Mihhail
Bulgakov „Meister ja Margarita”Esimene
osaEsimene
peatükk: Ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatugaOli
lämbe kevadõhtu. Mihhail Berilioz ja Ivan Nikolajevitš Ponõrev
(luulejtaja, varjunimega Bezdomnõi) istusid Bronnaja tänava
pingil ja jõid aprikoosijooki. Äkki nägi
Berlioz enda ees
poolläbipaistvat pika mehe kuju. Ta sulges silmad lootuses, et nii
nähtu kaob. Kui ta silmad avas oligi viirastus kadunud. Ta hakkas
kaaslasega Jumala olemasolu üle arutlema. Mõne aja möödudes ilmus
tänavale ühe musta ja ühe rohelise silmaga mees. Peagi sekkus ta
vestlusesse. Mõlemad mehed arvasid, et ta on välismaalane ning
püüdsid kindlaks teha
millisest riigist mees pärit on ning kuidas
ta nii hästi vene keelt oskab. Tuli välja, et mees on sakslane ning
polüglott. Võõras ennustas Berliozile kuidas ta
sureb .Teda pidavat
tapma vene naine (kommunistlik noor), kes tal pea otsast lõikab.
Samuti ennustas ta, et MASSOLIT-i koosolek (
Moskva kirjanduslik
assotsastsioon) jääb ära, sest Annuška pillas päevalilleõli
maha. Võõras oli Venemaal, et uurida
maag Aurillac
Herberti käsikirju. Ta ise tegeles samuti musta maagiaga. Lõpuks teatas ta,
et
Jeesus oli olemas ning selleks ei pea tõestust olema.
Teine
peatükk: Pontius Pilatus Prokuraator Pontius Pilatus vihkas roosilõhna ent just seda ta tänna pidevalt
tundiski. Samuti oli tal kohutav peavalu. Ta pidi tegelema Ješuaga
ehk Ha-Nostriga. Ha-Nostri nimetas kõiki headeks inimesteks. Pontius
vihkas, et teda nii kutsuti ning lasi tsensuurio
Marcus Rotitapjal
mehele õpetada, kuidas peab rääkima. Edaspidi kasutas Ješua sõna
hegemon. Ha-Nostri sai aru, et Pontiusel on peavalu ning ta sooviks
oma
koera Bangaga koos olla. Pilatus määras mehe süüdi. Oli
Paasapühade aeg ning sellega seoses tuli üks süüdimõistetu
vabastada. Valida oli Ha-Nostri ja Barbase(röövel ja mõrvar)
vahel. Vabaks lasti Barbas.
Kolmas
peatükk: Seitsmes tõestusIvan
Nikolajevitš oli magama jäänud ega
teadnud nüüd kas
vestlus tundmatuga oli olnud
unes või ilmsi. Berlioz läks
helistama . Võõras
mees karjus veel järgi, et ta võib tema tädipojale Kiievisse
telegrammi saata. Berlioz kohkus, sest ta polnud mehele oma
tädipojast rääkinud. Berlioz nägi taas viirastuses
esinenud meest. Berlioz läks pöördväravate juurde, libises ja kukkus
rööbastele. Naistrammijuht küll pidurdas, kuid see enam ei
aidanud. Berliozi mahalõigatud pea veeres mööda Bronnaja tänava
sillutist alla.
Neljas
peatükk: TagaajamineIvan
Nikolajevitš jooksis õnnetuspaigale ning vajus siis esimesele
pingile. Ta
kuulis kuidas üks naine hüüdis, et Annuška oli
päevalilleõli pudeli puru teinud. Ta läks tagasi Bronnaja
tänavale, et võõra mehega rääkida. Nüüd teskles aga mees, et
ta ei oska vene keelt. Välismaalase juurde oli ilmunud ka teine
kummaline mees (ruuduliste pükste ja katkiste näpitsprillidega).
Ivan hakkas neid taga
ajama . Kummaline
seltskond täienes veel kahel
jalal käiva musta kassiga. Peagi kaotas
poeet nad kõik silmist. Ta
oli veendunud, et nad on
majas nr.13 korteris 117 ning suunduski neid
sinna
otsima . Korteri vannitoast paistis valgust ja Ivan avas ukse.
Seal oli naine vanni võtmas, mitte kummaline seltskond. Ivan läks
kööki ja võttis sealt küünla ning ikooni. Seejärel lahkus ta
korterist. Poeet jalutas tagasi Bronnaja tänavale. Seal andis ta oma
riided ühe mehe kätte, et ise
ujuma minna. Ujumast tagasi tulnud
avastas ta , et riided on kadunud. Talle oli jäetud
selga panemiseks
ainult aluspüksid ja kaasa võtta küünla,
ikoonid ja tikud.
Viies
peatükk: Oli see alles lugu GribojedovisMASSOLIT-i
liikmed ootasid Berliozi Gribodejovis
asjatult . Peala tunniajasat
ootamist läksid nad alla kohvikusse. Seal kuulsid nad Berliozi
traagilisest õnnetusest esmakordselt. Mõne aja pärast märkasid
nad valget kuju ja tulukest. Arvati, et see on kummitus, kuid
tegelikult oli tegu Ivaniga. Ta käitus nagu hullumeelne otsides
välismaalast kohviku
laudade alt.Ta võeti kinni ning saadeti
hullumajja.
Kuues
peatükk: Skisofreenia , nagu oligi öeldudRjuhhin(üks
MASSOLIT-i liige) läks poeediga kaasa.
Doktor uuris, mis Ivan
Nikolajevitšiga oli juhtunud. Ivan (32.aastane) üritas
hullumajast põgeneda. Talle tehti rahustav süst ning viidi
üksikpalatisse. Rjuhhin oli Ivani käitumisest šokeeritud. Ta oli
ka solvunud, et Ivan oli ta „
vaenlane ” (Rjuhhin imetles
Ivani kirjutisi, kuid poeet vihastas selle peale ja sõimas
Rjuhhinit).
Seitsmes
peatükk: Jube korterStjopa Lihhodejev oli Varjeteeteatri direktor ning Berliozi naaber. 50-nda
korteriga (korter, kus Berlioz elas)oli alati salapäraseid asju
juhtunud. Inimesed
kadusid ega tulnud enam tagasi. Stjopa, kes
(pohmelliga) ärkas nägi toas baretiga tumedat kuju. Tegu oli sama
musta maagiga, kes Berliozi surma ennustas. Maag
Woland olevat
Stjopaga esinemise osas lepingu sõlminud (Woland väitis seda, kuid
Stjopa seda ei mäletanud). Stjopa helistas maagi sõnade
kinnitamiseka Varjeteeteatrisse. Sealt
saigi ta maagi sõnadele
kinnituse . Peagi ilmus tema ette ka ruudulises
riietuses mees ja suur
kass . Ilmus ka neljas
olevus : lühike ja tüse ühe kihvaga mees.
Stjopa kaotas teadvuse. Kui ta ärkas oli ta Jalta muulil.
Kaheksas
peatükk: Professori ja poeedi jõukatsumineIvan
ärkas valges palatis. Ta oli nüüd rahulik ega märatsenud. Ta
märkas nuppu ning vajutas seda. Tema ette ilmus
silinder ,
millelt pidi ta
valima , mida soovib. Ivan vajutas nupul „
Velsker ”.
Velsker tuligi ning vannitas Ivani, andis talle uue pidžaama ja
saatis
kabinetti , kus teda küsitleti ning uuriti. Peale hommikusööki
tuli ivani juurde doktor
Stravinski , kellele Ivan usaldas oma loo
välismaalasest. Poeet soovis miilitsasse minna, et keegi
välismaalase kinni püüaks. Doktor veenis ta ümber ning soovitas
tal kaebus kirjalikult esitada(Ivani poleks keegi pidžaama või veel
hullem eelmise õhtu riietusega tõsiselt võtnud) Tegelikkuses ei
uskunud tema lugu ka doktor.
Üheksas
peatükk: Korovjevi tembudKorteriühistu
esimees läks Berliozi korterisse. Kabinetis oli katkiste
näpitsprillidega mees. Veidrik meelitas mehe äri tegema. Ta lasi
maagi ajutiselt sisse kirjutada ning maksis kohe Bossoile
(korteriühistu esimees). Kodus peitis Bossoil 400
rubla ajalehepaberi sisse aj pani ventilatsioonilõõri. Korovjev
(näpitsprillidega veidrik) teatas ametivõimudele, et Bossoilil on
ventilatsioonilõõris peidus raha ning, et ta sahkerdab valuutaga.
Mindigi Bossoili juurde asja kontrollima. Bossoili WC
ventilatsioonilõõrist leitigi raha. Mees ei saanud tõestada, et
raha on ausal teel saadud, sest sõlmitud leping oli kui ime väel
portfellist kadunud. Bossoil võeti kinni.
Kümnes
peatükk: Uudiseid JaltastVarjeteeteatri
finantsdirektori Rimski juurde toodi pakk roheliste paberitega,
millele oli trükitud
Wolandi esinemiskuulutus. Oodati Stjopat, kuid
teda ei ilmunudki. Toodi mitmeid telegramme Stjopalt Jaltast. Arvati,
et see on mingi nali, sest Stjopa poleks kuidagi nii kiiresti
Jaltasse saanud minna. Helistati Stjopa korterisse. Telefonile vastas
lõpuks Korovjev, kes esitles end Wolandi tõlgina. Ta väitis, et
Stjopa läks linna lõbusõitu tegema. Siis meenus administraator
Varenuhhale, et avati uus kõrts „Jalta” ning tõenäoliselt on
Stjopa seal. Rimski käskis Varenuhhal siiski igaks juhuks
telegrammid uurijatele viia. Varenuhha sai telefonikõne, milles teda
seda käsku täitmast keelati. Varenuhha soovis siiski oma ülemusele
lojaalne olla. Enne
lahkumist kontrollis ta veel, kas väljakäigud
on korga tehtud. Seal ilmus ta juurde kassi näoga mees ja ühe
kihvaga mees. Nad peksid Varenuhhat. Tõusis torm, hakkas sadama ning
lõi välku. Peksjad viisid
administraatori Stjopa korteri juurde
esikusse . Mehed haihtusid ning asemele ilmus punasejuukseline
roheliste fosforiidi helgiga
silmadega alasti näitsik. Kui ta
Varenuhhat puudutas õhkus näitsikust jäist külmust. Kui
neiu teda
suudelda püüdis kaotas Varenuhha teadvuse.
Üheteistkümnes
peatükk: Ivani kahestumineIvan
ei suutnud kuidagi avaldust valmis kirjutada. Ta puhkes nutma. Talle
tehti taas süst. Õhtul imestas Ivan, et ta on
juhtunu suhtes palju
rahulikumaks muutunud. Temas oli justkui uus ja vana Ivan korraga.
Ivan jäi magama. Äkki ilmus rõdule üks mees. Ivan kergitas end
kohkumata voodist üles, et külalist uurida.
Kaheteistkümnes
peatükk: Must maagia ja selle paljastamineLaval
esitati jalgratta etendus. Lava taga tegi näpitsprillidega mees
Rimskile tema uuriga triki. Etendus oli menukas. Tehti
trikk kaardipakiga, pandi raha sadama, naised said uusi
kingi ja riideid,
paljastati tõsiasi(naise ees), et
Arkadi Apollonovitš kohtus
näitlejanna Militsa Andrejevna Pokobatkoga. Samuti võeti ühel
mehel pea otsast, kuid pandi see ka hiljem tagasi. Esinenud seltskond
haihtus peale etenduse lõppu õhku.
Kolmeteistkümnes
peatükk: Kangelase ilmumine Ivani
juurde tuli mees kõrvalpalatist. Ta oli
hooldaja hajameelsuse tõttu
endale võtmekimbu hankinud. Ivan rääkis kuidas ta oli haiglasse
sattunud. Meister (külla tulnud mees)
arvas , et Ivan
kohtas Saatanat. Meister oli esimene, kes Ivani kuulas ning teda toetas.
Külaline rääkis ka oma loo. Ta oli kirjanik ning kutsus end
meistriks. Ta kirjutas romaani Pontius Pilatusest.Ta pani teosesse
kogu oma hinge. Romaani kirjutamise ajal oli ta olnud eraklik ning
püsis kodus. Kui romaan hakkas valmis saama lubas ta endale ka
jalutuskäike. Ühel päeval kohtas ta kollaseid lilli hoidvat neiut.
Naine oli abielus, kuid külastas siiski kirjanikku. Kui romaan
valmis sai viis meister selle kirjastusse, kuid seal keelduti seda
avaldamast.
Ajalehes hakkasid ilmuma romaani arvustused (enamasti
halvustavad). Artiklid tekitasid meistrile vaimuhaiguse, mille tõttu
ta hirmu hakkas tundma. Ta põletas isegi oma romaani ära. Ühe
peatükki suutis siiski kohatud neiu
tulest päästa. Meister tuli
ise hullumajja ravile. Meistri ja Ivani vestluse ajal toodi ravilasse
mees, kes väitis, et tal pea maha lõigati ning mees, kes
ventilatsioonilõõri peidetud rahapakkidest rääkis.
Neljateistkümnes
peatükk: Olgu kiidetud kukk!Rimski
sai telefonikõne, milles tal keelati helistada. Peagi tuli sisse
Varenuhha. Ta rääkis, et Stjopa olevat olnud kõrtsis „Jalta”
telegrafisti täis jootnud ning siis Jalta nimega telegramme saatnud.
Peagi tundus Varenuhha Rimskile kahtlane. Ta oli kindel, et Varenuhha
valetab. Varenuhha varjas end ajalehega valguse eest. Nüüd märkas
Rimski, et mehel pole varju.
Aknast üritas sisse pääseda
punasejuukseline alasti näitsik. Rimski päästis kukk, kes oma
kiremisega koidiku saabumisest teatas. Olevused kadusid ning Rimski
kiirustas tänavale. Ta sõitis taksiga rongijaama. Rimski sõitis
rongiga
Leningradi .
Viieteistkümnes
peatükk: Nikator Ivanovitši unenäguNikator
ivanovitš, kes oli hullumajja toodud valuutade pärast, nägi unes,
et ta viidi teatrisaali. Seal toimus etendus, kus meestel lasti
valuutade
omamine üles tunnistada. Nikator ei tunnistanud seda üles.
Tema lärmamise tõttu läbi une ärkasid ka teised
haiglas üles
ning jäid alles peale süsti magama.
Kuueteistkümnes
peatükk: Hukkamine Mindi Kolgata mäele, et röövlid ristidel tappa. Kohale tuli külarahvas
ning Levi
Matteus . Ta kahetses, et ta polnud koos Ha-Nostriga
rännanud, sest siis oleks mees võib-olla vaba. Ta soovis, et tal
oleks nuga ja saaks end tappa. Levi Matteus jooksiski leivapoodi ja
varastas sealt noa. Ta ei pääsenud kuidagi Ha-Nostri juurde. Levi
hakkas jumalat sajatama. Mõne aja pärast tekkiks
taevasse äikesepilv. Sellest hoolimata
tapeti risti löödud
vargad . Kui
timukad olid lahkunud päästis Levi Matteus surnukehad köidikutest.
Ta põgenes mäeltt koos Ha-Nostri laibaga.
Seitsmeteistkümnes
peatükk: Rahutu päevOli
päev peale Wolandi etendust. Kõik Varjeteeteatri töötajad olid
hämmeldunud. Nüüd olid kadunud juba Lihhodejev, Varenuhha ja
Rimski. Teatrisse tulid miilitsatöötajad. Nad lasid uurimiskoeral
(Ruutuäss) uurida Rimski kabinetti.
Raamatupidaja Vassili
Stepanovitš pidi sõitma Vaatemängude ja Kerget Tüüpi Lõbustuste
Komisjoni ning eilse
kassa (21711 rubla) üle anda. Kui ta
taksojuhile 10-ne rublalisega maksta soovis, siis sõidukijuht
keeldus. Tuli välja, et eilsel etendusel jagatud kümnelised
muutusid hiljem millekski muuks. Samuti kadusid naistel uued
kleidid seljast. Komisjoniski oli toimunud kummalisi asju. Komisjoni esimehe
Prohhor Petrovitši juurde oli eelmisel päeval tulnud kassi näoga
mees. Ta ärritas esimeest, mille peale Prohhor ütles: „Kurat mind
võtku!” Peale seda jäi temast järele vaid pintsak, mis tööd
edasi tegi. Vaatemängude komisjoniski polnud kõik korras. Seal
hakkasid inimesed laulma. Lermantov olevat rajanud laulukoori. Endale
abiks oli ta
toonud näpitsprillidega mehe. Peale esimest
laulukooritundi ei suutnud enam keegi laulmist lõpetada.
Lauljad viidi vaimuhaiglasse. Stepanovitš
suundus rahandusosakonda ja püüdis
kassa ära anda. Üle andmisel muutus raha välisvaluutadeks (
Kanada dollarid, Inglise naelsterlingid, Hollandi kuldnad, Läti latid,
Eesti
kroonid ). Ta arreteeriti.
Kaheksateistkümnes
peatükk: Külastajad, keda seiras ebaõnnBerliozi
tädimees, Maksimiljan Andrejevitš Poplavski, sõitis Moskvasse
peale seda kui oli saanud telegrammi sisuga: „Jäin nüüdsaama
Patriarhi
tiikide ääres trammi alla. Matused reedel kell kolm.
Sõida. Berlioz.” Poplavski arvas, et telegrammi kirjutades on
tehtud lihtsalt mõned
pisivead . Moskvas läks ta Berliozi
korterisse. Seal kohtas ta näpitsprillidega meest, musta kassi ning
ühe kihvaga meest. Korterit ta endale ei saanud ning pidi Kiievisse
tagasi sõitma.
Samasse korterisse suundus nüüd Varjeteeteatri
einelauapidaja
Andrei Fokitš Sokov. Ta soovis rääkida kümnesest,
mis lihtsalt paberilehtedeks muutuvad. Oma küsimusele ta vastust ei
saanud, kuid kuulis maagilt, et sureb 9 kuu pärast veebruaris
maksavähki Esimese Moskva Ülikooli kliiniku neljandas palatis.
Kohkunud mees läks arsti juurde, kuid mingeid märke vähist tal ei
olnud. Peale arsti juurest lahkumist ilmus doktor Kuzmini lauale must
kassipoeg . Peagi
lendas sisse ka
varblane , kes ühte jalga järgi
vedas. Kuzmin
tellis endale kaaanid.
Teine
osaÜheksateistkümnes
peatükk: MargaritaMeistri
armastatu nimi oli Margarita Nikolajevna. 30-aastanevMargarita oli
abielus väga tuntud eriteadlasega. Tema mees oli kolmeks päevaks
komandeeringusse sõitnud. Margarita nägi unes, et onnist astub
välja meister ja kutsub teda enda juurde, Margarita arvas, et see
tähendab ta enda peatset surma või taaskohtumist. Margarita sõitis
trollibussiga samasse kohta, kus ta oli meistrit kohanud. Trollis
räägiti surnukehast, kelle pea oli kirstust ära varastatud.
Mrgarita juurde pargipingile tuli istuma ühe kihvaga mees, Margarita
sai teada, et trollis oli räägitud Berliozist. Kihvaga mees
meelitas Margarita välismaalasega
kohtuma . Ta andis Margaritale
kreemi ning lubas kell 10 helistada ning öelda, mis edasi tuleb
teha.
Kahekümnes
peatükk: Azazello kreemTäpselt
pool kümme määris Margarita end kreemiga. Kreem muutis ta kümme
aastat ilusamaks. Margarita andis kõik oma riided,
kingad , pesu,
sukad teenjannale. Mehele kirjutas ta lühikese hüvastijätukirja.
Kell kümme helistas Azazello ja teatas, et on aeg
lennata välismaalase juurde. Üle värava minnes pidi naine ütlema:
„Nähtamatu!” Margarita lendaski luua
seljas minema.
Kahekümne
esimene peatükk: LendMargarita
vaatas linnas ringi ning avastas „Dramliti maja”. See oli
„Dramaturgi ja Literaadi maja”. Elanike nimekirja uurides leidis
ta ka Letnski nime (mees, kes meistri elu ära rikkus). Margarita
hävitas ta korteri. Peale seda kihutas ta minema. Peagi avastas ta,
et teenjanna Natalja Prokotjevna sõidab tema järel orikaga. Orikas
tundis ta ära Nikolai Ivanovitši. Jõe juurde jõudnud, käis
Margarita suplemas. Jõe teisel
kaldal võeti naist vastu kui
kuningannat. Naine sõidutati autoga Moskvasse (autojuhiks oli
vares ).
Kahekümne
teine peatükk: Küünalde valgelKohale
jõudnud juhatati Margarita Wolandi juurde. Margarita pidi olema
balli perenaine . Kass Peemont ja Woland
pidasid maha malematši,
mille kass kaotas. Margarita juurde
soovisid pääseda ka Natalja ja
Nikolai. Teenjanna lubatigi naise juurde, kuid orikas saadeti kööki
kokkade juurde.
Kahekümne
kolmas peatükk: Saatana suur ballMargaritat
pesti verega, hõõruti lehtedega, anti selga paks, kuid läbipaistev
roosakas roosilõhnadega rüü. Jalga anti roosiõlmetest kingad ja
kaela raske puudlipildiga kett. Margarita pidi kõik külalised vastu
võtma. Tal hakkasid sellest käsi ja jalg, mida suudeldi meeletult
valutama .Teda pesti taas verevannis. Nüüd jalutas ta saalis ringi
ning jõudis šampanjapurskkaevuni, kus külalised suplemas käisid
ning joobnuna väljusid. Peagi jõudis ta saali keskel olevale
kõrgendikule. Saali tuli Woland mõõgaga.Tal oli Berliozi
äralõigatud pea kandikul. Woland nimetas teda
parun Maygelliks.
Parunist hakkas verd purskuma ning peeker täideti sellega. Woland
jõi ning tema riietus muutus ilusaks.Ka Margarita pidi jooma. Peale
seda kadusid külalised ning
saal muutus hämaraks ja ilmetuks.
Kahekümne
neljas peatükk: Meistri äratoomineWolandi
toas oli kõik nagu enne balli. Azazello eputas oma laskmisoskusega.
Ta lasi täpselt poti seitsmel märgitud kohta. Kass üritas sama
teha 2 märgitud kohaga, kuid tabas hoopis öökulli ja alasti nõia
Hella kätt. Hommik hakkas saabuma ning Margarita soovis lahkuda.
Woland muutis ta
meelt ninglasi tal nimetada üks asi, mille
täitumist ta soovib. Margarita tahtis aidata
ballil kohatud naist,
kellele pidevalt toodi rätikuid, millega ta oma lapse oli
tapnud .
Woland ei saanud seda soovi ise täita, vaid seda pidi tegema
Margarita ise. Kuna see soov ei läinud arvesse, soovis Margarita
meistriga
kohtuda . Peagi tuli akna kaudu sisse haiglariietes mees.
See oli meister. Ta oli ärevuses ning ta tuli maha rahustada.
Räägiti
romaanist , mille meister oli kirjutanud. Üle kõige
soovisid meister ja Margarita elada
vaikselt oma keldrikorteris. Seal
elas, aga juba
elanik . Wolandi kaotas mehe ning ta nime dokumentidest
nagu teda poleks olnudki. Nataša
palus , et teda jäetaks nõiaks ja
ta soov täideti. Sisse tuli Nikolai Ivanovitš, kes palus tõendit
selle kohta, kus ta oli öösel viibinud. Ka see
palve täideti. Nüüd
tuli Varenuhha, kes ei soovinud enam
vampiir olla. Ka tema soov
täideti. Romaani käsikirjad, mille meister oli ära põletanud,
olid Wolandil tervetena olemas ja ta lasi need kohvrisse
pakkida .
Maragritale andis ta teemantitega hobuseraua. Seejärel asuti
koduteele.
Koridoris kaotas Margarita hobuseraua ära. Ringi luusiv
Annuška võttis selle endale. Azazello sai selle aga tema käest
tagasi. Peagi oli Margarita keldrikorteris ja uuris käsikirju. Ta
kartis , et see kõik on uni ning kui ta ärkab kõik kaob. See aga
polnud uni.
Kahekümne
viies peatükk: Kuidas prokuraator püüdis päästa Karioti JuudastProkuraator
Pilatus sõi õhtust ja ootas külalist. Külaline
saabuski äikesevihma tõttu märjana. Peale õhtusööki andis Pilatus oma
külalisele (Afranius) ülesande maha matta risti löödute kehad ja
sama päeva jooksul üles leida
Juudas Kariot. Kariotilt pidi ta raha
võtma ja selle tagasi
toimetama . Sellest pidi ta kohe peale ülesande
täitmist Pilatusele teatama.
Kahekümne
kuues peatükk: MatmineAfranius
lahkus. Pilatus oli
masenduses ega suutnud magama jääda. Afranius
peatus vaibamüüja maja juures. Ta uuris, kas vaibamüüja abikaasa
on üksi kodus või mitte. Tema õnneks see nii
oligi.Niza(vaibamüüja naine) juures oli ta vaid 5 minutt. Peale
Afraniuse lahkumist riietus Niza kähku ümber ja läks tänavale.
All-linna tänavale ilmus pöetud habemega
noormees , kes suundus
preester Kaifase palee poole. Peale seda ruttas ta tagasi All-linna.
Tagasi teel kohtas ta Nizat. Niza meelitas noormehe õlipuuistandusse.
Istanduses hüüdis noormees Nizat, kuid naise asemel ilmusid välja
hoopis 3 meest, kes ta
tapsid ning raha, mis ta paleest oli saanud
ära võtsid. Rahakukkur sisaldas 30 tetradrahmi.Umbes kesköö paiku
jäi hegemon magama. Ta nägi unes, et kõnnib kooskoera Banga ja
filosoof En-Sardiga mööda kuukiirt ning arutavad hukkamisega seotud
asjade üle. Pilatuse äratas Marcus Rotitapja, kes teatas Afraniuse
saabumisest. Pilatus (tähetargast kuninga ja möldritütre
Pila poeg) lasi hilise külalise sisse kutsuda. Mees teatas Karioti
Juuda (mees, kes istanduses tapeti) surmast ning Ha-Nostrija kahe teise
vangi matmisest. Pilatus oli ta tööga rahul ning
kinkis talle
sõrmuse. Seejärel lasi ta sisse kutsuda Ha-Nostri sõbra
Leevi Matteuse. Ta uuris leivanuga ning pärgamenti, millel olid Ješua
sõnad. Leevi lubas Jelešalaimis ühe mehe tappa. Tuli välja, et
selleks meheks oli Karioti Juudas. Tema surma eest oli Pilatus juba
hoolitsenud.
Kahekümne
seitsmes peatükk: Korteri nr.50 lõppMaragrita
jõudis peatüki viimaste sõnadeni: “...nii võttis
viieteistkümnenda niisani koidiku vastu
Juudamaa viies prokuraator
Pontius Pilatus.” Oli saabunud hommik ning Margarita kontrollis,
kas tema armastatu on alles ning heitis siis isegi magama. Samal
ajal tegeleti viimasel ajal toimunud sündmuste uurimisega. Arkadi
Apollonovitš Semplejarov tegeles uurimistööga. Kuulati üle
Wolandi ohvreid ning kõik viitas korterile nr.50. Seal käidi mitmel
korral, kuid kunagi ei leitud sealt kedagi. Mindi taas korterit
uurima .
Seekord avastati korterist must kass. Teda tulistati ning ta
teeskles , et sai
raskelt haavata . Seejärel jõi ta lonksu bensiini
ning oli taas terve.Ta põgenes kõrgematesse
kohtadesse ning
tulistas korterisse tulnud mehi. Keegi ei saanud haavata. Ka kassi
tulitati taas, kuid see ei andnud mingeid tulemusi.Kass
valas korteris bensiini maha ja pani selle põlema. Ise põgenes ta akna
kaudu. Kamina ette kuhu oli kukkunud ka “haavatud kass” ilmus
parun Maygelli
laip . Kutsuti tuletõrje. Inimesed märkasid, et
aknast lendasid välja 3 tumedat meesterahva kogu ja üks alasti
naine.
Kahekümne
kaheksas peatükk: Korovjevi ja Peemonti viimased seiklusedPeagi
olid Korovjev ja Peemont valuutapoe juures. Neid ei yahetud sisse
lasta. Kui Peemont end kassinäoga meheks muutis ei olnud
uksehoidjal põhjust neid enam takistada.Poes hakkas kassinäoga mees
mandariine, šokolaadi ja heeringaid sööma. Korovjev pidas Peemonti
kaitseks maha kõne. Kassinäoga mees valas kondiitrileti bensiiniga
üle ning see lahvatas iseenesest põlema.Hetk hiljem olid nad juba
Gribodjedovi tädi maja juures. Sealne uksehoidja ei tahtnud neid
kirjanike restorani lasta, sest Korovjevil ja Peemontil polnud
liikmepiletit. Ometigi said nad kohvikusse, sest Artšibaldovitš
kutsus nad isiklikult sisse. Neile pakuti
parimat teenindus. Paraku
ei kestnud meeldiv olukord kaua, sest kroonikareporter Boba
Kandalupski hakkas
tulekahjust sosinal
madam Petrakovale
rääkima.Peagi tulid sisse 3 revolvritega meest, kes Peemonti ja
Korovjevi pihta tule avasid.Kassi priimusest tõusis tulesammas
tekitades järjekordse tulekahju.
Kahekümne
üheksas peatükk: Meistri ja Maragarita saatus on otsustatudWoland
ja Azazello
seisid ühe hoone kiviterrassil. Peagi tuli nende juurde
Leevi Matteus. Ta edastas teate, et Woland meistri ja Maragarita
endaga kaasa võtaks.Woland lubas seda teha. Azazello lendas asja
korraldama . Samal hetkel tulid terrassile Peemont ja Korovjev, kes
seletasid, mis oli juhtunud. Algas müristamine.
Kolmekümnes
peatükk: Teele! Teele!Margaritale
ja meistrile tuli külla Azazello. Ta tõi endaga kaasa kompsu,
milles oli Falermo vein (seda oli joonud Juudamaa prokuraator). Kui
meister ja Maragarita seda jõid kukkusid nad kokku ning surid.
Azazello lendas villasse ja jälgis kuidas Margarita suri. Ta valas
Margarita
suhu veidike veini ning naine ärkas. Sama tehti ka
meistriga. Edasi mindi mustade
lendavate hobustega stravinski
kliiniku juurde. Seal jättis meister Ivaniga hüvasti. Kui Ivani
toast lahkuti muutus haige rahutuks ning ta kutsus põetaja.
Põetajalt sai ta teada, et meister kõrvalpalatist suri just hetk
tagasi.
Kolmekümne
esimene peatükk: Vorobjovi mägedelWoland,
Korovjev ja Peemont ootasid Azazellot, Margaritat ja meistrit. Kui
nad saabusid anti meistrile võimalus linnaga hüvasti jätta. Mõne
aja pärast palus kass luba vilistamiseks. Tema
vile ehmats meistrit.
Ka Korovjev
vilistas , kuid tema vilet polnud kuulda. Tema vilepeale
hakkas maapind pragunema, tamm koos juurtega tuli maa seest välja,
hakk suri jne. Lahkudes nägi Maragarita linna asemel udupilve.
Kolmekümne
teine peatükk: Andeksandmine ja igavene varjupaik Öö
tihenes, tuli välja täiskuu. Kõik
ratsanikud muutusid: Korovjev
ehk
Fagot muutus nukraks ratsanikuks, Peemont muutus kõhnaks
noormeheks, Azazello deemoniks, meister nooreks deemoniks ja Woland
selliseks nagu ta tegelikult oli. Margarita märkas koeraga meest.
Ratsanikud peatusid. See oli Pontius Pilatus oma koera Bangaga.
Meister lasi mehe vabaks (meister oli mehest romaani kirjutanud).
Woland kinkis meistrile ja Margaritale kodu.
Epiloog Linnas
liikusid veel kaua kuulujutud. Hakati uurima
toimunut ning jõuti
järeldusele, et Korovjev oli võimas hüpnotiseerija ning korraldas
kõik. Seoses juhtunuga tapeti palju
musti kasse, võeti kinni
Wolandile ja Korovjevile sarnaste perekonnanimedega inimesi. Žorž
Bengalski veetis haiglas kolm kuud, sai terveks, kuid pidi loobuma
teatritööst. Igal kevadel täiskuu ajal haars ta kinni kaelast
veendumaks, et pea on alles. Stjopa Lihhoddejev (“Jalta”) oli
ravialas 8 päeva. Sealt välja saanud sai ta Rostovis
toiduainetekaupluse juhatajaks. Ta ei joonud enam portveini ning
hoidis naistest eemale. Finantsdirektor Stepan Bogodanovitški lahkus
Varjeteeteatrist. Ta asus tööle Zamoskovoretšjesse laste
nukuteatrisse. Korteriühistu esimees
Nikanor Ivanovitš Bossoi, kes
teatrit
armastas ei tahtnud enam ühtegi teatrit näha ega ka ühestki
teatrist rääkida. Aoizi Mogarõtš (mees, kes meistri sõbraks sai)
asus Varjeteeteatri finantsdirektori kohale tööle. Andrei Fokitš
suri nagu talle oli ennustatud Moskva Ülikooli Kliinikus maksavähki
üheksa kuu pärast peale Wolandi külaskäiku. Igal kevadel tulb
täiskuu ajal Patriarhi tiikide äärde pärnade alla pingile istuma
Ivan Nikolajevitš Ponõrev (luuletaja).Kui ta on istunud seal 1-2
tundi läheb ta malmvõre juurde ja näeb selle taga pingil istuvat
meest, kes pingsalt kuud jälgib seejärel torniakent. Ta otsib õhust
oma Venust. Kõik kestab kuni
avaneb villa aken ning naisehääl ta
teed jooma kutsub. Koju jõuab Ivan Nikolajevitš alati haigena. Ta
magab rahutult ning ärkab alati karjatusega. Siis teeb naine talle
süsti ning mees magab rahulikult hommikuni ja ärkab
tervena .
Soovitan kõigile (Y)
Kõik kommentaarid