamaati kasutatakse eriti rohkelt just Hiina köögis, siis on ülalkirjeldatud nähtust hakatud kutsuma ka “Hiina restorani sündroomiks”. See avaldub tavaliselt näo, kaela ja rindkere punetusena, nõgeslööbena, kuumatundena, südame rütmihäiretena, peapöörituse või isegi tugeva peavaluna. Sageli inimene ise ei teagi, et ta on ülitundlik selle ühendi suhtes ja peaks naatriumglutamaati vältima. Kuigi tavaliselt kõik need nähud kaovad umbes tunni aja jooksul pärast ilmnemist , tuleb glutamaadi ja tema sooladega maitsestatud toitude liigtarbimisest hoiduda. Eelnimetatud häirete tugevus ja kestvus on sõltuvuses sissesöödud glutamaatide kogusest. Lastele on glutamaatide mõju võimsam ja see avaldub peamiselt aktiivsuse tõusu ja rahutusena ning näo õhetuse või paistetusega.
Teine etteheide, mida glutamaatide lisamisele sageli esitatakse, on toidu tegelike maitse- ja lõhnaomaduste varjamine. Et naatriumglutamaat võimendab toiduainetes nii-öelda lihapuljongi maitset, võib tarbija maitsmismeel langeda kergesti pettuse ohvriks. Maitse järgi oleks nagu palju liha, kuid tegelikult on seda üsna vähe. Samuti vähendab glutamaadi lisamine ka naturaalse liha kasutamist. Osa uurijaid on seisukohal, et naatriumglutamaat tekitab keele maitsmisretseptoritele aistingu, mida tajutakse omalaadselt vürtsika maitsena.
Glutamaate võib leida puljongikuubikutest, maitsesegudest, lihatoodetest, pakisuppidest, kastmetest, kartulikrõpsudest ja mujalt. Toote pakendilt annab üht-teist välja lugeda. Kindel tõend naatriumglutamaadi sisalduse kohta on selle ühendi nimetus või lisaaine kood E621. Mõnikord on eelnimetatud ühendi sünonüümiks tähekombinatsioon MSG ehk lühend ingliskeelsest sõnapaarist monosodium glutamate. Glutamaadirikkust tähistavaid sünonüüme on pakenditel teisigi, näiteks proteiinihüdrolüsaat, pärmi-autolüsaat, hydrolyzed vegetable protein , natural flavor jne.
Et glutamaate võib toote kilo kohta lisada lausa mitmetes grammides, siis tasuks kuivkontsentraatide ostmisel hinnata ka selle ühendi ligikaudset hulka tootes . Nimelt peab pakendile olema märgitud kõik toote valmistamiseks kasutatud komponendid osamasside alanemise järjekorras. Juhul kui puljongikuubikute koostisosade loetelus on glutamaat esiviisikus, siis see toode sisaldab nimetatud lõhna- ja maitsetugevdajat üpris ohtralt. Normaalselt soolases toidus loetakse maitsmismeele jaoks naatriumglutamaadi optimaalseks koguseks 0,2...0,9%.
Glutamaatide ohutuse üle on palju vaieldud. Neile on ajakirjandusveergudel esitatud süüdistusi allergeensuses ja isegi teratogeensuses ehk lootekahjustuste tekkes. Tõelist allergiat tekitavad glutamaadid harva, kuid ülitundlikel inimestel põhjustavad nad mitmeid vaevusi. Otseseid teaduslikke tõendeid glutamaatide loodet kahjustavast mõjust pole normaalse tarbimise korral leitud. Kuid arvestama peab sedagi , et nii glutamiinhappel kui ka tema sooladel on oluline toime meie närvisüsteemi talitlusele. Viimatinimetatud põhjusel kasutatakse glutamiinhapet ja kaltsiumglutamaati mitmete neuroloogiliste haiguste ravil.
Mitmesugused sünteetilised aminohapete teisendid kindlustavad kas mõru või soolase maitseaistingu. Samuti on sünteetilised aminohapped kasutusel ka kunstlike toidulõhnade ja -aroomide tekitamiseks. Nii näiteks on kunstliku leivalõhna tekitamiseks ühe olulise komponendina vaja arginiini, praetud liha aroomi jäljendamiseks aga aminohapetest tsüsteiini, glütsiini ja glutamiini.
Tunduvalt rohkem on toiduainetetööstuses levinud üksikute toiduainete rikastamine erinevate valgupreparaatidega. Nii korrigeeritakse sellise menetlusega paljude taimsete toiduvalkude aminohappelist koostist. Toitumise seisukohalt ei ole enamik taimseid toiduvalke täisväärtuslikud. Taimsed toiduvalgud ei sisalda vajalikus koguses ega vahekorras meile asendamatuid aminohappeid. Teraviljatoodete bioloogilise väärtuse suurendamiseks on neile juba pikemat aega lisatud asendamatut aminohapet lüsiini. Ka vastupidine protsess - taimsete valkude lisamine loomsetele toiduainetele - on küllaltki tuntud. Taimsetest valkudest on sojaoavalk oma koostiselt kõige lähedasem lihavalgule. Sojavalgu kasutamise traditsioon pärineb Aasiast. Jaapanis ja Hiinas lisati sojavalku juba ammu nii liha-, kala- kui ka pagaritoodetele. Viimastel aastakümnetel on sojavalgu kasutamine hoogustunud kõikjal maailmas. Sojavalkudega asendatakse osa lihast lihatoodetes, näiteks, keeduvorstides, lihakonservides, pasteetides jne. Samuti lisatakse sojavalku mitmesugustele kastmetele, pagari- ja kondiitritoodetele ning toitesegudele. Tarbija seisukohalt on siiski väga oluline teada, kas toode sisaldab sojavalku või mitte. Probleemiks osutub see just nendele inimestele, kes on sojavalgu suhtes allergilised. Miks siis üldse sojavalku kasutatakse? Sojavalk rikastab taimse päritoluga toiduaineid ning võimaldab olulist loomse valgu kokkuhoidu lihatoodetes. Teatavasti on loomne valk hinnatasemelt oluliselt kallim võrreldes taimse valguga.
Toiduainetetööstus pakub tarbijale ka selliseid toiduaineid, mis nii välimuselt kui koostiselt matkivad tõelisi looduslikke valgurikkaid produkte. Ka meil Eestis on selliseid toiduaineid valmistatud. Kõige parem näide on valgumari. Põhimõtteliselt on tegemist puhtakujulise valgulise tehistoiduainega. Välimuselt, konsistentsilt ja maitselt matkis valgumari musta kalamarja. Valgumarja tootmiseks aga kasutati piima varuvalku kaseiini ning sidekoe valgust kollageenist toodetud zhelatiini. Nii saadud toode oli eemaletõukavalt valkjashalli värvusega. Müügi- ja tarbimisedukuse kindlustamiseks värviti toode mustaks. Meie kaubanduses on täna müügil kõikvõimalikke toidupreparaate, mida reklaamitakse kõrgväärtuslike valgu või vabade aminohapete preparaatidena jne. Suhtumine nendesse saab olla vaid ühene - nende meelevaldne ja kestev tarbimine pole soovitatav. Samas peab nentima , et vabade aminohapete preparaatide oskuslik tarbimine on teatud füsioloogiliste piirsituatsioonide puhul kindlasti vajalik. See jäägu aga kompetentsete inimeste otsustada. Vajalik on arstlik kontroll, toitumisteadlaste konsultatsioonid, vastavad biokeemilised uuringud. Loomulikult on inimese suurim õigus inimõigus, see tähendab soovi korral võib endaga sooritada kõikvõimalikke eksperimente. Kordame siinkohal, et seda ei tehtaks vähemalt kahel juhul. Esiteks, imikutele ja lastele ei tohi midagi vägivaldselt peale suruda. Teiseks välditagu äärmusi enne biorolli lõplikku täitmist, see tähendab järglaste muretsemist .
Välimusele erilist rõhku panevad naised loodavad tugevdada sõrmeküüsi erinevate aminohapete preparaatide söömisega. Kasutamist on leidnud trüptofaani preparaadid, et võidelda unetuse, valu ja depressiooniga. Osa tarbijaid on saanud positiivset efekti, kuid kahjustanud seejuures oma maksa, teised pole mingit efekti saavutanud peale maksakahjustuste. Trüptofaani kasutamist alles uuritakse, senini pole talle üleüldist ravitoimet omistatud. On selge, et kõiki aminohappeid tasub saada kõrgväärtuslikust toidust. Just tasakaalustatud täisväärtusliku segatoidu tarbimine on eelduseks heale tervisele.
Ka sportlastel ning treeneritel tasuks meeles pidada, et lihaste väljaarendamiseks on eelkõige vaja õigesti ja arukalt planeerida kehalist tööd, mitte aga aminohappeid üle tarbida. Oluline on ka tasakaalustatud ja täisväärtuslik toit, mis kindlustab nii energia kui ka vajalike valkude hulga.