15-17-aastaselt toimub kunsti unikaalsuse mõistmine, oluline arendada kujundlikku mõtlemist Lastekultuuri kui subkultuuri mõistetakse erinevates tähendustes: 1) vaimulooming, mis on otseselt lastele pühendatud (lastekirjandus, kino, teater) 2) mida lapsed ise genereerivad (mängud, ideed, harrastused) Lastekirjandus on: *lastele mõeldud teosed, ajakirjad *üldkirjandusest kohandatud tekstid *laste poolt tegelikult loetavad tekstid *õpikute tekstid Peter Hunt – lastekirjanduse teoreetik Lastekirjandus jaguneb: *muinasjutud *fantaasiakirjandus *realistlik kirjandus *aine kirjandus Lastekirjanduse loomine on mitmetasandiline ja mõtteline Lastekirjanduse piirjooned: *kuulub põhiliselt ilukirjanduse ja esteetika alla *erandina on ainekirjandus, kuulub lastele suunatud populaarteadusliku kirjanduse alla Lastekirjanduse funktsioonid: 1) esteetiline – hedonistlik külg, mängulis-artistlik külg, leiutav, meelelahutav, puhastab külg
illustreeritud ilukirjandus. Piirjoonteks on kuulumine ühelt poolt ilukirjanduse ning ühtlasi eetika valdkonda ja teiselt poolt mitte- ilukirjanduse ning ühtlasi eetikaväliste kultuurinähtuste valdkonda. Eetilisuse kriteeriumi silmas pidades kuulub lastekirjandusse ka rahva suuline looming. Osa folkloorist on mõeldud eeskätt lapse tarbeks, osa läinud laste kasutusse adapteeritud kujul. Lastekirjandus on ilukirjanduse iseseisev haru, millel on kõik belletristikale omased tunnused. On olemas kõik ilukirjanduses esinevad põhiliigid ja zanrid. Lastekirjanduse poeetika on identne täiskasvanute kirjanduses kasutatavate struktuuri- ja kujundusvõtetega. 2. Väikelastekirjanduse eripärast - Põhiliseks erinevuseks lastekirjanduse puhul on lugeja ealise eripära arvestamine, mis sõltub kirjanike andest ja oskusest lastele kirjutada. 3
lMUINASJUTUAUTOREID VÕRDLEVALT (PERRAULT , GRIMMID, ANDERSEN) lPerraulti peetakse muinasjutu zanri toojaks. Tema loomingut iseloomustab särav huumor, prantslaslik teravmeelsus ja üleolev stiil. (,,Punamütsike", ,,Tuhkatriinu", ,,Tuttpea-Riquet", ,,Eeslinahk", ,,Saabastega kass", ,,Haldjad", ,,Uinuv kaunitar", ,,Pöialpoisike", ,,Sinihabe"). Tema puhul kajastub peategelane juba pealkirjas. Muinasjutud kirjutatud õukonda sisenevatele neidudele. Arvete klaarimist ei ole. Lõpp ei ole alati õnnelik. Muinasjutud on mõeldud õukonna jaoks. lGrimmid kirjutasid muinasjutte rahvasuust, säilitasid palju, kuid muutsid kirjanduslikumaks. (,,Lumivalgeke", ,,Uinuv kaunitar", ,,Hans ja Grete", ,,Punamütsike", ,,Rapuntsel", ,,Printsess herneteral", ,,Tuhkatriinu") lAndersen- tuntud kunstmuinasjutu loojana. Tema muinasjuttudes esineb topelt adresseering
EESTI LASTEKIRJANDUSE AJALOO LÜHIKONSPEKT Ettevalmistav järk: kuni 19. saj keskpaigani Rahvaluule: rahvalaulud, muinasjutud. Vaimulik ja õpetuslik kirjandus: katekismused, aabitsad, nn aabits-katekismused, muud kooliraamatud. Näiteid: Wanradt-Koelli katekismus 1535, Jheringi aabits 1641, Forseliuse aabits 1684; Marpurgi lugemik 1805 (Georg G. Marpurg Väikene õpetuse ning lugemise raamat). Varasem jutukirjandus: valgustuslik proosa ja 19. saj ajaviitekirjandus (nn rahvaraamat, sh robinsonaadid, Jenoveeva-lood jm). Näiteid: Friedrich Gustav
kirjandusteoseid, mis jäävad piirialadele ning on raskesti määratlevad. Eetilisuse kriteeriumi silmas pidades kuulub lastekirjandusse ka rahva suuline looming. Osa folkloorist on mõeldud eeskätt lapse tarbeks, osa läinud laste kasutusse adapteeritud kujul. Lastekirjanduseks tuleb pidada ka neid algselt täiskasvanutele määratud ilukirjanduslikke teoseid, mis on mitmesugustel põhjustel üle läinud ja kinnistunud laste lugemisvarasse. Lastekirjandus on ilukirjanduse iseseisev haru, millel on kõik belletristikale omased tunnused. On olemas kõik ilukirjanduses esinevad põhiliigid (proosa, luule, draama) ja zanrid ( romaan, jutustus, muinasjutt, poeem, komöödia, draama). Lastekirjanduse poeetika on identne täiskasvanute kirjanduses kasutatavate struktuuri- ja kujundusvõtetega. 2. Väikelastekirjanduse eripärast Põhiliseks erinevuseks lastekirjanduse puhul on lugeja ealise eripära arvestamine ehk
Lastekirjanduse definitsioon, olemus LK täiskasvanute poolt teadlikult L'le kirjutatud. ka rahva looming. LK hulgas ka algselt täiskasvanutele määratud IK teoseid, mis üle läinud L lugemisvarasse. Lraamatud levima pärast trükikunsti leiutamist 15. saj. ja rahvale hariduse andmise hoogustumist. piibli juurde asumiseks ja mõistmiseks, oli vaja tekste, mille abil lugemist harjutada .Väikelastekirjanduse eripärast Põhiliseks erinevuseks lastekirjanduse puhul on lugeja ealise eripära arvestamine. Väikelastekirjandus on adresseeritud 1-4(5)-aastastele lastele. Iseloomulik visuaalsus, tegevuse domineerimine, poeetilisus ja mängulisus ning pahupidistus, samuti lapsele tuttav temaatika ja lihtne sõnastus. Muinasjutuvajadusest väikelapseeas tundeelu tasakaalustav mõju·L prob. Lahendab muinasjutt·L alateadvus tume hirmus-muinasjutt pole ohtlik uskuda·MJ pakub L lahendusi (head vs
2. Olulisemad eesti muinasjutuautorid ja nende teosed. Kreutzwald „Eesti rahva ennemuistsed jutud” (Vaeslapse käsikivi, Põhja konn, Tark mees taskus); Kunder „Eesti muinasjutud” („Kass ja hiir”, „Vaeslaps ja talutütar”); Eisen („Kohalised Eesti muinasjutud”); Särgava („Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest”); Jakobson („Siili ja jänese võidujooks”, „Hiir, vähk ja sitikas”). 3. Mis teeb keeruliseks lastekirjanduse mõiste määratlemise? See, et mõisteid „laps” ja „kirjandus” on üldse raske määratleda ja liigitada, samuti tekib küsimus, kas kõik, mida laps loeb, on lastekirjandus; lastekirjanduse alla kuuluvad kõik belletristika valdkonnad (eepika, lüürika, dramaatika). 4. Mille poolest erineb lastekirjandus täiskasvanukirjandusest? Kommunikatsiooni asümmeetria (kirjutavad täiskasvanud, kuid tarbivad nii lapsed kui
Pildiraamat on see, kus pilt jutustab ja viib lugu edasi. Sõnu on sellises raamatus väga vähe või need hoopis puuduvad. Mare Müürsepa sõnul on meil palju häid illustraatoreid keda Eesti Lastekirjanduse Keskus nähtavamale toob. Oma iseäraliku elukogemuse ja mõne valdkonna väga hea tundmisega rikastavad lapsi Juhan Pütsepp, Jaanus Vaiksoo ja Katri Smitt. Tiia Selli ja Ingrid Gilts-Nittim on esile tulnud tänu lastekirjanduse võistlustele. Üheks mõistatuslikumaks ja olulisemaks raamatuks peab Mare Müürsepp „Kadunud lapsepõlve saladusi“, mille on kirjutanud Ülle Kütsen kelle kaasautoriks oli ka kunstnik Kaie Kal. Lapse vaatepunktist vaadates on lapse kohale kaitseks tõustud Pulaja pilajutud, mida oskavad lapsed isegi pajatada. Jaanika Palmi : (kirjutas Maarika Johannes) arvates 21. sajandi eesti lastekirjandust iseloomustab kõige paremini mõiste „mitmekülgsus“,
Veske ning Õpetajate seminaris tekkinud huvi ilukirjanduse ja loodusteaduste vastu. Kunder võitles Eesti Aleksandrikooli asutamise eest, temast loodeti sellele koolile juhatajat. Oli 18821888 Eesti Kirjameeste Seltsi asepresident, 18851886 toimetas kirjanduslikku nädalalehte ,,Meelejahutaja". http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=28&table=Persons · Jättis jälgi koolikirjandusse ja lasteproosasse; · Astus esimesi samme lastekirjanduse teooria ja kriitika rajamisel; · Esimene, kes väljus loomuliku karistuse rangest skeemist. · Mõistis, kui raske on lastel lugeda "Kalevipoega", kuid selle tundmine on vajalik, mistõttu lähenes sellele proosalikult. J. Kunderi jutustamislaad on elav ja rahvalik ning see sobib eriti hästi lastele. Samas stiilis on ta töödelnud ka muinasjutte "Eesti muinasjutud" (1884, tiitlil 1885) sisaldab 53 muinasjuttu ja muistendit, nt "Imelik
ning laudade toomine, retk maailma otsa, võitlused vaenlastega ning Sarviku aheldamine, lõpplahendus. 8. Lasteajakirjanduse tekkest Eestis, Soomes, Rootsis, Venemaal ja Saksamaal jm. Eesti - Eesti lk tekkis 19 saj keskpaigal rahvuskirjanduse üldise arengu käigus. Kuid religioosse, moraliseeriva ja õpteliku lastekirjanduse algeid leidub juba 17 - 18 saj. Esimene juturaamat lastele oli Arveliuse “Üks kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat” (1782).Pärast Kreutzwaldi muinasjutukogumit “Eestirahwa Ennemuistsed jutud”(1866) ilmumist, elavnes muinasjuttude (mj) tõlkimine. 20. saj alguses 4 soodustas LK arengut esimene eesti lasteajakiri “lasteleht” (1901-19409. Lutsu “Kevade” I-III on siiani
Eeposi on laste tarvis lühendatud-lihtsustatud ja proosavormis ümber jutustatud. Eesti keeles on olemas järgmised ümberjutustused: · B.Kabur ,,Gilgames" · S. Martinelli ,,Ilias" ja ,,Odüsseia" · R.Sutcliff ,,Lohetapja" · P.Ardagh ,,Põhjala müüdid ja legendid" · L.-H. Olsen ,,Erik Inimesepoeg" · M.Haavio ,,Kalevala lood" · I.Lasmanis ,,Karutapja" · I.Karnauhhova ,,Vene vägilased" ,,Dam San" · E.Raud ,,Kalevipoeg" 8. Lastekirjanduse tekkest Eestis, Soomes, Rootsis, Venemaal ja Saksamaal. Eesti: Eesti lk tekkis 19 saj keskpaigal rahvuskirjanduse üldise arengu käigus. Kuid religioosse, moraliseeriva ja õpteliku lastekirjanduse algeid leidub juba 17 - 18 saj. Esimene juturaamat lastele oli Arveliuse "Üks kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat" (1782).Pärast Kreutzwaldi muinasjutukogumit "Eestirahwa Ennemuistsed jutud"(1866) ilmumist, elavnes muinasjuttude (mj) tõlkimine. 20
TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND EESTI KIRJANDUSE ÕPPETOOL Eike Metspalu HEIKI VILEP JA UUSIM LASTEKIRJANDUS BAKALAUREUSETÖÖ Juhendaja: dotsent Ele Süvalep Tartu 2007 SISUKORD SISSEJUHATUS .......................................................................................................... 3 1. LASTEKIRJANDUSEST JA UUSIMAST EESTI LASTEKIRJANDUSEST ... 5 1.1. Tõlkekirjanduse domineerimine ................................................................... 6 1.2. Intertekstuaalsus..................................................................
vastupidavalt köidetud. Valm- õpetliku või pilkava sisuga eepiline lühiteos, kas värssides või proosas. Muinasjutt- rahvajutu põhiliik, suuline pärimus, teadlikult väljamõeldisele rajatud kujutis, räägib vastu loogikale, loodusseadustele, ei hooli kindlast ajaloolisest keskkonnast, annab edasi mingi tegelase saatusega seotud sündmustikku, peegeldab animistlikku maailmavaadet Kunstmuinasjutt- teadaoleva autori kirjutatud muinasjutt, on enamasti kirjutatud rahvamuinasjutu põhjal. Mõistatus- rahvaluule lühivorm, koosneb küsimusest ja vastusest, viide lahendusele mingi omaduse, võrdluse kaudu. Aimeraamat- üldarusaadav ja huvitav teadussaavutuste ja teaduslike probleemide kirjeldamine, eesmärk edasi anda teadmisi, loogiline ülesehitus, illustratsioonid olulised- nt lasteentsüklopeediad. 1. Olulisemad eesti muinasjutuautorid ja nende teosed. ● Friedrich Reinhold Kreutzwald
valm - lõhike, õpetliku sisuga mõistujutt või luuletus. ballaad - dramaatiliste elementitega lüroeepiline luuletus, mida sageli on ette kantud lauludes. muinasjutt - eepola žanr, rahvauskumustel, müütidel või vabal fantaasial rajanev meelelahutsulik või õpetliku sisuga lugu. Iseloomulik: imepärase, üleloomuliku ja ebatavalise esinemine. gradatsioon - intriigi arengu järk-järguline intentsiivistamine, pinevuse astmeline tõus. kunstmuinasjutt - muinasjutt, mis on loodud kidla autori poolt. mõistatus - Rahvaluule lühivorm. Koosneb küsimusest ja vastusest. Viide lahendusele mingi omaduse, võrdluse kaudu. Algselt maagilise mõjuga. 2. Missugused on lastele mõeldud rahvalaulu liigid (5 liiki)? Hällilaulud ja äiutused Hüpitus- ja mängituslaulud Mängulaulud Ahellaulud (sh nn lõputa laulud) Töölaulud 3. Esitage näide hüpitus-ja mängituslaulu kohta. Tii- tii tihane, vaa- vaa varbalene,
LASTEKIRJANDUS. SHHI.02.025. EKSAMIKÜSIMUSED. Definitsioonid aimekirjandus- populaarteaduslik kirjandus e teabekirjandus. Kirjandus, mis tutvustab üldarusaadavalt ja huvitavalt teaduse saavatusi ning probleeme. alltekst- kirjanduslikus tekstis sisalduv varjatud, juurdemõeldav, nn ridadevaheline mõte. Allteksti mõistab vaid asjasse pühendunud lugeja. Ka lastekirjandus sisaldab allteksti, mida tänane lugeja enamasti selgituseta ei mõista. autoriraamat- raamat, mille teksti ja illustratsioonid on loonud üks ja sama isik. Levinuim mudel on kunstnikust kirjanikuks (Edgar Valter, Piret Raud). ballaad- Dramaatiliste elementidega lüroeepiline luuletus, mida on sageli ette kantud lauludes. Kujutatakse ebatavalisi, traagilisi või heroilisi sündmusi, ainet leitakse ajaloost (müütidest, muistenditest, legendidest).
seda kinnitab teatri-, tele- ja filmikunstnike huvi A. Perviku raamatute vastu ( R. Krusten 1995: 211). Aino Pervik on alati olnud minu üks lemmik kirjanik, sest tema raamatud on väga huvitavad, harivad, õpetlikud…, seda loetelu võiks jätkata. Minu referaadi eesmärgiks ongi tutvustada ka teistele Perviku lasteloomingut, seega panen rõhku kirjaniku lastekirjanduslikule panusele. Töö kirjutamiselt toetusin vastavale kirjandusele, kus oli juttu Aino Pervikust. Kindlasti suur protsent lastest naudib Aino Perviku loomingut ja tunnevad selle lugemisest täit mõnu. AINO PERVIKU ELULUGU Pervik, Aino (kodanikunimi Raud), lastekirjanik, proosakirjanik, luuletaja ja ilukirjanduse tõlkija. A. Pervik sündis 22. aprillil 1932. aastal Rakveres velskri perekonnas. Keskhariduse sai Tallinnas, õppis 1950-1955 Tartu Riiklikus Ülikoolis aj. – keeleteaduskonnas, lõpetas soome- ugri keelte erialal
Tema ema pidas haridust väga tähtsaks, kuna polnud seda ise saanud. Koolis käima hakkas ta 1936. aastal Tallinnas, õppis vahepeal Tapal, kuhu isa oli tööle asunud, ja aastal 1943-1947 Tallinna 4. Keskkoolis. Keskkooli lõpetas ta kuldmedaliga. 1947-1952 õppis Ellen Niit Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Samal ajal käis kuulamas ka soome-ugri keelte loenguid, kust sai alguse ka tema tõlkija amet. 1952-1955 õppis ta Tartu Ülikooli aspirantuuris eesti lastekirjanduse alal. Kirjanike Liitu võeti E. Niit vastu 1954. aastal. Oma kirjanikunime kannab ta alates 1949. aastast, mil abiellus kursusekaaslasega- tulevase kirjandusteadlase Heldur Niiduga. Aastal 1958 abiellus kirjanik Jaan Krossiga. 1956- 1961 töötas E. Niit Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultandina ning aastatel 1961-1963 töötas ta ETV mittekoosseisulise toimetajana. Tema kohustuseks oli kirjutada kuus kaks stsenaariumi lastesaadete jaoks
Oskar Luts Lastekirjanduse referaat Tartu 2008 Sisukord 2. Sissejuhatus..........................................................................................................3 3. Elulugu...............................................................................................................4 4. Loomingust üldiselt...........................................................................................6 5. Lastekirjandus....................................................................................................8 6. Kokkuvõte........................................................................................................14 7. Kasutatud kirjandus..........................................................................................15 8. Lisad.................................................................................................................16 8.1. Oskar Luts........
ep ol-le, sin-na ep pea ● komitatiivi lõpp ilmselt tüvega kokku kirjutatud, nt me-le-ga ● sõna lõpus üldiselt leenisklusiil, nt -nud, -tud, -b, -d: ris-ti-tud, tah-haks-sid; erandiks saap ● käskiva kõneviisi lõpud ilma t-ta, nt wot-ke, saat-ku ● Aabitsate autor (Millal ilmusid esimesed eesti aabitsad?) - Forselius andis oma eluajal välja ka aabitsa, kuid see pole säilinud. Isegi ilmumisaasta suhtes ei ole raamatuloolastel ühist arvamust, ilmselt ilmus see 1685. või 1686. aastal. Säilinud on aga Forseliuse aabitsa kordustrükke. 1929. aastal leiti Lundi ülikooli raamatukogust kaks aabitsat: üks põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698). Need ongi arvatud Forseliuse aabitsa kordustrükkideks
1630 asutati Tartusse ja 1631. aastal Tallinnasse gümnaasiumid, nende juurde trükikojad. 1632. aastal asutati Tartusse ülikool - Academia Gustaviana. Rootslased pidasid vajalikuks, et igas kihelkonnas oleks kool maarahva lastele usuõpetuse paremaks tundmiseks ja lugemisoskuse omandamiseks. Mõisnike vastuseisu tõttu jäid tollal koolid asutamata, polnud ka vastavaid kooliõpetajaid. Piiskop J. Jhering avaldas 1641.aasta paiku Eesti esimese trükitud aabitsa, mis pole samuti säilinud. 1684. aastal rajas Bengt Gottfried Forselius Tartusse kooliõpetajate seminari, samuti koostas eestlastele oma aja parima aabitsa (ilmunud hiljemalt 1684, säilinud vaid vast uustrükid põhjaeestikeelne 1694, lõunaeestikeelne 1698) Eestikeelne kirja- ja trükisõna võrsus katoliikluse ja protestantismi vahelisest võitlusest, täitis kristluse kui feodalismiaegse valitseva ideoloogia levitamise ülesannet, peegeldamata eesti rahva tegelikku elu.
Otto Wilhelm Masing oli esimesi valgustuskirjanikke Eestis. Ta omandas Euroopas mitmekülgse hariduse ning pühendus seejärel pastoriameti kõrvalt kultuuritööle. Masing saavutas väljapaistvaid tulemusi kolmel alal: eesti koolikirjanduse, ajakirjanduse ja keele arendamisel. Masingu kõige töörikkam eluperiood möödus Tartu-lähedase Äksi kihelkonna pastorina. Juba varem oli temalt ilmunud ,,ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele" (1795). Nüüd lisandusid sellele liikuva aabitsa põhimõttel koostatud ,,Luggemisse lehhed" ja ,,Arvamise-Ramat". Masingu aabitsad erinesid varasematest selle poolest, et neis oli kõrvuti käsuõpetusega ka ilmalikke jutukesi. Masing ei mõelnud vaid laste õpetamisele, ta püüdis harida ka täiskasvanuid. ,,Marahwa Näddala-Leht" sisaldas rohkesti õpetlikke karjutisi põlluharimise, loomakasvatuse, tervishoiu ja kaubanduse alalt.
Enne, kui sündis "Pipi Pikksukk", läks hea hulk aega. 18-aastane Astrid sünnitas vallaslapsena poja Lasse, järgnesid sekretätikutse omandamine, vilets kontoripreili elu 1920-ndate lõpu Stockholmis, abielu 1931. aastal Kuningliku Autoklubi juhataja Sture Lindgreniga, teine laps Karin ning turvaline koduperenaise saatus sõjaeelses Stockholmis. Stockholmis tegutsevad ka kirjaniku muinasjutu- ehk "mitterealistlikud" raamatutegelased, ennekõike Katuse-Karlsson. Jutus "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" on Astrid Lindgren. kirjeldanud aga Stockholmi skääre ja soolavarese saart, kus ta veetis kolmkümmend suve ühtejärge. Lindgreni esimene raamat, "Pipi Pikkusuka lood", valmis käsikirjana alles 1944. aastal. Võiks ju küsida, kas tõesti siis ei olnud 37-aastasel elu näinud ja haritud naisel teha muud, kui kirjutada omas ajas kindlasti jaburaid lugusid punaste patsidega plikast? Aga
Leevikesed nagu õunad härmas okste vahel olid... leevikesed enne lõunat lapse põsil tuppa tulid! q Külmalind Juta Kaidla Olen leevike, lumiste aedade lind. Mul hallikad tiivad ja punane rind. Kartsin kanget põhjapakast - tulin talveks teie juurde. Siin ma lendan ringiratast - näitan oma punast kuube. Põõsa alt saan tuulevarju, nokin külmavõetud marju. Mind mu pesapaik Põhjalas ootama jäi, kuni lõunamaa sõpru siin vaatamas käin. Leevikesest lastekirjanduse kogumikes: 1. Leevike, Inge Trikkel, lk. 264. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 2. Kiisuke, leevike ja Eevike, J. Oro, lk. 177. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 3. Külmalind, Juta Kaidla, lk. 98. Taadu, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 6 TIHASED RASVATIHANE. Tihase ilmumine koduõue ennustas külmade algust üle kogu Eesti. Seatap- pudel oli tihane laudaräästas ja vaatas rasvasaamist pealt
kasulikkusest, mida balti haritlaskond maarahvale soovitas. Esmalt leiame õunaseemnest võrsuva õunapuu loo Gustav Arveliuse lugemikust. Enne aga lühike ülevaade autori eluloost. Friedrich Gustav Arvelius, 1753-1806. Kirjamees ja kooliõpetaja. Õppis Tallinna toomkoolis ja Leipzigi ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat. Tallinna gümnaasiumis teoloogiaprofessor (kuigi teoloogiline haridus, polnud kordagi kirikuõpetaja) (EKL 1995 : 47). Esmalt leidub õunaseemnest juttu G. F. Arveliuse raamatus ,,Üks Kaunis Jutto- ja Öpetusse-Ramat" ilmus 1782, 1787 ja 1791. Teose kirjutamise eeskujuks oli saksa autori Friedrich Eberhard von Rochowi (1734-1805) maakoolidele kirjutatud raamat ,,Kinderfreund" (,,Laste sõber") 1776, kuid Arvelius kirjutas omalt poolt lugusid juurde. Arveliuse teos kuulub esimeste eestikeelsete ilmalike teoste hulka (Webermann 1978 : 57- 59). 6. Õuna Seemned. Weike Marri olli ühhe Ouna sönud, ja tahtis ka need kuus seemne üwwad mis
näitel. Ratsionalistliku mõttelaadiga. Küllaltki kriitiline kõrgemate seisuste suhtes, kuid jääb siiski feodalistliku süsteemi raamidesse. Sõnastusstiililt lihtsakoeliste lugudega püüab ta eeskujuks seada jumalakartlikku, usinat, kainelt kaalutlevat ja sõnakuulelikku inimest, taunides samas kadedust, salakavalust, tigedust, ükskõiksust jumalasõna suhtes, alkoholi pruukimist jms. Pea iga jutu lõpus on õpetus, mis toob välja selle loo moraali.. Nt jutus 'Koer lihha tükkiga' on juttu sellest, kuidas koer näeb vees liha peegeldust ja pillab liha vette, püüdes suuremana näivat liha peegeldust püüda. Õpetus manitseb rahul olema olemasolevaga, mitte lollakaid varjusid taga ajama. Paljudes lugudes inimeste asemel loomad, kellele omistatud arhetüüpsed tegelaskujud kannavad loos vastavat rolli. 'Konnad' manitseb oma mõisaisandaga rahul olema. Jumalakartlikkus samamoodi. Kattuvad lood Manteuffeliga: 'Koer ja lihatükk', 'Rebane ja kaaren'.
Hans), oli ise selles koolis õpetajaks. (Oma õppetöös kasutas Forselius erilist uut õppeviisi, mis oli arvatavasti sarnane soome rahvakooli rajaja Gezeliuse meetodiga, kus tähti õpiti neid valjult hääldades, sõna aga silpide kaupa kokku veerides). Nende töö maarahva laste lugema ja kirjutama õpetamisel, koolivõrgu väljakujundamisel Lõuna-Eestis, koduõpetuse süsteemi rajamisel on olnud väga tähendusrikas. Forselius koostas eestlastele oma aja parima aabitsa (ilmunud hiljemalt 1694; säilinud selle arvatavad uustrükid, põhjaeestikeelne 1694. ja lõunaeestikeelne 1698. aastast) ning väga oluline on tema osa kirjaviisi normeerimiselt (jättis kõrvale võõrtähed, h pikendusmärgina, ainsuse partiivi ja eitava kõne rahvakeelne tarvitamine, nimede mõõdukas eestipärastamine jm). Aabits oli rajatud tema õppemeetodile, kasutatud uut, ühtlustatud ortograafiat. Forseliusele on omistatud ka Lundis leiduv põhja-eesti-
õppeasutus on mõeldud kõigi siinsete rahvaste jaoks. Kaudselt mõjus ülikooliga kaasnenud haridussõbralik õhkkond aga rahvahariduse arendamisele küll. b) Talurahva haridus (B. G. Forselius) 1630. aastail püüti sisse seada korda, et iga koguduse juures oleks kösterkooliõpetaja. Köstrist kooliõpetaja sai üldiseks alles sajandi lõpus. 1641. aasta paiku andis Eestimaa piiskop Ihering välja esimese kindlalt dateeritava eestikeelse aabitsa. Lugemisoskus edenes tasapisi ka väljaspool koole, koduõpetuse teel. 1669 hakkas taas tööle eesti kool Tartu Jaani koguduse juures, mis oli sellal ainus talurahvakool Põhja-Liivimaal. 1680. aastail võib rääkida koolivõrgu algmete loomisest. Pöördeliseks sai rahvakoolide õpetajate seminar, mis asutati 1684. aastal Tartu lähedale Papimõisa ja oli esimene seesugune Rootsi riigis. Seda juhtis rootsi päritoluga Bengt Gottfried Forselius, kes oli töötanud varem kooliõpetajana Ristil
klass Erinevate maade muinasjuttude ,,Vägev vähk ja täitmatu naine", ,,Nõiutud krevett " ja ,, Kuldkalake ,, võrdlemine uurimistöö Juhendaja õp. Anne Sibul Maardu 2009 Sisukord Sissejuhatus..................................................................................................3 1. Muinasjutt ................................................................................................4 1.1. Muinasjuttudel on omad seadused......................................................................4 1.2. Muinasjuttude liigid.....................................................................................4 2. Muinasjuttude võrdlus ( Vägev vähk, Nõiutud krevett ja Kuldkalake)...........................7 2.1. Sarnasused.............................................................
Esimene eestikeelne ajaleht - ,, Tarto maa rahva näddali leht" 1806 ( võeti kasutusele Õ täht) A.W. Hupeel, P. E. Wilde Lühhike Õppetus - 1766-1767 Merkel kirjutas 1796 aastal ,, liivimaa esiaeg" kus ütles et sakslased mitte ei toonud kultuuri vaid hävitasid eestlaste kunagise kõrge kültuuri. Hupel ,, Topograafilisi teateid Liivi ja eestimaast" Masing ,, Pühha päeva Wahhe luggemised ,,; ,, Maarahva Näddali leht ,, 1821-1825; kirjutas ka aabitsa ja kooliraamatuid. J. H. Rosenplänter - uuris eesti kultuuri ja rahvaluulet, tänu temale on säilinud petersoni luule ja Masingu kirjutised. K.J Peterson ,,eesti esimene luuletaja" Kalevipoeg 1835 - Faehlmann ja Kreutzwald C. R jakobson ,,Sakala" (1878) J.Hurt rahvaluule kogumine J. V. Jannsen ,, Perno postimees" (1857); ,,Eesti postimees" (1864) 2. Kristjan jaan Peterson; Lydia Koidula; Juhan Liiv K. J. Peterson - Rahvus tõusis oluliseks 19 saj jooksul
Tallinna Ülikooli Pedagoogiline Seminar Alushariduse ja täiendõppe osakond Kätlin Kattai Lugemispäevik Lastekirjandus Juhendaja: Maire Tallinn 2013 Sisukord: Eesti rahvalaulud lastele.........................................................................................................................4 K.E. Sööt................................................................................................................................................4 August Jakobson..................................................................................
.. seda loetelu võiks jätkata väga pikalt. Kõik elukutsed ja ametid on tähtsad, vaatamata sellele, millega tegeletakse või kuhu suund on võetud. Läbi aegade on kõik nende teadmised aga jõudnud kuidagi meieni. Ei ole tarkused kadunud koos inimestega ega avastused ununenud inimkonna vananedes, vaid on edasi antud põlvest põlve, isalt pojale jutustades. Inimesed unustavad ilusaid aegu tahtmatult, mõned sündmused blokeerib mälu ja mõned visatakse teadlikult peast välja. Kuidas me teame, mis toimus sada ja enam aastat tagasi? Kõige aluseks on ehk ennemuistne papüürus või Eestis eelmise sajandi algul kasutatud krihvel ja stilus, tänapäeval tuntud kui pliiats ning paber. Veel olulisemad on aga inimesed, kes vanaisade teadmised ja tarkused üles kirjutavad. Just tänu neile säilib ajalugu ja teadmised, pole jäänud unarusse meie kaugete esivanemate elulaad ja avastused.
Hugo Raudsepp (1883 -1952) "Mikumärdi", Enn Vetemaa "Püha Susanna ehk Meistrite kool" jt. Kriminull- teos, mille keskmeks on peategelane (keegi, kes hakkab kuritegu lahendama), kelle silme läbi sündmusi jälgitakse. Kriminaalkirjandus - seikluskirjanduse eriliik, mis põhineb kurjategija(te) ja politsei vastasseisul. Kroonika - ajaraamat, teos, mis jutustab ajaloosündmustest nende toimumise järjekorras. Kunstmuinasjutt - muinasjutt, millel on kindel autor. Kõnekäänd - rahvapärane väljend, mis annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse. Laulupidu - suur muusikapidustus, kus esinevad laulukoorid ja orkestrid. Luulegraafika - luuletused, milles stroofi kuju ning teksti paigutuse kaudu lehekülgedel taotletakse sisule vastavaid nägemuskujundeid. Lõppriim- lõpuhäälikute kordus värsis.
See lähtub omakorda Aisopose, Lutheri jpt valmidest, legendidest, lugudest, anekdootidest, ulatudes ,,Tuhane ühe öö" muinasjuttudeni. Willmann lisas oma raamatusse A.Thor Helle grammatikast pärit mõistatused ja kasutas rohkesti vanasõnu oma lugude õpetusosades, olles nii esimesi, kes rahvaluulelist materjali raamatukaante vahel rahvale endale tutvustas. Mõistatuste lahendamisel oli vanarahva pedagoogikas ja kodukoolis tähtis koht. Willmann on juttude õpetusosades paiguti küllaltki kriitiline kõrgemate seisuste suhtes, kuid jääb seejuures siiski feodalistliku süsteemi raamidesse. Sõnastusstiililt lihtsakoeliste lugudega püüab ta eeskujuks seada jumalakartlikku, usinat, kainelt kaalutlevalt ja sõnakuulelikku inimest, taunides samas kadedust, salakavalust, tigedust, ükskõiksust jumalasõna suhtes, alkoholi pruukimist jm. Küllaltki suur osa Willmanni lugusid läks rahvajuttudena käibele. 9. J. H. Rosenplänteri ja O. W
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
