Eesti ajalugu VI, lk 250-264 ja 274-287 (Eesti 20. sajandi ajaloo baaskursus - EKSAM) (0)

NÕUKOGUDE EESTI VALITSEMINE
Nõukogulik võimustruktuur
Liiduvabariigi valitsemisega tegelesid polii ­ tilise , seadusandliku ning täidesaatva võimu institutsioonid. Nõukoguliku võimustruk­tuuri keskseks institutsiooniks ning poliiti­lise võimu kandjaks oli kommunistlik partei, mis kandis kuni 1952. aastani ametlikku ni­metust Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei (EK(b)P), seejärel Eestimaa Kommu­nistlik Partei (EKP). Tegemist oli üleliidulise kommunistliku partei territoriaalse organi­satsiooniga.
Kommunistliku partei kõrgeimaks või­muorganiks oli parteikongress, mis pidi kokku tulema vähemalt kord iga nelja aas­ta jooksul. Päris täpselt sellest põhimõttest kinni ei peetud. Aastatel 1944-90 toimus kokku 16 kongressi, kusjuures kõige roh­kem (kokku kuus) leidis neid aset 1950. aastatel. Hiljem kõrgeim parteiline foorum enam nii sageli ei kogunenud: 1960. aastatel tuldi kokku kolmel, 1970. ja 1980. aastatel aga kahel korral. EKP viimane, üldjärjestu- ses 20. kongress toimus 1990. aastal. Kong­ressil valiti kongressidevaheliseks ajaks keskkomitee .
Kongresside vahelisel ajal kutsuti kokku EKP Keskkomitee pleenumeid, mis pidid toimuma vähemalt kord nelja kuu jooksul. Pleenumid olid keskkomitee liikmete ja liik­mekandidaatide parteilised foorumid . Seal nimetati ametisse keskkomitee büroo liik­med ja keskkomitee aparaadi töötajad, ta­valiselt ka partei revisjonikomisjoni esimees ning partei kureerimisel ilmuvate ajalehtede ja ajakirjade toimetajad. Kõik need “nimeta­mised” olid loomulikult juba varem kokku lepitud. EKP tegevust pleenumitevahelisel
perioodil juhtis keskkomitee büroo (aastatel 1962-66 nimetati seda presiidiumiks).
Parteiaparaadi juhiks oli esimene sek­retär, kelle kutsel käis kord nädalas koos EKP Keskkomitee Büroo, kus arutati Eesti NSV haldamisega seotud küsimusi . Keskko­mitee büroo oli paljuski liiduvabariigi tegelik võimukese, kus arutati läbi ja otsustati suur osa kohalikke küsimusi. Büroo liikmeskond jagunes kaheks: liikmeteks ja liikmekandi­daatideks. Tavaliselt kuulus büroosse 9-11 liiget ja 3-4 liikmekandidaati. Liikmekan­didaadid osalesid büroo töös hääleõigust omamata. Büroo liikmeteks olid valitsus­juht (Ministrite Nõukogu esimees), Ülem­nõukogu Presiidiumi esimees, EKP Tallinna Linnakomitee sekretär. Lisaks võis sellesse seltskonda kuuluda ka valitsusjuhi asetäitja, ametiühingute esimees, keskkomitee par- teiorganisatsioonilise töö osakonna juha­taja, mõni kõrgem sõjaväelane ja julgeole- kuminister. Viimastena loetletud tegelased olid tavaliselt liikmekandidaadi staatuses . Liikmekandidaatidena kuulusid EKP Kesk­komitee Büroosse aeg-ajalt ka tähtsamate ajalehtede - “Rahva Hääle” ja “Sovetslcaja Estonija” - peatoimetajad.
Büroo liikmeteks olid üldreeglina kõik keskkomitee Sekretärid (neid oli 3-5 inimest), kes esimest sekretäri igapäevaselt abistasid. Keskkomitee sekretäridele allus ka keskko­mitee aparaat ehk selle osakonnad. Sekretä­rid olid puhtalt parteibürokraatia esindajad, palgalised parteifunktsionäärid, üks kõige olulisem lüli tollases võimuladvikus.
Liiduvabariigi parteiorganisatsiooni tasan­dil oli kõrgeimaks aparaaditöötajaks partei
esimene sekretär. Järgmisel astmel oli teine sekretär, kes esimest sekretäri viimase ära­olekul asendas. Aastatel 1944-53 ja alates 1971 . aastast oli teiseks sekretäriks Moskva poolt ametisse pandud, enamasti venelasest parteiametnik. Sõjajärgsel perioodil (Nikolai Karotamme ajal) eksisteeris lühikest aega ka kolmanda sekretäri ametikoht . Olulist rolli etendasid veel ideoloogiasekretär (kuni 1951 propaganda - ja agitatsiooni-) ning põlluma- jandussekretär.
EKP Keskkomitee esimese sekretäri või­mupiirid olid ahtad. Tema tegevus oli range kontrolli all ja kõik olulisemad otsused tuli alati Moskvaga kooskõlastada. Kuid paljude otsuste lahendus sõltus siiski ka kohalikust juhist, tema oskusest asja esitada ja põhjen­dada ning oma sidemeid ära kasutada. Olu­line oli laveerimisoskus.
Vabariiklik parteiorganisatsioon jagunes maal kuni 1950. aastani maakondlikeks, see­järel rajooni - (aastatel 1952-53 ka oblasti ) organisatsioonideks, linnades aga linna- või linnarajoonide organisatsioonideks. Kogu liiduvabariigi parteiorganisatsiooni mada­laimaks astmeks olid algorganisatsioonid et­tevõtetes ja töökollektiivides, mida juhtisid parteiorganisaatorid (partorgid).
EKP juhtidekss olid Nikolai Karotamm (1944-50), Johannes Käbin (1950-78), Karl Vaino (1978-88) ning Vaino Väljas (1988-90).
Esialgu täitis Eesti NSV valitsuse rolli 25. augustil 1940 moodustatud Rahvakomissa­ride Nõukogu, mis koosnes lisaks esimehele ja tema asetäitjatele 12 rahvakomissariaadist. Selle juures tegutsesid ka üleliiduliste rahva- komissariaatide volinikud, lisaks mitme­sugused erikomiteed. 1944. aastal laiendati liiduvabariikide “õigusi” välissuhtluse ja rii­gikaitse vallas. 1944. aasta veebruaris võttis Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu seadused, millega liiduvabariikides moodustati riigikaitse ja välisasjade rahva­komissariaadid. Moskva kavade järgi loode­ti sel teel tugevdada NSV Liidu positsioone rahvusvahelisel areenil.
1946. aasta märtsis nimetati rahvakomis­saride nõukogud kogu NSV Liidus ümber ministrite nõukogudeks, rahvakomissariaa­did ministeeriumideks. Rahvakomissaridest said ministrid . Ministeeriumiga võrdses staa­tuses võis olla teisigi asutusi [kõikvõimalikud komiteed).
Eesti NSV valitsuse peamiseks ülesan­deks oli liiduvabariigi igapäevaelu juhti­mine Moskva ja kohaliku kommunistliku
Valimisjaoskonna hoone Tallinnas
partei suuniste alusel. Liiduvabariigi täitev­võimu tasandil tegutses erineva staatusega asutusi, mis põhimõtteliselt võisid jaguneda kolmeks: üleliidulise, liidulis-vabariikliku ning vabariikliku alluvusega. Kaks esimese­na nimetatud asutuste liiki olid väga tihedalt seotud Moskva keskametkondadega, ning liiduvabariigi juhtkond nende tegevusse palju sekkuda ei saanud. Täitevvõimu funkt­sioneerimist iseloomustas eriti sõjajärgsetel aastatel bürokraatia vohamine ja sisult elu­liste toimingute (metsavarumine, kevadkülv, riigilaenu tellimine , loomade paaritamine jne.) läbiviimine kampaania korras.
Eesti NSV täitevvõimu eesotsas olid Arnold Veimer (1944-51), Aleksei Müüri­ sepp (1951-61), Valter Klauson(1961-84), Bruno Saul (1984-88) ning Indrek Toome (1988-90).
Kohtadel tugines täidesaatev võim eri ae­gadel küla/valla, alevi, linnarajooni või maa- konna/rajooni täitevkomiteedele. Kohalike nõukogude ülesanded olid lisaks majandus­elu organiseerimisele seotud ka kõikvõima­like muude valdkondadega. Toimis kindla­suunaline võimuvertikaal: maakondade/ rajoonide täitevkomiteed kureerisid linna­de ja valdade/külade täitevkomiteesid, kin­nitasid nende koosseisu ning andsid konk­reetseid suuniseid tegutsemiseks.
Liiduvabariigi kõrgeimaks seadusand­likuks võimuks oli vormiliselt Eesti NSV Ülemnõukogu. 1944. aasta septembri keskel tuli Võrus kokku Eesti NSV Ülemnõukogu 3. istungjärk, mis EKP suunistest juhindudes määras kindlaks abinõud nõukogude võimu taaskehtestamiseks Eestis. Vormiliselt olid Ülemnõukogu istungjärkude päevakorras mitmed olulised küsimused põhiseaduse muudatustest kuni eelarve kinnitamise ja rii- givõimuaparaadi muutmiseni. Kuid sisulise parlamentaarse institutsioonina Ülemnõu­kogu ei funktsioneerinud, sest istungjärku- del mingeid vaidlusi ja arutelusid seaduste üle ei toimunud. Ülemnõukogu (mis reegli­na käis koos kaks korda aastas) ülesandeks oli lihtsalt varem juba partei- ja täitevvõimu
tasandil vastu võetud otsuste kinnitamine ja seaduste tekstide heakskiitmine.
Ülemnõukogu istungjärkude vahelisel ajal teostas seadusandlikku võimu Ülem­nõukogu Presiidium, tegeldes igapäevaselt muudatustega riigivõimuorganite struk­tuuris, haldusjaotuses ning juhtivkoossei­sus. Ülemnõukogu Presiidium tegeles ka kõrgema astme täitevkomiteede (maakond, vabariikliku alluvusega linn) moodustami­se ja koosseisu kinnitamise, kohtuorganite moodustamise ja valimiste seadusandliku baasi loomisega.
Lisaks kolmele kesksele võimuinstitut- sioonile olid Nõukogude liiduvabariigid de­koreeritud veel komsomoli, ametiühingute jms. organisatsioonidega. Nende roll oli aga veelgi tagasihoidlikum.
Nõukoguliku “demokraatia” üheks olu­lisemaks väliseks atribuudiks olid valimised. Esimesel Nõukogude aastal (1940-41) oli piirdutud üksnes Riigivolikogu valimistega ja nii Ülemnõukogu kui ka kohalikud nõu­ kogud olid jäänud valimata. Seetõttu kerkis valimiste küsimus pärast sõja lõppu kohe päevakorrale .
Eesti NSV Ülemnõukogu saadikud (kok­ku 100) valiti 1947. aasta veebruaris. Valimis­õiguslikke kodanikke oli 1947. aastal kokku 804 172 inimest, poolthääletanute protsen­diks ametlikel andmetel 96,17. Järgmised ENSV Ülemnõukogu valimised toimusid 1951. aastal, edaspidi kuni aastani 1980 iga nelja aasta järel, 1980. aastatel aga iga viie aasta järel. Alates teisest korrast olid vali­mised juba täielikult võimude kontrolli all ja poolthääletanute protsent ei langenud enam kunagi alla 99,5. Valitud saadikute arv kolmekordistus 1980. aastate alguseks: 1980. aasta valimistel said “rahva mandaadi” juba 285 saadikut. Iga kord uuenes Ülemnõukogu koosseis vähemalt 2/3 võrra.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeesteks olid Johannes Vares- Barbarus (1940-46), Eduard Päll (1946-50), August Ja­kobson (1950-59), Johan Eichfeld (1958-61), Aleksei Müürisepp (1961-70), Artur Vader
(1970-78), Johannes Käbin (1978-83) ning Arnold Rüütel (1983-90).
Kohalike nõukogude funktsioonis olid ajutiselt toiminud täitevkomiteed. Esime­sed kohalike nõukogude valimised toimusid 1948. aasta jaanuaris, järgmised 1950. aastal ja seejärel kuni 1977. aastani iga kahe aasta tagant. 1977. aasta konstitutsiooniga piken­dati kohalike nõukogude volitusi ja seega ka valimiste intervalli 2,5 aastani.
Nõukogude- aegsed valimised olid for­maalsed, tähendades ühe kandidaadi poolt hääletamist. Seega olid nad üksnes deko­ratsiooniks nõukogude tegelikkusele. Eriti tähtsusetut rolli etendasid Ülemnõukogu saadikud. Kui kohalike nõukogude saadi­kud olid tõepoolest vähemal või suuremal määral seotud igapäevaelu korraldamisega, siis Ülemnõukogu liikmed olid vaid kuule­kad käetõstjad, kes andsid heakskiidu varem ettevalmistatud seadusandlikele aktidele. Tollased saadikud ei olnud kutselised parla­mendiliikmed, saadikukohustusi täitsid nad põhitöö kõrvalt.
Kaadri komplekteerimise allikad ja nomenklatuur
Stalinlik loosung kaadrid otsustavad kõik kätkes eneses tegelikult toimivat printsii­pi: nõukogude ühiskonda juhiti tõepoolest kaadri, s.o. lojaalsete partei- ja riigiametni­ke ning tootmisjuhtide kaudu. Nõukogude võim pööras kaadri komplekteerimisele suurt tähelepanu. Eriti oluline oli see küsi­mus Nõukogude Liidu poolt 1939.-40. aastal okupeeritud territooriumidel, sest neil ala­del tuli uuele võimule toeks olevad inime­sed alles leida ja välja õpetada. Sõjajärgsetel aastatel oli kaadri vähesus Eesti NSV-s väga teravalt päevakorral.
Vajati riigitruid, nõukogude võimu ko­gemustega ja nii eesti kui vene keelt oska­vaid isikuid. Sellesse rolli sobisid suurepära­selt Venemaa eestlased (liidueestlased), kes moodustasidki sõjajärgsetel aastatel enamu­se sissetoodud kaadrist. Eestisse tulnud liidu-
JtA | ..1
ENSV nomenklatuurile ehitatud elamu Tallinnas
eestlased, kes olid 1930. aastate puhastustest terve nahaga pääsenud, olid tõepoolest nõu­ kogude võimule lojaalsed. Paljudele liidu - eestlastele tundus kodumaale tagasitulek ah­vatlevana, kuid see polnudki nii lihtne. Kogu protsess oli kindla kontrolli all, Eestisse sai tulla üksnes konkreetse töölesuunamisega ja vastava väljasõiduloaga. Isiklikes asjus Eestis­se tulemine - näiteks sugulasi vaatama - oli raskendatud. Tulijad läbisid tiheda kontroll- sõela kohaliku parteikomitee ja loomulikult ka julgeolekuorganite kaudu.
Tagasi tuli ka enamik evakueeritutest. 1941. aasta suvel oli Nõukogude tagalas­se põgenenud või viidud kokku ligikaudu 60 000 inimest, nende hulgas mobiliseeritud, kes võeti Punaarmee teenistusse. 1944. aasta sügisel viibis Venemaa Euroopa-osas ja Sibe­ris ligi 13 000 evakueeritut, keda hakati Ees­tisse tagasi suunama. Selle ülesande koor­dineerimiseks moodustati 1944. aasta sep­tembris eraldi Vabariiklik Reevakueerimise Komitee. Nõukogude tagalas organiseerisid selle tööd Eesti NSV RKN volinikud. Enamik reevakueeritavaid naases Eestisse 1944. aasta lõpus või 1945. aasta alguses. Tagasipöördu- jate hulgast saadi rohkesti spetsialiste rahva­majanduse ning võimuaparaadi tarbeks. Eri­ti märkimisväärne oli nende osatähtsus aga kultuuri ja teaduse vallas.
Sobiva kaadrireservina käsitles nõuko­gude võim demobiliseerituid. Siinkohal tu­leb mainida, et veel enne Eesti territooriumi lõplikku vallutamist - 28. augustil 1944 -
kuulutas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõu­kogu välja mobilisatsiooni Punaarmeesse. Sõja lõppedes nähti endistes punaarmeelas- tes üht kõige olulisemat vahendit, kuidas tu­gevdada sõja ajal nõrgenenud partei- ja nõu­kogude aparaadi kaadrit. Ka tuli neid suunata julgeolekuorganitesse. Demobiliseeritute käe­käik oli võimude range kontrolli all. Sõjaväe­teenistusest vabastatute töölesuunamisega hakkasid tegelema vabariiklikud komisjonid. Maakonna ja linnade parteiorganisatsioonid pidid neile aru andma, kuhu demobiliseeri­tud on tööle asunud. Töölesuunamine toimus peamiselt kahte liini pidi: parteituid suunasid rahvakomissariaadid, parteilasi ja ohvitsere aga EKP Keskkomitee.
Punaarmee demobiliseerimine oli järk­ järguline protsess, mis kestis 1948. aasta al­guseni. Esimesed demobiliseeritud jõudsid Eestisse 1945. aasta suvel. Aasta lõpuks oli neid sõjakomissariaatides arvel juba 8743. Ülejärgmiseks suveks oli Eestisse jõudnud 29 451 demobiliseeritut, kellest 13 966 oli arvele võetud linnades ja 15 485 maal. Kok­ku tuli Eestisse üle 35 000 demobiliseeritu, kes leidsid rakendamist väga erinevates valdkondades alates võimuaparaadist ja lõpetades erinevate majandusharudega. Üle 40% neist suunati põllumajandusse, üle 20% tööstusesse, alla 20% leidis rakendust par­tei- ja nõukogude aparaadis , s.t. juhtival tööl. Iseloomulik oli, et enamik partei- ja nõuko­gude asutustesse tööle saadetutest suunati maakondadesse ja valdadesse, kuna seal oli kaader kehvemini komplekteeritud kui lin­nas. Demobiliseeritutest pidid valdades saa­ma partei ideoloogilised toed ja uue võimu kindlustajad. 1947. aastaks moodustasid nad keskmiselt aga juba üle 80% kõikidest valla partorgidest ja täitevkomiteede esimeestest.
Demobiliseeritud vahetasid välja endi­sed maakonnakomiteede sekretärid ja täi­tevkomiteede esimehed, ning moodustasid enamuse partei keskkomitee, maakonna- ja linnakomiteede osakonnajuhatajate, inspek­torite, instruktorite ja lektorite seas. 1947. aasta lõpuks moodustasid nad ligikaudu
kaheksandiku tollase Eesti NSV juhtivast kaadrist ja spetsialistidest.
Parteile oli võimu teostamiseks ülimalt oluline kontrollida, kes millist ametikohta täitis. Seepärast koostati eraldi niisuguste ametikohtade loetelu , mille täitjad tuli partei liinis kinnitada. Kujunes välja nn. parteino- menklatuur. Selle hulgas domineerisid partei- ja võimuorganite aparaaditöötajad, s.t. inime­sed, kes teisi kontrollisid ja ühiskonnas kõik­võimalikke kampaaniad korraldasid. Tähtsal kohal olid ideoloogiatöötajad. Veel arvati no­menklatuuri hulka tootmisjuhid (direktorid, esimehed), osa jõustruktuuride esindajatest ja haritlaskonnast. Nomenklatuuri kujunda­mise sihiks oli hõlmata seesuguse “võrgusti­ku” kaudu kõik eluvaldkonnad, tagades nii kontrolli kogu ühiskonna üle. Nomenkla­tuuri struktuur püüdis kohaneda ühiskonna muutustega, kuid oli tegelikult pidevaks ta­kistuseks selle edenemisel. Tema tagurlikkus ilmnes paljudes valdkondades majandusest kuni vaimueluni.
Ühtlasi oli nomenklatuuril nõukogude ühiskonnas mitu erinevat tasandit. Üleliidu­lisse ehk NLKP KK nomenklatuuri kuulusid ka liiduvabariikide parteijuhid. Teise tasan­di moodustas liiduvabariigi kommunistliku partei enda nomenklatuur, kus omakorda olid selgesti eristatavad sisemised kihistu­sed: liiduvabariigi ja maakonna tasand. Eesti NSV nomenklatuur pandi täpsemalt paika 1946. aasta septembris, mil põhinomenkla- tuuris fikseeriti 1514 ja varunomenklatuuris 635 ametikohta. Hiljem nende loetelu mui­dugi pidevalt muudeti. 1980. aastatel kuu­lus ENSV nomenklatuuri 118 keskkomitee aparaadi töötajat, 492 rajooni- ja linnako­mitee funktsionääri, 293 kolhoosi- sovhoosi esimeest, 219 täitevkomiteede liiget ja 226 muud parteilast, kokku 1348 isikut. Ka no­menklatuursetele ametikohtadele kinnitami­ne toimus erinevatel tasanditel: maakonna/ rajooni nomenklatuuri kinnitas EKP Kesk­komitee, Eesti NSV nomenklatuuri kuulu­vatele ametikohtadele võidi aga kinnitada üksnes Moskva kooskõlastusega.
Nõukogulikku nomenklatuuri iseloo­ mustas sõjajärgsetel aastatel suur kaad­ri voolavus. Nii tõdes EKP Keskkomitee 8. pleenumil 1950. aasta märtsis mõni kuu varem julgeolekuministri kohalt vallandatud Boris Kumm : Võtkem kasvõi kaadriküsimu- sed. Kui palju me ka oleme KK nomenklatuu­ri osas seda katkist kuube paiganud, kord ei jätku siin, kord ei jätku seal, paneme paigale ja paigutame ümber, ning kogu aeg käib kisa ja lärm, et inimesi ei ole. Järgnevatel aasta­kümnetel muutus nomenklatuuri koosseis järjest püsivamaks.
1950. aastate alguseks sai esimeste nõu­kogude võimuga kaasaläinute aeg läbi. Nüüd tembeldati nad kodanlikeks natsionalistideks. Nende asemele tuli uus kaader, kellest suu­re osa moodustasid demobiliseeritud, kes olid end täiendanud parteiharidussüsteemis. Viimane loodi juba 1940. aastal ning hakkas tootma kaadrit, kellele nõukogude võim võis tugineda. 1940. aastate lõpus ja 1950. aasta­te alguses partei- või nõukogude aparaadis karjääri teinud inimesed kujundasid paljus­ki Eesti NSV võimuladviku palet kuni 1970. aastateni välja. Eesti NSV nomenklatuuri ise­loomustas süvenev stagneerumine, endasse­sulgumine, mis oli oluliseks takistuseks ühis­konna edenemisel.
Kommunistlik partei
EKP liikmeskond jagunes liikmeteks ja liik­mekandidaatideks. Sõja lõpul moodustasid partei eelkõige tagalast või koos armeega Eestisse tulnud kommunistid. Kui 1945. aas­ta alguses oli EKP liikmeid 2409, siis 1953. aasta alguseks juba 21 173, kusjuures põhili­ne juurdekasv tuli demobiliseeritute ja Ees­tisse suunatute arvel. Aastatel 1945-53 võeti parteisse keskmiselt 1275 uut liiget aastas, 1954-58 juba 2000. Eriti kiiresti kasvas par­tei 1959 -64, mil aastas võeti vastu keskmi­selt 4000 uut liiget (aastal 1964 koguni 4817). 1960. aastate teisel poolel vastuvõtt mõne­võrra vähenes (keskmiselt 3000 liiget aastas), uus tõus leidis aset 1980. aastate algupoolel
(keskmiselt 3400). Haripunkt saavutati 1988. aastal, mil EKP ridades oli 112 925 inimest ehk ligikaudu 10% tollase Eesti NSV täis­kasvanud elanikkonnast. 1990. aasta tõi kaasa EKP liikmeskonna järsu kahanemise: kui tolle aasta märtsipleenumi ajal arvestati 90 000 liikmega, siis pärast kongressi regist­reeris end liikmeks alla 1000 isiku.
1940. aastatel oli EKP eelkõige mitte­eestlaste partei, kusjuures ligemale pool ees­ti rahvusest parteiliikmetest olid Venemaa eestlased. Kohalike eestlaste osakaal hakkas märkimisväärselt suurenema 1950. aasta­tel, mis viis selleni, et 1960. aastate alguseks jagunesid eestlased ja muulased partei liik­meskonnas põhimõtteliselt pooleks. Kui aga vaadata elanikkonna rahvuslikku koosseisu, olid mitte-eestlased EKP-s kogu aeg selgesti üleesindatud. 1988. aastal, mil 10% täiskas­vanud elanikkonnast olid parteilased, oli parteilaste osakaal eestlaste seas alla 8% ja mitte-eestlaste seas üle 13%.
Enamik sõjajärgsetest kommunistidest olid mitmesugused funktsionäärid, kes töötasid juhtivatel kohtadel partei- ja rii­givõimuorganites, ettevõtetes, kolhoosides ja sovhoosides. Tollane EKP oli seega esi­joones aparaadipartei. Selle liikmeskonda iseloomustas madal haridustase: ligi 2/3 parteilastest olid alg- või mittetäieliku kesk­haridusega. Kõrgharidusega kommuniste oli vaevalt 8-9% partei liikmetest. Edaspidi kasvas nende haridustase jõudsasti. Kui 1940. aastatel oli vaid iga teine parteiliige kesk- või kõrgharidusega, siis 1980. aastate teisel poo­lel oli neist vähemalt keskharidusega juba neli viiendikku. Iseloomulikuks arengujoo­neks oli haritlaskonna osatähtsuse kasv.
Partei liikmeskonna sotsiaalse koosseisu reguleerimine oli võimude tähelepaneliku kontrolli all, sest tegemist pidi ikkagi olema tööliste parteiga. Pidevalt oli probleemiks tööliste ja teenistujate õige suhtarvu säili­tamine. Kui parteisse vastuvõtmisel eelistati töölisi ja teenistujaid, siis soovijaid oli hoopis rohkem haritlaste hulgas. Eestlastest tööliste madal osakaal oli EKP juhtkonnale pidevaks
probleemiks, ning olukorda teravdas veelgi asjaolu, et Eesti NSV töölisklass oli suurelt osalt muukeelne. Mitte-eestlastest töölisi ei saanud aga piiramatult vastu võtta, kuna siis oleks liikmete rahvuslik koosseis päris pai­gast ära läinud.
Sõjajärgsete aastate iseloomulikuks joo­neks oli parteikaadri pidev puhastamine, mis eriti tuntavaks muutus 1940. aastate teisel poolel, mil jõudis haripunkti võitlus kodan­liku natsionalismiga. Parteist väljaheitmine sai oluliseks vahendiks partei ridade kasvu reguleerimisel. Üleliidulisel tasandil asen­das see varasemaid suuri puhastusi. Kuid paralleelselt parteist väljaheitmisega pandi just tollal alus ideoloogiliselt ustava kaadri ettevalmistamise süsteemile. Nii rajati par­teikoolide võrk, mis jäi kuni Nõukogude aja lõpuni oluliseks kaadri taimelavaks.
EKP oli esijoones meeste partei. Pikema perioodi vältel on täheldatav aeglane, kuid siiski pidev naiste osakaalu tõus: kui 1945. aastal oli EKP liikmetest viiendik naisi, siis 1990. aastaks oli see näitaja kasvanud kahe viiendikuni. Parteilaste vanuselist koosseisu jälgides ilmneb vananemise tendents. Kui 1945. aastal moodustasid alla 40-aastased parteiliikmed kolmveerandi liikmeskon­nast, siis 1988. aastal ainult neli kümnen­dikku.
Julgeolekuorganid ja okupatsiooniarmee
Eesti NSV nagu teistegi liiduvabariikide valitsemisel etendasid tähtsat rolli julgeole­kuorganid ja alaliselt kohalviibivad okupat­siooniarmee üksused. Mõlemad olid Moskva jaoks olulised informatsiooniallikad ja ühtla­si institutsioonid, mis lisaks riigikorra kind­lustamisele aitasid hoida kohtadel sisemist korda. Julgeolekuorganid olid nõukogude ühiskonnas Stalini valitsemise ajal eristaa­tuses, omaette “riik riigis”, ning kontrollisid ka parteiaparaati. Praktikas tähendas see, et nad võisid üsna isepäiselt tegutseda, edasta­des Moskvasse ka sellist teavet, mida liiduva­bariigi juhtkonnale ei tutvustatud.
Julgeolekusüsteemi juhtorganid, siseas­jade (NKVD, SARK) ja julgeoleku rahva- komissariaat (NKGB, RJRK) nimetati 1946. aastal ümber ministeeriumideks. Kahe mi­nisteeriumi vahel eksisteeris põhimõtteliselt tööjaotus: kui siseministeerium tegeles eel­kõige ühiskondliku korra tagamisega, siis julgeolekuministeeriumi pärusmaaks olid riiklikku julgeolekut puudutavad küsimu­sed, sh. ka luure ja vastuluure. Kokkuvõttes olid mõlemad ministeeriumid sõjajärgses Eesti NSV-s repressiivpoliitika põhilisteks teostajateks.
Nende kahe institutsiooni võimupiirid polnud siiski väga täpselt paika pandud, mis tekitas nende vahel teatud konkurentsi. Üks hõõrumist tekitavaid valdkondi oli võitlus vastupanuliikumisega. Esialgu pidi relvasta­tud vastupanuliikumisega ametlikult tegele­ma siseministeerium, täpsemalt selle bandi­tismi vastu võitlemise osakond . Julgeoleku­ministeeriumi pädevusse kuulus välisluure tegevuse neutraliseerimine, natsionalistlike organisatsioonide purustamine jms. Igapäe­vases töös aga tuli ka julgeolekuministeeriu­mil nii või teisiti kokku puutuda metsaven­dadega, mida siseministeerium võis käsitle­da kui sekkumist tema kompetentsis olevasse. Olukorra lahendas Moskvas vastu võetud otsus, millega Balti liiduvabariikide sisemi­nisteeriumide koosseisus tegutsevad bandi­tismi vastu võitlemise osakonnad anti 1947. aastal uue osakonna staatuses julgeoleku­ministeeriumi alluvusse. Siseministeeriumi ülesandeks jäi seejärel eelkõige “politseiliste” funktsioonide täitmine, julgeolekuministee­riumi lahendada aga kõik riiklikku julgeole­kut puudutavad küsimused, sh. kogu vas- tupanuliikumise-vastane võitlus. See tõstis veelgi julgeolekuministeeriumi mõjukust nõukogude võimustruktuuris. Liiduvabarii­gi juhtkonnal sisuliselt puudus otsene kont­roll julgeolekuorganite üle.
Pärast sõda oli Eesti NSV julgeolekumi- nistriks 1950. aasta alguseni Boris Kumm. Siseministeeriumi juhtis 1951. aastani Alek­sander Resev. Kummagi ministri “teened”
sõjajärgsete repressioonide teostamisel on märkimisväärsed. 1949. aasta küüditami­se järel said mõlemad kindralmajoriteks ja vastavalt Lenini ning Tööpunalipu ordeni kavaleriks. Kumm kaotas oma koha amet­liku põhjendusega, et ta ei suutnud saavu­tada otsustavat edu kodanliku natsionalismi vastases võitluses. Sisuliselt langes Kumm võimuvõitluse ohvriks ja vallandati ame­tist kui Karotamme meeskonna liige. Tema asemel toodi Eestisse senine Taga-Baikali riikliku julgeolekuvalitsuse ülem Valentin Moskalenko, kellest sai 1950. aasta puhastu­se üks kõige olulisemaid läbiviijaid. Johannes Käbini lähikonda ei sobinud ka Resev, kes 1951. aastal asendati senise Eesti NSV sõja- komissari Johan Lombakuga.
1953. aasta kevadel, pärast Stalini surma loodi nii Moskvas kui liiduvabariikides vahe­pealse kahe, sise- ja julgeolekuministeeriu­mi baasil uuesti üksainus - siseministeerium. Moskvas hakkas seda juhtima Lavrenti Beria, kelle sihiks oli julgeolekuorganite mõjukust ühiskonnas veelgi tõsta. Ka liiduvabariikide ühtsete siseministeeriumide etteotsa nime­tati senised julgeolekuministrid, Eestis seega Moskalenko. Kuna aga Beria üheks tegevus­liiniks oli kohaliku kaadri edutamine juhtiva­le tööle, nimetati juba 1953. aasta mais Eesti NSV siseministriks Venemaal sündinud eest­lane Mihhail Krassman. Ühtlasi viidi läbi ka põhjalik kaadri ümberpaigutamine, mille põhisisuks oli eestlaste edutamine juhtiva­tele kohtadele.
Pärast seda, kui Beria 1953. aasta juuni lõpus arreteeriti, süüdistades teda kodumaa reetmises ning rahvusvahelise imperialismi agendiks olemises, leidsid julgeolekuorgani­te staatuses aset olulised muutused. Beria langus tõi kaasa nende senise mõjukuse olulise kärpimise ühiskonnas. Niisuguse poliitika eestvedajaks oli Nõukogude Liidu uus juht, NLKP Keskkomitee esimene sek­retär Nikita Hruštšov . 1954. aastal eraldati siseministeeriumist julgeolekuga tegelevad struktuuriüksused ning moodustati nende baasil Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB).
Julgeolekuorganitele komitee staatuse and­mine oli selgeks märgiks selle institutsiooni varasema mõjuvõimu vähenemisest. Julge­olekuorganid allutati senisest enam par­teiaparaadi kontrollile . Nii oli see ka liidu­vabariikides, kus samuti loodi üleliidulise komitee allasutustena kohalikud riildiku julgeoleku komiteed. KGB kõrval tegutsema jäänud üleliiduline siseministeerium hakkas tegelema eelkõige korrakaitsega. 1960. aastal üleliiduline siseministeerium likvideeriti ja tema funktsioonid anti täielikult üle liiduva­bariikide siseministeeriumidele.
Beria mahavõtmise järel tuli ametist lah­kuda ka Eesti NSV siseministril Krassmanil, kelle asemel nimetati ministriks kindralma­jor Lombak. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (RJK) etteotsa sai esmalt polkovnik Ivan Karpov (1954), tema järel (1961) eestla­sest polkovnik August Pork. Viimane ülen­dati mõne aasta möödudes kindralmajoriks, ning selles auastmes juhtis ta julgeolekukomi­teed Eestis kuni pensionileminekuni (1979). Järgmisena pidas seda ametit venestunud in- gerlane Karl Kortelainen. Eesti NSV RJK vii­maseks esimeheks (1989-91) oli Rein Sillar.
Julgeolekuorganite ülesanded olid mit­mesugused. Neil tuli täita võimude silmade ja kõrvade osa, ühiskonda pidevalt jälgi­da ja kontrollida, et kõikvõimalikud nõu­kogudevastased kavatsused ja ettevõtmised juba eos lämmatada. Ka pidid nad olema, eriti üleliidulisel tasandil, omamoodi aju­trustiks, kus töödeldi nii siseriiklikku kui välismaalt saadud informatsiooni ja edastati seda võimuladvikule. Nende ülesandeks oli välis- ja vastuluure, kõrgete võimukandjate julgeoleku tagamine, eriside kindlustamine, välisraadiojaamade segamine, välismaalaste kontaktide kontrollimine ja mitmed muudki toimingud .
Julgeolekuorganite kaadrikoosseis komp­lekteeriti erinevatel aegadel eri viisil. Sõja­järgsetel aastatel sattusid paljud julgeolekus­se tööle läbi sõjaväe mobilisatsiooni. Kogu Nõukogude aja oli oluliseks komplekteeri- misallikaks üleliiduline kaadriabi, s.t. liidu-
Kaardiväelippude kätteandmine Eesti laskurkorpuses Aegviidus
vabariikide julgeolekuorganitesse suunati inimesi teistest Nõukogude Liidu piirkon ­dadest. Seoses sellega domineeris RJK tööta­jaskonnas muukeelne kaader. Järjest roh­kem hakati tähelepanu pöörama ka kohali­ku kaadri väljaõpetamisele. Eestisse asutati 1947. aastal spetsiaalne kool eesmärgiga välja õpetada just kohalikku keelt oskavaid isikuid. Muist julgeolekutöötajaid omandas hariduse ka teistes KGB üld- ja erikoolides, üksikud lõpetasid Dzeržinski-nimelise akadeemia Moskvas. 1950.-60. aastatel hakati organites­se suunama järjest rohkem partei- ja komso- molitöötajaid. Muidugi oli ka vabatahtlikult julgeoleku teenistusse minejaid. Osa eestlas­test julgeolekutöötajaid oli lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna.
Julgeolekutöötajaid sidus omamoodi ühiskäendus ja vaikimiskohustus. Kõik nad kirjutasid alla kirjalikule formularile, mis 1953. aastal kõlas järgmiselt: Kohustus. Mina, allakirjutanu N. N„ olles Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi organite teenistuses või neist vallandatuna, kohustun käesolevaga: hoid­ma kõige rangemas saladuses kõiki teadmisi ja andmeid Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi organite töö kohta ning mitte mingil moel neid avaldama ja kellegagi jagama , ükskõik kes see
ka poleks. Käesoleva kohustuse mittetäitmise, samuti riikliku saladust sisaldavate doku­mentide kaotamise eest kannan ma vastutust NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 1947. aasta 9. juuni seaduse põhjal, mille sisu on mulle teata­vaks tehtud. Omakäeline allkiri . Kuupäev.
Kõigi ülesannete täitmiseks ei piisanud ainuüksi koosseisulistest julgeolekutööta­jatest. Nende kõrval värvati kaastöölisteks (agentideks) erinevate ühiskonnakihtide esindajaid. Agendid võisid olla vabatahtlikud või sundvärvatud, s.t. need, keda suudeti kas ähvarduste abil või muul viisil sundida teiste järel nuhkima või informatsiooni andma.
Julgeolekuagentide staatus olenes igaühe oskustest ning edastatud informatsiooni väärtusest. Nende hulgas oli nii tavalisi in­formaatoreid kui ka hästimakstud eriagente. Sõjajärgsetel aastatel etendasid metsavenda- de-vastases võitluses olulist rolli ka mõrvar- agendid, kelle ülesandeks oli metsavenda­de salka imbumine ja esijoones salgajuhi tapmine. Agendid võisid oma igapäevaste ülesannete laadi poolest olla kas paiksed või liikuvad. Paikse agendi ülesandeks oli informatsiooni kogumine mingis kindlas seltskonnas või asutuses, või mõnes kindlas avalikus kohas (restoranis, teatris). Liikuvad
agendid kogusid informatsiooni paljudest erinevatest kohtadest . Vanglates tegutsesid kambriagendid.
Agendi värbamine käis kindlate reeglite alusel. Enne lõpliku värbamist - kandidaa- diajal - kontrolliti konkreetset inimest või­malikult põhjalikult, et välistada hilisemaid komplikatsioone. Katseaja edukalt läbiteinu kinnitas lõpuks oma allkirjaga, et on nõus tegema koostööd julgeolekuorganitega.
Nuhkimine oli nõukogude ühiskonnas üsna ulatuslik ja võimude poolt soositud. KGB asjaajamises oli igal nuhil oma kindel agendinimi ja isiklik agenditoimik. Lisaks otsestele agentidele kogusid julgeoleku­ organid informatsiooni ka usaldusisikute käest. Tegemist oli inimestega, keda ei ol­nud otseselt värvatud, kuid kes kas vaba­tahtlikult või sunniviisiliselt jagasid infot või jälgisid inimesi. Kohtumisi agentide ja usaldusisikutega korraldas KGB enamasti konspiratiivkorterites.
Eesti NSV haldamisel etendas tähtsat rolli ka siin paiknev okupatsiooniarmee. 1944. aastal uuesti alanud Nõukogude oku­patsiooni ajal kasvas Eestis sõjaväeobjektide hulk. Sõjaväelaste arv ulatus ajuti 120 000 meheni. Sõjaväge, eriti sisevägede üksusi, ka­sutati vastupanuliikumise mahasurumisel ja sisemise korra hoidmisel. 1940. aastatel tur­vasid sõjaväeüksused valimisjaoskondi, sõja­väestatud ehitusobjekte ning valitsusasutusi. 1940. aastate teisel poolel dislotseerusid Eesti NSV-s 10. kaardiväearmee üksused. Enamas­ti kuulus partei keskkomitee büroo kooseisu ka Nõukogude armee esindaja, tavaliselt Bal­ti laevastiku ülemjuhataja.
Vägede kohalolek oli elanikele rängaks koormaks. Mitmel pool tuli põliselanikel sõjaväe käsutusse antud aladelt lahkuda, lin­nades võeti sõjaväe tarbeks suur hulk elamis­pinda üldisest elamufondist. Sõjaväe suhted kohaliku elanikkonnaga olid pingelised, eriti vahetult pärast sõda. Peamiseks konfliktide allikaks olid sõjaväelaste üleolev suhtumine ja kohati üsna massiline vägivallatsemine, mille kohta on arvukalt teateid.
Alates 1944. aastast oli olemas Eesti NSV Kaitseministeerium, mille etteotsa 1945. aasta juulis nimetati kindralleitnant Lembit Pärn. Eesti oma “sõjaväeks” oli Punaarmee Eesti 8. Laskurkorpus , mis 1945. aasta suvel nimetati ümber 41. Kaardiväe Eesti Laskur­korpuseks. See saadeti laiali 1946. aasta mais, ning seejärel eksisteeris kuni 1951. aastani 22. Kaardiväe Üksik Laskurbrigaad, ja kuni 1956. aastani 118. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuline Laskurdiviis. Ka väeosa ohvit­serkond oli komplekteeritud valdavalt eest­lastest. Rahvusväeosadest loobuti pärast seda, kui Gruusia rahvusliku diviisi üksused 1956. aasta märtsi alguses keeldusid välja astumast rahva vastu, kes oli tulnud tänavatele, pro­testeerimaks Stalini hukkamõistmise vastu. Küsimust arutati 18. märtsil 1956 Moskvas Poliitbüroos, ning otsustati kõik rahvus- diviisid laiali saata. Tallinna laskurdiviisi komandöriks oli sel ajal kindralmajor Karl Allikas. Diviisi kuulusid kolm laskurpolku, kaks suurtükipolku, tankipolk, sidepataljon, sapööripataljon, tankitörjedivisjon ja väikse­maid üksusi. Diviis tervikuna oli komplek ­teeritud umbes 50% ulatuses. Diviisi tegelik laialisaatmine leidis aset 1956. aasta mais. Rahvusväeosade olemasolu Nõukogude Ar­mee koosseisus võimaldas enamikul tollastel ajateenijatel kuni 1950. aastate keskpaigani läbida teenistuse Eestis, seejärel aga hakati siinseid noorsõdureid saatma teenima suure kodumaa laiadele avarustele.
1991. aastaks oli Eestis asuva Nõukogu­de armee käsutuses 1665 erinevat objekti ko- gupinnaga 87 147 hektarit. Sõjaväeüksused paiknesid ligemale 800 geograafilises punktis, kus asus umbes 160 väiksemat või suuremat sõjaväebaasi ja peale selle hulgaliselt linna- kuid. Kõige suuremateks sõjaväe käsutusse antud aladeks olid Aegviidu, Laeva, Nursi ja Värska polügoonid, samuti Paldiski linn koos Pakri poolsaarega, Pakri saared ja Naissaar.
Eesti territoorium kuulus Balti sõjaväe­ringkonna koosseisu. 1991. aastal paiknes selle vägedest Tallinnas, Kloogal ja Keilas 144. motolaskurdiviis, Tapal inseneriväe
Tondi kasarmud - üks okupatsiooniarmee valdusi
õppebrigaad, Pärnus keemiakaitsebrigaad ja Viljandis erivägede brigaad. Tallinnas ja Jägalas asus Ehitusvägede Kõrgem Poliitiline Sõjakool . Õhukaitsejõududest paiknes Eestis 14. õhukaitsediviis, mille koosseisu kuulusid 4 hävituslennuväe polku, 3 õhutõrjeraketi- brigaadi ja raadiotehnilise brigaadi üksused. Õhujõudude raskepommituslennuväe divii­si staap, pommitajate ja transpordilennuväe polk asusid Tartus. Balti laevastiku üksused paiknesid Tallinna ja Paldiski mereväebaa­ sides . Ämaris oli merelennuväe polk. Paldis­kis asus ka tuumaallveelaevnike õppekes­kus. Strateegilise raketiväe keskmaaraketti- de baasid asusid Võru- ja Valgamaal. 1980. aastate lõpuni olid Eesti territooriumil ka tuumarelvad. Piirivalvel oli 3 piiriväesalka (42 kordonit), mereväevalve brigaad ja heli­kopterite eskadrill. 1991. aasta suvel oli Ees­tis ligikaudu 36 000 Nõukogude sõjaväelast. Nõukogude väeüksused lahkusid Eestist 31. augustiks 1994. aastal, Paldiski tuumaobjekt anti üle 1995. aasta septembris.
Moskva “piiriõgvendused”
Nõukogude piiripoliitika eesmärgiks Tei­se maailmasõja ajal ja järel oli saavutada enda jaoks maksimaalselt sobilikud piirid. See tähendas nii 1939.-40. aasta vallutus­te lõplikku kinnistamist kui ka võimalikult ulatusliku kontrolli saavutamist eelkõige Ida-Euroopa üle. Nende eesmärkide reali­
seerimiseks viidi Moskva eestvedamisel läbi mitmeid piirimuudatusi, arvestamata seejuu­res lääneriikide soove.
Moskva piiripoliitika üheks sihiks oli Baltimaade isoleerimine Euroopast, millele hakati Kremlis mõtlema juba 1941. aastal. Liitlaste-vahelistes suhetes Balti küsimus sõja ajal siiski esiplaanile ei tõusnud, ning Stalin mõistis, et kui Punaarmee Eesti, Läti ja Leedu taas vallutab, siis võetakse teema iseenesest päevakorralt maha. Nii ka tege­likult läks. Baltikumi Euroopast lahutamisel etendas olulist osa 1945. aasta juulis-augustis toimunud Potsdami konverents. Nõukogude Liit ei arvestanud liitlaste seisukohtadega ja pani ühepoolselt paika Poola-Saksa piiri, saa­vutades sel teel Poola osalise eraldamise Lee­du piiridest. Ühtlasi liideti Nõukogude Liidu­ga Ida- Preisimaa põhjaosa. Seda põhjendati absurdse väitega, et Nõukogude Liidul ei olevat jäävaba sadamat. Ida-Preisimaa kes­kuse - Königsbergi - vallutas Punaarmee juba 1945. aasta aprillis , enne Saksamaa ka- pituleerumist. Nimetatud territoorium, mis ei olnud kunagi Venemaa koosseisu kuulu­nud, liideti kohe Vene NFSV-ga. 1946. aastal nimetati Königsberg ümber Kaliningradiks. Kohalik põliselanikkond aeti sealt minema või läks ise vabatahtlikult. Uusasukad too­di asemele enamasti Kesk-Venemaa erine­vatest piirkondadest. Rahulik sadama- ja ülikoolilinn muudeti sõjalaevastiku baasiks. Eeltoodud vangerdused lõikasid Baltimaad peaaegu täielikult muust Euroopast ära. 1947. aastal jäi USA riigisekretäril üksnes konsta­teerida: Ring ümber Baltikumi on hermeetili­selt suletud.
Paralleelselt NSV Liidu välispiiride muut­misega “õgvendati” sõja lõpuaastal ja sõja­järgsetel aastatel ka liiduvabariikide vahelisi piire . Need muudatused puudutasid jällegi eelkõige aastatel 1939-40 okupeeritud ala­sid. Leedu sai tagasi Vilniuse, sadamalinna Klaipeda ja väiksemaid alasid lisaks nendele, mis olid saadud juba 1940. aastal. Leedu pii­ri muutmine ei lähtunud loomulik-loodus- lilcest teguritest. Piir Valgevenega polnud ei
etnograafiline ega ka strateegiline. Leedu territoorium suurenes kokku 9300 ruutki­lomeetri ehk 16,7% võrra. Läti piire korri­geerid veel enne maa lõplikku okupeerimist. 1944. aasta augustis anti kohalike elanike tun­gival palvel osa Läti alasid (Augšpils, Kaceni, Linava) Vene NFSV koosseisu. 1945. aasta oktoobris vähendati Läti territooriumi veel­gi, kuna Vene NFSV koosseisu anti Abrene (Pietlava, Põtalovo) ja veel mõned väiksemad alad. Läti kaotas nende muudatustega 1201 ruutkilomeetrit, kus elas ligi 52 000 inimest. 1953. aastal viidi läbi uus piiride korrigee­rimine. Osa Läti alasid liideti jällegi Vene NFSV-ga, osa aga tollase Eesti NSV-ga. Läti kaotused kõigi “piiriõgvendustega” kokku olid ligi 2000 ruutkilomeetrit.
Ka Eesti piire hakati kiiruga korrigeeri­ma juba enne territooriumi lõplikku vallu­tamist. 1944. aasta augustis saatis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium Moskvasse tele­grammi, millega edastati otsus, et rida Eesti NSV valdu antakse üle Vene NFSV-le. Sama päeva õhtul täpsustati veel valdade nimesid . Järgmisel päeval - 23. augustil 1944. aastal - võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse “ Pihkva oblasti moodusta­mise kohta Vene NFSV koosseisus”. Ni­metatud seadluse alusel eraldati Eesti NSV koosseisust Petseri ja Irboska, lisaks kuus valda täielikult ning neli osaliselt. Kokku elas nendel aladel ligikaudu 40 000 inimest. Hiljem püüdis tollane Eesti NSV juhtkond küll saavutada uue piiri mõistuspärast korri­geerimist, kuid asjatult. Eesti NSV juhtkonna ühine pöördumine Stalini poole 19. novemb­rist 1944 ei andnud mingeid tulemusi. Samal ajal tuli hoopis rahva tahtele vastu tulles loo­vutada Leningradi oblastile Narva-tagused alad. See üleandmine vormistati lõplikult 6. detsembril 1944. Seejärel, aastal 1946 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse “Eesti NSV ja VNFSV vahelise pii­ri kindlaksmääramise kohta”, mis teostatud muudatused veel kord fikseeris. Väiksem Eesti NSV territooriumi kärpimine leidis aset ka veel 1957. aastal.
Eesti territoorium vähenes nende “piiri- õgvenduste” tagajärjel kokku üle 2300 ruut­kilomeetri. See tähendas 5% territooriumi ning 6% rahvastiku kadu. Muudatused puu­dutasid otseselt rohkem kui 75 000 inimest. Loovutatud alad olid valdavalt põllumajan­duslik maa. Olulise tööstusliku tähtsusega oli Narva- tagune ala, kus leidus põlevkivi . Ela­nikkonna rahvusliku koosseisu poolest olid neil aladel ülekaalus venelased .
Moskva pealesurumisel läbi viidud piiri- muutuste taga olid eelkõige sõjalis- stratee - gilised kaalutlused. Petserimaal ja Abrenel oli oluline osa Eesti ja Läti 1930. aastate sõjalis-strateegilistes plaanides, pidades sil­mas mõlema riigi lähtekaitset Punaarmee võimaliku kallaletungi korral. Nimetatud piirkonnad olid Läti ja Eesti armee sõlm­punktideks. Sinna koondatud väed pidid takistama sissetungi seni, kuni riigis on läbi viidud üldmobilisatsioon. Sama funktsiooni etendas sõjalises mõttes ka Narva-tagune ala. See piirkond pidi olema eendiks, mis hoiaks sissetungivaid vägesid teatud aja kinni.
NSV Liit oli huvitatud piiride korrigee­rimisest veel enne Baltikumi lõplikku vallu­tamist ning sõja lõppu Euroopas, et hoida ära lääneriikide võimalik sekkumine rahu ajal. Moskvas ei välistatud, et Atlandi harta­le tuginedes võiks päevakorrale tõusta küsi­mus okupatsiooni lõpetamisest Balti riikides. Seetõttu oli NSV Liit huvitatud võimalikult paremate positsioonide kindlustamisest ka enne ÜRO kokkukutsumist.
Siinkohal tuleb meeles pidada asjaolu, et samal ajal toimus liitlasvägede peale­tung Lääne- ja Lõuna-Euroopas ning Vaik­se ookeani basseinis. Sellises olukorras tajus Nõukogude Liidu juhtkond ohtu, et liitlas­vägede edu võiks Atlandi hartaga ühinenud riike ergutada nõudma Moskvalt, et viimane ei takistaks Balti riikide iseseisvuse taasta­mist ja nende liitumist ÜRO-ga. Õhus rip­pus ka Saksamaaga separaatrahu sõlmimise võimalus. Sellises olukorras pidas Moskva vajalikuks korrigeerida liiduvabariikide pii­re, kindlustamaks võimalike territoriaalsete
loovutuste korral NSV Liidu jaoks parimad sõjalis-strateegilised positsioonid.
Uus haldusjaotus
Nõukogude võimu taastamise järel säi­lis esialgu endine haldusjaotus - vallad ja maakonnad . Eestis oli 11 maakonda ja 233 valda. Liiduvabariigi jaotus maakonda­deks ja valdadeks oli tollases NSV Liidus erandlik. Maakond haldusüksusena oli üle­liidulisse haldusstruktuuri tekkinud uuesti 1940. aastal Baltikumi inkorporeerimisega. Suure tõenäosusega oleks maakonnad juba siis kaotatud, kuid sõda tuli lihtsalt vahele. Sõja lõppedes tõusis küsimus järk-järgult uuesti päevakorrale. Nõukogude võimu kindlustumisega sai üha selgemaks, et endi­ne haldusjaotus Eestis pikaks ajaks püsima ei jää. Uue haldusstruktuuri kujundamise eesmärgiks oli impeeriumi unifitseerimine, nõukogulikustamine.
Enne põhjalikku haldusreformi võeti ette mitmeid väiksemaid muudatusi. Esmalt korraldati sõjajärgsetel aastatel mitu korda ümber maakondlikku jaotust. 1945. aastal likvideeriti Petserimaa, mille territooriumist suurem osa läks Pihkva oblastile, väiksem osa liideti Võrumaaga. 1946. aastal eralda­ti Läänemaast Hiiumaa , mille neli valda ja Kärdla linn moodustasid nüüd eraldi Hiiu maakonna. 1949. aastal loodi juurde kaks uut maakonda: Virumaa idapoolsetest valdadest kujundati Jõhvi maakond, Tartumaa põhja­poolsetest valdadest ja Viljandimaa kirde­osast aga Jõgeva maakond. Samal ajal suu­rendati Viru maakonda Harju- ja Järvamaa arvelt. Lisaks muudeti ka Tallinna administ­ratiivpiire ning mitmed alevid muudeti lin­nadeks. 1946. aastal tõsteti linna staatusesse Kohtla-Järve ja Kiviõli.
Samal ajal hakati vanasse haldusstruk­tuuri lisama uusi struktuuriüksusi. 1945. aasta augustis-septembris loodi Eestis üle 600 külanõukogu, mis oli esimeseks sam­muks senise haldusjaotuse nõukogulikuks muutmisel. Ulatusliku haldusreformi läbi­
viimine tõusis päevakorrale 1949. aasta sügisel, mil hakati koostama erinevaid kavu uue haldusjaotuse juurutamiseks. Ettevalmis­tustööd jõudsid lõpule järgmise aasta sügi­sel. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega “Maarajoonide moodustamise kohta Eesti NSV-s” 26. septembrist 1950 lik­videeriti maakonnad ja vallad ning viidi läbi rajoniseerimine - 13 maakonna ja 233 valla asemele loodi 39 maarajooni. Külanõukogu­de piire põhimõtteliselt ei muudetud. 1950. aasta haldusreformi järel kuulusid Eesti NSV haldusjaotuse struktuuri 5 vabariikliku allu­vusega linna (Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla- Järve, Pärnu), 39 maarajooni, 27 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit ja 641 külanõu­kogu. Rajoonide moodustamisega näis Eesti haldusjaotuse nõukogulikustamine lõpule jõudvat.
Paraku tähendas see suurt kultuurilist kahju, sest hävitas kohati vana, aastatuhan­dete taha ulatuva nimevara (näit. Järvamaa nimetus ulatub muinasaega) ja põlised piirid. Rajoonide tegemisel ei arvestatud majan­duslikke, geograafilisi ega ajaloolisi tegureid, rääkimata juba aegade jooksul kujunenud pii­ridest. Nii loodi Põhja-Eestis näiteks Loksa ra­joon, mille eri osadel ida ja lääne pool Valge- jõge ei olnud mingit seost. Loksa polnud selle piirkonna jaoks kunagi mingi keskus olnud. Idapoolsed elanikud olid omi asju ajanud Rakveres , läänepoolsed seevastu Tallinnas.
Rajoonide loomisega ümberkorraldused siiski veel ei piirdunud. Moskva eesmärgiks oli kõigi NSV Liidu piirkondade täielik uni­fitseerimine, mis tähendas oblastite loomist ka väiksemates liiduvabariikides. 1950. aastal loodi Leedu NSV-s neli, 1951. aastal Gruu­sia NSV-s kaks oblastit. 1952. aastal jõudis järg ka Läti ja Eesti NSV kätte - kumbki ja­gati kolmeks oblastiks. Eesti NSV territoo­riumil loodi Tartu, Pärnu ja Tallinna oblast . See oli tollase nõukoguliku gigantomaania üks veidrusi, kuna Eesti NSV tervikuna oli sel ajal väiksem kui mõnigi NSV Liidu ob­last. Samas oli see unifitseerimise ilminguks, millest võitsid aparaaditöötajad. Oblastites
KOHTLA-
JÄRVE
TALLI
Loksa
Rakvere
Kiviõli
Haapsalu^
Hiiumaa
lõgeva
i, Pärnhr J, lJaagupi )
samaa
Lihula
Jf' Suure-Jaani)
Kallaste
Orissaare
Pärnu
Kingissepa
■ÄRNU
Viljandi
Kilingi-
Nõmme
Otepää
JPõlva
Antsla
© REGIO 2005
KL-436
□ vabariikliku alluvusega linn
® oblasti alluvusega linn
PÄRNU oblasti nimi Harju rajooni nimi
Eesti NSV haldusjaotus aastatel 1952-1953
loodi ka vastava tasandi parteiaparaat. Stali- ni surma järel hakati seniseid haldusjaotuse muudatusi ümber vaatama. Võimule tulnud uus, kollektiivne juhtkond oli sellise haldus­liku gigantomaania vastu, ning 1953. aasta kevadel väiksemates liiduvabariikides ob­lastid kaotati.
Oblastite likvideerimise järel haldusjao­tuse struktuuris enam väga suuri põhimõtte­lisi muudatusi ei toimunud. Küll aga leidis järgnevatel aastatel aset struktuuri pidev kor­rastamine. Muuhulgas tähendas see uute ale­vite moodustamist, alevite linnadeks ümber­nimetamist ja mitmete linnade (Narva, Koht­la-Järve) halduspiiride muutmist . Sillamäest sai 1957. aastal vabariikliku alluvusega linn. Linnalisi asulaid moodustati veelgi. Viimas­tena said 1970-ndate alguses linnaks Võsu ja Saue asula. Alates 1973. aastast Eesti NSV-s uusi linnalisi asulaid enam juurde ei tekki­nud. 1960. aastatel leidis aset ka Kirde-Eesti
põlevkivipiirkonna territoriaalne väljakujun­ damine : aastal 1960 kaotati Jõhvi ja Ahtme linn ning Sompa alev , likvideeriti Jõhvi maa­kond, ning selle asemele moodustati ulatus­lik Kohtla-Järve linna piirkond. See hõlmas mitmest lahusosast koosneva Kohtla-Järve, Kiviõli linna, Püssi ja Viivikonna alevi ning 14 külanõukogu.
1961. aasta kevadel tühistati senine ale­vite liigitamine töölis-, linna tüüpi ja kuu- rortaleviteks, ning edaspidi jagati kõik lin- nalised asulad kahte rühma: aleviteks ja lin­nadeks. Määrati kindlaks linnaliste asulate minimaalsed suurused. 1974. aastast hakati maa-asulaid liigitama alevikeks ja küladeks. Ühtlasi uuendati ka maa-asulate arvestust, mille tulemusel senisest rohkem kui 7000 asulast üle poolte likvideeriti. 1977. aasta veebruaris kinnitati uus Eesti NSV alevike ja külade nimekiri, milles oli 3444 alevikku ja küla. Ühtlustamise käigus liideti pisikülad
omavahel või suuremate küladega. Koha­nimede valikul eelistati vanemaid ja ainu­kordseid ning likvideeriti korduvaid nime­sid, korrastati nende murdepärast kirjaviisi ja taastati asulanimedena kaotsiläinud maa- keskuste nimesid.
Nõukoguliku haldusjaotuse täiustamise protsessis oli olulisel kohal külanõukogude arvu kärpimine. Protsessi ennast põhjustasid mitmed tegurid, olulisemad neist olid kol­hooside ulatuslik ühendamine, halduskulu­de kärpimise vajadus ning maarahvastiku vähenemine. Esimene suurem külanõuko­gude arvu vähendamine võeti ette juba 1954. aastal, mil neid senise 641 asemele jäeti alles vaid 320. Aastal 1960 kaotati veel 64 küla­nõukogu ja muudeti paljude allesjäänute pii­re. Ka edaspidi toimus külanõukogude arvu vähendamine ja nende piiride muutmine, mille aluseks oli peamiselt majandite maa­kasutuse muutumine kolhooside ja sovhoo­side ühendamise tõttu. Iseloomulik oli seegi, et külanõukogusid nimetati sageli ümber keskuse asukoha järgi.
Külanõukogude vähendamine tõi endaga kaasa rajoonipiiride mõningase muutumise. 1950. aastate teisest poolest algas senise ra­joonide võrgu korrigeerimine, mis tähendas eelkõige rajoonide arvu vähendamist. See protsess kestis kuni 1960. aastate keskpaigani. 1965. aasta alguseks oli Eestis kuus vabariik­liku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe ), 15 maarajoo- ni (Haapsalu, Harju, Hiiumaa, Jõgeva, Kin­gissepa, Kohtla-Järve, Paide, Põlva, Pärnu, Rakvere, Rapla, Tartu, Valga, Viljandi, Võru), 26 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit ja 238 külanõukogu. Rajoonide arvu vähen­damine lähendas nõukogulikku haldusjao­tust vanale jaotusele. Rajoonikeskusteks olid enamasti vanad maakonnalinnad. Uued ra­joonid kujunesid eelkõige väikelinnade või suuremate asulate tagamaade ühendamise teel, ning ühele neist linnadest anti keskuse staatus. 1986. aastal oli Eestis 15 maarajooni, 33 linna, 24 alevit ja 189 külanõukogu, 167 alevikku ja 3274 küla.
Võimuvõitlus ENSV juhtkonnas
Nõukogude ainuparteiline süsteem välistas demokraatlikule ühiskonnale omase poliiti­lise võitluse. Kuid tollase režiimi väline sta­biilsus ei hoidnud ära sisemist võimuvõitlust juhtide seas. See toimus nii Kremlis kui ka liiduvabariikide juhtkondades ning mada­lama astme võimutasanditel. Nõukogude ühiskonna telgitaguste intriigide taga olid mõnigi kord võimumeeste isiklikud ambit­sioonid. Liiduvabariigi tasandil etendas olu­list rolli kohaliku liidri läbisaamine Kremli ladvikuga, mis määras ära tema positsiooni tugevuse kodus.
Samad tunnusjooned iseloomustasid ka Eesti NSV poliitilisi olusid. Sõjajärgsete aastate Eesti NSV keskseks vastasseisuks oli Johannes Käbini ja Nikolai Karotamme omavaheline võimuvõitlus, mille taga oli paljuski isiklik ebasümpaatia. See sai alguse juba 1940. aastate alguses, kui mõlemad tu­lid Eestisse uut elu üles ehitama. 1940. aasta juunis suunati Karotamm Eestisse, esialgu ajalehe “Kommunist” toimetajaks, septemb­ris aga määrati ta juba Karl Säre lähimaks kaastööliseks - EKP Keskkomitee teiseks sekretäriks. Johannes Käbin saabus Eestisse 1941. aasta veebruaris. Tema tööle instruee- rijaks oli Karotamm. Nende esimene omava­heline kohtumine oli lühike, ametlik ja mitte siimpatiseeriv. Sellel kohtumisel sugenenud ebakõla jäi mõlema mehe omavaheliste su­hete kujundajaks ka järgnevatel aastatel.
Käbin asus tööle EKP Keskkomitee aja- kirjandussektori juhatajana, 1944. aastast aga keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosa- konna juhataja esimese asetäitjana (1944-47). Karotamme karjäär kujunes aga hoopis len­nukamaks. Karl Säre arreteerimise järel sai Karotammest sisuliselt EKP juht, kuigi amet­likult kinnitati ta esimeseks sekretäriks alles 1944. aasta sügisel. 1947. aastal olevat ta pak­kunud Käbinile oma abi kohta, millest viima­ne loobus. Mõni aeg hiljem määrati Käbin vastloodud EKP Keskkomitee Parteiajaloo Instituudi direktoriks, mis ühtlasi tähendas
tema eemaletõrjumist keskkomitee aparaa­dist. Sellegipoolest sai Käbinist 1948. aastal EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär ning 1950. aasta märtsis juba Karotamme asemik parteijuhi kohal. Ta oli 1950. aasta märtsis toimunud EKP Keskkomitee 8. pleenumi, kus liiduvabariigi senine juhtkond välja vahetati, üks aktiivsemaid kohalikke ettevalmistajaid. Ühtlasi oli ta ka Moskvale sobilik kandidaat, kellelt saadud informatsiooni Kremlis Eestit puudutavate otsuste langetamisel kindlasti arvestati. Käbinist sai Karotamme järeltuli­ja parteijuhi kohal. Karotamm kaotas 1950. aastal küll oma koha parteihierarhias, kuid repressioone tema suhtes ei rakendatud. Ta kutsuti Moskvasse, temast sai Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinsti­tuudi vanemteadur (1951-59, 1967-69) ja sektorijuhataja (1959-67). 1964. aastal kait ­ses ta majandusdoktori kraadi, kaks aastat hiljem sai temast professor. Karotamm suri Moskvas 1969. aastal.
1950. aastatel Käbini võimupositsioon kindlustus. Pärast seda, kui Beria uuele rah­vuspoliitikale liiduvabariikide suhtes 1953. aasta suvel Kremlis asetleidnud võimuvõit­luse tagajärjel lühike lõpp tehti, säilitas Käbin oma koha. Selles etendas olulist osa 1953. aas­
ta septembris NLKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks saanud Hruštšov.kes aktsepteeris Käbinit ning teisi tollaseid Balti liiduvabarii­ kide juhte. Isikliku positsiooni kindlustamise järel viis Käbin läbi mitmeid muudatusi oma lähikondlaste ringis. 1950. aasta pöörde kõi­ge käremeelsemad kaaslased tõrjus ta kõrvale. 1954. aasta alguses toimunud EKP Keskko­mitee 8. pleenumil oli Käbin juba suhteliselt vaba oma meeskonna kujundamisel, kus do­mineerima pääsesid liidueestlased.
Kuid Eesti NSV juhtkonnas nimetati võtmepositsioonidele ka kohalikke, Eestis sündinud tegelasi, kellest olulist rolli hakka­sid etendama Otto Merimaa, Arnold Green ja Edgar Tõnurist. Neist Greeni ja Tõnuristi võib Nõukogude aja oludes pidada suhteliselt eestimeelseteks võimukandjateks, kes siinset kultuuri, haridust ning põllumajandust või­maluste piires edendada püüdsid. Nad suut­sid oskuslike suhtlejatena vastu seista mit­metele üleliidulistele kampaaniatele ning mahendada Moskva survet . Samas ei tuleks neist ka tolle ajastu kangelasi teha - nad olid ikkagi valitseva režiimi ustavad pooldajad. Käbin toetas nende tegevust ja kindlustas sel viisil ka endale teatud vabameelse valit­seja oreooli. 1960. aastatel muutus Käbini
sema asuti pärast seda, kui 26. juulil langes Punaarmee kätte Narva ja 13. augustil Võru. Julgeolekuorganite operatiivgrupid olid Ees­ti territooriumi esimesteks “vabastajateks”, ja informeerisid kohe ka Kremli kõrgeid või­mukandjaid olukorrast Eestis.
Võrust sai lühikeseks ajaks punavõimu pealinn: sinna koondati Leningradist kõik Eesti lõunapoolsete maakondade operatiiv­grupid. Võrru suundusid esialgu ka Eesti NSV tähtsamad võimuorganid. 7. septemb­ril 1944 võeti Võrus vastu EKP Keskkomi­tee, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi ja Rahvakomissaride Nõukogu ühismäärus, millega tunnistati kehtetuks kõik Saksa ajal välja antud seadusandlikud aktid ja kehtesta­ti uuesti õigusaktid, mis olid olnud jõus esi­mesel Nõukogude aastal. Mõni päev hiljem toimusid seal ka EKP Keskkomitee 3. plee­num ja Ülemnõukogu 3. istungjärk, mis pa­nid paika abinõud nõukogude võimustruk­tuuri taastamiseks Eesti territooriumil. Pärast Tallinna langemist 22. septembril suundusid sinna operatiivgrupid, ning 25. septembril ka Rahvakomissaride Nõukogu. Suur osa või­muorganite keskaparaadi ametnikest jõudis Tallinna 1. oktoobri rongiga. Selleks ajaks oli rongiliiklus Narva-Tallinna raudteeliinil taastatud. Nõukogude võim Eesti territooriu­mil oli taas funktsioneerima hakanud.
Repressioonid
Nõukogude Liidu poliitilisse ellu oli vägi­vald algusest peale sisse kodeeritud. Rep­ressioonid ei olnud ajutine nähtus, vaid per­manentselt toimiv riiklik poliitika, mis pidi ühiskonda puhastama. Riiklik repressiivpo­liitika lubas võimuladvikul täita mitut ees­märki korraga: tasalülitada tekkivat poliitilist opositsiooni, likvideerida isiklikke vaenlasi ning hoida ühiskonda tervikuna enda kont­rolli all. Ka rakendatav vägivallaarsenal oli mitmekülgne, ulatudes hirmutamisest massi­mõrvade ja tervete rahvaste küüditamisteni.
Enne sõjajärgsetele aastatele keskendu­mist toodagu mõned arvulised andmed aas-
Boris Kumm - Eesti NSV julgeoleku rahvakomissar ja
minister aastatel 1944-1950
tatel 1940-52 toimunud küüditamiste kohta. Julgeolekuorganite andmetel deporteeriti neil aastail tollase Nõukogude Liidu läänepiirkon- dadest mitme eraldi aktsiooni käigus Siberis ­se üle 618 000 inimese (sh. üle 49 000 arre­teeritu). Neist ligemale kolmandik (rohkem kui 203 000) pärines Baltikumist. Sõja ajal langesid massiküüditamise ja väljasaatmise ohvriks veel sakslased (neid küüditati 815 000), kalmõkid (93 139), krimmitatar- lased (190 000), tšetšeenid (387 229), ingu- šid (91 250), balkaarid (37 103), karatšaid (70 095), türklased (üle 90 000). Nii saame aastatel 1940-52 deporteeritud mitteslaavi rahvustest elanike üldarvuks kokku 2,4 mil­jonit. Neile tuleks lisada veel deporteeritud venelased, ukrainlased, valgevenelased.
Nõukogude võimu taastamise järel val­landusid Punaarmee poolt tagasi vallutatud aladel ulatuslikud repressioonid. Nõukogude Liidu julgeolekuametkondade keskorganid Moskvas pöörasid nende alade puhastamise­le suurt tähelepanu, kuna see pidi järgnevale sovetiseerimisele oluliselt kaasa aitama . Eesti puhul tundsid julgeolekuorganid teravdatud huvi esmajoones Otto Tiefi valitsuse Eestisse
jäänud liikmete vastu. Valitsusliikmed arre­teeriti 1944. aasta sügisel. Nende tabajaks oli vastupanuliikumise vastu võitlemise peamise institutsiooni, siseasjade rahvakomissariaadi banditismi vastu võitlemise osakond. Nime­tatud aktsioon tähendas Eesti NSV julgeole­kuorganitele suurt õnnestumist, millest kor­duvalt Moskvale ette kanti . Kohtuprotsess Tiefi valitsuse liikmete üle peeti 1945. aasta juuli alguses Moskvas. 1944. aasta oktoobris viidi eraldi puhastusoperatsioon läbi Tallin ­nas, mis tähendas üldist korterite läbiotsimist eesmärgiga tabada nõukogudevaenulikku ele­menti. Operatsiooni käigus peeti kinni 401 inimest, kellest vangistati 196.
Repressioonide vallandumine tähendasid esijoones massilisi arreteerimisi. Selleks olid julgeolekuorganid hakanud valmistuma juba Nõukogude tagalas, kus hoolega täiendati 1940. aastal loodud “poliitvärvingute” karto­teeki. 1944. aasta oktoobris andis NSV Liidu Julgeoleku Rahvakomissariaat välja eraldi käskkirja “Kuidas parandada tööd opera­tiivtöös kasutatavate riiklike arhiivide sala­jaste fondide materjalidega”, mis käskis vii­vitamatult organiseerida Saksa okupatsiooni aegsete asutuste dokumentide läbitöötami­se kontrrevolutsioonilise elemendi arvele­võtmise eesmärgil. Kõigil ametiasutustel ja eraisikutel tuli siseasjade rahvakomissariaa­di arhiiviosakonnale üle anda Saksa okupat­siooni aegsed dokumendid , lendlehed, ajale­hed jms. Taolise dokumentatsiooni hoidmist võidi kvalifitseerida riigivastase tegevusena ja vastavalt karistada.
Oluliseks tegevussuunaks sai ka elanik ­konna arvestuse sisseseadmine. 1944. aasta detsembri alguses võtsid EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõuko­gu vastu ühismääruse elanikkonna passide väljavahetamise kohta, mis aitas kiirendada ka “rahvavaenlaste” väljaselgitamist. 1946. aasta alguseks oli välja jagatud ligi 280 000, 1947. aasta lõpuks aga 417 903 passi , sh. 343 057 eestlasele.
1944. aasta sügisel alanud massilised ar­reteerimised täitsid lühikese ajaga kõik Eesti
vanglad . Eesti vabastamise järel oli siseasja­de rahvakomissariaadi vanglate osakonna tegevus suunatud kõikide kohtu ja juurdlus­organite poolt kinnipeetute katkematu vas­tuvõtu korraldamisele. Varem eksisteerinud 11 vanglast oli 1944. aastaks kolm täielikult hävinud (Paides, Kuressaares ja Narvas), tei­sed nõudsid osalist taastamist, remonti ja pu­hastamist. 1944. aasta viimastel kuudel selle­ga ka tegeleti, ning tagati vanglates tingimus­te loomine kontrrevolutsioonilise elemendi massiliseks kinnipidamiseks, mille siseasjade rahvakomissariaat ja sõjaväe organid viisid läbi 1944. aasta oktoobrist detsembrini.
1945. aasta alguseks olid Eesti vanglad juba puupüsti täis. 1945. aasta alguses oli neis kokku 4218 kinnipeetut, kellest põhi­osa - 2378 inimest - asus Tallinna vanglas, mis oli mõeldud 1300 vangile. Tartu vanglas (415 kohta) oli samal ajal 855 inimest. Vang­lad jäid nõukogude võimu repressiivaparaadi oluliseks toeks edaspidigi. 1953. aasta märtsis oli neid Eestis jätkuvalt kaheksa. Vanglate üldlimiit oli selleks ajaks 3280 karistusalust, kuid tegelikult asus neid seal 1646. Nende hulgas oli arvel 245 informaatorit ja 7 agenti ehk 16% kinnipeetutest, või teisiti öeldes: iga kaheksas karistusalune oli värvatud.
Aastatel 1944-45 arreteeriti Eestis se­niste uurimuste kohaselt hinnanguliselt 10 000 inimest, kellest pooled surid kahe esimese aasta jooksul. Kuni aastani 1953 saadeti Eestist sunnitöö- ja vangilaagri­tesse kokku 25 000-30 000 inimest, kellest ligikaudsetel arvestustel koju tagasi ei tul­nud kuni 11 000. NLKP Keskkomitees 1953. aasta suvel koostatud Eesti NSV olukorda puudutavas märgukirjas osutatakse, et aas­tatel 1944-53 arreteerisid julgeolekuorganid Eestis 18 772, prokuratuur ja miilitsaorganid aga 26 284 isikut, seega ulatus arreteeritute arv kokku 45 000-ni. Tapetud metsavendade arvuks tuuakse 1495. Lätis oli repressiooni­de ulatus samasuguse märgukirja järgi ot­sustades mastaapsem: 73 000 arreteeritut ja 2321 vastupanuliikumise mahasurumise käigus tapetut.
Pärast suure sõja lõppu küüditamised jätkusid. 1945. aasta augustis viidi ära Ees­ti sakslased (kokku 407 isikut), kes saadeti metsatöödele Komi ANSV-sse (autonoom­sesse vabariiki). Väiksemaid küüditamisi toi­mus ka Lätis ja Leedus. Esimene ulatuslikum sõjajärgne küüditamine viidi läbi 1948. aastal Leedus. Siis deporteeriti 12 000 perekonda. Järgmisel aastal toimus suurküüditamine kõigis kolmes Balti liiduvabariigis üheaegselt - 1949. aasta märtsis tuli Eesti, Läti ja Leedu NSV-st vastavalt NSV Liidu Ministrite Nõu­kogu 29. jaanuari otsusele välja saata kokku 29 000 perekonda ehk üle 87 000 inimese.
Massirepressioonide ettevalmistamisel ja läbiviimisel eksisteeris omamoodi tööjaotus Eesti NSV julgeolekuametkonna ja sisemi­nisteeriumi vahel, mis väga selgesti ilmnes ka 1949. aasta küüditamise ajal. Aktsiooni pea­miseks sisuliseks ettevalmistajaks ja läbivii­ jaks (nimekirjade ja kartoteegi koostamine, väljasaadetavate kinnivõtmine ja jaamades­se toimetamine jms.) oli tollane Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium (RJM), kuna Eesti NSV Siseministeerium ülesan­deks jäi küüditatute konvoeerimine ning sihtkohtadesse toimetamine. Kummagi ins­titutsiooni tegevust koordineerisid Moskva vastavad keskametkonnad ning osaliselt ka kohalik parteiaparaat.
Ametliku terminoloogia kohaselt kuulu­sid 1949. aasta märtsis Eestist väljasaatmisele eelkõige kolm kategooriat: kulakud koos pe­redega ning bandiitide ja natsionalistide pe­rekonnad. Eesti NSV Siseministeeriumi lii­nis käivitusid otsesed ettevalmistused selle kontingendi väljasaatmiseks pärast NSV Lii­du siseministri 12. märtsi sellekohase käsk- kirjalise telegrammi kättesaamist. Eestisse (Tallinna) toimetati NSVL Siseministeeriu­mi konvoiväed (400 ohvitseri ja sõdurit), 10 ešeloniülemat üleliidulise siseministeeriumi Leningradi valitsusest ning 47 isikut medit­siinilist personali Moskvast, kes paigutati sa­laja üle Eesti laiali.
Moskva direktiivide alusel koostati Eesti siseministeeriumis konkreetne plaan operat­
siooni “Priboi” (“Murdlaine”) läbiviimiseks. Siseministeerium eraldas oma keskaparaadist ja maakondlikest osakondadest ning Tallinna ohvitseridekoolist julgeolekuorganite abista­miseks 1275 töötajat, kes komandeeriti 24. märtsi õhtuks kohaliku RJM operatiivgrup- pide kogunemispunktidesse. Samaks ajaks seadis ministeerium valmis ohvitseridest ja seersantidest koosnevad reservgrupid, mida hiljem ka kasutati (150-200 inimest).
Konvoiväed (392. konvoipolk), raudtee - üksused (siseministeeriumi 61. raudteepolk) ja piirivalve (IL, 99. ja 106. piirivalvesalk) pidid tagama nende alluvusse kuuluvate ob­jektide ning riigipiiri kaitse. Maakondadesse saadeti 11 Eesti siseministeeriumi keskapa- raadi töötajat,koordineerimaks kohapealsete allasutuste tööd aktsiooni läbiviimisel. Ope­ ratsiooni üldjuhtimiseks ja operatiivgruppi- de tegevuse koordineerimiseks loodi sisemi­nisteeriumi juures eraldi staap, mille koos­seisu kuulusid Eesti NSV julgeolekuorganite, sõjaväe ja üleliidulise siseministeeriumi esin­dajad. Eestis nähti ette kaasata küüditamise läbiviimisele 2198 operatiivtöötajat, 5953 sõjaväelast, 3665 hävituspataljoni liiget ning 8438 parteiaktivisti, kokku 20 254 inimest.
Küüditamisoperatsiooni läbiviijaks Balti­kumis nimetati NSV Liidu RJM sisevägede juhataja kindralleitnant Burmak. NSV Liidu RJM operatiivplaan nägi Eesti territooriumil ette 16 pealelaadimispunkti ja 19 ešelonikoos- seisu moodustamise. Esialgsete arvestuste järgi kuulus Eesti NSV RJM plaani alusel väljasaatmisele 7540 peret 22 328 inimesega. 21. märtsiks pandi paika ešelonide isikkoos­seis (kokku 589 töötajat) ja laadimispunkti- de ülemad, kelle juurde komandeeriti lisaks ka üks konvoivägede ohvitser. Operatsiooni juhtivatele isikutele anti kätte üleliidulise si­seministeeriumi koostatud instruktsioonid, vastav normdokumentatsioon, taskulambid, kastid pitsatite ja dokumentide hoidmiseks ning rahalised vahendid (kokku 2 818 000 rbl.). Pärast instrueerimist veeti ešelonide töötajad ja laadimispunktide ülemad vasta­va plaani alusel, ettenähtud tähtaegu arves-
Küüditatud eestlased Novosibirski oblasti Kotški asunduses oma elamu ees
tades 40 autoga üle Eesti neile määratud sihtkohtadesse laiali. 25. märtsi öösel kell 21.00-5.00 saabusid laadimispunktide asu­kohtadesse ešelonide rongikoosseisud ehk tühjad kaubarongid, ning julgeolekuorgani­te esindajad andsid need üle siseministeeriu­mi käsutusse.
Küüditamine algas Eesti NSV RJM juhti­misel ja siseministeeriumi operatiivkoosseisu (ning miilitsa) osavõtul 25. märtsi varahom­ mikul kell 4.00 Tallinnas ja kell 6.00 teistes piirkondades. Julgeoleku- ja siseministee­riumi ühised operatiivgrupid koosnesid 1-2 operatiivtöötajast, 2-3 sõdurist (valve) ja 2 parteitöötajast, ning pidid tsiviil- või sõjaväe- transporti kasutades jõudma 2-3 või enama ettenähtud adressaadini (perekonnani). Ope- ratiivkoosseis koos valvega andis väljasaade­tavad koos pagasiga pealelaadimispunktides RJM töötajatest komandantidele üle. Vii­mased pidasid täpset arvestust väljasaade­tute kohta, tuginedes juba varem koostatud nimekirjadele ja kartoteekidele. Parteiaktiiv aga pidi samal ajal kohapeal (korterites, ma­jades, külades) kirjutama üles väljasaadetava­te vara. Hiiumaalt ja Saaremaalt toodi inime­
sed kohale laevade, mõnest teisest kaugemast piirkonnast rongidega.
Ešelonide komplekteerimisel ei suutnud siseministeerium ettenähtud tähtaegadest kinni pidada - inimeste paigutamine rongi­dele venis kuni 29. märtsini. Esimesed ešelo­nid lahkusid 26. märtsil päeva teisel poolel, viimane 29. märtsi õhtul. Ešelonide koos­seisus tuli ette mitmeid muudatusi, ning osa inimesi saadeti ka tagasi. Kõige kiiremini toi­mus rongidele paigutamine Tallinnas, suuri­mad probleemid olid Paldiskis ja Keilas. Pal- disldsse toodi Saaremaa väljasaadetud, kelle pagasit tuli mitu korda ümber laadida. Keilas oli pealelaadimispunkt raudteejaama lähedal, ning sinna kogunes hulgaliselt väljasaade­tavate sugulasi. Küiiditatavaid koguneti ära saatma ka mujal.
Operatsiooni läbiviimisel tuli ette mitmeid vastuhakke. Nii on kulak Jaan Mihkelson Valgamaal 25. märtsil pannud põlema oma talu ning lubanud ka kolhoo­sile tule otsa panna. Tema kinnipidamiseks saadeti välja sise- ja julgeolekuministee­riumi operatiivgrupp. Kiiüditamisoperat- siooni käigus dokumenteerisid julgeoleku-
Tartu Linnamuuseumi KGB Kongide muuseum
organid mürgivõtmisi, avariisid veoautode­ga, õnnetusjuhtumeid ning diversiooniakte. 27. märtsi öösel kella 2-3 paiku avastati, et Püssi-Kohtla vahelisel lõigul oli ära võetud neli paari relsse. Diversiooniakti sooritajate kinnipüüdmiseks kasutati jälituskoeri. Var­ja kandis võtsid julgeolekuorganid vahi alla viis meest ja 20 naist. Virumaal Illukal lei­dis aset relvastatud vastuhakk , mitmel pool täheldati laskmist. Tugevdati piirivalvet, et ära hoida võimalikke põgenemisi Soome või Rootsi.
29. märtsi hilisõhtuse seisuga esitati Ees­ti NSV siseminister Resevile ešelonide laadi- mistulemuste kokkuvõte: rongidele on pan­dud kokku 7488 peret 20 535 isikuga , neist täiskasvanud mehi 4579 (22,3%), naisi 9890 (48,2%) ning lapsi 6066 (29,5%). Operatsioo­ni läbiviimiseks eraldati 1169 vagunit, millest teele saadeti 1057. Eesti NSV siseministee­riumi andmetel saadeti operatsiooni “Priboi” käigus Eestist välja eriasumisele 20 723 tsi- viilelanikku. Teistel andmetel küüditati Ees­tist 20 702 inimest, kellest umbes 70% olid naised, lapsed ja vanurid. Eestist teele läinud
ešelonidega jõudis neist asumispaika 20 601 (teistel andmetel 20 600) inimest. Küüdita­tud saadeti Novosibirski, Omski ja Irkutski oblastisse ning Krasnojarski kraisse.
Lätist küüditati 1949. aasta märtsis 42 149 ja Leedust 31 917 inimest, seega kolmest Balti liiduvabariigist kokku ligi 95 000. Küüdita­misega saavutati murrang kollektiviseerimi­ses, ning sellele aktsioonile järgnenud hir- muõhkkonnas vähenes toetus relvastatud vastupanuliikumisele. Kokkuvõttes tähistas märtsiküüditamine olulist muutust Balti lii­duvabariikide sõjajärgses arengus.
1950. aastal toimus küüditamine Eesti ja Läti territooriumist 1944. aastal eraldatud ja Pihkva oblastiga liidetud aladel, kust saade­ti välja 1563 eestlast ja lätlast. 1951. aastal saadeti Balti liiduvabariikidest, Moldaaviast, Lääne-Ukrainast ja Lääne-Valgevenest välja Jehoova tunnistajad, Eestist kokku 259 ini­mest. See jäi viimaseks küüditamiseks Eesti NSV territooriumilt. Leedu NSV-s viidi suu­rem küüditamine läbi ka veel 1952. aastal.
Nõukogude repressiivaparaat liigitas oma alalisest elukohast julgeolekuorganite kont­
rolli all olevatesse selleks määratud kohta­desse väljasaadetud inimesed väga erineva­teks kategooriateks. Üldistatult võib öelda, et kindla lõpptähtajaga äraviiduid nimetati tähtajalisteks väljasaadetuteks ehk sundasu- nikeks, tähtajatult küüditatuid aga eriasumi- sele saadetuteks - eriasunikeks. Suurem osa 1941. aastal küüditatuid oli kuni 1952. aastani sundasuniku staatuses, seejärel kvalifitseeri­ti nad eriasumisele saadetuks. Sõjajärgsetel aastatel Baltikumist küüditatud saadeti alati­seks eriasumisele. 1953. aasta alguses oli NSV Liidu Siseministeeriumi Laagrite Peavalitsu­se ( GULAG -i) parandusliku töö laagrites ja kolooniates kokku 1,8 miljonit täiskasvanud (17- aastast ja vanemat) eriasunikku, kel­le hulgas oli leedulasi 75 024, lätlasi 33 102, eestlasi 16 070. Alla 17-aastaste laste kohta täpsemat arvestust ei peetud. Lisaks kandsid GULAG-is karistust veel 66 420 sundasunik- ku, sh. 2847 lätlast, 1956 leedulast ja 1389 eest­last. Täpsemad andmed puuduvad vangilaag­rites viibivate kohtulikult karistatud eestlaste kohta. Stalini surma järel 1953. aasta märtsis algas GULAG-i süsteemi järkjärguline lam­mutamine ning küüditatute vabastamine, mis kestis siiski kuni 1960. aastani välja.
Võitlus kodanliku natsionalismiga
Eesti taasvallutamise järel tõusis kohe päeva­korrale ka võitlus kodanliku natsionalismiga. Sellest sai Eesti NSV-s üks keskseid ideoloo­gilisi suuniseid, millest rangelt kinni peeti. 30. oktoobril 1944 võttis ÜK(b)P Keskkomi­tee vastu otsuse “Eesti NSV parteiorganisat­siooni poliitilise töö puudustest ja ülesanne­test”. Analoogilised otsused võeti samal ajal vastu ka Läti ja Leedu NSV kohta. Nende ot­suste alusel vallandus Balti liiduvabariikides midagi nõiajahi taolist. Otsuste ellurakenda­mise kindlustamiseks loodi Moskvas eraldi liiduvabariikide bürood, mille esmatähtsaks ülesandeks oli kureerida kodanliku natsiona­lismi vastast võitlust. Nimetatud võitlus pidi oluliselt kaasa aitama hiljuti okupeeritud ter­ritooriumide sovetiseerimisele.
Mõistet ennast ühemõtteliselt ei defi­neeritud. Praktikas kujunes see mingiks lööksõnaks, mis tähistas igasugust kõrva­lekaldumist ametlikust ideoloogiast, klas - sikuuluvust, sotsiaalset päritolu, seotust ko­danliku korraga jne. Kodanliku natsionalismi ilminguid leiti kõigis ühiskonnaelu valdkon­dades: kirjanduses ja kunstis, teaduses ja ma­janduses. Eestis tuli see mõiste kasutusele just 1944. aasta sügisel, varem aga oli seda laialdaselt rakendatud Nõukogude Liidus 1930. aastate suure terrori ajal, mil repres­sioonide ohvriks langesid ka Venemaa eest­lased, lätlased, leedulased, poolakad ja teiste rahvuste esindajad.
1944. aasta hilissügisel alanud suur võitlus kulmineerus 1950. aasta EKP Keskkomitee 8. pleenumiga. Moskva tasandilt vaadatuna oli sedapuhku tegemist Eesti süüasjaga - Eesti tollase juhtkonna, eelkõige EKP Keskkomi­tee esimese sekretäri Nikolai Karotamme ja ta lähikondlaste vastu suunatud aktsiooni­ga. Eesti süüasja (mille võib ühte ritta seada Leningradi süüasjaga ja Ida-Euroopas toimu­nud poliitiliste protsessidega) tagamaaks oli Kremli soov tasalülitada Eesti NSV juhtide “omaalgatuslik” tegutsemine ning näidata teistele äärepiirkondadele, mida see kaasa võib tuua. Seega oli üleliidulises kontekstis teoksil omamoodi näidispuhastus regionaal­sel tasandil.
Tollane Eesti NSV polnud mõistagi ei rahvusmeelsem ega vähem rahvusmeelne kui näiteks' Läti ja Leedu. Süüdistusi, mis tõsteti esile Eesti NSV juhtkonna ja konk­reetselt Karotamme tegevuse kritiseerimi­seks, võinuks samamoodi kasutada ka nonde liiduvabariikide juhtfiguuride põrmustami- seks. Veelgi enam, iseenesest polnud nen­des süüdistustes midagi uut. Kremlis jälgiti Balti liiduvabariikide sisepoliitilist olukorda tähelepanelikult taasokupeerimisest alates. Täpsema informatsiooni saamiseks saadeti neisse pidevalt Moskva esindajaid inspek­teerima. Need inspektsioonid leidsid alati arvukalt puudusi ja möödalaskmisi kohalike kommunistide tegevuses, kes polnud osanud
rahva elu ümber korraldada nõukogude laadis. Tõsiseid vigu leiti veel kolhoosikorra juuru ­ tamisel (eelkõige sellega viivitamist) ning tööstuse ümberkorraldamisel. Kontrollijate meelest ei olnud kohalik juhtkond suutnud riigiaparaati puhastada vaenulikest elementi­dest ega paljastada kodanlik -natsionalistliku ideoloogia konkreetseid kandjaid . Seega olid piisavad ettekäänded Eesti NSV tollase juht­konna võimult kõrvaldamiseks ammu ole­mas. Seda aga varasematel aastatel ei tehtud, tõenäoliselt ka seetõttu, et seda ei soovinud Ždanovja Kuznetsov, kes Eesti NSV-d Krem­li poolt vaadatuna kureerisid.
1950. aasta puhastuse oluliseks taga­maaks on ka Eestis NSV juhtide hulgas eksisteerinud rivaliteet. Liiduvabariigis oli küllalt rahulolematuid, kes olid võimu ni­mel valmis Moskvale kaebusi esitama. Sama­suguse loogikaga, tuginedes konkreetsetele pealekaebamistele, toimus sisemine puhas­tus sõjajärgsetel aastatel ka idabloki riikides, kus Moskva kasutas oskuslikult oma huvi­des ära kohalikku võimuvõitlust.
Sõjajärgse Eesti NSV juhtkonna hulgas oli mitu erinevat rühmitust, mille tekkimise tagamaadeks olid rahvuslikud, poliitilised ja isiklikud põhjused. Erinevate võimugrupee- ringute tekkele aitas kaasa eestlaste suhteli­selt vähene esindatus riigiaparaadis venelas­tega võrreldes.
Oma osa mängis tollase Eesti NSV või­muladviku poliitiline minevik . Esmalt oli nende hulgas tugevalt esindatud endis­te poliitvangide rühm, kes olid suure osa elust võidelnud Eesti Vabariigi kukutami­se nimel ja kandnud pikki vanglakaristusi. Selle rühma tuumiku moodustasid Arnold Veimer, Hendrik Allik ja Boris Kumm. Tei­sed, nn. Venemaa eestlased olid elanud Nõu­kogude Venemaal ning 1940. aastal või veel­gi hiljem kaadriabi korras Eestisse saadetud . Viimaste tüüpiliseks esindajaks oli Johannes Käbin. Eraldi rühma moodustasid haritlased, nagu Hans Kruus, Johannes Sernper ja Nigol Andresen. Kruusi ja Semperit ühendas ka varasem kuulumine esseeride parteisse, mis
omakorda lihtsustas nende süüdistamist. Lisaks etendas sisemiste olude kujundami­sel kõikide teiste põhjuste kõrval äärmiselt olulist rolli Eesti NSV juhtkonda kuuluvate inimeste isiklik omavaheline sümpaatia ning ebasümpaatia.
Kuni 1949. aastani domineeris Eesti NSV juhtkonnas endiste poliitvangide rühm, mida selgesti toetas parteijuht Karotamm. Need inimesed (nn. Veimeri-Karotamme rühm) püüdsid viia sovetiseerimist Ees­tis läbi mõnevõrra pehmemates vormides , tõkestada sotsiaalsete pingete kasvu, säilita­da rahvuslikku kaadrit ja mingil määral ta­gada rahvuskultuuri edenemist. Nimetatud eesmärkide realiseerimiseks loodeti jõuda kompromissini erinevate ühiskonnakihtide vahel ning saavutada vähemalt haritlaskonna lojaalsus kehtivale korrale.
Kremli juhtkond talus sellist kompro­missi otsivat poliitikat esialgu nii Ida-Eu- roopa riikides kui Balti liiduvabariikides. Moskva kursimuutus idabloki riikides ja üleminek nõukogude mudeli juurutamisele nendes 1947.-48. aastal muutis Kremli seni­sest valvsamaks ka liiduvabariikide “isepäise” poliitika suhtes. Muuhulgas kajastus Nõu­kogude Liidu siseolude karmistumine neil aastail oma äärealade haldamises. Eesti NSV juhtkonna jaoks oli see kursimuutus eriti järsk, sest samal ajal kaotati oma “patroonid” Kremli ladvikus - Zdanov suri ning Kuznet­sov langes sealses võimuvõitluses.
Leningradi grupi kõrvaldamine Nõu­kogude Liidu juhtkonnast andis vaba tee ka Eesti süüasja käivitamiseks - seda enam, et Karotamm oli teinud poliitilist karjääri sõjaeelsel ajal just Leningradis. Süüasja al­gatamiseks liiduvabariigi tasandil aga vajati ettekäänet, kohapealset signaali ehk peale­kaebamist. Eesti NSV-s valitsevast korralage­dusest teavitas Kremli juhtkonda keegi Anna Brandt, kes saatis 1949. aastal kõikvõimalikke kaebekirju Kremli kõrgetele võimukandjate­le, paljastades Karotamme ja ta lähikondlaste n.-ö. poliitilisi möödalaskmisi liiduvabariigi juhtimisel ja kaadri komplekteerimisel.
1949. aasta veebruaris arutati Brandti järjekordset kaebust ka ÜK(b)P Keskko­mitee sekretariaadi koosolekul. Selgus, et pealekaebaja oli isiklikult kannatanud: ta oli vabastatud kohalikust riigikontrolli mi­nisteeriumist, ning ka tema vend oli partei- töölt kõrvaldatud. Seega polnud Moskvasse saadetud kaebused vabad isiklikust solvumi­sest ja soovist kätte maksta. Hoolimata sellest pandi just 1949. aasta veebruaris algus Eesti süüasjale. Selle aja jooksul arutati Eesti NSV juhtkonnaga seotud küsimusi ÜK(b)P Kesk­komitee orgbüroos, sekretariaadis ja Poliit ­büroos vähemalt 15 korral. Kompromiteeri­va materjali kogumine vältas kogu 1949. aas­ta, ja selle eest hoolitsesid eriti kohapealsed informaatorid, kes teavitasid Moskvat Eesti NSV juhtkonna “väärsammudest”.
Moskva surve Eesti suhtes tugevnes järk­järgult. 1949. aasta augustis otsustati ÜK(b)P Keskkomitee sekretariaadis, et Eesti NSV-sse tuleb saata järjekordne kontrollkomisjon. Kontrollreid viidi läbi 1949. aasta detsembris, mil Eestisse saabusid Ivan Jagodkin ja Vassi­li Kossov. Nad kohtusid EKP Keskkomitee büroo liikmetega ja tutvusid dokumentidega. Eriti sobivat informatsiooni said nad Johan­nes Käbinilt, kellest kujuneski Eesti süüasjas üks võtmefiguure. Käbin informeeris Kremli emissare, et oli korduvalt juhtkonna ja konk­reetselt Karotamme tähelepanu juhtinud as­jaolule, et Eesti NSV eesotsas on hulgaliselt sobimatut kaadrit. Ta oli korduvalt teinud ettepanekuid näiteks Nigol Andreseni val­landamiseks, kuid teiste vastuseisu tõttu ei olnud see õnnestunud. Alles 1949. aasta augustis suutis ta oma eesmärgi saavutada, kasutades mõjutusvahendina Eesti julgeole­kuministeeriumist saadud kompromiteerivat materjali. Kõigest sellest ja paljudest teistest­ki tollase Eesti NSV juhtkonna (eelkõige siiski Karotamme) vigadest kirjutas Käbin pikalt oma 1950. aasta jaanuaris Georgi Malenkovile saadetud kirjas.
Eesti NSV-s läbiviidud inspekteerimi­se tulemusi arutati 1950. aasta jaanuaris ÜK(b)P Keskkomitee sekretariaadis, ja jõu­
ti üksmeelsele seisukohale, et liiduvabariigi juhtkond eesotsas Nikolai Karotammega on läbi viinud mitteparteilist kaadripoliitikat, edutades juhtivatele kohtadele kodanlikke natsionaliste. Kokkuvõttes leiti, et vaevalt Karotamm saab edaspidi jääda keskkomitee juhtkonda. Lõpliku otsuse formuleerimiseks moodustati uus komisjon , mille juhiks nime­tati tollane ÜK(b)P KK sekretär Panteleimon Ponomarenko. Karotamm ise saatis pika kir­ja Malenkovile, hiljem ka Stalinile, kus tun­nistas end osaliselt süüdi. Ta möönis oma vigu kaadripoliitikas, kuid ei võtnud omaks süüdistust kulakute soosimises. Küllap loo­tis Karotamm parteilise enesekriitikaga oma kohta säilitada.
Kuid organisatoorsed järeldused ei jäänud tulemata. 1950. aasta veebruaris arutati Eesti küsimust ÜK(b)P Keskkomi­tee organisatsioonilise büroo (orgbüroo) istungil, kus võeti vastu otsus “Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös”, mis mõni aeg hiljem - 7. märtsil - kinnitati ka Poliit­büroos. Tollast Eesti NSV juhtkonda süüdis­tati väheses võitluses kodanliku natsionalis­miga, vales kaadripoliitikas, nõrgas kriitikas ja enesekriitikas, puudustes kolhoosikorra ülesehitamisel ning paljudes teistes mööda- laskmistes. Peamiseks süüdistusvormeliks oli natsionalism . Poliitbüroo otsus süüdistas ka personaalselt Karotamme kodanlike natsio­nalistide (peeti silmas Hans Kruusi, Nigol Andresenit jt.) mahitamises.
Poliitbüroo otsus tuli läbi arutada EKP Keskkomitee pleenumil, mis kutsuti kokku 21. märtsil 1950. Kõik pleenumil sõnavõtjad kritiseerisid Eesti NSV senist juhtkonda ees­otsas Karotammega, kes vabastati ametist. Tema asemele sai Johannes Käbin. Uue juht­konna koosseis kinnitati Poliitbüroo otsuse­ga 5. aprillil 1950. aastal. Mõni aeg hiljem - 1950. aasta juulis - saabus EKP Keskkomitee teiseks sekretäriks Vassili Kossov.
“Käbini rühma” võimuletulekul pärast 1950. aasta märtsipleenumit olid Eesti jaoks väga olulised tagajärjed. Esiteks muutus selgelt senine EKP tegevusjoon, esiplaanile
tõsteti tees klassivõitluse teravnemisest. See tõi kaasa ulatuslikud vallandamised võimu- aparaadis ja mujal, alates tööstusettevõtetest ja lõpetades õppeasutustega. Eriti rängalt tabas märtsipleenumi järgne puhastus kul- tuurivaldkonda. Eesti NSV Teaduste Aka­deemiast vallandati aasta jooksul poliitilistel motiividel üle 100 inimese, sealhulgas mitme teadusinstituudi juhid. Kõrgkoolide õppe­jõude süüdistati marksismi -leninismi teoo­ria nõrgas rakendamises, nõukogude teaduse saavutuste mahavaikimises ja Lääne ees lömi­tamises. Tartu Riikliku Ülikooli viiest ajaloo­kateedrist jäeti alles ainult kaks. 1950. aasta juunis likvideeriti ka Õpetatud Eesti Selts.
Osa vallandatutest arreteeriti ja pan­di vangi, kust mõned enam koju tagasi ei pöördunud (Jaan Lukas, August Hansen). Ideoloogiline surve kõigis valdkondades tugevnes oluliselt. Pleenumit võib kindlasti käsitleda ka kui üht olulist kiirendavat tegu­rit Eesti venestamisel. Ühiskonnas süvenes rahvuslik nihilism. Majanduses suurenes üleliiduliste ametkondade võimutsemine. Pleenum andis liiduvabariigi kõige tagur­likumatele jõududele kindlust aktiivselt te­gutsema asuda .
Mahavõetud Karotamme jäämine Ees­tisse välistati nii Kremlis kui ka Tallinnas. Ta kutsuti Moskvasse, kindlustati elamispin­naga ja suunati Ühiskonnateaduste Akadee­mia aspirantuuri. Nii sai alguse Karotamme teaduslik karjäär. Samas tähendas Moskvas­se kutsumine Karotammele siiski poliitilist pagendust, mida ta sügavalt läbi elas. Tema jaoks oli teadustegevus teisejärguline ja pea­lesunnitud. Johannes Käbin aga ei jätnud Karotamme ega tema endisi lähikondlasi, eriti Ministrite Nõukogu esimeest Arnold Veimerit, rahule. Kohe pärast 1950. aasta märtsipleenumit andis ta välja salajase kor­ralduse, millega loodi erirühm kompromi­teeriva materjali kogumiseks Karotamme, Veimeri ja teiste kohta. Läbi vaadati paljud arhiivimaterjalid (sh. Karotamme isikufond), kuid midagi tõsist ei leitud. Käbin ei rahul­dunud ka Veimeri võimulejäämisega. Teda
süüdistati vigades täitevvõimu juhtimisel ja vääras majanduspoliitikas, tema vanglamine- vikust toodi esile ta väidetav side trotskisti­dega. Käbin saavutas oma eesmärgi ja 1951. aasta aprillis lasti Veimer Eesti NSV Minist­rite Nõukogu esimehe kohalt lahti.
1951. aastal pöördus Johannes Käbin vähemalt kahel korral Kremli juhtkon­na poole, esitades täiendavaid tõendeid Karotamme ja Veimeri “süüasja” kohta. Käbini pöördumised ja pealekäimine vii­sid selleni, et 1952. aasta alguses arutati taas Karotamme ja Veimeri tegevust. Moodusta­ti uus komisjon ning Karotamm ja Veimer kutsuti uuesti Kremlisse aru andma. Kok­kuvõttes aga lõppes kogu lugu tollast puna- impeeriumi sisepoliitilist olukorda arvesta­des - oli ju ikkagi aasta 1952 - asjaosalistele suhteliselt kergesti - parteilise noomitusega. Sellega oli Eesti süüasjale ka punkt pandud ja Kremli võimuladvik selle juurde enam ta­gasi ei tulnud.
Süüdistused kodanlikus natsionalismis ei kadunud aga kuhugi .
Käsumajanduse rakendamine ja selle tagajärjed
Põllumajanduses viidi paar aastat enne üldist kolhooside loomist läbi 1940. aas­tal alustatud (ning Saksa okupatsiooni ajal tühistatud) maareform - see tähendab, anti suuremate talude arvel maad väiketaludele ja maatameestele. Seaduse 1940. aasta maare­formi ennistamiseks võttis Eesti NSV Ülem­nõukogu vastu 1944. aasta septembris.
Maareform viidi põhijoontes lõpule 1945. aasta kevadeks , kuid selle täiendamine ja pa­randamine jätkus 1947. aasta suveni. Maa­reformi lõpuks oli Eesti NSV territooriumil ligikaudu 136 000 talumajapidamist. Sellest moodustasid 1/3 uusmaa - ja juurdelõigete saajad, 1/3 maareformiga vähendatud talud ja 1/3 reformist puutumata jäänud majapida­mised - nn. riiklik reserv.
Nagu ka 1940. aastal, määras maareform talude maksimaalseks suuruseks 30 hektarit.
Nüüd aga polnud reform enam suunatud üksnes rikkamate talunike, vaid ka rahva- vaenlaste vastu - kelle all mõeldi perekondi, kust oli mobiliseeritud mehi Saksa sõjaväkke või kohalikku Omakaitsesse. Need pered ei tohtinud omada üle 5-6 hektari maad. Sa­muti võõrandati neilt ka enamik muust va­rast ning loomadest.
Maareform halvendas maal nii sotsiaal­seid kui majanduslikke olusid, samuti ini­mestevahelisi suhteid. Uusmaasaajate maja­pidamistest ei kujunenud elujõulisi talusid. Need olid liiga väikesed (keskmiselt alla 15 ha), madala tootmistehnilise tasemega, ning mis veelgi olulisem - paljud vastsed maaomanikud ei olnud valmis peremeheks olema. Maa võõrandamisega muudeti sageli elujõuetuteks ka seni heas korras olnud ta­lud. Maade tasuta ümberjagamine süvendas inimestevahelisi pingeid. Selline klassivaenu teke ja teravnemine külas oli nõukogude või­mule igati meelepärane, sest aitas tulevikus tasandada teed kollektiviseerimisele.
Talunike õlul lasusid mitmesugused riik­likud koormised ja kohustused. Esmatähtis oli põllumajandussaaduste riigile müümi­ne. Minimaalse tasu eest tuli anda riigile kindlaksmääratud normi ulatuses teravilja, kartulit, liha, mune jt. põllumajandussaadu­si. Suuremate talude koormatus nende nor­mide täitmisel oli väiketaludest märgatavalt rängem. Lisaks tuli talunikel täita ka mitme­suguseid konkreetseid töökohustusi (näiteks talvine metsaraie), ning sageli kaasati neid tegema planeerimata töid (nagu lagunenud teede korrastamine). Algusest peale nõuti suuremailt taludelt ülikõrgeid makse. Põllu­mehed, kellel oli üle 20 hektari maad, pidid 1947. aastal loovutama oma tõenäolisest tu­lust maksudeks 40%, ning järgmisel aastal juba 75%. Laostades niimoodi jõukamaid talusid, lootis okupatsioonivõim nõrgestada vastupanuliikumist ja sillutada teed ühisma­jandite loomisele.
Maareformi läbiviimise ajal anti talupoe­gadele kätte “maa põlise kasutamise aktid” - seega ei teinud nõukogude võim esialgu veel
Punavooriga vilja riigile
juttu kollektiviseerimisest. Kuid juba alates 1946. aasta lõpust ilmnes Eesti NSV tollases võimuladvikus suund kolhooside loomise­le, mille taga oli Moskva tugevnev surve. Esialgu totaalset kollektiviseerimist ilmselt läbi viia ei kavatsetud, millest annavad tun­nistust ENSV tollase juhtkonna kontaktid Ždanoviga.
Samal ajal hakati Eesti NSV-s uuesti moodustama juba esimesel nõukogude aas­tal (1940-41) rajatud riiklikke põllumajan­dusettevõtteid - sovhoose ja masina- trak - torijaamu (MTJ), ka hobulaenutuspunkte. Viimastega püüdis nõukogude võim aida­ta eelkõige uusmaasaajaid. Riigimajandite osatähtsus põllumajanduse kogutoodangus ja maaharimisel jäi aga esialgu tagasihoid­likuks. Hobulaenutuspunktid kaotati mas­silise kollektiviseerimise ajal 1949. aastal, masina-traktorijaamad püsisid kuni 1958. aastani.
1947. aasta mais võttis ÜK(b)P Keskko­mitee vastu direktiivse otsuse kolhooside loomiseks kõigis kolmes Balti liiduvabariigis. Sama aasta sügisel loodi Eesti NSV-s viis esi­mest kolhoosi ja alustati üleliiduliste määrus­te alusel kulakute väljaselgitamist. Kulaku­teks peeti talupoegi, kes olid kasutanud pal- gatööjõudu ja/või omasid põllutöömasinaid. Sel viisil tembeldati kulaklikuks esialgu 2700 talu. Neile pandi peale eriti kõrge põlluma- jandusmaks ja hiljem suurendati tunduvalt põllumajandussaaduste riigile müümise
norme. Seejärel tõsteti maksu ja kohustus­likke müüginorme ka teistel taludel . Põllu- majandusmaksu ja normide suurendamine ning kolhoose ülistav propaganda siiski ei pannud talupoegi vabatahtlikult kolhoosi astuma.
Kuni 1949. aasta märtsiküüditamiseni hakkasid talupojad kangekaelselt ja üks­meelselt kollektiviseerimisele vastu. Erine­vate talurahvakihtide hoiak selle suhtes oli ühesugune - kolhoosi minna ei tahtnud ei põlistalude omanikud ega uuelt võimult maa juurdelõikeid saanud väiketalunikud ja uusmaasaajad. 1947. aastal asutati ainult mõned kolhoosid . 1948. aasta oktoobriks oli kolhoose Eestis 195, ja neisse kuulus vaid 2,2% kõigist taludest. Ka edaspidi kul­ges ühismajandite loomine vaevaliselt: 1949. aasta alguseks oli Eestis kolhoosidesse ühen­datud 8% taludest, Lätis 12% ja Leedus 7%.
1948. aasta jooksul suurendati veelgi maksusurvet ja riiklike nonnkoormisi, ning kasvas kulaklikuks liigitatud talude arv. Selli­sel moel hakati ette valmistama kulakluse kui klassi likvideerimist. Samal viisil oli massiline kolhoseerimine toimunud 1930. aastate al­gul NSV Liidus. Sellesse kollektiviseerimise mudelisse kuulus ka küüditamine. Eesti NSV tollase tippjuhtkonna (eelkõige Karotamme) ettepanekut - asustada kulakud ümber Eesti piires - Moskvas vastu ei võetud. Selle vas­tu olid ka paljud kohalikud tõsistalinistid. Karotamm ise muutis 1949. aasta alguses samuti meelt, kuna kohtus jaanuaris Krem­lis Staliniga, kes talle siis “õige” suuna kätte näitas.
Talupoegade vastupanu murtigi ula­tusliku küüditamisega 1949. aasta märtsis. Märtsiküüditamise järellaines ja sellega kaas­nenud hirmuõhkkonnas algas taluperede massiline kolhoosidesse astumine. Küüdi- tamisjärgse kuuga ühistati üle poolte Eesti taludest. Kolhooside loomise tempo oli mul­jetavaldav: alates aprilli algusest moodustati mingi aja jooksul iga päev umbes sada uut kolhoosi. 1950. aasta alguseks oli juba 80% Eesti taludest kollektiviseeritud. Aasta pärast
oli see näitaja 92%. Sarnase tempoga toimus ühismajandite loomine ka Lätis ja Leedus, ning 1952. aastaks oli Balti liiduvabariikides kollektiviseerimine praktiliselt lõpule viidud. Tekitatud hirmuõhkkonnas ning maksudega surve avaldamise kaasabil sunniti niisiis paa­ri küüditamisjärgse aasta jooksul astuma ühismajanditesse ka esialgu kolhoosidest kõrvale jäänud talud. Teine võimalus oli ma­japidamine lihtsalt likvideerida. Seda paljud ka tegid, siirdudes linna elama.
Kollektiviseerimise alguses loodi pea­aegu igas külas või harvemini paari-kolme naaberküla kohta omaette kolhoos . Väikes­te, n.-ö. oma küla ühismajandite loomine oli talupoegadele kõigele vaatamata vähem valuline. Väikekolhoosis tajuti veel oma küla inimeste toetust ja abi, ning selle kaadergi va­liti toimekamate talupoegade seast. Taoliste väikekolhooside majanduslik perspektiivitus oli aga ilmne. 1950. aastal hakati väikelcol- hoose massiliselt ühendama ja juhtivat kaad­rit välja vahetama. Üksnes ustavusest nõu­kogude võimule põllumajanduse juhtimiseks aga muidugi ei piisanud. Kõik see kiirendas veelgi maaelu allakäiku, kuid kolhoosikord jäi püsima. 1953. aastaks oli põllumajandus hullemas olukorras kui 1944. aastal. Põldu­de viljakus kahanes ning kariloomade arv ja teraviljasaak langesid sõjaeelsest tasemest tunduvalt madalamale. 1950. aastate lõpuks moodustas Balti piirkonna põllumajandus­lik kogutoodang ligikaudu kolm neljandik­ku sõjaeelsest tasemest ning ei võimaldanud katta isegi kohalikke vajadusi. Haritav põllu­maa oli võrreldes 1939. aastaga märkimis­väärselt kahanenud.
Kolhoosikorra tingimustes oli tõsiseid probleeme maa harimisega. Masina-trakto- rijaamades ei jätkunud tehnikat , et kolhoosi­de põlde õigel ajal üles künda, samas nõudsid nad oma teenuste eest ülikõrget hinda. Igal aastal pidid kolhoosid kohustuslikus korras andma riiginormina ära enamiku põllusaa­gist ja loomapidamissaadustest. Normipäeva­de eest maksmiseks jäeti kolhoosile äärmiselt vähe teravilja ja raha. Kolhoosnike töötasu
Sillamäe
oli seetõttu armetu, sellest ära elada polnud võimalik. Osalt aitas hinge sees hoida isiklik majapidamine (umbes 0,6 ha pere kohta).
Ametliku propaganda järgi olid kõik kol­hoosnikud ühismajandi peremehed, kuid te­gelikult olid nad siiski vaid kolhoosimoona- kad - palgatöölised. Ühisomandiga kaasnev isiklik vaesus viis peremehetunde ning hoo­limatus kujunes peaaegu et kolhoosi igapäe­vaelu normiks.
NSV Liidu majanduse nurgakiviks oli aastakümneid olnud rasketööstuse eelis­arendamine. Samasugust majanduspoliiti­kat hakati kiirendatud korras ellu viima ka sõjajärgses Eesti NSV-s. Balti liiduvabariigid olid Nõukogude Liidu jaoks tollal eelistatuim piirkond, kus tööstust arendada ja moderni­seerida. Siin leidus suur hulk oskustöölisi ja hästi välja arendatud infrastruktuur , mis oli sõja ajal vähem kannatada saanud kui Vene NFSV läänepiirkondades. Kuid majandusli­kest põhjendustest määravam kaalutlus oli see, et industrialiseerimise käigus sai Bal­ti riikidesse tuua suurel hulgal võõrtöölisi,
muuta nii elanikkonna rahvuslik- demograa - filist koosseisu ning aidata sellega kaasa vast- vallutatud alade nõukogulikustamisele.
Eesti NSV-s asuti eelisarendama põlev ­kivi-, masina- ja kergetööstust. Suures osas hakati kasutama teistest liiduvabariikidest sisseveetavat toorainet. Investeeriti peami­selt neisse tööstusharudesse, mille toodan­gule oli nõudlust üleliidulisel turul. Viie aas­ta jooksul (1945-50) kasvas tööstustööliste arv 26 000-lt 81 000-ni.
1945. aasta juunis võttis NSV Liidu Kait- sekomitee vastu määruse, mille alusel hakati Virumaa põlevkivipiirkonnas suurejooneli­selt laiendama põlevkivitööstust. Viie aasta jooksul tuli sellesse tööstusharusse paigutada enam kui 40% kõigist Eesti NSV tolleaegse­test kapitaalmahutustest. Sõjajärgseil aastail 1945-50 kasvas põlevkivi kaevandamine 1,9 miljonilt tonnilt 3,5 miljoni tonnini.
Eesti NSV muudeti tegelikult Leningradi majanduslikuks tagamaaks. Virumaa põlev­kivibassein pidi gaasiga varustama Lenin ­gradi ning tootma mootorikütust Balti sõja­
laevastiku tarbeks. Põlevkivirajoonis rajati järjest uusi kaevandusi ja asulaid. 1948. aastal valmis Kohtla-Järvel maailma esimene, ent ebaefektiivse tehnoloogiaga põlevkivigaasi- tehas ning gaasijuhe Leningradi. 1953. aastal anti käiku Kohtla-Järve-Tallinna gaasijuhe. Ennaktempos arendati ka põlevkivi baasil rajatud energiatööstust - 1947. aastal alus­tas tööd Kohtla-Järve ja 1951 Ahtme soojus­ elektrijaam .
Masina- ja metallitööstuses esialgu laien­dati ning taastati vanu ettevõtteid, mis hak­kasid välja laskma toodangut üleliidulise turu tarbeks. Eestis hakati tootma seadmeid põlevkivi- ja naftatööstusele (puurmasinad, -tornid jms.), automaatseadmeid katelde valmistamiseks, elektrimootoreid ja muud. Näiteks Tallinna “Volta” oli suurtehas, mis tootis 10% kõigist NSV Liidus valmistatud elektrimootoritest.
Rasketööstuse ulatuslikku laiendamist põhjendati ametlikult Eesti vanade toot- mistraditsioonidega ja väljaõpetatud kaadri olemasoluga. Tulemuseks oli Eesti mastaapi­de jaoks liiga suurte tehaste rajamine, mille tooraine veeti sisse ning toodang omakorda Eesti NSV-st välja.
Mitmete tehaste ja ettevõtete toodangu ning tööliste arvu kohta ei olnud Eesti NSV võimuorganitel praktiliselt mitte mingisu­gust teavet. Need tehased (Tallinnas “Dvi­gatel”, Narvas “Baltijets” jmt.) kuulusid NSV Liidu sõjatööstuskompleksi ja olid Moskva keskasutuste otsealluvuses. NSV Liidu sõja­tööstuse üheks esmaseks eesmärgiks oli aatomipommi valmistamine. Kuna NSV Lii­dus ei leidunud eriti arvukalt uraanirikkaid maardlaid, siis tõusis päevakorrale Sillamäe varude ärakasutamine. 1947. aastaks rajatigi salajane sõjatehas Sillamäele, mis ametlikus kirjavahetuses sai nimeks Kombinaat nr. 7.
Koos sellega rajati Sillamäele ka linna­line asula, kuhu asusid elama NSV Liidu teistest piirkondadest koos peredega sisse­toodud võõrtöölised. Sillamäest (nii nagu ka Paldiskist) sai kinnine linn, kuhu igaühel asja ei olnud.
Tööstuse arendamisel kasutati sõjajärgses Eesti NSV-s kuni 1940. aastate lõpuni ula­tuslikult ka sõjavangide tööjõudu. Juba 1944. aasta novembri lõpus pöördusid Karotamm ja Veimer Stalini poole palvega lubada rajada ka Eestisse sõjavangilaagrid, kusjuures 1945. aasta lõpuks oleks neisse saadetud 50 000 sõjavangi. Taotlus üldjoontes rahuldati. Suu­remad laagrid rajati Ahtmesse, Kiviõlisse, Kohtla- Järvele , Narva, Tallinna ja Valka. 1945. aasta alguseks oli Eesti NSV-s arvel ligi 2000 sõjavangi. Selle aasta jooksul saadeti Eestis­se 86 489 sõjavangi, samal ajal lahkus 43 210. Järgmise, 1946. aasta kevadeks oli Eestis asu­vates laagrites üle 46 000 sõjavangi. Kõige enam rakendati nende tööjõudu põlevkivi­tööstuses, gaasitehaste ehitamisel ja teedeehi­tusel. 1945. aastal oli neis majandusharudes rakendatud üle 50% kõigist Eestis asuvatest sõjavangidest. Kokku käis Eestis asuvatest laagritest läbi hinnanguliselt kuni 180 000 sõjavangi. 1948. aastal algas kogu NSV Liidus üldine sõjavangilaagrite likvideerimine, mil­le põhjustas sakslaste, austerlaste, poolakate, tšehhide, ungarlaste ja teistest “välisrahvus- test” sõjavangide massiline kodumaale saat­mine. Eesti NSV Siseministeeriumi Sõjavan­gide ja Interneeritute Osakond lõpetas oma tegevuse 1950. aasta veebruaris.
Rasketööstuse kõrval arenes Eestis sõja­järgsetel aastatel kiiresti ka kergetööstus . Tal­linnas ja Narvas taastati ning rekonstrueeriti puuvillakombinaadid, kus vabad töökohad täideti taas eelkõige sissetuleva tööjõuga. Nii Balti kui Kreenholmi Manufaktuuri toodang läks valdavalt üleliidulisele turule.
Linnade taastamise ja industrialiseeri­misega kaasnes laialdane ehitustegevus, mis omakorda paisutas ehitusmaterjalide toot­mist ja nõudis täiendavaid töökäsi. Seetõttu kujunes ehitustööstus üheks olulisemaks migratsioonipumbaks, mis tõi Eestisse kogu Nõukogude ajal hulgaliselt tööjõudu teistest NSV Liidu osadest.
Industrialiseerimise käigus kadus tööstu­sest lõplikult erasektor. Viimased väikeette­võtted riigistati Eestis 1947. aastal.
Industrialiseerimise ja kollektiviseerimi­sega pääses sõjajärgsetel aastatel Eestis maks­vusele majanduspoliitika , mis ei arvestanud kohalike tooraine- ega tööjõuressursside, ajalooliselt väljakujunenud tootmistavade ega vajadustega. Eesti NSV majanduselu allutati kõigil tasanditel plaanimajandusele. Kõrgemalt poolt koostati kõikvõimalikke plaane liiduvabariigi tasandist kuni taluni välja. Jäik plaanimajandus välistas turuma­jandusliku ühiskonnakorralduse ja tähendas üleminekut käsumajandusele. See omakorda tõi kaasa kaugeleulatuvaid demograafilisi ja sotsiaalseid tagajärgi, mis mõjutavad Eesti arengut veel tänaselgi päeval.
Käsumajanduse kõige olulisemaks de­mograafiliseks tagajärjeks oli sõjajärgsetel aastatel alanud massiline võõrtööliste sisse­vool. Pärast pürimuudatusi sai Eesti NSV-st lühikeseks ajaks sisuliselt üherahvuseline liiduvabariik , kuna absoluutse enamuse (96%) vabariigi elanike üldarvust moodus­tasid eestlased (854 000). Järgnevatel aastatel muutus olukord järsult.
Balti regiooni industrialiseerimine aitas niisiis Kremli positsiooni tugevdada, asus- tades neisse kolme vabariiki hulgaliselt teis­te rahvuste esindajaid ning muutes seeläbi kogu piirkonna rahvuslik-demograafilist struktuuri. Seega Nõukogude okupatsioon põhimõtteliselt jätkas Vene keisririigile iseloomulikku venestamispoliitikat. Aas­tail 1945-47 saabus Eestisse elama umbes 180 000 mitte-eestlast ning aastail 1950-53 tuli lisaks veel vähemalt 33 000. Eestlaste osatähtsus oma kodumaa elanikkonna hul­gas langes pärast 1949. aasta küüditamist va­rasemalt (1939. aasta) 92%-lt 76%-ni. 1959. aasta rahvaloenduse andmeil moodustasid muulased juba 1/4 elanikkonna üldarvust. Aastatel 1946-55 ületas Eestisse saabunute arv siit lahkunute arvu 205 000 võrra. Ees­ti elanikkonna internatsionaliseerimine pidi lisaks kõigele tagama annekteeritud territoo­riumi elanike kindlama sulamise NSV Liidu rahvaste sõbralikku perre. Eestiga analoogili­ne oli olukord Lätis. Leedus, kus industriali­
seerimise tempo oli madalam, võõrtööliste sissevool sõjajärgseil aastail nii intensiivne ei olnud.
Sisseränne Eestisse toimus nii organisee­ritud värbamise teel (eriti ehitus- ja põlev- kivitööstusse) kui ka omal algatusel või va­rem kohale jõudnud sugulaste ning tuttava­te õhutusel. Sisserännanud pärinesid esialgu valdavalt Venemaa loodeoblastitest ja nende põhimassi moodustasid madala kvalifikat­siooniga töölised ning hiljutine maarahvas . Nad tõid kaasa teistsugused tavad ja ellusuh­tumise, ning kujundasid siin kompaktsed ve­nekeelse elanikkonnaga asustuspiirkonnad.
Tööstuse eelisarendamise tagajärjel kas­vasid linnad ja enamik muulasi asus sinna elama. Kolhooside loomine kiirendas ka ta­lupoegade maalt lahkumist . 1945. aastal elas linnades kolmandik, 1953. aastal aga juba üle poole Eesti NSV elanikest. 1959. aasta rah­valoenduse andmetel moodustasid linnaela­ nikud 56,4% Eesti NSV elanikkonnast. Lin­naelanike materiaalne olukord oli vahetult pärast sõda kehvem kui maaelanikel, toidu- ja tööstuskaupu jagati neile kaardisüsteemi alusel. Kollektiviseerimine laostas omakor­da suurema osa maainimestest. 1947. aastal viidi läbi rahareform, kaotati kaardisüsteem ja reguleeriti hinnakujundust. Kokkuvõttes ei kindlustanud nõukogulik sotsialism pik­ka aega inimväärset elatustaset ei linna- ega maaelanikele.
Ulatuslik migratsioon tõstatas keele­probleemi (eriti Virumaa idaosas ja Tallin­nas), mis tavaliselt lahenes vene keele kasuks. Sellega ahistati eelkõige eestlasi, kuna Eesti paljudes kohtades ei saadud enam igapäeva­elus eesti keelega hakkama.