Mihhail Bulgakov - Meister ja Margarita (0)

Mihhail Bulgakov 
Meister ja Margarita 
 
Ärge kunagi midagi  kartke . See on  arutu .  
Fakt on üks kangekaelsemaid asju maailmas. 
Ärge kunagi ega midagi paluge! Ei kunagi, ei midagi, ja eriti nendelt, kes on 
teist tugevamad. Nad tulevad ise pakkuma ja annavad kõik ise. 
Kõik läheb nii, nagu on õige - selle peal püsib maailm. 
 
● Mihhail Aleksandrovitš  Berlioz ​ – 40ndates, väikest kasvu, 
tumedajuukseline, ümarik, palja pealaega, sarvraamidega  prillid , 
kirjandusliku  ajakirja  toimetaja , suurima kirjandusliku ühingu 
MASSOLIT juhatuse esimees 
● Ivan Nikolajevitš Ponõrev​ ehk Bezdomnõi – õlakas, ruugete salkus 
juustega, 23-aastane,  poeet  
●  Professor  ​ Woland ​ – pikka kasvu, vasakud hambad kroonitud plaatinaga ja 
paremal kullaga,  tumedad  juuksed,  hallid  rõivad, üks silm must ja teine 
roheline 
●  Peemot ​ – suur, must  kass , vurrud uljalt õieli 
●  Fagott  ehk  regent  ehk ​Korovjev​ – pikk, kõhn ja irvitav, näpitsprillidega, 
millel üks klaas katki 
●  Hella ​ – punased juuksed, arm  kaelal ,  fosfor  rohelised silmad, alasti 
●  Azazello ​ – väike,  laiad  õlad,  kihv , vastik nägu, tulipunased juuksed, 
silmal  kae 
● Meister​ – tumedad juuksed,  terav  nina, ärevad  pruunid  silmad 
 
 
 
 
 
I osa 
Patriarhi  tiikide  juures arutavad Berlioz ja Bezdomnõi, kas  Jeesus  Kristus oli 
olemas, ning leiavad et kindlasti mitte. Inimesi tänavatel ei liigu. Mingil hetkel 
ühineb nendega  veider  välismaalane, kes asub jutustama kõikvõimalikest 
(uskumatutest) asjadest, näiteks et ta sõi koos Kantiga hommikueinet, et Jeesus 
Kristus oli kindlasti olemas ning et Berliozil lõigatakse pea otsast. "Annuška 
ostis juba päevalilleõli, ostis ja jõudis maha pillata. Nii et koosolek jääb ära." 
Berlioz näeb viirastust – ülikummalist pikka, kõhna ja poolläbipaistvat 
kodanikku, kes kannab džokimütsi ja ruudulist pintsakut. "Evangeeliume ei saa 
võtta ajalooallikatena /…/ Saatan on olemas," sellest kõigest räägib 
välismaalane, kelle  aktsent  vahel kummalisel  kombel  kaob. Lisaks kõigele 
väidab ta, et peatub Moskvas olles Berliozi  korteris . Berlioz ja Bezdomnõi on 
veendunud, et professor W on hullumeelne ning Berlioz läheb abi järgi. Teel 
kohtab ta veel kord viirastust, kes juhatab talle teed pöördvärava juurde, kus 
Berlioz libiseb,  kukub  trammi alla ning jääb oma  peast  ilma. 
Pöördvärava juures  kuuleb  Bezdomnõi pealt naiste  juttu , et Annuška olevat 
päeval oma õlipudeli maha pillanud ning seetõttu Berlioz libiseski. Bezdomnõi 
läheb tagasi tiikide juurde, kus  ootavad  teda professor ja Berliozi  viirastus  
(Fagott). Professor aga ei paista enam vene keelest sõnakestki aru saavat. 
Regent teeb veidi Bezdomnõi kulul  nalja  ning veidi aja pärast  lahkuvad  kolm 
kogu – professor, regent ja kass. Poeet asub neid jälitama. Jälitatavad lähevad 
igaüks ise suunas. Kass Peemot sõidab trammiga! Bezdomnõi asub jälitama 
professorit, kaotab ta varsti silmist, kuid usub ta asuvat  majas  13 ja korteris 47. 
Korterist leiab ta hoopis väikese tüdruku ning naise  vannist , haarab köögilaualt 
paberist ikooni ja küünla.  Moskva  jõe ääres usaldab oma riided tundmatule 
habemikule ning sukeldub lainetesse; tagasi jõudes leiab ta aga  vanamehe  koos 
riietega kadunud olevat, alles on üksnes aluspüksid, küünal,  ikoon  ja pakk  tikke . 
Bezdomnõid jälitab kuskilt kostnud " Jevgeni   Onegin ’i"  muusika , ta jätkab 
otsimist mööda kõrvaltänavaid,  kartuses  rahvarohketes kohtades aluspesus 
liikudes liialt tähelepanu äratada, Gribojedovi poole, kus asub MASSOLIT. 
Gribojedovis ootavad Berliozi kärsitult teised vaimuinimesed ( kirjanikud ), kes 
oma vaidlustes jõuavad välja isegi kadeduseni teiste suvilate vastu. Gribojedovi 
restoranis  seevastu käib igaõhtune pidu delikatesside ja džässiorkestriga. 
Keskööl tabab restoranis olijaid nägemus: rõdul seisab ilus mustasilmne mees, 
nugaterava habeme ja frakiga. Saabub teade Berliozi surmast. Rõdule  astub  ka 
poolpaljas Bezdomnõi, kes räägib arusaamatut juttu Berliozi mõrvast, 
professorist jne. Bezdomnõi astub kähmlusesse teda rahustama tulnud mehega 
ning poeet  saadetakse  vaimuhaiglasse. 
Moskva lähedal asuv närvikliinik. Bezdomnõid on tulnud  saatma  poeet Rjuhhin 
ehk Saška. Bezdomnõi nimetab viimast kulakuks, kes on end proletaarlaseks 
maskeerinud ning jutustab oma uskumatuna tunduvast päevast ka arstile. 
Helistab miilitsasse ja käsib neil professorit jälitama minna ning üritab viimases 
hädas akna kaudu põgeneda, kuid lõpetab hoopiski rahustava süstiga oma uues 
palatis. Masendunud Rjuhhin sõidab autokastis mõtteid mõlgutades Gribojedovi 
poole. 
Korteris nr 50 ärkab Stepan Bogdanovitš Lihhodojev (Varieteeteatri  direktor ) 
kohutava pohmelliga – sketšist Hustovi suvilas toimus eelmisel õhtul pidu. 
Korter  on üleüldiselt veider: sealt on  teadmatus  suunas kadunud näiteks  Stjopa  
ja Berliozi  abikaasad . Stjopa leiab oma korterikaaslase Berliozi asemel eest 
hoopis professor  Wolandi , kellega ta olevat sõlminud lepingu viimase 
esinemiseks Varieteeteatris. Kaetud laual on nii  viin  kui  maitsvad  söögid, olgugi 
et koduabiline Gruna on kadunud (nagu hiljem  selgub , siis Voroneži). Stjopa 
helistab Varietee finantsdirektorile ning veendub lepingu ehtsuses. Avastab ka 
kinnipitseeritud Berliozi toaukse. Stjopa  tuppa  on lisaks professorile ilmunud 
veel kass ja regent, mõne aja pärast astub kapist välja ka Azazello. Kõik neli 
kritiseerivad Stjopat ning otsustavad ta minema saata, paari hetke pärast leiabki 
mees end rannast – Jaltas. 
Bezdomnõi ärkab  haiglas . Vanniskäik ja  heatahtlik  õde. Korraldatakse  teste  ja 
küsitlusi. Pärast hommikusööki tuleb doktor  Stravinski  (40ndates aastates, 
hoolikalt raseeritud, hea kasvatusega, läbinägevad silmad, nn tähtis nina) koos 
oma meeskonnaga. Lubab küll Bezdomnõi välja kirjutada, ent tõestab samas, et 
mees oleks paari tunni pärast samas paigas tagasi. Bezdomnõi hakkab miilitsale 
avaldust kirjutama ja jääb vabatahtlikult kliinikusse. 
Nikanor  Ivanovitš Bossoi’lt (maja 302B korteriühistu esimees) tahavad 
inimesed Berliozi  korterit  saada, küll meelituste, küll ähvarduste abil.  Peremees  
läheb ise korterisse 50 ning leiab pitseeritud ukse tagant Korovjevi (Fagott), 
kellega sõlmib nädalase üürilepingu, et professor, kass ja tõlk võiksid jääda 
korterisse seni kuni etendused on antud. Korovjev annab Nikanorile ka lisaraha 
400  rubla , mille viimane peidab oma korteri ventilatsioonilõõri. Woland annab 
teada, et talle Nikanor ei meeldi, mille peale Korovjev helistab miilitsasse 
esitledes ennast kui  Timofei  Kvastsov korterist nr 11 ja  teatab , et korteriühistu 
esimehel on kodus välisvaluutat.  Miilits  ilmub söögi ajal Nikanori korterisse 
ning leiabki ventilatsioonist dollarid. Nikanor üritab end kaitsma hakata, kuid 
tulutult, sest nii leping, kontramargid, üüriraha kui kiri on ta portfellist kadunud. 
Mees arreteeritakse. Kvastsov kaob oma korterist. 
Teatris ootavad Stjopat  Rimski  ( Grigori  Danilovitš, kõhn, sarvraamidega 
prillidega, Varieteeteatri finantsdirektor) ja Ivan Saveljevitš Varenuhha (teatri 
administraator). Telefon Stjopa juures ei vasta, käivad kontramargilunijad, 
arutatakse maagilise etenduse üle. Saabub kiirtelegramm Jaltast Stjopalt – 
arvatakse et tegemist on kas nalja või eksitusega. Saabub järgmine ning sellega 
koos ka ehtne Stjopa allkiri. Samal ajal vastab  korter  50nes telefonile Korovjev, 
kes ütleb, et Stjopa on hoopis autoga lõbusõidul. Jaltasse ei õnnestu helistada 
ning Rimski paneb telegrammid ümbrikusse ja palub need Varenuhhal 
uurimisse  viia. Ähvardav telefonikõne ei luba Varenuhhal seda aga teha, mees 
teeb seda siiski. Varenuhha otsustab enne teele asumist hetkeks aiast läbi astuda 
ning kohtub seal kassiliku mehe ja Azazelloga, kes temaga tõrelevad ja seejärel 
maagi korterisse toimetavad. Väljas möllab torm –  vihm  ja äike. Korteri 50 
esikus kohtub Varenuhha punasejuukselise fosforroheliste  silmadega  alasti 
näitsikuga (Hella) ja kaotab teadvuse. Bezdomnõi üritab kirjutada avaldust, kuid 
ettevõtmine ei taha kuidagi õnnestuda ja mees  purskab   nutma . Õde viib  paberid  
minema, arst teeb rahustava süsti. Bezdomnõis hakkavad võitlema kaks isikut: 
üks, kes  arvab , et professorit tuleb ilmtingimata jahtida, ning teine, kes leiab, et 
asju tuleb  rahulikult  võtta. Bezdomnõi palati rõdul on keegi võõras! 
Musta  maagia  etendus. Algab jalgrattatrikkidega. Rimski on segaduses – lisaks 
Stjopale on nüüd kadunud ka Varenuhha,  telefonid  ei tööta. Saabub maag oma 
saatjaskonnaga ning etendus saab alguse juba riietusruumis – inimlikul kombel 
käituv kass Peemot ja Fagotti trikk Rimski uuriga. Lavaline etendus saab alguse 
kaarditrikiga, millesse kaasatakse ka publikut. Järgneb rahasadu, mille vastu 
Žorž Bengalski (tüse, lapselikult rõõmus, teatri teadustaja)  meelt  avaldama 
hakkab. Peemot rebib viimasel pea otsast. Jant jätkub moodsa kauba 
kinkimisega naispublikule ning paljastustega  Arkadi  Apollonovitš Semplejarovi 
eraelust . Lõpuks on lava tühi, esinejad kadunud,  orkester  mängib marssi, 
Semplejarovi looži  jookseb  miilits, rahvas tormab meeletuna ringi. 
Bezdomnõi rõdul olev mees on samuti kliiniku  patsient , kuid  temal  on 
õnnestunud näpata võtmekimp hajameelse õe käest. Bezdomnõi lubab 
luuletamise maha jätta ning jutu käigus selgub tõsiasi, et mõlemad mehed on 
asutuses ühe sama teguri tõttu –  Pontius  Pilatuse. Bezdomnõi räägib tundmatule 
oma loo, mille peale võõras teatab, et professor ei olnud keegi muu kui Saatan 
isiklikult. Meister räägib ka oma loo: ta oli  ajaloolane , kes võitis sada  tuhat  
rubla, mille eest üüris keldrikorrusel kaks tuba ning ostis hulga raamatuid. 
Kirjutas raamatut Pontius Pilatusest, kuid ühel päeval  kohtas  tänavanurgal naist, 
kel olid  kollased  lilled käes, keda hakkas  armastama . Naine käis igal päeval 
meistri juures, oli lummatud nii mehest kui tema teosest. Raamat sai valmis, 
kuid toimetaja seda ei avaldanud. Seevastu hakkasid ajakirjanduses ilmuma 
artiklid, et meister (tol ajal loomulikult veel oma kodanikunimega) on üritanud 
trükki sokutada Jeesuse apoloogiat (kaitsekõne). Kõige hullema kirjatöö esitas 
Latunski. Meister jäi järjest haigemaks, armastav naine palus tal mere äärde 
kosuma sõita. Meister annab oma raha naisele. Näeb hirmuunesid kaheksajalast, 
kes üritab ta südant endale saada. Üritab oma raamatut põletada, naisel õnnestub 
sellest siiski osake päästa. Ühel ööl lubas naine, et  hommikul  tuleb  igaveseks  
meistri juurde, kuid peale naise  lahkumist  koputati meistri aknale... Aegu hiljem 
tuli meister vabatahtlikult haiglasse. Sinnasamasse haiglasse on toodud ka 
Bengalski. 
Rimski istub oma kabinetis, kui tänaval läheb lahti uus möll – Fagotti antud 
rõivaesemed kaovad naistelt. Rimski hakkab juba telefoni haarama, et helistada 
ja asjaolusid seletada, kuid heliseb telefon ja naisehääl keelab midagi ette võtta. 
Varsti ilmub tagasi ka Varenuhha, kuid Rimski taipab, et midagi on väga valesti 
– Varenuhhal pole kõigele lisaks isegi varju! Surnud  punapea  üritab  aknast  sisse 
ronida… Rimski tunneb, et tema lõpp on lähedal, kuid kireb kukk ja mõlemad 
koolnud hõljuvad aknast välja. Rimski põgeneb  teatrist  ja sõidab  Leningradi  
rongile, tema juuksed on  halliks  muutunud. 
Nikanor on miilitsas, kuid ei suuda mõistlikku juttu rääkida, annab üksnes üles 
korteriühistu sekretäri. Miilits käib ka korter 50nes, kuid toad on tühjad. 
Nikanori järgmine peatuspaik on närvikliinik. 
Teatris valitseb  segadus  – ukse ees on järjekord piletisoovijatest; Varenuhha, 
Rimski ja Stjopa on endiselt teadmata kadunud; telefonid helisevad pidevalt. 
Miilits ja koer Ruutuäss Rimski segaminipaisatud toas. Kõik jäljed  maagist  on 
kadunud, ei mingeid tõendeid.  Kassa  jääb avamata. Vassili Stepanovitš 
Lastotškin (Varieteeteatri  raamatupidaja ) plaanib sõita raha üle andma ning 
Vaatemängude ja Kerget Tüüpi Lõbustuste Komisjoni  eelnenud  päeva 
sündmustest ette kandma. Sekeldused kümnerublastega! Komisjonis valitses 
samuti segadus – esimees Prohhor Petrovitš oli kadunud, üksnes tema ülikond 
tegi laua taga tööd. Kurja juureks  paistis  jällegi kord olevat Peemot. Ka 
komisjoni teises filiaalis ei olnud olukord palju parem – seal oli käinud Fagott, 
mille tagajärjel laulsid nüüd kõik töötajad vahetpidamata. Õige pea saabuvad 
autod ning sõit Stravinski kliiniku poole läheb jällegi kord lahti. Viimaks jõuab 
Stepanovitš ka rahandussektorisse ja on valmis raha üle andma, kui selgub, et 
rublade asemel on tema käes hoopis dollarid ning vaene mees arreteeritakse. 
Kiievist saabub veidra telegrammi peale ja lootuses pärida korter Berliozi 
tädimees Maksimilian Andrejevitš Poplavski, ökonomist-planeerija. 
Korteriühistus ei ole keegi võimeline temaga rääkima ja suundub siis korterisse 
50. Ukse avab kass, Korovjev annab liigutava etenduse, kui  murtud  ta Berliozi 
surmast on, kass omakorda vaatab külalise passi ja käsib tal kiiresti tagasi 
Kiievisse sõita. Azazello juhatab tädimehe välja, loobib ta asjad trepist alla, 
lööb teda  praetud  kanaga. Poplavski kohtub trepil mehega, kes pärib temalt 
korter 50ne asukoha järgi, ning poeb siis kolikambrisse varjule (pärast 
mõningaid sündmusi sõidab ta ka tagasi Kiievisse). Vastutulijaks ei olnud keegi 
muu kui  Andrei  Fokitš Sokov (teatri einela juhataja). Talle avab ukse Hella ning 
mees juhatatakse elutuppa, kus viibib ka maag. Woland hurjutab külalist viletsa 
toidu pärast, söödab omaltpoolt  parimate  paladega. Kümnerublalised Fokitši 
käes olid muutunud taas kümnerublalisteks. Maag räägib ka Fokitši suurtest 
säästudest ja sellest, et mees  sureb  üheksa kuu pärast maksavähki. Fokitš 
lahkub , kuid peab oma  kaabu  järgi tagasi tulema, Hella pakub talle ka mõõka. 
Trepil muutub kaabu  esmalt  baretiks, seejärel kassiks. Fokitš läheb imekiiresti 
arsti vastuvõtule, kuid viimane ei leia jälgegi vähist. Arstile jäetud raha muutub 
kuldrahaks, arsti käes pudelisiltideks. Hiljem ilmuvad  doktori  lauale veel 
kassipoeg ja  varblane ; õeks maskeerunud Azazello kaanidega, mida arst endale 
tellis . Arst saab vapustuse. 
II osa 
Margarita Nikolajevna igatseb endiselt meistri järele. Aegu tagasi oli ta lubanud 
oma abikaasa jätta ja igaveseks meistri juurde jääda, ent tol saatuslikul ööl ei 
jõudnuki ta abikaasa koju ning hommikul meistri juurde minnes oli ka tema 
kadunud. Ühel hommikul ärkab Margarita eelaimdusega, et midagi peab sel 
päeval juhtuma – ta oli meistrit unes näinud. Abikaasa on komandeeringus ning 
Margarita otsustab välja minna. Toatüdruk Nataša räägib maagist ja tema 
imelistest kingitustest, mille peale  perenaine  talle kingib sukad ja  pudeli  
odekolonni ning palub tal  naerdes  selliseid lollusi mitte enam rääkida. Trolliga 
sõites kuuleb Margarita, et Berliozi pea on kirstust varastatud. Pargipingil 
istudes kohtab Azazellot, kes palub teda õhtul isanda juurde külla. Kui naine 
kuuleb, et õhtul võib ta saada meistrist teateid, on ta rõõmuga valmis minema. 
Azazello annab talle  purgi  kreemi ning palub telefonikõnet ootama jääda. 
Õhtul helisebki telefon. Azazello käsku täites määribki Margarita end kreemiga 
kokku ning muutub nooremaks. Kingib oma asjad Natašale; alasti olles narrib 
oma  naabrit  Nikolai Ivanovitši; lendab Azazello antud juhiste järgi põrandaharja 
seljas kohtumispaiga poole, saatjaks valsiviis. 
Lendab nähtamatuna linna kohal ja narrib veidike inimesi. Sööstab ka Latunski 
korterisse, viimast aga pole kodus – viibib nimelt Berliozi matustel. Margarita 
lõhub ja laamendab korteris nii mis jaksab. Veidi hiljem lohutab samas majas 
elavat  pisikest poissi, kes sellest kärast hirmunud on. Lend jätkub, varsti jõuab 
talle järgi Nataša, kes end ja Nikolai Ivanovitši kreemitanud oli, viimane oli aga 
kreemi mõjul hoopiski karvaseks orikaks muutunud. Margarita supleb jões ja 
talle saab osaks pidulik vastuvõtt. Sõit läheb Moskva poole lahti:  seekord  autos, 
mille juhiks on vares. 
Margarita uinub/unistab sõidu ajal meistrist ja juba ongi auto kohale jõudnud – 
surnuaeda. Auto kukutatakse järsakust alla ning vares lendab oma teed. 
Järgmiseks teejuhiks on Azazello, kes viib Margarita korterisse nr 50. Korovjev 
võtab nad vastu. Pimedus ja lõputuna tunduv  trepp . Margarita nõustub sel ööl 
olema peoperenaine ning kohtub õige pea ka kogu seltskonnaga, ka 
Abadonnaga, kes talle hirmu naha vahele ajab. Peemot teeb oma trikke ning 
perenaisele jõuab järgi ka Nataša. 
Margaritat pestakse basseinis verega, lõhnastatakse ja ehitakse. Ballisaalid on 
vaimustavad! Margarita ülesandeks jääb aga külalisi trepil  tervitada , parem põlv 
padjal. Erilised külalised saabuvad üksteise järel kaminast. Eriti sügava mulje 
jätab Margaritale naine Freida, kes härdalt palub oma piinade lõpetamist. 
Toimub värskendamine, jalutuskäik külaliste hulgas ja pidulik lõpp – Berliozi 
pea,  parun  Meygel ja Wolandi muututmine verekarikast joomise järel (joob ka 
Margarita). Söömine ja joomine Wolandi magamistoas. Margarita palub Freida 
vabastada. Woland toob tagasi ka meistri, kes arvab, et kõik on üksnes uni. 
"Käsikirjad ei põle" Õnnelik lõpp – vana käsikiri, keldrikorter (pealekaebaja 
Aloizi Mogarõtš saab oma palga), minema hullumajast; Nataša jääb omal soovil 
nõiaks; Nikolai Ivanovitš läheb koos tõendiga, oma öiste tegemiste kohta, koju; 
Varenuhha samuti; Margarita saab Wolandilt kingituseks teemantidest 
hobuseraua. (mille Margarita  kogemata  kaotab ning Annuška leiab. Viimane 
peab siiski leiust loobuma.) 
Kõik hakkab lahenema, lõpule jõudma. Margarita ja Meister elavad rõõmsalt 
keldrikorteris. Linnas püütakse leida  seletusi  kõikidele viimasel ajal toimunud 
veidratele sündmustele. Pidevalt kontrollitakse 50ndat korterit – seal paistab elu 
keevat, ent kui miilits saabub, pole kedagi nähtaval. Kuulatakse üle Arkadi 
Apollnovitš. Tõendeid Wolandi Moskvas viibimise kohta ei suudeta leida. 
Prohhor Petroviš on saanud oma õige kuju tagasi. Rimski leitakse Leningradi 
"Astoria" hotellist ning peale rääkimist miilitsaga palub meeleheitlikult kaitset. 
Bezdomnõi kuulatakse samuti üle, kuid ta on huvi asja vastu kaotanud. Saabub 
ka Lihhodejev Jaltast. Leitakse ka Varenuhha, kes algul püüab miilitsale 
valetada, siis aga ikkagi kõik  ausalt  ära räägib ning palub kaitset kõige kurja 
eest. Kuulakse üle ka Nikolai Ivanovitš, kelle tunnistustest kerkivad esile veel 
kaks inimest – Margarita ja Nataša – kes on aga endiselt kadunud. Linnas liigub 
ohtralt igasuguseid  kuulujutte . Laupäeva hommikul läheb miilits taas korter 
50nesse, kus seekord leidub elanikke: Peemot lõbustab ennast 
seadusesilmadega,  tulistamine . Aeg on minema hakata! Peemot süütab 
võõrastetoa ja kaob ise aknast välja; leekidesse ilmub parun Meygeli  laip . 
Peemot ja Korovjev tahavad Gribojedovisse sööma minna,  naisterahvas  uksel ei 
taha aga sisse lasta, kuna neil puuduvad liikmepiletid. Restorani šeff Artšibald 
Artšibaldovitš aga palub nad sisse, taibates kellega tegu, ning pakub külalistele 
kõike kõige paremat. Rahu ja  vaikust  pole  kauaks , varsti tulistamine, priimus 
süttib põlema ja sellega koos ka katus. Rahvas põgeneb, šeff vaatab kurva 
pilguga. 
Woland ja Azazello istuvad. Ilmub Levius  Matteus , kes palub oma isanda nimel 
Wolandit, et too võtaks meistri kaasa ja annaks talle lõpuks ometi rahu. 
Azazello läheb  korraldama , ilmuvad Korovjev ja Peemot. Läheneb ka äike. 
Margarita ja meistri juures on laud kaetud, tuleb Azazello, kes teeb ettepaneku 
isandaga jalutama minna. Enne süüakse ja juuakse, ka seda veini, mida külaline 
on kaasa  toonud . Margarita ja meister surevad – üks oma abikaasa majas ja teine 
kliinikus.  Kolmekesi  kappavad nad nüüd oma  mustadel  ratsudel üle linna. 
Meister külastab Bezdomnõid. Äike. Gribojedov on maha põlenud. 
Kogu  seltskond  seisab künkal. Meister jätab  Moskvaga  hüvasti. Margarita näeb 
Wolandi mantlihõlma vahelt, et Moskva on hävinud, põlenud. 
Öös jätkub sõit. Fagottist on saanud tumelilla rüütel kuldsete ratsmetega 
hobusel ; Peemot on kõhnuke vaikiv  noormees , paaž ( narr ). Azazello kihv ja kae 
on kadunud, tema silmad on tumedad ja tühjad. Meistril pikad valged juuksed 
ning kannused sätendamas saabastel. Woland " lendas  sellisena nagu ta tõeliselt 
oli /…/ tema hobuse valjad, see võis olla kuukiirtest kett ja et hobu pimedus ise, 
ja tema lakk on kõuepilv ja  ratsaniku  kannused – valged täheterad." Jõuavad 
uuele maastikule, kus otsekui kurt peremees (st prokuraator) ja koer vaatavad 
kuud. Meister: "Vaba! Sa oled vaba! Ta ootab sind!"  Igavene  elu Margaritale ja 
meistrile. 
Segadus Moskvas jätkub: kuulujutud,  mustade  kasside hävitamine, segadused 
põrgusaadikutele sarnaste inimestega