Lennundusmaterjalid (0)

Materjaliteadus - Materjaliteaduse üldalused

5 VÄGA HEA

Mida nimetatakse komposiitmaterjalideks ja tema peamised komponendid.
Komposiitmaterjalid on kahest või enamast osast (faasist) koosnevad materjalid. Faaside omadused ja orientatsioon on järsult erinevad ja materjali koostamisel kontrollitavad. Komposiitmaterjalid on heterogeense koostisega ja nende omadused on ette antud. Tavaliselt on üks faasidest kõva ja tugev ( armatuur e. sarrus), teine plastne ja sitke ( maatriks ).

Milline on kummi koostis.
Kummi peamine koostisosa on kautšuk (naturaalne või sünteetiline), mis määrab kummi peamised omadused. Peale kautšuki on koostis veel vulkaniseerivad ained (väävel, seleen ), vananemisvastased ained ( parafiin , vaik ), plastifikaatorid (parafiin, vaseliin), täitematerjalid (tsingi oksiid , süsinik, tahm ) ja värvained.

Pindade ettevalmistus laki-ja värvkateteks.

Mehaanilised võtted. Väikeste pindade korral kasutatakse mehhanisme ja käsitööd.

Trummeldamine. Detailid koos abrasiivmaterjaliga panna trumlisse ja töödeldakse kuiva ( kvartsliiv , teraskuulid, plastkuubikud jms) või märja (soodalahus, väävelhape jms) menetlusega.

Töötlus kuiva abrasiivmaterjaliga. Abrasiivmaterjal suunatakse töödeldavale pinnale pritsi abil. Kasutatakse silikaatliiva, malmkuule jms.

Hüdroabrasiivtöötlus. Vesisuspensioon kvartsliivaga, abrasiivsed terad vms.

Termotöötlus. Gaasileekpuhastus rooste kõrvaldamiseks, kuumutamisel tekkinud oksiidikihi eemaldamine, vana värvi eemaldamine.

Keemiline puhastus. Pinna töötlus söövitavate happeliste ainetega.

Fosforiseerimine. Fosforsoolade lahust kasutatakse süsinikteraste pindade töötlemisel.

Komposiitmaterjali jäikus ja millest see oleneb.
Komposiitmaterjalide jäikus oleneb koormuse suunast. Nad on anisotroopsed . Pikki kiudu on suur jäikus. Ristikiudu, või armeerimisel disperssete osakestega, sõltub jäikus maatriksist ja on madal.

Kummist detailide valmistamise tehnoloogilised võtted.

Kalandreerimine. Saadud toore kummi segu lehed suunatakse kuumutatud kalandri masinas rullidele ja seal ta muutub kummiks, mis keritakse puidust rullidele.
Kalander- rullidega press, millest materjali läbi surumise tulemusena saadakse sile materjal.

Pressimine kruvipressil. Saadakse torud, vardad, nöör jms. Segu soojendatakse ja lastakse läbi tigupressi ja surutakse läbi vastava ava.

Survvalu. Kasutatakse keeruliste detailide valmistamiseks. Kasutatakse kinniseid vorme kuhu surutakse segu.

Liimimine . Kumm ja mingi muu materjal ( riie vms) liimitakse kihiliselt.

Vulkaniseerimine . Keemiline protsess, kus lisatakse tavaliselt väävlit, et muuta kummi omadus. Suurenevad tugevus, elastsus , vastupidavus hõõrdele, kuumusekindlus ja keemiline vastupidavus. Peaaegu täielikult kaob kautšuki plastilisus . Eristatakse kuuma ja külma vulkaniseerimise protsessi. ( Vulcan – Rooma tulejumal )

Värvi-lakikihi pinnale kandmise tehnoloogilised võtted.

Pneumaatiliste seadmete abil. Laialdaselt kasutatav, väikesed värvi tilgad koos õhuga suunatakse värvitavale pinnale.

Värvimine elektriväljas. Värvi või laki mikroosakesed laetakse negatiivselt ja kõrge pingega alalisvoolu väljas liiguvad mööda välja jõujooni kaetavale pinnale.

Värvimine kastmise teel. Detailide kastmine vastava viskoossusega materjali ja sellele järgneb nõrgutamine elektriväljas.

Joa all üle valamine . Detailid peale üle valamist liiguvad kambrisse, kus asuvad lahusti aurud , mis võimaldavad liigsel värvil pinnalt eemalduda. Saavutatakse ühtlane kiht.

Värvimine õhuta keskkonnas. Rõhu all ja eelnevalt soojendatud värv suunatakse düüsi, kus ta ületab kriitilise kiiruse antud tiheduse suhtes ja pihustub ning aurustub .

Komposiitmaterjalide tõmbetugevus ja millest see oleneb.
Kuna maatriksi ja armatuuri omadused on erinevad, siis erinevad ka nende koormuskõverad. Kui maatriksi ja armatuuri side on tugev, siis on nende suhtelised deformatsioonid võrdsed ja komposiit deformeerub nagu armatuur-purunemiseni. Sellel juhul on komposiidile langev koormus võrdne armatuuri ja maatriksi koormuse summaga ( segureegel ). Aga armatuuri kiud purunevad ebaühtlaselt , maatriks sisaldab defekte, maatriksi ja armatuuri vaheline side pole piisav. Seetõttu annab arvutus segureegli järgi komposiidile tegelikust suurema tugevuse. Täpsema tulemuse saamiseks lähtutakse statistikast .

Õhusõidukitel kasutatavad kummist materjalid.

Rehvid . Toodetakse sisekummiga ja ilma. Rehvi kummi aluseks on kapronriie, mis asetatakse 45 kraadise nurga all.

Brekkel. Riide kiht, mis on immutatud kummiga ja kaetud kahe kummi kihiga . Asetatakse karkassi ja protektori vahele ratta veeremise suunal.

Protektor. Ratta pealmine kiht, mis on valmistatud hõõrdekindlast kummist.

Torud. Kasutatakse torustike ühendamiseks.

Amortisaatorites. Alates kumminööridest kuni plaatkonstruktsioonideni välja.

Pehmed kütusepaagid. Seinad valmistatakse kahest kihist kütusekindlast kummist ja välimisest kummiga immutatud riidest .

Lennuki katte väliskülje värvimise tehnoloogia .
Lennukitel, mille kate on alumiiniumist kasutatakse blankeeritud ja anodeeritud duralumiiniumi . Elektrokeemilise töötluse tulemusel saadud oksüüdi pinnale kantakse lakk või värv. Kuna oksüüdi kiht on poorne , toimub hea adheessus (külge jäämine). Enne monteerimist kantakse materjali pinnale akrüüllakk, peale montaaži blokeeritud kohad kaetakse akrüülkrundiga ja lõplikult akrüülemailiga.

Armatuuri ja maatriksi optimeerimine.
Mida plastsem on maatriks, seda väiksem on vajamineva armatuuri kogus. Tugeva maatriksi korral on vaja palju armatuuri. Mida suurem on armatuuri osa, seda suurem on ka materjali tugevus. Armatuuri osakaalul on aga piirangud ja ei üle 70-75%. Armatuuri sisalduse alumine piir tuleneb sellest, et koormamisel vähese armatuuri korral katkeb eelkõige armatuur. Armeerimise mõju suurendamiseks on vaja, et armatuuri minimaalne ja kriitiline (komposiidi tugevus võrdub armeerimata maatriksi tugevusega ) maht oleksid võimalikult väikesed. Selle saavutamiseks kasutatakse armeerimisel tugevaid kiude .
Minimaalne armatuuri maht ei sõltu maatriksi ja armatuuri materjali tihedusest.

Õhusõidukitel kasutatavad tekstiilmaterjalid .

Kord- ja lihvimisriie. Kasutatakse rehvide valmistamisel, peamine kiud on kapronist, ristkude puuvillast või sünteetiline.

Tseferriie. Jäik puuvillane kangas , tiiva katteks, tihendid ja kummeeritud riidest torud.

Lakkriie. Rriie immutatud dielektrilise lakiga, elektrimasinate isoleerimiseks, transformaatorites, mõõteriistades.

Keemilise korrosiooni tekke põhjused.
Toimub kuivades gaasides või vedelikes, mis ei juhi elektrivoolu, näiteks kuivas õhus, bensiinis , õlides heterogeense keemilise reaktsiooni tulemisel. Siia kuulub raua korrosioon kuivas õhus (hapnikus). Keemilise reaktsiooni tulemusel ühineb raud hapnikuga ning tama pinnale tekib oksiidikiht – paakekiht.

Gaasikorrosioon. Metallide oksüdeerumine toimub kõrgetel temperatuuridel gaasilises keskkonnas. Nendes tingimustes on vee kohalolek välistatud. Seetõttu oletatakse, et vesi eksisteerib gaasilises olekus. See võib toimuda ka kuivas keskkonnas. Korrosiooni arengu kiirusele mõjuvad temperatuur ja gaasi koostis. Temperatuuri tõustes protsess kiireneb.

Korrosioon elektrolüüdivälises keskkonnas. Nendes keskkondades kutsub korrosiooni esile keemiline reaktsioon metalli ja korrosiooni soodustava keskkonna vahel.

Komposiidi tugevus diskreetsete kiududega armeerimisel.
Kui kiud on lühikesed, siis tekivad otste efektid, mis on seotud pingete konsentreerumisega kiudude otstele, avaldades mõju materjali tugevusele. Kui kiudude pikkus on väiksem kriitilisest piirist , siis kiud ei purune vaid tõmmatakse maatriksist välja ja nende tugevust ei kasutata täielikult ära. Kui kiu pikkus on suurem kriitilisest pikkusest, siis määrab komposiidi tugevuse armatuuri tugevus. Armatuuri kriitiliseks pikkuseks loetakse sellist pikkust, mille korral kiud on täielikult koormatud ja purunevad. Nendest sõltub komposiidi tugevus. Kriitiline pikkus suureneb faaside vahelise sideme nõrgenemise, kiu läbimõõdu ja selle tugevuse kasvamisel.

Naha kasutamine lennunduses.
Tehniline nahk. Kasutatakse salongides kattematerjalina, tihendusmaterjalina. Tema paisuvus suurendab isolatsioonilisi omadusi. Teda immutatakse ja töödeldakse vastava omaduse saamiseks. Nahk ei ole plastiline ja seega ei tööta tihendina. Tihendite valmistamisel materjal immutatakse vees ja soojendatakse üles 100 kraadi juures.

Elektrokeemilise korrosiooni tekkepõhjused.
Elektrokeemiline korrosioon tekib metallide faaside piiril metall elektrolüüt. Antud korrosiooni liik ei sõltu elektrolüüdi tüübist, olgu see siis või ülipuhas vesi või soolalahus . Suurt tähtsust ei oma ka elektrolüüdi kogus. Korrosiooni võib esile kutsuda niiskuse kiht paksusega mõni kümnendik mikromillimeetrit. Ainukeseks tingimuseks oleks võimalus eksisteerida koos anood reaktsioonil metalli ioonide tekkeks ja katoodreaktsioonil ühtede või teiste ioonide ja molekulide taastamiseks metalli pinnal.

Komposiidi survetugevus .
Survetugevust mõjutavad: armatuuri mehaanilised omadused, kiu läbimõõt, maatriksi jäikus ja tugevus, faasidevahelise üleminekukihi omadused. Komposiit kannab survekoormust seni, kuni armatuur ei nõtku.

Nahaasendajate kasutamine lennunduses.
Kangas veekindla kattega , erilise kilega, mis kantakse kanga välisele pinnale. Kasutatakse kattematerjalina seintel , riiulitel, lagedel , istmetel. Valmistatakse veel ka tulekindlaid ja vettpidavaid materjale puuvillasel või kapronkangal ühekülgse anipireeritud nitrotsellulooskattega.

Alumiiniumisulamite korrosioonivastase kaitse võtted.

Anoodne töötlus ja keemiline oksüdeerimine ehk kaitsva oksiidikihi paksuse kunstlik kasvatamine .

Metalliliste katete tekitamine. Plankeerimine, metalliseerimine pihustamise teel.

Protekteerimine.

Lakid , värvid ja kaitsvad määrded.

Komposiidi purunemissitkus .
Üks materjali tähtsamiaid omadusi on seista vastu pragude levimisele. Igas materjalis on sidedefekte. Need võivad juba väikeste koormuste juures mõjuma hakates viia materjali purunemiseni. Kõrge staatilise tugevusega materjal on väikese sitkusega ja tugevus ei soodusta materjali võimet takistada pragude levikut. Üks ja seesama komposiit võib olla sitke kui ta on õhuke ja habras kui ta on massiivne . Prao käitumine pinge all olevas materjalis oleneb 2 siseenergia vastastikusest bilansist (see peab olema min). Siseenergia vähenemisel kaotab materjal oma füüsilised omadused ja puruneb lõpuks. Prao käitumine oleneb sise- ja pinnaenergia omavahelise käitumise iseloomust. Pinge intensiivsuse tegur K iseloomustab pingete konsentratsiooni prao tipus (prao käitumine oleneb K suurusest). Kriitiline intensiivne tugevus Kc näitab kõige suuremat pinget ja prao suurust, mis ei põhjusta veel komposiidi purunemist. Kc min väärtust tähistatakse K1c, mis on purunemissitkuse näitaja ja iseloomustabmaterjali töökindlust. Sitkust tõstetakse 2 meetodil:

takistatakse prao levikut kiudude valjatõmbamisega materjalist.

Takistatakse prao levikut barjääri abil, milleks on maatriksi ja armatuuri vahelised üleminekupinnad. Suurt efekti annab ka armatuuri plastilisuse ja sitkuse tõstmine, eriti hapra materjaliga komposiidi korral.

Tseferriide ja flanelli kasutamine lennukitel.
Flanelli kasutatakse lihvimisel ja poleerimisel. Tseferriie on kasutusel tiiva kattena, lindina lennuki rataste rantides, kummeeritud torudes.

Magneesiumsulamist detailide kaitse korrosiooni eest.
Tehnoloogia on järgmine: detail puhastatakse ja vabastatakse õlidest aluselistes vannides , millele järgneb veega pesemine 10 minutit. Edasi töödeldakse 10 min. 20% CrO3 kroomi lahuses räbustite NaF, CaCl2 ,KCl kõrvaldamiseks, kuna nad võivad hiljem muutuda korrosiooni allikateks. Peale loputamist vees asetatakse detailid vanni, kus toimub nende kemiline töötlus, mis ei muuda detailide mõõte.

Komposiidi tõmbeteim.
Üheteljeline tõmbeteim on komposiitide katsetamisel kõige levinum. Selle abil määratakse elastsusmoodulit, tõmbetugevust, plastsust , Poissoni tegurit. Erinevalt metallide teimikutest on komposiitidel tähtis kinnitusviis katsemasinas. Arvestada tuleb pingekontsentraatorite mõju vähendamise vajadustega. Üheteljeline tõmbeteim tehakse kas lamedate, või torukujuliste teimikutena. Lamedad teimikud on enamasti plaadid (kasutatakse pikisuunas kiududega armeeritud materjalide puhul) või labidakujulised (purunevad tööosas ja neid kasutatakse ristsuunaliste kiududega armeeritud komposiitide katsetamiseks).

Liimide peamised omadused.

Liimide siduvustugevus. Liimid töötavad hästi nihkele ja halvasti rebimisele ehk risttasapinnas mõjuvatele jõududele.

Liimi koostise eluiga. Aeg mille jooksul liimitud ühenduskoht säilitab oma normaalse sitkuse, tugevuse sõltub liimi koostisest ja säilitamise tingimustest.

Süsinikteraste kaitse korrosiooni eest.
Süsinikterased, vähe legeeritud kroomnikkel terased ei suuda end kaitsta korrosiooni eest ja nendest valmistatud detailid vajavad kaitsvat pinnakatet, et säilitada oma tehnilised omadused konstruktsiooni töös. Erandina võib siin ära tuua vaske sisaldavad sulamid . Korrosiooni korral on vask oksiidi kihi koostises ja suurendab tema kaitseomadusi. Ülalmainitud terase koostises on kõige agressiivsema toimega väävliraud (FeS), asetudes enamuses terade servadel, ja kutsub esile kristallidevahelise korrosiooni. Ka teised pindmised ühendid nagu MnS, FeS ja nende tugevad lahused takistavad tugeva kaitsekihi moodustamist.

Asoteerimine. Kasutatakse terasest detailide kaitsmiseks mis töötavad välistingimustes. (vees). Korrosiooniväsimuse vastane võte. Kasutatakse odavate süsinikteraste kaitseks.

Fosforiseerimine. Kasutatakse süsinikteraste pindade töötlemisel haput fosforisoolade lahust. ( tsink , teras, magneesium ) koos vaba fosforhappega. Tekkib poorne kristalne kiht, mis tõstab metalli roostekindlust. Saadud struktuuri töödeldakse peale pesemist kroomangidriidi lahusega.

Komposiidi surveteim.
Komposiitide purunemise põhjuseks survel on armatuuri kiudude püsivuse kadumine nõrga vastupanu tõttu nihkedeformatsioonile. Surveteimi iseärasuseks on see, et teimiku tugevus sõltub oluliselt kõrgusest. Mida kõrgem teimik seda väiksem on hõõrdejõu mõju tema otstele. Lühikesi teimikuid kasutatakse surveelastsusmooduli määramiseks väikeste koormuste juures. Pikki teimikuid kasutatakse siis, kui komposiit on plastselt deformeeruv.

Kautšukliimid ja nende kasutamine.
Kautšukliimid on ette nähtud kummi liimimiseks ja kinnitamiseks metalli külge. Kummiliimideks nimetatakse kleepuvat tihedat segu, mis on saadud kautšuki kummi segust ja vedeldajast. Enne kasutamist liim lahustatakse bensiinis 1 : 10. Liimi kasutatakse vulkaniseerimata kummi ühendamiseks naturaalsest ja mittenaturaalsest kautšukist materjaliga ja sellele järgneva vulkaniseerimisega. Liim ei kannata õli ja kütust.

Kõrglegeeritud teraste kaitse korrosiooni eest.

Komposiidi nihketeim.
Komposiit koosneb kahest faasist, mis on erineva struktuuri ja tugevusega. On vajalik määrata komposiidi vastupanu nihkedeformatsioonile ja nihkepurunemisele sõltuvalt kasutatud armatuuri tüübist. Teimikutena kasutatakse pingekontsentraatoritega plaate . Mõlemal juhul on deformatsioonis peamine osa maatriksil. Nihketeimiga määratletud omadused sõltuvad oluliselt teimiku suurusest ja neid võib vaadelda kui suhtelisi suurusi, mida saab kasutada erinevate materjalide võrdlemisel.

Lennukil kasutatavad liimimisvõtted.

Orgaanilise klaasi liimimine. Orgaanilise klaasi materjali laastud lahustatakse diklooretaanis. Läbipaistvuse vähenemiseks kaetatakse mitteliimitavad kohad kaseiinliimiga. Liimitavad kohad puhastatakse tolmust ja kantakse puhastatud kohale liimisegu. Oodatakse 2 minutit ja asetatakse kohaleklaasi osad, surutakse välja õhumullid. Ooteaeg 30 minutit. Liimimiskoht hoida surve all 4 tundi. Liimitud koha tugevus 12 mPa. Õige tehnoloogia korral läbipaistvus jääb samaks. Eemaldada kaseiinliimist kate.

Polüstürooli liimimine. Protsess toimub analoogiliselt orgaanilise klaasi tehnoloogilisele protsessile ainult lahus on bensool polistirooli lisamisega.

Vinüülplati liimimine. Liimimiseks kasutatakse kloorvinüül vaiku. Lahustiks võib olla atsetoon , dilkooretaan, klooretileen. Vaigu lahus (10 % ) kantakse kolme kihiga väikeste vahedega, et osa lahustist lenduks. Detailid ühendatakse ja hoitakse surve all 24 h Saavutatud tugevus 5 MPa.

Metallist ja mittemetallist konstruktsioonide ühendamine. Liimitavad pinnad tihendatakse üksteise suhtes, vajadusel karestatakse. Pinnad puhastatakse atsetooniga, kantakse pinnale liim, hoitakse 50 minutit toatemperatuuril ja järgnevalt 600 C temperatuuril 15 minutit lahusti eemaldamiseks. Pind jahutatakse ja kantakse peale teine kiht liimi. Oote aeg 15 minutit. Peale seda ühendatakse detailid. Surutakse kokku ja tõstetakse temperatuur kuni 1200 C hoides sellisel temperatuuril 25 – 30 min. Liimitud koha tihedus 12 – 15 MPa. Duralumiiniumi ja deltapuidu liimimisel 12 MPa, terase ja puidu korral 10 MPa.

Metalli ja penoplasti liimimisel VIAMB-3 liimiga eelnevalt kaetakse metall liimiga BF-a temperatuuril 80 – 1000C juures. Samuti võib sellise tehnoloogia korral liimida metalle omavahel ja mittemetalsete materjalidega kasutades polüuretaanliimi. Liidete kuumuskindlus kuni 1200C.

Penoplastide liimimine omavahel, puiduga ja mitmelihilise plastikuga. Kasutatakse liimi VIAMB-3, mis kantakse liimitavatele pindadele kahekordse kihiga. Klaaskiuga või vineeriga ühendamisel tuleb pinnad karestada. Seejärel kantakse esimene liimikiht ja 3 – 10 minuti järel teine. Monteerida ühendatavad detailid. Hoida surve all 4 -6 tundi.

Kummi liimimine. Pinnad puhastatakse, karestatakse ja puhastatakse vedeldajaga. Kantakse 2 kuni 3 kihti sellega järgneva kuivamistsüklitega 15 - 20 min. Selleks, et eraldada liimitavate pindade vahele jääv õhk kasutatakse surverulli. Liimitud pinnad vulkaniseeritakse. Kummi liimimisel metalliga pind vasestatakse paksusega kuni 0,12 mm selleks, et tekitada rahuldatav adheessus kummi ja metalli vahel. Metalli pind kaetakse õhukese liimi kihiga. Kummi ühendamine metalliga toimub vulkaniseerimise käigus.

Anodeerimine.
Anodeerimine on tugeva katte moodustamine materjali pinnale elektrolüüsi abil. Elektrolüüsil alumiiniumi anoodil tekib õhuke oksiidikiht mis omab suurt elektrilist takistust . Katte paksus 20-30m. Teostatakse spetsiaalses vannis: detailid asetatakse vanni anoodidena, katoodina kasutatakse pliid või vanni korpust. Elektroodiks on 20% väävelhappe lahus. Anoodtöötluse läbivad kered, ribid , mõõteriistade korpused, valandid ja propelleri labad .

Komposiidi paindeteim .
Võrreldes metallist teimikutega annab komposiidi paindeteim raskelt interpreteeritavaid tulemusi. See on seotud komposiitide kui anisotroopsete materjalide keeruka deformatsioonimehhanismiga. Komposiitide paindeteimikuid katsetatakse kahe skeemi järgi (Lihtpainde skeem ja puhaspaindeskeem).

Atmosfääri-ja veekindlad hermeetikud .
Neid kasutatakse peamiselt tihenditena, mis jäävad kahe pinna vahel või pahtlitena, mis kantakse kohtadesse, kus on vaja täita pilud ja tühimikud, mis tekivad neetimisel. Neetliitesisesed hermeetikud kujutavad endast linti, nööri mis asetatakse pindade vahele. Pinna hermeetikud valmistatakse pastana või kleepuva lahusena ühenduskoha pinnale kandmiseks. Vastavalt oma koostisele hermeetikud peaksid olema tahkuvad või vulkaniseeruvad. Hermeetikuid, mis vajavad kuumutamist kasutatakse harva. Hermeetikud, mis omavad suurt adhesiivsust kantakse otse pinnale. Väikeste adhesiivomadustega hermeetikute kasutamisel kaetakse pinnad eelnevalt liimiga. Vastavalt kilet moodustava komponendi järgi jaotatakse hermeetikud vaik- ja kautsukhermeetikuteks.

Kadreerimine.
Kasutatakse peamiselt tsüaanvanne. Protsess toimub analoogiliselt tsinkimisega. Kaitse on tsingist efektiivsem. Katte paksus 2 – 3 korda õhem. Suur tihedus, puuduvad poorid. Hinnalt on palju kallim. Kasutatakse koormatud detailide korral. Mõningad vedrud , detailid, mis puutuvad kokku mereveega, silindrite hülsid, vesijahutusega mootorite välispinnad.

Niitkristallid.
Suure tugevusega, oma defektivaba struktuuri tõttu.Ta on monokristall , mille aatomid moodustavad defektideta kristaalvõre. Monokristalle saadakse kui luuakse tingimused kristalli kasvuks ühest kristalliseerumise keskmest. Tuntumad lahendused on Bridgmani ja Czochralski meetodid.
Mida väiksem on niitkristall, seda vähem on kristallvõres defekte ja seda tugevam on monokristall. Mistahes tüüpi kristallvõres paiknevad aatomid korrapäraselt, kuid aatomite arv kristallvõre erinevates tasapindades ja suundades on erinev.Sellest on tingitud ka kristallvõre erinevad omadused erinevates suundades ( anisotroopsus ). Tehnilised metallid on polükristallilised, milles üksikud kristallid on erinevalt orienteeritud üksteise suhtes. Omadused detaili erinevates suundades on enamvähem ühesugused. Sellist omaduste isotroopsust ei täheldata, kui kiu kristallid on saanud ühese orientatsiooni teatud suunas. Töötlemise tulemusena ( valtsimine , tõmbamine) võivad kristallid saada ühesuunalise orientatsiooni. Selline metall on oma olemuselt anisotroopne.Struktuuriuuringud on näidanud et kristalli sisemine struktuur ei ole täiesti korrapärane ja esinevad defektid .

Kütuse-ja õlikindlad hermeetikud.
Kütusekindlad hermeetikud on B N-32-3 polüuretaankomposiidid külma tahkumisega. Kapronist lakk-kangale kantakse pasta seisundis liim ja krunt , mis garanteerivad hermeetilisuse korduvatel staatilistel koormustel atmosfääris vahemikus – 60...+110 C, hermeetikud ei kutsu esile musta- ja värvilise metalli korrosiooni. Kasutatakse vähe, kuna on mürgine.
Kautsukhermeetikud. Omavad häid hermeetilisi omadusi, vee-, kütuse- ja õlikindlad. Vulkaniseerumine toimub madalatel temperatuuridel.
Soojuskütusekindlad hermeetikud vedelate diakoolide alusel. Y-30M kasutatakse metallide (peale vase ja hõbeda) ja teiste materjalide ühenduskohtade hermetiseerimiseks, mis töötavad atmosfääri tingimutes, kütuses, lahjade hapete ja aluste keskkonnas pikaajaliselt temperatuuril –60...+130 C ja lühiajaliselt kuni +150 C.

Süsinikterased ja nende kasutamine.
Süsinikterased on kasutusel nende odavuse ja tehnoloogilisuse tõttu. Süsiniku sisaldus traadis on tavaliselt 0,4-1,0%. Suurema süsiniku sisaldusega traat on juba jäigem ja tugevam. Materjali väike plastsus raskendab materjali töötlust survemeetodiga. Enne traadi tõmbamist toorikut töödeldakse termiliselt, kuumutades teda austeniitstruktuuri saamiseks ja jahutatakse sulas plii- või soolavannis. Sellega saavutatakse tõmbamiseelseks lähtestruktuuriks peeneteraline perliit . Toorikuid tõmmatakse külmalt kasutades mitut tõmbeastet. Summaarne deformatsiooniaste on 80-90%, mille tulemusena omandab traat kiulise struktuuri, suure jäikuse ja tugevuse. Traadi läbimõõduks oleks 30-500 mikromeetrit. Puuduseks on väike kuumuskindlus, tugevus säilub kuni temperatuurini 200-250C.

Metalli kaitsmine fosforiseerimisega.
Detaili pinnale tekitatakse kunstlikult kaitsekiht paksusega 10 mikromeetrit, mis koosneb raskesti lahustuvatest raua fosfaatidest ja mangaanist. Detailid puhastatakse liivapritsiga või nõrga happega , neutraliseeritakse ja asetatakse vanni lahusesse, mis koosneb 3% happelisest fosforist, mangaanist ja töödeldakse 95-98 C juures 30 min kuni 3 tundi, olenevalt terase margist, preparaadi kvaliteedist ja muudest faktoritest. Töötlemise aja lõpp määratakse gaaside eraldumisega vannist. Pinnad õlitatakse. Saadud kate on heaks aluseks värvidele ja lakkidele.

Roostevaba terase kasutamine armatuurina.

Oksüdeerumismeetod metallide kaitseks.
Detaili pinnale tekitatakse kunstlikult Fe3O4 kaitsekiht. Lennunduses kasutatakse selleks vesilahuseid, mis sisaldavad leelist NaOH ja lämmastikhappelist naatriumi NaNO2. Peale oksüdeerimist ja loputamist detailid passiveeritakse 20% seebivees.Terasdetailid omavad ühtlast musta värvi, malmdetailid kuldkollasest helepruunini. Kaitsekiht on katoodiks. Purunemise korral anood puruneb, tekivad roostetäpid. Oksüdeeritakse kolvirõngaid, malmpukse, klappe, vedrusid ja teisi lennuki mootorite siseseid detaile,mis on otseselt kaitstud väliskeskkonna eest. Kasutatakse lennukite relvastuse kaitsmiseks.

Volframist ja molübdeenist traadi kasutamine armatuurina.
Kasutatakse kõrgetel temperatuuridel heade mehhaaninilste omaduste tõttu. Kasutatakse elektrotehnikas ja tootmise tehnoloogia on juba välja töötatud. Erinevus seisneb tugevusastmes. Armeerimiseks on vaja kõrgemate tugevusnäitajatega traate, mida saadakse legeerimise teel. Valmistatakse pulbermetallurgia meetodil.

Korrosioonivastased määrded ja materjalid.
Korrosiooni eemaldamiseks metallilt ja malmilt kasutatakse söövitavaid aineid, mille koostisse kuulub kromaanhüdriid, fosforhape , väävelhape ja formaliin . Korrosiooni eemaldamiseks alumiiniumi sulamitelt kasutatakse: kromaanhüdriidi, fosforhapet, NaOH vesilahust, vett. Peale töötlust loputatakse külma ja sooja veega. Vase sulamite korral kasutatakse soolhapet ja bisulfiitnaatriumi edasise loputamisega kuumas ja külmas vees. Detailide ja sõlmede konserveerimisel kasutatakse määrdeid, mis kantakse õhukese kihina kaitsvale pinnale, kas kuumalt või külmalt. Need määrded omavad väikest hügroskoopsust, on keemiliselt vastupidavad väliskeskkonnale, ei oma komponente, mis suurendaksid erijuhtivust ja ei reageeri pinda kaitsva metalli või oksiidiga. Konserveerivad õlid moodustavad pinnal õhukese kilekattega kaitsematerjali, mida kasutatakse siledate metalsete pindade kaitseks.

Klaaskiud ja nende kasutamine armatuurina.
Siia kuuluvad klaaskiud ja kvartskiud, mida kasutatakse armatuurina plastides. Sellised kiud on odavad ja neid valimistatakse tööstuslikult suurtes kogustes . Enamasti valmistatakse klaaskiude väljatõmbamise teel klaasisulamist. Parema adhesiooni saavutamiseks armatuuri ja maatriksi vahel kasutatakse klaaskiudude metalliseerimist tsingi, nikli , vase või kroomiga. See võte suurendab tugevust ja laiendab tunduvalt klaaskiu kasutusalasid. Armatuur annab komposiidile tugevuse, jäikuse ja tagab mehaanilise omaduste säilumise tööolukorras. Kiudarmatuur võimaldab luua maksimaalse tugevusega komposiidi, mis kannavad hästi ainult kiu teljesuunalist koormust, ristsuunas võib tugevus isegi väheneda. Kasutatakse: niitkristalle (max tugevus, kergus, kuumus- ja korrosioonikindlus, kõrge hind), metalltraati (stabiilsed füüsikalised ja keemilised omadused), polükristallid ja anorgaanilised kiud (odavad ja kerged, kuid väga tundlikud mehaaniliste mõjutuste suhtes).

Süsinikkiud ja nende kasutamine komposiidina.
Süsinikul on väike tihedus, kõrge tõmbetugevus ja normaalelastsusmoodul. Armeerimiseks vajalike kiudude valmistamiseks kasutatakse looduslikku (tselluloosi) või sünteetilist (polüvinüül) kiudu, mida grafitseeritakse kuumutamisega selliselt , et algmaterjal ei põleks, vaid muutuks praktiliselt puhtaks süsinikuks. Süsiniku tugevus ja jäikus on seotud kristallvõre iseärasustega. Kiu tugevuse tõstmiseks kasutatakse grafiidi legeerimist booriga, aatomireaktoris kiudude kiiritamist neutronitega ja teisi meetodeid , millest olenevalt kõiguvad süsinikkiudude omadused. Tänapäeval on see üks enamlevinumaid armeerimismaterjale. Seda kasutatakse ohtralt ka lennunduses.

Alumiiniumsulamite korrosiooni iseärasused.
Kokkupuutel hapnikuga tekib õhuke heade kaitseomadustega oksiidikiht. Seda kihti püütakse paksendada ja parandada tema kaitseomadusi. Kate on poorne ja ebaühtlane oma paksuselt. Kate on vastupidav neutraalses keskkonnas, kuid laguneb kergesti aluselises keskkonnas. Samuti purustavad selle katte happed , kuid tekitavad alumiiniumiga hea kaitsekihi (eriti kontsentreeritud lämmastikhape). Kaitsekihi teke seletab materjali head korrosioonivastast seisundit .

Boorkiud ja nende kasutamine komposiidis.
Boorarmatuuriga komposiidid on keskmiselt 1,2...3 korda paremad kui terasarmatuuriga komposiidid. Boorkiudu loetakse suure tugevuse ja väikese tiheduse tõttu perspektiivikaks armeerimismaterjaliks. Boorkiud saadakse BCl3 väljasadestamise teel kuumal volframtraadil, saadud kiu läbimõõt on umbes 100 μm. Kuna boor difundeerub volframisse kiiremini kui volfram boori, on volframi südamik suure survepinge mõju all, mis omakorda suurendab kiudude tugevust. Mida peenem kiud, seda tugevam. Oluliselt mõjutab tema tugevust keskkond ja temperatuur. Õhu käes kaotab kiud oksüdeerumise tulemusena tugevuse.

Ränikarbiidkiudude kasutamine komposiidis.
Ränikarbiidkiud paistavad silma väga kõrge kuumuskindlusega. Kiu läbimõõt on umbes 100 μm. Ränikarbiidkiudu kasutatakse ka boorkiudude pidena. See annab võimaluse kasutada boorkiude maatriksis, milles puhas boor reageerib ja laguneb ( alumiinium -, titaanmaatriks). Ränikarbiidiga kaetud boorkiud (borsikkiud) on temperatuuril üle 800°C oluliselt tugevam kui boorkiud.

Metallkomposiitmaterjalide valmistamise tehnoloogiad.
Pulbermetallurgilised meetodid. Külm ja kuumpressimine pressvormides, ekstrudeerimine sellele järgneva paagutamisega. Kasutatakse peamiselt lühikese kiuga armeeritud materjali saamiseks. Tehnoloogia puuduseks on hapra armatuuri vigastamise võimalus pressimisel ja kiulise armatuuri ja pulbrilise maatriksi halb segunemine.
Survetöötlus ja keevitamine . Neid meetodeid kasutatakse metallkomposiitide saamiseks. See eeldab plastset deformeeritavat maatriksi, milleks kasutatakse enamjaolt lehtmetalli või fooliumi. Armatuur ei tohi pressimisel puruneda. Peale armatuuri ja maatriksi koos pressimist materjal paagutatakse juhul kui seda ei ole tehtud pressimise ajal. Dünaamilise kuumpressimise ja plahvatuskeevituse korral keevituvad komposiidi detailid kokku lühiajaliselt suure energia mõjul. Energia saadakse lõhkeainelt. Säärase meetodi juures on oluliseks see, et komposiit praktiliselt ei kuumene, mis võimaldaks komponentidel omavahel seguneda või lahustuda. Nende meetoditega valmistatakse nikli ja titaani baasil kuumuskindlaid komponente.
Immutamine sulametalliga. Meetod võimaldab valmistada keerulise kujuga detaile. Armatuur immutatakse sulametalliga normaalrõhul, vaakumis või surve all. Immutamine eeldab head märgumist, ilma et armatuur oluliselt lahustuks. Juhul kui märgumine on väga halb või puudub toimub immutamine vaakumis.

Alumiiniumsulamite kaitse korrosiooni eest.

Anoodne töötlus ja keemiline oksüdeerumine. Kaitsva oksiidikihi paksuse kunstlik kasvatamine.

Metalliliste katete tekitamine. Plakeerimine, metalliseerimine pihustamise teel.

Protekteerimine.

Lakid, värvid, kaitsvad määrded.

Termoplastilised plastmassid .
Polüetüleen, polüamiidid, polüuretaanid, fluoroplastid.

Alumiiniumsulamite anoodne töötlus.
Tugeva katte moodustamine materjali pinnale elektrolüüsi abil. Elektrolüüsil alumiiniumi anoodil tekib õhuke oksiidikiht mis omab suurt elektrilist takistust . Teostatakse spetsiaalses vannis: detailid asetatakse vanni anoodidena, katoodina kasutatakse pliid või vanni korpust. Elektroodiks on 20% väävelhappe lahus. Anoodtöötluse läbivad kered, ribid, mõõteriistade korpused, valandid ja propelleri labad.

Komposiidi nihketeim.
Vaata küsimus 28.

Gaastäidisega plastmassid.
Gaastäidisega plastmassid omavad gaasilist ja tahket faasi. Sääraste materjalide struktuur saavutatakse tahkuvate ja elastsete polümeeride kasutamisel. See võimaldab saada kergeid ja soojuskindlaid materjale.

Detaili kontrolli tehnoloogia värvimeetodi kasutamisel.

Ettevalmistus. Detail puhastatakse sellest, mis võib takistada värvi sisseimbumist defekti. Detaili pestakse bensiiniga, asetatakse puhta bensiini vanni ja hoitakse 1 tunni jooksul, keerulised detailid 3-4 tundi. Järgnevalt detail kuivatatakse.

Korrosiooni- ja mustuseladestuste eemaldamiseks kasutatakse elektrokeemilisi või keemilisi võtteid.

Ekspluatatsiooni käigus tekib oksiidikiht nii detaili kui ka prao pinnale ja võib täielikult katta kinni tekkinud prao. Tekkinud kihi eemaldamiseks kasutatakse hapetega töötlust ja anood- või ultraheli meetodit.

Detail kuivatatakse kapillaarsete defektide avastamiseks lahustitest.

Punane värv kantakse detailile.

Punane värv eemaldatakse detaili pinnalt pehme lapiga mitte eriti hõõrudes ja mitte lastes tal ära kuivada.

Ilmutussegu kantakse detaili pinnale pehme pintsliga , pulverisaatoriga, kastmise teel.

Detailid vaadatakse üle 15-60 min. peale värvi pealekandmist

Defektid – kõik meh. vigastused ja keevitusdefektid annavad teravapiirilise joone, kristallidevaheline korrosioon annab lühikeste joonte ja võrgutaolise struktuuri.

Pseudoefektid

Detaili puhastus – eemaldatakse lahustitega analoogiliselt detaili pesemise meetoditele.

Kontrolli täpsus – 0,01 – 0,03 mm.

Alumiiniumsulamite metalliseerimine ja blankeerimine.
Alumiiniumsulamitel kasutatakse enamjaolt katteks Al ja tsinki . Plakeerimisel saadud kaitsekiht on efektiivne Al keemilisest ja elektrokeemilisest vastupidavusest tingituna . Ainult plakeerimine ei kaitse alumiiniumi sulameid sellistes kohtades nagu lenuki katte detailid. Seetõttu plakeeritud detailid läbivad veel anoodimise ja kruntimise protsessi, misjärel kantakse peale värvikiht. Metalli pealepritsimist kasutatakse enamasti vesilennukite detailide juures ja sel juhul kasutatakse puhast tsinki või tsingi ja kaadiumi sulameid.

Terasest detaili katmine laki, värvikattega.
Pinna ettevalmistamiseks pind fosfaaditakse. Detailid mis töötavad üle 400 kraadisel temperatuuril töödeldakse liivapritsiga. Keerulised keevitatud konstruktsioonid mida ei saa fosfaatida need tsingitakse. Peale seda kantakse krunt ja kaks kihti epoksüülemaili või kloorvinüülemaili. Detailid, mis töötavad kütusega kokkupuutuvalt, kaetakse emailikihi asemel 2-3 polüvinüülbutüüllaki kihiga.

Perspektiivsed polümeerid ja komposiitmaterjalid.
Praeguses tehnikas enamus plastmasse on töötemperatuuriga 100-200C. Vajalikud on säärased materjalid, millede töötemperatuur oleks 300-500C. Seetõttu kasutatakse järjest rohkem polüvinüüle, polüfenüüle, polüamiide, mis säilitavad head tehnilised näitajad 300-400C juures. Kuid suurtel koormustel töötamiseks neid ei soovitata . Kasutusele on võetud silikoonmaterjalid, mis saadakse silikoonlahusti või vaikude segamisel klaaskiuga ja tahkumist soodustavate katalüsaatoritega ning sellele järgneva survetamisega. Tugevuse, kulumiskkindluse, kütuste ja õli kindluse, liimimisomaduste tõstmiseks lisatakse neile resoolvaike. Sellega saavutatakse lühiajalist töötemperatuuri tõusu kuni 1000C. Perspektiivsed on ka orgaanilised polümeerid, mis sisaldavad ahelas makromolekule, aromaatseid tsükleid ja räni, lämmastiku, väävli, fosfori, boori aatomeid. Heaks lahenduseks polümeeride füüsikas oli molekulipealsete struktuuride ehitamine. See on kõigepealt polümeeride modifitseerimine viies kunstlikult nende koostisse kristalli tekitajaid, pind aktiivseid aineid ja termotöötlus ainete valik. Laialt kasutatakse armeerimist eeterlike ja epoksüvaikude baasil. Saadavad polümeerid omavad 1000-1200C juures talutavaid tehnilisi omadusi. Komposiitmaterjalid on tänapäeva lennu konstruktsioonides laialt kasutusel. Kasutusel on kahte tüüpi materjalid:
1. Kolmekordsed konstruktsioonid alumiiniumist kärgtäidisega, mis on liimitud kattega.
2. Klaasplastikkonstruktsioonid, mis on liimitud metall konstruktsioonile.

Protekteerimise võtted alumiiniumisulamite kaitsmisel.
Meetodi aluseks on seadus elektrokeemiast. Kahe erisuguse metalli kontakti korral, kus eksisteerib elektrolüüt, puruneb see detail, mille materjal omab negatiivsemat potentsiaali. Protektor on säärane anood, mis kaitseb protekteerivat detaili purunemise eest. Protektoriks võib olla iga metall, mis on antud detaili metallist positiivsem, kuid see vahe ei tohi olla liiga suur, et protektoriks olev metall ei laguneks liiga kiiresti. Protektorid on enamasti väikesed teisest metallist plaadid, mis on kinnitatud kaitstava metalli külge. Protektor peab alati olema puhas ja tuleb jälgida, et teda ei kaeta värvi või mõne muu kattega. Al sulamitel enamasti kasutatakse protekteerimisel tsinki. Kahe erineva metalli ühendamisel asetatakse protektor nende vahele. Metallid, mis kontaktis võiksid tekitada elektrolüüsi oleksid vask ja Ni ning nende sulamid, teras, seatina , inglise tina. Selle tõttu on kontaktid Al sulamitel antud metallidega ilma kaitseta lubamatud. Metallid ja sulamid, millede potensiaalid on lähedased võivad omada otsest kontakti ja need oleksid Al-I erineva koostisega sulamid.

Magneesiumsulamite korrosioonivastane kaitse.
Praktikas kasutatakse keemilist oksüdeerimist järgneva laki-värvi kattega katmisel. Keemiline oksüdeerimine tähendab detailide töötlemist happelises keskkonnas, mille tulemusena tekib materjali pinnale õhuke kaitsekiht, mis koosneb hapete ja soolade ühenditest. Tehnoloogia on järgmine: detail puhastatakse ja vabastatakse õlidest aluselistes vannides millelejärgneb veega pesemine 10 min-it. Edasi töödeldakse 10 minutit 20% CrO3 kroomi lahuses fleesside NaF, CaCl2, KCl kõrvaldamiseks, kuna nad võivad hiljem muutuda korrosiooni allikateks. Peale loputamist veega detailid asetatakse vanni, kus toimub nende keemiline töötus, mis ei muuda detailide mõõte. Mittesoovitavad kontaktid oleksid kontaktid terasest, vasest , Al-sulamitest detailidega.

Keemiline korrosioon ja selle kulgemise protsess.
See on korrosioon, mis toimub heterogeense keemilise reaktsiooni tulemusena. Korrosiooni produktid tekivad otseselt korrudeeruvas kohas. Sinna alla kuuluvad:
a) Gaaskorrosioon-metallide oksüdeerumine toimub kõrgetel temperatuuridel gaasilises keskkonnas. Oletatakse, et vesi eksisteerib gaasilises faasis. Korrosiooniarengu kiirusele mõjuvad temperatuur ja gaasi koostis. Keemilise reaktsiooni tulemusena raud hapnikuga, tema pinnale tekib oksüüdikiht-paakekiht. Süsinikterase pinnal korrudeerumisprotsessil toimub paraleelselt 2 reaktsiooni. Metalli oksüdeerumine kuni paakeoksüüdini ja vabanemine süsinikust, selle tulemusena metalli pind vaesustub tsementiidist. Pikaajalisel kuumutamise tsementiidi kadu toimub juba metalli sügavamates osades ja hakkab mõjuma konstruktsiooni tugevuse ja vastupidavuse arvestusi. Komposiitide CO2 ja H2O kohaloleku korral toimub protsess analoogiliselt. Gaasi rõhu tõus suurendab korrosiooni kiirust veelgi. Vesiniku olemasolu gaasis kutsub esile metalli vesinikuhapruse. Selle tekke põhjuseks ei ole ainult metallipinna süsinikuvaesus, vaid ka kristallidevaheliste vesiniku molekulide teke ja metaani, veeauru eraldumine kristallstruktuurist. Kõik need protsessid genereerived gaase, mis tekitavad suuri rõhke, tekitavad palju mikroskoopilisi pragusid. Selle korrosiooni tüübile alluvad ka värvilised metallid.
Oksüdeeruva kihi kaitseomadused-suurt tähtsust korrosiooni kiirusele omab füüsikaline-keemiline ja mehhaaniline oksiidikihi seisund. Kaitseomadused ei olene paksusest, vaid tihedusest ja pinna suurusest.
Piling-Bedoorsi seaduse järgi-oksiidikihid peavad olema hea adheessusega, elastsed ja tugevad.
b) Korrosioon elektrolüüdivälises keskkonnas. Nendes keskkondades kutsub korrosiooni esile keemiline reaktsioon metalli ja korrosiooni soodustava keskkonna vahel. Kõige suuremat probleemi tekitavad metalli ja naftasaaduste probleemid. Korrosiooni aktiivseks komponendiks oleks väävel, väävelvesinik, väävelsüsinik, merkaptaanid. Temperatuuri tõusuga korrosiooni intensiivsus suureneb, eriti naftas, mis sisaldab väävlit. Sama toimub ka kreekingbensiinis ja fenoolides. Protsess aktiviseerub ka väikeste veekoguste olemasolul .

Magneesiumsulamite korrosioon.
Kõik magneesiumsulamid omavad väga madalat korrosioonikindlust kuna nende potentsiaal on suurelt negatiivne. Happelises keskkonnas muutub potentsiaal tugevasti positiivseks. Puhas magnesiuum lagundab vett keemistemperatuuril ja protsessis eraldub gaasiline vesinik . Oksüüdikiht, mis tekib tema pinnale ei suuda teda kaitsta korrosiooni eest. Peamiseks ebameeldivuseks magneesiumsulamitel on kristallidevaheline korrosioon koormuse all ja selle juures toimub vesiniku eraldumine metallist. Suurt tähtsust säärasel korrosioonil omab katoodi ülepingestumine vesinike positiivsete ioonidega η. Kui η suureneb, siis vesiniku eraldamine muutub raskemaks ja korrudeerumine aeglustub. Magneesiumi lahustuvuse efektiivsus on pöördvõrdelises sõltuvuses vesinikuülepingest η. Enamus happeid reageerib magneesiumi ja tema tema sulamitega ägedalt. Feoolvesinikuga ja seleenhappega moodustab ta lahustumatud oksiidikihid ja on vastupidav. Sama on leelistega, kus tekib lahustumatu Mg(OH)2 kattekiht.

Elektrokeemiline korrosioon ja selle kulgemise protsess.
Tekib metallides faaside metall ja elektrolüüt piiril. See korrosiooni tüüp ei sõltu elektrolüüdi tüübist, olgu see ülipuhas vesi või soolalahus. Suurt tähtsust ei oma ka elektrolüüdi kogus. Korrosiooni võib esile kutsuda ka niiskuse kihi paksusega mõni kümnendik mikromillimeetrit. Ainukeseks tingimuseks oleks, et üheaegselt toimiksid nii anoodreaktsioon metalli ioonide tekkeks ja katoodreaktsioon ühtede või teiste ioonide ja molekulide taastamiseks metalli pinnal. Temperatuur muudab potentsiaali ja suurendab purustava protsessi kiirust, aga teisest küljest muudab hapniku lahustuvust vees. Selle tõttu protsessid kinnises süsteemis js lahtises süsteemis hapniku osalusel toimivad erinevalt. Elektrokeemilise korrosiooni anoodne protsess kaasneb alati metalli ionisatsiooniga. Katoodprotsessist võtavad osa erinevad ioonid või molekulid, mis oksüdeerivad metalli. Elektrolüüdis on alati peale vesiniku ioonide veel lahustunud hapnik ja orgaanilised lisandid. Voolu, mis liigub süsteemis metall-elektrolüüt-metall, nimetatakse lokaalseks. Süsteem kujutab aga endast omapärast galvaanilist protsessi. Iga ioon , vaatamata oma omadustele, kannab üht ja sama elementaarlaengut.

Lakikangaste kasutamine lennunduses.
Lakiriie-riie immutatakse dielektrilise lakiga. Aluseks on puuvillasest ja klaaskiust kangad . Kasutatakse elektrimasinate isoleerimiseks, transformaatorites, mõõteriistades.

Magneesiumisulamite korrosioonivastane kaitse.
Praktikas kasutatakse keemilist oksüdeerimist millele järgneb laki-värvi kattega katmine. Keemiline oksüdeerimine tähendab detailide töötlemist happelises keskkonnas, mille tulemusena tekib materjali pinnale õhuke kaitsekiht, mis koosneb hapete ja soolade ühenditest. Tehnoloogia on järgmine: detail puhastatakse ja vabastatakse õlidest aluselistes vannides millelejärgneb veega pesemine 10 minutit. Edasi töödeldakse 10 minutit 20% CrO2 kroomi lahuses fleesside NaF, CaCl2, KCl kõrvaldamiseks, kuna nad võivad hiljem muutuda korrosiooni allikateks. Peale loputamist veega detailid asetatakse vanni, kus toimub nende keemiline töötus, mis ei muuda detailide mõõte. Mittesoovitavad kontaktid oleksid kontaktid terasest, vasest, alumiiniumsulamitest detailidega.

Atmosfääri korrosioon ja selle kulgemise protsess.
Kõige rohkem levinud elektrokeemiline korrosioon, toimub niiskes õhus igapäevasel temperatuuril. Korrosiooni tekke keskkond on niiske kiht, millesse on lahustunud hapnik, CO2, N, väävelvesinik. Niiskuse kiht tekib vihmast , kondensatsioonil. 100% niiskuse korral tekib vesi tilkadena. Madalama niiskusastme korral tekib kapillaarne või keemiline absorbeerunud kondenseerumine . Niiskus, mille puhul võib veel tekkida keemiline kondensatsioon nimetatakse kriitiliseks niiskuse astmeks ja see oleks 50-70% teras, tsink, vask. Kui aga metalli pinnale satub kaltsiumkloriid, siis see oleks 35%. Atmosfääri saasteained sattudes metalli pinnale tekitavad tugeva elektrolüüdi. Eriti aktiivsed on vääveloksiidi ühendid. Koos kloori, amoniaagi ja N ühenditega suurendavad nad korrosiooni kiirust 5-10 korda.
Korrosioon vee keskkonnas: Suurt tähtsust omab veeioonide kontsentratsioon. Happelised keskkonnad on ohtlikud magneesiumisulamitele, tsingile, süsinikterastele. Aluselised keskkonnad alumiinium sulamitele, tsingile. Eriti aktiivne on lennunduses kasutatavatele materjalidele merevesi , mis oma koostises omab NaCl ja teisi sooli . Suurt tähtsust omab vees lahustunud hapnik, kuna hapendab metalle ja muudab nende potentsiaale. Oksüüdikihi tekke korral on määravaks hapniku juurdepääs katoodile, mis määrab korrosiooni kiiruse ja anoodsete kohtade purunemise. Siit järeldus-vee keskkonnas on ohtlikumad need kohad, kuhu hapnik ei pääse, kuna need kohad kuhu ta pääseb on positiivsema potensiaaliga ja ei purune.

Magneesiumsulamitest detailide mittesoovitatavad kontaktid.
Ebasobivad kontaktid on terasest, vasest ja alumiiniumist detailidega. On lubatud kontaktid tsingitud ja kadmeeritud detailidega.
Nõuded:
1) Terasest ja vasest detailid tsingitakse või kadmeeritakse, magneesiumisulamist detailid oksüdeeritakse ja värvitakse, kasutatakse tsingitud terasest protektoreid.
2) Alumiiniumisulamitest detailid anodeeritakse, võimaluse korral värvitakse, keermeliidetes kasutatakse happevaba määret.
3) Duralumiiniumist neetide kasutamisel nad tsingitakse ja needi avasse viiakse laki krunt.
4) Poltühenduse korral avad määritakse seleenhappe lahusega ja kuivatatakse hoolikalt.
5) Puit kaetakse värvikihiga, teiste mittemetalliliste materjalide korral kasutatakse veekindlaid lakke , sünteetilisest kautšukist tihendit, mis ei oma koostises väävlit.

Klaas ja sünteetilisest kiust kangaste kasutamine lennunduses.
Polüamiidid on kõva kristalne polümeer, värvusega valgest helekollaseni. Polüamiidid kuuluvad termoplastide klassi ja on seal ühed tugevamad, omavad antifriktsioonilisi omadusi, on vastupidavad hõõrdele, vibratsioonikindlad. Polüamiidplastmasside hulka kuuluvad kapron, nailon , rilsaan, aniid jne. Kapronist ja nailonist kiud on elastsed ja vastupidavad. Kasutades orientatsiooni meetodit võib neid omadusi veel parandada. Kapronlinte LKT kasutatakse lennukiklaasi kinnitamiseks, lennukirataste riide materjalina. Riidest MEK – valmistatakse elektronkompensaatorid, langevarjud ja pidurduslangevarjud, hüdraulika süsteemi tihendid, õli ja kütusetorud, liuglaagrite puksid, poldid , mutrid, hammasrattad , tsentrifugaalpumpade tiivikud, puksiirtrossid jne. Kaetakse metalle, et saada paremat hõõrdekaitset. Puuduseks on vananemine atmosfääri tingimustes.
Klaasid . Oma konstruktsioonilt jaotatakse: tripleksklaasiks, plokkklaaasiks, kamberklaasiks. Elektrisoojenduse kasutuse korral võivad klaasid olla elektrilise soojendusega ja ilma. Triplekskonstruktsioonid. Kujutavad endast kolmekihilist kompositsiooni, mis koosneb kahest kihist silikaatklaasist, mis on kokku liimitud erilise vahekihiga. Purunemisel kilde ei teki. Kasutatakse siis kui ei esitata nõudmisi kuulikindluse ja liinnukinluse suhtes. Klaas koosneb sisemisest ja välimisest kihist, liimitavast vahekihist, soojuselemendist, raamistusmaterjalist ja metallkarkassist.
Plokkkonstruktsioonid. Kujutavad endast omavahel kokku liimitud mitmekihilist silikaatklaaspaketti. Sinna võivad kuuluda ka orgaanilised klaasid, samuti võivad olla elektrisoojendusega – koosnedes ühest välimisest ja mitmest sisemisest kihist, mis kõik on jõu klaasid Kui kasutatakse sisemist orgaanilist klaasi, siis nimetatakse seda sisemiseks padjaks.
Kamberkonstruktsioonid. Kujutavad endast paketti mitmest klaasist ja nende kombinatsioonidest, mis ühendatakse servadelt, tekitades oma vahele üks või kaks õhukambrit. Esimene klaas on termoekraan ja kaitseb väliskeskkonna mõjude eest. Edasi tuleb õhukamber ja klaasi kihid , mis täidavad jõuklasi ülesannet. Nende vahele jääb üks või kaks õhutühemikku.

Laki ja värvikatete koostis.
Peamiseks komponendiks on kilet tekitav materjal, mille alusel jaotatakse laki ja värvkatte koostis (LVK) kahte rühma:
1. Muutumatu kilega- tekib lahustite aurumisel segust (kloorvinüülid, nitrotselluloos jt.)
2. Muutuva kilekoostisega- tekkivad keerulise füüsikalis-keemilise protsessi tulemusena- oksüdeerumise, polümeriseerumise, kondenseerumise või üheaegselt mitme protsessi toime tulemusel.
Peale põhikomponendi kasutatakse värvaineid ja täidist ( metallide soolad ja oksiidid , kips, kriit, talk), et suurendab tahke osa hulka, mis teeb materjali odavamaks ja annab eriomadused. Lahustamata värvained annavad kattele vajaliku värvi ja suurendavad katte kaitseomadusi: hõbedane kate – alumiiniumpulber; valge – Zn; Pb; kollane-, sinine- lasuur, roheline – CrO; pruun – rauamennik; must – tahm. Alumiiniumi helbed olles värvi pinnal, peegeldavad tagasi valguse lühilainelist osa ja pidurdavad sellega vananemisprotsessi.

Lennukikattekanga iseärasused.
See on tihe puuvillane või linane kangas. Linasest riidest kangad läbivad mädanemisvastase ja vee läbilaskevastase impregneerimise. Puuvillased ainult vee läbilaskevastase impregneerimise. Langevarjude tootmiseks kasutatakse puuvillast riiet aviasent.

Metalli kaitsmine kaitsekihiga ja selle kihi materjali valik.
Detailid puhastatakse mustusest, õlidest, oksiidi kihtidest ja asetatakse elektrolüüsivanni. Detail ühendatakse alalisvoolu negatiivse poolusega. Anoodiks on plaat vastavast kattemetallist. Teatud aja möödudes detailile kandub õhuke kattemetalli kiht. Õige voolutiheduse korral tekkib kvaliteetne kattekiht. Protsessi on võimalik reguleerida ja juhtida. Meetodid: Tsinkimine , kadmeerimine, kroomimine , difusioonimeetod, fosfaatimine, oksüdeerimine, nitriitimine.

Plastifikaatorid laki ja värvi katetes.
Plastifikaatorid suurendavad kattekile plastsust. Dibutüülftalaat, kastroolõli jt.
Sikatiivid on kuivamise kiirendajad, kiirendavad oksüdeerimise protsessi kilekatet tekitavas aines. Koosnevad plii-, koobalti-, mangaani ülhapendeist, mis lähevad üle oksiidideks, vabastades hapniku ning soodustades sellega oksüdeerumisprotsessi ja kilekatte teket.

Alumiiiniumi sulamite anoodne töötlus.
Anoodne töötlus, anodeerimine. Tugeva katte moodustumine materjali pinnale elektrolüüsi abil. Elektrolüüsil alumiiniumanoodil tekib õhuke oksiidikiht, mis omab suurt elektrilist takistust. Katte paksus 20-30 mikromeetrit. Kui alumiiniumi potentsiaal muutub, toimub tema polarisatsioon. Hea kaitsev ja adhesioonimadus soodustab selle laialdast kasutamist enne laki-, värvikihi pealekandmist. Detailid: lehed, torud, profiilid, stantsitud või valandid asetatakse vanni anoodidena. Katoodidena kasutatakse pliid või vanni korpust. Elektrolüüdina kasutatakse 20% HSO4.
Peamised protsessid, mis toimuvad vannis oleks järgmised:
1.Vee lagunemine ioonideks
2.Vesiniku ioonid liiguvad katoodile, vabanevad laengust ja muutuvad H2, eraldudes elektrolüüdist gaasina.
3.OH-
ioonid liiguvad anoodile ja vabanevad laengust
4. OH rühm kui ebapüsiv ühend moodustab vee ja hapniku.
5. Atomaarne aktiivne hapnik ühineb alumiiniumiga.
Tekib oksiidi kiht, mis koosneb hüdroteeritud oksiidist . Väävelhape protsessist otseselt osa ei võta, vaid suurendab elektrijuhtivust, pinge 12 V. Anoodtöötluse läbivad nii plakeeritud kui ka plakeerimata detailid, nagu kered, ribid, profiilliistud, mõõteriistade korpused, valandid, propelleri labad. Halvasti juurdepääsetavate kohtadega detaile ei anodeerita, kuna ei ole võimalik täielikul vabaneda happe jääkidest. Kasutatakse ka vahelduvvoolu meetodit, mis lähtub praktilisest lahenusest. Ühe pool perioodi jooksul tekkinud AL2O3 ei jõua teisel pool perioodil lahustuda ja selletõttu kasvab aeglaselt. Sel juhul kaob vajadus katoodsete plaatide ja alalisvoolu generaatorite järele, mida asendab transformaator . Suureneb elektrienergia kulu. Tekkib vajadus vanni jahutamiseks. Pärast töötlust detailid kaetakse tsink-kroom krundiga ALG-5 ja lennukiemailiga.

Metailide kaitsmine galvaaniliste meetoditega.
Detailid puhastatakse mustusest, õlidest, oksiidi kihtidestja asetatakse elektrolüüsivanni. Detail ühendatakse alalisvoolu negatiivse poolusega. Anoodiks on plaat vastavast kattemetallist Teatud aja möödudes detailile kandub õhuke kattemetalli kiht. Õige voolutiheduse korral tekkib kvaliteetne kattekiht. Protsessi on võimalik reguleerida ja juhtida. Meetodid: Tsinkimine,kadmeerimine, kroomimine, difusioonimeetod, fosfaatimine, oksüdeerimine, nitriitimine.

Krundid ja nende tähtsus pinnakatete tehnoloogias .
Kilettekitav pigment (vaik, õli), täidis, lahusti. Korrosioonitõrje omadused sõltuvad pigmendist. Krundid võivad olla:
Passiveerivad. Hoiavad kaetud pinda kile all passiivses seisundis passiveerivate pigmentide abil.
Protektorkrundid. Tekitavad metallide katoodkaitse metallpigmentide kasutamisel, mis omavad väiksemat elektrokeemilist potentsiaali kui kaetav detaili pind.
Isoleeriv krunt. Heade kilekatte omadustega, niiskuskindel. Sisaldab pigmente ja täidist, mis ei kutsu esile oksüdeerimisprotsesse detaili pinnal.
Fosfaatsed krundid. Omavad oma koostises fosforhapet ja passiveerivat pigmenti. Kandes pinnale tekitavad fosforkroomkile.
Pahtlid . Koosnevad sidepigmendist ja täidisest, mida on 2-4 korda rohkem kilettekitavast komponendist . Kuivatamise aeg, tugevus, temperatuurikindlus, dielektrilised ja teised omadused määratakse kindlaks kiletekitaja materjaliga ja pigmendi täidise omadustega. Pahtlid kantakse eelnevalt krunditud pindadele ja pärast töötlust kaetakse vastava emaili või lakiga.
Epoksü- ja polüuretaanpahtlid. Võib kohe kanda kruntimata pindadele. Pahtlikihi paksus määrab ära ekspluatatsioonikindluse kogu kattesüsteemile. Ühekordne kattekiht ei tohi ületada 0,1-0,2 mm. Paksud pahtli kihid ei ole töökindlad. Peale kuivamist pahtli kihid lihvitakse.
Emailid. kasutatakse krundi ja pahtlikihi kattekihina. Annavad kattele vastava värvi ja ekspluatsioonitugevuse.
Lakid. Kiletekitajate lahused orgaanilistes lahustites ja on ette nähtud läbipaistva kile tekitamiseks või pinnasele läikekihi tekitamiseks.

Metallist ja mittemetallist konstruktsioonide liitmine.
Metalle ja mittemetalle ühendatakse liimimise teel.

Metallide kaitsmine metalliseerimisega.
Terasest detailile kantakse kattemetall pritsimise teel spetsiaalse püstoliga. Kattemetall viiakse püstolisse traadi kujul. Püstolis traat sulab atsetüleenileegis või elektrikaares ja kantakse detailile suruõhu abil. Tekib suhteliselt paks kaitsekiht tsingist, kaadiumist, alumiiniumist, vasest jne. Katte tihedus on väiksema tihedusega ja koosneb väikese ühendusjõuga terakestest. Kasutatakse suurte pindade kiireks katmiseks – suured sõlmed, valmis konstruktsioonid, metallist mahutite sisepinnad kütusetankuritel, keerulise profiiliga detailid, mida on galvaaniliselt keerulisem katta.

Laki ja värvikatete omadused.
Viskoossus . Sõltub pinnale kandmise tehnikast(kastmine, pihustamine , pinstliga).
Kleepuvus (adhessivsus). Sõltub alusmaterjali omadustest ja pinna ettevalmistusest. Sellest sõltub kilekatte tugevus.
Katteulatus. Kulu 1/m2.
Kuivjääk. Tahke aine koguspeale kile teket ja kuivamist. Saab määrata kaalu peale värvimist.
Läige. Kattematerjali kvaliteet – sile ja kare(kestab vähem, sestpuutepind keskkonnaga on suurem).
Elastsus. Katte pikaajalisus – pragude teke ja katte eemaldumine pinnalt.
Väliskeskkonnakindlus. Parim on neutraalne inertne kile, mis on hea kleepuvusega, vastupidav veele , määretele jne.
Kuivamise aeg. Mõõdetakse tundidega kleepuvuse kadumiseni ning tugevuse ja elastsuse saavutamiseni.

Komposiidi nihketeim.
Vaata küsimus nr 28.

Metaili kaitsmine diffusioonimeetodiga.
Toimub kinnistes trumlites kõrgel temperatuuril. Difuusset tsinkimist kasutatakse väikeste detailide kaitseks.

Vaik, sünteetilised laki- ja värvikatted.
Epoksiidid . Tekitavaid pöördumatuid katteid hea kleepuvusega pindadel, hea vastupidavus veele, hapetele, alustele. Hea dielektrilisus, kuumuskindlus.
Polüuetaanmaterjal. Hea adhessiivsus metallil, puidul, hea dielektrik , gaasi- ja kütusekindel, mehaanilise kulumise suhtes parim.
Räniorg materjal. Läbipaistev, kuumuskindel dielektrik ka kõrge niiskusega ja kütuse, hallituse kindel, kannatab madalaid temperatuure . halb adheessus metalliga - lisatakse alküüdvaike.
Kloorvinüülmaterjalid. Pöörduv kilekate, vastupidav atmosfääri tingimustele, piiratud vastupanu kütusele, agressiivsetele gaasidele , nõrk soojuskindlus ja halb adheessus metalliga, kasutatakse krunte.
Polüakrüülmaterjalid. Termoplast- ja termoreaktiivsete akrüülvaikude baasil, hea adhessus metalli suhtes, tugev, elastne, värvitu, stabiilse läikega kuumuskindel kile. Kantakse pinnale pihusti või rulliga.
Fenoolid . Termoreaktiivsed formaldehüüdvaikud, moodustavad pöördumatuid kilesid katalüsaatori juuresolekul või kuumal kuivatamisel, hea dielektrik, happekindald, kütuse- ja õlikindel.

Komposiidi purunemissitkus.
Vaata küsimus nr 19.

Metailide kaitse korrosioonivastaste määretega.
Kantakse pinnale õhukese kihina kuumalt või külmalt. Need määrded omavad väikest kügroskoopsust, keemiliselt vastupidavad väliskeskkonnale, ei oma elektrijuhtuvust suurendavaid komponente ja ei reageeri pinda kaitsva metalli või oksiidiga. Konserveeritud õlid moodustavad pinnal õhukese kilekattega kaitsematerjali, mida kasutatakse siledate metalsete pindade kaitseks. Isevulkaniseeruvaid kilesid kasutatakse mittemetalsete pindade kaitseks vananemise eest.

Pindade ettevalmistamine laki ja värvikatetega katmiseks.
Võib toimuda mehaaniliselt, termiliselt, keemiliselt lähtudes korrosiooni ulatusest, tüübist, määrduvuse suurusest ja viisist, ekspluatatsiooni tingimustest. Mehaniilisi võtteid kasutatakse väikeste pindade korral ja ka käsitööd.
Termiline töötlus. Gaasleekpuhastus rooste, oksiidikihi või vana värvi eemaldamiseks.
Keemiline töötlus. Pinna töötlus söövivate ja happeliste ainetega.

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk · .doc · 17 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-05-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti

17 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kaarel3d Õppematerjali autor

metall korrosioon katte armatuur komposiidi alumiinium anood kile ioonid komposiit laki vanni

Sarnased õppematerjalid

doc

Keemia ja materjaliõpetuse eksam

1. Sõnastage ja kommenteerige (millistel juhtudel on vaja neid arvestada või kasutada) järgmised keemia valdkonnas kasutatavad keemia ja füüsika seadused: elementide ja nende ühendite omaduste muutumise perioodilisus, massi jäävus kinnises süsteemis, aine koostise püsivus (millistel juhtudel kehtib, millistel mitte, näited?), Archimedese seadus, Faraday seadused. a. Elementide ja nende ühendite omaduste muutumise perioodilisus Keemiliste elementide ja (mõnede) nendest moodustunud liht- ja liitainete omadused on perioodilises sõltuvuses elementide aatomite tuumalaengust (elementide aatommassist). Tuumalaengu kvantitatiivse muutusega kaasneb uute omadustega elemendi teke. Mendelejevi tabelis iga periood v.a. esimene algab aktiivse metalliga, lõpeb väärisgaasiga. Perioodi piires elementide järjenumbri kasvamisel nõrgenevad metallilised ja tugevnevad mittemetallilised oma

Keemia ja materjaliõpetus

docx

Polümeer Komposiitmaterjalide omadused.

TL MXX0050 Test 1 kordamine loenguslaidide põhjal . Polümeer Komposiitmaterjalide omadused. Kasutada omal vastutusel. Komposiitmaterjalid on kahest või enamast faasist koosnevad heterogeensed materjalid. Üks faasidest on kõva ja tugev nö vaik maatriks. Teine elastne ja plastne armatuur süsinikkiud/klaaskiud. Polümeerkomposiitide puhul on maatriks polümeerne aine. Polümeerne aine ise on selline milles olevad molekulid on seotud korduvate kovalentsete elementidega. Merevaik, plast,kumm, silikoon. Young´s Modulus ehk elastsusmoodul näitab elemendi jäikust. Teisisõnu materjali mingi pindalaühiku ja deformatsiooni suhet. Armatuurid kui ka maatriksid võivad olla nii metalsed, keraamilised kui ka polümeersed (plastikud). Looduses komposiidi näiteks puu ja luu. Polümeerkomposiidis on matriiksiks polümeer, mille omadused määravad enamik

Kiuteadus

doc

Keemia ja materjaliõpetuse eksam 2011

Keemia ja materjaliõpetus 1. Elemendi ja lihtaine mõisted/nimetused ning nende mõistete õige kasutamine praktikas. Süsteemsuse olemus ja süsteemse töötamise vajalikkus inseneritöös. Näiteid praktikast. Milline on süsteemne materjalide korrosioonitõrje? Keemiline element ehk element on aatomituumas sama arvu prootoneid omavate aatomite klass. Teise definitsiooni järgi on keemiline element aine, milles esinevad ainult ühe ja sama aatomnumbriga aatomid. Seega keemiline element on aine, mida ei saa keemiliste meetodite abil lihtsamateks aineteks lahutada. Lihtaine on keemiline aine, mis koosneb ainult ühe keemilise elemendi aatomitest. Näiteks puhtad metallid ja gaasid. Elementide ja nendest moodustunud lihtainetel on enamikel juhtudel üks ja sama nimi, st tuleb alati selgitada, kas tegemist on mingi elemendi aatomitega mõnes aines või selle elemendi aatomitest moodustunud puhta lihtainega või selle lihtaine osakestega min

Keemia ja materjaliõpetus

docx

Keemia ja materjaliõpetuse eksami küsimuste vastused

1. Elemendi ja lihtaine mõisted ja nimetused ning nende mõistete õige kasutamine praktikas. Süsteemsuse olemus ja süsteemse töötamise vajalikkus inseneritöös. Näiteid praktikast. Milline on süsteemne materjalide korrosioonitõrje? Keemiline element ehk element on aatomituumas sama arvu prootoneid omavate (ehk sama aatomnumbriga) aatomite klass. Lihtaine on keemiline aine, milles esinevad ainult ühe elemendi aatomid, keemilises reaktsioonis ei saa seda lõhkuda lihtsamateks aineteks. Lihtaine valemina kasutatakse vastavate elementide sümboleid (üheaatomilised: Fe, Au, Ag, C, S; kaheaatomilised: H2, O2, F2, Cl2, Br2). Enamik elementidele vastavaid lihtaineid on toatemperatuuril tahked ained või gaasid. Mõistete kasutamine: Segadust tekitavad mitmed asjaolud:1) Aatomite liigil ja nendest moodustunud lihtainetel on enamikel juhtudel ühesugune nimi! (Erandid

Keemia ja materjaliõpetus

docx

Konspekt eksamiks

1 . Elemendi ja lihtaine mõisted ja nimetused ning nende mõistete õige kasutamine praktikas. Süsteemsuse olemus ja süsteemse töötamise vajalikkus inseneritöös. Näiteid praktikast. Milline on süsteemne materjalide korrosioonitõrje? Keemiline element ehk element on aatomituumas sama arvu prootoneid omavate (ehk sama aatomnumbriga) aatomite klass. Lihtaine on keemiline aine, milles esinevad ainult ühe elemendi aatomid, keemilises reaktsioonis ei saa seda lõhkuda lihtsamateks aineteks. Lihtaine valemina kasutatakse vastavate elementide sümboleid (üheaatomilised: Fe, Au, Ag, C, S; kaheaatomilised: H2, O2, F2, Cl2, Br2). Enamik elementidele vastavaid lihtaineid on toatemperatuuril tahked ained või gaasid. Mõistete kasutamine: Segadust tekitavad mitmed asjaolud: 1) Aatomite liigil ja nendest moodustunud lihtainetel on enamikel juhtudel ühesu

Keemia ja materjaliõpetus

doc

Keemia ja materjaliõpetus

www.eaei-ttu.extra.hu Keemia ja materjaliõpetus Kokkusobivus sõltub ainete ja materjalide omadustest ja keskkonna omadustest, milles ained või materjalid on kokkupuutes. Puhaste ainete ja materjalide omadused sõltuvad ainete ja materjalide elementkoostisest ja sisestruktuurist. Materjal on keemilisest seisukohast mistahes keemiline aine, mille kasutamisel (töötlemisel) ei toimu keemilisi muutusi. Keemiliste omaduste olulisus sõltub vastava aine või materjali kasutamise eesmärgist (viisist) või käitlemise ja hoidmise tingimustest. Teades mingi aine või materjali omadusi nii üldisemalt kui täpsemalt, on võimalik määratleda: 1. nende mõju ümbritsevale keskkonnale ja vastupidi keskkonna toime neile 2. erinevate materjalide omavahelist kokkusobivust või kokkusobimatust. Kokkupuutes (eriti niiskes keskkonnas) ei tohi olla Cu ja Al; Cu ja Fe; Cu ja Zn; Fe ja Al ja Betoon ja Al. Keemia karisid 1. Aatomite liigil ja nendest moodustunud lihtainetel on enamike

Keemia

doc

Konspekt!

Keemia ja materjaliõpetus

doc

Keemia ja materjaliõpetuse eksami küsimuste vastused

Keemia ja materjaliõpetus - Küsimused ja vastused 1.Sõnastage ja seletage järgmised keemia põhiseadused jne 2.Aine ja materjali mõiste. 3.Liht ja liitainete, 4.Aine Valemite mõiste ja sel. 5.Ainete ja materjalide isel.: 6.Aatomi, molekuli, iooni jne.: 7.Gaasi ja auru mõiste jne.: 8.Vedeliku mõiste jne.: 9.Vedelike voolavuse, visk.: 10. Vedelate lahuste ...: 11. Ainete vees lahustuvuse isel.: 12. Loodusliku vee koostis 13. Vee dissotsiatsioon.: 14. Millised ained on happed 15. Millist ainet ja materjali nimetatakse tahkeks.: 16. Tahkete ainete röntgen.: 17. Puistematerjalide ja pulbrite mõiste. 18. Mõisted kristallainete strukt. : 19. Millistel juht. toimub kem. reakts. elektr. vesilahustes : 20. Millised reakst. on tasakaalu reakts.: 21. Difusiooni mõiste.: 22. Millised reakts on redoksreakts.: 23. Tsingi korrosiooni seadusp. vees jne. 24. Milliseid protsesse nim. elektrokeemilisteks? 25. Elektroodi mõiste.: 26. Millest

Keemia ja materjaliõpetus

Rohkem sarnaseid